Itaalia Vabariigi 4. oktoobri 2004. aasta hagi Euroopa Ühenduste Komisjoni vastu

(Kohtuasi T-410/04)

(2005/C 19/63)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Itaalia Vabariik esitas 4. oktoobril 2004 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule hagi Euroopa Ühenduste Komisjoni vastu. Hageja esindaja on avvocato dello Stato Danilo Del Gaizo.

Hageja palub esimese astme kohtul:

Õiguslikud alused ja peamised argumendid

Käesolevas asjas vaidlustatakse komisjoni 23. juuli 2004. aasta otsus 2004/592/EÜ, millega muudetakse otsust 1999/659/EÜ, millega määratakse kindlaks Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastu eraldiste suunav jaotus liikmesriikide vahel maaelu arengumeetmeteks aastatel 2000-2006 (1) (teatavaks tehtud numbri K(2004) 2837 all).

Hageja sõnul ei kohanda vaidlustatud otsusega tehtud muudatus mitte ainult ühenduse fondide jaotamist 2004. aastal vastavalt Itaalia Vabariigi esitatud kuluaruannetele, vaid arvestab ka viimasele mõeldud eraldised ümber nende kogumis, vähendades eraldiste kogusummaks 4 473,1 miljoni euro määramisega Berliini kokkuleppe eelarveraamistikust tulenevat summat (4 512,3 miljonit eurot) umbes 40 miljoni euro võrra.

Hageja taotlused toetuvad väitele, et rikutud on õigusakti tagasiulatuva kohaldamise keeldu. Ta väidab selles osas, et määrus nr 817/2004 (2) võeti vastu 20. aprillil 2004 ning see jõustus 7. mail 2004, seega palju ületades määruse nr 445/2002 artikli 47 lõikes 1 sätestatud liikmesriikide poolt komisjonile 2003. eelarveaastal tehtud kulutuste ning 2003. aasta lõpuni, 2004. aastaks ja järgnevateks aastateks ettenähtud kulude aruannete edastamise tähtaega 30. septembril. Seetõttu pidanuks komisjon määrama 2004. eelarveaasta assigneeringud kindlaks nimetatud määruse, mis oli 30. septembril 2003. aastal veel jõus, artikli 49 kohaselt, mitte aga juba määruse nr 817/2004 artikli 57 alusel. Seega puudus komisjonil 2004. eelarveaastal õigus võtta vastu vaidlustatud otsust, mille õiguslik alus sisaldub määruse nr 1257/1999 (3) uutes sätetes, ega muuta otsuse 1999/659, mida on muudetud otsusega 426/2000, ülalmainitud artiklis 57 leiduvaid esialgseid eraldisi kõnealuse liikmesriigi suhtes.

Teise võimalusena, isegi kui eeldada, et määrus nr 817/2004, ning iseäranis artikkel 57 tervikuna, oli kohaldatav ka liikmesriikide poolt määruse nr 445/2002 kohaselt 30. septembriks esitatud prognooside puhul, on kaheldav, kas komisjonil on õigus muuta otsusega 1999/659, mida on muudetud otsusega 2000/426, määratud eraldisi, isegi kui seda tehakse mainitud Berliini kokkuleppe eelarveraamistikust tulenevate eraldiste kogumi vähendamise läbi, ning kas see kohalduks Itaalia Vabariigi suhtes. Seetõttu väidab hageja, et rikutud on määruse nr 1257/1999 artiklit 46 ja määruse nr 817/2004 artiklit 57. Hageja on selles küsimuses seisukohal, et igasuguse õigusliku aluse puudumine, mis lubanuks vaidlustatud otsusega eraldisi vähendada, näitab, et kostja eksis otsuse vastuvõtmisel selle aluseks oleva määruse otstarbe osas ning ületas seeläbi oma volitusi.

Kolmanda võimalusena toetub hageja väitele, et rikutud on õiguspärase ootuse põhimõtet ning järgitud pole õigusakti põhjendamise kohustust.

(1)  ELT L 263, 10.8.2004, lk 24.

(2)  Komisjoni 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 817/2004, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta, ELT L 153, 30.4.2004, lk 30.

(3)  Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta, EÜT L 160, 26.6.1999, lk 80.

  翻译：

查看mercari原页面

收藏该商品

立即下单