1.

Kas 2,5- kuni 12-kordse viimati saadud kuutöötasu suuruse hüvitise määramine (seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõige 5) avaliku sektori töötajale, kes on järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitamise ohver, kusjuures tal on võimalik saavutada kogu kahju korvamine ainult siis, kui ta tõendab muudest töövõimalustest ilmajäämist või seda, et kui oleks korraldatud nõuetekohane konkurss, oleks ta selle edukalt läbinud, kujutab endast Euroopa Kohtu otsuste Mascolo[jt (C-22/13, C-61/13–C-63/13 ja C-418/13)] ning Marrosu [ja Sardino] (C-53/04) tähenduses võrdväärset ja tõhusat meedet?

2.

Kas võrdväärsuse põhimõtet, mida Euroopa Kohus on (muuhulgas) neis kohtulahendites maininud, tuleb mõista nii, et kui liikmesriik otsustab, et avalikus sektoris ei kohaldata tähtajalise töösuhte muutumist tähtajatuks (mis on erasektoris ette nähtud), on ta siiski kohustatud tagama töötajale sama kasuliku lahenduse, vajaduse korral kahju hüvitamise teel nii, et töötajale hüvitataks tingimata tähtajatu töökoha väärtus?