19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/1

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 158;

—

võttes arvesse nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (1);

—

võttes arvesse nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrust (EMÜ) nr 2081/93, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2052/88 struktuurifondide ülesannete ja tõhususe kohta ning nende tegevuse kooskõlastamise kohta teiste struktuurifondide ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (2);

—

võttes arvesse nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrust (EMÜ) nr 2082/93, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (3);

—

võttes arvesse nõukogu 24. jaanuari 2000. aasta määrust (EÜ) nr 214/2000, mis käsitleb ühenduse rahalist toetust Rahvusvahelisele Iirimaa Fondile (4);

—

võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2236/2002, mis käsitleb ühenduse rahalist toetust Rahvusvahelisele Iirimaa Fondile (2003–2004) (5);

—

võttes arvesse nõukogu 26. mai 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1105/2003, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (6);

—

võttes arvesse nõukogu 24. jaanuari 2005. aasta määrust (EÜ) nr 173/2005, millega muudetakse seoses PEACE programmi kehtivuse pikendamisega ja uute kulukohustuse assigneeringute andmisega määrust (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (7);

—

võttes arvesse nõukogu 24. jaanuari 2005. aasta määrust (EÜ) nr 177/2005, mis käsitleb ühenduse rahalist toetust Rahvusvahelisele Iirimaa Fondile (2005–2006) (8);

—

võttes arvesse nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1968/2006, mis käsitleb ühenduse rahalist toetust Rahvusvahelisele Iirimaa Fondile (2007–2010) (9);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta (10);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Eriprogramm rahu ja leppimise saavutamiseks Põhja-Iirimaal” (KOM(1994)0607);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Aruanne Rahvusvahelise Iirimaa Fondi kohta nõukogu määruse (EÜ) nr 177/2005 artikli 5 alusel” (KOM(2006)0563);

—

võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 7/2000, mis käsitleb Rahvusvahelist Iirimaa Fondi ning eriprogrammi rahu ja leppimise saavutamiseks Põhja-Iirimaal ja Iirimaa piiriäärsetes maakondades (1995–1999), koos komisjoni vastustega (lõige 58) (11);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi regionaalarengukomisjoni 20. novembril 2007. aastal korraldatud avalikku kuulamist programmi PEACE hindamise ja tulevikustrateegiate kohta;

—

võttes arvesse Põhja-Iiri töörühma (TFNI), mis loodi pärast komisjoni presidendi hr Barroso visiiti Belfasti 2007. aasta mais;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A6-0133/2008),

A.

arvestades, et nõukogu määruste (EÜ) nr 1105/2003 ja 173/2005 alusel rahastatud ELi programmide PEACE I ja II eesmärk oli tagada rahu ning need sisaldasid kahte põhielementi: rahust tulenevate võimaluste kasutamine ning konflikti ja vägivalla pärandiga tegelemine;

B.

arvestades, et ELi osalemisel programmides PEACE oli ja on suur positiivne väärtus ning ELi seotus selliste rahuloome projektidega näitas lisaks rahastamisvahendi loomisele ka ELi olulisust erapooletu organina, kellel on programmi kavandamiseks vajalikud teadmised ja pikaajaline visioon;

C.

arvestades, et leppimine toimub erinevatel tasanditel, ja arvestades, et seda tuleb aktiivselt õhutada, kuid selleks ei saa kedagi sundida (12);

D.

arvestades, et rahuloome ja leppimine on oma olemuselt riskantsed, kuid on olulised poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete probleemide ületamiseks piirkonnas, ning arvestades, et usalduse suurendamise projektidele tuleks seetõttu jätta nende käivitamiseks ruumi katsetusteks ja uuendusteks;

E.

arvestades, et Põhja-Iirimaa konflikt tekitas eraldatud kogukonnad, tuues kaasa sügava sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise lõhe;

F.

arvestades, et kontaktide ja usaldusloome tulemusel võivad negatiivsed vaated muutuda ning vastastikuse mõistmise edendamine noorte seas aitab tulevastel liidritel mõista mõlema kogukonna ajalugu ja kultuuri;

G.

arvestades, et kohalike kogukondadega partnerluses töötades läheb võib-olla rohkem aega, kuna kaasatud on rohkem osalejaid ja menetlusi, kuid on ilmselge, et sellest tõusev lisatulu on ülioluline, kuna delegeerimine juhtimise madalamale tasandile ja osalustaseme tõstmine suurendavad teadlikkust nii programmidest kui ka EList;

H.

arvestades, et varem tõrjutud rühmadele ja inimestele, keda konflikt ja vägivald on tõsiselt mõjutanud, on programmid PEACE andnud võimaluse aidata kaasa aktiivsele rahuloomele; arvestades, et projektid programmide PEACE raames on rakendatud ühiskonna kõige tõrjutumate osade teenistusse, töötades välja tegevusi üksikisikute ja rühmade, näiteks konfliktiohvrite, vanurite ja kaitsetute, puudega inimeste, koduvägivalla ohvrite, endiste vangide ja töötute noorte jaoks (13);

I.

arvestades, et paljud rahuloome ja leppimise projektides töötanud inimesed tegid seda vabatahtlikult;

J.

arvestades, et eluliselt tähtis on jätkata rahuloome programmide – eriti nende, mis hõlmavad kogukonna ja vabatahtlike rühmi – rahalist toetamist, kui PEACE'i rahastamine lõppeb;

K.

arvestades, et vabatahtlike sektor ja kogukonna sektor on tuntud oma saavutuste tõttu sotsiaalse allakäigu ja puuduse vastases võitluses ning asuvad sobival positsioonil, et töötada välja ja pakkuda kohapealseid teenuseid ühiskonnas kõige ebasoodsamas olukorras olijatele, ning arvestades, et naistel on rahuloomes väga positiivne roll;

L.

arvestades, et programmide PEACE raames on uute ettevõtete loomisega aidatud kaasa majandusprojektide väljatöötamisele mahajäänud piirkondades;

M.

arvestades, et paljude PEACE II all rahastatud kogukondlike ja vabatahtlike algatuste töö jätkub, osutades hädavajalikke kogukondlikke teenuseid eelkõige tõrjutud rühmadele, ja need algatused ootavad rahastamise kinnitamist, et nad saaksid jätkata nimetatud teenuste osutamist;

N.

arvestades, et programmide PEACE raames antud toetusest tuleneva majandusarengu üks aspekte oli see, et sellest said kasu nii linna- kui ka maapiirkonnad;

O.

arvestades, et rahastamine Rahvusvahelise Iirimaa Fondi (IFI) raames on sageli täiendav ja et mõlemad programmid, IFI ja PEACE, võimaldasid projektidel jõuda sellisele tasemele, kus neil tekkis juurdepääs ELi muule rahastamisele, nagu Interreg;

P.

arvestades, et paljud meetmed PEACE'i allprogrammides, IFI programmides ja Interregi algatuses olid suurel määral sarnased ning teatavates valdkondades dubleeriti tegevusi mõningal määral;

Q.

arvestades, et vastutus ja läbipaistvus, osalus, kõikide inimeste üksteisest sõltumise tunnistamine, ebavõrdsuse edukas kaotamine, mitmekesisuse edendamine ja tähelepanu pööramine sotsiaalselt kaitsetutele rühmadele ning võrdsetele võimalustele on rahuloome ja leppimise olulised osad;

R.

arvestades, et ohvrite ja üleelanute ajutise voliniku (Interim Commissioner for Victims and Survivors) aruandes (14) sedastati, et ohvrite ja üleelanute toetusgrupid on sõltuvad PEACE'i ühekordsest rahastamisest ning tuvastati selgusetus ohvrite ja üleelanute projektide jätkumise osas siis, kui PEACE'i rahastamist enam ei toimu, ning arvestades, et Põhja-Iirimaa pea- ja asepeaminister on hiljuti nimetanud neli uut ohvrite volinikku;

S.

arvestades, et inimõiguste kaitse ja edendamine on rahuloome ja konfliktijärgsete ühiskondade taastamise lahutamatu osa,

1.

rõhutab, et kohalike volituste suurendamine on oluline osa rahuloomest ning et kodanikuühiskonna osalus parandab poliitika kujundamist ja ühiskonna juhtimist;

2.

juhib tähelepanu sellele, et mitmesuguste rakendusmehhanismide väljatöötamine koos vabatahtlike sektori, valitsusväliste organisatsioonide ja kohalike asutustega on andnud laialdasi kogemusi ELi rahaliste vahendite kasutamisel; loodab, et selliseid altpoolt tuleval algatusel põhinevaid mehhanisme võib kasutada teiste rahastamisprogrammide rakendamisel;

3.

väljendab rahulolu panusega, mille PEACE'i ja IFI programmid andsid majandus- ja sotsiaalarengusse; märgib, et üks mahajäänud piirkonnas enne IFI rakendamist rajatud ettevõtluskeskus arenes IFI ning kohaliku volikogu toetuse abil 32st ettevõtluskeskusest koosnevaks võrgustikuks, mis aitas suurendada asjaosaliste hulgas kindlust ja lootust;

4.

rõhutab, et PEACE'i ja IFI raames rahastatud programmides osalejate koostöö ei tohiks lõppeda koos programmidega; palub, et valitsusasutused jätkaksid seda tõhusaks osutunud tööd, et tagada kõnealuse väärtusliku töö suuremahulise rahastamise jätkumise, kui kogu PEACE'i rahastamine lõppeb;

5.

kutsub nii Ühendkuningriigi kui Iirimaa valitsusi üles seadma sisse kogukonna ja vabatahtlike rühmade ajutist rahastamiskorda eelkõige selleks, et täita lünk PEACE II rahastamisprogrammide lõppemise ja PEACE III rahastamisprogrammide alguse vahel;

6.

kutsub komisjoni ning Ühendkuningriigi ja Iirimaa valitsusi üles alustama ohvrite ja üleelanute volinikega kõnelusi, et leida mehhanism ohvrite ja üleelanute toetusgruppide rahalise toetamise jätkumiseks pärast kogu PEACE'i rahastamise lõppemist;

7.

kutsub komisjoni seoses Põhja-Iiri töörühmaga (TFNI) üles kordama tulevaste algatuste struktuuri kujundamisel programmide PEACE I ja PEACE II kodanikuaktiivsusel põhinevat lähenemisviisi; tuletab meelde, kui oluline on rahuprotsessi stabiliseerimise jaoks tasakaalustatud regionaalareng, sealhulgas tähelepanu pööramine infrastruktuurile, mis on ELi teiste piirkondade omaga võrreldes alaarenenud, ning kutsub Põhja-Iiri töörühma üles toetama positiivsemalt infrastruktuuri parandamist;

8.

nõuab, et piiriülest tööd arendataks edasi, arvestades, et piiriülene töö on olnud piirialade linna- ja maakogukondade taaselustamisel kesksel kohal; nõuab tungivalt, et arendataks edasi koostööd kohalike kaubanduskodade ja avaliku sektori asutuste vahel ning vabatahtlike sektori ja kogukonna sektori ning juba piiriüleselt töötavate vabatahtlike organisatsioonide foorumeid mõlemal pool piiri;

9.

kutsub Iirimaa valitsust üles rakendama koheselt määrust (EÜ) nr 1082/2006;

10.

nõuab tungivalt, et rahastamisprogrammides kasutataks laialdaselt nii suure kui väikese ulatusega ja kohalikule tasandile keskenduvat konsulteerimist, ning rõhutab, kui oluline on kindlustada mehhanismid, mis võimaldavad heaks kiita väikseid toetusi, et rahastada kiiresti vajalikke töid ja töid, mille puhul tulemusi ei ole lihtne kvantifitseerida, ning mehhanismid, mis võimaldavad pikaajalise jätkusuutlikkuse ja võivad anda panuse kohalike kogukondade heaks;

11.

nõuab bürokraatia vähendamist, et tagada, et väikesi projekte üle ei koormata;

12.

tunnistab, et rahuloome on pikaajaline ja arenguline protsess ning püsiv areng rahu ja leppimise suunas võtab aega; nõuab pikemat ajavahemikku üksiktoetuste puhul, et anda projektidele võimalus saavutada tulemusi; tunnistab, et nii majanduslikud algatused kui ka kultuuri- ja spordialased algatused annavad olulise panuse rahu ja leppimise saavutamisse ning seetõttu tuleks neid ka edaspidi toetada;

13.

märgib, et sotsiaal-majanduslik sektor on vabatahtlike sektori ja kogukonna sektori allsektor, millega konsulteerimine on vajalik, et töötada välja kohalikke strateegiaid ja valdkondi; on arvamusel, et kohalikud ettevõtted on samuti mõjukad osalejad;

14.

rõhutab, et maapiirkondade areng nõuab senisest suuremat sünergiat põllumajandusliku, maapiirkondade ja regionaalarengu rahastamise vahel ning looduskaitse, ökoturismi ja taastuvenergia tootmise ning kasutamise vahel;

15.

rõhutab, et inimestel peaks olema programmide PEACE I ja PEACE II ning IFI raames rahastatud projektide edulugudele kerge juurde pääseda; usub, et sellistest projektidest saadud kogemusi tuleks jagada muus rahvusvahelises rahuloometöös osalejatega; nõuab selles kontekstis andmebaasi loomist, mis oleks õppevahend rahu- ja leppimise alasel tööl kodu- ja välismaal; nõuab lisaks iga osalustasandi kaasamist piirkondlike ja linnavõrgustike loomisse;

16.

soovitab luua terviklikud strateegiad, et tagada lisaks heade tavade näidete kättesaadavusele ka nende kasutamine projektitsükli igas etapis, st projekti kavandamisel, rakendamisel, järelevalvel ja hindamisel;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsiooni nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/5

—

võttes arvesse oma 3. septembri 2002. aasta resolutsiooni kaubanduse ja arengu kohta vaesuse kõrvaldamisel (1), 30. jaanuari 2003. aasta resolutsiooni maailma näljahäda ja kõige vaesemate riikidega kauplemiselt tõkete kõrvaldamise kohta (2), 10. aprilli 2003. aasta resolutsiooni kriisi kohta rahvusvahelisel kohviturul (3), 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni kaubanduse ja vaesuse kohta: kaubanduspoliitika kavandamine eesmärgiga suurendada kaubanduse panust vaesuse leevendamisse (4), 15. veebruari 2007. aasta resolutsiooni energiahinna tõusu makromajandusliku mõju kohta (5), 22. mai 2007. aasta resolutsiooni globaalse Euroopa kohta – konkurentsivõime välisaspektid (6), 23. mai 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu kaubandusabi kohta (7) ning 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni kaubanduse ja kliimamuutuste kohta (8);

—

võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, mis sätestab aastatuhande arengueesmärgid kui rahvusvahelise üldsuse poolt kollektiivselt vaesuse likvideerimiseks püstitatud kriteeriumid, ning aastatuhande eesmärkide läbivaatamist ja ajakohastamist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 2005. aasta maailma tippkohtumisel 14.–16. septembril 2005;

—

võttes arvesse ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) kolme töörühma aruandeid „Kliimamuutused 2007: reaalteaduslik alus”, „Kliimamuutused 2007: mõju, kohandumine ja haavatavus” ning „Kliimamuutused 2007: kliimamuutuse leevendamine”, mis kõik avaldati 2007. aastal;

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Põllumajanduskaupade tarneahelad, sõltuvus ja vaesus – ettepanek võtta vastu ELi tegevuskava” (KOM(2004)0089);

—

võttes arvesse komisjoni teatisi nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas – panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse” (KOM(2006)0567) ja „Globaalne Euroopa: tugevam partnerlus Euroopa eksportijate turulepääsu nimel” (KOM(2007)0183);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Metallitööstuse konkurentsivõime kohta– panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse” (KOM(2008)0108);

—

võttes arvesse ÜRO 4. naiste maailmakonverentsi poolt 15. septembril 1995. aastal vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusplatvormi;

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 2006. aastal avaldatud aruannet „Eluskarja pikk vari”;

—

võttes arvesse ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) tööd ning 25. aprillil 2008. aastal Ghanas Accras UNCTADi XII konverentsil sõlmitud Accra kokkulepet ja deklaratsiooni;

—

võttes arvesse komisjoni 21. detsembril 2005. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Loodusvarade säästva kasutamise temaatiline strateegia” (KOM(2005)0670);

—

võttes arvesse G8 tippkohtumise deklaratsiooni „Majanduskasv ja vastutus maailma majanduses”, mis allkirjastati 7. juunil 2007. aastal Heiligendammis, eriti selle peatükki „Vastutus tooraine eest: läbipaistvus ja jätkusuutlik kasv”, milles öeldakse, et vabad, läbipaistvad ja avatud turud on ülemaailmse majanduskasvu, stabiilsuse ja jätkusuutliku arengu jaoks üliolulised;

—

võttes arvesse konkurentsivõime, energeetika ja keskkonna kõrgetasemelise töörühma 11. juuni 2007. aasta neljandat aruannet, milles toetatakse toorainepoliitika arengut, mis on rajatud hästitoimivale vabale ja õiglasele toorainete maailmaturule ning kasutab kaubanduspoliitikat ja eriti rahvusvahelisi mitme- ja kahepooleseid kokkuleppeid, et tagada ELi ja kolmandate riikide toetus vabale ja moonutamata turule;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit (A6-0134/2008),

A.

arvestades, et tooraine ja toormaterjali all tuleks mõista põllumajanduslikke toiduaineid, põllumajanduslikke tooraineid, metalle, mineraale ja energiatooteid, mis on lähtematerjaliks tööstuslikes tootmisprotsessides, olgu need siis töödeldud, töötlemata või ümbertöödeldud tooted nagu vanametall;

B.

arvestades, et alates 2002. aastast on muude kui kütusekaupade hinnaindeks tõusnud 159 %, metalli ja mineraalide hind 285 % ning põllumajandusliku tooraine hind on tõusnud 133 %;

C.

arvestades, et ELi majandus sõltub olulisel määral tooraine impordist kolmandatest riikidest ning tooraine kättesaadavus on ELi konkurentsivõime tagamiseks otsustava tähtsusega;

D.

arvestades, et tooraine hiljutise hinnatõusu tõttu ei ole Euroopa Liidus toimunud majanduskasvu ning see ohustab ELi konkurentsivõimet;

E.

arvestades, et tulevikus on oodata nõudluse suurenemist tooraine järele kogu maailmas; arvestades, et suurenenud nõudluse põhjuseks on majanduskasv tärkava majandusega riikides;

F.

arvestades, et minevikus on tooraine ja toormaterjali lühiajalised hinnamuutused olnud äärmiselt kõikuvad ja olukord on ajapikku muutunud veelgi halvemaks, sest ületootmise perioodidele on järgnenud alapakkumise perioodid;

G.

arvestades, et hiljutine hinnatõus rahvusvahelisel turul ei tohiks varjutada tõsiasja, et tooraine hinda on võrreldes tööstustoodete hindadega iseloomustanud pikaajaline langustendents;

H.

arvestades, et see hinnatõus – eriti kui selle esilekutsujaks on olnud tärkava majandusega riigid tööstuslikel eesmärkidel – on loonud ELi töötlevale tööstusele konkurentsialaseid väljakutseid ning tekitanud tooraine varustuskindlusega seotud pikaajalisemaid probleeme;

I.

arvestades, et 95 arengumaad 141st saavad vähemalt 50 % oma ekspordituludest tooraine ekspordist;

J.

arvestades, et Euroopa Liit on rahvusvahelises toorainekaubanduses peamine konkurent ja oluline tooraine netoimportija;

K.

arvestades, et Euroopa Liidu konkurentsivõime ja majandusareng sõltub Euroopa tööstusbaasi eripära tõttu väga suurel määral tooraine impordist;

L.

arvestades, et esineb mitmeid näiteid kolmandate riikide kehtestatud poliitikast ja meetmetest ning tendents takistada vaba ja õiglast juurdepääsu toorainele tärkava majandusega riikides, mis piirab ELi tööstuse juurdepääsu toorainele;

M.

arvestades, et teadusuuringute ja innovatsiooni tugevdamine etendab olulist osa jätkusuutlike toorainevarude edendamisel;

N.

arvestades, et STABEXi, SYSMINi ja FLEXi süsteemid peegeldavad Euroopa Liidu eelnevaid ja praegusi jõupingutusi arengumaade toetamiseks, mida mõjutab hindade ja sissetuleku ebastabiilsus;

O.

arvestades, et hiljutine hinnatõus rahvusvahelisel tooraineturul on tingitud teatud tärkava majandusega riikide (nagu Hiina, India ja Brasiilia) suurenenud nõudlusest, muutunud ilmastikuoludest, mõne eksportiva riigi piirangutest, õitsengust põllumajandusliku kütuse turul, loomakasvatusest ning spekulatsioonidest aktsiaturul;

P.

arvestades, et maailma vaesetest moodustavad suure enamuse naised, kelle ellujäämine ja elatusallikas sõltub tihti tooraine ostmisest, tootmisest ja muutmisest;

Q.

arvestades, et rahvusvaheline üldsus on märkinud, et vaesuse kaotamiseks on vaja rahvusvahelist püüdlust saavutada konkreetsed sihid, mis on sätestatud aastatuhande arengueesmärkides ja mis tuleks saavutada enne 2015. aastat; arvestades, et arengumaade jaoks eluliselt olulistele tooraineprobleemidele tuleb pöörata piisavalt tähelepanu;

R.

arvestades, et kui edendatakse head juhtimist võib loodusvarade säästlik kasutamine vähendada vaesust ja edendada majanduskasvu; arvestades, et nõrk juhtimine loodusvarade poolest rikastes riikides võib põhjustada vaesust, korruptsiooni ja konflikte;

S.

arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja viljeldava maa olemasolu on iga maailma majanduse tuleviku põhikomponendid; arvestades, et neid tungivaid nõudeid tuleks meeles pidada igasuguse tooraine hankimise puhul;

T.

arvestades, et kliima on muutumas ja selle põhjuseks on osaliselt inimtegevus; arvestades, et tooraine ammutamine, tootmine ja muutmine põhjustab olulisel määral kasvuhoonegaasiheidet; arvestades, et ELi tööstusel lasuvad nimetatud probleemiga tegelemise tõttu üha suuremad piirangud, mis pärsivad ELi tööstuse konkurentsivõimet;

U.

arvestades, et Euroopa Liidul ei ole praegu sidusat strateegiat, mille abil tegeleda oma majanduse konkurentsivõimeprobleemidega, mis on tekkinud suurenenud konkurentsi tõttu juurdepääsul toorainetele,

1.

nõuab tungivalt, et komisjon ja ELi kaubanduspartnerid käsitleksid kõikide kaubanduslepingute läbirääkimistel tõsiselt kliimamuutusest tulenevaid tungivaid nõuded vähendada järsult loodusvarade hankimist ja kasutamist ning edendaksid energiasäästlike, taastuvate ja energiatõhusate tehnoloogiate laiemat kasutamist;

2.

nõustub, et juurdepääs toorainele ja kaupadele on ELi majanduse jaoks eluliselt oluline, sest puuduvad mitme tooraine omamaised varud;

3.

märgib murega võimalust, et nõudlus tooraine järele maailmaturul suureneb; on mures uurimiste teostamise piiratud võimaluste pärast lähitulevikus; märgib Euroopa ettevõtete vähest osalemist toorainete uurimises kolmandates riikides;

4.

on mures suundumuse pärast piirata kaubandust moonutavate meetmete abil juurdepääsu toorainele kolmandates riikides, kuid tunnustab siiski riikide õigust piirata juurdepääsu toorainele keskkondlikel põhjustel või vajaduse korral ebapiisavate varude tõttu; seda õigust tuleb kasutada koos muude siseriiklike meetmetega;

5.

on mures investeerimistegevuse pärast, mille eesmärk on parem juurdepääs toorainele ning mis ei vasta õiglase ja vaba konkurentsi standarditele ega hea juhtimise ja jätkusuutlikkuse põhimõtetele;

6.

palub, et komisjon edendaks investeeringuid toorainete ringlussevõtu tehnoloogiate uurimisse ja arendamisse ning toorainete tõhusasse ja säästlikku kasutamisse; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles omistama sellele eesmärgile oma teadustegevuses rohkem tähtsust;

7.

nõuab tungivalt, et komisjon tegeleks tooraineturule vaba ja õiglase juurdepääsu küsimusega Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO); palub, et komisjon tegeleks aktiivselt kaubandust moonutavate meetmete mitmepoolse kaotamisega toorainesektoris, austades samas täielikult piiranguid, mis on kehtestatud vähimarenenud maade arengut silmas pidades;

8.

palub, et komisjon käsitleks vabakaubanduslepinguid käsitlevatel kahepoolsetel läbirääkimistel tooraineturule mittediskrimineeriva juurdepääsu vastandina energiasäästlike, taastuvate ja energiatõhusate tehnoloogiate kasutamisele; seab kõikide võimalike kokkulepete puhul eesmärgiks kõikide kaubandust moonutavate meetmete kaotamise, mis viib toorainete kasutamise ja tarbimise suurenemiseni, austades samas täielikult arengueesmärke;

9.

palub, et komisjon lisaks tooraine küsimuse turulepääsu strateegiasse; tunneb heameelt toorainega varustamist käsitlevate konsultatsioonide üle; kutsub komisjoni üles töötama välja toorainega varustamise kohta sidusat strateegiat; tuletab meelde, et Euroopa Parlament peab olema kaasatud väljatöötamise kõikidesse etappidesse;

10.

väljendab kahetsust seoses sellega, et paljud arengumaad ja eelkõige vähimarenenud maad on pidanud piirduma tooraine tootmise ja ekspordiga, samas kui kõikuvad hinnad on aja jooksul langenud ja osutunud tõsiseks takistuseks nii vaesuse vähendamisel kui ka aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel, kuid möönab, et kaupade hinnatõus on aidanud kaasa mõne toorainest sõltuva arengumaa maksebilansi olulisele paranemisele; rõhutab võimalusi, mida toorainevarude ise uurimine ja haldamine tootjariikide jaoks kaasa võib tuua, kui järgitakse läbipaistvuse ja ausa konkurentsi põhireegleid;

11.

kutsub komisjoni üles püüdlema moonutuste põhjuste tõhusa likvideerimise poole, tõstatades neid küsimusi järjekindlalt kahepoolsetel konsultatsioonidel ja läbirääkimistel, ning edendama mitmepoolsel tasandil WTO uute eeskirjade väljatöötamist;

12.

toetab arengumaade ja eelkõige vähimarenenud maade pingutusi nende majanduse mitmekesistamisel ja majandustegevuse väljatöötamisel tootmise lõppetappidel, selleks et kaasata töötlemine ja turustamine ning tõsta kvaliteeti, tootlikkust ja suurema lisandväärtusega toodete tootmist; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks vajaduse korral Euroopa Arengufondi kaudu toormaterjali käsitlevaid riiklikke arengu- ja mitmekesistamise strateegiaid;

13.

arvab, et piirkondlike majandusraamistike ja tihedama piirkondliku koostöö kehtestamine arengumaade vahel on nende riikide jätkusuutliku majandusarengu seisukohalt äärmiselt oluline; rõhutab sellega seoses lõunas asuvate riikide omavahelise kaubavahetuse tähtsust nende riikide majandusarengu jaoks;

14.

on arvamusel, et edendada tuleks pikaajalist piirkondlikku majandus- ja kaubanduskoostööd, mis võib viia vabakaubanduslepingute sõlmimiseni; märgib samas, et erinevates piirkondades esineb seoses vabakaubanduslepingutega raskusi; arvab, et Euroopa-Vahemere piirkonna vabakaubandusleping peaks olema esmatähtis, arvestades toorainekaubanduse tähtsust selles piirkonnas;

15.

julgustab arengumaid ja eelkõige vähimarenenud maid leidma vajalikke investeeringuid ja kindlustama majanduslikku mitmekesistamist tugevdatud infrastruktuuri ja institutsioonide suutlikkuse tõstmise abil, edendades majandusarengu head juhtimist ning soodustades toodete pääsu ja levikut väiketootjatelt kohalikule turule, mis tugevdaks ka piirkondlikku integratsiooni ja suurendaks mastaabisäästu; nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks kaubandusabi olulise vahendina arengu edendamiseks ning tugevdaks olemasolevaid tehnoloogiasiirde mehhanisme, eriti kui kliimamuutusega tegelemise vahendit; palub, et komisjon edendaks toorainest saadud tulu läbipaistvust selliste programmide abil nagu mäetööstuse läbipaistvust käsitlev algatus (EITI);

16.

julgustab komisjoni ja ELi ettevõtteid edendama keskkonnasõbraliku tehnoloogia siiret ja sellesse investeerima;

17.

leiab, et Doha arengukava lõpptulemuseks peaks olema ausad, tasakaalustatud, õiglased ja turu avamist eeldavad kohustused kõigil tooraineturgudel;

18.

nendib, et Doha arengukava läbirääkimiste tulemused vähendaksid märkimisväärselt tollimaksude tõusmist; märgib, et Euroopa Liit on juba järkjärguliselt kaotanud tollimaksud põllumajandustoodetele, mis pärinevad vähimarenenud maadest (algatus „Kõik peale relvade”) ja paljudest AKV riikidest (majanduspartnerluslepingute kaudu), ning aitab arengumaadel kindlaks määrata ja rakendada eeskirju, mis käsitlevad konkreetseid tooteid ja tõhusaid kaitsemehhanisme turgude ja tootmise jätkusuutlikkuse tagamiseks;

19.

palub, et ELi liikmesriigid ja partnerid kogu maailmas, sh tärkava majandusega riigid, ratifitseeriksid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhilised töönormid ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni asjakohased suunised, eriti toorainete uurimise ja rafineerimise valdkonnas; usub, et kodanikuühiskonna ja riikide parlamentide kaasamine on keskkonnaalase ja sotsiaal-majandusliku säästva arengu seisukohalt äärmiselt oluline;

20.

tunnistab, et spekulatsioonidel on tooraine hinna kehtestamisel oluline roll, mille tulemuseks on suuremad kõikumised;

21.

kutsub komisjoni üles rakendama toorainele juurdepääsu valdkonnas ulatuslikku ja tasakaalustatud strateegiat, võttes arvesse ELi tööstuse ja arengumaade huve;

22.

kutsub komisjoni üles vaatama läbi hüvitiste maksmise kava (FLEX), veendumaks selle vastavuses ja tõhususes arengumaade ja eriti vähimarenenud maade toetamisel; usub, et riiklikul tasandil tuleb UNCTADi töö toetamiseks võtta asjakohaseid meetmeid;

23.

kutsub komisjoni üles koguma andmeid ja tegema statistikat reaalselt toimuva rahvusvahelise toorainekaubanduse kohta; usub, et majanduspoliitika meetmete sihipärasemaks muutmiseks on vaja selget ülevaadet ülemaailmsetest tooraine kaubavoogudest, mida ei moonutaks puhtalt spekulatiivsed tehingud;

24.

möönab, et põllumajanduslike toiduainetega ja põllumajandusliku toorainega kauplemise liberaliseerimine on arengumaade (eriti vähimarenenud maade) väiketalupidajatele toonud kaasa palju uusi probleeme; kuna väiketalupidamised koosnevad suures osas naistest, võib see nendele ülemääraselt suurt negatiivset mõju avaldada, kui nad ei suuda väliskonkurentsiga hakkama saada;

25.

rõhutab, et õigus toidule on olemuselt põhiõigus ning et kõikidele inimestele tuleb igal ajal võimaldada juurdepääs aktiivse ja tervisliku elu jaoks vajalikule toidule;

26.

soovitab seetõttu kõigi vajalike meetmete võtmist Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil, et tagada toidukriisist koheseks väljumiseks mõõdukad hinnad; pikemas perspektiivis on spekulatiivse tegevusega paremaks toimetulemiseks vajalikud asjakohased õigusaktid; lisaks soovitab uurida toidukaupade valdkonnas tegevate riiklike ja rahvusvaheliste järelevalveorganite ülesandeid ja pädevusi, et tagada tulevikus stabiilsed ja kindlad turud ning et spekulatsioonid ei piiraks õigust toidule;

27.

tunneb heameelt ÜRO kõrgetasemelise töörühma loomise üle, mis tegeleb praeguse toidukriisi ja selle mõjuga vaesusele; julgustab maailma juhte osalema Roomas 3.–5. juunil 2008 toimuval toiduainetega kindlustatuse kõrgetasemelisel maailmakonverentsil;

28.

toetab arengumaid nende püüdlustes kindlustada kohalikele elanikele juurdepääs toidule; usub, et elujõulist poliitilist õigusruumi tuleb edaspidi tugevdada, võimaldamaks riiklike eeskirjade ja meetmete toimimist kõnealuse sektori arendamisel, samuti tuleb toetada naisi, kes kannavad kohalikes kogukondades peamist vastutust oma perede toitmise eest;

29.

tunnistab, et põllumajanduslike toiduainete ja põllumajandusliku tooraine hindade tõusul on kahjulik mõju toiduainetega kindlustatusele ja toiduainetele tegelikule juurdepääsule arengumaades ning sellega kaasneb näljahäda, alatoitumise ja toidukriisist tingitud rahutuste oht arengumaade kõige vaesema elanikkonna hulgas; nõuab viivitamata humanitaarabi suurendamist, et leevendada sadade miljonite inimeste elusid ohustavat toidukriisi;

30.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et Euroopa Liidu allkirjastatud mitmepoolsed, piirkondlikud ja kahepoolsed kaubanduslepingud on vastavuses jätkusuutliku arengu eesmärgiga; kutsub komisjoni üles võtma vajalikke õigusloomega seotud meetmeid kindlustamaks oma kaubanduse jätkusuutlikkuse mõju hindamiste integratsiooni ELi kaubanduspoliitika arendamisse, eriti kliima, soopõhise ja jätkusuutliku arengu perspektiivist lähtuvalt;

31.

tunneb heameelt komisjoni teadaande üle, et 2008. aastal esitatakse teatis, mille eesmärk on parandada jätkusuutliku juurdepääsu tingimusi mineraalidele ja teisesele toormele ELis ja rahvusvahelisel tasandil;

32.

märgib kasvavat kriitikat põllumajandusliku kütuse tootmise majanduslike ja keskkonnaalaste eeliste kohta; kutsub komisjoni üles ergutama seoses jätkusuutlike toorainevarudega teadusuuringuid ja innovatsiooni, mis käsitleks ressursside tõhusat ammutamist ja arendamist ning kasutuselt kõrvaldatud toodetes kasutatud materjali taaskasutamist;

33.

usub, et tooraine ammutamine, kogumine ja tootmine peaks toimuma jätkusuutlikkuse põhimõtte kohaselt, mis austab ökosüsteemide looduslikke protsesse ja ei püüa neid muuta;

34.

nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks pingutusi, et saavutada konfliktide rahastamiseks kasutatavate ressursside kohta rahvusvaheline kokkulepe, mille peamine eesmärk oleks keelata igasugune kauplemine ressurssidega, mis on relvastatud konfliktide põhjuseks või nende tulemus; nõuab vahepeal määruse väljatöötamist, millega keelatakse konfliktide rahastamiseks kasutatavate ressurssidega kauplemine ja nende turustamine Euroopa Liidus ning nõuab tungivalt, et kõik teemandikaubanduses osalevad riigid toetaksid täielikult töötlemata teemantide rahvusvahelist kaubandust reguleerivat Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemi; nõuab läbipaistvuse edendamist mäetööstuse läbipaistvuse algatuse ja muude algatuste kaudu;

35.

kordab oma ülekutset nõukogule ja komisjonile edendada õiglast kaubandust ja teisi sõltumatult kontrollitavaid kaubanduse algatusi, mille eesmärk on tõsta arengumaade väikeste ja ebasoodsas olukorras olevate tootjate toetamisel sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid; julgustab Euroopa Liidu riigiasutusi integreerima õiglase kaubanduse ja jätkusuutlikkuse kriteeriumit avalikesse pakkumistesse ja ostupoliitikasse;

36.

väljendab muret seoses tõsiasjaga, et üha suuremat osa maailma ressurssidest kasutatakse loomakasvatuseks; tuletab meelde FAO eespool nimetatud 2006. aasta novembris avaldatud aruannet „Eluskarja pikk vari”, milles hinnatakse, et lihatööstus ja karjakasvatus põhjustavad 18 % maailma kasvuhoonegaasiheite koguhulgast, mis kiirendab ka metsa hävimist arengumaades; kutsub komisjoni üles võtma kõnealuses sektoris vajalikke meetmeid ning kehtestama rahvusvaheliste kliimaläbirääkimiste raames metsade raadamise ärahoidmiseks stimuleerivaid meetmeid;

37.

usub, et mäetööstuse läbipaistvuse algatust, mille eesmärk on tugevdada mäetööstuse sektoris läbipaistvuse ja vastutuse parandamise abil juhtimist, tuleks rakendada kogu maailmas, et pakkuda arengumaadele paremaid võimalusi saada loodusvarade eest nende väärtusele vastavat tasu;

38.

rõhutab, et kõrged naftahinnad tugevdavad vajadust võtta energiapoliitikas kiiresti kasutusele erinev lähenemine, mille eesmärk oleks energiatõhususe parandamine ja muude energiaallikate, sh taastuvenergia, ulatuslik kasutamine;

39.

mõistab, et kliimamuutus tabab kõige teravamalt kogukondi, mis juba seisavad silmitsi märkimisväärsete sotsiaalsete ja majandusprobleemidega; saab aru, et eelkõige naised on eriti ebasoodsas olukorras; julgustab tegema pingutusi kohalikul tasandil, kasutades asjakohast rahvusvahelist rahalist ja tehnilist tuge;

40.

väljendab muret seoses sellega, et Hiina ei luba välisettevõtetel omada enamusosalust sellistes sektorites nagu terasesektor ning on võtnud kasutusele rea mehhanisme, millega piiratakse metalltoorme eksporti või antakse valitsuse abi selle ostmiseks välisallikatelt; nendib, et selline tegevus põhjustab tõsiseid raskusi ELi tööstuslikele huvidele kliimamuutuse eesmärkide täitmisel ning energiasäästlike, taastuvate ja energiatõhusate tehnoloogiate eksportimisel ja et sellega tuleb tegeleda kõikide kättesaadavate vahendite, sealhulgas tehnosiirde soodustamisega nii poliitiliselt kui ka rahaliselt;

41.

juhib tähelepanu sellele, et mõne kiirelt areneva riigi (eriti Hiina) uus tooraine kaubanduspoliitika, mille raames otsitakse toorainet kogu maailmas, eriti Aafrikas, mõjutab märkimisväärselt ja negatiivselt ülemaailmse juurdepääsu kindlust toorainele; rõhutab vajadust jätta kõrvale praegune lähenemine, kuna see tugineb riikide kahepoolsetele suhetele ja ei käsitle inimõigusi, ettevõtete sotsiaalset vastutust ega keskkonnaalaseid või sotsiaalseid standardeid, ja soodustada mitmepoolset lähenemisviisi, mis põhineb loodusvarade piisavuse ja säästvuse kriteeriumidel;

42.

tunneb heameelt komisjoni algatuse üle jätkata rahvusvahelisi kaubanduskokkuleppeid rikkuvate toimimistavadega tegelemisel kõikide olemasolevate vahendite kasutamist, nagu nenditi eespool nimetatud komisjoni teatises metallitööstuse konkurentsivõime kohta;

43.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitustele ja parlamentidele ning asjaomastele rahvusvahelistele organisatsioonidele, nagu ÜRO kaubandus- ja arengukonverents, Maailma Kaubandusorganisatsioon, Maailmapank, ÜRO toorainefond ning ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon.

19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/12

—

võttes arvesse komisjoni 12. septembri 2007. aasta teatist „Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid” (KOM(2007)0507), 12. mai 2004. aasta (KOM(2004)0343) ja 23. augusti 2004. aasta (KOM(2004)0543) teatiseid äärepoolseimate piirkondade partnerluse tugevdamise kohta;

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 299 lõiget 2, mis asendatakse pärast Lissaboni lepingu jõustumist Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 349 ja 355 ja mis käsitleb äärepoolseimate piirkondade iseärasusi, ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti a;

—

võttes arvesse Brüsselis 14. detsembril 2007 kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järelduste lõiget 60;

—

võttes arvesse Madeiral 5. oktoobril 2007 alla kirjutatud äärepoolseimate piirkondade juhtide XIII konverentsi lõppdeklaratsiooni;

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni artikli 299 lõike 2 rakendusmeetmete kohta: Euroopa Liidu äärepoolseimad piirkonnad (1), oma 7. juuli 2005. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega sätestatakse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks põllumajandusvaldkonnas (2) ja oma 28. septembri 2005. aasta resolutsiooni äärepoolseimate piirkondade vahelise partnerluse tugevdamise kohta (3);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ja kalanduskomisjoni arvamust (A6-0158/2008),

A.

arvestades, et Assoore, Kanaari saari, Guadeloupe'i, Guajaanat, Madeirat, Martinique'i ja Réunioni iseloomustavad ebasoodsate olude püsimine, nende intensiivsus ja kumuleerumine, sealhulgas väga suur kaugus Euroopa mandrist, isoleeritus või suletus, rasked kliimaolud ja pinnavormid ning turgude piiratus;

B.

arvestades, et halduslikult ja poliitiliselt Guadeloupe'ist eraldatud Saint-Martin ja Saint-Barthélemy on nimeliselt loetletud Euroopa toimimise lepingu (Lissaboni lepinguga muudetud EÜ asutamisleping) artiklites 349 ja 355 uute äärepoolseimate piirkondadena;

C.

arvestades äärepoolseimate piirkondade majandussüsteemide struktuuri, millele on iseloomulik tihe seos põllumajanduse ja kalapüügiga, mis koos teenustega (eelkõige turismiga) on majandustegevused, mis kujutavad endast väga olulist tööhõiveallikat nendes piirkondades;

D.

arvestades, et äärepoolseimad piirkonnad sõltuvad sotsiaal-majanduslikult oma majandusvööndi kalavarudest ning nende kalastusvööndid on bioloogiliselt väga tundlikud;

E.

arvestades, et äärepoolseimate piirkondade vahetu geograafiline keskkond pakub väga piiratud turuvõimalusi, kuigi äärepoolseimad turud on kõikidele kolmandatele naaberriikidele ülimalt atraktiivsed;

F.

arvestades, et äärepoolseimad piirkonnad on täielikult sõltuvad transpordivahenditest ning et isikute ja kaupade transpordiga seotud lisakulud, vedude sageduse ja ühistransporditeenuste ebapiisavus, kõrged piletihinnad ja raskused piirkondliku transpordi käivitamisel ja käigushoidmisel on äärepoolseimates piirkondades olulised majandusarengut ja juurdepääsetavust takistavad tegurid;

G.

arvestades, et viimase kolme aasta jooksul on äärepoolseimaid piirkondi otseselt mõjutanud olulised ühenduse reformid, sealhulgas finantsperspektiiv, 2007.–2013. aastate regionaalpoliitika, Euroopa Kalandusfond, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond, riigiabi, suhkru- ja banaanituru korralduse ühised organisatsioonid, põllumajanduse ja kalanduse kõrvalisele asukohale ning saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmid (POSEI programmid), ning et need muutused on põhjustanud kõnealustele piirkondadele sageli raskeid tagajärgi;

H.

arvestades, et Euroopa Liidu poliitika prioriteedid, mis peavad olema vastavuses globaliseerumisest tingitud üha siduvamate rahvusvaheliste kohustustega, eelkõige WTOs, lähevad mõnikord vastuollu äärepoolseimate piirkondade heaks rakendatud erimeetmetega;

I.

arvestades, et äärepoolseimate piirkondade suhteline mõju on oluliselt vähenenud liidus, mille liikmesriikide arv on suurenenud 12-lt 27-ni;

J.

arvestades, et äärepoolseimate piirkondadega sageli seotud ettekujutust, nagu oleks tegemist piirkondadega, kuhu on suunatud ühenduse ja liikmesriikide vahendeid, ilma et ilmneks selle rahastamise positiivne mõju, ei tasakaalusta olulisel määral tegelik lisaväärtus, mida need piirkonnad Euroopa Liidule keskkonnakaitse, kultuuri või geostrateegia, aga ka ruumiuuringute valdkonnas toovad, sest tegemist on väärtustega, mis ei ole kohe nähtavad;

K.

arvestades, et äärepoolseimad piirkonnad on Euroopa jaoks väärtuslikud toetuspunktid kaugel Kariibi mere piirkonna südames Mercosuri naabruses ning Aafrika ranniku lähedal India ja Atlandi ookeanis, tänu millele on Euroopa Liit igat sorti loodusvarade poolest rikka 25 miljoni km2 suuruse majandusvööndiga maailma suurim merepiirkond,

1.

tervitab asjaolu, et kolm aastat pärast nii ambitsioonikate dokumentide avaldamist nagu eespool nimetatud teatised äärepoolseimate piirkondade partnerluse tugevdamise kohta esitab komisjon sel teemal uue teatise;

2.

nõuab käsitletavate valdkondade suure ulatuse ja asjaomaste poliitikavaldkondade keerukuse tõttu, et komisjonis säilitataks regionaalpoliitika peadirektoraadi äärepoolseimate piirkondade üksus ja selle töötajate arvu suurendataks oluliselt, et tagada üksusele tema ülesannete täitmiseks hädavajalikud vahendid;

3.

märgib, et teatises esitatakse komisjoni tegevuse kohta eriliselt positiivne kokkuvõte, kuigi meetmed, mille üle komisjon heameelt tunneb, vastavad tihti vaid osaliselt äärepoolseimate piirkondade vajadustele (eelkõige transpordi ja ligipääsetavuse, uurimistegevuse, kalanduse ja regionaalkoostöö valdkondades), ning üldse ei ole viidatud äärepoolseimate piirkondade kogetud raskustele ja tehtud pingutustele, näiteks riigiabikavade pikendamisel;

4.

võtab teadmiseks, et struktuurifondide toetus on äärepoolseimate piirkondade arengu jaoks jätkuvalt suureks abiks; soovib aga, et kõnealustes piirkondades saavutatud ühtekuuluvustase saavutataks tänu muudele näitajatele kui ainult SKT võrreldes ühenduse keskmise SKTga ning et ühtekuuluvuspoliitikat kombineeritaks koostoime suurendamiseks paremini teiste ühenduse poliitikatega; nõuab, et komisjon näitaks üles suuremat paindlikkust ja kohandaks oma tegelikku ja tulevast poliitikat üha paremini äärepoolseimate alade tegelikkusega, tuginedes Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 299 lõikele 2;

5.

võtab teadmiseks POSEI programmide (põllumajandus ja kalandus) raames ning suhkruroo-, rummi- ja banaanitootmise alal saavutatud rahuldavad tulemused; soovib, et võetaks tegelikult arvesse rahalisi tagajärgi, mida võivad nendele põllumajandusharudele kaasa tuua käimasolevad rahvusvahelised läbirääkimised ja WTO meetmed; jälgib pingsalt eelseisvat POSEI programmide vaheläbivaatamist ja diferentseeritud maksukorralduse hindamist;

6.

arvab, et äärepoolseimate piirkondade eripära tingib vajaduse strateegia järele, mis põhineb poliitikal ja meetmetel, mis ei ole allutatud üleminekukriteeriumidele ega rikkusega seotud konjunktuursetele arengutele, on kohandatud igaühe erinevate vajadustega ning mis pakuvad lahendust nende piirkondade ees seisvatele püsivatele takistustele;

7.

palub, et komisjon lisaks ühelt poolt äärepoolseimate piirkondade iseärasusi ja eripära ning teiselt poolt nimetatud piirkondade rolli Euroopa integreeritud merepoliitikas arvesse võttes oma tegevuskavasse abimeetmed äärepoolseimate piirkondade kalandussektori toetamiseks; on seisukohal, et komisjon peab tagama äärepoolseimate piirkondade kalalaevastikele eesõiguse juurdepääsul nende rannalähedastele kalavarudele ning pöörama erilist tähelepanu väikesemahulise kalapüügi jätkusuutlikkusele;

8.

avaldab kahetsust, et partnerluse küpsemisjärku käsitlevad komisjoni ettepanekud puudutavad enamjaolt juba võetud või lõppjärgus olevaid meetmeid (üle-euroopaline transpordivõrgustik, üle-euroopaline energiavõrgustik, teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse 7. raamprogramm, innovatsiooni ja konkurentsivõime raamprogramm ja regionaalpoliitika); ootab selgitusi, milliseid konkreetseid ja operatiivseid vahendeid pakutakse äärepoolseimatele piirkondadele nende võimaluste arendamiseks;

9.

tunneb muret selle üle, et komisjon omistab üha suuremat tähtsust äärepoolseimate piirkondade heaks rakendatud ühenduse poliitika ja vahendite hindamisele ja nende piirkondade ebasoodsate olude kvantitatiivse mõju prognoosimisele, et töötada välja äärepoolseimate piirkondadega seotud ülekulude hüvitamise meetod;

10.

loodab, et selline suundumus üha aritmeetilisemalt meetmete õigustatust arvesse võtta ei ole ettekäändeks, et seada kahtluse alla osa ELi äärepoolseimatele piirkondadele suunatud poliitikast või heidutada nende piirkondade institutsioone ja ettevõtjaid, esitades neile tingimusi, mida on liiga raske täita;

11.

avaldab kahetsust huvipuuduse üle, mida ilmutas esmapilgul kaubanduse peadirektoraat majanduskoostöölepingute läbirääkimistel äärepoolseimate piirkondade iseärastustega arvestamise suhtes, ning nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks AKV riikidega sõlmitavate lõplikes lepingute raames asjaomaste äärepoolseimate piirkondade huvidega arvestavate kompromisslahenduste poole püüdlemist;

12.

soovib, et komisjon tõendaks 2004. aastal lubatud „laiema naabruspoliitika tegevuskava” tõelise järjekindluse tagamiseks, et tal on tegelik kavatsus soodustada äärepoolseimate piirkondade piirkondlikku integratsiooni;

13.

väljendab muret seoses teatavate komisjoni kavandatud meetmetega transpordivaldkonnas, eelkõige seoses erivajaduste hindamisega või keskkonna välismõju arvesse võtmisega; kinnitab veel kord äärepoolseimate piirkondade erikohtlemise vajadust seoses selle küsimusega, eelkõige osas, mis puudutab tsiviillennunduse heitkogustega kauplemise süsteemi kaasamist, et mitte ohustada juurdepääsmatuse korvamiseks tehtud jõupingutusi;

14.

usub, et ühenduse meetmed peavad toimima katalüsaatorina tõuke andmiseks äärepoolseimatest piirkondadest tippkeskuste arendamiseks avaliku sektori ja erasektori partnerlussuhete raames, tuginedes sektoritele, mis väärtustavad nende eeliseid ja oskusteavet, näiteks jäätmehoolduse, energiavarustusega iseseisva toimetuleku, taastuvenergia, bioloogilise mitmekesisuse, üliõpilaste liikuvuse, kliimauuringute ning kriisiohje alal;

15.

meenutab, et mitmed äärepoolseimatele piirkondadele suunatud meetmed ja programmid võivad oluliselt toetada ühenduse ja rahvusvahelisi prioriteete, eriti sellistes valdkondades nagu kliimamuutus, bioloogilise mitmekesisuse kaitse, taastuvenergia, tervishoid arenguriikides, toit, majandus- ja tootmistegevuse mitmekesistamine; tunneb heameelt eeskätt programmi NET-BIOME (NETworking tropical and subtropical Biodiversity research in OuterMost regions and territories of Europe in support of sustainable development) rakendamise üle, mis on äärepoolseimate piirkondade teaduspotentsiaali oluline näide; tunneb siiski muret asjaolu pärast, et vaatamata elluviidud projektide arvule ja äärepoolseimate piirkondade suurele potentsiaalile jääb nende kaasamine Euroopa teadusruumi siiski piiratuks;

16.

nõuab äärepoolseimate piirkondade heaks tehtud pingutuste jätkamist, et kiirendada ühelt poolt nende potentsiaalile vastavate kohalike uurimisrajatiste loomist ja teiselt poolt soodustada ja ergutada atraktiivsete, edukate, tõeliste ressurssidega ülikoolide arengut, mis on mujal liidu territooriumil asuvate ülikoolidega ühel tasemel;

17.

tervitab komisjoni ettevõtmist algatada avalik arutelu äärepoolseimate piirkondade strateegia tuleviku teemal, mille tulemused aitavad välja töötada uue ettepaneku aastaks 2009;

18.

rõhutab siiski, et see arutelu ei tohiks piirduda üksnes nimetatud teemadega (kliimamuutus, demograafilised muutused ja rändevoogude juhtimine, põllumajandus, merenduspoliitika) isegi kui need teemad on vältimatud, ning arvab, et arutelu peaks kindlasti sisaldama Lissaboni strateegia rakendamist äärepoolseimates piirkondades;

19.

nõuab tungivalt, et ELi äärepoolseimate piirkondade heaks tehtava poliitika aluseks ja nendele aladele komisjoni talituste poolt omistatava tähtsuse sambaks oleva EÜ asutamislepingu artikli 299 lõige 2 (edaspidi Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 349 ja 355) võetaks arutelude päevakorda, et anda aruteludele nõutav õiguslik, institutsiooniline ja poliitiline tähendus;

20.

rõhutab avalike teenuste olulisust äärepoolseimate piirkondade majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse sidususe jaoks, eeskätt lennu- ja meretranspordi, postiteenuste, energeetika ning side valdkonnas;

21.

nõuab, et võetaks kiiresti meetmeid võitluseks pidevaks muutunud tööpuuduse, vaesuse ja tulude ebaühtlase jaotumise vastu äärepoolseimates piirkondades, mille vastavad näitajad on kõige kõrgemate hulgas Euroopa Liidus;

22.

palub komisjonil olla abiks liikmesriikidele, kes kavandavad rakendada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 355 lõike 6 üleminekuklauslit;

23.

leiab, et äärepoolseimad piirkonnad on Euroopa Liidu jaoks praeguse kliimaprobleemide käsitlemise raames võimalus nii ohtude jälgimist, kahjude ennetamist, looduskatastroofidele reageerimist kui ka ökosüsteemide säilitamist silmas pidades; nõuab seoses sellega, et nõukogu võtaks võimalikult kiiresti vastu ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Liidu Solidaarsusfond ja milles on eraldi osutatud äärepoolseimate piirkondade eripäradele; soovib samuti, et ELi katastroofidele reageerimise suutlikkuse parandamist taotlevate komisjoni ettepanekute puhul kasutataks nende piirkondade geograafilise asendiga seotud kogemusi;

24.

soovib, et tulevase ühise rändepoliitika puhul pöörataks erilist tähelepanu olukorrale äärepoolseimates piirkondades, mis on kõik Euroopa Liidu välispiirid ja mida ümbritsevad ebasoodsamas olukorras kolmandad riigid, kus on tugev väljarändesurve; sellele asjaolule lisandub ka ühenduse keskmisest siiani olulisel määral kõrgem rahvastiku juurdekasv, mis põhjustab neis piirkondades olulisi majanduslikke ja sotsiaalseid pingeid;

25.

nõuab, et ühenduse toetus äärepoolseimate piirkondade põllumajandusele, mida käsitletakse teistest teemadest põgusamalt, võetaks põhjalikuma vaatluse alla, keskendudes tõeliste väljakutsete kindlaksmääramisele, vajadusele arendada iseseisvat toimetulekut kohalikul tasandil, põllumajandustootjate sissetuleku tasemele, organisatsioonidele ja tootjatele toodete turustamiseks eraldatavatele toetusele, keskkonnamõõtme tähtsusele ning majanduskoostöölepingutega ja mitmete Ladina-Ameerika piirkondadega läbiräägitavate vabakaubanduslepingutega kaubanduse avamise mõju arvesse võtmisele;

26.

on seisukohal, et äärepoolseimad piirkonnad peavad olema Euroopa Liidu merenduspoliitika keskmes ning rõhutab, et arutelu selles küsimuses peab eeskätt keskenduma sellele, milline osa neil piirkondadel võib olla merede, ookeanide ja rannikupiirkondade jätkusuutlikus arengus ning rahvusvahelise merenduse haldamises;

27.

nõuab, et komisjon, nõukogu ja teised ELi asjaomased institutsioonid tagaksid tõhusalt ja piisavalt äärepoolseimate piirkondade toetamise liidu strateegia tulevase ühendusepoolse rahastamise ja nende piirkondade äärepoolsusest tulenevate puuduste kompenseerimise;

28.

soovitab, et kohalike turgude piiratuse ületamise vahendid, toimetulek üha enam konkurentsile avatud keskkonnas, raske juurdepääs turustamisvõimalustele Euroopa mandriturgudel või nende vastavates geograafilistes piirkondades, Euroopa Regionaalarengufondi/Euroopa Arengufondi ja Euroopa Regionaalarengufondi/arengukoostöö rahastamisvahendi raames naaberriikidega koostööprojektide rahastamise kavandamine oleksid prioriteetsed aruteluteemad, nagu ka äärepoolseimate piirkondade tegelik osalemine Euroopa innovatsioonipoliitikas ja digitaalse lõhe vastases võitluses, ning et nende teemade hulka kuuluks ka suhete parandamine naaberriikidega;

29.

nõuab, et arutelu õnnestumiseks vajalikke partnerlussuhteid ei piirataks üksnes Euroopa, liikmesriikide ja kohalike institutsioonidega, vaid et antaks nagu varemgi võimalus arutluses osaleda äärepoolseimate piirkondade majandusringkondadele, mida esindavad struktuuriasutused, mille tegevust ühenduse strateegiad kohapeal iga päev mõjutavad; nõuab, et komisjon avaldaks pärast 14. ja 15. mail 2008 Brüsselis toimunud komisjoni poolt korraldatud äärepoolseimate piirkondade Euroopa strateegia tuleviku teemalist partnerluskonverentsi kiiresti uue teatise, võttes arvesse konverentsi arutelude ajal ilmnenud edusamme;

30.

on veendunud, et äärepoolseimate piirkondade eriliste tugevate külgedega arvestamine, nagu nende käsitamine ELi kaugeimate eelpostidena väljaspool Euroopa mandrit, on parim strateegia nende piirkondade sisemise ja kestva arengu tagamiseks, eeskätt turismi kaudu, mis hõlmab kogu nende ajaloo, kultuuri-, kunsti- ja arhitektuuripärandi rikkust, mida Euroopa Liit peab kaitsma;

31.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, äärepoolseimate piirkondade riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele asutustele ning äärepoolseimate piirkondade juhtide konverentsi eesistujale.

19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/17

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013: tarbijate mõjukuse suurendamine, heaolu edendamine ja tõhus kaitse” (KOM(2007)0099);

—

võttes arvesse nõukogu 30. ja 31. mai 2007. aasta istungil vastu võetud resolutsiooni ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 kohta;

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2007. aasta resolutsiooni piiriüleste teenuste osutajate kohustuste kohta (1);

—

võttes arvesse oma 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni rohelise raamatu kohta, mis käsitleb ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamist (2);

—

võttes arvesse oma 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni ühtse turu läbivaatamise kohta: tõkete ja ebatõhususte ületamine parema rakendamise ja jõustamise abil (3);

—

võttes arvesse oma 21. juuni 2007. aasta resolutsiooni tarbijate usalduse kohta digitaalse keskkonna vastu (4);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007)0724);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, mis on lisatud teatisele „21. sajandi Euroopa ühtne turg” ja mille pealkiri on „Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine (sh sotsiaalvaldkonnas)” (KOM(2007)0725);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Sotsiaal- ja Majanduskomiteele ning Regioonide Komiteele „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast” (KOM(2007)0726);

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti algatuste kohta finantsteenuste jaeturu valdkonnas (SEK(2007)1520), mis on lisatud teatisele „21. sajandi Euroopa ühtne turg”;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, õiguskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A6-0155/2008),

1.

tunneb heameelt komisjoni teatise üle, mis käsitleb ELi tarbijapoliitika strateegiat, ning samuti tunnustab komisjoni jõupingutusi inkorporeerida tarbijate teadlikkuse kõrgemale tasemele rajatud tarbimiskultuur, mis on aluseks praeguse õigusliku raamistiku paremale ülevõtmisele ja rakendamisel;

2.

on seisukohal, et tarbijapoliitikale tuleb läheneda horisontaalselt ning tarbijate huvide arvestamine kõikides asjaomastes poliitikavaldkondades on äärmiselt oluline tagamaks, et kõik ELi tarbijad saavad kasutada kõrget kaitsetaset; tunneb seetõttu heameelt selle üle, et komisjon rõhutas vajadust tagada, et siseturg vastaks paremini kodanike ootustele ja muredele; rõhutab, et tarbijakaitse ja siseturu väljakujundamine ei ole vastandlikud eesmärgid, vaid vastupidi, käivad käsikäes; tuletab komisjonile seoses sellega meelde, et tarbijapoliitika peaks kajastuma kõikides poliitikavaldkondades juba alates mõju hindamise etapist;

3.

on seisukohal, et tarbijakaitse vajadusi saab rahuldada üksnes selliste õigusaktidega, mis on paremad, lihtsamad ja valminud kõikide pädevate komisjoni peadirektoraatide – tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadi, õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi; siseturu ja teenuste peadirektoraadi; konkurentsi peadirektoraadi – osalusel;

4.

rõhutab, et tarbijaõigustiku läbivaatamine peaks tooma kaasa sidusama tarbijate õiguste õigusraamistiku; tuletab meelde, et Euroopa Parlament eelistab kombineeritud lähenemisviisi vastuvõtmist, st horisontaalse vahendi, mille põhieesmärk on tagada olemasolevate õigusaktide sidusus ja kaotada lüngad kõigi direktiivide sektoriüleste küsimuste koondamise teel järjepidevasse õigusesse; arvab, et teatud küsimusi tuleks jätkuvalt käsitleda eraldi valdkondlikes direktiivides; tarbijaõiguste pikka aega kasutusel olnud põhimõtteid tuleks samuti kohaldada digitaalmaailmas; nõuab tungivalt, õigustiku läbivaatamise kontekstis, täiendavate tarbijakaitsemeetmete võtmist, sealhulgas eraelu puutumatuse ja turvalisuse valdkonnas digitaalmaailmas, vältides samas ettevõtjatele põhjendamatu lisakoormuse tekitamist;

5.

taunib nõrka rõhuasetust lepinguõigusele tarbijakaitse valdkonnas, ning palub komisjonil tugineda lepinguõiguse projektis tehtud tööle, seda vajaduse korral muutes;

6.

toetab komisjoni selle jõupingutustes võtta kasutusele standardlepingud ja tüüptingimused Interneti teel sõlmitavatele lepingutele, mis kehtiksid ühtmoodi kõigis liikmesriikides, kuna jaekaubanduse siseturu arengu üks suurimatest takistustest hõlmab tarbijalepingutega seotud kindlusetust;

7.

rõhutab olulist rolli, mida tarbijaorganisatsioonid mängivad tarbimiskultuuri parandamisel; peab tugevaid sõltumatuid tarbijaorganisatsioone tõhusa tarbijapoliitika aluseks; seetõttu kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma kõnealustele organisatsioonidele piisavat rahalist tuge; soovitab komisjonil tarbijakaitsega seotud õigusakti ettepanekute koostamisel teha tihedamat koostööd valitsusväliste tarbijaorganisatsioonidega, mis omavad parimat positsiooni tarbijate tegelike vajaduste väljaselgitamiseks;

8.

tunneb heameelt ettepaneku üle nimetada komisjonis ametisse tarbijatega seotud küsimuste eest vastutavad kontaktametnikud; nõuab igalt asjaomaselt peadirektoraadilt iga-aastaste aruannete avaldamist selle kohta, kuidas tarbijapoliitikat peadirektoraadi vastutusvaldkonda integreeritakse;

9.

on seisukohal, et tugev tarbijakaitse süsteem, mis kehtib kogu Euroopas, on kasulik nii tarbijatele kui ka konkurentsivõimelistele tootjatele ja müüjatele; rõhutab, et see stimuleerib ettevõtteid tootma ja müüma vastupidavamaid tooteid, mis omakorda toob kaasa jätkusuutlikuma majanduskasvu; rõhutab, et tõhus ja parem tarbijakaitse on vajalik paremini toimiva siseturu saavutamiseks;

10.

nõuab meetmete võtmist, et tagada ELi 27 riikliku mini-turu reaalne ümberkujundamine maailma suurimaks jaeturuks; arvab, et selle eeldus on, et kodanikud tunnevad end ühtemoodi turvaliselt nii Internetis kui ka kohalikus nurgapoes sisseoste tehes, aga ka et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) saavad toetuda ühesugustele lihtsatele eeskirjadele kogu siseturu ulatuses; kutsub komisjoni üles kaaluma võimalusi VKEdele pakutava kaitse parandamiseks, eriti väikeettevõtteid käsitleva õigusaktide abil;

11.

rõhutab, et siseturu väljakujundamine peab olema esmatähtis eesmärk; tunnistab positiivset rolli, mida euro on mänginud tehingukulude vähendamisel, muutes piiriülese hindade võrdlemise tarbijatele lihtsamaks ja suurendades jaemüügi siseturu potentsiaali; ergutab uusi liikmesriike reforme jätkama, et nad saaksid võtta euro kasutusele kohe, kui nad täidavad Maastrichti kriteeriumid, ja saada seeläbi täiel määral kasu siseturul käibiva ühisraha positiivsest mõjust; nõuab kõikide allesjäänud tõkete ja takistuste kõrvaldamist, et tagada tarbijate usaldus piiriüleste ostude tegemise või muude lepingute sõlmimise vastu, eelkõige seoses teenustega, kuid pidades silmas eri lähenemisviisi vajadust seoses keele, kultuuri ja tarbijate eelistustega;

12.

rõhutab, et Euroopa tarbijapoliitika normid ja eneseregulatsiooni algatused peaksid olema aluseks ülemaailmsetele standarditele ja headele tavadele, ning tunneb heameelt tõsiasja üle, et Euroopa on trendimääraja, kes kasutab oma nn pehmet jõudu tarbijate õiguste tugevdamiseks kogu maailmas;

13.

julgustab komisjoni jätkama tarbijate õiguste tugevat toetamist tooteohutuse valdkonnas, tagades CE-vastavusmärgise usaldusväärsuse ja parandades turujärelevalvet kõikidel asjakohastel riiklikel tasanditel, kasutades RAPEXi hoiatussüsteemi (kiirhoiatussüsteem tarbekaupade valdkonnas) ja jagades häid tavasid turujärelevalve lahenduste osas; kutsub komisjoni üles koostöös liikmesriikidega tagama, et liikmesriigid rakendavad olemasolevaid õigusakte nõuetekohaselt ja jõustavad need täielikult, hinnates sealhulgas võimalust vaadata läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (5) (üldise tooteohutuse direktiiv); tuletab meelde, et CE-vastavusmärgist võidakse liiga kergesti valesti tõlgendada märgisena kolmanda osapoole testimise kohta või päritolumärgisena, kuid ka seda, et komisjonil on palutud (6) esitada süvaanalüüs tarbijatele suunatud ohutusmärgiste valdkonna kohta, millele vajadusel järgnevad õigusloome ettepanekud;

14.

tervitab komisjoni jõupingutusi koostöö tugevdamiseks tooteohutuse valdkonnas rahvusvahelisel tasandil, eriti Hiina, Ameerika Ühendriikide ja Jaapani ametiasutustega; märgib, et dialoogi jätkumine ja teabe jagamine tooteohutuse kohta on kõigi osapoolte huvides ning oluline tarbijate usalduse loomiseks; nõuab komisjonilt tungivalt, et Euroopa Parlamendile antaks selle kohta korrapäraste ajavahemike tagant tagasisidet;

15.

on seisukohal, et reeglina võib eeldada, et tarbija käitub enne ostu ratsionaalselt, kuid ei ole probleemide korral täielikult teadlik oma õigustest; seetõttu nõuab intensiivsemat keskendumist tarbijate tegelikule käitumisele, võttes samal ajal arvesse kaitsetumate rühmade, nagu laste ja eakate ning teatavate puuetega inimeste erivajadusi; tuletab meelde Euroopa Parlamendi ettepanekul hiljuti vastuvõetud eelarverida, mis hõlmab katseprojekti, mille eesmärk on muu hulgas arendada välja tarbijate andmebaas, viia läbi küsitlusi ja intervjuusid ning võrrelda erinevates liikmesriikides tehtud edusamme; tunneb heameelt komisjoni töö üle tarbijapoliitika tulemustabeli koostamisel, mis aitab kaasa muu hulgas hinnastruktuuride ning tarbijate käitumise ja rahulolu paremale mõistmisele;

16.

rõhutab, et kõik ühtlustamismeetmed tuleb hoolikalt suunata selliselt, et tegeletaks tegelike probleemidega, millega tarbijad siseturul kokku puutuvad; on seisukohal, et kui on tõeline vajadus ühtlustamise järele, peaks ühtlustamine olema kõikehõlmav, vältimaks tarbijakaitse ebaühtlust ELis ja seda, et ettevõtjatel oleks sellega piiriülesel turustamisel raske arvestada; juhib tähelepanu sellele, et praegune olukord on pärssiv VKEde jaoks, kes püüavad kaubelda kogu Euroopas, ning on tarbijate jaoks segadust tekitav;

17.

on arvamusel, et erilist tähelepanu on vaja pöörata tarbijate varustamisele oskuste ja vahenditega, mis on vajalikud nende usalduse suurendamiseks digitaalse keskkonna vastu; juhib tähelepanu sellele, et isikuandmetest on saanud samuti toode ning üks osa ärivõtetest, näiteks käitumuslikust suunamisest; on seega arvamusel, et andmekaitse ja eraelu puutumatuse eeskirjad tuleks hõlmata kõikidesse tarbijapoliitika strateegiatesse; rõhutab asjaolu, et andmed on kasutamiseks kättesaadavad igal ajahetkel üle terve maailma; rõhutab tungivat vajadust selle järele, et õigusloojad arendaksid üheskoos ettevõtjate ja tarbijaorganisatsioonidega ülemaailmseid andmekaitse standardeid;

18.

rõhutab uute ja järjest rohkem kasutatavate müügikanalite, näiteks e-kaubanduse tähtsat rolli konkurentsivõime tugevdamisel siseturul ja seega ka tarbimisvõime suurenemisel; on seisukohal, et finants-, pangandus- ja kindlustusturud on e-kaubandusele eriti avatud ja nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid soodsamad tingimused piiriülese e-kaubanduse arenguks; palub komisjonil teha uuring erinevate meetodite kohta, mida liikmesriigid rakendavad tarbijate ja ettevõtjate vaheliste lahkarvamuste lahendamiseks, et selgitada välja tulemuslikud meetodid ja edendada nende kasutamist; toetab tarbijakaitsele kindla aluse loomist, mis on väga oluline eelkõige finantsteenuste valdkonnas;

19.

tunneb heameelt, et teadusuuringute ja tehnoloogia arengu seitsmendat raamprogrammi kasutatakse kui vahendit, mille abil laiendada veelgi tarbijate käitumise analüütilist ja empiirilist uurimist;

20.

on seisukohal, et tarbijakaitse peaks moodustama lahutamatu osa, kui ettevõtjad planeerivad ning kujundavad tooteid ja teenuseid, ning et turumuudatuste uurimine on väga oluline;

21.

nõuab meetmeid, et parandada dialoogi ELi tasandil tarbijaorganisatsioonide ja ettevõtjate vahel, et hõlmata väärtusahelasse kõik osapooled; on seisukohal, et hea dialoog, sealhulgas parimate tavade vahetamine, võib aidata vähendada probleeme siseturul; toetab algatusi, mis on mõeldud tarbijapoliitika sidusrühmade osalemise julgustamiseks konsulteerimistel ja poliitika väljatöötamisel; tervitab jõupingutusi, mille eesmärk on tarbijakaitse ja tarbijate teadlikkuse tugevdamine uutes liikmesriikides; rõhutab, et on oluline jätkata tarbijaorganisatsioonide toetamist ELis, eriti uutes liikmesriikides;

22.

rõhutab, et tarbimiskultuuri arengut abistab tarbijate süstemaatiline harimine nende õiguste kohta ja selle kohta, kuidas neid õigusi kehtestada; sel põhjusel peaksid EL ja liikmesriigid investeerima rohkem tarbijate teavitamise ja harimise kampaaniatesse, mille eesmärk on õige sõnum õigetele tarbijarühmale; rõhutab asjaolu, et tarbijate harimine peab olema elukestva õppe lahutamatu osa, ning soovitab tarbijate teavitamiseks kasutada uusi tehnoloogiaid (eriti Internetti);

23.

on seisukohal, et tarbijapoliitika kavandamisel tuleks rohkem tähelepanu pöörata kaitsetumate rühmade, näiteks laste, eakate inimeste ja teatavate puuetega inimeste erivajadustele ning arvestada demograafilise arenguga;

24.

rõhutab vajadust arvestada soolist nagu ka ealist ja etnilist mõõdet, kui töötatakse välja näitajaid ja statistikat, et kindlaks määrata konkreetseid probleemseid valdkondi, millega erinevad tarbijarühmad silmitsi seisavad;

25.

tuletab meelde oma resolutsiooni piiriüleste teenuste osutajate kohustuste kohta; ootab huviga komisjoni selleteemalist töökava; palub, et komisjon täpsustaks oma kavatsusi (kui need on olemas) seoses edasiste algatustega selles valdkonnas;

26.

rõhutab piiriüleste tehingute edendamise tähtsust valikuvabaduse suurendamisel ning konkurentsipoliitika ja vastutustundliku tarbimise alase harimise rolli, et tagada tarbijatele parimad valikuvõimalused eelkõige põhikaupade ja –teenuste, nagu toit, eluase, haridus, tervishoid, energia, transport ja telekommunikatsioon; rõhutab eelkõige teenuste turu suurema liberaliseerimise vajadust, et soodustada konkurentsi ja võimaldada seeläbi tarbijatele madalamaid hindu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama uuendustegevust finantsteenuste sektoris, et pakkuda tarbijatele paremaid võimalusi;

27.

rõhutab vajadust lisaks piisavatele ja tõhusatele tarbijakaitsemeetmetele tagada hea vastavasisuline teatis, et selgitada tarbijatele, kuidas nad saavad oma õigusi siseturu õigusaktide ja muude õigusaktide kohaselt, mis võivad neile kasulikud olla, maksma panna;

28.

on seisukohal, et finantsteenuste siseturu väljakujundamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata tarbijakaitse ja tarbijate valikuvõimaluste tagamisele; rõhutab, et finants-, panga- ja kindlustustooted on erakordselt keerulised ning kui kodanikke julgustatakse nende toodete kasutamist suurendama eriti seoses tulevaste pensionidega, tuleks tarbijate teavitamist ja nõustamist soodustava poliitika abil tagada, et tarbijad oleksid teadlikud kõikidest olemasolevatest võimalustest; rõhutab siiski, et tarbijakaitset ei saa kasutada protektsionismi ettekäändena; rõhutab, et täielikult integreeritud finantsteenuste jaeturu liikumapanev jõud peaks olema turg;

29.

usub, et finantsturgude osas on põhiküsimuseks kõikide ELi õigusaktide ülevõtmine ja täielik rakendamine, samuti nende ühtlustamine liikmesriikides; soovitab kehtivate õigusaktide ühtse kohaldamise rangemaks muutmist enne täiendavate eeskirjade ettepanekute esitamist; nõuab seoses uute õigusaktidega komisjonilt parema õigusloome põhimõtete järgimist, et hoida ära põhjendamatu lisakoormuse põhjustamine tarbijatele ja ettevõtjatele;

30.

väljendab heameelt, et strateegia keskendub rohkem jõustamisele ja kaebuste lahendamisele, mis on tarbijate usalduse loomisel kindlasti olulised tegurid; on seisukohal, et tarbijate usalduse loomisel on kõige olulisem tegur tarbekaupade ja teenuste siseturu väljakujundamine; toetab edasist tööd selles küsimuses;

31.

on seisukohal, et vaidlused tarbijate ja ettevõtjate vahel tuleks lahendada eelkõige kohtuväliselt, sest kohtuväliste kaebuste lahendamise vahenditega saavutatud lahendused võivad olla kiiremad ja nendeni jõudmine vähem kulukas; see tekitab vajaduse tugevdada Euroopa tarbijakeskuseid ja SOLVITit ning eraldada nende võrgustikule rohkem rahalisi vahendeid; tuletab meelde, et liikmesriigid võivad nõuda hagi esitamist kavatsevalt osapoolelt eelnevaid läbirääkimisi, mis annaks kostjale võimaluse lõpetada vaidlustatud rikkumine;

32.

tuletab meelde, et alternatiivsed vaidluse lahendamise süsteemid on oma olemuselt alternatiivsed lahendused traditsioonilistele kindlaksmääratud õiguslikele mehhanismidele; alternatiivse vaidluste lahendamise kasutamise soodustamine sõltub seetõttu siduva õiguse alternatiivide olemasolust, mis tagavad tarbijale tõhusa, kergesti juurdepääsetava ja mittediskrimineeriva kaebuste lahendamise;

33.

tuletab meelde, et e-kaubanduse kasvu tõttu tuleb alternatiivset vaidluse lahendamist, mis vastab komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovituses 98/257/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta) (7) ja komisjoni 4. aprilli 2001. aasta soovituses 2001/310/EÜ (tarbijavaidluste konsensuslikul lahendamisel osalevaid kohtuväliseid asutusi käsitlevate põhimõtete kohta) (8) esitatud nõuetele, ühtlustada kogu ELis; rohkem tuleb edendada vaidluste lahendamist Interneti teel, mida Euroopa Parlament on nõudnud juba alates 1999. aastast;

34.

tuletab meelde, ühenduse õigusaktidest tulenevate õiguste tõhusa jõustamise kaitsmine on peamiselt liikmesriikide kohustus; nendel lasub vastutus kohandada oma siseriiklikku menetlusõigust sel viisil, et kõnealuseid õigusi oleks tarbijate ja ettevõtjate kasuks kerge kohaldada; esiteks ei ole ühendus pädev sätestama siseriikliku menetlusõigusega seonduvaid eeskirju, lisaks nõutakse EÜ asutamislepingu artiklis 5, et ühendus piirduks üksnes sellega, mis on vajalik asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks; vastavalt kõnealusele artiklile tuleb seega võimalikult palju võtta arvesse riiklike õigussüsteemide konkreetseid tunnuseid, jättes liikmesriikidele õiguse langetada valik võrdväärse mõjuga erinevate võimaluste vahel;

35.

kutsub komisjoni üles analüüsima eraldi Euroopa tarbijate ombudsmani ametikoha loomise kasulikkust piiriüleste juhtumite jaoks; märgib, et paljudel liikmesriikidel on mõnedes sektorites olemas tarbijakaitseombudsmanid, kes aitavad tarbijatel tegeleda ettevõtjatega; usub, et komisjon võib uurida kõnealust lähenemisviisi iga riigi puhul eraldi;

36.

märgib, et mõnes liikmesriigis, kuid mitte kõikides, on juba olemas spetsiaalse, tarbijate kaebamise süsteemi elemendid, näiteks ühistegevus, ühisnõuded, esindajate tegevus, katsejuhtumid ja kõrvaldamismenetlused; juhib tähelepanu, et selle tulemusena võivad tarbijad piiriüleste juhtumite korral seista silmitsi erinevate õigusnormidega;

37.

tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivi 98/27/EÜ (tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta) (9) eesmärk on juba tarbijate kollektiivsete huvide kaitse; rõhutab, et kõnealune direktiiv annab muu hulgas tarbijaorganisatsioonidele õiguse alustada ettekirjutustega seotud menetlusi; palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse seda, mil määral ja miks kõnealune direktiiv tõi või ei toonud loodetud paranemist tarbijate kollektiivsete huvide kaitse osas;

38.

on seisukohal, et enne märkuste tegemist õigusakti kohta ELi tasandil tuleb põhjalikult uurida olemasolevaid probleeme – kui need on olemas – ja kavandatud kasu tarbijatele;

39.

on seisukohal, et paljudes liikmesriikides on olemas põhiseaduslikud takistused, mida tuleb arvesse võtta Euroopa tarbijate kaebuste lahendamise mudeli kavandamisel; on lisaks seisukohal, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 6 tuleb täielikult järgida; kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle kohta, kuidas sellega seoses saavutada vajalikku tasakaalu tarbijate õiguste, tarbijaorganisatsioonide ja ettevõtjate vahel;

40.

kutsub komisjoni üles hoolikalt hindama tarbijate kaebuste lahendamise küsimust liikmesriikides, pidades silmas, et komisjoni kõik uued ettepanekud selles valdkonnas peaksid põhinema olemasolevate probleemide põhjalikul uurimisel ja tarbijatele tuleneval kasul, ning et seoses piiriüleste menetluste ja kollektiivse kaebamise võimalike süsteemidega tuleks viia läbi laialdased uuringud, mis tugineksid kogu maailmast saadud kogemustele, pöörates eritähelepanu probleemidele, mis väljendusid Ameerika Ühendriikide mudeli liialdustes ja miinustes ning mis keskenduksid selgelt sellise õigusakti sobiva õigusliku aluse küsimusele ELi tasandil; palub komisjonil seejärel vajaduse korral esitada Euroopa tasandil selge lahenduse, pakkudes kõikidele tarbijatele piiriüleste kaebuste lahendamiseks juurdepääsu kollektiivsetele hüvitusmehhanismidele;

41.

palub komisjoni nende uuringute hindamise osas konsulteerida Euroopa Parlamendi ja liikmesriikidega;

42.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/23

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Mittediskrimineerimine ja võrdsed võimalused kõigile – raamstrateegia” (KOM(2005)0224);

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 13;

—

võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (1);

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (2);

—

võttes arvesse komisjoni teatist 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamise kohta (KOM(2006)0643);

—

võttes arvesse komisjoni aruannet „Diskrimineerimisvastaste õigusaktide väljatöötamine Euroopas: 25 liikmesriigi võrdlus juulis 2007”;

—

võttes arvesse riikide aruandeid diskrimineerimisvastaste õigusaktide rakendamise kohta ja temaatilisi aruandeid, mis on koostatud komisjoni poolt loodud diskrimineerimisvastase valdkonna õigusekspertide võrgu poolt, mille ülesanne on anda sõltumatut teavet ja nõu arengute kohta liikmesriikides;

—

võttes arvesse ÜRO rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

—

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni;

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle protokolli nr 12;

—

võttes arvesse komisjoni jaanuaris 2007 avaldatud Eurobaromeetri eriuuringut diskrimineerimise kohta Euroopa Liidus;

—

võttes arvesse, et 2007. aasta oli Euroopa aasta „Võrdsed võimalused kõigile” ja 2008. aasta on Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A6-0159/2008),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 on sätestatud, et Euroopa Liit on rajatud vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetele, mis on ühised kõikidele liikmesriikidele, ja et on tähtis, et diskrimineerimisvastaste poliitiliste deklaratsioonidega kaasneks poliitika ja õigusaktide, eelkõige diskrimineerimisvastaste direktiivide ja võrdõiguslikkust edendavate projektide järjepidev areng ning täielik ja korrektne rakendamine;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 on samuti sätestatud, et Euroopa Liit austab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud põhiõigusi ning võrdsuse ja mittediskrimineerimise edendamine kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 13 peaks olema Euroopa Liidu seaduste ja poliitikate prioriteet;

C.

arvestades, et sotsiaalse kaasatuse üks peamisi nõudeid on tööhõive, kuid tööpuudus on paljudes rühmades, eriti naiste, rändajate, puuetega inimeste, etniliste vähemuste, eakate ja noorte inimeste ning isoleeritud või tunnustamata oskustega inimeste hulgas jätkuvalt lubamatult suur; arvestades, et mitmekordse diskrimineerimise all kannatavate inimeste tööpuudus on veel suurem;

D.

arvestades, et praegu on diskrimineerimine enamikus ühenduse pädevusse kuuluvates valdkondades ühenduse õigusega reguleerimata, ning arvestades, et direktiivides 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ sätestatud kaitsetase on erinev, mis tekitab lünki kaitses, mis on seotud tööhõivet mõjutava diskrimineerimisega;

E.

arvestades, et komisjoni üksikasjalik uurimus diskrimineerimisvastaste õigusaktide väljatöötamise kohta Euroopas kinnitab, et liikmesriikide tasandil erinevad õigusaktid liikmesriigiti, sest need kaitsevad diskrimineerimise eest erinevalt ja tihti puudub ühine rakendamismeetod, mis on põhjustanud kehtivate direktiivide rakendamise ühtluse puudumise ja olukorra, kus inimesed pole oma õigustest piisavalt teadlikud;

F.

arvestades, et mittediskrimineerivate poliitikate ebajärjekindel elluviimine liikmesriikides annab oma osa ühenduse diskrimineerimisvastaste direktiivide rakendamise puudumisele tegelikkuses, nagu on osutatud sellistes aruannetes nagu seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemise Euroopa eksperdirühma aruanne pealkirjaga „Seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemine tööhõives: õigusaktid viieteistkümnes ELi liikmesriigis”;

G.

arvestades, et nõukogu kutsus oma 5. detsembri 2007. aasta resolutsioonis pealkirjaga „Euroopa aasta „Võrdsed võimalused kõigile” (2007) järelmeetmete kohta” (3) komisjoni ja liikmesriike üles vastavalt nende pädevusele jätkama ja tugevdama puuetega seotud teemade süvalaiendamist kõigisse asjaomastesse poliitikatesse;

H.

arvestades, et komisjon on seetõttu õigustatult algatanud menetluse mitme liikmesriigi vastu ja et nimetatud tegevust tuleb vajadusel jätkata,

1.

palub liikmesriikidel pöörata oma õiguspraktikas väärilist tähelepanu mitmetele Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 sätestatud diskrimineerimise alustele;

2.

tuletab meelde, et direktiivides 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ on sätestatud miinimumnormid ning need peaksid seetõttu olema aluseks, millele rajatakse laiaulatuslikum ühenduse diskrimineerimisvastane poliitika;

3.

väljendab muret direktiivide 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ puuduliku ülevõtmise ja rakendamise pärast mõnes liikmesriigis ja ELi kodanike antava puuduliku teabe pärast diskrimineerimisjuhtumitega seotud võimalikke hüvitiste kohta;

4.

avaldab kahetsust, et direktiivid 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ ei hõlma sellistel füüsilistel kriteeriumidel nagu kasv või nahavärv põhinevaid diskrimineeriva iseloomuga erinevusi kohtlemisel, eriti seoses töökohtadega, mille puhul puudub otsene seos nimetatud füüsiliste tunnuste ja asjaomaste tööde tegemiseks nõutavate oskuste vahel;

5.

kutsub liikmesriike üles tagama, et direktiivide 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ kõikide sätete ülevõtmise järel võetakse need direktiivid täielikult, korrektselt ja tõhusalt üle ja rakendatakse neid nõuetekohaselt ja et kõik erandid oleksid nende sätete kohaselt objektiivselt põhjendatud;

6.

kutsub pädevaid ELi, riiklikke ja kohalikke asutusi oma rakendamisalaseid jõupingutusi paremini koordineerima; kutsub üles võtma vastu diskrimineerimise vastu võitlemise ühtset lähenemisviisi, mis hõlmab ja võtab arvesse üheaegselt kõiki diskrimineerimise aluseid;

7.

rõhutab, et riiklikel asutustel on võrdõiguslikkuse edendamisel ja diskrimineerimise ärahoidmisel võtmeroll, mida nad täidavad oma poliitika, teenuste osutamise ja töölevõtmise tavade kaudu;

8.

nõuab, et komisjon võtaks endale kohustuse direktiivide 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ rakendamine põhjalikult läbi vaadata ja välja anda rakendamise tõlgendussuunised, et tagada täielik ja korrektne rakendamine liikmesriikide poolt; kutsub komisjoni eriti üles hindama, kuidas liikmesriigid on direktiivi 2000/78/EÜ ülevõtmisel siseriiklikku õigusesse tõlgendanud artiklites 6 ja 8 sätestatud erandeid; tuletab meelde, et mõlema direktiivi rakendamiseks on vaja mitmesuguseid mehhanisme ja strateegiaid, sealhulgas vastavus nõuetele, ennetav kohustuste võtmine ja jõustamine ning parimate tavade tõhus vahetamine;

9.

nõuab tungivalt, et direktiivide 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ ülevõtmise alusel vastuvõetud siseriiklike sätete rikkumiste korral kohaldatavad sanktsioonid oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad;

10.

soovitab tungivalt komisjonil hoolikalt kontrollida direktiivide 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ ülevõtmist ning nende vastavust ülevõtmisest tulenevatele õigusaktidele ja jätkata liikmesriikidele surve avaldamist rikkumise ja täitmata jätmise korral kohaldatavate menetluste abil, et liikmesriigid täidaksid oma õiguslikke kohustusi võtta need direktiivid täielikult üle võimalikult kiiresti; on arvamusel, et Euroopa Parlamendi pädev komisjon peaks osalema liikmesriikide kõnealustest direktiividest tulenevate kohustuste täitmise pidevas järelevalves;

11.

tuletab komisjonile meelde, et direktiivi 2000/78/EÜ artiklis 4 on erandid lubatud üksnes siis, kui need on heaks kutsetegevuseks tõeliselt vajalikud; kutsub komisjoni üles tõlgendama artiklit kitsalt ning algatama Euroopa Kohtus menetluse liikmesriikide vastu, kui nad näevad siseriiklikes õigusaktides ette liiga laiaulatusliku tõlgenduse;

12.

nõuab, et rakendamise kohta liikmesriikides esitataks igal aastal hinnang avatud koordineerimismeetodi osana ja et iga viie aasta järel esitataks ulatuslikum ülevaade kõnealuste õigusaktide rakendamise kohta sotsiaalse agenda osana; on arvamusel, et hindamisse tuleks kaasata mittediskrimineerimisega seotud küsimustega tegelevad sõltumatud asutused, sealhulgas komisjoni õigusekspertide võrk, ja valitsusvälised organisatsioonid, kes esindavad diskrimineerimise potentsiaalseid ohvreid, ja et tuleks võtta konkreetseid meetmeid valitsusväliste organisatsioonide suutlikkuse tõstmiseks, et nad saaksid pakkuda ohvritele teavet ja tuge ja aidata konstruktiivselt kaasa iga-aastasele hindamisele;

13.

on arvamusel, et kuna direktiivis 2000/78/EÜ ei ole puude laialdase määratlemise vajalikkust sätestatud, jäetakse mõnesse puudekategooriasse kuuluvad inimesed nimetatud direktiivi õiguskaitsest ilma; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles puude laialdases määratluses viivitamata kokku leppima, et hõlbustada diskrimineerimisvastaste õigusaktide ühtlustamist, mis võiks põhineda puuetega inimeste õiguste konventsioonil;

14.

on arvamusel, et diskrimineerimise vastu kaebuse esitamise määratlemata tähtaeg on viinud mõnedes liikmesriikides väga lühikeste tähtaegade kehtestamiseni, mis võib takistada selliste kaebuste esitamist;

15.

on arvamusel, et direktiivi 2000/78/EÜ perekonnaseisuga seotud erandid piiravad nimetatud direktiivi poolt pakutavat kaitset seksuaalsest sättumusest tingitud diskrimineerimise eest;

16.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid tõhusamalt ELi kodanike õiguste kohaldamist vastavalt direktiividele 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ ning nõuab tungivalt, et komisjon, liikmesriigid, ametiühingud ja tööandjad, samuti ka valitsusega seotud ja valitsusvälised sidusrühmad teeksid kõik võimaliku, et parandada teadlikkust kõnealustes direktiivides sätestatud õigustest ja tagaksid diskrimineerimise ohvritele juurdepääsu mitmesugustele õigusabi tugiteenustele, et neil oleks võimalik oma direktiivide kohaseid õigusi tõhusalt teostada; märgib, et väidetava diskrimineerijaga võitlemise koorem jääb sageli ohvri kanda, keda tihti ei toeta ka ametivõimud ja kellel ei ole võimalust õigusabi saada; nõuab tungivalt, et liikmesriigid volitaksid asjaomaseid sõltumatuid asutusi andma diskrimineerimise ohvritele tõhusat abi;

17.

väljendab muret diskrimineerimisvastaste õigusaktide alase teadlikkuse madala taseme üle liikmesriikide kodanike seas ja kutsub komisjoni, liikmesriike, ametiühinguid ja tööandjaid üles tugevdama jõupingutusi kodanike teadlikkuse suurendamiseks; tuletab meelde, et direktiivid kehtestavad liikmesriikidele kohustuse levitada kõigi asjakohaste vahendite abil üldsuse seas teavet direktiivide asjaomaste sätete kohta;

18.

soovitab liikmesriikidel vaadata üksteisest sõltumatult läbi ennetavad ja hüvitusmeetmed ja tagakiusamise vastase kaitse tõhususe ning tagada, et riiklikel ja mitteriiklikel asutustel, mis osalevad diskrimineerimise vältimisel ja toetavad diskrimineerimise ohvreid, oleks piisavalt rahalisi vahendeid; soovitab ka, et komisjon lisaks oma pidevasse järelevalvesse vastastikused eksperdihinnangud;

19.

soovitab liikmesriikidel anda piisavalt vahendeid ja mõjuvõimu võrdõiguslikkust edendavatele sõltumatutele organitele, et need saaksid oma rolli tõhusalt ja sõltumatult täita, sealhulgas esitada usaldusväärseid ekspertarvamusi diskrimineerimise kõigi vormide kohta ja asjakohast abi diskrimineerimise ohvritele; julgustab liikmesriike tagama, et kõnealuste organite tegevusvaldkond hõlmaks diskrimineerimise kõiki aluseid ja kutsub komisjoni üles kehtestama norme, mille alusel jälgida ja tagada nende organite tõhusust ja sõltumatust;

20.

soovitab liikmesriikidel ja komisjonil anda vahendeid ja volitusi nendele valitsusvälistele organisatsioonidele, mis esindavad diskrimineeritud rühmi, ja nendele, mis jagavad kodanikele diskrimineerimisküsimustes aktiivselt teavet ja annavad õigusabi;

21.

kutsub liikmesriike üles tegema ühenduse õigusaktide korrektse rakendamise jälgimisel koostööd asjaomaste sotsiaalpartneritega;

22.

rõhutab, et igal juhul peaksid liikmesriigid tagama, et diskrimineerimise ohvreid aidatakse automaatselt kohtumenetluses ning vajaduse korral toetatakse neid avaliku sektori rahalistest vahenditest riiklike õigusabisüsteemide raames;

23.

kutsub komisjoni üles praktikas ja tõhusalt toetama meetmete vastuvõtmist liikmesriikide poolt programmi Progress ja Euroopa Sotsiaalfondi raames, et toetada võrdseid võimalusi edendavaid ja diskrimineerimist kaotavaid programme;

24.

soovitab, et liikmesriigid annaksid tõhusama kaitsetaseme tagamise eesmärgil liitudele, organisatsioonidele ja teistele juriidilistele isikutele suuremad volitused algatada kohtumenetlust, sealhulgas mis tahes ohvri nimel või toetuseks;

25.

nõuab tungivalt, et liikmesriikide valitsused tagaksid võrdse kohtlemise ja võimalused tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse poliitikas ning tegeleksid eelkõige tõsiste takistustega, mida põhjustab diskrimineerimine töölevõtmise menetlustes;

26.

soovitab, et liikmesriigid tagaksid liitudele, organisatsioonidele ja muudele juriidilistele isikutele võimaluse esindada ühte või mitut kaebuse esitajat mis tahes kohtumenetluses direktiivide jõustamiseks;

27.

kutsub liikmesriike koostöös Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga üles koguma, koostama ja avaldama korrapäraste ajavahemike järel põhjalikku, täpset, usaldusväärset ja eraldi statistikat diskrimineerimise kohta ja avaldama seda viisil, mis on avalikkusele kergesti arusaadav ja võimaldab parimate tavade tõhusamat vahetamist; rõhutab, et selle saavutamiseks peab olema piisavalt vahendeid ja et on tähtis arendada diskrimineerimisalaste andmete kogumise viise kooskõlas andmekaitset käsitlevate õigusaktidega;

28.

nõuab riiklike integreeritud tegevuskavade väljatöötamist igasuguse diskrimineerimise vastu;

29.

väljendab heameelt komisjoni huvi üle koguda võrdõiguslikkuse alast teavet ning kõnealust teavet sisaldava Euroopa käsiraamatu avaldamise üle; palub komisjonil hoolikalt uurida andmete kogumisega seotud erinevaid õigusküsimusi ja parameetreid ning esitada ettepanekuid, kuidas diskrimineerimisjuhtumite registreerimist parandada, ja läbi vaadata andmete kogumise ühised normid; soovitab komisjonil jätkata õigusalase koolituse andmist kohtunikele, advokaatidele, ametiühingutele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, et tugevdada direktiivide pikaajalist mõju, ning samuti soovitab komisjonil rohkem uurida ja analüüsida direktiivide ülevõtmisega seotud õigusaktide mõju;

30.

väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon pöörab tähelepanu mitmekordsele diskrimineerimisele ning tunneb sealhulgas huvi selleteemalise uurimuse korraldamise vastu; kutsub komisjoni üles heaks kiitma mitmekordse diskrimineerimise tasakaalustatud laia kontseptsiooni ning nõuab, et komisjon uuriks ja esitaks andmeid mitmekordse diskrimineerimise ja vihkamiskuritegude kohta; kutsub komisjoni üles lisama mitmekordse diskrimineerimise vastu võitlemist käsitlevad sätted kõigisse tulevastesse EÜ asutamislepingu artikli 13 kohaselt vastu võetavatesse õigusaktidesse, mida võib kohaldada kas ühele või mitmele diskrimineerimise alusele toetudes;

31.

rõhutab diskrimineerimise vastu võitlemise valdkonnas aktiivsete rühmituste võrgustikukoostöö tähtsust Euroopa, riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil;

32.

palub liikmesriikidel siseriiklikud õigusaktid läbi vaadata ja kaaluda kõikide EÜ asutamislepingu artikliga 13 vastuolus olevate aktide kehtetuks tunnistamist;

33.

peab direktiivi 2000/43/EÜ aluseks, millele on rajatud põhjalik diskrimineerimisvastane raamistik tegevuseks, mis on seotud rassilise või etnilise päritolu alusel toimuva diskrimineerimise keelamisega; rõhutab siiski, et arvesse tuleb võtta juba kindlaks tehtud problemaatilisi aspekte ja raskusi, mida liikmesriigid on kohanud kõnealuse direktiivi tõhusal ülevõtmisel ja rakendamisel;

34.

rõhutab, et komisjon peab esitama ühise, kogu ELis kehtiva määratluse positiivse meetme tähenduse kohta või vähemalt püüdma selles osas konsensust saavutada, kummutades sellega meetmete tähendust ja rakendamist ümbritsevad müüdid mõnes liikmesriigis, arvestades eelkõige selle tõhusust diskrimineerimise edukal tõrjumisel ja võrdsete tulemuste saavutamisel mõnedes liikmesriikides;

35.

märgib, et komisjonil võib nüüd kavas olla esitada ainult selliseid õigusakte, millega kuulutatakse ebaseaduslikuks diskrimineerimine juurdepääsu osas kaupadele ja teenustele mõnel alusel, kuid mitte kõikidel alustel; tuletab komisjonile meelde tema kohustust esitada puuet, vanust, usku või veendumusi ja seksuaalset sättumust hõlmav terviklik direktiiv, et lõpule viia diskrimineerimisvastaste õigusaktide paketi kujundamine EÜ asutamislepingu artikli 13 kohaselt, nagu on ette nähtud tema 2008. aasta tööprogrammis; kordab uuesti, et poliitiliselt, sotsiaalselt ja juriidiliselt on soovitav kaotada erinevatel alustel toimuva diskrimineerimise vastu kaitsmise hierarhia; on kindlal arvamusel, et diskrimineerimise ebaseaduslikuks kuulutamine ühes valdkonnas ja lubamine teises ei ole mõistlik;

36.

ootab huviga, et puude kohta töötatakse välja ühenduse määratlus, mis annab puudega inimestele kogu Euroopa Liidus samasugused õigused, olenemata nende asukohast Euroopa Liidus;

37.

on arvamusel, et iga uue direktiiviga, mille eesmärk on võidelda diskrimineerimisega, nagu on osutatud EÜ asutamislepingu artiklis 13, tuleb keelustada kõik diskrimineerimisvormid, sealhulgas otsene ja kaudne diskrimineerimine kõikides valdkondades, mis juba kuuluvad direktiivide 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ kohaldamisalasse, diskrimineerimine seotuse alusel, diskrimineerimine arvamuse alusel, et isik on kaitstud rühma liige, ja ahistamine; on arvamusel, et diskrimineerimisele õhutamist tuleks pidada diskrimineerimiseks ja et asjakohaste meetmete põhjendamatut võtmata jätmist tuleks pidada diskrimineerimisvormiks; on veendunud, et direktiivides tuleks selgelt sätestada, et diskrimineerimise eri vormide vahel ei tehta vahet ja kõikide nende vormide vastu tuleb võidelda võrdselt tugevate meetmetega; rõhutab veel kord, et iga uus õigusakti ettepanek peab nõuetekohaselt peegeldama erinevate alustega seotud iseärasusi;

38.

on kindlal arvamusel, et EÜ asutamislepingu artikli 13 kohaselt diskrimineerimisega võitlemise uue direktiivi ettepaneku sisuline reguleerimisala peab olema laiaulatuslik ning hõlmama kõiki ühenduse pädevusse kuuluvaid valdkondi, samuti selliseid valdkondi nagu haridus, elukestev õpe, sotsiaalkaitse, kaasa arvatud sotsiaalkindlustus, eluase ja tervishoid, diskrimineeritud rühmade kujutamine meedias ja reklaamis, puuetega inimeste füüsiline juurdepääs teabele, sidevahenditele, elektroonilistele sidevahenditele, transpordiliikidele ja üldkasutatavatele kohtadele, sotsiaalsetele soodustustele ning kaupadele ja teenustele, mis on üldsusele kättesaadavad; on lisaks arvamusel, et uus direktiiv peaks laiendama nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega) (4) kohaldamisala, et see oleks kooskõlas teiste rühmade diskrimineerimisvastase kaitsega;

39.

on kindlalt veendunud, et diskrimineerimise vastu võitlemiseks on vaja välja töötada terviklik lähenemisviis üldsuse teadlikkuse suurendamisele ning et see peaks algama kooliprogrammidest;

40.

kutsub komisjoni üles uurima, kuidas EÜ asutamislepingu artiklil 13 põhinevatesse tulevastesse õigusaktidesse saaks lisada uusi mittediskrimineerimise ja võrdõiguslikkuse põhimõtete rakendamist edendavaid sätteid, mis ei olene konkreetsete ohvrite esitatud kaebustest; on arvamusel, et kõnealuses uuringus tuleks käsitleda küsimust, kuidas saaks tulevaste õigusaktidega luua kohustust viia sisse „positiivse diskrimineerimise” meetmeid ja/või ülesandeid, et edendada võrdõiguslikkust, ning siduma mittediskrimineerimise ja võrdõiguslikkusega seonduvad kohustused riigi riigihankepoliitikaga;

41.

on seisukohal, et rahvusel või keelel põhinev erinev kohtlemine, kui see ei ole objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud õigusepärase eesmärgiga ja kui see ei ole toimunud asjakohaste ja vajalike meetmete abil, võib samuti olla rassil või etnilisel päritolul põhinev kaudne diskrimineerimine vastupidiselt direktiivile 2000/43/EÜ;

42.

on arvamusel, et diskrimineerimist tuleb samuti pidada nelja põhivabadust – eelkõige isikute liikumisvabadust – piiravaks ja sellisena takistuseks siseturu toimimisele; kutsub komisjoni üles julgustama liikmesriike läbi vaatama oma tööturule juurdepääsu reguleerivaid ajutisi sätteid, et kaotada vastavad erinevused Euroopa kodanike vahel;

43.

on arvamusel, et vähemuskogukonnad, eriti romi kogukonnad, vajavad konkreetset sotsiaalkaitset hariduse, tervishoiu, eluaseme, tööhõive ja naiste õiguste valdkonnas, kuna Euroopa Liidu hiljutise laienemisega seoses on nende ärakasutamise, diskrimineerimise ja tõrjumise probleemid muutunud veelgi teravamaks;

44.

soovitab seoses ebasoodsas olukorras olevate laste ja romi laste juurdepääsuga kõrgekvaliteetsele haridusele ja nende õigustamatu liigitamisega puudega inimesteks pöörata erilist tähelepanu kõigi hariduse valdkonnas esinevate diskrimineerimisvormide vastu võitlemisele;

45.

rõhutab, et õigusaktid on tõhusad üksnes siis, kui kodanikud on oma õigustest teadlikud ja kui neil on hõlbus juurdepääs kohtule; on seetõttu arvamusel, et EÜ asutamislepingu artikli 13 kohase diskrimineerimisega võitlemise uue direktiivi ettepanek peab sisaldama ka parandus- ja jõustamismeetmeid ning sätestama liikmesriikide kohustuse luua üks või mitu sõltumatut organit, mis edendaksid võrdset kohtlemist ja võitleksid diskrimineerimise mitmesuguste vormide vastu ning mille tööülesanded hõlmaksid kõiki artiklis 13 osutatud diskrimineerimise aluseid ja kõiki direktiiviga 76/207/EMÜ hõlmatud valdkondi; on arvamusel, et kõnealuste organite pädevusse peaks kuuluma sõltumatu abi andmine diskrimineerimise ohvritele diskrimineerimise vastu kaebuse esitamisel, õigusaktide rakendamise kohta sõltumatute ülevaadete teostamine ja soovituste andmine igasugustes diskrimineerimisega seotud küsimustes;

46.

nõuab, et edaspidi lisataks vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 13 õigusaktidesse kohustus konsulteerida valitsusväliste organisatsioonidega, võrdõiguslikkust edendavate sõltumatute eriorganitega ja siseriiklike esindusorganisatsioonidega ning kaasata need õigusaktide koostamisse, ülevõtmisprotsessi ja rakendamise järelevalvesse;

47.

on arvamusel, et uude direktiivi tuleks lisada nõue, et liikmesriigid rakendaksid võrdõiguslikkuse süvalaiendamist planeerimise, poliitikate teostamise ja programmide väljatöötamise korral kõikides direktiiviga hõlmatud valdkondades, et teenusepakkujad tegutseksid võrdõiguslikkuse osas plaanipäraselt ja süstemaatiliselt ning teeksid kohandusi ja pakuksid erikohtlemist, et tagada ebavõrdsust kogevatele vähemusrühmade liikmetele juurdepääs teenustele ja neid kasutada;

48.

märgib murega, et kuigi 19 liikmesriiki on kirjutanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokollile nr 12 alla, on üksnes 5 liikmesriiki selle protokolli ratifitseerinud;

49.

nõuab puuetega inimeste õiguste konventsiooni, sealhulgas selle vabatahtliku protokolli, allkirjastamis-, sõlmimis- ja ratifitseerimisprotsessi jätkamist ning tuletab meelde, et pärast konventsiooni ühendusepoolset ratifitseerimist peab iga ühenduse mittediskrimineerimist käsitlev õigusakt täielikult vastama konventsiooniga kehtestatud nõuetele; tuletab nõukogule meelde, et komisjon esitas 2007. aasta juunis puuete teemat käsitleval mitteametlikul ministrite konverentsil üleskutse käivitada konventsiooni tõhusa rakendamise Euroopa strateegia; kutsub komisjoni kõnealuses raamistikus üles hindama vajadust muuta ühenduse teiseseid õigusakte või kohandada asjaomaseid poliitikaid;

50.

rõhutab Lissaboni lepingu mittediskrimineerimise klausli horisontaalse rakendamise tähtsust ja süvalaiendamist pärast lepingu jõustumist, millega Euroopa Liit kohustub seadma oma poliitikavaldkondade ja tegevuste kavandamisel ja rakendamisel eesmärgiks võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel;

51.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid süvalaiendaksid võrdsed võimalused ja mittediskrimineerimise majanduskasvu ja tööhõivet käsitlevasse Lissaboni strateegiasse, sotsiaalse kaasatuse programmide ja riiklike reformikavade avatud koordineerimise meetodi juhistesse ja struktuurifonde käsitlevatesse õigusaktidesse; kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles läbi vaatama majanduskasvu ja töökohtade loomise kasvu koondsuuniseid ja eelkõige tööhõivesuuniseid, et tagada ja parandada Lissaboni strateegia järgmises tsüklis sotsiaalse mõõtme integreerimist ja nähtavust; rõhutab, et tõhususe saavutamiseks peab võrdsete võimaluste ja mittediskrimineerimise poliitika olema tugevalt seotud sotsiaalpoliitikaga ning sotsiaalpartneritel peab olema neis oluline roll;

52.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lõpetama igasugune töölepingul põhinev diskrimineerimine, tagades kõigile töötajatele võrdse kohtlemise, töötaja tervise ja turvalisuse kaitse ning sätestades töö- ja puhkeaja, ühinemis- ja esindatusvabaduse, kaitse ebaõiglase vallandamise vastu, kollektiivlepingute sõlmimise ja kollektiivse tegutsemise; rõhutab koolitusele juurdepääsu tähtsust, omandatud õiguste jätkuvat kaitset, mis hõlmab ka õppimis- ja koolitusperioode, paremaid tervishoiuvõimalusi, põhiliste sotsiaalsete õiguste nagu pensioniõiguse, koolituse saamise õiguse ja tööhõivealase olukorra muutumisel, kahe töölepingu vahelisel ajal ja tööandja alluvuses töötamiselt ise endale tööandjaks hakkamisel töötu abiraha saamise õiguse säilitamist;

53.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja kandidaatriikide parlamentidele ja valitsustele.

19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/30

—

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika” (KOM(2007)0575 – SEK(2007)1283);

—

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Euroopa merenduspoliitika alase konsultatsiooni järeldused” (KOM(2007)0574);

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut kolmepoolse ühisdeklaratsiooni Euroopa merenduspäeva kehtestamise kohta (SEK(2007)1631);

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut pealkirjaga „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses” (KOM(2006)0275) ja Euroopa Parlamendi 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni (1);

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 8.–9. märtsi 2007. aasta kohtumise eesistujariigi järeldusi seoses sellega, et ülemkogu võttis vastu dokumendi „Euroopa Ülemkogu tegevuskava (2007–2009) – Euroopa energiapoliitika”;

—

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Kaks korda 20 aastaks 2020. Kliimamuutus – Euroopa võimalus” (KOM(2008)0030);

—

võttes arvesse sätteid, mis sisalduvad 23. veebruaril 2006. aastal Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) poolt vastu võetud 2006. aasta meretöönormide konventsioonis, mis on alates 1919. aastast ILO poolt vastu võetud meretöönormide konventsioone hõlmav ja kohandav ühtne dokument;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning kalanduskomisjoni arvamusi (A6-0163/2008),

A.

arvestades, et ookeanid ja mered on ELi majanduslikult ja ökoloogiliselt olulised tegurid; arvestades, et ELi rannajoon läbi rannikupiirkondade ja äärepoolseimate piirkondade on 320 000 km pikk, ja selle ääres elab kolmandik Euroopa elanikest;

B.

arvestades, et meretööstus ja -teenused ning rannikupiirkonnad annavad kokku 40 % ELi SKTst;

C.

arvestades, et kliimamuutused on 21. sajandi kõikide poliitikate suurim väljakutse; võttes arvesse rannikupiirkondi ähvardavat kliimamuutuste põhjustatud mereveetaseme tõusu, mis võib võtta suure ulatuse ja põhjustada elanikele drastilisi tagajärgi;

D.

arvestades, et ELi mereäärsed piirkonnad ja eelkõige äärepoolseimad piirkonnad etendavad ühest küljest olulist osa turvalisuse ja julgeoleku kaitsel selliste kuritegude vastu nagu ebaseaduslik sisseränne, terrorism ja salakaubavedu ning on teisest küljest siiski ohustatud spetsiifiliste keskkonnaõnnetuste tõttu;

E.

arvestades, et möödunud aastal on sagenenud kuritegelikud rünnakud ühenduse kala-, kauba- ja reisilaevade vastu Aafrika ranniku lähedastes rahvusvahelistes vetes, kujutades endast suurt ohtu meeskonnaliikmete eludele ja avaldades olulist negatiivset mõju rahvusvahelisele kaubandusele,

1.

tervitab eespool nimetatud teatiste ja eespool nimetatud töödokumendis esitatud tegevuskava vastuvõtmist komisjoni poolt;

2.

kinnitab oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni seisukohti ja tervitab asjaolu, et komisjon on suure osa Euroopa Parlamendi esitatud taotlustest vähemalt osaliselt üle võtnud;

3.

juhib tähelepanu sellele, et rannikualade ja äärepoolseimate piirkondadega kaasnev erakordne merendusalane mõõde pakub ELile ainulaadseid võimalusi seoses innovatsiooni, teadustöö, keskkonna ja bioloogilise mitmekesisusega, mida tuleb ELi integreeritud merenduspoliitikas arvesse võtta, ning juhib tähelepanu asjaolule, et äärepoolseimad piirkonnad pakuvad lisaks suurepärast alust teabevahetuseks transpordi ja julgeoleku eesmärkidel nii ELi kui ka ülemaailmsel tasandil;

4.

toetab selgesõnaliselt komisjoni kavatsust lähimereveo ja siseveetranspordi potentsiaali paremaks ärakasutamiseks liikmesriikide vahel ja selle kiireks siseturuga integreerimiseks ning tervitab komisjoni kavatsust kiirendada oma ettepanekute menetlemist ühise meretranspordiala loomiseks koos põhjaliku meretranspordi strateegiaga ajavahemikuks 2008–2018;

5.

ergutab liikmesriike tugevdama koostööd omavahel ja naaberriikidega TEN-T ja teiste Euroopa rahastamismehhanismide (nagu Marco Polo) asjakohaseks kasutamiseks, et viia ellu meremagistraalide ja lähimereveo võrgustike projektid;

6.

tervitab komisjoni kavatsust parandada mereseirega tegelevate Euroopa asutuste tegevuse kooskõlastamist, rõhutades eriti ebaseadusliku tegevuse (inim- ja narkokaubandus, ebaseaduslik sisseränne ja terroristlikud ähvardused) tõkestamist eeskätt rahvusvahelistes vetes;

7.

tervitab komisjoni algatust Euroopa mereseire võrgustiku loomiseks ja tihedama koostöö edendamiseks liikmesriikide rannavalveasutuste vahel; nõuab, et komisjon esitaks teostatavusuuringu tulemused Euroopa rannavalve loomise kohta, mis tuli avaldada ja esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule enne 2006. aasta lõppu;

8.

on seisukohal, et merendusklastrid sobivad eriti hästi selleks, et anda oma panus integreeritud merenduspoliitika saavutamisse; kutsub komisjoni üles algatama viivitamatult Euroopa merendusklastrite võrgustiku projekti;

9.

toetab ettepanekut Euroopa iga-aastase merenduspäeva kehtestamiseks 20. mail; on arvamusel, et kõnealust päeva tuleks kasutada merenduspoliitika tähtsuse rõhutamiseks väljaspool merendusringkondi ning tavakodanike, koolide, ülikoolide ja valitsusväliste organisatsioonide osalusel; tuletab komisjonile meelde oma ettepanekut asutada preemia eeskujulikele mereäärsetele piirkondadele, et edendada parimaid tavasid;

10.

on kokkuvõttes siiski seisukohal, et tegevuskava sisaldab liiga vähe konkreetseid meetmeid, ja julgustab komisjoni kasutama tulevikus ambitsioonikamalt vahendeid, mida tal on võimalik aluslepingute alusel kasutada;

11.

väljendab kahetsust, et tegevuskavas käsitletakse kliimamuutustega seotud väljakutseid ainult väga pealiskaudselt; kinnitab oma arvamust, et Euroopa merenduspoliitika üheks ülesandeks peab olema kliimamuutuste tagajärgedeks ettevalmistumine ja nendega kohandumine, ning kiiremas korras vajalike kohandusmeetmete kehtestamine, eelkõige pidades silmas liustike sulamist, mis põhjustab mereveetaseme tõusu ning sadamate ja rannikupiirkondade üleujutusohu suurenemist, ning nõuab sellega seoses, et kõik asjassepuutuvad poliitikad, eelkõige teaduspoliitika, annaksid sellesse oma panuse;

12.

tuletab meelde asjaolu, et liustike sulamine ei põhjusta mitte ainult mereveetaseme tõusu, vaid ka korvamatut kahju inimestele, loomadele ja taimedele; tervitab seetõttu komisjoni kavatsust esitada Arktika algatus ning kutsub teadusringkondi ja otsuselangetajaid uurima täiendavaid võimalusi polaarjää kaitseks;

13.

on seisukohal, et merede mõistlik haldamine nõuab rannikualade mõistlikku haldamist ning et seetõttu peavad ELi rannikute ehitusprojektid igal juhul arvesse võtma kliimamuutuste tagajärgi ja sellest tulenevat mereveetaseme tõusu, liivade erosiooni ning tormide sagenemist ja tugevnemist;

14.

toetab Euroopa Ülemkogu poolt 2007. aasta märtsi kohtumisel püstitatud eesmärki vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heidet poole võrra ja kinnitab oma nõudmist, et merenduspoliitika peab andma olulise panuse selle heite vähendamisse; see peaks hõlmama meretranspordi lülitamist heitkogustega kauplemisse ning jõupingutuste suurendamist teadusuuringute valdkonnas nii merede taastuva energiaallikana kasutusele võtmiseks kui ka uute puhtamate laevakäitustehnoloogiate väljaarendamiseks; on arvamusel, et Euroopa juhtroll kliimamuutustega võitlemisel võib tugevdada ja süvendada tema juhtivat osa keskkonnatehnoloogia ja teadusuuringute valdkonnas;

15.

kutsub komisjoni selgesõnaliselt üles suuremale ambitsioonikusele väävli ja lämmastikoksiidide ning laevadelt lähtuva tahke heite vähendamisel; kinnitab sellega seoses vajadust tihedamaks koostööks Rahvusvahelise Mereorganisatsiooniga (IMO) ning eelkõige oma üleskutseid:

16.

tervitab teatud kalalaevade teostatava kontrollimatu merrelaskmise satelliitjälgimissüsteemi valdkonnas võetud meetmeid; nõuab sellegipoolest, et laevadele muudetaks seadusega kohustuslikuks purunematute (ja patenteeritud) seadmete kasutamine, mis mustade kastide näitel võimaldab registreerida lühikeste ajavahemike tagant mahutitesse ja pilssi siseneva või sealt väljuva vedeliku taseme ja koostise; on arvamusel, et selliselt registreeritud andmete läbivaatamine võimaldaks teha kindlaks saastavate kütusejääkide kontrollimatu ja ebaseadusliku merrelaskmise;

17.

kordab oma üleskutset liikmesriikidele ja komisjonile seoses mitmeid sadamalinnu ja -piirkondi mõjutava õhusaastega võimaldada oluliselt paremaid soodustusi maismaalt pärineva elektri pakkumiseks sadamas viibivatele laevadele; nõuab seetõttu ettepanekut nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ (millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik) (2) muutmiseks, mille kohaselt need liikmesriigid, kes kasutavad nimetatud direktiivi artiklist 14 lähtuvalt maksuvabastust punkrikütusele, oleksid kohustatud vabastama maismaalt pärineva elektri maksust samas ulatuses; juhib tähelepanu, et elektrienergia ja punkrikütuse võrdne kohtlemine maksustamise mõttes motiveeriks sadamaid ja laevaomanikke aitamaks sadamas viibivate laevade elektrivarustusse investeerides vähendada õhusaastet sadamalinnades;

18.

juhib taas tähelepanu asjaolule, et märkimisväärne osa merede reostusest pärineb maismaalt ja et komisjon ei ole nimetatud teemaga seni tegelenud; kordab seetõttu üleskutset komisjonile esitada tegevuskava nimetatud reostuse vähendamiseks ja rõhutab liikmesriikidele suunatud üleskutset võtta asjaomased õigusaktid, näiteks veepoliitika raamdirektiiv (3), viivitamata üle siseriiklikusse õigusse; rõhutab, et veepoliitika raamdirektiivi ülevõtmine hõlmab ka tegevuskava Põhja- ja Läänemerre uputatud sõjaaegse lahingumoona kindlakstegemiseks ning kõrvaldamiseks;

19.

nõuab tungivalt, et komisjon aitaks liikmesriikidel käivitada kava laevavrakkide ja veealuste arheoloogiliste paikade uurimiseks ja kaardistamiseks – sest need kuuluvad ühenduse ajaloo- ja kultuuripärandi hulka – ja seega hõlbustada nimetatud paikade mõistmist ja uurimist ning aidata vältida nende rüüstamist, võimaldades seega nende nõuetekohast säilitamist;

20.

nõuab tungivalt, et asjaomased institutsioonid võtaksid niipea kui võimalik vastu merenduspaketi Erika III, ning kutsub liikmesriike üles viivitamata kõnealust paketti rakendama, eesmärgiga pakkuda vajalikke õiguslikke vahendeid selliste mereäärsete piirkondade arengule katastroofilisi tagajärgi omavate õnnetuste või vahejuhtumite ärahoidmiseks või heastamiseks, mille kohta kaks näidet on laevade Erika ja Prestige õnnetused;

21.

on seisukohal, et merestrateegia raamdirektiiv (4) peaks moodustama ELi integreeritud merenduspoliitika keskkonnalase nurgakivi; märgib, et direktiivis sätestatakse, et piirkonnad, kus mere seisukord on kriitiline, peaksid töötama välja ja rakendama kiiremini meetmeid hea keskkonnaseisundi saavutamiseks; rõhutab, et sellistes piirkondades on eriti tähtis, et komisjon koordineeriks eri sektoreid, programme ja strateegiaid ning näeks ette piisava rahalise toetuse; juhib tähelepanu, et sellise integreeritud merenduspoliitika saavutamiseks on vaja hõlmata maismaategevused nagu põllumajandus, heitveekäitlus, transport ja energiatootmine; on arvamusel, et sellised piirkonnad võivad kujutada endast pilootalasid tõelise ja täielikult integreeritud merenduspoliitika jaoks;

22.

tervitab komisjoni kogutud andmeid meremeeste ELi sotsiaal- ja töökaitsenormide kohaldamisalast väljajätmise kohta mitmes valdkonnas (nt direktiiv 98/59/EÜ (5) kollektiivsete koondamiste kohta, direktiiv 2001/23/EÜ (6) ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õiguste kaitse kohta, direktiiv 2002/14/EÜ (7) töötajate teavitamise ja nõustamise kohta ning direktiiv 96/71/EÜ (8) töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega); teeb ettepaneku kõnealuste direktiivide läbivaatamiseks tihedas koostöös tööturu osapooltega;

23.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes veel ei ole seda teinud, ratifitseeriksid niipea kui võimalik 2006. aasta meretöönormide konventsiooni, mis võeti vastu eesmärgiga parandada meremeeste elu- ja töötingimusi ning takistada kõlvatut konkurentsi mereveonduses kehtivate rahvusvaheliste tööstandardite tervikliku kogumi ajakohastamise ja kodifitseerimise teel;

24.

nõuab tungivalt, et komisjon ajakohastaks direktiivi 1999/95/EÜ (9), milles käsitletakse meremeeste tööaega, ja õigusakte neis komisjoni vastutusalasse kuuluvates küsimustes, mis ei ole ühenduse tasandil hõlmatud, või on hõlmatud vaid osaliselt, näiteks ajutise tööhõive büroosid reguleerivad eeskirjad või töötaja õigus allkirjastatud töölepingule;

25.

peab merenduspoliitika edukaks muutmise eesmärgil ülioluliseks piirkondlike ja kohalike partnerite kaasamist; kinnitab seetõttu, et Euroopa rannikupiirkondade vahel peab olema tihedam koostöö ja vastastikune seotus, mis saavutatakse arengu ja konkurentsivõime suurendamiseks kooskõlastatud strateegiate edendamise ning juhtimise erinevate tasandite tõhusama ühendamise teel;

26.

kordab nõudmist jätkata integreeritud lähenemisviisi ELi merenduspoliitikale ka edaspidi ja kutsub komisjoni üles tugevdama selle poliitilist raamistikku ning territoriaalset, sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust, millega tagatakse side sise-Euroopaga ja selle oluliste poliitikavaldkondadega; teeb ettepaneku, et Euroopa merenduspoliitikat käsitlev aruanne avaldataks iga kahe aasta järel ning et korrapärast avalikku arvamuste vahetust peetaks kõikide asjaosalistega; palub tulevastel eesistujariikidel kaasata merenduspoliitika oma tööprogrammidesse; palub lisaks, et komisjon määratleks igal aastal selgesõnaliselt kõik ELi vahenditest rahastatavad merendusega seotud projektid;

27.

tervitab komisjoni algatust edendada läbirääkimisi kolmandate riikidega mere ühiskasutuse parema haldamise osas ja avaldab tugevat toetust suurenenud koostööle naaberriikidega mere kaitse osas väljaspool riikide territoriaalmere piire;

28.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid aktiivselt ÜRO ja IMO raames mitmete liikmesriikide toetatud algatust laiendada õhu- ja merejälituse õigust rannikuäärsete riikide territoriaalvetesse, eeldusel, et asjaosalised riigid sellega nõustuvad, ning arendada välja vastastikuse abistamise mehhanism kaitseks merepiraatluse juhtumite vastu;

29.

palub komisjonil uue integreeritud merenduspoliitika raames esimesel võimalusel luua ühenduse koordineerimise ja vastastikuse abistamise süsteem, mis võimaldaks rahvusvahelistes vetes asuvatel mis tahes liikmesriigi lipu all sõitvatel sõjalaevadel kaitsta teiste liikmesriikide kala- ja kaubalaevu;

30.

on seisukohal, et põhjalik Euroopa merendus- ja mereuuringute strateegia on suure tähtsusega ja seda tuleb piisavalt rahastada nii teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi kui ka tulevaste programmide raames;

31.

toetab asjaolu, et pärast 2013. aastat võetakse ELi eelarves merenduspoliitikat ELi poliitikavaldkondade ja vahendite seas asjakohaselt arvesse, ning nõuab, et see kajastuks Euroopa merenduspoliitika korraliste aruannete kokkuvõtetes;

32.

väljendab heameelt ka Euroopa Ülemkogu 14. detsembri 2007. aasta soovituse üle, et merenduspoliitikat tuleks kohandada liikmesriikide ja mereäärsete piirkondade, sealhulgas rannikualade, saarte ja äärepoolseimate piirkondade mitmete eripäradega;

33.

tunnustab küll liikmesriikide pädevust selles valdkonnas, kuid ootab huviga komisjoni tegevuskava avaldamist, mis lihtsustab liikmesriikides merealade ruumilise planeerimise arendamist; osutab vajadusele säilitada asjakohane tasakaal majanduslike, sotsiaalsete, territoriaalsete ja keskkonnaga seotud kaalutluste vahel;

34.

juhib tähelepanu asjaolule, et rannikualade, saarte ja äärepoolseimate piirkondadega kaasnev erakordne merendusalane mõõde pakub ELile ainulaadseid võimalusi seoses innovatsiooni, teadustöö, keskkonna ja bioloogilise mitmekesisusega ning innovaatiliste meretehnoloogiate väljaarendamisel ja muudes valdkondades, ning et tulevane ELi integreeritud merenduspoliitika peaks nendest võimalustest kasu saama; tunnustab tippkeskuste rajamise soovitavust ning soovitab julgustada ja toetada rannikualadel juba olemasolevaid ülikoolide uurimiskeskusi;

35.

osutab laineenergia kui alternatiivse keskkonnasõbraliku energiaallika tähtsusele ning kutsub komisjoni üles kõnealust energialiiki oma tulevastes tegevuskavades arvesse võtma;

36.

on arvamusel, et ELi integreeritud merenduspoliitika peamine eesmärk kalandussektoris peaks olema kõnealuse sektori kaasajastamise ning säästva, tasakaalustatud ja õiglase arengu edendamine kogu ELis, tagades sektori sotsiaal-majandusliku elujõulisuse, ressursside jätkusuutlikkuse, toiduainetega varustamise kindluse ja sõltumatuse, elanikkonna varustamise kaladega, kalurite töökohtade säilimise ning elamistingimuste parandamise;

37.

on arvamusel, et senini ei ole ühine kalanduspoliitika kohaselt teeninud ei kalavarude jätkusuutlikkuse ega ELi kalalaevastike ja rannikukogukondade majandusliku elujõulisuse huve, ning et nüüdsest tuleks ELi integreeritud merenduspoliitikat arendada nii, et ühises kalanduspoliitikas välditakse selliseid vigu nagu ületsentraliseerimine ja võimetus võtta arvesse ELi vete piirkondlikke eripärasid;

38.

on arvamusel, et merendusega seotud töökohtade arvu ja kvaliteedi suurenemine, eriti kalandussektoris, sõltub samuti õiglasest ja piisavast sissetulekust, inimväärsete töötingimuste tagamisest (eriti tervise ja julgeoleku osas) ja koolituse kättesaadavusest kõnealuse sektori töötajatele;

39.

nõuab, et liikmesriigid astuksid samme kalalaevade tüürimeeste ja mehaanikute kutseharidusdiplomite vastastikuseks tunnustamiseks;

40.

tuletab meelde mehhanismide vajalikkust toetuste ja hüvitiste andmiseks kaluritele, keda mõjutavad kalavarude taastamiseks või ökosüsteemi kaitsmiseks võetud meetmete sotsiaal-majanduslikud tagajärjed, eriti vähemsoodsates piirkondades ja kogukondades ning äärepoolseimates piirkondades;

41.

kinnitab vajadust suurendada abi eri liikmesriikide kalandussektoris läbiviidavate teadusuuringute jaoks, eriti teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi raames;

42.

nõuab ühenduse abi osutamist tõhusate meetmete rakendamiseks, et tagada kohased vahendid laevameeskondade evakueerimis-, toetus- ja päästemeetmete jaoks;

43.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele.

19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/36

—

võttes arvesse komisjoni teatist äriühingute lihtsustatud majanduskeskkonna kohta äriühinguõiguse, raamatupidamise ning auditeerimise valdkonnas (KOM(2007)0394);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Tulemuslik Euroopa – ühenduse õiguse kohaldamine” (KOM(2007)0502);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) – töökohtade ja majanduskasvu tagamise võti. Tänapäevase VKE-poliitika vahekokkuvõte” (KOM(2007)0592);

—

võttes arvesse 22.–23. novembri 2007. aasta (konkurentsivõime) nõukogu 2832. istungjärgu järeldusi äriühingute lihtsustatud majanduskeskkonna kohta äriühinguõiguse, raamatupidamise ning auditeerimise valdkonnas;

—

võttes arvesse oma 24. aprilli 2008. aasta resolutsiooni rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite (IFRS) ja Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB) juhtimise kohta (1), milles Euroopa Parlament kritiseeris IASB ettepanekut kehtestada rahvusvahelised finantsaruandlusstandardid VKEdele ning palus, et komisjon töötaks välja kaasaegse EL-spetsiifilise VKEde raamatupidamise raamistiku, vaadates vajaduse korral läbi kehtivad raamatupidamisalased õigusaktid;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A6-0101/2008),

1.

tervitab komisjoni ülalnimetatud teatises äriühingute lihtsustatud majanduskeskkonna kohta äriühinguõiguse, raamatupidamise ning auditeerimise valdkonnas („teatis”) järgitud üldist eesmärki vähendada äriühingute halduskoormust Euroopas ning võimaldada neil tõhusamalt konkurentsis osaleda ja olla tugevalt konkurentsipõhises ülemaailmses keskkonnas edukamad; märgib, et komisjon peaks õigusloome ettepanekutes toetuma õigusliku mõju hindamisele, mis on suunatud eelkõige keskmise suurusega, väikestele ja mikroettevõtjatele, kusjuures peab olema tagatud õiguskindlus ja ühenduse õigustiku säilimine kogu siseturul ning käimasolevate ühtlustamisprotsesside sidusus aruandekohustuste ja auditeerimise valdkonnas; märgib lisaks, et kõigi sidusrühmade, kaasa arvatud investorite, omanike, võlausaldajate ja töötajate huvisid ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid tuleb tasakaalustatult arvesse võtta;

2.

lükkab üldiselt tagasi teatises nimetatud esimese võimaluse, nimelt kontrollida, kas ühenduse õigustikku äriühinguõiguse vallas tuleks vähendada selliste õigusaktideni, mis tegelevad konkreetselt piiriüleste olukordadega ei ole siiski täielikult selliste üksikute sätete tühistamise vastu, mis ei ole sidusrühmade arvates enam vajalikud või ei paku majandusele eeliseid, kui selline tühistamine ei lähe vastuollu üldiste huvidega;

3.

juhib esimese võimalusega seoses tähelepanu sellele, et kõnealused äriühinguõiguse direktiivid, nimelt teine (2), kolmas (3), kuues (4) ja kaheteistkümnes (5) direktiiv, on loonud äriühingute võrreldavuse, mis on oluline investorite ja võlausaldajate piiriülese tegevuse seisukohalt, ning seetõttu ei tuleks neid tühistada;

4.

juhib esimese võimalusega seoses tähelepanu sellele, et ulatuslikus mõjuhinnangus tuleb kõrvutada direktiivide tühistamisel tekkivat oodatavat kulude kokkuhoidu 27 erineval äriühinguõiguse süsteemil põhineva siseturu kuludega;

5.

nendib, et suurema osa halduskoormusest, nagu korduv teabe nõudmine ja deklareerimiskohustused, eriti maksu- ja sotsiaalvaldkonnas, põhjustavad üldiselt liikmesriikide haldusasutused ning see ei kuulu ühenduse pädevusse;

6.

rõhutab, et liikmesriigid ei kasuta sageli vabatahtlikke bürokraatia vähendamise meetmeid ja ei anna seega ühenduse õigusest tulenevaid lihtsustamisvõimalusi äriühingutele edasi ning et – vastupidi – liikmesriigid lisavad olemasolevatele ELi nõuetele siseriiklikud, rangemad eeskirjad; kuid palub komisjonil kontrollida, kas direktiivide, näiteks läbipaistvusdirektiivi (6) rakendamisega on kaasnenud tarbetute nõuete kehtestamine liikmesriikides; rõhutab, et komisjon peaks edendama heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel, rõhutades eri algatuste positiivset mõju lihtsustamise valdkonnas;

7.

teeb ettepaneku kasutada kooskõlastamist liikmesriikide maksuametite vahel, et lihtsustamise eesmärgil ühtlustada ettevõtetelt nõutavat teavet;

8.

eelistab põhimõtteliselt teatises nimetatud teist võimalust, nimelt et õiguslooja peaks lihtsustamisel keskenduma konkreetsetele üksikutele meetmetele; on arvamusel, et iga konkreetne lihtsustamismeede võib hõlmata mõnede kindlate direktiivides sisalduvate nõuete tühistamise kaalumist;

9.

juhib tähelepanu sellele, et direktiivides tehtud muudatuste mõju saab hinnata alles aja möödudes, ning märgib, et äriühinguõiguse kolmandat ja kuuendat direktiivi muudeti hiljuti direktiiviga 2007/63/EÜ (7) ning et direktiivi 2007/63/EÜ ülevõtmiseks on aega veel 31. detsembrini 2008; märgib, et nende direktiivide täiendav muutmine võib tuua kaasa ühtlustatud ümberkujundamiseeskirjade sisutühjaks muutumise, kuid on seisukohal, et vajalik on suurem ajakohastamine;

10.

märgib, et äriühinguõiguse teist direktiivi muudeti hiljuti direktiiviga 2006/68/EÜ (8) ja selle direktiivi ülevõtmise tähtaeg lõppes 15. aprillil 2008; osutab sellega seoses alternatiivset kapitali säilitamise süsteemi käsitleva KPMG teostatavusuuringu tulemustele;

11.

kutsub komisjoni üles selgitama äriühinguõiguse direktiivide, eriti teise, kolmanda ja kuuenda direktiivi ning rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite vahelisi suhteid;

12.

rõhutab, et avalikult kaubeldavate aktsiatega ettevõtete auditeerimine ja avaldamiskohustused on olulised siseturu nõuetekohase toimimise seisukohalt ning uued elektroonilised turustuskanalid ja tehnoloogiad, nagu elektroonilised aruandlusvormid (nt XBRL) peaksid võimaldama täita avaldamiskohustusi odavalt, tõhusalt ja kiiresti; tervitab seoses äriühinguõiguse esimese (9) ja üheteistkümnenda (10) direktiivi lihtsustamisega püüdlusi vähendada avalikustamiskohustusi; rõhutab siiski, et nagu teistegi lihtsustamismeetmete puhul, tuleks ka avaldamiskohustusi kontrollida iga juhtumi puhul konkreetsete, individuaalsete lihtsustamismeetmete abil, mis põhinevad põhjalikel mõjuhindamistel; teeb ettepaneku, et VKEdele ning mikroettevõtjatele tehtavad erandid peaksid keskenduma eelkõige halduskoormuse ja -kulude vähendamisele, kuid seejuures ei tohi ohustada õigustatud teabevajadusi, ega juurdepääsu rahastamisvõimalustele; innustab jagama parimaid tavasid ühenduse eeskirjade lihtsustamisel ja rakendamisel;

13.

on nõus seisukohaga, et äriühingutele tuleks võimaldada lihtsamat registreerimist ning kohustusliku teabe koostamist, esitamist ja avaldamist; soovitab kohustuslikku teavet koostada, esitada ja avaldada koostalitleva, kogu ELi hõlmava äriregistri kaudu; toetab kindlalt uue tehnoloogia, näiteks elektroonilise vormingu XBRLi kasutamist; rõhutab, et sellised andmed peaksid olema kõigile Euroopa Liidu investoritele, võlausaldajatele, töötajatele ja ametiasutustele hõlpsasti juurdepääsetavad; nõuab, et komisjon esitaks juhised XBRLi aruandluse kasutuselevõtuks Euroopa Liidus;

14.

rõhutab, et ELi raamatupidamiseeskirjade 2006. aasta muudatustega nõutakse börsiettevõtetelt muu hulgas ettevõtte üldjuhtimise aruande esitamist ja bilansiväliste meetmete paremat avalikustamist; tuletab meelde, et kõnealuste eeskirjade ülevõtmise tähtaeg on 5. september 2008; kutsub liikmesriike üles eeskirju varakult kohaldama; palub komisjonil teha koostööd rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite nõukoguga (IASB), et täiustada raamatupidamisaruande andmeid bilansiväliste positsioonide kohta;

15.

näeb vajadust uuendada põhjalikult Euroopa äriühingu põhikirja, et saavutada ühtsem ühenduse õiguse vorm;

16.

tuletab meelde, et halduskoormuse lihtsustamise eesmärk peab olema ergutada VKEsid kasutama siseturu võimalusi ja tegutsema piiriüleselt;

17.

tervitab mikroettevõtja kategooria kasutuselevõtmist, mille raames oleksid ettevõtjad vabastatud Euroopa tasandil õigusaktidega sätestatud raamatupidamis-, aastaaruande auditeerimise ja avaldamiskohustusest; ergutab teatises mikroettevõtjatele kehtestatud piirmäärasid üldjoontes säilitama, kuid väljendab muret, et kõigi nende täitmine võib põhjustada raskusi, eriti suurte sisendkuludega ettevõtjate jaoks; teeb ettepaneku pikendada piirmäärasid ületavate äriühingute aruandekohustuste üleminekuperioode vastavalt vajadusele; teeb ettepaneku kaaluda sarnaste üleminekuperioodide kehtestamist äriühingutele, kelle õiguslik seisund muutub;

18.

tuletab meelde, et seoses äriõiguse neljanda (11) ja seitsmenda (12) direktiivi kohaste piirmääradega VKEde vabastamiseks teatavatest kohustustest raamatupidamise ja auditeerimise valdkonnas on stabiilne ja ettearvestatav juhtimine õiguskindluse ja ettevõtjate halduskulude piiramise element; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et kõnealuseid neljanda direktiivi kohaseid piirmäärasid muudeti hiljuti direktiiviga 2006/46/EÜ (13) ja liikmesriikidel on selle direktiivi ülevõtmiseks aega 5. septembrini 2008, et lisaks ELi laienemine on suurendanud Euroopa rahvamajanduste mitmekesisust ning auditeerimine aitab edendada tugeva, terve ja vastutustundliku turumajanduse arengut;

19.

kutsub komisjoni tungivalt üles täitma nõukogu 22. ja 23. novembri 2007. aasta järeldustes esitatud nõudmist edendada aktiivselt liikmesriikidevahelist heade tavade avatud vahetamist aruandekohustuste ratsionaliseerimise alal ning elektrooniliste abivahendite laialdasema kasutamise alal ettevõtjate ja riiklike haldusorganite vahelistes ning ettevõtjatevahelistes suhetes;

20.

palub komisjonil ergutada liikmesriike ühtlustama aruandekohustuste alajaotust finantsteabe osas, nagu seda tehakse näiteks Madalmaades, ja edendama uute tehnoloogiate kasutamist, et vähendada teavitamiskohustuste kulusid, loobumata eelistest, mida need kohustused turuosalistele, poliitika kujundajatele ja riiklikele haldusorganitele pakuvad;

21.

nõuab, et lisaks teatises nimetatud direktiividele vaadataks bürokraatiakoorma osas läbi ka need direktiivid ja eeskirjad, mis sündisid seoses Ameerika Ühendriikide Sarbanes-Oxley seadusega, näiteks läbipaistvusdirektiivi, prospekte käsitlevate ühenduse õigusaktide (14) või äriühinguõiguse neljanda ja seitsmenda direktiivi eeskirjad;

22.

rõhutab, et äriühingute lihtsustatud majanduskeskkonna loomine hõlmab ka vajadust luua äriühingutele uued õiguslikud raamtingimused; mainib sellega seoses äriühinguõiguse neljateistkümnendat direktiivi registrijärgse asukoha piiriülese muutmise kohta, monistliku ja dualistliku äriühinguvormi vahel valimise õigust ning 2008. aasta keskpaigaks komisjoni poolt kavandatud õigusakti ettepanekut Euroopa eraõigusliku äriühingu kohta;

23.

on veendunud, et teatavates valdkondades on soodsa äriühingute majanduskeskkonna loomiseks vaja õigusnorme, näiteks institutsiooniliste investorite läbipaistvuse valdkonnas;

24.

on seisukohal, et ettevõtete ühise konsolideeritud tulumaksubaasi loomine muudaks Euroopa äriühingu põhikirja kasulikumaks ja tõhusamaks;

25.

on seisukohal, et edasilükkunud maksude kajastamine on VKEdele ebaproportsionaalselt suur koormus ja ei anna raamatupidamise aastaaruande lugejatele olulist teavet; teeb seepärast ettepaneku see välja jätta;

26.

soovitab kohaldada nn ainult ühe korra põhimõtet, et ettevõtted ei peaks esitama sama teavet rohkem kui üks kord või rohkem kui ühele saajale;

27.

soovitab korraldada konsultatsioone raamatupidamis- ja auditeerimisteenuste reguleeriva asutuse loomise vajaduse ja teostatavuse osas;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/40

—

võttes arvesse nõukogu 20. mai 1999. aasta resolutsiooni naiste ja teaduse kohta (1);

—

võttes arvesse nõukogu 26. juuni 2001. aasta resolutsiooni, mis käsitleb teaduse ja ühiskonna suhteid ning naisi teaduses (2);

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2003. aasta resolutsiooni, mis käsitleb naiste ja meeste võrdset juurdepääsu kasvule ja uuenduslikkusele suunatud teadmistepõhisele ühiskonnale ning nende võrdset osalust selles (3);

—

võttes arvesse nõukogu 18. aprilli 2005. aasta järeldusi inimressursside arendamise kohta teaduse ja tehnoloogia valdkonnas Euroopa teadusruumis;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsust nr 1982/2006/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013) (4);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/73/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (5);

—

võttes arvesse komisjoni 4. detsembri 2001. aasta teatist pealkirjaga „Teadus ja ühiskond – tegevuskava” (KOM(2001)0714);

—

võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Naised ja teadus: tippsaavutused ja uuendus – sooline võrdõiguslikkus teaduses” (SEK(2005)0370);

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Euroopa teadusruum: uued perspektiivid” (KOM(2007)0161) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2007)0412);

—

võttes arvesse oma 3. veebruari 2000. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta „Naised ja teadus – naiste mobiliseerimine Euroopa teadusuuringute rikastamiseks” (6);

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2004. aasta resolutsiooni töö-, pere- ja eraelu ühitamise kohta (7);

—

võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2006. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised 2006–2010” (KOM(2006)0092) ja oma 13. märtsi 2007. aasta sellekohast resolutsiooni (8);

—

võttes arvesse oma 19. juuni 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu noorte naiste pereelu ja õpingute ühitamist võimaldavate meetmete reguleeriva raamistiku kohta (9);

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2007. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamise kohta Euroopa Liidus 2007. aastal (10);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A6-0165/2008),

A.

arvestades, et teadusuuringud kujutavad endast Euroopa Liidu majandusliku arengu jaoks otsustava tähtsusega sektorit ja Euroopal tuleb majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva Lissaboni strateegia täitmise raames võtta tööle täiendavalt 700 000 teadlast;

B.

arvestades, et naisteadlased on Euroopa Liidus vähemuses, moodustades keskmiselt 35 % teadlastest, kes töötavad valitsus- ja kõrgharidussektoris, ja moodustades vaid 18 % teadlastest, kes töötavad erasektoris;

C.

arvestades, et on üldtunnustatud, et mitmekesisus suurendab loovust ärikeskkonnas ja seda võib pidada tõeseks ka teadusuuringute puhul;

D.

arvestades, et teadusasutuste kõrgeimatel tasanditel on naiste osakaal harva üle 20 % ning meestel on naistest kolm korda suurem tõenäosus saada professori või samaväärseid ametikohti;

E.

arvestades, et soo alusel eristatud andmed teadlaste kohta kvalifikatsiooni, teadusvaldkonna ja ea lõikes on isegi liikmesriikides vaevalt kättesaadavad;

F.

arvestades, et naisteadlastel on töö- ja eraelu raskem ühitada kui meesteadlastel;

G.

arvestades, et puudus teaduses juhtivatel ametikohtadel töötavatest naistest on endiselt märkimisväärne;

H.

arvestades, et naiste esindatus ülikoolide otsuseid tegevates organites ei ole piisav soolise tasakaalustatuse poliitika rakendamiseks;

I.

arvestades, et enamikus riikidest ei ole naiste osakaal teadusnõukogudes võrdsust saavutanud;

J.

arvestades, et ELi meetmete üks prioriteete ülalmainitud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes (2006–2010) on võrdne esindatus otsustamises, kaasa arvatud eesmärk, et naised täidaksid avaliku sektori uurimistegevuses juhtivaid ametikohti 25 % ulatuses, mis tuleb saavutada 2010. aastaks;

K.

arvestades, et Euroopa Teadusnõukogu ei ole saavutanud soolist tasakaalu – teadusnõukogu 22 liikmest on vaid 5 naised;

L.

arvestades, et kuigi naised moodustavad rohkem kui 50 % ELi üliõpilastest ja saavad 43 % ELi doktorikraadidest, täidavad nad keskmiselt vaid 15 % kõrgematest akadeemilistest töökohtadest ja seetõttu on neil oluliselt väiksem mõjuvõim seoses otsuseid tegevate ametikohtadega teaduses;

M.

arvestades, et komisjoni 2008. aasta aruanne pealkirjaga „Labürindi kaardistamine: naiste arvu suurendamine juhtivatel kohtadel teadusuuringutes” näitab, et kuigi läbipaistvad ja õiglased hindamis- ja edutamismenetlused on vajalikud vahendid, siis neist üksi ei piisa: soolise tasakaalu parandamiseks teadustöös otsuste tegemisel on vaja muuta kultuuri;

N.

arvestades, et seitsmes raamprogramm ei nõua projektide ettepanekute jaoks kohustuslikke soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavasid;

O.

arvestades, et uuringud näitavad, et olemasolevad hindamis- ja töölevõtusüsteemid ei ole sooliselt erapooletud,

1.

juhib liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidu haridussüsteemides on jätkuvalt jõus soolised stereotüübid, eelkõige teadusvaldkondades nagu loodusteadused;

2.

on veendunud, et teaduse propageerimine mõlemale soole huvipakkuva valdkonnana on ülimalt tähtis juba varajasest east alates; nõuab tungivalt, et seda võetaks arvesse õppematerjalide kavandamisel ja õpetajakoolituses; julgustab ülikoole ja teaduskondi analüüsima sisseastumise valikusüsteeme eesmärgiga tuvastada võimalik varjatud sooline diskrimineerimine ja parandada valikusüsteemi sellele vastavalt;

3.

märgib, et aastate jooksul jätab liiga suur arv naisi teadusliku karjääri pooleli; on seisukohal, et seda fenomeni, mida on tihti kirjeldatud „lekkiva toru” mudeli abil, tuleb analüüsida erinevate mudelite, sealhulgas tõuke- ja tõmbetegurite mudeli alusel; kutsub asjaomaseid ametiasutusi üles võtma ettepanekute esitamisel arvesse erinevaid tegureid, nagu töökeskkond, kutsealased stereotüübid, konkurents, liikuvusega seotud nõuded ja perekondlikud kohustused;

4.

märgib, et tavapärane lähenemisviis tipptaseme ja tulemuslikkuse hindamisele, muu hulgas publikatsioonide arvu järgi, ei pruugi olla sooliselt erapooletu, kuid on piirav ning ei suuda võtta arvesse olemasolevaid ressursse, nagu rahalised vahendid, ruum, seadmed ja personal, ega iga teadlase jaoks olulisi omadusi, näiteks oskus organiseerida ja koos hoida uurimisrühma või koolitada rühma noori liikmeid;

5.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma tipptaseme ja hea teadlase määratluses kohaselt arvesse meeste ja naiste tüüpiliste teaduskarjääride vahelisi erinevusi; rõhutab, et naisteadlased annavad samuti oma panuse teadusmaailma erinevate vaadete ja teadusuuringute teemade valikuga;

6.

väljendab kahetsust, et pausidel, mida naised oma teaduskarjääris perekondlikel põhjustel teevad, on nende karjäärivõimalustele negatiivne mõju, kuna enamik meeskolleege pause ei tee ja saavutab nõnda suhteliselt kõrge positsiooni nooremas eas ning saab tulevases karjääris eelise; palub seepärast, et iga võetaks arvesse kui teaduse tipptaseme kriteeriumi koos perekondliku olukorraga, sealhulgas teadlase poolt ülalpeetavate arvuga; nõuab lisaks sellele, et kõik ELi uurimisasutused ja ülikoolid looksid doktoriõppeks toetused kooskõlas riiklike emaduspuhkuse sätetega;

7.

juhib tähelepanu sellele, et vanusepiirangud toetuste määramisel on ebasoodsad noorte suhtes, kes hoolitsevad ülalpeetavate eest ja kes on enamasti naised; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma, et sellistel juhtudel parandatakse õiguslike meetmetega kõnealune anomaalia, näiteks avalduste tähtajale ühe aasta lisamine iga aasta kohta, mil kanti hoolt ülalpeetava eest;

8.

märgib, et liikuvus on üks olulisemaid teaduskarjääri edendamise ja kindlustamise viise, ning märgib, et seda võib olla pereeluga raske ühitada ja et seepärast tuleks võtta sobivad poliitilised meetmed selle toimivamaks muutmiseks;

9.

rõhutab infrastruktuuri rolli jätkusuutliku töö- ja pereelu tasakaalu hõlbustamisel ning teaduskarjääri kindluse edendamise tähtsust;

10.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama olukorda perekonna vaatenurga integreerimise abil paindliku tööaja, paremate lastehoiuasutuste ja piiriüleselt sotsiaalkindlustussätetele juurdepääsu võimaluste kaudu; nõuab lapsehoolduspuhkuse tingimusi, mis tõepoolest võimaldavad meestele ja naistele valikuvabaduse; rõhutab, et pere- ja töö ühitamine on nii meeste kui ka naiste kohustus;

11.

märgib, et eespool nimetatud 2008. aasta komisjoni aruandes järeldatakse, et tipptasandil võetav kohustus on äärmiselt oluline soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks teadusuuringutes ja et sellist kohustust tuleb väljendada riikide ja institutsioonide tasandil;

12.

kutsub liikmesriike üles analüüsima tegureid, mis raskendavad naiste jõudmist ülikoolide ja haridusasutuste kõrgematele ametikohtadele, vähendades oluliselt nende mõju Euroopa Liidu piires teaduse alal otsuste tegemisel, ning pakkuma sobivaid lahendusi;

13.

julgustab ülikoole, uurimisinstituute ning eraettevõtteid võtma oma organisatsioonides vastu ja kehtestama võrdõiguslikkuse strateegiaid ning korraldama oma otsustusprotsessides soolise mõju hindamist;

14.

kutsub komisjoni üles võtma meetmeid teadusringkonnas ja poliitikakujundajate hulgas teadlikkuse tõstmiseks võrdsetest võimalustest teadus- ja uurimistöös;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama läbipaistvamaid töölevõtuprotsesse ja võtma endale kohustust tagada hindamis-, valimis- ja kõigis teistes komisjonides, samuti määratud spetsialistide rühmades ja komisjonides sooline tasakaal, seades mittesiduvaks eesmärgiks vähemalt 40 % naisi ja vähemalt 40 % mehi;

16.

suhtub kriitiliselt ELi ambitsioonitusse ja ebapiisavasse eesmärki, et naised täidaksid avaliku sektori uurimistegevuses juhtivaid ametikohti 25 % ulatuses ja tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et sooline võrdsus tähendab naiste vähemalt 40 %st esindatust;

17.

kutsub komisjoni üles tagama, et tähelepanu pööratakse naiste osalemisele teaduslikes uurimisprogrammides, pakkudes sihipärast soolise võrdõiguslikkuse alase teadlikkuse tõstmise koolitust inimestele, kes on otsuseid tegevatel ametikohtadel, nõuandekogudes ja hindamisnõukogudes, koostavad pakkumiskutseid ja pakkumisi ning juhivad lepingu läbirääkimisi;

18.

kutsub komisjoni üles tagama, et seitsmenda raamprogrammi raames esitatud pakkumiste puhul hinnatakse positiivselt meeste ja naiste tasakaalustatud esindatust; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kehtestaksid oma riiklikes ja piirkondlikes programmides sama korra;

19.

peab soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavasid seitsmenda raamprogrammi kavandamis- ja hindamisetapis üldise soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise strateegia ja Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse poliitika oluliseks osaks; on seepärast seisukohal, et need peaksid jääma ELi teadusuuringute rahastamise lahutamatuks osaks;

20.

on kindlalt veendunud, et naiste suurema osaluse edendamiseks ja julgustamiseks sellistes valdkondades nagu tehnoloogia, füüsika, inseneriteadused, arvutiteadused ning muudel aladel on vaja kehtestada spetsiifilised töölevõtmis-, koolitus- ja suhtekorraldusmeetmed;

21.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma positiivseid meetmeid naisteadlaste julgustamiseks ja arendama edasi toetus- ja juhendamiskavasid ning selgete eesmärkidega edutamispoliitikat; märgib, et karjäärijuhtimise toetusstruktuuride arendamine ja muu hulgas naisteadlastele suunatud nõustamine annaksid eriti positiivseid tulemusi;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama tõhusat poliitikat soost tingitud palgaerinevuste kaotamiseks; märgib, et teadusvaldkonnas peaks võrdse tasu põhimõte kehtima ka stipendiumide ja toetuste kohta;

23.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma naiste jaoks ettenähtud teadusfonde, et võidelda naiste alarahastamise vastu teadustöös;

24.

rõhutab, kui tähtis on julgustada tütarlapsi otsustama teaduskarjääri kasuks, ning soovitab komisjonil ja liikmesriikidel teha seda naisteadlaste kui eeskujude propageerimise ning muude kõnealuse eesmärgi saavutamist soodustavate meetmete vastuvõtmise ja rakendamise abil;

25.

julgustab liikmesriike edendama meetmeid teadlikkuse tõstmiseks, et teavitada ja julgustada tüdrukuid püüdlema teaduslike ning tehnoloogiaalaste ülikooliõpingute ja teaduskraadide poole; julgustab liikmesriike tõhustama teabe jagamise protsesse, kuna eri liikmesriikides eksisteerivad väga erinevad haridusega seotud valikute mudelid;

26.

juhib tähelepanu vajadusele noorte tüdrukute ja naiste huvi teaduskarjääri alustamise vastu suurendavate eriprogrammide järele ülikoolides;

27.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles asutama programme noorte naisteadlaste juhendamiseks ning toetamiseks uurimisprogrammides ja stipendiumitaotlustes osalemisel, et aidata neil jääda akadeemilisse ringkonda ja teadustööle;

28.

tervitab valitsusväliste organisatsioonide ja asutuste tegevust Euroopa ning riiklikul tasandil, mille eesmärk on edendada naiste osalemist teaduses ja suurendada naisteadlaste arvu otsuseid tegevatel ametikohtadel;

29.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama veelgi võrgustike loomist naisteadlaste seas riigisisesel, piirkondlikul ja ELi tasandil, kuna võrgustike loomine on määratletud kui hädavajalik vahend naiste mõjuvõimu suurendamiseks, et ajendada rohkem naisi teaduskarjääri tegema ja julgustada naisteadlasi poliitilisest arutelust osa võtma ning edendama oma ametialast karjääri;

30.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsiooni nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/44

—

võttes arvesse komisjoni poolt 22. mail 2007 vastu võetud rohelist raamatut laevade parema lammutamise kohta (KOM(2007)0269);

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 2 ja 6, mille kohaselt keskkonnakaitsenõuded tuleb integreerida ühenduse erinevatesse poliitikavaldkondadesse, et edendada keskkonnasäästliku majandustegevuse arengut;

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) poolt 2004. aasta märtsis vastu võetud juhiseid Aasia riikidele ja Türgile ohutuse ja tervishoiu kohta laevade lammutamisel;

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 175;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta (1) („jäätmeveo määrus”);

—

võttes arvesse Baseli konventsiooni ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli kohta („Baseli konventsioon”), mille ÜRO võttis vastu 22. märtsil 1989. aastal kui raamistiku ohtlike jäätmete riikidevahelise veo reguleerimiseks;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A6-0156/2008),

A.

arvestades, et mitmetel Lõuna-Aasia randadel ja mujal lammutatakse tohutuid merelaevu keskkonnakahjulikes ja mitteinimväärsetes töötingimustes; arvestades, et osa nimetatud laevadest on pärit Euroopa Liidust;

B.

arvestades, et väga väikeste tööjõukulude, puudulike ohutuseeskirjade ja täielikult puuduvate keskkonnaeeskirjade tõttu laevade lammutamisel riikides nagu Bangladesh, India ja Pakistan pakutakse seal vanametalli eest suhteliselt kõrget hinda, mis muudab kõnealused riigid paljudele laevaomanikele huvipakkuvaks;

C.

arvestades, et 2000. aasta uuringus (2) uuris komisjon laevade lammutamise majanduslikku külge, kuid loobus igasugustest meetmetest, sest uuringu kohaselt on äärmiselt raske laevade ringlussevõttu majanduslikult tasuvaks muuta, järgides sealjuures kõrgeid keskkonnastandardeid; arvestades, et selline lühiajalise kasumi esikohale seadmine inimelude ja keskkonnareostusega võrreldes on vastuvõetamatu;

D.

arvestades, et on kahetsusväärne, et võimalikke meetmeid hakatakse kaaluma alles pärast seda, kui suure tähelepanu alla sattunud juhtumid, näiteks Prantsuse valitsuse katse lennukikandja Clémenceau kasutuselt kõrvaldamiseks väljaspool ELi, on avalikkuse kõnealusest teemast teadlikuks teinud;

E.

arvestades, et nii tööstusriigid kui ka arengumaad tundsid muret selle pärast, et tööstusriigid viisid arengumaadesse üha rohkem ohtlikke jäätmeid, kus need kontrollimatult ja suurte riskidega kõrvaldati, mille tõttu muudeti 1995. aastal Baseli konventsiooni, rangelt keelates viia ohtlikke jäätmeid Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) riikidest OECD-välistesse riikidesse („Baseli keeld”); arvestades, et ehkki kõnealune muudatus on täies ulatuses lisatud jäätmeveo määrusesse, pole see kahjuks veel rahvusvahelisel tasandil jõustunud;

F.

arvestades, et laev võib Baseli konventsiooni artikli 2 tähenduses muutuda jäätmeteks, samas kui muude rahvusvaheliste normide mõistes määratletakse seda endiselt laevana; arvestades, et seda õiguslikku lünka kasutatakse süstemaatiliselt ära, mille tulemusel enamik ELi laevu lammutatakse Aasias, eirates täielikult Baseli keeldu ja jäätmeveo määruse vastavaid sätteid;

G.

arvestades, et Euroopa Parlament nõudis 2003. aastal, et komisjon töötaks välja suunised kõnealuse õigusliku lünga kaotamiseks jäätmeveo määruse läbivaatamise käigus, kuid nõukogu ei nõustunud sellega, jättes selle asemel kolme rahvusvahelise organisatsiooni (Baseli konventsioon, ILO ja IMO) hooleks nende omavahelises ühistöös kehtestada ülemaailmsed kohustuslikud nõuded;

H.

arvestades, et laeva, mis sisaldab olulises koguses ohtlikke aineid või mida ei ole ohtlikest materjalidest nõuetekohaselt tühjendatud, käsitletakse vastavalt OECD jäätmeloendi punktile GC 030 ja vastavalt Baseli konventsiooni nimekirjale ohtlike jäätmetena, ning seetõttu on sellise laeva viimine lammutamise eesmärgil EList OECD-välisesse riiki keelatud jäätmeveo määruse kohaselt, millega Baseli konventsioon ühenduse õigusesse üle võeti;

I.

arvestades, et ohtlike jäätmetena käsitletavad laevad tuleb keskkonnasäästlikke nõudeid järgides lammutada OECD riigis või nad võib viia pärast saastatusest puhastamist (nii et nad ei kujuta endast enam ohtlikke jäätmeid) OECD-välisesse riiki; arvestades, et seda nõuet siiski süstemaatiliselt eiratakse;

J.

arvestades, et kehtiva mereõiguse ja IMO konventsioonide kohaselt on rannikuäärsetel riikidel õigus ja kohustus rakendada keskkonna kaitsmiseks kõiki asjakohaseid rahvusvahelisi õigusnorme; arvestades samas, et laevade lammutamisel rikutakse sageli Baseli konventsiooni, sest lisaks muule puudub poliitiline tahe õiguslike lünkade kaotamiseks ja laevandussektori struktuurides vastutuse vältimise probleemiga tegelemiseks, mille parimaks näiteks on lipuriikide fenomen;

K.

arvestades, et jäätmeveo määrus on ELi tasandil reguleeriv raamistik, millega rakendatakse Baseli konventsiooni, sealhulgas seoses laevade ekspordiga nende kasutusaja lõpul; arvestades, et kõnealust määrust ei saa lammutamisele määratud laevade suhtes rahuldavalt kohaldada, sest eurooplaste omanduses olevad, Euroopa vetes töötavad või ELi lipu all sõitvad laevad siirduvad viimasele „tavapärasele” reisile ja kuulutatakse jäätmeteks alles pärast seda, kui nad on Euroopa vetest lahkunud, kusjuures puuduvad täiendavad kontrollimehhanismid või jõustamise suunised rahvusvahelise ja ühenduse õiguse selliste rikkumiste peatamiseks;

L.

arvestades, et jäätmeveo määruse preambulis on sätestatud, et „vajalik on tagada turvaline ja keskkonnaohutu käitlemine laeva lammutamisel, et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda.”;

M.

arvestades, et Baseli konventsioonis leitud lünkade kaotamiseks koostab IMO konventsiooni, mille eesmärk on lahendada kõnealune probleem kogu maailmas;

N.

arvestades, et Baseli konventsiooni osaliste seitsmendal konverentsil kutsusid osalised, sealhulgas ELi liikmesriigid, mürgiseid aineid sisaldavate laevade ekspordi rangema takistamise eesmärgil IMOd üles jätkuvalt kaaluma oma eeskirjadesse kohustuslike nõuete lisamist, sealhulgas lammutamisele määratud laevadest teatamise süsteem, mis tagaks Baseli konventsiooniga võrdse kontrolli taseme, ja jätkama tööd kohustuslike nõuete kehtestamiseks, millega tagada keskkonnanõuete seisukohast ohutu laevade lammutamine, mille reguleerimisalasse võiks kuuluda ka laevade eelnev saastatusest puhastamine;

O.

arvestades, et IMO laevade ringlussevõtu konventsiooni projektiga selle praegusel kujul ei ole sätestatud Baseli konventsiooni ja jäätmeveo määrusega võrdset kontrolli taset, samuti ei püüta projektis muu hulgas vältida mürgiste jäätmete eksporti arengumaadesse, ei nähta ette „saastaja maksab” põhimõttel rajanevaid mehhanisme, asendamise põhimõtet laevade keskkonnasõbraliku projekteerimise tarvis ega laevade ringlussevõtu rajatiste kontrollitavaid standardeid, ning võib juhtuda, et praegu laevade ringlussevõtuga tegelevad riigid või tähtsamad lipuriigid seda ei ratifitseeri;

P.

arvestades, et igal juhul võib niisuguse IMO konventsiooni vastuvõtmiseks kuluda palju aastaid ning ratifitseerimisprotsessi venimise tõttu võib samuti kuluda aastaid selle jõustumiseni;

Q.

arvestades, et ELil ei ole praegu piisavalt võimsust oma (ELi lipu all sõitvate või ELi omanikele kuuluvate) laevade, eriti kaubalaevade keskkonnaohutuks lammutamiseks; arvestades, et lammutamisvõimsus väheneb 2010. aastal oluliselt, kuna kiirendatakse ühekordse põhja ja parrastega tankerite kasutuselt kõrvaldamist;

R.

arvestades, et seetõttu on äärmiselt kiiresti vaja konkreetseid regulatiivseid meetmeid ELi tasandil, kui soovitakse, et kõnealused ühekordse põhja ja parrastega tankerid veelgi enam ei reostaks Lõuna-Aasia randu ja jõekaldaid; arvestades, et tegevusetusele puudub vabandus, seda enam, et kõnealused ühekordse põhja ja parrastega tankerid on selgelt tuvastatavad;

S.

arvestades, et laevade lammutamise esmasturg toimib praegu enamasti väga halbades tingimustes, mis on tõsises vastuolus ELis heakskiidetud sotsiaal-, keskkonna- ja tervishoiupõhimõtetega,

1.

peab eetilisest seisukohast vastuvõetamatuks lubada jätkuvalt laevade lammutamist mitteinimväärsetes ja keskkonnakahjulikes tingimustes, mis tähendab nõustumist tuhandete Kaug-Ida töötajate tervise ohustamisega;

2.

tunnistab, et EL on osaliselt vastutav olemasolevate sotsiaalsete ja keskkonnaalaste probleemide eest laevade lammutamise valdkonnas; palub seetõttu ELil võtta koostöös IMOga viivitamatult konkreetseid meetmeid, et peatada majanduslikest stiimulitest tulenev sotsiaalne ja keskkonnaalane dumping ning jõuda ülemaailmselt jätkusuutliku lahenduseni;

3.

peab eetiliselt vastuvõetamatuks, et mõned lammutustöövõtjad kasutavad lapsi raskel ja ohtlikul tööl ning leiab, et neile lastele tuleks selle asemel anda piisavad koolitus- ja puhkusevõimalused;

4.

tervitab eespool nimetatud rohelises raamatus toodud põhjalikku analüüsi peamiste laevade lammutamisega seotud sotsiaalsete ja keskkonnaalaste probleemide kohta Lõuna-Aasias; rõhutab siiski, et see algatus on vähemalt kümme aastat hiljaks jäänud;

5.

on seisukohal, et Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil tuleb viivitamata võtta praktilisi meetmeid, mille peamine eesmärk on keskkonna ja rahvatervise kaitse, ilma et probleeme lihtsalt teiste riikide kaela veeretataks; kuigi kõige terviklikum viis selle eesmärgi saavutamiseks oleks võtta vastu ja rakendada rahvusvahelist konventsiooni, milles on sätestatud kõigi laevade lammutamise protsessis osalejate kohustused leiab, et see on seotud paljude takistuste ja viivitustega ja seetõttu ei tohiks loobuda ELi kiireloomulisest tegevusest;

6.

on seisukohal, et laevade lammutamise sotsiaalne ja keskkonnamõju jätkub ka pikemas perspektiivis, eriti kuna ehitatavate laevade arv on juba aastaid suurenenud; seetõttu rõhutab Euroopa innovatsiooni ja arengu jätkuvat tähtsust laevaehitustööstuses, et muuta laevu paremaks ja vähendada nende kahjulikku mõju keskkonnale; palub seetõttu, et komisjon jätkaks otsusekindlalt LeaderSHIP 2015 programmi;

7.

rõhutab, et aega ei tohi raisata, kuna on ette näha, et 2010. aastal tuleb kasutuselt kõrvaldada ligi 800 ühekordse põhja ja parrastega tankerit (3); märgib, et tulevases IMO konventsioonis kavatsetakse seda küsimust käsitleda, kuid see konventsioon ei jõustu tõenäoliselt enne 2012. aastat; nõuab, et ELi tasandi praktilisi meetmeid võetaks enne 2010. aastat, enne IMO konventsiooni vastuvõtmist ja enne ühekordse põhja ja parrastega tankerite kiirendatud korras kasutuselt kõrvaldamise tippaastat;

8.

palub komisjonil koostada vajalikud suunised ja mehhanismid, et iga kasutuselt kõrvaldatavat laeva, mis ei vasta rahvusvaheliste konventsioonide kõigile nõuetele ja millel sellest tulenevalt ei ole kehtivat ELis tunnustatud registri väljastatud sertifikaati, käsitletaks „jäätmetena”, vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivis 2006/12/EÜ jäätmete kohta (4) sisalduvale määratlusele, et vältida jäätmeveo määruse sätetest kõrvalekaldumist, ning samuti uurida küsimust, millal liikmesriiki võib käsitleda jäätmeveo määruse tähenduses ekspordiriigina, sealhulgas sadamariigid, lipuriigid ja laevade omanike üle jurisdiktsiooni omavad riigid, ning tagada tegevustsükli lõppu jõudnud laevade sujuv ja ohutu turult kõrvaldamine;

9.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles rakendama jäätmeveo määrust tõhusamalt, mis tähendab, et liikmesriikide asutused teostaksid rangemat kontrolli ja järelevalvet, et anda sadamariikidele, lipuriikidele ja omanike (jäätmete tekitajate) üle jurisdiktsiooni omavatele riikidele õigus kuulutada laeva kasutusaeg lõppenuks ja laev seega jäätmete hulka kuuluvaks, hoolimata sellest, kas laev on veel kasutatav;

10.

toetab rahvusvahelise tasandi algatusi laevade ringlussevõtu siduvate miinimumnõuete saavutamiseks ja keskkonnaohutute ringlussevõtu rajatiste edendamiseks, kus asjakohaselt võetakse arvesse töötingimusi ning nendega seotud tervise- ja ohutusalaseid küsimusi, eriti Lõuna-Aasia lammutustehastes, et kaitsta töötajaid ja keskkonda ohtlike jäätmete ning ohtlike tööharjumuste kahjuliku mõju eest;

11.

kutsub komisjoni üles looma ja pidama registrit merelaevade kohta, mis tõenäoliselt mõne aasta jooksul kasutuselt kõrvaldatakse, ja nägema ette mehhanismid, mille kohaselt selliseid laevu käsitletakse lammutamiseelsete laevadena, mille kohta tuleb enne nende lammutamiseks müümist koostada kasutuselt kõrvaldamise kava; kutsub liikmesriike ja sadamavaldajaid, kellel peab olema õigus kasutuselt kõrvaldatavaid laevu kindlaks teha, kasutama kõnealust registrit nende laevade paremaks jälgimiseks, mis võidakse peatselt lammutada; arvab, et sellega seoses oleks soovitav, et kiiresti võetaks vastu ettepanek sadamariigi kontrolli direktiivi (5) muutmise kohta;

12.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles läbirääkimistele IMO konventsiooni üle, mis sisaldaks ulatuslikke nõudeid ja eeskirju, mis:

ning peab vajalikuks lisada kõnealusesse tulevasse konventsiooni nõue, et kasutuselt kõrvaldatud laevadelt tuleb kõrvaldada kõik ohtlikud materjalid enne nende OECD-välistesse riikidesse lammutamisele saatmist või saata need OECD või ELi liikmesriikides asuvatesse litsentsitud lammutustehastesse, mis vastavad selgelt määratletud ohutus- ja keskkonnanõuetele;

13.

palub komisjonil kaaluda võimalikke meetmeid laevade lammutamise potentsiaalsete finantsmõjude vähendamiseks, kehtestades rangemad tootmisstandardid, näiteks piirangud teatavate ohtlike ainete kasutamisele;

14.

soovitab tungivalt keskendada ELi jõupingutused miinimumnõuete kehtestamisele, mis tagaksid kõrgeima keskkonna-, tervise- ja ohutuse kaitse taseme ja eelkõige sisaldaksid eeskirju laevade projekteerimise ja ehituse, käitamise, ringlussevõtuks ettevalmistamise, laevade ringlussevõtu rajatiste käitamise ning sertifitseerimis- ja aruandlusnõudeid hõlmava asjakohase laevade ringlussevõtu jõustamismehhanismi loomise kohta;

15.

kutsub komisjoni üles viivitamata rakendama usaldusväärset süsteemi, millega kontrollitakse Baseli konventsiooni kohaldamist lammutamisele määratud laevade suhtes;

16.

on seisukohal, et tulevase IMO konventsiooni rakendamise järelevalve peab olema sama range nagu Baseli konventsiooni puhul: õigusaktis tuleb ette näha kõigi asjakohaste ILO standardite täitmine, erandeid ei tohi lubada, kehtiva reguleeriva raamistiku tõlgendamisel ja jõustamisel esinevad tõsised puudujäägid tuleb kõrvaldada ja tuleb võtta meetmeid, et takistada ohtlikke jäätmeid sisaldavate või ohtlike jäätmetena käsitletavate kasutuselt kõrvaldatud laevade viimist OECDsse mittekuuluvatesse riikidesse, OECD riikidesse, kus ei ole sobivaid lammutustehaseid, või kõnealuse konventsiooniga mitteühinenud riikidesse;

17.

rõhutab vajadust tugevdada komisjoni ja liikmesriikide poolt ELi ja rahvusvahelisel tasandil võetud meetmeid, mille eesmärk on kindlustada miinimumnõuded, mis tagavad kõrgetasemelise keskkonna-, tervise- ja ohutuse kaitse ning jäätmeveo määruse artiklites 34 ja 36 toodud põhimõtte järgimise (nn Baseli keelu muudatuse rakendamine), mis keelab ohtlike jäätmete ekspordi arengumaadesse; kutsub selleks komisjoni üles esitama ettepanekut määruse kohta, mis käsitleks laevade projekteerimist ja ehitust, nende käitamist kogu elutsükli vältel ja ettevalmistamist ringlussevõtuks, laevade ringlussevõtu rajatiste käitamist ning sobiva jõustamismehhanismi loomist laevade ringlussevõtuks, hõlmates sertifitseerimis- ja aruandlusnõudeid;

18.

kutsub komisjoni üles kaaluma ILO/IMO Baseli konventsiooni ühise laevade lammutamise töörühma tulevase kolmanda istungjärgu otsuseid tehnilise koostöö kohta ja kooskõlastatud lähenemisviisi ajutistele meetmetele, mida tuleks võtta enne uue IMO laevade ringlussevõtu konventsiooni jõustumist;

19.

nõuab, et viivitamata võetaks meetmeid, mis toetaksid konkurentsivõimelise ja keskkonnaohutu tööstuse kujunemist laevade lammutamise ja eelneva puhastamise jaoks ELis; nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõuaksid kõigi riigi omandis olevate laevade, sealhulgas sõjalaevade eelnevat puhastamist ning keskkonnasäästlikku ringlussevõttu ning nende ohutut ja keskkonnasõbralikku lammutamist ELi rajatistes, mis peaks toimuma rangeid riigihankealaseid eeskirju järgivate avalike pakkumiste kaudu, järgides täielikult jäätmeveo määrust; on lisaks seisukohal, et ringlussevõtu arendamist Euroopa laevatehastes tuleb toetada ELi tööstus-, struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika raames;

20.

arvab, et kõik liikmesriigi lipu all sõitvad laevad ja ELi sadamaid külastavad laevad peaksid olema kohustatud omama materjalide ja toodete nimekirju, mida nende ehitamisel ja sisustamisel on kasutatud;

21.

kutsub komisjoni üles koostama loetelu eelistatud laevade ringlussevõtu rajatistest, mis vastavad tunnustatud rahvusvahelistele inimõiguste ja tervishoiu- ning ohutusstandarditele; tervitab komisjoni ettepanekut kehtestada ohutute ja keskkonnasõbralike ringlussevõtu rajatiste sertifitseerimis- ja märgistamissüsteemid ja arvab, et ühenduse rahalist toetust mereveondusele tuleks anda ainult tingimusel, et järgitakse jäätmeveo määrust ja muid ELi nõudeid, näiteks sertifitseeritud ja korrapäraselt auditeeritud rajatiste kasutamine; rõhutab, et eesmärgiks ei saa olla Lõuna-Aasia laevade lammutamise turu hävitamine, vaid vastupidi, selle säilitamine keskkonnasäästliku lammutamise edendamise teel;

22.

on seisukohal, et EL peab näitama eeskuju ja ergutama ülemaailmset koostööd selge eesmärgiga lõpetada järk-järgult praegune laevade lammutamise praktika Lõuna-Aasias ja liikuda rahvusvahelise konventsiooni vastuvõtmise ning rakendamise suunas, millega kehtestataks kõigile asjaosalistele keskkonna- ja sotsiaalstandardid;

23.

nõuab ülemaailmse strateegia koostamist, mis tagaks laevade ringlussevõtu selliselt, et kõigi protsessis osalejate (sealhulgas laevaomanikud, ringlussevõtu/lammutamise rajatised, laeva lipuriik, riik, kus toimub laeva ringlussevõtt jne) tegevus oleks kooskõlastatud ja nad vastutaksid nõuetekohaselt oma kohustuste täitmise eest;

24.

kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut konkreetsete meetmete kohta, millega edendada oskusteabe ja tehnoloogia edastamist, et aidata Lõuna-Aasia lammutustehastel järgida rahvusvahelisi ohutus- ja keskkonnanõudeid; on seisukohal, et seda eesmärki tuleks arvesse võtta ka neile riikidele suunatud laiema ELi arenguabipoliitika raamistikus; arvab, et selles kontekstis tuleks kasutada ka ametiühingute ja valitsusväliste organisatsioonide võimalikku oskusteavet;

25.

tervitab tulemusi, milleni on juba jõutud teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi kaudu rahastatava projektiga ShipDismantl, mille raames arendatakse ülemaailmsele laevalammutustööstusele tasuta kättesaadavaks tehtavaid toetussüsteeme; on veendunud, et olukorra edasine paranemine on võimalik konkreetselt laevade kasutuselt kõrvaldamise strateegiatele keskenduvate uute projektikonkursside tulemusel;

26.

palub komisjonil täiendavalt uurida ja hoolikalt hinnata kasu, mida saadakse tõhustatud rahanduslikust koostööst ja otseinvesteeringutest valitud Lõuna-Aasia lammutuskohtadesse, ning aidata sellega kaasa sertifitseeritud, ELi poolt heaks kiidetud lammutuskohtade võrgustiku loomisele, mis võib anda majanduslikust, keskkonna- ja sotsiaalsest aspektist lähtudes suuremat investeeringutulu;

27.

on seisukohal, et kõnealuse probleemi püsivaks lahendamiseks on vaja ulatuslikult kohaldada „saastaja maksab” põhimõtet ja laiendatud tootjavastutuse põhimõtet;

28.

on arvamusel, et laeva käitaja/omanik on alati vastutav mis tahes kahjuliku mõju eest, mida lammutamine töötajatele, inimeste tervisele või keskkonnale avaldab, sõltumata sellest, kus lammutamine aset leiab (ELi piires või väljaspool ELi);

29.

tervitab ettepanekut asutada laevade lammutamise fond ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles otsusekindlalt sellise fondi loomise nimel nii IMO kui ELi tasandil samaaegselt tegutsema; kutsub sellega seoses komisjoni üles uurima finantsmehhanismi võimalust, kaasates nii laevatehased kui ka laevaomanikud, mis sisaldaks kohustuslikku kindlustuskava, sadamatasude kasutamist, uutele laevadele kehtestatud makse ja IMOs registreerimisega seotud aastamakse, et tagada keskkonnasäästlik ringlussevõtt alates laevade vettelaskmise hetkest, pidades silmas, et laeva tööea jooksul võib sellel olla rohkem kui üks omanik;

30.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Türgi, Bangladeshi, Hiina, Pakistani ja India valitsustele ning Rahvusvahelisele Mereorganisatsioonile.

19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/51

—

võttes arvesse kodukorra artikli 175 kohaselt vastu võetud parlamendi 25. aprilli 2007. aasta otsust, millega moodustatakse kliimamuutuste ajutine komisjon (1);

—

võttes arvesse 8.–9. märtsil 2007. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;

—

võttes arvesse G8 tippkohtumisel Heiligendammis 7. juunil 2007. aastal esitatud deklaratsiooni ja eelkõige selle peatükki pealkirjaga „Kliimamuutused, energiatõhusus ja energiavarustuse kindlus – väljakutse ja võimalus ülemaailmseks majanduskasvuks”;

—

võttes arvesse 17. novembril 2007. aastal Hispaanias Valencias avaldatud valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande järeldusi ning muid riikide valitsuste tellitud või muude ÜRO organite teostatud uuringuid;

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Edusammud seoses Kyoto eesmärkide saavutamisega” (KOM(2007)0757);

—

võttes arvesse 1.–2. oktoobril 2007 toimunud Euroopa Parlamendi ning liikmesriikide ja kandidaatriikide parlamentide kliimamuutuste teemalist ühiskohtumist;

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 13. konverentsi (COP 13) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste kolmandat konverentsi (COP/MOP 3), mis peeti Indoneesias Balil 3.–15. detsembril 2007;

—

võttes arvesse avalikke kuulamisi ja arvamustevahetusi kõrgelseisvate isikutega ning parlamendi kliimamuutuste ajutise komisjoni delegatsiooni külastuste tulemusi ja eriti teavet, mis saadi ekspertide ettekannetest ja nendele järgnenud arutelust 10. septembril 2007. aastal peetud teemakoosolekul „Eri taseme soojenemise kliimamõju”;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse kliimamuutuste ajutise komisjoni vaheraportit (A6-0136/2008),

A.

arvestades, et kliimamuutuste ajutise komisjoni volituste hulka kuulub soovituste sõnastamine ELi tulevase kliimamuutusi käsitleva integreeritud poliitika tarvis; arvestades, et sellised soovitused peaksid põhinema tipptasemel teadusuuringutel ega tohiks välistada uusimat teaduslikku tõendusmaterjali;

B.

arvestades, et ajutise komisjoni vaheraport käsitleb teaduslikust tõendusmaterjalist lähtudes üksnes kliimamuutuste mõju ja tagajärgi; arvestades, et lõplikus raportis sõnastatakse ettepanekud ELi tulevase kliimamuutusi käsitleva integreeritud poliitika tarvis kooskõlas ajutisele komisjonile antud volitustega ja lähtuvalt kogu töö käigus kogutud teabest; arvestades, et lõplikus raportis sisaldub ka Euroopa Parlamendi seisukoht läbirääkimistel kliimapoliitika rahvusvahelise raamistiku üle pärast 2012. aastat, pidades silmas COP 14 konverentsi, mis peetakse 2008. aasta detsembris Poznanis, Poolas;

C.

arvestades, et kogu maailmas, nii valitsustevahelise kliimamuutuste rühma raames kui ka väljaspool seda, on kinnistunud ja tunnustust leidnud teaduslik konsensus kliimamuutuste päritolu ja põhjuste kohta; arvestades, et alates esimese valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hindamisaruande avaldamisest 1990. aastal on teaduslikult põhjendatud teadmised ja arusaamine praeguse globaalse soojenemise suundumuse inimtekkelise päritolu kohta tohutult suurenenud ja nüüd käsitatakse neid teaduslike faktidena; arvestades, et inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heite rolli kohta maailma kliimas on olemas kindlalt väljakujunenud teaduslik konsensus; arvestades, et läbiviidud riskihindamise alusel nõuab ebakindlus pigem tegutsemist kui tegude edasilükkamist;

D.

arvestades, et praeguseks uuringute ja andmete kogumise kaudu saadud teadmised kliimamuutuste ja globaalse soojenemise põhjuste kohta on piisavad selleks, et käivitada poliitiline tegevus ja otsustusprotsess, mida on tungivalt vaja selleks, et vähendada saasteainete heidet väga olulises mahus ja valmistuda kohanema vältimatult saabuvate kliimamuutustega;

E.

arvestades, et vastavalt valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandale hindamisaruandele kasvas ülemaailmne süsinikdioksiidi heide aastatel 1970–2004 umbes 80 % võrra ja see kasv on tingitud eelkõige fossiilkütuste kasutamisest;

F.

arvestades, et vaatlustel ja modelleerimisel põhinevatest teadusuuringutest ilmneb, et on tõsise mõju oht meie planeedile, kui ei võeta kiiresti meetmeid süsinikdioksiidi ja valitsustevahelise kliimamuutuste rühma kasvuhoonegaaside loendis ära toodud muude kasvuhoonegaaside heite kasvu aeglustamiseks või isegi peatamiseks;

G.

arvestades, et pärast valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande vaatlusperioodi ja sellele järgnenud aruande avaldamist on paljudes uutes teadusuuringutes mõõdetud ja esitatud andmeid, mis kinnitavad globaalse soojenemise suundumust, neis uuringutes on täiendavalt hinnatud kliimamuutuste sotsiaalset, majanduslikku ja ökoloogilist mõju inimkonnale ning ka vajadust kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise järele;

H.

arvestades, et Sterni aruandes järeldatakse, et kui meetmeid ei võeta, moodustavad prognoositavate kliimamuutustega kaasnevad igaaastased kulutused 2050. aastal 5–20 % SKTst, ühtlasi jõutakse samas aruandes järeldusele, et kliimaga seotud eesmärgid on võimalik saavutada, kui alates praegusest kulutatakse kõnealuse valdkonna meetmetele igal aastal 1 % SKTst;

I.

arvestades, et jätkuva teadusliku arutelu käigus ei kahelda enam globaalse soojenemise ja kliimamuutuste põhjuste osas; arvestades, et teaduslik arutelu tervikuna väljendab lihtsalt teaduse arengut, seades eesmärgiks lahtiste küsimuste või kahtluste selgitamise ja ajalooliselt on seda arutelu iseloomustanud soov mõista sügavamalt inimtegevuse mõju looduslikele protsessidele;

J.

arvestades, et hiljutised teadusuuringud on lisanud tõendeid inimtekkeliste kõrvalekallete kohta Maa atmosfääris; arvestades, et kliimamuutusi uuriv loodusteadus tegeleb senisest heitest põhjustatud globaalse soojenemise praeguse taseme konkreetsete tagajärgede hindamisega; arvestades, et selliste uuringute käigus saadud andmed kinnitavad tungivat vajadust kohanemis- ja leevendamismeetmete järele, mida tuleb rakendada selleks, et piirata murettekitavat ohtu inimestele, taimestiku ja loomastiku bioloogilisele mitmekesisusele, elupaikadele ja infrastruktuurile, seda eelkõige arengumaades, kuid ka Euroopas ja maailma muudes rikkamates piirkondades;

K.

arvestades, et teadus on kindlaks teinud mitu nn murdepunkti Maa kliimasüsteemis; arvestades, et sellised murdepunktid kujutavad endast punkte, kus ei ole enam võimalik tagasi pöörata arengut, et praktiliselt pöördumatud kliimamuutused avaldavad oma mõju, millega inimesed enam asjakohaselt toime tulla ei suuda; arvestades, et neid murdepunkte ja seeläbi vallapäästetud pöördumatuid bioloogilisi ja geofüüsikalisi protsesse ei ole võimalik täielikult hõlmata olemasolevate tuleviku kliima stsenaariumidega; arvestades, et selliste murdepunktide hulka kuuluvad: igikeltsa sulamine, mille tulemusel vabanevad atmosfääri suured kogused metaani; liustike sulamine, millega kaasneb päikesevalguse neeldumise taseme suurenemine ja süsinikdioksiidi halvem lahustuvus merevees, mis tõstab selle temperatuuri; arvestades, et temperatuuri tõustes kalduvad kõnealused tegurid positiivse vastastikuse mõju tõttu globaalset soojenemist järk-järgult süvendama;

L.

arvestades, et prognooside kohaselt on 20–30 % kõikidest liikidest suurenenud väljasuremisohus, kui kliima soojeneb 1,5–2,5 °C, ning kliima soojenemisel 3,5 °C võrra on vastav protsendimäär 40–70 %, seetõttu on kliimamuutuste leevendamine otsustava tähtsusega maailma bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste säilitamiseks;

M.

arvestades, et rohkem kui 70 % maa pinnast katavad ookeanid; rohkem kui 97 % kogu planeedil leiduvast veest on ookeanides; ookeanid moodustavad 99 % Maa elamispinnast; kalad on inimese toiduainetest kõrgeima proteiinisisaldusega ning neist kui esmasest toiduallikast sõltuvad 3,5 miljardit inimest; kolm neljandikku maailma suurlinnadest asuvad mere ääres;

N.

arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandas hindamisaruandes väljendatud teaduslik konsensus viib järeldusele, et kogu maailma kasvuhoonegaaside heidet tuleb tõsiste ohtude vältimiseks vähendada võrreldes 2000. aastaga 50–85 % võrra; arvestades, et seda eesmärki on järjest raskem saavutada, kui kasvuhoonegaaside heitkogused maailmas suurenevad kuni aastani 2020 ja pärast seda; arvestades, et peaaegu kõik liikmesriigid teevad edusamme, püüdes saavutada ELi kohustuste jagamisel neile seatud eesmärgid, seega suureneb tõenäosus, et EL saavutab oma Kyoto sihteesmärgi aastaks 2012; arvestades siiski, et pärast 2012. aastat peavad liikmesriigid kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendama veelgi ambitsioonikamal viisil, kui nad soovivad saavutada eelnimetatud Euroopa Ülemkogul 8.–9. märtsi 2007. aastal vastuvõetud eesmärgid vähendada arenenud riikides kollektiivselt kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 1990. aastaga võrreldes 60–80 % võrra;

O.

arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljas hindamisaruanne näitab, et kliima soojenemine ning süsiniku neeldumise vähenemine maapinnal ja ookeanides võimenduvad vastastikku, mis võib nõuda lisaks olulist heite vähendamist, et stabiliseerida kasvuhoonegaaside kontsentratsioone;

P.

arvestades, et ELis valitseb poliitiline konsensus selle kohta, et on eluliselt tähtis saavutada strateegiline eesmärk hoida maailma keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C industriaalühiskonna eelse tasemega võrreldes; arvestades, et eelmise sajandi jooksul on maailma temperatuur tõusnud juba 0,74 °C võrra ja et see tõuseb senise heite tõttu kindlasti veel 0,5–0,7 °C võrra;

Q.

arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande kohaselt on ülemaailmne kasvuhoonegaaside heide alates industriaalühiskonna eelset ajast suurenenud ja suureneb praegu kiiremini kui kunagi varem, kusjuures ajavahemikul 1970–2004 on inimtegevusest tingitud tõus olnud 70 % ja alates1990. aastast on olnud märkimisväärne kasv 24 %; arvestades, et paljusid ökosüsteeme kõigil mandritel ja enamikes ookeanides mõjutavad juba piirkondlikud kliimamuutused tõusvate temperatuuride, muutuva sademete- ja tuulerežiimi ning suurenenud veepuuduse kaudu;

R.

arvestades, et kliimasüsteemi jaoks on oluline välisõhku paisatavate kumuleerunud kasvuhoonegaaside koguhulk, mitte saasteainete suhtelised heitkogused või suhteline vähenemine, seetõttu on kõige olulisem otsustav tegur ohtlike kliimamuutuste ärahoidmiseks kasvuhoonegaaside heite koguhulk eelolevatel aastatel ja kümnenditel;

S.

arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandas hindamisaruandes on esimest korda kokkuvõtvalt käsitletud praeguste kliimamuutuste olemasolevat dokumenteeritud laiaulatuslikku mõju Euroopale, nagu liustike sulamine, pikemad kasvuperioodid, nihked liikide jaotumises ning mõju tervisele enneolematult võimsa kuumalaine tõttu; arvestades, et täheldatud muutused vastavad prognoositavatele tulevastele kliimamuutustele; arvestades, et Euroopa üldise tasakaalu seisukohalt on kliimamuutuste mõnedel tulevastel tagajärgedel peaaegu kõikidele piirkondadele ebasoodne mõju ning see esitab väljakutseid paljudele sotsiaal-majanduslikele sektoritele; arvestades, et kliimamuutused suurendavad ilmselt loodusvarade, nt vee kättesaadavuse piirkondlikke erinevusi Euroopas;

T.

arvestades, et kliimamuutused koos elanikkonna kasvust tingitud massilise linnastumisega suurendavad ilmselt kuumust linnades, millel on otsene negatiivne mõju linnaelanike tervisele ja heaolule;

U.

arvestades, et kliimamuutuste praegused leevendamismeetmed ja nendega seotud säästva arengu tavad, mida tuleb igal juhul tõhustada, ei ole sellegipoolest piisavad, et vähendada ülemaailmset kasvuhoonegaaside heidet järgnevate kümnendite jooksul; arvestades, et vastavalt teaduslikele soovitustele säilib kuni 2015. aastani, mil ülemaailmne kasvuhoonegaaside heide peaks saavutama tippväärtuse, võimalus ülemaailmsete kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni edukaks stabiliseerimiseks tasemeni, mis vastab 50 %lisele tõenäosusele säilitada kliimamuutuste tase kuni 2 °C;

V.

arvestades, et III töörühma panus valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandasse hindamisaruandesse näitab, et kliimamuutuste rühma seni hinnatud madalaima taseme ja vastava võimaliku kahju vähendamise saavutamiseks oleks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni I lisas loetletud osalistel vaja üheskoos vähendada 2020. aastaks heitkoguseid 25–40 % võrra 1990. aasta tasemest allapoole;

W.

arvestades, et järgmist valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hindamisaruannet ei avaldata arvatavasti enne 2012. või 2013. aastat; arvestades, et lisanduvad teadmised, mida saadakse eksperthinnangu saanud teaduskirjandusest ja teadusuuringutest, mille on tellinud valitsused või teostanud muud rahvusvahelised organisatsioonid või ÜRO asutused, nagu ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP), ÜRO Arenguprogramm (UNDP), Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) või Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO), kes annavad olulise panuse, et mõista paremini mõju, mida avaldavad kliimamuutused praegu ja tulevikus inimestele ja keskkonnale, ning et kohaneda kliimamuutustega ja neid leevendada;

X.

arvestades, et enamik kõnealuste lisauuringute tulemustest rõhutavad tungivat vajadust globaalsele soojenemisele viivitamata reageerida; arvestades, et uusimatest 2007. aasta detsembris avaldatud Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni andmetest nähtub, et aastakümme 1998–2007 on teadaolevatest kõige soojem ja et 2007. aasta on üks kümnest kõige soojemast aastast, kus eeldatav temperatuuri normist kõrvalekalle on 0,41 °C üle pikaajalise keskmise; arvestades, et 2007. aastat tähistasid temperatuuri normist kõrvalekalded, mis 2007. aasta jaanuaris ja aprillis ulatusid mõnedes Euroopa piirkondades rohkem kui 4 °C üle kuu pikaajalise keskmise;

Y.

arvestades, et globaalset soojenemist ja kliimamuutuste erinevaid aspekte tuleb vaadelda kontekstis muude globaalsete probleemidega, nagu vaesus või ülemaailmsed tervishoiuprobleemid, sest kliima soojenemise, põudade, üleujutuste, tõusva meretaseme ja üha sagedasemate äärmuslike ilmastikunähtuste tagajärjel need probleemid süvenevad; arvestades, et kliimamuutused võivad vähendada riikide võimet püsida säästva arengu teel ning saavutada aastatuhande arengueesmärgid; arvestades, et kliimamuutused võivad tõsiselt ohustada eduka arengu näiteid ja peaksid seepärast olema rahvusvahelise koostöö kõikehõlmav teema,

1.

tunneb heameelt, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised tunnistasid Bali kohtumisel, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljas hindamisaruanne esindab seni kõige põhjalikumat ja autoriteetsemat hinnangut kliimamuutustele, milles on esitatud integreeritud teaduslik, tehniline ja sotsiaal-majanduslik seisukoht asjaomaste küsimuste suhtes, tervitab samuti üleskutset kasutada hindamisaruandes sisalduvat teavet riikide kliimamuutusi käsitleva poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel;

2.

on veendunud, et teadus areneb edasi tunnustatud teadmistele ja hüpoteesidele konkureerivaid ideid vastandades ning eksperthinnanguid kohaldades; tunnustab valitsustevahelise kliimamuutuste rühma tööd ja võimet kaasata tuhandete teadlaste tööd; usub, et valitsustevaheline kliimamuutuste rühm peaks võtma uusi argumente tõsiselt, et tagada jätkuvalt oma teadusuuringute usaldusväärsus ja kvaliteet;

3.

peab kliimamuutuste teadustöid piisavalt põhjendatuks ja kinnitab oma toetust ELi strateegilisele eesmärgile piirata maailma keskmise temperatuuri tõusu kuni 2 °C industriaalühiskonna eelse tasemega võrreldes, see eesmärk, mis paljude teaduslike aruannete kohaselt on umbes 50 %lise tõenäosusega saavutatav, kui kasvuhoonegaaside sisaldus õhus on 400–450 ppmv CO2-ekvivalenti, nõuab valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande kohaselt, et tööstusriigid vähendaksid oma kasvuhoonegaaside heidet 2020. aastaks 25–40 % 1990. aasta tasemega võrreldes; usub sellele vaatamata, et kõik heitkoguste vähendamise jõupingutused peaksid tegelikult seadma eesmärgiks jääda selgelt allpoole 2 °C sihteesmärki, sest soojenemine sellises ulatuses mõjutaks juba tugevalt ühiskonda ja üksikisikute eluviisi ning tähendaks olulisi ökosüsteemide ja veeressursside muutusi;

4.

rõhutab, et inimtekkeliste kasvuhoonegaaside taseme tõusul on dramaatilised mõjud ja see põhjustab tõsiseid ohtusid mere ökosüsteemidele, ressurssidele ja kalapüügiga seotud kogukondadele; rõhutab, et veetemperatuuri märkimisväärsed muutused võivad kaasa tuua mereorganismide populatsioonide nihked (migratsiooni), sealhulgas võõrliikide sissetungi ja algupäraste liikide kadumise;

5.

tõdeb, et 2050. aastaks prognoositud andmete alusel ilmneb selgelt, et tegutseda tuleb kohe; rõhutab, et võimalus alustada leevendamismeetmeid 2 °C eesmärgi saavutamiseks kaob järgmise kümnendi keskpaigaks;

6.

rõhutab, et teaduslik tõendusmaterjal kõigi mandrite ja suurema osa ookeanide kohta näitab, et paljusid ökosüsteeme juba mõjutavad piirkondlikud kliimamuutused, mille põhjuseks on tööstusriikide senine süsinikdioksiidiheide; rõhutab, et teaduslikult on tõestatud, et globaalse soojenemise põhjused on valdavalt inimtekkelised ja et kogutud teadmistega on piisavalt tõestatud inimtekkeliste kõrvalekallete olemasolu Maa atmosfääris;

7.

rõhutab, et ookeanide prognoositaval, süsinikdioksiidi taseme tõusust tingitud hapestumisel võivad olla mere ökosüsteemidele tõsised tagajärjed, ja nõuab kõnealuses valdkonnas täiendavaid uuringuid, et parandada meie arusaama probleemist ja määratleda poliitilised meetmed;

8.

on veendunud, et temperatuuri, hapniku, soolsuse, pH, klorofülli ja tuuleoludega seotud muutused saavad ilmseks alles aastate pärast; rõhutab, et on vaja andmekogumeid ning terviklikke ookeani- ja merepõhja vaatlusi, et aidata seletada püügipiirkondi mõjutavaid kohalikke muutusi, sest meie võime ökosüsteemi muutuste põhjusi ja tagajärgi tuvastada muutub;

9.

rõhutab, et teaduslikud tulemused näitavad selgelt, kuidas kliima hakkab lähitulevikus muutuma erinevatest piirkondlikest mudelitest sõltuvalt ning tuues välja selle, et globaalne soojenemine on nii arenguprobleem kui ka globaalne keskkonnaprobleem, sest vaesed inimesed ja arengumaad on kõige haavatavamad; on seisukohal, et tööstusriikide senisest heitest põhjustatud globaalse soojenemise vältimatute tagajärgedega kohanemine on samavõrd tähtis kui intensiivsed leevendusmeetmed eesmärgiga hoida ära edasine juhitamatu globaalne soojenemine;

10.

rõhutab, et murdepunkte, mille hulka kuuluvad muu hulgas Amazonase vihmametsade kadumine, Gröönimaa liustike ja Lääne-Antarktika mandrijää sulamine, India mussooni ärajäämine ja Siberi tundrast metaani massiline vabanemine, on raske prognoosida, kuid need kõik võivad jõuda käesoleva sajandi jooksul praegustes kliimamuutuste tingimustes kriitilisse punkti; rõhutab, et kõnealuste murdepunktide vältimine nõuab tugevamaid leevendamiseks tehtavaid jõupingutusi, kui on nõutud valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandas hindamisaruandes;

11.

tervitab sellega seoses COP 13 ja COP/MOP 3 tulemusi, mis järgivad kindlakskujunenud teaduslikke soovitusi, ning eelkõige tervitab Bali tegevuskava, mida tuleks hinnata COP 14 ajal 2008. aastal ja millele peaks järgnema kokkulepe kehtestada 2009. aastaks üksikasjalik kord; kiidab ühtlasi heaks tehnosiirde ekspertrühmale antud ülesande hinnata puudusi ja piiranguid nende rahaliste vahendite kasutamises ja kättesaadavuses, mis antakse arengumaadele vastutasuna lubaduse eest rakendada riiklikul tasandil asjakohaseid leevendusmeetmeid mõõdetaval, kirjeldataval ja tõestataval kujul; tervitab samuti kohanemisfondi loomist ja metsade lisamist uude kliimakaitse kokkuleppesse, mille eesmärk on peatada metsade hävitamine ja vältida süsinikdioksiidiheidet, mida põhjustavad metsa- või rabapõlengud, mis kahjustavad väga ka kohalikke kogukondi, kellelt seejuures sundvõõrandatakse nende maa ebaseaduslike või pooleldi seaduslike menetluste kaudu;

12.

ei ole nõus teaduslikult alusetute katsetega kujutada kliimamuutuste põhjuste ja tagajärgede uuringute tulemusi kahtlaste, ebakindlate või küsitavatena; mõistab siiski, et teaduse arengut on alati iseloomustanud kahtlused, nende järkjärguline kõrvaldamine ja seletuste või mudelite otsimine väljaspool teaduse tunnustatud peavoolu;

13.

usub seepärast, et vastutustundlike otsuste langetamiseks on vaja edasisi uuringuid globaalse soojenemise põhjuste ja tagajärgede paremaks mõistmiseks; on siiski arvamusel, et praeguseks saavutatud teadmiste tase on piisav selleks, et kiiresti välja töötada poliitika, mis kliimamuutusi kuni +2 °C piirates saavutaks kasvuhoonegaaside heite vähendamise, ning meetmed praeguste kliimamuutustega kohanemiseks;

14.

rõhutab vajadust täiendavalt analüüsida ja uurida kliimamuutuste tagajärgi, nagu mõju majanduslikule konkurentsivõimele, energiakuludele ja sotsiaalsele arengule Euroopas, maakasutuse, metsade ja metsade hävitamise rolli, merekeskkonna rolli, tööstussektori, eriti transpordisektori kliimaga seotud väliskulude arvestamist, sealhulgas õhusõidukite saaste mõjude kindlaksmääramist; on seisukohal, et täiendavaid uuringuid on vaja selleks, et pöörata kohanemisele ja ohu vähendamisele suuremat tähelepanu arengupoliitika ja vaesuse vähendamise meetmete raames;

15.

toetab täiendavaid teadusuuringuid, mis käsitlevad biokütuste edendamise poliitika mõju ja biokütuste mõju metsade hävitamise suurenemisele, haritava maa laienemisele ja maailma toiduvarudele;

16.

rõhutab vajadust uurida merekalade füsioloogiat ja ökoloogiat, eelkõige troopikas, kus on läbi viidud suhteliselt vähe uuringuid; rõhutab, et teabebaasi suurenedes saavad teadlased teha täpsemaid ennustusi ja leida sobivaid lahendusi; on seisukohal, et kogu kaaspüügi randumine teaduslikuks uuringuks oleks suur panus meie teabebaasile; tunnistab samuti vajadust jätkata uuringuid selle kohta, millist mõju avaldavad kliimamuutused merelindude populatsioonide toidule, poegimisele ja ellujäämisele;

17.

usub, et teadusliku tõendusmaterjali levitamine inimese mõju kohta maailma kliimale peab olema laiema tegevuse põhielement, et tõsta üldsuse teadlikkust ning seejärel saavutada ja säilitada üldsuse toetus poliitilistele meetmetele – nagu koostöö erinevate sotsiaalsete osalejate vahel – süsinikdioksiidi heite vähendamiseks mitte üksnes tööstusriikides, vaid ka kiiresti kasvava majandusega riikides; palub valitsustevahelisel kliimamuutuste rühmal avaldada oma hindamisaruannete kokkuvõte; usub lisaks sellele, et inimeste eluviisi muutmine on vajalik ja see peaks olema osa globaalse soojenemise põhjuseid ja tagajärgi selgitavatest harivatest programmidest;

18.

kutsub seepärast teadusringkondi ja poliitilisi esindajaid üles ühendama oma jõud, et tõsta teadlikkust ja toetada „väikeseid asju, mis muudavad paljut”, võttes arvesse asjaolu, et isegi kogukonnad, kellel on hästi arenenud võime kohaneda kliimamuutuste mõjudega, on kaitsetud äärmuslike ja prognoosimatute nähtuste suhtes;

19.

rõhutab, et selline üksikasjalik teave, mida oleks vaja inimeste harimiseks, et nad oma elustiili muudatustega toetaksid väiksema süsihappegaasiheitega majandust, näiteks kasvuhoonegaaside heite keskkonnamõju väljatoomine tarbekaupadel ja vastav märgistamine, on praegu väga kehv ning see tuleks kiiresti välja töötada; rõhutab, et sellised algatused peaksid ideaalis põhinema ühistel standarditel ja võtma arvesse ka impordiga seonduvat kasvuhoonegaaside heidet;

20.

palub kliimamuutuste ajutisel komisjonil tööd jätkata ja esitada oma ametiaja lõpuks parlamendile raport, mis vajaduse korral sisaldab soovitusi tegevuste või algatuste, aga ka kohanemis- ja leevendamismeetmete kohta, mida rakendada ELi tulevases kliimamuutusi käsitlevas integreeritud poliitikas kooskõlas ELi eesmärgiga hoida maailma keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C ja juhindudes valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande tulemustest ja soovitustest;

21.

kutsub komisjoni, nõukogu ja parlamenti üles toetama kõige kõrgema taseme läbirääkimistel ja kõnelustel seda, et ELi ja ELi mittekuuluvate riikide väga asjatundlikke strateegiaid, põhimõtteid ja standardeid teadusuuringute ja meetmete vallas võitluseks kliimamuutustega kooskõlas teadusringkondade soovitustega, laiendataks strateegiliselt kõikidele partnerriikidele kogu maailmas;

22.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/57

—

võttes arvesse komisjoni 2007. aasta eduaruannet Türgi kohta (SEK(2007)1436);

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2006. aasta resolutsiooni Türgi edusammude kohta ühinemise suunas (1) ja 24. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni ELi ja Türgi vaheliste suhete kohta (2);

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2005. aasta (3) ja 13. veebruari 2007. aasta (4) resolutsioone naiste rolli kohta Türgi sotsiaal-, majandus- ja poliitilises elus;

—

võttes arvesse Türgiga peetavate läbirääkimiste raamistikku, mis võeti vastu 3. oktoobril 2005. aastal;

—

võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/157/EÜ, millega sätestatakse Türgi Vabariigiga loodud ühinemispartnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused (5) („ühinemispartnerlus”), ning nõukogu varasemaid 2001., 2003. ja 2006. aasta otsuseid ühinemispartnerluse kohta;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A6-0168/2008),

A.

arvestades, et ühinemisläbirääkimisi Türgiga alustati 3. oktoobril 2005. aastal pärast seda, kui nõukogu oli läbirääkimiste raamistiku heaks kiitnud, ning arvestades, et kõnealuste läbirääkimiste alustamine on pikaajalise tähtajatu protsessi lähtekoht;

B.

arvestades, et Türgi on võtnud endale kohustusi seoses reformide, heanaaberlike suhete ja ELile järk-järgult lähenemisega, ning arvestades, et kõnealuseid jõupingutusi tuleks pidada Türgi võimaluseks veelgi enam ajakohastuda;

C.

arvestades, et täielik vastavus Kopenhaageni kriteeriumidele ja ELi integratsioonivõimele kooskõlas Euroopa Ülemkogu 2006. aasta detsembri kohtumise järeldustega on endiselt ELi kui ühistele väärtustele rajatud ühendusega ühinemise alus;

D.

arvestades komisjoni järeldust 2007. aasta eduaruandes, mille kohaselt saavutati 2007. aasta poliitiliste reformidega Türgis vähe edu;

E.

arvestades, et Türgi demokraatia tugevnes 2007. aastal: valiti uus parlament, mis esindab riigi poliitilist mitmekesisust, ning moodustati tugeva mandaadiga valitsus;

F.

arvestades, et Türgi ei ole siiani rakendanud EÜ ja Türgi assotsiatsioonilepingu ning selle lisaprotokolli sätteid;

G.

arvestades, et 2007. aastal avati viis läbirääkimiste peatükki;

1.

väljendab rahuolu peaminister Erdogani võetud kohustusega teha 2008. aastast reformide aasta; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus täidaks oma lubadust, kasutades oma tugevat parlamendienamust selleks, et viia otsustavalt ellu hädavajalikke reforme, mis muudaksid Türgi nüüdisaegseks ja jõukaks demokraatiale rajatud ilmalikuks riigiks ja pluralistlikuks ühiskonnaks;

2.

rõhutab, et niisugune ajakohastamine on eelkõige Türgi enda huvides; tunnistab samuti stabiilse, demokraatliku ja jõuka Türgi strateegilist olulisust ELi jaoks; kordab, et ühinemispartnerluses esitatud kohustuste täitmine on Türgile ja tema edasistele suhetele ELiga hädavajalik;

3.

toonitab oma seisukohta, et üksnes sellisest ühiskonnast, mis juhindub inimõiguste ja põhivabaduste austamisest ning rajaneb demokraatial, õigusriigil ja sotsiaalse suunitlusega turumajandusel, saab areneda rahumeelne, stabiilne ja jõukas ühiskond;

4.

rõhutab, kui oluline on, et Türgi võitleks kõikide diskrimineerimise vormidega, lähtudes EÜ asutamislepingu artiklist 13, milles nõutakse kõigi võrdset kohtlemist hoolimata soost, rassilisest või etnilisest päritolust, usutunnistusest või veendumustest, puuetest, vanusest või seksuaalsest sättumusest;

5.

võtab teadmiseks ühinemispartnerluse hiljutise läbivaatamise; on teadlik asjaolust, et mainitud läbivaatamises, mis on 2001. aastast alates kolmas, pikendati enamikes valdkondades saavutamata prioriteete edasise ajavahemiku võrra; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus viiks partnerluses esitatud prioriteedid ja tähtajad nüüd üle oma reformikavadesse, võttes arvesse, et edasine viivitamine kahjustaks tõsiselt läbirääkimiste kulgu;

6.

väljendab heameelt asjaolu üle, et 2007. aastal saadi demokraatiaga võitu sõjaväe katsetest sekkuda poliitikasse; julgustab Türgi valitsust tegema täiendavaid süstemaatilisi jõupingutusi, tagamaks, et demokraatlikult valitud poliitiline juhtkond kannaks täielikku vastutust sise-, välis- ja julgeolekupoliitika väljatöötamise eest, sealhulgas Küprose suhtes, ning et relvajõud austaksid kõnealust vastutust, tunnustades täielikult ja üheselt tsiviilkontrolli; juhib eelkõige tähelepanu sellele, et sõja- ja kaitsepoliitikale ning sellega seonduvatele kõigile kuludele tuleb kehtestada täieulatuslik parlamentaarne järelevalve;

7.

tunneb muret AK erakonna keelustamise tagajärgede pärast; ootab, et Türgi konstitutsioonikohus austaks õigusriigi põhimõtteid, Euroopa standardeid ning suuniseid erakondade keelustamise ja laialisaatmise ning sarnaste meetmete kohta, mis võeti vastu Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni poolt 10.–11. detsembril 1999; palub Türgi parlamendil viia põhiseadus kooskõlla nende standarditega erakondade keelustamise kohta;

8.

kutsub Türgi valitsust üles austama reformide elluviimisel pluralismi ja mitmekesisust ilmalikus ja demokraatlikus Türgis, ning nõuab tungivalt, et valitsus ja kõik erakonnad osaleksid konstruktiivselt üksmeele otsimisel riigi ajakohastamisega seotud tähtsate sammude suhtes;

9.

peab karistusseadustiku artikli 301 muutmist, mille Türgi parlament kiitis heaks 30. aprillil 2008, esimeseks sammuks selle artikli ja ka teiste karistusseadustiku artiklite põhjaliku reformimise teel, ning ootab selles küsimuses uusi samme; rõhutab, et sõnavabaduse küsimuses tuleb saavutada edu nii teoorias kui praktikas; mõistab hukka asjaolu, et nende inimeste arv, keda süüdistatakse seadusesätete alusel, mis võimaldavad meelevaldseid kitsendusi vägivallatu arvamuse avaldamise eest, suurenes 2007. aastal veelgi (6); on seisukohal, et artikli 301 ja teiste rahvusvahelise õigusega tagatud sõnavabadust ebaseaduslikult kitsendavate seadusesätete tühistamine oleks parim lahendus tagamaks, et Türgi austaks täielikult sõna- ja ajakirjandusvabadust kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni standarditega;

10.

väljendab heameelt selle üle, et Türgi parlament võttis hiljuti vastu sihtasutuste seaduse; väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle uut teksti uurida ning rõhutab, et komisjon peaks analüüsima, kas seaduses käsitletakse kõiki mittemoslemite usukogukondade kinnisvarahalduse ja kinnisvara omandamisega seotud puudusi, kaasa arvatud kolmandatele pooltele müüdud konfiskeeritud varaga seotud küsimused; kutsub Türgi ametivõime üles tagama, et seadust rakendatakse kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusega;

11.

julgustab Türgi valitsust pärast sihtasutuste seaduse vastuvõtmisega astutud positiivset sammu täitma oma kohustusi usuvabaduse küsimuses, luues kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusega õigusliku raamistiku, mis võimaldab kõikidel usukogukondadel toimida liigsete piiranguteta, eelkõige selles osas, mis puudutab nende õiguslikku seisundit, vaimulike koolitust, hierarhiaga seonduvaid valimisi, usuõpetust ja pühakodade rajamist; nõuab religiooni- ja kultuuripärandi kaitsmist; kordab oma nõuet, et viivitamatult taasavataks kreeka õigeusu Halki seminar ja hakataks avalikult kasutama oikumeenilise patriarhi vaimulikutiitlit; jagab muret, mida nõukogu väljendas 24. juulil 2007. aastal Türgi kassatsioonikohtu otsuse pärast oikumeenilise patriarhaadi kohta, ning loodab, et kõnealune otsus ei takista edaspidi patriarhaadil ja teistel mittemoslemite usukogukondadel kasutamast neile Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud õigusi;

12.

nõuab tungivalt, et Türgi valitsus teeks esmajärjekorras poliitilise algatuse kurdi küsimuse lõplikuks lahendamiseks, mille aluseks saab üksnes olla kurdi päritolu kodanikele kättesaadavate kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete võimaluste tegelik paranemine, sealhulgas tegelik võimalus õppida kurdi keelt riigi- ja erakoolides ning kasutada seda ringhäälingus, igapäevaelus ja avalikele teenustele juurdepääsuks; peab Demokraatliku Ühiskonna Partei (DTP) võimalikku keelustamist poliitilise lahenduse saavutamisele kahjulikuks;

13.

kutsub DTPd, selle parlamendiliikmeid ja linnapeasid üles eristuma selgelt Kurdistani Töölisparteist (PKK) ning tegema konstruktiivset koostööd kurdi küsimuse poliitiliseks lahendamiseks demokraatlikus Türgi riigis; palub samuti teistel Türgi erakondadel teha konstruktiivset koostööd sama eesmärgi saavutamise nimel;

14.

mõistab hukka paljud kohtuasjad valitud linnapeade ja teiste poliitikute vastu seetõttu, et nad kasutasid kurdi keelt või avaldasid oma arvamust kurdi küsimuse suhtes, näiteks kohtumenetlus, kus Leyla Zana ja 53 DTP linnapead hiljuti süüdi mõisteti;

15.

kordab uuesti oma varasemaid palveid Türgi valitsusele töötada välja ulatuslik üldkava sotsiaalmajandusliku ja kultuurilise arengu tugevdamiseks Türgi kaguosas, kus üle poole elanikkonnast elab endiselt alla vaesuspiiri; on seisukohal, et kõnealune üldkava peaks samuti käsitlema Kagu-Anatoolia projektist tulenevaid sotsiaalseid, ökoloogilisi, kultuurilisi ja geopoliitilisi probleeme; palub komisjonil siduda ühinemiseelse abi rahastamisvahendist (7) (IPA) antava abi piirkondlik element kõnealuse strateegia kiire väljatöötamisega;

16.

nõuab tungivalt, et Türgi valitsus töötaks välja üldise riikliku strateegia riigisiseselt ümberasustatud isikute küsimuse lahendamiseks, millega kõrvaldataks praegused õiguslikud ja praktilised puudused ning pakutaks rahalist ja muud toetust, mida on vaja kõnealuste isikute naasmise ja neile hüvitise maksmise nõuetekohaseks käsitlemiseks;

17.

võtab teadmiseks uue, tsiviilvõimul rajaneva põhiseaduse koostamisprotsessi; peab seda oluliseks võimaluseks seada inimõiguste ja põhivabaduste kaitse põhiseaduse keskmesse; kordab uuesti, et tuleb kehtestada kontrolli- ja tasakaalumehhanismid, mis tagaksid demokraatia, õigusriigi, sotsiaalse ühtekuuluvuse ning usu ja riigi lahususe; toonitab ka, et uues põhiseaduses tuleks tagada sooline võrdõiguslikkus, vältida selliste häguste kriteeriumide nagu „üldine moraal” kasutamist, hoiduda naiste kujutamisest peamiselt pere- või kogukonna liikmetena ning uuesti kinnitada naiste inimõigusi, sealhulgas nende seksuaal- ja reproduktiivõigusi, kui üksikisiku õigusi;

18.

rõhutab vajadust kodanikuühiskonna laialdasema osalemise järele kõnealuses põhiseaduse väljatöötamise protsessis, et jõuda konsensusele Türgi põhiseadusliku tuleviku suhtes, mis hõlmab erakondi, rahvus- ja usuvähemusi ning sotsiaalpartnereid; märgib osa elanikkonna pettumust ja muret, et ettepanek tühistada ülikoolides pearäti kandmise keeld ei olnud osa laiaulatuslikumast kodanikuühiskonnaga konsulteerimise reformipaketist; kordab oma varasemat, eespool mainitud 27. septembri 2006. aasta resolutsioonis sisalduvat soovitust valimiste künnise kohta;

19.

märgib kohtunike töö tõhustamiseks tehtud edusamme; väljendab rahulolu Türgi valitsuse kavaga rakendada kohtunikkonna sõltumatust ja erapooletust tugevdavat reformistrateegiat ning suurendada avalikkuse usaldust kohtunike vastu; on seisukohal, et nimetatud strateegiaga tuleks esmajärjekorras tagada inimõigusi ja põhivabadusi käsitlevate õigusaktide selline tõlgendamine, mis vastaks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni standarditele; märgib, et strateegiat ei ole võimalik saavutada ilma kohtunike ambitsioonika ümberõppeprogrammita; väljendab muret kohtunikkonna teatud liikmete negatiivse suhtumise pärast inimõigusi ja -vabadusi käsitlevatesse rahvusvahelistesse lepingutesse ning Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumise eest Türgi kahjuks tehtud kohtuotsustesse;

20.

nõuab tungivalt, et Türgi konstitutsioonikohus jõuaks lõplikule otsusele ombudsmani seaduse kohta, et valitsus saaks viivitamata luua ombudsmani ameti; soovitab Türgil teha kõnealuses küsimuses koostööd Euroopa Ombudsmaniga ja riiklike ombudsmanidega ELi liikmesriikides;

21.

tunneb muret ühiskonna teatud osades rohkelt esineva vähemustele suunatud vaenulikkuse ja viha ning poliitika- ja usupõhise vägivalla pärast; kutsub Türgi valitsust üles võtma meetmeid kõnealusele vaenulikkusele õhutavate organisatsioonide ja rühmituste suhtes, kaitsma kõiki neid, keda ähvardatakse ja kes kardavad oma elu pärast, ning tegema püsivaid jõupingutusi sellise keskkonna loomisel, mis soodustaks inimõiguste ja -vabaduste täielikku austamist;

22.

nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud uuriksid põhjalikult Hrant Dinki ja kolme kristlase mõrvu Malatyas ning ka teisi poliitika-, usu- või rassipõhiseid vägivallajuhtumeid; mõistab hukka nimetatud juhtumite kohtumenetluse aegluse, sellest tulenevad kahtlused erapooletuse suhtes ja karistamatusetunde ning nõuab ametivõimudel põhjalikult selgitada pädevate asutuste väidetavat hooletust ning võtta süüdlased vastutusele;

23.

julgustab Türgi ametivõime otsustavalt uurima Ergenekoni kuritegelikku ühendust, pidades rangelt kinni õigusriigi põhimõtetest, et paljastada selle riigistruktuuridesse ulatuv võrgustik ning võtta osalised vastutusele;

24.

võtab teadmiseks komisjoni hinnangu piinamise ja väärkohtlemise registreeritud juhtude arvu jätkuva langustendentsi ning vastavate seadusandlike kaitsemeetmete positiivse mõju kohta; palub komisjonil siiski analüüsida, kas terrorivastane seadus ja politseivolituste seadus seda positiivset tulemust ei nõrgesta; kutsub Türgi valitsust üles tõhustama võitlust piinamise vastu, mis pannakse toime väljas- ja seespool kinnipidamiskeskusi, ning õiguskaitseametnike karistamatuse vastu, ning ratifitseerima piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise konventsiooni vabatahtliku protokolli ja seda rakendama, tagades sel viisil süstemaatiliselt piinamise tõkestamise ning kinnipidamiskeskuste sõltumatu järelevalve;

25.

võtab teadmiseks peaminister Erdogani hiljutisel Saksamaa ametivisiidil antud hinnangu assimileerimise kohta; on seetõttu arvamusel, et Türgi valitsus peaks võtma meetmeid, et võimaldada kõigil kodanikel arendada oma kultuurilist identiteeti demokraatlikus Türgi riigis; juhib sellega seoses tähelepanu läbirääkimiste raamistikus esitatud kohustustele, mis käsitlevad vähemuste austamist ja kaitset ning tegelikku juurdepääsu peale türgi keele ka muude keelte õppimisele, muudes keeltes ringhäälingule ja avalikele teenustele;

26.

väljendab rahulolu saavutatud edusammudega naiste kaitsmisel vägivalla eest ning kiidab avalike asutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide selles valdkonnas tehtud tööd; julgustab Türgi ametivõime veelgi enam likvideerima koduvägivalda, nn aumõrvu ja sundabielusid, eelkõige rakendades täieulatuslikult asjakohaseid õigusakte, jätkates pidevat avalikku kampaaniat, pakkudes ohvritele enam varjupaiku, tõhustades õiguskaitseorganite koolitust ning pingsalt kontrollides tehtud algatusi; märgib murega, et juurdepääs naistevastaste vägivallajuhtumitega seotud usaldusväärsetele andmetele on jätkuvalt probleemne, ning nõuab, et Türgi valitsus kõrvaldaks selle puudujäägi;

27.

tunnistab, et Türgi majanduses, poliitikas ja akadeemilises maailmas on juhtivatel kohtadel märkimisväärsel arvul naisi, ning kordab oma arvamust, et naiste võrdne kohtlemine, nende juurdepääs haridusele ja nende mõjuvõimu suurendamine poliitikas, majanduses ja sotsiaalsfääris on Türgi edasiseks majanduse ja jõukuse kasvuks üliolulised; märgib siiski murega, et naiste üldise tööhõive tase on endiselt kõigest 23,8 % (8) ning et naiste osalus poliitikas ei ole peaaegu üldse suurenenud; kutsub seetõttu Türgi valitsust üles võtma täiendavaid konkreetseid meetmeid, et suurendada naiste osalust tööjõus, eelkõige maapiirkondades, laiendada nende hõlmatust tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteemis ning töötada välja vahendid või ajutised meetmed naiste aktiivseks kaasamiseks poliitikasse;

28.

kiidab Türgi valitsust toetuse eest edukatele koostööprojektidele ELi ja Türgi partnerite vahel, näiteks mestiprojekt, mille käigus valmistatakse ette pinnas sõltumatule soolise võrdõiguslikkuse asutusele ja koolitatakse 750 ametnikku soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise valdkonnas; loodab, et kõnealune soolise võrdõiguslikkuse asutus luuakse viivitamata;

29.

märgib, et on ebaselge, milline on Türgi parlamendi kavandatava võrdsete võimaluste komisjoni pädevus; julgustab Türgi parlamenti looma õigusloomepädevusega erikomisjoni kui olulist vahendit naiste õiguste olukorra parandamiseks ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks Türgis;

30.

austab ja toetab igati Türgi naiste organisatsioonide tööd, kes aitavad tugevdada naiste rolli ühiskonnas, kaitsta neid vägivalla eest ja edendada nende ettevõtlikkust, näidates ühtlasi positiivset eeskuju naiste mõjuvõimu suurendamisel ning soolisse võrdõiguslikkusse panustamisel;

31.

avaldab Türgile tunnustust majanduse positiivse arengu eest; kordab oma seisukohta, et üksnes sotsiaalselt sidus ühiskond, mida toetab tugev keskklass, võib saada jõukaks; väljendab seetõttu kahetsust, et suur majanduskasv ei ole avaldanud tugevamat mõju endiselt nõrgale tööjõuturule; juhib tähelepanu asjaolule, et tuleb lahendada varimajanduse probleem ja rajada jätkusuutlik sotsiaalkindlustussüsteem; on seisukohal, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suurem roll võib aidata kiirendada majanduskasvu;

32.

juhib tähelepanu sellele, et tulemusliku sotsiaalse dialoogi abil oleks võimalik luua sotsiaalse suunitlusega turumajanduseks vajalikke partnerlusi; on pettunud sotsiaalse dialoogi tugevdamise meetmete vähestes edusammudes; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus rakendaks täielikult Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioone, ning toonitab, et praegused piirangud ühinemisvabadusele, õigusele streikida ja kollektiivläbirääkimiste õigusele tuleb kaotada;

33.

on mures Türgi politsei kasutatud liigse jõu pärast demonstrantide vastu 1. mai 2008. aasta massimiitingul Istanbulis; kinnitab taas, et ühinemisvabadus ja ametiühingute rahumeelne tegevus on vastavalt Euroopa inimõiguste konventsioonile põhiõigus;

34.

rõhutab, et sotsiaalselt sidusa ühiskonna seisukohast on juurdepääs haridusele ülioluline; tunnustab Türgi valitsust ja kodanikuühiskonda kampaania eest, mille raames suurendati tütarlaste kooliskäimist; juhib siiski tähelepanu vajadusele tagada, et kõik lapsed registreeritaks pärast sündi, ning täiustada koolikohustuse järelevalvet ja jõustamist, et veelgi vähendada koolis mittekäivate laste arvu; tunnustab Türgi valitsust positiivsete tulemuste eest laste töö vähendamisel ning ergutab valitsust vastavaid jõupingutusi jätkama;

35.

väljendab muret korruptsioonitaseme pärast; ergutab Türgi ametivõime välja töötama korruptsioonivastast üldstrateegiat, mille eesmärk oleks võidelda tulemuslikult korruptsiooni vastu;

36.

tunneb muret Türgi erinevate piirkondade ning maa- ja linnapiirkondade vaheliste suurte arenguerinevuste pärast; kutsub Türgi valitsust üles koostama kõnealuste erinevuste vähendamise terviklikku strateegiat; palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile enne 2008. aasta lõppu andmed mainitud strateegia kavandamisele IPA vahendi raames eraldatud ELi toetuse kohta 2007. ja 2008. aastal;

37.

kutsub Türgi valitsust üles kohaldama Euroopa standardeid kaugeleulatuva mõjuga projektidele, näiteks tammide ehitamisele Munzuri orus, Allianoi tammi ja Ilisu tammi ehitamisele ning kulla kaevandamisele Bergamas ja teistes piirkondades, mis ohustavad nii ajaloolist pärandit kui ka ainulaadset väärtuslikku maastikku; kutsub Türgi valitsust üles juhinduma regionaalarengu projektide kavandamisel ELi õigusest;

38.

mõistab teravalt hukka PKK ja muude terrorirühmituste vägivallateod Türgi pinnal; mõistab hukka 2008. jaanuaris tehtud rünnaku Diyarbakiris, mille käigus sai kuus inimest surma ja üle 60 haavata, ning avaldab sügavat kaastunnet kuriteoohvrite perekondadele; väljendab uuesti oma solidaarsust Türgiga riigi terrorismivastases võitluses ja kutsub PKKd veel kord üles viivitamata relvarahu välja kuulutama ja sellest tingimusteta kinni pidama;

39.

kordab uuesti oma nõuet Türgi valitsusele hoiduda Iraagi territoriaalset terviklikkust rikkuvatest ebaproportsionaalsetest sõjalistest operatsioonidest; nõuab tungivalt, et Türgi austaks Iraagi territoriaalset terviklikkust, inimõigusi ja õigusriiki ning tagaks tsiviilohvrite vältimise; nõuab tungivalt, et Iraagi valitsus ja Iraagi Kurdistani piirkondlik omavalitsus ei võimaldaks Iraagi territooriumi kasutada Türgi-vastaste terroriaktide baasina; väljendab heameelt Türgi ja Iraagi valitsuste vahelise teabevahetuse üle ning nõuab meetmeid, mille abil tihendada koostööd Kurdistani piirkondliku omavalitsusega Iraagis, et Iraak saaks vastutada terroriaktide tulemusliku ennetamise eest;

40.

tuletab meelde Türgi kohustust hoida heanaaberlikke suhteid ning rõhutab lootust, et Türgi hoidub naaberriikide ähvardamisest ja lahendab kõik lõpetamata vaidlused rahumeelselt kooskõlas ÜRO põhikirja ning muude asjakohaste rahvusvaheliste konventsioonide ja kahepoolsete lepingute ja kohustustega; kutsub eelkõige Türgi ametiasutusi üles tõhustama heanaaberlike suhete vaimus dialoogi Kreekaga (nt Egeuse mandrilava kohta) ja Bulgaariaga (nt Traakia Bulgaaria pagulaste omandiõiguste kohta), et lahendada kõik seni lahendamata kahepoolsed küsimused;

41.

rõhutab, et Küprose küsimuses tuleb leida terviklik lahendus; tervitab kokkulepet, milleni Küprose kahe kogukonna juhid jõudsid 21. märtsil 2008. aastal, ja kutsub mõlemaid pooli üles kasutama praegust võimalust, et saavutada terviklik lahendus ÜRO raamistikus, võttes aluseks ELi aluspõhimõtted; tuletab sellega seoses meelde oma varasemaid resolutsioone, milles väideti, et Türgi vägede väljaviimine hõlbustaks läbirääkimisi lahenduse küsimuses;

42.

väljendab heameelt rahastamisvahendi loomise üle, mille eesmärgiks on soodustada Küprose türgi kogukonna majandusarengut; kutsub uuesti komisjoni üles esitama aruannet kõnealuse rahastamisvahendi rakendamise ja mõjususe kohta;

43.

väljendab rahulolu Kreeka Vabariigi peaministri Kostas Karamanlise hiljutise ametivisiidi üle Türgisse, mis annab lootust, et Kreeka ja Türgi kahepoolsed suhted paranevad veelgi, eelkõige rahumeelse lahenduse leidmisel kõikidele Euroopa Parlamendi varasemates resolutsioonides tõstatatud küsimustele kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja läbirääkimiste raamistikus võetud kohustustega;

44.

kutsub Türgi valitsust üles taasavama oma piiri, taastades täielikult majandus- ja poliitilised suhted selle riigiga; kutsub Türgi ja Armeenia valitsusi veel kord üles alustama lepitusprotsessi, mis käsitleks nii tänapäeva kui ka minevikku ja võimaldaks minevikusündmuste avameelset ja avatud arutelu; kutsub komisjoni üles kõnealust lepitusprotsessi hõlbustama;