22.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 286/1

A.

arvestades, et Doha voor käivitati 2001. aastal eesmärgiga luua uusi kaubandusvõimalusi, tugevdada mitmepoolseid kaubanduseeskirju, tegeleda kaubandussüsteemi praeguste tasakaalustamatustega ning rakendada kaubandus säästva arengu teenistusse, rõhutades arengumaade ja eelkõige vähim arenenud riikide majanduslikku integreerimist, mis tuleneb veendumusest, et õiglasematel eeskirjadel põhinev mitmepoolne süsteem saab aidata edendada kõigi mandrite arengut soodustavat õiglast ja vaba kaubandust;

B.

arvestades, et Doha deklaratsiooniga kinnitatakse veel kord kohustust käsitleda arengumaid nende ebavõrdset olukorda arvestades eriliselt ja eraldi;

C.

arvestades, et WTO ministrite läbirääkimised Doha vooru lõpetamiseks seiskusid 2008. aasta juuli lõpus;

D.

arvestades, et majanduskriis on eriti tugevalt mõjutanud rahvusvahelist kaubandust ning et kaubavood on vähenenud veelgi rohkem kui ülemaailmne tootmismaht;

E.

arvestades, et kaubavahetuse soodustamist käsitlevate WTO eeskirjade parandamine tuleks kasuks kõigile WTO liikmetele, kuna need suurendaksid õiguskindlust, vähendaksid kaubandustehingute kulusid ja hoiaksid ära kuritarvitusi;

F.

arvestades, et 30. novembrist2. detsembrini 2009 Genfis toimunud WTO seitsmendal ministrite konverentsil rõhutati kaubanduse ja Doha vooru suurt tähtsust majanduse elavdamisel ja vaesuse leevendamisel arengumaades;

G.

arvestades, et esmakordselt kasutati WTOs nimetust „Euroopa Liit” seitsmenda ministrite konverentsi töökoosolekul 1. detsembril 2009 pärast Lissaboni lepingu jõustumist,

1.

rõhutab taas oma pühendumist mitmepoolsele kaubandussüsteemile ja WTOle kui reeglitel põhineva kaubandussüsteemi tagajale; on seisukohal, et WTOl on keskne roll üleilmastumise parema juhtimise ja sellest lähtuvate hüvede õiglasema jaotuse tagamisel;

2.

on seisukohal, et praeguse majanduskriisi ajal on WTOga seotud eeskirjad ja kohustused suurel määral ära hoidnud liikmesriikide tagasipöördumise kaubanduspiirangute juurde, võimaldades samas paindlikkust majandust elavdavate meetmete vastuvõtmisel;

3.

julgustab WTO liikmesriike järgima võetud kohustust võidelda aktiivselt protektsionismi vastu kõigis kahe- ja mitmepoolsetes kaubandussuhetes ning tulevastes kokkulepetes;

4.

kinnitab taas oma tugevat toetust arengu määratlemisele Doha arengukava (DDA) keskmena ning kutsub WTO liikmeid üles tegutsema 2001. aasta Doha ministrite deklaratsioonis püstitatud ambitsioonikate eesmärkide saavutamiseks, et tagada praeguse kaubandusvooru kujunemine arenguvooruks ning selle panus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni aastatuhande arengueesmärkide täitmisse;

5.

on seisukohal, et arenguvooru lõpuleviimise kohustuse täielikuks täitmiseks peavad arenenud riigid läbirääkimistel hoiduma püüdlemast selliste eesmärkide poole, mis võivad vooru arengueesmärke kahjustada; on samuti seisukohal, et tärkava turumajandusega riikidel tuleb tagada, et nende arengueesmärgid ei kahjusta teiste arengumaade ja eelkõige vähimarenenud maade vastavaid eesmärke;

6.

tunnustab pärast Hongkongis toimunud ministrite konverentsi DDA raames tehtud edusamme; võtab teadmiseks Genfis toimunud seitsmendast ministrite konverentsist osavõtjate pühendumuse, kus ei käsitletud DDA läbirääkimisi;

7.

toetab jõuliselt DDA lõpuleviimist põhjalike, ambitsioonikate ja tasakaalustatud läbirääkimistulemuste põhjal, et edendada kogu maailmas majanduskasvu ja arengut ning mitmepoolse kaubandussüsteemi usaldusväärsust; on seisukohal, et DDA edukas lõpuleviimine võiks olla oluline parameeter maailmamajanduse finants- ja majanduskriisi järgse elavdamise toetamisel;

8.

nõuab tungivalt, et tärkava turumajandusega riigid võtaksid endale maailmamajanduses osalejatena vastutuse ning teeksid oma majandusarengu taseme ja (valdkondliku) konkurentsivõimega võrreldavaid järeleandmisi; rõhutab arenenud ja arenguriikide, samuti arenguriikide omavahelise kaubavahetuse tähtsust;

9.

kutsub arenenud riike ja tärkava turumajandusega riike järgima ELi algatust „kõik peale relvade”, millega võimaldatakse vähimarenenud maadele sajaprotsendiliselt tollimaksuvaba ja kvoodipiiranguteta turulepääsu; lisaks rõhutab tugevdatud kaubandusabi raamistiku tähtsust;

10.

kutsub komisjoni üles järgima läbirääkimisvolitustes sätestatud eesmärke geograafiliste tähiste ja intellektuaalse omandi õiguse kaitse, tööstuskaupade ja teenuste turulepääsu, arenenud riikide ja arengumaade riigihangete ning keskkonna- ja sotsiaalsete nõuete miinimumtaseme osas;

11.

õhutab ELi Doha vooru lõpuleviimiseks võtma endale juhtrolli ning püüdma jõuda käimasolevatel WTO läbirääkimistel sisuliste tulemusteni, samuti soodustama WTO liikmete erinevate seisukohtade lähendamise kaudu arengu- ja vähimarenenud maade täielikku osalemist ülemaailmses kaubanduses;

12.

kutsub komisjoni üles rangelt järgima nõukogult saadud läbirääkimisvolitusi, millega tema tegevus piiritletakse juba lõpule viidud ühise põllumajanduspoliitika reformiga, eeldusel et kaubanduspartnerid teevad võrdväärseid järeleandmisi, ning kaitsma jõuliselt ELi seisukohta geograafiliste tähiste osas;

13.

palub komisjonil lähiajal sõlmitava banaanilepingu raames tagada AKV ja ühenduse tootjatele tegelik õiguskindlus ning nimetatud lepingust tulenevate rahaliste tagajärgede arvessevõtmine;

14.

tuletab meelde WTO liikmete Hongkongi ministrite konverentsil võetud kohustust saavutada igasuguste eksporditoetuste ja ekspordimeetmete suhtes kehtestatud võrdväärse mõjuga eeskirjade üheaegne kaotamine;

15.

kutsub arenenud riike ja tärkava turumajandusega riike üles tagama, et leping võimaldaks arengumaadel kasutada poliitilisi vahendeid, mida nad vajavad oma põllumajandussektori ja kohaliku toiduainetootmise kaitseks ja arendamiseks, elatustaseme tõstmiseks maapiirkondades ja toiduainetega kindlustatuse suurendamiseks (sh mõistliku hinnaga ja piisava toidukoguse üldise kättesaadavuse tagamiseks); seetõttu nõuab, et lepingusse lisataks selged sätted diferentseeritud ja erikohtlemise kohta, eelkõige konkreetsete toodete osas, ja konkreetsed kaitsemehhanismid;

16.

nõuab mittepõllumajandustoodete turgudele pääsemist käsitlevatel läbirääkimistel ambitsioonikate tulemuste saavutamist, mis tagaksid uued tegelikud turulepääsu võimalused tänu kohaldatavate maksumäärade olulisele kärpimisele koos diferentseeritud ja erikohtlemise võimaldamisega; pooldab valdkondlike algatuste jätkamist ELile ekspordi seisukohalt huvi pakkuvates sektorites;

17.

nõuab tungivalt, et komisjon jääks läbirääkimistel oma seisukohtadele kindlaks ning püüaks tegelikult parandada ELi toodete ja teenuste turulepääsu nii arenenud kui ka tärkava turumajandusega riikides;

18.

nõuab meetmete võtmist, mille abil tagada, et finantsteenuste sektoris sõlmitud kaubanduskokkulepped sisaldaksid tingimusi, mis tagavad kooskõla rahvus-vahelise üldsuse ja G20 eesmärkidega selliste teenuste reguleerimisel ning eelkõige seaduselünkade ja maksudest kõrvalehoidmise vältimisel;

19.

nõuab, et intensiivistataks kõnelusi üldiseks jätkuvaks liberaliseerimiseks teenuste valdkonnas, säilitades samas WTO liikmesriikide enda poliitilised eesmärgid ja õiguse reguleerida avalikke teenuseid;

20.

märgib, et tuleks mõelda WTO institutsioonide reformimisele, et parandada organisatsiooni toimimist, demokraatlikku legitiimsust ja aruandekohustust; sellega seoses rõhutab WTO parlamentaarse mõõtme tähtsust; kutsub komisjoni üles etendama aktiivset rolli WTO institutsioonide tulevasel reformimisel ja WTO parlamentaarse assamblee edendamisel;

21.

arvab, et WTO peab tulemuslikumalt käsitlema kaubanduse seoseid selliste uute ülemaailmsete probleemidega nagu kliimamuutus, toiduainetega kindlustatus ja sõltumatus nendega varustamisel ning inimväärsed töötingimused;

22.

nõuab WTO tihedamat koostööd muude rahvusvaheliste organisatsioonide ja organite (nagu ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP), ÜRO arenguprogramm (UNDP) ja ÜRO kaubandus- ja arengukonverents (Unctad), et tagada vastastikune toetus ja järjepidevus kaubandus- ja mittekaubandusküsimustes; sellega seoses toetab pingutusi rahvusvaheliste standardite vastuvõtmiseks ja reguleerimisalaseks koostööks;

23.

mitmepoolse raamistiku täiendusena toetab olemasolevate kahepoolsete ja piirkondlike (WTO+) vabakaubanduslepingute tugevdamist ja uute sõlmist;

24.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks käimasolevate läbirääkimiste käigus tihedat koostööd Euroopa Parlamendiga; juhib seetõttu tähelepanu vajadusele pidada uusi läbirääkimisi Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkuleppe üle, et kajastada selles Lissaboni lepingu kaubandussätteid, mille kohaselt tuleb ELi kaubanduspoliitika allutada rangemale demokraatlikule kontrollile; kavatseb nimetatud kokkuleppe läbi vaadata, et tagada Euroopa Parlamendi täielik osalemine ELi rahvusvahelistes kaubanduskõnelustes ning tagada eelkõige järgmist:

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning WTO peadirektorile.

22.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 286/5

A.

arvestades, et inimõiguste austamine on üks liidu alusväärtustest (ELi lepingu artikkel 2), mis kajastub ka liidu välistegevuses, sest ELi lepingu artikli 21 lõike 1 kohaselt tugineb liidu tegevus rahvusvahelisel areenil „põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine”;

B.

arvestades, et liit on võtnud endale eesmärgiks võidelda terrorismiga selle kõikides mõõtmetes, olenemata sellest, kas see on alguse saanud või see toimub liidus või väljaspool selle piire, ja tegutseda eri instrumentide ja vahenditega õigusriigi põhimõtete kohaselt määratletud selgetes piirides ja austades põhiõigusi; arvestades, et äärmise hoolikusega tuleb jälgida, et selles konkreetses valdkonnas oleks tagatud põhiõiguste täielik austamine ja et kõik terrorismi vastu võitlemiseks võetud meetmed oleksid proportsionaalsed, asjakohased ja tõhusad;

C.

arvestades, et vahendite hulka, millega liit püüab saavutada eespool rõhutatud eesmärke, sealhulgas terrorismivastane võitlus, kuuluvad (kuid ei piirdu nendega) piiravad meetmed (sanktsioonid), mida rakendatakse kolmandate riikide valitsuste, füüsiliste ja juriidiliste isikute, rühmade või mitteriiklike rühmituste vastu; arvestades, et ikka veel esitatakse küsimusi selle kohta, millises ulatuses on ÜRO ja EL esitanud piisavalt tõendeid nende meetmete edukuse kohta terrorismiaktide rahastamise piiramisel, võttes arvesse olulist mõju, mida need meetmed on avaldanud ELi ja ÜRO usaldusväärsusele põhiõiguste järgimise kohustuste osas;

D.

arvestades, et siinjuures ei tehta ELi üldisest tavast lähtuvalt vahet terminitel „sanktsioonid” ja „piiravad meetmed” (15); arvestades, et nõukogu on rõhutanud, et sanktsioonid tuleks suunata nii, et neil oleks võimalikult suur mõju nendele, kelle tegevust kõnealuste sanktsioonidega soovitakse mõjutada; arvestades, et seeläbi peaks täpne suunamine viima absoluutse miinimumini igasuguse negatiivse humanitaarmõju, ettekavatsematute tagajärgede riski isikutele, kellele need meetmed ei ole suunatud, ja võimaliku negatiivse mõju naaberriikidele;

E.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 215 lõikes 2 on sätestatud, et „kui vastavalt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatükile vastu võetud otsuses on nii sätestatud, võib nõukogu lõikes 1 osutatud menetluse kohaselt võtta vastu piiravaid meetmeid juriidiliste või füüsiliste isikute ning rühmituste või mitteriiklike üksuste suhtes”; ja ELi toimimise lepingu artikli 75 esimeses lõigus on sätestatud, et „kui see on vajalik artiklis 67 osutatud eesmärkide saavutamiseks terrorismi ja sellega seotud tegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemise osas, määratlevad Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt määruste abil raamistiku haldusmeetmete võtmiseks kapitali liikumise ja maksete suhtes, näiteks füüsilistele või juriidilistele isikutele, rühmadele või mitteriiklikele rühmitustele kuuluvate või nende omandis või valduses olevate rahaliste vahendite, finantsvarade või majanduslike tulude külmutamiseks”;

F.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 275 teises lõigus nähakse samuti ette, et „kohus on […] pädev […] tegema otsuseid käesoleva lepingu artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt algatatud kohtuasjades, mis puudutavad füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes nõukogu poolt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatüki alusel vastuvõetud piiravaid meetmeid sätestavate otsuste seaduslikkust”;

G.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 16 lõike 2 kohaselt kehtestavad „Euroopa Parlament ja nõukogu […] seadusandliku tavamenetluse kohaselt eeskirjad füüsiliste isikute kaitse kohta seoses isikuandmete töötlemisega liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning liikmesriikides liidu õiguse reguleerimisalasse kuuluva tegevuse puhul, samuti selliste andmete vaba liikumise eeskirjad”; arvestades, et samas artiklis on sätestatud, et „nende eeskirjade täitmist kontrollivad sõltumatud asutused”; arvestades, et see tähendab, et liidu institutsioonid peavad eespool nimetatud eeskirju kohaldama ka isikuandmete töötlemise suhtes ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas; arvestades, et ELi lepingu artiklit 39 (2. peatükis „Erisätted ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta”) tuleb käsitada erandina ELi toimimise lepingu artiklist 16, nimelt võtab nõukogu artikli 39 kohaselt vastu „otsuse, millega kehtestatakse eeskiri füüsiliste isikute kaitse kohta seoses isikuandmete töötlemisega liikmesriikide poolt käesoleva peatüki reguleerimisalasse kuuluva tegevuse puhul, samuti selliste andmete vaba liikumise eeskiri”; arvestades, et nagu ELi toimimise lepingu artikli 16 lõikes 2, on ka selles sätestatud, et „nende eeskirjade täitmist kontrollivad sõltumatud asutused”;

H.

arvestades, et eespool nimetatud kohtuasjas Kadi ja Al Barakaat International Foundation v. nõukogu ja komisjon tunnistas Euroopa Kohus määruse (EÜ) nr 881/2002 Yassin Abdullah Kadi ja Al Barakaat International Foundation’i osas kehtetuks ja leidis, et ühenduse asutus, kes otsustab määruse (EÜ) nr 881/2002 alusel isiku või üksuse rahalised vahendid ja majanduslikud ressursid külmutada, peab esitama sellele isikule või üksusele põhjused, millel nimetatud otsus põhineb, et neil oleks võimalik kasutada oma õigust kaitsele, eelkõige õigust olla ära kuulatud, ja õigust nõuda kohtulikku läbivaatamist, ja kuna neid isikuid või üksusi ei teavitatud nende vastu esitatud tõenditest, ei olnud neil ka võimalik tõendite osas oma õigusi ühenduse kohtusüsteemis rahuldavatel tingimustel kaitsta;

I.

arvestades, et Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu praktikas rõhutatakse, et kohtulik läbivaatamine on vältimatult vajalik, sest see on ainuke menetluslik tagatis, millega on võimalik tagada õiglane tasakaal rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemisega seotud vajaduste ja põhiõiguste kaitse vahel (16); arvestades, et esimese astme kohtu varasemates lahendites (liidetud kohtuasjad T-110/03, T-150/03 ja T-405/03 Sison v. nõukogu) (17) jäeti jõusse kolm nõukogu järjestikust otsust, millega keelduti Jose Maria Sisoni advokaatidele juurdepääsu andmisest dokumentidele, mis olid aluseks nõukogu otsusele kanda Sison määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 kohaselt nende isikute nimekirja, kelle suhtes rakendatakse piiravaid meetmeid;

J.

arvestades, et uuringutest on ilmnenud, et riiklikes süsteemides on varade külmutamine ajutine meede, mida kasutatakse seni, kuni kohus on teinud otsuse isiku kriminaalses tegevuses osalemise kohta, ja arvestades, et tuleb märkida, et ÜRO ja ELi tasandil ei peeta neid sanktsioone ajutisteks meetmeteks kuni kohtuotsuse tegemiseni, vaid tegelikeks alternatiivideks kohtulikule otsustamisele (18);

K.

arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon S/RES/1822 (2008) on kaasa toonud mõned parendused, mille hulka kuuluvad: nõue avaldada isiku nimekirja kandmise põhjendused sanktsioonide komisjoni veebilehel; liikmesriikide kohustus võtta oma siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt kõik võimalikud meetmed, et õigeaegselt teavitada isikuid või üksusi nimekirja kandmisest ja lisada sellele teatele koopia avalikustatavast osast ja muu asjakohane teave; teabekeskuse loomine, kuhu musta nimekirja kantud isikud võivad kaebusega pöörduda (19); kõikide koondnimekirja kantud nimede täielik läbivaatamine;

L.

arvestades, et ikka veel ei ole rahvusvahelist õigusmehhanismi, mille abil kontrollida või läbi vaadata ÜRO sanktsioonide komisjonile musta nimekirja koostamise aluseks olev teave või võetud meetmete vajalikkus ja proportsionaalsus; arvestades, et üksikisikul ei ole ikka veel õigust pöörduda kohtusse või ÜRO tasandil kohtulaadse asutuse poole (20),

1.

on arvamusel, et on oluline kaaluda füüsiliste ja juriidiliste isikute vastu suunatud kõikide ELi sihtsanktsioonide üldraamistiku loomist, mis tagaks nende isikute põhiõiguste austamise, kelle vastu sanktsioonid on suunatud;

2.

on seisukohal, et terrorismivastaste sanktsioonide erivaldkonnas on praktikas raske põhjendada „väliste” ja „sisemiste” ohtude erinevust, eriti kui need sanktsioonid võivad rikkuda ka harta kohaseid ELi kodanike ja elanike õigusi (21); on arvamusel, et ELi toimimise lepingu artikli 75 kohaselt tuleks kehtestada õigusraamistik kapitali liikumise ja maksetega seotud meetmete suhtes, näiteks füüsilistele või juriidilistele isikutele, rühmadele või mitteriiklikele rühmitustele kuuluvate või nende omandis või valduses olevate rahaliste vahendite, finantsvarade või majanduslike tulude külmutamiseks, sealhulgas (millele osutas ka Euroopa Parlamendi õiguskomisjon) piiravate meetmete suhtes, mis on suunatud teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu; selline lähenemisviis võimaldaks nõuetekohasel tasandil demokraatlikku kontrolli Euroopa Parlamendi sekkumise kaudu kaasotsustamismenetluse abil (seadusandlik tavamenetlus); asjakohaselt tuleks arvesse võtta ka riikide parlamentide nõuetekohast kaasamist;

3.

on arvamusel, et seoses edasiste meetmetega, näiteks Zimbabwe vastu ning teatavate füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud teatavad piiravad meetmed seoses olukorraga Somaalias, mis on võetud ELi toimimise lepingu artikli 215 lõike 2 kohaselt, tuleks arvesse võtta Euroopa Parlamendiga vabatahtliku konsulteerimise võimalust (vastavalt Stuttgardis 19. juunil 1983 tehtud Euroopa Ülemkogu pidulikule deklaratsioonile Euroopa Liidu kohta, milles on sätestatud selline vabatahtlik konsulteerimine Euroopa Parlamendiga rahvusvahelistes küsimustes, isegi kui aluslepingud seda ette ei näe); sellist lähenemisviisi võib pidada kooskõlas olevaks Lissaboni lepingu mõtte ja parlamendi varasema (konsulteeriva) rolliga selles valdkonnas;

4.

kordab, et nõuab igal aastal piiravaid meetmeid kehtestavate sätete rakendamise ja nende tõhususe põhjalikku hindamist ning Euroopa Parlamendi põhjalikku ja õigeaegset teavitamist nendes küsimustes; leiab, et selleks tuleks sanktsioonidele alati lisada selged hindamiskriteeriumid;

5.

palun komisjonil luua sõltumatute ekspertide võrk, mille ülesanne on esitada nõukogule kõige vajalikumad piiravad meetmed antud olukorras ja anda korrapäraselt aru olukorra muutustest lähtuvalt hindamiskriteeriumidest ja eesmärkidest ning vajadusel teha ettepanekuid, kuidas sanktsioone tulemuslikumalt rakendada; on arvamusel, et sellise võrgu loomine tagaks parema läbipaistvuse, parandaks üldiselt sanktsioonide üle peetava arutelu kvaliteeti ning tugevdaks sanktsioonide kohaldamist ja pidevat järelevalvet konkreetsetel juhtudel;

6.

rõhutab, et valitsusväliste organisatsioonide tegevus aitab oluliselt kaasa arengule, demokraatiale ja inimõigustele ning valitsusväliste organisatsioonidega oleks vaja konsulteerida ELi terrorismivastase poliitika küsimuses, eesmärgiga saada olukorra kohta väärtuslikku teavet; rõhutab lisaks, et repressiivsed terrorismivastased meetmed ei tohiks saada takistuseks valitsusväliste organisatsioonide eesmärkide saavutamisel arengu, demokraatia ja inimõiguste valdkonnas;

7.

rõhutab, et järgnevates märkustes viidatakse muu hulgas endise õigusraamistiku alusel esitatud komisjoni ettepanekute sisule, mis on seoses Lissaboni lepingus ette nähtud õigusraamistikuga aegunud; rõhutab, et iga viidet nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) (22) tuleks lugeda aegunuks;

8.

rõhutab, et terrorismiga võitlemise kohustuse täitmiseks samaaegselt inimõiguste austamisega peetakse teatavate isikute, rühmade ja üksuste vahendite ja majanduslike ressursside külmutamist asjakohaseks vahendiks; rõhutab, et selliste meetmete rakendamisega peavad alati kaasnema tugevad ja asjakohased kaitsemeetmed ja tagatised, võttes arvesse musta nimekirja kandmise äärmiselt raskeid tagajärgi asjaomastele isikutele ja organisatsioonidele; osutab asjaolule, et seoses Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud piiravate meetmetega kohaldatakse ELi toimimise lepingu artiklit 75;

9.

märgib, et tuleb põhjalikult kaaluda terrorismivastaste sanktsioonide olulisi kriminaalõiguslikke mõjusid ja võtta riikide tasandil vastu sätted piisavate õiguskaitsevahendite kohta seoses musta nimekirja kandmisega;

10.

tuletab meelde, et ÜRO ja ELi sanktsioonirežiimide nimekirja kandmise ja nimekirjast väljaarvamise korda on teravalt kritiseeritud, sest see ei anna piisavat kaitset põhiõiguste (nii menetlus- kui ka materiaalõigusnormide) ega õiguskindluse osas; tunneb seetõttu heameelt hiljutiste ELi tasandi algatuste üle eespool nimetatud puuduste kõrvaldamiseks; peab siiski kahetsusväärseks, et eelkõige nõukogu on väga vähe teinud selleks, et läbi vaadatud määruses (EÜ) nr 881/2002 oleks tagatud asjaomaste isikute ja üksuste põhiõiguste austamine;

11.

peab küsitavaks seoses „kohustusega esitada põhjendused”, kas komisjoni ettepanek või nõukogu tekst vastab eespool nimetatud kohtuasjas Kadi ja Al Barakaat International Foundation v. nõukogu ja komisjon tehtud otsuse nõuetele, milles viidatakse kohustusele esitada põhjused, mille alusel nendel juhtudel kantakse isik või üksus nimekirja, võttes eriti arvesse viidet asjaomaste isikute ja üksuste õigusele saada teavet nende vastu esitatud tõendite kohta;

12.

rõhutab, et mõnel juhul põhinevad tõendid peamiselt luureteenistuste andmetel ja need teenistused võivad tegutseda riiklike erieeskirjade kohaselt; kordab oma 2008. aasta seisukohta, et täidesaatva võimu volitused ei tohiks takistada isikul teostada oma õigust kohtulikule arutamisele ega viia selleni, et rahvusvahelise õiguse rikkumised jäävad karistuseta; kutsub sellega seoses riikide parlamente üles teostama täielikku kontrolli oma valitsuse tegevuse üle ja nõuab tungivalt ELi toimimise lepingu artikli 15 alusel loodud Euroopa õigusraamistiku kiiret rakendamist; kinnitab veel kord, et Euroopa Parlament tuleb kaasata juba loodud liikmesriikide luureorganite järelevalvekomiteede konverentsi töösse;

13.

nõuab ELi ja ÜRO nn terrorismisanktsioonide režiimi täielikku ja õigeaegset hindamist; lisaks sellele märgib murega, et nn terrorismisanktsioonidel tundub olevat paljudes piirkondades negatiivne mõju konflikti lahendamisele ja arenguga seotud jõupingutustele ning nõuab tungivalt selle asjaolu arvestamist nende režiimide hindamisel;

14.

on arvamusel, et kiiresti tuleks parandada ÜRO nimekirja kandmise ja sellest väljaarvamise tavasid ja et liikmesriigid peaksid samuti töötama sisemiste sihtsanktsioonide (rakendamise) menetluste parandamise nimel, nagu on soovitatud eespool nimetatud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee õigus- ja inimõiguste komitee aruandes ja lisas;

15.

on seisukohal, et tuleb positiivselt suhtuda nõukogu ühisesse seisukohta 2008/632/ÜVJP ja seejärel esitatud ettepanekusse (määruse eelnõu), millega pikendatakse piiravaid meetmeid Zimbabwes inimõiguste rikkumiste eest vastutavate üksikisikute ja üksuste suhtes, kes ei ole seotud valitsusega, samuti tuleb positiivselt suhtuda õigusaktide vastavusse viimisse hiljutiste Euroopa Kohtu otsustega, mis käsitlevad piiravate meetmete objektiks olevate üksisikute ja üksuste põhiõigust nõuetekohasele menetlusele;

16.

on arvamusel, et tuleb läbi viia põhjalik kontroll, et hinnata, kas piiravate meetmete võtmise aluseks olevad põhjused on endiselt asjakohased, ja uurida, kas piiravaid meetmeid saab ühendada usaldusväärsete stiimulitega demokraatia ja inimõiguste edendamiseks Zimbabwes;

17.

tervitab ja toetab sätteid, millega tagatakse, et EL järgib endale võetud rahvusvahelisi kohustusi ning rakendab viivitamatult ÜROs heaks kiidetud sihtsanktsioone nende füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes on tõendatult osalenud Somaalia rahu, julgeolekut ja stabiilsust ohustavas tegevuses või toetanud sellist tegevust või rikkunud relvaembargot või takistanud humanitaarabi kohaletoimetamist;

18.

nagu eespool rõhutatud, peab siiski küsitavaks, kas komisjoni esitatud dokumendid on piisavad nimekirja kantud isikutele isiku või üksuse nime nimekirja kandmise põhjuste kohta esitatava teabe ja nende seaduslike õiguste osas, kui võtta arvesse eespool nimetatud kohtuasja Kadi ja Al Barakaat International Foundation v. nõukogu ja komisjon;

19.

osutab sellele, et nagu rõhutas Euroopa Parlamendi õiguskomisjon, tuleks kõnealuste meetmete suhtes kohaldada ELi toimimise lepingu artiklit 215, kuid selleks tuleb täita mitu tingimust: meetmed peavad näiteks põhinema komisjoni asepresidendi/liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepanekul ning komisjon peab lisama vajalikud sätted õiguslike tagatiste kohta;

20.

on seisukohal, et kui tulevaste ettepanekute õigusliku alusena kasutatakse ELi toimimise lepingu artiklit 215, tuleks rakendusmeetmete vastuvõtmisel võtta arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 291;

21.

tunneb heameelt komisjoni Al-Qaidaga seotud ettepaneku uute sätete üle, kuid juhib tähelepanu Euroopa Andmekaitseinspektori isikuandmete kaitset käsitlevatele märkustele, milles on konkreetselt viidatud vajadusele selgitada andmekaitse põhimõtetest erandite tegemist ja õigusele juurde pääseda salastatud teabele; rõhutab asjaolu, et neid Euroopa Andmekaitseinspektori reservatsioone võiks mutatis mutandis kohaldada kõigi kolme komisjoni ettepaneku suhtes; peab kahetsusväärseks, et nõukogu teksti artikli 7e lõikest 5 on välja jäetud selge viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (23) sätestatud andmesubjektide õiguste kohta, mida üksnes mainitakse artikli 7d lõikes 1;

22.

märgib, et andmete võimalik edastamine kolmandatele riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele peaks olema kooskõlas määruse (EÜ) 45/2001 artikliga 9, et tagada nende andmete piisav kaitse, seega tuleks ettepanekusse lisada vastavad sätted ja samuti võib vajalikuks osutuda kokkulepete sõlmimine ÜROga; märgib, et ettepanek ei mõjuta vastutust, mis võib tekkida isikuandmete ebaseadusliku töötlemise ja avaldamise puhul;

23.

rõhutab asjaolu, et Euroopa Kohtu nõutud asjaomaste isikute ja üksuste teavitamine peaks olema võimalikult põhjalik ja et tuleks täpsustada nimekirja kantud füüsiliste isikute kohta nimetatud lisades esitatud teavet (24);

24.

osutab sellele, et sõltumatutel andmekaitseasutustel võib olla tähtis roll n-ö terroristide musta nimekirja kantud isikute isikuandmete töötlemise seaduslikkuse kontrollimisel, millega neil on kohtulaadne roll, mis võiks tõhusalt täiendada õigusasutuste poolset nimekirjade läbivaatamist (25);

25.

on arvamusel, et on erakordselt tähtis võtta võimalikult kiiresti vastu ELi toimimise lepingu artiklis 16 sätestatud andmekaitse üldraamistik ja samuti võtta vastu ELi lepingu artiklis 39 nõutud erieeskirjad;

26.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja Euroopa Nõukogu peasekretäridele.

22.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 286/12

A.

arvestades, et liidu „kodakondsuse kehtestamise ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisega seab liit üksikisiku oma tegevuse keskmesse” (põhiõiguste harta preambul) ning arvestades, et igal „liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega” (põhiõiguste harta artikkel 42);

B.

arvestades, et Lissaboni lepinguga muudeti „lisaks dokumentidele juurdepääsu käsitleva määruse õiguslikule alusele ka määruse õiguslikku konteksti, eelkõige suhet liidu institutsioonide ja kodanike vahel” (1);

C.

arvestades, et see suhe peaks edaspidi lähtuma demokraatia põhimõtetest, mis on välja toodud ELi lepingu uues II jaotises, milles sätestatakse, et liit „järgib […] oma kodanike võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt kohtlevad liidu institutsioonid […] kodanikke võrdselt” (artikkel 9) ja et igal „kodanikul on õigus osaleda liidu demokraatias. Otsused tehakse nii avalikult ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik” (artikli 10 lõige 3);

D.

arvestades, et Euroopa Ühenduse täielik integreerimine ELi ning valitsustevahelise korra kaotamine, mida seni kohaldati kriminaalasjade puhul tehtavas politsei- ja õiguskoostöös, oli kantud liikmesriikide soovist „veelgi tõhustada institutsioonide demokraatlikku ja tõhusat toimimist” (ELi lepingu preambul);

E.

arvestades, et uue õigusliku raamistiku kohaselt on kõik ELi institutsioonid, organid ja asutused ning mitte ainult Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon (kellel oli see kohustus juba vastavalt endise EÜ asutamislepingu artiklile 255) kohustatud tegema oma tööd võimalikult avalikult (ELi toimimise lepingu artikli 15 lõige 1);

F.

arvestades, et vastavalt ELi lepingule ja Euroopa Kohtu kohtupraktikale (2) on avatus ja kodanikuühiskonna osalemine ELi institutsioonide hea valitsemistava edendamise ja ühtlasi ka otsustamisprotsessi tõhususe põhitingimused;

G.

arvestades, et demokraatia aluspõhimõtete kohaselt on kodanikel õigus olla teadlik otsustamisprotsessist ja seda jälgida ning arvestades, et ELi institutsioonid ja liikmesriikide esindajad nõukogu liikmetena peavad tagama senisest suurema läbipaistvuse enne õigusloomega seotud või mitteseotud osutamisprotsessi, selle ajal ja pärast seda, et liidu kodanikel ja liikmesriikide parlamentidel oleks võimalik saada täielik ülevaade sellest, kes teeb mida ja miks, ning jälgida oma esindajate tegevust;

H.

arvestades, et ELi institutsioonid „annavad kodanikele ja esindusühendustele sobival viisil võimaluse teha teatavaks ja vahetada avalikult oma seisukohti liidu tegevuse kõigis valdkondades” ning „peavad esindusühenduste ja kodanikuühiskonnaga avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi” (ELi lepingu artikli 11 lõiked 1 ja 2);

I.

arvestades, et Lissaboni lepingus nõutakse läbipaistvuse ja dokumentidele üldsuse juurdepääsu edasist parandamist, ning arvestades, et Euroopa Kohtu praktika on juba aidanud täpsustada määruse (EÜ) nr 1049/2001 mõningaid sätteid, nii et neid tuleb nüüd tõlgendada juurdepääsu soosiva käsitluse kohaselt, mida Euroopa Parlament määruse vastuvõtmisel toetas; arvestades, et parlament ei luba komisjonil ega nõukogul õigusaktide abil halvendada üldsuse juurdepääsu dokumentidele ega vähendada kodanike õigusi teabele;

J.

arvestades, et avatuse ja läbipaistvuse põhimõtteid tuleks lisaks otsustamisprotsessile järgida ka teksti koostamisel ja varustamisel kogu teabega, mis on vajalik proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse kriteeriumide täitmiseks ELi kodanike ja liikmesriikide parlamentide huvides, ning arvestades, et neid põhimõtteid peaks kohaldama ka kohtute suhtes; arvestades, et läbipaistvus ja juurdepääs dokumentidele tuleks tagada ka seoses sellega, kuidas ELi poliitikat kõigil tasanditel ellu viiakse ja kuidas ELi vahendeid kasutatakse, nagu on kirjas komisjoni Euroopa läbipaistvuse algatuses;

K.

arvestades, et Euroopa Kohus on kinnitanud, et avatus ja teabe kättesaadavus „võimaldab mitme eri seisukoha lahknevused avalikult läbi arutada, annab institutsioonidele suurema legitiimsuse Euroopa kodanike silmis ja suurendab kodanike usaldust. Teabe ja arutelude puudumine võib kodanikel tekitada kahtlusi mitte ainult mõne eraldiseisva õigusakti seaduslikkuse suhtes, vaid tegelikult pigem ka selle suhtes, kas otsustamisprotsess tervikuna on seaduslik” (liidetud kohtuasjad C-39/05 ja C-52/05, lõige 59);

L.

arvestades, et tuleks võtta kauaoodatud õiguslikke, finants- ja operatiivmeetmeid, et teha selgelt ja õigeaegselt võimalikuks juurdepääs kõigile teatava õigusloomemenetlusega seotud dokumentidele, olenemata sellest, kas need pärinevad siseteenistustest või välistelt huvirühmadelt; arvestades, et selle teabe võiks teha kättesaadavaks institutsioonide siseregistreid ühendaval institutsioonidevahelisel veebilehel (näiteks Euroopa Liidu Väljaannete Talituse uuendatud EUR-Lexi leht); ning arvestades, et sise-eeskirju tuleks vastavalt muuta ja lähiajal tuleks pidada läbirääkimisi siduvate institutsioonidevaheliste kokkulepete üle vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 295;

M.

arvestades, et Euroopa Liidu ja eelkõige Euroopa Parlamendi uued volitused sellistes valdkondades nagu rahvusvahelised kokkulepped kriminaalasjade puhul tehtava politsei- ja õiguskoostöö kohta nõuavad tugevama õigusliku raamistiku sätestamist määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklites 4 ja 9, et ELi julgeolekut saaks nõuetekohaselt kaitsta, võimaldades samal ajal Euroopa Parlamendil kui Euroopa kodanike esindajal teostada igakülgset järelevalvet;

N.

arvestades, et mitmed ELi liikmesriigid on juba vastu võtnud kas teabevabaduse aktid või avalik-õiguslike institutsioonide valduses olevale teabele ja dokumentidele juurdepääsu reguleerivad üldeeskirjad,

1.

on seisukohal, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist tuleks määrust (EÜ) nr 1049/2001 kiiresti ajakohastada järgmiselt:

2.

märgib, et 2. detsembril 2009, pärast Lissaboni lepingu jõustumist, võttis komisjon vastu teatise (KOM(2009)0665), milles ajakohastati esialgse ettepaneku õiguslikku alust, vältides ettepaneku sisulist muutmist;

3.

taunib asjaolu, et vaatamata Euroopa Parlamendi selgesõnalisele nõudmisele 11. märtsil 2009

4.

kutsub nõukogu praegust ja järgmist eesistujariiki üles käivitama kohest institutsioonidevahelist dialoogi poliitilisel tasandil, et koostada dokumentidele juurdepääsu käsitlev uus määrus hiljemalt 30. juuniks 2010;

5.

tunneb selles kontekstis suurt heameelt määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 15 kohaselt loodud dokumentidele juurdepääsu valdkonna institutsioonidevahelise komitee kohtumise üle, mis leidis aset 15. detsembril 2009; võtab teadmiseks selle järeldused, eelkõige:

6.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

22.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 286/16

A.

arvestades, et nõukogu tunnistab oma eespool nimetatud 17. novembri 2009. aasta järeldustes, et Euroopa Liidu ja Valgevene vahel on avanenud uued võimalused dialoogiks ja tihedamaks koostööks, mille eesmärk on kiirendada arengut demokraatia ja inimõiguste austamise suunas, ja kinnitab Euroopa Liidu valmisolekut suhteid Valgevenega veelgi tihendada sõltuvalt sellest, kuidas Valgevene edendab demokraatiat, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid, ning toetada Valgevenet nende eesmärkide saavutamisel;

B.

arvestades, et Euroopa Liit näeb Valgevenet partnerina erinevates küsimustes, mis ulatuvad energiajulgeolekust transpordi, kultuurikoostöö, keskkonna ja toiduohutuseni;

C.

arvestades, et nõukogu on hinnanud Valgevenes toimunud arengut pärast 16. märtsil 2009. aastal langetatud otsust, kooskõlas nõukogu ühises seisukohas 2009/314/ÜVJP sätestatud tingimustega, ning on otsustanud pikendada 2010. aasta oktoobrini piiravaid meetmeid teatavate Valgevene ametnike vastu, ent peatada kuni selle ajani ELi sissesõidule piirangute kohaldamine;

D.

arvestades, et alates 2008. aasta oktoobrist on tehtud mõned edusammud, näiteks on vabastatud mitmed poliitvangid ja antud luba kahe sõltumatu ajalehe levitamiseks;

E.

arvestades, et vastuseks Valgevene tehtud edusammudele on komisjon juba alustanud Valgevenega tihedamat dialoogi sellistes valdkondades nagu energeetika, keskkond, toll, transport ja toiduohutus;

F.

arvestades, et nõukogu kaasas Valgevene oma 20. märtsi 2009. aasta otsusesse idapartnerluse algatuse kohta, mille komisjon käivitas oma eespool nimetatud 3. detsembri 2008. aasta teatisega eesmärgiga suurendada koostööd mitme Ida-Euroopa riigiga; arvestades, et üks Valgevene idapartnerluse algatuses ja selle parlamentaarse koostöö harus Euronest osalemise eesmärke on tihendada koostööd riigi ja ELi vahel, sh inimestevahelisi otsekontakte;

G.

arvestades, et Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsioon, tuginedes oma aruandele koostöös mitme rahvusvahelise valitsusvälise organisatsiooniga toimunud Minski teabekogumismissiooni (20.–24. september 2009) kohta, ei ole täheldanud Valgevenes mingisuguseid märkimisväärseid edusamme meediavabaduse valdkonnas;

H.

arvestades, et Valgevene võttis kohustuse arvestada OSCE ja Inimõiguste ja Demokraatlike Institutsioonide Ameti (ODIHR) soovitusi valimisseaduse parandamiseks, et viia see kooskõlla demokraatlike valimiste rahvusvaheliste standarditega, ning kohustuse konsulteerida muudatusettepanekute osas OSCEga; arvestades, et Valgevene parlament kiitis hiljuti heaks valimisseadustiku reformi ilma OSCEga eelnevalt konsulteerimata;

I.

arvestades, et Valgevene on ainus Euroopa riik, kus ikka veel kohaldatakse surmanuhtlust; arvestades, et uued surmamõistmisotsused tehti viimaste kuude jooksul;

J.

arvestades, et Valgevene president Aleksandr Lukašenka deklareeris 2. novembril 2009. aastal, et „suhted Euroopa Liidu kui tugeva ja tervikliku partneriga on üks põhitegureid Valgevene sõltumatuse ja suveräänsuse ning majandusliku, teadusliku ja tehnoloogilise arengu tagamisel”,

1.

toetab nõukogu otsust pikendada 2010. aasta oktoobrini Valgevene teatavate ametnike vastu suunatud piiravaid meetmeid, ent peatada samas kuni selle ajani reisipiirangute rakendamine;

2.

rõhutab, et tihedam poliitiline dialoog ja inimõigustealase dialoogi alustamine Euroopa Liidu ja Valgevene vahel peavad viima konkreetsete tulemusteni ja oluliste edusammudeni demokraatlike reformide, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamise valdkonnas;

3.

tervitab Valgevene konstruktiivset ja aktiivset osalemist idapartnerluses, algatuses, mille eesmärk on tugevdada demokraatiat ja õigusriiki ning edendada Euroopa koostööd; peab Valgevene osalemist idapartnerluses võimaluseks edendada Euroopa Liiduga edasist dialoogi ja suuremat lähenemist, mis põhineb Valgevene valmisolekul ja kohustuste võtmisel kõnealuste eesmärkide saavutamiseks; tervitab Leedu, Valgevene ja Ukraina idapartnerluse raames toimuvat kolmepoolset koostööd, mille prioriteediks on integreeritud piirihaldamise, transpordi ja transiidi, ühise kultuuri- ja ajaloopärandi, sotsiaalkindlustussüsteemi ja energiavarustuse kindluse projektid;

4.

palub komisjonil koostada ühist üleminekukava käsitleva ettepaneku, et määrata Euroopa naabruspoliitika raames välja töötatud tegevuskavadest ajendatuna kindlaks reformiprioriteedid Valgevene jaoks, eesmärgiga taaselustada ELi-Valgevene partnerlus- ja koostöölepingu ratifitseerimise seiskunud protsess; on sellega seoses seisukohal, et alates 1997. aastast peatatud ELi ja Valgevene vaheline partnerlus- ja koostööleping tuleks taasaktiveerida kohe, kui kõik poliitilised reformid on lõpule viidud ja rakendatud;

5.

palub, et Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank kaaluksid Valgevenele antava finantsabi suurendamist, võttes eriti arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate olukorda, ning vaadata läbi nende volitused, eesmärgiga ergutada Valgevene üleminekut demokraatiale, pluralistlikule ühiskonnale ja turumajandusele; on veendunud, et võimalik finantsabi tuleks muuta sõltuvaks olulistest edusammudest allpool nimetatud valdkondades;

6.

palub komisjonil kaaluda meetmeid parandamaks ärikliimat, kaubandust, investeeringuid, energia ja transpordi infrastruktuuri ning piiriülest koostööd Euroopa Liidu ja Valgevene vahel; võtab teadmiseks Valgevene jõupingutused ja saavutused finants- ja majanduskriisi tagajärgedega võitlemisel ning majandussektori elavdamisel investeerimistakistuste kõrvaldamise ja omandiõiguse ja erasektori reformimise kaudu;

7.

rõhutab, et pingutused korruptsiooni vastu võitlemisel ning läbipaistvuse suurendamiseks ja õigusriigi põhimõtete tugevdamiseks, mis on välisinvesteeringute soodustamise seisukohast kõige olulisemad, ei ole olnud piisavad;

8.

kutsub komisjoni üles töötama välja soovitused Valgevenega sõlmitavate viisarežiimi lihtsustamist ja tagasivõtmislepinguid reguleerivate direktiivide vastuvõtmiseks, kui vastavad tingimused on täidetud; on veendunud, et nimetatud tegevus on oluline, et saavutada ELi Valgevene-poliitika peamisi eesmärke, milleks on inimestevaheliste kontaktide edendamine, Valgevene kaasamine üleeuroopalistesse ja piirkondlikesse protsessidesse ning demokratiseerumise protsessi pöördumatuks muutmine riigis;

9.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon kaaluksid sellega seoses võimalust alandada Valgevene kodanike jaoks Schengeni piirkonda sisenemisel nõutava viisa lõivu ja lihtsustada viisade saamise korda; rõhutab, et kaugem eesmärk on viisavaba liikumine Euroopa Liidu ja Valgevene vahel; nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud allkirjastaksid ELi naaberriikidega piirialade elanike viisavaba reisimise kokkuleppe;

10.

mõistab kindlalt hukka asjaolu, et telekanali TV Belsat direktorile Agnieszka Romaszewskale, Białystoki ülikooli professoritele, Küprose parlamendi liikmele Christos Pourgouridesele ja Leedu parlamendi liikmele Emanuelis Zingerisele keelduti hiljuti andmast sissesõiduviisat;

11.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaaluma – juhul kui Valgevene teeb järgmise aasta jooksul märgatavaid edusamme ning täidab asjassepuutuvad kriteeriumid – alalist reisipiirangute kaotamist ja meetmeid, mis aitaksid kaasa majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning kiirendaksid Valgevene integreerimist Euroopa demokraatlike riikide hulka;

12.

märgib, et mõlemapoolselt viljakat dialoogi Valgevene ja Euroopa Liidu vahel tuleks uuesti hoogustada Euronesti parlamentaarse koostöö raames; märgib, et Valgevene kutsutakse täieõiguslikult ja võrdsetel alustel osalema Euronesti parlamentaarsel assambleel – idapartnerluse parlamentaarses harus –niipea, kui on toimunud vabad ja ausad Valgevene parlamendi valimised;

13.

on arvamusel, et kõik ELi liikmesriigid ja nende valitsused peaksid oma suhetes kolmandate riikidega olema ühtsed, lähtudes nõukogus kokku lepitud ühistest seisukohtadest; on arvamusel, et Euroopa institutsioonid peaksid järgima ühist strateegiat ja ühendama oma jõupingutused, et saavutada ELi suhetes Valgevenega konkreetseid tulemusi; kutsub kõiki Euroopa Liidu ja liikmesriikide esindajaid üles korraldama eelkõige Valgevene külastamise ajal poliitilisi kohtumisi demokraatliku opositsiooni esindajatega;

14.

nõuab tungivalt, et Valgevene jätkaks koostööd Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürooga (OSCE/ODIHR) valimisseaduse valdkonnas, ning eeldab, et uus valimisseadus on kooskõlas rahvusvaheliste standarditega ja jõustub enne 2010. aasta kevadeks kavandatud kohalikke valimisi;

15.

rõhutab, et demokratiseerimise valdkonnas on vaja järgmise aasta jooksul teha selgeid ja märkimisväärseid edusamme, et sanktsioonid saaks täielikult kaotada, ja Valgevenega suhete täielikuks taastamiseks tuleks täita järgmised tingimused:

16.

peab kahetsusväärseks, et pärast Valgevene valitsuse esialgseid edusamme ei ole inimõiguste ja põhivabaduste valdkonnas oluliselt edasi liigutud; tuletab sellega seoses meelde poliitiliste oponentide jätkuvat represseerimist ning poliitiliste parteide (Valgevene kristlikud demokraadid), valitsusväliste organisatsioonide („Viasna”) ja sõltumatute meediakanalite (TV Belsat) registreerimisest keeldumist; kutsub Valgevene ametivõime üles vaatama läbi 2008. aasta jaanuaris toimunud rahumeelsel demonstratsioonil osalenud isikute liikumisvabadusele kehtestatud piirangud ja Artsiom Dubski vangistamise juhtum; juhib tähelepanu asjaolule, et Amnesty International käsitleb kõiki neid isikuid meelsusvangidena; nõuab, et vabastataks viivitamatult ettevõtjad Mikalai Awtukovitš ja Uladzimir Asipenka, keda on kaheksa kuud hoitud eelvangistuses;

17.

kutsub Valgevene valitsust üles kehtestama surmanuhtluse kaotamist silmas pidades koheselt moratoorium kõikide surmamõistmiste ja hukkamiste suhtes (nagu on ette nähtud ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsioonis 62/149 surmanuhtluse täideviimisele moratooriumi kehtestamise kohta), muutma viivitamatult kõik surmaotsused vanglakaristusteks, viima siseriiklikud õigusaktid vastavusse kohustustega, mis Valgevene on inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste lepingute raames võtnud, ja tagama õiglase kohtumõistmise rahvusvaheliste standardite range järgimise;

18.

nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud algataksid erapooletu ja läbipaistva uurimise noorte aktivistide inimröövi asjus (Artur Finkevitš rööviti 17. oktoobril 2009, Nasta Palažanka ja Dzianis Karnou 5. detsembril 2009, Uladzimir Lemeš 27. novembril 2009, Zimtser Daškevitš 5. detsembril 2009 ja Yauhen Afnahel 6. detsembril 2009), samuti Valgevene Rahvarinde liikme ja aktivisti Valiantsin Dounari hiljutise surma asjus, ning avaldaksid uurimise tulemused;

19.

kutsub Valgevene ametivõime üles austama rahvusvähemuste õigusi kooskõlas Euroopa Nõukogu poolt 1. veebruaril 1995. aastal vastu võetud rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooniga; kutsub sellega seoses Valgevene ametivõime üles tunnustama Valgevene Poolakate Liitu, mida juhib Andżelika Borys, kes valiti 15. märtsil 2009 Poolakate Liidu kongressil tagasi liidu esinaiseks;

20.

nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud arendaksid tõelist dialoogi demokraatliku opositsiooni esindajatega; rõhutab seetõttu, kui tähtis on määratleda avaliku nõuandekomisjoni roll ja töömeetodid;

21.

kutsub komisjoni üles kasutama igakülgselt ja tõhusalt ära võimalusi toetada Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse kaudu demokraatia ja kodanikuühiskonna arengut Valgevenes ning rõhutab samal ajal, et demokraatliku opositsiooni toetamine peab olema osa suhete järkjärgulisest taastamisest Valgevenega;

22.

palub komisjonil ja liikmesriikide valitsustel toetada rahaliselt telekanalit TV Belsat ja nõuda Valgevene valitsuselt tungivalt Belsati ametlikku registreerimist Valgevenes; palub Valgevene valitsusel võimaldada hea tahte ja positiivse muutuse märgina Valgevene Euroopa Humanitaarteaduste Ülikoolil, mis on eksiilis Vilniuses (Leedu), naasta seaduslikult Valgevenesse reaalsete tagatiste alusel, mis kindlustavad, et tal lastakse vabalt tegutseda ja taastada oma tegevus edasiseks arenguks sobivates tingimustes Minskis, ning eelkõige lubada ülikoolil taasavada oma raamatukogu Minskis, andes selleks ruumid ja luues tingimused, et ulatuslik valgevene-, vene-, inglis-, saksa- ja prantsuskeelsete raamatute kogu oleks kõigile avatud ja kättesaadav;

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, OSCE Parlamentaarsele Assambleele ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele, SRÜ sekretariaadile ning Valgevene valitsusele ja parlamendile.

22.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 286/21

A.

arvestades, et Kongo DV idaosas jätkuv sõda ja rahutused on kaasa toonud massiliselt ja ärevust tekitavas ulatuses tapmisi, elanikkonna ümberasustamist ja naiste vastu suunatud seksuaalset vägivalda, mida on toime pannud nii relvastatud mässulised rühmitused kui ka valitsuse sõjaväe- ja politseiüksused;

B.

arvestades, et Kongo DVd laastav konflikt on alates 1998. aastast nõudnud 5 400 000 inimelu ning põhjustab praegugi iga kuu otseselt või kaudselt kuni 45 000 inimese surma (3); arvestades, et ÜRO pagulaste ülemvoliniku teadete kohaselt on Kongo DVs umbes 1 460 000 riigi sees ümberasustatud isikut, nendest 980 000 Põhja-Kivus (4);

C.

arvestades, et MONUC on Kongo DVs tegutsenud alates 1999. aastast, et kaitsta tsiviilelanikkonda, arendada riigis rahuprotsessi ning aidata valitsusel taastada kontroll piirkondade üle, kus võimutsevad võitlevad rühmitused;

D.

arvestades, et MONUC on maailma suurim rahuvalvemissioon, milles osaleb kokku 20 000 sõdurit; missioon tegutseb peamiselt Põhja- ja Lõuna-Kivus, selle kulud on ligikaudu 1,4 miljardit USA dollarit aastas; missioonil on volitused kasutada kõiki vajalikke vahendeid, et hoida ära mis tahes välismaiste või Kongo relvarühmituste jõukasutamise katsed, mis ähvardavad poliitilist protsessi, ning tagada tsiviilisikute kaitse otsese füüsilise vägivalla ohu korral;

E.

arvestades, et Kongo DVs toimuv ebaseaduslik mineraalidega kauplemine võimaldab paljudel osalistel osta jätkuvalt mineraale mässuliste rühmituste kontrolli all olevatest piirkondadest ja sel viisil rahastada neid rühmitusi, ning arvestades, et see on konflikti õhutav ja süvendav tegur;

F.

arvestades, et nähtavasti on nii Kongo DV sõjaväelased kui ka Rwanda Vabastamise Demokraatlike Jõudude (FDLR) võitlejad seotud kriminaalse võrgustikuga, mille kaudu korraldatakse Kongo DV idaosas kulla ja teiste maavarade ekspluateerimist ja müüki relvade soetamiseks;

G.

arvestades, et vägistamine on muutunud sõjavahendiks, mida kasutavad nii mässajad, Kongo sõjaväelased kui ka tsiviilelanikud;

H.

arvestades, et alates 2009. aasta jaanuarist on sõjaliste operatsioonide, sealhulgas operatsiooni Kimia II tulemusena relvitustatud 1 243 FDLRi võitlejat (FDLRis arvatakse olevat kokku 6 000 võitlejat), kuigi FDLR jätkab inimeste värbamist ning sellel organisatsioonil on suur ja keerukas poliitiliste ja rahaliste toetajate võrgustik nii oma piirkonnas kui ka kogu maailmas (5);

I.

arvestades, et viimased sõjalised operatsioonid on humanitaarkriisi ainult süvendanud, põhjustades laialdasi tapatalguid ja inimõiguste rikkumisi;

J.

arvestades, et Kongo armee, ametist tagandatud kindral Laurent Nkunda mässuliste üksuste, FDLRi võitlejate ning Uganda Issanda Vastupanuarmee (LRA) üksuste vahel jätkuv sõjategevus tekitab raskeid kannatusi Kongo DV idaprovintside tsiviilelanikkonnale;

K.

arvestades, et Kongo armeel ei ole oma ülesannete täitmiseks Kongo DV idaprovintsides jätkuvalt vajalikke inim-, tehnilisi ja rahalisi ressursse ning lisaks puudub sõjaväes sisemine distsipliin – kõik see takistab armeel endiselt täitmast oma osa elanikkonna kaitsel ja rahu taastamisel;

L.

arvestades, et ÜRO peatas hiljuti Kongo armee teatavatele üksustele logistilise abi ja operatiivtoetuse andmise, kuna nende üksuste sõdureid süüdistati selles, et nad olid 2009. aasta maist septembrini Põhja-Kivu piirkonnas tapnud kümneid tsiviilelanikke, sealhulgas naisi ja lapsi;

M.

arvestades, et mitmed humanitaarorganisatsioonid on olnud sunnitud oma tegevuse katkestama ning Põhja-Kivus ei ole humanitaarabitöötajatel võimalik abistada 70 % või koguni veel suuremat osa abivajajatest;

1.

mõistab teravalt hukka jätkuvad tapatalgud, inimsusevastased kuriteod, lapssõdurite värbamise ning seksuaalse vägivalla naiste ja tütarlaste kallal; kutsub kõiki osalisi üles tugevdama võitlust karistamatuse ilmingutega;

2.

nõuab vägivalla ja inimõiguste rikkumise viivitamatut lõpetamist Kongo DVs; rõhutab vajadust teha täiendavaid jõupingutusi, et lõpetada võõramaiste relvarühmituste, eriti FDLRi ja LRA tegevus Kongo DV idaosas; nõuab, et need rühmitused viivitamatult relvad maha paneksid ja tsiviilelanikkonna ründamise lõpetaksid, ja et kõik 23. märtsi 2009. aasta lepingu osalised järgiksid relvarahu ning täidaksid endale võetud kohustusi tulemuslikult ja heas usus;

3.

on endiselt ülimalt mures Kongo DV idaosas kohaliku elanikkonna kallal toime pandud elajalike kuritegude tõttu halvenenud humanitaarolukorra pärast, mida on kajastatud ÜRO inimõiguste ülemvoliniku kahes viimases aruandes; on eriti mures hiljutiste teadete pärast, mille kohaselt on Kongo sõdurid Põhja-Kivu piirkonna Nyabiondo ja Pinga linnades tahtlikult tapnud vähemalt 270 tsiviilisikut ning hiljutise sõjategevuse tõttu on Kongo lääneosas asuvas Dongo linnas ja selle ümbruses oma kodudest lahkuma pidanud 21 800 inimest; kinnitab taas kord, et uue humanitaarkatastroofi ärahoidmiseks on vaja kiiresti tegutseda;

4.

juhib tähelepanu MONUCi olulisele rollile ja asjaolule, et MONUCi volitusi ja tegutsemise reegleid tuleb täita järjekindlalt ja püsivalt, et paremini tagada elanikkonna julgeolekut, toetamata mingil viisil neid Kongo üksusi, kes ei järgi inimõigusi;

5.

tunnistab, et MONUCi kohalolek on endiselt vajalik, ning nõuab, et tehtaks kõik, mis võimalik, et see missioon saaks täiel määral täita oma volitusi ohtu sattunud inimeste kaitseks; kutsub sellega seoses nõukogu üles võtma juhtrolli, et tagada MONUCile ÜRO Julgeolekunõukogu toetus – tugevdada MONUCi toimimisvõimet ja määratleda selgemini missiooni prioriteedid (praegu on neid 41);

6.

kiidab heaks FDLRi juhi Ignace Murwanashyaka ja tema asetäitja Straton Musoni arreteerimise Saksa ametivõimude poolt, kuna see on oluline samm karistamatuse vastu võitlemisel;

7.

rõhutab, et kohtusüsteemi taastamine ja reformimine (mis hõlmaks ennetamise ja kaitse mõõdet ning võitlust karistamatuse vastu, arvestades ka seksuaalset vägivalda) ning kannatanute abistamine ja taasintegreerimine peaksid rahastatavates abiprogrammides olema kesksel kohal; nõuab sellega seoses, et Kongo DV idaosas aset leidnud massilised vägistamise juhtumid antaks lahendada Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule;

8.

rõhutab vajadust anda kohtu alla inimõiguste rikkumisi toime pannud isikud Kongo relvajõududes ja peab selles tegevuses eriti tähtsaks MONUCi rolli; väljendab seetõttu rahulolu president Kabila käivitatud nulltolerantsi poliitika üle, mis on suunatud seksuaalse vägivalla ja üleastumiste vastu relvajõududes, ning innustab Kongo DV valitsust rakendama viivitamatult, MONUCi abi kasutades, oma uut soolise vägivalla vastu võitlemise strateegiat;

9.

rõhutab Kongo ametiasutusi kaitsesektori reformi alal nõustava ja abistava ELi missiooni (EUSEC RD Congo) põhiülesannete – ellu viia Kongo relvajõudude (FARDC) muudetud reformikava - tähtsust; sellega seoses kutsub Kongo ametivõime üles jätkama reformiprotsessi, ergutab looma kaitsesektori reformi koordineerimismehhanismi, mis oleks Kongo omanduses ja milleks EUSEC annaks asjakohast toetust; soovitab kiireloomulise tööna ette võtta sõjaväekasarmute ja -laagrite ehitamise;

10.

soovitab, et Kongo DV valitsus suurendaks varude turvalisust, tõstaks vastutust relvade ja laskemoona eest ja parandaks nende haldamist, käsitades neid ülesandeid kiireloomulise prioriteedina, ja et valitsus rakendaks riikliku relvade märgistamise kava, mis on kooskõlasNairobi protokollis ja väikerelvade piirkondliku keskuse poolt seatud standarditega;

11.

tunneb heameelt kõnealuse piirkonna edusammude üle, mis tulenevad Kongo DV ja Rwanda kahepoolsete diplomaatiliste suhete paranemisest; kutsub Kongo DVd ja Rwandat üles rakendama täies ulatuses Nairobi ja Goma rahulepinguid ning 23. märtsil 2009. aastal sõlmitud Ihusi lepingut;

12.

soovitab kõigi Ida-Aafrika järvede piirkonna riikide valitsustel ja rahvusvahelisel üldsusel jätkata dialoogi, et kooskõlastada oma jõupingutusi Kongo DV idaosas valitseva vägivalla peatamiseks, pöörates sealjuures erilist tähelepanu lepitusele, inimeste turvalisusele, kohtunike vastutuse suurendamisele ning pagulaste ja riigi sees ümberasustatud isikute tagasipöördumisele ning integreerimisele;

13.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et humanitaarabitöötajate vastu pannakse toime üha rohkem vägivallategusid, millel on tõsised tagajärjed piirkonna humanitaarolukorrale; nõuab tungivalt, et ametivõimud algataksid iga sellise juhtumi kohta põhjaliku juurdluse, ning kutsub üles viivitamatult tugevdama kaitset;

14.

rõhutab Kongo DV idaossa suunatava humanitaarabi jätkuva ja suurema rahastamise vajadust, arvestades riigi sees ümberasustatud isikute arvu suurenemist ning tingimuste halvenemist; toetab seetõttu ÜRO ning 380 humanitaarabiorganisatsiooni ja valitsusvälise organisatsiooni 30. novembri 2009. aasta üleskutset koguda 2010. aastal humanitaarabi vajadusteks 7,1 miljardit USA dollarit; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid annaksid õiglase panuse;

15.

on jätkuvalt mures asjaolu pärast, et mässulised rühmitused kaubitsevad Kongo DV idaosas ebaseaduslikult mineraalide ja muude loodusvaradega; kutsub nõukogu ja komisjoni üles nõudma kõnelustel Kongo DV valitsuse ja selle naaberriikide valitsustega loodusvarade jälgitavuse ja päritolutõendite tulemuslike süsteemide rakendamist ning korruptsioonivastase võitluse tugevdamist;

16.

nõuab, et naastaks dialoogi juurde, millega algatati Amani programmi koostamine, et jõuda Põhja- ja Lõuna-Kivu piirkonnas turvalisuse, rahu, stabiilsuse ja ülesehitustööni;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu institutsioonidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO peasekretäri asetäitjale humanitaarküsimustes ja hädaabi koordinaatorile, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning Ida-Aafrika järvede piirkonna riikide valitsustele ja parlamentidele.

22.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 286/25

A.

arvestades, et 25. septembril 2009 esitas parlamendiliige David Bahati Uganda parlamendile homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu;

B.

arvestades, et asjaomase eelnõuga soovitakse kehtestada homoseksuaalsuse kriminaliseerimiseks karmimad karistused ning karistada väidetavaid lesbilisi, geisid, biseksuaale ja transseksuaale eluaegse vangistuse või surmanuhtlusega;

C.

arvestades, et eelnõu sisaldab sätet, mille alusel võiks vangistada kuni kolmeks aastaks igaühe, sealhulgas heteroseksuaalseid inimesi, kes ei anna 24 tunni jooksul teada kõigist neile teadaolevatest isikutest, kes on lesbilised, geid, biseksuaalid või transseksuaalid, või kes toetavadlesbiliste, geide, biseksuaalide või transseksuaalide inimõigusi;

D.

arvestades, et asjaomase seaduseelnõuga nähakse ette, et Uganda tühistab kõik oma rahvusvahelised ja piirkondlikud kohustused, mida ta loeb selle eelnõuga vastuolus olevateks;

E.

arvestades, et eelnõu on juba hukka mõistnud Euroopa Komisjoni volinik De Gucht, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Rootsi valitsused, president Obama ning USA esindajatekoja väliskomisjoni esimees ja aseesimees;

F.

arvestades, et valitsusvälised organisatsioonid kogu maailmas ja Ugandas kohapeal on asjaomase seaduseelnõu hukka mõistnud, pidades seda suureks takistuseks homoseksuaalide hulgas HIV/AIDSi vastu võitlemisel;

G.

arvestades, et homoseksuaalsus on Aafrikas legaalne ainult 13 riigis ja karistatav kuritegu 38 riigis, kusjuures Mauritaania, Sudaan ja Põhja-Nigeeria näevad selle eest ette ka surmanuhtluse, ning sellise seaduse vastuvõtmine Ugandas võiks avaldada mõju teistele Aafrika riikidele, kus inimesi nende seksuaalse sättumuse alusel taga kiusatakse või võidakse hakata taga kiusama,

1.

rõhutab, et seksuaalne sättumus on küsimus, mis on seotud isiku õigusega eraelule ja see on tagatud inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õigusega, mille kohaselt tuleks edendada võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist, samal ajal tagades sõnavabaduse; eeltoodut arvesse võttes mõistab 2009. aasta homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu hukka;

2.

kutsub seetõttu Uganda ametivõime üles asjaomast eelnõud mitte heaks kiitma ja vaatama läbi oma riigi seadused homoseksuaalsuse legaliseerimiseks;

3.

tuletab Uganda valitsusele meelde tema kohustusi rahvusvahelise õiguse ja Cotonou lepingu kohaselt, millega nõutakse üldiste inimõiguste austamist;

4.

tuletab meelde inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni ja ÜRO inimõiguste komitee avaldusi, et riik ei saa siseriikliku õiguse kaudu tühistada oma inimõigustega seotud rahvusvahelisi kohustusi;

5.

on väga mures, et rahvusvahelised abiandjad, valitsusvälised organisatsioonid ja humanitaarorganisatsioonid on sunnitud läbi vaatama või lõpetama oma tegevuse teatavates valdkondades, kui asjaomane eelnõu peaks seaduseks saama;

6.

on kategooriliselt vastu mis tahes sammudele surmanuhtluse kehtestamiseks;

7.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegema viivitamatult avaldusi Uganda ametivõimudele ning juhul, kui asjaomane eelnõu peaks seaduseks saama ja leiavad aset inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse rikkumised, vaatama läbi oma kokkulepped Ugandaga, sealhulgas esitama ettepaneku 31. maiks 2010 kavandatud Rooma statuudi läbivaatamise konverentsi pidamiseks mujal;

8.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles analüüsima olukorda kolmandates riikides seoses hukkamiste, kriminaliseerimise ja diskrimineerimisega seksuaalse sättumuse alusel ning võtma kooskõlastatult rahvusvahelisi meetmeid, et edendada inimõiguste austamist sellistes riikides sobivate vahendite kaudu, sealhulgas tehes koostööd kohalike valitsusväliste organisatsioonidega;

9.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Uganda Vabariigi presidendile ja Uganda parlamendi spiikrile.

22.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 286/27

A.

arvestades, et Aserbaidžaan osaleb aktiivselt Euroopa naabruspoliitikas ja idapartnerluses ning on kohustunud järgima demokraatiat, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid, mis on nende kahe algatuse kesksed väärtused;

B.

arvestades, et 2009. aasta septembris otsustas nõukogu edendada suhteid ELi ja kolme Lõuna-Kaukaasia riigi vahel ning palus komisjonil koostada läbirääkimisjuhiste projekt, et sõlmida uued lepingud praegu kehtivate partnerlus- ja koostöölepingute asemele, mis peagi aeguvad;

C.

arvestades, et president Ilham Alijevi 28. detsembril 2007. aastal allkirjastatud dekreediga vabastati 119 vangi, sealhulgas viis ajakirjanikku;

D.

arvestades, et on olemas dokumenteeritud andmestik Aserbaidžaani meediatöötajate süüdimõistmise, tagakiusamise ja hirmutamise juhtumite kohta viimasel ajal, sealhulgas juhtumid, mida on kirjeldatud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kultuuri-, teadus- ja hariduskomisjonile äsjases taustaaruandes meediavabaduse järgimise kohta, samuti Amnesty Internationali ja organisatsiooni Piirideta Ajakirjanikud aruannetes;

E.

arvestades, et meediakliima on viimastel aastatel vaatamata Euroopa naabruspoliitika tegevuskava vastuvõtmisele halvenenud – sõltumatuid tele- ja raadiojaamasid on ajutiselt suletud, juhtivaid opositsioonilisi ajalehti on ruumidest välja tõstetud, meedia vastu on algatatud arvukalt kohtuasju ja ajakirjanikke on füüsiliselt rünnatud, mis on tekitanud ajakirjanike seas ulatusliku hirmu ja enesetsensuuri õhkkonna; arvestades, et 2008. aasta detsembris keelati BBC, Raadio Vaba Euroopa /Vabaduse ja muu välismeedia saadete edastamine raadio lühilainel;

F.

arvestades, et blogijad Emin Milli ja Adnan Hajizade arreteeriti 8. juulil 2009 pärast seda, kui kaks meest neid pealinnas Bakuus restoranis ründasid, kui blogijad Amnesty Internationali küsitletud pealtnägijate sõnul koos teiste aktivistidega lõunatasid;

G.

arvestades, et need kaks blogijat olid kasutanud online-võrgustiku vahendeid, nagu YouTube, Facebook ja Twitter, et levitada teavet poliitilise olukorra kohta Aserbaidžaanis ja kritiseerida riigi valitsust; arvestades, et 11. novembril 2009 mõistis Bakuu Sabaili piirkondlik kohus blogija Emin Milli kaheks ja pooleks aastaks ning Adnan Hajizade kaheks aastaks vangi, süüdistatuna huligaansuses ja väiksemate kehavigastuste tekitamises;

H.

arvestades, et süüdistustel kahe aktivisti vastu tunduvad olevat poliitilised põhjused,

1.

mõistab hukka karmi vanglakaristuse mõistmise 11. novembril 2009 blogijatele Emin Millile ja Adnan Hajizadale väga ebausutavate süüdistuste põhjal ja ebaõiglase kohtuprotsessi tulemusena; nõuab hr Milli ja hr Hajizada viivitamatut vabastamist ning uut, täiesti avalikku ja õiglast kohtumõistmist erapooletu politseijuurdluse alusel ja kooskõlas kõikide asjakohaste rahvusvaheliste normidega;

2.

tunneb muret meediavabaduse olukorra halvenemise pärast Aserbaidžaanis, mõistab hukka opositsiooniliste ajakirjanike arreteerimise, vastutusele võtmise ja süüdimõistmise mitmesuguste kriminaalsüüdistuse alusel, nagu Ejnulla Fatullajevi juhtumi puhul, ja kutsub Aserbaidžaani ametivõime üles vangistatud ajakirjanikke viivitamata vabastama;

3.

tuletab meelde president Ilham Alijevi 2005. aasta märtsis tehtud avaldust, milles ta kinnitas, et iga ajakirjaniku õigused peavad olema kaitstud ja riigi poolt kindlustatud;

4.

kutsub Aserbaidžaani ametivõime üles tegelema politseijuurdluse puudumise küsimusega ajakirjanike vastase vägivalla ja tagakiusamise juhtumite puhul, samuti asjaoluga, et paljud kuriteod on siiani jäänud karistamata; rõhutab, et meediatöötajate julgeolekut tuleb kiiremas korras tugevdada; kiidab heaks muudatusettepanekud kriminaalõiguse sätetele, mis puudutavad laimamist ja solvamist, kuna need sätted võivad luua takistusi sõna- ja teabevabaduse kasutamisele ja tuua kaasa enesetsensuuri, ja nõuab nende kiiret vastuvõtmist;

5.

nõuab tungivalt, et Aserbaidžaani ametivõimud pööraksid erilist tähelepanu kodanikuühiskonna aktivistide julgeolekule ja vabadusele, eriti valitsusväliste noorteorganisatsioonide ja ajakirjanike ning meediategelaste puhul, ning astuksid viivitamata samme, et lubada inimestel rahumeelses, demokraatlikus tegevuses osaleda, lubada niisugust tegevust organiseerida vabalt ja ilma valitsuse sekkumiseta ning kaitsta ajakirjanikke pärast viimase aja vägivallalainet meediatöötajate vastu;

6.

mõistab hukka negatiivsed suundumused seoses meedia ja ajakirjanikega, mida on kirjeldatud hiljutises Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kultuuri-, teadus- ja hariduskomisjonile koostatud meediavabaduse järgimise taustaaruandes; võtab teadmiseks OSCE meediavabaduse valdkonna esindaja uued korralise aruande OSCE nõukogule, samuti sügava mure, mida on väljendanud rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid, nagu Ajakirjanike Kaitse Komitee, Piirideta Ajakirjanikud, rahvusvaheline PEN-klubi ja Human Rights Watch;

7.

nõuab Aserbaidžaani ametivõimudelt tungivalt uuendada mitme rahvusvahelise raadiojaama, täpsemalt BBC World Service, Ameerika Hääl ja Raadio Vaba Euroopa /Vabadus, lühilaine raadiolitsentse; juhib tähelepanu, et nende raadiojaamade edastamise lõpetamine lühisagedusel jätab Aserbaidžaani ilma olulistest, objektiivsetest ja väärtuslikest sõltumatutest kvaliteetse avaliku teenuse teabe allikatest ja piirab meediapluralismi Aserbaidžaanis;

8.

kutsub Aserbaidžaani ametivõime üles näitama piisavaid edusamme nende tingimuste täitmisel, mis on vajalikud lepinguliste suhete arendamiseks – nagu on sätestatud Euroopa Ülemkogu 19.–20. märtsi 2009. aasta avalduses idapartnerluse kohta – eeskätt demokraatia, õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste valdkonnas;

9.

tervitab Aserbaidžaani ametivõimude jõupingutusi – sealhulgas Aserbaidžaani eurointegratsiooni riikliku komitee kahte koosolekut 2009. aastal – et arendada edasi olemasolevaid inimõiguste kaitsmise mehhanisme ja suurendada demokraatlike institutsioonide suutlikkust, ning kutsub ELi ja Aserbaidžaani üles edendama dialoogi inimõiguste küsimuses;

10.

tervitab Aserbaidžaani ametivõimude osalemist Aserbaidžaani läbivaatamisel ÜRO korrapärase läbivaatamise töörühma kuuendal koosolekul 6. veebruaril 2009 ja kutsub Aserbaidžaani valitsust üles rakendama kõiki läbivaatamise töörühma soovitusi, sealhulgas ratifitseerima Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, mis näeb ette laimu dekriminaliseerimise, et vabastada ajakirjanikud tarbetust survest; tagama sõnavabaduse ja meediavabaduse täielik järgimine ja ligipääs ringhäälingule; tagama inimõiguste kaitsjate vastaste kuritegude ja tagakiusamise uurimine ning kohtumõistmine süüdlaste üle; rakendama tõhusalt rahumeelse kogunemise õigust ja ühinemisvabadust; parandama vanglatingimusi ja kaitsma haavatavate inimrühmade, sealhulgas vähemuste, sisserändajate, varjupaiga taotlejate ja riigi sees ümberasustatud isikute õigusi;

11.

ootab Aserbaidžaani valitsuse projekti „Toetus õigussüsteemi reformidele Aserbaidžaanis” rakendamist; nimetatud reformi eesmärk on suurendada kohtuvõimu sõltumatust, eriti Õigusakadeemia ning piirkondlike õigusosakondade asutamise ja tegutsemise osas, ning viia vanglasüsteem vastavusse rahvusvaheliste normidega;

12.

kutsub Aserbaidžaani ametivõime üles tagama, et kohalikud valimised 23. detsembril 2009 oleksid vabad, õiglased ja vastaksid rahvusvahelistele normidele, ning tunnustab valimiste tähtsust riigi ülesehitamisel jätkuvate demokraatlike reformide abil kohalikul tasandil ja kodanikuühiskonna ning kogu poliitilise süsteemi ühendamise teel;

13.

tervitab ELi-Aserbaidžaani koostöökomisjoni uute allkomisjonide loomist, mis tugevdavad institutsioonilist raamistikku diskussioonide jaoks õiguse, vabaduse ja julgeoleku ning inimõiguste järgimise ja demokraatia teemal, samuti tööhõive ja sotsiaalpoliitika, tervishoiu, hariduse ja noorte, kultuuri, infoühiskonna, audiovisuaalpoliitika, teaduse ja tehnoloogia valdkonnas;

14.

nõuab, et Aserbaidžaan teeks uusi jõupingutusi Euroopa naabruspoliitika tegevuskava täielikuks rakendamiseks, ning et komisjon jätkaks Aserbaidžaani jõupingutuste toetamist;

15.

kutsub Aserbaidžaani Vabariigi presidenti üles seirama riigi õiguskaitseorganite ja julgeolekustruktuuride tööd, eriti meedia ja muude inimõiguste osas, kuna nende töö ja tegutsemisviis viib Aserbaidžaani Euroopa Liidust teadlikult kaugemale;

16.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Aserbaidžaani presidendile ning parlamendile.

22.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 286/30

A.

arvestades, et 20. septembri 1976. aasta akti artikli 7 lõigetes 1 ja 2 täpsustatakse ametikohad, mis ei ole ühitatavad Euroopa Parlamendi liikmeks olekuga;

B.

arvestades eelkõige seda, et alates Euroopa Parlamendi praeguse ametiaja algusest ei ole Euroopa Parlamendi liikme volitused ühitatavad ühegi liikmesriigi, sealhulgas Ühendkuningriigi parlamendi liikmeks olekuga, sest kõnealuse akti artikli 7 lõike 2 teise lõigu teise taandega tehtud ajutine erand ei ole enam kohaldatav;

C.

arvestades, et sellest tulenevalt võtsid Ühendkuningriigi ametivõimud 2008. aastal vastu Lordidekoja liikmete volituste peatamist käsitleva eeskirja (European Parliament (House of Lords Disqualification) Regulations 2008), mille kohaselt peatatakse Lordidekoja mittepärilike liikmete õigus osaleda Lordidekoja istungil, hääletusel või komisjoni töös ajal, mil nad on Euroopa Parlamendi liikmed, ning neile ei või esitada ametlikku kutset Lordidekoja töös osalemiseks seni, kuni nende volitused on kõnealuse eeskirja alusel peatatud;

D.

arvestades, et kodukorra artikli 9 ja I lisa sätete alusel on parlamendiliikmed kohustatud deklareerima täpselt oma ametialase tegevuse ja mis tahes muud tasustavad ülesanded või tasustatava tegevuse;

E.

arvestades, et kõik liikmesriigid on teatanud Euroopa Parlamendile valituks osutunud kandidaatide nimed, kuid mõni ei ole veel siiski edastanud – või on teinud seda hilinemisega – asendusliikmete nimekirja koos nende järjestusega vastavalt valimistulemustele, nagu on nõutud kodukorra artikli 3 lõikes 4;

F.

arvestades, et mõnel juhul andsid liikmesriigid valitud kandidaatidest teada osaliselt ja edastasid täiendavad andmed hiljem;

G.

arvestades, et mõnes liikmesriigis on käimas mõne parlamendiliikme valimise kohta esitatud vaiete läbivaatamine lähtuvalt siseriiklikest õigusaktidest, ning arvestades, et kõnealuste menetluste tulemusena võidakse vastavate parlamendiliikmete valimine kehtetuks tunnistada;

H.

arvestades, et vastavalt 20. septembri 1976. aasta akti artiklile 12 lahendab Euroopa Parlament oma liikmete volituste kehtivuse osas tekkinud vaidlused üksnes eelnimetatud akti sätete rikkumise korral ja mitte aktis osutatud siseriikliku valimiskorra rikkumise juhtudel,

1.

loeb kehtivaks nende käesoleva otsuse lisas nimetatud Euroopa Parlamendi liikmete mandaadi, kelle valimisest liikmesriikide pädevad ametiasutused on teatanud ja kes on esitanud vastavalt 20. septembri 1976. aasta akti artikli 7 lõigetele 1 ja 2 ning kodukorra I lisale kirjalikud deklaratsioonid, kui ei tulene teisiti nende liikmesriikide pädevate ametiasutuste otsustest, kus valimistulemused vaidlustati;

2.

kordab liikmesriikide pädevatele ametiasutustele esitatud palvet teatada Euroopa Parlamendile viivitamata mitte ainult kõigi valituks osutunud kandidaatide nimed, vaid ka võimalikud asendusliikmed ja nende järjestus hääletustulemuste põhjal;

3.

palub liikmesriikide pädevatel ametiasutustel viia neile esitatud vaiete läbivaatamine viivitusteta lõpule ja teavitada Euroopa Parlamenti selle tulemustest;

4.

palub komisjonil kontrollida, kas Lordidekoja liikmete volituste peatamist käsitlev 2008. aasta eeskiri ja eriti selle artikkel 4 on täielikult kooskõlas 20. septembri 1976. aasta aktiga, ja vastasel juhul algatada vastav menetlus;

5.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus liikmesriikide pädevatele ametiasutustele ja parlamentidele ning komisjonile.