25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/1

1.1

Komitee otsustas taas päevakorda võtta vajaduse ja võimalused korraldamaks Euroopa Liidu tasandil põhjalik arutelu ühishagi ühtlustatud vormi rolli ja õigusliku korra kohta, esialgu eelkõige tarbija- ja konkurentsiõiguse valdkonnas.

1.2

Komitee on alati tervitanud Euroopa Liidu tasandil ühishagi määratlemist, mille eesmärk on saavutada kollektiivsete või kõigile laienevate õiguste rikkumise korral kahju tõhus hüvitamine. Selline hagi oleks kasulikuks täienduseks nii kohtus kui ka mujal edasikaebamise võimalustele, ja eelkõige 19. mail 1998. vastu võetud direktiiviga 98/27/EÜ määratletud ettekirjutust taotleva hagi pakutud kaitsele.

1.3

Komitee on korduvalt toetanud vajadust Euroopa Liidu algatuse järele kõnealuses valdkonnas, sest ta leiab, et nimetatud hagi:

1.4

See, et mõned liikmesriigid on viimastel aastatel võtnud kasutusse erinevaid õigussüsteeme tarbijate kollektiivsete huvide esindamiseks, ja mõned liikmesriigid ei ole seda veel teinud, tekitab ebavõrdsust õiguskaitse kättesaadavuses, mis kahjustab siseturu elluviimist. Komitee peab olukorda äärmiselt kahetsusväärseks, sest kodanike rahulolu ja usaldus on üks 21. sajandi siseturu elluviimise eesmärkidest. EMSK on vägagi teadlik mõjudest, mida kavandatavad meetmed võivad avaldada Euroopa ettevõtete konkurentsivõimelisusele ning kaudsest mõjust, mida ebaproportsionaalsed kulud võivad lõppkokkuvõttes avaldada töötajatele ja tarbijatele.

1.5

Komitee soovib kõnealuses arutelus osaleda konkreetsete ettepanekutega ühishagi käsitleva õiguskorra kohta, võttes arvesse Euroopa riikide õigussüsteemidega, kuid ka teiste riikide kogemustega samalaadsete meetmete väljaarendamisel. Komitee võtab eelkõige arvesse põhimõtteid, mis esitati OECD ministrite nõukogu 12. juuli 2007. aasta soovituses C(2007)74 tarbijavaidluste lahendamise ja kahju hüvitamise kohta.

1.6

Määratledes Euroopa Liidu tasandil tehtava õigusakti algatuse parameetreid, on komitee arvestanud Euroopa õigusasutuste ühiste õigustraditsioonide ja liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega ning lükanud kõrvale ameerikapärase kollektiivhagi (class action) tüüpi meetmed, mis ei ole kooskõlas Euroopa traditsioonide ja põhimõtetega. EMSK peab eriti kahjulikuks sellise praktika kujunemist, kus oluline osa tarbija huvides esitatud hagide alusel võidetud kompensatsioonidest või karistatava iseloomuga kahjuhüvitistest antakse kolmandatest isikutest investoritele või juristidele, nagu see toimub Ameerika kollektiivhagide praktikas.

1.7

Sellise õigusvahendi eesmärki ja taotlusi silmas pidades on komitee analüüsinud õigussüsteemi peamisi võimalusi (opt-in, opt-out süsteemi või nende kombinatsiooni eelised ja puudused), kohtuniku ülesannet, kahju hüvitamist, otsuse edasikaebamist ja rahastamist.

1.8

Nimetatud algatuse õiguslik alus ja valitav õigusakt on samuti olulised küsimused, mida on analüüsitud ja mille kohta on tehtud ettepanekuid.

1.9

Komitee meenutab ka, et ühiskaebuse süsteemi loomist käsitlev arutelu ei ole mingil moel vastuolus vaidluste teistsuguste lahendusvormide olemasolu ja arenguga, pigem vastupidi. Komitee on ühena esimestest väljendanud vajadust luua tõhusaid vahendeid, mille abil tarbijad saavad kaitsta oma õigusi, nii individuaalseid kui ka kollektiivseid, ilma selleks kohtusse pöördumata. Sellega seoses toetab komitee Ombudsmani funktsiooni ja vastavate süsteemide paremat ühendamist valdkondades, mis puudutavad otseselt tarbijaid, eelkõige aga sellistes valdkondades, kus piiriülene kaubandus on kõige enam arenenud või hakkab kõige tõenäolisemalt arenema.

1.10

Kahju kannatanud tarbijate kahju kollektiivseks hüvitamiseks on olemas mitu võimalust, alates individuaalsetest, vabatahtlikest ja konsensuslikest meetmetest kuni ühishagi ja kohtulike menetlusteni. Iga nimetatud vaidluste lahendamise tasand peab toimima optimaalselt, lihtsustades saadud kahju hüvitamist tasandil, mis on kannatanule kõige kergemini juurdepääsetav.

1.11

Komitee avaldab heameelt komisjoni kavatsuse suhtes jätkata sellealaseid uuringuid. Ta rõhutab siiski, et samal ajal on vaja tõelist poliitilist tahet sobivate õiguslike algatusteni jõudmiseks.

1.12

Organiseeritud kodanikuühiskonna esindajate tahte väljendajana pöördub komitee ka Euroopa Parlamendi, nõukogu ja liikmesriikide poole, et nimetatud arutelutoimuks eri osapoolte huvidest lähtudes ning oleks kooskõlas proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtetega. Arutelule peaksid järgnema vältimatud poliitilised otsused, et soovitud õiguslik algatus võetaks vastu võimalikult kiiresti.

2.1

Kõnealuse omaalgatusliku arvamuse eesmärk on käivitada Euroopa Liidu tasandil laiem arutelu ühishagi (1) rolli ja õiguskorra kohta, esialgu (2) eelkõige tarbijakaitse ja konkurentsiõiguse valdkonnas. Lõppeesmärk on panna kodanikuühiskond ja Euroopa Liidu pädevad institutsioonid uurima niisuguse algatuse vajadust ja mõju ning arutlema selle õigusliku olemuse ja rakendamise tingimuste üle Euroopa õigusruumis.

2.2

Kasutatud metoodika põhineb seetõttu ühtse turu vajaduste eelneval analüüsil ja algatuse vastavusel Euroopa Liidu õigusega. Seejärel uuritakse selle võimet lahendada tõhusalt ja kiiresti eelkõige tarbijate majanduslikke huvisid käsitlevaid piiriüleseid vaidlusi.

3.1

Eelmise sajandi teisel poolel alanud seeriatoodangu arengu tagajärjena on ostutehingute massiline kasv põhjalikult muutnud lepingute sõlmimist ja lepete saavutamist kaupade müügi ja teenuste osutamise osas.

Infoühiskonna ning kaugmüügi ja e-kaubandusega loodud võimalused on tarbijatele andnud uusi eeliseid, ent samas puutuvad tarbijad seeläbi lepinguid sõlmides kokku uut tüüpi surve ja ohtudega.

3.2

Pakkumiskutsed, tüüplepingud, agressiivsed reklaami- ja turustamisstrateegiad, lepingu sõlmimise eelse teabe ebapiisavus, laialt levinud ebaausad kaubandustavad ja konkurentsivastane tegevus võivad tekitada kahju suurtele tarbijarühmadele, keda ei ole sageli määratletud või keda võib olla keeruline määratleda.

3.3

Ühtsete individuaalsete huvide, rühmade kollektiivsete huvide või kõigile laienevate huvide jaoks ei ole Rooma õigusele põhinevates traditsioonilistes menetlusõiguse õigussüsteemis lihtsalt kasutatavaid, kiireid, mõistliku hinnaga ja tõhusaid õiguskaitsevahendeid (3).

3.4

Peaaegu kõikjal maailmas, ja eriti ELi liikmesriikide õigussüsteemides on kollektiivsete või kõigile laienevate huvide kaitseks olemas õiguskaitse vorme.

3.4.1

Kuid süsteemid on küllaltki erinevad ja eelnimetatud huvide kaitses esineb tähelepanuväärseid lahknevusi. Lahknevused moonutavad aga siseturu toimimist.

3.5

Kuna liidu tasandil ei ole piisavalt ühtlustatud, on liikmesriikide õigussüsteemid viimasel ajal arenenud väga erinevates suundades. Erinevused tulenevad pigem erinevatest menetlusõiguse traditsioonidest kui erinevatest põhimõtetest. Lisas esitatud tabelites on näha silmapaistvaid erinevusi liikmesriikides (4).

3.6

Nimetatud olukorra puudustele viitasid peagi eelkõige tarbijakaitseühingud, aga ka mitmed juristid ja Euroopa Liidu õiguse professorid, sest see põhjustab ebavõrdsust õigusteenuste ja õiguskaitse kättesaadavuse suhtes Euroopa kodanike seas (5).

3.7

Euroopa Liidu institutsioonid pöördusid küsimuse juurde alles 1985. aastal, mil avaldati Gentis 1982. aastal komisjoni juhtimisel peetud seminarile toetuv memorandum teemal „Tarbijate õiguskaitse kättesaadavus”, (6) kus komisjon käsitles muude küsimuste kõrval esimest korda kollektiivsete huvide kaitsmist kohtus.

3.8

Siiski tuli oodata kuni lisateatise vastuvõtmiseni 7. mail 1987. aastal, enne kui komisjon — pärast Euroopa Parlamendi 13. märtsil 1987. aastal (7) vastu võetud resolutsiooni — andis teada oma tõsisest kavatsusest kaaluda sellise raamdirektiivi vastuvõtmist, millega ühingutel oleks üldine õigus kaitsta kohtus oma kollektiivseid huve, ja kutsutakse nõukogu üles tunnustama tarbijateühingute tähelepanuväärset rolli nii vahendajate kui otseste osalejatena tarbijate õiguskaitse kättesaadavuse valdkonnas.

3.9

Ka nõukogu rõhutas oma 25. juuni 1987. aasta resolutsioonis, mis käsitleb üksnes tarbijate õiguskaitse kättesaadavust „tarbijakaitseühingute olulist rolli”, kutsudes komisjoni üles „uurima, kas nimetatud valdkonnas ei oleks asjakohane käivitada algatus Euroopa Liidu tasandil (8)”.

3.10

Alles 1989. aastal, kui komisjon valmistas ette dokumenti „Tarbijakaitsepoliitika uuendamise tulevased prioriteedid”, väljendas komisjon oma kolmeaastases programmis (9) (1990-1992) arvamust, et õiguskaitse ja kahju hüvitamise kättesaadavus on paljudes liikmesriikides ebapiisav kõrge hinna, toimingute keerukuse ja vajalike tähtaegade tõttu, ja et piiriüleste tehingute puhul esineb probleeme. Komisjon teatas oma kavatsusest uurida võimalikke meetmeid ja pöörata erilist tähelepanu võimalusele võtta kasutusse ühishagi tarbijatele tekitatud kahju hüvitamiseks (10).

3.11

Alles 1993. aastal käivitas komisjon selles küsimuses avaliku arutelu, avaldades rohelise raamatu tarbijatele õiguskaitse kättesaadavuse ning ühtsel turul tarbijavaidluste lahendamise kohta (11).

Tegelikult uuriti sellega seoses alles esimest korda põhjalikumalt liidu tasandit silmas pidades ettekirjutuste ühtse süsteemi rakendamise küsimust. Paljud arvasid, et see võiks olla aluseks tõelisele tarbijate huvisid kaitsvale kollektiivsele hagile (12).

3.12

Euroopa Parlament esitas oma 22. aprilli 1994. aasta resolutsioonis (13) järelduse, et oleks otstarbekas ühtlustada teatud määral liikmesriikide menetluskorda ja luua võimalus võtta teatud summa ületavate piiriüleste juhtumite korral kasutusse Euroopa Liidu menetlus, mis võimaldab piiriülesed vaidlused kiiresti lahendada. Samuti sedastas parlament, et oleks vaja teatud piirini ühtlustada ebaausate kaubandustavade vastu esitatavate ettekirjutuste tingimused.

3.13

Komitee viitas samuti 1. juuli 1994. aasta täiskogu istungil ühehäälselt vastu võetud arvamuses (14) muuhulgas põhimõttele, mille kohaselt „tunnistatakse üldiselt tarbijaühenduste õigust esitada hagi kollektiivsete ja kõigile laiendatud huvide kaitsmiseks mis tahes liikmesriigis mis tahes kohtus või muus õiguskaitseasutuses sõltumata poolte või tarbijaühenduse kodakondsusest või riigist, kus vaidlus tekkis”. Komitee kutsus komisjoni sõnaselgelt üles looma ühtset menetlust kollektiivhagi ja ühise esindushagi jaoks mitte ainult õigusvastaste tegevuste lõpetamiseks esitatavate ettekirjutuste tegemiseks, vaid ka kahjunõuete esitamiseks (15).

3.14

Euroopa Komisjoni volinik Emma Bonino keskendus omalt poolt kohe pärast oma prioriteetide esitamist Euroopa Liidu menetluse loomisele, mis võimaldab piiriülesed vaidlused kiiresti lahendada ja ühtlustada ebaseaduslikke kaubandustavasid käsitlevate ettekirjutuste tegemiseks rakendatavaid tingimusi ja tarbijate ühingute kohtusse pöördumise õiguse vastastikust tunnustamist (16).

3.15

Seejärel avaldati 25. jaanuaril 1996 Euroopa Parlamendi ja nõukogu ettepanek direktiivi koostamiseks tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (17).

Nimetatud direktiiviga vastas komisjon Sutherlandi aruande soovitusele ja rohelise raamatu laialdast heakskiitu leidnud ettepanekule (18)  (19).

3.16

Kõnealune direktiiv tähendas vaieldamatult uut ajajärku Euroopa Liidu õigusloomes, sest esimest korda loodi Euroopa Liidu õigusakt tsiviilmenetlusõiguse valdkonnas. (20)

Ettepanekut laiendada reguleerimisala selliselt, et käsitletaks ka kahjunõudeid, siiski arvesse ei võetud.

3.17

Samal ajal töötas komisjon välja tegevuskava tarbijatele õiguskaitse kättesaadavuse ja tarbijavaidluste lahendamise kohta siseturul, mida tutvustati 14. veebruaril 1996. Olles eelnevalt määratlenud ja kirjeldanud tarbijavaidluste probleemi ning uurinud liikmesriikide erinevaid lahendusi kõnealusele küsimusele, esitas komisjon tegevuskavas rea algatusi, mida ta kavatses käivitada. Nende hulgas võis selgelt välja tuua tahet otsida võimalusi selleks, et sama teenusepakkuja või kaupmehe tegevuse läbi kannatanud tarbijad saaksid volitada tarbijateühinguid koondama kaebused ex ante, et sarnaseid individuaalseid kaebusi saaks esitada koos ühel kohtuistungil käsitlemiseks (21).

3.18

Selles osas leidis Euroopa Parlament oma 14. novembril 1996 vastu võetud resolutsioonis, „et õiguskaitse kättesaadavus on nii inimeste põhiõigus kui vältimatu tingimus õiguskindluse tagamiseks nii liikmesriikide kui Euroopa Liidu õiguse tasandil”, tunnistas tarbijavaidluste lahendamise kohtuväliste menetluste tähtsust, kuid juhtis tähelepanu vajadusele „tagada tarbijatele tõhususe ja õiguskindluse printsiipi järgides võimalus kasutada tavapäraseid kohtumenetlusi, kui kasutatud on kõiki vaidluste lahendamise kohtuväliseid menetlusi soovitud tulemuseni jõudmata”. Seetõttu kutsus Euroopa Parlament komisjoni üles „töötama välja uusi ettepanekuid mitteresidentidest Euroopa kodanike riiklike õiguskaitsevahendite kasutamise hõlbustamiseks” ja julgustas liikmesriike „kutsuma tarbijate ühinguid üles esinema nõuete esitamiseks volitatud isikute esindajana” ning „andma nimetatud ühendustele õiguse algatada menetlusi ühishuvide kaitsmiseks teatud ebaseaduslike kaubandustavade vastu” (22).

3.19

Sellest hetkest alates tundus, et Euroopa Komisjon on kõnealuse teemaga tegelemise edasi lükanud (23).

Seevastu komitee tõi teema korduvalt esile, et rõhutada tsiviilmenetluse vahendi vajalikkust ELi tasandil, mis võimaldaks kaitsta sarnaseid kõigile laienevaid, kollektiivseid või individuaalseid õigusi (24).

3.20

Komisjon avas kõnealuse teema uuesti alles hiljuti rohelises raamatus, mis käsitleb EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamist, (25) milles väidetust tasub rõhutada järgmist:

„Praktilistel põhjustel on ebatõenäoline, kui mitte võimatu, et tarbijad ja ostjad esitaksid konkurentsiõiguse rikkumisest tekkinud väikeste nõuete puhul kohtu korras kahjunõude. Seepärast tuleb kaaluda võimalusi, kuidas parandada nende huvide kaitset ühisnõuete teel. Lisaks tarbijate huvide kaitsele saab ühishagi teel koondada mitu väiksemat nõuet ühte menetlusse, millega hoitakse kokku nii aega kui raha.”

3.21

Komitee avaldas oma 26. oktoobri 2006. aasta arvamuses kõnealusele komisjoni algatusele toetust ning kinnitas vajadust ühishagi järele olukordades, kus need on „suurepärane näide mõnest peamisest eesmärgist: a) kahjude tõhus hüvitamine, mis lihtsustab kahju kannatanud tarbijate poolt organisatsioonidele esitatavaid kahjunõudeid, aidates sel moel tagada tõelise õiguse kättesaadavuse; b) konkurentsieeskirju rikkuva tegevuse vältimine ja ennetamine, arvestades sellise tegevuse suuremat ühiskondlikku mõju” (26).

3.22

Komisjon tellis vaidluste kohtuvälise lahendamise vahendite kohta Leuveni Katoliikliku Ülikooli tarbijakaitseõiguse uurimiskeskuselt ulatusliku uurimuse, mis avaldati hiljuti. Suure osa 400-leheküljelisest uurimusest moodustab kirjeldus tarbijate kaitseks rakendatavatest kollektiivsetest õiguslikest vahenditest 28 riigis — ülevaade hõlmab 25 ELi liikmesriigi, USA, Kanada ja Austraalia süsteemi (27).

3.23

Uus tarbijakaitse volinik Meglena KUNEVA on mitmetes sõnavõttudes toonitanud, et ühishagi on üks tema ametiaja prioriteetidest. Kõnealust teemat käsitletakse ka hiljuti avaldatud teatises „EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013”. (28) Samuti kinnitasid volinikud Neelie KROES ja Meglena KUNEVA ühishagi olulisust hiljutisel konverentsil Lissabonis, mis korraldati eesistujariigi Portugali algatusel (29).

3.24

OECD ministrite nõukogu on samuti heaks kiitnud 12. juuli 2007. aasta soovituse C(2007)74 tarbijavaidluste lahendamise ja kahju hüvitamise kohta. Selles sedastatakse, et suurem osa liikmesriikides rakendatavatest vaidluste lahendamise ja kahju hüvitamise süsteemidest on loodud juhtumite lahendamiseks riiklikul tasandil ja neid ei ole kohandatud teistest riikidest pärit tarbijatele tekitatud kahju hüvitamiseks.

4.1

Kui tarbijatega soovitakse nii liikmesriikides kui ka Euroopa Liidu tasandil juriidilises tähenduses arvestada, on oluline mitte üksnes tunnustada nende materiaalseid õigusi, vaid tagada ka vastavate õiguste kaitsmiseks vajalike menetluste olemasolu.

Samuti tuleb tõdeda, et piiriülese kaubanduse suurenemine on kaasa toonud tarbijatega seotud kohtuvaidluste kasvu ELi tasandil.

Mitmetel juhtudel on ilmnenud, et kohtuvaidluste lahendamine individuaalsetel alustel on ebapiisav. Just selliste vaidluste maksumuse ja aegluse tõttu on tarbijakaitse ebatõhus, eriti juhtudel, kui paljud (mitmed tuhanded või koguni miljonid) tarbijad on kahju saanud ühes ja samas juhtumis või juhul, kui individuaalse kahju suurus on võrdlemisi väike. Euroopa ettevõtete järk-järguline areng on tõstatanud ka probleeme kohaldatava õiguse määratlemisel. ELi kodanikel peaks olema võimalus tugineda oma õigustele ühtsel kujul. Praegu võib väärate talitusviiside tõttu eri riikides esinenud identsete asjaolude ja identse kahju puhul tekkida kahju hüvitamise nõue üksnes nendes vähestes riikides, kus kohaldatakse ühishagi süsteemi.

4.2

Samas kinnitatakse nii kõikide liikmesriikide põhiseadustes kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis õigust õiglasele kohtumõistmisele. Nimetatud õigus hõlmab muu hulgas otstarbekat ja tõhusat ligipääsu kohtule.

4.3

Praegused juriidilised süsteemid ei võimalda kodanikel alati konkreetselt ja tõhusalt kaevata kohtusse neid kahjustavaid tegevusi ning kohtumenetlust algatada.

Juba paljude aastakümnete jooksul on mitmetes liikmesriikides üritatud kõnealust probleemi kahte moodi lahendada.

Esiteks tunnustati õigust kaitsta tarbijate kollektiivseid huve hagide esitamisega nii haldusorganitele kui ka kohtutele. Teine sobiv lahendus seisnes selliste menetluste tunnustamises, milles koguti kokku individuaalsed hagid. Antud meetmete eesmärgiks on hoida menetluse pealt vahendeid kokku, sobitades nõuded omavahel üheks tervikuks ning käsitledes neid ühe ja sama menetluse käigus.

4.4

Euroopa ühishagi loomine tagaks ligipääsu õigusemõistmisele kõigile tarbijatele olenemata nende rahvusest, rahalisest olukorrast või individuaalse kahju suurusest. Samuti oleks see kasulik ettevõtetele, kuna aitaks säästa menetluskulusid. Ühishagi korral oleksid menetluskulud väiksemad kui mitmete individuaalselt esitatud hagide puhul. Kõnealuse menetluse eeliseks on lisaks õiguskindlus, kuna sama otsusega lahendatakse lugematu hulk sarnaseid kaebusi. (30) Ühishagi aitaks vältida ka vastuolusid sarnaste juhtumite käsitlemisel eri liikmesriikide kohtupraktikas.

Kõigis Euroopa riikides ühise süsteemi kehtestamine tagaks seega parema tarbijakaitse, ent suurendaks ka ettevõtjate usaldust kohtusüsteemi, mis omakorda hoogustaks ettevõtlust Euroopas.

4.5

Ülalkirjeldatud Euroopa ühishagi loomisel oleks positiivne mõju rahvusvahelisele eraõigusele, võttes arvesse normide tõlgendamise ja rakendamise raskusi lepinguliste ja lepinguväliste vaidluste lahendamisel (Rooma I ja Rooma II). Samuti võimaldaks ühishagi täpselt määratleda reeglid kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (määrus 44/2001) (31).

4.6

Seejuures tugevneks tarbijakaitseõigus tänu sellele, et algatatakse enam kohtumenetlusi, mis võimaldavad pakkuda tarbijatele õiglast hüvitist, ning pakutakse tõhusamat kaitset nõrgemale poolele, mis on üks ELi õiguse põhialuseid. See kehtiks eelkõige hiljuti vastuvõetud ebaausate kaubandustavade direktiivi kohta. Nimetatud menetlusi rakendatakse sageli üheaegselt mitmes liikmesriigis, ja need kahjustavad paljude tarbijate huvisid, kes ei saa koos kahju hüvitamist nõuda. Ühishagi on kõnealuse direktiivi tõhusaks rakendamiseks vältimatu menetluslik täiendus.

Kõik praegused tarbijakaitse valdkonna direktiivid, mille riiklikud õigussüsteemid on sellisena üle võtnud, muutuksid ühishagi tunnustamisel direktiivide kohaldamisalas veelgi tõhusamaks.

Soovitav oleks kõnealuseid sätteid rakendada ka sarnases olukorras olevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul.

4.7

Ilmselgelt ei välista Euroopa Liidu tasandil kollektiivse kohtumenetluse kui vaidluste lahendamise kõrgeima astme sisseviimine kohtuvälise lahendi kasutamist tarbijavaidlustes. Komitee toetab kohtuvälise lahendi rakendamist täielikult ning leiab, et antud meetme potentsiaali tuleks veelgi uurida ja arendada.

5.1

Ettepaneku teema korralikuks määratlemiseks on vaja kokku leppida, millist hagi käesolevas arvamuses silmas peetakse.

Uurimusest liikmesriikides vastu võetud erinevate süsteemide kohta tuli välja, et eri tüüpi hagide määratlused ja sisu erinevad oluliselt. Seega tuleb eristada esindushagisid, hagisid avaliku huvi kaitseks ning ühishagisid.

5.2

Esindushagide esitamise õigus on ainult tarbijaorganisatsioonidel või haldusorganitel (Ombudsmanil või sarnastel organitel), eesmärgiga lõpetada tegevus, millega rikutakse tarbijate õigusi, ja teatud riikide puhul koguni saavutada ebaausate või ebaseaduslike tingimuste tühistamine tarbijalepingutes.

5.3

Hagid avaliku huvi kaitseks pakuvad tarbijaorganisatsioonidele võimaluse otsustada, kas esitada kohtule hagi juhul, kui tarbijate üldisi huve on rikutud kas materiaalõiguse konkreetse sätte või üldise käitumisnormi rikkumisega. Avalik huvi ei ole tarbijate individuaalsete huvide summa, vaid on pigem sarnane üldise huvi mõistele.

5.4

Ühishagi on hagi, mis võimaldab paljudel isikutel oma õigusi välja nõuda ja saada hüvitist. Tehniliselt tähendab ühishagi seega individuaalsete õiguste väljanõudmist kollektiivse menetluse kaudu.

5.5

Ühishagi rakendamine ei ole tingimata piiratud ainult tarbijakaitse või konkurentsi valdkonnaga.

Käesolevas arvamuses käsitletakse mõistet „ühishagi” siiski üksnes materiaalsetes valdkondades vastavalt ELi õiguse määratlusele.

5.6

Seetõttu tehakse ettepanek kasutada käesolevas arvamuses terminit „ühishagi” (32).

6.1

Tarbijakaitsepoliitika õigusliku aluse võib leida asutamislepingu XIV jaotises „Tarbijakaitse”, mille artikkel 153 pakub kõnealusel teemal olulist mõtteainet.

6.2

Ehkki praegusel hetkel on tarbijakaitseõigus arenenud suurel määral vastavalt ELi asutamislepingu artiklile 95, siis tarbijakaitse käesoleva arvamuse tähenduses on ilmselgelt meede, mis on mõeldud tarbijate majanduslike huvide kaitsmiseks.

6.3

On vaieldamatult selge, et ühishagi tagab suurema kaitse ja võimaldab tarbijaorganisatsioonidel tarbijate huvide kaitseks organiseeruda, st tagada neile õiglane hüvitis juhul, kui rikutakse neile Euroopa Liidu õigusega (sh konkurentsiõigusega) tagatud õigusi.

6.4

Lisaks annab ühishagi Euroopa Liidu tasandil panuse siseturu toimimise parandamiseks tarbijate heaks, mis on üks siseturu läbivaatamise eesmärkidest. Omakorda annab see tarbijatele rohkem kindlust piiriüleseks ettevõtluseks (33).

6.5

Samuti võib väita, et tegemist on puhtalt juriidilise vahendiga, mille sobivaks õiguslikuks aluseks võiksid olla artiklid 65 ja 67. Nende artiklite alusel on komisjon alates 1996. aastast esitanud ettepanekuid ning nõukogu ja Euroopa Parlament on ELi tasandil vastu võtnud mitmeid õigusakte tsiviilmenetlusõiguse valdkonnas (34).

Kõnealust lahendust tuleks kaaluda nii pea, kui ühishagisid saab rakendada nii piiriüleste kui ka riigisiseste vaidluste puhul ning samuti muudes valdkondades peale tarbijakaitseõiguse.

6.6

Ühishagi peaks igal juhul kinni pidama subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest ning mitte minema kaugemale, kui on vajalik asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks, tingimusel et liikmesriikides ei saa neid eesmärke saavutada ning seetõttu on parem neid saavutada Euroopa Liidu tasandil.

6.7

Samuti tuleb arvesse võtta OECD Ministrite Nõukogu tarbijavaidluste lahendamist ja kahju hüvitamist käsitlevas soovituses (C(2007)7, 12. juuli 2007) esile toodud põhimõtteid ja mehhanisme, mida esitletakse kõikide liikmesriikide jaoks ühtsetena, hoolimata nende õiguskultuuride eripäradest.

7.1.1.1

Esindushagi võivad esitada üksnes teatud selleks volitatud organid (tarbijaorganisatsioonid, Ombudsman). Nimetatud menetluse kaudu ei ole tarbijatel üldjuhul võimalik taotleda individuaalse kahju hüvitamist.

7.1.1.2

Menetluse peamine eesmärk on lõpetada tegevus, millega rikutakse tarbijate õigusi, ja teatud riikide puhul koguni tühistada ebaausad või ebaseaduslikud tingimused tarbijalepingutes, mille puhul kohtunik ei saa määrata mitte mingisugust hüvitist.

7.1.1.3

Mõnedes riikides on nimetatud süsteeme kohandatud, et oleks võimalik tarbijate kahju hüvitada. Sellist hüvitist ei maksta aga tarbijale individuaalselt, vaid selle võtavad hoiule esindusorganid või makstakse see riigile sotsiaalvaldkonnas kasutamiseks.

7.1.1.4

Seega ei vasta esindushagi süsteem praktikas tõelisele ühishagile, mille puhul kõigi tarbijate kahju hüvitatakse üheainsa kohtumenetluse kaudu.

7.1.2.1

Euroopa ühishagi loomine ei peaks Euroopas kaasa tooma Ameerika Ühendriikides kasutatava kollektiivhagi rakendamist. Ameerika õigussüsteem erineb oluliselt liikmesriikide õigussüsteemidest. Kollektiivhagi nõrgad küljed, milleks peetakse liigset vaidluste lahendamist, on omased just Ameerika õigussüsteemile ja need ei saa Euroopas esineda.

7.1.2.2

Ameerika Ühendriikides võtavad kohtuotsuseid vastu kodanikest moodustatud vandekogud ja valitud kohtunikud. Ameerika süsteemi eriline ülesehitus, mis erineb suurema osa liikmesriikide süsteemidest (kus on professionaalsed kohtunikud), viib tihti olukordadeni, kus mõnede osariikide kohtud rahuldavad põhjendamatuid hagisid ning langetavad hagejatele liiga soodsaid otsuseid. Selle tulemusel eelistavad tarbijad esitada oma hagi teatud kohtutele ning väldivad neid kohtuid, mis kuuldavasti langetavad vähem soodsaid otsuseid (nn forumshopping).

7.1.2.3

Euroopa ühishagi peaks vastupidi takistama kohtu valikut, kuna sellega luuakse ja kehtestatakse kõigis liikmesriikides ühte tüüpi kohtumenetlus. Sellest tulenevalt käsitletakse hagi samamoodi kõigis kohtutes ning langetatakse sarnane kohtuotsus olenemata sellest, millise kohtu või riigi hageja valis.

7.1.2.4

Ameerika Ühendriikides lisanduvad tegelikule kahjuhüvitisele ka kahjutasud. Vandekogude ja valitud kohtunike määratletud kahjutasud võivad küündida astronoomiliste summadeni. Enamikes Euroopa riikides kahjutasusid ei maksta.

7.1.2.5

Ameerika Ühendriikides tasustatakse advokaate üldise tingimuslike tasude (contingency fees) süsteemi alusel. Antud süsteem on teatud mõttes pactum de quota litis, mis tähendab, et advokaadid, kes võivad ka ise olla hagejad, omavad huvi hagi tulemuse osas. Selline süsteem on enamikes ELi liikmesriikides seaduse või advokaatide eetikakoodeksiga keelatud.

7.2.1.1

Opt-in süsteem näeb ette isiku tahte ülesnäitamist menetluses osalemiseks. Asjassepuutuvatel isikutel tuleb seega endast teavitada ja selgesõnaliselt väljendada oma soovi menetluses osalemiseks enne, kui kohus otsuse langetab.

Paralleelselt opt-in süsteemiga on arenenud ka nn katsejuhtumi süsteem, mis põhineb pretsedendil. Antud menetlused on sarnased opt-in lähenemisel põhinevate ühishagidega, kuna asjassepuutuvad isikud peavad menetluses osalemiseks endast teavitama ja esitama individuaalse nõude. Katsejuhtumi süsteem on selle poolest erinev, et kohtunik valib ühe individuaalse nõude ning käsitleb üksnes seda juhtumit. Menetluse käigus langetatud otsus kehtib kõigi teiste individuaalsete nõuete puhul, mis on kohtus registreeritud.

7.2.1.2.1

Iga ühishagis osaleja peab üldiselt menetluses osalemiseks endast teavitama ning laskma ennast registrisse kanda. Seega on tegemist isiku selge tahteavaldusega, mistõttu menetlus on kooskõlas isiku õigusega pöörduda kohtusse. Hageja toimib asjassepuutuvate isikute nimel üksnes juhul, kui need on talle selleks ametliku volituse andnud.

7.2.1.2.2

Opt-in süsteemi puhul saab asjakohaste hüvitiste võimalikku suurust määratleda juba eelnevalt. See on oluline kahjunõudega otseselt seotud kostjatele nii üldisemas plaanis kui ka seetõttu, et sel viisil on kostjal võimalik sõlmida kindlustuslepinguid, mis võiksid katta osa eeldatavast kahjunõudest. Seega reserveeritaks piisavad rahalised vahendid põhjendatud kahjunõuete hüvitamiseks.

7.2.1.2.3

Katsejuhtumi menetluse puhul esitatakse kohtunikule asja käsitlemiseks ainult üks individuaalne toimik: see võimaldab võita aega ja on kohtuniku jaoks tõhusam, kuna kohtunik saab ettevõtte vastutuse üle otsuse langetada kõigest ühe juhtumi alusel.

7.2.1.3.1

Kõnealuseid mehhanisme on raske hallata ning need on kulukad, kuna kõik asjassepuutuvad isikud peavad menetluses osalemiseks endast teavitama ja nende kohta koostatakse individuaalsed toimikud. Individuaalsete toimikute haldamine muutub keeruliseks, kui asjassepuutuvaid isikuid on väga palju.

7.2.1.3.2

See toob omakorda kaasa väga pikki viivitusi menetluse käigus, kuna kohus peab kõiki individuaalseid toimikuid korrastama ja käsitlema. Enamike ühishagide aluseks olevate masshagide puhul on individuaalsed kahjud suhteliselt sarnased ning enamasti ei ole vaja neid eraldi uurida.

7.2.1.3.3

Katsejuhtumi puhul ei määratle kohtunik sageli hüvitise summat ning suunab vahel juhtumi edasi põhjalikumaks käsitlemiseks individuaalsel menetlusel. See tekitab halduslikke probleeme ja pikendab menetluse kestust.

7.2.1.3.4

Ühishagide uurimisel opt-in või katsejuhtumi süsteemi rakendavates riikides ilmnes muu hulgas, et suur osa tarbijatest ei esita kohtule nõuet, kuna neil puudub teave vastava menetluse olemasolu kohta. Samuti keelduvad paljud asjassepuutuvad isikud kohtusse pöördumast kohtumenetlusega kaasnevate materiaalsete, rahanduslike või psühholoogiliste takistuste tõttu (see nõuab aega ja raha ning kogu protseduur on äärmiselt keeruline).

7.2.1.3.5

Seetõttu osaleb menetluses märkimisväärselt vähem isikuid, kui neid potentsiaalselt olla võiks. Seega ei ole tarbijate kahju hüvitamine täielik ning vaidlusaluse tegevuse käigus ettevõtte poolt ebaseaduslikult teenitud tulu võib jääda suures osas ettevõtjale. Menetluse tõkestav eesmärk jääb saavutamata.

7.2.1.3.6

Lisaks tekitab kõnealune süsteem probleeme seoses vastuvõetud otsuse suhtelise mõjuga. Menetluse käigus langetatud otsus kehtib ainult isikute suhtes, kes hagis osalesid. Samas on nendel tarbijatel, kes ühishagis ei osalenud, täielik õigus esitada individuaalne hagi, mille tulemus võib olla vastuolus ühishagi menetluse käigus vastuvõetud otsusega.

7.2.2.1

Tavapärane ühishagi põhineb opt-out süsteemil, mis tähendab, et kõik teatud tegevuse tõttu kahju kannatanud isikud kaasatakse automaatselt menetlusse, välja arvatud juhul, kui isik on selgesõnaliselt väljendanud oma soovi mitte osaleda.

Mõned Euroopa riigid on selle süsteemi alusel loonud ühishagide jaoks sui generis menetluse.

7.2.2.2.1

Ühishagide uurimisel opt-out süsteemi rakendavates riikides ilmnes, et antud süsteem on lihtsamini hallatav ja tõhusam kui mõnedes liikmesriikides kasutusel olevad muud süsteemid.

7.2.2.2.2

Opt-out tagab asjassepuutuvatele isikutele tegeliku ligipääsu õigusemõistmisele ning võimaldab seeläbi maksta kõigile teatud tegevuse tõttu kahju kannatanud tarbijatele õiglast ja tõhusat hüvitist.

7.2.2.2.3

Opt-out süsteem aitab vältida haldusprobleeme nii hageja kui ka kohtu seisukohast vaadatuna (ühishagis osalevad liikmed teavitavad endast alles pärast menetlust ja mitte enne seda).

7.2.2.2.4

Lisaks on süsteemil tegelik tõkestav mõju asjassepuutuvale ettevõttele, kuna ettevõte on kohustatud pakkuma hüvitist kõigile teatud tegevuse tõttu kahju saanud isikutele ning võib olla kohustatud tagastama tegevuse käigus ebaseaduslikult teenitud tulu.

7.2.2.2.5

Samuti tuleb arvesse võtta eeliseid, mida kõnealune süsteem pakub ettevõttele. Ühishagi võimaldab säästa inimressurssi ja rahalisi vahendeid ning võimaldab ettevõttel ennast tõhusamalt kaitsta. Selle asemel, et ettevõte peaks samal ajal tegelema paljude sarnaste juhtumitega mitmetes erinevates kohtutes, on tal võimalik valmistada oma kaitset ette üheainsa kohtu ees.

7.2.2.3.1

Kõnealust süsteemi võib pidada mittevastavaks mõnede riikide põhiseaduslikele põhimõtetele ja Euroopa inimõiguste konventsioonile, eelkõige seoses isiku õigusega pöörduda kohtusse, kuna isikud kaasatakse ühishagisse automaatselt ilma nendepoolse selge nõusolekuta. Kui kõnealused isikud ei taotle eraldi menetlusest kõrvalejäämist, siis võib vastuvõetud otsus neile siduv olla.

Sellegipoolest on isikutel täiesti võimalik nimetatud individuaalne õigus säilitada. Selleks on kaks võimalust. Esiteks võib asjassepuutuvate isikute poole nimeliselt pöörduda — seda eeldusel, et need, kes seejärel ei taotle menetluses mitteosalemist, annavad oma vaikiva nõusoleku menetluses osalemiseks. Teine võimalus on anda rühma liikmetele õigus menetluses osalemisest igal ajal loobuda, seda isegi pärast otsuse vastuvõtmist, ning juhul, kui otsus oli neile ebasoodne, võimaldada neil esitada individuaalne hagi.

7.2.2.3.2

Samuti tagatakse sellised kaitseõigused nagu võistlevuse põhimõte ja poolte võrdsuse põhimõte: ettevõte peab saama kasutada individuaalseid õiguskaitsevahendeid ühe kannatanu suhtes, kes on ühishagiga hõlmatud rühma liige. Antud põhimõte on seotud õigusega õiglasele kohtumõistmisele (Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 6). Opt-out süsteemi puhul on aga võimalik, et ettevõte ei ole eraldi pöördunud kõigi asjassepuutuvate isikute poole ega ole neist teadlik. Sellest tulenevalt ei ole ettevõttel alati võimalik individuaalseid õiguskaitsevahendeid kasutada.

Ühishagi puhul on aga individuaaljuhtumid paratamatult sarnased ning selle paikapidavuse eest vastutab kohtunik. Tarbijate õiguste ja konkurentsiga seotud kohtuvaidlused tulenevad peamiselt lepingutest ning seetõttu on asjassepuutuvate isikute olukord praktiliselt ühesugune. Juriidiline küsimus (causa petendi) on üks ja seesama. Sellest tulenevalt on raske ette kujutada, kuidas ettevõte saaks kasutada spetsiifilisi õiguskaitsevahendeid üksiktarbija suhtes.

Kohtunikul võib olla õigus jätta kogu menetluse vältel kõrvale hagid, mille puhul ta täheldab olulisi faktiliste või õiguslike asjaolude erinevusi.

Hüvitise määramisel on kohtunikul võimalik luua alarühmi, et hüvitiste suurus vastaks paremini igale konkreetsele olukorrale, mistõttu ettevõtte vastutus võib olla väiksem.

7.2.3.1

Taanis ja Norras hiljuti vastu võetud süsteem näeb samaaegselt ette nii opt-in kui ka opt-out süsteemi kasutamist. Kohtunik võib otsustada kasutada opt-out süsteemi juhul, kui kohtuvaidluse nõue puudutab väikeseid summasid, nõuded on sarnased ja opt-in süsteemi kasutamine on raskendatud. Tarbijakaitseõiguses on palju selliseid kohtuvaidlusi, mille puhul tarbijatel ei ole võimalik saada tõhusat individuaalset hüvitist, kuna nõue on seotud suure arvu asjassepuutuvate isikute ning väikeste rahasummadega. Opt-out süsteemil põhinev menetlus võimaldab arvesse võtta kõiki asjassepuutuvaid isikuid ning tagada karistus, mis vastab suurusjärgu poolest ebaseaduslikult teenitud tulu suurusele. Kui kohtuvaidluse nõue puudutab märkimisväärset individuaalset kahju, valitakse opt-in süsteem, mis eeldab, et menetluses osalemiseks teavitab iga tarbija endast ise.

7.3.1

Sellist tüüpi menetluse puhul, kus vastamisi on palju hagejaid, on kohtunikule antud volitused märkimisväärse tähtsusega.

7.3.2

Enamike opt-out süsteemi kasutavate menetluste puhul vaatab kohtunik esimeses etapis hagi läbi, et kontrollida, kas hagi saab vastu võtta. Katsejuhtumi süsteemi puhul vaadatakse samal eesmärgil läbi individuaalne toimik.

7.3.2.1

Vastuvõetavuse kontroll on seetõttu oluline, et nii on juba menetluse alguses võimalik peatada kõik ilmselt põhjendamata või ebatõelised hagid, mis võiksid õigusvastaselt kahjustada asjassepuutuva ettevõtte mainet; nii välditakse olukorda, et kuritarvitav või ebasobiv menetlus jõuaks järgmiste etappideni.

7.3.2.2

Vastuvõetavuse kontrolli korraliku täitmise eest vastutab kohtunik. Tema konkreetseks ülesandeks on kontrollida, kas hagi vastab ühishagi seaduses sätestatud tingimustele.

7.3.2.3

Täpsemalt peab kohtunik veenduma, et:

7.3.3

Järgmises etapis on oluline, et kohtunik saaks vajadusel tehingu heaks kiita või tagasi lükata, kui see ei ole ühishagis osalejate huvides. Selleks peavad kohtuniku volitused olema suuremad kui lihtsalt õigus tehinguid heaks kiita, millega enamike ELi liikmesriikide õigussüsteemides kohtunike seadusega omandatud volitused piirnevad.

7.3.4

Kõnealuse menetluse eripära tingib ka vajaduse kohandada vastavalt tõendite esitamise tingimusi. Kohtunikul peab olema võimalik kasutada ettevõtte või kolmandate isikute suhtes kohtukorraldusi, et tagada dokumentide esitamine, või peab kohtunikul olema lubatud määrata uurimistoiminguid uute asitõendite leidmiseks. Ühishagi kehtestav õigusakt peab selgesõnaliselt sätestama, et kohtunik ei tohi keelduda eespool nimetatud toimingute läbiviimisest juhul, kui hagejad on seda taotlenud.

7.3.5

Selleks, et kohtunikud saaksid nimetatud volitusi täiel määral rakendada, tundub olevat vajalik sätestada, et üksnes teatud eraldi määratud kohtutel on pädevus ühishagisid käsitleda. Seega tuleks liikmesriikide õiguslikke struktuure vastavalt kohandada ning viia sisse eraldi koolitused kohtunikele, kes määratud kohtutes ühishagisid käsitlema hakkavad.

7.4.1

Ühishagi esitamise kaudu peab olema võimalik taotleda materiaalse (rahalise) kahju, valu ja kannatuste ning muu mitteainelise kahju hüvitamist. Kuna hagi esitamise eesmärk on nii tarbijale kahju hüvitamine kui ka hoiatavaks näiteks olemine, tundub olevat vajalik näha ette igat liiki kahjude hüvitamine. Samuti peab kohtutel olema võimalik kasutada lihtsaid, vähekulukaid ja läbipaistvaid hindamismeetodeid, kuid samas ei tohiks jätta kõrvale ka kahjude hüvitamise põhimõtet.

7.4.2

Ühishagi esitajatel peab olema võimalik saada kohtus eri tüüpi hüvitisi. Lisaks teatud tegevuse lõpetamisele või mõne veel võimaliku tegevuse kehtetuks tunnistamisele tuleb tagada, et tekitatud kahju on võimalik hüvitada nii otseselt kui ka kaudselt. Täiendavalt tuleb kavandada ka muid hüvitamisvõimalusi, nagu näiteks kohtu otsusest teatamine, selle tutvustamine avalikkusele jne.

7.4.3

Otsene individuaalne hüvitamine ei peaks olema ainus hüvitamisviis, kuna teatud juhtudel on see keeruline või isegi võimatu, kas seetõttu, et opt-out süsteemi puhul ei saa ühishagis osalejaid kindlaks teha, nende arvukuse tõttu või sel põhjusel, et neile isiklikult tekitatud kahju on liiga väike. Oluline on, et kannatanud saaksid alati hüvitist, isegi kaudselt, ja et saavutataks ka tõkestav mõju.

7.4.3.1

Tuleb kavandada sobivad võimalused juhuks, kui kohus saab arvutada individuaalsed hüvitised kõigile kindlaks tehtud või kindlaks tehtavatele ühishagis osalejatele (opt-in süsteemi puhul, katsejuhtumitel või koguni opt-out süsteemi puhul, näiteks kui ettevõtja on esitanud kannatanud klientide nimekirja), aga ka juhuks, kui hüvitiste individuaalne maksmine kujuneks liiga kulukaks võrreldes üksikisikule tekitatud kahju väikeste summadega.

7.4.3.2

Ka juhtudel, kui osa summadest jääb jaotamata, tuleb eelistada kaudse hüvitamise võimalust selle summa arvelt, mis üle jääb. Kohtunik peab oma otsuses esitama ülejäägist kaetava tegevuse üksikasjad ning võtma vastu selle korraldamise järelevalve tingimused; järelevalve läbiviimise võib teha ülesandeks ka kolmandale poolele.

7.4.3.3

Kui ka selline hüvitusviis osutub võimatuks, tuleb kohtuniku kindlaks määratud kogu ülejääv summa maksta ühishagide toetusfondile tulevaste menetluste rahastamiseks.

7.4.3.4

Juhul kui kohtunikul ei ole võimalik arvutada välja kõiki individuaalseid hüvitisi, kui kõiki ühishagis osalejaid ei saa kindlaks teha (üksnes opt-out süsteemi puhul), peab tal olema võimalik kindlaks määrata eri liiki kahjude hindamise raamistik. Kõnealuste summade jaotamise võib teha ülesandeks kohtu registriosakonnale, ühishagis osalejaid esindavale advokaadile või kolmandale poolele (kindlustusandjale, raamatupidajale jne). Selle eeliseks on asjaolu, et nii vabastatakse kohus pikast ja keerulisest individuaalsete taotluste analüüsimisest.

7.4.3.5

Teise kirjeldatud võimaluse puhul peab kohtunikul olema võimalik eraldada pärast kohtuotsuse teatamist endast märku andnud ühishagis osalejatele individuaalne hüvitis. Hüvitistest üle jäänud summa tuleb eraldada ühishagis osalenutele tekkinud kahju kaudse hüvitamise meetmetele.

7.4.3.6

Kui kõik otsese hüvitamise võimalused osutuvad võimatuks, tuleb üle jäänud summa maksta toetusfondi.

7.5.1

Ühishagide puhul tuleb tunnustada mõlema poole õigust otsus edasi kaevata.

7.5.2

Arvestades vajadust tagada hüvitiste kiire maksmine kannatanutele ja olla kindel, et mõlema poole õigusi on korralikult arvesse võetud, tuleks kummagi poole õigust otsus edasi kaevata vaadelda just nende nõuete taustal.

7.5.3

Seega tundub oluline, et kõnealuse õiguse tunnustamiseks peavad liikmesriigid kehtestama kiirendatud edasikaebuste menetlemise korra, et vältida mitte mingeid tulemusi andvat süsteemi.

7.5.4

Samuti annab ühishagi esitanutele menetluses kindlustunnet see, kui tagatakse, et süüdimõistetud poolelt välja nõutavad hüvitised on korralikult kantud ettevõtte raamatupidamisse.

7.6.1

Ühishagi süsteem peab end ise rahastama.

7.6.2

Kuna ei ole soovitav — või isegi mitte võimalik — viia Ameerika Ühendriikide eeskujul sisse üldist tingimuslike tasude süsteemi, sest see on vastuolus Euroopa õigustraditsiooniga, tuleb tingimata luua rahastamisviis võimaldamaks inimestel, kellel puuduvad ühishagi algatamiseks vajalikud vahendid, saada ettemaksu õiguskulude katmiseks (advokaadi tasu, kulud eksperdile seoses kohtuniku toetatavate menetlustoimingutega jne).

7.6.3

Üks võimalus kirjeldatud süsteemi rahastamiseks on luua ühishagide toetusfond, mida rahastatakse süüdimõistetud ettevõtete „ebaseaduslikest sissetulekutest”, mille suuruse määrab menetluse käigus kindlaks kohus, kui just teadaolevad vahetut kahju kandnud isikud ei nõua neid oma kahju hüvitiseks (35).

7.6.4

Lisaks võiks üks toetusfondi ülesandeid olla koondada kogu teave käimasolevate ühishagi menetluste kohta ja teavitada sellest, mida on vaja teha endast teada andmiseks, kui soovitakse lasta end ühishagi esitajate rühmast välja arvata või hüvitist saada.

—

huvipoolte teavitamise kord;

—

õigusabikulud;

—

koostöö liikmesriikide kohtu- ja haldusorganite vahel;

—

kohtudokumentide menetlemise tähtajad ja aegumistähtajad;

—

Interneti kasutamine (e-õigus).

8.1

Ühishagi kasutamise võib ELi tasandil kehtestada direktiivi või määruse abil. Komitee arvates ei ole soovitus oma määratluse tõttu sobiv õiguslik vahend kõnealuse meetme ühtlustatud rakendamiseks vajalike tõhusust ja ühtsust soosivate tingimuste loomiseks 27 liikmesriigis.

8.2

Kui käsitletavat teemat kavandatakse laiendada ka muudele teemadele ja mitte üksnes tarbijakaitse kontekstis ning kui õiguslikuks aluseks valitakse asutamislepingu artiklid 65 ja 67, võiks kaaluda määruse vastuvõtmist samadel alustel nagu näiteks maksejõuetusmenetlust, Euroopa täitekorraldust, Euroopa maksekorraldusmenetlust, Euroopa väikeste nõuete menetlusi ja pangakontode arestimist käsitletavate määruste puhul.

8.3

Kui aga otsustatakse ühishagide kohaldamisala vähemalt algusjärgus piirata vaid tarbijaõigustele, tundub ühishagi kasutuselevõtuks ELi tasandil kõige rohkem sobivat direktiiv, mis oleks jätk kohtu ettekirjutust käsitlevale direktiivile.

8.4

Liikmesriikides kehtivad menetluskorrad on jätkuvalt väga erinevad, mistõttu tuleks ühishagi aluspõhimõtted sõnastada üldiselt, kuna liikmesriigid kohaldavad direktiivi lähtuvalt oma tavapärasest menetluskorrast.

Tegelikult ei saa ühtlustamise võimalikkuses kindel olla, kuna kõnealust hagi menetlema hakkavad kohtud peavad lähtuma asjaomase riigi õiguskorrast.

Hagi esitamise viise tuleb kohandada riigi konkreetsele korrale. Seetõttu ei oleks määrus sobiv valik.

8.5

Samuti tundub ilmne, et kõnealusel juhul tuleb direktiivis kehtestada täielik ühtlustatus, vältimaks seda, et liikmesriigid kehtestavad rangemad tingimused neile ettevõtetele, kelle peakorter asub asjaomases liikmesriigis.

—

igasuguse seadusrikkumiseks loetava tegevuse lõpetamine või keelamine, mis kahjustab lisas esitatud mitmete direktiividega kaitstud tarbijate huve;

—

õigusrikkumise mõju parandamiseks vajalikud meetmed, sh otsuse avaldamine; ja

—

kaotanud osapoole määramine tasuma kohustuslikku rahalist karistust juhul, kui otsus ei ole otsuses esitatud tähtajaks täide viidud.

—

direktiivi reguleerimisala laiendamine kõigile tulevastele tarbijakaitset käsitlevatele direktiividele;

—

mitte üksnes liikmesriikide, vaid ka Euroopa Liidu tasandil tegutsevate ettevõtete, tarbijaid esindavate organisatsioonide ja ühenduste õiguslikkuse tunnustamine.

—

EMSK omaalgatuslik arvamus teemal „Tarbijapoliitika ELi laienemise järel” (CESE 141/2005 — ELT C 8.9.2005, punkt 11.6);

—

EMSK omaalgatuslik arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse ühenduse tervise ja tarbijakaitse tegevusprogramm aastateks 2007–2013” (CESE 230/2006 — ELT C 88, 11.4.2006, punkt 3.2.2.2.1);

—

EMSK arvamus teemal „Tarbijapoliitika õigusraamistik” (CESE 594/2006 — ELT C 185, 8.8.2006).

—

Roheline raamat tarbijatele õiguskaitse kättesaadavuse ning ühtsel turul tarbijavaidluste lahendamise kohta (KOM(1993) 576 lõplik);

—

Komisjoni 12. mai 1995. aasta soovitus äritehingute maksetähtaegade kohta ja sellega seonduv komisjoni teatis (vastavalt EÜT L 127, 10.06.1995 ja EÜT C 144, 10.6.1995);

—

komisjoni 14. veebruari 1996. aasta teatis „Tarbijate õiguskaitse kättesaadavuse ning siseturul tarbijavaidluste lahendamise tegevuskava”, (KOM(1996) 13 lõplik);

—

Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Suurema efektiivsuse suunas Euroopa Liidu kohtuotsuste saavutamisel ja täitmisel” (KOM(1997) 609 lõplik, EÜT C 33, 31.1.98);

—

19. mai 1998. aasta direktiiv 98/27/EÜ ettekirjutuste kohta tarbijate huvide kaitseks (EÜT L 166, 11.6.1998);

—

Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (EÜT L 160, 30.6.2000). Komitee arvamuse raportöör kõnealusel teemal oli Guido Ravoet (CESE 79/2001, 26. jaanuar 2001, EÜT C 75, 15.3.2000);

—

Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1347/2000 abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta, idem. Komitee arvamuse raportöör kõnealusel teemal oli Paolo Braghin (CESE 940/1999, 20. oktoober 1999, EÜT C 368, 20.12.1999).

—

Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1348/2000 tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise kohta, idem. Komitee arvamuse raportöör kõnealusel teemal oli Bernardo Hernįndez Bataller (CESE 947/1999, 21. oktoober 1999, EÜT C 368, 20.12.1999).

—

29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (EÜT L 200, 8.8.2000);

—

Meetmete programm kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT C 12, 15.5.2001)

—

Nõukogu 28. mai 2001. aasta otsus, millega loodi Euroopa õigusalase koostöö võrgustik tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, 27.6.2001). Komitee arvamuse raportöör kõnealusel teemal oli Daniel Retureau (CESE 227/2001, 28. veebruar 2001, EÜT C 139, 11.5.2001).

—

Nõukogu 28. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtutevahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, 27.6.2001). Komitee arvamuse raportöör kõnealusel teemal oli Bernardo Hernández Bataller (CESE 228/2001, 28. veebruar 2001, EÜT C 139, 11.5.2001).

—

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I) (EÜT L 12, 16.1.2001); Komitee arvamuse raportöör kõnealusel teemal oli Henri Malosse (CES 233/2000, 1. märts 2000, EÜT C 117, 26.4.2000);

—

Roheline raamat alternatiivse vaidluste lahendamise kohta tsiviil- ja kaubandusõiguses (KOM(2002) 196 lõplik, 19.4.2002);

—

21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, 30.4.2004). Komitee arvamuse raportöör kõnealusel teemal oli Guido Ravoet (CESE 1348/2002, 11. detsember 2002, ELT C 85, 8.4.2003).

—

Ettepanek: määrus, millega kehtestatakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (KOM(2005) 87 lõplik, 15.3.2005). Komitee raportöör kõnealusel teemal oli Jorge Pegado Liz (CESE 243/2006, 14. veebruar 2006).

—

Roheline raamat kohtuotsuste täitmise tõhustamise kohta Euroopa Liidus: pangakontode arestimine (KOM(2006) 618 lõplik). Komitee raportöör kõnealusel teemal oli Jorge Pegado Liz (CESE 1237/2007, 26. september 2007).

—

12.detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006 (ELT L 399, 30.12.2006), millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus. (KOM(2004) 173 lõplik, 19.3.2004). Komitee raportöör kõnealusel teemal oli Jorge Pegado Liz (CESE 133/2005, 22. veebruar 2005).

25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/20

1.1

Komitee toetab kõnealust strateegiat 2007.–2013. aastaks ja usub, et see on tarbijakaitse valdkonnas paljulubav samm edasi. Komitee tunnistab, et komisjon on koostanud ambitsioonika, kuigi kohati hägusa kava ja arvab, et eesmärgid on võimalik saavutada määratud aja raames.

1.1.1

Samas on komitee siiski seisukohal, et tarbijakaitse strateegia aastas keskmiselt 22,7 miljoni euro suurune eelarve on kahjuks liiga väike strateegias kirjeldatud meetmete rakendamiseks. Strateegia elluviimiseks püstitatud ambitsioonide ja eraldatud vahendite vahel on selge ebakõla.

1.2

Komitee märgib, et kuigi strateegia on positiivne ja ambitsioonikas, ei saa selle õnnestumises kuigi kindel olla, sest senised katsed tarbijakaitsepoliitika valdkonnas midagi parandada on osutunud pettumuseks. Nimetatud ambitsioonide saavutamiseks on vaja koostada lähituleviku dünaamiline kava.

1.3

Komitee märgib samuti, et tarbijakaitse valdkonnas on õigusaktidel esmatähtis roll. Teisest küljest ei ole olemasolevad õigusaktid paindlikud ning tarbijate ja tarnijate jaoks võib olulise tähtsusega olla õiglane turg. Kui turg ei toimi hästi, siis on õigusaktid vältimatult vajalikud. Komitee kutsub komisjoni üles tagama, et seal, kus õigusaktid on vajalikud, neid ka tõesti kohaldatakse ja järgitakse. See ei tohiks mingil viisil kahjustada liikmesriikide tarbijakaitset. Üks määratletud vahenditest on turu järelevalve, mille jaoks peab komisjon komitee arvates teostama korraliku makro- ja mikromajanduse teadusuuringu. Õigusakte tuleb jõustada ja pidevalt hinnata. Lisaks on oluline, et õigusaktid oleksid lihtsad ja arusaadavad, eelkõige seetõttu, et enamik siseturu osapooltest on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted.

1.3.1

Tarbijakaitsepoliitika programmiga ei tagata mitte ainult tarbijate õiguste kaitse jõustamine ja hindamine, vaid aidatakse ka lihtsustada liikmesriikide ärisektorite ja tarbijakaitse organisatsioonide vahelist koostööd ja koordineerimist. Lõppkokkuvõttes on lisaks õigusaktidele tarbijate õigused kõige paremini kaitstud siis, kui kõnealused kaks sektorit ühise eesmärgi poole koos liiguvad.

1.4

Tarbija ja jaemüüja/teenuseosutaja haridus on määrava tähtsusega nii õigusaktide jälgimises ja tundmises, kui ka vastutustundliku ja säästva tarbimise ning tootmise juures.

1.5

Komitee peab oluliseks, et perioodil 2007–2013 tegeletaks järgmiste teemadega:

2.1

Strateegias rõhutatakse peamisi probleeme järgmisel perioodil. Kõnealused probleemid on seotud sellega, et jaemüügi ja teenuste turg areneb ning kasvab selliselt, et tarbijate mõjukus üha suureneb. Suurem mõjukus võib siiski tekitada suure lõhe tarbijate vahel, kellel on piisavad teadmised ja vahendid ning neil, kes on vähem kaitstud. See ei tähenda siiski, et tarbija heaolu oleks praegu maksimaalne, kuid peamine on mitte seada ohtu tarbijausaldust. Teine probleem on seotud ettevõtete, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete võimega kohaneda tehnoloogia edusammudega, mis toob kaasa muutuse nende toodete/teenuste müügimudelis ning nad keskenduvad rohkem e-kaubandusele ja tarbijale suunatud teenustele.

2.2

Strateegias kirjeldatud eesmärgid, mis tuleb 2013. aastaks saavutada, on järgmised:

Neid eesmärke peetakse siseturu majandusliku kasvu saavutamisel peamisteks.

2.3

Kõnealused eesmärgid saavutatakse ELi tarbijapoliitika vahendite jaoks õigusraamistikku luues, et tagada tarbijakaitse ja õigusaktide tõhus rakendamine jõustamise, koostöö, teabe, hariduse ja kaebuste esitamise abil.

2.4

Prioriteetsed valdkonnad on seega järgmised:

Strateegias tuuakse esile igas prioriteetses valdkonnas rida meetmed, millest mitmeid on eraldi märkuste osas kommenteeritud.

3.1

Komitee tervitab tarbijapoliitika strateegiat 2007.–2013. aastaks ja avaldab erilist poolehoidu strateegias selgelt väljendatud kontseptsioonile, mille kohaselt on tarbijausaldus ja –kaitse hästitoimiva ja eduka siseturu võtmesõnadeks. Siiski tuleks pöörata tähelepanu ELi edukatele näidetele seoses iseregulatsiooni, kaasregulatsiooni ja tegevusjuhendite koostamisega.

3.1.1

Komitee jaoks ei piirne tarbijapoliitika siseturu rakendamisega, vaid — nagu on õigesti märgitud komisjoni teatises „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007) 724 lõplik) — tarbijahuvide rahuldamisel ja teenimisel tuleks eesmärgiks seada siseturg.

3.1.2

Komitee leiab, et komisjon peaks suunama oma poliitika turgude läbipaistvuse suurendamise ja siseturu tugevdamise suunas — tarbijapoliitika, mis on suunatud tõhusatele turgudele, aitab kaasa majanduskasvule ja tööhõivele ning parandab tarbijate heaolu.

3.2

Probleemid, mida komisjon siseturul näeb, on tõelised väljakutsed, millega tuleb tegeleda ja mis on kõnealuses strateegias tegelikult sihikule võetud. Siiski on komisjon komitee arvates lisaks siseturu probleemidele vastamisi veel kahe teise probleemiga: liikmesriikide poliitikate tõeline ühtlustamine ja komisjoni erinevates peadirektoraatides tarbija heaolu prioriteediks pidamine.

3.3

Komitee on seisukohal, et kõnealune komisjoni uus teatis 2007.–2013. aastate strateegia kohta on väga oluline ja paljulubav samm edasi ning palju paremini struktureeritud kui eelmine tervise ja tarbijakaitse ühisstrateegia (KOM(2005) 115 lõplik), mille kohta komitee koostas arvamuse (1).

3.4

Komitee on mures selle pärast, et ettepanek võib teiste ELi tasemel heakskiidetud meetmetega seoses tekitada järjekindlusetust. Tegevuseesmärkide ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse vahel, millega sätestatakse ELi tegevuskava tarbijapoliitika kohta (2007–2013) (2), peaks valitsema ühtlus.

3.5

Kuigi komisjoni püstitatud eesmärgid on liiga ambitsioonikad ja vahel ka ebaselged ning mitte väga täpsed, siis arvab komitee siiski, et need saavutatakse ettemääratud aja jooksul ning siseturu ja tarbijate nõuetega võimalikult kooskõlas.

3.6

Kuna komisjon on juba käivitanud mitmed algatused tarbijapoliitika eesmärkide saavutamiseks, nagu roheline raamat ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta, ärgitab komitee komisjoni vaatama hoolikalt läbi ka selle valdkonna direktiivid. Hiljutine, 21. septembri 2006. aasta teatis sidevahendi abil sõlmitud lepingute direktiivi [KOM(2006) 514 lõplik], tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide direktiivi [KOM(2007) 210 lõplik] ja 2007. aasta kinnisvara osaajalise kasutamise direktiivi muutvate direktiivide rakendamise kohta on olnud komitee jaoks tegelikult pettumuseks, sest nimetatud ettepanekutega ei minda piisavalt kaugele, et lahendada nende teenuste ees seisvaid probleeme. Lisaks ei ole nad tarbijapoliitika strateegias sätestatud eesmärkide kõrgusel.

3.6.1

Komitee ootab komisjoni direktiivi ettepanekut tarbijate lepinguliste õiguste kohta, nagu on sätestatud komisjoni 2008. aasta õigusloome- ja tööprogrammis (KOM(2007) 640 lõplik) ja on valmis pärast ettepaneku ilmumist oma arvamuse esitama, eriti seoses ELi õiguse lihtsustamisprotsessis sätestatud põhimõtete täitmisega.

3.7

Komitee on valmis teatud tingimustel ja väga konkreetsetel eesmärkidel toetama tarbijakaitseseaduste täielikku ühtlustamist. Siseturu elluviimine jääb siiski peamiseks eesmärgiks. Sellise lähenemisega ei tohiks siiski nõrgendada olemasolevaid õigusi, neid tuleks erinevates liikmesriikides hoopis tugevdada, et toetada ka tulevikus piiriüleseid oste, milles võidavad nii tarbijad kui jaemüügi/teenuseturu osapooled. Tarbijakaitse piisava taseme tagamiseks ei peaks ühtlustama ainult liikmesriikide, vaid ka Euroopa Liidu tasemel, tehes pingutusi tõelise turu integreerituse saavutamiseks.

3.8

Komitee tervitab meetmeid, mida kirjeldati tarbijapoliitika strateegia prioriteetsete valdkondade all. Komitee jääb ootama, kuidas nimetatud meetmeid rakendama hakatakse. Ta leiab, et tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadi rahalised vahendid ja inimressursid on tegelikult piiratud. See muudab peadirektoraadi ülesande eesmärkide saavutamisel veelgi raskemaks. Lisaks on tarbijapoliitika strateegia aastas keskmiselt 22,7 miljoni euro suurune eelarve kahjuks liiga väike summa meetmete rakendamiseks.

3.8.1

Eelmiste programmide kogemus näitas, et liiga mitmeid kavade sätteid ei saanud rakendada ka piisava personali puudumise tõttu. Lisaks oli aasta alusel eraldatud eelarve suurem kui käimasoleva perioodi eelarve, mille eesmärgid olid vähem ambitsioonikad.

4.1

Parem turu järelevalve: komitee tunnistab, et turgu peab paremini tundma ja toetab käesoleva prioriteedi all pakutud meetmeid. Komitee kutsub komisjoni siiski leidma uuenduslikemaid viise tarbijate kogemuste ja arusaamade paremaks mõistmiseks. Lisaks võiks komisjon liikmesriikide tarbijate kogemuste kindlakstegemisel tegelike juhtumite analüüsimise ja nende hilisemate lahenduste kaudu võtta laiema lähenemise. Komitee arvates ei tohiks turu kohta teabe kogumine toimuda täiendavate koormavate ülesannete hinnaga ettevõtetele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

4.2

Paremad tarbijakaitsenormid: kõnealuses prioriteetses valdkonnas tehtud algatuste puhul tuleks põhjalikult kaaluda e-kaubanduse ja digitaalmaailma mõju tarbijate õigustele ja sellest tulenevalt sätestada selged kohutused ja õigused digitaalkeskkonnas. Lisaks tuleks võtta meetmeid tagamaks, et teatud tarbijarühmad ei jääks digitaalse lõhe tõttu ilma teatud teenustest, sest nii tekiks veel üks vähem kaitstud tarbijarühm.

4.3

Parem jõustamine ja kaebuste lahendamine: kindlasti on vajalik jõustamine, et tagada käesoleva poliitika eesmärkide tegelik saavutamine. Siinkohal on väga oluline liikmesriikide ja komisjoni koostöö. Komitee kiidab heaks ja toetab komisjoni pakutud kollektiivse kaebuste esitamise meetmed. Selline kaebuste esitamise vorm tagab, et pannakse tähele ka selliseid tarbijate probleeme, millega ei saa eraisiku tasandil tegeleda.

4.4

Teadlikud ja haritud tarbijad: komitee on kindlal seisukohal, et haridusel ja teabel on tarbijakaitses suur osa. Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku (ECC-Net) loomine on olnud suur samm edasi tarbijate teavitamisel. Komitee usub siiski, et komisjon peaks leidma veel uuenduslikemaid ja loovamaid vahendeid, et tarbijale tõesti teavet vahetada nii üldises plaanis kui ka sellises keeles, mis on üldsusele arusaadav.

4.5

Vastutustundlik ja säästev tarbimine: kuigi eesmärk on tarbijaid hästi teavitada, siis on oluline rõhutada, et tarbimine peaks olema ka vastutustundlik. Kõnealuses strateegias täpsustatakse, et takistada tuleb kelmidest jaemüüjate/teenuseosutajate tegutsemist, kuid samas tuleks märkida ka, et ettevõtted ja kauplejad ootavad, et tarbijad käituksid oma tarbimisharjumustes mõistlikult. Lisaks peaks säästev tarbimine muutuma oluliseks siseturu valdkonnaks ja nii jaemüüjad/teenuseosutajad kui tarbijad peaksid olema teadlikumad sellest, mida säästlik tarbimine endast tegelikult kujutab ja selle omaks võtma.

4.6

Tarbijakaitsega peaks kõigis ELi poliitikates ja õigusaktides arvestama: komisjoni pakutud meetmed, nt tarbija kontaktametnikud peadirektoraatides, on positiivsed ja need peaksid tõhusalt tagama kõnealuse prioriteedi saavutamise. Komitee on nõus, et iga peadirektoraat peaks igal aastal esitama aruande selle kohta, kuidas nende valdkonnas tarbijapoliitikaga arvestati. Nii tervitab komitee artikli 153 lõike 2 lisamist üldsätetesse (Lissaboni lepingu eelnõu uus artikkel 12).

4.7

Tarbijate parem kaitse rahvusvahelistel turgudel: tarbijaid tuleb kaitsta ka rahvusvahelistel turgudel. Nimetatud kaitse ei peaks olema seotud ainult toodete ohutusega — mis on ELi tarbijate jaoks järjest olulisem valdkond — vaid ka kaitsega tarbijale probleeme tekitavate e-kaubanduse vahendusel müüdavate teenuste/kaupade puhul.

4.8

Kõnealune strateegia näitab, et komisjon on eesmärgiks seadnud selle kindlustamise, et üldhuviteenuste poliitika käiks käsikäes õigete meetmetega tarbijate jaoks. Komitee ootab, et komisjon jagaks komitee mitmes üldhuviteenuseid ja universaalteenuseid käsitlevas arvamuses väljendanud seisukohta kooskõlas Lissaboni strateegia üldhuviteenuste uue protokolliga.

4.9

Koostöö tööstuse ja tarbijakaitse organisatsioonide vahel: lisaks õigusaktidele ja jõustamisele võimaldab just nende kahe sektori vaheline koostöö tarbijakaitset tagada. Tuleb teha pingutusi selle koostöö lihtsustamiseks, nt võiks võtta eeskuju headest tavadest liikmesriikides, kus on kõnealune lähenemine omaks võetud ja kus on ka käitumisjuhendid, mida võiks kogu ELis kasutada.

25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/24

1.1

Komitee arvates on strateegilistel, poliitilistel ja majanduslikel põhjustel selgelt vaja tagada Euroopa sõltumatu juurdepääs kosmosele. Seetõttu tervitab komitee ühise kosmosenõukogu, komisjoni ja ESA (1) dokumentides 2007. aasta aprillis ja mais esitatud poliitikameetmeid.

1.2

Euroopa kosmosepoliitika peaks täitma rahumeelseid eesmärke, mille hulgas on ühise julgeoleku tagamine.

1.3

Komitee on arvamusel, et Euroopa kosmosealasel tegevusel nii riiklikul tasandil kui ka ELi või Euroopa Kosmoseagentuuri raames on ilmne kasu sellistes eri valdkondades nagu teadusuuringud, soovitud infrastruktuuri ja andmete tagamine, ulatuslikud majanduslikud rakendused kosmose- ja maapealsete süsteemide integratsiooni tulemusena.

1.4

ESA kontseptsioon on osutunud äärmiselt edukaks. Selle sidumine komisjoni tegevustega peab tekitama lisapotentsiaali ja ka teeb seda. Selleks tuleb komisjoni ja ESA vahel arendada koostöö- ja pädevuste piiritlemise ning kulude jagamise viise.

1.5

Maailmas toimuvad globaalse olukorra muutused — USAs, Venemaal, Jaapanis, Hiinas, Indias ja teistes kosmoselendudega tegelevates riikides — sunnivad Euroopat kosmosesektoris tegutsema veelgi jõulisemalt nii konkurendina kui ka partnerina. See nõuab konkreetsete programmide kiiret väljatöötamist ja otsustamisprotsesside sisseviimist, mis peavad sammu teiste osalejate otsustamisprotsessiga.

1.6

Samal ajal parandaks kiirem kooskõlastatud otsustamisprotsess võimalusi määratleda ja seejärel täita ülesandeid, mis vastavad kasutajate vajadustele.

1.7

GALILEO ja GMES on Euroopa lipulaevad. GALILEO programmid tuleks viivitamatult rakendada.

1.8

Kosmosedimensiooni sisseviimisega seitsmendasse raamprogrammi ja ELi poliitikavaldkondadesse peab kaasnema ühtne lähenemine kõikides asjaomastes peadirektoraatides. Strateegilise mõtlemise levimisel komisjonis on positiivne mõju ühtsele lähenemisviisile, mis riiklikul tasandil sageli puudub. Soovitav on sellekohane kooskõlastatud tegutsemine.

1.9

Kõik liikmesriigid, nii väiksemad kui ka uued liikmesriigid, peavad Euroopa kosmosepoliitikast kasu saama. Selleks tuleb luua piisavad võimalused teaduslikuks pädevuseks ja kõrge kvaliteediga tööstussuutlikkuseks kogu Euroopas, nii varustavas kui ka järgtööstuses.

1.10

ESA õiglase tulu tööstuspoliitikas (2) saab iga riik tellimus- ja kontsessioonilepingute kaudu oma investeeringud tagasi. Selle tulemusena peegeldavad suhted valitsuste, ESA, eraettevõtete ja teadusinstituutide vahel tugevalt juurdunud skeeme.

1.11

Siiani on õiglase tulu põhimõte olnud Euroopa kosmosesuutlikkuse arendamisel edukas. Kuid kosmoseturu küpsemaks muutumine nõuab rohkem paindlikkust, kuna kinnistunud suhted ei soodusta reeglina tööstuslikku uuenemist. Turunõudluse, kasutajate vajaduste ja teenuste arendamise osas oodatakse just VKEdelt asjakohast reageerimist uutele nõudmistele ja valikutele Euroopa kosmosepoliitikas.

1.12

Samas võivad äkilised muutused kinnistunud protseduurides ja suhetes olla pärssiva mõjuga, arvestades ka suuri erinevusi liikmesriikide panustes ESAsse.

1.13

Seetõttu toetab komitee avalikku ning läbipaistvat analüüsi ja dialoogi selle üle, milline peaks olema Euroopa tulemuslikkus kümne aasta pärast: milliseid eesmärke ja milliseid vastavaid institutsioonilisi meetmeid on vaja ESAle, komisjonile ja liikmesriikidele, et täita Euroopa ühist kooskõlastatud ülesannet. Käsitleda tuleks muu hulgas ESA rahastamist, keskmise suurusega ettevõtete dünaamilist panust ja seda, kuidas säilitada konkurentsivõime kõrgeim tase.

1.14

Sellega seoses on oluline komisjoni vastutus rakenduste ja kasutajate vajaduste edendamise eest. Komitee loodab, et komisjon tagab avalikud arutelud ja erasektori, eelkõige VKEde, osalemise.

1.15

Komitee nõustub nõukoguga, et kosmosevaldkond on oluline kaitse ja julgeolekuga seonduvates küsimustes. On vaja anda tõuge Euroopa riike lähendavate tulevikusüsteemide kavandamiseks.

1.16

Kuna piir tsiviil- ja militaarrakenduste vahel on hägustumas, tuleb täielikult ära kasutada nn kahese kasutusega meetmeid.

1.17

Teabetegevus on otsustava tähtsusega. Komitee leiab, et tuleb paremini levitada teavet kosmoserakenduste kasu kohta igapäevaelus.

1.18

Sihipärane teavitustegevus Euroopa kosmosepoliitika kohta peaks edendama noorte huvi kõnealuse sektori vastu ning peaks üldisemas mõttes noori senisest enam meelitama teadusliku ja/või tehnilise hariduse juurde.

2.1

Viimase kümne aasta jooksul on ELi institutsioonid ja riiklikud töörühmad üha enam aru pidanud selle üle, mida tuleks ette võtta Euroopa tulevase kosmosepoliitika jaoks.

2.2

2007. aasta aprillis avaldas komisjon tihedas koostöös ESAga (3) teatise kosmosepoliitika kohta (4), millele oli lisatud mõjuhinnang ning ESA, komisjoni ja liikmesriikide kavandatavate meetmete ulatuslik programm.

2.3

2007. aasta 22. mail võeti kosmosenõukogus (5) vastu komisjoni teatisel põhinev resolutsioon Euroopa kosmosepoliitika kohta.

2.4

Sellist üha suuremat huvi, mida peegeldavad ka eelnimetatud dokumendid, stimuleerivad globaalsel tasandil toimuvad erinevad muutused ja Euroopa strateegilised eesmärgid:

2.5

2003. ja 2004. aastal esitles Euroopa Komisjon kosmosepoliitika rohelist ja valget raamatut. Mõlemas raamatus toodi välja tulevase kosmosepoliitika üldsuundumus. Kõnealustes dokumentides sisaldus mitmeid, aeg-ajalt üsna ambitsioonikaid, elemente, mida käsitletakse eelmainitud teatises.

2.6

Nõukogu 22. mai 2007. aasta resolutsioonis kinnitati, et kosmosevaldkond on „strateegiline vara, mis aitab kaasa Euroopa sõltumatusele, julgeolekule ja jõukusele ning tema rollile maailmas”. Olulise tähtsusega on Euroopa koostöö tõhustamine kodanikele kosmosepõhiste teenuste osutamiseks. Nõukogu seostas kosmosepoliitika Lissaboni strateegiaga ja rõhutas selle tähtsust ELi ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale.

2.7

Nõukogu resolutsioonis rõhutati Euroopa teadusruumi loomise eesmärki ja kinnitati veelkord ESA ja komisjoni vahelist koostööd, et edendada tõhusust, Euroopa programmide suuremat rahastamist ja suuremat sidusust tehnoloogia ja nende rakenduste vahel. ESA ja komisjoni vahelised suhted arenevad edasi kogemustele tuginedes. Siiski on lahtine juba olemasolevate põhiliste infrastruktuuride (Kourou, Darmstadt) kaasrahastamise küsimus.

2.8

Kesksel kohal on ESA ja komisjoni vaheline koostöö ja tööjaotus. ESA on juhtival positsioonil uuringutes ja tehnoloogias, komisjonil saab olema vastutus rakenduste eest, mis on seotud tema enda poliitikavaldkondadega nagu näiteks transport, keskkond, julgeolek ja suhted kolmandate riikidega. Samuti peab komisjon määratlema valitsusteväliste kasutajate vajadused parandatud teenuste osas..

2.9

Avaliku sektori programmide kulutõhusus aitab kaasa eraettevõtete konkurentsivõimele tööstus- ja kaubandussektoris. Eriti tähtsad on VKEd ja tarniv tööstus. Samas tunnustab nõukogu ESA tööstuspoliitikat, eelkõige selle õiglase tulu põhimõtet kui vahendit motiveerida investeeringuid ja edendada Euroopa konkurentsivõimet.

2.10

Vaieldamatult märgib 2007. aasta mai resolutsioon uue etapi algust, mida juhtivad asjaosalised tervitasid suure entusiasmiga (6).

3.1

Kosmosesektoris toimuvad kiired muutused. Viimase kümne aasta jooksul on komitee andnud positiivse hinnangu komisjoni rohelisele ja valgele raamatule kosmosepoliitika kohta (7). Komitee toetab ka seekord kindlalt 2007. aasta maikuus nõukogu, komisjoni ja ESA tehtud otsuseid. On sümboolne, et läbimurre kosmosepoliitikas toimub 21. sajandi alguses. Algab uus ajastu.

3.2

Kosmosevaldkonnas ülemaailmselt toimuvatel muutustel on üha suurem strateegiline ja tehnoloogiline mõju.

3.2.1

Kosmosepoliitika muutub maapealsete eesmärkide saavutamisel ilmselgelt üha tähtsamaks, kui mitte lausa hädavajalikuks. Teiste sõnadega — kosmoserakendused on olulised majanduslike ja ühiskondlike eesmärkide saavutamisel integreeruva Euroopa nimel.

3.2.2

Teaduses ja uurimistegevuses võib täheldada ilmseid edusamme astronoomia ja taevakehade uurimise valdkonnas. ESA kasutab olemasolevaid võrgustikke ja täiendab neid sihipäraste programmide ja vastastikuste eksperdihinnangutega. Erinevalt teadusmaailmast on militaarsektor endiselt riigi sisene asi.

3.2.3

Strateegilisest aspektist vaadatuna tuleb Euroopal säilitada sõltumatus USAst ja Venemaast, ning üha enam ka Hiinast, Indiast ja teistest kosmoslendudega tegelevatest riikidest, kes on kosmosesektoris samaaegselt nii konkurendid kui partnerid. Üldisemas mõttes peaks kosmosepoliitika lähtuma Euroopa positsioonist maailmas.

3.3

22. mai 2007. aasta kosmosenõukogu resolutsioon ja sellele lisatud dokumendid — komisjoni 2007. aasta teatis, mõjuanalüüs, ESA peadirektori avaldus ning Euroopa ühisprogrammi esialgsed lähtepunktid, mis kaasavad ESA, komisjoni ja liikmesriikide seisukohti, näitavad olulist edasiminekut, sest

3.4

ESA ja ELi vahelise raamlepinguga (8) 2003. aastal pandi alus ühisele planeerimisele ja ühistele meetmetele ELis ja ESAs. Praegu töötab nõukogu välja üldist lähenemissuunda, mille eesmärk on parem kooskõlastamine ning riiklike, valitsustevaheliste või Euroopa tasandi individuaalsete projektide tõhustamine.

3.5

Komitee arvates on olulised järgmised elemendid: liikmesriikide suurenev konsensus ja ühine visioon; kinnitus komisjoni ja ESA vahelise koostöö ja vastutuse jaotuse kohta, mis võimaldab suurendada ELi-poolse rahastamise osakaalu; parem tasakaal teadus-ja arendustegevuse ning nende rakenduste vahel, ja mis kõige tähtsam, selgelt väljendatud kavatsus asetada esikohale kasutajate vajadused; avaliku ja erasektori partnerlus; Euroopa kosmosepoliitika prioriteedid — lipulaevad — GALILEO ja GMES (9).

3.6

Siiski tuleb märkida, et kavandatavad sammud on osa pikaajalisest protsessist, mis kindlasti ei ole veel lõppjärgus. Konkreetsed projektid ja rahastamisvood vajavad veel väljatöötamist.

3.7

ESA, EUMETSATi ja nende liikmesriikide kosmosealase tegevuse kogueelarve 2005. aastal oli 4,8 miljardit eurot (Euroopa Komisjoni panust mitte arvestades) (10). Komisjon eraldab seitsmenda raamprogrammi raames kosmoserakendustele ja kosmosealasele tegevusele tagatud summa üle 1,4 miljardi euro (2007-2013). Kogu maailma kosmosealane eelarve on 50 miljardit eurot. USA eelarve on ligikaudu 40 miljardit, millest üle 50 % läheb militaarrakendusteks. USA kulutused rajanevad suuresti USA-põhisel lähenemisel, millel on mõju erinevate institutsioonide ja ettevõtete vahelisele koostööle (11). USA on eelkõige suletud turg, mis on piisavalt suur, et ülal pidada USA kosmosetööstust, ilma et sealne tööstus peaks konkureerima rahvusvahelisel kaubandusturul.

3.8

Euroopa kosmosealane tegevus on segu Euroopa tasandi (valitsustevaheline ja ühendusepõhine) ja riiklikest programmidest. ESA tegevus ulatub kaugemale vaid projektide koordineerimisest ning on osutunud äärmiselt edukaks. ESA on teadus- ja arendustegevuse agentuur, kus Euroopa tasandil arendatakse edukalt toimivaid infrastruktuure. Kosmosevaldkonnas kuuluvad Euroopas ESA oluliste tegijate esirinda Arianespace, EUMETSAT, Eutelsat. Lisaks nimetatud programmidele on mõnedel liikmesriikidel oma programmid, mis põhinevad riiklikel poliitilistel ja tehnoloogilistel traditsioonidel ning eesmärkidel, ja seetõttu ka riiklikul võimsusel, võrgustikel ja rakendustel. Euroopa mudel on keerukas ühiste ja riiklike programmide süsteem.

3.9

On tõenäoline, et uued liikmesriigid ühinevad ESAga, mis viib osalevate riikide arvu 17lt 22le (12). Tuleks ära kasutada olemasolevat teaduslikku pädevust ja majandusklastrite võimalikku tugevdamist.

3.10

Riiklikud ja ESA programmid võivad kattuda. Julgeolekualased projektid on seni olnud valdavalt riigipõhised. See võib põhjustada ka ebatõhusust, kuna piirid militaar- ja tsiviilkasutusega tehnoloogiate vahel on hägusad. Uus terviklik lähenemine aitaks edendada ühtsust.

3.11

Eelarved on seotud infrastruktuuri ja andmete kogumisega. Mida paremini on korraldatud suhted ettevõtete ja turujõududega, seda suurem on rakenduste ja teenuste kaudu saadav mitmekordistav mõju. Siinkohal on heaks näiteks meteoroloogiliste satelliitide operaator EUMETSAT, ja selle toimimise mudel võiks olla eeskujuks ka teistele sektoritele.

3.12

Eelarvepiirangute tõttu on mõistlik, kui Euroopa keskenduks prioriteetidele ja oleks täielikult avatud rahvusvahelisele koostööle. Rahvusvahelisel koostööl on suur lisaväärtus ja mõnikord oluline mitmekordistav mõju. Euroopa saab olla võrdväärne partner kolmandatele riikidele alles siis, kui tema kompetents sisaldab lisaks prioriteetidele ka põhinõudeid. On soovitav, et nende nõuete osas jõutaks ühisele kokkuleppele ja et seejärel tehakse piisavad investeeringud.

3.13

Hiljuti avaldatud arvamuses avaldab komitee täielikku toetust Euroopa globaalsele navigatsiooniprojektile GALILEO (13). GALILEO tagab väga paljudes valdkondades täpsema positsioneerimise ja täpsemad globaalsed andmed tsiviilrakendusteks. Süsteemi võib võrrelda USA GPSiga, aga selles on ka täiustusi.

3.13.1

GALILEO näol saab kinnitust Euroopa positsioon sõltumatu osalejana kosmosevaldkonnas.

3.13.2

Varustava sektori (upstream sektori) jaoks ei olnud perspektiivid rahuldavad. Komitee tervitab nõukogu otsust finantseerida GALILEOd ja programmide väljatöötamist. Kõnealuseid programme tuleks viivitamatult rakendada, et luua soodsad tingimused järgtööstusele (downstream sektor) (14).

3.13.3

Lisaks avaliku ja erasektori vahelise elujõulise partnerluse teel olevatele takistustele, mis on iseenesest juba keeruline küsimus, on mitmeid muid, kiiret lahendust vajavaid küsimusi, et saavutada erasektori partnerite tegelik osalemine.

3.14

Lisaks olemaolevatele teenustele võimaldab GMES programm pakkuda maapinna kaugseirel põhinevate teenuste ühtset kogumit, mis muutuvad üha hädavajalikumaks. GMES „parandab Euroopa keskkonnaalast seire- ja hindamisvõimet ning aitab kaasa turvalisuse tagamisele” (15). Käimasolevad globaalsed muutused näitavad, kui vajalikud on uued vahendid, et tulla toime uute keskkonnaalaste väljakutsete, kliimamuutuse, terviseküsimuste ning individuaalse ja ühise julgeolekuga.

3.14.1

Kõnealused väljakutsed puudutavad väga paljusid valdkondi: loodusõnnetused ja kriisid, kliimamuutuste tagajärjed (kasvuhoonegaasid ja õhusaaste), kodanikukaitse ja piirikontroll.

3.14.2

Asjaomased rakendused kõnealuses valdkonnas lähtuvad kasutajate soovidest — kasutajad esindavad selliseid erinevaid rühmi nagu poliitikakujundajad, avalikud teenused, ettevõtted ja kodanikud. See rõhutab vajadust suurendada ESA, komisjoni ja liikmesriikide vahelist koordineerimist, ning on soovitav, et komisjon koostaks vajadustest nimekirja.

3.14.3

GMES teenused aitavad kaasa ka ELi mitmete poliitikate arendamisele ja rakendamisele. Arvestades GMES süsteemist saadavat lisaväärtust, tuleb eelarves ette näha (2009) teenuste ja kosmoserakenduste rahastamine, et toetada ELi poliitikavaldkondi.

3.14.4

GMES infrastruktuuri puhul langeb valitsustele vastutus usaldusväärsel ja jätkusuutlikul viisil kogutud andmete eest. Seega tuleb luua tingimused eraettevõtete osalemiseks.

3.15

GALILEO, GMES ja muud programmid näitavad, et kosmosepoliitika hakkab toimima ja toetama käimasolevaid tehnoloogilisi tulemusi ja rakendusi, mis võimaldavad kasutada uusi meetodeid ühiskonda puudutavate küsimuste analüüsiks, ennetamiseks ja lahendamiseks.

3.16

On oluline, et kõik liikmesriigid, nii väiksemad kui ka uued liikmesriigid, saaksid Euroopa kosmosepoliitikast kasu. Lisaks teenib kõikide liikmesriikide osalemine ELi ühiseid huve.

3.17

Uued liikmesriigid saavad kindlasti rakendustest kasu. Lisaks tuleb nende potentsiaali tugevdamiseks anda uutele liikmesriikidele võimalus tuua kaasa oma teaduspädevus ja kõrgetasemeline tööstussuutlikkus.

4.1

Kosmosenõukogu tuli esimest korda kokku 2004. aasta novembris, et arutada ja edendada Euroopa koostööd ja Euroopa-põhiseid kosmoseprogramme. Komitee loodab ja usub, et nõukogu 2007. aasta mais antud suunised loovad soodsa keskkonna kosmosepoliitikale, mis vastab Euroopa ambitsioonidele.

4.2

Institutsiooniliste sätete täiustamine on edasiminekuks hädavajalik. Seetõttu tervitab komitee nõukogu ja komisjoni suuremat osalemist kosmosega seonduvates küsimustes ning ESA ja komisjoni vahelise koostöö ning vastutuse jaotuse selget määratlemist.

4.3

Kosmosenõukogu loob vajaliku platvormi aruteludeks valitsustevaheliste ja ühenduse lähenemisviiside üle, mis tuleb omavahel tõhusalt siduda.

4.4

Kosmosemõõtme sisseviimine ELi poliitikatesse ja seitsmendasse raamprogrammi, milles on pühendatud eraldi peatükk kosmosepoliitikale, tuleb teha nähtavaks kõikide asjaomaste peadirektoraatide kaasatusega. Selline täielik kaasatus avardab ka strateegilise mõtlemise lähtealust. Selles suhtes tuleb kindlasti kasuks asjaolu, et Lissaboni lepingus on sätestatud ELi pädevus kosmoseküsimustes.

4.5

Sageli kahe silma vahele jääv õiguskord nõuab erilist tähelepanu. Üksiku riigi kontekstis nagu USA moodustab olemasolev õiguskord loomuliku raamistiku konkreetsetele tegevustele ja nendega kaasnevatele eeskirjadele. Euroopa keerulises kontekstis — ESA, komisjon, suveräänsed liikmesriigid — puudub aga hästi struktureeritud õiguskord ja see avaldab pärssivat mõju. Kosmosega seotud tegevuste laienemisega ELis muutub ühtse ja loogilise õiguslik-institutsioonilise raamistiku olemasolu üha vajalikumaks.

4.6

Komisjoni vastutus rakenduste eest ja erinevate peadirektoraatide osalemine mõjutab positiivselt arutelu ja koostööd erasektoriga. See loob uusi võimalusi kasutajatele suunatud projektideks.

4.7

Eelkõige tuleb mainida Lissaboni lepingu sätet, milles nähakse ette, et üks ja sama isik täidab nii nõukogus välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja rolli kui komisjonis asepresidendi ülesandeid.

4.8

Üks peamine argument Euroopa kosmosepoliitika poolt on see, et komisjoni strateegiline mõtlemine mõjutab positiivselt ühtset lähenemisviisi, mis riiklikul tasandil sageli puudub. Komisjoni peadirektoraatide osalemine edendab ka (potentsiaalsete) kasutajate võrgustike rolli riiklikes haldusasutustes.

4.9

Samal põhjusel tervitab komitee koordineerimise eest vastutava GMES üksuse loomist ettevõtluse peadirektoraadis.

4.10

Komisjoni osalemine annab kosmosepoliitikale koha ELi teiste poliitikavaldkondade hulgas, ja see aitab parandada kodanike hinnangut kosmosepoliitikast saadava kasu suhtes.

4.11

Seni on kosmosedimensioon olnud liiga kauge ja ebapiisavalt kajastatud. Komisjoni ja nõukogu tõhus teavitustegevus peaks rõhutama kosmosepoliitika tähendust ühiskonnale. Sihipärane teavitustegevus peaks noori innustama kosmoseküsimustega tegelema ja üldisemas mõttes suunama neid teadusalase ja/või tehnilise hariduse poole.

4.12

Komitee toob esile süstemaatilise ja täiesti läbipaistva hindamise ning korraliku rakendamise tähtsuse. Keerulised suhted teaduskeskuste, ELi ja riikliku tasandi ametiasutuste ning eraettevõtete vahel, millele lisanduvad keerulised finantsalased ja organisatoorsed korraldused muudavad järelevalve vajalikuks. Dünaamilises vastasmõjus kaasneb tõhusa järelevalvega läbipaistvus ja võimalus lihtsustada ning kujundada uusi seisukohti ja arendada uusi projekte ning neid rahastada.

5.1

Liikmesriikide strateegilised kontseptsioonid ja programmid, riiklikud eripärad suhetes eraettevõtetega, valitsustevaheline koostöö ELis ja ELi väliselt, tehnoloogiapõhine ESA kui valitsustevaheline agentuur — kõik see selgitab õiglase tulu olemasolu põhimõtet: iga riik saab oma investeeringud ESA tegevusse tagasi lepingute kujul oma ettevõtetele, seda keerulise tellimus- ja kontsessioonilepingute süsteemi kaudu. Praegu on ESA tööstuspoliitika edukas.

5.2

Selle tulemusena peegeldavad valitsuste, ESA, eraettevõtete ja teadusinstituutide vahelised suhted tugevalt juurdunud skeeme, seda ka seepärast, et kosmosevaldkond on piiratud ja äärmiselt spetsialiseeritud turg.

5.3

Tuleb arvesse võtta järgmisi otsustavaid aspekte:

5.4

Nõukogu on ESA puhul õiglase tulu põhimõtte säilimise poolt. Liikmesriigid hindavad õiglase tulu mõju erinevalt. Tuleb märkida, et kõnealune õiglase tulu põhimõte on varasemast juba paindlikumaks muutunud ja et seda ajakohastatakse järk-järgult. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates peaks eriti nimetatud põhimõte looma piisavalt paindlikkust, et sobivalt kaasata (veel) peamiselt riigipõhiseid tugevalt spetsialiseerunud keskmise suurusega ettevõtteid.

5.5

Komisjoni osalemise ja finantseerimise korral rakenduvad ELi, st konkurentsipoliitika ja riigihangete eeskirjad. Komitee tervitab asjaolu, et komisjon töötab ühenduse kosmosevaldkonna meetmete jaoks välja sobivad vahendid ja rahastamiseeskirjad, arvestades kosmosesektori eripärasid ja võimaldades liikmesriikidele tasakaalustatud kosmosesektori struktuuri.

5.6

Tähelepanu tuleb pöörata VKEde rollile teenuste arendamisel. Eristada tuleb suurte, sageli rahvusvahelisel turul tegutsevate ettevõtete ning arvukate spetsialiseerunud, peamiselt riigisiseselt tegutsevate, keskmise suurusega ettevõtete vahel, kes otsivad võimalusi Euroopa kosmoseturul. Toetada tuleb VKEde konsortsiumeid kosmosesektoris.

5.6.1

Spetsialiseerunud keskmise suurusega ettevõtete roll kasvab nii või teisiti (16). See tendents suureneb kõnealuses valdkonnas tõenäoliselt veelgi, sest rõhuasetus on turunõudlusel ja kasutajate vajadusel ning väiksemate ettevõtete dünaamilisel osalemisel teenuste arendamisel. Tegevuse planeerimist ja projekte hakatakse üha tihedamini läbi viima koostöös keskmise suurusega ettevõtetega.

5.6.2

Siiani oli kosmosepoliitika suures osas eraldatud majanduse teistest harudest. Rõhuasetuse muutus, horisontaalne lähenemine, koostöö ESA ja komisjoni vahel aitab ühendada tehnoloogia, avaliku rahastamise ja eraettevõtted. EUMETSATi kogemus operatiivteenuste arendamisel võib GMESi puhul omada praktilist väärtust.

5.6.3

Satelliitide küsimuses võib kasulikuks osutuda planeerimine, turustamine ja müügiedendamine. Tugevdatakse keskmise suurusega ettevõtetega võrgustikke.

5.7

Kosmose- ja maapealsed süsteemid tuleks integreerida nii nagu see GMESi puhul ette on nähtud. Arukaid sensorvõrke saab edasi arendada.

5.8

Tööstuse kaasamiseks on vaja täpselt määratleda ELi nõudmised. Arvestades suuremat rõhuasetust teenustele ja kasutajate vajadustele (lisaks teadustegevusele, andmete kogumisele ja infrastruktuurile) on ka oluline hoida teadusuuringud ja rakendused Euroopas pidevalt tasakaalus (17).

5.9

Nagu eespool märgitud, peab rakendustele siiski eelnema tehnoloogiline areng. Teiste hulgas on väga paljutõotav platvorm ESTP (18), mis viib kokku teaduse ja tööstuse esindajad ning võimaldab kindlaks teha, milline tehnoloogia on soovitav. Loodetakse paika panna pikaajaline strateegiline teadusuuringute kava. ESTP võib ka olla ühenduslüli teiste tööstussektorite ja valdkondade vahel.

5.10

Siiani on õiglase tulu põhimõte olnud Euroopa kosmosesuutlikkuse arendamisel edukas. Kuid kosmoseturu küpsemaks muutumine nõuab rohkem paindlikkust, kuna kinnistunud suhted ei soodusta reeglina tööstuslikku uuenemist. Turunõudluse, kasutajate vajaduste ja teenuste arendamise osas oodatakse just VKEdelt asjakohast reageerimist uutele nõudmistele ja valikutele Euroopa kosmosepoliitikas.

5.10.1

Seetõttu tuleb arvesse võtta suuri erinevusi riiklikes panustes ESA toimimisse, seda eelkõige uute liikmesriikide ja väiksemate riikide puhul, samuti kolmandate (ESA) riikide puhul.

5.11

Seetõttu toetab komitee avatud ja läbipaistvat analüüsi ning dialoogi pidamist selle üle, kuhu Euroopa kümne aasta pärast jõuda soovib, et säilitada ja parandada Euroopa kohta maailmas. Tuleb määratleda, millised eesmärgid ja vastavad institutsionaalsed vahendid on ESAle, komisjonile ja liikmesriikidele vajalikud, et täita Euroopa ühist kooskõlastatud ülesannet, võimaldades sealhulgas keskmise suurusega ettevõtete dünaamilist panust ja tagades konkurentsivõime kõrgeima taseme.

5.12

Sellises analüüsis ja dialoogis peaks samuti käsitlema ESA rahastamist, eelkõige mittekohustuslike panuste mõju, ja seda, kuidas teostada kosmosesektori teenuste kasutamise edukat integreerimist ELi siseturule. Valdkondades, kus osalevad komisjoni peadirektoraadid, tuleb välja töötada spetsiaalsed rahastamiseeskirjad ja teha vastavad kulude jagamise kalkulatsioonid.

5.13

Kaasaegne sektoripõhine tööstuspoliitika, nii nagu komisjon seda paljudes valdkondades arendab, võib samuti kasulikuks osutuda, arvestades kosmosepoliitika eripära. Nende hulgas on vajadus avaliku sektori vahenditest rahastatavate tehnoloogiate ja infrastruktuuri järele, prototüüpide arendamine, toimiva turu puudumine mitmetes segmentides, aktiivne kosmosealane tööstuspoliitika, mida teostavad ja rahastavad ametivõimud USAs ja mujal.

5.14

Esimese sammuna tööstuse suunas on hädavajalik konkretiseerida poliitikakujundajate seisukohad Euroopa ambitsioonide kohta tööstusvaldkonnas.

6.1

Nõukogu resolutsioonis tuuakse esile kosmosepoliitika tähtsus kaitse ja julgeolekuküsimustes. Üha rohkem arutletakse Euroopa sõjalise suutlikkuse ühtse strateegia üle.

6.2

Kõnealune arutelu haakub ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika soovitud edusammudega. Komitee tervitab asjaolu, et järk-järgult on jõutud järelduseni, et julgeolek ei tohiks enam olla eraldiseisev poliitika, vaid paljude ELi ja ELis läbiviidavate poliitikate kogum (19).

6.3

Samuti tuleb arvestada, et piirid tsiviil- ja militaarrakenduste vahel on hägustumas. On soovitav tuua välja mõlema sektori nõuded võimalike vastastikuste võimaluste kohta. Militaarsüsteemid võivad kasu saada Euroopa tsiviilmissioonidest seoses tsiviil- ja militaarrakenduste kahesuguse kasutusvõimalusega.

6.4

Praegu on julgeolekuvaldkonnas vastutus, juhtimine ja eelarve rangelt riikide pädevuses. Erinevate riikide vahel sünergiat taotlevaid lähenemisviise tuleb ette harva, ehkki teatud meetmeid koordineeritakse kaitsesektoris ELi tasandil. Tulevikus on võimalikud mitmed variandid, alates „kergekaalulisest” koostööst ELis ja lõpetades täielikult välja arendatud Euroopa ühise mudeliga.

6.5

Komitee on arvamusel, et julgeoleku, tehnoloogilistel ja eelarvelistel kaalutlustel tuleb anda tõuge tulevikusüsteemi kavandamiseks, mis paneks Euroopa riigid koos tegutsema.

6.6

Riiklik loogika on julgeolekuküsimustes tugevalt juurdunud. Aga alustades ühise tulevikuvisiooni koostamisest, milles arvestatakse ka möödapääsmatute muutustega globaalsel tasandil, on võimalik algatada konkreetseid projekte ning kogemused soodustavad arengut.

6.7

Et vältida tarbetut kattumist, tuleb kõnealuses planeerimises ette näha spetsialiseerumine ja tööjaotus (20). Tuleb algatada teadusprogramme, mis võimaldavad arendada tehnilist võimekust.

6.8

Siinkohal võib anda võimaluse tunnustatud osalejale EKA (21), et arendada selliseid eri pädevusi nagu võimekuse määratlemine, arenguprogrammide väljapakkumine ja tegevuse koordineerimine riiklike kaitse ja kosmoseagentuuride ning ESA vahel.

6.9

Lissaboni lepinguga antakse komisjonile ja nõukogule julgeolekualase teadustöö edendamiseks suuremaid algatusvõimalusi, kuigi vältida tuleb sellest tuleneda võivat kattumist ja dubleerimist.

6.10

Sellised otsused vajavad ettevalmistamist ja seejärel kosmosenõukogu ja üldnõukogu poolset rahaliste vahendite eraldamist. Uues lepingus sisalduvad sätted institutsioonide töö parandamiseks tulevad siinkohal kasuks.

25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/31

1.1

Komisjoni teostatud ülevõtmise kontrollimise käigus on ilmnenud märkimisväärseid lahknevusi direktiivi 1999/44/EÜ üle võtnud liikmesriikide seaduste vahel. Mõned neist võivad olla tingitud direktiivi regulatiivsetest lünkadest, kuid teisi võib käsitada direktiivi vale ülevõtmisena. Praegu ei ole selge, mil määral mõjutavad kõnealused erinevused siseturu nõuetekohast toimimist ja tarbijausaldust. EMSK soovitab, et komisjon uuriks kiirkorras kõnealust mõju nii siseturule kui tarbijausaldusele (1).

1.2

Eelnevast lähtudes nõuab komitee komisjonilt täitemeetmete võtmist nende liikmesriikide suhtes, kes ei ole seni direktiivi 1999/44/EÜ korrektselt rakendanud.

1.3

Rohelises raamatus tarbijaõigustiku kohta tuuakse välja mitmeid valdkonnaüleseid teemasid. Komisjon on tarbijaõigustiku läbivaatamisel määratlenud mõned tarbekaupade direktiivi rakendamisega seotud probleemid, mis puudutavad eelkõige tootja otsest vastutust (Direct Producers' Liability).

1.4

Komitee on seisukohal, et ka tarbekaupade direktiiv ei suuda tootjate ja jaemüüjate garantiide (nt direktiivi artiklis 2 sisalduvad nõuded) reguleerimisega hästi toime tulla.

1.5

Ei ole mingit vajadust muuta direktiivi 1999/44/EÜ eraldi tootja otsese vastutuse kehtestamisest. Rohelise raamatuga ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta (2) algatati avalik arutelu sellel ja teistel teemadel, mille Euroopa Komisjon määratles ELi tarbijat kaitsvate õigusaktide (nt kaheksa tarbijakaitse direktiivi (3)) läbivaatamise käigus. Seega soovitab komitee, et komisjon kaaluks mõtet käsitleda tootja otsest vastutust võimalikus rohelise raamatu seadusandlikus järelmeetmes (nt horisontaalne direktiiv), seda toetavad sellised asutused nagu UGAL (4) ja BEUC (The European Consumer' Organisation). Komitee rõhutab siiski, et kõnealuse algatuse tulemusel ei tohiks lisanduda lubamatut koormat ärisektorile, sama nõudmise on esitanud ka EuroCommerce.

1.6

Lisaks arvab komitee, et enne kui komisjon koostab horisontaalse direktiivi, on vaja teostada mõjuhinnang.

1.6.1.

Küsimus on direktiivi kohaldamisalas. EMSK on nõus, et direktiivi tuleks kohaldada ka muude lepingute suhtes, mille raames tarbijatele tooteid pakutakse (nt autorent), ja samuti nende lepingute suhtes, mille raames tarbijatele osutatakse digitaalteenuseid (nt muusika Interneti kaudu). Küsimus on ka kasutatud kaubas, mida müüakse avalikul enampakkumisel, kus tarbijad ise osaleda saavad. Ülejäänud aspekte — nt kauba tarnimine, riski ülekandmine, kauba vastavuse ajapiirangute mõiste ja nende pikenemine, hüvitamine korduvate defektide eemaldamise korral, tõendamiskohustuse süsteem ja isegi teatud parandusmeetmed — tuleks vaadelda horisontaalse vahendi osana tarbijaõigustiku läbivaatamise kombineeritud lähenemise raames ja kõnealuste teemade üksikasjalikud arutelud peaksid toimuma siis, kui ettepanek sellise vahendi jaoks on avatud konsulteerimiseks ja avalikuks aruteluks.

1.7

Sidusrühmad ja liikmesriigid ei ole ühel arvamusel selle üle, milline on tootja otsese vastutuse mõju tarbijakaitse tasemele ja siseturule. Enamik liikmesriike ja mitu sidusrühma on seisukohal, et tootja otsene vastutus tõhustab tarbijakaitset. Mõned on seisukohal, et tootjal on kauba lepinguga vastavusse viimiseks paremad võimalused kui müüjal. Teised usuvad, et tootja otsene vastutus ei suurenda tarbijakaitset, vaid põhjustab pigem õiguslikku ebakindlust ja koormab ettevõtjaid märkimisväärselt. Komitee leiab, et neis küsimustes on vaja rohkem teavet (5).

2.1

24. aprillil 2007 võttis Euroopa Komisjon vastu teatise nn tarbekaupade direktiivi 1999/44/EÜ (tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta) rakendamise kohta, sealhulgas tootja otsese vastutuse kehtestamise analüüs, nagu nähakse ette direktiivi artiklis 12.

2.2

8. veebruaril 2007 võttis Euroopa Komisjon vastu rohelise raamatu ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta. Üks rohelise raamatu lisas 2 loetletud kaheksast tarbijakaitse direktiivist on direktiiv 1999/44/EÜ.

2.2.1

Rohelise raamatu lisas 1 esitatakse ka rida küsimusi tarbekaupade suhtes kohaldatavate erieeskirjade kohta. Käesoleva arvamusega püütakse nõustada Euroopa Komisjoni vastuseks tema teatisele (KOM(2007) 210 lõplik) tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta, sealhulgas tootja otsese vastutuse kehtestamise analüüs. Komitee võttis oma arvamuse rohelise raamatu (6) kohta vastu komitee täiskogu 11.–12. juulil 2007 toimunud istungjärgul ja otsustas esialgu mitte koostada arvamust spetsiifilistel teemadel, nt komisjoni tõstatatud küsimustel tarbekaupade müümise direktiivi kohta, mida käsitletakse komisjoni ettepanekus tarbijate lepinguliste õiguste raamdirektiivi kohta.

2.2.2

Oma rohelises raamatus esitab komisjon avalikuks aruteluks mitu valdkondadevahelist küsimust. Need puudutavad lünki ja regulatiivseid puudusi (sealhulgas direktiivist 1999/44/EÜ tulenevaid), mille komisjon on ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamisel kindlaks teinud.

2.3

Kõik liikmesriigid on direktiivi (7) üle võtnud. Teatise eesmärk on uurida, kuidas on liikmesriigid seda rakendanud. Teatis moodustab osa tarbijaõigustiku läbivaatamise protsessist, mis on kooskõlas komisjoni, Euroopa Parlamendi ja komitee järgitava parema õigusloome eesmärkidega õiguskeskkonna lihtsustamiseks.

2.4

Direktiivi eesmärk on ühtlustada need tarbekaupade lepingu seaduse osad, mis puudutavad õiguslikke garantiisid ja vähemal määral kommertsgarantiisid.

2.5

Kõik liikmesriigid olid kohustatud lisama direktiivi oma siseriiklikesse seadustesse 1. jaanuariks 2002. Samas oli neil lubatud rakendada veelgi rangemaid sätteid tarbija kaitsmiseks.

2.6

Euroopa Komisjon juhib tähelepanu mõnede liikmesriikide vajakajäämistele direktiivi rakendamisel.

3.1

Teatises käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ (tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta) rakendamist liikmesriikides ja uuritakse tootja otsese vastutuse kehtestamise võimalusi ELi tasandil, nagu nähakse ette nimetatud direktiivi artiklis 12.

3.2

Komisjoni teatises rõhutatakse mõnede liikmesriikide raskusi direktiivi rakendamisel. Eelkõige tekkis probleeme mõistetega „ostja” ja „müüja”, sest teistes ELi seadustes on neid mõisted teisiti määratletud.

3.3

Samuti määratletakse direktiivi artikli 1 lõike 2 punktis b mõiste „tarbekaup” kasutamisala. Liikmesriigid on kõnealuse mõiste aga riiklikesse seadustesse üle võtnud erinevalt. Mõnedes liikmesriikides kohaldatakse asjaomaseid seadusi ka kinnisvara müümise suhtes.

3.4

Mõned liikmesriigid on jätnud määratlusest välja tekstiosa „mõiste” tarbekaup „ei hõlma kasutatud kaupa, mis müüakse avalikul enampakkumisel, kus tarbijad saavad isiklikult osaleda”. Mõned on seda võimalust ära kasutanud ja teised on eelistanud piirata müüja vastutust kõnealuste kaupade suhtes.

3.5

Kõik liikmesriigid on vastu võtnud õigusaktid direktiivi nõuete ülevõtmiseks. Artiklis 12 nähakse ette, et komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule määratletud aja jooksul aruande direktiivi rakendamise kohta liikmesriikides, uurides eelkõige muuhulgas tootja otsese vastutuse kehtestamist, ja esitab vajadusel oma ettepanekud. Kõnealuses teatises on komisjon end sellest kohustusest vabastanud.

3.6

Kõnealuse teatise esimeses osas tehakse ülevaade tarbekaupade direktiivi rakendamisest liikmesriikides ja teises osas uuritakse tootja otsese vastutuse lisamist ELi õigusaktidesse.

3.7

Direktiivi ülevõtmine on tõstatanud hulga probleeme. Mõned neist võivad olla tingitud direktiivi regulatiivsetest lünkadest, kuid teisi võib käsitada direktiivi vale ülevõtmisena. Komisjoni teostatud kontrollimisel on ilmnenud märkimisväärsed erinevused siseriiklike õigusaktide vahel, mis tulenevad miinimumklausli kasutamisest ja direktiivis sätestatud erinevatest reguleerimisvõimalustest. Siiski ei ole praegu selge, mil määral mõjutavad kõnealused erinevused siseturu nõuetekohast toimimist ja tarbijausaldust.

3.7.1

Rohelises raamatus esitati avalikuks konsulteerimiseks mitu valdkondadevahelist küsimust, mis puudutavad lünki ja regulatiivseid puudusi (sealhulgas tulenevad direktiivist tulenevaid), mille komisjon on ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamisel kindlaks teinud. Komisjon on seetõttu otsustanud hetkel mitte esitada direktiivi ettepanekut.

3.7.2

Kuna tegemist on tootja otsese vastutuse küsimusega, siis otsustas komisjon, et tal puuduvad piisavad tõendid, et teha kindlaks, kas ELi eeskirjade puudumisel on negatiivne mõju tarbijausaldusele siseturul. Selle küsimusega tegeldakse edasi rohelise raamatu raames.

3.8

Komitee avaldas oma arvamuses tarbijaõigustiku läbivaatamist käsitleva rohelise raamatu (8) kohta kahtlust, et esitatud lähenemine võiks viia kõrge ja ühtse tasemega tarbijakaitseni kogu ELis. Läbivaadatud tarbijaõigustik vajab tõelist demokraatlikku seadustamist ning selget õiguslikku ja kontseptuaalset alust. Komitee juhib tähelepanu halvasti reguleeritud digitaalkeskkonnale. Kõik ettepanekud valdkonna eeskirjade ühtlustamiseks peaksid toetuma nõuetekohasele mõjuhinnangule ning olema suunatud kehtivate eeskirjade lihtsustamisele ja selgemaks muutmisele. Prioriteediks tuleks seada paremad rakendusmeetmed ning selgete ja lihtsate hüvitamisprotsesside tugevdamine või kehtestamine. Tarbijakaitset käsitlevate eeskirjade ühtlustamine kogu ELis peaks toimuma sellise juhtpõhimõtte alusel, et üle tuleb võtta kõige parem ja kõrgem tarbijakaitsetase, mis liikmesriikides eksisteerib.

4.1

Komisjoni teostatud ülevõtmise kontrollimine on näidanud märkimisväärseid lahknevusi direktiivi 1999/44/EÜ üle võtnud liikmesriikide seaduste vahel. Mõned neist võivad olla tingitud direktiivi regulatiivsetest lünkadest, kuid teisi võib käsitada direktiivi vale ülevõtmisena. Praegu ei ole selge, mil määral mõjutavad kõnealused erinevused siseturu nõuetekohast toimimist ja tarbijausaldust. EMSK soovitab, et komisjon uuriks kiirkorras mõju nii siseturule kui tarbijausaldusele ja võtaks täitemeetmeid nende liikmesriikide suhtes, kes ei ole direktiivi rakendamisega hakkama saanud (9).

5.1

Mõned liikmesriigid on kehtestanud erinevaid tootja otsese vastutuse vorme. Need erinevad märkimisväärselt tingimuste ja vormide poolest. 1999. aasta direktiivis nõutakse, et komisjon uuriks tootja otsese vastutuse kehtestamist ning esitaks vajaduse korral ettepaneku. 17-st komisjoni küsimustikule vastanud liikmesriigist seitse on mingil kujul kehtestanud tootja otsese vastutuse, kuid tingimused, mille alusel tootja vastu kaebusi esitada saab, erinevad märkimisväärselt. Mõnedel liikmesriikidel ja sidusrühmadel on kõnealuse kontseptsiooni vastu ka tugevaid vastuväiteid. Mitmed neist on seisukohal, et on veel liiga vara hinnata direktiivi 1999/44/EÜ eraldi muutmise vajadust (10).

5.2

Sidusrühmad ja liikmesriigid ei ole ühel arvamusel selle üle, milline on tootja otsese vastutuse mõju tarbijakaitse tasemele ja siseturule. Enamik liikmesriike ja mitu sidusrühma on seisukohal, et tootja otsene vastutus tõhustab tarbijakaitset. Siiski ei ole liikmesriigid tootja otsese vastutuse osas ühel meelel. Mõned arvavad, et tootjal on müüjast lihtsam tooted lepinguga vastavusse viia. Teised on seisukohal, et tootja otsene vastutus ei tõstaks tarbija kaitset, vaid põhjustaks pigem ebakindlust. Komitee leiab, et neis küsimustes on vaja täiendavat teavet.

5.3

Osa sidusrühmadest ja mõned liikmesriigid on seisukohal, et tootja otsene vastutus oleks ettevõtetele märkimisväärne koormus, kuna tootjad peaksid välja töötama kaebuste käsitlemise süsteemid ja nägema ette rahalised vahendid vastutuse kandmiseks. Siiski ei ole ühehäälsust — teised liikmesriigid ja sidusrühmad ei ole nendega nõus.

5.4

Erinevate tootja otsese vastutuse süsteemide olemasolu võib olla probleem siseturu jaoks. Praeguses seisus ei ole komisjon olnud võimeline lõplikke järeldusi tegema. Puuduvad piisavad tõendid, et teha kindlaks, kas tootja otsest vastutust käsitlevate ELi eeskirjade puudumine avaldab negatiivset mõju tarbija usaldusele siseturu vastu.

5.5

Tootja otsese vastutuse kehtestamine kõigis liikmesriikides ei ole kaugeltki selgeks räägitud. Tootja otsene vastutus kehtestaks võrreldes nõudega müüja vastu vastutuse pikendatud ahela. Kõik sõltub konkreetsest tootest või teenusest. Suurte toodete piiriülesesse ostmisesse (nt autod) on tootjad otse kaasatud. Siiski peavad autode müügiesindajad ja maaletoojad tänu ELi õigusaktidele kinni pidama tootja garantiist, hoolimata toote ostukohast. Veinide ja kangete alkohoolsete jookide piiriülese ostmise puhul, mis moodustab üha märkimisväärsema osa ühtsest turust, on raske müüja või tootja vastu kaebusi esitada, seda v.a juhul, kui ostja külastab sageli teist liikmesriiki, kust kaup osteti. Mis puudutab tarbekaupu üldisemalt, siis tugevdab tootja otsese vastutuse kehtestamine tarbijakaitset ja –usaldust ühtsel turul

5.6

Tootja otsese vastutuse küsimused nõuavad palju tõsisemat uurimist, millega peab kaasnema mõjuhinnang.

25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/35

1.1

2006. aasta konkurentsipoliitika iga-aastases aruandes tutvustatakse konkurentsisektori sisekorralduses ja komisjoni töömeetodites läbi viidud muudatusi ja kirjeldatakse, kuidas komisjon tagab kooskõlas Lissaboni strateegia eesmärkidega Euroopa majanduse juhtimisel ühtluse.

2.1.1

Komisjoni arvates on trahvid keskse tähtsusega ennetamaks konkurentsieeskirjade rikkumist ettevõtjate poolt.

Vastu on võetud uued piirnormid, mis rakenduvad kaitsele trahvide eest ja trahvide vähendamisele kartellide puhul. Uute suuniste kohaselt võetakse iga rikkumises osaleja trahvi põhisumma aluseks rikkumisega seotud toodete aastase müügi protsent (see võib ulatuda kuni 30 %ni), korrutatakse vastav summa aastate hulgaga, mil ettevõtja rikkumises osales. Korduvate rikkujate puhul võib trahvi suurendada kuni 100 % ulatuses.

2.1.2

Kontrollsüsteemi tõhusamaks muutmiseks võeti vastu roheline raamat, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud ELi konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamist. Roheline raamat on tekitanud Euroopas elava arutelu: mitmed Euroopa riigid on esitanud üle 150 märkuse valitsustelt, konkurentsiasutustelt, ettevõtetelt, tarbijakaitseorganisatsioonidelt, juristidelt ja akadeemikutelt.

Ka komitee kiitis oma arvamuses rohelise raamatu kohta (3) ulatusliku arutelu järel komisjoni algatuse heaks.

2.1.3

Kartellidevastaste meetmete kohta on komisjon avaldanud seitse lõplikku otsust, milles määras trahvi 41 ettevõtjale kogusummas 1 846 miljonit eurot (2005. aastal trahviti 33 ettevõtjat kogusummas 683 miljonit eurot).

2.2.1

Komisjonil on avaliku arutelu abil kavas pakkuda paremaid suuniseid jurisdiktsioonilistes küsimustes  (5), mis võivad tekkida ühinemiste kontrollil kooskõlas ühinemiste määrusega (6).

Uue teatisega, mis oli esialgu kavas vastu võtta 2007. aastal, asendatakse olemasolevad teatised kõnealuses valdkonnas.

2.2.2

Eeskirjade rakendamise käigus tõusis komisjonile teatatud ühinemist arv 2006. aastal 356-le. Kokku võttis komisjon vastu 352 lõplikku otsust, millest 207 võeti vastu lihtsustatud menetluse korras.

2.3.1

Komisjon lihtsustas piirkondliku abi heakskiitmist, võttes vastu grupierandi määruse; (7). teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava abi heakskiitmist, võttes vastu uue raamistiku (8); väikestesse ja keskmise suurusega ettevõtetesse (VKEd) investeerimise toetuseks eraldatavate otsetoetuste heakskiitmist, lihtsustades VKEde juurdepääsu rahastamisele (9); abi keskkonnakaitse toetuseks.

Lõpuks võttis komisjon vastu uue vähese tähtsusega abi määruse  (10), mille alusel ei käsitleta riigiabina abi, mille kogusumma ei ületa kolme eelarveaasta pikkuse ajavahemiku jooksul 200 000 eurot (11).

2.3.2

Komisjon uuris eeskirjade rakendamise raames 2006. aastal 921 riigiabi juhtumit, mis tähendab 36 %-list suurenemist võrreldes 2005. aastaga. Komisjon võttis vastu 710 lõplikku otsust, millest enamikul juhtudel (91 %) andis ta ametliku uurimiseta loa abi andmiseks, leides, et vaba konkurentsi eeskirju ei rikutud.

2.3.3

Kui komisjon pidas Euroopa ühiste huvide seisukohast kasulikuks koolitusabi andmise, siis raskustes olevate ettevõtete päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat abi hindas ta rangemalt, pidades seda õigustatuks ainult juhul, kui on täidetud ranged tingimused (12).

3.1.1

10. jaanuaril 2007 komisjonis vastu võetud energeetika sektori uurimise lõpparuandes  (13) kirjeldatakse Euroopat, kus gaasi- ja elektri hulgihinnad pidevalt tõusevad ja tarbijatel on energiatoodetele seatud takistuste tõttu suhteliselt piiratud valik.

3.1.2

Komisjon on läbi viinud mitmeid konkurentsi käsitlevaid uuringuid võrgu ja ladustamise võimsuse mitmekordistamise, pikaajalise võimsuste reserveerimise, turu jaotuse ja pikaajaliste lepingute kohta hulgi-/jaemüüjate ja jaotusahela tarbijate vahel.

3.1.3

Komisjon on võtnud mitmeid meetmeid ja otsuseid ühinemiste kohta energeetikasektoris. Kõige olulisemad juhtumid olid DONG/Elsam/Energi E2 (14).ja Gaz de France/Suez (15).

3.1.4

Riigiabi kontroll on näidanud, et riiklike võrkude operaatorite ja energiatootjate vahelise kokkuleppega Ungaris ja Poolas kõrvaldati osa hulgiturgudest ning Itaalias on konkurentsi moonutanud mõnedele ettevõtetele eraldatud soodustariifid. Oluline oli ka riigiabiga seotud otsus taastuvenergia valdkonnas, millega tagatakse, et riiklikku rahastamist kasutataks ainult erakorralistel juhtudel, eelistamata seejuures ettevõtteid või tegevust, mis ei vasta nõutud standarditele.

3.2.1

Komisjon algatas 2005. aastal uuringu jaepangandussektoris  (16), eelkõige seoses piiriülese konkurentsiga. 31. jaanuaril 2007 avaldatud lõpparuandes toodi välja järgmised probleemid: turuletuleku tõkked, turu killustatus ning koondumise kõrge tase maksekaartide väljastajate ja omandajate seas.

3.2.2

Komisjon avaldas 14. jaanuaril 2007 vahearuande laiaulatusliku ärikindlustussektori uuringu kohta.

3.2.3

Lisaks on komisjon andnud loa mitmetele ühinemistele finantsteenuste sektoris, nt Talanx Aktiengesellschafti juhtumis (17).

3.2.4

Riigiabi kontrolli abil on komisjon taganud võrdsed võimalused finantsteenuste sektoris, eriti uutele turule sisenejatele ja välismaistele pankadele. Sellega tühistati valdusettevõtjate kasuks kehtestatud Luksemburgi varjatud toetuste süsteem.

3.3.1

Enamik elektroonilise side teenuste osutajatest tegutsevad sidevõrkude ja -teenuste Euroopa Liidu reguleeriva raamistiku piires. Komisjon soovitab seega eelreguleerida 18 toote ja teenuse eriturgu nii hulgi- kui ka jaemüügi tasandil  (18). Lairibaühenduse turud on näide valdkondliku eelreguleerimise ja järelkohaldatava konkurentsiõiguse samaaegsest kohaldamisest.

3.4.1

Jätkuvalt tagas komisjon, et ei kahjustataks konkurentsi infotehnoloogia sektoris, mida iseloomustab digitaalne ühtlustumine ja järjest suurem koostalitlusvõime.

Sellega seoses on äärmiselt oluline Microsofti juhtum, milles ettevõtet trahviti selle eest, et ta ei esitanud komisjonile ette nähtud tähtajaks nõutud teavet. Microsofti apellatsioon komisjoni otsuse (19) vastu lükati 17. septembril 2007 esimese astme kohtus tagasi (20).

3.4.2

Ühinemiste kontrolli valdkonnas andis komisjon loa Nokia ja Siemens AG võrguseadmete äritegevusega seotud üksuse ning Alcatel'i ja Lucent Technologies'i ühinemistele, leides, et konkurents optilise võrgu seadmete ja lairibaühenduse lahenduste tarnel ei väheneks.

3.5.1

Konkurentsipoliitika eesmärk meediasektoris on tagada võrdsed võimalused nii eri ettevõtjate kui ka ettevõtjate ja riiklikult rahastatud ettevõtjate vahel.

3.5.2

Digitaalringhäälingu valdkonnas algatas komisjon rikkumismenetluse Itaalia vastu, et uurida, kas digitaaltelevisioonile üleminekul kehtestati ringhäälinguorganisatsioonidele piirangud ning kas nendega anti konkurentsieelised tegutsevatele analoogteenuse pakkujatele, rikkudes sellega konkurentsidirektiivi.

3.5.3

Komisjon on korduvalt sekkunud ka tõhusa konkurentsi tagamiseks kvaliteetsisu alal ja seoses riigiabi andmisega filmidele ja teistele audiovisuaalsetele teostele ning õiguste haldamisega.

3.6.1

Peamised probleemid on maanteeveo puhul kaitstud riiklikud veoturud, raudteeveo puhul madal koostalitlusvõime ja sadamateenustele läbipaistva juurdepääsu puudumine.

3.6.2

Maanteeveoga seoses kiitis komisjon jätkuvalt heaks riigiabi puhtama tehnoloogia kasutuselevõtu soodustamiseks ning avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmiseks.

3.6.3

Raudteetranspordi valdkonnas tegi komisjon samuti olulise otsuse seoses riigiabiga raudteeinfrastruktuurile, leides, et raudteeinfrastruktuur kuulub üldiste huvide valdkonda ja antud abi ei kujuta endast riigiabi (21).

3.6.4

Mereveosektoris võttis komisjon kohustuse avaldada suunised konkurentsiõiguse kohaldamise kohta, et aidata sujuvalt üle minna täielikule konkurentsile. Riigiabiga seoses nõudis komisjon riikkondsuse sätete kaotamist, millega vabastatakse laeva omanikud nende meremeeste sotsiaalmaksude maksmisest.

3.6.5

Õhutranspordi valdkonnas lõpetatakse määrusega nr 1459/2006 alates 1. jaanuarist 2007 ELi siseste lennuliinide osas Rahvusvahelise Lennutranspordi Assotsiatsiooni reisijateveotariifidega seotud erand EÜ asutamislepingu artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelust ning teenindusaegasid ja sõiduplaane käsitlev erand.

3.7.1

Märkimisväärsete arengute tõttu postiteenuste turul on komisjon ühest küljest püüdnud vähendada teenuste arvu, mille osas universaalteenuse osutajatele antakse monopoliõigused, ning teisest küljest kaitsta konkurentsi postituru avatud osades, et vältida nende de facto taasmonopoliseerimist.

3.7.2

Oluline on ka komisjon otsus, millega ta tunnistas üldist majandushuvi esindavate teenuste eest hüvituse määramise riigiabi eeskirjadega kooskõlas olevaks üksnes siis, kui hüvitise summa ei ületanud avaliku teenuse osutamise kohustuse kulusid, ja tingimusel, et ka muud tingimused on täidetud.

Komisjon uuris ka, kas postiteenuste pakkujad ei saanud täiendavaid soodustusi. Näiteks soovitas ta Prantsusmaal (22) lõpetada Prantsuse Postile kui riigiasutusele antav piiramatu riigigarantii 2008. aasta lõpuks.

4.1

2006. aasta oli oluline aasta, mil tõhustati ja parandati määrusega (EÜ) nr 1/2003 loodud süsteemi ja tugevdati koostööd ühelt poolt konkurentsivõrgustiku liikmetega, s.t liikmesriikide konkurentsiasutuste ja komisjoniga ja teiselt poolt riikide kohtute ja komisjoniga.

4.2

Euroopa konkurentsivõrgustiku liikmete koostöö põhineb riikide konkurentsiasutuste kahele peamisele kohustusele: teavitada komisjoni menetluse alguses ja igal juhul enne lõpliku otsuse vastuvõtmist. Komisjoni teavitati 150 riikide konkurentsiasutuste algatatud menetlusest ja 125 juhul esitas komisjon riigi konkurentsiasutusele arvamuse või andis nõu.

4.3

Konkurentsivõrgustiku tiheda koostöö raames toimus muu hulgas konkurentsi peadirektoraadi peadirektori ja riikide konkurentsiasutuste kohtumine, kus kiideti heaks Euroopa konkurentsivõrgustiku leebema kohtlemise näidisprogramm. Komisjon ja riikide konkurentsiasutused on kohtunud ka selleks, et arutada monopolivastase poliitika üldisi küsimusi, valdkondlikke uurimusi või konkreetset valdkonda.

4.4.1

Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 15 lõike 1 kohaselt võivad riikide kohtute kohtunikud taotleda, et komisjon avaldaks arvamust või edastaks tema valduses olevat teavet. Sama artikkel paneb liikmesriikidele kohustuse edastada komisjonile koopia oma riigi kohtute kõigist kirjalikest otsustest.

4.4.2

Liikmesriikide kohtunike täiendõpe on keskse tähtsusega ELi konkurentsiõiguse tundmise parandamiseks. Selleks kaasrahastab komisjon igal aastal täiendõppeprogramme liikmesriikides.

5.1

Rumeenia ja Bulgaaria ühinemise ettevalmistamisel abistas komisjon neid riike konkurentsieeskirjade täitmisel nagu ta teeb seda praegu Horvaatia ja Türgi puhul.

5.2

Komisjon on tõhustanud kahepoolset dialoogi paljude konkurentsiasutustega, samuti on tõhustatud kontakte Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Jaapaniga. Konkurentsi peadirektoraat pakkus ka abi konkurentsiõiguse väljatöötamisel Hiinas ja Venemaal.

5.3

Mitmepoolse koostöö raames on konkurentsi peadirektoraadil juhtiv roll rahvusvahelises konkurentsivõrgustikus ja peadirektoraat osaleb OECD konkurentsikomitee töös.

6.1

Euroopa Parlament avaldab igal aastal omaalgatusliku aruande komisjoni konkurentsi aastaaruande kohta. Konkurentsipoliitika eest vastutav volinik peab regulaarset dialoogi nõukogu ja konkurentsiküsimusi käsitlevate parlamendikomisjonidega.

6.2

Lõpuks tasub rõhutada, et komisjon teavitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ning Regioonide Komiteed tähtsamatest algatustest ja osaleb komisjoni konkurentsipoliitika aastaaruannet käsitleva Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee aastaaruande vastuvõtmise aruteludes.

7.1.1

Konkurentsipoliitika roll Euroopa majanduspoliitikas on järjest suurem. Varem on nii komisjon (23) kui ka komitee (24) toonud välja vajaduse hakata kasutama uusi majanduspoliitilisi meetmeid, eesmärgiga orienteerida nii konkurentsi- kui tööstuspoliitika suurema majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisele, tööhõive (muu hulgas riigiabi kontrollsüsteemide ja tegevuse ümberpaigutamise vormide kaudu), keskkonnakaitse ja suurte ambitsioonikate uurimis- ja arendusprogrammide edendamisele.

Praegu kooskõlastatakse konkurentsipoliitikat tihedalt teiste poliitikavaldkondadega, nagu siseturg ja tarbijakaitsepoliitika, et luua tarbijate ja Euroopa konkurentsivõime seisukohast paremini toimivad turud.

7.1.2

Seitsme liikmesriigi ajakohastatud andmete kohaselt nägi komisjon 2007. aastaks ette 2,8 %-lise majanduskasvu Euroopa Liidus ja 2,5 %-lise majanduskasvu euroalal. (25) Kuigi IMF muutis seda prognoosi, nähes euroala majanduskasvuks ette 1,6–2,1 %, usub komitee, et Euroopa majanduskasv peaks kindla aluse ja üldise soodsa majanduskeskkonna toel jätkuma..

7.1.3

Komitee peab oluliseks, et Euroopa Liit saavutaks tasakaalustatud majanduskasvu, hindade stabiilsuse ning väga konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse, kus keskendutakse koolitusele, täielikule tööhõivele, sotsiaalsetele edusammudele, sotsiaalse kaitse kõrgele tasemele ja keskkonnakvaliteedi parandamisele.

7.1.4

Turul, kus konkurentsipoliitikal on järjest suurem tähtsus, on majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnanäitajad peamised näitajad, mille alusel mitte ainult lõpptarbijad, vaid eelkõige ettevõtted mõõdavad konkurentsivõimet.

7.1.5

Komitee on seisukohal, et Euroopa ettevõtete ja teenuste konkurentsi peab tagama selge regulatiivse raamistikuga, mis tugineb konkurentsipoliitika nõuetekohasele kohaldamisele tihedas seoses kaubanduspoliitikaga.

Euroopa Liit on praegu maailma kõige avatum turg väliskaupadele. Kui tühistatakse Euroopa Liidu kõige elementaarsem kaitse dumpingu ja subsiidiumide eest, siis mõjutaks see vahet tegemata kõiki neid, kes Euroopa Liidus konkurentsieeskirjade, kaubandusseaduste ja Euroopa Liidu standarditega kooskõlas riigiabi saamata toodavad.

Sellega seoses kutsub komitee komisjoni üles ühest küljest pöörama rohkem tähelepanu Rahvusvahelises Kaubandusorganisatsioonis rahvusvahelise konkurentsi moonutuste välja- toomisele ja teisest küljest lisama kahepoolsetesse kaubanduskokkulepetesse sätte, millega nõutakse, et kaubanduspartnerid täidavad konkurentsieeskirju, sh tõhusa riigiabi kontrolli nõuet.

7.2.1

Kuigi komitee kiidab heaks komisjoni ajakohastamise strateegia riigiabi tegevuskava suhtes, milles nähakse ette sihipärane, majanduslikule analüüsile, tõhusale menetlusele, komisjoni ja liikmesriikide ühisele vastutusele põhinev riigiabi, peab komitee siiski õigeks, et komisjon kiidab heaks riigiabi tehnoloogia siirdamisele, innovatsioonile ja mitmeid sektoreid hõlmavale raamistikule suurte investeerimisprojektide puhul ja käsitab seda abi teistest toetustest erinevalt.

7.2.2

Riigiabi andmise juhtumeid uurides peaks komisjon pidama õigustatuks liikmesriikide erimaksurežiime sellistele vastastikustele ühingutele nagu kooperatiivid ja suure sotsiaalse mõjuga ettevõtted.

7.3.1

Komitee kiidab heaks komisjoni algatused aktsiate ristosaluse ja finantstoodete haldamise kontrollimiseks. On juhtunud, et krediidiasutused omavad tööstusettevõtetes suuremat osa aktsiatest (aktsionäride kokkulepete alusel), mistõttu pankade antud laenudega rahastati aktsiate ostmist nendes samades pankades.

7.4.1

Komitee rõhutab, et energeetikat ei peaks käsitlema mitte ainult turu, vaid ka arengu, tööhõive ja keskkonna seisukohast. Euroopa Liit seisab praegu silmitsi uute globaalsete konkurentidega (26) ja paljudel juhtudel peab uutes turustruktuurides arvestama jõuvahekordi.

7.4.2

Komitee leiab, et gaasisektoris tootmise jaotamisest eraldamisel (unbundling) peab arvestama selle sektori eripäraga (27).

7.5.1

Komitee soovitab, et meediasektoris tehtaks vahet neil eeskirjadel, mis on suunatud just teabe mitmekesisuse kaitsmisele, ja üldistel konkurentsi käsitlevatel eeskirjadel. Samuti peaks rõhutama, et toimivad konkurentsieeskirjad on küll vajalik tingimus mitmekesisuse tagamiseks, kuid ainult neist ei piisa.

7.5.2

Kui selle omapäraga ei arvestata, siis võidakse isegi konkurentsieeskirjade tõhusust kahjustada ja mitmekesisuse põhimõtet nõrgestada.

7.6.1

Komitee leiab, et erinevalt teistest sektoritest tuleb piisavalt hinnata telekommunikatsioonivõrkude funktsionaalset eraldamist ja Euroopa agentuuri loomist kõnealuses sektoris, kuna investeeringud sellesse Euroopa konkurentsivõime seisukohast üliolulisse sektorisse on tehnoloogilise arengu kiirust arvestades telekommunikatsiooni sektori arenguks väga olulised.

7.7.1

Konkurentsieeskirjade tulemusliku kohaldamise tagamiseks on vajalik riikide kohtute kohtunike konkurentsiõiguse alane täiendõpe ja pidev teadmiste uuendamine.

Selleks kutsub komitee komisjoni üles võtma niipea kui võimalik vastu suunised EÜ asutamislepingu artikli 82 kohaldamise kohta, eriti seoses väljatõrjumisega.

7.7.2

Kuigi komitee kiidab heaks komisjoni algatatud projektide kaasrahastamise, leiab ta, et lisaks 2006. aastal algatatud 25 liikmesriigile mõeldud 15 koolitusprogrammile võiks ja saaks teha rohkem konkurentsipoliitika väljakutsetele vastu seismiseks ja komisjoni, ettevõtete, ühingute ja tarbijate suhetestekkivate probleemide lahendamiseks.

7.7.3

Nimelt tugevnesid hiljuti komitee ja komisjoni suhted, kui komitee täiskogu istungjärgul 30.–31. mail 2007 (28) kirjutati alla 2005. aasta novembri koostööprotokolli addendumile. Kokkuleppes asetatakse komitee teabevahetusprotsessi keskmesse, kuna komitee on eelisseisus kodanikega dialoogi pidamise lihtsustamisel.

7.7.4

Komitee kutsub komisjoni ja Euroopa Parlamenti üles arendama sellist institutsioonidevahelist koostööpoliitikat, mille eesmärgiks oleks liikmesriikide eeskirjade ühildamine Euroopa Liidu õigusega.

Komitee toetab uue lepingu (Lissaboni lepingu) vastuvõtmise protsessi. Selle lepinguga lihtsustatakse ELi reguleerivat raamistikku ja vastatakse 27-liikmelise Euroopa Liidu vajadustele, võimaldades liidul jõuda kokkuleppele uute poliitiliste meetmete osas ja võtta vastu vajalikke otsuseid, et vastata uutele väljakutsetele, millega ta tulevikus vastamisi seisab.

7.7.5

Lõpuks rõhutab komitee, et konkurentsipoliitikat ei peaks käsitama eraldi eesmärgina, vaid see peaks jätkuvalt olema Euroopa Komisjoni tegevuse täisväärtuslik osa (29).

Käimasolevate läbirääkimiste läbipaistvamaks muutmiseks korraldas komitee 27.–28. septembril 2007 oma peahoones suure osalejatearvuga konverentsi teemal „2007. aasta valitsustevaheline konverents: organiseeritud kodanikuühiskonna nägemus Euroopa tulevikust”.

25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/40

25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/40

25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/41

25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/41

25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/42

1.1

17.–18. oktoobril 2007 toimunud Euroopa Ülemkogul vastu võetud asutamislepingute reform tähistab uut edasiminekut ka üldhuviteenuste osas, kuna ELi toimimise sätetesse lisati säte üldist majandushuvi pakkuvate teenuste üldise kohaldamise kohta (artikkel 14), mis peaks rakenduma kõikidele Euroopa Liidu poliitikavaldkondadele, kaasa arvatud siseturg ja konkurents. Samuti lisati mõlemale lepingule protokoll, mis puudutab kõiki üldhuviteenuseid, sh majandushuvi mitte pakkuvaid üldhuviteenuseid.

1.2

Üldhuviteenused, üldist majandushuvi pakkuvad teenused ja majandushuvi mitte pakkuvad üldhuviteenused aitavad kõik kaasa kodanike heaolule ja põhiõiguste tõhususele. Üldist huvi silmas pidavad teenused on poliitiline valik ja seega kuulub otsuste tegemine majandushuvi mitte pakkuvate üldhuviteenuste üle seadusandja ülesannete hulka.

1.3

Sellest tulenevalt ei ole ELil ja liikmesriikidel mitte ainult rangem kohustus jälgida üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korralikku toimimist, mis eeldab eelkõige seda, et kõnealuste teenuste tulemuslikkuse hindamine peab olema pidev protsess, vaid otsuseid tegevad institutsioonid peavad selgelt määratlema nende kolme tüüpi teenuse mõisted, eesmärgid ja ülesanded. Nii kaua, kui seda ei ole tehtud, ei saa tulemuslikkuse hindamisega tagada kodanikele õiguslikku kindlust, mida neil on õigus nii liikmesriikide kui ka Euroopa institutsioonidelt oodata.

1.4

Hindamise eesmärk on suurendada üldhuviteenuste tõhusust ja kohandada teenused kodanike ja ettevõtete muutuvate vajadustega ning anda ametiasutustele teavet, mis võimaldaks neil teha võimalikult asjakohaseid valikuid. Samuti on hindamine oluline selleks, et saavutada harmooniline tasakaal nii turu ja üldhuvi kui ka majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide vahel.

1.5

Arvestades üldhuviteenuste tähtsust võitluses sotsiaalse tõrjutuse vastu ja sotsiaalse õigluse ning kaitse edendamisel, mis lepingus on seatud ELi eesmärkideks, on hädavajalik mitte ainult üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korrapärane hindamine, mille kohta on olemas ELi eeskirjad, vaid ka mittemajanduslike üldhuviteenuste korrapärane hindamine liikmesriikide tasandil.

1.6

Üldhuviteenuste (majanduslike ja mittemajanduslike) hindamine liikmesriikides riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil peab olema sõltumatu, pluralistlik ja arvestama erinevaid seisukohti, hõlmama Lissaboni strateegia kolme sammast, põhinema real kriteeriumidel ning asjaomastesse konsultatsioonidesse tuleb kaasata kõik sidusrühmad.

1.7

ELi tasandil tuleb määratleda vahetamise, kogumise, võrdlemise ja kooskõlastamise viisid ning edendada subsidiaarsuse põhimõtet järgides sõltumatu hindamise dünaamikat, töötades dialoogis sidusrühmade esindajatega Euroopa tasandil välja ühistel näitajatel põhineva ühtlustatud hindamismeetodi.

1.8

Selleks et hindamine oleks asjakohane ja kasulik, tuleb luua pluralistlik sõltumatult tegutsev juhtkomitee, kuhu kuuluvad Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, liikmesriikide alaliste esinduste Euroopa Liidu juures, Regioonide Komitee ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esindajad.

2.1

Lepingute alusel kuuluvad üldist majandushuvi pakkuvad teenused ELi ühiste väärtuste hulka, eelkõige tänu nende panusele sotsiaalsesse ja territoriaalsesse ühtekuuluvusse. 17.–18. oktoobril 2007 toimunud Euroopa Ülemkogul vastu võetud Lissaboni leping kinnitab eelöeldut, andes Euroopa Parlamendile ja ELi Nõukogule võimaluse kehtestada määruste abil põhimõtted ja tingimused, mille kaudu üldist majandushuvi pakkuvad teenused saavad täita neile pandud ülesandeid. Sealjuures ei piirata liikmesriikide pädevust neid teenuseid osutada, tellida ja rahastada, rõhutades samas liikmesriikide ja ELi jagatud vastutust.

2.2

Seega tuleb ELil ja liikmesriikidel oma pädevuse ja Lissaboni lepingu reguleerimisala piires tagada nende teenuste tõhus toimimine selliste, eelkõige majanduslike ja finantsalaste põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil eesmärke täita, ning seda kontrollida

2.3

Lissaboni lepingu rakendumisel peavad Euroopa Parlament ja ELi Nõukogu määratlema kõnealused põhimõtted ja tingimused õigusloome tavamenetluse kohaselt, lähtudes subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest.

2.4

Lissaboni lepingule lisatud üldhuviteenuste protokollis rõhutatakse riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste olulist rolli ja suurt otsustamisvabadust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisel, tellimisel ja korraldamisel, nii et see võimalikult hästi vastaks tarbijate vajadustele ja tagades teenuste kvaliteedi, ohutuse ja taskukohasuse, võrdse kohtlemise, üldise juurdepääsu ja kasutajate õiguste edendamise.

2.5

Kõnealune protokoll on esimene ELi esmane õigusakt, kus mainitakse mittemajanduslikke üldhuviteenuseid Selles rõhutatakse, et kõnealuste teenuste osutamine, tellimine ja korraldamine kuulub liikmesriikide pädevusse ja et lepingute sätted ei piira seda pädevust mitte mingil moel, nii et mittemajanduslikud üldhuviteenused jäävad siseturgu, konkurentsi ja riigiabi reguleerivatest eeskirjadest põhimõtteliselt välja pidades silmas seda, et riikliku pädevuse rakendamist reguleerivad ühenduse õiguse põhiprintsiibid.

2.6

Lissaboni lepingus ei määratleta, mida käsitletakse majandusliku ja mida mittemajandusliku teenusena, mille tulemusena tuleb selles osas ka edaspidi Euroopa Liidu Kohtu otsustele toetuda ja seetõttu jätkub praegune õiguslik ebakindlus. Kodanikud ootavad Euroopa Liidult palju. EL peaks suurendama heaolu, tagama põhiõigustest kinnipidamise ja selle, et ELis tehtud valikute tulemusel ei lange liikmesriikide standardid.

3.1

Kohustus jälgida üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korralikku toimimist vastavalt Lissaboni lepingu artiklile 14 eeldab eelkõige seda, et kõnealuste teenuste tulemuslikkuse hindamine peab olema pidev protsess.

3.2

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korralikuks toimimiseks peaks teenus komitee arvates vastama muuhulgas järgmistele põhimõtetele:

3.3

Ehkki Lissaboni lepingus hindamist otseselt ei mainita, vihjatakse vajadusele valvsuse järele, ning hindamine on sobiv järelevalvevahend.

3.4

Liikmesriigid või EL peaksid kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja kõigi nende huvides ja üldise rahulolu nimel, kellele kõnealused teenused on suunatud, määratlema ja kohandama läbipaistval ja mittediskrimineerival viisil oma pädevusse kuuluvate valdkondade üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ülesanded ja eesmärgid.

3.5

Selleks et kontrollida, kas üldhuvi ülesanded on nõuetekohaselt ja tõhusalt täidetud ning kas saavutatakse eesmärgid, mis erinevad üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ja mittemajanduslike üldhuviteenuste puhul või erinevad vastavalt teenuse iseloomule, peab pädev asutus looma teenuste tulemuslikkuse, tõhususe ja kvaliteedi hindamise süsteemi, mis on midagi enamat kui tavalised arvamusküsitlused ja -uuringud.

3.6

Seega on hindamine üldhuvi spetsiifilise ülesande analüüs ja tõhusa rakendamise tingimuste süstemaatiline järelevalve, arvestades ülesande täitmist, tarbijate, ettevõtete, kodanike ja ühiskonna vajaduste rahuldamist, aga ka ELi eesmärkide täitmist, eelkõige sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse, sotsiaalse turumajanduse, Lissaboni strateegia ja põhiõiguste tagamise osas.

3.7

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul otsitakse tavaliselt tasakaalu

3.8

Tasakaal muutub majanduslike ja tehnoloogiliste muutuste ning individuaalsete ja kollektiivsete vajaduste ning ootuste muutumise tulemusena ja peegeldab ka vajadust sidususe järele eri liikmesriikide olude, geograafiliste eripärade ja valdkondlike tunnuste vahel.

3.9

Tulemuslikkuse hindamine erineb reguleerimisest, aga on ka üks selle aspektidest. Reguleerimine peaks toetuma asjakohasele hindamisele ja hindamist ka soodustama. Samas peab hindamine näitama ära teenuste toimehäired, kvaliteedi ja/või teenuse tüübi erinevused eri riikides, pöörates tähelepanumuutuvate ootustega kohanemisele lähtuvalt kasutajate ja tarbijate vajadustest ning probleemidest, samuti sõltuvalt muutustest majanduslikus, tehnoloogilises ja sotsiaalses keskkonnas.

4.1

Silmas pidades üldhuviteenuste eesmärke ja nende tähtsust ELi eripoliitikate rakendamisel, on hädavajalik mitte ainult üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korrapärane hindamine, mille kohta on olemas ELi eeskirjad, vaid ka mittemajanduslike üldhuviteenuste hindamine. Viimased aitavad kaasa põhiõiguste tõhusale rakendamisele ja sellele, et need toimiksid solidaarsuse ning inimväärikuse austamise põhimõttel, mis kuuluvad Euroopa sotsiaalmudeli ühiste väärtuste hulka.

4.2

Kuna Lissaboni lepingule lisatud protokollis kinnitatakse, et mittemajanduslikud üldhuviteenused kuuluvad liikmesriikide ainupädevusse, saab kõnealuste teenuste hindamine toimuda vaid riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil.

4.3

Kuna nii nagu üldist majandushuvi pakkuvad teenused, on ka mittemajanduslikud üldhuviteenused seotud mitmete ELi eesmärkidega (põhiõiguste kaitse, kodanike heaolu edendamine, sotsiaalne õiglus, sotsiaalne ühtekuuluvus jne) ja kuna ELil on vastutus nende eesmärkide saavutamisel, on ELil kohustus vähemalt jälgida, et liikmesriigid hindaksid korrapäraselt kõnealuste mittemajanduslike üldhuviteenuste toimimist.

5.1

Euroopa Ülemkogul Nizzas (2000) ja Laekenis (2001) lepiti kokku, et ELi tasandil on vaja tõhusat ja dünaamilist üldhuviteenuste konkurentsimõjude ja tulemuslikkuse hindamist, mis arvestaks nõuetekohaselt riiklike, piirkondlike ning kohalike eripära ja pädevustega.

5.2

Lisaks märgiti, et hindamist peaks läbi viima olemasolevate struktuuride raames, tuginedes eelkõige horisontaalsetele ja valdkondlikele aruannetele ning ka komisjoni koostatavale majandusreformi käsitlevale Cardiffi aruandele. Hindamisel tuleks hõlmata turu struktuuri ja tulemuslikkust, sh tööhõive aspekt, avaliku teenuse osutamise kohustuste majanduslikku ja sotsiaalset hindamist, kodanike ja tarbijate arvamust üldhuviteenuste tulemuslikkuse ja liberaliseerimise mõju kohta.

5.3

Alates aastast 2001 on Euroopa Komisjon igal aastal (välja arvatud 2003) võrgutööstuste osas (elekter, gaas, elektrooniline side, postiteenused, lennu- ja raudteetransport) läbi viinud horisontaalse hindamise komisjoni teatises (1) määratletud meetodi alusel, millega aga kõik osapooled nõus ei ole, leides, et meetodiga hinnatakse pigem ELi tegevust võrgutööstuste valdkonnas, mitte aga teenuste tulemuslikkust.

5.4

2003. aastal algatas Euroopa Komisjon üldhuviteenuste rohelise raamatuga avaliku arutelu, et määratleda, kuidas hindamist korraldada, milliseid kriteeriume kasutada, kuidas kaasata kodanikke ja kuidas parandada andmete kvaliteeti. Kõnealuse avaliku arutelu peamised tulemused tõid esile vajaduse mitmetahulise hindamise ja hindamismehhanismide läbivaatamise järele, aga komisjoni sõnul ei leitud üksmeelt selles osas, kes seda tegema peaks.

5.5

Valges raamatus üldhuviteenuste (2) kohta tuuakse välja see, et edaspidi peab ELi õigusraamistiku igale kohandamisele eelnema hindamisprotsess, eelkõige siis, kui küsimuse all on teenuste liberaliseerimine.

5.6

Kõnealuses valges raamatus tunnistab komisjon ELi institutsioonide erilist vastutust riiklikult tasandilt saadud andmete abiga läbiviidud hindamise puhul nende teenuste kohta, mis kuuluvad ELi tasandil kehtestatud sektoripõhisesse õigusraamistikku. Valges raamatus ei välistata, et ka muudes valdkondades võiks hindamist teostada Euroopa tasandil, kui on võimalik tõestada, et teatud juhtudel annab see ELi jaoks lisaväärtust.

5.7

Lisaks tellis komisjon väliskonsultandilt põhjaliku hindamisaruande hindamismeetodite kohta; aruande peamised järeldused esitatakse uues teatises 2008. aastal.

5.8

Komisjoni sõnul peaks kõnealune välisaudit hindama vajadust ELi tasandil võrgutööstuste osutatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste tulemuslikkuse hindamise järele, esitama soovitusi horisontaalse hindamise parandamiseks ja hindama seda, kui mõttekas on, et need horisontaalseid hindamisi teostab komisjon.

5.9

Komisjoni teatises üldhuviteenuste (3) kohta on komisjon „arvamusel, et otsustamisprotsessi kvaliteedi ja läbipaistvuse tagamiseks on vaja korrapäraselt koostada põhjalik hinnang ning avalikustada selle meetodid ja tulemused, et neid oleks võimalik igati kontrollida”.

6.1

Teatises KOM(2002) 331 võttis komisjon kohustuse kaasata kodanikuühiskond üldhuviteenuste tulemuslikkuse horisontaalsesse hindamisse, eelkõige luues alalise mehhanismi kodanike arvamuste ja nende muutumise jälgimiseks ja konsulteerides vajaduse korral konkreetsete küsimuste osas sidusrühmade, sh sotsiaalpartneritega.

6.2

Ühiskonna areng peegeldub avalikkuse suurenevates nõudmistes, kõnealusel juhul nende kasutajate või tarbijate nõudmises, kes ei nõua mitte ainult oma õiguste tunnustamist, vaid ka oma eripärade arvestamist. Üldhuviteenuste osutamise viisid on tihedalt seotud neid osutavate ettevõtetega.

6.3

Hindamine peab olema mitmetahuline, sest riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused kasutavad üldhuviteenuste osutamise tagamiseks eri tüüpi struktuure ja põhikirju (avaliku või erasektori ettevõtted või avaliku ja erasektori partnerlus).

6.4

Lisaks peab riiklikul tasandil toimuv hindamine olema pluralistlik ja kaasama kõik asjaomased sidusrühmad ja isikud: asutused, kelle ülesanne on üldhuviteenuste määratlemine ja rakendamine, seadusandjad, ettevõtjad/teenuste osutajad, tarbijate, ametiühingute ja kodanikuühiskonna esindajad jne.

6.5

Lisaks pluralistlikule iseloomule peab hindamine olema sõltumatu ja arvestama erinevaid seisukohti, kuna mitte kõigil sidusrühmadel ei ole ühesugused huvid, mõnikord võivad need huvid olla ka vastuolulised ja erineda teabe ja asjatundlikkuse taseme osas.

6.6

Üldhuviteenuste majanduslikku ja sotsiaalset tõhusust, toimimist ja tulemuslikkust ei saa hinnata ühe kriteeriumi ehk siis konkurentsireeglite alusel, vaid tuleb kasutada tervet rida kriteeriume.

6.7

Nagu rõhutavad CIRIEC ja CEEP Euroopa Komisjoni taotlusel 2000. aastal koostatud uurimuses (4), on hindamisel mõte vaid siis, kui see seostataksepüstitatud eesmärkide ja ülesannetega, mille määratlemisel võetakse arvesse kolme allikat, tarbija, kodanik ja ühiskond, ja millel on kolm osa, inimeste põhiõiguste tagamine, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus ja avalik-õigusliku poliitika määratlemine ja korraldamine.

6.8

Hindamine peaks katma Lissaboni strateegia kolm sammast (majandus-, sotsiaal- ja keskkonnamõõde) ja samaaegselt hõlmama siseturu, konkurentsi, tarbijakaitse, tööhõive ja kõikide vastavate valdkondade poliitikat.

6.9

Hindamine peab seega põhinema mitmel kriteeriumil, võttes arvesse eelkõige järgmist:

6.10

Seega peab kõnealune protsess hõlmama teavet ja hinnangut tegelike tegutsemisviiside kohta ning meetmete mõju kohta eri tüüpi kasutajatele, mis võimaldab kaotada teabe struktuurilise tasakaalustamatuse ettevõtete/teenuse osutajate, seadusandjate ja tarbijate vahel.

7.1

Hindamissüsteem peaks põhinema riikliku või kohaliku tasandi hindamisasutuste koostatud korrapärastel aruannetel. Liikmesriigid loovad hindamisasutused vastavalt eeltoodud põhimõtetele.

7.2

ELi tasandil tuleb määratleda vahetamise, kogumise, võrdlemise ja kooskõlastamise viisid. Euroopa Liidul tuleb seega edendada sõltumatu hindamise dünaamikat, järgides subsidiaarsuse põhimõtet ja Lissaboni lepingule lisatud protokollis sätestatud põhimõtteid, töötades Euroopa tasandil dialoogis sidusrühmadega välja ühiste näitajate alusel ühtlustatud hindamismeetodi ja selle toimimise tingimused.

7.3

Selleks, et hindamine oleks asjakohane ja kasulik, tuleb luua pluralistlik juhtkomitee, mis esindab kõiki sidusrühmi (ametiasutused, sotsiaalpartnerid, ettevõtjad, seadusandjad, kasutajad (erakasutajad ja ettevõtted), ametiühingud) ja kuhu ELi tasandil kuuluksid Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, liikmesriikide alaliste esinduste Euroopa Liidu juures, Regioonide Komitee ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esindajad.

7.4

Kõnealune juhtkomitee peaks tegelema järgmiste küsimustega:

7.5

Arutelud hindamisaruannete üle võiksid toimuda kõikide sidusrühmadega iga-aastase konverentsina üldist majandushuvi pakkuvate teenuste tulemuslikkuse küsimuses sarnaselt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korraldatud võrgutööstuste teemalise konverentsiga. Konverentsi võiks korraldada ka kevadise Euroopa sotsiaalteemalise tippkohtumise raames.

25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/46

1.1

Euroopa digitaalraamatukogu (1) 2008. aastal aset leidva avamise lähenedes on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse eesmärk pakkuda laialdast toetust sellele kavale teha osa meie kultuuri-, teadus- ja tehnikapärandist Internetis kättesaadavaks. Sellega seoses toetab komitee Euroopa institutsioonide tööd üldsusele suunatud portaali loomisel, mis kujutab endast organiseeritud teadmiste levitamise vahendit digitaalajastul.

1.2

Komitee tunnustab komisjoni ja liikmesriikide ühiseid jõupingutusi ning tervitab Euroopa Rahvusraamatukogude Direktorite Konverentsi (CENL — Conference of European National Librarians) algatatud kultuuriasutustepoolset koordineerimist, et rajada alusrühmitus kõigist asutustest, kes soovivad oma digitaalkogud kättesaadavaks teha. Komitee kutsub Euroopa, riikliku ja piirkondliku tasandi kodanikuühiskonna organisatsioone üles selles kaugeleulatuvas Euroopa projektis osalema, et tagada üldsuse hea teavitamine.

1.3

Kodanikuühiskonna osalemine Euroopa digitaalraamatukogu väljatöötamisel kujuneb otsustavaks neljal peamisel põhjusel, mis omakorda selgitavad Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kaasatust:

1.4

Komitee on teadlik kõigest, mida komisjon on mitme eesistumise aja jooksul saavutanud sidusrühmade kaasamise kaudu liikmeriikides. Komitee toetab Euroopa Parlamendi hiljutist aruannet (2), milles tehti kokkuvõte saavutatust ning järgmistest sammudest. Käesolevas arvamuses on komitee otsustanud keskenduda kodanikuühiskonna kaasamisele, julgustades komitee liikmeid osalema Euroopa digitaalraamatukogu käivitamises ja edasises arendamises. Et saavutada laialdane juurdepääs, peaks rõhk olema kasutajate ootustel ja vajadustel.

1.4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab kodanikuühiskonna organisatsioonidel:

1.4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab liikmesriikidel ja komisjonil:

1.4.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib innustada ettevõtjaid ja kultuuriasutusi:

2.1.1

Veebipõhine juurdepääs Euroopa raamatukogude, arhiivide ja muuseumide kultuurivaradele annab 2010. aastal eurooplastele ja ülejäänud maailmale juurdepääsu kuuele miljonile digitaaldokumendile, mida kasutataks meelelahutus-, haridus-, tööalastel ja teaduseesmärkidel. Selle arvulise eesmärgi saavutamine on laiaulatusliku digitaliseerimisprotsessi esimene etapp.

2.1.2

Nimetatud projekti, mille esialgne nimi on Euroopa digitaalraamatukogu (EDL — European Digital Library), kutsutakse kokkuvõtlikult raamatukoguks, ehkki komisjon sätestas oma teatises (5) laiaulatuslikus raamistikus aset leidva digitaliseerimise, milles kutsuti osalema kõiki institutsioone. Seega hõlmab projekt kultuurilist, teaduslikku ja tehnilist teavet ning puudutab igasuguseid kirjalikke dokumente, raamatuid, noote, kaarte, heli- ja videosalvestisi, ajakirju, fotosid jne.

2.1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub liikmesriikide 2006. aasta novembris toimunud nõukogu istungil üksmeelselt vastuvõetud järeldustega, et Euroopa digitaalraamatukogu projekti võib pidada lipulaevaks ning selle ülesanne on edendada kõigi osalemist infoühiskonnas ning aidata üldsust Euroopa identiteedi mõistmisel.

2.1.4

Projekti teine eesmärk on muuta tulevane Euroopa digitaalraamatukogu ühise portaali kaudu huvipakkuvaks mitmekeelseks juurdepääsupunktiks kõigile, mitte ainult teadus- ja kunstiringkondadele. Sellest lähtuvalt kutsub komitee komisjoni üles parandama üldsuse teavitamist, et innustada inimesi osalema digitaalraamatukogu käivitamises, eelkõige pakkudes sisendit mitmekeelsete dokumentide näol. Kõigi Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide jaoks tuleks koostada teabevahetuskava, mis algaks projekti käivitamisega 2008. aasta novembris.

2.1.5

Massilisest digitaliseerimisest saab inimkonna ajaloo teetähis. Arutelu peaks seetõttu hõlmama sisu ja teabe valikut ning korraldust Euroopa tasandil. Komitee usub, et massilise digitaliseerimise tingimusi käsitlev laiaulatuslik arutelu peaks hõlmama teatud rahanduslikke, tehnilisi ja õiguslikke aspekte, mis osutuvad vajalikuks, kui pidada silmas edasiminekut kõigile avatud teadmistepõhise ühiskonna poole:

2.2.1

Arutelu kõnealuse projekti üle on siiani olnud spetsialistide pärusmaa, väljendades sidusrühmade (kultuuriasutuste, autorite, väljaandjate, raamatukogutöötajate jne) suurt huvi ning nende tõhusat osalemist komisjoni loodud kõrgetasemelises rühmas. Kui komisjon algatas 2005. aastal konsultatsiooni „i2010: digitaalraamatukogud” (9), saabus vaid 7 % vastustest eraisikutelt ning vaid 14 % ülikoolidelt. Üldsuse huvipuuduses ei ole midagi üllatavat — eriti arvestades arutelu ootamatut algust 2004. aasta lõpul pärast Google'i teadet laiaulatusliku digitaliseerimisprojekti kohta ning asjaolu, et küsimustik oli suunatud majanduslikele huvirühmadele, keda digitaliseerimisprojekt tõenäoliselt mõjutab.

2.2.2

Kuna Internetis tasuta kättesaadav teave, mille kulud makstakse suurel määral reklaamitulust, on muutunud tavaliseks, siis on üldsus tõenäoliselt segaduses digitaalraamatukogude pakutavate teenuste üle. Seega on kodanikuühiskonnal suurt vastutus — eriti noorema põlvkonna ees — osaleda teabe- ja hariduskampaanias, mis rõhutaks loovuse ning intellektuaalsete ja kunstiteoste väärtust ning vajadust neist lugu pidada.

2.2.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kõike endast sõltuvat, et kaasata kodanikuühiskond kultuuripärandi digitaliseerimise tulevikuarengusse. Kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamine on ülitähtis neljal peamisel põhjusel: et määratleda ühised digitaliseeritava teabe valiku kriteeriumid, pakkuda rahalist tuge, innustada kõiki osapooli ning edendada kaasavat teabeühiskonda.

2.2.4

Sel eesmärgil soovitab komitee, et 2008. aasta märtsis, st samal ajal prototüübi käivitamisega, avataks avalik foorum, kus antaks sõna tulevasi kasutajaid esindavatele ühendustele ning haridus-, kultuuri-, perega seotud ning ühiskondlik-ametialastele asutustele. Kodanikuühiskonna algatused on kasulikud mitmes etapis pärast projekti käivitamist 2008. aasta novembris ning hilisemates arenguetappides.

2.2.5

Arutelu peaks täiendama nõukogu järelduste lisas esitatud kava aastateks 2007–2010, et tagada digitaliseerimise jätkamine ja selle kasutusvõimaluste rikastamine. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab huviga üleskutset võtta ühendust kodanikuühiskonna kultuuridevahelise dialoogi platvormiga, mis on seoses digitaalraamatukogudega moodustamas kodanike võrgustikku.

2.2.6

Pärast kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aastat 2008 võib arutelu elavneda ning viia uue konsultatsioonini 2009. aastal. See peaks lubama kodanikuühiskonnal osaleda otsustamises pikaajaliste etappide üle, võttes arvesse Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava globaliseerumisajastul (10).

2.3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab Euroopa Parlamendi aruandes (11) tehtud ettepanekut, milles kutsutakse üles looma Euroopa digitaalraamatukogu juhtkomitee, mis koosneb Euroopa digitaalraamatukogu võrgustikus osalevatest kultuuriasutustest. Juhtkomitee hakkab juhtima projekti ning riiklike digitaliseerimiskavade koordineerimist. Nimetatud juhtkomitee ja kasutajaid esindavate organisatsioonide, eelkõige Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vahel peab algama viljakas dialoog.

2.3.2

Komitee tunnustab Euroopa Rahvusraamatukogude Direktorite Konverentsi tähtsat juhtrolli, mis toetub rahvusvahelistele kodifitseerimisstandarditele (bibliograafilised kirjed), ning kirjaliku materjali digitaliseerimisel saavutatud edumaad. Komitee innustaks nii piirkondliku ja riikliku kui ka Euroopa tasandi teisi riiklikke kultuuriasutusi osalema Euroopa digitaalraamatukogu võrgustiku poolses arhiivide, riiklike muuseumide ja audiovisuaalkeskuste varade koordineerimises, eriti 2007. aasta novembris loodud sihtasutuse raames.

2.3.3

Selles tähtsas küsimuses toetab komitee direktiivi 2001/29/EÜ rakendamist, mis kaitseb autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi infoühiskonnas, eriti seoses teoste reprodutseerimise ja levitamisega. Ent siiski puuduvad direktiivist digitaalajastul vajalikud elemendid: omanikuta teoste käsitlemine, digitaalkujul säilitamise menetlus, Internetis digitaalkujul loodud teoste staatus, lahendused teostele, mille tiraaž on lõppenud ja mida ei ole uuesti avaldatud.

2.3.4

Nimetatud direktiivis on sätestatud erandid eelkõige konkreetsetele reproduktsioonidele, mis on tehtud avalikult kasutatavate või haridusasutuste, muuseumide ja arhiivide raamatukogude poolt ning puuetega inimestele kasutamiseks. Kuna sellised erandid on vabatahtlikud, on nende kasutamine eri liikmesriikides erinev.

2.3.5

Komitee tunnistab, et paralleelselt nimetatud õigusliku olukorraga muudavad projekti keerukamaks muud tehnilised küsimused. Selles valdkonnas tervitab komitee komisjoni poolt tehniliste küsimuste lahendamisel mitme aasta jooksul tehtud tööd. Komitee toetab teadus- ja arendustegevuse seitsmenda raamprogrammi ja programmi eContentplus raames tehtud algatusi, eriti koostalitlusvõime ja digitaliseerimise oskuskeskustega seotud teadusuuringuid. Koostalitlusvõime ja mitmekeelsus — mehhanismid, mille kaudu on muuseumide, raamatukogude ja arhiivide infosisu kättesaadav ühelainsal veebilehel, on Euroopa digitaalraamatukogu peamised edutegurid.

2.3.6

Riiklikke ja piirkondlikke kodanikuühiskonna organisatsioone ja eriti riiklikke majandus- ja sotsiaalnõukogusid kutsutakse üles toetama vajalikke investeeringuid digitaliseerimisse igas liikmesriigis, et saavutada teabesisu kriitiline mass ja tagada mitmekesisus. Komitee soovitab liikmesriikidel kasutada struktuurifondide vahendeid; siinkohal on heaks näiteks Leedu.

3.1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee usub, et seda erakorralist otsustavat hetke digitaliseerimisprotsessis peab kasutama sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise võimsa tööriistana (13). Täpsemalt soovitab komitee võtta digitaalsisu ja juurdepääsuvahendite pakkumisel arvesse erinevate põlvkondade ootusi, et soodustada kontakte ning teabe edasiandmist. Pärast teismeliseiga saavad mittelugejatest harva lugejad. Seoses laialdase avaliku juurdepääsuga digitaalraamatukogule on infoühiskonna väljakutse muuta mittelugejad ja juhulugejad kasutajateks.

3.1.2

Kultuuriteoste ning eelkõige teadusalase teabe (14) digitaliseerimisel on elukestva õppe kontseptsiooni (15) valguses märkimisväärne potentsiaal teadmistele juurdepääsul. Kõnealune eesmärk tähendab muuhulgas vajadust kohandada õpetajate esialgne väljaõpe ja täiendkoolitus (16) vastavalt uuele olukorrale, et arvestataks teadmiste edasiandmise uut viisi.

3.1.3

Selle mehhanismi oodatav märkimisväärne mõju nõuab kasutajate ootuste ja harjumuste uurimist. Praeguses etapis on prioriteediks seatud kirjalik teabesisu (käsikirjad, raamatud, ülevaated ja käsiraamatud), millele on ette nähtud kolm peamist kasutusala: täistekstiotsing, Internetis kasutamine ning kasutamine võrgujuurdepääsuta (isiklik virtuaalne raamatukogu). Testima peaks uusi kasutusvõimalusi, näiteks kaastöövõimalusi, viitamisplatvorme, teabesisu hüpertekstilist täiendamist ning isegi multimeedia (heli, video või animatsiooni) lisamist. Sellised uued kasutusvõimalused ei ole kasulikud mitte üksnes ideede levitamiseks, vaid ennekõike nende taga olevate mõtteprotsesside arendamiseks.

3.1.4

Teiste mittekirjalike dokumentide osas on portaal Michael (Euroopa kultuurivarade mitmekeelne kataloog) alates 2007. aastast võimaldanud juurdepääsu muuseumide, raamatukogude ja arhiivide digitaalkogudele, mis varem olid hajutatud üle Euroopa. Seega on paljud kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud kultuuriasutused teinud kättesaadavaks oma kogude kirjeldused. Projekt hõlmas algselt Ühendkuningriiki, Prantsusmaad ja Itaaliat, kuid kaasab lõpuks viisteist muud liikmesriiki, pakkudes uusi kultuuriturismiteenuseid. Michael Culture nime all tuntud portaal on osa sihtasutusest, mis loodi 2007. aasta novembris kõikide projektis osalevate kultuuriasutuste ühendamiseks ja haldamiseks.

3.1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab kõigi võimaluste ja kasutusviiside väljaselgitamiseks luua kasutuse vaatluskeskus. Euroopa digitaalraamatukogu võlu ei seisne üksnes selle sisu rikkuses, vaid ka uute võimaluste levitamises teadmiste vahetamiseks ning avatuses uurimisteemadele. Komitee loodab hakata osalema Euroopa digitaalraamatukogu võrgustiku kasutajate töörühma töös.

3.2.1

Kooskõlas 2006. aasta juunis Riias tehtud ministrite avaldusega uute tehnoloogiate kohta kaasavas ühiskonnas tuleb hoolt kanda selle eest, et Euroopa digitaalraamatukogu ei suurendaks erinevusi Interneti tavakasutuse ning Interneti kasutamise vahel eakate inimeste, puuetega inimeste või haavatavate inimeste poolt. Hiljutistes ettevalmistavates arvamustes määratles komitee mõned meetmed, mis on mõeldud e-juurdepääsetavuse kindlustamiseks, kaasates ka Euroopa Sotsiaalfondi.

3.2.2

Kõikjal Euroopas asuvate raamatukogude, arhiivide ja muuseumide dokumentide digitaliseerimine ning Internetis kättesaadavaks tegemine on enneolematud vahendid puuetega inimeste juurdepääsu tagamiseks. Sellest hoolimata võivad seda juurdepääsu takistada keeruline kujundus, sobimatu formaat või ebapiisavad kaitsemeetmed.

3.2.3

2001. aasta direktiivis sätestatakse otsesõnu, et puuetega inimestele (nt pimedatele ja piiratud nägemisvõimega inimestele ning füüsiliste või vaimsete puuetega inimestele) võib teha erandeid autoriõiguste põhimõtetest.

3.2.4

Et tagada juurdepääs sellele kultuuripärandile, peavad tulevase Euroopa digitaalraamatukogu Interneti-portaal ning sellega seotud riiklikud portaalid olema algusest peale üles ehitatud viisil, mis võimaldab juurdepääsu puuetega inimestele spetsiifiliste tehniliste mehhanismide abil.

3.2.5

Kuigi oskajad võivad tihti piraatluse vastu kasutatavaid tehnoloogilisi kaitsemehhanisme vältida, on need tavakasutajate jaoks siiski tõhusad takistused. Sel eesmärgil soovitab komitee, et tehnilistes kaitsemeetmetes võetaks juurdepääsu ja koostalitlusvõime küsimusi arvesse alates ülesehitusetapist, et võimaldada puuetega inimeste poolt kasutatavate lugemisvahendite, näiteks kõnesüntesaatorite kasutamist digitaaltekstide lugemiseks.

3.3.1

2008. aasta sügisel alustab tööd portaal, mis koondab kaht miljonit teost, fotot ja kaarti, mille autoriõigused on vabad ning mis on Internetis kättesaadavad ja tasuta allalaetavad. See annab hindamatu panuse eelkõige haruldaste, väärtuslike ja lõppenud tiraažiga dokumentide osas. Pikas perspektiivis ei ole aga võimalik piirduda juurdepääsuga sellistele ajaloolistele dokumentidele, mis ei oma tähtsust tänapäeva seisukohast.

3.3.2

Euroopa digitaalraamatukogu algne missioon oli pakkuda kasutajatele autoriõigustega kaitsmata dokumentidega samas portaalis ka kaasaegseid ja hiljutisi dokumente, mille autoriõigused on veel kaitstud.

3.3.3

Komisjon lõi kõrgetasemelise ekspertrühma, et uurida hiljutistele dokumentidele juurdepääsu võimaldamise viise. Kõnealune komitee, mis koosneb kirjastuste, riiklike raamatukogude, audiovisuaalsektori töötajate ja arhiivide esindajatest, püüdis leida võimalusi vähendada „20. ja 21. sajandi musta auku” (18), mis on seotud autoriõigusega kaitstud teoste avaldamisel. Ekspertrühm koostas 2007. aasta aprillis ettepanekud juurdepääsu lihtsustamiseks omanikuta ja lõppenud tiraažiga teostele ning digitaalse säilitamise edendamiseks.

3.3.4

Laiale üldsusele kättesaadava massilise digitaliseerimise eesmärgi saavutamine tähendab uue majandusmudeli loomist, mis tagab õiglase jaotuse autorite, väljaandjate ja teenusepakkujate vahel. Interneti kasutajatel on õigus eeldada, et juurdepääs tasulisele teenusele on mõistliku hinnaga. Komitee innustaks avaldamisega seotud asutusi aktiivselt läbirääkimisi pidama ning lahendusi leidma (19). Väljaandjad, autorid ja müüjad vastutavad tarbijatele atraktiivse pakkumise tegemise eest, et toetada seda uut turgu ning vältida piraatluse ja võltsimise ohtu, austades samas eri osapoolte seisukohti.

3.3.5

Nende arvates võiks autoriõigusega kaitstud teoste puhul võimaldada autoriõiguse omanike nõusolekul kasutajatele juurdepääs lühiväljavõtetele või raamatute virtuaalse lehitsemise võimalus spetsiaalsete lehekülgede kaudu. Autoriõigusega kaitstud tervikdokumendile juurdepääsuks juhatataks Internetis surfaja eraettevõtjate juurde, sealhulgas tavapärasesse raamatukogude võrgustikku, kus neile pakutaks erinevaid mõistliku hinnaga valikuid, tunnustades nii vajadust tasustada autoriõiguse omanikke. Ekspertrühm innustab autoriõiguse omanikke selliseid uusi menetlusi kasutusele võtma.

3.3.6

Sellise mõistliku hinnaga tasulise teenuse toetamiseks on oluline, et liikmesriigid laiendaksid raamatute ja teiste väljaannete vähendatud käibemaksumäära elektroonilistele väljaannetele.

3.3.7

Et toetada avatumaid litsentse ning täiendada nii kättesaadavat kaasaegset teabesisu, soovitatakse hiljutises komitee arvamuses (20), et ühenduse tasandil tuleks tagada korralik kaitse autoritele ja kunstnikele, kes otsustavad lihtsustatud litsentsi kasuks. Nende töö tasuta kättesaadavaks muutmisel peaks neile andma ka tagatise seoses nende moraalsete õigustega ning pakkuma neile kaitset kuritarvitava kommertskasutuse vastu.

3.3.8

Komitee soovitab komisjonil näidata initsiatiivi ning töötada välja uued litsentsid, et lõpuks lahutada digitaalkujul avaldamise õigused üksnes paberil avaldamise õigustest.

3.3.9

Komisjon viis 2007. aastal läbi riiklike õiguste võrdleva süvauuringu (21) autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitleva direktiivi (22) riiklikku seadusandlusesse ülevõtmise kohta. Komitee uurib lähemalt aruandes tehtud järeldusi eesmärgiga parandada üleeuroopalist ühtlustamist.

3.4.1

Seistes 21. sajandi alguses silmitsi Internetis leiduva konkreetsete viideteta ja kaheldava autentsusega teabe vooga, on Euroopa projekti trumbiks teabesisu valik, et tagada objektiivsus ning pluralism, samuti teabe korraldus, selle liigitamine ja vormingu standardimine, mis säilitab selguse teabe ülikülluses. Võime vastata kasutajate küsimustele ja nende otsingutele osavalt, kvaliteetselt ja pädevalt sõltub otsingumootorite arendamisest koos digitaalteabe parema kooskõlastamisega Euroopa tasandil.

3.4.2

Seoses juurdepääsuga korrastatud kogudele rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võimalikku kasu 2007. aasta märtsis käivitatud prototüübi (Prantsusmaa, Ungari ja Portugali asutuste ühine ettevõtmine) testimisest. See ekspertide poolt kontrollitud Euroopa raamistik on Euroopa digitaliseerimiskorpuse alus ning aitab kaasa Euroopa digitaalraamatukogu järgmisele etapile. Lisaks on prototüüp avatud kõigile otsingumootoritele ning see peaks otsinguid lihtsustama, kasutades küsimustiku standardmudeleid, et surfajad saaksid oma soovi väljendada ja suunata.

3.5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab selle mitmekeelse raamatukogu (23) kui kultuurilise mitmekesisuse säilitamise ja rakendamise põhilise vahendi ainulaadset rolli maailmaareenil. Arvestades Euroopa väljapaistvat kultuuripärandit ning suurt panust sisusse, peab Euroopa täitma teabe digitaliseerimisel maailmatasemel olulist rolli, kooskõlas kultuurilist mitmekesisust käsitleva UNESCO konventsiooniga. Tänu Euroopa keelte ülemaailmsele levikule osutub juurdepääs kasulikuks nii eurooplastele kui ka mitteeurooplastele, kes otsivad juurdepääsu maailmapärandile ning nende enda kultuuri allikatele Euroopas.

3.5.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab, et Euroopa digitaalraamatukogu arendamise etapis pärast 2010. aastat annetaks iga liikmesriik valiku kirjandusteoseid teistes keeltes, et aidata kaasa Euroopa kultuurilise identiteedi edendamisele ning arvestada mitmekesisusega.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab toetada avalike raamatukogude rolli ülemaailmsele süsteemile kohaliku juurdepääsu kindlustamise vahendina. Kultuuriväärtuste ringlus on omandanud ülemaailmse ja multimodaalse mõõtme, mis toimib hästi juhul, kui avalikkusel on sellele märkimisväärsele ressursile juurdepääsuks vajalikud materiaalsed vahendid. Avalikud raamatukogud on kohalikud kultuurirajatised, mis siiani pakuvad suurimale hulgale inimestele võrdset juurdepääsu. Raamatukogudel peab säilima roll mittemateriaalse teabesisu kättesaadavaks muutmisel, et tagada sotsiaalne kaasatus.

4.2

Autorist raamatumüüja kaudu lugejani viivas ahelas on laenutusraamatukogud ning multimeediaraamatukogud tõestanud oma väärtust korrastatud teabe edasiandmisel ning avalikkusele kultuuritoodetele juurdepääsu pakkumisel. Raamatukogud peavad jätkama selle rolli täitmist mittemateriaalse teabesisu osas. Seetõttu on kohane toetada konkreetseid lepinguid või litsentse, mis soodustavad teabelevitamise ülesande täitmist nende asutuste poolt, rikkumata seejuures tasakaalu (24).

4.3

On oluline, et riiklike kultuuriasutuste avaliku teabe digitaliseerimine toimuks konsulteerides kohalike raamatukogude ja arhiivikeskustega. Autoriõigusega kaitsmata teabesisu puudutavate otsuste langetamisel peab arvesse võtma laenutusraamatukogude kasutajate, st mittespetsialistidest üldsuse ootusi, austades üldsuse mitmekesisust.

4.4.1

Laenutusraamatukogud ostavad materjale (raamatuid, laserplaate, noote, keeleõppematerjale jne) ning muudavad need oma kasutajatele piiratud ajaks kättesaadavaks tasuta või minimaalse summa eest, tagades, et raha ei takistaks süstemaatiliselt nendele juurdepääsu. Mittemateriaalse teabesisu jaoks mõeldud uus majandusmudel peab vastama raamatukogude ja multimeediaraamatukogude kasutajate ootustele ning peab olema kohandatud nende harjumustele. Lisaks on laenutusraamatukogud kultuurilise teabesisu hulgiostjad ning neil on otsene ülevaade ajakohastatud teabe ning kultuuriliste ja tehniliste toodete üle. Laenutusraamatukogusid tuleb kaasata sellise uue majandusmudeli määratlemisse.

4.4.2

Mittemateriaalse, eriti digitaliseerimise tulemusena tekkinud teabesisu levikul ei tohi takistada laenutusraamatukogudel täita oma harivat rolli. Digitaliseeritud teabesisu leviku tehnilised ja majandusmudelid peavad seetõttu arvesse võtma laenutusraamatukogude rolli ning võimaldama neil seda rolli edasi täita nii sisevõrgu (intraneti) kontekstis kui ka osana laenutusteenusest raamatukogu kasutajatele.

4.5.1

Laenutusraamatukogud peaksid olema võimelised tagama oma kasutajatele kohaliku juurdepääsu mittemateriaalsele teabesisule sisevõrgu (intraneti) kaudu samamoodi kui materiaalsele teabesisule, st arvutitöökohtade, printerite, tarkvara, kiirete ühenduste, abi ja koolitusega. Raamatukogutöötajate alus- ja jätkukoolituses ning nende töökorralduses peab nüüdsest võtma arvesse mittemateriaalset teabesisu.

4.6.1

Koolituse ja teabeta kipub üldsus pidama personaalarvuteid, mis on kodudes järjest tavalisemad seadmed, multimeediameelelahutuse allikaiks, tundmata Internetis kättesaadavaid kultuuri-, haridus-, koolitus- ja teabeallikaid. Samamoodi nagu laenutusraamatukogud korraldavad üritusi, et aktiivselt tutvustada raamatuid ja lugemist kõigile vanuserühmadele, peavad nad hakkama vastutama ka koolituse ja ürituste eest mittemateriaalse teabesisu vallas.

25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/52

1.1

Komiteel on hea meel vastata komisjoni asepresidendi ja transpordivolinik Jacques Barrot' taotlusele koostada arvamus teemal „Energialiikide kombinatsioon transpordis”, olles veendunud vajaduses luua alus jätkuvale dialoogile komisjoni ning organiseeritud kodanikuühiskonda esindava komitee vahel.

1.2

Komitee nõustub kevadise Euroopa Ülemkogu järeldustega, milles rõhutati järgmiseid prioriteete:

1.3

Poliitilised suunised kõige sobivama energialiikide kombinatsiooni määratlemiseks peavad seega tuginema nimetatud prioriteetidele. Sama lähenemist rakendas komisjon oma teatises kütuse eesmärkide kohta aastateks 2001–2020.

1.4

Ehkki komitee on seisukohal, et nafta jääb veel paljudeks aastateks peamiseks transpordikütuseks ja maagaas (samuti taastumatu loodusvara) võib sellele lisanduda või naftal põhinevaid tooteid osaliselt asendada, peab komitee siiski äärmiselt oluliseks suurendada märkimisväärselt vesiniku tootmise ja kasutamise ning teise põlvkonna agrokütuste kohta läbiviidavate teadusuuringute rahastamist. Sellest tulenevalt tervitab EMSK komisjoni 9. oktoobril 2007 vastu võetud otsust toetada ühist tehnoloogilist algatust ajavahemikus 2007–2013 ühe miljardi euroga. Komitee ühineb vesiniku kasutamist uurivate ettevõtete ja teaduskeskuste taotlusega, mille kohaselt nõukogu ja Euroopa Parlament peaksid ettepaneku vastuvõtmise protsessi kiirendama.

1.5

Elanikkonna kasvav mure kliimamuutuste pärast ning maailma keskmise õhutemperatuuri tõusust tingitud ohud (ilma erimeetmeid võtmata võib tõus ulatuda vahemikuni 2–6,3 °C) näitavad selget vajadust tugevdada kõiki sobivaid meetmeid atmosfääri paisatud kasvuhoonegaaside heitmete negatiivsete mõjudega võitlemiseks. EMSK tunnustab Euroopa Keskkonnaagentuuri tööd ning olulist panust õhusaaste vastu võitlemiseks võetud meetmete tõhususega seotud andmete ja teabe levitamisel.

1.6

EMSK nõustub 28. juuni 2007. aasta keskkonnanõukogu järeldustega ning toetab ettepanekut, mille kohaselt komisjon vaataks kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi läbi, võttes arvesse järgmisi määratletud prioriteete:

1.7

Vahendeid nimetatud eesmärkide saavutamiseks otsitakse kõigis transpordisektorites ning peamised Euroopa agentuurid on oma jõupingutused ühendanud, et jõuda mõne aasta jooksul praktiliste tulemusteni. Üha enam kasvuhoonegaase tekitava õhutranspordisektori puhul otsustati rakendada saastekvootide sertifikaatide süsteemi, mis võimaldab uute kütuste arendamist hoogustada. Mõned ettevõtted juba uurivad võimalusi agrokütuste kasutamiseks, kuna vesiniku kasutamise kohta saadud tulemused on alles osalised ning vesinikul põhinevad alternatiivid tulevad kõne alla pikas perspektiivis. Suurte laevamootorite puhul on üleminek madalama süsinikusisaldusega kütusesegudele lihtsam, samas kui raudteesektoris aitaks elektri ja taastuvate energiaallikate arendamise kombineerimine raudtee keskkonnasõbralikkust veelgi suurendada.

1.8

Parim kütus on säästetud kütus. EMSK arvates tuleks sobivaima energialiikide kombinatsiooni määratlemine üha enam viia ühenduse poliitika tasandile. Valiku tegemisel tuleb arvestada kõigi eespool nimetatud teguritega ning eelkõige Euroopa kodanike tervise ja heaolu ja meie planeedi tulevikuga. Nimetatud prioriteet peab pidevalt kajastuma maksupoliitikas ja -soodustustes, soovitustes ja eeskirjades, et toetada kõige keskkonnasõbralikumaid ja majanduslikult jätkusuutlikumaid lahendusi. Säästa tuleb nii, et see soodustaks ühistransporti, alternatiivseid transpordivahendeid ning sellist majandus- ja sotsiaalpoliitikat, mis hoogustab isikute liikuvust ja vähendab kaupade asjatut liikumist.

1.9

EMSK on veendunud, et transpordi tulevik seisneb kütuste süsinikusisalduse järk-järgulises vähendamises, kuni jõutakse saastevabade kütusteni. Vesiniku (H2) tootmine taastuvenergiast (nt biomass, fotolüüs, termodünaamiline või fotogalvaaniline päikeseenergia, tuule- või vee-energia) on ainus võimalus, mis ei jää üksnes ökoloogilise utoopia tasemele. Vesiniku kasutamine energiasalvestajana võimaldab sobitada loomult perioodilise energiavarustuse (öö/päev, aastatsükkel jne) vahelduva ja erinevalt jaguneva energianõudlusega.

1.10

Põletus- ja veojõutehnoloogiate arendamine on hoogustanud hübriidsõidukite levimist. Kõige sobivam lahendus heitmete vähendamiseks paistab olevat täieliku elektrilise veojõu kasutamine, mille puhul elektrit toodetakse taastuvatest energiaallikatest, või maagaasi ja vesiniku hübriidkasutus — seda vähemalt seni, kuni need on laialdaselt kättesaadavad. Teise vahevariandina võiks kasutada madala vesinikusisaldusega vesiniku ja metaani segu. Antud meetod tähistaks esimest sammu vesiniku kasutuselevõtul liikluses.

1.11

Vesiniku kasutamine transpordi jaoks kohandatud energiaallikana on vaatamata tänastele piirangutele tuleviku väljakutse. Osaliselt või täielikult vesinikul töötavad sõidukid võivad tegelikkuseks saada juba mõne aasta pärast, ent seda tingimusel, et riikliku ja Euroopa poliitika kujundajad jätkavad sellealaste uuringute toetamist. Antud kontekstis on lootustandvad keskkonnasäästliku linnatranspordi projekti (Clean Urban Transport for Europe — CUTE) tulemused.

1.12

Nagu ka varem seoses energiatõhususega kinnitatud, on komitee seisukohal, et kõige kasulikum oleks luua veebiportaal, mille kaudu ülikoolide uurimused ning riikliku, piirkondliku ja linna tasandi katsed jõuaksid laiema publikuni ning eelkõige kohalike omavalitsusteni. Komitee leiab, et optimaalse energialiikide kombinatsiooni saavutamiseks on vaja optimaalset kombinatsiooni transpordis, tõstes süsivesinike tõhusust ja pöörates rohkem tähelepanu transpordi prioriteetidele. Seni kuni ei saa veel arvestada vesiniku tõhusa tootmisega, ei saa elektri tootmist taastuvatest energiaallikatest edasi lükata. Transport seisab silmitsi väljakutsega kasutada järjest rohkem elektrit niipea kui võimalik ja kõikjal, kus võimalik.

1.13

EMSK rõhutab kodanikuühiskonna teavitamise ja kaasamise olulisust, kuna kodanikuühiskonna käitumismustrid aitavad kaasa tarbimise vähendamise eesmärgi saavutamisele ning toetavad teadus- ja uuendustegevust puhtamate, säästvamate kütuste väljatöötamiseks. Need valikud tuleb viia Euroopa ja riikliku tasandi poliitikasse, tuues esile lisaväärtuse, mis saavutatakse tänu liikmesriikide koostöövõimele ja ühtekuuluvusele. See tähendab muu hulgas ühiste väärtuste ja Euroopa sotsiaalmudeli toetamist ning selle kaudu keskkonnavarade, ühenduse kodanike ning ELis elavate ja töötavate inimeste tervise ja julgeoleku kaitset ja kogu inimkonna elutingimuste arvessevõtmist.

2.1

Komisjoni asepresident ja transpordivolinik Jacques Barrot palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada arvamus teemal „Energialiikide kombinatsioon transpordis”.

2.2

Komitee jagab transpordivoliniku muret kütusevarude lõppemise üle ning nõustub seisukohaga, et on vaja edendada teadustegevust võimalike lahenduste leidmiseks transpordipoliitikas ja võtta meetmeid vastavate kütuste suhtes.

2.3

See on ELi energiastrateegia keskne teema, kui arvestada väljakutseid, millega EL täna vastamisi on: vastavus Kyoto protokolli eesmärkidele, toimuvad kliimamuutused, vajadus vähendada energiasõltuvust kolmandatest riikidest, Lissaboni strateegia elluviimine, transpordi valge raamatu eesmärkide saavutamine, intermodaalsuse edendamine ja energiatõhusus.

2.4

2001. aastal avaldatud teatises kütuse eesmärkide kohta aastateks 2001–2020 juhtis komisjon tähelepanu vajadusele tegeleda kütusesegude küsimusega, seades mitmeid eesmärke sellistele kütustele, mis ei põhine naftal. Komisjon pidas tollal järgmist stsenaariumi võimalikuks ja sobivaks:

2.5

EMSK tervitas kõnealust teatist ja leidis omaalgatuslikus arvamuses (1), et maagaasi (2) arendamine, teraviljal põhinevate kütuste uurimine ning praegu turul olevate kütuste energiatõhususe parandamine on sobivaimad viisid energiavarustuse mitmekesistamiseks ning samuti kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks.

3.1

Üha rohkem teadlasi on jõudnud järeldusele, et kasvuhoonegaaside heitmed avaldavad otsest mõju kliimale. 20. sajandil on keskmine temperatuur tõusnud ligikaudu 1 °C võrra ning kasvuhoonegaaside heitkoguste globaalseid suundumusi käsitlevate kliimamudelite alusel ennustatakse, et keskmine temperatuur võib maailmas tõusta 2 °C kuni 6,3 °C võrra, mis mõjutaks katastroofiliselt ilma, merepinna taset, põllumajandustoodangut ning muud majandustegevust.

3.2

28. juunil 2007 Luxembourgis toimunud keskkonnanõukogul rõhutati uuesti kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi olulisust ning nõustuti komisjoni ettepanekuga programmi läbivaatamiseks keskpikas perspektiivis, tõstes esile nelja peamist prioriteeti: võitlus kliimamuutustega, bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine, saaste negatiivsete tervisemõjude vähendamine ning loodusvarade säästva kasutamise ja säästva jäätmehoolduse soodustamine.

3.3

Keskkonnanõukogu kinnitas integreeritud kliima- ja energiapoliitika strateegia ning märkis, et on vaja alustada läbirääkimisi ülemaailmse kokkuleppe saavutamiseks enne 2009. aastat (lepingus käsitletaks perioodi pärast 2012. aastat). 27. septembril 2007 New Yorgis korraldatud kõrgetasemelisel kohtumisel tõdes Euroopa Ülemkogu eesistuja José Sócrates: „ÜRO kliimamuutuste protsess on sobiv foorum tulevase ülemaailmse tegevuse arutamiseks. 2007. aasta lõpus toimuv Bali tippkohtumine (3) on justkui teetähis. Meie ootuseks on, et rahvusvaheline üldsus koostaks ambitsioonika läbirääkimiste kava ülemaailmse ja ulatusliku kokkuleppe saavutamiseks kliimamuutuste osas”. Alles oktoobris oma osalemist kinnitanud Ameerika Ühendriikide kohalolek ja nende hääl lõpliku resolutsiooni toetuseks on märkimisväärselt suurendanud tippkohtumisel vastu võetavate otsuste kaalu, kui arvestada Ameerika Ühendriikide majanduslikku olulisust ja vastutust kasvuhoonegaaside heitkoguste osas.

3.4

Keskkonnanõukogu rõhutas, et nii keskkonna- kui ka energiakulud tuleb hindadele sisse arvestada, et tagada pikas perspektiivis jätkusuutlik poliitika. Sama oluline on kasutada keskkonnapoliitikas senisest rohkem turupõhiseid vahendeid, sealhulgas eri liiki makse ja saastesertifikaate, millel on keskkonnale kasulik mõju. Ökoloogiline uuendustegevus tuleks kiiresti ja ulatuslikult integreerida kõigi asjakohaste ELi poliitikate mõjuhinnangutesse ning tagada rahaliste vahendite laialdasem ja tõhusam kasutamine, seda eelkõige kütuse- ja energiatarbimisega seotud valdkondades.

3.5

29. juunil 2007 võttis komisjon vastu rohelise raamatu kliimamuutustega kohanemise kohta. Rohelist raamatut esitledes tegi ELi keskkonnavolinik Stavros Dimas ettepaneku mitmete praktiliste ja viivitamatute meetmete võtmiseks juba ilmnenud kliimamuutustega kohanemiseks. Tekstis tuuakse välja sellised probleemid nagu näiteks temperatuuritõus, üleujutused ja paduvihmad põhjas, põud ja kuumalained lõunas, ohustatud ökosüsteemid ning uued haigused.

3.6

Energiavoliniku Stavros Dimase sõnul on mitmed Euroopa tööstussektorid vastamisi valikuga: „kohane või sure”. Põllumajandus-, turismi- ja energiasektori jaoks oleksid tagajärjed pöördumatud ning vaja on kiiresti tegutseda, et piirata tulevasi majandus-, sotsiaal- ja inimkulusid.

3.7

Dokumendis pakutakse välja mitmeid praktilisi lahendusi: heitvee vähendamine, kraavide ja üleujutustõkete ehitamine, uute viljakaitsemeetodite väljatöötamine, kliimamuutustest enim mõjutatud elanikkonna kaitsmine, meetmete võtmine bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. ELi riikide kõige olulisemaks eesmärgiks on aga endiselt süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine.

4.1

2007. aasta kevadel kohtunud Euroopa Ülemkogu arutas energia- ja kliimaküsimusi ning tegi ettepaneku võtta vastu integreeritud kliima- ja energiapoliitika, mis nimetati absoluutseks prioriteediks. Samuti rõhutati, kui oluline on saavutada strateegiline eesmärk hoida maailma keskmise õhutemperatuuri tõus alla 2 °C tööstusrevolutsioonieelse tasemega võrreldes.

4.2

Euroopa energiapoliitikas määratletakse selgelt strateegia, mis tugineb kolmele sambale:

4.3

Transpordipoliitika osas märgiti järgmist: „Euroopa Ülemkogu rõhutab tõhusa, turvalise ja jätkusuutliku Euroopa transpordipoliitika vajalikkust. Antud kontekstis on oluline jätkata tegevust Euroopa transpordisüsteemi keskkonnasuutlikkuse suurendamiseks. Euroopa Ülemkogu märgib Euroopa Komisjoni käimasolevat tööd transpordi väliskulude hindamiseks ja nende arvessevõtmiseks”. 21.–22. juunil kohtunud Euroopa Ülemkogu võttis teadmiseks komisjoni kavatsuse esitada hiljemalt 2008. aasta juuniks mudel, mille abil hinnata kõikide transpordiliikide väliseid kulusid ja kaardistada edasised sammud vastavalt Eurovignette'i direktiivile, laiendades kohaldamisala näiteks linnapiirkondadele ja kehtestades teemaksu igat tüüpi sõidukitele ja infrastruktuuridele.

5.1

Transpordi osakaal kogu Euroopa energiatarbimises on praegu 32 % ning transport põhjustab 28 % kogu süsinikdioksiidi heitkogusest (4). Transpordisektorit peetakse 90 % ulatuses vastutavaks heitkoguste suurenemise eest aastatel 1990–2010 ning üheks peamiseks põhjuseks, miks Kyoto eesmärgid jäävad saavutamata. Komisjoni hinnangul suureneb reisijatevedu maanteedel 19 % võrra, kusjuures maanteetranspordis nähakse ette üle 50 %-list kasvu.

5.2

Teine hüppelise kasvu läbi teinud sektor on õhutransport, mille põhjustatud heitkogused kasvasid ajavahemikus 1990–2004 koguni 86 % võrra ning mis tekitab tänapäeval veidi rohkem kui 2 % kogu maailma heitkogustest.

5.3

Aruandes TERM 2006 (Transport and Environment Reporting Mechanism) (5) jõutakse järeldusele, et transpordisektoris 2006. aastal tehtud edusammud on endiselt ebapiisavad. Aruandes on vaatluse all 2001. aastal vastu võetud transpordi valge raamatu vahekokkuvõte, mis võib kaasa tuua nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid vastavalt sellele, kuidas dokumenti riiklikul ja piirkondlikul tasandil tõlgendatakse. Euroopa Keskkonnaagentuur leiab, et keskkonna osas on vahekokkuvõtte rõhuasetus nihkunud transpordinõudluse juhtimiselt praeguste negatiivsete kõrvalmõjude vähendamisele. See tähendab, et transpordinõudluse kasvu ei määratleta eraldi ühena transpordisektori peamistest keskkonnateguritest. Liigsest transpordi infrastruktuurist tulenevad sellised peamised probleemid nagu näiteks kliimamuutused, müra ja maastike killustatus, mille leevendamiseks on transpordinõudluse juhtimine endiselt vajalik. Selles mõttes on valge raamat puudulik.

5.4

Teine oluline aruandes käsitletud punkt on seotud transporditoetustega, mis ulatuvad ELis ligikaudu 270–290 miljardi euroni. Peaaegu pool sellest kulutatakse maanteetranspordile, mis on üks keskkonnavaenulikumaid transpordiliike. Transport tekitab mitmeid keskkonnaprobleeme, nagu kliimamuutused, õhusaaste ja müra, ent samal ajal toetatakse sektorit märkimisväärselt. Maanteetransporti toetatakse aastas 125 miljardi euroga, millest suurem osa läheb infrastruktuuri toetuseks eeldusel, et maanteemakse ei loeta infrastruktuuri rahastamiseks. Kliimat kõige otsesemalt mõjutavat transpordiliiki — õhutransporti — toetatakse märkimisväärsete maksusoodustuste kaudu, eelkõige vabastamisega kütuse- ja käibemaksu maksmisest, mis ühe aasta kohta oleks kokku umbes 27–35 miljardit eurot. Raudteetransporti toetatakse aastas 73 miljardi euroga ning raudtee saab kõige enam kasu teistest eelarvest eraldatavatest toetustest. Veetranspordi toetuseks on ette nähtud 14–30 miljardit eurot. (Euroopa Keskkonnaagentuur: Size, structure and distribution of transport subsidies in Europe (Transporditoetuste suurus, struktuur ja jagunemine Euroopas)).

5.5

Aruandes „Euroopa Ühenduse iga-aastane kasvuhoonegaaside inventuur 1990–2005 ja inventuuriaruanne 2007” esitatakse järgmised andmed:

Maanteetranspordist tulenevad süsinikdioksiidi heitkogused vähenesid ajavahemikus 2004–2005 0,8 % võrra (6,0 miljonit tonni CO2 ekvivalenti).

6.1

Euroopa Liit sõltub oma energiavajaduse katmisel enam kui 50 % ulatuses imporditud energiast, millest 91 % moodustab nafta. Kui seda tendentsi oluliselt ei muudeta, kasvab sõltuvusnäitaja 2030. aastaks 73 %-ni. Nii nõukogu, Euroopa Parlament kui ka komisjon ise on mitmel korral antud mureküsimust esile toonud ning rõhutanud vajadust võtta meetmeid võimalikult suure energiasõltumatuse saavutamiseks.

6.2

Euroopa Parlament märkis oma 15. veebruari 2007. aasta resolutsioonis energiahinna tõusu makromajandusliku mõju kohta (6), et transpordisektor kasutab 56 % kogu ELis tarbitud naftast. Resolutsioonis tehti ettepanek viia ellu ELi strateegia, mille kohaselt fossiilkütustest loobutakse täielikult. Ettepanekut toetati väitega, et „transpordikütuse varusid on võimalik täiendada, lihtsustades maagaasil või kivisöel põhinevate ebatraditsiooniliste õli- ja vedelkütuste tootmist paikades, kus see on majanduslikult otstarbekas”. Lisaks soovitas Euroopa Parlament vastu võtta transpordi energiatõhusust käsitlev raamdirektiiv ning ühtlustada sõiduautodele kohaldatavad õigusaktid, sealhulgas võtta kasutusele kogu ELis kehtiv sõidukite ühtlustatud maksustamine süsinikdioksiidi heitkoguste alusel, mis hõlmaks nii sõidukite tähistamist kui ka maksusoodustusi energiaallikate mitmekesistamiseks. Lõpetuseks ärgitas Euroopa Parlament arendama väheste süsinikdioksiidi heitkogustega sõidukeid, mis kasutaksid teise põlvkonna biokütuseid ja/või bio-vesinik kütuseid (biomassist saadud vesinik).

6.3