20.5.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 122/1

(1)

Ühendus on seadnud eesmärgiks säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala loomiseks peab ühendus muu hulgas tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas vastu võtma siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikud meetmed.

(2)

Õiguskaitse kättesaadavus on oluline põhimõte ning õiguskaitse parema kättesaadavuse hõlbustamiseks nõuti 15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel liikmesriikidelt alternatiivsete kohtuväliste menetluste loomist.

(3)

Nõukogu poolt 2000. aasta mais vastu võetud järeldustes alternatiivsete vaidlustelahendamise meetodite kohta tsiviil- ja kaubandusõiguses tõdeti, et peamiste põhimõtete kehtestamine antud valdkonnas on otsustava tähtsusega samm tsiviil- ja kaubandusasjades kohtuväliste vaidlustelahendamise menetluste vajaliku väljatöötamise ja toimimise võimaldamise suunas, et lihtsustada ja parandada seeläbi õiguskaitse kättesaadavust.

(4)

Komisjon esitles 2002. aasta aprillis rohelist raamatut alternatiivsete vaidluslahendusmeetodite kohta tsiviil- ja kaubandusõiguses, milles käsitleti Euroopa Liidus kasutusel olevate alternatiivsete vaidlustelahendamise meetodite olukorda ning algatati laiaulatuslikud konsultatsioonid liikmesriikide ja huvitatud isikutega võimalike vahendusmenetluse kasutamist edendavate meetmete osas.

(5)

Õiguskaitse parema kättesaadavuse tagamise eesmärk, mis on osa vabadusel, turvalisusel ja õiglusel põhineva ala loomisega seotud Euroopa Liidu poliitikast, peaks hõlmama nii kohtulike kui kohtuväliste vaidlustelahendamise meetodite kättesaadavust. Käesolev direktiiv peaks kaasa aitama siseturu nõuetekohasele toimimisele, seda eelkõige vahendusteenuste kättesaadavuse osas.

(6)

Vahendusmenetlust võib kasutada kui kulutasuvat ja kiiret kohtuvälist vaidluste lahendamise viisi tsiviil- ja kaubandusasjades, kohandades menetlusi vastavalt osapoolte vajadustele. Vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkuleppeid järgitakse suurema tõenäosusega vabatahtlikult ning need aitavad tõenäolisemalt säilitada poolte vahel rahumeelset ja püsivat suhet. Nimetatud kasu on veelgi suurem olukordades, milles ilmnevad piiriülesed asjaolud.

(7)

Vahendusmenetluse kasutamise edasiseks edendamiseks ning tagamaks, et vahendusmenetlust kasutavad pooled saaksid tugineda etteaimatavale õiguslikule raamistikule, on oluline luua eelkõige tsiviilmenetluse põhiaspekte käsitlevad raamõigusaktid.

(8)

Käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada üksnes piiriüleste vaidluste puhul toimuva vahendusmenetluse suhtes, kuid miski ei peaks takistama liikmesriike kohaldamast selliseid sätteid ka siseriiklike vahendusmenetluste suhtes.

(9)

Käesolev direktiiv ei tohiks mingil moel takistada kaasaegse sidetehnoloogia kasutamist vahendusmenetluses.

(10)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada menetluste suhtes, kus piiriülese vaidluse kaks või enam poolt püüavad vabatahtlikkuse alusel vahendaja abil ise oma vaidluse lahendamise suhtes rahumeelsele kokkuleppele jõuda. Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada tsiviil- ja kaubandusasjades. Käesolevat direktiivi ei tuleks aga kohaldada õiguste ja kohustuste suhtes, mille puhul pooltel puudub asjakohaste kohaldatavate õigusaktide alusel vabadus enda suhtes ise otsustada. Selliseid õigusi ja kohustusi esineb eriti sagedasti perekonnaõiguses ja tööõiguses.

(11)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada lepingueelsete läbirääkimiste ega kohtulikku laadi menetluste suhtes, nagu teatavad kohtulikud lepitusmenetlused, tarbijakaebuste lahendamise menetlused, vahekohtumenetlus ja ekspertide otsused, või menetluste suhtes, kus mõni isik või asutus annab vaidluse lahenduse kohta ametliku soovituse, mis võib olla õiguslikult siduv või mitte.

(12)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada ka juhtudel, kui kohus suunab pooled vahendusmenetluse juurde või kui vahendusmenetluse kasutamise sätestavad siseriiklikud õigusaktid. Juhul kui kohtunik võib siseriikliku õiguse kohaselt tegutseda vahendajana, tuleks käesolevat direktiivi kohaldada ka vahendusmenetluse suhtes, mille viib läbi kohtunik, kes ei ole vastutav ühegi vaidlusaluse küsimusega seotud kohtumenetluse eest. Käesolev direktiiv ei peaks aga laienema püüetele vaidluse lahendamiseks, mida teeb kohus või kohtunik, kelle poole vaidlust käsitleva kohtumenetluse käigus vaidluse lahendamiseks pöördutakse, ega juhtudele, mil kohus või kohtunik, kelle poole on pöördutud, küsib abi või nõu pädevalt isikult.

(13)

Käesolevas direktiivis sätestatud vahendusmenetlus peaks olema vabatahtlik, lähtudes sellest, et pooled vastutavad ise menetluse eest ja võivad seda juhtida, nagu ise soovivad, ning võivad selle ka igal ajal lõpetada. Kohtutel peaks olema siiski siseriikliku õiguse kohaselt võimalik seada vahendusmenetlusele ajalised piirangud. Kohtutel peaks samuti olema võimalik juhtida osapoolte tähelepanu vahendusmenetlusele, kui see on asjakohane.

(14)

Käesolevas direktiivis ei tohiks miski piirata siseriiklikke õigusakte, mille alusel on vahendusmenetluse kasutamine kohustuslik või mille alusel kohaldatakse selle puhul teatud ergutusi või karistusi, tingimusel et nimetatud õigusaktid ei piira poolte õigust kohtusüsteemi poole pöörduda. Samuti ei tohiks miski käesolevas direktiivis piirata olemasolevaid isereguleeruvaid vahendussüsteeme, kui need käsitlevad käesoleva direktiiviga hõlmamata aspekte.

(15)

Õiguskindluse tagamiseks peaks käesolevas direktiivis olema märgitud, milline kuupäev tuleks võtta aluseks otsustamisel, kas vaidlus, mida pooled püüavad lahendada vahendusmenetluse teel, on piiriülene vaidlus või mitte. Kirjaliku kokkuleppe puudumisel tuleks otsustada, et pooled on vahendusmenetluse kasutamises kokku leppinud sel ajahetkel, mil nad võtavad konkreetseid meetmeid vahendusmenetluse alustamiseks.

(16)

Tagamaks vajalikku vastastikust usaldust konfidentsiaalsuse, aegumistähtaegadele avalduva mõju ning vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkulepete tunnustamise ja täitmise osas, peaksid liikmesriigid soodustama mis tahes nende poolt asjakohaseks peetaval viisil vahendajate väljaõpet ning kehtestama vahendusteenuste osutamisele tõhusad kvaliteedikontrolli mehhanismid.

(17)

Liikmesriigid peaksid kindlaks määrama nimetatud mehhanismid, mille hulka võib kuuluda turupõhiste lahenduste kasutamine, ning nendelt ei tuleks nõuda selliste mehhanismide rahastamist. Mehhanismide eesmärgiks peaks olema säilitada vahendusmenetluse paindlikkus ja poolte iseseisvus ning tagada, et vahendusmenetlus teostatakse tõhusalt, erapooletult ja pädevalt. Vahendajaid tuleks teavitada Euroopa vahendajate käitumisjuhendi olemasolust, mis tuleks ka teha üldsusele kättesaadavaks Internetis.

(18)

Tarbijakaitse vallas võttis komisjon vastu soovituse (3), millega kehtestatakse miinimumkvaliteedinõuded, mida tarbijavaidluste konsensuslikus lahendamises osalevad kohtuvälised asutused oma klientidele pakkuma peavad. Kõiki vahendajaid ja organisatsioone, kellele kohaldatakse nimetatud soovitust, tuleks julgustada selle põhimõtteid järgima. Nimetatud asutuste kohta käiva teabe levitamise hõlbustamiseks peaks komisjon looma andmebaasi kohtuväliste menetlusviiside kohta, mida liikmesriigid peavad kõnealuse soovituse põhimõtetega kooskõlas olevaks.

(19)

Vahendusmenetlust ei tohiks pidada kohtumenetluste kehvemaks alternatiiviks seetõttu, et vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkulepete järgimine sõltub poolte heast tahtest. Liikmesriigid peaksid seepärast tagama, et vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kirjaliku kokkuleppe pooled võivad lasta oma kokkuleppe sisu täidetavaks tunnistada. Liikmesriigil peaks olema võimalik kokkuleppe täidetavaks tunnistamisest keelduda üksnes juhul, kui kokkuleppe sisu on vastuolus selle liikmesriigi õigusega, sealhulgas tema rahvusvahelise eraõigusega, või kui selle liikmesriigi õigusaktides ei ole kõnealuse kokkuleppe sisu täitmist ette nähtud. Selline olukord võib tekkida siis, kui kokkuleppes nimetatud kohustus on oma olemuselt mittetäidetav.

(20)

Liikmesriigis täidetavaks tunnistatud vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkuleppe sisu tunnustatakse ja tunnistatakse täidetavaks teistes liikmesriikides vastavalt kohaldatavale ühenduse või siseriiklikule õigusele. Seejuures võib aluseks võtta näiteks nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (4) või nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega (5).

(21)

Määruses (EÜ) nr 2201/2003 on eraldi sätestatud, et selleks, et pooltevahelised kokkulepped oleksid täidetavad teises liikmesriigis, peavad nad olema täidetavad nende sõlmimise liikmesriigis. Seega juhul, kui perekonnaasjades vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkuleppe sisu ei ole täidetav selles liikmesriigis, kus kokkulepe sõlmiti ja kus täidetavaks tunnistamist taotletakse, ei tohiks käesolev direktiiv julgustada pooli selle liikmesriigi seadusest kõrvale hoidma ja kokkulepet teises liikmesriigis täidetavaks tunnistama.

(22)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikides kehtivaid eeskirju vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkulepete täitmise kohta.

(23)

Konfidentsiaalsus on vahendusmenetluses tähtis ning käesolev direktiiv peaks seetõttu nägema ette tsiviilmenetluse eeskirjade minimaalse vastavuse selles osas, kuidas kaitsta vahendusmenetluse konfidentsiaalsust mis tahes järgnevate tsiviil- ja kaubandusasjades toimuvate kohtumenetluste või vahekohtumenetluste käigus.

(24)

Selleks, et julgustada pooli vahendusmenetlust kasutama, peaksid liikmesriigid tagama, et nende eeskirjad aegumistähtaegade kohta ei takista pooli pöördumast kohtu või vahekohtu poole, kui nende vahendusmenetluse kasutamise püüe ebaõnnestub. Liikmesriigid peaksid tagama selle tulemuse saavutamise, ehkki käesoleva direktiiviga ei ühtlustata siseriiklikke eeskirju aegumistähtaegade kohta. Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikides rakendatavates rahvusvahelistes lepingutes, näiteks transpordiõiguse valdkonnas, sisalduvaid aegumistähtaegu käsitlevaid sätteid.

(25)

Liikmesriigid peaksid julgustama üldsuse teavitamist sellest, kuidas vahendajate või vahendusteenuseid osutavate organisatsioonidega ühendust võtta. Nad peaksid samuti julgustama õigusala töötajaid teavitama oma kliente vahendusmenetluse võimalusest.

(26)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (6) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides oma tabelid, kus on võimaluste piires näidatud käesoleva direktiivi ja selle ülevõtmise meetmete vaheline vastavus, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(27)

Käesolevas direktiivis püütakse edendada põhiõigusi ja võetakse arvesse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.

(28)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on meetmete ulatuse või mõju tõttu seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(29)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt teatasid Ühendkuningriik ja Iirimaa oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmises ja kohaldamises.

(30)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole talle siduv ega kuulu tema suhtes kohaldamisele,

a)

osapooled nõustuvad pärast vaidluse teket vahendusmenetluse kasutamisega,

b)

vahendusmenetluse kasutamist nõuab kohus,

c)

siseriiklikust õiguse kohaselt tekib kohustus kasutada vahendusmenetlust või

d)

pooltele tehakse artikli 5 kohane ettepanek.

a)

„vahendusmenetlus” — mis tahes nimetusega struktureeritud protsess, kus vaidluse kaks või enam poolt püüavad vabatahtlikkuse alusel vahendaja abil ise oma vaidluse lahendamise suhtes kokkuleppele jõuda. Nimetatud protsessi võivad algatada pooled või seda võib soovitada või nõuda kohus või see võidakse ette näha liikmesriigi õigusega.

Mõiste hõlmab sellise kohtuniku teostatavat vahendusmenetlust, kes ei vii läbi ühtegi asjaomase vaidlusega seotud kohtumenetlust. Mõiste ei hõlma asja arutava kohtu või kohtuniku püüdlusi vaidluse lahendamiseks asjaomast vaidlust käsitleva kohtumenetluse käigus.

b)

„vahendaja” — mis tahes kolmas isik, kellel palutakse vahendusmenetlus läbi viia tõhusalt, erapooletult ja pädevalt, olenemata sellest, kuidas teda asjaomases liikmesriigis nimetatakse või mis on tema amet, või sellest, mil viisil kolmas isik on määratud või kutsutud vahendusmenetlust teostama.

a)

kui see on vajalik asjaomase liikmesriigi avaliku korraga seotud olulistel kaalutlustel, eriti kui on vaja tagada laste parimate huvide kaitse või ära hoida isiku kehalise või vaimse puutumatuse rikkumist; või

b)

kui vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkuleppe sisu avalikustamine on vajalik selle kokkuleppe rakendamiseks või täitmiseks.

20.5.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 122/10

(1)

Raudteetranspordi teenuste ühtse turu loomise eesmärkide toetamiseks võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivi 2004/49/EÜ (3), millega loodi ühine raudteeohutuse õiguslik raamistik.

(2)

Algselt käsitleti raudteesõidukite kasutuselevõtmise lubade andmise menetlusi nõukogu 23. juuli 1996. aasta direktiivis 96/48/EÜ (üleeuroopalise kiirraudteevõrgustiku koostalitlusvõime kohta) (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta direktiivis 2001/16/EÜ (üleeuroopalise tavaraudteevõrgustiku koostalitlusvõime kohta) (5), milles käsitleti ühenduse raudteesüsteemi uusi või ümberehitatud osasid, ning direktiivis 2004/49/EÜ, milles käsitleti juba kasutuses olevaid sõidukeid. Kooskõlas parema õigusloome põhimõttega ning pidades silmas vajadust lihtsustada ja ajakohastada ühenduse õigusakte, tuleks kõik raudteesõidukite kasutuselevõtmise lubade andmise menetlusi käsitlevad sätted koondada ühte õigusakti. Seetõttu tuleks direktiivi 2004/49/EÜ praegu kehtiv artikkel 14 välja jätta ning lisada Euroopa Parlamendi ja nõukogu … aasta direktiivi 2008/…/EÜ (ühenduse raudteesüsteemi koostalitlusvõime kohta) (6) (edaspidi „raudteede koostalitlusvõime direktiiv”), mis asendab direktiivid 96/48/EÜ ja 2001/16/EÜ, uus säte, milles käsitletakse kasutuselevõtmise lubade andmist juba kasutuses olevatele sõidukitele.

(3)

1999. aasta rahvusvahelise raudteeveo konventsiooni (COTIF) jõustumine 1. juulil 2006 tõi kaasa uued sõidukite kasutamise lepingute eeskirjad. Vastavalt selle CUV (Vagunite kasutamist rahvusvahelises raudteeliikluses käsitlevate lepingute ühtsed eeskirjad) lisale ei ole vagunite valdajad enam kohustatud oma kaubavaguneid raudtee-ettevõtjate juures registreerima. Endist raudtee-ettevõtjate vahelist „Regolamento Internazionale Veicoli” (RIV) kokkulepet ei kohaldata ning see on osaliselt asendatud raudtee-ettevõtjate ja vagunite valdajate vahelise uue eraõigusliku ja vabatahtliku kokkuleppega (Vagunite kasutamise üldine leping, GCU), mille kohaselt vastutavad vagunite valdajad ise oma vagunite hoolduse eest. Selleks, et nimetatud muudatusi kajastada ning hõlbustada direktiivi 2004/49/EÜ rakendamist selles osas, mis puudutab raudtee-ettevõtjate ohutussertifitseerimist, tuleks määratleda mõisted „valdaja” ja „hoolduse eest vastutav üksus” ning täpsustada samuti kõnealuste üksuste ja raudtee-ettevõtjate vahelist suhet.

(4)

Mõiste „valdaja” määratlus peaks võimalikult täpselt järgima 1999. aasta COTIF konventsioonis kasutatud määratlust. Sõiduki valdajaks võib olla mitmeid üksusi, näiteks omanik, vagunipargiga tegelev äriühing, raudtee-ettevõtjale sõidukeid liisiv äriühing, raudtee-ettevõtja või raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, kes kasutavad oma infrastruktuuri hooldamiseks sõidukeid. Nimetatud üksustel on kontroll sõiduki üle, pidades silmas selle kasutamist transpordivahendina raudtee-ettevõtjate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate poolt. Kahtluste vältimiseks tuleks valdaja selgelt kindlaks määrata raudteede koostalitlusvõime direktiivi artiklis 33 sätestatud riiklikus raudteeveeremi registris.

(5)

Enne sõiduki kasutusele võtmist või raudteevõrgustikus kasutamist tuleks riiklikus raudteeveeremi registris määrata kindlaks selle hoolduse eest vastutav üksus. Valdaja ja hoolduse eest vastutav üksus võib olla üks ja sama isik või asutus. Siiski võib erakorralistel juhtudel, näiteks siis, kui sõiduk võetakse esimest korda kasutusele kolmandas riigis, kui sõidukit pukseeritakse, et võtta see kasutusele teises raudteevõrgustiku kohas, või kui osutatakse eritranspordi teenuseid, osutuda hoolduse eest vastutava üksuse kindlaksmääramine võimatuks või sobimatuks. Sellistel erakorralistel juhtudel tuleks asjaomasel siseriiklikul ohutusasutusel lubada sõidukite aktsepteerimist ohutusasutuse vastutusalasse kuuluval raudteevõrgustikul, ilma et sõidukile oleks määratud hoolduse eest vastutavat üksust.

(6)

Kui kõnealune hoolduse eest vastutav üksus on raudtee-ettevõtja või raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, hõlmab tema ohutuse juhtimissüsteem ka hooldussüsteemi ning kumbagi ei ole vaja täiendavalt sertifitseerida. Kui hoolduse eest vastutav üksus ei ole raudtee-ettevõtja ega raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, võib teda sertifitseerida Euroopa Raudteeagentuuri poolt väljatöötatud ja komisjoni poolt vastuvõetud süsteemi kohaselt. Sellele üksusele väljastatud tõend tagab selle, et käesoleva direktiivi hooldusnõuded on täidetud mis tahes tema kontrolli all oleva sõiduki osas. Nimetatud tõend peaks kehtima kogu ühenduse territooriumil.

(7)

Hooldusnõuded töötatakse välja raudteede koostalitlusvõime direktiivi raames, eelkõige „veeremi” koostalitlusvõime tehniliste kirjelduste osana (KTKd). Käesoleva direktiivi jõustumise tulemusena on vaja tagada ühtsus kõnealuste koostalitlusvõime tehniliste kirjelduste ja komisjoni poolt vastuvõetavate hoolduse eest vastutava üksuse sertifitseerimisnõuete vahel. Komisjon saavutab selle, muutes vajaduse korral asjaomaseid koostalitlusvõime tehnilisi kirjeldusi raudteede koostalitlusvõime direktiivis ettenähtud menetlust kasutades.

(8)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt ühenduse raudteede ohutuse edasist arendamist ja parandamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning meetme ulatuse tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid vastavalt asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttele. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(9)

Direktiivi 2004/49/EÜ rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (7).

(10)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus vaadata läbi ja kohandada direktiivi 2004/49/EÜ lisasid, võtta vastu ja vaadata läbi ühised ohutusmeetodid ja ühised ohutuseesmärgid ning luua hooldussertifitseerimissüsteem. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta direktiivi 2004/49/EÜ vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(11)

Liikmesriik, kellel ei ole raudteesüsteemi ja kes ei kavatse seda omada lähemas tulevikus, kannaks ebaproportsionaalset ja tarbetut kohustust, kui ta peaks käesoleva direktiivi üle võtma ja rakendama. Seetõttu tuleks selline liikmesriik vabastada, seni kuni tal raudteesüsteem puudub, käesoleva direktiivi ülevõtmise ja rakendamise kohustusest.

(12)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (8) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(13)

Direktiivi 2004/49/EÜ tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artiklisse 3 lisatakse järgmised punktid:

2)

Artikli 4 lõike 4 mõiste „vagunipidaja” asendatakse mõistega „valdaja”.

3)

Artikli 5 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Enne 30. aprilli 2009 vaadatakse I lisa läbi, eelkõige selleks, et lisada ühiste ohutusnäitajate ühised määratlused ja õnnetusjuhtumite maksumuse arvestamise ühised meetodid. Kõnealune meede, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 27 lõikes 2a osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.”

4)

Artiklit 6 muudetakse järgmiselt:

5)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

6)

Artiklit 10 muudetakse järgmiselt:

7)

Artikkel 14 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 14

Sõiduki hooldamine

1.   Enne raudteeveeremi kasutusele võtmist või raudteevõrgustikus kasutamist määratakse igale sõidukile hoolduse eest vastutav üksus, mis registreeritakse riiklikus raudteeveeremi registris vastavalt raudteede koostalitlusvõime direktiivi artiklile 33.

2.   Asjaomased siseriiklikud ohutusasutused võivad erakorralistel juhtudel oma vastavate raudteevõrgustike piires teha erandeid lõikes 1 sätestatud kohustusest.

3.   Ilma et see piiraks artiklis 4 sätestatud raudtee-ettevõtjate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate vastutust, tagab hoolduse eest vastutav üksus hooldussüsteemi kaudu, et sõidukid on ohutus töökorras.

4.   Kui hoolduse eest vastutav üksus on raudtee-ettevõtja või raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, luuakse käesoleva artikli lõikes 3 osutatud süsteem artiklis 9 sätestatud ohutuse juhtimissüsteemi kaudu.

5.   Kui hoolduse eest vastutav üksus ei ole raudtee-ettevõtja ega raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, võidakse teda sertifitseerida vastavalt lõikele 6.

6.   Hiljemalt … (10) võtab komisjon agentuuri soovituse alusel vastu meetme, millega luuakse hoolduse eest vastutava üksuse sertifitseerimine tema hooldussüsteemi osas. Kõnealune meede, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 27 lõikes 2a osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Meede hõlmab hoolduse eest vastutava üksuse hooldussüsteemi heakskiitmisel põhineva sertifitseerimise nõudeid, tõendi vormingut ja kehtivust ning selle väljastamise eest vastutavat asutust või vastutavaid asutusi ning samuti sertifitseerimissüsteemi toimimiseks vajalikke kontrolle.

7.   Käesoleva artikli lõike 6 kohaselt väljastatud tõend kinnitab käesoleva artikli lõikes 3 osutatud nõuete järgimist ning kehtib kogu ühenduse territooriumil. Kui hoolduse eest vastutavat üksust ei ole sertifitseeritud, tagab raudtee-ettevõtja või raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja oma artiklis 9 sätestatud ohutuse juhtimissüsteemi kaudu kõigi asjakohaste hooldusmenetluste nõuetekohase kohaldamise.”

8)

Artikli 16 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:

9)

Artiklile 18 lisatakse järgmine punkt:

10)

Artikkel 26 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 26

Lisade kohandamine

Lisasid kohandatakse vastavalt teaduse ja tehnika edusammudele. Kõnealune meede, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 27 lõikes 2a osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.”

11)

Artiklit 27 muudetakse järgmiselt:

12)

II lisa punkt 3 jäetakse välja.

20.5.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 122/19

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiviga 2003/87/EÜ (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) (4) on kehtestatud ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, et vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid kulutasuval ja majanduslikult tõhusal viisil.

(2)

Euroopa Ühenduse nimel nõukogu otsusega 94/69/EÜ (5) heakskiidetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) lõppeesmärk on stabiliseerida kasvuhoonegaaside sisaldus atmosfääris tasemel, mis ennetaks inimtegevusest tulenevaid ohtlikke kliimasüsteemi häireid.

(3)

8. ja 9. märtsil 2007 Brüsselis kogunenud Euroopa Ülemkogu pidas väga oluliseks saavutada strateegiline eesmärk, mille kohaselt ei tohiks maailma keskmise õhutemperatuuri tõus ületada 2 °C võrreldes industriaalajastule eelnenud ajajärgu tasemega. Viimased teaduslikud andmed, millest valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) andis teada oma neljandas hindamisaruandes, näitavad veelgi selgemalt, et kliimamuutuste kahjulikud mõjud kujutavad aina tõsisemat ohtu ökosüsteemidele, toiduainete tootmisele ning säästva arengu ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele, samuti inimeste tervisele ja turvalisusele. 2 °C eesmärgi käeulatuses hoidmine nõuab kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerimist atmosfääris ligikaudu 450 ppmv CO2 ekvivalendi tasemel, mille saavutamiseks peaks kasvuhoonegaaside heitkogused maailmas saavutama tipptaseme järgmise 10–15 aasta jooksul ning heitkoguste hulk oluliselt langema aastaks 2050 vähemalt 50 % allapoole 1990. aasta taset.

(4)

Euroopa Ülemkogu rõhutas, et Euroopa Liit püüdleb selle poole, et muuta Euroopa äärmiselt energiatõhusaks ja vähe kasvuhoonegaase tootvaks majanduseks, ning otsustas, et kuni 2012. aasta järgset perioodi käsitleva ülemaailmse ja üldise kokkuleppe sõlmimiseni pühendub EL kindlalt ja sõltumatult eesmärgile vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20 % võrreldes 1990. aastaga. Lennundusest lähtuvate kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramine on oluline panus selle püüdluse realiseerimisse.

(5)

Euroopa Ülemkogu rõhutas, et EL on võtnud endale ülesandeks saavutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks 2012. aasta järgsel perioodil ülemaailmne ja laiahaardeline kokkulepe, mis oleks tõhus, mõjus ja tasakaalustatud lahendus kliimamuutustega toimetulekuks vajalikus ulatuses. Euroopa Ülemkogu leppis kokku vähendada aastaks 2020 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 30 % võrreldes 1990. aastaga, mis oleks ELi panus 2012. aasta järgset perioodi käsitlevasse üldisesse ülemaailmsesse kokkuleppesse, eeldusel et teised arenenud riigid võtavad endale võrreldavaid heitkoguste vähendamise kohustusi ning majanduslikult enamarenenud arenguriigid panustavad piisavalt vastavalt oma kohustustele ja igaühe võimalustele. EL võtab jätkuvalt juhtrolli läbirääkimistel ambitsioonika rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimiseks, mille tulemusena saavutatakse eesmärk, et maailma keskmise temperatuuri tõus ei ületaks 2 °C, ning tal on hea meel edu üle, mis saavutati selle eesmärgi suhtes 2007. aasta detsembris Balis toimunud UNFCCCi osaliste 13. konverentsil. EL püüab tagada, et selline ülemaailmne kokkulepe sisaldab meetmeid lennundusest lähtuvate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, ning sel juhul peaks komisjon kaaluma, millised muudatused on vajalikud käesolevas õhusõidukite käitajate suhtes kohaldatavas direktiivis.

(6)

UNFCCC kohaselt tuleb kõigil osalistel sõnastada ja rakendada riiklikud ning vajaduse korral piirkondlikud kavad, mis sisaldavad meetmeid kliimamuutuste leevendamiseks.

(7)

Euroopa Ühenduse nimel nõukoguotsusega 2002/358/EÜ (6) heakskiidetud UNFCCCi Kyoto protokollis on ette nähtud, et arenenud riigid taotlevad koostöös Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooniga (ICAO) selliste lennunduses tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramist ja vähendamist, mida Montreali protokolliga ei reguleerita.

(8)

Kuigi ühendus ei ole 1944. aastal Chicagos sõlmitud rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni (edaspidi „Chicago konventsioon”) osaline, on kõik liikmesriigid kõnealuse konventsiooni osalised ja Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni (ICAO) liikmed. Liikmesriigid jätkavad koos teiste ICAO liikmesriikidega lennunduse kliimamõju vähendamise meetmete, sealhulgas turupõhiste vahendite arendamise toetamist. Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni (ICAO) lennundusalase keskkonnakaitse komitee kuuendal istungil 2004. aastal jõuti kokkuleppele, et ICAO egiidi all vastu võetud uuele õigusaktile tuginev lennundusspetsiifiline heitkogustega kauplemise süsteem tundus olevat piisavalt ebasobiv, et seda sel ajal mitte edasi arendada. Seepärast ei pakkunud 2004. aasta septembris toimunud ICAO assamblee resolutsioon A35-5 välja uut õigusakti, vaid kinnitas selle asemel avatud heitkogustega kauplemise ja võimaluse, mille abil riigid saavad rahvusvahelise lennunduse heitkogused liita oma heitkogustega kauplemise süsteemiga. 2007. aasta septembris toimunud ICAO 36. assamblee resolutsiooni A36-22 liites L soovitatakse osalisriikidel mitte rakendada heitkogustega kauplemise süsteemi teiste osalisriikide õhusõidukite käitajate suhtes, välja arvatud nende riikide vastastikusel kokkuleppel. Tuletades meelde, et Chicago konventsioonis tunnistatakse selgesõnaliselt iga osalise õigust kohaldada mittediskrimineerivalt oma seadusi ja eeskirju kõikide riikide õhusõidukite suhtes, tegid Euroopa Ühenduse liikmesriigid ja 15 muud Euroopa riiki selle resolutsiooni suhtes reservatsiooni ning jätsid endale Chicago konventsiooni alusel õiguse kehtestada ja kohaldada turupõhiseid meetmeid mittediskrimineerivalt kõikide riikide õhusõidukite käitajate suhtes, kes pakuvad nende territooriumile saabuvaid või sealt väljuvaid või nende territooriumi piires toimuvaid lende.

(9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1600/2002/EÜ (7) kehtestatud kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis on sätestatud, et ühendus määrab kindlaks ja viib ellu erimeetmed lennuliiklusest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, kui nende meetmete kohta ei sõlmita 2002. aastaks kokkulepet ICAOga. Nõukogu on oma 2002. aasta oktoobri, 2003. aasta detsembri ja 2004. aasta oktoobri järeldustes komisjoni korduvalt üles kutsunud tegema ettepanekuid meetmete kohta, et vähendada rahvusvahelise õhutranspordi kliimamõju.

(10)

Vajaliku märkimisväärse vähendamise saavutamiseks tuleks poliitikat ja meetmeid rakendada liikmesriikide ja ühenduse tasandil kõigis ühenduse majandussektorites. Kui lennundussektori mõju kliimale kasvab samal kiirusel nagu praegu, õõnestab see oluliselt teistes sektorites kliimamuutuste vastu võitlemisel saavutatud vähendamisi.

(11)

Oma 27. septembri 2005. aasta teatises nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele nimega „Lennunduse mõju vähendamine kliimamuutustele” koostas komisjon strateegia lennunduse kliimamõju vähendamiseks. Ühtse meetmepaketi osana on strateegias tehtud ettepanek lisada lennundus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi ja ette nähtud eri sidusrühmi hõlmava lennunduse töörühma loomine, mis moodustab osa Euroopa kliimamuutuste programmi teisest etapist ja mille ülesandeks on arutada võimalusi lennunduse lisamiseks ühenduse süsteemi. Oma 2. detsembri 2005. aasta järeldustes tõdes nõukogu, et majanduse ja keskkonna seisukohast tundub lennunduse lisamine ühenduse süsteemi parima tegutsemisviisina, ning kutsus komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku 2006. aasta lõpuks. Oma 4. juuli 2006. aasta resolutsioonis lennunduse mõju vähendamise kohta kliimamuutustele (8) tõdes Euroopa Parlament, et heitkogustega kauplemisest võib saada osa ühtsest lennunduse kliimamõjuga tegelemise meetmepaketist, tingimusel et see on asjakohaselt kavandatud.

(12)

Käesoleva direktiiviga direktiivi 2003/87/EÜ tehtavate muudatuste eesmärk on vähendada lennunduse kliimamuutusi põhjustavat mõju, lisades lennutegevusest tulenevad heitkogused ühenduse süsteemi.

(13)

Õhusõidukite käitajatel on kõige otsesem kontroll käitatavate õhusõidukite tüübi ja nende lendudel kasutamise viisi üle, mistõttu peaksid nad vastutama antud direktiiviga kehtestatud kohustuste täitmise, sealhulgas seirekava koostamise ning vastavalt sellele heitkoguste seire ja aruandluse eest. Õhusõiduki käitajat võib tuvastada ICAO tähise või mõne muu lennu tuvastamisel kasutatava tunnustatud tähise kasutamise järgi. Kui õhusõiduki käitaja ei ole tuvastatav, loetakse õhusõiduki käitajaks selle omanikku, välja arvatud juhul, kui viimane tõendab isiku, kes oli õhusõiduki käitaja.

(14)

Alates 2012. aastast tuleks hõlmata kõigi ühenduse lennuväljadelt väljuvate ja neisse saabuvate lendude heitkogused. Seega võib ühenduse süsteem olla eeskujuks heitkogustega kauplemise ülemaailmsele kasutamisele. Kui kolmas riik võtab meetmed ühendusse saabuvate lendude kliimamõju vähendamiseks, peaks komisjon pärast kõnealuse riigiga konsulteerimist kaaluma olemasolevaid võimalusi ühenduse süsteemi ja selle riigi meetmete optimaalse koostoime tagamiseks.

(15)

Parema õigusloome põhimõtte kohaselt tuleks teatavad lennud süsteemi kohaldamisalast välja jätta. Et edaspidi vältida ebaproportsionaalse halduskoormuse tekkimist, tuleks süsteemi kohaldamisalast välja arvata ärilise lennutranspordiga tegelevad ettevõtjad, kelle lendude arv kolmel järjestikusel neljakuulisel perioodil on vähem kui 243 lendu perioodi kohta. See oleks kasulik lennuettevõtjatele, kes pakuvad piiratud hulgal teenuseid ühenduse süsteemi kohaldamisalas, sealhulgas arenguriikide lennuettevõtjatele.

(16)

Lennundus mõjutab maailma kliimat süsinikdioksiidi, lämmastikoksiidide, veeauru ja sulfaadi- ning tahmaosakeste eraldumise kaudu. IPCC hinnangul on lennunduse kogumõju hetkel kaks kuni neli korda suurem kui senine süsinikdioksiidi heitmete mõju üksinda. Hiljutised ühenduse teadusuuringud näitavad, et lennunduse kogumõju on ligi kaks korda suurem kui süsinikdioksiidi avaldatav mõju üksinda. Siiski ei võta ükski neist hinnangutest arvesse kiudpilvede võrdlemisi ebaselget mõju. Asutamislepingu artikli 174 lõike 2 kohaselt peab ühenduse keskkonnapoliitika rajanema ettevaatuspõhimõttel. Teaduse arengut arvestades tuleks kõigi lennundusest tulenevate mõjudega tegeleda niipalju kui võimalik. Lämmastikoksiidide heitmeid käsitletakse teistes komisjoni poolt 2008. aastal ettepandavates õigusaktides.

(17)

Konkurentsimoonutuste vältimiseks tuleks täpsustada ühtlustatud eraldamismeetodid eraldatavate saastekvootide üldkoguse kindlaksmääramiseks ja saastekvootide jaotamiseks õhusõidukite käitajatele. Teatud osa saastekvootidest eraldatakse enampakkumisel kooskõlas komisjoni poolt välja töötatavate eeskirjadega. Teatud osa saastekvoote tuleks jätta reservi, et tagada uute õhusõidukite käitajate juurdepääs turule ning abistada neid õhusõidukite käitajaid, kes järsult suurendavad teostatud lendude tonnkilomeetrite arvu. Tegevuse lõpetanud õhusõiduki käitajatele tuleks jätkata saastekvootide eraldamist selle perioodi lõpuni, mille jaoks on tasuta saastekvoodid juba eraldatud.

(18)

Kõigile süsteemis osalevatele õhusõiduki käitajatele tasuta väljaantavate saastekvootide proportsioon on sobiv selleks, et tagada kõigile õhusõiduki käitajatele võrdsed tingimused, võttes arvesse asjaolu, et iga õhusõiduki käitaja kõigi EL suunduvate, sealt väljuvate ja EL siseste lendude suhtes kohaldatakse üheainsa liikmesriigi õigust ning kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsete lennunduslepingute mittediskrimineerimist käsitlevaid sätteid.

(19)

Lennundusel on oma osa inimtegevuse põhjustatud üldises kliimamuutuses ning õhusõidukite tekitatud kasvuhoonegaaside heitkoguste mõju keskkonnale saab leevendada ELis ja kolmandates riikides võetavate kliimamuutustega võitlemise meetmete kaudu ning leevendamis- ja kohanemisprotsessiga seotud teadus- ja arendustegevuse rahastamise kaudu. Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega kuuluvad siseriiklikke avaliku sektori kulutusi käsitlevad otsused liikmesriikide pädevusse. Ilma et see kõnealust seisukohta mõjutaks, tuleks saastekvootide enampakkumisest saadud tulu või sellega võrdne summa, kui seda nõuavad liikmesriikide olulised eelarvepõhimõtted, nagu ühtsus ja universaalsus, kasutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks ELis ja kolmandates riikides, leevendamis- ja kohanemisprotsessiga seotud teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks ning süsteemi haldamisega seotud kulude katmiseks. See võiks hõlmata keskkonnasõbraliku transpordi toetamisele suunatud meetmeid. Enampakkumise tuludega tuleks rahastada eelkõige annetusi ülemaailmse energiatõhususe ja taastuvenergia fondile ning meetmeid metsade hävitamise ärahoidmiseks ja kohandumise hõlbustamiseks arengumaades. Tulude kasutamist käsitlevad käesoleva direktiivi sätted ei tohiks mõjutada ühtegi otsust saastekvootide enampakkumise teel saadud tulude kasutamise kohta direktiivi 2003/87/EÜ läbivaatamise laiemas kontekstis.

(20)

Enampakkumise teel saadud rahaliste vahendite kasutamist käsitlevatest sätetest tuleb teatada komisjonile. Selline teatamine ei vabasta liikmesriike asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud kohustusest teatada teatavatest riiklikest meetmetest. Käesolev direktiiv ei piira asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaselt rakendatavate tulevaste riigiabi menetluste tulemuste kohaldamist.

(21)

Süsteemi kulutasuvuse suurendamiseks peaksid õhusõiduki käitajad olema võimelised kasutama projektitegevusest tulenevaid tõendatud heitkoguste vähendamisi (THV) ja heitkoguste vähendamise ühikuid (HVÜ), et täita kohustust tagastada saastekvoote ühtlustatud piirini. THVde ja HVÜde kasutamine peaks olema kooskõlas kauplemissüsteemis kasutamise kriteeriumidega, mis on sätestatud käesolevas direktiivis.

(22)

Õhusõiduki käitajate halduskoormuse vähendamiseks peaks iga õhusõiduki käitaja eest vastutama üks liikmesriik. Liikmesriigid peaksid olema kohustatud tagama, et õhusõiduki käitajad, kellele on antud tegevusluba asjaomase riigi poolt, või õhusõiduki käitajad, kel puudub tegevusluba, või kolmandatest riikidest pärit õhusõiduki käitajad, kelle heitkogused moodustavad võrdlusaasta lõikes selle liikmesriigi peamise heitkoguste osa, täidaksid käesoleva direktiivi nõudeid. Kui õhusõiduki käitaja ei täida käesoleva direktiivi nõudeid ning kui järgimist ei suuda tagada muud haldava liikmesriigi poolt võetavad täitemeetmed, peaksid liikmesriigid tegutsema solidaarselt. Viimase abinõuna peaks haldaval liikmesriigil seega olema õigus teha komisjonile taotlus võtta vastu otsus kehtestada asjaomase õhusõiduki käitajale ühenduses tegevuskeeld.

(23)

Võttes arvesse, et rahvusvahelise lennunduse heitkoguseid ei ole integreeritud liikmesriikide Kyoto protokolli kohaste kohustustega, tuleks ühenduse süsteemi raamatupidamise terviklikkuse säilitamiseks kasutada lennundussektorile eraldatud saastekvoote ainult selleks, et õhusõiduki käitajad saaksid täita oma käesoleva direktiiviga kehtestatud kohustust tagastada saastekvoote.

(24)

Süsteemi üldise keskkonnaalase terviklikkuse kaitsmiseks tuleks õhusõiduki käitajate tagastatud ühikuid arvestada üksnes selliste kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkide puhul, mis neid heitkoguseid arvesse võtavad.

(25)

Euroopa Lennuliikluse Ohutuse Organisatsioon (Eurocontrol) võib omada teavet, mis võib aidata liikmesriikidel või komisjonil täita käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi.

(26)

Neid ühenduse süsteemi sätteid, mis on seotud heitkoguste seire, aruandluse ja tõendamisega ning käitajatele kohaldatavate sanktsioonidega, tuleks kohaldada ka õhusõiduki käitajate suhtes.

(27)

Komisjon peaks vaatama üle direktiivi 2003/87/EÜ toimimise seoses lennundustegevusega, pidades silmas selle kohaldamisest saadud kogemust, ning peaks seejärel esitama aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(28)

Direktiivi 2003/87/EÜ läbivaatamisel seoses lennutegevusega tuleks võtta arvesse õhutranspordist struktuurilist sõltumist riikides, kus ei ole piisavaid ja võrreldavaid alternatiivseid transpordiliike ning mis sõltuvad seetõttu suurel määral õhutranspordist ning kus turismisektor annab suure osa selle liikmesriigi SKPst. Seoses käesoleva direktiivi rakendamisega tuleks erilist tähelepanu pöörata asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 määratletud äärepoolseimate piirkondade jaoks esilekerkivate juurdepääsu ja konkurentsivõimega seotud probleemide ning avaliku teenuse osutamise kohustusega seonduvate probleemide leevendamisele või koguni nende lahendamisele.

(29)

Cordobas 18. septembril 2006. aastal Gibraltarit käsitleva dialoogi foorumi esimesel ministrite kohtumisel kokku lepitud Gibraltari lennujaama käsitlev ministrite avaldus asendab lennujaama käsitleva ülddeklaratsiooni, mis lepiti kokku Londonis 2. detsembril 1987, ning selle täielikku järgimist loetakse 1987. aasta deklaratsiooni järgimiseks.

(30)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (9).

(31)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus võtta vastu meetmeid selliste saastekvootide enampakkumisele panemiseks, mida ei pea tasuta välja andma; võtta vastu üksikasjalikud eeskirjad teatavate õhusõidukite käitajate jaoks erireservi toimimise kohta ning menetluste kohta, mis on seotud komisjonile esitatavate taotlustega kehtestada õhusõiduki käitajale tegevuskeeld ning selliste I lisas nimetatud lennutegevuste muutmiseks, mille puhul kolmas riik kehtestab meetmeid lennunduse kliimamõju vähendamiseks. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(32)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning kavandatava meetme ulatuse ja mõju tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(33)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (10) artikliga 34 julgustatakse liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides vastavustabelid, milles on võimaluse piires näidatud käesoleva direktiivi ja selle ülevõtmise meetmete vastavus, ning need avaldama.

(34)

Seepärast tuleks direktiivi 2003/87/EÜ vastavalt muuta,

1)

Artikli 1 ette lisatakse järgmine pealkiri:

2)

Artiklisse 2 lisatakse järgmine lõige:

„3.   Käesoleva direktiivi kohaldamisest Gibraltari lennujaama suhtes ei järeldu, et see kahjustaks Hispaania Kuningriigi ja Ühendkuningriigi õiguslikke positsioone nende vaidluses selle territooriumi suveräänsuse üle, kus lennujaam paikneb.”

3)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

4)

Artikli 3 järele lisatakse järgmine peatükk:

„II PEATÜKK

Lennundus

Artikkel 3a

Reguleerimisala

Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse I lisas nimetatud lennutegevustega seotud saastekvootide eraldamise ja väljaandmise suhtes.

Artikkel 3b

Lennutegevused

… (11) töötab komisjon vastavalt artikli 23 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele välja I lisas nimetatud lennutegevuste üksikasjaliku tõlgendamise suunised, eelkõige seoses otsingu- ja päästelendude, tuletõrjelendude, humanitaarabilendude, kiirabilendude ja lendudega, mida sooritab kommertsõhutranspordi teostaja, kelle lendude arv kolmel järjestikusel neljakuulisel ajaperioodil on vähem kui 243 lendu perioodi kohta.

Artikkel 3c

Lennunduse saastekvootide üldkogus

1.   Ajavahemikul 1. jaanuar 2012 kuni 31. detsember 2012 moodustab õhusõiduki käitajatele eraldatavate saastekvootide üldkogus 100 % varasematest lennunduse heitkogustest.

2.   Artikli 11 lõikes 2 osutatud ajavahemikul, mis algab 1. jaanuaril 2013, ning juhul, kui pärast artikli 30 lõikes 4 osutatud läbivaatamist ei ole tehtud muudatusi, ka igal järgneval ajavahemikul, moodustab õhusõiduki käitajatele eraldatavate lennunduse saastekvootide üldkogus 100 % varasematest lennunduse heitkogustest, korrutatuna kõnealusesse ajavahemikku jäävate aastate arvuga.

3.   Komisjon vaatab üle õhusõiduki käitajatele kooskõlas artikli 30 lõikega 4 eraldatavate saastekvootide üldkoguse.

4.   … (11) teeb komisjon parimatele kättesaadavatele andmetele tuginedes otsuse varasemate lennunduse heitkoguste kohta, esitades sealhulgas tegelikku lennuliiklust käsitleval teabel põhineva hinnangu. Selle otsuse vaatab läbi artikli 23 lõikes 1 osutatud komitee.

Artikkel 3d

Lennunduse saastekvootide enampakkumise teel eraldamise meetod

1.   Artikli 3c lõikes 1 osutatud ajavahemikul pannakse enampakkumisele 10 % saastekvootidest.

2.   Järgnevatel perioodidel võidakse lõikes 1 osutatud enampakkumisele esitatavat protsenti käesoleva direktiivi üldise läbivaatamise käigus suurendada.

3.   Võetakse vastu määrus, millega kehtestatakse üksikasjalikud sätted liikmesriikide poolt selliste saastekvootide enampakkumisel müümise kohta, mida ei pea käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 või artikli 3f lõike 8 kohaselt tasuta välja andma. Iga liikmesriik peab igal ajavahemikul müüma enampakkumisel sellise hulga saastekvoote, mis on proportsionaalne liikmesriigi osaga võrdlusaastal kõigile liikmesriikidele omistatud lennunduse heitkoguste koguhulgast, millest on teatatud vastavalt artikli 14 lõikele 3 ja mis on tõendatud vastavalt artiklile 15. Artikli 3c lõikes 1 osutatud ajavahemiku võrdlusaasta on 2010 ning iga järgneva artiklis 3c osutatud ajavahemiku võrdlusaasta on kalendriaasta, mis lõpeb 24 kuud enne selle ajavahemiku algust, mida enampakkumine hõlmab.

Kõnealune määrus, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 23 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

4.   Liikmesriigid otsustavad selle üle, kuidas kasutada saastekvootide enampakkumisest saadud tulu. Seda tulu tuleks kasutada võitlemiseks kliimamuutusega ELis ja kolmandates riikides ning käesolevast direktiivist tulenevate haldava liikmesriigi kulude katmiseks.

5.   Käesoleva direktiivi kohaselt komisjonile esitatav teave ei vabasta liikmesriike asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustusest.

Artikkel 3e

Õhusõiduki käitajatele lennunduse saastekvootide eraldamine ja väljaandmine

1.   Iga artiklis 3c osutatud ajavahemiku kohta võib iga õhusõiduki käitaja taotleda lennunduse saastekvootide eraldamist; mis eraldatakse tasuta. Taotluse võib teha, esitades haldava liikmesriigi pädevale asutusele kõnealuse õhusõiduki käitaja sooritatud I lisas nimetatud lennutegevusi puudutavad tõendatud tonnkilomeetrite andmed seireaasta kohta. Käesoleva artikli kohaldamisel on seireaasta kalendriaasta, mis lõpeb 24 kuud enne taotlusega hõlmatud ajavahemiku algust vastavalt IV ja V lisale, või artikli 3c lõikes 1 osutatud ajavahemikuga seoses aasta 2010. Taotlus esitatakse vähemalt 21 kuud enne taotlusega hõlmatava ajavahemiku algust või artikli 3c lõikes 1 osutatud ajavahemikuga seoses 30. märtsiks 2011.

2.   Liikmesriigid esitavad lõike 1 alusel saadud taotlused komisjonile vähemalt kaheksateist kuud enne selle ajavahemiku algust, mida taotlus hõlmab, või artikli 3c lõikes 1 osutatud ajavahemikuga seoses 30. juuniks 2011.

3.   Komisjon arvutab välja vähemalt viisteist kuud enne iga artikli 3c lõikes 2 osutatud ajavahemiku algust või artikli 3c lõikes 1 osutatud ajavahemikuga seoses 30. septembriks 2011, ja võtab vastu otsuse, kus on sätestatud:

Punktis e osutatud võrdlusaluse (saastekvoodid tonnkilomeetri kohta) arvutamiseks jagatakse punktis d osutatud saastekvootide arv tonnkilomeetrite andmete summaga, mis on esitatud vastavalt lõikele 2 komisjonile esitatud taotlustes.

4.   Kolme kuu jooksul pärast seda, kui komisjon on võtnud vastu lõikes 3 osutatud otsuse, arvutab ja avaldab iga haldav liikmesriik:

5.   2012. aasta 28. veebruariks ja iga järgneva aasta 28. veebruariks annab haldava liikmesriigi pädev asutus igale õhusõiduki käitajale välja sellele õhusõiduki käitajale käesoleva artikli või artikli 3f kohaselt asjaomasel aastal eraldatava saastekvootide arvu.

Artikkel 3f

Erireserv teatavate õhusõiduki käitajate jaoks

1.   Igal artikli 3c lõikes 2 osutatud ajavahemikul pannakse saastekvootide üldkogusest 3 % õhusõiduki käitajate erireservi. Need on õhusõiduki käitajad:

ning kelle punkti a kohane tegevus või punkti b kohane täiendav tegevus ei kujuta endast täielikult või osaliselt eelnevalt teise õhusõiduki käitaja poolt sooritatud tegevuse jätkamist.

2.   Lõike 1 tingimustele vastav õhusõiduki käitaja võib taotleda erireservist saastekvootide tasuta eraldamist, esitades taotluse seda käitajat haldava liikmesriigi pädevale asutusele. Iga taotlus esitatakse taotlusega hõlmatava artikli 3c lõikes 2 osutatud ajavahemiku kolmanda aasta 30. juuniks.

3.   Lõike 2 kohaselt esitatav taotlus:

4.   Hiljemalt kuus kuud alates lõike 2 kohase taotluse esitamise tähtajast esitavad liikmesriigid selle lõike kohaselt saadud taotlused komisjonile.

5.   Hiljemalt kaksteist kuud alates lõike 2 kohase taotluse esitamise tähtajast otsustab komisjon, millist võrdlusalust kasutatakse saastekvootide tasuta eraldamisel nendele õhusõiduki käitajatele, kelle taotlused esitati komisjonile kooskõlas lõikega 4.

Kui lõikest 6 ei tulene teisiti, arvutatakse võrdlusalus, jagades erireservis olevad saastekvoodid järgmiste summadega:

6.   Lõikes 5 osutatu võrdlusalus ei too kaasa olukorda, kus iga-aastane eraldis tonnkilomeetri kohta on suurem kui artikli 3e lõike 4 alusel õhusõiduki käitajatele antav iga-aastane eraldis tonnkilomeetri kohta.

7.   Kolme kuu jooksul pärast seda, kui komisjon on võtnud vastu lõikes 5 osutatud otsuse, arvutab ja avaldab iga haldav liikmesriik:

8.   Kõik erireservi jäänud eraldamata saastekvoodid müüvad liikmesriigid enampakkumisel.

9.   Komisjon võib kehtestada käesoleva artikli kohase erireservi toimimise üksikasjalikud eeskirjad, sealhulgas näha ette lõike 1 kohaste tingimuste täitmise hindamise. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 23 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 3g

Seire ja aruandlus

Haldav liikmesriik tagab, et iga õhusõiduki käitaja esitab kõnealuse riigi pädevale asutusele seirekava, milles esitatakse meetmed heitkoguste ja tonnkilomeetrite andmete seireks ja nendest aruandmiseks, mis on vajalik artikli 3e kohase taotluse jaoks, ning pädev asutus kiidab sellised kavad heaks vastavalt artikli 14 kohaselt vastuvõetavatele suunistele.”

5)

Lisatakse järgmine pealkiri ja artikkel:

„III PEATÜKK

Paiksed käitised

Artikkel 3h

Reguleerimisala

Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse kasvuhoonegaaside heitmelubade suhtes ning saastekvootide eraldamise ja väljaandmise suhtes tegevuste jaoks, mis on nimetatud I lisas, kuid mis ei ole lennutegevus.”

6)

Artikli 6 lõike 2 punkt e asendatakse järgmisega:

7)

Artikli 11 järele lisatakse järgmine pealkiri:

8)

Artiklisse 11a lisatakse järgmine lõige:

„1a.   Kui lõikest 3 ei tulene teisiti, lubavad liikmesriigid igal õhusõiduki käitajal iga artiklis 3c osutatud ajavahemiku jooksul kasutada projektitegevustest tulenevaid THVsid ja HVÜsid. Artikli 3c lõikes 1 osutatud ajavahemiku jooksul võivad õhusõiduki käitajad kasutada THVsid ja HVÜsid kuni 15 % ulatuses saastekvootide arvust, mille käitaja peab vastavalt artikli 12 lõikele 2a tagastama.

Järgnevatel ajavahemikel määratakse protsent kindlaks kooskõlas projektitegevusest tulenevate THVde ja HVÜde kasutamise kindlaksmääramise menetlusega, osana käesoleva direktiivi läbivaatamisest ja võttes arvesse rahvusvahelise kliimamuutusterežiimi arengut.

Komisjon avaldab kõnealuse protsendi vähemalt kuus kuud enne iga artiklis 3c osutatud ajavahemiku algust.”

9)

Artikli 11b lõikes 2 asendatakse sõnad „käitistest pärinevate” sõnadega „tegevustest tulenevate”.

10)

Artiklit 12 muudetakse järgmiselt:

11)

Artikli 13 lõikes 3 asendatakse sõnad „artikli 12 lõikega 3” sõnadega „artikli 12 lõikega 2a või 3”.

12)

Artiklit 14 muudetakse järgmiselt:

13)

Artikkel 15 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 15

Tõendamine

Liikmesriigid tagavad, et käitajatele ja õhusõiduki käitajatele kooskõlas artikli 14 lõikega 3 edastatud aruanded tõendatakse vastavalt V lisas sätestatud kriteeriumidele ning mis tahes üksikasjalikele sätetele, mis komisjon on vastu võtnud kooskõlas käesoleva artikliga, ja sellest teatatakse pädevale asutusele.

Liikmesriigid tagavad, et käitaja või õhusõiduki käitaja, kelle aruanne ei ole iga aasta 31. märtsiks eelneva aasta heitkoguste osas vastavalt V lisas sätestatud kriteeriumidele ning mis tahes üksikasjalikele sätetele, mis komisjon on vastu võtnud kooskõlas käesoleva artikliga, rahuldavaks tunnistatud, ei või saastekvootide üleandmist jätkata enne, kui selle käitaja või õhusõiduki käitaja aruanne on rahuldavaks tunnistatud.

Komisjon võib võtta vastu üksikasjalikke sätteid õhusõiduki käitajate artikli 14 lõike 3 kohaselt esitatud aruannete ja artiklite 3e ja 3f kohaste taotluste tõendamiseks vastavalt artikli 23 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.”

14)

Artiklit 16 muudetakse järgmiselt:

15)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 18a

Haldav liikmesriik

1.   Õhusõiduki käitajat haldav liikmesriik on:

2.   Kui artiklis 3c osutatud mis tahes ajavahemiku kahel esimesel aastal käesoleva artikli lõike 1 punkti b reguleerimisalasse kuuluva õhusõiduki käitaja teostatavatest lendudest tulenevaid omistatud lennunduse heitkoguseid ei omistata käitajat haldavale liikmesriigile, viiakse õhusõiduki käitaja järgmiseks ajavahemikuks üle teise haldava liikmesriigi haldusalasse. Uueks haldavaks liikmesriigiks on selle õhusõiduki käitaja poolt eelmise ajavahemiku kahel esimesel aastal teostatud lendudest tuleneva suurima omistatud lennunduse heitkoguste hulgaga liikmesriik.

3.   Parimale kättesaadavale teabele tuginedes komisjon:

4.   Lõike 1 kohaldamisel tähendab võrdlusaasta õhusõiduki käitaja puhul, kes hakkas ühenduses tegutsema pärast 1. jaanuari 2006, esimest tegutsemise kalendriaastat, ning kõigil muudel juhtudel kalendriaastat, mis algas 1. jaanuaril 2006.

Artikkel 18b

Eurocontroli abi

Selleks et täita oma kohustusi, mis on ette nähtud artikli 3c lõikega 4 ja artikliga 18a, võib komisjon paluda Eurocontroli abi ja võib sõlmida sel eesmärgil nimetatud organisatsiooniga asjakohaseid lepinguid.

16)

Artikli 19 lõiget 3 muudetakse järgmiselt:

17)

Artiklisse 23 lisatakse lõige 3:

„3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.”

18)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 25a

Kolmandate riikide meetmed lennunduse kliimamõju vähendamiseks

1.   Kui kolmas riik võtab asjaomasest riigist väljuvate ja ühenduses maanduvate lendude kliimamõju vähendamiseks meetmeid, kaalub komisjon pärast nimetatud kolmanda riigi ja liikmesriikidega konsulteerimist artikli 23 lõikes 1 osutatud komitees olemasolevaid võimalusi, et tagada optimaalne koostoime ühenduse süsteemi ja kolmandate riikide meetmete vahel.

Vajaduse korral võib komisjon võtta vastu vajalikud muudatused, et näha ette asjaomasest kolmandast riigist saabuvate lendude väljaarvamise I lisas nimetatud lennutegevuste seast või näha ette I lisas nimetatud lennutegevustesse mis tahes muude muudatuste tegemine, mida nõutakse kooskõlas neljanda lõigu kohase kokkuleppega. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 23 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Komisjon võib esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule kõik muud käesoleva direktiivi muutmise ettepanekud.

Samuti võib komisjon vajaduse korral vastavalt asutamislepingu artikli 300 lõikele 1 teha nõukogule ettepanekuid alustada läbirääkimisi asjaomase kolmanda riigiga lepingu sõlmimiseks.

2.   Ühendus ja tema liikmesriigid tegutsevad jätkuvalt selle nimel, et saavutada lennundusest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ülemaailmseid meetmeid käsitlev kokkulepe. Sellise kokkuleppe saavutamisel kaalub komisjon, kas käesoleva direktiivi kohaseid õhusõiduki käitajate suhtes kohaldatavaid sätteid on vaja muuta.”

19)

Artiklit 28 muudetakse järgmiselt:

20)

Artiklisse 30 lisatakse järgmine lõige:

„4.   Komisjon vaatab 1. juuniks 2015 seireandmete ja käesoleva direktiivi kohaldamisel saadud kogemuste põhjal läbi käesoleva direktiivi toimimise seoses I lisas nimetatud lennutegevustega ja võib vajaduse korral teha ettepanekuid. Eelkõige pöörab komisjon tähelepanu järgmisele:

Komisjon esitab seejärel aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

21)

Artikli 30 järele lisatakse järgmine pealkiri:

22)

I, IV ja V lisa muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi lisale.