28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/1

1.1

Lisaks sellele, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on omaette eesmärk, on see ka Euroopa Liidus majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamise üks eeltingimus.

1.2

Võrdõiguslikkuse juhiste vahehindamine toimub majanduskriisi tingimustes. Tuleb hinnata kriisi mõju ja tagajärgi naistele ja meestele, arvestades nende erinevat positsiooni ühiskonnas.

1.3

Võrdõiguslikkus peab olema hõlmatud kõigisse poliitikavaldkondadesse, eelkõige sotsiaal- ja tööhõivepoliitikasse, ning tuleb teha jõupingutusi, et kaotada tõkked, mis takistavad naistel ja meestel täielikult ja võrdselt tööturul osaleda.

1.4

Naiste majandusliku iseseisvuse tagamiseks ja parandamiseks tuleb parandada naiste tööhõive kvaliteeti ja kvantiteeti, sealhulgas toetust füüsilisest isikust naisettevõtjatele, võidelda neile osaks saava ebakindlusega ning edendada perekondlike ja majapidamiskohustuste võrdset jaotumist.

1.5

Palgaerinevustel on struktuurilised põhjused: traditsiooniliselt naistega seostatud oskuste alaväärtustamine, ametialane ja valdkondlik eraldamine, ebakindlad töökohad, katkestused tööelus jne. Õigusaktid ja kollektiivlepingud on tõhusad vahendid palgaerinevustega võitlemiseks ning vaja on kaasata kõik majandus- ja sotsiaalvaldkonnas osalejad.

1.6

Naiste aktiivsem osalemine ettevõtluses ja poliitikas edendab võrdõiguslikkust, suurendab nende majanduslikku sõltumatust, aitab ületada soolisi stereotüüpe ning suurendab naiste rolli otsustusprotsessides.

1.7

Naised on eriti haavatavad sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse ees. Sotsiaalsete õiguste individualiseerimine, minimaalse sissetuleku tagamine ning hoolduskohustuste tõttu tekkivate mitteaktiivsuse perioodide ja lühemate tööpäevade arvessevõtmine on meetmed, mis parandavad inimeste sotsiaalkaitset ja vähendavad vaesuse ohtu.

1.8

Töö- ja pereelu ühitamine on naiste võrdõiguslikkuse saavutamiseks ja nende tööhõive parandamiseks väga oluline: selleks on vaja avaliku sektori kvaliteetseid sotsiaalteenuseid ning parandada olemasolevaid sünnitus-, isa- ja vanemapuhkuse süsteeme. Tuleb suurendada kõigi sotsiaalvaldkonna osalejate kaasvastutust majapidamistööde ja hoolduskohustuste võrdsel jaotamisel.

1.9

Komitee peab vajalikuks edendada naiste võrdset esindatust otsustusprotsessides. Selleks peavad liikmesriigid suurendama oma sellekohast pühendumist, seades selgeid eesmärke ja võttes tõhusaid meetmeid (positiivne erikohtlemine, võrdõiguslikkuse kavad jne).

1.10

Arvestades jätkuva soolise vägivallaga ja inimkaubandusega, peab komitee vajalikuks kehtivate õigusaktide rakendamist ja üldise üleeuroopalise strateegia raames kooskõlastatud riiklike tegevuskavade koostamist ning samuti eriprogrammide edendamist.

1.11

Sooliste stereotüüpidega võitlemiseks peab komitee hädavajalikuks harida ja koolitada ühiskonda soolise neutraalsuse osas, pakkuda koolitust nii meestele kui ka naistele, soodustada naiste õppimist teadus- ja tehnikaaladel, edendada traditsiooniliselt naiste ametiks peetud töökohtade väärtustamist ning vältida soolist diskrimineerimist meedias.

1.12

ELi välis- ja arengupoliitikat tuleb kasutada naiste õiguste edendamiseks rahvusvahelises kontekstis, suurendades naiste suutlikkust ja mõjuvõimu.

1.13

Komitee peab vajalikuks hõlmata sooline analüüs täielikult kõigisse komisjoni tegevusvaldkondadesse ning kohaldada soolist analüüsi nii Euroopa kui ka riigi tasandi eelarvestamises. Selleks on vaja võrdõiguslikkuse küsimustes pädevaid töötajaid ning soopõhiseid näitajaid, mis võimaldavad saada ettekujutuse naiste ja meeste olukorrast ning hinnata võrdõiguslikkuse juhiste järgimise ulatust.

1.14

Uues võrdõiguslikkuse strateegias, mida tuleb järgida alates 2010. aastast, ei saa eesmärgid olla vaid puhtalt komisjoni soovitused liikmesriikidele, vaid nad peavad olema kohustuslikult järgitavad ja mõõdetavate eesmärkidega juhised. Selleks on vaja kõigi tasandite suuremat poliitilist kaasatust. ELi institutsioonid peavad andma eeskuju, koostades ettenägeva ülevaate tehtud tööst ja hinnates õigusaktide rakendamise mõju.

2.1

Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised aastateks 2006–2010 väljendavad Euroopa Komisjoni kohustust edendada koostöös liikmesriikidega võrdõiguslikkust. Komitee koostab komisjoni taotlusel hinnangut, analüüsides võetud meetmete mõju ja nende järgimise ulatust ning teeb meetmete ettepanekuid uueks, 2010. aastast kehtivaks strateegiaks.

2.2

Komitee tunnustab Euroopa Liidu pikaajalist pühendumist võrdõiguslikkusele: 1957. aasta Rooma leping sisaldab võrdse töötasu põhimõtet, 1997. aasta Amsterdami lepingus kasutatakse kaheosalist lähenemisviisi, milles ühendatakse valdkonnaülesus ja erimeetmed, ning Lissaboni leping sisaldab selget kohustust kaotada ebavõrdsus ja edendada võrdõiguslikkust.

2.3

Rahvusvahelisel tasandil järgib Euroopa Liit Pekingi tegevusprogrammi, aastatuhande arengueesmärke ning konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), millega asetatakse naised inimõiguste alases töös tähelepanu keskpunkti.

2.4

Sellest laiaulatuslikust õiguslikust raamistikust hoolimata ei ole seatud eesmärke saavutatud ning endiselt püsib naiste ja meeste ebavõrdsus. Märkimisväärseid edusamme ei ole saavutatud üheski naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste (2006–2010) kuues prioriteetses tegevusvaldkonnas. Seetõttu tuleb kahtluse alla seada, kas on olemas tegelik poliitiline tahe muutusi ellu viia. Soolise võrdõiguslikkuse põhimõte on oluline konkurentsivõime ja majanduskasvu tegur ning selle põhimõttega arvestamine peab olema ELi uue, 2020. aasta tegevusstrateegia üks prioriteet.

2.5

Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste (2006–2010) hindamine toimub majanduskriisi tingimustes ning on vaja analüüsida kriisi mõju naistele, arvestades nende erinevat positsiooni tööturul ja avaliku sektori sotsiaalkulutuste poliitikas, eelkõige kõige enam naisi mõjutavates sotsiaalteenustes.

2.6

Kriis avaldas kõigepealt mõju töökohtadele, kus töötavad traditsiooniliselt mehed (ehitus, transport, tööstus), levides hiljem edasi teistesse sektoritesse, kus töötab rohkem naisi (pangateenused, kaubandus jne). Seetõttu on paljudel juhtudel perekonna sissetulek piirdunud vaid naise palgaga, mis tavaliselt on mehe palgast madalam, kuna naised töötavad enamasti teenustesektoris osalise tööajaga või ajutise lepinguga või varimajanduse tingimustes. Kõik see avaldab negatiivset mõju riigi majandusele, sest väheneb eratarbimine ja seeläbi pidurdub majanduse elavnemine.

2.7

Kriis mõjutab ka sotsiaalpoliitikat. Töötushüvitis on naiste puhul väiksem nii koguseliselt kui ka ajaliselt nende sageli ebasoodsa positsiooni tõttu tööturul. Lisaks väheneb avaliku sektori põhiteenuste, nagu tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalteenuste pakkumine ajal, mil perekonnad ja eelkõige naised seda kõige enam vajavad. Kuna tegemist on sektoritega, kuhu on koondunud naistööjõud, on sellel jällegi negatiivne mõju naiste tööhõivele.

2.8

Kriisivastased meetmed ei või olla soolisest aspektist neutraalsed ning seni, kuni see vajalik on, tuleb majanduse elavdamise meetmete ja struktuurifondide praeguste programmide juures arvestada naiste ja meeste erinevat positsiooni ühiskonnas.

2.9

Võrdõiguslikkus peab olema esmatähtis nii praeguse kriisiga toimetulekuks ja seejärel majanduse elavdamiseks kui ka nende demograafiliste ja majanduslike probleemide lahendamiseks, mis avaldavad mõju Euroopa sotsiaalmudelile ning naistele ja nende majanduslikule sõltuvusele.

1.

naiste ja meeste võrdse majandusliku iseseisvuse saavutamine;

2.

töö, isikliku elu ja pereelu parem ühitamine;

3.

naiste ja meeste võrdse osalemise edendamine otsuste vastuvõtmisel;

4.

igasuguse naistevastase vägivalla kaotamine;

5.

sooliste stereotüüpide kaotamine;

6.

soolise võrdõiguslikkuse edendamine välis- ja arengupoliitikas.

3.1.1.1

On veel palju selliseid riike, mis ei ole täitnud Lissaboni strateegia eesmärki saavutada naiste 60 %-line tööhõive. Meeste tööhõive määr on 70,9 %, kuid naised on saavutanud vaid 58,8 % tööhõive (1) ning üle 55-aastaste seas töötab 36,8 % naistest, võrreldes 55 % meestega. Naised kannatavad rohkem tööpuuduse all, kuid mida enam kriis edasi areneb, seda väiksemaks jääb see vahe (9,8 % naistest ja 9,6 % meestest).

3.1.1.2

Lisaks naiste tööhõive määrale tuleb parandada ka selle kvaliteeti, sest naised on liigselt esindatud madala palgaga sektorites ja ebakindlamatel töökohtadel. Osalise ajaga töötajad on väga suures osas naised (31,5 % naistest ja 8,3 % meestest) ning 14,3 % naistest töötab ajutisel töökohal. Naiste puhul, kes on ka emad, kahaneb tööhõive määr veelgi üle kümne punkti võrra. See näitab, et perekondlikud kohustused on ebavõrdselt jaotunud ning hoolekandeteenuste infrastruktuur on kesine.

3.1.1.3

Komitee soovitab analüüsida koos naiste tööpuuduse ja perekondlikest põhjustest tuleneva mitteaktiivsuse määra (2). Naised ei täida sageli oma hooldaja rolli tõttu tingimusi, mis on vajalikud, et neid saaks ametlikult töötuks pidada. Seetõttu on mitteaktiivsus varjatud töötus.

3.1.1.4

Tuleb võtta kasutusele mitmeid valdkondi hõlmav lähenemisviis, mis võimaldab täiendada tööhõivemeetmeid sotsiaal- ja haridusmeetmetega. On vaja koolitust, mis kaotab stereotüübid tööhõives, kvaliteetseid avaliku sektori sotsiaalteenuseid, mis tagavad ülalpeetavate isikute hoolduse, ning teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis edendaksid majapidamistööde võrdset jaotumist naiste ja meeste vahel.

3.1.1.5

Komisjon peab hõlmama võrdõiguslikkuse kõigisse oma programmidesse (nagu PROGRESS) ja seda igas programmis edendama. Struktuurifondid pakuvad selleks ideaalse raamistiku: nad võimaldavad saada teavet eesmärkide täitmise kohta riikides, hinnata igal aastal riigiti kõnealuste meetmete soolist mõju ning isegi kehtestada vajalikke meetmeid ja karistusi neile, kes ei taga naiste tööhõive vajalikku kvantiteeti ja kvaliteeti.

3.1.2.1

Palgavõrdsuse saavutamine on võrdõiguslikkuse saavutamiseks vältimatu, kuid hoolimata sellekohastest edusammudest õigusaktide vallas on naiste ja meeste palgaerinevus kerkinud 17,4 %-ni, suurenedes üle 50-aastaste naiste seas kuni 30 %-ni.

3.1.2.2

Palgaerinevustel on struktuurilised põhjused: naiste eraldatus vähe väärtustatud majandusharudes ja madala palgaga ametikohtadel, suurem esindatus varimajanduses ja ebakindlatel töökohtadel ning tööelu katkestused või lühenemine perekondlike põhjuste tõttu. See avaldab negatiivset mõju naiste palgatasemele.

3.1.2.3

Komitee soovitab (3) kõigil liikmesriikidel vaadata üle oma õigusaktid, mis puudutavad lepingu- ja palgatingimusi, et vältida naiste otsest ja kaudset diskrimineerimist.

3.1.2.4

Õigusaktidesse peavad olema hõlmatud kontrollimehhanismid, mis võimaldavad avastada soolist diskrimineerimist, edendades läbipaistvaid kutsealade liigituse süsteeme, mis väärtustavad ja tasustavad võrdselt kõigi töötajate kvalifikatsioone, kogemusi ja potentsiaali.

3.1.2.5

Kollektiivläbirääkimised on hea mehhanism viimaks sisse sooliselt neutraalseid töökohtade hindamise süsteeme, õppepuhkust naiste ametialaseks edendamiseks, perekondlikel põhjustel tehtavat pausi tööelus ja neil põhjustel võetavat eripuhkust, tööaja paindlikku jaotamist jms, mis vähendavad palgaerinevusi.

3.1.3.1

Kõrgest kvalifikatsioonist hoolimata on naised ettevõtete vastutavatel kohtadel veel vähemuses. Komisjon on soodustanud võrdõiguslikkust ettevõtete sotsiaalse vastutuse raames, laiendanud riigiabi kohaldamisala naiste loodud uutele ettevõtetele (määrus (EÜ) nr 800/2008) ning toetanud naisettevõtjate võrgustikku. Nimetatud võrgustik peaks lisaks valitsustele ja ametiasutustele hõlmama ka asjaomaseid kodanikuühiskonna organisatsioone, et saada kasu kogemuste ja heade tavade vastastikusest tutvustamisest.

3.1.3.2

Komitee soovitab ellu viia Euroopa Liidu ettevõtluse tegevuskava soovitused, et soodustada ettevõtete loomist naiste poolt selliste meetmetega nagu parem juurdepääs koolitusele ja laenudele, korralduslikke ja nõuandvaid teenuseid pakkuvate ettevõtlusvõrgustike arendamine, piisav ametialane koolitus ja ümberõpe, heade tavade levitamine jne.

3.1.4.1

Naised on eriti haavatavad sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse ees. Sellele aitavad kaasa naiste ebavõrdne positsioon tööturul ja nende sotsiaalkaitsesüsteemidest sõltuv olukord.

3.1.4.2

Tuleb võrdsustada naiste ja meeste sotsiaalkaitsele juurdepääsu tingimused. Tööpäeva lühendamine perekondlikel põhjustel, ema- ja/või vanemapuhkuse kasutamine hoolduseks, osalise tööajaga või ajutiselt töötamine, eraldatus ja diskrimineerimine palga osas on tegurid, mis vähendavad nii koguseliselt kui ka ajaliselt tulevikus naistele makstavaid sotsiaalhüvitisi, eelkõige töötus- ja pensionihüvitisi. Selle ebavõrdsuse osaliseks leevendamiseks on muu hulgas hädavajalik võtta tasustamata töö tegemiseks kulutatud aeg ning perekondlikel põhjustel tööpäeva pikkuse vähendamise ja mitteaktiivsuse perioodid arvesse täistööajana.

3.1.4.3

Avaliku sektori sotsiaalkaitsesüsteem peab tagama naistele minimaalse inimväärse sissetuleku, mis vähendaks vaesusriski, pöörates erilist tähelepanu eakatele naistele, toitjakaotuspensioni saavatele leskedele ja üksikemaga peredele.

3.1.4.4

Erilist tähelepanu vajavad osas riikides kehtestatud erapensioniskeemid, sest tulevase pensioni tingimused seatakse vastavalt isiklikele sissetulekutele ja keskmisele elueale, millest saavad kahju just naised.

3.1.4.5

2010. aastal tähistatakse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastat. Sel aastal jõuab samuti lõpule Lissaboni strateegia ja viiakse sisse avatud kooskõlastusmeetod. Uus ELi 2020. aasta strateegia peab seadma vaesusega, eelkõige naiste vaesusega võitlemiseks konkreetsed eesmärgid ja tõhusamad meetmed nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis.

3.1.5.1

Komitee peab vajalikuks töötada välja uus tervishoiustrateegia, mis sisaldaks meeste ja naiste erinevaid vajadusi tervishoiuvaldkonnas, kuid juhib tähelepanu konkreetsete meetmete kavandamise puudumisele selles suunas. Selleks on vaja teha edusamme naiste tervise ja neid mõjutavate haiguste uurimisel.

3.1.5.2

Rahvastiku vananemine ja naiste osalemine tööturul suurendavad tulevikus nõudlust pikaajaliste hooldusteenuste järele. Liikmesriigid peavad tagama kvaliteetsed avaliku sektori tervishoiu- ja sotsiaalteenused, sest nende puudumisel on negatiivne mõju eriti just naistele, kuna just naised on need, kes enamasti hoolduskohustusi täidavad.

3.1.6.1

Komitee kordab vajadust hõlmata sooline mõõde rände- ja varjupaigapoliitikasse. Sisserändajate ja rahvusvähemuste hulka kuuluvatele naistele tuleb rohkem tähelepanu pöörata, sest nemad kannatavad suurema ebavõrdsuse all ja on haavatavamas olukorras, eelkõige majanduskriisi ajal (4).

3.1.6.2

Üha suurem naiste sisseränne on otseselt seotud tööjõu nõudlusega majapidamistööde ja hoolekande sektoris, mis tuleneb peamiselt sotsiaalsete infrastruktuuride ebapiisavusest. Paljud sisserändajate hulka kuuluvad naised töötavad nendes mitteametlikes ja ebakindlates sektorites. Sisserändajate hulka kuuluvate naiste paremaks kaasamiseks tööturule tuleks muuta nende töö professionaalsemaks ja ametlikuks ning soodustada kutsekvalifikatsioonide omandamist.

3.2.1

Lissaboni strateegias sätestatud naiste tööhõive eesmärgid on saavutatud, kuigi Barcelona eesmärke lastehoiuteenuste osas ei ole täidetud (lastehoiuteenuseid pakutakse 33 %-le alla 3-aastastele lastele ja 90 %-le 3-6-aastastele lastele). Vaja on lastehoiuteenuste infrastruktuuri, kus oleks piisavalt palju kohti ja mille teenused oleksid paindlikud, sest vaid nii saab tagada isikliku ja kõrgekvaliteetse teenuse: lastehoiuteenused väljaspool tööaega, puhkusteperioodil, sööklad ja erilasteaiad vastavalt hoolt vajavate laste sõltuvusastmele. Investeeringutel sotsiaalteenustesse ei ole positiivne mõju mitte ainult majandusele ja tööhõivele, vaid sellest on palju kasu ka ühiskonnale.

3.2.2

Laste ja ülalpeetavate isikute hooldamiseks on vaja paindlikku tööaega, mistõttu tuleb tööaeg ümber korraldada, et see vastaks perekondlikele ja ametialastele vajadustele ning et paindlikku tööaega saaksid kasutada nii naised kui ka mehed.

3.2.3

Paljud naised kasutavad osalise tööajaga töötamise võimalust töö ja pereelu ühitamiseks. See tuleneb osaliselt lastehoiuteenuste ebapiisavusest. Kuid osalise tööajaga töötamise kasv naiste seas ei tulene ainult perekondlikest põhjustest, vaid paljudel juhtudel on see naiste jaoks ainus viis tööturule pääseda (5).

3.2.4

Tuleb muuta võrdseks naiste ja meeste isiklikud õigused puhkusele, sõltumata sellest, milline tööleping neil on (vabakutseline, ajutine, tähtajatu tööleping vms). Sellega seoses tervitab komitee Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), BusinessEurope'i, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) ning käsitööga tegelevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete assotsiatsiooni (UEAPME) kokkulepet vanemapuhkuse laiendamiseks, (6) kuigi ta leiab, et täieliku võrdsuse saavutamiseks tuleb veel tööd teha. Komitee tervitab komisjoni algatust parandada rasedatele, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvatele töötajatele pakutavat kaitset ning on komisjoniga ühel meelel selles, et tuleb tagada vähemalt 18 nädala pikkune sünnituspuhkus (7).

3.2.5

Tuleks selgelt püüelda selle poole, et kõik sotsiaalvaldkonna osalejad jagaksid vastutust majapidamistööde ja hoolduskohustuste eest, mille eest praegu vastutavad peamiselt naised, ning tagada sel moel inimkapitali parim kasutus. Vaja oleks kampaaniat, millega innustatakse ebavõrdust põhjustavate majapidamistööde ja hoolduskohustuste jagamist ning millega seataks seda tüüpi töö taas ausse.

3.3.1

Vaja on suuremat pühendumist, et saavutada naiste ja meeste võrdsus majanduse, poliitika, teaduse ja tehnoloogia valdkonna otsuste vastuvõtmisel (8). Naiste olukord ei ole viimastel aastatel eriti muutunud. Seetõttu tuleb seada selged eesmärgid ja konkreetsed tähtajad eesmärkide saavutamiseks, kujundada eripoliitika ja tõhusad meetmed (positiivne erikohtlemine, võrdsuse programmid, erikoolitus, osaluskvoodid, teadlikkuse tõstmise kampaaniad jne).

3.3.2

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus poliitikas peab olema Euroopa ülesehitamisel kesksel kohal. 2009. aasta juuni valimistel said naised 35 % Euroopa Parlamendi kohtadest ja komisjoni volinike seas on 17 mehe kohta 10 naist. Liikmesriikide parlamentides on naisi 24 % ja valitsustes on naiste käes 25 % ministriportfellidest (9). Komitee liikmetest on praegu 23,6 % naised ja 76,4 % mehed, samal ajal kui juhtivatel ametikohtadel (direktorid, asedirektorid, asepeasekretärid) on naisi vaid 16,7 %, võrreldes meeste 83,3 %-ga. Meeste ja naiste võrdset esindatust tuleb kõikidel tasanditel võrdsuse saavutamiseks pidada esmatähtsaks prioriteediks.

3.3.3

Avaliku sektori teadusvaldkonnas on tehtud väga vähe edusamme (naised täidavad 39 % ametikohtadest) ning majandus- ja finantssektoris on muutusi vaevalt märgata (naisi ei ole keskpankade juhtide seas, keskpankade nõukogude liikmete seas on naisi vaid 17 % ja suurettevõtete halduskogudes vaevalt 3 %).

3.4.1

Naiste- ja tütarlastevastane vägivald on jätkuvalt suur probleem. Tegemist on ülemaailmse süstemaatilise nähtusega, mida esineb eri vormis ja kujul. Komitee jagab komisjoni muret vägivalla ohvriks langenud naiste arvu ning naistega kauplemise ja prostitutsiooni leviku ulatuse pärast, eriti sisserändajate seas, ning sellepärast, et traditsioonide ja usu nimel sooritatakse jätkuvalt kuritegusid (10).

3.4.2

Tuleb kasutada asjakohaseid sotsiaalseid, majanduslikke ja õiguslikke meetmeid, et vähendada ja ära hoida olukordi, mis tekitavad naistevastast vägivalda: materiaalsete vahendite puudus, majanduslik sõltuvus, madal haridustase, sooliste stereotüüpide püsimine, raskused tööturule juurdepääsul jne.

3.4.3

Erilist tähelepanu tuleb pöörata sisserändajate hulka kuuluvatele naistele, kes on ühiskonnast eraldatuse ja ebaseadusliku riigisviibimise tõttu haavatavamad. Keel, sotsiaal-kultuurilised erinevused või olemasolevate abistruktuuride mittetundmine takistavad tihtipeale koduvägivalla ohvriks langenud naisi abi küsimast. Olukord on veelgi tõsisem dokumentideta sisserändajate hulka kuuluvate naiste puhul: tuleks võtta erimeetmeid nende ees seisvate takistuste eemaldamiseks ja nende õiguste tagamiseks.

3.4.4

Vaja on eriprogramme (lisaks juba selliste olemasolevate programmide nagu Daphne programmi jätkamisele) naistevastase vägivalla vältimiseks ja sellega võitlemiseks. Nende programmide rahastust tuleks suurendada. Euroopa tasandil kooskõlastatud strateegia raames tuleb koostada riikide tegevuskavad, milles nähakse ette konkreetseid meetmeid konkreetsete tähtaegadega, mis tagavad nende tegeliku elluviimise. Liikmesriikide prioriteet peab olema kehtivate õigusraamistike elluviimine, et vältida koduvägivalda ning kaitsta ohvreid ja ohustatud isikuid, sealhulgas lapsi. Lisaks on vaja näitajaid, mis annavad täieliku ülevaate kõikidest soolise vägivalla aspektidest, sh seksuaalsest ahistamisest ja inimkaubandusest. Selle valdkonna jälgimiseks ja hindamiseks on kindlasti vaja ELi tasandil ühtlustatud statistikat.

3.4.5

Komisjoni otsus hõlmata soolise vägivalla vastane võitlus programmi „Aktiivsed noored” projektide hulka on asjakohane, arvestades, et vägivallajuhtumite, sh soolise vägivalla juhtumite arv noorte seas on murettekitavalt suur. Lisaks sellele tuleks laste ja noorte haridus- ja koolituskavadesse hõlmata vägivallata suhtumise ja kõikide inimeste õiguste austamise õpetamine.

3.5.1

Soolised stereotüübid on kultuurilised ja sotsiaalsed vaated, mille puhul eeldatakse, et on olemas meeste rollid ja ülesanded ning naiste rollid ja ülesanded. See avaldab mõju koolitusele ja töövõimalustele ning tekitab tööturul eraldatust. Stereotüübid takistavad naistel ja meestel olla otsuste vastuvõtmisel võrdsed ja võtta otsustamisest täiel määral osa.

3.5.2

Hoolimata sellest, et naistel on kõrge haridustase, töötavad nad ikka pigem sellistes majandussektorites (tervishoid ja sotsiaaltöö, haridus, kaubandus, avalik haldus, ettevõtlusteenused, hotellid ja restoranid jne) ja ametitel (müüjad, koduabilised, hooldajad, halduspersonal jne), mida peetakse traditsiooniliselt naiste pärusmaaks, ning madalamat kvalifikatsiooni nõudvates sektorites, kus on vähem võimalusi parematele ametikohtadele pääseda. Ametialane eraldatus on viimastel aastatel muutumatuna püsinud. Naiste tööhõive on suurenenud eelkõige sektorites, kus juba töötab palju naisi.

3.5.3

Sooliste stereotüüpide vastu võitlemiseks tuleks

3.6.1

Komisjon peab jätkuvalt kasutama rahvusvahelises kontekstis ELi välis- ja arengupoliitikat naiste õiguste edendamiseks. Sooline mõõde tuleb lisada koostöö kõikidesse aspektidesse ja naistele tuleb ette näha erimeetmeid, soodustades naiste aktiivsemat osalemist otsustusprotsessides ja edendades naiste algatusvõimet ning toetades lisaks arenguriikide võimet täita võrdõiguslikkuse edendamise ülesannet.

3.6.2

Sooline mõõde tuleb kriisiolukordades tegutsemiseks hõlmata ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse. Humanitaarabi valdkonnas peaks komisjon looduskatastroofide puhul pöörama erilist tähelepanu lastega või ülalpeetavate perekonnaliikmetega naistele ja konfliktiolukordades meeste vägivalla ohvriks langenud naistele.

4.1

Sooline analüüs tuleks hõlmata täielikult kõigisse komisjoni tegevusvaldkondadesse, sh eelarvestamisse, ning ka oma enda struktuurides tuleks hinnata võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu. Selleks on vaja võrdõiguslikkuse küsimustes pädevaid töötajaid ning häid soopõhiseid näitajaid, mis võimaldavad saada ettekujutuse naiste olukorrast.

4.2

Komisjon peab ebavõrdsuse probleemide paremaks mõistmiseks pidama jätkuvalt avatud ja püsivat dialoogi naiste organisatsioonide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna muude organisatsioonidega.

4.3

Komitee palub komisjonil nõuda, et kõik osakonnad kasutaksid kõikides dokumentides, ametlikes tekstides, suulises tõlkes kõikidesse keeltesse ja veebilehtedel sooliselt neutraalset keelt.

5.1

Naiste ja meeste võrdõiguslikkust tuleb käsitleda terviklikult. ELi poliitikameetmete eesmärk ei tohiks olla ainult naiste osaluse suurendamine kõikides valdkondades, demograafilistele väljakutsetele vastamine või laste heaolu parandamine, vaid ELi meetmed peavad selgelt püüdma ka vähendada ebavõrdsust perekondlike kohustuste, majapidamistööde ja hoolduskohustuste jaotamisel naiste ja meeste vahel ning üldiselt kõikide sotsiaalsete sidusrühmade vahel.

5.2

Komisjon peaks hõlmama soolise võrdõiguslikkuse kui prioriteedi täielikult kõigisse valdkondadesse, talitustesse, osakondadesse, meetmetesse, poliitikatesse ja direktoraatidesse. Sooküsimus ei puuduta ainult tööhõive ja sotsiaalküsimuste peadirektoraati.

5.3

Vaja on sooküsimuste spetsialiste, kes võiksid Euroopa Liidu personalile pakkuda koolitust ja materjale nende teadlikkuse, teadmiste ja suutlikkuse suurendamiseks võrdõiguslikkuse küsimustes. Eurostat peab jätkuvalt esitama soopõhist statistikat, parandama olemasolevat metoodikat ja hõlmama uusi näitajaid, mis võimaldavad meil naiste olukorda paremini tunda ja ELi olukorrast täielikuma ülevaate saada.

5.4

Sooline mõõde tuleks hõlmata Euroopa Liidu ja kõikide liikmesriikide eelarvestamisesse. Samuti on vajalikud uuringud, et hinnata riiklike meetmete mõju naistele ja meestele.

5.5

Struktuurifondid pakuvad liikmesriikidele ideaalse raamistiku soolise võrdõiguslikkuse hõlmamiseks riikide tegevuskavadesse ja fondide kasutamise eri etappidesse ning soolise mõju hindamiseks kõikidel prioriteetsetel telgedel või kõnealuste kavade tegevusvaldkondades. Tulemuste parandamiseks tuleks parandada liikmesriikides struktuurifondide ja võrdõiguslikkusega tegelevate organite vahelist kooskõlastamist ja koostööd.

5.6

Komisjon peab tagama õigusaktide tegeliku kohaldamise, esitlema heade tavade näiteid ja karistama riike, kes ei austa naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtet. Soolist võrdõiguslikkust tuleb jälgida ja hinnata kõikides poliitikavaldkondades ja kõikides direktoraatides. Selleks on vaja hindamismeetodit, mis võimaldaks seatud eesmärkide täitmist ning saavutatud edu või tagasiminekut jälgida ja hinnata. Tuleks luua hindamisüksus, kes jälgiks ja hindaks regulaarselt liikmesriikide meetmeid kõnealuses valdkonnas, kasutades selleks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes juba mainitud näitajaid.

5.7

Kui tulevasi juhiseid muudetakse, siis soovitab komitee esimest valdkonda kohandada. Valdkond tuleks jaotada alavaldkondadeks, kuna see hõlmab erinevaid küsimusi (tööhõive, tervishoid, sisseränne), mis nõuavad erinevaid meetmeid. Lisaks sellele soovitatakse lisada uus valdkond „Naised ja keskkond”, kuna naistel on säästvas arengus väga oluline roll, arvestades, et naised pööravad praeguste ja tulevaste põlvkondade elukvaliteedile ja jätkusuutlikkusele erilist tähelepanu (11).

5.8

Komitee rõhutab sotsiaalpartnerite olulist rolli sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste abil võrdsuse edendamisel. Selle kohta on hea näide 2005. aasta naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tegevusraamistik.

5.9

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil peab olema teadlikkuse tõstmise ja võrdõiguslikkuse edendamise valdkonna juhtimise parandamisel ja sellekohaste kehtivate õigusaktide läbivaatamisel oluline roll. Ta peaks jälgima ja tagama seda, et kõik poliitikameetmed hõlmavad ja soodustavad võrdõiguslikkust, innustavad kodanikuosalust ning vastutustundlikumat ja sooliste küsimustega rohkem arvestavat poliitikat.

5.10

Majandus- ja finantsprobleemid, mille all Euroopa kannatab, ning demograafilised muutused ei tohiks mõjutada võrdõiguslikkuse eesmärki ega asetada seda teisele kohale.

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/8

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee taotleb, et ELi 2020. aasta strateegia, tööhõivesuuniste ja sotsiaalmeetmete kava vastuvõtmisel lisataks neisse ka peatükk puuete kohta, et tagada selle teema valdkonnaülesus ja parem kooskõlastatus kõigis ELi poliitikavaldkondades.

1.2

Komitee meenutab, et selliste kriteeriumide lisamine, mis tugevdavad tulevases ELi 2020. aasta strateegias puuetealast poliitikat, toob kogu ühiskonnale majanduslikku tulu ning edendab sotsiaalset kaasatust ja mittediskrimineerimist.

1.3

Komitee peab vajalikuks võtta vastu puueteteemaline Euroopa pakt, mis paneks aluse uuele, puudeid käsitlevale Euroopa poliitikavaldkonnale ning oleks kooskõlas komisjoni tulevase puuetega inimesi käsitleva strateegiaga Lissaboni lepingu ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle protokolli raames. Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad konventsiooni võimalikult kiiresti vastu võtma.

1.4

Komitee soovitab võtta innovatsiooni edendavaid poliitikameetmeid, mis toetuvad statistikaandmetele ning muudavad puuetega inimesed nähtavaks kogu asjaomases Euroopa ja liikmesriikide statistikas.

1.5

Komitee pooldab kõiki kaasavat turgu ja märgib, et puuetega inimesi käsitlev tööhõivepoliitika peab kasutama lähenemisviisi, mis hõlmab kõik tööhõivega seotud eluetapid (lifestreaming), keskendudes eelkõige haridusele, töölevõtmisele, töökoha säilitamisele ja uue töökoha leidmisele. Puuetega noortele suunatud meetmed ning omandatud puudega inimeste puhul võetavad meetmed peavad olema tulevases ELi 2020. aasta strateegias ja komisjoni uues puuetega inimesi käsitlevas strateegias esmatähtsad.

1.6

Komitee taotleb komisjonilt aasta jooksul aruande esitamist direktiivis 2000/78/EÜ kehtestatud puudeid ja tööhõivet käsitlevate sätete rakendamise kohta.

1.7

Komitee meenutab, et töölevõtmine tavalises töökeskkonnas vajab asjakohaste sotsiaalteenuste ning stiimulite ja ajendite väljatöötamist. Komitee tunnistab nende ettevõtete rolli, kus töötavad enamikus puuetega inimesed, ning üldisemalt sotsiaal-majanduslike ettevõtete ja VKEde rolli, kes samuti vajavad sotsiaalteenuste ja asjakohaste stiimulite tuge, ning rõhutab sotsiaalpartnerite olulisust kõnealuses valdkonnas.

1.8

Komitee kutsub üles võtma teadlikkuse tõstmise meetmeid, mis suudaksid võidelda puuetega töötajate osas siiani eksisteerivate stereotüüpide vastu, ning rõhutab meedia rolli mitmekesisuse aktsepteerimisel.

1.9

Komitee kinnitab, et takistusteta juurdepääs toob kasu kogu ühiskonnale, mitte ainult puuetega inimestele, ning tähendab ettevõtete jaoks klientide arvu kasvu.

1.10

Juurdepääsu osas soovitab komitee meetmete järkjärgulist rakendamist, seades ühiseid eesmärke lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis (sealhulgas selge ja lõplik kuupäev nii uute kui ka juba olemasolevate toodete, teenuste ja infrastruktuuride jaoks).

1.11

Komitee pooldab üldise takistusteta juurdepääsu Euroopa pealinna tiitli loomist.

1.12

Komitee märgib, et kiiresti on vaja koostada õigusakte elektroonilise juurdepääsu (e-juurdepääsu) vallas, kinnitab taas oma pühendumist universaaldisaini põhimõttele ja juurdepääsunormide väljatöötamisele, taotleb sellekohase tõhusa tegevuskava koostamist enne 2011. aastat ning toetab Euroopa puudetunnistuse väljatöötamist, mis lihtsustaks õiguste vastastikust tunnustamist ja puuetega inimeste piiriülest liikumist.

1.13

Sooline aspekt on vaja hõlmata puudeid käsitlevate poliitikameetmete kujundamise, väljatöötamise, jälgimise ja hindamise kõigisse etappidesse, et muuta puuetega naised ja tütarlapsed nähtavaks ja lõpetada nende mitmekordne diskrimineerimine.

1.14

Komitee tunnistab sotsiaalpartnerite olulist rolli selle tagamisel, et puuetega inimesed töötaksid teiste inimestega võrdsetel alustel ning õiglastes ja soodsates töötingimustes.

1.15

Sotsiaalpartnerid peavad hõlmama puuete aspekti kõigisse valdkonnaülestesse, valdkondlikesse ja ettevõtte tasandi meetmetesse ja läbirääkimistesse, eelkõige tööhõive, takistusteta juurdepääsu ja sotsiaalkaitse vallas.

1.16

Komitee kinnitab oma täielikku poolehoidu põhimõttele „Puuetega inimesi käsitlevatesse otsustesse kaasatakse puuetega inimesed” ning märgib, et seda põhimõtet tuleb rakendada ELi 2020. aasta strateegias ja samuti puuetega inimestele mõeldud programmides, mida rahastatakse avaliku sektori vahenditest.

1.17

EL ja liikmesriigid peavad kindlustama kodanikuühiskonna arengu soodustamise ja rahastamise, tagades selle sõltumatuse ja suutlikkuse osaleda poliitikameetmete kujundamisel ja/või sotsiaalteenuste osutamisel.

2.1

Komitee väljendab heameelt eesistujariigi Hispaania taotluse üle koostada arvamus teemal „Puuetega inimeste tööhõive ja etapiviisiline takistusteta juurdepääs Euroopa Liidus – 2010. aasta järgne Lissaboni strateegia”.

2.2

Komitee on järjekindlalt ja valdkonnaüleselt loonud oma arvamustega teadmiste kogumi alates esimesest teemakohasest omaalgatuslikust arvamusest „Puuetega inimeste integreerimine ühiskonda”, mis võeti vastu 2002. aasta juulis (1). Kõnealune kogum on toetanud puuetega inimeste ja nende perekondade võrdset kohtlemist ja mittediskrimineerimist (2).

2.3

Puuetega inimesed moodustavad üle 16 % rahvastikust (vähemalt 80 miljonit) (3) See osakaal kasvab pidevalt elanikkonna vananemise tõttu.

2.4

Komitee tunnustab edusamme, mida on tehtud nii õigusloome alal (4) kui ka ELi poliitikameetmete rakendamisel, (5) mis koos 2002. aasta Madridi deklaratsiooniga (6) on aidanud muuta Euroopa Liidu puuetega inimesi kaasavamaks. Arenguruumi siiski veel on, sest võetud meetmed on olnud valdkondlikud, killustatud ja kannatanud ühtse strateegia puudumise all, nagu kinnitati 2003.–2010. aasta Euroopa tegevuskava vahehindamises (7). On vaja tugevdada ka Euroopa Komisjoni talitusi, mis vastutavad puuetega inimesi käsitleva Euroopa poliitika eest.

2.5

Komitee juhib tähelepanu Eurobaromeetri viimastele, 2009. aasta tulemustele, (8) kus ilmneb puudel põhineva tajutud diskrimineerimise tugev kasv (8 % viimase aastaga, st 53 % 2009. aastal ja 45 % 2008. aastal) ning kus üle 33 % puuetega inimestest ütleb, et neid on 2009. aastal diskrimineeritud.

2.6

Komitee tunnistab, et edusammud puuete küsimuses on tehtud paljuski tänu tööle, mida teadlikkuse tõstmisel ja surve avaldamisel on teinud Euroopa puuetega inimeste liikumine ja selle esindusorganisatsioonid, mis on ühinenud Euroopa Puuetega Inimeste Foorumi ümber, ning samuti tänu sotsiaalpartnerite toetusele.

2.7

Komitee meenutab nõukogu eesistujakolmikule seda, kui oluline on arvestada eesistujariigi töös käesoleva arvamusega.

3.6.1.1

Komitee taotleb, et ELi 2020. aasta strateegia ja sotsiaalmeetmete kava (12) vastuvõtmine parandaks kehtiva Lissaboni lepingu ja muudetud sotsiaalmeetmete kava kooskõlastamist ja suurendaks nende piiratud mõju. Seepärast on vaja, et strateegiasse lisataks puuetega inimestele ja nende peredele pühendatud peatükk, milles tuleb käsitleda muu hulgas tööhõivet, haridust, sotsiaalset kaasatust, sotsiaalkaitset ja takistusteta juurdepääsu, tagades puuete arvessevõtmise strateegia kolmes peamises suunas (13).

3.6.1.2

Komitee meenutab, et ELi 2020. aasta strateegiaga puuetealase poliitika lisamine ELi pädevusse toob kogu ühiskonnale majanduslikku tulu ning edendab sotsiaalset kaasatust ja mittediskrimineerimist. Seda on näidanud hiljuti tehtud kulude-tulude analüüsid (14).

3.6.1.3

Puueteteemaline Euroopa pakt peab olema kooskõlas komisjoni tulevase puuetega inimesi käsitleva strateegiaga, (15) millega asendatakse praegune puuetega inimesi käsitlev tegevuskava 2003–2010.

3.6.1.4

Euroopa tööhõivestrateegia ja avatud koordinatsiooni meetod sotsiaalse kaasatuse, sotsiaalkaitse, pensionide, hariduse, noorte ja muus valdkonnas peavad jätkama puuete teema paremat hõlmamist liikmesriikidele esitatavatesse suunistesse ja ühistesse eesmärkidesse, et see peegelduks riiklikes tegevuskavades, suurendades riikide analüüsivõimet ja lisades tulemused korrapärastesse aruannetesse.

3.6.1.5

ELi poliitika peab toetama kõigi põhiõiguste rikkumise äärmuslike nähtuste kaotamist, eelkõige järgmistele: puuetega inimeste sulgemine suurtesse kinnistesse asutustesse, eraldatud haridus, neilt õigus- ja teovõime äravõtmine ning vägivald puuetega inimeste vastu. Sealjuures tuleb arvesse võtta puuetega naiste ja tütarlaste ning palju abi vajavate inimeste veelgi keerulisemat olukorda (16).

3.6.1.6

On vaja innovatsiooni edendavat ja statistikaandmetel põhinevat poliitikat. Paktiga tuleb püüda muuta puuetega inimesed nähtavaks kõigis asjaomastes statistikavahendites, (17) kasutades ühtlustatud, ajakohaseid ja usaldusväärseid statistilisi allikaid, näitajaid ja vahendeid. Selleks võiks muu hulgas luua Euroopa tööjõu-uuringus alalise puueteteemalise mooduli ja puuetega inimeste ühiskonnas osalemist käsitleva mooduli ning lisada uuringu asjaomastesse üldistesse moodulitesse küsimused puuete kohta.

3.6.1.7

Komitee kutsub üles lisama ELi nõukogu vastuvõetavatesse ELi inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse suunistesse puuetega inimeste õigusi käsitlev suunis, mis lähtub ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist.

3.6.2.1

Komitee märgib, et Lissaboni lepingu jõustumine tõi endaga kaasa uued õiguslikud alused. Komitee meenutab samuti põhiõiguste harta artiklite 10, 11, 19, 21 ja 26 olulisust, sest neil on lepingu staatus.

3.6.2.2

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon loob uusi kohustusi Euroopa Liidule. Seepärast kutsub komitee üles:

3.6.2.3

Komitee tervitab direktiivi ettepaneku esitamist mittediskrimineerimise teemal väljaspool tööhõive valdkonda, (21) kuid märgib, et see ei ole ÜRO puuetega inimeste konventsiooniga piisavalt kooskõlas. Kõnealuses direktiivis, mida praegu nõukogus arutatakse, on vaja tagada, et diskrimineerimise mõistega lubataks puuetega inimeste eeliskohtlemine teatud olukordades. Samuti on vaja tagada sotsiaalkaitse-, tervishoiu- ja haridusküsimuste käsitlemine, märkides, et eraldatud hariduse andmine on diskrimineeriv. Puuetega inimeste takistusteta juurdepääs peab olema üleüldiselt kohaldatav. Samuti peavad mõistlikud abinõud olema kasutatavad kõigis valdkondades, et nende kohaldamiseks võiks anda avaliku sektori stiimuleid. Takistusteta juurdepääs peab hõlmama ka juurdepääsu kõigile üldsusele pakutavatele kaupadele ja teenustele. Lõpetuseks tuleb täpsemalt kindlaks määrata ELi kohustused rakendamisel ning kohaldada neid otsekohe uutele ehitistele ja võtta realistlikke kohustusi olemasolevate ehitiste parandamiseks.

3.6.3.1

Komitee meenutab, et struktuurifondide üldmääruse puuetega inimeste mittediskrimineerimist ja takistusteta juurdepääsu käsitlevad sätted kui ELi kaasrahastatavate projektide valiku ja elluviimise kriteeriumid (22) tuleb säilitada ja neid tugevdada tulevases ühtekuuluvuspoliitikas, mis peab kindlustama tegevuse puuetega inimeste heaks ja nende endi tegevuse kõigis liikmesriikides koos piisavate rahaliste vahenditega. Neid põhimõtteid tuleb laiendada ELi eelarvele ning teistele ELi programmidele teaduse, konkurentsivõime, koolituse, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja arengukoostöö vallas, sealhulgas alates 2014. aastast käivitatavatele uutele programmidele.

3.6.3.2

Komitee tunnistab, et kodanikuühiskonna osalemine Euroopa Sotsiaalfondi (koolitus ja tööhõive) ja Euroopa Regionaalarengu Fondi otseses juhtimises on andnud väga positiivseid tulemusi, ning julgustab laiendama alates 2013. aastast seda mudelit ka struktuurifondide tegevuskavadele.

3.6.3.3

Komitee leiab, et programmi Progress kaudu antava rahalise abi säilitamine Euroopa puuetega inimeste organisatsioonide, sealhulgas Euroopa Puuetega Inimeste Foorumi ja samuti sotsiaalse integratsiooni toetuseks tugevdab ELi demokraatiat ja struktureeritud kodanikuühiskonda.

4.1

Puuetega inimeste tööhõive peab olema Euroopa tööhõivestrateegia oluline osa. Euroopa töötajate tööhõiveolukord on keeruline, kuid puuetega töötajate olukord on veelgi raskem. Seepärast on vaja tugevdada kõiki kaasavat turgu.

4.2

Komitee väljendab muret puuetega inimeste töötuse pärast, sest enne kriisi ei olnud 78 % tõsise puudega inimestel juurdepääsu tööturule, nende mitteaktiivsuse tase oli kaks korda suurem kui ülejäänud elanikkonnal ning nende tööhõive määr oli 20 % madalam kui puueteta inimeste keskmine tööhõivemäär (23).

4.3

Kriis (mille tõttu tööpuuduse määr on ELis umbes 10 % (24)) raskendab tööturu olukorda puuetega inimeste jaoks kahel moel: esiteks on tööturule raskem pääseda (25) ja teiseks kalduvad valitsused kahandama eelarve puudujääki igasuguste toetuste ja pensionide vähendamise abil. Komitee hoiatab, et puuetega inimesed ei tohi olla kriisi peamised ohvrid, ning on vastu neile mõeldud toetuste vähendamisele (26).

4.4

On oht, et kriis suurendab puuetega inimeste ja nende perekondade vaesusriski. Kriis võib aga anda ka võimaluse töötada välja ettevõtlustegevus, mis on kaasavam, pakub stiimuleid ja suurendab ettevõtte tootlikkust, aidates seeläbi kaasa kogu majanduse parandamisele.

4.5

Komitee kinnitab, et puuetega inimeste tööhõive edendamine peab olema üks Euroopa tööhõivestrateegia peamistest eesmärkidest, ning kutsub üles lisama tööhõivesuunistesse eesmärgi, mis võtab kokku 2006. aasta kevadise Euroopa tippkohtumise järelduse 34 (27): „Peamiseks eesmärgiks on suurendada eelkõige […] puuetega inimeste […] osalemist tööturul. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleks teha tihedat koostööd sotsiaalpartneritega.” Tuleb koostada nimekiri meetmetest, mida liikmesriigid peavad rakendama oma riiklikes tegevuskavades.

4.6

Sotsiaalpartneritel on oluline roll puuetega inimeste abistamisel, et nad pääseksid kollektiivläbirääkimiste toetusel tööturule ja oleksid kaasatud ettevõttesse. Sotsiaalpartnerid aitavad samuti rakendada mitmekesisust edendavaid meetmeid ja peavad läbirääkimisi mitmekesisuse kavade üle kooskõlas ettevõtjatega, kellele tuleb selles suunas edasiliikumiseks pakkuda stiimuleid. Selleks võib kasutada ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtet. Komitee õnnitleb Euroopa sotsiaalpartnereid, kes lõpetasid 2009. aasta detsembris edukalt läbirääkimised uue sõltumatu kokkuleppe üle kaasava tööturu kohta.

4.7

Komitee taotleb komisjonilt aasta jooksul aruande esitamist direktiivis 2000/78/EÜ (28) kehtestatud puudeid ja tööhõivet käsitlevate sätete rakendamise kohta.

4.8

Komitee kinnitab, et sarnaselt teiste inimestega on ka puuetega inimestel pädevused täisväärtusliku tööelu elamiseks ning nende oskusi ei tohi alaväärtustada, vaid neid peab hoopis edendama. Puuetega inimestel on samasugune õigus töötada nagu kõigil teistel inimestel.

4.9

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi uuringu kohaselt on vaimse tervise probleemide kasvav esinemissagedus muutnud selle puude tööturult varajase lahkumise peamiseks põhjuseks, mis moodustab mõnes riigis ligi 40 % (29) ennetähtaegselt vanaduspensionile jäämise juhtudest. Vaja on muuta hoiakuid nende töötajate olukorra suhtes, tõstes kodanike ja ametivõimude teadlikkust.

4.10

Komitee meenutab, et nende pädevuste tunnustamiseks peavad olema mehhanismid, mis tõendavad kas (mitteametlike) kogemustega või formaalhariduse kaudu omandatud teadmisi. Seepärast pooldab komitee nn kutseoskuste passi (30) sisseviimist, mis võimaldaks puuetega inimestel ELi tööturul ringi liikuda.

4.11

Puuetega inimeste tööhõivet käsitlev poliitika peab hõlmama kõik tööhõivega seotud eluetapid (lifestreaming  (31)), keskendudes eluasemele, põhiharidusele, koolitusele, perekonna võlgadele, rahalistele raskustele, tervishoiule, ebasoodsale keskkonnale ja kohalikule majandusele, kuid samuti töölevõtmisele, töökoha säilitamisele ja uue töökoha leidmisele.

4.12

Puuetega inimeste puhul ei ole täielikult saavutatud ELis kehtiv vaba liikumise põhimõte, mis mõjutab nende tööleasumist teistesse ELi riikidesse, avaldades samuti mõju õpingutele, pensionile jäämisele või mis tahes muule tegevusele.

4.13

Vaba liikumist takistab eelkõige see, et ei ole võimalik eksportida õigusi, nt õigust isiklikule abile. Seda oleks aga võimalik teha konkreetsete meetmete abil, millega kooskõlastada sotsiaalkindlustussüsteemid, ning üleeuroopaliste teadlikkuse tõstmise ja koolituskampaaniate abil.

4.14

Komitee meenutab, et aktiivne kaasamine peab olema seotud tööturuga ning tagama sissetulekute piisava taseme ja juurdepääsu kvaliteetsetele sotsiaalteenustele. See aitaks kaasa ka nende inimeste elutingimuste parandamisele, kellel ei ole töökohta (32).

4.15

Komitee märgib, et tööle võtmine tavalises töökeskkonnas nõuab tööhõive-, kutsealase ümberõppe, sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid ning sissetulekute säilitamist/haldamist ja stiimuleid. (33)

4.16

Komitee pooldab sotsiaalhüvitiste ja maksustamise kohandamist nii, et tööturule sisenemine ei tähendaks puuetega inimeste jaoks ostujõu vähenemist ning et need motiveeriksid töötama kvaliteetsetel ja õiglase töötasuga töökohtadel. Samuti pooldab komitee ettevõtetele rahaliste stiimulite kehtestamist, et edendada töölevõtmist, toetatud töötamist tavalisel töökohal ja puuetega inimeste töötamist füüsilisest isikust ettevõtjana ning ärgitada nende ettevõtlusvaimu muude väikerahastamise vormide (34) kaudu. Samuti tuleks kehtestada stiimuleid valitsusvälistele organisatsioonidele, et nad osutaksid tugiteenuseid puuetega töötajatele ja nende perekondadele.

4.17

Tuleb võtta meetmeid omandatud puudega inimestele töökoha säilitamiseks või neile uue töökoha leidmiseks, et puue ei põhjustaks varajast lahkumist tööturult. Samuti tuleb kohandada töökohta ja -keskkonda puuetega inimeste vajadustega (mõistlikud abinõud) ning tagada puuetega inimestele koolitus- ja töökohaga kohanemise programmid, et tagada ametialase karjääri areng (35). Kvoote kehtestavate süsteemidega riikides tuleb tagada töölevõtmise eesmärkide täitmine asjakohaste mehhanismide ja toetuse abil. Ka riigihanke sotsiaalne mõõde võib edendada puuetega inimeste tööhõivet.

4.18

Komitee usub täielikult tööhõive rahastamise eelistesse töötushüvitiste maksmise ees ning samuti eelistesse, mida toob puuetega inimeste motiveerimine tööd otsima, nende töölevõtmine tööandjate poolt ning töötamine füüsilisest isikust ettevõtjana.

4.19

Komitee pooldab puuetega noortele suunatud poliitikameetmeid, sealhulgas varajane haridus ja koolitusest esimesele töökohale ülemineku toetamine, ning samuti meetmeid, mida võetakse omandatud puude puhul ja mis tagavad töökoha säilimise või uue töökoha leidmise. Need inimrühmad peavad tulevases ELi 2020. aasta strateegias olema prioriteetsed ja moodustama osa Euroopa Komisjoni puuetega inimesi käsitleva strateegia läbivaatamisest. Komitee tuletab meelde oma arvamust SOC/349, milles soovitatakse töötada välja strateegia mitte ainult noorte jaoks, vaid ka koos noortega (36).

4.20

Komitee tunnustab nende ettevõtete rolli, kus töötavad enamikus puuetega inimesed, ja teisi ettevõtteid, mis on kõnealuses valdkonnas aktiivsemad, ning üldisemalt sotsiaal-majanduslikke ettevõtteid, nagu ühistud, vastastikused ühingud, assotsiatsioonid ja sihtasutused, mis soodustavad puuetega inimeste sotsiaalset kaasatust ja osalemist tööturul, kus neile tagatakse samad töötajate õigused ja ka erikord nende toetamiseks, mis määratakse liikmesriigi poolt.

4.21

Komitee rõhutab, kui oluline on toetus väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, et nad võtaksid oma töös kasutusele kaasava lähenemisviisi ja täidaksid oma olulist rolli puuetega inimeste tööhõivet soodustavate meetmete tõhususe tagajana.

4.22

ELi ja liikmesriikide asutused ja organisatsioonid peavad olema olukorrast teadlikud ja andma eeskuju puuetega töötajate kaasamisel oma personali sekka, koostades konkreetsete meetmete kavad, mis parandaksid praegusi tööturule kaasamise näitajaid, mis on üldiselt väga madalad.

4.23

Komitee juhib tähelepanu turvalise paindlikkuse olulisusele puuetega inimeste jaoks, mis tähendab, et tuleb parandada nii inimressursside paindlikkust ja kohanemisvõimet ettevõtetes kui ka töötingimusi ja kindlust töökohal. Strateegiad peavad tagama puuetega inimestele nende elu jooksul isikliku ja tööelu ühitamise, elukestva õppe ja üleminekuprotsessid võimalike eri olukordade vahel ning sotsiaalsed ja tööhõivega seotud ressursid.

4.24

Komitee toetab keskkonnahoidlikke ja sotsiaalseid töökohti pakkuvate uute sektorite hoogustamist ning takistusteta juurdepääsu ja universaaldisaini põhimõtte edendamist, mis pakuvad tööhõivevõimalusi puuetega inimestele.

4.25

Komitee kaitseb abi vajavate puuetega töötajate toetamist ning samuti teenuseid, mida on vaja selleks, et puudega inimese perekonnaliikmed saaksid jätkata töötamist.

4.26

Teadlikkuse tõstmise meetmed, mis aitavad võidelda puuetega inimeste kohta levivate stereotüüpide vastu, (37) peavad olema suunatud sotsiaalpartneritele, ettevõtete juhtidele ja töötajatele, tervishoiustöötajatele ja haldusasutustele (38).

4.27

Ettevõtetel ja töötajatel peab olema nimetatud vahendeid lihtne kasutada ning ametiasutused peavad neid hästi tutvustama ja kasutama.

4.28

Komitee rõhutab meedia rolli olulise teadlikkuse tõstjana ja teabe edastajana sallivuse, sotsiaalse kaasamise ja Euroopa ühiskonna mitmekesisuse aktsepteerimise põhimõtete edendamisel.

4.29

Komitee toetab selliste uuenduslike algatuste väljatöötamist nagu juba mainitud kutseoskuste pass ja lifestreaming, tuues välja veel järgmisi näiteid:

5.1

Komitee meenutab ELi Nõukogu 17. märtsi 2008. aasta resolutsiooni, milles sõnatakse, et „juurdepääsetavus on mittediskrimineerimisel põhineva kaasava ühiskonna nurgakivi”, (42) milles on oluline roll sotsiaalpartneritel, sest takistusteta juurdepääs on tööhõive eeltingimus.

5.2

Komitee viitab oma ettevalmistavale arvamusele (43)„Võrdsed võimalused puuetega inimestele”, milles juhitakse tähelepanu puuetega inimeste samadele õigustele, kuid erinevatele vajadustele ning erinevatele juurdepääsuviisidele kaupadele ja teenustele.

5.3

Komitee soovitab meetmete järkjärgulist rakendamist, seades ühiseid eesmärke lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis (sealhulgas selge ja lõplik kuupäev nii uute kui ka juba olemasolevate kaupade, teenuste ja infrastruktuuride jaoks), mis oleksid liikmesriikidele kohustuslikud, kasutades muu hulgas riigihangete võimalusi.

5.4

Komitee tunnistab, et takistusteta juurdepääs on ülioluline vahetult kohaldatavate poliitiliste ja kodanikuõiguste kasutamiseks ning selleks tuleb koostada spetsiaalsed juurdepääsu edendavad kavad, milles sätestatakse kõiki ametivõime kohustavad eeskirjad ja karistused ning millega antakse puuetega kodanikele võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks vastavate mehhanismide poole. Uusi Euroopa Parlamendi valimisi tohiks korraldada vaid siis, kui puuetega inimestele on tagatud juurdepääs valimisjaoskondadele ja võimalus osaleda märkimisväärsel arvul valimisnimekirjades. Selle tagamiseks tuleb võtta riigi tasandil asjakohaseid meetmeid.

5.5

Komitee juhib tähelepanu liikmesriikide ja komisjoni jõupingutustele tagada takistusteta juurdepääs, mille eesmärk peab olema saavutada üldine juurdepääs (avalikud hooned, üldist huvi pakkuvad hooned, eraettevõtted, kaubad ja teenused, turism, e-kaubandus, teave, transport, tehnoloogia ja meedia).

5.6

Komitee kinnitab, et takistusteta juurdepääs toob kasu kõigile (vanuritele, rasedatele, piiratud liikumisvõimega isikutele jt). Lihtsalt juurdepääsetavatel ettevõtetel on rohkem kliente (15 % tarbijatest). Uued tooted loovad uusi turge ja on jätkusuutliku majanduskasvu allikas.

5.7

Lisaks märgib komitee, et pühendumine juurdepääsu lihtsustamisele on pühendumine Euroopa kodanike põhiõigustele, nagu komitee kinnitas oma e-juurdepääsetavuse teemalises arvamuses (44).

5.8

Komitee tuletab Euroopa institutsioonidele ja eelkõige komisjonile meelde, et nende takistusteta juurdepääsetavate hoonete ja elektrooniliste teabesüsteemide (nt komisjoni veebileht, üldsusega konsulteerimise osa) arv on piiratud. Seepärast on vaja valmistada ette juurdepääsukava, mis näitab tegelikku pühendumist puuetega inimeste vajadustele (45).

5.9

Komitee nõuab eraettevõtetele ja erateenuse pakkujatele riigiabi, (46) et saavutada direktiivis 2000/78/EÜ (47) seatud mõistlike abinõude eesmärk. Erateenuse pakkujate seas tuleb sisse viia ennetava juurdepääsu põhimõte.

5.10

Tuleb jätkuvalt välja töötada juurdepääsunorme, et toetada riigihangete alaseid õigusakte, võttes eeskuju USA edukast õigusloomest. Komitee meenutab, kui oluline on nende normide määramisel dialoog ametiasutuste, tööstuse ja kodanikuühiskonna vahel (48).

5.11

Komitee toetab üldise takistusteta juurdepääsu Euroopa pealinna tiitli sisseviimist, mis põhineks auhinnalippude andmisel, tunnustades seeläbi Euroopa linnade ja piirkondade jõupingutusi, mida nad on teinud takistusteta juurdepääsu edendamiseks kohtadele, kaupadele ja teenustele, ning soodustades kohalike omavalitsuste säästvat arengut.

5.12

Komitee loodab, et meretranspordi, linnasiseste ja linnadevaheliste busside ning taksode uutes eeskirjades võetakse piisavalt arvesse puuetega inimeste erinevaid vajadusi, kohandades kõiki transpordiliike ja keskkonda ning järgides lennu- ja raudteetranspordis kehtivate eeskirjade eeskuju.

5.13

Komitee väljendas oma poolehoidu komisjoni teatisele e-juurdepääsetavuse kohta (49) ja palus ELil ühendada selles kavandatud meetmed Euroopa infoühiskonna strateegiliseks raamistikuks. Kiiresti on vaja võtta vastu e-juurdepääsetavust käsitlevaid õigusakte muu hulgas sellistes valdkondades nagu juurdepääs veebilehtedele, kaasav teabevahetus, kaugteenused, mobiiltelefonid, digitaaltehnoloogia ja pangaautomaadid. Need eesmärgid olid seatud juba 2003. aastal Kreetal vastuvõetud ministrite deklaratsioonis (50) ja ka Riia deklaratsioonis. Tänapäeval on põhjendatud kahtlusi selle osas, kas kõnealused eesmärgid suudetakse saavutada ettenähtud tähtaja jooksul. Komitee kutsub seepärast üles koostama enne 2011. aastat tõhusa tegevuskava nende saavutamiseks.

5.14

Komitee kinnitab oma pühendumist universaaldisaini põhimõttele ning peab väga oluliseks selle põhimõtte lisamist nii kutsekoolide kui ka ülikoolide õppekavadesse, et seda põhimõtet kohaldaks kõikidel ametikohtadel.

5.15

Komitee pooldab Euroopa puudetunnistuse väljatöötamist Euroopa parkimiskaardi eeskujul. Puudetunnistus tagaks puuetega inimeste piiriülesel liikumisel nende õiguste vastastikuse tunnustamise, sealhulgas sama juurdepääsu transpordile, kultuurile ja vabaajategevusele.

6.1

Komitee märgib, et puuetega naised moodustavad Euroopas 60 % puuetega inimestest ja nad on ebavõrdses olukorras, kannatades diskrimineerimise all oma õiguste tunnustamisel ning juurdepääsul kaupadele ja teenustele (muu hulgas tervishoiu-, haridus- ja soolise vägivalla vältimise teenused).

6.2

Viimasel aastakümnel on puuetega naiste tööhõive tase jäänud samaks: palju on mitteaktiivsust ja töötust, palgad on madalad ning esineb täiendavaid raskusi tööturule sisenemisel.

6.3

Sooline aspekt on vaja hõlmata puudeid käsitlevate poliitikameetmete kujundamise, arendamise, jälgimise ja hindamise kõigisse etappidesse. On vaja võtta erimeetmeid, mis on suunatud tööturule pääsemise tagamisele ja naiste töölevõtmise soodustamisele.

7.1

Komitee kutsub sotsiaalpartnereid üles jälgima, et puuetega inimesed töötaksid teiste inimestega samadel tingimustel, õiglastes ja soodsates töötingimustes ning eelkõige võrdsete võimaluste alusel ja samaväärse töö eest võrdset palka saades ning et nad saaksid kasutada oma töötaja ja ametiühinguõigusi. Komitee innustab puuetega inimesi osalema erialaorganisatsioonides ja ametiühingutes ning soovib, et alltööna tehtav töö toimuks samadel töötingimustel (51) (ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 27).

7.2

Tööhõives, sotsiaalkindlustuses, tervishoius, tööohutuse küsimuses ja muudes kontekstides ning üldiselt töösuhetes on sotsiaaldialoog ülioluline, et tagada puuetega inimeste õigused, võrdsed võimalused ja mittediskrimineerimine. See on oluline positiivse erikohtlemise meetmete rakendamisel tööhõives ja juurdepääsu küsimuses ning puuetega töötajate koolitamisel, edutamisel ja abistamisel.

7.3

Sotsiaalpartnerid peavad hõlmama puuete aspekti kõigisse valdkonnaülestesse, valdkondlikesse ja ettevõtte tasandi meetmetesse ja läbirääkimistesse, eelkõige tööhõive, takistusteta juurdepääsu ja sotsiaalkaitse vallas, tehes seda koostöös kodanikuühiskonna puuetega inimesi koondavate organisatsioonidega.

7.4

Sotsiaalpartnerid peavad osalema ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni järelmeetmetes ja rakendamisel seoses töösuhete ja sotsiaalkaitsega.

8.1

Komitee kinnitab oma poolehoidu põhimõttele „Puuetega inimesi käsitlevatesse otsustesse kaasatakse puuetega inimesed” (52) ning usub isikliku vastutuse võtmise (mõjuvõimu suurendamise) poliitikasse ja oma õiguste ise edendamisse.

8.2

Komitee leiab, et kodanikuühiskonna dialoog puuetega inimeste ja nende perekondadega on sobiv raamistik parandamaks ELi tasandi juhtimist, kehtestamaks kohustuslikke mehhanisme ja protokolle ning loomaks ELi tasandil ajutisi nõuande- ja osalusorganeid.

8.3

Puuetega inimeste organisatsioonid peavad osalema korrapärastes aruannetes, milles hinnatakse tööhõive- ja juurdepääsupoliitikat, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni elluviimist ning komisjoni rahastamisprogramme ja -vahendeid, et tagada kodanikuühiskonna seisukohtade kaasamine, näiteks alternatiivsete aruannete kaudu.

8.4

EL ja liikmesriigid peavad tagama kodanikuühiskonna arengu soodustamise ja rahastamise, tagades selle sõltumatuse ja suutlikkuse osaleda poliitikameetmete kujundamisel ja/või sotsiaalteenuste osutamisel.

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/16

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/23

—

viia ellu ambitsioonikas teadus- ja arenduskava liikuvuse ja transpordi valdkonnas (mootorite ja kütuste arendamine, heitgaaside vähendamine, energiatõhusus);

—

luua foorum linna- või pikamaatranspordi heade tavade jagamiseks;

—

arendada välja „Pargi ja reisi” süsteemid ning ühistransport, eelkõige eraldi bussiread ning trammi- ja metrooliinid;

—

täiustada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid kui vahendit ühistranspordi tõhususe, usaldusväärsuse ja turvalisuse tagamiseks;

—

luua tõelisi liikuvuse haldamise teenuseid, mis kataksid piisavalt laia geograafilise ala ning tagaksid sujuvuse ja head ühendused eri transpordiviiside vahel ning optimeeriksid neid;

—

luua kohalikud kättetoimetamiskeskused ja linnapiirkonna jaotuskeskused südalinna jaoks;

—

säilitada linnades raudteed;

—

kasutada maksumeetmeid, et edendada selliseid transpordivahendeid ja tehnoloogiaid, mis on energiatõhusamad ning tekitavad vähem süsihappegaasi ja muid saasteaineid;

—

luua turvalised ja mugavad puhkealad elukutselistele sõidukijuhtidele ning parandada nende töötingimusi ja koolitust;

—

luua kiiresti peamiselt kaubaveoks kasutatavad raudteevõrgustikud ja arendada välja tõeline klienditeeninduskultuur selles konkreetses valdkonnas;

—

ergutada – vajaduse korral maksumeetmete kaudu – alternatiivseid energiaallikaid ja kolmanda põlvkonna biokütuseid kasutavate autode tootmist;

—

käivitada tõeline elektriautode arendamise Euroopa kava, mis annaks ELile positsiooni määratleda või aidata määratleda rahvusvahelised standardid selles tärkavas sektoris;

—

arendada „roheliste sadamate” ideed ja luua meremagistraalid;

—

parandada meremeeste töötingimusi ja koolitust;

—

arendada sisevee- ja sisemerekiirteid ning võtta kasutusele uued praamid, mis on kohandatud poolhaagiste ja konteinerite veoks;

—

võtta transpordi infrastruktuuri valikul arvesse säästvuse ja keskkonnakaitse nõudeid;

—

sisestada transpordi väliskulud kõigis transpordisektorites, et mitte seada mõnda transpordivahendit põhjendamatult ebasoodsasse olukorda ning jõuda tegelike transpordikuludeni;

—

realistlikud eesmärgid kohaliku transpordiga seotud kasvuhoonegaaside ja muude saasteainete heitkoguste vähendamiseks ja säästvuse tagamiseks, mille võtavad vastu vastutavad ametiasutused;

—

võtta neid eesmärke arvesse ühistranspordi süsteemi väljatöötamisel ja infrastruktuuri valikul;

—

viia enne kavandatud poliitika ja meetmete elluviimist süsteemselt läbi usaldusväärseid ja realistlikke mõjuhindamisi.

—

Lääne-Euroopa sisene transport kasvab 33 % võrra,

—

Ida-Euroopa sisene transport kasvab 77 % võrra,

—

transport Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse kasvab 68 % võrra,

—

transport Ida-Euroopast Lääne-Euroopasse kasvab 55 % võrra.

3.2.1

Sellele transpordiliigile avalduvad erilised piirangud. Maismaatranspordi põhjustatud saastest toodab linnatransport 40 % atmosfääri paisatavast süsinikdioksiidi heitkogusest ja 70 % muudest heidetest. Liiklusummikud linnapiirkondades ei ole mitte ainult kahjulikud tervisele ja keskkonnale, vaid põhjustavad ka kulusid, mis moodustavad umbes 2 % ELi SKPst. Ühistranspordi arendamine on vältimatu, ent see peab vastama teatud kriteeriumidele, et täita tõelise üldhuviteenuse nõudeid ja pakkuda alternatiivi erasõidukitele. Nendeks kriteeriumiteks on sagedus, kiirus, turvalisus, mugavus, ligipääsetavus, taskukohane hind, ulatus ja lihtsad ühendused. Nii on võimalik lisaks keskkonnaalastele väljakutsetele tegeleda ka sotsiaalse ühtekuuluvuse väljakutsetega, näiteks ühenduste parandamine eeslinnadega.

3.2.2

Elektrienergial toimiva transpordi kasutamine on soovitav, ent elektrit ennast tuleks toota säästvalt ja võimaluse korral ilma süsihappegaasi heitmeteta. Samuti tuleb ergutada autode jagamist ja „ühisautode” kasutamist.

3.2.3

Vaja on luua tõeline säästev linnatranspordipoliitika. See eeldab individuaaltranspordi piiramist, võttes linnades vajaduse korral kasutusele teemaksud, ent eelkõige parandades ühistranspordi kvaliteeti ja kasutamislihtsust, mis toimuks tõhusa intermodaalsuse rakendamiseks vajalike infrastruktuuride ja teenuste loomise teel. Võttes arvesse paljude ELi liikmesriikide finantsolukorda, võiks avaliku ja erasektori partnerluste loomine teatud juhtudel aidata rajada uusi infrastruktuure, näiteks eraldi bussirajad, trammi-, trolli- või metrooliinid, uued piirkondlikud raudteed või suletud liinide taaskäivitamine, transpordile suunatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate arendamine, piletisüsteemi uuendamine ja lihtsustamine jne.

3.2.4

Praktilised lahendused – näiteks linnakeskusega hästi ühendatud „Pargi ja reisi” alade ehitamine, eraldi real sõitvate bussiliinide loomine või mahajäetud raudteede taaskäivitamine võiksid panna aluse tõelisele edule mõistlike kuludega.

3.2.5

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate täiustamine on tõhus vahend transpordi intermodaalsuse arendamiseks tõelise piirkondliku transpordihalduspoliitika kaudu. Need tehnoloogiad võimaldavad liiklust täpsemalt hallata ja nende abil saab tõenäoliselt luua süsteeme teedevõrgustiku autodevoolu energiakasutuse optimeerimiseks. Samuti võimaldavad need teavitada reisijaid reaalajas kogu teekonna vältel, lihtsustada ja optimeerida piletisüsteemi ja parandada broneerimisviise. Tänu nendele tehnoloogiatele saab reisija oma teekonda optimeerida, teada sõidugraafikuid ja -sagedust ning isegi saada ülevaate valitud transpordivahendi energiakasutusest. Seega aitavad info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad luua koosmõju eri transpordiviiside vahel infrastruktuuri kasutamise ja energiatõhususe aspektist.

3.2.6

Transpordisüsteemide haldamise probleemid ulatuvad tihti väljapoole ühe haldusüksuse piire, puudutades linna ümber asuvat laiemat piirkonda. Asjaomaste kohalike omavalitsuste algatusel võiks geograafiliselt ulatuslikes ja ühtsetes piirkondades luua tõelised liikuvuse haldamise teenused, seda näiteks avaliku sektori teenuse delegeerimise teel. Liikuvuse haldamisel tuleks täita järgmisi ülesandeid:

3.2.7

Korraldaval asutusel oleks mõistagi õigus valida kohalikke teenusepakkujaid, kehtestada tariife ning määratleda oma transpordi-, liikuvus- ja ruumilise planeerimise poliitika. Ta tagaks lepingute läbipaistvuse, koostaks siduvaid kokkuleppeid nii haldusteenuste kui ka asjaomaste omavalitsuste kohustuste osas, määratleks teenuste kvaliteedi eesmärgid jne.

3.2.8

Komitee on juba rõhutanud kohalike omavalitsuste määravat rolli ühistranspordi ja ruumilise planeerimise korraldamisel. Subsidiaarsuse põhimõte mängib selles valdkonnas kahtlemata olulist rolli, ent Euroopa Liit soovib siiski täiesti õigustatult edendada kõige säästvamaid linnatranspordi mudeleid. EL on juba eraldanud toetust struktuurifondide, ühtekuuluvusfondi ja programmi CIVITAS kaudu. EL peaks mitte ainult suurendama heade tavade jagamist linnatranspordi valdkonnas, vaid rahastama järgmisel programmiperioodil ka teadustegevust, et uurida transpordi ja linnaplaneerimise seoseid.

3.3.1

See veoliik moodustab olulise osa liiklusest. Näiteks Pariisis moodustab kaubavedu 20 % liiklusest ja 26 % kasvuhoonegaaside heitest. Seega tuleb optimeerida linnalogistikat ja edendada võimaluse korral üleminekut raudtee- või siseveeveole.

3.3.2

Kõne alla võiks tulla:

3.4.1

Kaupade autoveo intensiivistumine on kaasa toonud mitmeid probleeme: süsihappegaasi heite suurenemine, veosektori tugev sõltuvus fossiilkütustest, vajadus parandada maanteede infrastruktuuri (eriti turvalisuse seisukohast), kohustus tagada sõidukijuhtidele soodsad töötingimused ja -keskkond.

3.4.2

Mis puutub süsihappegaasi heitesse, siis tuleks teha rohkem teadus- ja arendustööd heite vähendamiseks, seda eelkõige uute mootorite ja alternatiivsete energiaallikate arendamise teel. Maksustiimulite pakkumine toodetele ja/või meetmetele, mis on suunatud alternatiivsetele liikumisvõimalustele ja süsihappegaasi heitkoguste vähendamisele, on seda tõhusam, mida ambitsioonikam on sellealane teaduspoliitika. Väliskulude sisestamine (1) peab sel juhul toimuma võrdselt kõigi transpordivahendite suhtes.

3.4.3

Kaupade autoveo sektori probleemidega toimetulemiseks on kõige olulisem arendada välja uusi tehnoloogilisi lahendusi ja võtta kasutusele sektorispetsiifilised info- ja kommunikatsioonitehnoloogilised süsteemid, mis võimaldaksid vähendada energiasõltuvust, sõidukite heitkoguseid ja teedevõrgu ülekoormatust. Uute tehnoloogiate kasutuselevõtmiseks oleks vaja luua selge raamistik, mis hõlmab koostalitlust tagava avatud standardi loomist, samuti tuleks suurendada teadus- ja arendustegevuses kulutusi selliste tehnoloogiate arendamisele, mis ei ole veel saavutanud turuletoomiseks vajalikku küpsust. Uusi tehnoloogiaid tuleb kasutada ka tühisõitude vähendamiseks logistilise teabe parema korraldamise teel. Need võivad pakkuda olulist kasu ka transpordi ohutuse suurendamiseks.

3.4.4

Ka infrastruktuur vajab parandamist. Selleks tuleks eelkõige rajada hästivarustatud, turvalised ja valvega parklad ja puhkealad, mis oleksid kaitstud varaste ja teiste kurjategijate eest, et sõidukijuhtide julgeolek oleks seeläbi tagatud.

3.4.5

Autojuhtidele tuleks säilitada nende elukutse atraktiivsus, tagades neile head töötingimused ja -keskkonna, nagu näiteks reguleeritud tööajad, ühtlustatud sõidu- ja puhkeajad. Need ei peaks mitte üksnes õigusaktides kirjas olema, vaid peaksid leidma rakendust ka praktikas (2).

3.5.1

Kuigi reisijavedu raudteel paistab eriti pikamaavedude seisukohast tänu kiirrongiliinidele paranevat, on raudtee kaubavedu endiselt vähe kasutusel, moodustades 8 % kaubaveost. Üldiselt tuleb tagada, et raudteede uuendamisel ja nende konkurentsivõime tõstmisel pöörataks maksimaalselt tähelepanu turvalisusnõuetele ja teenusepakkumise jätkuvusele halbade ilmastikutingimustega aastaaegadel.

3.5.2

Komitee toetab Euroopa Komisjoni õigusakti ettepanekut peamiselt kaubaveoks kasutatavate raudteevõrgustike loomise kohta, kuid selle raames peame saavutama konkurentsivõimelise ja äriliselt tasuva, kliendile orienteeritud raudteeteeninduskultuuri. Kirjeldatud võrgustike avamine konkurentsile peaks üleminekut lihtsustama.

3.5.3

Peamiselt kaubaveoks kasutatavate raudteevõrgustike idee seisneb teatavate teenindusaegade ja piirkondade kindlaksmääramises, kus kaubarongid saavad liikuda eelisjärjekorras, ilma et nad takistaksid reisirongiliiklust.

3.5.4

Siinkohal meenutagem, et Euroopa Liidus on juba nimetatud süsteemi kohati ellu viidud ning on olemas ka liine, mis on mõeldud üksnes kaubaveoks, nagu näiteks Rotterdami sadama ja Saksamaa vaheline Betuwe raudteeliin. Samuti võib nimetada New opera ja Ferrmedi projekte.

3.5.5

Raudtee-kaubaveovõrgu väljaarendamine on võimalik teatavatel tingimustel:

3.5.6

Raudtee-kaubaveovõrgu väljaarendamine peab käima käsikäes raudtee-maantee ühendveosüsteemi väljaarendamisega. Siinkohal võime vaid tunda rõõmu Lyoni-Torino raudtee-maantee ühendveoliini käivitamise üle, kuid pärast kaootilist raudtee-maanteeveo arendusprojekti tuleks edaspidi keskenduda kiirraudteega kombineeritud ühendvedude (nagu Alpi kiirtee või Perpignani ja Luxembourgi vaheline haagiste raudteevedu) ning meremagistraalide (nagu Nantes'i Saint Nazaire'i sadama ja Gijóni vahelise meremagistraali projekt Fres Mos, mille on ühiselt käivitanud Prantsusmaa ja Hispaania) edendamisele.

3.6.1

Energia ja kliimapaketi raames on kehtestatud autotootjatele karmid nõuded. Vaja on arendada välja alternatiivenergial töötavaid uusi autosid ning eelkõige elektri- ja hübriidautosid. Ei tasu jätta kõrvale ka biokütuste kasutamise ideed. Praegu on arendamisel tõhusamad kolmanda põlvkonna biokütused, mida toodetakse näiteks vetikatest. Seega ei teki siin konflikti seoses haritava maa otstarbega, mida eelistatakse kasutada inimtoiduks mõeldud põllumajandustoodete tootmiseks.

3.6.2

Lisaks tehnilisele arendustegevusele ja keskkonnasõbralike autode turuletoomisele on saavutatud edu muudeski valdkondades, näiteks tegeletakse energia- ja ruumisäästuga, mis tekiks liiklusummikute likvideerimisest. Selleks korraldatakse teatavates suurettevõtetes ja asutustes keskkonnahoidliku eluviisi koolitusi, tutvustatakse autode jagamise ja ühiskasutuse võimalusi ning mõnes linnas pakutakse rentimiseks väikeseid elektriautosid.

3.7.1

Asjaomaste liiklemisviiside arendamist linnakeskkonnas tuleb kindlasti julgustada, olgugi et liikumisvõimalused on siin maastiku- või kliimaolude tõttu või inimeste vanusest tulenevalt tihtipeale piiratud. Sellegipoolest on selge, et kohalikud omavalitsused peaksid rajama turvalisi rattateid, kuna üks takistusi jalgrattaliikluse populaarsuse tõstmise juures on autoliikluse ohtlikkus.

4.2.1

Laevad kasutavad väga saasteohtlikke nafta kõrvalsaadusi. Lisaks vajalikule tehnoloogilisele arendustegevusele tuleb vaadelda selle majandusharuga ühiselt, kuidas oleks võimalik negatiivset keskkonnamõju hüvitada. Kui süsihappegaasi heitkogustega kauplemise süsteem ei ole valdkonnas kohaldatav, tuleks ehk mõelda keskkonnamaksu peale? Seda küsimust tuleks arutada rahvusvahelistes merendusasutustes.

4.2.2

Igal juhul rõhutab komitee veelkord oma toetust teadus- ja arendustegevusse laevade, kütuste ja roheliste sadamate arendamiseks tehtavatele investeeringutele ning palub tungivalt viia ellu üleeuroopaliste transpordivõrgustike programmis ette nähtud meremagistraaliprojektid.

4.3.1

Laevaõnnetusi ja -hukke ei ole kunagi võimalik täielikult ära hoida, ent laevade kavandamisel ja hooldusel tuleks teha kõik mis võimalik, et tagada nii reisijate kui ka meeskonna ohutus. Euroopa Liidu laevaohutusalased õigusaktid on maailma ühed komplekssemad. Samas peab võitlus kütusepaakide ebaseadusliku degaseerimise vastu olema halastamatu ja kompromissitu.

4.4.1

Mereveo säilitamine ja arendamine Euroopas eeldab, et noored valivad merendusalase karjääri ning soovivad sellesse ametisse pidama jääda. Seepärast tuleks parandada meremeeste väljaõppe kvaliteeti, töö- ja elamistingimusi pardal, samuti suurendada laevameeskonda.

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/30

1.1

Kaherattaliste mootorsõidukite sektoril on suur tähtsus Euroopa Liidus nii majanduse kui tööhõive jaoks. Tootjad on väga erinevas olukorras: mõned tegutsevad maailmatasandil kõikides sektorites või väga spetsiifilistes sektorites, teised riigi- või isegi kohalikul tasandil, olles mõnikord võrreldavad käsitöölistega. Sama kehtib ka alltarnijate kohta, kelle hulgas on suurel määral esindatud VKEd.

1.2

2008. aasta viimases kvartalis sektorit tabanud kriisi tagajärjel vähenenud nõudlus tõi kogu sektori jaoks kaasa terve rea negatiivseid mõjusid, millel olid tõsised struktuurilised ja tööhõivealased tagajärjed (nõudlus vähenes 31 %, mis tõi endaga kaasa 35 %-lise languse kogukäibe ja tellimuste osas, mõjutades negatiivselt ka tööhõivet).

1.3

Komitee kardab, et juhul kui viivitamatult ei töötata välja poliitikat sektori toetamiseks, kaotatakse 2010. aasta jooksul veel suur hulk töökohti.

1.4

Komitee korraldas 12. novembril 2009 Milanos toimunud 67. rahvusvahelise mootorrattamessi raames avaliku arutelu, et koguda täiendavaid seisukohti tootjatelt, sõidukiosade tarnijatelt, ametiühingutelt, kasutajatelt, valitsusvälistelt organisatsioonidelt ja ülikoolidelt. Arutelu käigus leidsid suurel määral kinnitust töörühmas esile kerkinud seisukohad.

1.5

Kõnealuses kontekstis nendib komitee järgmist:

2.1

Kaherattaliste mootorsõidukite sektoril on suur tähtsus Euroopa Liidus nii majanduse kui tööhõive jaoks. Kaherattaliste mootorsõidukite sektoril on teatud sarnasused autotööstusega (2), kuid eelkõige on sellel terve rida spetsiifilisi omadusi tema piiratud mõõtmete, erakordselt killustatud struktuuri ja mitmekesisema toodangu tõttu.

2.2

Viimastel aastakümnetel on kõnealune sektor läbinud põhjaliku arengu, kuna traditsioonilistele Euroopa sõidukimarkidele pakub kasvavat konkurentsi Jaapani toodang. Jaapani tootjad, kes täna kuuluvad sektori juhtivate tootjate hulka, on arendanud tootmistegevust otse Euroopa Liidus. Aegamööda on sektor Euroopas ümberkorralduste, ühinemiste ja ülevõtmiste teel ümber kujundatud ning tekkinud on keskmise suurusega tööstusettevõtete rühmad, kes tegutsevad kõrvuti nišitootjate ja arvukate VKEdega.

Täna kuulub traditsioonilistele Euroopa, Jaapani ja USA tootjatele juhtiv positsioon Euroopa turul, kuid alates 1990. aastatest pakuvad neile kasvavalt konkurentsi areneva majandusega riigid. Arvestades toodetud sõidukite arvu, on ELi toodangumaht suhteliselt väike (1,4 miljonit), võrreldes eelkõige Hiinaga (üle 20 miljoni), Indiaga (üle 8 miljoni) ja Taiwaniga (1,5 miljonit), kuid ELis toodetud sõidukitel on suurem lisaväärtus ning need on uuenduslikumad, kvaliteetsemad ja turvalisemad.

2.3

Eurostat paigutab kaherattaliste mootorsõidukite sektori NACE koodi 35.41 alla. Kõige uuemate andmete kohaselt, mis pärinevad 2006. aastast, ulatub kaherattalisi mootorsõidukeid tootvate ettevõtete arv EL-27s 870ni, millest 80 % asub kuues liikmesriigis (Itaalia, Ühendkuningriik, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Austria). 8 miljoni euro suurune keskmine käive annab tunnistust arvukatest VKEdest, hinnanguliselt on neid 650 ehk ligikaudu 75 % ettevõtete koguarvust.

2.4

90 % ELi toodangust on loodud ligikaudu 100 suurema- ning väiksemapoolse keskmise suurusega ettevõtte (3) poolt, kes tegutsevad eri liikmesriikides (lisaks ülalpool nimetatutele Tšehhi Vabariik, Madalmaad, Portugal, Sloveenia, Rootsi) ning Norras ja Šveitsis. Ülejäänud 10 % Euroopa toodangust jaguneb väikeste ja väga väikeste ettevõtete vahel.

2.5

Tootjad on väga erinevas olukorras: mõned tegutsevad maailmatasandil kõikides sektorites (eri otstarbeks mõeldud ja erineva silindrimahuga mootorrattad, erineva silindrimahuga motorollerid, mopeedid, kolme- või neljarattalised mootorrattad) või väga spetsiifilistes sektorites, teised tegutsevad riigi- või isegi kohalikul tasandil, olles toodangu mahu ja tootmisprotsessi alusel mõnikord võrreldavad käsitöölistega.

2.6

Tehniliste eeskirjade (ELi tüübikinnitused) alusel jaotatakse kaherattalised mootorsõidukid eri kategooriatesse, millel on eri omadused (silindrimaht, kasutusotstarve). Euroopa direktiivis juhilubade kohta kehtestatakse erinevad tingimused kaherattaliste mootorsõidukite juhtimiseks (mopeed AM, mootorratas A1, mootorratas A2, mootorratas A). Selline jaotus soodustab killustunud tootmisprotsessi ja vähendab maastaabisäästu.

2.7

Killustatud tootmine kõnealuses sektoris on osaliselt ajalooliselt põhjustatud, kuid sõltub peamiselt kaherattaliste mootorsõidukite turu iseloomust. Kui need sektorid, mis on rohkem suunatud praktilisele kasutusele edasiliikumise vahendina (eelkõige linnades), nt motorollerid, võivad luua suuremaid tootmisalaseid sünergiaid, eelkõige mootorite osas, siis mootorrattasektor on vähem sobiv sellise sünergia jaoks nagu samade mootorite või komponentide kasutamine erineva sõidukimargi mudelite puhul. Eelkõige erinevad oluliselt sõltuvalt sõiduki suurusest dünaamilised omadused ning sellele lisanduvad erinevused, mis sõltuvad sõiduki konkreetsest kasutusotstarbest, ning lõpuks kasutajate erinevad ootused. Paljudel juhtudel seostatakse marke tugevasti teatud mootorikonfiguratsiooniga (nt BMW boksermootor, Ducati desmodromic-tüüpi mootor, Moto Guzzi V-twin mootor, Triumphi 3-silindriline mootor) vastavalt nõudlusele turul, mis nii Euroopas kui eksportturgudel koosneb suures osas asjaarmastajatest.

2.8

Sõidukeid toodetakse väikestes seeriates ja piiratud arvul, mis annab investeeritud kapitali kohta vähem kasumit kui autosektor. Selline suhe valitseb osaliselt ka sõidukiosade ja jaotussektoris.

2.9

ELi 2002. aastast kasvava turu toetusel (+22 % aastatel 2002–2007) ulatus ELi toodangu käive 2006. aastal 7 miljardi euroni ELi kaherattaliste mootorsõidukite sektori 34 miljardilise kogukäibe juures. Huvitav on tõdeda, et ajavahemikus 20042006 täheldati sektoris 12 %-list juurdekasvu, ehk protsentuaalselt suuremat juurdekasvu kui tootmissektoris üldiselt või autosektoris (mõlemas sektoris oli juurdekasv 8 %), asjaolu, millel oli positiivne mõju tööhõivele.

3.1

Killustatus iseloomustab ka sõidukiosade ja jaotussektorit.

3.2

Sõidukiosad tulevad osaliselt autotööstuse tarnijatelt, kes piiratud määral tegutsevad ka kaherattaliste mootorsõidukite sektoris (sõidukite toitesüsteemid), kuid eelkõige spetsiaalsetelt tarnijatelt (rattad, väljalasketorud, sidurid jms) vastavalt nõutavale spetsialiseerumistasemele. Kõnealuses sektoris tegutsevate tarnijate arvu hinnatakse ligikaudu 500-le. Tavapäraselt on tegemist Euroopa tarnijatega (kes on koondunud Itaaliasse, Hispaaniasse, Prantsusmaale, Ühendkuningriiki, Saksamaale ja Madalmaadesse), kuid viimastel aastatel on kasvanud Aasiast pärit tarnijate arv. Et selle konkurentsiga toime tulla, on mõned Euroopa tarnijad tegevuse omakorda osaliselt üle viinud Aasiasse. Euroopa sõidukiosade tootjad sõltuvad aga täielikult Euroopa tootjate tellimustest.

3.3

Jaotuse ja müügijärgse toe teenuste võrgustik täidab geograafilise läheduse nõuet, mis on iseloomulik kaherattaliste mootorsõidukite sektorile (eelkõige mopeedid ja motorollerid). ELis leidub ligikaudu 37 000 müügi- ja teenuspunkti, mida sageli haldavad pereettevõtted. Itaalia, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Saksamaa, Hispaania, Madalmaad, Kreeka ja Rootsi tagavad 91 % jaotus- ja teenussektori käibest; see arv suurenes 5 % võrra ajavahemikus 2004–2006.

4.1

Ajavahemikus 2002–2007 kasvas tööhõive kaherattaliste mootorsõidukite sektoris pidevalt ning andis 2007. aastal tööd 150 000 töötajale Euroopa Liidus. Huvitav on tõdeda, et ajavahemikus 2004–2006 on sektoris tööhõive kasvanud 4 % võrra, võrreldes 3 %-lise vähenemisega töötlevas tööstuses üldiselt ja 5 %-lise vähenemisega autotööstussektoris. See juurdekasv annab tunnistust sektori dünaamilisusest ja uuenduslikkusest, mis praegustel rasketel aegadel on saanud abi suurenevast nõudlusest nii linna- kui vabaajasõidukite järele.

4.2

25 000 töökohta neist on otseselt seotud kaherattaliste mootorsõidukite tootmisega, eelkõige Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis, Saksamaal, Austrias ja Madalmaades. Mootorrattaturu hooajalisus (põhinõudlus kevadel ja suvel) põhjustab tootmise kõrgaegu teatud perioodidel aastas, kui tootjad võtavad tööle ka hooajatöölisi. Seetõttu on vajalik suurem paindlikkus, et tulla toime turu vahelduvate vajadustega.

4.3

20 000 töökohta neist on otseselt seotud sõidukiosade sektoriga, eelkõige Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis, Saksamaal, Madalmaades ja Ungaris.

4.4

105 000 töökohta on seotud müügi- ja müügijärgse toe sektoriga. Loomulikult on need töökohad hajutatud üle Euroopa Liidu, isegi kui Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Hispaania, Madalmaad, Kreeka ja Rootsi katavad neist 92 %.

5.1

Ülalnimetatud andmed näitavad, et kaherattaliste mootorsõidukite sektor on olnud viimastel aastatel väga dünaamiline tänu juurdekasvule, mis Euroopa turul 2007. aastal vastas 2,7 miljonile sõidukile (sõidukipargi suurus ELis ulatub hinnanguliselt 34 miljoni sõidukini). Viimaste kuude kriis on põhjustanud siiski ELi turu kahanemise 7,4 % võrra 2008. aastal, võrreldes 2007. aastaga. Kahanemine 2008. aasta viimases kvartalis oli eriti märkimisväärne: 34 % võrreldes 2007. aasta sama perioodiga. See negatiivne trend tugevnes veelgi 2009. aasta esimeses kvartalis, mil kaherattaliste mootorsõidukite müük vähenes 37 % võrra, võrreldes 2008. aasta sama perioodiga. Andmed 2009. aasta teise kvartali kohta kinnitavad seda negatiivset trendi ja näitavad, et kogumüük ajavahemikus september 2008 – september 2009 on vähenenud 27 %, võrreldes eelneva aasta sama perioodiga.

5.2

Kriisi mõju on märgata terves sektoris. Tootjate jaoks on kahanev müük lisaks tugevalt mõjutatud tulule toonud endaga kaasa vähenenud tootmise, et toime tulla liiga suurte laovarudega. Kahanev müük on omakorda põhjustanud töötundide arvu vähenemise, tootmisseisaku ja hooajatöö vähenemise, millega kaasnes tootmiskavade läbivaatamine lühikeses ja keskpikas perspektiivis. Mõnel juhul olid vajalikud pidevad personalivähendamised kuni 25 % ulatuses. Mõnele väikese ja keskmise suurusega tootmisettevõttele on kohus määranud halduri ning ettevõtted on nüüd müüki pandud, teised on oma tegevuse lihtsalt lõpetanud. See areng laseb aimata teisi ümberkorraldusi, isegi kui on raske näha ette nende mõju sotsiaalmajanduslikule struktuurile seoses tootmistegevuse võimalike ümberpaigutustega väljapoole Euroopat.

5.3

Seoses tootjatepoolse nõudluse vähenemisega peavad ka sõidukiosade tarnijad vähendama oma toodangut, mis omakorda mõjutab tööhõivet. Mõned neist on pidanud lõpetama oma tegevuse ja praegu arvatakse, et ligikaudu 10 %-i kõnealuse sektori tarnijaist ähvardab pankrott. See olukord toob endaga kaasa täiendavaid kulusid ka tootjatele, kes peavad toime tulema ettenägematute investeeringutega, et aidata sõidukiosade tarnijaid või leida uusi tarnijaid, või isegi arendama uusi vorme või presse alumiiniumist või plastist osade jaoks, et asendada puuduvaid tarneid. Praeguseks on tellimused ja käive vähenenud ligikaudu 40 %. Üsna tavaline on asjaolu, et paljud tootjad pöörduvad konkurentsivõime säilitamise eesmärgil Kagu-Aasia tarnijate poole.

5.4

Jaotuse ja müügijärgse toe sektorit on kriis ja kahanev tootmistegevus raskelt tabanud, muu hulgas asjaomaste ettevõtete väiksuse tõttu (väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ja pereettevõtted). Hispaanias näiteks vähenes müügipunktide arv 2008. aastal 25 % võrra, mille tulemusel kaotas töökoha üle 6 000 inimese. Kui selline trend jätkub ka edaspidi, siis nähakse ette, et ligikaudu 25 % ettevõtetest ja vahendajatest ning 60 % agentidest Hispaanias lõpetab oma tegevuse 2009. ja 2010. aasta jooksul. Kriisi mõju jaotusvõrgule loob täiendavaid kulutusi ka tootjatele, kes peavad ülal pidama jaotusvõrku, et tagada toodete turustamise võimalus ja saada kasu majanduse taaselavnemisest, kui see toimub.

5.5

Komitee kardab, et juhul, kui viivitamatult ei töötata välja poliitikat sektori toetamiseks, kaotatakse 2010. aasta jooksul veel hulgaliselt töökohti. Tööhõive tagamiseks kõnealuses sektoris on hädavajalik arendada ka sotsiaalset dialoogi, edendades elukestvat õpet ja töötajate spetsialiseerumist ka ülikooli tasemel ning vähendades samal ajal ebakindlate töökohtade arvu.

5.6

Siiani on meetmed, mille eesmärk on suurendada keskpikas perspektiivis nõudlust kaherattaliste mootorsõidukite järele, olnud hajusad ja ebapiisavad. Erinevalt olukorrast autotööstuses on ainult Itaalia kiirelt käivitanud sõidukite lammutamise algatuse, millel on olnud positiivne mõju Itaalia ja seega ka Euroopa turule. Selle algatuse tulemusel on enim saastavad sõidukid liiklusest eemaldatud. 2009. aasta esimese kahe kuu jooksul kahanes Itaalias turg 35 %, ent seejärel saavutati positiivne tulemus väikese silindrimahuga motorollerite osas, mille puhul saadi kasu vanemate sõidukite lammutamisel makstavast 500 euro suurusest toetusest. Seevastu on olukord mootorrataste ja mopeedide osas endiselt negatiivne; nende tootmine on vähenenud enam kui 20 % võrra. Kuigi Hispaania võttis juulis vastu mitmeid kuid lubatud mootorrataste lammutamise algatuse, ei ole seni kõnealust algatust veel rakendama hakatud, mille tagajärjel tarbijad ootavad ja ostud on pidurdunud (2009. aasta jaanuarist augustini täheldati mopeedide müügiarvu kahanemist 52 % võrra ja mootorrataste müügiarvu kahanemist 43 % võrra, võrreldes 2008. aasta sama perioodiga). See näide tõendab selgelt vajadust ELi õigusraamistiku järele, mis edendab stabiilsust riiklikel turgudel ja tugevdab tarbijate usaldust.

5.7

Nõudluse suurendamiseks rakendatavatel meetmetel on kindlasti eeliseid kasutajate jaoks, kuid need ei lahenda tingimata ei sõidukiosade tootjate ega Euroopa kaherattaliste mootorsõidukite tööstuse probleeme. Itaalias on näiteks kindel 500 euro suurune toetus soodustanud märkimisväärselt selliste väikeste motorollerite müüki, mille silindrimaht on 125 ja 150 cm3, mis on imporditud Taiwanist ja mida turustatakse hinnaga 1 500 kuni 2 000 eurot, ning vähemal määral kallima Euroopa toodangu müüki, kuid see meede pole aidanud tagada nõudlust keskmise suurusega kaherattaliste mootorsõidukite järele hinnaga 6 000 ja 8 000 eurot. Euroopa sõidukiosade tootjaile ei ole saanud osaks mingeid eeliseid, kuna nad ei tarni Aasia tootjatele. Et kogu sektor saaks tulu, näib olevat hädavajalik rakendada meetmeid nõudluse toetamiseks, mis tagaks hinnatõusuga paralleelselt kasvava toetuse nende sõidukite puhul, mida soovitakse edendada, eelkõige sõidukite jaoks, mis pakuvad uuenduslikke lahendusi keskkonnamõju vähendamisel ja tõhusamaid turvasüsteeme.

5.8

Viivitamatult tuleb lihtsustada tarbijate laenuvõimalusi, et nad saaksid osta sõidukeid, ning lihtsustada ELi kõnealuse sektori ettevõtete juurdepääsu rahastamisele, nii et nad võiksid kanda lisakulusid, mida kriis endaga kaasa tõi, ning jätkata investeerimist teadus-, arendus- ja uuendustegevusse (tootjad ja sõidukiosade tootjad koostöös). Eesmärk on, et nad suudaksid säilitada oma konkurentsivõime ja keskenduda kvaliteedile ja uuendustegevusele, selleks, et suuta toota üha keskkonnasõbralikumaid ja turvalisemaid sõidukeid.

6.1

Kui esimese poolaasta negatiivsed tulemused püsivad ka kogu 2009. aasta jooksul, tabab kogu sektorit 2010. aastal laenuvõime vähenemine pankades. Isegi kui majandus taaselavneks koheselt, on võime investeerida teadus- ja arendustegevusse vähenenud, omades negatiivset mõju keskpikas perspektiivis ning nõrgendades veelgi ettevõtteid – asjaolu, millel võivad olla üha tõsisemad tagajärjed tööhõive jaoks.

6.2

Viimase kümne aasta jooksul, alates 1999. aastal Euro 1 normide kehtestamisest kuni praegu kehtivate normideni, on sektoris saavutatud oluline vähenemine saasteainete heidete mahus, suurusjärgus 90 % süsinikmonooksiidi (CO) ja süsivesinike (HC) puhul ning üle 50 % lämmastikoksiidi (NOx) heitkoguste puhul. Ka mürasaaste küsimuses on saavutatud positiivseid tulemusi. Terve sektor (kaasa arvatud tarbijaorganisatsioonid) tegutseb ikka veel täiendavate edusammude nimel, mida on maanteeliikluses eelkõige võimalik saavutada üksnes tüübikinnitusega väljalasketoru kasutamise ja keskkonnasõbralikuma juhtimisstiiliga. Turvalisuse küsimuses on sektor andnud tunnistust uuenduslikust mõtlemisest paljude erinevate pidurisüsteemide abil, mida järk-järgult paigaldatakse kaherattaliste mootorsõidukite eri tüüpidele, sealhulgas sellised uue konstruktsiooniga sõidukid nagu kolme- ja neljarattalised mootorrattad.

6.3

Komisjon on kaherattaliste mootorsõidukite kohta välja töötamas määruse ettepanekut, mida on oodata 2010. aasta esimestel kuudel. Tuleb küll jätkata edusamme keskkonna ja turvalisuse valdkonnas, ent praeguste majandustingimuste juures on väga oluline, et välditaks liiga äkilisi muudatusi ning et võetaks arvesse sektori tegelikku võimsust ja sektoris tegutsevate osalejate suurust. Uute Euro-normide osas tuleb välja pakkuda sellised eesmärgid, mis on sektori jaoks saavutatavad, mida on võimalik ellu viia järkjärguliselt ning mille puhul võetakse arvesse projekteerimise, tootmise ja turustamise ajaraame. Uues määruses tuleks valida uus lähenemisviis, mis võimaldaks kõnealusel sektoril saada kasu oma innovatsioonivõimest, andes sellele teatud paindlikkuse, mille puhul võetakse arvesse konjunktuuri ja toodete suurt mitmekesisust (tehniliste omaduste ja turgude osas), eelkõige seoses arenenud pidurisüsteemide ulatuslikuma rakendamisega. Tööstus on juba teinud sellesuunalisi ettepanekuid komisjonile keskkonna ja liiklusturvalisuse alal.

6.4

Praegustes majandustingimustes peavad tavapärased tootjad tulema toime pidevalt kasvava konkurentsiga, mida pakuvad madala hinna ja kvaliteediga tooted, eelkõige Kagu-Aasiast. See kehtib eelkõige kaherattaliste mootorsõidukite kohta, millel on väike või keskmise suurusega silinder, mille puhul marginaalid on väikesed. Eri uuringud näitavad, et need imporditud tooted ei täida sageli Euroopa tüübikinnituse nõudeid ja kujutavad endast ohtu tarbijate turvalisusele ja keskkonnale. ELi imporditavatel Hiina kaherattalistel mootorsõidukitel valikuliselt läbiviidud katsed näitasid nõuetele mittevastavust: ELi tüübikinnituse nõuetega võrreldes oli pidurdusteekond lubatust kuni 35 % pikem ja heitkogused kuni 20 korda suuremad. Samuti esineb probleeme, mis seonduvad areneva majandusega riikides tegutsevate tootjate poolt võltsitud sõidukite või sõidukiosadega Euroopas toodetud autodele, samuti vastavustunnistuste võltsimisega ELi nõuetele mittevastavaid sõidukeid ELi importivate kaubandusettevõtete poolt. Õiglase konkurentsi tagamiseks väga hinnatundlikus sektoris ELi turul on vajalik tüübikinnituste ja turgude tõhusam järelevalve, turustatavate sõidukite toodangu nõuetele vastavuse üksikasjaliku kontrollimisega pädevate asutuste ja/või müüdavate sõidukite tehnilise kontrolli teenistuste poolt, jälgimaks seda, et sõidukid vastavad kinnitatud tüübile ning et intellektuaalomandi õigusi järgitakse.

6.5

Seevastu premeerivad tarbijad traditsioonilisi tootjaid disaini, tootekvaliteedi, uuenduslikkuse ja turvalisuse eest. See kehtib kõrgema hinnaklassi sõidukite puhul, millel on väike või keskmise suurusega silinder, ning eelkõige selliste sõidukite puhul, millel on suur silinder ja suur lisaväärtus, mis paistavad silma oma tehniliste lahendustega ja mille puhul sõidukimark mängib olulist rolli. Neid tooteid tabas praegune majanduskriis kõige suuremal määral. Selliste tehniliselt arenenud sõidukite levik nagu hübriid- või elektrisõidukid, mis hakkavad turule ilmuma, sõltub suurel määral avaliku sektori toetusest ning seega võimest leida väljapääs praegusest majanduskriisist.

6.6

Vabakaubandusleping nõuab erilist tähelepanu, tagamaks seda, et tollimaksude liberaliseerimine ELi ja Kagu-Aasia riikide vahel toob kasu mõlemale poolele, ka mittetariifsete tõkete kaotamise teel (nt Hiinas kaherattalistele mootorsõidukitele, mille silindri maht on suurem kui 250 cm3, kehtiv sõidukeeld), mis tekitavad suuri probleeme Euroopa eksportijatele.

6.7

Selleks et tulla toime praeguste väljakutsetega, peavad Euroopa tootjad varasemate kogemuste eeskujul jätkama ümberkorraldusi, ühinemisi ja ülevõtmisi ning arendama veelgi koostööd, et kasutada maksimaalselt ära võimalikke sünergiaid.

6.8

Euroopa sõidukiosade tootjate allesjäämine on otsustava tähtsusega, et säilitada Euroopa toodete spetsiifilisi omadusi, mida kasutajad peavad ainulaadseks. Vältida tuleks seda, mis juhtus näiteks rattatööstuses, kus selliste oluliste koostisosade nagu raamide tootjad kadusid, mille tulemusel sõltuvad Euroopa tootjad nüüd rataste monteerimisel Hiinast.

6.9

Euroopa sõidukiosade tootjad ei tule toime hinnakonkurentsiga ning on kohustatud panustama innovatsiooni, disainilahenduste arendamisse koos tootjatega, et võimaluse korral saavutada mastaabisäästu, ning tõhusasse partnerlusse, mis tagab tellimuste voo tootjate ja tarnijate vahel kõrgema hinnaklassiga toodete osas.

6.10

Vaja on Cars21 strateegiale sarnanevat strateegiat, mis on mõeldud konkreetselt mootorrattasektorile tervikuna, et parimal viisil toime tulla kõnealuse sektori väljakutsetega, tugevdada sektori konkurentsivõimet ja kaitsta töökohti.

6.11

Teadusuuringute jaoks seitsmenda raamprogrammi raames ettenähtud vahendid võivad panustada nende eesmärkides saavutamisse, kui eelistatakse ELis tegutsevaid ettevõtteid, mis kasutavad ELi tootmisahelat. Autosektori eeskujul oleks selle eesmärgi saavutmiseks otsustav tähtsus kaherattaliste mootorsõidukite sektori jaoks loodud teadusplatvormil, eelkõige VKEde jaoks, tänu osalusele esmatähtsate teadusuuringute kindlaksmääramisel.

6.12

Komisjon esitas hiljuti linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava, mille eesmärk on muu hulgas parandada liiklusvoogu, mis on iseloomulik kaherattalistele mootorsõidukitele. Kriisi tõttu on kaherattaliste mootorsõidukite sektor haavatav, kuid kõnealune sektor saab pikas perspektiivis kasu ELi kodanike kasvavast vajadusest liikuvuse järele, eelkõige linnades, tingimusel, et praegused majandusprobleemid on ületatavad keskpikas perspektiivis enne, kui on liiga hilja korvata kriisi tekitatud kahjusid.

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/35

—

on suuteline andma toodangut maailmaturu (sageli moonutatud) tingimustes kõigis Euroopa piirkondades;

—

samaaegselt vastab toodangule esitatud ootustele (kvaliteet, turvalisus, loodusvarade kaitse, loomade heaolu jne) ja suudab kanda ka Euroopas tootmisel tekkivaid kulusid;

—

ning tagab ka hästitasustatud kaasaegse tööturu, mida iseloomustavad kõrgetasemelised töökohad ning turvalisuse, väljaõppe ja täiendkoolituse kõrge tase.

—

üha muutlikumad turud ja alanevad tootmishinnad;

—

levitamis- ja turustussektorite üha suurem turujõud võrreldes tootjatega;

—

ilmsed probleemid kvaliteetsete kohalike ja piirkondlike toodete tootmisel ja turustamisel. Selles kontekstis on seoses põllumajandusega vaja spetsiaalseid õigusnorme, mis on suunatud kohalikele ja piirkondlikele turgudele.

—

praegu veel eksisteerivad vähesed turustabiliseerimise meetmed mitte ainult säilitatakse ja et neid rakendatakse, kui turg seda nõuab, vaid et töötatakse välja ja võetakse kasutusele uued, WTO eeskirjadega vastavuses olevad ideed turgude stabiliseerimiseks;

—

rahvusvaheliste põllumajandusturgude kasvava ebakindluse kontekstis astutakse samme põllumajandustoodetega seotud kriiside strateegiliseks ennetamiseks põllumajandustoodete ladustamise kaudu;

—

lisaks sellele kaalutakse, kuidas oleks tootjaorganisatsioonide või valdkondlike kokkulepete abil võimalik turgudele stabiliseerivat mõju avaldada.

—

piimapakenditel kujutatakse karjamaal rohtu söövaid lehmi, kui piim pärineb loomadelt, kes karjamaal enam ei käi. Seevastu tuleb toetada vastavalt nüansseeritumat lähenemist turule (kuivheina või karjamaal rohtu söövate lehmade piimaga seotud programmidest kuni tootjate või väikeste ühistute piirkondlike turustusskeemideni);

—

reklaamitakse piirkondliku tähistusega tooteid, kuigi need on toodetud mujal.

—

esimese või teise samba otsemaksed suunatakse vaid tegutsevatele põllumajandustootjatele, maastikukaitse ühendustele või teistele institutsioonidele, kes tegelevad kultuurmaastike hooldamisega;

—

esimese või teise samba otsemaksete puhul võetakse arvesse igas põllumajandusettevõttes olemasolevaid ja loodud töökohti;

—

esimese või teise samba otsemaksetega hüvitatakse selliseid põllumajanduses osutatavaid ühiskondlikke teenuseid, mis on vajalikud Euroopa põllumajandusmudeli säilitamiseks. Põllumajandustootjate sissetulek peab esmajoones tulenema selliselt reguleeritud turul saavutatud hindadest, kus arvestatakse tootmiskuludega.

—

tulenevalt väga erinevatest agroklimaatilistest tingimustest ELis peaksid esimese või teise samba otsemaksed sisaldama ka komponenti, mis tasakaalustaks erinevast agrokliimast tingitud kulutuste taset põllumajandustootjatele liikmesriikide üleselt (5).

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/43

1.1

Maailmamajandus on muutunud integreeritumaks kui kunagi varem. Multipolaarne maailm, kus toimuvad suured ülemaailmsed kriisid, vajab uut juhtimisstruktuuri ja suuremat legitiimsust rahvusvahelistele organisatsioonidele. Kõnealuse legitiimsuse aluseks peavad olema ühised väärtused, standardid ja eesmärgid ühtekuuluvuse ja tõhususe ning kõigi riikide ja nende kodanike kaasatuse osas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ELi aktiivset osalemist rahvusvaheliste organisatsioonide uute juhtimisstruktuuride väljatöötamisel.

1.2

Juba enne praegust kriisi tunnistati, et rahvusvaheliste organisatsioonide, ÜRO organisatsioonide ja Bretton Woodsi institutsioonide reform on vajalik, kuid finants- ja majanduskriisi puhkemisest alates sai reformiprotsess täiendava hoo. Niipea kui sai selgeks, et finantskriisi mõju on pöördumatu, asusid G20 riigid kriisile reageerimisel juhtpositsioonile. Hoolimata G20 protsessi tulemustest, mis võeti hästi vastu, ollakse selle otsuste legitiimsuse osas kahtleval seisukohal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee palub ELil arendada tõhusaid sidemeid G20 protsessi ja ÜRO esindusinstitutsioonide vahel ning tugevdada ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC).

1.3

Tärkava turumajandusega riigid ja arenguriigid peaksid etendama rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisstruktuuris olulisemat rolli. Komitee toetab Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi täiendavat restruktureerimist, et suurendada kõnealuste riikide esindatust.

1.4

Rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisstruktuuri aluseks peaksid olema ÜRO põhikiri ja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon. EL on olnud mitmepoolse koostöö jõuline edendaja ning komitee toetab seda poliitikat täielikult. Siiski märgib komitee, et mitmepoolsuse väärtuste edendamise tingimused on muutunud ning seepärast peab komitee vajalikuks uuesti läbi vaadata Euroopa Komisjoni teatised mitmepoolsust käsitleva ELi poliitika kohta  (1).

1.5

Ehkki rahvusvahelistel organisatsioonidel võivad olla selged eesmärgid, jääb neil puudu tõhususest, kuna nende otsuste järelmeetmete järelevalve ja nende mõju hindamine on ebapiisav. EL on välja töötanud järelevalvesüsteemid, mille puhul on tegemist hea tavaga ning mida saaks võtta kasutusele rahvusvahelisel tasandil keerukate mitmetasandiliste sekkumiste järelevalve eesmärgil. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee innustab ELi tutvustama kõnealuseid järelevalvesüsteeme rahvusvahelistele organisatsioonidele.

1.6

Komitee toetab rahvusvaheliste organisatsioonide mõjuvõimu suurendamist finantsturgude reguleerimiseks rahvusvahelisel tasandil, et hoida ära uus finantskriis. Komitee toetab rangemat reguleerimist Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil järgmistes valdkondades: reservide suurendamine, riskifondid, maksuparadiiside avamine, ülemäärase või väära tasustamise ärahoidmine, finantsvõimenduse ohu vähendamine ning järelevalveasutuste riigiülene koondamine.

1.7

Komitee toetab kõiki ELi algatusi rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö ja ühtsuse edendamiseks. Komitee kutsub ELi üles algatama Angela Merkeli algatuse järelmeetmeid ning hõlbustama rahvusvaheliste organisatsioonide ametlikku dialoogi koostöö edendamiseks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) inimväärse töö tegevuskava alusel.

1.8

Komitee tervitab Euroopa Parlamendi resolutsiooni, kus kutsutakse ELi liikmesriike üles ratifitseerima ILO ajakohastatud konventsioone, ning toetab Euroopa Parlamendi üleskutset, et komisjon koostaks liikmesriikidele soovituse ratifitseerida ILO ajakohastatud konventsioonid ja aidata aktiivselt kaasa nende rakendamisele. Komitee soovib kõnealuse soovituse väljatöötamisel aktiivselt osaleda.

1.9

Komitee tunnustab nn pehmet jõudu, mida EL kasutab rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisstruktuurides, kuid on siiski seisukohal, et EL peaks iga rahvusvahelise organisatsiooni puhul töötama välja strateegia selle mõjuvõimu suurendamiseks ja positsiooni tugevdamiseks. Kõnealuste strateegiate väljatöötamisel peaks komitee hääl olema konsultatsioonidel kuulda.

1.10

Komitee väljendab lootust, et uus Lissaboni leping, uus välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning tugevam diplomaatiline koostöö annavad ELile ühtsema hääle ja parema positsiooni rahvusvahelistes organisatsioonides. Komitee julgustab ELi olema välispoliitikas järjekindel ja eesmärkidega kooskõlas.

1.11

Uue juhtimisstruktuuri kujundamise protsess ei ole kuigi läbipaistev. Sotsiaalpartnerid ja representatiivsed kodanikuühiskonna organisatsioonid tuleks kaasata sellesse protsessi ning komitee ootab, et EL muudaks selle protsessi kohta käiva teabe hõlpsalt kättesaadavaks.

1.12

Rahvusvahelised organisatsioonid on tõhusamad, kui nad on avatud konsultatsioonidele nii kodanikuühiskonna organisatsioonidega kui ka ametiühingute ja tööandjate organisatsioonidega. Need peavad moodustama osa rahvusvaheliste organisatsioonide läbipaistvatest nõuandestruktuuridest ja järelevalvesüsteemist. Komitee ootab, et Euroopa Liit (Euroopa Komisjon ja liikmesriigid) edendaks ja hõlbustaks rahvusvaheliste organisatsioonide tulevastes juhtimisstruktuurides paremat konsulteerimist kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartneritega.

2.1

Arutelu rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimissüsteemide üle ei peeta esmakordselt, kuid globaalse finantskriisi kiire levik ja tõsine mõju tõi avalikkuse ette globaliseerunud majanduse ülemaailmse juhtimise nõrkused. See näitas, et kõik riigid sõltuvad üksteisest aina rohkem. Kriis mõjutab kõikide riikide majandust, kuid on muutunud ka tõsiseks tööhõivekriisiks, mis puudutab miljoneid juba niigi haavatavaid töötajaid ja ettevõtteid. Et kriisi negatiivset mõju võimalikult palju piirata ning kriisi tulevikus vältida, on vaja paremini reguleerida finantssektorit, kust kriis alguse sai. Üksnes sellest siiski ei piisa. Jätkusuutliku ja väärtuspõhise majanduse loomiseks on vaja luua uus ja tõhusam maailmamajanduse juhtimisstruktuur, mis oleks rohkem aruandekohustuslik ja senisest läbipaistvam.

2.2

Käesolevas arvamuses keskendutakse järgmistele rahvusvahelistele organisatsioonidele, mis juhivad sotsiaal-, majandus- ja finantspoliitikat, arvestades nende organisatsioonide käimasolevat reformiprotsessi ning finantskriisi konteksti: Maailma Kaubandusorganisatsioon, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, G20 ja finantsstabiilsuse järelevalvenõukogu.

2.3

Maailm seisab tõsiste ülemaailmsete kriiside ees, mida on võimalik tõhusalt lahendada üksnes globaalsel tasandil. See ei puuduta üksnes praegust finants- ja majanduskriisi, vaid ka toidu-, vee- ja energiakriisi, suurenenud vaesust, keskkonnaprobleeme, sh kliimamuutuste mõju, julgeolekut ja suurenenud rännet.

2.4

Globaliseerumine on muutnud majandussuhteid ning see peab peegelduma ka maailmamajanduse juhtimisstruktuuris. Võimusuhted on muutumas, BRIC-riikide (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) majanduslik, poliitiline ja strateegiline tähtsus kasvab. Me liigume bipolaarsest (külma sõja aegsest) maailmast unipolaarse (USA ülemvõimu) maailma kaudu multipolaarsesse maailma. Tärkava turumajandusega riikidel ja arenguriikidel peab olema roll institutsioonides, mis loovad uue ülemaailmse juhtimismudeli.

2.5

Kõnealustele väljakutsetele saavad reageerida üksnes legitiimsed institutsioonid. Uus juhtimisstruktuur on legitiimne vaid siis, kui selle poliitika on järjekindel, kui see on oma poliitika rakendamisel tõhus ning kui sinna on kaasatud kõik riigid ja nende kodanikud.

2.6

Viimastel aastatel on tehtud mitmeid algatusi rahvusvaheliste organisatsioonide globaalse juhtimissüsteemi läbivaatamiseks ja ÜRO reformimiseks. Riiklikul tasandil on saavutatud edu strateegiaga „Ühtne tegutsemine” ÜRO kohaliku koordinaatori juhtimisel. 2009. aastal teatas ÜRO süsteemi kõrgeim koordineerimisasutus, et ÜRO organisatsioonid ja Bretton Woodsi institutsioonid tegelevad üheksa ühisalgatusega. Maailmamajanduse uue juhtimisstruktuuri väljatöötamisel soovitatakse tugevdada ECOSOCi rolli ja pädevusi. Alates finants- ja majanduskriisi puhkemisest hoogustus ka reformiprotsess G20 eestvedamisel.

2.7

24.–25. septembril 2009 võtsid G20 juhid USAs Pittsburghis vastu otsuseid, mis muudavad oluliselt rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisstruktuuri. Nad otsustasid, et G20st saab rahvusvahelise majanduskoostöö esmane foorum. Nad otsustasid jätkata jõupingutusi finantsturgude reguleerimisel ja kvaliteetsete töökohtade asetamisel majanduse elavdamise keskmesse. Samuti otsustati luua kindla, püsiva ja tasakaalustatud majanduskasvu tagamiseks raamistik, mille raames nad kohustusid sõnastama oma makromajandus-, fiskaal- ja kaubanduspoliitika ühised – keskmise perspektiivi – eesmärgid, mis oleksid kooskõlas maailmamajanduse jätkusuutliku ja tasakaalustatud kasvuga. Nad andsid Rahvusvahelisele Valuutafondile volitused aidata G20 riike oma poliitika hindamisel, et hõlbustada dialoogi. Seeläbi suurendasid nad märkimisväärselt Rahvusvahelise Valuutafondi rolli, mida juba hoogustati 500 miljardi USA dollari suuruse täiendava toetusega. Maailmapanga volitusi vähendada vaesust kinnitati täiendava laenuga (100 miljardit USA dollarit), keskendudes eelkõige vaeste toiduga kindlustamisele ja energiajulgeoleku tagamisele. G20 juhid kohtuvad taas 2010. aasta juunis Kanadas, 2010. aasta novembris Koreas ja 2011. aastal Prantsusmaal.

2.8

G20 juhid leppisid kokku majanduskoostöö struktuuri ajakohastamises. Tärkava turumajandusega riikide hääletusõigus Rahvusvahelises Valuutafondis suureneb 5 % üleesindatud väiksema majandusega riikide arvelt. Ka Maailmapangal palutakse vaadata üle tärkava turumajandusega riikide esindatus oma otsustamisstruktuuris.

2.9

Hoolimata G20 kohtumiste tulemustest, mis võeti hästi vastu, ollakse selle juhtpositsiooni legitiimsuse osas siiski kahtleval seisukohal. Maailma vaeseimad riigid on arutelust kõrvale jäetud. G20 tegevuskava aluseks ei ole kokkulepitud poliitika ning kaasatud ei ole sugugi kõik asjaomased rahvusvahelised organisatsioonid. ÜROs tuntakse suurt muret selle üle, et ÜRO roll kahaneb, eriti sotsiaal-majanduslikes küsimustes. G20, ÜRO ja selle asutuste ning Bretton Woodsi institutsioonide uute rollide vahel on vaja leida uuesti tasakaal. Oodatakse uute algatuste ja ideede esilekerkimist olukorras, kus majanduslikes ja poliitilistes suhetes toimuvad pidevad ja kiired muutused.

2.10

G20 riigid peavad töötama välja tõhusad sidemed ÜRO esindusprotsessidega, nii et kõikide maailma riikide huvidega arvestataks uues kaasavas ülemaailmses struktuuris, millega koos luuakse ÜRO majandusliku ja sotsiaalse julgeoleku nõukogu, tugevasti reformitud majandus- ja sotsiaalnõukogu, millel on suuremad pädevused otsuste langetamisel, või Ülemaailmne Majandusnõukogu (2). Kõigi nende muutuste keskel peab EL seisukoha võtma ning mõned vaatlejad kardavad, et võimutasakaalu muutus tuleb Euroopa mõju arvelt rahvusvahelisel areenil.

2.11

Piisavalt ei pöörata tähelepanu kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite rollile selles protsessis. Komitee soovitab G20-l anda kodanikuühiskonnale ja sotsiaalpartneritele ametlik roll ning innustab G20 tööhõiveministreid kaasama oma töösse institutsioonid, mis esindavad sotsiaalpartnereid rahvusvahelisel tasandil. Ehkki mõned rahvusvahelised organisatsioonid annavad sotsiaalpartneritele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele nõuandva staatuse, ei ole üldine protsess läbipaistev ning sellised esindusorganisatsioonid nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning sotsiaal- ja majandusnõukogud peaksid olema aktiivsemalt kaasatud.

3.1

Rahvusvaheliste organisatsioonide uue juhtimisstruktuuri aluseks peaksid olema ÜRO põhimõtted ja väärtused. Kõigil rahvusvahelistel organisatsioonidel võib olla oma juhtimisstruktuur, kuid nende toimimine peaks põhinema ÜRO põhikirjal, inimõigustel, inimväärikusel ning meeste ja naiste võrdõiguslikkusel. See peab põhinema õigusel ning rahvusvaheliste lepingute ja standardite järgimisel. See peab edendama sotsiaalset progressi, kõrgemat elatustaset ja suuremat vabadust. Rahvusvaheliste organisatsioonide uus juhtimisstruktuur peaks edendama säästvat arengut ja sotsiaalset kaasatust ning reageerima tõhusalt tõsistele globaalsetele probleemidele.

3.2

ÜRO põhikirja ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni väärtused on ka Euroopa Liidu väärtused. EL põhineb vabaduse ja väärikuse, dialoogi ja stabiilsuse põhimõtetel ning rahvusvaheliste kokkulepete järgimisel. EL on jõuliselt edendanud mitmepoolsust ja ÜROd ning ÜRO lepinguid. Komitee toetab seda. Komitee märgib siiski, et mitmepoolsuse väärtuste edendamise tingimused on muutunud, ja leiab seetõttu, et tuleks taas läbi vaadata Euroopa Komisjoni teatised mitmepoolsust käsitleva ELi poliitika kohta. (KOM(2001) 231: „Tõhusa partnerluse loomine ÜROga arengu- ja humanitaarküsimustes” ja KOM(2003) 526: „Euroopa Liit ja ÜRO: mitmepoolsuse valik”)

3.3

Maailmamajanduse uus juhtimisstruktuur peaks põhinema majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisel paktil ning keskenduma selliste aktuaalsete ühiskondlike probleemide lahendamisele nagu tööpuudus, vaesus, toiduga kindlustatus ja ebavõrdsuse suurenemine. See peaks aitama luua sotsiaalset õiglust ja õiglasemat maailma. See peaks etendama suuremat rolli keskkonnasäästliku majanduse edendamisel ja selliste avalike hüvede kaitsmisel nagu puhas vesi ja õhk, bioloogiline mitmekesisus ja süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine.

4.1

Komitee kutsub nii Euroopa Komisjoni kui ka teisi Euroopa institutsioone üles aktiivselt edendama rahvusvaheliste organisatsioonide uut juhtimisstruktuuri, mis on suunatud nende ühtsuse suurendamisele ja nende tõhustamisele säästva arengu valdkonnas, samuti inimväärse töö ja jätkusuutlike ettevõtete tagamisel.

4.2

Rahvusvahelistel organisatsioonidel, eriti ÜRO-l ja ÜRO asutustel on selged eesmärgid, kuid nad ei ole sageli piisavalt tõhusad. Ehkki need eesmärgid on rahvusvaheliste lepingute ja standarditega ametlikuks muudetud, esineb nende rakendamisel sageli puudujääke ning puudub tõhus süsteem mõju hindamiseks. Rahvusvaheliste organisatsioonide uues juhtimissüsteemis peaks rohkem tähelepanu pöörama otsuste jõustamisele ja järelmeetmetele.

4.3

Järelevalve on saamas oluliseks vahendiks poliitika rakendamise ühtsuse tagamisel ning suuniste andmisel juhtkonnale ja poliitikakujundajatele selle kohta, kuidas keskenduda neile kõige rohkem muret valmistavatele valdkondadele. See tagab ka varajase hoiatamise, mis võimaldab õigeaegset ja asjakohast sekkumist. Komitee teeb ettepaneku kasutada ja arendada sellist lähenemisviisi vastavalt rahvusvaheliste organisatsioonide vajadustele suuremal ja kooskõlastatumal rahvusvahelisel tasandil, kuna Euroopa edukogemused keerukate mitmetasandiliste sekkumiste järelevalve valdkonnas on soodustanud avalik-õiguslike asutuste, spetsialistide ja erasektori üldist haldussuutlikkust.

4.4

Rahvusvahelised organisatsioonid võivad olla tõhusamad, kui nad tugevdavad üksteise eesmärke. Mitmetel rahvusvahelistel organisatsioonidel on kaebuste ja siduvad vahekohtu mehhanismid (WTO), teistel on hästi välja töötatud järelevalvemehhanismid, millel siiski puudub jõustamispädevus (ILO). Rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikameetmed ei tohiks olla üksteisega vastuolus. Ainult siis, kui ÜRO asutused, rahvusvahelised finantsasutused ja EL teevad koostööd üksteise standardite, nagu sugudevahelise võrdsuse, jätkusuutlikkuse, inimväärse töö ja kaubanduse liberaliseerimise edendamiseks, on nende eesmärgid saavutatavad.

4.5

Finantsasutuste, Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailmapanga ja finantsstabiilsuse nõukogu juhtimisstruktuur on olnud maailmamajanduse rahvusvahelise juhtimise teemalise arutelu keskmes. Vajadus reguleerida finantsturge ja muuta nad läbipaistvamaks on aktuaalsem kui kunagi varem, kuna enam ei ole võimalik võtta asjakohaseid meetmeid üksnes riigi tasandil. Selleks et rahvusvahelised organisatsioonid võiksid olla tulevikus kriiside ärahoidmisel tõhusamad, toetab komitee nende pädevuse erapooletut suurendamist finantsturgude reguleerimisel rahvusvahelisel tasandil, muutmata neid liigselt piiravaks, lämmatavaks ega bürokraatlikuks. Komitee toetab rangemat reguleerimist Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil muu hulgas järgmistes valdkondades: reservide suurendamine, riskifondid, maksuparadiiside avamine, ülemäärase või väära tasustamise ärahoidmine, finantsvõimenduse ohu vähendamine ning järelevalveasutuste riigiülene koondamine.

4.6

Tegelemaks finantskriisi mõjuga reaalmajandusele on vaja teha rohkem rahvusvahelist koostööd. Turvaline maailmamajandus vajab rangemat reguleerimist, mis oleks rohkem väärtuspõhine. Saksamaa liidukantslerilt Angela Merkelilt tuli oluline algatus. Maailma Kaubandusorganisatsiooni, Maailmapanga, Rahvusvahelise Valuutafondi, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni kohtumisel 2009. aasta alguses tegi ta ettepaneku koostada majanduse jätkusuutliku juhtimise harta, (3) mis oleks alus järjekindlatele poliitikameetmetele ühiste eesmärkide saavutamiseks, kusjuures iga organisatsioon töötaks lähtuvalt enda volitustest. Selle harta alusel sõnastasid G20 liidrid Pittsburghis jätkusuutliku majandustegevuse põhiväärtused, kus nad väljendasid oma vastutust eri sidusrühmade (tarbijate, töötajate, investorite ja ettevõtjate) ees suurendada inimeste jõukust sidusate majandus-, sotsiaal- ja keskkonnastrateegiate abil. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon on töötanud välja dokumendi „Ülemaailmne standard 21. sajandiks”, mille aluseks on organisatsiooni olemasolevad hea ühingujuhtimise tava, rahvusvaheliste ettevõtete, korruptsioonivastase võitluse ja rahandusealase koostöö standardid (4). Stiglitzi komisjon soovitab võtta tugevaid meetmeid nõudluse vähenemise takistamiseks, töökohtade loomiseks ja aastatuhande eesmärkide saavutamiseks. Komitee soovitab ELil ja selle liikmesriikidel kõnealuseid algatusi toetada.

4.7

Uues juhtimisstruktuuris peab olema eriline roll Rahvusvahelisel Tööorganisatsioonil. Selle põhilised töönormid ning inimväärse töö ja säästvate ettevõtete põhimõte annavad suuniseid tööhõivekriisi lahendamisel. Juunis 2009 toimunud 98. konverentsil leppisid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kolm osapoolt kokku ülemaailmses tööhõivepaktis, mis on meetmepakett tööhõive ja majanduskasvu langustrendi ümberpööramiseks. Komitee kutsub Euroopa Liitu üles taotlema rahvusvaheliste organisatsioonide ametlikku dialoogi, mille aluseks on ILO inimväärse töö tegevuskava, mis käsitleb tööhõivet, ettevõtete arengut, sotsiaalkaitset, inimlikke töötingimusi, mõistlikke töösuhteid ja õigusi töökohal.

4.8

Suurema järjepidevuse saavutamiseks soovitab komitee Euroopa Liidul nii ELi sees kui ka väljaspool propageerida ajakohastatud ILO konventsioonide ratifitseerimist ja inimväärse töö tegevuskava rakendamist. Komitee kutsub üles ratifitseerima ja rakendama eelkõige neid konventsioone, mis on inimväärse töö tegevuskava jaoks kõige asjakohasemad, sealhulgas tööohutust ja sotsiaalkaitset käsitlevad konventsioonid ning konventsioon nr 94 töönormide kohta riigihankelepingute puhul. ELi eeskirjad ei vabasta liikmesriike ratifitseeritud ILO konventsioonidega neile pandud kohustustest. Komitee toetab Euroopa Parlamendi 26. novembri 2009. aasta resolutsioonis komisjonile esitatud üleskutset koostada liikmesriikidele soovitus ratifitseerida ajakohastatud ILO konventsioonid ja neid aktiivselt rakendada. Vastavalt komitee arvamustele globaliseerumise sotsiaalse mõõtme kohta (5) ja inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks (6) soovib komitee osaleda aktiivselt kõnealuse soovituse väljatöötamisel.

4.9

Lisaks toetab komitee kõiki ELi algatusi rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö edendamiseks konkreetsetes küsimustes. Head näited on siinkohal Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni koostöö tööhõive valdkonnas, Maailmapanga ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni koostöö sotsiaalkindlustuse küsimustes ning Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi koostöö põhiliste töönormide rakendamisel. Kõige olulisemad küsimused on noorte tööhõive, mikrorahastamine ja sotsiaalkindlustus.

5.1

Rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vastu võetavates uutes globaalsetes juhtimisstruktuurides peab olema tugevam roll arenguriikidel ja tärkava majandusega riikidel. Nende kaasamine peab siiski põhinema ÜRO eeskirjadel ja inimõiguste austamisel. Rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikat peaks juhtima eesmärk tagada tärkava majandusega riikides ja arenguriikides inimväärne töö ja ILO põhiliste töönormide rakendamine. Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond peavad tegema edasisi ümberkorraldusi, et suurendada vaesemate riikide esindatust ja tugevust nende institutsioonides ja protsessides.

5.2

Arenguriike on vaja aidata, et lihtsustada nende tulemuslikku osalemist WTO otsustusprotsessides. Nad peavad olema valmis osalema kaubandusläbirääkimistes ning neid tuleb innustada parandama oma süvateadmisi kaubandusküsimustes ning samuti oma tehnilist võimsust ja pädevust turuintegratsiooni valdkonnas. Arenguriikidele tuleb kaubandussuhetes anda teatavat õiguspärast poliitikaruumi.

5.3

2009. aasta märtsis analüüsis Rahvusvaheline Valuutafond madala sissetulekuga riikide haavatavust ülemaailmse finantskriisi ja sellest tulenenud majanduslanguse negatiivsete mõjude ees (7). ILO hinnangul võib finantskriis ja majanduslangus lükata suurde vaesusesse üle 200 miljoni inimese, kellest enamik elab arenguriikides või tärkava majandusega riikides. Töötavate vaeste (kes teenivad alla 2 USA dollari päevas) arv võib tõusta 1,4 miljardini, nullides ülemaailmse vaesuse vähendamise osas viimase kümne aasta jooksul tehtud edusammud. Üha suurenev vaesus puudutab kõige rohkem naisi, arvestades, et 60 % maailma vaestest on naised. Sellises olukorras tuleb teha täiendavaid jõupingutusi aastatuhande eesmärkide täitmiseks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub ELi üles jõuliselt täitma võetud kohustust saavutada aastatuhande eesmärgid.

6.1

ELil on sellel rahvusvahelisel areenil eriline roll. Euroopa Liit on kõige suurem eksportija maailmas, peamine abiandja arenguriikidele ning ülemaailmne võrdlusturg. Sellest hoolimata näitab osa uuringuid, et EL on kaotamas oma positsiooni ÜROs (8). EL saab peaassambleelt oma inimõiguste resolutsioonidele praegu vähem toetust kui kümme aastat tagasi selliste riikide nagu Hiina ja Venemaa mõju suurenemise tõttu, kes on vastu sekkumisele nn siseasjadesse (9).

6.2

ELil on ülemaailmse juhtimise süsteemis palju kaalul. ELi sotsiaalne turumudel on ainulaadne ning on tõestanud oma erilist vilumust praeguse majanduskriisi keerukate probleemide lahendamisel. EL ja selle institutsioonid peavad astuma aktiivseid samme oma huvide kaitsmiseks ja väärtuste edendamiseks.

6.3

EL on esindatud kõigis maailmamajanduse juhtimisega tegelevates rahvusvahelistes organisatsioonides: mõni ELi liikmesriik kuulub nende organisatsioonide nõukokku või koordineerib EL liikmete poliitikat kõnealustes organisatsioonides või esindab Euroopa Liitu organisatsiooni eesistujariik või on Euroopa Komisjon organisatsioonis otseselt esindatud. Enamikus rahvusvahelistes organisatsioonides on ELil üksnes vaatleja staatus (erandid on WTO ja FAO) ning ta kasutab mõjutamiseks tavaliselt nn pehmet jõudu. Kuigi selline pehme jõud ja ELi hea tahte võrgustik võivad olla tulemuslikud, peaks EL astuma võimalusel aktiivseid samme ametliku positsiooni saavutamise nimel. EL peaks kõigi rahvusvaheliste organisatsioonide jaoks välja töötama strateegia, millega suurendada oma mõjuvõimu ja tugevdada oma positsiooni tulemuslikuma ja õiglasema juhtimisstruktuuri edendamiseks kõnealustes organisatsioonides.

6.4

Euroopa Liidul on Rahvusvahelises Valuutafondis eri esindajad (EURIMFi president, Euroopa Keskpank, Eurogrupi president, ELi eesistujariigi rahandusminister) ning liikmesriikide seisukohtade lahknemine rahandus- ja arenguküsimustes takistab Euroopat kõnelemast ühel häälel. Kuigi kaubandusküsimustes on Euroopa Komisjonil õigus rääkida ELi nimel, ei pruugi teistes rahandus- ja majandusküsimustes olla ühel seisukohal isegi need 16 liikmesriiki, kellel on ühine raha ning kes on osa oma pädevusest delegeerinud Euroopa Keskpangale. Arvestades Bretton Woodsi institutsioonide, eelkõige Rahvusvahelise Valuutafondi üha suuremat tähtsust, kutsub komitee Euroopa Liitu ja selle institutsioone üles parandama kooskõlastamist nimetatud institutsioonide juhtimisel. ELi riikidele kuulub Rahvusvahelises Valuutafondis kokku 32 % häältest võrreldes USA-le kuuluva 17 %-ga. Väiksemate ELi liikmesriikide mõju vähenemist, et teha ruumi tärkava majandusega riikidele, saab hüvitada paremini kooskõlastatud ELi poliitikaga.

6.5

Komitee soovib, et Euroopa Liit innustaks Rahvusvahelist Valuutafondi edendama poliitikameetmeid, mis teevad võimalikuks rahastamise ja laenude saamise – eriti VKEde ja põllumajandustootjatega seoses –, sest kõikide riikide majanduses on just need tegevusvaldkonnad kesksel kohal ja suurimateks tööandjateks. Samuti palub komitee Euroopa Liidul kutsuda rahvusvahelisi rahastamisasutusi üles leidma arenguriikide jaoks raha, et nad saaksid rakendada antitsüklilisi meetmeid ja seeläbi hoiduda tsüklilisust soodustavatest tingimustest.

6.6

Alates 2000. aastast on Euroopa Liit märkimisväärselt suurendanud oma osalust Maailmapangas (241 miljonit eurot aastal 2008). Komitee tunnistab Maailmapanga tähtsust vaesuse kaotamisel ning soovitab Euroopa Liidul innustada Maailmapanka, et see võtaks selliseid majandusarengu poliitikameetmeid, mis hõlmavad inimväärset tööd ning juurdepääsu tervishoiuteenustele, haridusele ja teistele avalikele hüvedele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub Euroopa Liitu üles toetama Maailmapanka, et rahastada praegusest finants- ja majanduskriisist mõjutatud riikide majanduse elavdamise kavasid, milles keskendutaks säästva ettevõtluse arendamisele, töökohtade loomisele, avaliku sektori investeeringutele, aktiivsetele tööturupoliitika meetmetele, kõikide inimeste esmase sotsiaalse turvalisuse tagamisele, kõige haavatavamate isikute täiendavatele abimeetmetele ja nn rohelisse majandusse investeerimisele.

6.7

Uue Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa Parlamendil kaasotsustamispädevus kaubanduspoliitika valdkonnas. Komiteele avab see uued võimalused tihendada kaubandusküsimustes koostööd Euroopa Parlamendi ja komisjoniga. Komitee on koostanud mitu igati teemakohast arvamust, milles käsitletakse kaubandusküsimusi ning vajadust viia kaubanduspoliitika vastavusse Euroopa Liidu sotsiaal- ja keskkonnapoliitikaga (10) .

6.8

Euroopa Liit kulutab liiga palju aega oma arvamuste ja seisukohtade kooskõlastamisele rahvusvaheliste organisatsioonide juures ning seega jääb vähem aega neile seisukohtadele toetuse leidmiseks rahvusvaheliste organisatsioonide teiste liikmete seas. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon on üks viimase aja positiivseid erandeid. Kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad ühist seisukohta toetada. Komitee märgib, et Euroopa Liidu liikmesriikide hääletamises on näha suundumist üksmeelsuse poole, ja soovib, et Euroopa Liit oleks valmis rääkima ühel häälel, vältimaks oma mõju vähenemist liikmete eriarvamuste tõttu. Lissaboni leping aitab loodetavasti sellele kaasa. Uue lepingu vastuvõtmine, vastloodud kõrgetasemelise esindaja ametikoht ja tugevam diplomaatiline koostöö annavad võimaluse suurendada Euroopa Liidu rahvusvahelist positsiooni.

6.9

Rahvusvahelise organisatsiooni parem juhtimine, mis toimub ühtsemalt ja seega ka tõhusamalt, algab kodust. Euroopa Liidu poliitika ÜRO ja selle agentuuride, G20 ning Bretton Woodsi institutsioonide juures peaks olema allutatud samadele põhimõtetele ja edendama samu eesmärke, arvestades seejuures eri organisatsioonide volitusi ja struktuuri. Ühtse poliitika kujundamiseks rahvusvahelistes organisatsioonides on vaja palju suuremaid jõupingutusi. Euroopa Liidu algatus saavutada poliitikavaldkondade sidusus arenguga on selle heaks näiteks. Komitee toob esile ka sise- ja välispoliitika ühtsuse Lissaboni strateegias (11).

7.1

Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemine on rahvusvaheliste organisatsioonide alusväärtuste kaitsmise ja edendamise eeltingimus. Kodanikuühiskonnal on rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisega seoses palju kaalul. Hiljutine kriis näitas, et kodanikuühiskond ehk maksumaksjad, töötajad, tarbijad, hoiustajad, majaomanikud ja ettevõtjad maksavad puuduliku ja ebatõhusa üleilmse juhtimise korral kõrget hinda.

7.2

Uut juhtimisstruktuuri kujundatakse kõrgetasemelistel diplomaatilistel tippkohtumistel. See protsess ei ole eriti läbipaistev. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel ja sotsiaalpartneritel on väga piiratud juurdepääs sellekohasele teabele, rääkimata võimalusest osaleda otsustamises. Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja ametiühingud püüavad avalikku arvamust koondada ja teevad valitsuse juures lobitööd, et tutvustada oma ideid maailmamajanduse tulevase juhtimisstruktuuri kohta. Mõne äriringkonna osaga küll konsulteeritakse, teised jäetakse aga kõrvale. Kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite hääl peaks olema rahvusvahelistele organisatsioonidele suunatud Euroopa Liidu poliitika kujundamisel kuuldavam.

7.3

Võib tuua mitmeid näiteid riikliku, piirkondliku ja rahvusvahelise tasandi headest tavadest kodanikuühiskonna kaasamisel rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisse. Rahvusvahelisel tasandil on silmapaistvaks näiteks Rahvusvaheline Tööorganisatsioon. Tööandjate ja töötajate esindajad osalevad valitsustega võrdsetel alustel kõigi Rahvusvahelise Tööorganisatsiooniinstitutsioonide töös, olgu siis tegemist juhtimisküsimuste, otsustamise, standardite kehtestamise või jälgimisega. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni nõuandekomisjonid äritegevuse alal (BIAC) ja ametiühingute alal (TUAC) on samuti heaks näiteks institutsioonilisest sotsiaalpartneritega konsulteerimisest. Kõigil ülejäänud rahvusvahelistel organisatsioonidel ei ole sotsiaalpartnerite ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonidega nii otseseid konsulteerimissidemeid: ÜROs on valitsusvälistel organisatsioonidel nõuandev staatus, kuid G20s ei ole sedagi. Rahvusvaheliste organisatsioonide tõhusat juhtimist soodustaks see, kui asjaomaste kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite esindusorganisatsioonide kaasamine oleks läbipaistvalt ette nähtud institutsioonide töökorralduses. Samuti aitab rahvusvaheliste organisatsioonide tõhusust suurendada kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite kaasamine järelmeetmetesse, järelevalvesse ning varajase hoiatamise süsteemidesse.

7.4

Komitee loodab, et Euroopa Liit kaasab kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sotsiaalpartnerid oma poliitika ja seisukohtade arendamisse rahvusvaheliste organisatsioonide uue juhtimisstruktuuri kujundamisel. Samuti loodab komitee, et Euroopa Liit edendab rahvusvahelistes organisatsioonides avatust, et juhtimisstruktuuride üle aru pidades konsulteeritaks kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartneritega. Sisuka konsulteerimise jaoks on vaja läbipaistvust ja dokumentide kerget kättesaadavust sellise aja jooksul, mis võimaldab sidusrühmade vaateid kaaluda ja arvesse võtta.

7.5

Komitee ootab, et Euroopa Liit (Euroopa Komisjon ja liikmesriigid) edendaks ja hõlbustaks rahvusvaheliste organisatsioonide tulevastes juhtimisstruktuurides paremat konsulteerimist kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartneritega.

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/50

—

jätkata laienemisprotsessi;

—

kiirendada Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina suhtes viisanõude kaotamise protsessi, et võimaldada nende riikide kodanikele viisavaba reisimine Schengeni riikidesse, samuti alustada samal teemal läbirääkimisi Kosovoga (1);

—

koondada kõik olemasolevad rahastamisallikad, et investeerida võimalikult suuri summasid infrastruktuuriprojektidesse ning kasutada selle tarbeks äsja loodud Lääne-Balkani investeerimiskeskkonda;

—

säilitada transpordiühenduse asutamislepingu rakendamisel prioriteedina sotsiaalne mõõde. Tuleb toetada sotsiaalfoorumit, et see muutuks tõhusaks valdkondlikku sotsiaaldialoogi edendavaks vahendiks piirkondlikul tasandil;

—

toetada Lääne-Balkani riikides liikumist keskkonnasäästlikumate transpordiliikide suunas, näiteks siseveeteed ja raudteed;

—

arvestada ühise transpordipoliitika kujundamisel transpordivõrkude sotsiaal-majandusliku mõju hinnangutega;

—

toetada piirkondliku transpordi põhivõrgustiku ajakohastamist vastavalt vajadustele;

—

arvestada üleeuroopalise transpordivõrgu poliitika läbivaatamise käigus Kagu-Euroopa piirkondliku transpordi põhivõrgustikuga kui üleeuroopalise transpordivõrgu tulevase osaga, et toetada Lääne-Balkani riikide edasist integratsiooni Euroopa Liitu;

—

käivitada transpordiühenduse lepinguosalistes Lääne-Balkani riikides tööhõivealane uuring. Samuti tuleb pöörata piisavalt tähelepanu koolitusprogrammide väljatöötamisele nii tööandjate kui ka töötajate jaoks, et nad suudaksid paremini kohaneda tööturu muutustega;

—

eraldada transpordiühenduse sekretariaadis piisavalt inimressurssi sotsiaalküsimustele ja sotsiaaldialoogile.

—

julgustada ühiste nõuandekomiteede töö kaudu Lääne-Balkani riikide sotsiaalpartnereid osalema aktiivselt sotsiaaldialoogis nii riigi kui ka piirkonna tasandil;

—

korraldada Lääne-Balkani transpordipoliitika konverents, kus osalevad Lääne-Balkani riikide kodanikuühiskonna organisatsioonide, Euroopa Komisjoni ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esindajad;

—

leida mehhanisme tulevase koostöö loomiseks ja struktureerimiseks piirkondliku sotsiaalfoorumiga, mis luuakse transpordiühenduse asutamislepingu alusel.

—

tugevdada piirkondlikku koostööd transpordipoliitika ja transpordi infrastruktuuri valdkonnas;

—

tagada transpordisektoris piirkondlikku huvi pakkuvate avaliku sektori investeeringute tõhus kavandamine ja suurendada suutlikkust transpordisektoris;

—

viia ellu vajalikud reformid ja kiirendada ühenduse õigustiku vastuvõtmise protsessi.

—

kasutada ära võimalusi prioriteetsete ja täiendavate projektide rahastamiseks/kaasrahastamiseks erasektori vahenditest (avaliku ja erasektori partnerlus) ning luua selliste projektide jaoks sobiv keskkond;

—

suurendada riigihangete läbipaistvust;

—

parandada piirihaldust ja suurendada piiripunktide läbilaskevõimet, et kiirendada transporti piirkonna tasandil ja tõsta selle kvaliteeti;

—

töötada piirkondlikul tasandil välja sidusad poliitikameetmed, mis edendaksid ühendvedu ja arukate transpordisüsteemide kasutust;

—

jätkata suhete parandamist naaberriikidega ja lahendada kahepoolsetes suhetes esinevad lahtised küsimused;

—

osaleda aktiivselt praegu välja töötatava Doonau piirkonna strateegia arendamisel, et saada kasu ELi liikmesriikide ja naaberriikidega ühiselt arendatavatest infrastruktuuriprojektidest;

—

kaasata sotsiaalpartnerid ja teiste asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajad piirkondliku transpordipoliitika väljatöötamisse ning saavutada tööhõivepoliitika ja reformide kooskõla.

2.2.1

Euroopa Liidul on otsene huvi Lääne-Balkani vastu, sest kõnealune piirkond asub Euroopa südames. Kõik Lääne-Balkani riigid on Euroopa Liiduga ühinemise kandidaatriigid või võimalikud kandidaatriigid. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad nad täitma kõik ELiga ühinemise kriteeriumid ja tingimused. Piirkondlik koostöö on üks eeltingimusi edukaks integreerumiseks Euroopa Liiduga ning seepärast on see ka stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi oluline element. Seepärast soovib EL toetada piirkondlike projektide väljatöötamist, sealhulgas etendab olulist rolli piirkondliku transpordi põhivõrgustik.

2.2.2

EL peab transporti endastmõistetavaks ja sobivaks poliitikavaldkonnaks, kus teha tõhusat piirkondlikku koostööd, ning leiab seega, et Lääne-Balkani transpordipoliitika võib olla kaugeleulatuvate mõjudega ja juhtida kõnealust piirkonda edasi kooskõla poole ühenduse õigustikuga. Transpordipoliitika olulisust suurendab veelgi enam asjaolu, et kümnest üleeuroopalisest transpordikoridorist läbib Lääne-Balkanit neli. ELi transpordipoliitikal on kõnealuses piirkonnas kolm põhieesmärki. Esimene eesmärk on täiustada ja ajakohastada Kagu-Euroopa piirkondlikku transpordi põhivõrgustikku sotsiaal- ja majandusarengut silmas pidades. Teine eesmärk on liikluse optimeerimine kõnealuses võrgustikus, rakendades nn leebeid/horisontaalseid meetmeid. Kolmas eesmärk on aidata piirkonnal saavutada kooskõla ühenduse transpordialase õigustikuga. Nende prioriteetide edendamiseks peab EL praegu läbirääkimisi Lääne-Balkani riikidega lepingu üle, millega asutatakse transpordiühendus (vt allpool punkt 4.3).

3.2.1

Raudteede põhivõrgustiku kogupikkus on 4 615 km, mis koosneb 3 083 km ulatuses koridoridest ja 1 532 km ulatuses marsruutidest. Vaid 15 % raudteede põhivõrgustikust on liigitatud heas seisukorras olevaks, samal ajal kui 19 % on liigitatud halvaks või väga halvaks (5).

3.2.2

Raudtee on nõrgim lüli kõigi transpordiliikide seas. Kasutusvõimaluste analüüs näitab, et raudteed pidi pikeneb reisiaeg kuni 200 % võrreldes sama lähte- ja sihtkoha vahelise teekonnaga maanteed pidi. Raudtee infrastruktuur on kõigis Lääne-Balkani riikides vähe arenenud. Seepärast on kõigis kõnealuse piirkonna riikides vaja teha mahukaid investeeringuid raudtee arendamisse. Veel üks eesseisvatest ülesannetest on raudtee-ettevõtete ümberkorraldamine, sest sageli peetakse nende töötajaskonda liiga suureks.

3.3.1

Doonau jõe (VII koridor) (6) kogupikkus Horvaatias ja Serbias on 588 km ning Sava jõe laevatatav pikkus on 593 km. Põhivõrgustik hõlmab ka seitse meresadamat ja kaks jõesadamat (7). Kui välja arvata umbes 30 km pikkune lõik, on Doonau suuremalt jaolt heas seisukorras, kuid Sava jõe seisukord on palju halvem (8).

3.3.2

Liiklus siseveeteedel on kõige keskkonnasäästlikum ja odavam transpordiliik. Selle puudus on aga transpordi aeglus.

3.3.3

Ühendveo maht on piiratud ja praegu hõlmab see peamiselt mereveoks kasutatavate konteinerite maismaavedu sadamasse ja sealt ära. Lisaks kasutatakse olemasolevaid ühendveoterminale veel liiga vähe. Kuid ühendveo potentsiaal on umbes 10 % ning põhivõrgustiku raames kavandatakse selle suurenemist 2015. aastaks 15 %.

3.3.4

Võib öelda, et piirkonna riigid teevad pidevalt edusamme transpordisektori reformimisel, järgides oma riiklikke transpordistrateegiaid ning võttes vastu uusi õigusakte ja eeskirju kooskõlas ELi transpordiseadustiku ja -poliitikaga. Üldiselt nad tunnistavad, et reformid peavad olema kooskõlas piirkonna huvidega, mis tähendab seda, et nad ei tohi tekitada erinevusi, mis võivad olla vastuolus põhivõrgustiku arengu ja tõhusa haldamisega. Nagu ka ELiga ühinemise protsessis, on osa riike rohkem ja osa vähem arenenud.

4.1

Lääne-Balkani ühine transpordipoliitika sai alguse 1999. aastal kehtestatud Kagu-Euroopa stabiilsuspaktist. Nagu eespool öeldud, peab Euroopa Liit Lääne-Balkani riikide tulevase ELi liikmelisuse ning piirkondliku transpordipoliitika arendamise eeltingimuseks piirkondlikku koostööd. Seepärast on EL innustanud Lääne-Balkani riike töötama välja piirkondadevahelist koostööd ja edendama kooskõlastamist ühise transpordipoliitika valdkonnas. Transpordi infrastruktuuri arengu edendamiseks Kagu-Euroopas sõlmiti 2004. aastal Euroopa Komisjoni ja kõnealuse piirkonna osalejate vahel vastastikuse mõistmise memorandum Kagu-Euroopa piirkondliku transpordi põhivõrgustiku väljaarendamiseks. Selle tulemusena asendati piirkondliku transpordi infrastruktuuridega tegelevad, stabiilsuspaktist päritud eri foorumid kolme järgmise põhilise koordineerimisasutusega: strateegilisi otsuseid võetakse vastu ministrite iga-aastasel koosolekul, vastastikuse mõistmise memorandumi elluviimist koordineerib juhtkomitee ning alalise sekretariaadina toimib Kagu-Euroopa transpordi vaatluskeskus (SEETO) (9). Vastastikuse mõistmise memorandumiga kohustuvad lepinguosalised ühiselt välja töötama ja ellu viima mitmeaastase tegevuskava, mille kestus on viis aastat. Veel üks oluline vastastikuse mõistmise memorandumi ülesanne on see, et ta annab raamistiku kooskõlastatud protsessile, mille raames koostatakse Lääne-Balkani riikidega transpordiühenduse asutamise lepingut.

4.2

Lääne-Balkani riikidega transpordiühenduse asutamise leping, mille üle läbirääkimised alles käivad, asendab vastastikuse mõistmise memorandumi. Lepingu eesmärk on luua infrastruktuuri ja maa integreeritud turg, siseveeteed ning meretranspordi süsteemid ja teenused, mis on tihedalt seotud ELi vastava transpordi siseturuga. Transpordiühenduse loomine kiirendaks transpordisüsteemide integreerimist nii kõnealuse piirkonna sees kui ka ELi vastavate süsteemidega. Lisaks asjakohaste õigusaktide, sh asjakohase sotsiaalõigustiku kooskõlastamise kiirendamisele võimaldaks transpordiühendus transpordi kasutajatel ja kodanikel saada kiiremat kasu ühinemisprotsessist. Transpordiühendus annaks samuti ettevõtjatele ja transpordisektorisse investeerijatele õiguskindluse, ergutades ja kiirendades seeläbi vajalikke investeeringuid ja majandusarengut (10).

4.3

Teised eesmärgid on luua stabiilne õiguslik ja tururaamistik, mis aitaks äratada investorite huvi kõigi transpordiliikide ja liikluse juhtimise süsteemide vastu, suurendada transpordiliikide tõhusust ja aidata kaasa transpordiliikide säästvamale jaotusele ning tagada see, et transpordi arenguga käivad kaasas sotsiaalsed edusammud ja keskkonnahoidlikkus. Tuleb rõhutada asjaolu, et kõnealune leping ei jõustu teatud Lääne-Balkani riikides enne, kui nad on rakendanud kõik vajalikud õigusaktid.

5.1.1

Peamine integratsiooni edasiviiv jõud transpordisektoris on õigusnormide ühtlustamine ja asutustevaheline kooskõlastamine. Piirkondliku transpordipoliitika edendamise protsessis osalejate suur hulk nõuab hoolikat kavandamist ja tegevuse kooskõlastamist.

5.1.2

Riiklikul tasandil tähendab ELi õigustiku rakendamine seda, et Lääne-Balkani riikide valitsused kohustuvad kavandama ja ellu viima suuri reforme transpordisektoris ja teistes transpordiga seotud sektorites. Kõnealuse protsessi üks täiendav osa peab olema täpne mõjuhinnang.

5.1.3

Avaliku sektori vahendite tõhus planeerimine ja koostöö teiste sidusrühmadega, sealhulgas sotsiaalpartnerite ja rahvusvaheliste finantsasutustega, on transpordipoliitika tõhusa kujundamise üks oluline aspekt.

5.1.4

Veel üks sellega seotud ülesanne on vajadus viia riiklikud transpordistrateegiad kooskõlla piirkondade huvidega ning kooskõlastada põhivõrgustiku projekti elluviimist, et toetada põhivõrgustiku tõhusat juhtimist ja arendamist.

5.1.5

Sama oluline on see, et SEETO mitmeaastaste tegevuskavade väljatöötamine piirkondliku transpordi põhivõrgustiku arendamiseks nõuab tõhusat planeerimist ja meetmete kooskõlastamist piirkondlikul tasandil. Sellist kooskõlastamist on vaja ka piirkondlikul sotsiaalfoorumil, kus osalevad Lääne-Balkani riikide sotsiaalpartnerite ja teiste asjaomaste sidusrühmade, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide esindajad.

5.2.1

Esmatähtis on kohandada riiklikud õigusnormid ühenduse õigustikuga ja ELi standarditega transpordivaldkonnas. Transpordialane ühenduse õigustik on eriti ulatuslik, hõlmates turulepääsu ning sotsiaalseid, tehnilisi, maksualaseid, ohutus- ja keskkonnanõudeid. Lääne-Balkani riigid peavad seega rakendama ja jõustama ulatuslikku transpordiõigustikku, mis koosneb paljudest määrustest, direktiividest ja otsustest. Veel üks ülesanne seisneb ühenduse õigustiku valikulises ülevõtmises ja rakendamises.

5.2.2

Suure killustatuse tõttu on Kagu-Euroopas väga olulised piiriületuse küsimused. Praegu mõjutavad ooteajad piiripunktides märkimisväärselt põhivõrgustiku tõhusust ja konkurentsivõimet. Lääne-Balkani riigid peavad tegema täiendavaid jõupingutusi, et parandada piirihaldust ja piiriületuskorda ning lühendada ooteaegu.

5.2.3

Rõhutada tuleb ka keskkonnaaspekte. Keskkonnanormide kohaldamine muutub infrastruktuuriprojektide arendamisel üha olulisemaks. Kuna keskkonnaalased õigusaktid on ühenduse õigustiku oluline osa, ei ole asjakohane küsimus, kas neid kohaldada või mitte. Võib aga väita, et Lääne-Balkani riikidel on olnud suuri probleeme keskkonnaalaste õigusaktide jõustamisel.

5.3.1

Transpordivõrkude ehitamine ja hooldus nõuab rahastamist ulatuses, milleks avalik sektor ei ole võimeline. Seepärast on siinkohal oluline rahastajate kooskõlastamine. Lisaks Euroopa Liidule peaksid ka rahvusvahelised finantsasutused (nagu Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Maailmapank, Euroopa Investeerimispank, Euroopa Nõukogu Arengupank) ja kahepoolsed rahastajad kooskõlastama oma tegevust ja eraldama vajalikke vahendeid. Lääne-Balkani riikide valitsuste jaoks on veel üks võimalus transpordivõrkude rahastamiseks, nimelt teha seda avaliku ja erasektori partnerluse kaudu.

5.3.2

Avaliku ja erasektori partnerluse olulisust rõhutati 2009. aasta septembris Sarajevos toimunud ministrite konverentsil. Ministrite konverentsi avalduses tunnistasid ja tervitasid osalejad erasektori olulist rolli infrastruktuuri arendamises ning nõustusid, et on vaja välja kujundada selline institutsiooniline ja õiguslik keskkond, mis võimaldab erasektoril osaleda infrastruktuuriprojektides avaliku ja erasektori partnerluse kaudu. Lisaks võtsid nad endale kohustuseks töötada välja infrastruktuuriprojekte piirkondlikul tasandil ning avaldasid toetust Kagu-Euroopa avaliku ja erasektori partnerluste võrgustiku loomisele (11). Kõnealune avaldus kujutab endast head raamistikku avaliku ja erasektori partnerluse kaudu arendatavate infrastruktuuriprojektide edendamiseks piirkonnas. Selle elluviimine nõuab aga reforme, sealhulgas õigusloome ja reguleeriva korra reformimist, ning rahvusvaheliste partnerite (Euroopa Komisjon, rahvusvahelised finantsasutused, kahepoolsed rahastajad) aktiivset toetust tehnilise ja rahalise abi näol.

5.3.3

Veel üks oluline meede, mis peaks tagama rahvusvaheliste finantsasutuste, kahepoolsete rahastajate ja Euroopa Liidu tihedama koostöö, on Lääne-Balkani investeerimiskeskkond. See käivitati 2009. aasta detsembris ning koosneb ühisest toetuste mehhanismist ja ühisest laenumehhanismist, mis aitavad rahastada Lääne-Balkani riikides esmatähtsaid projekte, mille seas on otsustav roll infrastruktuuriprojektidel (12).

6.1.1

Transport on olnud piirkonna üks kõige suurema tööhõivega sektoreid. Seega peaks tööandjatel olema võimalus mõjutada selliste poliitikameetmete kujundamist ja reformide edendamist, mis toovad kasu nii nende ettevõttele kui ka töötajatele ja nende riigi kodanikele. Valdkondlikud transpordiorganisatsioonid ja üksikud tööandjad etendavad samuti rolli läbirääkimistes riiklike ja piirkondlike transpordivõrkude prioriteetide üle ning nende mõju analüüsimisel seoses liikuvuse edendamise, töökohtade loomise ja säilitamise ning üldise kasu toomisega riigi majandusele.

6.1.2

Tööandjate organisatsioonide tuntus ja mõju on kõnealuses piirkonnas riigiti erinev. Üldiselt on nende positsioon suhteliselt nõrk peamiselt seetõttu, et nende sisemine mobiliseerimissuutlikkus on puudulik ning neil esineb raskusi tõhusa esindusvõime tagamisel ja oma huvide poole püüdlemisel suhetes valitsuse ja teiste sidusrühmadega.

6.1.3

Tööandjate organisatsioonide liikmete seas on vaja arendada esindus- ja analüüsivõimet, mis tooks kasu nii asjaomastele riikidele kui ka ELile.

6.2.1

Transport on olnud piirkonna üks kõige enam töökohti pakkuvaid sektoreid. Sotsiaalsed ja tööturu tingimused on paljudes riikides ebakindlad: endiselt valitseb kõrge töötuse määr, kõrge vaesuse ja rände määr töötavas elanikkonnas ning ülekoormatud sotsiaalkindlustussüsteem. Raudteesektoris on viimase kümnendi jooksul oma töökohalt lahkunud keskmiselt 50 % tööjõust (13). Kõigi riikide raudteereformid toovad kaasa töötajaskonna vähendamise, kaubaveoettevõtjate erastamise ja mittetasuvate kohalike liinide sulgemise (14). Raudteetranspordi liberaliseerimise kava avaldab seega mõju tööhõivele ja töötingimustele.

6.2.2

Töökohtade kadumine puudutab ka sadamatööstust ning sadamatest sõltuvaid kogukondi ja sisemajandust. Sarnane töökohtade kadu on toimunud ka siseveeteede sektoris.

6.2.3

Ametiühingutel koos teiste sotsiaalpartneritega on oluline roll selle mõju hindamisel, mida piirkondliku transpordi põhivõrgustiku väljatöötamine avaldab tööhõivele. Kõnealuse piirkonna transpordivaldkonna ametiühingud Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni koordineerimisel on nii ELi kui ka riigi tasandil töötanud selle nimel, et sotsiaalmõju hinnangud lisataks transpordiühenduse asutamislepingu strateegilise planeerimise ja rakendamise kõigisse etappidesse (15). Veel üks ametiühingute eesmärk on saavutada tööhõivepoliitika ja reformide kooskõla.

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/56

1.1

1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni leping tõi kaasa märkimisväärsed muudatused Euroopa Liidu institutsioonilises süsteemis, muu hulgas loodi Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja uus ametikoht. Samal ajal loodi Lissaboni lepinguga õiguslik alus nn eesistujariikide kolmikule (1), mille puhul täidavad kolm liikmesriiki eelnevalt kokkulepitud programmi alusel 18 kuu jooksul Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ülesandeid.

1.2

Kodanikuühiskonna seisukohast on erilise tähtsusega Lissaboni lepingu artikkel 11. Selles sätestatakse osalusdemokraatia tugevdamine, kodanikega dialoogi hoogustamine ja struktureerimine, põhjalike konsultatsioonide läbiviimine ühenduse poliitikate väljatöötamise raames ning kodanikualgatuse loomine. Kõik need meetmed peaksid aitama tugevdada dialoogi kodanikuühiskonnaga.

1.3

Käesoleva dokumendi eesmärk on uurida eelnevates punktides kirjeldatud teemasid. Seepärast tõstetakse selles esile komitee eriline roll organiseeritud kodanikuühiskonna institutsioonilise esindajana Euroopa tasandil, sõnastatakse ettepanekud selle rolli tugevdamiseks ning toetatakse samal ajal täielikult neid Lissaboni lepingud sätteid, mille eesmärk on muuta Euroopa Liidu toimimine tõhusamaks ja läbipaistvamaks ning suurendada ELi õiguspärasust.

2.1

Eesistumine ehk täpsemalt Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine ei ole midagi uut: tegemist on ülesandega, mida iseloomustab peamiselt asjaolu, et kõik liikmesriigid täidavad seda kordamööda kuuekuuliste perioodide kaupa. Selle perioodi jooksul annab eesistujariik ELile „näo ja hääle”. Ta määratleb strateegiad ning tal on organisatoorne ja esindusroll.

2.2

Eesistumise ülesanded tähendavad kogu valitsuse jaoks suurt vastutust ja jõupingutusi. Eesistumist ei tohi kasutada riiklike seisukohtade kaitsmiseks.

2.3

Eesistumisega seotud eeskirja muudeti nõukogu 15. septembri 2006. aasta otsusega, millega võeti vastu nõukogu kodukord (2006/683/EÜ) ja sellega loodi vajalik alus eesistujariikide kolmiku süsteemi loomiseks. Peamiselt sätestatakse selles määruses, et iga 18 kuu järel valmistavad eesistujariigi ülesandeid täitma hakkavad kolm liikmesriiki tihedas koostöös komisjoniga ning pärast konsultatsioone ette nõukogu tegevuskava kõnealuseks ajavahemikuks.

2.4

Milline on selle uut tüüpi eesistumise eelis? Süsteemiga säilitati eesistumise pooleaastane kestvus, mis jätab eesistujariigile teataval määral manööverdamisruumi. Kolme riigi ühiselt koostatud tegevuskava aitab paremini ühtlustada koostööd liikmesriikide vahel, kes saavad nii tagada ELi meetmete suurema järjepidevuse ja parema sidususe ning sellest tulenevalt suurema järjepidevuse ühenduse elus.

2.5

Esimene kolme eesistujariigi rühm, mille moodustasid Saksamaa, Portugal ja Sloveenia, alustas tegutsemist 1. jaanuaril 2007 ning selle järgnes 1. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2009 Prantsusmaa, Tšehhi Vabariigi ja Rootsi kolmik. Üldiselt ollakse aga seisukohal, et erinevatel põhjustel, aga eelkõige õigusliku aluse puudumise tõttu, domineerisid nende kolmikute töös pigem riiklikud kaalutlused ja ootused kui kolmikute ühised seisukohad.

2.6

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist hakkas 1. jaanuarist 2010 täitma eesistumise ülesandeid Hispaaniast, Belgiast ja Ungarist koosnev kolmik, kelle tegevus põhineb Euroopa Ülemkogu 17. detsembril 2009 toimunud tippkohtumisel vastuvõetud tööprogrammil. Selles väga ambitsioonikas programmis käsitletakse väga erinevaid valdkondi. Üks peamisi aspekte sellele süsteemile edu tagamiseks on rühmade koosseis: üks suur liikmesriik ja /või asutajariik – kellel on seega märkimisväärne kogemus – koos ühe hiljem ühinenud ja ühe uue liikmesriigiga.

2.7

Kogemus näitab, et kui suurema poliitilise kaaluga riikidel on ka läbirääkimistel rohkem kaalu, siis väiksemad riigid saavad kompenseerida oma halvemusi – mis on tihti ainult näilised – või nende võimalikku kogemusepuudust hästi valitud prioriteetide, hea läbirääkimisstrateegia ja märkimisväärse kompromissivalmidusega.

2.8

Lissaboni lepingu jõustumise järel loob eesistujariikide kolmiku tegevus pretsedendi seoses ülesannete jaotumisega kaheks ja pooleks aastaks valitud (ja üks kord tagasivalitava) Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja ning rotatsiooni alusel toimiva kolmiku vahel. Praegusel hetkel ei ole võimalik selle jaotuse kõiki aspekte ette näha. Edu selles valdkonnas eeldab tihedat koostööd. Arvestades, et muus osas jääb praegune süsteem paljudes valdkondades kehtima, oodatakse õigustatult, et liikmesriikide valitsused jätkaksid loomulikult pingutusi oma seisukohtade kuuldavaks tegemisel ja et nad oleksid oma eesistumise kuue kuu jooksul tõhusad. See uus olukord mõjutab oluliselt ka kodanikuühiskonna organisatsioone.

3.1

Lähtuda tuleb põhimõttest, et nõukogu eesistumise ülesannete täitmine on peamiselt liikmesriikide valitsuste õlul. Otsustav roll nende ülesannete juures on riigiametnikel (diplomaadid), ekspertidel ja poliitikutel. Eesistumisperioodi ülesannete täitmist reguleerivates dokumentides ega Lissaboni lepingus ei käsitleta kodanikuühiskonna organiseeritud ja institutsioonilist osalemist.

3.2

Samas tunnistavad nii ELi institutsioonid kui ka rotatsiooni korras eesistujariigi ülesandeid täitvate riikide valitsused üha enam, et ühiskonna, st kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kodanike kaasamine võib töö edukust märkimisväärselt suurendada. See näitab osalusdemokraatia väärtuse tunnustamist ja dialoogi olulisust kodanikuühiskonnaga.

3.3

Siiski ei saa siit järeldada, et ELi tasandil on olemas ühtne poliitika ja tavad seoses sellega, kuidas kaasatakse kodanikuühiskonna organisatsioone nõukogu eesistumisperioodi tegevuskavade elluviimisesse ja kuidas nad selles osalevad. Riiklikul tasandil on olukord riigiti väga erinev ning määrava tähtsusega on nõukogu eesistujariigi kodanikuühiskonna organiseerituse ulatus ja aktiivsus ning tema suhe oma riigi valitsusega. Partnerlussuhteid ei saa selles valdkonnas iseloomulikuks pidada.

3.4

Eelnevast võib veel järeldada, et üldiselt ei kaasata kodanikuühiskonda nõukogu eesistujariigi prioriteetide väljatöötamisse. See tekitab loomulikult olukorra, kus kodanikuühiskond tajub, et on nende prioriteetidega vähe või üldse mitte seotud.

3.5

Arvestades, et eesistujariigi kolmiku kontseptsioon on suhteliselt uus, ei ole üllatav, et kõigi kolme riigi kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad vaid üksikutel juhtudel osaleda eelnevalt kokkulepitud tegevustes või algatustes. Esimesi julgustavaid märke sellega seoses on oodata Hispaania, Belgia ja Ungari eesistujariikide kolmikult. Eelkõige suure nähtavusega kodanikuühiskonna ürituste (2010. aastal Malagas ja 2011. aastal Budapestis) ettevalmistamise ja korraldamise raames.

3.6

Viimastel aastatel on olnud tavaks, et nõukogu eesistujariik korraldab Euroopa Komisjoni toetusel kohtumise kodanikuühiskonna esindajatega. Prantsusmaa eesistumise ajal toimus see suurejoonelise kodanikuühiskonna foorumina 2008. aasta septembris La Rochelle's. Nendel kohtumistel arutletakse kodanikuühiskonda otseselt puudutavaid küsimusi ja parimal juhul lisatakse need kõnealuse riigi prioriteetidesse.

3.7

Euroopa Liidu temaatilised aastad (vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta 2010) pakuvad häid võimalusi kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid nõukogu eesistumisperioodide tegevuskavadesse ja tegevustesse.

—

nõukogu eesistujariikide kõrgete esindajate kutsumine komitee täiskogu istungjärkudele ja teiste organite koosolekutele (sektsioonid, rühmad jne);

—

komitee prioriteetide määratlemine ja eritegevuste väljatöötamine seoses nõukogu pooleaastase eesistumisperioodi tegevuskavaga;

—

komitee arvamused erinevate küsimuste kohta nõukogu eesistujariikide taotlusel ja algatusel;

—

osalemine nõukogu eesistumisperioodi erinevates tegevuskavades; komitee arvamuste tutvustamine arutlusel olevate küsimuste kohta;

—

nõukogu eesistujariikide külastamine; eriprogrammides osalemine ja sidemete tugevdamine kodanikuühiskonna erinevate organisatsioonidega;

—

osalemine ulatuslikel ja Euroopa tasandil korraldatud kodanikuühiskonna üritustel nõukogu eesistujariigis;

—

komitee peahoones korraldatud konverentside, esitluste, kultuuriürituste, näituste jne korraldamine, mis pakuvad nõukogu eesistujariigile ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele võimaluse ennast tutvustada;

—

nõukogu eesistujariigist pärit külastajate rühmade (kodanikuühiskonna esindajad) vastuvõtmine komitees;

—

komitee teabevahetuspoliitika suunamine nõukogu eesistujariigile ja selle kodanikuühiskonnale.

5.1

Lähtepunkt on Lissaboni leping ja selle jõustumine 1. detsembril 2009, millega luuakse kohased tingimused selleks, et Euroopa Liit saaks anda tulevikku suunatud vastuseid mitmetele väljakutsetele, millega ta silmitsi seisab.

5.2

Eesmärk on osalusdemokraatia arendamine, kodanikega dialoogi hoogustamine ja kodanikuühiskonna dialoogi tugevdamine, et aidata sel viisil tugevdada Euroopa institutsioonide demokraatlikku õiguspärasust.

5.3

Lissaboni lepingu artiklis 11 luuakse selleks sobiv alus. Selles artiklis sätestatud uued võimalused haakuvad täielikult komitee varasemate arvamustega, eelkõige arvamusega komisjoni dokumendi „Partnerluse laiendamine komisjoni ja valitsusväliste organisatsioonide vahel” (võeti vastu 13. juulil 2000) (2) kohta ning arvamusega „Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide esindavus kodanikuühiskonna dialoogis” (võeti vastu 14. veebruaril 2006) (3). Seega ei ole mitte ainult võimalik, vaid on lausa vajalik, et komitee kui organiseeritud kodanikuühiskonna institutsiooniline esindaja Euroopa tasandil täidaks aktiivset algataja rolli, tagades et Lissaboni lepingus ja eelkõige selle artiklis 11 sätestatud võimalused viiakse ellu võimalikult täies ulatuses, nagu komitee on juba teinud oma arvamuses teemal „Lissaboni lepingu rakendamine: osalusdemokraatia ja Euroopa kodanikualgatus” (artikkel 11), mis võeti vastu 17. märtsil 2010 (4).

5.4

Sellega seoses on nõukogu eesistujariikidel kohased vahendid selleks, et

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/59

—

kodanikele ei tehtaks asjatuid takistusi, kui nad kasutavad oma võimalusi osalemiseks, kuna tegemist on üksnes päevakorraga seotud algatusega;

—

selgete mängureeglite ja sätete abil lihtsustataks algatajatel oma initsiatiivi korraldamist 27 liikmesriigis, ilma et nad põrkuksid ootamatutele siseriiklikele takistustele;

—

algatajatele eraldataks asjaomasel juhul, kui teatav künnis on ületatud, rahalist toetust.

—

horisontaalset kodanikuühiskonna dialoogi,

—

vertikaalset kodanikuühiskonna dialoogi,

—

komisjoni olemasolevat konsultatsioonipraktikat ja

—

uut Euroopa kodanikualgatust.

4.1.1

Kõnealune säte loob õigusliku aluse horisontaalsele kodanikuühiskonna dialoogile, ilma seda täpsemalt määratlemata. Komitee on käsitlenud kodanikuühiskonna dialoogi juba mitmes arvamuses (4)  (5)  (6) ja kuulutanud selle Euroopa demokraatiamudelis osalemise võtmeelemendiks. Komitee on juba mitmel korral rõhutanud, et on valmis toimima dialoogi platvormi ja edendajana ning andma panuse Euroopa avalikkuse moodustumisse. Sellega seoses on komitee ka korduvalt toonitanud, et soovib ja kavatseb osaleda partneri ja vahendajana kodanikuühiskonna dialoogi arendamisel. Sellel taustal on komitee valmis laiendama oma rolli kohtumispaigana ja osutama ka praktilist toetust, nt oma infrastruktuuri kasutada andes. Komitee peab väga oluliseks anda oma panus sellesse, et kodanikuühiskonna dialoog saavutaks vajaliku (Euroopa) avalikkuse tähelepanu ning areneks tõeliselt interaktiivseks mõttevahetuseks.

4.1.2

Komitee rõhutab veel kord, et kõnealune osalusdemokraatia vahend vajab selget määratlust ning et kindlaks tuleb määrata selle toimimise konkreetne kord. Nii tuleb näiteks selgitada, milliseid esindavuse kriteeriume peavad täitma kõnealuses lõikes nimetatud ühendused, selleks et nad võiksid dialoogis osaleda. Ka organiseeritud kodanikuühiskonna osapoolte esindavuse küsimuses on komitee juba sellele viidanud, (7) kui oluline on teha vahet kvantitatiivse (asjassepuutuvate isikute enamuse legitiimne esindus) ja kvalitatiivse (vastavate ekspertteadmiste tõendus) esindavuse vahel. Komitee arvates peavad dialoogi kaasatavad ühendused olema esindavad nii kvantitatiivsest kui kvalitatiivsest aspektist.

4.1.3

Lisaks peab seadusandja lähemalt täpsustama, milliseid konkreetsed meetmeid on tarvis, et järgida nõudmist võimaluse andmiseks „sobival viisil” (vt ELLi artikli 11 lõige 1).

4.1.4

Kõnealuses seoses näib komiteele oluline juhtida tähelepanu erinevusele Euroopa kodanikuühiskonna dialoogi ja Euroopa sotsiaaldialoogi vahel ning hoiatada mõistete segiajamise eest. Iseenesestmõistetavalt on ka Euroopa sotsiaaldialoog kvalifitseeritud osalemise kandev element, ent selle sisu, selles osalemine, menetlused ja mõjud on allutatud erireeglitele. Sotsiaaldialoogi olulisust peegeldab asjaolu, et see on õiguslikult sätestatud lepingus.

4.2.1

Kõnealuses lõikes võetakse arvesse vertikaalset kodanikuühiskonna dialoogi ja kohustatakse Euroopa Liidu organeid seda korrapäraselt pidama. Ka kodanikuühiskonna dialoogi selle vormi kohta on komitee juba arvamust avaldanud (8) ja kutsub ka siinkohal komisjoni üles määrama kindlaks konkreetsemat korda nii sisulisest kui ka menetlusõiguslikust aspektist.

4.2.2

Euroopa Parlament rajas juba mõne aja eest – kõnealust lepingusätet ennetades – niinimetatud Agora ning lõi sellega vertikaalse kodanikuühiskonna dialoogi vahendi.

4.2.3

Kuna ELLi artikli 11 lõikega 2 kohustatakse kõiki organeid pidama dialoogi kodanikuühiskonnaga, kutsub komitee kõiki teisi organeid, eelkõige aga nõukogu üles selgitama esimesel võimalusel oma kavatsusi kõnealuse lepinguartikli rakendamise osas.

4.2.4

Komitee pakub kõigile ELi organitele võimalust kasutada oma võrgustikke ja infrastruktuuri, et käivitada organiseeritud kodanikuühiskonnaga peetav kodanikuühiskonna dialoog või seda konstruktiivselt toetada.

4.3.1

Kõnealune säte asetab komisjoni ka juba seni ulatuslikult rakendatud konsultatsioonipraktika Euroopa demokraatiamudeli nüüd tugevdatud osalusele keskenduva samba konteksti. Komitee tuletab meelde (9)  (10), et kõnealune konsultatsioonipraktika on peaasjalikult komisjoni poolt 2001. aastal käivitatud Euroopa avaliku halduse käsituse (11) oluline element ja võimaldab ülalt alla meetmena vaid kaudset kodanikuühiskondlikku käitumist. Komitee juhib veel kord tähelepanu sellele, et „konsultatsiooni” kui meedet, milleks initsiatiiv tuleb kõrgemalt poolt, tuleb eristada „osalusest” kui kodanikuõigusest. Organiseeritud kodanikuühiskonna omal initsiatiivil (bottom up) aktiivse protsessi kaasamise aspekti kõnealune meede ei puuduta.

4.3.2

Komitee on valmis toetama Euroopa Komisjoni oma mandaadi raames seal, kus komisjon soovib korraldada tavapärasest online- raamistikust kaugemale ulatuvaid konsultatsioone, näiteks ühiste arutelude korraldamisega konkreetsetel teemadel või avalike konsultatsioonide pidamisega sidusrühmade foorumite raames nn avatud ruumi (open space) meetodil.

4.3.3

Konsulteerimine üksi ei ole siiski veel tõeline dialoog organiseeritud kodanikuühiskonnaga. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles oma praegust konsultatsioonipraktikat ümber töötama ja uuesti struktureerima: esiteks peab konsultatsioonide ajavahemik olema asjakohane, nii et organiseeritud kodanikuühiskonnal ja kodanikel oleks oma vastuste väljatöötamiseks tõesti aega ja konsultatsioone ei peetaks vaid vormiliselt. Teiseks tuleb hindamismenetlus muuta läbipaistvamaks. Tõelisse dialoogi astumiseks peaks komisjonil olema kohustus vastata esitistele ja selgitada oma seisukohta, miks see või teine ettepanek vastu võeti või tagasi lükati. Selle ja teiste paranduste osas peaks komisjon omalt poolt intensiivselt konsulteerima organiseeritud kodanikuühiskonnaga.

4.4.1

Komitee jagab seisukohta, et kõnealusel uuel Euroopa kodanikualgatusel on Euroopa integratsiooni seisukohalt õiguslikust mõõtmest palju kaugemale ulatuv tähendus ja et seda tuleb hinnata kui esimest otsedemokraatia elementi rahvusvahelisel tasandil, mis on sätte sõnastuse kohaselt piiratud siiski ELi kodanikele. Komitee tervitaks seda, kui lepingu muutmisel kaasataks ka püsivalt ELi territooriumil elavad kolmandate riikide kodanikud.

4.4.2

Tuleb rõhutada, et uue Euroopa kodanikualgatuse õiguse puhul ei ole tegemist paljudes liikmesriikides kehtestatud rahvaalgatusega, mis toob kaasa siduva rahvahääletuse, vaid päevakorraga seotud algatusega, millega kutsutakse komisjoni üles õiguslikke meetmeid võtma. Tegemist on vähemuse vahendiga, mis annab vaid võimaluse osaleda poliitilise päevakorra koostamisel. Õigusaktide algatamise õigus jääb komisjonile ja asjaomasel juhul järgnev õigusloomeprotsess kulgeb ettenähtud menetluste raames.

4.4.3

Loomulikult on selle vahendi jaoks tarvis kindlaid eeskirju ja standardeid. Kuna otsedemokraatia vahendid tuleb aga Euroopa tasandil kõigepealt luua, tuleks Euroopa kodanikualgatusele luua raamistik edumeelseks arenguks. ELLi artikli 11 lõike 4 elluviimist käsitlevas määruses tuleks sätestada võimalikult madalad miinimum- ja kvalifikatsioonistandardid ning valdkondades, kus ühenduse tasandil kogemustel põhinevad andmed puuduvad, jätta otsustus- ja tõlgendamisruumi, kuna Euroopa kodanikualgatusega on võimalik saavutada vaid teatud teema võtmine komisjoni tegevuskavasse.

4.4.4

Komitee ei jaga aga mingil juhul Euroopa Parlamendi seisukohta, (12) mille kohaselt on „Euroopa Parlamendi poliitiline ülesanne teostada järelevalvet kodanikualgatuse protsessi üle”, ja väljendab vastuseisu õigusloome-eelse protsessi seadusandjapoolsele järelevalvele. Niisugune „järelevalve” rikuks võimude lahususe põhimõtet. Seepärast ergutab komitee looma sõltumatut „nõuandvat organit” või „kasutajatuge”, mis võiks Euroopa kodanikualgatuse algatajaid toetada selle ettevalmistamisel ja käivitamisel, nii et ilmseid vastuolusid vastuvõetavuse ja rakendamise tingimustega oleks võimalik kui mitte just välistada, siis vähemalt üldjuhul vältida.

4.4.5

Täiesti õigustatult viitab parlament samas aruandes vajadusele teha vahet parlamendile esitatavatel petitsioonidel ja kodanikualgatustel, mis tuleb esitada üleskutsena komisjonile. Seda silmas pidades tuleb ka mõlema altpoolt üles suunatud osalemise vahendiga seotud menetlused ja nõudmised kujundada täiesti erinevalt.

4.4.6

Euroopa kodanikualgatust kui otsedemokraatia vahendit tuleb käsitleda ka tõhusa vahendina rahvusvaheliste arutlusprotsesside käivitamiseks. Praegu nn poliitilisele Euroopale pigem selja keeranud kodanikud saavad nüüd konkreetsete algatuste ja eesmärkidega osaleda. Mida rohkem kodanikke ilma tarbetute haldustõketeta algatusse kaasatakse ja selles osalema julgustatakse, seda kiiremini ütlevad nad lahti oma rollist mõistetamatute otsuste pealtvaatajatena ja muutuvad Euroopa ühiskonna objektist subjektiks. Seesuguse samm-sammult käivitatava protsessi tulemus, mis eeldab Euroopa seisukohalt oluliste probleemide käsitlemist, on vältimatult Euroopa teadlikkuse ja Euroopa avalikkuse moodustumine.

4.4.7

Sisulisest küljest tuleb juhtida tähelepanu sellele, et iseenesestmõistetavalt ei tohi Euroopa kodanikualgatus minna vastuollu ELLi või Euroopa põhiõiguste hartaga. Nii nagu arvamuse kujundamise kaudses/parlamentaarses protsessis, võib ka selle otseses/kodanikuühiskonna protsessis juhtuda, et äärmuslikud grupeeringud kasutavad kättesaadavaid arvamusekujundamise kanaleid omaenda huvides (ära). See on suur ja põhimõtteline väljakutse iga demokraatia jaoks, ent samas ka selle suurim eelis ebademokraatlike süsteemide ees. Kaasaegne esindusdemokraatia, mis tugineb nii kaudsetele kui ka otsestele sammastele, peab olema valmis arutama avatult ja läbipaistvalt ka ebamugavaid või isegi äärmuslikke teemasid.

4.5.1

Kuigi komitee ei osalenud vahetult lõppenud konsultatsioonimenetluses, soovib ta enne kui parlament ja nõukogu asuvad käsitlema määruse ettepanekuid, anda kvalifitseeritud panuse arvamuse kujundamisse ning esitab järgnevalt oma arvamuse rohelises raamatus käsitletud küsimuste kohta.

4.6.1

Komitee jagab komisjoni arvamust, et liikmesriikide arv tuleb kindlaks määrata objektiivsete kriteeriumide alusel. Ta ei jaga komisjoni arvamust selles osas, et alles üks kolmandik liikmesriikidest ehk üheksa riiki tagaks liidu huvide asjakohase esindatuse, ent ei ole ka mõningate organisatsioonide sarnaselt seisukohal, et märkimisväärne arv saavutatakse juba nelja liikmesriigiga.

4.6.2

Komitee arvamus ühtib pigem Euroopa Parlamendi omaga, mille kohaselt moodustab nõuetekohase läviväärtuse üks neljandik liikmesriikidest, st praegu seitse riiki. Kõnealune väärtus tugineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 76, millega nähakse ette, et õigusalase ja politseikoostöö või kriminaalasjades tehtava koostöö valdkonnas saab halduskoostööga seotud õigusaktid vastu võtta ühe neljandiku liikmesriikide algatusel. Komitee arvates on see kohane viiteväärtus tõelise Euroopa mõõtme saavutamiseks kodanikualgatuste puhul.

4.7.1

Kuna Lissaboni lepingus räägitakse vaid „märkimisväärsest arvust liikmesriikidest”, oleks ka võimalik jätta osalejate miinimumarv riigi kohta täpsustamata. Viidates aga lepingus korduvalt esitatud topeltenamuse nõudele, jagab komitee komisjoni arvamust, et loobudes osalejate miinimumarvust liikmesriigi kohta mindaks vastuollu lepingu olemusega.

4.7.2

Rangelt 0,2 %-le liikmesriigi kohta määratud arvulise osakaalu asemel toetab komitee libisevat süsteemi, mis aitaks saavutada kasuliku tasakaalu riikide vahel. Nii võiks näiteks nõuda 0,08 %-list absoluutset alampiiri (13) liikmesriikide allkirjade arvessevõtmiseks. Kokku peaks kodanikualgatus muidugi saavutama 1 miljon toetusallkirja. Nimetatud kahe kriteeriumi kombineerimisest sünnib automaatselt tasakaal, mis vastab ka lepingu esindavuse nõudele ja tõelisele üleeuroopalisele huvile.

4.7.3

Selline paindlik korraldus lihtsustatud rakendamise huvides näib komitee arvates õigustatud ka seetõttu, et Euroopa kodanikualgatus ei päädi siduva otsusega, vaid on lihtsalt nö üleskutse komisjonile.

4.8.1

Komitee jagab komisjoni arvamust, mille kohaselt peaks tarbetu halduskoormuse vältimiseks olema kodanikualgatuses osalemise üldiseks eeltingimuseks osaleja õigus hääletada Euroopa Parlamendi valimistel tema asukohariigis. Hoolimata kogu sümpaatiast noorte kaasamise (nt langetades vanusepiiri 16-le eluaastale) vastu, raskendaks niisugune Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigusest kõrvalekaldumine ebaproportsionaalselt allkirjade kontrollimist, kuna peaaegu kõik riigid peaksid looma kahekordsed hääleõiguslike kodanike registrid.

4.9.1

Ka siin ei pea komitee kohaseks liiga jäiku vorminõudeid, kehtima peaksid ametkondlikele dokumentidele kehtivad vorminõuded ja sätestada tuleks teatud miinimumnõuded (vt ka punkt 4.13). Algatuse ja nõutud otsuse sisu tuleks esitada loogiliselt ja üheselt mõistetavalt. Alati peab olema selge, mida keegi Euroopa kodanikualgatust allkirjastades toetab.

4.10.1

Miski ei takista ühenduse tasandil siseriiklikust õigusest erinevaid ühiseid menetlusnõudeid või siis kogumise, kontrollimise ja autentimise standardeid vastu võtmast, kuna Euroopa kodanikualgatus kujutab endast (uut) riigiülest osalemise vahendit..

4.10.2

Lubada tuleks allkirjade kogumist igas vormis, mis võimaldab identsuse kontrolli. Allkirjade kogumine peaks olema ühtviisi võimalik nii veebiportaali kaudu kui ka avalikkuses. Sellised tingimused nagu allkirjade kehtivuse tõendamine riiklike ametiasutuste või notari poolt näivad komiteele vastuvõetamatu takistusena. Siiski tuleb lisaks identsuse kontrollimisele tagada ka see, et nimekirja kantud toetajad on andnud oma allkirja omakäeliselt ja vabatahtlikult. Selleks tuleb elektroonilise allkirjade kogumise osas tarvitusele võtta erimenetlused.

4.10.3

Allkirjade veebipõhise kogumise korral on nimi, aadress, sünnikuupäev ja kontrollmeil turva- ja autentimistunnustena piisavad. Eesmärk peab olema, et iga algatuse puhul, mis toetub määruses kehtestatud allkirjade kogumise miinimumnõuetele, võib olla kindel, et see ei põrku üheski Euroopa Liidu riigis ootamatult uute, täiendavate takistustega. Välismaal elavate eurooplaste puhul peaks hääle määramisel olema otsustav osaleja elukoht.

4.10.4

Antud allkirjad peaksid verifitseerima liikmesriigid; see võiks täiesti toimuda mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis kasutusel oleva pistelise kontrolli raames.

4.11.1

Lissaboni lepingu eelsete kodanikualgatuste kogemus on näidanud, et just algatuse käivitamine võib olla ajamahukas; seepärast peab komitee komisjoni pakutud ühe aasta pikkust tähtaega liiga lühikeseks ja pooldab 18 kuu pikkust tähtaega. Seoses varem märgitud asjaoluga, et algatus lükkab liikvele protsessi tõelise Euroopa avalikkuse suunas, minnes kaugemale oma konkreetsest eesmärgist, oleks komitee arvates kahetsusväärne, kui küllalt lühikese – ühe aasta pikkuse – tähtaja tõttu muutuks küsitavaks sellise protsessi positiivne lõpptulemus koos kõigi sellega kaasnevate õigus- ja ühiskonnapoliitiliste mõjudega.

4.12.1

Komitee jagab komisjoni seisukohta, et algatuse õiguspärasuse või vastuvõetavuse eelnev väljaselgitamine on selle algatajate endi ülesanne. Registreerimine peaks olema võimalik komisjoni avatud veebisaidil, mis sisaldab ka sisulist teavet, selleks et kõik kodanikud saaksid teavet käimasolevate algatuste kohta.

4.12.2

Kõnealuses kontekstis ergutab komitee komisjoni varustama loodavat Euroopa kodanikualgatuse veebilehte ka veebipõhise allkirjade kogumise vahendiga. Lisaks sellele võiks kõnealune veebileht olla kasutatav ka foorumina eri algatuste üle arutlemiseks ja moodustada seega osa Euroopa avalikkusest.

4.12.3

Siiski on komitee seisukohal, et kodanikualgatuse korraldajate käsutuses peaks olema ka kontaktpunkt, mis nõustaks neid mitte ainult menetlusküsimustes, vaid ka sisuliselt. Komitee on valmis tegutsema „kasutajatoena”.

4.12.4

Võiks kaaluda ka kollaste/punaste kaartide süsteemi loomist; nende kaartidega saaks kodanikualgatuse algatajatele küllalt vara märku anda, et nende algatus ei pruugi olla vastuvõetav nt selliste vormiliste kriteeriumide tõttu nagu komisjoni pädevuse puudumine asjaomases valdkonnas või selge vastuolu põhiõigustega.

4.13.1

Komitee arvates tuleb algatuse algatajatel esitada järgmine teave:

4.13.2

Mingil juhul ei saa komitee pidada vastuvõetavaks komisjoni märkust, et kodanikualgatustele ei ole ette nähtud mitte mingisugust riiklikku rahastamist, eelkõige aga väidet, et ainult nii on võimalik tagada selliste algatuste sõltumatus. Euroopa Komisjon toetab finantsvahenditega paljude tõhusate valitsusväliste organisatsioonide struktuure ja tööd ning oleks lubamatu sellest järeldada, et need komisjoni poolt kaasrahastatud kodanikuühiskonna osalejad sõltuvad seepärast komisjonist. Peale selle oleks komisjoni lähenemisviisi järjekindlal järgimisel võimalik Euroopa kodanikualgatust kaalumisele võtta üldse vaid suurtel ja hästi kapitaliseeritud toetajatega organisatsioonidel.

4.13.3

Seepärast pakub komitee arutamiseks välja võimaluse, et edulootuseta või mitte tõsiselt mõeldud kampaaniate välistamiseks pakuks EL finantseerimisabi siis, kui on läbitud esimene etapp, nt jõutud 50 000 allkirjani kolmest liikmesriigist. Ka siin võiks väljapakutud kollaste/punaste kaartide süsteemil olla oma roll.

4.14.1

Komiteele tundub komisjoni väljapakutud kuue kuu pikkune tähtaeg olevat absoluutne ülempiir ja komitee toetab Euroopa Parlamendi resolutsioonis väljapakutud kaheastmelist lähenemisviisi (2 kuud vormiliste kriteeriumide kontrollimiseks ja 3 kuud sisulise otsuse tegemiseks) (14). Komisjon peaks selle sisemise otsustusprotsessi muutma võimalikult läbipaistvaks.

4.14.2

Eduka kodanikualgatuse üleandmise järel tuleks lõplikult kontrollida selle õiguslikku vastuvõetavust.

4.14.3

Komisjoni poliitilise hinnangu andmise etapis korraldab komitee – kaasates võib-olla ka parlamendi ja nõukogu eesistujariigi – konsultatsioone, mille käigus korraldajad tutvustavad oma algatust komisjonile. Komitee võiks asjaomasel juhul seda protsessi täiendada vastavateemalise ettevalmistava või omaalgatusliku arvamuse koostamisega.

4.14.4

Algatuse vastuvõtmist, osalist vastuvõtmist või tagasilükkamist komisjoni poolt tuleb selle algatajatele üksikasjalikult ja avalikult põhjendada. Tagasilükkamise puhul peab komisjon väljastama ametliku teate, mille kohta peab olema võimalik esitada hagi Euroopa Kohtus.

4.15.1

Komitee arvates jääb sel juhul algatajate otsustada, kas temaatiliselt sarnane algatus siiski käivitada. Veelkord tuleb meenutada, et uue Euroopa kodanikualgatuse õiguse puhul on tegemist päevakorraga seotud algatusega. Seepärast ei näe komitee mingit põhjust keeldude või takistuste seadmiseks.

4.16.1

Komitee arvates võiks komisjon juba 50 000 toetajat kolmest liikmesriigist leidnud kodanikualgatuse korraldajatelt enda kanda võtta teksti tõlkimise kõigisse ametlikesse keeltesse.

—

koostada hindamistähtaja jooksul arvamus ühe kodanikualgatuse kohta, mille komisjon on vormiliselt vastu võtnud;

—

kui tarvis, koostada arvamus ühe jooksva kodanikualgatuse toetuseks;

—

korraldada konsultatsioone edukate algatuste osas (korraldajad, komisjon, parlament, nõukogu);

—

seada sisse infotugi (kontaktpunktina kodanike jaoks menetlusküsimustes jmt);

—

toetav teavitamine (osalusdemokraatia käsiraamatu avaldamine, praktilise rakendamise alased konverentsid jne).

—

15 liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide esindajat;

—

13 kandidaatriikide riigipeade ja valitsusjuhtide esindajat;

—

30 liikmesriikide parlamentide esindajat;

—

26 kandidaatriikide parlamentide esindajat;

—

16 Euroopa Parlamendi liiget;

—

2 Euroopa Komisjoni esindajat.

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/66

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/67

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/68

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/69

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/70

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/71

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/72

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/73

—

määrust ei kohaldata mitte ainult sõiduautodele, vaid ka muud liiki sõidukitele, nagu bussid või veoautod;

—

määrus kohustab kõiki tootjaid tegema valiku valikulise või ainuõigusliku turustussüsteemi vahel, käsitledes erandi alla kuuluvana peamiselt kahte erinevat turustussüsteemi:

—

ühte lepingusse ei ole lubatud koondada valikulise ja ainuõigusliku turustussüsteemi klausleid. Täpsemalt ei ole valikulise turustussüsteemi raames lubatud nn asukohaklausel, samas kui seda klauslit on võimalik kehtestada ainuõigusliku turustamissüsteemi turustajatele;

—

määruse artikli 8 lõikes 1 eristatakse kolme erinevat tooteturgu:

—

lisaks turuosa piiramisele peetakse määruse artikli 6 lõike 1 punktis c asutamislepinguga vastuolus olevaks olukorda, mil „lepingujärgsete kaupade või neile vastavate kaupade hinnad ja tarnetingimused on eri geograafilistel turgudel märkimisväärselt erinevad”. Sellisel juhul võib komisjon isegi määrusega antud erandi tühistada;

—

komisjon on üritanud võidelda paralleelse kaubanduse ees seisvate takistustega ning kõnealuses määruses (EÜ) nr 1400/2002 märgitakse, et kui turustajad kehtestavad piiranguid müügi suhtes muudes liikmesriikides asuvatele lõppkasutajatele (näiteks tehes ostuhinna või turustajale makstava tasu sõltuvaks sõidukite sihtkohast või lõppkasutajate elukohast), vastab see kaudsele müügipiirangule. Lisaks ei ole enam lubatud müügiplaanid, tootevaliku määramine ega preemiasüsteemid, mis on kehtestatud väiksema territooriumi kui ühisturu põhjal.

—

„Eelnõu: komisjoni määrus (EÜ) nr …/… ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukisektoris”;

—

„Eelnõu: komisjoni teatis „Täiendavad suunised vertikaalsete piirangute kohta mootorsõidukite müüki ja remonti ning nende varuosade turustamist käsitlevates kokkulepetes””.

a)

uute mootorsõidukite müüki käsitlevate kokkulepete osas alates 31. maist 2013:

b)

remondi- ja hooldusteenuseid käsitlevate vertikaalsete kokkulepete ning varuosade tarnimise osas alates 31. maist 2010:

—

kokkulepped, mis piiravad varuosade müüki autotootjate valikulise turustussüsteemi liikmete poolt sõltumatutele remonditöökodadele, kes kasutavad neid osi remondi- või hooldusteenuste pakkumiseks;

—

vertikaalsed kokkulepped, mis olles küll kooskõlas üldise määrusega, piiravad varuosade tootja võimalusi müüa varuosi sõidukitootja turustussüsteemi kuuluvatele volitatud remonditöökodadele, sõltumatutele varuosade müüjatele, sõltumatutele remonditöökodadele või lõpptarbijatele. See ei mõjuta eraõigusliku vastutuse eeskirjade kohaldamist, võimalust nõuda, et kasutataks ainult kvaliteedilt samaväärseid varuosi ega kokkuleppeid, mis kohustustavad volitatud remonditöökodasid kasutama garantiiajal remontimisel ainult sõidukitootja poolt selliseks tarnitud varuosi;