Casa Regina Apostolorum della Pia Società delle Figlie di San Paolo 9. augustil 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 2. juuni 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-223/18: Casa Regina Apostolorum della Pia Società delle Figlie di San Paolo versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-492/21 P)

(2021/C 471/30)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Casa Regina Apostolorum della Pia Società delle Figlie di San Paolo (esindaja: advokaat F. Rosi)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—	tühistada Üldkohtu 2. juuni 2021. aasta otsus kohtuasjas T-223/18, mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 4. detsembri 2017. aasta otsus C(2017) 7973 final riigiabi SA.39913 (2017/NN) kohta – Itaalia – Lazio maakonna avaliku sektori haiglate väidetav hüvitis;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant väidab, et on rikutud põhjendamiskohustust ja uurimiskohustust, valesti on tõlgendatud mõisteid „solidaarsustegevus“, „ettevõte“ ja „majandustegevus“ ELTL artikli 106 tähenduses, arvestades eelkõige Itaalia õigusnorme, mis sisalduvad seadusandlikus dekreedis 229/1999, ta rõhutab, et süsteem, millega Itaalia riik rahastab maakondi, ei kuulu solidaarsesse süsteemi, vaid majandussüsteemi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste süsteemis kohaldatavate mõistete tähenduses.

Eelkõige vaidlustab apellant mõiste „solidaarsustegevus“, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses kasutab, mis jääb täiesti üldiseks ja millel ei ole seost Itaalias kehtivate õigusaktidega, mis käsitlevad tervishoiuteenuseid. Üldkohus leidis nimelt, et käesolevas asjas on kohaldatav Euroopa Kohtu 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus Dovera, jättes üksikasjalikult analüüsimata Itaalia 1999. aasta reformi ja eelkõige võrdlemata seda õigusnormidega, mis reguleerivad tervishoiuteenuste osutamise süsteemi Slovakkia riigis.

Lisaks vaidlustab apellant asjaolu, et mõiste „üldine tegevus“ võib välistada ELTL artiklis 106 sätestatud aluste kohaldamise, arvestades et üldisel viisil osutatud teenust, kuigi see ei ole täielik, võib pidada samasuguseks majanduslikuks teenuseks nagu muud teenused, näiteks mitmeliigiline transport, elektrienergia, veevarustus, telefoniside jne, ning see kuulub üldist majandushuvi pakkuvate teenuste mõiste alla.

Samuti ei ole Üldkohus täpsustanud, et riik rahastab maakondi teatava rahasummaga ja et pärast seda on maakonna ülesanne maksta teenuste eest mitmesugustele avaliku ja erasektori tervishoiuasutustele, võttes aluseks patsiendi/kasutaja valikutest lähtuva hinnakirja.

Maakonnad sõlmivad seega avaliku teenuse kontsessioonilepingud kõigi avaliku ja erasektori ettevõtjatega, makstes teenuste eest eelnevalt kinnitatud tariifide järgi. Iga tervishoiuasutus korraldab oma tegevust konkreetselt ja iseseisvalt, et saaks tuua patsiendi enda juurde.

Peale selle võib patsient pöörduda kas avaliku sektori asutuse või erasektori asutuse poole, et saada erasektori teenust, vältides sellega ootejärjekordi, mis esinevad nn lepingulises süsteemis. Seega on vaidlustatud see, mida Üldkohus on kinnitanud kohtuotsuse alguses: „1. Itaalias on tervishoiusüsteem korraldatud Servizio sanitario nazionale (riiklik tervishoiusüsteem, edaspidi „SSN“) raames. SSNi süsteemis rahastatakse tervishoiuteenuseid otse kindlustatud isikute sotsiaalkindlustusmaksetest ja riigi vahenditest, mistõttu lepingu sõlminud avaliku sektori asutused või erasektori asutused osutavad neid teenuseid tasuta või peaaegu tasuta kõigile SSNis kindlustatud patsientidele. SSNi juhtimise tagavad põhiosas maakonnad.“

Need argumendid ei vasta tervishoiuteenuste tegelikule korraldusele Itaalias ega kehtivatele õigusaktidele; veel enam, Üldkohus ei ole selgitanud abstraktset ja kontekstist välja rebitud kinnitust, mille kohaselt „tervishoiuteenuseid [rahastatakse] otse kindlustatud isikute sotsiaalkindlustusmaksetest ja riigi vahenditest“.

Teisisõnu ei ole Üldkohus näidanud, millised on „kindlustatud isikute sotsiaalkindlustusmaksed“ ja milles seisnevad „riigi vahendid“. Täpsemalt ei ole Üldkohus põhjalikult analüüsinud nende sätete sisu, mis reguleerivad üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid ELTL artikli 106 tähenduses, lähtudes kohtuotsusest Altmark, mille Euroopa Kohus tegi 2003. aastal.

Kõigepealt komisjon ja seejärel Üldkohus oleksid pidanud süsteemi üksikasjalikult analüüsima, võttes arvesse ka aluslepingu lisa 26 sõnastust, milles on otseselt viidatud üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, ja asjaolu, et ei ole välja töötatud ühtki konkreetset mõistet, mis seda konkreetset teenusevaldkonda määratleks.

Lõppkokkuvõttes on Üldkohtu tehtud otsuses pelgalt korratud komisjoni otsuse sisu, mille põhjendused Üldkohtu arvates ei ole puudulikud.

Seetõttu jäävad muutumatuks väited, mida on üksikasjalikult selgitanud apellant, kes erinevalt sellest, mida kinnitab Üldkohus, on vaidlustanud komisjoni otsuse põhjusel, et otsus on täielikult üldine ega võta arvesse Itaalias kehtivaid õigusakte.

Ka ei ole võimalik lihtviisil üle võtta selle kohtuotsuse sisu, mille Euroopa Kohus tegi kohtuasjas Dovera.

Ülejäänud osas on apellandil, kes vaidlustab sisulised küsimused, mida kõigepealt kontrollis komisjon ja seejärel Üldkohus, täpsem eesmärk teha kindlaks, kas Itaalia tervishoiusüsteem kuulub ELTL artikli 106 ja seega üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevate õigusnormide kohaldamisalasse.

Selles osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane on jätnud küsimuse lahendamata ja seega on põhjendused puudulikud.