25.10.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 264/1

(1)

On soovitav ühtlustada siseriiklikud meetmed, mis käsitlevad patareisid ja akusid ning patareide ja akude jäätmeid. Käesoleva direktiivi esmane eesmärk on minimeerida patareide ja akude ning patarei- ja akujäätmete negatiivset keskkonnamõju, aidates sellega kaasa keskkonna kvaliteedi kaitsmisele, säilitamisele ja parandamisele. Õiguslik alus on seepärast asutamislepingu artikli 175 lõige 1. Siiski on samuti asjakohane võtta meetmeid ühenduse tasandil asutamislepingu artikli 95 lõike 1 alusel, et ühtlustada patareide ja akude raskmetallisisaldust ning märgistust käsitlevaid nõudeid ning tagada seeläbi siseturu sujuv toimimine ja konkurentsimoonutuste vältimine ühenduses.

(2)

Komisjoni 30. juuli 1996. aasta teatises ühenduse jäätmehoolduskava läbivaatamise kohta määrati kindlaks ühenduse tulevase jäätmepoliitika suunised. Teatises rõhutatakse vajadust vähendada ohtlike ainete sisaldust jäätmetes ning osutatakse niisuguste ainete toodetes ja tootmisprotsessides esinemist piiravate kogu ühendust hõlmavate eeskirjade võimalikele kasudele. Selles märgitakse veel, et neil juhtudel, kui jäätmeteket ei saa vältida, tuleks jäätmeid korduvkasutada või taaskasutada jäätmetest saadava materjali ringlussevõtu või energiakasutuse teel.

(3)

Nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiv 91/157/EMÜ teatavaid ohtlikke aineid sisaldavate patareide ja akude kohta (5) tõi kaasa liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise selles valdkonnas. Siiski pole direktiivi eesmärke täies ulatuses saavutatud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsus nr 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivis 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta (7) rõhutati samuti direktiivi 91/157/EMÜ läbivaatamise vajadust. Seetõttu tuleks direktiiv 91/157/EMÜ selguse huvides läbi vaadata ja asendada.

(4)

Käesoleva direktiivi keskkonnaeesmärkide saavutamiseks keelatakse sellega teatavate elavhõbedat või kaadmiumi sisaldavate patareide ja akude turule laskmine. See direktiiv soodustab ka patarei- ja akujäätmete kogumise ja ringlussevõtu kõrget taset ning kõikide patareide ja akude olelustsüklis osalevate ettevõtjate, näiteks tootjate, turustajate ja lõppkasutajate, eelkõige aga vahetult patarei- ja akujäätmete töötlemise ja ringlussevõtuga tegelevate ettevõtjate keskkonnategevuse paremat tulemuslikkust. Selleks vajalikud erieeskirjad on olemasolevate ühenduse jäätmealaste õigusaktide, eelkõige nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta, (8) nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (9) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2000. aasta direktiivi 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta, (10) suhtes täiendavad.

(5)

Selleks, et patarei- ja akujäätmeid ei visataks ära keskkonda kahjustaval viisil, ja et vältida lõppkasutajates segaduse tekitamist erinevate patareide ja akude suhtes kehtivate erinevate jäätmekäitluse nõuete tõttu, peaks käesolevat direktiivi kohaldama kõikide ühenduses turule lastavate patareide ja akude suhtes. Selline lai kohaldamisala võimaldab samuti tagada kogumise ja ringlussevõtu mastaabisäästu ning ressursside optimaalse säästmise.

(6)

Töökindlad patareid ja akud on väga olulised paljude toodete, seadmete ja teenuste ohutuse tagamisel ning on oluline energiaallikas meie ühiskonnas.

(7)

Asjakohane on eristada kantavaid patareisid ja akusid tööstuslikest ja mootorsõidukite patareidest ja akudest. Tuleks keelata tööstuslike ja mootorsõidukite patareide ja akude ladestamine prügilatesse ja nende põletamine.

(8)

Tööstuslike patareide ja akude näideteks on haiglate, lennujaamade või kontorite avarii- ja tagavara toiteallikana kasutatavad patareid ja akud, rongides ja lennukites kasutatavad patareid ja akud ning avamerel naftapuurplatvormides või tuletornides kasutatavad patareid ja akud. Näidete hulka kuuluvad ka patareid ja akud, mis on kavandatud üksnes kaupluste ja toitlustusettevõtete käeshoitavate makseterminalide, kaupluste triipkoodilugejate, telekanalites ja kutselistes stuudiotes kutsealaseks kasutamiseks mõeldud videoseadmete, kaevandustöötajate ja kutseliste sukeldujate kiivritele kinnitatavate lampide jaoks, elektriliste uste varupatareid ja -akud uste blokeerumise või inimeste uste vahele jäämise vältimiseks, instrumentides või erinevat liiki mõõte- ja juhtimisseadmetes kasutatavad patareid ja akud ning päikesepaneelides, fotogalvaanikas ja teistes taastuvenergiarakendustes kasutatavad patareid ja akud. Tööstuslike patareide ja akude hulka kuuluvad ka patareid ja akud, mida kasutatakse elektrisõidukites, nagu elektrilised autod, ratastoolid, jalgrattad, lennujaamade sõidukid ja automaatsed veokid. Lisaks sellele mitteammendavale näidete nimestikule loetakse tööstuslikuks iga patarei või aku, mis ei ole suletud ega ole mootorsõiduki patarei või aku.

(9)

Kantavate patareide ja akude näideteks on täielikult suletud patareid ja akud, mida tavaline inimene suudab raskusteta käes kanda ja mis ei ole mootorsõiduki patareid või akud ega tööstuslikud patareid või akud. Nende hulka kuuluvad ühe elemendiga patareid (nagu AA ja AAA patareid) ning patareid ja akud, mida tarbijad või kutselised töötajad kasutavad mobiiltelefonides, kandearvutites, juhtmeta mootortööriistades, mänguasjades ja kodumasinates, nagu elektrilised hambaharjad, elektripardlid ja käeshoitavad tolmuimejad (sealhulgas koolides, kauplustes, toitlustusettevõtetes, lennujaamades, kontorites või haiglates kasutatavad sarnased seadmed), ja mis tahes patareid, mida tarbijad võivad kasutada tavalistes kodumasinates.

(10)

Komisjon peaks hindama käesoleva direktiivi kohandamise vajadust, arvestades olemasolevaid tehnilisi ja teaduslikke tõendeid. Eelkõige peaks komisjon läbi vaatama erandi, mille kohaselt ei kohaldata kaadmiumi kasutamise keeldu juhtmeta mootortööriistades kasutatavate kantavate patareide ja akude suhtes. Juhtmeta mootortööriistade näideteks on tööriistad, mida tarbijad ja kutselised töötajad kasutavad puu, metalli või muu materjali treimiseks, freesimiseks, lihvimiseks, saagimiseks, lõikamiseks, puurimiseks, augustamiseks, mulgustamiseks, vasardamiseks, neetimiseks, kruvimiseks, poleerimiseks või muuks sarnaseks töötlemiseks, samuti niitmiseks, lõikamiseks ja muudeks aiatöödeks.

(11)

Samuti peaks komisjon jälgima ning liikmesriigid ergutama tehnoloogia arengut, mis parandaks patareide ja akude keskkonnaalast talitust kogu nende olelustsükli vältel, sealhulgas osalemisega ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS).

(12)

Keskkonna kaitsmiseks tuleks patarei- ja akujäätmed koguda. Kaasaskantavate patareide ja akude jaoks tuleks luua kogumisskeem, mis tagab kogumise kõrge taseme. See tähendab kogumisskeemi loomist nii, et lõppkasutajad saaksid mugavalt ja tasuta tagastada kõik kantavate patareide ja akude jäätmed. Erinevate patareide ja akude jaoks on kohased erinevad kogumis- ja finantsseerimismeetmed.

(13)

On soovitav, et liikmesriigid saavutaks patarei- ja akujäätmete kogumise ning ringlussevõtu kõrge määra, et saavutada keskkonnakaitse ja materjalide taaskasutamise kõrge tase kogu ühenduses. Käesolev direktiiv peaks seepärast sätestama liikmesriikidele minimaalsed kogumise ja ringlussevõtu sihtarvud. Kogumise määra arvutamisel on asjakohane põhineda eelnevate aastate keskmisel aastamüügil, et liikmesriikide sihtarvud oleksid võrdelised liikmesriigi patareide tarbimise tasemega.

(14)

Kaadmium- ja pliipatareidele ning -akudele tuleks kehtestada ringlussevõtu erinõuded, et saavutada materjalide taaskasutamise kõrge tase kogu ühenduses ja vältida liikmesriikidevahelisi erinevusi.

(15)

Kogumis-, töötlemis- ja ringlussevõtuskeemides peaksid saama osaleda kõik huvitatud isikud. Need skeemid peaks olema kavandatud nii, et vältida imporditud toodete diskrimineerimist, kaubandustõkkeid ja konkurentsimoonutusi.

(16)

Kogumis- ja ringlussevõtuskeemid peaks olema optimeeritud, et eelkõige minimeerida kulusid ja veo negatiivset keskkonnamõju. Töötlemisel ja ringlussevõtul peaks kasutama parimat võimalikku tehnikat, nagu on määratletud nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (11) artikli 2 lõikes 11.

(17)

Patarei- ja akujäätmete käitlemise rahastamise põhiprintsiibid tuleks sätestada ühenduse tasandil. Rahastamisskeemid peaks aitama kaasa kõrgete kogumise ja ringlussevõtu määrade saavutamisele ja tootja vastutuse põhimõtte rakendamisele. Seepärast peaks tootjad rahastama kõikide kogutud patareide ja akude kogumise, töötlemise ja ringlussevõtu kulud, millest lahutatakse taaskasutatud materjali müügist saadud kasum. Siiski võib teatud tingimustel olla põhjendatud de minimis põhimõtte kohaldamine väiketootjate suhtes.

(18)

Edukaks kogumiseks on lõppkasutajat vaja teavitada lahuskogumise soovitatavusest, kasutatavatest kogumisskeemidest ja lõppkasutaja rollist patarei- ja akujäätmete käitlemisel. Tuleks kehtestada üksikasjalik kord märgistamissüsteemi jaoks, mille abil antakse lõppkasutajatele arusaadavat, usaldusväärset ja selget teavet patareide ja akude ning neis sisalduvate raskmetallide kohta.

(19)

Kui liikmesriigid kasutavad käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks, eelkõige kõrgete lahuskogumise ja ringlussevõtu määrade saavutamiseks, majandushoobasid, näiteks erinevaid maksumäärasid, peaksid nad sellest komisjonile teatama.

(20)

Turule lastud, kogutud ja ringlussevõetud patareide ja akude kohta on tarvis usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid, et jälgida, kas käesoleva direktiivi eesmärgid on saavutatud.

(21)

Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad sanktsioonide kohta käesoleva direktiivi sätete rikkumiste eest ja tagama nende eeskirjade rakendamise. Need sanktsioonid peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(22)

Õigusaktide kvaliteedi parandamist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (12) artikli 34 kohaselt peaks nõukogu julgustama liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vastavustabelid ning need avaldama.

(23)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (13)

(24)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on keskkonna kaitsmine ja siseturu nõuetekohane toimimise kindlustamine, ei saa piisaval määral saavutada liikmesriikide poolt ning need on seepärast oma ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutatavad ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Vastavalt samas artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe käesolev direktiiv kaugemale nende eesmärkide saavutamiseks vajalikust.

(25)

Käesolevat direktiivi kohaldatakse ilma et see piiraks ohutus-, kvaliteedi- ja tervisenõudeid käsitlevate ühenduse õigusaktide ning jäätmete käitlemist käsitlevate konkreetsete ühenduse õigusaktide, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiivi 2000/53/EÜ kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta (14) ning direktiivi 2002/96/EÜ kohaldamist.

(26)

Tootja vastutuse puhul on patareide ja akude tootjad ning patareisid või akusid sisaldavate muude toodete tootjad vastutavad nende poolt turule lastud patarei- ja akujäätmete käitlemise eest. Asjakohane on kasutada paindlikku lähenemisviisi, et võimaldada rahastamisskeemidel kajastada erinevaid siseriiklikke asjaolusid ja võtta arvesse olemasolevaid skeeme, eriti neid, mis on kehtestatud direktiivide 2000/53/EÜ ja 2002/96/EÜ täitmiseks, vältides samas topelt koormamist.

(27)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes (15) ei kohaldata elektri- ja elektroonikaseadmetes kasutatavate patareide ja akude suhtes.

(28)

Sõidukites kasutatavad mootorsõidukite ja tööstuslikud patareid ja akud peaks vastama direktiivi 2000/53/EÜ, eelkõige selle artikli 4 nõuetele. Seepärast peaks olema keelatud kaadmiumi kasutamine elektrisõidukites kasutatavates tööstuslikes patareides ja akudes, välja arvatud juhul, kui neile saab võimaldada erandit käesoleva direktiivi II lisa alusel,

1)

patareide ja akude turule laskmise eeskirjad; ja

2)

patarei- ja akujäätmete kogumise, töötlemise, ringlussevõtu ja kõrvaldamise erieeskirjad asjakohaste ühenduse jäätmealaste õigusaktide täiendamiseks.

a)

seadmetes, mis on seotud liikmesriikide esmatähtsate julgeolekuhuvide kaitsega, relvades, sõjamoonas ja sõjatarvikutes, välja arvatud tooted, mis ei ole ette nähtud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks;

b)

kosmosesse saatmiseks ettenähtud seadmetes.

1)

patarei või aku- keemilise energia muundamisest vahetult saadava elektrienergia allikas, mis koosneb ühest või mitmest primaarelemendist (mida ei saa taaslaadida) või ühest või mitmest sekundaarelemendist (mida saab taaslaadida);

2)

patareikogum – patareid või akud, mis on liidetud kokku ja/või kaetud välisümbrisega nii, et moodustub terviklik üksus, mis ei ole ette nähtud osadeks võtmiseks või avamiseks lõppkasutaja poolt;

3)

kantav patarei või aku – patarei või aku, mis:

4)

nööpelement – väike ümmargune kantav patarei või aku, mille läbimõõt on suurem kui kõrgus ja mida kasutatakse eriotstarbel, näiteks kuuldeaparaatides, kellades, väikestes kantavates seadmetes või varuenergia allikana;

5)

mootorsõiduki patarei või aku – patarei või aku, mida kasutatakse mootorsõiduki käivitus-, valgustus- või süüteseadmes;

6)

tööstuslik patarei või aku – patarei või aku, mis on kavandatud üksnes tööstuslikuks või erialaseks kasutamiseks või mida kasutatakse mistahes tüüpi elektrisõidukis;

7)

patarei- või akujäätmed — patareid ja akud, mis on käsitatavad jäätmetena direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punkti a tähenduses;

8)

ringlussevõtt — jäätmematerjali ümbertöötamine tootmisprotsessis algeesmärgil või muudel eesmärkidel, kuid mitte energia saamiseks;

9)

kõrvaldamine — direktiivi 75/442/EMÜ IIA lisas ettenähtud toimingud;

10)

töötlemine – tegevus, mida tehakse patarei- ja akujäätmetega pärast seda, kui need on antud ettevõttele üle sortimiseks või ringlussevõtu või kõrvaldamise ettevalmistamiseks;

11)

seade – direktiivis 2002/96/EÜ määratletud elektri- või elektroonikaseade, mis täielikult või osaliselt saab või võib saada toite patareidelt või akudelt;

12)

tootja – isik liikmesriigis, kes müügiviisist olenemata, sealhulgas müük sidevahendite abil nagu defineeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivis 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral, (16) laseb kaubanduslikel alustel esimest korda kõnealuse liikmesriigi territooriumil turule patareisid ja akusid, sealhulgas seadmetesse või sõidukitesse paigaldatud patareisid või akusid;

13)

turustaja – isik, kes kaubanduslikel alustel pakub patareisid ja akusid lõppkasutajale;

14)

turule laskmine – tarnimine või kättesaadavaks tegemine tasuta või tasu eest kolmandale isikule ühenduses, sealhulgas importimine ühenduse tolliterritooriumile;

15)

ettevõtja – tootjad, turustajad, kogujad, ringlussevõtjad ja muud töötlemisega tegelevad ettevõtjad;

16)

juhtmeta mootortööriist – käeshoitav seade, mis saab toite patareilt või akult ja on ette nähtud remondi-, ehitus- või aiatööde tegemiseks.

a)

kõik patareid ja akud, olenemata sellest kas need on paigaldatud seadmetesse või mitte, mis sisaldavad elavhõbedat rohkem kui 0,0005 % massist; ja

b)

kantavad patareid ja akud, sealhulgas seadmetesse paigaldatud patareid ja akud, mis sisaldavad kaadmiumi rohkem kui 0,002 % massist.

a)

avarii- ja häiresignalisatsioonisüsteemides, sealhulgas avariivalgustuses;

b)

meditsiiniseadmetes; või

c)

juhtmeta mootortööriistades.

a)

lõppkasutajad saavad viia kantavate patareide ja akude jäätmed nende elukoha läheduses asuvasse ligipääsetavasse kohta, võttes arvesse rahvastikutihedust;

b)

lõppkasutajad ei pea kantavate patareide või akude jäätmete tagastamisel tegema mingeid kulutusi ning neil ei ole mingit kohustust osta uut patareid või akut;

c)

neid võib kasutada koos direktiivi 2002/96/EÜ artikli 5 lõikes 2 osutatud skeemidega.

a)

nõuda tootjatelt selliste skeemide loomist;

b)

nõuda muudelt ettevõtjatelt sellistes skeemides osalemist;

c)

jätta alles olemasolevad skeemid.

a)

25 % - hiljemalt … (18);

b)

45 % - hiljemalt … (19).

a)

võib näha ette üleminekukorra, et võtta arvesse lõike 2 nõuete saavutamisel liikmesriikides esinevaid raskusi, mis tulenevad konkreetsetest siseriiklikest asjaoludest;

b)

hiljemalt … (21) kehtestatakse ühine metoodika, mille põhjal arvutatakse lõppkasutajatele igal aastal müüdavate kantavate patareide ja akude kogus.

a)

tootjad või kolmandad isikud loovad skeemid, kasutades parimat olemasolevat tehnikat, et tagada patarei- ja akujäätmete töötlemine ja ringlussevõtt; ja

b)

kõik identifitseeritavad patareid ja akud, mis on kogutud kooskõlas artikliga 7, töödeldakse ja võetakse ringlusse nende skeemide kaudu.

a)

lisatakse ringlussevõtu sihtarvude arvutamise üksikasjalikud eeskirjad hiljemalt … (25); ja

b)

hinnatakse korrapäraselt minimaalseid ringlussevõtu sihtarvusid ning kohandatakse neid parima olemasoleva tehnikaga, võttes arvesse lõike 1 teises lõigus osutatud arenguid.

a)

artikli 7 lõigete 1 ja 2 kohaselt kogutud kantavate patarei- ja akujäätmete kogumisest, töötlemisest ja ringlussevõtust; ja

b)

artikli 7 lõigete 3 ja 4 kohaselt kogutud tööstuslike ja mootorsõidukite patarei- ja akujäätmete kogumisest, töötlemisest ja ringlussevõtust.

a)

patareides ja akudes sisalduvate ainete võimalikust mõjust keskkonnale ja inimeste tervisele;

b)

sellest, et ei ole soovitatav kõrvaldada patarei- ja akujäätmeid sortimata olmejäätmetena ning on soovitatav osaleda nende lahuskogumises nii, et hõlbustada nende töötlemist ja ringlussevõttu;

c)

neile kättesaadavatest kogumis- ja ringlussevõtuskeemidest;

d)

sellest, kuidas nad saavad kaasa aidata patarei- ja akujäätmete ringlussevõtule;

e)

II lisas osutatud sümboli (ratastega prügikonteiner, millele on rist peale tõmmatud) ning keemiliste sümbolite Hg, Cd ja Pb tähendusest.

a)

arenguid, sealhulgas tootjate võetavaid vabatahtlikke meetmeid, mille abil vähendatakse patareides ja akudes sisalduvate raskmetallide ja muude ohtlike ainete koguseid;

b)

uusi ringlussevõtu- ja töötlemistehnikaid;

c)

ettevõtjate osalemist keskkonnajuhtimisskeemides;

d)

uuringuid nendes valdkondades; ja

e)

jäätmetekke vältimist soodustavate meetmete võtmist.

a)

raskmetalle sisaldavaid patareisid ja akusid käsitlevate täiendavate riskijuhtimismeetmete asjakohasus;

b)

artikli 9 lõikes 2 patareide ja akude jaoks sätestatud minimaalsete kogumise sihtarvude asjakohasus ning hilisemateks aastateks lisasihtarvude kehtestamise võimalikkus, võttes arvesse tehnika arengut ja liikmesriikides saadud praktilist kogemust;

c)

III lisa B osas sätestatud ringlussevõtu miinimumnõuete asjakohasus, võttes arvesse liikmesriikide antavat teavet, tehnika arengut ja liikmesriikides saadud praktilist kogemust.

a)

need on jõustatavad;

b)

nendes tuleb määratleda eesmärgid koos vastavate tähtpäevadega;

c)

need tuleb avaldada riigi ametlikus väljaandes või üldsusele võrdväärselt kättesaadavas ametlikus dokumendis ning edastada komisjonile;

25.10.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 264/18

(1)

Ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide eesmärk on muu hulgas aidata kaasa keskkonna kvaliteedi säilitamisele, kaitsmisele ja parandamisele ning inimeste tervise kaitsele.

(2)

Kuuendas keskkonnaalases ühenduse tegevusprogrammis (3) rõhutatakse vajadust varustada üldsust piisava keskkonnainfoga ja pakkuda üldsusele tõhusaid võimalusi keskkonnaasjade otsustamises osalemiseks, aidates sellega tõsta otsustamisprotsessi vastutustundlikkust ja läbipaistvust ning suurendades üldsuse teadlikkust ja toetust vastuvõetud otsustele. Lisaks sellele soodustatakse programmiga sarnaselt eelmistele programmidele (4) ühenduse keskkonnakaitsealaste õigusaktide tõhusamat kohaldamist ja rakendamist, sealhulgas ühenduse eeskirjade täitmist ja meetmete võtmist ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide rikkumise korral.

(3)

Ühendus kirjutas 25. juunil 1998 alla Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonile (edaspidi “Århusi konventsioon”). Ühendus kiitis Århusi konventsiooni heaks 17. veebruaril 2005. Ühenduse õigusaktide sätted peaksid olema nimetatud konventsiooniga kooskõlas.

(4)

Ühendus on juba vastu võtnud õigusaktide kogumi, mis üha areneb ja aitab kaasa Århusi konventsiooni eesmärkide saavutamisele. Tuleks sätestada konventsiooni nõuete kohaldamine ühenduse institutsioonide ja organite suhtes.

(5)

On asjakohane käsitleda ühes õigusaktis Århusi konventsiooni kolme sammast, milleks on keskkonnainfo kättesaadavus, üldsuse osalemine keskkonnaasjade otsustamises ja neis asjus kohtu poole pöördumine, ning kehtestada eesmärke ja mõisteid käsitlevad ühised sätted. Sellega aidatakse kaasa õigusaktide ratsionaliseerimisele ja ühenduse institutsioonide ja organite suhtes võetud rakendusmeetmete läbipaistvuse suurendamisele.

(6)

Üldpõhimõtte kohaselt ei diskrimineerita Århusi konventsiooni kolme sambaga tagatud õiguste osas kedagi kodakondsuse, rahvuse või alalise elukoha alusel.

(7)

Århusi konventsioonis on avaliku võimu organid määratletud üldises tähenduses põhimõttel, et igasugusel avaliku võimu teostamisel peaksid olema tagatud õigused üksikisikutele ja nende organisatsioonidele. Seetõttu on vaja, et käesolevas määruses nimetatud ühenduse institutsioonid ja organid oleksid määratletud samasugusel üldisel ja funktsionaalsel viisil. Århusi konventsiooni alusel võib ühenduse institutsioone ja organeid konventsiooni kohaldamisalast välja jätta, kui nad tegutsevad õigusemõistjana või seadusandjana. Keskkonnainfo kättesaadavust käsitlevaid sätteid tuleks siiski kohaldada seadusandjana tegutsevate ühenduse institutsioonide ja organite suhtes, et säilitada kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele. (5)

(8)

Käesolevas määruses hõlmab keskkonnainfo mõiste mis tahes vormis teavet keskkonnaseisundi kohta. Sellel mõistel, mis on vastavusse viidud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivis 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta (6) määratletud mõistega, on Århusi konventsioonis sätestatud mõistega sama sisu. Määruses (EÜ) nr 1049/2001 toodud “dokumendi” mõiste hõlmab keskkonnainfot, nagu see on määratletud käesolevas määruses.

(9)

Käesoleva määrusega on kohane näha ette “kavade ja programmide” mõiste võttes arvesse Århusi konventsiooni sätteid ja paralleelset lähenemisviisi, mida järgitakse seoses EÜ kehtivatest õigusaktidest tulenevate liikmesriikide kohustustega. “Keskkonnaga seotud kavad ja programmid” tuleb määratleda seoses ühenduse keskkonnapoliitika eesmärkide saavutamisel antava panusega või tõenäolise olulise mõjuga sellele. Kuuendas keskkonnaalases ühenduse tegevusprogrammis kehtestatakse ühenduse keskkonnapoliitika eesmärgid kümneks aastaks alates 22. juulist 2002 ja nende saavutamiseks kavandatud meetmed. Selle ajavahemiku möödumisel tuleks vastu võtta järgmine keskkonnaalane tegevusprogramm.

(10)

Pidades silmas asjaolu, et keskkonnaõigus areneb pidevalt, peaks keskkonnaõiguse mõiste osutama ühenduse keskkonnapoliitika eesmärkidele, nagu need on sätestatud asutamislepingus.

(11)

Halduse üksikaktide suhtes peaks olema võimalik kohaldada vaidemenetlust, kui need aktid on õiguslikult siduvad ja neil on väline mõju. Samamoodi peaks olema hõlmatud tegevusetus, kui on olemas kohustus võtta vastu haldusakt keskkonnaõiguse alusel. Kuna õigusemõistjana või seadusandjana tegutseva ühenduse institutsiooni või organi õigusakte võib kohaldamisalast välja jätta, peaks sama kohaldatama teiste uurimismenetluste suhtes, milles ühenduse institutsioon või organ tegutseb haldusjärelevalveorganina asutamislepingu sätete alusel.

(12)

Århusi konventsioon näeb ette üldsusele keskkonnainfo kättesaadavuse võimaldamist kas taotluse alusel või konventsiooniga hõlmatud asutuste aktiivse levitustegevuse kaudu. Määrust (EÜ) nr 1049/2001 kohaldatakse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni suhtes, aga ka ametite ja sarnaste organite suhtes, mis on loodud ühenduse õigusaktiga. Määruses sätestatakse nende institutsioonide jaoks eeskirjad, mis suures ulatuses vastavad Århusi konventsioonis sätestatud eeskirjadele. Määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamisala on vaja laiendada kõikidele teistele ühenduse institutsioonidele ja organitele.

(13)

Kui Århusi konventsioonis on sätteid, mida ei ole täielikult või osaliselt määruses (EÜ) nr 1049/2001, tuleb need ette näha, eelkõige seoses keskkonnainfo kogumise ja levitamisega.

(14)

Selleks et üldsuse õigus keskkonnainfot saada toimiks, on oluline keskkonnainfo hea kvaliteet. Seetõttu on kohane kehtestada eeskirjad, mis kohustavad ühenduse institutsioone ja organeid tagama vastava kvaliteedi.

(15)

Kui määruses (EÜ) nr 1049/2001 on ette nähtud erandid, tuleks neid kohaldada mutatis mutandis käesoleva määruse alusel esitatud keskkonnainfo saamise taotluste suhtes. Keskkonnainfo kättesaadavaks tegemisest keeldumise aluseid tuleks tõlgendada kitsendavalt, võttes arvesse, kas avalikustamine teeniks üldsuse huvisid ja kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda. Mõiste “ärihuvid” hõlmab pangandussektoris tegutsevate institutsioonide ja organite sõlmitud konfidentsiaalsuskokkuleppeid.

(16)

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 1998. aasta otsusele nr 2119/98/EÜ, millega moodustatakse ühenduses epidemioloogilise seire ja nakkushaiguste tõrje võrgustik, (7) on ühenduse tasandil juba loodud võrgustik, et komisjoni abiga edendada koostööd ja koordineerida tegevust liikmesriikide vahel eesmärgiga parandada mitmete nakkushaiguste tõkestamist ja kontrolli ühenduses. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta otsusega nr 1786/2002/EÜ (8) võetakse rahvatervise valdkonnas vastu ühenduse tegevusprogramm, mis täiendab liikmesriikide poliitikat. Rahvatervise arendamiseks teabe ja teadmiste parandamine ning terviseohtudele kiire ja kooskõlastatud reageerimisvõime parandamine, mis on mõlemad nimetatud programmi elemendid, on eesmärgid, mis on täielikult kooskõlas Århusi konventsiooni nõuetega. Käesoleva määruse kohaldamine ei piira seega otsuste nr 2119/98/EÜ ja nr 1786/2002/EÜ kohaldamist.

(17)

Århusi konventsioonis nõutakse, et konventsiooniosalised peavad sätestama üldsuse osalemise keskkonnaga seotud kavade ja programmide ettevalmistamisel. Sellised sätted peavad sisaldama mõistlikke tähtaegu üldsuse teavitamiseks kõnealusest keskkonnaalase otsuse tegemisest. Tõhususe huvides peab üldsuse osalemine toimuma varases etapis, kui kõik lahendusvariandid on veel võimalikud. Ühenduse institutsioonid ja organid peaksid üldsuse osalemist käsitlevate sätete kehtestamisel määratlema üldsuse, kes võib osaleda.

(18)

Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3 võimaldab juurdepääsu kohtumenetlusele või teistele vaidemenetlustele, et vaidlustada üksikisiku ja avaliku võimu organi tegevus ja tegevusetus, mis on vastuolus keskkonnaõiguse sätetega. Kohtu poole pöördumist käsitlevad sätted peaks olema kooskõlas asutamislepinguga. Antud kontekstis on kohane, et käesolev määrus käsitleks üksnes avaliku võimu organite tegevust ja tegevusetust.

(19)

Selleks et tagada piisavad ja tõhusad õiguskaitsevahendid, sealhulgas vahendid, mis on asutamislepingu vastavate sätete alusel kättesaadavad enne Euroopa Ühenduse Kohtu poole pöördumist, on asjakohane, et ühenduse institutsioonile või organile, kes vaidlustatava õigusakti vastu võttis või väidetava haldusliku tegevusetuse korral jättis vastu võtmata, antakse võimalus oma otsus uuesti läbi vaadata või tegevusetuse korral tegutseda.

(20)

Keskkonnakaitse valdkonnas tegutsevatel valitsusvälistel organisatsioonidel, mis vastavad teatavatele kriteeriumitele, millega tagatakse eelkõige, et tegemist on sõltumatute organisatsioonidega, kelle põhieesmärgiks on edendada keskkonnakaitset, peaks olema õigus esitada vaie ühenduse tasandil, et ühenduse institutsioon või organ vaataks uuesti läbi keskkonnaõiguse alusel vastu võetud õigusaktid või nende vastuvõtmata jätmise, eesmärgiga et kõnealune institutsioon või organ oma otsust muudaks.

(21)

Kui eelmised vaidemenetlused ei ole andnud tulemusi, peaks asjaomasel valitsusvälisel organisatsioonil olema võimalik algatada kohtumenetlus Euroopa Kohtus kooskõlas asutamislepingu vastavate sätetega.

(22)

Käesolev määrus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mis on tunnustatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ja mis on kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, eriti selle artiklis 37,

a)

garanteerides üldsusele õiguse saada kätte keskkonnainfot, mille ühenduse institutsioonid või organid on saanud või koostanud ja mis on nende valduses, ning määrates selle õiguse kasutamise põhitingimused ja praktilise korra;

b)

tagades, et keskkonnainfo tehakse üldsusele üha enam kättesaadavaks ja et seda levitatakse üha laiemalt eesmärgiga saavutada selle võimalikult laialdane süstemaatiline kättesaadavus ja levik. Selleks soodustatakse eelkõige arvutikaugside ja/või elektroonilise tehnoloogia kasutamist, kui selline võimalus on olemas;

c)

sätestades üldsuse osalemise seoses keskkonnaalaste kavade ja programmidega;

d)

tagades keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise võimaluse ühenduse tasandil käesolevas määruses sätestatud tingimustel.

a)

taotleja — füüsiline või juriidiline isik, kes taotleb keskkonnainfot;

b)

üldsus — üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ja nende ühendused, organisatsioonid või rühmad;

c)

ühenduse institutsioon või organ — ametiasutus, organ, asutus või agentuur, mis on loodud asutamislepinguga või selle alusel, välja arvatud need, mis tegutsevad õigusemõistjana või seadusandjana. II jaotise sätteid kohaldatakse siiski seadusandjana tegutseva ühenduse institutsiooni või organi suhtes;

d)

keskkonnainfo — kirjalikus, visuaalses, suulises, elektroonilises või muus materiaalses vormis olev teave, mis käsitleb:

e)

keskkonnaalased kavad ja programmid — kavad ja programmid,

Üldisi keskkonnaalaseid tegevusprogramme käsitatakse samuti keskkonnaalaste kavade ja programmidena.

Nimetatud mõiste ei hõlma finants-, pangandus- või eelarvekavasid ja -programme, mis sätestavad teatavate projektide või tegevuste rahastamiskorra või mis on seotud kavandatava aastaeelarvega, ühenduse institutsiooni- või organisiseste tööprogrammidega või üksnes tsiviilkaitseks ettenähtud päästeplaanide ja programmidega;

f)

keskkonnaõigus — ühenduse õigusaktid, mis olenemata nende õiguslikust alusest, aitavad saavutada asutamislepingus sätestatud ühenduse keskkonnapoliitika eesmärke: säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti, kaitsta inimeste tervist, kasutada loodusressursse kaalutletult ja mõistlikult ning edendada rahvusvahelisel tasandil meetmeid piirkondlike või ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega tegelemiseks;

g)

haldusakt — keskkonnaõiguse kohane üksikmeede, mille on võtnud ühenduse institutsioon või organ ning millel on õiguslikult siduv ja väline mõju;

h)

halduslik tegevusetus — punktis g määratletud haldusakti vastu võtmata jätmine ühenduse institutsiooni või organi poolt.

a)

asutamislepingu artiklid 81, 82, 86 ja 87 (konkurentsieeskirjad);

b)

asutamislepingu artiklid 226 ja 228 (rikkumismenetlused);

c)

asutamislepingu artikkel 195 (ombudsmani menetlused);

d)

asutamislepingu artikkel 280 (Euroopa Pettusevastase Ameti menetlused).

a)

rahvusvaheliste lepingute, konventsioonide või kokkulepete ja ühenduse keskkonnaalaste või sellega seotud õigusaktide ning keskkonnaga seotud poliitikate, kavade ja programmide tekstid;

b)

eduaruanded punktis a osutatud dokumentide rakendamise kohta, kui ühenduse institutsioonid või organid on need koostanud või hoiavad neid elektroonilises vormis;

c)

keskkonnaseisundi aruanded, nagu on viidatud lõikes 4;

d)

keskkonda mõjutavate või mõjutada võivate tegevuste järelevalve tulemusel saadud andmed või nende kokkuvõtted;

e)

olulise keskkonnamõjuga load ning keskkonnaalased kokkulepped, või viited kohale, kust sellist infot saab taotleda või leida;

f)

keskkonnamõju uuringud ja keskkonnaelementide riskianalüüsid või viited kohale, kust sellist infot saab taotleda või leida.

a)

ettepaneku eelnõu, kui see on olemas;

b)

koostamisel oleva kava või programmiga seotud keskkonnainfo või hinnang, kui see on olemas, ja

c)

osalemise praktiline kord, sealhulgas:

a)

ta on sõltumatu mittetulunduslik juriidiline isik vastavalt liikmesriigi siseriiklikule õigusele või tavale;

b)

tema põhieesmärk on keskkonnakaitse edendamine keskkonnaõiguse kontekstis;

c)

ta on tegutsenud üle kahe aasta ja ta tegutseb aktiivselt punktis b nimetatud eesmärgi nimel;

d)

küsimus, mille kohta vaie esitati, on kaetud organisatsiooni eesmärkide ja tegevusega.

25.10.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 264/28

(1)

Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) võttis 1993. aastal vastu laevade ohutu ekspluateerimise ja reostuse vältimise korraldamise rahvusvahelise koodeksi (edaspidi “ISM koodeks”). 1994. aasta mais 1974. aasta rahvusvahelisse konventsiooni inimelude ohutusest merel (SOLAS) IX peatüki “Laevade ohutu käitamise korraldamine” lisamisega muutus nimetatud koodeks järk-järgult kohustuslikuks enamusele rahvusvahelisi meresõite tegevatele laevadele.

(2)

ISM koodeksit muudeti IMO 5. detsembri 2000. aasta resolutsiooniga MSC.104(73).

(3)

Juhendi administratsioonidele ISM koodeksi rakendamiseks võttis IMO vastu 23. novembril 1995. aastal resolutsiooniga A.788(19). Seda juhendit muudeti 29. novembril 2001. aastal vastu võetud resolutsiooniga A.913(22).

(4)

Nõukogu 8. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 3051/95, ro-ro-tüüpi reisiparvlaevade meresõiduohutuse korralduse kohta, (3) muutis 1. juulist 1996 ISM koodeksi ühenduse tasandil kohustuslikuks kõikidele liikmesriikide sadamate vahel liiklevatele ro-ro-tüüpi reisiparvlaevadele, nii kohalikul rannasõidul kui rahvusvahelisel meresõidul ning olenemata nende lipuriigist. See oli esimene samm ISM koodeksi ühetaolise ja ühtse rakendamise tagamise suunas kõikides liikmesriikides.

(5)

1. juulil 1998. aastal muutus ISM koodeks SOLASi IX peatüki sätete alusel kohustuslikuks ettevõtjatele, kes käitavad rahvusvahelistel meresõitudel reisilaevu (sh kiirreisilaevu), naftatankereid, kemikaalitankereid, gaasitankereid, puistlastilaevu ja kiirkaubalaevu, kogumahutavusega 500 tonni ja rohkem.

(6)

1. juulil 2002. aastal muutus ISM koodeks kohustuslikuks ettevõtjatele, kes käitavad rahvusvahelisel meresõidul teisi kaubalaevu ja ujuvaid merepuurplatvorme kogumahutavusega 500 ja rohkem.

(7)

Inimelude ohutust merel ja keskkonnakaitset on võimalik tõhusalt parandada ISM koodeksi range ja kohustusliku kohaldamisega.

(8)

ISM koodeksit on soovitav kohaldada vahetult liikmesriikide lipu all sõitvate laevade suhtes ja lipuriigist olenemata ka laevade suhtes, mis teevad ainult kohalikku rannasõitu või liinivedu liikmesriikide sadamatesse või sadamatest.

(9)

Vahetult kohalduva uue määruse vastuvõtmine peaks tagama ISM koodeksi täitmise selliselt, et liikmesriigid võivad ise otsustada koodeksi kohaldamise lipuriigist olenemata laevade suhtes, mida käitatakse vaid sadamaalal.

(10)

Sellest tulenevalt tuleks määrus (EÜ) nr 3051/95 kehtetuks tunnistada.

(11)

Kui liikmesriik leiab, et ettevõtjatel on praktikas raske saavutada ISM koodeksi A osa nõuetele vastavust teatud laevade või laevade kategooriate suhtes, mida kasutatakse ainult selle liikmesriigi kohalikul rannasõidul, võivad nad sätete kohaldamisest osaliselt või täielikult loobuda, kui võetakse meetmeid, mis tagavad koodeksi eesmärkide samaväärse saavutamise. Liikmesriik võib selliste laevade ja ettevõtjate jaoks luua alternatiivse tunnistuste väljastamise ja kontrolli korra.

(12)

Vajalik on arvestada nõukogu 19. juuni 1995 aasta direktiivi 95/21/EÜ, laevaohutust, reostuse vältimist ning elu- ja töötingimusi laevadel käsitlevate rahvusvaheliste standardite rakendamise kohta ühenduse sadamaid kasutavate ja liikmesriikide jurisdiktsiooni all olevates vetes sõitvate laevade suhtes (sadamariigi kontroll). (4)

(13)

Samuti tuleb arvesse võtta nõukogu 22. novembri 1994. aasta direktiivi 94/57/EÜ laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta, (5) et määratleda tunnustatud organisatsioonid käesoleva määruse tähenduses, ja nõukogu 17. märtsi 1998. aasta direktiivi 98/18/EÜ reisilaevade ohutuseeskirjade ja -nõuete kohta, (6) et kehtestada käesoleva määruse kohaldamisala kohaliku rannasõiduga tegelevate reisilaevade suhtes.

(14)

Kõik II lisa muutmiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, (7)

(15)

Kuna liikmesriigid ei saa täiel määral saavutada käesoleva määruse eesmärki, milleks on laevade meresõiduohutuse ja ohutu käitamise edendamine ning laevade põhjustatud reostuse vältimine, ning mis on seetõttu paremini saavutatav ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

ettevõtjad loovad meresõiduohutuse korralduse süsteemi nii laevadel kui maal ning hoiavad seda asjakohaselt töös ning

b)

lipu- ja sadamariikide administratsioonid kontrollivad seda.

1)

ISM koodeks — laevade ohutu ekspluateerimise ja reostuse vältimise korraldamise rahvusvaheline koodeks, mis on vastu võetud Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) assamblee 4. novembri 1993. aasta resolutsiooniga A.741(18), muudetud meresõiduohutuse komitee 5. detsembri 2000. aasta resolutsiooniga MSC.104 (73) ja mille ajakohastatud versioon on esitatud käesoleva määruse I lisas;

2)

tunnustatud organisatsioon — vastavalt direktiivile 94/57/EÜ tunnustatud isik;

3)

ettevõtja — laeva omanik või mõni muu organisatsioon või isik, näiteks haldaja või laevapereta laeva prahtija, kes vastutab laevaomaniku asemel laeva käitamise eest ja kes endale sellise vastutuse võtmisel on nõustunud üle võtma kõik ISM koodeksiga kehtestatud kohustused ja vastutuse;

4)

reisilaev — laev, sealhulgas kiirlaev, mille pardal on rohkem kui kaksteist reisijat, või reisijate veoks kasutatav allveesõiduk;

5)

reisija — iga isik, kes ei ole:

6)

kiirlaev –SOLASi ajakohastatud versiooni reeglis X-1.2 määratletud kiirlaev. Kiirreisilaevade suhtes kohaldatakse direktiivi 98/18/EÜ artikli 2 punktis f nimetatud piiranguid;

7)

kaubalaev — laev, sealhulgas kiirlaev, mis ei ole reisilaev;

8)

rahvusvaheline meresõit –meresõit liikmesriigi sadamast väljaspool seda liikmesriiki asuvasse sadamasse või vastupidi;

9)

kohalik rannasõit — meresõit liikmesriigi sadamast samasse või teise sadamasse selle liikmeriigi piires;

10)

regulaarne liinivedu — järjestikused laevade ülesõidud kahe või enama sama punkti vahel kas:

11)

ro-ro-tüüpi reisiparvlaev — meresõitu tegev reisilaev, nagu on määratletud SOLASi ajakohastatud versiooni II-1 peatükis;

12)

reisijate veoks kasutatav allveesõiduk — reisijateveolaev, mida käitatakse eeskätt vee all ja mis sõltub pinnalt saadavast toetusest, näiteks pealveelaev või kaldal asuvad seadmed, mis on mõeldud jälgimiseks ja ühe või mitme järgmise toetuse tagamiseks:

13)

ujuv merepuurplatvorm — laev, millega saab teha puurimisoperatsioone, et uurida või kasutada merepõhja all olevaid maavarasid, näiteks vedelaid või gaasilisi süsivesinikke, väävlit või soola;

14)

kogumahutavus — vastavalt 1969. aasta rahvusvahelise laevade mõõtmise konventsioonile mõõdetud laeva kogumahutavus või, ainult kohalikul rannasõidul kasutatavate laevade puhul, mida ei ole mõõdetud vastavalt eelpool nimetatud konventsioonile, vastavalt laevade mahutavuse mõõtmise siseriiklike eeskirjadele mõõdetud laeva kogumahutavus.

a)

kaubalaevad ja reisilaevad, mis sõidavad liikmesriigi lipu all ja teevad rahvusvahelist meresõitu;

b)

kaubalaevad ja reisilaevad, mis tegelevad ainult kohaliku rannasõiduga, olenemata nende lipuriigist;

c)

kaubalaevad ja reisilaevad, mis teevad regulaarseid liinivedusid liikmesriikide sadamate vahel, olenemata nende lipuriigist;

d)

ujuvad merepuurplatvormid, mis tegutsevad liikmesriigi võimupiirides.

a)

sõjalaevad ja sõjaväe-transpordilaevad ning muud laevad, mis kuuluvad liikmesriigile või mida käitab liikmesriik ja mida kasutatakse ainult riiklikel mitteärilistel eesmärkidel;

b)

mehaanilise jõuajamita laevad, primitiivse konstruktsiooniga puidust laevad, lõbusõidujahid ja -väikelaevad, välja arvatud juhul, kui need on mehitatud või mehitatakse laevaperega ning veavad ärilistel eesmärkidel üle 12 reisija;

c)

kalalaevad;

d)

kaubalaevad ja ujuvad merepuurplatvormid kogumahutavusega alla 500;

e)

reisilaevad, välja arvatud ro-ro-tüüpi reisiparvlaevad, direktiivi 98/18/EÜ artiklis 4 määratletud C ja D klassi merepiirkondades.

a)

asjaomane liikmesriik teavitab komisjoni eranditest ja meetmetest, mida kavatsetakse vastu võtta;

b)

kui kuue kuu jooksul pärast teatamist otsustatakse artikli 12 lõikes 2 osutatud korras, et ettepandud erand ei ole õigustatud või et meetmed ei ole piisavad, nõutakse kõnealuselt liikmesriigilt ettepandud sätete muutmist või nende sätete vastu võtmata jätmist;

c)

nimetatud liikmesriik avalikustab kõik vastuvõetud meetmed koos otseviitega lõikele 1 ja vajadusel lõikele 2.