11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/1

—

võttes arvesse 18. detsembril 2007 Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni presidentide poolt allkirjastatud Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas;

—

võttes arvesse komisjoni talituste 29. mai 2008. aasta töödokumenti, milles loodi konsensuse rakendamiseks konkreetseid meetmeid sisaldav tegevuskava (SEK(2008)1991);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 214 humanitaarabi kohta;

—

võttes arvesse nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta (1);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu 23. detsembril 2005 koostatud ja 2009. aasta detsembris täiendatud suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks ning nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi;

—

võttes arvesse nõukogu 5. märtsi 2007. aasta otsust 2007/162/EÜ kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta (2);

—

võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2007. aasta otsust 2007/779/EÜ, Euratom, millega kehtestatakse ühenduse kodanikukaitse mehhanism (3);

—

võttes arvesse nõukogu 2007. aasta detsembri järeldusi, milles kutsutakse komisjoni üles ühenduse kodanikukaitse mehhanismi maksimaalselt ära kasutama ja suurendama liikmesriikidevahelist koostööd;

—

võttes arvesse kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni ja Euroopa Komisjoni liikme Kristalina Georgieva ühisdokumenti, milles käsitletakse õpetlikke kogemusi Euroopa Liidu reageerimisest Haiti katastroofile;

—

võttes arvesse komisjoni 10. septembri 2003. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Mitmepoolsus – Euroopa Liidu ja ÜRO valik” (KOM(2003)0526), milles kutsutakse süstemaatilise poliitilise dialoogi, suurema koostöö kaudu kõnealuses valdkonnas, parema kriiside ohjamise ja ennetamise ning komisjoni ja valitud ÜRO organisatsioonide vahelise strateegilise partnerluse kaudu terviklikule ELi ja ÜRO suhete tugevdamisele ning süvalaiendamisele;

—

võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2008. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta (KOM(2008)0130) ning Euroopa Parlamendi 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta (4);

—

võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2009. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile arengumaades katastroofiohu vähendamise toetamist käsitleva ELi strateegia kohta (KOM(2009)0084);

—

võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Toiduvarustuskindluse parandamiseks antav humanitaarabi” (KOM(2010)0126);

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti humanitaarabi peadirektoraadi 2010. aasta tegevusstrateegia kohta;

—

võttes arvesse Michel Barnier’ 2006. aasta mais avaldatud aruannet „Euroopa kodanikukaitsejõud EuropeAid”;

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948 vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni;

—

võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende 1977. aasta lisaprotokolle;

—

võttes arvesse 1951. aasta juulis vastu võetud pagulasseisundi konventsiooni;

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 20. novembril 1989 vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse;

—

võttes arvesse 13. aprillil 1999 Londonis allkirjastatud toiduabi konventsiooni, milles Euroopa Ühendus kohustub reageerima arengumaade toiduga seotud hädaolukordadele ja muudele toiduvajadustele (5);

—

võttes arvesse 1994. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise ning valitsusväliste organisatsioonide tegevusjuhendit katastroofiabi andmiseks;

—

võttes arvesse 17. juunil 2003 Stockholmis heaks kiidetud humanitaarabi andmise põhimõtteid ja häid tavasid;

—

võttes arvesse 2007. aastal ülemaailmse humanitaarorganisatsiooni Global Humanitarian Platform (GHP) poolt heaks kiidetud ÜRO ja humanitaarorganisatsioonide vahelisi partnerluspõhimõtteid;

—

võttes arvesse 27. novembril 2006 läbi vaadatud ÜRO suuniseid sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta suurõnnetuste puhul teostatavate päästeoperatsioonide raames (Oslo suunised);

—

võttes arvesse 2003. aasta märtsi suuniseid sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta toetamaks ÜRO humanitaartegevust keerulistes hädaolukordades (MCDA suunised);

—

võttes arvesse Hyōgo tegevusraamistikku, mis võeti vastu 18.–22. jaanuaril 2005 Kōbe linnas (Hyōgo prefektuur, Jaapan) peetud katastroofide ennetamise alasel ülemaailmsel konverentsil;

—

võttes arvesse humanitaarreageerimise ülevaadet, mille koostas ÜRO peasekretäri asetäitja humanitaarküsimustes ja hädaabi koordinaator 2005. aasta augustis;

—

võttes arvesse 2010. aasta humanitaarreageerimise indeksit, mille koostas organisatsioon DARA (Development Assistance Research Associates), kes analüüsib ja klassifitseerib seda, kuidas peamised doonorriigid vastavad katastroofi, konflikti või hädaolukorra tõttu kannatavate inimeste vajadustele;

—

võttes arvesse rahvusvahelist programmi katastroofi korral rahvusvaheliste meetmete suhtes kohaldatavate eeskirjade, seaduste ja põhimõtete kohta (nn IDRL (International Disaster Response Laws, Rules and Principles) suunised), mis võeti vastu 2007. aastal Genfis toimunud Punase Risti ja Punase Poolkuu 30. rahvusvahelisel konverentsil, ning Euroopa Liidu liikmesriikide ühist kohustust neid toetada;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa konsensuse kohta humanitaarabi valdkonnas (6);

—

võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni hiljutise maavärina kohta Haitil (7);

—

võttes arvesse oma 14. detsembri 2010. aasta soovitust nõukogule ELi kiirreageerimisvõime loomise kohta (8);

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni humanitaarabi laevastiku vastu suunatud Iisraeli sõjalise operatsiooni ning Gaza blokaadi kohta (9);

—

võttes arvesse Oreste Rossi poolt kodukorra artikli 120 kohaselt esitatud resolutsiooni ettepanekut Somaalia humanitaarkriisi kohta (B7-0489/2010);

—

võttes arvesse oma eelmisi resolutsioone humanitaarabi jagamise kohta kolmandates riikides;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7-0375/2010),

A.

arvestades, et Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas kinnitas ühise nägemuse humanitaarabist, milles rõhutatakse Euroopa Liidu tahet teha selles valdkonnas tõhususe optimeerimiseks tihedat koostööd ning kaitsta ja edendada humanitaarabi aluspõhimõtteid, milleks on inimlikkus, neutraalsus, erapooletus ja sõltumatus, ning propageerida tugevalt rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist;

B.

arvestades, et konsensusest tulenevaid kohustusi peavad täitma nii liikmesriigid kui ka komisjon ning tegevuskavas loetletud meetmeid peavad komisjon ja liikmesriigid enamikel juhtudel rakendama üheskoos;

C.

arvestades, et loodusõnnetused on muutunud tunduvalt arvukamaks ja rängemaks ning neid põhjustavad eelkõige inimtekkelised kliimamuutused ning tööstusriigid kannavad selle eest ajaloolist vastutust; arvestades, et keerulisi kriise tekib juurde, mis on seotud mitmete teguritega, sealhulgas konfliktide iseloomu muutumine, halb juhtimine ja ebakindlad olukorrad, rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsisemad rikkumised ja humanitaarala kitsenemine;

D.

arvestades, et abi pakkumine muutub üha raskemaks ja ohtlikumaks, humanitaartöötajate turvalisus väheneb järjest ning 2008. aastal tapeti 122 humanitaartöötajat;

E.

arvestades, et erilist tähelepanu tuleks senisest enam pöörata kõige haavatavamatele inimrühmadele, nagu naised, lapsed ja sunniviisiliselt ümberasustatud, ning et soolise ja seksuaalse vägivalla suurenemine on tõsiseks probleemiks humanitaarolukordades, kus süstemaatiline vägistamine on mõnikord sõjarelvaks;

F.

arvestades, et humanitaarabiga mitteseotud osalejate suurenev sekkumine humanitaarkriisidele reageerimisse toob kaasa tõsise ohu ajada segamini sõjaliste osalejate ja humanitaarabi osutajate rollid ning hägustab neutraalse, erapooletu ja sõltumatu humanitaarabi piire;

G.

arvestades, et Haiti ja Pakistani hiljutiste tragöödiate taustal on taas ilmnenud vajadus muuta ELi katastroofidele reageerimise vahendid (humanitaarabi ja ühenduse kodanikukaitse mehhanism) tõhusamaks ja kiiremaks ning parandada nende koordineerimist ja nähtavust; arvestades, et need katastroofid on veel kord tõstnud esile vajaduse luua Euroopa kiirreageerimisüksus;

H.

arvestades, et üldine humanitaarolukord on muutunud tõsisemaks, humanitaarabialased kohustused ja vajadused on ülisuured ning konsensuse ja selle tegevuskava rakendamist on kindlasti vaja tõhustada, samuti on vaja täiustada ülemaailmset koordineerimist ja koormuse jagamist, võttes arvesse nende riikide vastutust piirkonnas, kellel on võimalus olla suurimaks humanitaarabi andjaks;

I.

arvestades, et humanitaarkatastroofideks ette nähtud komisjoni eelarvet ja eriti humanitaarabi peadirektoraadi eelarvet mitte üksnes ei külmutatud, vaid see on viimase viie aasta jooksul tegelikus väärtuses veidi vähenenud,

1.

avaldab kahetsust selle pärast, et humanitaarabi konsensus on humanitaarabipartnerite ringist väljaspool endiselt liiga vähe tuntud, ning palub, et Euroopa välisteenistus, liikmesriikide diplomaadid ja sõjalised osalejad saaksid selleteemalisi erikoolitusi;

2.

avaldab kahetsust selle üle, et liikmesriigid ei ole konsensuse rakendamisse piisavalt kaasatud, ning on seisukohal, et nõukogu humanitaar- ja toiduabi töörühma rolli tuleks tõhustada näiteks konsensuse riiklikesse humanitaarabikavadesse integreerimise teemaliste eriistungite korraldamisega või iga-aastase tegevusaruande esitamisega nii, et oleks tagatud konsensuse rakendamise parem jälgimine ja töörühm võiks täita aktiivsemalt oma ülesannet humanitaarabi küsimuse kaitsjana nõukogu teiste töörühmade ning poliitika- ja julgeolekukomitee ees, pöörates seejuures alati tähelepanu kooskõlastamise tõhususele ja kiirusele;

3.

ergutab kolmandates riikides asuvaid ELi esindusi aktiivselt toetama konsensuse ja selle tegevuskava levitamist ja rakendamist liikmesriikide esindustes;

4.

kutsub komisjoni üles uurima võimalusi vahetada ELi liikmesriikide parlamentidega igal aastal teavet konsensuse kohustuste rakendamise parima tava kohta;

5.

soovitab humanitaarabi paremini rahastada, kuna sekkuda tuleb üha rohkemates piirkondades, ning palub eelarvepädevatel institutsioonidel kanda hädaabireservi summa tervenisti või osaliselt otse üle humanitaarabi peadirektoraadi algsesse eelarvesse; rõhutab, kui oluline on saavutada OECD arenguabikomitee eesmärk eraldada arenguabiks 0,7 % RKTst 2015. aastal;

6.

nõuab, et koostataks realistlik eelarve, eraldades vahendeid looduskatastroofide või humanitaarabi jaoks eelmiste aastate kulutuste korduvatest kogemustest lähtuvalt;

7.

nõuab täiendavaid pingutusi, et kiirendada loodus- või muule katastroofile järgnevate operatsioonide rahastamist ning otsustusprotsesside ja eelarve rakendamiseks loa andmise menetluse lihtsustamist; rõhutab tiheda koostöö vajalikkust komisjoni vastavate teenistuste ja Euroopa välisteenistuse vahel, et võimaldada operatsioonide kiiret esialgset rahastamist;

8.

tuletab meelde, kui oluline on tasakaalustatud tegevus maailma tasandil, pöörates eriliselt tähelepanu nn unustuse hõlma vajunud kriisidele;

9.

nõuab rahastamise, suutlikkuse ja ressursside suurendamist, et tagada see, et humanitaarabi ja kodanikukaitse teenivad eranditult mittesõjalisi eesmärke;

10.

toetab humanitaarabivõrgustiku (esimene ülikoolide võrgustik, mis pakub humanitaarabi alast koolitust Euroopa tasandil) rolli, et paraneksid teadmised maailmas valitsevast humanitaarolukorrast, ning eelkõige ELi poliitika rolli kõige haavatavamate rühmade vajaduste rahuldamisel noortele eurooplastele hariduse ja koolituse pakkumise teel;

11.

kinnitab veel kord konsensuses sisalduvaid humanitaarabi põhimõtteid ja eesmärke; tuletab meelde, et Euroopa Liidu humanitaarabi ei ole kriisiohjevahend, ning märgib kahetsusega, et humanitaarabi on järjest enam politiseeritud ning sellel on tagajärjed humanitaarala austamisele;

12.

kinnitab, et Lissaboni lepingus sätestatud Euroopa välisteenistus peab täitma humanitaarabi valdkonna Euroopa konsensuse raames võetud põhimõtteid ja kohustusi, ning on seisukohal, et EL peaks seoses oma poliitilise kaalu ja tema kui suurima rahvusvahelise humanitaarabiandja positsiooniga kaasneva mõjuga lakkamatult edendama humanitaarabi põhimõtteid;

13.

nõuab samuti, et sõjaväelased ja tsiviilisikutest personal ning humanitaartöötajad tegutseksid katastroofipiirkondades või humanitaarabi operatsioonidel neutraalsuse, sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtetest lähtuvalt;

14.

tunneb rõõmu selle üle, et 2009. aasta detsembris vaadati läbi Euroopa Liidu suunised rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks, ning on arvamusel, et komisjonil ja liikmesriikidel lasub nende rakendamisel oluline poliitiline roll; soovib lisaks sellele, et Euroopa välisteenistuses korraldataks erikoolitusi rahvusvahelise humanitaarõiguse valdkonnas;

15.

palub, et komisjon tagaks täiendavad vahendid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist edendava tegevuse jaoks ning kohapealseks teavitustööks relvakandjate, noorte, poliitilise klassi ja kodanikuühiskonna seas;

16.

tuletab meelde, et 2003. aasta juunis vastuvõetud humanitaarabi andmise põhimõtete ja heade tavadega rõhutatakse vajadust edendada aruandluskohustuse kehtestamist ning ergutada rahvusvaheliste humanitaarabimissioonide korrapärast hindamist, sealhulgas abiandjate tõhusust, ning rõhutab, et hindamised peavad põhinema eelkõige humanitaarabi osutajatega peetavatel laiaulatuslikumatel konsultatsioonidel;

17.

tuletab meelde, et abi andmine peab põhinema üksnes kindlaksmääratud vajadustel ja haavatavuse astmel ning abi kvaliteet ja ulatus määratakse eelkõige kindlaks algsel hindamisel, mida tuleb veel parandada, eelkõige haavatavuse kriteeriumite kohaldamise küsimuses, eriti naiste, laste ja puuetega inimeste rühmade osas;

18.

tuletab meelde, et abisaajate tõhus ja pidev kaasamine ning võimaluse korral nende osalemine abi haldamises on üks olulisemaid tingimusi humanitaarabimissioonide kvaliteedi tagamiseks, eelkõige pikaajaliste kriiside korral;

19.

nõuab, et ELi abi inimtekkelise või looduskatastroofi puhul oleks suunatud kohaliku majanduse aitamisele, näiteks kohaliku või piirkonnas toodetud toidu ostmiseks, nii palju kui võimalik, ning põllumajandusettevõtjate varustamisele vajalike materjalidega;

20.

kutsub üles harmoniseerima eri osalejate kasutatavaid metoodikaid ning ärgitab ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibürood (OCHA) jätkama oma tööd, et määrata kindlaks ühine metoodikaraamistik, mille prioriteet oleks sekkumise tõhusus ja kiirus ning millega kaasataks alati nii palju kui võimalik kohalikud osalejad, ka valitsusvälised osalejad;

21.

ärgitab tungivalt komisjoni jätkama valdkondlikku tööd sellistel aladel nagu toitumine, kaitsmine, sooline võrdõiguslikkus ja seksuaalne vägivald, põgenikud, tagasipöördujad ja riigisiseselt ümberasustatud isikud ning soovib, et tervishoiu esmaabiteenuste valdkonnas antav humanitaarabi hõlmaks süstemaatiliselt soolisi ja reproduktiivtervist puudutavaid küsimusi;

22.

palub komisjonil leida konkreetne väljund Barnier’ aruande soovitustele, et ELi äärepoolseimaid piirkondi, aga mitte ainult neid, kasutataks tugibaasidena, et lihtsustada elutähtsate toodete eelnevat varumist, samuti logistikat, mis teeks lihtsamaks Euroopa olemasolevate inim- ja materiaalsete ressursside kasutuselevõtmise kiireloomulise humanitaarsekkumise korral väljaspool Euroopa Liitu;

23.

ergutab komisjoni jätkama mõtisklemist humanitaarabi potentsiaalse negatiivse mõju üle abi osutamise piirkondades, eelkõige majanduslike ja sotsiaalsete struktuuride destabiliseerimise ning looduskeskkonnale tekitatavate tagajärgede üle ning kutsub üles töötama välja asjakohased strateegiad, mis võimaldavad neid tagajärgi arvesse võtta projektide kavandamise etapist alates;

24.

kutsub üles jälgima, et rahvusvaheliste humanitaarabiprogrammide rahastamisel ja elluviimisel oleks mitu osalejat – ÜRO, Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumine, valitsusvälised organisatsioonid –, ning toetab tööd kohalike osalejate suutlikkuse suurendamiseks; nõuab asjakohast koordineerimist ja teabevahetust kõikide asjaosaliste vahel;

25.

nõuab, et kõik valitsusorganid austaksid valitsusväliste organisatsioonide olulist rolli vahendite kogumisel eraannetuste kaudu;

26.

toetab humanitaarreformide läbiviimist ÜRO tasandil ning kutsub üles tõhustama humanitaarabi koordinaatorite süsteemi, suurendama läbipaistvust, keskenduma rohkem abisaajatele, suurendama paindlikkust ühendatud fondide kasutamisel ning parandama klastritel (valdkondlikul vastutusel) põhinevat lähenemisviisi, tuginedes ÜRO soovitustele ja tugevdades läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtteid, eelkõige selles osas, mis puudutab kohalike struktuuride ja valitsusväliste toimijatega koordineerimist, valdkondadevaheliste aspektidega arvestamist ja klastritevahelist koordineerimist;

27.

kinnitab taas ÜRO ja eelkõige humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) keskset rolli rahvusvaheliste humanitaarmeetmete koordineerimisel;

28.

suhtub heakskiitvalt algatustesse, mille eesmärk on tagada, et Euroopa eri vahendid kriisidele reageerimiseks oleksid ühtsemad, ning tunneb rõõmu selle üle, et humanitaarabi ja kodanikukaitse on koondatud sama peadirektoraadi alla; rõhutab samas, et kummagi volitused, rollid ja vahendid peavad jääma vormi poolest selgelt eraldiseisvaks;

29.

palub, et nõukogu ja komisjon kehtestaksid täpsed ja läbipaistvad eeskirjad Euroopa välisteenistuse ja komisjoni koostööks ja koordineerimiseks, kui toime tuleb tulla laiaulatuslike kriisidega väljaspool Euroopa Liidu territooriumi, ja tegutseksid aktiivselt ressursside ja selles valdkonnas kasutatud võimaluste nähtavuse kindlustamisega;

30.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu välistegevuse strateegias tuleks lapse õiguste osas lähtuda väärtustest ja põhimõtetest, mis on toodud inimõiguste ülddeklaratsioonis, eelkõige artiklites 3, 16, 18, 23, 25, 26 ja 29, ning ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja selle fakultatiivsetes protokollides;

31.

kinnitab taas, et sõjaliste osalejate ja humanitaarabi osutajate volitused peavad jääma selgesti eristatavaks, eeskätt loodusõnnetuste ja relvakonfliktide piirkondades, ning äärmiselt oluline on kasutada sõjalisi vahendeid ja sõjalist võimekust üksnes väga piiratud juhtudel ja viimase abivahendina toeks humanitaartegevusele kooskõlas ÜRO suunistega (MCDA suunised ja Oslo suunised) (10);

32.

tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et humanitaarabi ja kodanikukaitset tuleb käsitleda kui puhtalt mittesõjalisi eesmärke teenivat ülesannet ning osutada neid sellest lähtuvalt;

33.

palub komisjonil võtta meetmeid selleks, et tõsta teadlikkust humanitaarabi eripärast Euroopa Liidu välispoliitikas, ning palub liikmesriikidel tagada, et nende relvajõud järgivad ja rakendavad ÜRO suuniseid; on lisaks seisukohal, et sõjaliste osalejate ja humanitaarabi osutajate vahel on vaja dialoogi, et soodustada vastastikust mõistmist;

34.

kinnitab veel kord, et kodanikukaitse vahendite kasutamine humanitaarkriiside ajal peab põhinema vajadustel ning olema humanitaarabi täiendav ja sellega kooskõlas, ning et loodusõnnetuste korral võivad need vahendid humanitaartegevust teatud määralt toetada, kui neid kasutatakse institutsioonidevahelise alalise komitee (IASC) põhimõtete järgi;

35.

palub komisjonil esitada laiahaardelisi seadusandlikke ettepanekuid, et luua Euroopa kodanikukaitsejõud, mis põhineb ühenduse praeguse kodanikukaitse mehhanismi optimeerimisel ja olemasolevate siseriiklike vahendite ühendamisel ega too seega kaasa olulisi lisakulusid ja võtab arvesse ettevalmistavate meetmete raames end tõestanud korda; kodanikukaitset tuleb rahastada humanitaarhädaolukordadest eraldi;

36.

on seisukohal, et Euroopa kodanikukaitsejõud võiks seisneda teatavate liikmesriikide kohustuses lubada vabatahtlikult kasutada kodanikukaitseüksusi, mis on eelnevalt kindlaks määratud ning kohe valmis sekkuma järelevalve- ja teabekeskuse (MIC) koordineeritavatesse ELi operatsioonidesse; on lisaks sellele arvamusel, et enamik sellistest üksustest, mis on juba kasutusel riikide tasandil, jääksid liikmesriikide pädevusse ning selliste valmisoleku seisundis üksuste lähetamine oleks ELi kodanikukaitse keskne element ELi sisestele ja sellest väljapoole jäävatele katastroofidele reageerimisel;

37.

tunneb heameelt selle üle, et 2009. aasta veebruaris võeti vastu uus Euroopa strateegia, millega toetatakse katastroofiohu vähendamist arengumaades; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon töötaks abisaavates riikides koos riikide valitsustega, kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega välja katastroofide ennetamise ja reageerimise programmid, ning kutsub üles seda strateegiat kiiresti ellu viima;

38.

palub teha olulisi jõupingutusi selleks, et arenguabi ja humanitaarabi poliitika sisaldaks süstemaatilisemalt katastroofiohu vähendamise mõõdet;

39.

soovitab selle mõõtme jaoks eraldatud summasid oluliselt suurendada ning rõhutab, kui oluline on, et rahastamine jääks väikesemastaabiliseks, et tagada konteksti arvestavad hoiakud ja kohalik isevastutus projektide eest;

40.

palub, et kliimamuutusega kohanemise tegevuskava oleks katastroofiohu vähendamise alase tegevusega paremini koordineeritud;

41.

avaldab kahetsust selle pärast, et hädaabi, taastamise ja arengu ühendamise valdkonnas tehtud konkreetsed edusammud on endiselt piiratud, kuigi viimastel aastatel on selleks võetud mitmeid poliitilisi kohustusi;

42.

rõhutab, kui oluline on minna eriolukorra lahendamiselt õigel ajal üle arendamisele, tuginedes konkreetsetele kriteeriumidele ja vajaduste põhjalikule hindamisele;

43.

nõuab rohkem vahendeid abi järjepidevuse tagamiseks ning palub arutada olemasolevate rahastamisvahendite paindlikkust ja täiendavust hädaabi ja arengu vahelistes üleminekuetappides;

44.

nõuab kohapealsete ning Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide tasandil vastavates teenistustes tegutsevate humanitaarorganisatsioonide ja arenguagentuuride vahelise dialoogi ja koordineerimise parandamist;

45.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroole (OCHA).

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/8

—

võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat (1);

—

võttes arvesse oma 13. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta (2);

—

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni kaubanduse ja kliimamuutuste kohta (3);

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas (4);

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (SEK(2010)1058);

—

võttes arvesse oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni toiduainete hinnatõusu kohta ELis ja arengumaades (5);

—

võttes arvesse komisjoni teatist ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel;

—

võttes arvesse ÜRO aastatuhande eesmärke, mis näevad ette nälga kannatavate inimeste arvu vähendamise maailmas 2015. aastaks poole võrra 1990. aastaga võrreldes;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0376/2010),

A.

arvestades, et Euroopa kodanike tervisliku ja kvaliteetse toiduga kindlustatuse tagamine, tarbijatele mõistliku hinnaga toidu võimaldamine ja põllumajandustootjatele sissetuleku tagamine on olnud ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) peamised eesmärgid alates selle poliitika väljatöötamisest ning on ka praegu ELi peamised eesmärgid;

B.

arvestades, et toiduainete ja tooraine hindade hiljutised kõikumised on tekitanud suuri kahtlusi toiduainetega varustatuse toimimise suhtes Euroopas ja ülemaailmselt ning enim on toidu hinna tõus mõjutanud kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi;

C.

arvestades, et hindade volatiilsus põllumajanduses on olemuselt püsiv, kuna hinnad reageerivad ebaproportsionaalselt tootmismahtude väikesele muutumisele, kusjuures see on enamasti tingitud spekulatsioonidest;

D.

arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni maailma toiduga kindlustatuse komitee hiljutisel koosolekul rõhutas EL äärmuslike hinnakõikumiste probleemi ning uuel kõrgetasemelisel töökonnal paluti raporteerida hinnakõikumistega seotud põhjustest ja meetmetest;

E.

arvestades, et ilmastiku- ja muud nähtused võivad viia selleni, et riigid kohaldavad protektsionistlikku poliitikat, mida näitab hiljuti kehtestatud nisu ekspordikeeld Venemaal ja Ukrainas, kusjuures need riigid kokku ekspordivad ligikaudu 30 % maailma nisust;

F.

arvestades, et toiduainete tootmist maailmas võivad regulaarselt kahjustada mitu tegurit, sealhulgas kahjurite ja haiguste mõju, loodusvarade kättesaadavus ja loodusõnnetused, mida näitavad 2010. aastal pikaajaline põud ja tulekahjud Venemaal ning suured üleujutused Pakistanis;

G.

arvestades, et kliimamuutuste tulemusel sagenevad loodusõnnetused ja seega nõrgeneb toiduga kindlustatus;

H.

arvestades, et ülesande muudab raskeks nn vähemast rohkema tootmine, rõhuasetusega jätkusuutlikul tootmisel, kuna loodusvarasid kurnatakse;

I.

arvestades, et EL on suurim põllumajandustoodete importija ning ELi loomakasvatussektor sõltub liialt valgu- ja õlirikaste toodete ning maisi impordist ning kogu EL puuvilja- ja juurvilja impordist ka seetõttu, et ELi tootjatel ei ole lubatud kasutada kõnealuste toodete puhul samu tootmismeetodeid;

J.

arvestades, et maailma rahvastiku hinnanguline suurenemine 7 miljardilt 9,1 miljardini eeldab ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni prognooside järgi 2050. aastaks toiduainete tarnimise suurendamist 70 % võrra;

K.

arvestades, et Euroopa Liidus esineb endiselt vaesust ja nälga; arvestades, et 79 miljonit ELi elanikku elab endiselt allpool vaesuspiiri (60 % keskmisest sissetulekust riigis, kus selline isik elab); arvestades, et möödunud talvel sai 16 miljonit ELi kodanikku heategevusorganisatsioonide kaudu toiduabi;

L.

arvestades, et toiduga kindlustatus ei tähenda vaid toiduvarude kättesaadavust, vaid hõlmab ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni kohaselt kõikide õigust toidule ja tervislike toiduainete kättesaadavust; arvestades, et konkurentsivõimelisemaks muutudes saab Euroopa panustada ülemaailmsesse toiduga kindlustatusesse;

M.

arvestades, et ülemaailmse majandus- ja finantskriisi mõjud on süvendanud kõige vaesemate ühiskonnaliikmete toiduga kindlustamatust,

N.

arvestades, et põllumajandusettevõtjate sissetulekud vähenesid oluliselt 2009. aastal pärast kümme aastat kestnud sissetulekute paigalpüsimist, suuremalt jaolt raskete turutingimuste ja suurenevate tootmiskulude tõttu; arvestades, et sissetulekud põllumajandussektoris on palju väiksemad kui muudes majandusharudes (ühe tööühiku kohta hinnanguliselt 50 % väiksem) ning maapiirkondades on sissetulek ühe elaniku kohta oluliselt väiksem kui linnapiirkondadest (ligikaudu 50 %);

O.

arvestades, et põllumajandusettevõtjad saavad üha väiksema osa toidutarneahela lisandväärtusest, kuid toiduainetetööstuse osa on suurenenud; arvestades, et toidutarneahela nõuetekohane toimimine on vajalikuks eeltingimuseks, et tagada, et põllumajandusettevõtjad saaksid oma toodete pealt õiglast tulu;

P.

arvestades, et terves toidutootmis-, tarne- ja tarbimisahelas läheb kuni 50 % ELis toodetud toidust raisku;

Q.

arvestades, et vaid 7 % ELi põllumajandusettevõtjatest on alla 35-aastased;

R.

arvestades, et toiduga kindlustatus on Euroopa jaoks oluline probleem, mistõttu tuleb saavutada sidusus ja kooskõla mitme sektoripõhise poliitikavaldkonna vahel, nagu ühine põllumajanduspoliitika, energiapoliitika, teadusprogrammid, arengu- ja kaubanduspoliitika ning finantsvaldkond,

1.

rõhutab, et tugev ja jätkusuutlik põllumajandussektor ja jõudsalt arenev maamajandus kogu ELis, mille tagab ühine põllumajanduspoliitika, on üliolulised tegurid toiduga kindlustatuse probleemi lahendamiseks;

2.

kinnitab, et EL järgib põllumajandustootmises ja toiduainetetööstuses maailma rangemaid nõudeid, rõhuasetusega toidu ohutusele, toidu kvaliteedile ning põllumajanduse keskkonnasäästlikkusele;

3.

on arvamusel, et meil on vaja kõiki põllumajandusvorme selleks, et toita Euroopat ja kolmandaid riike,

4.

usub, et õigus toiduga kindlustatusele on põhiline inimõigus ja seda on võimalik saavutada siis, kui kõigil inimestel on igal ajal füüsiline ja majanduslik juurdepääs piisavale, turvalisele ja toitvale toidule, mis vastab nende toitumisvajadustele, selleks et elada aktiivset elu ja olla hea tervise juures;

5.

kinnitab, et ELil on kohustus toita oma kodanikke ning et põllumajandustegevuse jätkamisel ELis on selles suhtes keskne roll; juhib tähelepanu asjaolule, et ELis suurenevate tootmiskulude ja hinnakõikumiste tõttu vähenenud sissetulekud mõjutavad negatiivselt põllumajandusettevõtjate suutlikkust säilitada tootmist; rõhutab kulusid, mida Euroopa põllumajandusettevõtjad peavad kandma, et vastata maailma kõrgeimatele toiduohutus-, keskkonna-, loomatervishoiu ja tööstandarditele; rõhutab, et põllumajandusettevõtjatele tuleb selliste lisakulude ning ühiskonnale kasu toovate teenuste eest hüvitist maksta; rõhutab, et kolmandatest maadest ELi saabuv toit peab vastama samadele kõrgetele standarditele, et Euroopa tootjad ei peaks konkurentsivõime tõttu kannatama;

6.

tunnistab, et piisava toiduga varustatuse garanteerimine on toiduga kindlustatuse põhielement, kuid tunnistab samuti, et selleks, et toit oleks kättesaadav ja taskukohane, tuleb pöörata tähelepanu piisava elatustaseme tagamisele, eelkõige ebapiisavate majanduslike vahenditega inimestele, kes on sageli lapsed, elatanud inimesed, sissesõitnud, pagulased ja töötud;

7.

toetab valemit „toiduga kindlustatus – toitumus – kvaliteet – lähedus – innovatsioon – tootlikkus”; on seisukohal, et selle saavutamiseks tuleks tulevases ühises põllumajanduspoliitikas võtta arvesse üldsuse ootusi, et ühine põllumajanduspoliitika peaks olema põllumajanduspoliitika ja samal ajal ka toidupoliitika, mis tähendab tervisliku toitumise tähtsuse teadvustamist;

8.

on seisukohal, et EL peaks looma paremad tingimused, mis võimaldaksid liikmesriikides ellu viia toitumisprogramme nagu koolipuuvilja ja -piima programmid ning tõhusamalt toetama teabe jagamist ja teadlikkuse tõstmist toodete päritolu ja toitumise kohta, arvestades et teadlik toiduvalik võib hoida ära haigusi ja vähendada tugevat survet sotsiaalkulutustele Euroopas; nõuab ühtlasi rohkem toiduvalikut toetavaid vähendatud halduskoormusega programme ja nende programmide eelarve suurendamist; kutsub komisjoni üles hindama nende programmide tegelikke võimalusi;

9.

kinnitab taas toetust enim ELi puudust kannatavate isikute programmile; tuletab meelde, et Ameerika Ühendriigid annavad põllumajandusseaduse kaudu märkimisväärset tuge täiendavale toiduabiprogrammile, mis annab suurt tulu sellele sektorile ja majandusele üldiselt, leevendades ühtlasi Ameerika Ühendriikide kõige vaesemate elanike toiduvajadusi;

10.

on teadlik suurtest probleemidest, mida kliimamuutus toiduga kindlustatuse saavutamise ette seab, eelkõige seetõttu, et sagenevad ja muutuvad ulatuslikumaks sellised ilmastikunähtused nagu põud, üleujutused, tulekahjud ja tormid; rõhutab, et üha suuremaks probleemiks on maailma veevarud ning nende mõju toiduainetetööstusele; toonitab vajadust tegeleda veemajanduse ja kliimamuutusega kui kiireloomulise probleemiga;

11.

tuletab meelde, et energiavarustuse kindlus ja toiduga kindlustatus on omavahel väga tihedalt seotud; tunnistab, et energiakulu on üks peamine tegur põllumajanduse kui peamiselt naftast sõltuva valdkonna kasumlikkuse taseme määramisel puhul; julgustab selliste meetmete võtmist, mis motiveeriksid põllumajandusettevõtjaid olema energiatõhusamad ning välja töötama alternatiivseid energiavarustusallikaid; tuletab meelde, et on vaja järjekindlamat toetust teadus- ja arendustegevusele ja nõustamisele;

12.

on samas seisukohal, et tugevam impulss arendada taastuvaid energiaallikaid ja täita 2020. aastaks seatud eesmärgid peab hõlmama mõju toiduainetetööstusele ja toiduga varustatusele; rõhutab sobiva tasakaalu leidmise olulisust toidu/kütuse probleemi lahendamisel;

13.

rõhutab, kui suuresti EL sõltub kolmandatest riikidest imporditavatest valgu- ja õlirikastest toodetest, millel on negatiivsed tagajärjed toiduaine- ja põllumajandussektorile, eelkõige loomakasvatussektorile, kui esinevad äkilised hinnatõusud;

14.

kutsub komisjoni üles pakkuma välja tehnilist lahendust probleemile, milleks on geneetiliselt muundatud organismide (GMO) vähene sisaldus GMO-vabades importtoodetes ning tegema ettepanekut kiirema heakskiitmisprotsessi kohta ELis uue GMOd sisaldavate loomasöötade importimiseks, kui need on ohutuks tunnistatud;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama üldsuse juurdepääsu kontrollitulemusi puudutavale teabele, et suurendada läbipaistvust Euroopa tasandil;

16.

on mures maade kokkuostmise probleemi ning selle tagajärgede pärast toiduga kindlustatusele arengumaades ning põllumajanduse ja põllumajandustootjate tuleviku pärast; kutsub komisjoni üles seda olukorda uurima maa valdamise ja loodusvarade seisukohast;

17.

märgib, et suurte loomasöödakulude tõttu on ELi loomakasvatusettevõtete olukord halvenenud; nõuab seetõttu määruses (EÜ) nr 1234/2007 (ühise turukorralduse ühtne määrus) sätestatud vahendite sihikindlat kasutamist turu stabiliseerimiseks ja kriisi ärahoidmiseks;

18.

usub, et tulevane tootlikkuse kasv uutes liikmesriikides suurendab kasutatavate põllumaade pindala ning avab võimaluse edendada Euroopas valgu- ja õlirikaste toodete tootmist;

19.

märgib, et toiduga kindlustatus ei ole võimalik, kui toitumise ja põllumajanduse vajadusteks ei ole tagatud vaba juurdepääsu geneetilistele ressurssidele; tunnustab ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni rahvusvahelist lepingut taimede geneetiliste ressursside kohta kui tähtsat vahendit põllumajanduse bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks, mis aitab ära hoida kliimamuutuste tagajärgi;

20.

rõhutab, et praegu kavandatavad stiimulid säästlike energiakultuuride kasvatamiseks ei tohiks kuidagi halvendada üldsuse toiduainetega kindlustatust;

21.

kutsub liikmesriike üles arendama ja rakendama konkreetseid põllumajanduslikke meetmeid sisaldavaid programme, mille eesmärk on kliimamuutuse mõjude leevendamine ja nendega kohanemine;

22.

rõhutab vajadust edendada tarbijate teavitamise kampaania käivitamist, et tutvustada põllumajandustootjate ja -sektori pingutusi keskkonna kaitsmisel ja toiduainetega kindlustatuse tagamisel;

23.

usub, et finants- ja põllumajandusturud on tänapäeval rohkem põimunud kui kunagi varem; on seisukohal, et Euroopa meetmetest üksi enam ei piisa ja hinnavolatiilsuse ning toiduga kindlustatuse küsimuses tuleks Euroopal tegutseda koostöös kolmandate riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonidega; toetab G20 eesistuja sellesuunalisi algatusi;

24.

rõhutab põllumajandusettevõtjate probleeme turgude ja hindade erakordselt suurte kõikumiste ajal; juhib tähelepanu raskustele, millega põllumajandusettevõtjad silmitsi seisavad, püüdes erakordselt ebastabiilsel ajal ette planeerida; nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks alatised ja jõulised meetmed, et tegeleda viivitamatult erakordselt suure ebastabiilsusega põllumajandusturgudel; on arvamusel, et sellest saab määrav tegur tagamaks tootmise säilitamine Euroopa Liidus;

25.

märgib, et põhiliste põllumajandustoodete hinnaindeks finantsturgudel ei ole kunagi varem olnud nii ebastabiilne; toob näiteks hiljutise nisulepingute hinnatõusu – 70 % kahe kuu jooksul – kusjuures tehingute maht nende lepingutega suurenes Pariisi toorainebörsil rohkem kui kahekordselt;

26.

toonitab asjaolu, et need sündmused on ainult osaliselt põhjustatud peamistest turgu mõjutavatest teguritest (nagu pakkumine ja nõudlus) ja on suures osas spekuleerimise tulemus; märgib, et spekulatiivsest käitumisest on tingitud kuni 50 % viimase aja järskudest hinnatõusudest; toetab õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri järeldusi suurte institutsiooniliste investorite, näiteks riskikapitalifondide, pensionifondide ja investeerimispankade (kes üldiselt ei huvitu põllumajandusturgudest) rolli kohta tooraine hinnaindeksite mõjutamisel tulenevalt nende tegevusest tuletisinstrumentide turgudel;

27.

toetab sellega seoses finantsinstrumente reguleerivate kehtivate õigusaktide läbivaatamist, millega tuleks muuta kauplemine läbipaistvamaks; tuletab meelde, et finantsinstrumendid peaksid teenima majandust ja aitama põllumajanduslikul tootmisel saada üle kriisidest ning ilmastikunähtustest; samas ei tohiks lubada spekuleerimisel ohustada muidu tõhusaid põllumajandusettevõtjaid;

28.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu määrus börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta; loodab, et erakordselt suurte hinnakõikumiste vastu võetakse kriisi korral kiire reageerimise vahendina kasutusele turvavõrgud; soovib näha õigusaktide kooskõlastamist ELi ja kolmandate riikide, näiteks Ameerika Ühendriikide vahel, et vähendada spekuleerijate võimalusi kasutada ebaõiglaselt ära õigussüsteemide erinevusi;

29.

toetab julgemaid Euroopa meetmeid spekuleerimise probleemi lahendamiseks, sealhulgas reguleerivatele ja järelevalveasutustele volituse andmist spekuleerimise piiramiseks; on seisukohal, et tooraine tuletisinstrumendid erinevad muudest finantstuletisinstrumentidest ja tooraine tuletisinstrumentidega võiksid kaubelda vaid maaklerid, kellel on õigustatud huvi kaitsta põllumajandustooteid riski vastu, samuti muud isikud, kes on otseselt seotud tegeliku põllumajandustootmisega; kutsub komisjoni üles tagama olukord, et kauplemine toidutooraine tuletisinstrumentidega oleks piiratud võimaluse piires selliselt, et sellega tegeleksid põllumajandusturgudega otseselt seotud investorid;

30.

väljendab muret teraviljakaubanduses toimunud ulatusliku koondumise üle, mille tulemusena saavad asjaomased ettevõtjad mõjutada turul kehtivaid hindasid; märgib, et see võib suurendada hindade volatiilsust, kuna teraviljaga kauplejad on spekulatiivsete tehingute tõttu huvitatud suurtest hinnakõikumistest; on seisukohal, et see näitab ka vajadust sekkumisvarude või muu toetava võrgustiku järele, et edendada hindade stabiilsust ning kaitsta põllumajandusettevõtjate ja tarbijate huve;

31.

rõhutab, et ilma sekkumisvarude või strateegiliste varudeta ei ole võimalik võtta tõhusaid meetmeid suurte hinnakõikumiste vastu; on seetõttu seisukohal, et tulevases ÜPP-s tuleb tugevdada turule sekkumise vahendite rolli;

32.

rõhutab, et toidutarneahelas on vaja suuremat läbipaistvust ja õiglust, et tagada põllumajandusettevõtjatele õiglane kasum, saavutada kogu toidutarneahelas õiglane kasum ja õiglased hinnad ning tagada elujõuline põllumajandussektor, mis tagab toiduga kindlustatuse; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks konkreetsed ja tõhusad ettepanekud kõnealuse probleemi lahendamiseks;

33.

juhib tähelepanu sellele, et hinnavolatiilsuse tingimustes on madala sissetuleku ja toiduainete defitsiidiga riigid tavaliselt kõige raskemas olukorras;

34.

märgib, et kogu maailma toiduvaru ei ole praegu piisav, see on üsna kättesaadamatu ning kõrge hinnaga, mis jätab paljud inimesed toiduga kindlustamata;

35.

märgib samas, et ülemaailmsed toiduvarud on palju piiratumad kui varem, kuna 2007. aasta toidukriisi ajal langes varude maht rekordiliselt madalale, millest jätkub ülemaailmselt 12 nädalaks; juhib tähelepanu, et toiduainete tootmine on järjest tundlikum kliimamuutusega seotud äärmiste ilmastikunähtuste, linnastumise tagajärjel maale järjest kasvava surve ning kahjurite suureneva hulga ja sagenevate haiguste suhtes, mis võib põhjustada äkilist ja ettearvamatut toidupuudust;

36.

on seetõttu seisukohal, et toiduvarude (sh eriolukorra varud nälja vähendamiseks ja varud tooraine hinnaindeksite reguleerimiseks) sihtotstarbeline ülemaailmne süsteem oleks kasulik, kuna see hõlbustaks maailmakaubandust äkiliste hinnatõusude ajal, tõrjuks tagasipöördumist protektsionismi juurde ning vähendaks survet maailma toiduainete turgudele; on seisukohal, et neid varusid peaks haldama ühine organ ÜRO egiidi all või ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, kes kasutaks täiel määral ära ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni ning ÜRO maailma toiduabi programmi talletatud kogemusi; kutsub komisjoni viivitamata üles seda küsimust uurima ja teavitama parlamenti, kuidas nimetatud eesmärki saaks kõige tõhusamini saavutada; lisaks kutsub komisjoni üles mängima juhtivat rolli sellise toiduvarude sihipärase ülemaailmse süsteemi loomise toetajana;

37.

tuletab meelde, et EL on siiani reageerinud abi ja raha andmisega, sealhulgas toiduainete rahastamisvahendi kaudu; loodab näha aruandeid selle vahendi tulemuslikkuse kohta, milles vaadeldaks ka põhjuste ja sümptomite vastases võitluses saavutatud edu, ja kutsub komisjoni üles analüüsima sellise vahendi loomise võimalikkust, mis aitaks võidelda nälja vastu maailmas;

38.

kordab, kui oluline on arendada põllumajandust arengumaades ja eraldada asjakohane osa ELi ülemeremaade arenguabist põllumajandussektorile; väljendab kahetsust, et põllumajandusele eraldatud arenguabi on alates 1980. aastatest dramaatiliselt vähenenud ja tunneb heameelt, et on aru saadud vajadusest seda suundumust muuta; kutsub komisjoni üles seadma põllumajandus arenguabis prioriteetsele kohale, sealhulgas ka toetama põllumajandusettevõtjate turulepääsu;

39.

tunneb pahameelt ÜRO 2010. aasta aastatuhande arengueesmärkide tippkohtumise järelduste pärast ning rõhutab, et arenenud riigid ei ole veel kaugeltki täitnud ametliku arenguabi osas võetud kohustusi;

40.

tunnustab ÜRO 2010. aasta aastatuhande arengueesmärkide tippkohtumisel tutvustatud Maailmapanga algatust suurendada oma toetust põllumajandussektorile, et tõsta eeskätt vaesemates piirkondades sissetulekuid, tööhõivet ja toiduainetega kindlustatust;

41.

kinnitab seisukohta, mida Euroopa Parlament väljendas oma raportis ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat; kinnitab jätkuvat toetust tugevale põllumajandus- ja maaelu arengu poliitikale, millega tagatakse kõigi toiduga kindlustatus, hoitakse Euroopa maapiirkondade elujõulisust, muudetakse põllumajandus konkurentsivõimelisemaks, tagatakse põllumajandusliku tootmise jätkamine terves ELis, toetatakse innovatsiooni, konkurentsivõimet ja tööhõivet ning millel on oma osa suurte ülemaailmsete probleemide, näiteks kliimamuutuse vastu võitlemisel; õhutab samuti vajadust veelgi lihtsustada ÜPP-d ja vähendada bürokraatiat, et muuta väiksemaks toetusesaajate rakenduskulud;

42.

rõhutab rolli, mida noortel põllumajandustootjatel tuleb uues ÜPP-s mängida; juhib tähelepanu asjaolule, et ainult 7 % Euroopa põllumajandusettevõtjatest on nooremad kui 35 ja samas läheb vähemalt 4,5 miljonit põllumajandusettevõtjat järgmise 10 aasta jooksul pensionile; toetab selliste noortele suunatud meetmete tõhustamist nagu asutamistoetus, laenude intressitoetused ja muud stiimulid, mida liikmesriigid on oma maaelu arendamise eelarvete kaudu rakendanud; kinnitab taas noorte vahetusprogrammi käsitleva eelarve muudatusettepaneku sisu ja soovib selle rakendamist katseprojektina; nõuab samuti, et kõrvaldataks kõik halduspiirangud, mis takistavad noori põllumajandustegevust alustamast;

43.

on arvamusel, et teadustegevus ja innovatsioon on kõige olulisemad valdkonnad toiduga kindlustatuse probleemiga tegelemiseks, kuna tootmist tuleb suurendada vähemate ressurssidega; rõhutab, et põllumajandussektoris on oluline edendada professionaalset väljaõpet, hariduse ligipääsetavust, teadmiste edasiandmist ja parimate tavade vahetamist; kordab, et on vaja kooskõlastatud lähenemisviisi ÜPP ja teiste poliitikavaldkondade vahel, et hõlbustada põllumajanduses juurdepääsu teadustegevusele ja innovatsioonile;

44.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tootlikkuse tõstmiseks täielikult ära kasutama seitsmenda teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi pakutavaid võimalusi teaduse ja tehnoloogilise uuendustegevuse valdkonnas, järgides seejuures energiatõhususe ja säästlikkuse kriteeriume;

45.

rõhutab, et kliimamuutuse ja linnastumise tõttu väheneb iga aastaga põllumajandustootmiseks kasutatava maa pindala;

46.

soovib eriti rõhutada, kui tähtis on mitmekesisus Euroopa põllumajanduses ja eri põllumajandusmudelite (eelkõige Euroopa maapiirkondades töökohti loova väikepõllumajandustootmise mudelite) koostoimimise tagamine, samuti toiduainete (mille hulka kuuluvad ka lühikese tarneahelaga väikepõllumajandustootjate tooted ja mittetööstuslikud tooted) ja toitumuse mitmekesisus ja kvaliteet Euroopas, et soodustada maapiirkondade arengut ning säilitada piirkondlike toiduaine- ja veinisektorite pärand;

47.

rõhutab, et kohalik traditsiooniline põllumajandustegevus, põllumajanduslik pereettevõtlus, väikepõllundus ja mahepõllumajandus, võivad väga olulisel määral kaasa aidata toiduga kindlustatuse tagamisele, kuna see on sageli tõhusam viis maakasutuseks üksikutes piirkondades kasutamiseks pika aja vältel spetsiaalselt välja töötatud meetoditega ning võimaldab luua tugeva sideme toote ja selle päritolupiirkonna vahel ning on märk toote kvaliteedist ja autentsusest; rõhutab, et need põllumajandusvormid peaksid eksisteerima koos uuenduslike säästvate põllumajandusettevõtetega, mis aitaks kombineerida suurt produktiivsust jätkusuutliku maakasutusega;

48.

rõhutab samuti, et põllumaa liigne osadeks jagamine mõnes liikmesriigis on takistuseks põllumajanduse tootlikkusel ning tuleb võtta meetmeid, et julgustada väikeste põllumajandusettevõtjate ühinemist;

49.

rõhutab vajadust säilitada ELis põllumajanduslik mitmekesisus ning tunnistab, et värske ja kohapeal toodetud värskete põllumajandustoodetega varustatud kohalikud turud on keskkonnasäästlikud ning aitavad toetada väljakujunenud põllumajanduskogukondi; rõhutab põlluharimise olulisust ebasoodsamates piirkondades; kutsub komisjoni üles käsitlema Euroopa paljutahulisi põllumajandusmudeleid oma tulevastes ettepanekutes ÜPP kohta ning kaaluma ka võimalust luua spetsiaalsed finantsstiimulid ja identifitseerimismeetmed;

50.

kinnitab, et ÜPP peab olema õiglane ja tagama toetuse tasakaalustatud jagamise põllumajandusettevõtjatele kõigist liikmesriikidest ja nende vahel, suurema territoriaalse ühtekuuluvuse ning eksporditoetuste järk-järgulise kaotamise, kaotades samal ajal järkjärgult kõik ELi kaubanduspartnerite poolt antavad eksporditoetused ning kehtestades eeskirjad kõigile samaväärse mõjuga ekspordimeetmetele;

51.

tunnistab, et ÜPP reformid on oluliselt vähendanud ELi põllumajandusliku tootmise mõju arengumaades, kuna ei ole kaotatud eksporditoetusi; nõuab, et EL tunnistaks, kui oluline on arengumaade põllumajandussektorite toetamine, tagades eriti asjaolu, et põllumajandus seatakse arengumaades ja ELi ülemeremaade arenguabieelarves esikohale;

52.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/16

—

võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (10028/2010) (Kongo Vabariik) ning võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (12796/2010) (Kamerun);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Kongo Vabariigi vahelise vabatahtliku partnerluslepingu eelnõu, milles käsitletakse metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodavate puittoodetega kauplemist (FLEGT) (07636/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Kameruni Vabariigi vahelise vabatahtliku partnerluslepingu eelnõu, milles käsitletakse metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodavate puittoodetega kauplemist (FLEGT) (13187/2010);

—

võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 3 esimesele lõigule, artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ning artikli 218 lõikele 7 (C7-0170/2010 ja C7-0339/2010);

—

võttes arvesse põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 13. septembri 2007. aasta resolutsiooniga 61/295;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrust (EL) nr 995/2010, milles sätestatakse puitu ja puittooteid turule laskvate ettevõtjate kohustused (1);

—

võttes arvesse Cancúni lepingut;

—

võttes arvesse oma 19. jaanuari 2011. aasta seisukohti nõukogu otsuse eelnõude kohta, mis käsitlevad FLEGTi vabatahtlike partnerluslepingute sõlmimist Kongo Vabariigi (2) ja Kameruni Vabariigiga (3);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

1.

väljendab heameelt Kameruni Vabariigi ja Kongo Vabariigiga sõlmitud vabatahtlike partnerluslepingute üle; on arvamusel, et nende vabatahtlike partnerluslepingute üle peetud läbirääkimiste alusel võiks koostada hea tava suunised pretsedendi loomise eesmärgil teiste jätkuvate vabatahtlike partnerluslepingute läbirääkimiste jaoks, mida peetakse puitu tootvate riikidega;

2.

toonitab, kui oluline on ELi ja ELi turgu troopilise puiduga varustavate riikide jagatud vastutus ebaseadusliku metsaraie ja sellega seotud kaubanduse küsimustes ning ülemaailmsete metsavarude säilitamise ja kestliku kasutamise jõupingutuste tugevdamisel;

3.

väljendab sellega seoses rahulolu kaasatud osaliste kohustustega parandada metsakorraldust ning vajaduse korral muuta kehtivaid õigusakte, et tagada metsandussektori tegevus, mis oleks läbipaistev, austaks põliselanike õigusi ega aitaks kaasa kahjulikule keskkonnamõjule; väljendab samuti rahulolu ELi kohustusega toetada suutlikkuse suurendamist, sealhulgas eelkõige puitu tootvates riikides puidu ja puittoodete jälgitavuse ja seaduslikkuse kontrollisüsteemide loomist;

4.

tuletab meelde, et vabatahtlike partnerluslepingute eesmärk on ühiselt peatada ebaseaduslikult ülestöötatud puidu ja sellisest puidust valmistatud toodetega kauplemine ning aidata peatada metsade hävitamist ja metsade seisundi halvenemist ning vähendada sellega seotud süsinikdioksiidi heitkoguseid ja bioloogilise mitmekesisuse kadu kogu maailmas, edendades samal ajal jätkusuutlikku majanduskasvu ja inimarengut, kestlikke toiduallikaid ning põlisrahvaste ja kohalike rahvaste austamist;

5.

tuletab meelde, et troopilise metsa ning teiste bioloogiliselt väga mitmekesiste ja väärtusliku süsinikuvaruga metsade ulatusliku kasutussevõtmise laiendamine ei ole kestlik ning võib põhjustada metsade täiendavat hävitamist ja metsade seisundi halvenemist, mis aitab kaasa ülemaailmse keskkonna hävimisele; märgib sellega seoses vabatahtlikele partnerluslepingutele omast sisepinget, mis tuleneb sellest, et kui EL ergutab suuri looduslikke metsaalasid omavate riikidega peetavat puidutoodete kaubandust, võib ta samaaegselt kahjustada kliimamuutusega võitlemise eesmärke, bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja kestlikku kasutamist, vaesuse vähendamist ja metsade hävitamise peatamist kogu maailmas; seepärast kutsub komisjoni üles tagama, et ELi poliitika on sidus ning vabatahtlike partnerluslepingutega toetatud meetmed aitavad tõhusalt kaasa vabatahtlike partnerluslepingute kõigi osaliste rahvusvaheliste kohustuste täitmisele; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu selgitaksid üksikasjalikult, millised vabatahtlike partnerluslepingute lisaalgatused on ette nähtud metsade hävitamise ja looduslike metsade seisundi halvenemisega võitlemiseks ning nende kaitse edendamiseks;

6.

tuletab meelde, et kuigi metsad kuuluvad nende asukohariigi ainuomandisse, on metsakeskkond inimkonna ühine pärand ning seda tuleb kaitsta, säilitada ja võimaluse korral taastada lõppeesmärgiga säilitada ülemaailmne bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemi ülesanded, kaitsta kliimasüsteemi ning põliselanike ja metsadest sõltuvate kogukondade õigusi; palub seepärast partnervalitsustel Aafrikas ja kolmandates riikides töötada välja maakasutuse ja loodusvarade majanduskavad, mis aitaksid neid eesmärke saavutada, ning teha kindlaks, mis valdkonnas ja kui palju toetust oleks välispartneritelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt vaja, et nende eesmärkide saavutamist kiirendada;

7.

kutsub komisjoni eelnevaga seoses üles pöörama teravdatud tähelepanu selle tagamisele, et vabatahtlikud partnerluslepingud ei ergutaks tööstusliku raietegevuse laiendamist puutumata metsamaastikele, ning tegema Kameruni Vabariigi ja Kongo Vabariigi valitsustega ning edaspidi kõigi tulevaste vabatahtlikke partnerluslepinguid allkirjastavate valitsustega koostööd järelevalve alal ning võtma meetmeid, et hoida ära tööstusliku raie otsene ja kaudne negatiivne mõju loomastikule;

8.

väljendab rahulolu vabatahtliku, läbipaistva, osaleva ja konsensusele suunatud lähenemisviisiga, mille abil jõuti lepingute sõlmimiseni; soovitab selle lähenemisviisi kujundamist teiste puitu tootvate partnerriikidega peetavate vabatahtlike partnerluslepingute läbirääkimiste normiks;

9.

toonitab sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sõltumatute välisvaatlejate keskset osa lepingute nõuetekohase rakendamise järelevalves kõikide osaliste puhul, sealhulgas kohustuse kaudu, mille sisuks on kaasata riiklikud sidusrühmad rakendamisprotsessi jälgimiseks loodavatesse ühiskomiteedesse; toonitab, et kohalikele kodanikuühiskonnaorganisatsioonidele tuleb anda voli teostada sõltumatut õigusnormide ning metsanduse haldusreformide rakendamise järelevalvet;

10.

palub komisjonil luua mehhanismi, millega tagada vabatahtlike partnerluslepingute tulemuslik ja õigeaegne jõustamine rakendamise eri etappides, mis kindlustaks eelkõige kohalike sidusrühmade suutlikkuse tugevdamise ning kohalike kogukondade ja põliselanike otsese kaasamise rakendusetapis, et tagada suurem nõustumine vabatahtlike partnerluslepingute eel rakendatavate reformidega ning ELi imporditava kauba täielik kontroll;

11.

tuletab meelde, et metsandust reguleeriva õigus- ja reguleeriva raamistiku läbivaatamine on vajalik selleks, et vabatahtlikud partnerluslepingud järgiksid FLEGTi tegevuskava eesmärke ning et tagada, et vabatahtlike partnerluslepingute rakendamine aitab kaasa vabatahtlike partnerluslepingute osaliste kohustuste hulka kuuluvate keskkonna- ja ühiskonnaalaste konventsioonide ja rahvusvaheliste kokkulepete täitmisele;

12.

tuletab meelde, et vabatahtlike partnerluslepingute eesmärkide hulka kuulub samuti sotsiaalse õigluse parandamine ning kohalike ja põliselanike kogukondade õiguste austamine, mis seega hõlmab läbipaistvuse ja võrdse osaluse põhimõtteid;

13.

tuletab meelde, et need õiguslikud parandused tuleb lõpule viia enne FLEGTi litsentside andmist;

14.

palub, et komisjon esitaks kuue kuu jooksul alates mis tahes vabatahtliku partnerluslepingu jõustumisest aruande meetmete kohta, mis on võetud, et tagada sidusrühmade ja kodanikuühiskonna, sealhulgas kohalik ja põliselanikkond, vaheline jätkuv dialoog, mis säiliks rakendusetapis; on seisukohal, et aruanne peaks sisaldama vabatahtlike partnerluslepingute mõju ja sisu tõelise panuse hinnangut seoses ELi ja allakirjutanud riigi rahvusvaheliste kohustustega, mis käsitlevad keskkonda ja kestlikku arengut, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse varude säilitamine ja kestlik majandamine;

15.

palub vabatahtlike partnerluslepingute mõlemal osalisel tagada, et kodanikuühiskonnal, kohalikel elanikel ja põliselanikel on võimalik vabalt ja täie kindlusega kaasa aidata vabatahtlike partnerluslepingute rakendamisele ja jõustamisele; on arvamusel, et lepingu rakendamise ühiskomitee peaks andma kodanikuühiskonnale, kohalikele elanikele ja põliselanike organisatsioonidele õiguse esitada kaebus ja selle rahuldamata jätmise korral õiguse edasi kaevata;

16.

nõuab, et komisjon kindlustaks, et tal on hea ülevaade iga võimaliku vabatahtliku partnerluslepingu partnerriigi praegusest inimõiguste olukorrast, ning soovitab komisjonil mitte luua suhteid riikidega, kus puudub põhilisi inim- ja sotsiaalseid õigusi kaitsev õigusraamistik; kinnitab uuesti vajadust avatud dialoogi, sõnavabaduse, sealhulgas usuvabaduse ja ajakirjandusvabaduse järele kõigis riikides, kes on kaasatud vabatahtlikesse partnerluslepingutesse, et kõik võimalikud kaebused kuulataks ära;

17.

palub komisjonil korrapäraselt koostada ja parlamendile esitada eduaruandeid kõigi kehtivate ja tulevaste vabatahtlike partnerluslepingute eri sätete rakendamise kohta;

18.

eeldab, et järgnevatel aastatel sõlmitakse rohkem vabatahtlikke partnerluslepinguid, mis vajavad konkreetset ja täiendavat rahastamist seoses tehniliste ja inimressursside arendamisega; palub komisjonil ja ELi liikmesriikidel täpsustada, milliseid vahendeid kasutatakse nende lepingute läbirääkimiste ja rakendamise toetuseks;

19.

kutsub komisjoni üles esitama parlamendile praeguste ja tulevaste vabatahtlike partnerluslepingute läbirääkimiste ja rakendamise eduaruandeid ning teavitama parlamenti õigeaegselt lepingu rakendamise ühiskomitee tööst, lepingu sõltumatu audiitori missioonist ja auditeerimisaruannetest, lepingu rakendamise hindamisaruannetest – sealhulgas uuringud selle sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnamõju kohta –, ja soodustuse saanud ettevõtete nimede loetelust;

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning kõigile vabatahtlike partnerluslepingutega kaasatud valitsustele.

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/19

—

võttes arvesse oma 25. septembri 2003. aasta resolutsiooni WTO viienda ministrite konverentsi kohta Cancúnis (1), 12. mai 2005. aasta resolutsiooni Doha vooru hindamise kohta Maailma Kaubandusorganisatsiooni peanõukogu 1. augusti 2004. aasta otsuse järel (2), 1. detsembri 2005. aasta resolutsiooni Hongkongis toimuva Maailma Kaubandusorganisatsiooni kuuenda ministrite konverentsi ettevalmistamise kohta (3), 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni majanduskoostöö lepingute (EPA) mõju kohta arengule (4), 4. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Doha vooru hindamise kohta pärast Hongkongis toimunud WTO ministrite konverentsi (5), 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni kaubanduse ja vaesuse kohta: kaubanduspoliitikate kavandamine eesmärgiga suurendada kaubanduse panust vaesuse leevendamisse (6), 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni Doha arengukava läbirääkimiste peatamise kohta (7), 23. mai 2007. aasta resolutsiooni majanduskoostöölepingute kohta (8), 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni majanduspartnerluslepingute kohta (9), oma 5. juuni 2008. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega kohaldatakse üldiste tariifsete soodustuste kava ajavahemikus 1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2011 ja millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 552/97, (EÜ) nr 1933/2006 ja komisjoni määrusi (EÜ) nr 964/2007 ja (EÜ) nr 1100/2006 (10) ning oma 25. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Vaikse ookeani piirkonna riikide ja Euroopa Ühenduse vahelise majanduspartnerluse vahelepingu kohta (11);

—

võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelist majanduspartnerluse vahelepingut;

—

võttes arvesse partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (Cotonou leping);

—

võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1528/2007, millega teatavatest Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) piirkonna riikide rühma riikidest pärit toodete suhtes kohaldatakse korda, mis on sätestatud lepingutes, millega või mille tulemusel luuakse majanduspartnerlus (12);

—

võttes arvesse komisjoni 23. oktoobri 2007. aasta teatist majanduspartnerluslepingute kohta (KOM(2007)0635);

—

võttes arvesse üldist tolli- ja kaubanduskokkulepet (GATT), eelkõige selle XXIV artiklit;

—

võttes arvesse WTO ministrite konverentsi neljanda istungjärgu ministrite deklaratsiooni, mis võeti vastu 14. novembril 2001. aastal Dohas;

—

võttes arvesse WTO ministrite konverentsi kuuenda istungjärgu ministrite deklaratsiooni, mis võeti vastu 18. detsembril 2005. aastal Hongkongis;

—

võttes arvesse 10. oktoobril 2006. aastal WTO peanõukogus vastu võetud kaubandusabi töökonna aruannet ja soovitusi;

—

võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta ÜRO aastatuhande deklaratsiooni, mis sätestab aastatuhande arengueesmärgid kriteeriumidena, mille rahvusvaheline üldsus on kollektiivselt vaesuse likvideerimiseks välja töötanud;

—

võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee poolt 22. novembril 2007. aastal Rwandas Kigalis vastu võetud Kigali deklaratsiooni;

—

võttes arvesse oma 14. detsembri 2006. aasta resolutsiooni olukorra kohta Fidžis (13), milles parlament mõistis sügavalt hukka sõjaväelise riigipöörde Fidžis;

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu loetelu 103 soovitusest, mis avaldati korrapärase läbivaatamise töörühma 23. märtsi 2010. aasta aruandes, ning võttes arvesse Fidži valitsuse 10. juuni 2010. aasta ametlikku vastust, milles öeldakse, et juba pikka aega nõutud ja pidevalt edasilükatud üldvalimised on nüüd kavandatud 2014. aastale ja seda tähtaega ei muudeta;

—

võttes arvesse 16. detsembri 2010. aasta küsimust komisjonile ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelise majanduspartnerluse vahelepingu sõlmimise kohta (O-0212/2010 – B7-0807/2010);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et varasemad ELi ja AKV riikide vahelised kaubandussuhted, mis andsid neile riikidele mittevastastikusel alusel soodustatud juurdepääsu ELi turgudele, ei ole alates 1. jaanuarist 2008 enam kooskõlas WTO eeskirjadega;

B.

arvestades, et majanduspartnerluslepingud on lepingud, mis on WTO eeskirjadega kooskõlas ja mille eesmärk on toetada piirkondlikku integratsiooni ning soodustada AKV riikide majanduse järkjärgulist integreerumist maailmamajandusse, et edendada seeläbi nende riikide jätkusuutlikku sotsiaalset ja majanduslikku arengut ning aidata seal kaasa vaesuse kaotamiseks tehtavatele üldistele jõupingutustele;

C.

arvestades, et majanduspartnerluslepinguid tuleks kasutada selleks, et rajada pikaajalised suhted, milles kaubandus toetab arengut;

D.

arvestades, et järjestikuste Lomé konventsioonide ja Cotonou lepingu suhkruprotokolliga tagati eeldatav sissetulek väikestele Vaikse ookeani saartele, kus mitmekesistamise võimalused põllumajandussektoris on piiratud;

E.

arvestades, et majanduspartnerluse vahelepingud on kaubavahetust käsitlevad lepingud, mille eesmärk on vältida AKV riikide ja ELi vahelise kaubanduse katkemist;

F.

arvestades, et kaubanduspoliitika on praeguse finants- ja majanduskriisi tõttu arengumaadele tähtsam kui kunagi varem;

G.

arvestades, et AKV Vaikse ookeani piirkonna riikidest on ainult Paapua Uus-Guinea ja Fidži Vabariik sõlminud 2009. aasta lõpus majanduspartnerluse vahelepingu; arvestades, et kõikide muude AKV Vaikse ookeani piirkonna riikide suhtes kehtib kas „Kõik peale relvade” algatus, mille kaudu neil on tollimaksuvaba juurdepääs ELi turule, või ELi tavapärane üldiste tariifsete soodustuste kava;

H.

arvestades, et Paapua Uus-Guinea puhul on lepingut ajutiselt kohaldatud alates 20. detsembrist 2009; arvestades, et lepingut ei saa Fidži Vabariigi suhtes enne kohaldada, kui Fidži Vabariik on teatanud kas lepingu ajutisest kohaldamisest või selle ratifitseerimisest;

I.

arvestades, et läbirääkimised kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu üle on käimas kõigi 14 AKV Vaikse ookeani piirkonna riigiga;

J.

arvestades, et majanduspartnerluse vaheleping hõlmab kaubavahetuslepingu kõiki peamisi sätteid;

K.

arvestades, et lepingus sisalduvate kohustuste mõju asjaomastele riikidele ja Vaikse ookeani piirkonnale võib kujuneda väga oluliseks;

L.

arvestades, et majanduspartnerluse vaheleping mõjutab Paapua Uus-Guinea ja Fidži Vabariigi ning teiste kaubanduspartnerite vaheliste tulevaste lepingute reguleerimisala ja sisu ning piirkonna seisukohti majanduspartnerluse lepingute läbirääkimistel;

M.

arvestades, et ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel on piiratud konkurents, kuna suur osa ELi ekspordist koosneb peamiselt kaupadest, mida Vaike ookeani piirkonna riigid ei tooda, aga sageli vajavad kas otseseks tarbimiseks või sisendiks kodumaise tööstuse jaoks;

N.

arvestades, et suurim potentsiaal eksporti tulevikus suurendada on kalandusel ning kalandusega seotud tegevusel ja tootmisharudel, tingimusel et kalandusega tegeletakse keskkonda säästvalt;

O.

arvestades, et uued kaubanduseeskirjad tuleb välja töötada nii, et need toetaksid kohalikke tööstusharusid ja kaitseksid ressursside ammendumise ja kliimamuutuste eest, ning arvestades, et nende eeskirjadega peab kaasnema kaubandusabi suurem toetamine;

P.

arvestades, et kaubandusabi eesmärk on tugevdada arengumaade suutlikkust kasutada uusi kaubandusvõimalusi;

Q.

arvestades, et EL ja AKV riigid on pidanud läbirääkimisi uute, täiendatud ja paindlikumate päritolureeglite üle, mis tooksid märkimisväärset kasu, kui neid lepingu eesmärki järgides nõuetekohaselt rakendatakse ja sealjuures võetakse vajalikul määral arvesse AKV riikide väiksemat suutlikkust;

R.

arvestades, et erand päritolureeglitest majanduspartnerluse vahelepingus hõlmab kogu tootmisahelat toorainete kaevandamisest töötlemise, turustamise ja ekspordini;

S.

arvestades, et suur nõudlus tuunikalatoodete järele tähendab, et neil on teatud eripära – näiteks kiire reageerimine hinna kõikumisele – mistõttu need on rahvusvahelisel turul liigitatud „tundlikeks toodeteks”, ning seda tuleb kõigis kaubandusläbirääkimistes arvesse võtta;

T.

arvestades, et piirkonna kalavarude jätkusuutlikkuse eest vastutav rahvusvaheline organisatsioon –Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjon (WCPFC) – on teada andnud, et kolmandad riigid, eelkõige Hiina, kes on alates uute päritolureeglite kehtestamisest investeerinud suurtesse tööstusprojektidesse Paapua Uus-Guineas, on tohutult suurendanud oma kalapüügivõimsust piirkonnas ning et see suundumus jätkub, suurendades kalavarude ülepüügi ohtu,

1.

on veendunud, et kaubandussuhted selle piirkonna ja ELi vahel peaksid toetama ja suurendama kaubavahetust, säästvat arengut, piirkondlikku integratsiooni, edendades samas majanduse mitmekesistumist ja vaesuse vähendamist; märgib, et majanduspartnerluse vaheleping peab aitama kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele;

2.

rõhutab, et Paapua Uus-Guinea ja Fidžiga peetud majanduspartnerluse vahelepingu läbirääkimiste positiivsed tulemused näitavad Euroopa Liidu suurt huvi jätkuvalt säilitada tihedaid ja kõrgetasemelisi majandussuhteid Vaikse ookeani piirkonna riikidega; loodab, et see majanduspartnerluse vaheleping, mis praegu piirdub kahe riigiga, võib sillutada teed laiemale lepingule, millesse kaasatakse ka muud Vaikse ookeani piirkonna riigid;

3.

rõhutab, et majanduspartnerluse vahelepingu eesmärk on hoida turg Paapua Uus-Guinea ja Fidži Vabariigi ekspordile lahti ning võimaldada läbirääkimisi kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu üle, kui asjaomased riigid seda soovivad;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et Paapua Uus-Guinea ja Fidži Vabariik – kaks Vaikse ookeani piirkonna AKV riiki, kelle ekspordi maht ELi on märkimisväärne – on seni ainsad Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma liikmed, kes on kõnealuse lepingu sõlminud, samas kui sama rühma muud liikmed on otsustanud sellele mitte alla kirjutada, kuna nende ja ELi vahelise kaubavahetuse maht on väiksem;

5.

tuletab meelde, et kuigi majanduspartnerluse vahelepingut võib pidada protsessi esimeseks sammuks, on see õiguslikus mõttes täielikult sõltumatu rahvusvaheline leping, millega ei pruugi automaatselt kaasneda terviklik majanduspartnerlusleping või tervikliku majanduspartnerluslepingu allkirjastamine majanduspartnerluse vahelepingu kõikide algsete allkirjastajate poolt;

6.

tuletab ELi institutsioonidele ja valitsustele meelde, et ei majanduspartnerluslepingu sõlmimine ega sellest loobumine ei tohiks viia olukorrani, kus AKV riik satub ebasoodsamasse olukorda, kui ta oli Cotonou lepingu kaubandussätete kohaselt;

7.

rõhutab, et majanduspartnerluse vahelepingu võimalik heakskiitmine Euroopa Parlamendi poolt ei määra ära parlamendi seisukohta kõikehõlmavale majanduspartnerluslepingule heakskiidu andmise suhtes, kuna lepingu sõlmimise menetlus on seotud kahe erineva rahvusvahelise lepinguga;

8.

tuletab meelde, et tõeline piirkondlik turg on majanduspartnerluse vahelepingu ja võimaliku tulevase tervikliku majanduspartnerluslepingu eduka rakendamise äärmiselt oluline eeldus ning piirkondlik integratsioon ja koostöö on Vaikse ookeani piirkonna riikide sotsiaalse ja majandusliku arengu seisukohalt väga olulised; on veendunud, et seda tuleb rakendamisel arvesse võtta;

9.

rõhutab, et kalatoodete päritolureegleid käsitlevate erisätete eesmärk on maismaal kalatöötluse võimsuse arendamine AKV Vaikse ookeani riikides, et luua seal kohapealseid töökohti ja tagada sissetulek;

10.

märgib, et majanduspartnerluse vaheleping on sillutanud tee Paapua Uus-Guinea tööstusprojektide arengule, mille üheks näiteks on Vaikse ookeani meretööstuspiirkond Madangis, kus kahe aasta jooksul loodetakse toota üle 400 000 tonni tuunikalakonserve;

11.

on sellega seoses tõsiselt mures selliste meetmete pärast nagu keskkonna-alaste õigusaktide hiljutine läbivaatamine Paapua Uus-Guinea ametivõimude poolt, mille tagajärjel praktiliselt loobuti nõudest, et selliste projektide puhul tuleb esitada keskkonnaaruanded, ning on takistatud kaebuste esitamine;

12.

rõhutab, kui tähtis on kalatööstus esmase tööhõive allikana Vaikse ookeani piirkonna naistele; on veendunud, et komisjon peaks andma tehnilist, poliitilist ja rahalist abi, et parandada naiste tööhõivevõimalusi Vaikse ookeani riikides;

13.

märgib murega, et WCPFC andmed näitavad, et kolmandad riigid on suurendanud oma kalapüügivõimsust selles Vaikse ookeani piirkonnas ning et seetõttu valitseb ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüügi ja ülepüügi oht, mis ei aita kaasa kohaliku kalatööstuse jätkusuutlikule arengule;

14.

rõhutab, et kuigi Paapua Uus-Guineal ja Fidžil on piiratud kalapüügivõimsus ja seetõttu ka täielikult ühe riigi piires saadud kala piiratud pakkumine ja piiratud maismaal asuvad töötlemisvõimsused, on töödeldud kalatoodete päritolureeglite suhtes tehtud erand, mida Paapua Uus-Guinea aktiivselt kasutab, muutnud selle riigi eri allikatest (sealhulgas Filipiinidelt, Taist, Hiinast, Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast jne) pärineva tuunikala tohutute koguste tõeliseks töötlemiskeskuseks; juhib tähelepanu asjaolule, et päritolureeglite suhtes tehtav erand võib mõjuda ELi kalatöötlus- ja konservitööstusele destabiliseerivalt;

15.

palub komisjonil esitada parlamendile nii kiiresti kui võimalik aruanne Vaikse ookeani piirkonna riikide kalandussektori asjaomaste eriaspektide ja nende riikide kalavarude haldamise kohta, kaasa arvatud säästva arengu tavad; palub komisjonil viivitamata algatada majanduspartnerluse vahelepingule lisatud II protokolli artikli 6 lõike 6 punktis d ette nähtud konsultatsioonid ning kehtestada päritolureeglitest erandite tegemise peatamine juhul, kui hindamisaruanne näitab destabiliseerivat mõju ELi kalatöötlemis- ja konservitööstusele;

16.

märgib, et selline aruanne päritoluga seotud erireeglite rakendamise kohta tuleb koostada 2011. aasta jooksul, st kolm aastat pärast seda, kui Paapua Uus-Guineale teatati määruses (EÜ) nr 1528/2007 sätestatud eeskirjade vastuvõtmisest, ning et selles tuleks käsitleda allikate suhtes kehtestatud üldise erandi majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju Paapua Uus-Guinea elanikkonnale, eelkõige rannikul elavatele kogukondadele; palub sellega seoses kohest teavet nimetatud aruande lähteülesande kohta ja selle kohta, kas kõikide sidusrühmade ja mõjutatud osapooltega, sealhulgas Paapua Uus-Guinea kodanikuühiskonna organisatsioonidega, konsulteeritakse enne aruande koostamist;

17.

julgustab Fidžit võtma arvesse rahvusvahelise üldsuse soovitusi ja rakendama head valitsemistava; on veendunud, et sellised sammud peaksid avama rahalise abi Fidži suhkrusektorile; tunnistab, et seda raha on väga vaja toetamaks suhkrusektorit, mis on Fidžis peamine tööhõiveallikas;

18.

rõhutab, et piirkondliku majanduspartnerluslepingu sõlmimise tingimuseks peaks olema, et kõik Fidži Vabariigi poliitilised rühmitused kiidavad heaks demokraatlike valimiste kava;

19.

soovitab kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu käimasolevatel läbirääkimistel paindlikku, asümmeetrilist ja pragmaatilist lähenemisviisi; nõuab tungivalt, et kõikehõlmavasse majanduspartnerluslepingusse lisataks arengukoostööd käsitlev peatükk;

20.

juhib tähelepanu asjaolule, et leping võib mõjutada ka suhteid Vaikse ookeani piirkonna ning selle lähimate ja suurimate kaubanduspartnerite Austraalia ja Uus-Meremaa vahel, ning tuleb tagada, et praeguse lepingu sätted ei oleks takistuseks tulevaste kaubanduslepingute sõlmimisele nende riikidega;

21.

tuletab meelde, et Vaikse ookeani piirkonna riikide arengueesmärke, -poliitikat ja -prioriteete ei tule toetada mitte üksnes majanduspartnerluslepingu ülesehituse ja sisu abil, vaid ka selle kaudu, mil viisil ja missuguses vaimus lepingut rakendatakse;

22.

tuletab meelde 2007. aasta oktoobris vastu võetud ELi kaubandusabi strateegiat, millega võeti kohustus suurendada ELi kaubandusega seotud abi kogusummat aastaks 2010 kahe miljardi euroni aastas (üks miljard eurot ühenduselt ja üks miljard eurot liikmesriikidelt); nõuab tungivalt, et Vaikse ookeani piirkond saaks sellest abist asjakohase ja õiglase osa;

23.

nõuab, et kaubandusabi vahendite osa Vaikse ookeani piirkonnale määrataks kindlaks ja eraldataks varakult; rõhutab, et kõnealused rahalised vahendid peaksid olema lisavahendid ja mitte ainult Euroopa Arengufondi (EAF) ümberpaigutatud vahendid, et need peaksid vastama Paapua Uus-Guinea ja Fidži Vabariigi ning ka laiemalt Vaikse ookeani piirkonna prioriteetidele ning et nende väljamaksmine peaks olema õigeaegne, ettearvatav ja kooskõlas riiklike ja piirkondlike strateegiliste arengukavade täitmise ajakavadega;

24.

kutsub komisjoni üles, pidades silmas nõukogu poolt 2007. aasta septembris seoses intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS-leping) ja ravimite kättesaadavusega võetud kohustusi, mitte pidama majanduspartnerluslepingu raames läbirääkimisi ravimitega seotud ning rahvatervist ja ravimite kättesaadavust mõjutavate TRIPS-pluss sätete üle, hoiduma patendikoostöölepingu ja patendiõiguse lepingu täitmise või nendes sätestatud kohustuste tunnustamise nõudmisest, hoiduma majanduspartnerluslepingusse direktiivi 2004/48/EÜ (14) tingimuste inkorporeerimisest ning mitte lisama sinna niisugust korda nagu mitteoriginaalandmebaasi kaitse;

25.

toetab jätkuvalt kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu sõlmimist ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel; nõustub, et läbirääkimistel tuleb käsitleda järgmisi olulisi teemasid:

26.

nõuab siiski, et komisjon jätkaks tööd kõikehõlmavama lepingu suunas ja otsiks võimalikke kättesaadavaid ja toimivaid alternatiive, mis tagavad turulepääsu kooskõlas WTO eeskirjadega, kusjuures kasutataks loovalt ära kõik nende eeskirjadega lubatud paindlikud võimalused, kaasa arvatud loobumine, ka nendele riikidele, kes ei soovi sõlmida üht või mõlemat majanduspartnerluse vahelepingut ega terviklikku majanduspartnerluslepingut;

27.

on seisukohal, et kõikehõlmavas majanduspartnerluslepingus tuleks sätestada parlamendikomisjoni loomine lepingu rakendamise jälgimiseks ning et selle komisjoni Euroopa Parlamendi poolne koosseis peaks olema samalaadne Cariforumi ja ELi ühise parlamendikomisjoniga;

28.

rõhutab, et nii majanduspartnerluse vaheleping kui ka kõikehõlmav majanduspartnerlusleping peaksid sisaldama läbivaatamisklauslit, milles nähakse ette, et tuleb läbi viia üldise mõju sõltumatu hindamine, mis hõlmab majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju hindamist ning rakendamise kulude ja tagajärgede hindamist, kusjuures mõju hindamine tuleks läbi viia kolm kuni viis aastat pärast lepingu allkirjastamist; rõhutab, et majanduspartnerluse vahelepingu ja edaspidi ka majanduspartnerluslepingu läbivaatamisklausel peaks sisaldama sätet, et kõikidel lepinguosalistel on õigus lepingu läbivaatamisklauslit kasutada, lähtudes eespool nimetatud mõju hindamisest; nõuab, et Euroopa Parlament ja Vaikse ookeani piirkonna riikide parlamendid kaasataks lepingu läbivaatamisse;

29.

toetab sellega seoses komisjoni kindlat soovi tagada, et see üldine erand päritolureeglitest oleks edaspidistes majanduspartnerluslepingutes pigem erand kui reegel;

30.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja AKV riikide valitsustele ja parlamentidele, AKV ja ELi nõukogule ning AKV ja ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/24

—

võttes arvesse ÜRO Peaassambleel 20. novembril 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni, eelkõige selle artiklit 21;

—

võttes arvesse 1967. aasta lapsendamise Euroopa konventsiooni;

—

võttes arvesse riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsiooni (alla kirjutatud Haagis 29. mail 1993. aastal) ja 25. jaanuari 1996. aasta laste õiguste kasutamise Euroopa konventsiooni (ETS nr 160);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 24;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikeid 3 ja 5;

—

võttes arvesse oma 12. detsembri 1996. aasta resolutsiooni seadusandluse ja liikmesriikidevahelise koostöö parandamise kohta seoses lapsendamisega (1);

—

võttes arvesse oma 16. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamise kohta (2);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et iga lapse heaolu ja laste parimate huvide kaitsmine on erakordselt tähtis, ja arvestades, et laste õiguste kaitsmine kuulub Euroopa Liidu eesmärkide hulka;

B.

arvestades, et lapsendamise valdkonnas kuulub pädevus liikmesriikidele, kes rakendavad asjakohaseid menetlusi vastavalt lapse parimatele huvidele;

C.

arvestades, et praegu kehtib mitu lastekaitset ja vanemate vastutust käsitlevat konventsiooni, eelkõige 1967. aastal vastu võetud alaealiste lapsendamise Euroopa konventsioon, mille eesmärk on lähendada liikmesriikide õigusakte juhtudel, kui lapsendamine tähendab lapse viimist ühest riigist teise, ja 1993. aastal vastu võetud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioon (Haagi konventsioon);

D.

arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on Haagi konventsioonile alla kirjutanud;

E.

arvestades, et Haagi konventsiooni tulemusel on tehtud märkimisväärseid edusamme;

F.

arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja Haagi konventsioonis kirjeldatakse perekonda ühiskonna tuumkooslusena, mis on valdavalt laste kasvamise ja heaolu loomulik keskkond ja esmane valik lapse eest hoolitsemiseks;

G.

arvestades, et kui lapse esmavajaduste eest hoolitsemine perekonnas ei ole võimalik, peaks üks järgmisi loomulikke valikuid olema lapsendamine, kuid lapse paigutamine hooldeasutusse tuleks jätta kõige viimaseks võimaluseks;

H.

arvestades, et ebakindel lapsepõlv ja eriti laste hülgamine ning hooldeasutustesse paigutamine on Euroopas oluline probleem ja sellesse tuleks suhtuda ülima tõsidusega;

I.

arvestades, et laste õiguste rikkumine, lastevastane vägivald ja lastega kauplemine lapsendamise, prostitutsiooni, ebaseadusliku töö, sundabielu ja tänavatel kerjamise või mis tahes muul ebaseaduslikul eesmärgil on ELis endiselt probleem;

J.

arvestades, et on tähtis kaitsta lapse õigust elule perekonnas ning tagada, et lapsi ei sunnita pikka aega lastekodus elama;

K.

arvestades, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist on Euroopa põhiõiguste harta muutunud siduvaks; arvestades, et harta artikli 24 kohaselt on lastel õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele, ja arvestades, et lisaks on Lissaboni lepingu artiklis 3 sätestatud, et lapse õiguste kaitse on üks Euroopa Liidu eesmärkidest,

1.

palub kaaluda võimalust koordineerida rahvusvahelise lapsendamise strateegiaid Euroopa tasandil kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonidega, et parandada teabeteenistuste, riikidevahelise lapsendamise ettevalmistamise, rahvusvahelise lapsendamise taotluste menetlemise ja lapsendamisjärgsete teenuste toetamist, pidades meeles, et kõikides lapse õiguste kaitsega seotud rahvusvahelistes konventsioonides tunnistatakse orvuks jäänud või hüljatud laste õigust perekonnale ja kaitsele;

2.

palub komisjonil uurida riiklike süsteemide toimimist Euroopa tasandil;

3.

on seisukohal, et võimaluse korral ja kui see on lapse parimates huvides, tuleks eelistada lapsendamist lapse päritoluriigis, kusjuures alternatiivseks võimaluseks oleks perehooldus, nagu kasuperesse paigutamine või asenduskodu, või perekonna leidmine rahvusvahelise lapsendamise abil vastavalt asjakohastele riiklikele õigusaktidele ja rahvusvahelistele konventsioonidele, ning lapse paigutamist hooldusasutusse tuleks kasutada ainult ajutise lahendusena;

4.

rõhutab, et lapse õiguste pikaajalise kaitse küsimuses tuleb kohaldada rahvusvahelise lapsendamise kaudu lapsendada sooviva pere päritoluriigi seadust;

5.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon kehtestaksid koostöös Haagi konverentsi, Euroopa Nõukogu ja lasteorganisatsioonidega raamistiku, mille abil tagada läbipaistvus ning hüljatud laste ja lapsendatute, sealhulgas rahvusvahelise lapsendamise kaudu lapsendatutega seotud suundumuste tõhus hindamine, ning kooskõlastaksid oma tegevust, et ennetada lastega kauplemist lapsendamise eesmärgil;

6.

palub kõikidel ELi institutsioonidel Haagi konverentsil aktiivsemalt osaleda, et avaldada konverentsile survet rahvusvahelise lapsendamise menetluste parandamiseks, tõhustamiseks ja hõlbustamiseks ning tarbetu bürokraatia kaotamiseks ja kohustuda kaitsma kolmandate riikide laste õigusi;

7.

palub pädevatel riigiasutustel rahvusvahelise lapsendamise teel lapsendatu arengust päritoluliikmesriigile korrapäraselt aru anda;

8.

palub liikmesriikidel arvesse võtta psühholoogilisi, emotsionaalseid, füüsilisi ja sotsiaalseid ning hariduslikke tagajärgi, mida võib põhjustada lapse äraviimine päritoluriigist, ja anda lapsendajatele ja lapsendatule asjakohast abi;

9.

soovitab tungivalt, et liikmesriigid pööraksid erilist tähelepanu erivajadustega lastele, nagu meditsiinilist hooldust vajavad lapsed ja puudega lapsed;

10.

võtab teadmiseks, et menetluslikud kaitsesätted ja kõigi lapsendamisega seotud dokumentide, sealhulgas sünnitunnistuse nõuetekohane kontrollimine aitab kaitsta last tema õiguste rikkumise eest, mis tuleneb kahtlustest lapse vanuses või isikusamasuses; on veendunud, et usaldusväärne sündide registreerimise süsteem võib aidata ennetada lastega kauplemist lapsendamise eesmärgil, ning nõuab, et kaalutaks õiguslikke lahendusi lapsendamiseks vajalike dokumentide vastastikuseks tunnustamiseks;

11.

palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel aktiivselt osaleda võitluses lapsendamise eesmärgil lastega kauplemise vastu;

12.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, Haagi konverentsile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/27

—

võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Serbia Vabariigi vahelist stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, mis on liikmesriikides ja Euroopa Parlamendis ratifitseerimisel, ning Euroopa Ühenduse ja Serbia Vabariigi vahelist kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitlevat vahelepingut, mis jõustus 1. veebruaril 2010;

—

võttes arvesse nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldusi, milles palutakse komisjonil koostada arvamus, mis käsitleb Serbia taotlust Euroopa Liidu liikmeks saamise kohta, ning nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi;

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244(1999), Rahvusvahelise Kohtu 22. juuli 2010. aasta nõuandvat arvamust, mis käsitleb Kosovo iseseisvuse ühepoolse väljakuulutamise vastavust rahvusvahelisele õigusele, ning ÜRO Peaassamblee 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni (1), milles seda arvamust tunnustati ning tervitati ELi valmisolekut hõlbustada dialoogi Belgradi ja Priština vahel;

—

võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/213/EÜ, millega sätestatakse Serbiaga loodud Euroopa partnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2006/56/EÜ (2);

—

võttes arvesse komisjoni 2010. aasta eduaruannet Serbia kohta (3) ning komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised väljakutsed aastatel 2010–2011” (4);

—

võttes arvesse 4.–5. oktoobril 2010. aastal toimunud ELi–Serbia parlamentidevahelisel assambleel tehtud ühisavaldust;

—

võttes arvesse ELi ja Serbia vahelist 8. novembri 2007. aasta tagasivõtulepingut (5) ning nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1244/2009 (millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud) (6);

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta soovitust nõukogule Euroopa Liidu ja Serbia vaheliste suhete kohta (7) ning oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni komisjoni 2009. aasta laienemisstrateegia dokumendi kohta, mis käsitleb Lääne-Balkani riike, Islandit ja Türgit (8);

—

võttes arvesse endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu (EJRK) peaprokuröri poolt ÜRO Julgeolekunõukogule 18. juunil 2010 ja 6. detsembril 2010 esitatud aruandeid;

—

võttes arvesse kõrge esindaja ja asepresidendi Catherine Ashtoni 8. septembri 2010. aasta avaldust ÜRO edasiste sammude kohta seoses Kosovot käsitleva nõuandva arvamusega;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et 19.–20. juunil 2003. aastal Thessalonikis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldustes lubati kõikidele Lääne-Balkani riikidele, et nad saavad Euroopa Liiduga ühineda, kui nad täidavad kehtestatud kriteeriumid, ja seda lubadust kinnitati 14.–15. detsembril 2006. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel laienemise küsimuses heaks kiidetud uues konsensuses ning nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldustes Serbia kohta;

B.

arvestades, et Lääne-Balkani riikide ELiga integreerumise tempo on individuaalne ja sõltub nende saavutustest, eelkõige kõikide nõuete ja kohustuste täitmisest, reformide läbiviimisest ning ELi liikmeks saamiseks vajalike meetmete võtmisest;

C.

arvestades, et konstruktiivsed lähenemisviisid piirkondlikule koostööle ja heanaaberlikud suhted on stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis väga olulised; arvestades, et need on otsustava tähtsusega Lääne-Balkani riikide ümberkujunemisel pikaajalise stabiilsuse ja jätkusuutliku arenguga piirkonnaks;

D.

arvestades, et Serbial on võimalus etendada olulist rolli piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel;

E.

arvestades, et ELi aluspõhimõtted on lepitus, kompromissid ja rahumeelne kooseksisteerimine; arvestades, et ELi poliitikas Lääne-Balkani riikide puhul järgitakse samasid eesmärke, et parandada piirkonnas elavate inimeste omavahelisi suhteid; arvestades, et selle poliitikaga kooskõlas taunib EL kõiki endises Jugoslaavias toime pandud sõjakuritegusid ning toetab EJRK ja sõjakuritegusid käsitlevate kolleegiumide tööd õigluse ja vastutuse tagamiseks,

1.

kinnitab veel kord, et Serbia tulevik on Euroopa Liidus ning ergutab riiki selle eesmärgi nimel edasi pingutama; tunnustab Serbia saavutusi reformide teostamisel; tervitab nõukogu 14. juuni 2010. aasta otsust alustada Serbiaga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ratifitseerimismenetlust ning asjaolu, et 11 liikmesriiki on lepingu juba ratifitseerinud; kutsub ülejäänud liikmesriike üles ratifitseerimismenetlust kiiresti lõpule viima;

2.

tunneb heameelt Serbia 22. detsembri 2009. aasta taotluse üle Euroopa Liidu liikmeks saamise kohta ning nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsuse üle paluda komisjonil Serbia taotlus läbi vaadata; on seisukohal, et nõukogu otsus on Serbiale positiivseks märguandeks ning ergutab Kopenhaageni kriteeriumide täitmiseks vajalikke reforme kiirendama; rõhutab, et nõukogu otsus aitab oluliselt kaasa stabiilsuse saavutamisele Lääne-Balkani riikides; palub komisjonil ette valmistada oma arvamus selles küsimuses, vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 49 sätestatud korrale;

3.

tunneb heameelt nõukogu otsuse üle lihtsustada viisarežiimi, võimaldades Serbia kodanikel alates 19. detsembrist 2009 reisida Schengeni alale viisavabalt; väljendab heameelt Serbia valitsuse otsuse üle lubada ELi kodanikel reisida Serbiasse ID-kaardi alusel ning nõuab täiendavaid algatusi, et hõlbustada inimestevahelisi kontakte ja inimeste liikumist Lääne-Balkani piirkonnas; palub Serbia ametivõimudel võtta vastu asjakohased meetmed ning teha kõik endast oleneva, et piirata võimalusi viisavabaduse kuritarvitamiseks, eelkõige tagada, et Serbia kodanikke teavitatakse nõuetekohaselt viisavabadusest tulenevatest õigustest ja kohustustest;

4.

märgib rahuloluga, et ühinemiseelse abi rahastamisvahend toimib Serbias hästi; julgustab nii valitsust kui ka ELi lihtsustama ühinemiseelse abi rahastamisvahendi haldusmenetlusi, et teha see väiksematele ja mittetsentraliseeritud abisaajatele kättesaadavamaks; rõhutab, et ELi finantsraamistiku eelseisva läbivaatamise käigus on vaja säilitada piisav ühinemiseelse abi tase;

5.

tervitab 9. septembril 2010. aastal ÜRO Peaassambleel ilma hääletamata ühiselt heaks kiidetud ELi ja Serbia ühisresolutsiooni Rahvusvahelise Kohtu nõuandva arvamuse kohta, mis käsitleb Kosovo iseseisvuse ühepoolse väljakuulutamise vastavust rahvusvahelisele õigusele; tunneb heameelt Serbia valitsuse valmiduse üle alustada ELi kaudu Kosovoga uut dialoogi ja nõuab, et kõnelusi alustataks viivitamata; kutsub Serbiat üles Kosovoga dialoogi astuma, viitamata rohkem uutele läbirääkimistele selle staatuse üle; on veendunud, et järkjärgulisest lähenemisviisist saavad kasu kõik Kosovo elanikud; rõhutab, et dialoogis edu saavutamiseks on vaja kummagi poole pühendumust ja valmisolekut kompromissideks, pidades silmas poolte ühist tulevikku Euroopas ja ühist huvi saavutada piirkonnas pikaajaline rahu ja stabiilsus ning parandada inimeste heaolu; rõhutab, et selle protsessi hõlbustamine paneb proovile nii ELi usaldusväärsuse kui ka kogu piirkonna poliitilise nägemuse; tuletab meelde, et heanaaberlikud suhted on kõikidele Lääne-Balkani riikidele üks tähtsamaid tingimusi, mis tuleb täita Euroopa Liidu liikmeks pürgides;

6.

tunneb heameelt tihedama koostöö üle Euroopa Liidu õigusriigimissiooniga, kuid rõhutab, et vaja on täiendavaid pingutusi selles valdkonnas, eelkõige teabevahetuse parandamiseks; kutsub Serbia ametivõime üles lihtsustama Euroopa Liidu õigusriigimissiooni koostööd Kosovo serblastega, et rakendada õigusriigi põhimõtet Kosovo põhjaosas;

7.

nõuab tungivalt, et Serbia valitsus kaotaks Kosovos Serbia paralleelstruktuurid, mis õõnestavad detsentraliseerimisprotsessi ja takistavad Serbia kogukonna täielikku integratsiooni Kosovo asutustega; palub sellega seoses Serbia ametivõimudel võtta juhtiv roll Serbia mitmerahvuseliste omavalitsuste asutuste rajamisel ja toimimisel nii Ibari jõest põhja kui ka lõuna poole jäävatel aladel;

8.

palub Serbia ametivõimudel suhtuda konstruktiivselt eelseisvatesse üldvalimistesse Kosovos; juhib tähelepanu asjaolule, et stabiilsed ja mitmerahvuselised asutused Kosovos on kasulikud nii Serbiale kui ka teistele naaberriikidele ning on sellega seoses seisukohal, et Kosovo serblaste osalemine valimisprotsessis on nende kogukonna marginaliseerumise vältimiseks hädavajalik;

9.

märgib nii Serbia kui ka Kosovo pingutusi, et leida 1998.–1999. aasta konflikti käigus kadunuks jäänud isikud töörühma abil Kosovo sündmustega seoses teadmata kadunuks jäänud isikute otsimiseks; rõhutab, kui oluline on see küsimus lahendada, et liikuda 1998.–1999. aasta konfliktist edasi; märgib veel, et ligikaudu 1 862 isikut on siiani teadmata kadunud ning kutsub nii Serbiat kui ka Kosovot üles laiendama nende isikute otsimisel koostööd omavahel, Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega, Euroopa Liidu õigusriigimissiooni ja muude üksustega nii palju kui võimalik;

10.

rõhutab, et piirkondliku koostöö arendamine on endiselt ELi peamine prioriteet ja selle eesmärk on kiirendada lepituse saavutamist ja heanaaberlike suhete tekkimist ning tõhustada inimestevahelisi kontakte Lääne-Balkani riikides; palub sellega seoses Serbial suhtuda konstruktiivselt kaasavamasse piirkondlikkusse koostöösse, võimaldades leida praktilise ja jätkusuutliku lahenduse seoses Kosovo esindatusega piirkondlikes foorumites; tervitab sellega seoses 2. juunil 2010. aastal Sarajevos toimunud ELi ja Lääne-Balkani riikide kõrgetasemelist kohtumist;

11.

tuletab meelde, et täielik koostöö EJRKga on üks põhitingimusi, mille täitmisest sõltub Serbia edasiliikumine ELi liikmesuse suunas; märgib, et Serbia vastab EJRK abitaotlustele asjakohaselt ning palub Serbia valitsusel jätkata kohtuga tiheda koostöö tegemist, sealhulgas viivitamata edastada kõik taotletud dokumendid ja viia õigeaegselt lõpule EJRK tagasi saadetud juhtumid; juhib siiski tähelepanu EJRK peaprokuröri hiljutisele hinnangule, mille kohaselt on Serbia jõupingutused kahe viimase tagaotsitava tabamiseks endiselt problemaatilised; rõhutab, et täielikuks koostööks saab pidada vaid kahe viimase tagaotsitava kinnipidamist ja väljaandmist Haagis asuvale kohtule ning nõuab nende vahistamiseks järjekindlamaid pingutusi, et kohus saaks viimaks oma töö lõpule viia; eelkõige nõuab tungivalt praeguse lähenemisviisi ümberhindamist, kooskõlas EJRK soovitustega; rõhutab, et Serbia saab kandidaatriigi staatuse ja/või alustada ühinemisläbirääkimisi ELiga juhul, kui ta on EJRK prokuratuuri hinnangul teinud täielikku koostööd;

12.

tervitab Serbia parlamendis vastu võetud resolutsiooni Srebrenica kohta, pidades seda oluliseks sammuks nii teadlikkuse suurendamisel lähimineviku hirmutegudest kui ka piirkondlikus lepitusprotsessis; tunnustab president Tadići otsust osaleda Srebrenica genotsiidi 15. aastapäeva mälestustalitusel kui veel ühte sammu selles suunas, samuti tema külastust Vukovari, kus ta avaldas lugupidamist ja vabandas 1991. aastal Ovčaras toimunud veresauna ohvrite ees, soodustades heanaaberlikke suhteid Serbia ja Horvaatia vahel; tunnustab sõjakuritegusid uuriva eriprokuratuuri pühendumust ja asjatundlikkust, muu hulgas kiiret tegutsemist Perućaci järve piirkonna uurimisel;

13.

võtab teadmiseks kohtureformi ja nõuab jätkuvaid tõsiseid pingutusi, et tagada kohtunike sõltumatus ja erapooletus ning tõhustada kohtute tööd; väljendab heameelt poliitilise otsuse üle alustada kohtunike ametisse tagasinimetamist, kuid rõhutab, et seda tuleks teha läbipaistvalt, kindlustades nendele kohtunikele, keda ametisse tagasi ei nimetata, õiguse see otsus reaalselt vaidlustada, ning hoiatab protsessi politiseerimise eest; juhib tähelepanu viivitustele asjakohaste õigusaktide vastuvõtmisel ning kutsub valitsust üles saatma veel esitamata õigusaktide eelnõud kiiresti parlamenti; nõuab õigusemõistmises täielikku läbipaistvust; lisaks nõuab kohtutele, sealhulgas konstitutsioonikohtule, täiendavate rahaliste ja haldusressursside eraldamist, et parandada nende toimimist ja likvideerida mahajäämus kohtuasjade lahendamisel; sellega seoses on seisukohal, et varade tagastamine nende endistele omanikele peaks olema esmatähtis; rõhutab, et süütuse presumptsioon on õigusriigi põhimõtte tagamise üks peamisi õiguslikke vahendeid; kutsub ametivõime ja eelkõige täidesaatvaid organeid üles seda põhimõtet rangelt järgima;

14.

tuletab meelde, et õigusriigi põhimõtte kaitsmine peaks olema ametivõimude jaoks esmatähtis; tunneb heameelt korruptsioonivastases võitluses saavutatud edu üle, mille väljenduseks on muu hulgas hiljutised kõrgel tasemel esitatud süüdistused ja asjakohase õigusraamistiku loomine, samuti korruptsioonivastase võitluse ameti tegevuse alustamine 2010. aasta jaanuaris, kuid rõhutab, et korruptsioon on riigis veel laialt levinud ning nõuab, et selle kõrvaldamiseks tehtaks suuremaid pingutusi; märgib eelkõige ebaseadusliku kaubanduse osatähtsust ja selle negatiivseid tagajärgi ning muude ebaseaduslikke tegevuste rolli kuritegelike võrgustike säilimisel; juhib tähelepanu tavale pidada mitut ametit korraga, milles peitub tõsine huvide konflikti oht ja mille vastu võitlemine peaks olema esmatähtis; väljendab sellega seoses muret vastupidise suunitlusega muudatuste pärast, mis hiljuti tehti korruptsioonivastase võitluse ametit käsitlevasse seadusesse, ning võtab teadmiseks, et amet on palunud põhiseaduskohtul uurida sätestatu vastavust põhiseadusele; kutsub ametivõime üles pakkuma korruptsioonivastase võitluse ametile kõikvõimalikku poliitilist ja halduslikku tuge ning rõhutab, et ameti poolt teatavaks tehtud korruptsioonijuhtumeid tuleb kiiresti uurida; nõuab erakondade rahastamist käsitleva seaduse muudatuste vastuvõtmist, et tagada erakondade rahastamise täielik läbipaistvus ja tõhus järelevalvesüsteem; julgustab ametiasutusi võtma vastu õigusaktid, mis tagavad teabeandjate tõhusa kaitse; rõhutab, et varade tagastamine on õigusemõistmise oluline osa; rõhutab, kui oluline on kehtestatud korda rangelt järgida, et suurendada ühiskonna usaldust õigusemõistmise erapooletuse vastu;

15.

tunneb heameelt avaliku halduse reformimisel saavutatud edu üle; rõhutab, et tuleks teha suuremaid pingutusi sõltumatu avaliku teenistuse loomiseks ning nõuab, et selleks kehtestataks saavutustepõhise karjäärisüsteem, sealhulgas asjatundlik ja läbipaistev töölevõtmise kord ning tõhus inimressursside juhtimine, ning juhib sellega seoses tähelepanu kahjulikule tavale võtta inimesi tööle avalike teenistujate seadust eirates, sageli poliitiliste sidemete alusel; juhib tähelepanu asjaolule, et rahvusvähemused ei ole piisavalt esindatud avalikus halduses ja kohtutes, nagu ka riigile kuuluvates ettevõtetes; juhib tähelepanu asjaolule, et haldussuutlikkust on vaja pidevalt arendada nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil, nõuab veelgi suuremat avaliku halduse suutlikkust ja kooskõlastamist ELi integratsiooni valdkonnas ning palub komisjonil koostöös teiste rahastajatega jätkata ametiasutuste abistamist sel eesmärgil;

16.

tunneb heameelt politsei reformimisel saavutatud edu ja suureneva politseikoostöö üle naaberriikide ja ELi riikidega; tervitab eelkõige politseikoostööd käsitlevat kokkulepet Horvaatia, Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviinaga; väljendab heameelt Europoliga koostöö tegevuskava allkirjastamise üle, pidades silmas operatiivkoostöö kokkuleppe sõlmimist ELi kõnealuse õiguskaitseasutusega; rõhutab siiski, et on vaja tõhusamaid jõupingutusi tegevuskava eesmärkide täitmiseks, eriti isikuandmete ja salastatud andmete kaitse valdkonnas, mis on ka Eurojustiga koostöökokkuleppe sõlmimise põhitingimus;

17.

juhib tähelepanu politsei sobimatu käitumise juhtudele, sealhulgas politseiametnike poolt võimupiiride ületamisele ja vägivalla kasutamisele kodanike suhtes, ning nõuab, et tehtaks tõsiseid pingutusi õiguserikkujate karistamiseks; tervitab sellega seoses politsei koostööd sõltumatute järelevalveasutustega ja nende tulemuste rakendamist; on seisukohal, et kõigi vähemusrühmade liikmetega seotud küsimustes on esmatähtis politsei ja teiste õiguskaitseasutuste neutraalsus ning kutsub ametivõime üles tõhustama koolitust, mis käsitleb vähemustega arvestamist; tunnustab pingutusi naiste osakaalu suurendamiseks politseis;

18.

tunnustab pingutusi kaitsejõudude minevikus tehtud töö tagajärgede kõrvaldamiseks; juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et julgeolekusektoris on vaja edasisi reforme, eelkõige seoses lustratsiooniga, ning suuremat parlamentaarset järelevalvet ja julgeolekuteenistuste kontrolli; tuletab ametivõimudele meelde, et edukaks piirkondlikuks lepituseks on vaja teha salateenistuste arhiivid üldsusele kättesaadavaks, eelkõige Teise maailmasõja ajal ja hiljem aset leidnud hirmutegude osas; juhib tähelepanu eraelu puutumatuse õiguse ebapiisavale kaitsele ning nõuab selles valdkonnas täiendavaid reforme;

19.

väljendab rahulolu politsei ja prokuratuuri koostöö paranemise üle, mille tulemused on näha võitluses organiseeritud kuritegevuse ning uimastiäri vastu, mis on ELi ja Serbia ühine probleem; võtab teadmiseks koostöömemorandumite allkirjastamise Ladina-Ameerika riikidega, et tulemuslikumalt võidelda ülemere uimastikaubandusega; nõuab jätkuvate jõupingutuste tegemist siseriikliku politsei- ja kohtusüsteemi suutlikkuse suurendamiseks, rõhutades, et uimastiäri Serbias ning läbi Serbia teeb endiselt ELile muret;

20.

tuletab meelde nõuetekohaselt toimiva parlamendi kui demokraatliku süsteemi ülimalt olulise institutsiooni tähtsust ja väljendab rahulolu rahvusassamblee uue seaduse vastuvõtmisega kaasnevate menetluslike uuenduste üle; nõuab, et viivitamata kaotataks nn blankovolituste põhiseadusevastane tava, mis võimaldab erakondadel kontrollida parlamendiliikmete tegevust; nõuab ka seda, et viivitamata lõpetataks parlamendikohtade meelevaldne jaotamine; kutsub erakondi üles kehtestama Euroopa Liidu demokraatlikele standarditele vastavad sätted esimesel võimalusel, kuid kindlasti praeguse parlamendi ametiaja jooksul; väljendab rahulolu parlamendi uue kodukorra vastuvõtmise üle, nõuab järelevalve tugevdamist valitsuse tegevuse üle ning tunnustab sellega seoses avalike arutelude ametlikku kodukorda võtmist; tunnustab asjaolu, et esimest korda sisaldab kodukord sätteid, mis võimaldavad sõltumatute asutuste järelevalvet, kuid väljendab muret parlamendi võimaliku sekkumise üle nende asutuste tegevusse; nõuab, et koostataks uued sätted kooskõlas Veneetsia komisjoni soovitustega, millega kehtestati õigusraamistik, milles need asutused saavad sõltumatult tegutseda;

21.

tunnustab ombudsmani tehtud tööd kodanike õiguste kaitseks seoses riigiasutuste nõuetekohase toimimisega, sealhulgas nii riigi kui provintside tasandil tegevust laste ja vähemuste õiguste kaitseks; kutsub riigiasutusi üles nendele jõupingutustele kaasa aitama ja tagama piisavad järelmeetmed ombudsmani soovitustele; väljendab rahulolu ombudsmani kolme kohaliku büroo asutamise üle Preševo, Bujanovaci ja Medvedja omavalitsusüksustes;

22.

tuletab meelde tugevate ja sõltumatute massiteabevahendite ülimalt suurt tähtsust demokraatia jaoks ning nõuab, et rakendataks meetmeid, et tagada nende sõltumatus poliitilisest ja muust mõjust; väljendab rahulolu Serbia valitsuse jõupingutuste üle luua õigusraamistik, mis tagaks sõnavabaduse, kuid väljendab muret katsete üle kontrollida ja sekkuda meediasektori tegevusse; väljendab muret päevalehe „Večernje novosti” erastamisega seotud erimeelsuste üle ja kutsub valitsust üles tagama kõikide välis- ning kodumaiste investorite võrdset kohtlemist; mõistab hukka Serbia ajakirjanike vastased rünnakud ja ähvardused ning kutsub ametivõime üles neid täies ulatuses uurima ja selliste tegude toimepanijad kohtu alla andma; juhib tähelepanu omandi koondumisele ja läbipaistvuse puudumisele meediasektoris; juhib tähelepanu isikuandmete avalikustamise juhtudele ning rõhutab ajakirjanike enesekontrollisüsteemist ja eetikakoodeksist kinnipidamise vajadust; võtab teadmiseks, et internetile juurdepääsu tase on jätkuvalt madal, tunnustab interneti tähtsust meediavabaduse jaoks ja nõuab tungivalt, et riigiasutused astuksid selles valdkonnas positiivseid samme;

23.

rõhutab detsentraliseerimise tähtsust riigi paremale toimimisele, kuna sellega lähendatakse riiki kodanikele ning samal ajal austatakse nende õigust provintside autonoomiale ja kohalikule omavalitsusele; tunnustab sellega seoses vähemusrahvuste nõukogude seaduse vastuvõtmist, sest see reguleerib vähemusrahvuste nõukogude pädevusi ja valimisi viisil, mis on kooskõlas rahvusvaheliste standarditega; tunnustab edusamme, mis saavutati 2006. aasta novembri põhiseaduse rakendamisel Vojvodina piirkonna pädevuse alase statuudi ja seaduse vastuvõtmisega; nõuab võimu detsentraliseerimise jätkamist riigi tulude seaduse ning Vojvodina ja kohalike omavalitsuste vara seaduse vastuvõtmisega, mis lubaks Vojvodinal hakata kasutama oma uue statuudiga antud volitusi; nõuab peale selle täiendavaid poliitilisi jõupingutusi, et võtta arvesse Preševo oru albaanlaste vähemuse soovi kohaliku omavalitsuse saamiseks, milleks on vaja kiiresti eraldada asjakohased vahendid ja jaotada need kooskõlastatult Preševo, Bujanovaci ja Medvedja omavalitsusüksuste koordineerimisorganiga; rõhutab samal ajal, et põhiline vastutus lasub albaanlaste vähemuse esindajatel ja nõuab tungivalt, et nad laidaksid maha hoogustuva rahvusliku ja eraldumise retoorika, mis on Euroopa Liidu põhiväärtustega teravas vastuolus; rõhutab ka vajadust integreerida serblasi nendesse kohalikesse omavalitsustesse;

24.

väljendab rahuolu Serbia jõupingutuste üle vähemuste kaitsmisel; rõhutab siiski, et juurdepääsu teabele ja haridusele vähemuskeeltes tuleb alles edendama hakata, seda eelkõige bosnialaste, bulgaarlaste, bunjevcide ja rumeenlaste vähemuse puhul;

25.

tervitab enamiku vähemuste rahvusnõukogude asutamist, mis võimaldavad vähemustel teha otsuseid hariduse, kultuuri, vähemuskeelte kasutamise ja avaliku teabe vallas; võtab teadmiseks, kui tähtis on täielikult rakendada vähemuste omavalitsuste pädevusi ja jagada vähemuste rahvusnõukogude seadusega tagatud nõuetekohaseid eelarvetoetusi; võtab teadmiseks kaebused nõukogude loomise ettevalmistamisel ja asjaomaste õiguslike nõuete puhul ilmnenud rikkumiste kohta, samuti võtab teadmiseks kaebused, et teatud ministeeriumid ja kohalikud omavalitsused ei pea kinni rahvusnõukogudele tagatud pädevustest, ning palub ametivõimudel neile vastata; väljendab muret seoses bosnia rahvusnõukogu loomisega ning nõuab selle kiiret lõpuleviimist vastavalt reeglitele, et bosnialased saaksid õiguspärase esinduse nõukogus; on mures kasvavate pingete pärast Sandžakis, mida näitasid muu hulgas hiljutised vägivaldsed vahejuhtumid, ning nõuab poliitiliste erimeelsuste lahendamist demokraatlikes institutsioonides peetava dialoogi kaudu;

26.

väljendab rahulolu saavutuste üle soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, eriti soolise võrdõiguslikkuse seaduse ning naiste olukorra ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise riikliku tegevuskava vastuvõtmise üle; tuletab siiski meelde, et need meetmed alles ootavad rakendamist ja naisi diskrimineeritakse jätkuvalt, eriti tööturul; sellest tulenevalt kutsub Serbia ametiasutusi üles kiiresti rakendama uut soolise võrdõiguslikkuse õigusraamistikku ja tegelema ulatuslikumate soolise diskrimineerimise probleemidega, nagu koduvägivalla sagenemine Serbias;

27.

nõuab, et võetaks täiendavaid meetmeid diskrimineerimisvastase seaduse täielikuks rakendamiseks, ja väljendab rahulolu selles valdkonnas saavutatud edu üle, pidades eriti silmas võrdõiguslikkuse kaitse voliniku ametikoha loomist kui olulist sammu kõikide Serbia kodanike võrdse kohtlemise tagamiseks;

28.

tuletab meelde, et sõna- ja kogunemisvabadus kuuluvad euroopalike põhiväärtuste hulka, ning väljendab rahulolu selle üle, et 10. oktoobril 2010 toimus Belgradis Gay Pride’i rongkäik; peab seda sündmust teedrajava tähtsusega sammuks avatud, salliva ja mitmekesise ühiskonna loomise suunas, mis näitab Serbia valitsuse pühendumust pidada kinni ELi tolerantsuse standarditest ning kaitsta ühiskonna nõrgemaid vähemusi; on rahul asjaoluga, et rongkäigul osalejate julgeoleku tagamiseks rakendati piisavaid meetmeid;

29.

peab aga kahetsusväärseks rongkäiguga kaasnenud vägivaldseid kokkupõrkeid, milles said vigastada paljud isikud, enamasti politseinikud; juhib tähelepanu sellele, et osalenud äärmuslasi toetasid kaudselt teatud erakonnad ja tuntud usujuhid; kutsub Serbia ametivõime üles tagama õigusriigi põhimõtete rakendamist, mõistes kohut vägivallatsejate üle, kes oma tegevusega heitsid varju rongkäigule, ning keelustades tulemuslikult äärmuslikud organisatsioonid, millesse nimetatud kurjategijad kuuluvad; märgib, et need organisatsioonid on varem toime pannud tõsiseid vägivallategusid, seda eriti 17. veebruaril 2008 ja ka mitmetel spordiüritustel; võtab sellega seoses teadmiseks, et mitmeid selliseid juhtumeid menetleb nüüd konstitutsioonikohus; kutsub üles võtma asjakohaseid meetmeid, et võidelda tulemuslikult kõigi äärmusluse ja radikalismi vormidega ühiskonnas;

30.

rõhutab, et jätkuvalt elavad paljud romad äärmises vaesuses, mis eriti negatiivselt mõjutab noorte romade võimalusi; juhib tähelepanu sellele, et nad kannatavad diskrimineerimise all tööturul – ainult viiel protsendil romadest on alaline töökoht; kutsub ametivõime üles rakendama kiiresti meetmeid nende olukorra parandamiseks, väljastades neile ID-kaardid ning võimaldades neil leida korralik elamispind ja saada juurdepääs tööturule, haridusele ning tervishoiule; juhib tähelepanu romade pidevale diskrimineerimisele, hiljutistele nende vastu suunatud vägivallaaktidele ja romade sunniviisilisele ümberasustamisele Serbia ametivõimude poolt;

31.

juhib tähelepanu asjaolule, et Serbias on teiste Euroopa riikidega võrreldes kõige enam pagulasi ja riigi sees ümberasustatud isikuid; rõhutab eluasemete ja vaesusega seotud tõsist olukorda ja kutsub Serbia ametivõime üles vaatama läbi pagulasi käsitlevat riiklikku strateegiat; väljendab rahulolu Serbia algatuste üle alustada uuesti piirkondliku protsessiga kestva lahenduse leidmiseks pagulaste probleemile ja kutsub Sarajevo deklaratsioonile alla kirjutanud riike tegema selles valdkonnas suuremaid edusamme; juhib sellega seoses tähelepanu Serbia ja Horvaatia presidentide ühisele kohustusele selgitada välja kadunud isikute saatus ning leida lahendus pagulaste ja tagasipöördumisega seotud küsimustele; kutsub komisjoni üles kasutama oma poliitilist mõjuvõimu ELi kandidaatriikide ja piirkonnas asuvate võimalike kandidaatriikide üle, et tagada pagulaste tagasisaatmist takistavate tõkete kaotamine; tuletab lisaks meelde tõsiasja, et ELi riikidega sõlmitud tagasivõtulepingutest tulenevalt on Serbiasse oodata kuni 150 000 tagasipöördujat ning nende edukas taasintegreerimine nõuab põhjalikke ettevalmistusi, eriti kohalike asutuste tasandil; rõhutab kodanikuühiskonna organisatsioonide tähtsat rolli selles protsessis;

32.

tunneb heameelt sõjaväesektori reformimise ja eelkõige Serbia armee professionaalseks muutmise üle, mis jõustus 1. jaanuaril 2011 ning on oluline samm armee moderniseerimise ja sõjaväe üle teostatava tsiviilkontrolli edasise tugevdamise suunas;

33.

rõhutab kodanikuühiskonna tähtsat rolli poliitiliste prioriteetide kindlaksmääramisel; toonitab, kui oluline on pidada dialooge kodanikuühiskonna organisatsioonidega, ja rõhutab, et kodanikuühiskonna osaliste panus ühiskondlike ja poliitiliste aspektide alase piirkondliku koostöö tõhustamisse on otsustava tähtsusega; väljendab rahulolu selle üle, et 2009. aastal vastu võetud uus ühingute seadus tegi selgeks valitsusväliste organisatsioonide õigusliku seisundi, ning et Serbia ametiasutuste ja kodanikuühiskonna koostöö on muutunud paremaks; tunnustab valitsuse jõupingutusi kodanikuühiskonnaga nõu pidamiseks; kutsub ametiasutusi üles võtma täiendavaid meetmeid kodanikuühiskonna jõudude osaluse ametlikuks tegemiseks ja suurendamiseks poliitikakujundamise protsessis ning ametiasutuste tegevuse jälgimiseks; rõhutab vajadust toetada ja julgestada kodanikuõiguste kaitsjaid, eriti homo-, bi- ja transseksuaalide (LGBT) õiguste aktiviste, sõjakuritegude uurijaid ning neid, kes töötavad Serbia ja Kosovo suhete parandamise nimel;

34.

väljendab sellega seoses oma toetust RECOMi algatusele (piirkondlik komisjon „Tõe otsimine ja tõe rääkimine sõjakuritegude ja muude tõsiste inimõiguste rikkumiste kohta endises Jugoslaavias”), et arendada teadlikkuse suurendamise protsessi ja lepitusprotsessi kõikides Lääne-Balkani riikides, ning nõuab, et Serbia ja teiste asjaomaste maade ametiasutused seda algatust toetaksid;

35.

rõhutab haridussüsteemi suurt tähtsust Serbia noortele ja riigi majanduse tulevikuväljavaateid silmas pidades; rõhutab, et moodne ja kõrgetasemeline haridussüsteem, mis valmistab ette kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid, on sotsiaalse ja majandusliku arengu üks tähtsamaid eeltingimusi; peab kahetsusväärseks suurt tööpuudust riigis, eriti noorte seas, ning ülikoolilõpetajate madalat suhtarvu; kutsub ametivõime üles täies ulatuses täitma Bologna protsessi tingimusi ja viima Serbia haridussüsteemi vastavusse Euroopa standarditega; väljendab heameelt teadus- ja uurimistöö vallas saavutatud edu üle, aga rõhutab, et Serbia liitumiseks Euroopa teadusruumiga tuleb teha täiendavaid jõupingutusi; lisaks kutsub ametivõime üles suurendama riigi teadusuuringute investeeringuid, et Serbia teadusuuringute tase ja maht ei jääks Euroopa Liidu omadest maha;

36.

tunnustab pikendatud üldist kollektiivlepingut, mis sõlmiti Serbia valitsuse, ametiühingute ja tööandjate liidu vahel 2008. aasta novembris; julgustab Serbia valitsust praegu katkestatud lepingut taaskehtestama; toonitab, et ametiühingute õigusi piiratakse endiselt, vaatamata põhiseaduslikele tagatistele, ning kutsub Serbiat üles veelgi suurendama töötajate ja ametiühingute õigusi; on mures, et ühiskondlik dialoog jääb nõrgaks ja sotsiaalpartnerite arutelud jäävad ei toimu korrapäraselt; tõdeb, et majandus- ja sotsiaalnõukogu on sagedamini kokku tulnud ja et kõik eriorganid toimivad, kuid on mures selle madala suutlikkuse pärast; nõuab, et astutaks täiendavaid samme majandus- ja sotsiaalnõukogu tugevdamiseks, tagamaks, et nõukogu suudab olla ühiskondliku dialoogi tugevdamisel aktiivne ja anda õigusloomes aktiivsemalt nõu;

37.

juhib tähelepanu vanglasüsteemi keerulisele olukorrale ja nõuab, et rakendataks meetmeid vanglate ülekoormatuse vähendamiseks, kehvade vangistustingimuste parandamiseks ning vangidele asjakohaste rehabilitatsiooniprogrammide ja koolituse võimaldamiseks;

38.

märgib, et finantskriis on Serbiale kahju toonud; võtab teadmiseks Rahvusvahelise Valuutafondiga sõlmitud reservkrediidi lepingu hiljutise läbivaatamise tulemused koos riigi makromajanduspoliitikale antud positiivse hinnanguga ning väljendab rahulolu selle üle, et loodi Lääne-Balkani investeerimiskeskkond piirkonna integratsiooni ja majanduse taastumise edendamiseks, muutes nii esmatähtsate infrastruktuuri projektide jaoks laenud kättesaadavaks; nõuab investeerimiskeskkonna laiendamist, et see sisaldaks toetusi väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, ning kutsub Serbiat üles neid uusi rahalisi vahendeid ja ühinemiseelse abi rahastamisvahendi võimalusi ära kasutama, et samuti kaitsta ühiskonna kõige nõrgemaid rühmi kriisi tagajärgede eest;

39.

tuletab meelde, et monopolid segavad tõsiselt igakülgselt toimiva turumajanduse väljakujunemist; kutsub valitsust üles võtma aktiivselt meetmeid tõhusa konkurentsipoliitika järgimise tagamiseks, kaotades selleks monopolid; märgib, et takistused väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate loomisel on suuremad, kui on soovitav; tunneb heameelt selle üle, et mitmes valdkonnas on sisse seatud turgu reguleeriv asutus, ja ootab, et ametivõimud tagaksid nende organite sõltumatuse asutustest, kelle tegevust nad reguleerivad;

40.

lisaks märgib, et Serbia riiklikku ja majanduslikku statistikat tuleks parandada ning kutsub ametiasutusi üles seda täiendama;

41.

kutsub Serbia ametiasutusi ja poliitilisi liikumisi üles pühenduma kindlamalt tööhõivepoliitikale ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele ning looma demokraatia, õigusriigi ja vaba turumajanduse arengut ning inimõigustest kinnipidamist soodustav keskkond;

42.

nõuab, et jätkataks tööd jätkusuutliku ühistranspordivõrgu välja arendamiseks Serbias ja kogu Lääne-Balkani piirkonnas ning maanteeinfrastruktuuri parandamiseks, sealhulgas Euroopa X koridori ehituse kiiret lõpuleviimist, kuid et samavõrra tähtsustataks ka raudtee- ja siseveetransporti; rõhutab, et integreeritud transpordisüsteem on nii Serbia eri piirkondade arengut kui ka piirkondliku kaubanduse mahu suurendamist silmas pidades tähtis; tunneb erilist huvi Doonau strateegia arendamise vastu, et parandada ühendus- ja kommunikatsioonisüsteeme (mis hõlmavad eelkõige transporti, energiaküsimusi ja infoühiskonda), säästa keskkonda, ennetada looduslikke ohte ning tugevdada sotsiaal-majanduslikku arengut;

43.

väljendab sellega seoses kahetsust ühistranspordi ja eriti raudtee halva seisukorra pärast; kutsub Serbia valitsust üles kasutama täiel määral ära ühinemiseelse abi rahastamisvahendist saadud raha raudteevõrgu arendamiseks, parandamiseks ja kaasajastamiseks ning nii reisi- kui ka kaubarongide ühenduste parandamiseks naaberriikidega;

44.

tunnustab Serbia edusamme keskkonna alal; julgustab siiski tegema tõhusamaid jõupingutusi taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas ning märgib sellega seoses, et taastuvenergia alase õigustiku põhielemente ei ole endiselt üle võetud ja energiatõhususe alast õigusraamistikku ei ole samuti endiselt veel vastu võetud;

45.

väljendab rahulolu selle üle, et kemikaaliamet kehtestas reeglistiku, millega piiratakse või keelatakse inimeste tervisele ja keskkonnale ohtu kujutavate kemikaalide tootmine ning viiakse kemikaalide valdkonna suuremal määral vastavusse ELi eeskirjadega; peab kahetsusväärseks aga seda, et mõnede arenenud tehnoloogiat ja sellega seotud investeeringuid nõudvate sätete rakendamine viibib, sest tööstuse esindajate sõnul tooks see kaasa finantskahjud ja tööstuse majandustegevuse katkemise Serbias; nõuab 2009. aasta keskkonnahoidlike õigusaktide paketi kiiret ja täielikku rakendamist;

46.

väljendab rahulolu Montenegro ja Horvaatiaga sõlmitud lepingute üle, mis võimaldavad välja anda kahe riigi kodanikke, keda kahtlustatakse organiseeritud kuritegevuses osalemises, ning väljendab rahulolu ka selle üle, et Serbial ja Horvaatial on kavas kõnelused omavahelise piiri demarkeerimise teemal; soovitab Serbia valitsusel sõlmida samalaadsed kokkulepped muude naaberriikidega ning tunnustab Serbia ja Montenegro sellesuunalisi samme; ergutab igati Serbiat jagama naaberriikidega luureandmeid ja tõendusmaterjale piiriüleste kuritegevusvõrgustike ja eriti uimastiäritsejate kohta, et võidelda tulemuslikult riikidevahelise organiseeritud kuritegevusega Balkani piirkonnas;

47.

rõhutab, kui tähtis on Serbia roll kogu Lääne-Balkani piirkonna stabiilsuses ning eriti Bosnia ja Hertsegoviina stabiilsuses ja ühtsuses; kutsub sellega seoses Serbia ametivõime üles toetama aktiivselt kõiki põhiseaduslikke muudatusi, mis võimaldaksid Bosnia ja Hertsegoviinal viia Euroopa integreerumisprotsessi raames ellu keerulisi reforme; kutsub Belgradi üles toetama eriti Bosnia riiklike institutsioonide liitmist, täiustamist ja tugevdamist;

48.

kutsub Serbia ametiasutusi üles jätkama oma õigusaktide ühtlustamist ELi keskkonnaalaste õigusaktide ja standarditega ning rakendama ja jõustama vastu võetud õigusakte;

49.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Serbia valitsusele ja parlamendile.

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/35

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 168;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 35;

—

võttes arvesse nõukogu soovitust võtta meetmeid neurodegeneratiivsete haiguste, eelkõige Alzheimeri tõve vastu võitlemiseks teadustegevuse ühise kavandamise kaudu ning nõukogu järeldusi rahvatervise strateegia kohta vananemisega seotud neurodegeneratiivsete haiguste ja eelkõige Alzheimeri tõve vastu võitlemiseks;

—

võttes arvesse DG Sanco rahastatava ja Alzheimer Europe’i poolt koordineeritava ELi projekti EuroCoDe (European Collaboration on Dementia – dementsusealane Euroopa koostööprojekt) (2006–2008) järeldusi ning 2010. aasta ülemaailmset Alzheimeri tõve aruannet, mida Alzheimeri tõve rahvusvaheline organisatsioon esitles ülemaailmse Alzheimeri päeva raames 21. septembril 2010;

—

võttes arvesse EuroCoDe (dementsust käsitleva Euroopa koostööprojekti) ning komisjoni rahastatud Euroopa projekti Alzheimer Europe tulemusi;

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta (KOM(2009)0380);

—

võttes arvesse ELi strateegilist eesmärki toetada vananeva Euroopa head tervist, mille loomise aluseks on komisjoni valge raamat „Üheskoos tervise nimel: ELi strateegiline lähenemine aastateks 2008–2013”, milles rõhutatakse vajadust tõhustada teadustegevust palliatiivse ehk leevendava hoolduse huvides ja neurodegeneratiivsete haiguste paremaks mõistmiseks;

—

võttes arvesse oma 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni eakate pikaajalise hoolduse kohta (1);

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni naiste rolli kohta vananevas ühiskonnas (2);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A7-0366/2010),

A.

arvestades, et hinnanguliselt põeb 2010. aastal dementsust selle eri vormides 35,6 miljonit inimest kogu maailmas ning arvatakse, et see arv peaaegu kahekordistub iga 20 aasta järel ning võib ulatuda 65,7 miljonini aastal 2030 (Alzheimeri tõve rahvusvahelise organisatsiooni Alzheimer's Disease International 2010. aasta aruanne); arvestades, et Alzheimeri tõve all kannatajate arv on alahinnatud selle haiguse varasel diagnoosimisel esinevate raskuste tõttu;

B.

arvestades, et dementsuse all kannatavate inimeste arv Euroopas on hinnanguliselt 9,9 miljonit, kusjuures enamikul juhtudest on tegemist Alzheimeri tõvega (Alzheimer’s Disease Internationali 2010. aasta aruanne); arvestades, et neurodegeneratiivsed haigused võivad mõjutada igas vanuses inimesi, kuid on eakate invaliidsuse ja teistest sõltumise üks peamisi põhjusi, ning arvestades, et prognooside kohaselt kasvab kõnealuste haiguste all kannatavate inimeste arv 2020. aastaks märgatavalt, kuna eluiga pikeneb ja ühiskondlik elu pensioniealiste inimeste hulgas on puudulik; arvestades, et Alzheimeri tõvest mõjutatud inimeste arv peaaegu kolmekordistub, kui võtta arvesse dementsuse all kannatavate inimeste koduste hooldajate arv;

C.

arvestades, et 2009. aasta maailma Alzheimeri tõve raporti kohaselt on kõikidest dementsuse all kannatavatest inimestest Euroopas üle 28 %, mis tähendab, et Euroopa on teisel kohal Aasia järel (35 %), kuid maailma kõikidest piirkondadest on Lääne-Euroopas kõige kõrgem kannatajate osakaal (19 %);

D.

arvestades, et Euroopa elanikkond vananeb, kusjuures enamikus Euroopa riikidest moodustavad üle 80 aasta vanad inimesed elanikkonna kõige kiiremini kasvava rühma; arvestades, et tööealiste inimeste osakaal võrreldes pensioniealiste inimeste arvuga väheneb, ning arvestades, et dementsust peetakse seetõttu eelseisvate aastakümnete üheks suurimaks proovikiviks riiklike sotsiaal- ja tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkusele, sealhulgas kodusele hooldusele ja pikaajalist hooldust pakkuvatele asutustele;

E.

arvestades, et mõnede hinnangute kohaselt (Alzheimer’s Disease Internationali 2010. aasta aruanne) ulatuvad Alzheimeri tõve ravikulud ja kaudsed sotsiaalsed kulud Euroopas kokku 135,04 miljardi USA dollarini;

F.

arvestades, et varane diagnoosimine võib aidata tervishoiuteenuste kulusid Euroopas paremini kontrolli all hoida;

G.

arvestades, et Euroopa Liidul puuduvad praegu piisavalt täpsed arvandmed dementsuse vormide ja eriti neurodegeneratiivsete haiguste kohta, ning arvestades, et uuringute kohaselt võivad prognoosid varieeruda kuni kolmekordselt; arvestades, et seetõttu on vaja teha Euroopa epidemioloogilisi uuringuid ühiste ja üksikasjalike näitajate põhjal,

H.

arvestades, et dementsuse tagajärjed on sotsiaalsed ja majanduslikud ning mõjutavad kõikide liikmesriikide tervishoiusüsteeme;

I.

arvestades, et Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide põhjustatud majanduslike ja sotsiaalsete mõjude ennetamiseks on vaja investeerida teadusuuringutesse ja leida tõhusaid lahendusi hooldussüsteemide jaoks;

J.

arvestades, et suurema osa teadusuuringutest selles valdkonnas viivad läbi liikmesriigid, kuid riikidevahelist kooskõlastamist toimub suhteliselt vähe, mille tagajärjeks on teadmiste ja parimate tavade killustatus ja piiratud jagamine liikmesriikide vahel, ning arvestades, et Alzheimeri tõve uuringud Euroopas on maha jäänud teiste peamiste haiguste uuringutest;

K.

arvestades, et Alzheimer Europe'i hiljutised järeldused näitavad, et Alzheimeri tõbi jääb ELis sageli diagnoosimata ning et liikmesriikides on palju ebavõrdsust ennetuse, ravile juurdepääsu ja vastavate teenuste osutamise osas;

L.

arvestades, et praegused uuringud lubavad oletada, et toiduvalik võib olla Alzheimeri tõve arengu oluline põhjus, ning seetõttu peaks prioriteediks olema dementsuse ennetamine muudetavate sekkumismeetmete kaudu ning et erilist tähelepanu tuleks pöörata ennetavatele teguritele, nagu tervislik toitumine, füüsilise aktiivsuse ja vaimse tegevuse edendamine ning veresoonkonna haiguste riskitegurite nt diabeedi, kõrge kolesteroolitaseme, hüpertoonia ja suitsetamise kontrollimine;

M.

arvestades, et üha enam on hakatud teadvustama, et neurodegeneratiivsete haiguste mõju Euroopa elanikkonnale on nii suur, et ükski liikmesriik ei suuda selle väljakutsega üksi toime tulla; arvestades, et seetõttu peavad liikmesriigid ja EL märkimisväärselt tõhustama koostööd ning uuenduslike kliiniliste ja mitut teadusharu hõlmavate teadusuuringute kooskõlastamist Alzheimeri tõve põhjuste, ennetamise ja ravi valdkonnas, parandama teabevahetust ning suurendama kõnealuse valdkonna rahastamist, et võidelda neurodegeneratiivsete haiguste, eelkõige Alzheimeri tõve vastu, mis on tõsine probleem Euroopa riikidele;

N.

arvestades, et käesolev Euroopa algatus ei ole mõeldud riikides juba olemasolevate Alzheimeri tõve ja teiste dementsuse vormide vastu võitlemise kavade asendamiseks, vaid seda tuleb kasutada vahendina Euroopa teadustegevuse koordineerimiseks selles valdkonnas;

O.

arvestades, et dementsus ei ole ainult hävitav haigus patsiendi enda jaoks, vaid sellest võib saada ka ränk koorem patsiendi sugulastele ja hooldajatele, kui ei pakuta piisavaid kvaliteetseid teenuseid, võttes arvesse emotsionaalseid, füüsilisi ja rahalisi raskusi, millega seisavad silmitsi erinevate dementsuse vormide all kannatavate inimeste sugulased ja sõbrad; arvestades, et igas perekonnas, kus on haige, on temaga kõige otsesemalt hõivatud keskmiselt kolm inimest, mis tähendab, et dementsus mõjutab Euroopas otseselt 19 miljonit inimest;

P.

arvestades, et Alzheimeri tõve all kannatavate inimeste hooldusasutuste jõudluses on tõsiseid puudujääke ning et tulevikus need puudujäägid süvenevad; arvestades, et Alzheimeri tõve all kannatavate inimeste eest hoolitsevaid tervishoiu- ja sotsiaaltöötajaid on puudu ning et tulevikus nende puudus suureneb; arvestades, et samas on selge, et parim, mida nende inimeste heaks teha saab, on aidata neil jääda koju oma tuttavasse keskkonda;

Q.

arvestades, et haigete eest hoolitsemisel ja hooldajate vajadustega arvestamisel peavad Euroopa Liit ja liikmesriigid täitma kolme eesmärki: tagama haigetele kvaliteetse hooldamise, tagama hooldajatele puhkeaja, mis vastaks nende ootustele, ning võimaldama haigete kodus hoidmist või kvaliteetsete ja uuenduslike majutusstruktuuride kasutamist;

R.

arvestades, et tänapäevased telemeditsiini teenused võivad Alzheimeri tõve all kannatavatele patsientidele ja nende hooldajatele pakkuda tõhusat tuge ning võivad seega aidata kaasa patsientide paremale elukvaliteedile neile tuttavas keskkonnas ja olla heaks alternatiiviks hooldusasutustele;

S.

arvestades, et Alzheimeri tõvega kaasneb häbimärgistamine ning et üldsuse hoiak haiguse ja seda põdevate inimeste suhtes põhjustab haigete ja nende lähedaste isoleeritust; arvestades, et üldine lähenemine sellele probleemile on endiselt vale, mis toob kaasa patsientide ja nende sugulaste sotsiaalse tõrjutuse; arvestades, et seetõttu on vaja paremini mõista dementsusega kaasnevat häbimärgistamist, eelarvamusi ja diskrimineerimist ning samuti on vaja uurida, kuidas ennetada sotsiaalset tõrjutust ja julgustada kodanikuaktiivsust, et säilitada dementsuse all kannatavate inimeste väärikus ja nende austamine igas olukorras;

T.

arvestades, et patsientide elukvaliteedi parandamine on sageli seotud patsientide sugulaste tundeeluga;

U.

arvestades, et tugirühmad on sobiv paik rühmamõtlemise jaoks, et toetada ja jagada patsiendi sugulaste teadlikku vastutust;

V.

arvestades, et Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme ei tohiks käsitleda kui tavalist probleemi, millega inimesed vananemise käigus kokku puutuvad, andmata neile õigust sobivale ravile, arstiabile ja erihooldusele;

W.

arvestades, et kuigi ühiskonna teadlikkus ja teaduslikult põhjendatud teadmised Alzheimeri tõvest on oluliselt suurenenud, rõhutades eelkõige seda, kuidas haigust iseloomustab lisaks kliinilisele dementsusele ka sellest varem esinev dementsuse-eelne seisund, on ravivõimalused endiselt piiratud sümptomaatiliste ravimitega; arvestades, et praegu on liikmesriikide vahel ja isegi liikmesriikide siseselt nii meditsiinitöötajate diagnoosimis- ja teadustegevusalase väljaõppe ja kvalifikatsiooni kui ka meditsiinitehnika osas tohutud erinevused, ning arvestades, et Alzheimeri tõve diagnoosimine leiab sageli aset aastaid pärast haiguse teket, takistades seega võimaliku ravi määramist haiguse kulgemise aeglustamiseks;

X.

arvestades, et hiljutised arengud Alzheimeri tõve usaldusväärsete biomarkerite kasutamises on ergutanud uute kriteeriumite arengut Alzheimeri tõve määratlemisel kliinilise objektina, mis hõlmab lisaks mälu ja tunnetust mõjutavale etapile ka varasemat etappi;

Y.

arvestades, et Alzheimeri tõbi ja teised dementsuse vormid ei puuduta mitte ainult eakaid, vaid võivad esineda ka noorematel inimestel; arvestades, et seetõttu oleks vaja noorte haigete jaoks parandada diagnoosimise ja uuringute kättesaadavust ning hooldust, toetust ja majutamist;

Z.

arvestades, et avalikkuse ja ametialase teadlikkuse suurendamine Alzheimeri tõvest riiklikul ja Euroopa tasandil peaks suurendama elanikkonna võimalusi ära tunda selle haiguse esimesi tundemärke, taotleda varast diagnoosimist ning saada juurdepääsu ravile ja teenustele varases etapis;

AA.

arvestades, et suurem tähelepanu Alzheimeri tõve dementsuse-eelsele etapile peaks kaasa aitama sobivate ravisekkumismeetmete arengu toetamisele, mis suudaksid aeglustada haiguse progresseerumist ning lõpptulemusena edasi lükata patsientidel raskekujulise Alzheimeri tõve, st selle haiguse kõige kurnavama vormi väljakujunemist;

AB.

arvestades, et tõhusate haiguse kulgu modifitseerivate toimeainete areng (vastupidiselt puhtalt sümptomaatiliste toimeainete arengule) on kriitiline valdkond ja Alzheimeri tõve all kannatavate patsientide jaoks kiireloomuline rahuldamata vajadus;

AC.

arvestades samuti, et Alzheimeri tõve diagnoosimisel – diagnoos, mis antakse peaaegu 70 % dementsuse juhtudel – ei võeta täielikult arvesse mitmesuguseid esinevaid ajukahjustusi ning asjaolu, et patoloogilised ja kliinilised leiud ei ole noorte ja vanade haigete puhul samad,

1.

kutsub nõukogu üles kuulutama dementsuse ELi tervisealaseks prioriteediks ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja konkreetsed riiklikud kavad ja strateegiad Alzheimeri tõve jaoks, et tegeleda dementsuse sotsiaalsete ja tervisetagajärgedega ning pakkuda teenuseid ja tuge dementsuse all kannatavatele inimestele ja nende peredele, nagu seda juba tehakse mitmes liikmesriigis, kus 2008. aastal algatatud kava „Alzheimeri tõbi ja sellega seotud haigused” on võimaldanud struktureerida haigete meditsiinilise ja sotsiaalse hooldamise ning selle haiguse alased kliinilised ja põhiuuringud riiklikul tasandil;

2.

tervitab liikmesriikide poolt edendatud ELi ühise programmitöö algatust, et edendada Alzheimeri tõbe ja teisi neurodegeneratiivseid haigusi käsitlevaid teadusuuringuid, ning julgustab komisjoni jätkama tegevuste algatamist Alzheimeri tõve ja teiste neurodegeneratiivsete haiguste raviga seotud tervisealaste, sotsiaalsete, tehnoloogiliste ja keskkonnaalaste probleemide lahendamiseks;

3.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma tulevaste meetmete kavandamisel ennetava tervishoiupoliitika valdkonnas arvesse dementsuse käsitlust, eelkõige seoses selle seotusega veresoonkonna haiguste, vaimse tervise, füüsilise aktiivsuse, tervishoiu valdkonna hariduse ja uute tehnoloogiatega;

4.

kutsub liikmesriike üles edastama ELi kodanikele teavet eluviiside kohta, eesmärgiga Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide teket edasi lükata või ennetada, edendades põhimõtet „tervislikud eluviisid terve aju heaks”;

5.

soovitab, et nõukogu ja komisjon kaaluksid üleeuroopalise vaimse tervise aasta algatamist lisaks ülemaailmsele Alzheimeri tõve vastu võitlemise päevale (21. september), et suurendada teadlikkust vananemisega kaasnevatest ajuhaigustest ning võimalustest, kuidas avastada ja tuvastada selliste haiguste varajasi sümptomeid, korraldades teavituskampaaniaid nende haiguste ennetamise ja ajurabanduste ravi teemal; üleeuroopalise aasta raames peaks edendama ka heade tavade vahetamist Euroopa riikides;

6.

rõhutab, et a) jätkuvalt vananev elanikkond, ja b) vananevale elanikkonnale tehtavate kulutuste tõttu riigi rahandusele ja erasektori tootlikkusele kuhjuv surve tekitab liikmesriikidele struktuurse probleemi; Euroopa Liit peaks seetõttu oma pikaajalises strateegias vastu võtma ennetamise põhimõtte püsiva edendamise poliitika (seoses meditsiinitavade ja tervislikumate eluviiside õhutamisega). Tervisenäitajad aitavad majandusnäitajaid oluliselt parandada;

7.

palub nõukogul ja komisjonil tunnustada patsientide ühingute rolli neurodegeneratiivsete haiguste valdkonnas ja kaasata nad teabe-, ennetus- ja tugikampaaniatesse dementsust põdevatele inimestele, aga ka uurimisprogrammide ettevalmistamisse;

8.

soovitab, et komisjon kaaluks hooldajate päeva edendamist, et suurendada teadlikkust ja tunnustada ametlike ja mitteametlike hooldajate olulist rolli kogu Euroopas;

9.

rõhutab, et tõhusate sekkumismeetmete avastamine, mis ennetaksid Alzheimeri tõve teket või lükkaksid edasi selle progresseerumist, on hädavajalik;

10.

kutsub nõukogu ja komisjoni tegutsema, et tõsta liidus avalikkuse teadlikkust seoses dementsusega, aidates sellega kaasa dementsuse varaste sümptomite äratundmisele, mille eesmärk on varane diagnoos, vastav ravi ja sobiv tugi;

11.

rõhutab ennetamise pakilisust ning varase diagnoosimise olulisust tõhusate sekkumismeetmete seisukohast; rõhutab vajadust epidemioloogiliste ja kliiniliste andmete järele, mis aitaksid kaasa konkreetsetele teadusuuringutele, rehabiliteerimisele ja meetmetele, eelkõige asümptomaatilistes etappides ja enne invaliidsuse teket;

12.

märgib, et praegu ei toimu spetsiifilisi Alzheimeri tõve ennetamise tegevusi ning ergutab sealhulgas Euroopa tasandil sellise poliitika kehtestamist, mis rajaneks patsientide füüsilise ja intellektuaalse tegevuse jaoks soodsal keskkonnal, toitumisel, mis on vastavuses Euroopa tervisliku toitumise, kehalise tegevuse ja tervise tegevusprogrammi soovitustega, ning kõikide nii aktiivse kui passiivse suitsetamise vähendamise poliitika ergutamisel;

13.

on veendunud, et varase diagnoosimise testid, mille on hiljuti välja pakkunud Alzheimeri tõve kriteeriumide rahvusvaheline töörühm, riskitegurite alane uurimistegevus ja varase diagnoosimise kriteeriumide kindlaksmääramine on esmatähtsad;

14.

julgustab kõiki liikmesriike selleks, et nii dementsuse kui ka dementsuse-eelse seisundi uute ravimeetodite eeliseid ära kasutada, aktiivselt osalema varase diagnoosimise ja haiguse süvenemise biomarkerite määramiseks ühiste protokollide kindlaksmääramisel, väljatöötamisel ja rakendamisel, kindlaks määrama ühise teadusuuringute kava neurodegeneratiivsete haiguste valdkonnas ning vahetama neurodegeneratiivsete haiguste uurimise alal häid tavasid, et seeläbi vähendada diagnoosimisel ja ravis valitsevat ebavõrdsust nii liikmesriikide vahel kui ka nende sees; rõhutab, et haiguse markerite hindamise standardsed töömeetodid on määrava tähtsusega ravimiarenduse ja Alzheimeri tõve all kannatavate patsientide tõhusama, tehnoloogilise toega hoolduse väljatöötamise jaoks;

15.

julgustab liikmesriike tagama, et Alzheimeri tõve teket aeglustavad ravimid tehakse kättesaadavaks kõikidele selle tõve all kannatavatele inimestele ja mitte ainult nendele patsientidele, kellel on diagnoositud raskekujuline Alzheimeri tõbi;

16.

julgustab komisjoni töötama mitut teadusharu hõlmavate konsultatsioonide põhjal välja suunised ühise varase mäludiagnostika ning spetsiaalse teatamis- ja -teabemehhanismi väljatöötamiseks ja rakendamiseks, mis võimaldab haigel ja tema lähikondlastel toime tulla haiguse süvenemisega läbimõeldud hoiakuga;

17.

julgustab liikmesriike looma spetsialiseeritud keskused ja sisse seadma rahuldav meditsiinitehnika (eelkõige magnetresonantskuva, mille osatähtsus dementsuseuuringutes on vaieldamatu) kogu oma territooriumil;

18.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma uuringute tegevuskavade koostamisel arvesse dementsuse ja Alzheimeri tõve kiiret levikut ning nende mõju;

19.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid arendaksid poliitikat selles suunas, et lihtsustada juurdepääsu rahastamisele dementsuse ja Alzheimeri tõve valdkonnas, sealhulgas ennetusuuringute jaoks, võttes arvesse, kui palju need haigused avaldavad ühiskonnale majanduslikku mõju;

20.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on mitut teadusharu hõlmav lähenemisviis võimalustele, kuidas koostöö ja kooskõlastamine teadusuuringute valdkonnas Euroopa tasandil võib parandada teadmisi, diagnoosimist, ravi, ennetamist ja sotsiaalteaduslikke uuringuid patsientide, nende perede ja hooldajate heaolu kohta; usub, et uute diagnoosikriteeriumide kindlaksmääramise, varase diagnoosimise testide väljaarendamise ja haiguse dementsuse-eelsetest staadiumidest arenenumasse staadiumisse süvenemise riskitegurite kindlaksmääramise alased uuringud on hädavajalikud; soovitab sellesse protsessi kaasata patsientide esindajaid, tervishoiuorganisatsioone ja meditsiiniteenuste osutajaid; arvab, et selget lisandväärtust annavad ulatuslikud epidemioloogilised ja kliinilised uuringud, mis viiakse läbi riikidevahelise koostöö korras;

21.

tunnistab, kui tähtis on praegu Euroopa Liidu toetus 34-le neurodegeneratiivsete haiguste projektile summas 159 miljonit eurot; on siiski seisukohal, et kaheksanda teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi ettevalmistuste raames on tingimata vaja parandada teadustegevust, mis on praegu killustatud, eelkõige Alzheimeri tõve alal, ning kaasata projektid ravimiteta teraapia, käitumisteraapia ja kognitiivse teraapia valdkonnast, mida on seni ebapiisavalt uuritud;

22.

usub, et diagnostilised testid varases etapis, riskitegurite uurimine ja varase diagnoosimise kriteeriumid on hädavajalikud; seetõttu arvab, et selget lisandväärtust annavad ulatuslikud epidemioloogilised ja kliinilised uuringud, mis viiakse läbi riikidevahelise koostöö korras; on seisukohal, et Euroopa terviseuuringud, mille raames tehtava kognitiivse testimooduli abil saab väärtuslikku teavet varaste kognitiivsete häirete all kannatavate inimeste arvu kohta, on niisama olulised;

23.

kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles arvestama meditsiini- ja sotsiaalteaduslike uuringutes ning tervishoiu-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitikas naiste erivajadusi, sest naised moodustavad kahekordse osa kannatajatest ja ebaproportsionaalse osa hooldajatest;

24.

kutsub liikmesriike üles arendama pikaajalist poliitikat ja tegevuskavasid hoolduse ja ennetamise valdkonnas, millega ennetatakse ja käsitletakse sotsiaalseid ja demograafilisi suundumusi, ning keskenduma patsientide eest hoolitsevatele perekondadele toetuse pakkumisele, võimaldades nii sotsiaalset kaitset haavatavatele inimestele, kes kannatavad dementsuse all;

25.

rõhutab Alzheimeri tõve ennetamise olulisust tervislike eluviiside õhutamise kaudu, sealhulgas vaimselt ja sotsiaalselt aktiivsena püsimise ning tervisliku toitumise ja kehalise liikumise edendamise kaudu;

26.

kutsub liikmesriike üles töötama välja strateegilist teadusuuringute tegevuskava, milles määratakse kindlaks neurodegeneratiivsete haiguste, eelkõige Alzheimeri tõve alaste teadusuuringute vajadused ja eesmärgid, sealhulgas hooldusvajadused, keskpikas ja pikas perspektiivis. Need tegevuskavad peavad olema mõeldud noorteadurite potentsiaali tugevdamiseks ja teadusuuringute uuenduslike lähenemisviiside toetamiseks, toimides avaliku ja erasektori partnerluses; soovitab edendada konkreetsete uurimisvaldkondade tippkeskuste arendamist ning kaasata sellesse patsientide esindajad, hooldajate organisatsioonid ning avaliku ja erasektori tervishoiuteenuste osutajad;

27.

kutsub liikmesriike tegema komisjoniga koostööd eesmärgiga uurida võimalikke komisjoni algatusi, et aidata liikmesriikidel arendada ja rakendada ühist teaduskava;

28.

kutsub liikmesriike üles arendama tegevuskavasid, mille eesmärk on parandada Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide all kannatavate patsientide ja nende perekondade heaolu ja elukvaliteeti;

29.

kutsub Euroopa institutsioone nii palju kui võimalik toetama Alzheimer Europe'i dementsuse teadusuuringute vaatlusjaama (Dementia Research Observatory) kui kasulikku vahendit parimate tavade ja uurimistulemuste levitamiseks patsientidele ja nende hooldajatele;

30.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on uurida seoseid ja erinevusi vananemise ja dementsuse, dementsuse ja eakate depressiooni ning sooliste erinevuste ja erinevat tüüpi dementsuse vahel; lisaks julgustab liikmesriike edendama konkreetseid tervishoiu- ja uurimisprogramme, milles pööratakse suurt tähelepanu patsientide valikutele ja väljavaadetele, ning andma soovitusi, mille keskmes on väärikuse ja sotsiaalse kaasamise aluspõhimõtted, edendades niiviisi patsientide iseseisvust ja enesemääramist;

31.

kutsub liikmesriike üles eraldama piisavalt vahendeid Alzheimeri tõve all kannatavate patsientide tervishoiule, teabevahetusele ja selles valdkonnas saadud tulemuste võrgustiku loomisele;

32.

rõhutab haigete ja eakate kodus abistamise tähtsust ning mittetulundusühingute ja vabatahtlike organisatsioonide tähtsat osa Alzheimeri tõve ja teiste vanadushaiguste all kannatavatele patsientidele abi osutamises; julgustab liikmesriike looma partnerlusvorme selliste organisatsioonidega ja toetama nende tegevust; kutsub ühtlasi liikmesriike üles väärtustama ja tunnustama vaatlusaluste haiguste all kannatava inimese pereliikmete poolt tagatud koduse hoolduse rolli;

33.

rõhutab vajadust tegevuste järele, mille puhul keskendutakse lisaks ravimitel põhineva Alzheimeri tõve ravile, kui see seisund on juba välja arenenud, ka ennetavatele meetmetele Alzheimeri tõve arenemise võimaluste vähendamiseks, sealhulgas dieedile ja toitumisele; kutsub üles tegema laiaulatuslikku uurimistööd dieedi ja toitumise mõju kohta Alzheimeri tõvele, ning nõu, sh toitumisalase nõu andmiseks haiguse ennetamise kohta, mida tuleks arendada ja levitada avalikkusele teadlikkuse tõstmise kampaaniate kaudu;

34.

rõhutab, et dementsuse psühholoogiliste ja sotsiaalsete aspektide mõistmiseks on vaja ka teadusuuringuid tervisesäästlikkuses, sotsiaalteadustes ja humanitaarainetes ning mittefarmakoloogilisi lähenemisviise;

35.

on seisukohal, et mäluhäirete varaste sümptomite diagnoosimine peaks olema töötervishoius üks prioriteetseid valdkondi;

36.

nõuab tungivalt, et komisjon, nõukogu ja liikmesriigid kaaluksid ohutusnõuete kehtestamist, mida saab rakendada vanemate inimeste eest hoolitsemisele spetsialiseerunud asutustele, kogukondadele, kuhu nad kuuluvad, ning koduse hoolduse korraldusele;

37.

palub liikmesriikidel tihedas koostöös komisjoni ja uurimisasutustega koostada ühised suunised, et koolitada personali, kes töötab Alzheimeri tõve all kannatavate patsientidega mis tahes ametikohal (meditsiinitöötajad ja parameedikud), ning koolitada ja jälgida pereliikmetest ja muid hooldajaid, et tagada olemasolevate ressursside pädev ja tõhus kasutamine; juhib tähelepanu asjaolule, et vajadus dementsuse all kannatavate isikutega töötavate kvalifitseeritud inimeste järele kasvab kiiresti;

38.

kutsub liikmesriike kaaluma võimalusi, mida pakuvad ELi 2020. aasta strateegiad „Uute töökohtade tegevuskava” ja „Uute töökohtade jaoks uued oskused”, et tugevdada tulevase tööjõu suutlikkust, mis on seotud Alzheimeri tõve ja teiste dementsuse vormide all kannatavate inimeste eest hoolitsemisega; Euroopas tuleb edendada uusi oskuste keskseid töökohti, et hoolitseda üha enam sõltuva vananeva elanikkonna eest;

39.

kutsub komisjoni üles paremini ära kasutama lipulaevaalgatuse „Innovatiivne liit” vahendeid Euroopa 2020. aasta strateegias ning kavandatud pilootpartnerlust seoses aktiivse ja tervisliku vananemisega (algatatakse 2011. aasta algul), et tegeleda dementsusega Euroopas;

40.

rõhutab, et hiljutised edusammud seoses ülesvõtete ja biomarkerite uuringutega annavad võimaluse tuvastada nn vaikseid molekulaarprotsesse ja Alzheimeri tõve varaseid märke näiteks praegu uuritava märgistusaine abil, mis võimaldab visualiseerida ajus amuloidi lademeid, mis on üks selle haigusega seostatavast kahest kahjustusest;

41.

tunnustab perekondade, hooldajate ja kogukondade antavat olulist panust, et võimaldada kannatavatel patsientidel realiseerida oma potentsiaali, ning palub liikmesriikidel toetada perekondi, hooldajaid ja kogukonna elu;

42.

rõhutab, et on oluline tagada psühholoogiline tugi patsientidele ja nende peredele; toob esile seda, kui tähtis on ühendada psühhosotsiaalne lähenemisviis vananemisele ning meditsiiniliste ja biomeditsiiniliste uuringute tulemused; kinnitab vajadust uuringute järele tervishoiumajanduse, sotsiaal-humanistlike aspektide ja ravi mittefarmatseutiliste lähenemisviiside valdkondades, et suuta aru saada dementsuse psühholoogilistest, majanduslikest ja sotsiaalsetest aspektidest ning edendada olemasolevate tehnoloogiate kasutamist (e-tervishoid, ITC, tugitehnoloogia jne);

43.

soovitab, et komisjon uuriks, kuidas laiendada ELi algatusi dementsuse all kannatavate inimeste õiguste valdkonnas, sealhulgas patsientide korralduste (ravitahteavalduste) kasutamist ja eestkoste süsteemide küsimust;

44.

julgustab liikmesriike kaaluma antipsühhootiliste ravimite kasutamise vähendamist Alzheimeri tõve all kannatajate abistamiseks mõeldud tegevuskavades, arvestades, et neid ravimeid määratakse praegusel ajal tavaliselt dementsuse mõjude vastu võitlemiseks, kuid nende kasulik on toime piiratud ning nende määramine on toonud igal aastal kaasa surmajuhtumite arvu suurenemise;

45.

rõhutab, et Alzheimeri tõve all kannatavate inimeste väärikust tuleb säilitada ning nende häbimärgistamine ja diskrimineerimine tuleb lõpetada;

46.

julgustab liikmesriike ja komisjoni arendama uusi poliitilisi stiimuleid, et aidata kaasa teabe levitamisele ja turule sisenemise strateegiatele nende uuenduslike ravimeetmete ja diagnostiliste testide puhul, millega käsitletakse Alzheimeri tõve all kannatavate patsientide praeguseid rahuldamata vajadusi;

47.

julgustab liikmesriike töötama välja tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid, mille aluspõhimõte on tegevusulatuse maksimeerimine ja võrdse juurdepääsu ja võrdsuse tagamine, et julgustada integreeritud teenuste kättetoimetamise arendamist kogukondades ja kodus, et abistada dementsuse all kannatavaid inimesi nii maa- kui linnapiirkondades, hoolimata vanusest, soost, etnilisest päritolust, rahalisest olukorrast ja puudest; julgustab liikmesriike võtma meetmeid, et tegeleda selliste teguritega, mis avaldavad elanikkonna tervisele ebavõrdselt mõju viisil, mida oleks võimalik vältida; julgustab komisjoni ja liikmesriike lisaks arendama andmete kogumist tervisealase ebavõrdsuse kohta;

48.

kutsub liikmesriike üles olema teadlikud ennetavast ravist, mis aitab aeglustada dementsuse teket, ning tagama haiguse all kannatajatele juurdepääs taskukohasele ja kvaliteetsele hooldusele; toob esile, et liikmesriikidel on vaja kaitsta selliseid teenuseid eelarve konsolideerimise ajal kogu Euroopas;

49.

kutsub liikmesriike üles moodustama Euroopa ühendatud kompetentsuskeskuste võrgustikku, kus keskendutakse dementsuse ja Alzheimeri tõve diagnoosimise, ravi ja hoolduse alasele teadmusele ning mille kaudu saaks liikmesriikide vahel teavet ja andmeid vahetada ja hinnata;

50.

ergutab liikmesriike arendama välja personaliseeritud mitut kutseala ja mitut valdkonda hõlmavad hoolitsus- ja hooldamisametialad, mida koordineerib üks ja ainus suunaja alates diagnoosi teatavaks tegemisest, hõlbustama kodus hooldamist universaalsete ja spetsialiseeritud koduabi- ja -hooldusteenuste, koduautomaatika ning uute info- ja sidetehnoloogiate intensiivsema kasutamisega;

51.

kutsub liikmesriike üles arendama välja mitmekülgsed, uuenduslikud ja kvaliteetsed puhkestruktuurid pereliikmetest hooldajatele, nagu ajutised majutuskohad ja vastuvõtukeskused, ning tagama hooldajate tervisekontrolli, pakkudes neile näiteks asjakohast ravikulude katmist ning psühholoogilist või sotsiaalset tuge;

52.

kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles tugevdama teadustegevust, parandama diagnoosimisvõimalusi ja kohandama ravi- ja hooldusteenuseid noorte haigete vajadustele;

53.

ergutab liikmesriike niipea, kui muutuvad kättesaadavaks uued ravimeetodid, mille terapeutiline tõhusus on kontrollitud ja tõendatud, võimaldama nii kiiresti kui võimalik nende kasutamist seda haigust põdevatele patsientidele;

54.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid avalikkuse ja ametialast teadlikkust kõrgema/keskmise kvalifikatsiooniga tervishoiutöötajate, tervishoiualase poliitika otsustajate ja meedia hulgas, mille tulemusel suudetakse paremini ära tunda Alzheimeri tõve sümptomeid ning aru saada sellest ja selle all kannatavate inimeste hooldamisest; teadlikkuse puhul peaks keskenduma erinevatele komponentidele, nagu diagnoosimine, ravi ja sobiv toetus;

55.

tuletab komisjonile meelde 2006. aasta Bowise raportit, milles nõutakse, et tööandjad teeksid poliitilisi algatusi „Vaimne tervis töökohal”, mis on nende tervishoiu ja tööohutusega seotud kohustuste vajalik osa, et tagada vaimsete häiretega inimestele võimalikult hea tööturule kaasamine, ning nõuab algatuste avalikustamist ja jälgimist olemasolevate tervishoiu ja ohutusega seotud õigusaktide raames; tuletab komisjonile meelde, et parlament ootab endiselt nende poliitiliste algatuste avalikustamist;

56.

rõhutab Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormidega kaasnevate ravikulude suurust ning et on oluline leida toimivaid lahendusi, milles võetakse arvesse otseseid ravikulusid (mis hõlmavad tervishoiusüsteemi kulusid – kulud spetsialistidele, meditsiinitoodetele, arstlikele läbivaatustele ja regulaarsetele kontrollidele), otseseid sotsiaalkulusid (mis hõlmavad kulusid formaalsetele teenustele meditsiinisüsteemist väljaspool – sotsiaalteenused, kodune hooldus, toidu- ja transporditeenuste osutamine, patsientide paigutamine spetsiaalsetesse vanurite hooldamiseks mõeldud hooldekeskustesse, kus nad saavad arstiabi) ning mitteametlikke kulusid (mis hõlmavad kulusid, mis on seotud vähenenud jõudlusega pikendatud tööea korral ning väljundi vähenemisega varase pensionile mineku, tervislikel põhjustel töölt lahkumise ja surma tõttu);

57.

julgustab liikmesriike töötama välja teabekampaaniaid nii üldsusele kui ka konkreetsetele sihtrühmadele, nagu kooliõpilastele ning tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatele, võrdlema ja vahetama kogemusi pereliikmetest hooldajate, patsientide ühingute ja valitsusväliste organisatsioonide toetusmeetmete valdkonnas, edendama kodudes ja päevakeskustes tegutsevate vabatahtlike töötajate ning psühholoogilist, õigus- ja tervisealast abi osutavate isikute koolitust ja organiseerimist käsitlevate teabelehtede avaldamist ja levitamist, sealhulgas internetis, ning toetama või looma Alzheimeri tõve ühinguid, et võimaldada asjaomastel isikutel kogemusi vahetada; tõstab esile kõikide teadlikkuse ja koolituskampaaniate tähtsust dementsuse sümptomite äratundmise oskuses;

58.

julgustab liikmesriike vabatahtlikkuse alusel edendama tasuta mälu sõeluuringute kasutamist nende elanikkonnarühmade jaoks, kes vastavalt teaduslikele andmetele kuuluvad Alzheimeri tõve või mõne muu dementsuse vormi haigestumise riskigruppi;

59.

ergutab liikmesriike ja komisjoni edendama arutelu eetiliste hoiakute üle haigete suhtes, et tagada inimväärikuse austamine, ning kaaluma neurodegeneratiivseid haigusi põdevate inimeste õigusliku staatuse üle, et õiguslikult määratleda haige vabadusepiiramise ja õiguskaitse kohaldamisala;

60.

kutsub üles tunnustama Alzheimeri tõve ühendusi peamiste partneritena ning kaasama neid järgmistesse tegevustesse: 1) ennetuslike soovituste määratlemine ning nende levitamine rohujuure tasandil, 2) väga vajaliku teabe ja toetuse pakkumine dementsuse all kannatavatele inimestele ja nende hooldajatele, 3) dementsuse all kannatavate inimeste ja nende hooldajate vajaduste esindamine poliitiliste otsustajate juures ning 4) koostöö edendamine meditsiinivaldkonnaga tervikliku lähenemisviisi pakkumiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et selleks peaksid Euroopa institutsioonid uurima Euroopa Liidu rahvatervise programmi võimalusi, et pakkuda regulaarset põhilist rahastamist Alzheimer Europe'ile ning julgustada liikmesriike toetama Alzheimeri tõve ühendusi riiklikul tasandil;

61.

julgustab liikmesriike arendama tugirühmi asutustes töötavatele tervishoiutöötajatele, haiglasse paigutatud patsientide sugulastele, patsienti kodus abistavatele sugulastele ning tervishoiutöötajatele, kes pakuvad tervishoiuteenust kodus;

62.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles edendama koostöös Euroopa Parlamendiga dementsuse all kannatavate inimeste iseseisvust ning aitama kaasa nende väärikusele ja sotsiaalsele kaasamisele tervishoiu valdkonna tegevuskavade kaudu, ning andma teavet parimate tavade kohta seoses haavatavate inimeste õiguste austamisega ning dementsuse all kannatavate patsientide väärkohtlemise vastu võitlemisega;

63.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama riiklike asutuste ning eraõiguslike ja riiklike asutuste vahelise koostöö arengut seoses uurimisprojektide rakendamisega ning seeläbi rakendama meetmeid, vahendeid ja kogemusi era- ja avalikus sektoris Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide mõjudega võitlemiseks;

64.

rõhutab, et vaja on teha palju edusamme Alzheimeri tõve või sellega seotud haiguste all kannatavatele patsientidele juurdepääsu võimaldamisel ravikatsetele selleks, et kontrollida uute molekulide tõhusust; rõhutab samuti, et neid probleeme tuleb arvesse võtta ravimite kliinilisi uuringuid käsitleva ELi direktiivi (2001/20/EÜ) järgmisel läbivaatamisel;

65.

arvestades Alzheimeri tõve ränka mõju inimese mälule ja vaimsetele võimetele, palub liikmesriikidel töötada välja riiklikud strateegiad selleks, et ametiasutused, kelle ülesanne on anda haigetele majanduslikku abi, võtaksid ka ülesandeks valvata, et seda abi kasutatakse ainult haige jaoks;

66.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/44

—

võttes arvesse komisjonile 10. novembril 2010 esitatud küsimust petitsiooni 0473/2008 kohta, mille on esitanud Christoph Klein (Saksamaa) ning mis käsitleb Euroopa Komisjoni suutmatust võtta meetmeid seoses ühe konkurentsijuhtumiga ja sellest tulenevat kahjulikku mõju asjaomasele ettevõttele (O-0182/2010 – B7-0666/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 227;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2;

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 201 ja 202,

A.

arvestades, et selle juhtumi puhul kohaldatakse õigusliku alusena nõukogu direktiivi 93/42/EMÜ meditsiiniseadmete kohta (1), milles on sätestatud, et I klassi kuuluvate meditsiiniseadmete tootjad võivad sellise seadme turule lasta ilma volitatud asutuse või pädeva asutuse osalemiseta ning et tootja ülesanne on tõestada seadme vastavust direktiivi nõuetele;

B.

arvestades, et liikmesriigid on nende nõuete täitmise tagamiseks kohustatud teostama turujärelevalvet ning võtma vajalikke meetmeid, mille hulka kuuluvad artiklis 8 osutatud kaitseklausli kohane menetlus ning artiklis 18 osutatud meetmed, mida rakendatakse põhjendamatult kinnitatud CE-märgise puhul;

C.

arvestades, et asjaomane tootja tõestas liikmesriigi vastutavale asutusele, et tema seade vastab kõigile õigusaktidest tulenevatele nõuetele I klassi meditsiiniseadme ja CE-märgist kandva toote turule laskmise kohta;

D.

arvestades, et kui liikmesriik võtab asjakohased ajutised meetmed, et seade turult kõrvaldada või seadme turule laskmine keelata või seda piirata, on ta kohustatud kõigist sellistest meetmetest viivitamata vastutava asutuse kaudu komisjonile teatama, esitades oma otsuse põhjused;

E.

arvestades, et Saksamaa ametiasutused on 1996. aastast alates väljendanud muret seadme (inhalaator) ohutuse üle ning teatanud sellest probleemist komisjonile, et kohaldataks kaitseklausli menetlust, kuid komisjon ei pidanud nõu tootjaga ning ei teinud kunagi otsust; ja arvestades, et seetõttu oodatakse ikka veel otsust ning petitsiooni esitajal ei ole enam kasutada ühtki õiguskaitsevahendit;

F.

arvestades, et Saksi-Anhalti liidumaa ametivõimud kehtestasid Baieri liidumaa ametivõimude nõudmisel 1997. aastal seadmele müügikeelu;

G.

arvestades, et enne esimest müügikeeldu 1997. aastal müüs ettevõte tooteid seaduslikult ning täitis vastutava asutuse kinnitusel kõiki nõukogu direktiivi 93/42/EMÜ nõudeid;

H.

arvestades, et tootja laskis seadme 2003. aastal turule uue nime all ning 2005. aastal käskis Ülem-Baieri ringkonnavalitsus seadme vastavalt Saksamaa meditsiiniseadmete seadusele turult kõrvaldada ilma sellest komisjonile teatamata;

I.

arvestades, et tootja teatas 2006. aastal komisjonile teisest müügikeelust ja soovis, et Saksamaa vastu algatataks rikkumismenetlus direktiivi 93/42/EMÜ artikli 8 lõike 1 rikkumise tõttu;

J.

arvestades, et komisjoni väitel ei olnud piisavalt tõendeid selle kohta, et inhalaator vastab direktiivis 93/42/EMÜ kehtestatud olulistele nõuetele ning järelikult ei olnud tarvis uuesti toote ohutust kontrollida, kuna juhtum ei kuulu mitte direktiivi artikli 8, vaid artikli 18 alla;

K.

arvestades, et tootja esitas 2008. aastal Euroopa Parlamendile petitsiooni, milles väidetakse, et komisjon rikkus kõnealuse juhtumi käsitlemisel talle direktiivist tulenevaid kohustusi ning jättis täitmata oma kohustused aluslepingute järelevalvajana,

1.

on seisukohal, et Euroopa Komisjoni vastus petitsioonikomisjonile ei sisaldanud rahuldavaid vastuseid petitsiooni esitaja küsimustele, komisjoniliikmete küsimustele ega õiguskomisjoni arvamuses tõstatatud küsimustele;

2.

palub komisjonil viivitamata võtta vajalikke meetmeid, et viia lõpule direktiivi 93/42/EMÜ artiklis 8 kehtestatud kaitseklausli alusel 1997. aastal algatatud menetlus;

3.

palub komisjonil kiiresti lahendada õigustatud mured, mida on väljendanud petitsiooni esitaja, kes on 13 aastat viibinud väljakannatamatus olukorras, mille tagajärjel tal on saamata jäänud oluline osa sissetulekust, ning võtta vajalikud meetmed, et petitsiooni esitaja saaks oma õigusi kasutada;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja Saksamaa Liitvabariigi valitsusele.

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/46

—

võttes arvesse 31. märtsil 2010. aastal New Yorgis toimunud rahvusvahelist doonorriikide konverentsi Haiti uue tuleviku teemal ja Euroopa Parlamendi arengukomisjoni delegatsiooni New Yorgi lähetuse aruannet;

—

võttes arvesse 2010. aasta märtsi tegevuskava Haiti riiklikuks taastamiseks ja arenguks ning selles kirjeldatud peamisi kiireloomulisi algatusi tuleviku heaks;

—

võttes arvesse 18. jaanuaril 2010. aastal Brüsselis toimunud välisasjade nõukogu erakorralise istungi järeldusi;

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 19. jaanuari 2010. aasta avaldust Haiti maavärina kohta;

—

võttes arvesse 25. jaanuaril 2010. aastal Montréalis toimunud ettevalmistava ministrite konverentsi järeldusi;

—

võttes arvesse 2007. aasta detsembris kolme Euroopa institutsiooni allkirjastatud Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas;

—

võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni hiljutise maavärina kohta Haitil (1);

—

võttes arvesse 25.–27. juunil 2010. aastal Haitis viibinud Euroopa Parlamendi arengukomisjoni delegatsiooni lähetusaruannet;

—

võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee 30. augusti 2010. aasta raportit Haitisse ja Dominikaani Vabariiki lähetatud teabekogumissiooni kohta;

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni ja komisjoni liikme Kristalina Georgieva 2010. aasta juunis avaldatud ühisdokumenti, milles käsitletakse õpetlikke kogemusi ELi reageerimisest Haiti katastroofile;

—

võttes arvesse komisjoni 26. oktoobri 2010. aasta teatist pealkirjaga „Euroopa tõhusama katastroofidele reageerimise suunas: kodanikukaitse ja humanitaarabi roll”(KOM(2010)0600);

—

võttes arvesse ÜRO stabiliseerimismissiooni Haitis (MINUSTAH);

—

võttes arvesse 2006. aasta mais avaldatud Michel Barnier’ raportit Euroopa kodanikukaitsejõu Europe Aid kohta;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et 12. jaanuaril 2010. aastal Haitit tabanud maavärin, mille tugevuseks mõõdeti Richteri skaalal 7,3 magnituudi, põhjustas 222 750 inimese surma, mõjutas 3 miljonit inimest ja sundis ümber asuma ligi 1,7 miljonit inimest, kellest üle miljoni elab endiselt organiseerimata laagrites, mis pidid olema ajutised; arvestades, et inimõiguste kaitse organisatsioonid mõistavad hukka laagrites valitsevad kohutavad elutingimused, eelkõige naisi ähvardava vägistamise ja seksuaalse vägivalla ohu;

B.

arvestades, et riigis, kus 60 % elanikkonnast elab maapiirkondades ja 80 % täielikus vaesuses, kannatab praegu toidupuudust 2,5–3,3 miljonit inimest;

C.

arvestades, et aasta pärast maavärinat on olukord Haitis endiselt kaootiline, riik on ikka veel hädaolukorras ja taastamistöö algus on vaevaline;

D.

arvestades, et aastakümneid kestnud vaesus, keskkonnaseisundi halvenemine, haavatavus mitmete loodusõnnetuste suhtes, vägivald, poliitiline ebastabiilsus ja diktatuur on muutnud Haiti Ameerika vaeseimaks riigiks, kus enne katastroofi pidi suurem osa 12 miljonist elanikust tulema toime vähem kui kahe dollariga päevas; arvestades, et maavärina põhjustatud kahjustused on veelgi süvendanud riigi suutmatust osutada põhilisi avalikke teenuseid ja vastata seega aktiivselt abi- ja taastamispüüdlustele;

E.

arvestades, et praeguse seisuga on 31. märtsil 2010 New Yorgis rahvusvahelisel doonorriikide konverentsil Haiti taastamiseks lubatud 10 miljardist dollarist (kahe tähtajaga: 18 kuud ja 3 aastat) tegelikult üle kantud 1,2 miljardit dollarit;

F.

arvestades, et Haiti hiljutine tragöödia osutas vajadusele tõhustada liidu katastroofidele reageerimise vahendeid (humanitaarabi ja liidu kodanikukaitse mehhanism) ja muuta neid tulemuslikumaks, kiiremaks, kooskõlastatumaks ja nähtavamaks;

G.

arvestades, et Haiti ettepanekul moodustati Haiti taastamise ajutine komisjon, et tagada vahendite kooskõlastamine ja tõhus kasutamine ning rakendada Haiti arengu tegevuskava, ning arvestades, et Euroopa Komisjon on peamise abiandjana Haiti taastamise ajutise komisjoni liige ja omab hääleõigust;

H.

arvestades, et riigi taastamisel on suureks probleemiks rusude äravedamine – koristatud on vaid tühine osa varemetest ning praeguse tempoga kulub miljonite kuupmeetrite rusude äravedamiseks vähemalt 6 aastat;

I.

arvestades, et 19. oktoobril 2010. aastal puhkenud kooleraepideemia on nõudnud praeguse seisuga üle 3 000 ohvri ning mõjutanud enam kui 150 000 inimest; arvestades, et epideemia levik on esile toonud Haiti riigi ilmselged struktuurilised puudused ning rahvusvahelise abisüsteemi ja MINUSTAHi piiratuse, ning arvestades, et koolerale reageerimist mõjutab praegune valimistest tingitud poliitiline kriis;

J.

arvestades, et ÜRO on kooleraepideemia vastu võitlemiseks taotletud 174 miljonist dollarist kätte saanud vaid 44 miljonit;

K.

arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon ennustab järgmiseks 12 kuuks 400 000 uut koolerajuhtu, juhul kui epideemiat ei likvideerita;

L.

arvestades, et 28. novembri 2010. aasta valimised, mille esialgsed tulemused tehti teatavaks detsembri alguses, on põhjustanud Haitis vägivaldseid meeleavaldusi ja mitmete pettusesüüdistuste esitamist; arvestades, et rahvusvaheline üldsus peaks toetama läbipaistvat ja õiguspärast valimisprotsessi, et tagada riigi taastamiseks hädavajalikud ausad valimised, ning arvestades, et kodanike kaitse peab olema prioriteediks,

1.

väljendab veel kord solidaarsust maavärina ohvriks langenud ja koolera käes kannatavate Haiti elanikega, ning rõhutab, et taastamistöö peab toimuma Haiti elanike ja kodanikuühiskonnaga konsulteerides ja neid kaasates;

2.

nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus ja Euroopa Liit võtaksid kindla ja pikaajalise kohustuse täita kõik New Yorgis rahvusvahelisel doonorriikide konverentsil antud lubadused ning toimetada rahalised vahendid viivitamata kohale; rõhutab lisaks, et maavärinajärgset häda- ja taastamisabi tuleb anda annetustena, mitte võlgu tekitavate laenudena;

3.

tuletab meelde, et Haiti laastava maavärina järel oli rahvusvaheline üldsus ulatuslikult kaasatud ja näitas üles tõelist poliitilist tahet toetada Haiti taastamistööd teistsugusel viisil, vältides mineviku vigu, ning kõrvaldada lõplikult Haiti vaesuse sügavad põhjused;

4.

avaldab kahetsust Haiti katastroofi suuruse pärast, mille tagajärjed on ka aasta pärast maavärinat veel hästi näha; avaldab heameelt Euroopa Komisjoni poolt Haitile ette nähtud humanitaarabi summa üle, milleks on 120 miljonit eurot (millest 12 miljonit koolera vastu võitlemiseks), liikmesriikide poolt ette nähtud humanitaarabi summa üle, milleks on ligikaudu 200 miljonit eurot, ning rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamise eest vastutava Euroopa Komisjoni voliniku ning humanitaarabi peadirektoraadi ja selle ekspertide kaasatuse üle;

5.

rõhutab, et klastrite moodustamine võimaldas kohapealset humanitaartegevust koordineerida, kuid samas ilmnesid ka selle meetodi puudused, kuna humanitaarabi andjaid oli väga palju ja hädaolukord oli linlaste arvukuse tõttu keerukas;

6.

tunneb heameelt humanitaarorganisatsioonide (Punane Rist, valitsusvälised organisatsioonid, ÜRO) ja liikmesriikide jõupingutuste ja saavutuste üle ning rõhutab humanitaartegevuse nähtamatu mõju tutvustamise olulisust ja asjaolu, et olukord saadi kontrolli alla eelkõige vigastatute eest hoolitsedes, joogivett ja toiduaineid jagades ning ajutist peavarju pakkudes;

7.

tõdeb, et kooleraepideemia tõi selgelt esile Haiti riigi peaaegu täieliku võimetuse lihtsalt ennetatava ja ravitava haiguse korral ning rahvusvahelise abisüsteemi piiratuse riigis, kus tegutseb hulgaliselt humanitaarabi andjaid (12 000 valitsusvälist organisatsiooni); rõhutab, et humanitaarabi andjad ei saa jätkata Haiti riigi puuduste korvamist või tema asemel tegutsemist ja et on hädavajalik võtta lõpuks meetmeid, et tagada pikaajaline areng, eelkõige seoses juurdepääsuga tervishoiuteenustele, joogiveele ja sanitaarteenustele;

8.

väljendab heameelt selle üle, et Haiti taastamist käsitlenud rahvusvahelisel doonorriikide konverentsil kohustusid komisjon ja liikmesriigid eraldama ühiselt 1,2 miljardit eurot, millest 460 miljonit on Euroopa Komisjoni mittehumanitaarabi; kordab oma nõuet, et Euroopa Liit peaks peamise abiandjana täitma taastamistöös poliitilist juhtrolli;

9.

palub, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid lisaksid Haiti taastamisülesannete hulka ka kohaliku toiduainetootmise ja toiduga kindlustatuse, arendades selleks maapiirkonna infrastruktuuri ja toetades väiketalunikke Haiti taastamiseks eraldatud vahendite jaotamise ühise kava raames ning komisjoni allesjäänud vahendite jaotamise kava vahehindamise raames (New Yorgis väljakuulutatud 460 miljonist on veel kasutusele võtmata 169 miljonit eurot); nõuab Euroopa Komisjoni poolt 2010. aasta märtsis välja kuulutatud uue toiduga kindlustamise tegevusraamistiku rakendamist;

10.

avaldab kahetsust, et Haiti taastamise ajutine komisjon, kellel peaks olema taastamistöö koordineerimisel keskne roll, alustas oma tööd hilinemisega; märgib kahetsusega, et ajutise komisjoni toimimise ja tõhususe kohta puudub teave, ning palub Haiti taastamise ajutise komisjoni liikmeks oleval Euroopa Komisjonil sekkuda, et kiirendada Haiti taastamise ajutise komisjoni volituste elluviimist ja tema toimimine üle vaadata, ning esitada Euroopa Parlamendile aruanne Haiti taastamise ajutise komisjoni tegevuse, vahendite kasutamise ja New Yorgi konverentsil lubatud vahendite tegeliku taastamistööks eraldamise kohta;

11.

tunnistab, et taastamistöö korralduses keskse struktuuri rolli kandva Haiti taastamise ajutise komisjoni tõhusaks toimimiseks on vajalik, et Haiti riik taastaks oma suutlikkuse ja asendaks riigi kõrgema juhtkonna, kes tuleb valida läbipaistva ja õiguspärase valimisprotsessi teel ning kes peaks üles näitama tõelist poliitilist tahet teha eesootaval hiiglaslikul tööpõllul möödapääsmatuid otsuseid;

12.

nõuab, et Haiti valitsus järgiks ja täidaks riiklikus taastamiskavas sisalduvaid kohustusi – tugevdada riigivõimu, tõhustada kohaliku omavalitsuse tasandit, suurendada kohalike ja keskasutuste suutlikkust ning rakendada poliitilise, majandusliku ja institutsioonilise detsentraliseerimise põhimõtet;

13.

on seisukohal, et kohalikke omavalitsusi ja kodanikuühiskonda tuleb rohkem toetada ja nad otsustamisprotsessi kaasata;

14.

avaldab kahetsust asjaolu pärast, et haitilastel on pealinna ummistavate tonne kaaluvate rusude äravedamiseks üksnes labidad, kirkad ja kärud, mis on olukorra tõsidust arvesse võttes naeruväärne; rõhutab, et rusude äravedamine on Haiti taastamise seisukohast hädavajalik ja märgib kahetsusega, et rusude koristamiseks ei ole eraldatud praktiliselt mingeid rahalisi vahendeid; kutsub komisjoni üles andma rahalist ja tehnilist abi rusude äravedamiseks;

15.

palub ÜRO-l missiooni MINUSTAH mandaat läbi vaadata, pöörates seejuures eritähelepanu turvalisusküsimustele, ning tunneb hiljutiste sündmuste (kooleraepideemia ja käimasolevad valimised) valguses muret missiooni tõhususe pärast;

16.

avaldab kahetsust suure eluasemekriisi üle Haitis; rõhutab, et praegu peamiselt pealinna Port-au-Prince’i püstitatud ajutistes laagrites elavate kodutute ümberasustamine on raskendatud, kuna puudub vaba maa, kinnisvarasüsteem on olematu ja mitmed maatükid on diasporaa valdustes, ning kutsub Haiti ametivõime üles näitama poliitilist tahet meetmete võtmiseks, eelkõige sundvõõrandamise näol;

17.

tunneb süvenevat muret elanikkonna kõige haavatavamate rühmade, eelkõige naiste ja laste olukorra pärast maavärina järel, millel olid rasked tagajärjed rohkem kui 800 000 lapsele, keda ohustavad vägivald, seksuaalne kuritarvitamine, inimkaubandus, ärakasutamine ja mahajäetus, ning palub Euroopa Liidul (Euroopa Komisjonil) võtta endale kindlaks kohustuseks taastada laste jaoks elamistingimused, mis pakuvad neile kaitset ja kindlustunnet, eesmärgiga toetada sotsiaalkaitsesüsteemi loomist Haitis ja edendada haridusreformi; nõuab paremaid elutingimusi ja suuremat turvalisust laagrites;

18.

palub Euroopa Liidul teha koostööd Haiti valitsusega, et töötada välja laste õigusi kaitsvad terviklikud õigusaktid, eesmärgiga viia riiklikusse õigusesse sisse mitmest Haiti ratifitseeritud rahvusvahelisest õigusaktist tulenevad kohustused laste õiguste, inimõiguste, orjuse kaotamise ja laste õiguste kaitse valdkonnas;

19.

peab ülioluliseks, et Euroopa Komisjon toetaks vanematest lahutatud laste puhul nende isiku tuvastamist, registreerimist ja pere otsimist ning et riigipiiril rakendataks erilist valvsust, et võidelda lastega kaubitsemise ja nende ebaseadusliku lapsendamise vastu;

20.

rõhutab, et esmatähtis on viivitamata tõsta Haiti riigi suutlikkust kindlustada riigile toimiv demokraatia ja hea valitsemistava, mis on riigi taastamise seisukohalt hädavajalikud, ning tagada kodanikuühiskonna ja Haiti rahva kaasamine;

21.

väljendab tõsist muret praeguse poliitilise kriisi pärast, mis tekkis presidendi- ja parlamendivalimiste tulemuste tõttu, millele sai osaks suur vastuseis ja välisvaatlejate ettevaatlik toetus ning millega praegu tegelevad Ameerika Riikide Organisatsiooni eksperdid, kes loevad hääled uuesti üle; nimetatud eksperdid tegid oma neljapäeval, 13. jaanuaril 2011. aastal esitatud raportis ettepaneku, et valitsuspartei kandidaat Jude Célestin loobuks ilmnenud pettuste tõttu kandideerimast ja tema asemele astuks Michel Martelly;

22.

palub Euroopa Liidul teha kõik endast oleneva, et toetada tugevalt õiguspärast ja läbipaistvat valimisprotsessi ja veebruariks kavandatud teise vooru edukat kulgemist, et vältida Haiti sattumist veelgi sügavamasse kriisi; usub, et üksnes valitud õiguspärane president ja õiguspärased parlamendiliikmed võivad teha vajalikke otsuseid ning taastamistööks on vaja stabiilsust ja poliitilist tahet;

23.

nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus ja Euroopa Liit teeksid tihedat koostööd Haiti tulevaste ametivõimudega ja aitaksid neid kogu taastamisprotsessi kestel riigi institutsioonide ja haldussuutlikkuse rajamisel, uue tasakaalu saavutamisel kõigil tasanditel ja täielikult toimiva demokraatia loomisel;

24.

rõhutab, et Haiti diasporaa saadetud rahalised vahendid kujutavad endast ülimalt olulisi ilma vahendajateta Haiti elanikeni jõudvaid kapitalivooge, mida nad saavad vältimatute vajaduste katmiseks kiiresti kasutusele võtta; palub liikmesriikidel ja Haiti valitsusel kõnealuste vahendite kättetoimetamist lihtsustada ja teha jõupingutusi sellega seotud kulude vähendamiseks;

25.

nõuab tungivalt, et liit ja liikmesriigid säilitaksid Haiti taastamise ja ülesehitamise oma prioriteetide eesotsas; rõhutab, et nüüd on aeg aidata Haitil saada majanduslikult ja poliitiliselt tugevaks ning iseseisvaks riigiks, ja kutsub rahvusvahelist üldsust üles kasutama käesolevat võimalust, et kõrvaldada lõplikult Haiti vaesuse algpõhjused;

26.

palub komisjonil teha humanitaarabi valdkonnas sõlmitud Euroopa konsensuse vaimus olulisi jõupingutusi selleks, et lisada katastroofideks valmistumise ja katastroofiohu vähendamise mõõde koostöös valitsuse, kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonnaga nii hädaabi kui ka pikaajalise arengu etappi;

27.

kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepanekud, et luua ELi kodanikukaitse mehhanismil põhinev ELi kodanikukaitsejõud;

28.

märgib, et Haitile antakse juba aastakümneid humanitaarabi ja et praegune kriis toob esile hädaabi ning taastamise ja arengu vahelise seostamise tähtsuse; rõhutab, et otsustavalt tähtis on asjaolu, et ÜRO oleks vastutav ja jääks vastutavaks kõigi julgeoleku taastamise, humanitaarabi, taastamistöö ja arenguga seotud tsiviil- ja militaaroperatsioonide koordineerimise eest;

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele, Haiti presidendile ja valitsusele, ÜRO peasekretäri asetäitjale humanitaarküsimustes ja hädaabikoordinaatorile, Maailmapangale ja Rahvusvahelisele Valuutafondile.

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/50

—

võttes arvesse rahvusvahelisi õigusakte, millega tagatakse inimõigused ja põhivabadused ning keelatakse diskrimineerimine, eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 6 ja 7 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 19, milles kohustatakse Euroopa Liitu ja liikmesriike austama inimõigusi ja põhivabadusi ning nähakse ette Euroopa Liidu vahendid võitlemiseks diskrimineerimise ja inimõiguste rikkumise vastu;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 11, millega tagatakse õigus sõnavabadusele, ning selle artiklit 21, millega keelatakse diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel;

—

võttes arvesse Leedu Vabariigi haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepanekut (Nr XIP-2595);

—

võttes arvesse Leedu Vabariigi justiitsministeeriumi arvamuse projekti (Nr 11-30-01);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu meetmeid võitluseks seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise ja homofoobia vastu;

—

võttes arvesse Põhiõiguste ameti 2010. aasta novembri aruannet „Homofoobia, transfoobia ja diskrimineerimine seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel”;

—

võttes arvesse oma 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni Leedu seaduse kohta, mis käsitleb alaealiste kaitset avaliku teabe kahjuliku mõju eest (1);

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone homofoobia, vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta, ning eelkõige neid, mis käsitlevad homofoobiat Euroopas (2);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et 16. detsembril 2010. aastal lükkas Leedu parlament edasi õigusakti eelnõu hääletamise, millega muudetaks haldusõiguserikkumiste seadustikku ja mille vastuvõtmisel karistataks homoseksuaalsete suhete avalikku propageerimist 2 000–10 000 liti (580–2 900 euro) suuruse rahatrahviga, sest asjaomased parlamendikomisjonid ei olnud neid muudatusettepanekuid veel läbi vaadanud ja need on Leedu riigiasutustes ikka veel läbivaatamisel;

B.

arvestades, et 8. detsembril 2010. aastal kustutas Leedu parlamendi haridus-, teadus- ja kultuurikomisjon seksuaalse sättumuse nende tegurite loetelust, mis vajavad haridusseaduse võrdsete võimaluste sätete (artikli 5 lõige 1) kohaselt kaitset;

C.

arvestades, et haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepanek on vastuolus Leedu Vabariigi põhiseaduse artikliga 25, milles on sätestatud, et „inimest ei tohi takistada otsimast, saamast ja jagamast teavet ja ideesid”, ning artikliga 29, milles on sätestatud, et „kõik isikud on seaduse, kohtu ja muude riigiasutuste ja -ametnike ees võrdsed. Inimese õigusi ei tohi piirata ega tohi talle anda eelisõigusi soo, rassi, rahvuse, keele, päritolu, ühiskondliku seisundi, usu, veendumuste või arvamuste alusel”;

D.

arvestades, et Leedu Vabariigi justiitsminister on väljendanud arvamust, et haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepanek on vastuolus Leedu kohustustega, mis tulenevad Leedu põhiseadusest, Euroopa Liidu põhiõiguste hartast, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist;

E.

arvestades, et Põhiõiguste ameti viimases, 2010. aasta novembri aruandes „Homofoobia, transfoobia ja diskrimineerimine seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel” jõuti järeldusele, et „nimetatud muudatuste kohaselt oleks edaspidi võimalik kuriteona määratleda peaaegu igasugust homoseksuaalsuse avalikku väljendamist, kujutamist või sellest teavitamist”;

F.

arvestades, et 2009. aasta juunis kiitis Leedu parlament suure häälteenamusega heaks muudatused seaduses, mille eesmärk on kaitsta alaealisi avaliku teabe kahjuliku mõju eest, keelates alaealistele ära juurdepääsu homoseksuaalsust käsitlevale teabele;

G.

arvestades, et reklaamiseaduses sätestatud lõigu „seksuaalse sättumuse väljendamine või propageerimine” tähendus jääb ebaselgeks;

H.

arvestades, et käesolev resolutsioon on sündinud mitme murettekitava sündmuse tulemusel, nagu alaealiste kaitset avaliku teabe kahjuliku mõju eest käsitleva seaduse vastuvõtmine, kohalike ametivõimude püüe keelata ära võrdõiguslikkust tähistavate ja homoparaadide korraldamine ning juhtivate poliitikute ja parlamendiliikmete mässule õhutav ja ähvardav keelekasutus ja vihkamist väljendavad kõned;

I.

arvestades, et Euroopa Komisjoni asepresident Viviane Reding, Euroopa Liidu kõrge esindaja Catherine Ashton, Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman van Rompuy ning Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek mõistsid 17. mail 2010. aastal, rahvusvahelisel homofoobiavastasel päeval üksmeelselt hukka igasuguse homofoobia ja diskrimineerimise seksuaalse sättumuse alusel;

J.

arvestades, et 1990. aastal kustutas Maailma Terviseorganisatsioon homoseksuaalsuse vaimuhaiguste kategooriast; arvestades, et üheski usaldusväärses teadusuuringus ei ole tõestatud, et laste ja noorte harimine seksuaalsuse vallas mõjutaks nende seksuaalset sättumust, ning arvestades, et harimine seksuaalse mitmekesisuse osas soodustab tolerantsi ja erinevuste aktsepteerimist,

1.

toetab väärtuseid ja põhimõtteid, millele Euroopa Liit on rajatud, eriti inimõiguste, sealhulgas kõikide vähemuste õiguste austamist;

2.

kinnitab uuesti, et ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel on kohustus tagada Euroopa Liidus inimõiguste austamine, kaitsmine ja edendamine vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, tegemata erandeid seksuaalse sättumuse alusel;

3.

kutsub Leedu parlamenti üles lükkama tagasi haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepaneku, lisama seksuaalse sättumuse haridusseaduse kaitset vajavate tegurite loetellu, võimaldama alaealistel vaba juurdepääsu seksuaalset sättumust käsitlevale teabele ning täpsustama reklaamiseaduses kõnealuse keelu tähendust;

4.

rõhutab, et kavandatud muudatusettepanekuid ei ole veel Leedu parlamendi täiskogul hääletusele pandud ning need on Leedu riigiasutustes ikka veel läbivaatamisel;

5.

tunnustab Leedu Vabariigi presidendi Dalia Grybauskaité mitu korda väljendatud kindlat seisukohta, mille kohaselt ta mõistab avalikult hukka õigusakti muutmise homofoobse ettepaneku, kuna see kahjustab Leedu kodanikke ja Leedu riigi kuvandit, ning kutsub presidenti üles kasutama oma vetoõigust, juhul kui haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepanek vastu võetakse;

6.

tunneb heameelt, et homofoobia lisati hiljuti kuritegusid raskendatavate asjaolude hulka;

7.

tunnustab Euroopa Komisjoni kahepoolsete meetmete eest, mida ta on seni võtnud; kutsub komisjoni üles võtma endale kohustuseks hinnata õiguslikult haldusõiguserikkumiste seadustiku kavandatavat muudatusettepanekut ning avaldama ELi tegevuskava koos konkreetsete meetmetega võitluseks homofoobia ning seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise vastu;

8.

kiidab heaks Leedu ametiasutuste kava vaadata läbi kavandatavad muudatusettepanekud, mida peetakse vastuolus olevaks Euroopa Liidu õigusaktidega, eriti seoses põhimõttega, et kedagi ei tohi diskrimineerida seksuaalse sättumuse alusel;

9.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele ning Leedu Vabariigi presidendile ja parlamendile, ELi Põhiõiguste Ametile ning Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikule.

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/53

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni tõsiste sündmuste kohta, mis ohustavad kristlike kogukondade ja teiste usukogukondade olemasolu (1), 21. jaanuari 2010. aasta resolutsiooni hiljutiste rünnakute kohta kristlike kogukondade vastu (2), 6. mai 2010. aasta resolutsiooni massiliste hirmutegude kohta Nigeerias Josis (3), 20. mai 2010. aasta resolutsiooni usuvabaduse kohta Pakistanis (4) ning 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Iraagi kohta – surmanuhtlus (eriti Tariq Azize juhtum) ja rünnakud kristlaste kogukondade vastu (5);

—

võttes arvesse iga-aastasi aruandeid inimõiguste olukorra kohta maailmas ja eriti oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja ELi poliitikat selles valdkonnas (6);

—

võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18;

—

võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18;

—

võttes arvesse 1981. aasta ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta;

—

võttes arvesse ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri aruandeid, eriti tema 29. detsembri 2009. aasta aruannet, 16. veebruari 2010. aasta aruannet ja 29. juuli 2010. aasta aruannet;

—

võttes arvesse 1950. aastal vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 9;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 10;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 5;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 17;

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni pressiesindaja avaldust seoses 1. jaanuaril 2011 Egiptuses Aleksandrias kopti kirikus toimunud rünnakuga kirikuliste vastu;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki avaldust seoses 1. jaanuaril 2011 Egiptuses kirikus toimunud, inimohvreid nõudnud plahvatusega;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et Euroopa Liit on korduvalt väljendanud oma pühendumust usu-, südametunnistuse- ja mõttevabadusele ning rõhutanud, et valitsuste kohustus on tagada need vabadused kõikjal maailmas; arvestades, et inimõiguste, demokraatia ja kodanikuvabaduste edendamine on ühine alus, millele Euroopa Liit on rajanud oma suhted kolmandate riikidega, ja see on ELi ja kolmandate riikide vahelistes lepingutes ette nähtud demokraatiaklausliga;

B.

arvestades, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 18 on kirjas, et igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele; arvestades, et see õigus kätkeb vabadust omada või vabal valikul omaks võtta usku või veendumusi ning vabadust tunnistada oma usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt palve- ja kombetalitustes, praktilises tegevuses ning õpetuses;

C.

arvestades, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus kehtib usklike, aga ka ateistide, agnostikute ja usuliste veendumusteta inimeste kohta;

D.

arvestades, et 2010. aastal suurenes kogu maailmas kristlike kogukondade vastu suunatud rünnakute arv ning suurenenud on ka pühaduseteotuse süüdistusel algatatud kohtuprotsesside arv ning surmanuhtluste määramine, ning arvestades, et see puudutab tihti naisi; arvestades, et viimaste aastate usuvabaduse statistika näitab, et enamik usulise vägivalla tegudest pannakse toime kristlaste vastu, nagu on osutatud organisatsiooni „Aid to the Church in Need” koostatud maailma usuvabaduse olukorda käsitlevas 2009. aasta aruandes; arvestades, et mõnel pool on kristlikud kogukonnad sattunud olukorda, mis seab ohtu nende püsimajäämise, ning et nende kadumine tähendaks seda, et kaob oluline osa asjaomaste riikide religioossest pärandist;

E.

arvestades, et 11. jaanuaril 2011 Nigeerias kristliku kogukonna vastu suunatud julmade rünnakute käigus tapeti jälle süütuid inimesi; arvestades, et 24. detsembril 2010 rünnati Nigeerias Maiduguris mitmeid kirikuid ning 25. detsembril 2010 toimusid Nigeeria linnas Josis pommirünnakud, milles sai surma 38 tsiviilisikut ja vigastada veel kümneid; arvestades, et 21. detsembril 2010 ründasid Nigeerias Turus mõõkade ja matšeetedega relvastatud mehed ühte kohalikest kristlastest külaelanike rühma ning tapsid kolm inimest ja haavasid kahte; arvestades, et 3. detsembril 2010 hukkus Nigeerias Josi linnas rünnakus seitse kristlast, nende hulgas naisi ja lapsi, ning haavata sai neli inimest;

F.

arvestades, et Pakistani Punjabi provintsi kuberneri Salmaan Taseeri mõrvamine 4. jaanuaril 2011 ning Asia Noreeni juhtum Pakistanis on esile kutsunud rahvusvahelise üldsuse proteste;

G.

arvestades, et 1. jaanuaril 2011 Aleksandrias kopti kristlaste vastu korraldatud terrorirünnakus hukkusid ja said vigastada süütud tsiviilelanikud;

H.

arvestades, et 25. detsembril 2010, esimesel jõulupühal sai Filipiinidel Sulus ühes kabelis toimunud pommiplahvatuses haavata 11 inimest, nende hulgas preester ja üheksa-aastane tüdruk;

I.

arvestades, et 25. detsembril 2010 katkestati vägivaldselt jõulujumalateenistused Küprose põhjaosas Rizokarpaso ja Ayia Triada külas;

J.

arvestades, et 30. detsembril 2010 sai Iraagis Bagdadis džihaadi terroristide poolt assüüria kristlaste perekondade eluasemetele korraldatud koordineeritud pommirünnakutes surma vähemalt kaks ja haavata 14 inimest; arvestades, et 27. detsembril 2010 sai Iraagis Dujailis teeäärse pommi plahvatuses surma assüüria kristlasest naine ning tema abikaasa sai haavata; arvestades, et 22. novembril 2010 tapeti Mosulis kaks Iraagi kristlast; arvestades, et 10. novembril 2010 Bagdadis kristlaste rajoonide vastu korraldatud rünnakutes hukkusid süütud tsiviilelanikud; arvestades, et 52 inimest, nende hulgas naisi ja lapsi, sai surma 1. novembril 2010 Bagdadis asuvas süüria katoliku Päästja Jumalaema kirikus toimunud veresaunas;

K.

arvestades, et Iraani Islamivabariigi valitsus on intensiivistanud oma kristlastevastast kampaaniat – ainuüksi möödunud kuul vahistati üle saja kristlaste, paljud on sunnitud riigist põgenema, kristlastele esitatakse kriminaalsüüdistusi ja võidakse määrata ka surmanuhtlus;

L.

arvestades, et ka Vietnamis on katoliku kiriku ja teiste usukogukondade tegevust karmilt maha surutud, millest annab tunnistust Vietnami nn mägikogukondade (Montagnard) raske olukord; arvestades aga, et positiivselt võib hinnata Vietnami valitsuse meelemuutust preester Nguyen Van Ly asjas, mis lõppes tema vanglast vabastamisega;

M.

arvestades, et islamiäärmuslaste rünnakud on sunnatud ka asjaomaste riikide praeguse valitsemiskorra vastu ja et rünnakute eesmärk on külvata rahutust ja alustada eri usurühmituste vahel kodusõda;

N.

arvestades, et Euroopas, nagu mujalgi maailmas, esineb usuvabaduse rikkumisi ning usuvähemuste liikmete vastaseid rünnakuid, mille põhjuseks on nende inimeste usulised veendumused, ning diskrimineerimist usu tõttu;

O.

arvestades, et kogukondade dialoog on ülimalt oluline rahu ja rahvaste üksteisemõistmise edendamiseks,

1.

mõistab hukka hiljuti mitmes riigis toimunud rünnakud kristlaste kogukondade vastu ja väljendab solidaarsust rünnakute ohvrite perekondadega; on sügavalt mures selle pärast, et eelkõige Aafrika, Aasia ja Lähis-Ida riikides esineb üha enam sallimatust, repressioone ja vägivallategusid kristlaste kogukondade vastu;

2.

tunnustab pingutusi, mida asjaomaste riikide ametivõimud on teinud kristlaste kogukondade vastaste rünnakute kavandajate ja toimepanijate kindlakstegemiseks; kutsub valitsusi üles tagama, et nende kuritegude toimepanijad ja kõik isikud, kes vastutavad kristlaste ja teiste usuvähemuste või muude vähemusrühmade vastu suunatud rünnakute ja muude vägivallaaktide eest, antaks kohtu alla ning et nende üle mõistetaks õiglaselt kohut;

3.

mõistab karmilt hukka kõik kristlaste ja teiste usukogukondade vastu suunatud vägivallateod ning usklike, usust taganejate ja mitteusklike mis tahes diskrimineerimise ja vaenamise usu või veendumuste pärast; rõhutab veel kord, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on üks põhilisi inimõigusi;

4.

peab murettekitavaks kristlaste viimastel aastatel toimunud väljarännet mitmetest riikidest, eriti Lähis-Ida riikidest;

5.

peab murettekitavaks, et Pakistani nn pühaduseteotuse seadust, mille vastu astus avalikult välja hiljuti mõrvatud kuberner Salman Taseer, kasutatakse endiselt usurühmade, sh kristlaste tagakiusamiseks, nagu näiteks kristlasele ja viie lapse emale Asia Noreenile surmanuhtluse määramine, ning et suur osa Pakistani ühiskonnast suhtub kuberner Salman Taseeri tapjasse kui kangelasse;

6.

väljendab rahulolu selle üle, et Egiptuse avalikkus mõistis terroriakti otsustavalt hukka ja jõudis kiiresti arusaamisele, et rünnaku eesmärk oli kahjustada Egiptuse kristlaste ja moslemite sügavaid, pika traditsiooniga sidemeid; tunneb heameelt Egiptuse kopti kristlaste ja moslemite ühiste meeleavalduste üle rünnaku vastu; märgib rahuloluga ka seda, et terroriakti mõistsid avalikult hukka Egiptuse president Hosni Mubarak, Al-Azhari suuršeik ja Egiptuse suurmufti;

7.

mõistab hukka Küprose põhjaosa kristlaste (neid on seal veel 300) jõulujumalateenistuse katkestamise Türgi ametivõimude poolt;

8.

on sügavalt mures selle pärast, et mitmetes maailma piirkondades kuritarvitavad terroritegude toimepanijad usku; mõistab hukka usu ärakasutamise mitmesugustes poliitilistes konfliktides;

9.

nõuab, et nende riikide ametivõimud, kus usuühenduste vastu on toimunud murettekitavalt palju rünnakuid, tagaksid selle, et kõikidel usuühendustel oleks võimalik normaalselt ja avalikult järgida oma usutavasid, suurendaksid jõupingutusi riigis tegutsevatele usuühendustele toimiva ja tõhusa kaitse ning ühenduste liikmete isikliku julgeoleku ja füüsilise puutumatuse tagamiseks ning täidaksid seejuures kohustusi, mille nad on endale juba võtnud rahvusvahelisel tasandil;

10.

rõhutab veel kord, et inimõiguste ja kodanikuvabaduste, sealhulgas usu- või veendumusvabaduse austamine kuulub Euroopa Liidu aluspõhimõtete hulka ning annab ühise aluse liidu suhetele kolmandate riikidega;

11.

kutsub nõukogu, komisjoni ning komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat pöörama kolmandate riikidega sõlmitavates lepingutes ja nende riikidega tehtavas koostöös, samuti inimõigusi käsitlevates aruannetes suuremat tähelepanu usu- ja veendumusvabaduse teemale ning usukogukondade, sealhulgas kristlaste olukorrale;

12.

kutsub välisasjade nõukogu üles arutama oma järgmisel, 31. jaanuari 2011 toimuval istungil kristlaste tagakiusamise ning usu- ja veendumusvabaduse austamise küsimust ning jõudma selle aruteluga konkreetsete tulemusteni, eelkõige nende vahendite osas, mida on võimalik kasutada ohustatud kristlaste kogukondadele turvalisuse ja kaitse tagamiseks kõikjal maailmas;

13.

kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles töötama kiiremas korras välja ELi strateegia inimõiguste ja usuvabaduse rakendamiseks, sh meetmed, mida kohaldatakse nende riikide suhtes, kes teadlikult jätavad usuühendused kaitseta;

14.

palub välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal – võttes arvesse viimase aja sündmusi ning üha suurenevat vajadust analüüsida ja mõista rahvusvahelistes suhetes ja tänastes ühiskondades toimuvaid kultuurilisi ja usulisi muutusi – kujundada Euroopa välisteenistuse inimõiguste direktoraadis välja püsiv võime, et jälgida valitsustepoolseid ja ühiskondlikke piiranguid, mis puudutavad usuvabadust ja sellega seotud õigusi, ning palub neist asjust igal aastal teavitada Euroopa Parlamenti;

15.

nõuab, et nõukogu, komisjon, komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Parlament lisaksid inimõigusi käsitlevasse aastaaruandesse usuvabaduse peatüki;

16.

nõuab, et ELi institutsioonid täidaksid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 17 sätestatud kohustust pidada kirikute ning usuliste, filosoofiliste ja mitteusuliste organisatsioonidega avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi, et tagada kristlaste ja teise usukogukondade tagakiusamise probleemi käsitlemine esmatähtsa, süsteemselt arutusel oleva küsimusena;

17.

kutsub Euroopa kõikide usukogukondade juhte üles hukka mõistma kristlaste kogukondade ja teiste usuühenduste vastu suunatud rünnakud, võttes aluseks põhimõtte, et kõiki usuühendusi tuleb võrdselt austada;

18.

kinnitab taas, et toetab kõiki algatusi, mille eesmärk on edendada usukogukondade ja teiste kogukondade dialoogi ja vastastikust lugupidamist; kutsub usujuhte ja -asutusi üles edendama sallivust ja rakendama meetmeid vihkamise ning vägivalla ja ekstremismi vastu võitlemiseks;

19.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Egiptuse parlamendile ja valitsusele, Iraani parlamendile ja valitsusele, Iraagi parlamendile ja valitsusele, Nigeeria parlamendile ja valitsusele, Pakistani parlamendile ja valitsusele, Filipiinide parlamendile ja valitsusele, Vietnami parlamendile ja valitsusele ning Islami Konverentsi Organisatsioonile.

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/57

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Valgevenes, eriti 17. detsembri 2009. aasta resolutsiooni Valgevene kohta (1);

—

võttes arvesse nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/639/ÜVJP teatavate Valgevene ametnike vastu suunatud piiravate meetmete kohta (2), millega pikendatakse piiravate meetmete kehtivusaega ja peatatakse ELi sissesõidule piirangute kohaldamine kuni 31. oktoobrini 2011;

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldusi;

—

võttes arvesse OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) ning OSCE Parlamentaarse Assamblee 20. detsembri 2010. aasta avaldust Valgevene presidendivalimiste esialgsete tulemuste ja järelduste kohta;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 110,

A.

arvestades, et idapartnerluse-teemalise tippkohtumise Praha deklaratsiooniga kinnitatakse veel kord (teiste seas ka Valgevene) pühendumust rahvusvahelise õiguse põhimõtetele ja põhiväärtustele, sealhulgas demokraatiale, õigusriigi põhimõttele ning inimõiguste ja põhivabaduste austamisele;

B.

arvestades, et 25. oktoobril 2010 kutsus nõukogu Valgevene ametivõime üles tagama presidendivalimiste läbiviimise kooskõlas demokraatlikke valimisi käsitlevate rahvusvaheliste normide ja standarditega ning Valgevene OSCE ja ÜRO raames võetud kohustustega;

C.

arvestades, et Valgevene võttis kohustuse arvestada OSCE ning selle demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) soovitusi valimisseaduse parandamiseks, et viia see kooskõlla demokraatlike valimiste rahvusvaheliste standarditega, ning kohustuse konsulteerida muudatusettepanekute osas OSCEga; arvestades, et Valgevene Rahvuskogu kiitis heaks valimisseaduse reformi ilma OSCEga eelnevalt konsulteerimata;

D.

arvestades, et nõukogu kinnitas taas valmisolekut süvendada oma suhteid Valgevenega sõltuvalt Valgevene edasisest arengust demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi suunal ning valmisolekut aidata riiki kõnealuste eesmärkide saavutamisel; sõltuvalt Valgevene edusammudest nimetatud valdkondades on nõukogu valmis astuma samme Valgevenega lepinguliste suhete edendamiseks;

E.

arvestades, et nõukogu otsustas pärast Valgevene olukorra hindamist pikendada kuni 31. oktoobrini 2011 piiravaid meetmeid teatavate Valgevene ametnike suhtes, ent peatada kuni sama tähtajani ELi sissesõidule piirangute kohaldamine;

F.

arvestades, et vastavalt OSCE Parlamentaarse Assamblee ning OSCE/ODIHRi avaldusele Valgevene presidendivalimiste esialgsete tulemuste ja järelduste kohta on toimunud teatud edasiminek valimiste korralduses, kuid seda varjutasid tõsised rikkumised valimispäeval ja 19. detsembri 2010 öösel puhkenud vägivald;

G.

arvestades, et 19. detsembril 2010 Minskis toimunud meeleavaldusel osalemise eest vahistati enam kui 700 inimest, kellest enamik vabastati pärast lühiajalise halduskaristuse määramist, kuid 24 opositsiooni aktivistile ja ajakirjanikule, sealhulgas kuuele presidendikandidaadile on esitatud süüdistus „massirahutuse korraldamises” koos kaasnenud vägivaldsete rünnakute ja relvastatud vastuhakuga, mis võib kaasa tuua kuni 15-aastase vanglakaristuse; arvestades, et varsti võivad süüdistuse saada veel 14 inimest;

H.

arvestades, et 19. detsembri 2010. aasta meeleavalduse mahasurumise politsei poolt ning järgnenud õiguskaitseorganite meetmed demokraatliku opositsiooni, vaba meedia ja kodanikuühiskonna aktivistide vastu on mõistnud hukka nii Euroopa Parlamendi president, ELi kõrge esindaja kui ka ÜRO peasekretär;

I.

arvestades, et meeleavaldajaid, poliitilist opositsiooni või nende perekondi esindavaid kaitsjaid ähvardab oht kaotada oma litsents või õigus advokaadina tegutseda,

1.

on seisukohal, et vastavalt OSCE Parlamentaarse Assamblee ja OSCE/ODIHRi esialgsetele tulemustele ja järeldustele ei vastanud 19. detsembri 2010. aasta presidendivalimised vabade, õiglaste ja läbipaistvate valimiste rahvusvahelistele standarditele; peab neid valimisi järjekordseks luhtunud võimaluseks demokraatiale üleminekuks Valgevenes ning nõuab OSCE/ODIHRi poolt teatatud arvukaid ja tõsiseid rikkumisi silmas pidades uute, OSCE standardite kohaselt vabade ja demokraatlike valimiste korraldamist;

2.

mõistab hukka politsei- ja julgeolekujõudude jõhkra jõukasutuse protestijate kallal valimiste päeval ning väljendab erilist pahameelt hr Njakljajevi ründamise pärast, mis mõlemad on näited selliste kesksete demokraatiapõhimõtete nagu sõna- ja kogunemisvabaduse, samuti inimõiguste tõsisest rikkumisest, ning väljendab muret Valgevene ametivõimude püüete pärast võtta ära kolmeaastase Danil Sannikavi hooldusõigust tema vanematelt, presidendikandidaat Andrei Sannikavilt ja uurivalt ajakirjanikult Irina Halipilt, kes on mõlemad 19. detsembril 2010 toimunud valimistest saadik vahistatud; on eriti mures viimased 31 päeva näljastreigil olnud Mikalai Statkevitši tervise pärast;

3.

mõistab jõuliselt hukka rahumeelsete protestijate ja enamiku presidendikandidaatide (sealhulgas Uladzimir Njakljajev, Andrei Sannikav, Mikalai Statkevitš ja Aless Mihhalevitš), demokraatliku opositsiooni liidrite (sealhulgas Pavel Sevjarõnets ja Anatol Ljabedzka) ning arvukate tsiviilühiskonna aktivistide, ajakirjanike, õpetajate ja üliõpilaste vahistamise ja kinnipidamise, keda kõiki võib oodata kuni 15 aasta pikkune vanglakaristus; nõuab kõnealuste sündmuste sõltumatut ja erapooletut rahvusvahelist uurimist OSCE egiidi all; nõuab, et viivitamatult loobutaks poliitilise taustaga süüdistustest;

4.

mõistab hukka repressioonid ja nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud lõpetaksid viivitamata kodanikuühiskonna aktivistide igasuguse tagakiusamise, hirmutamise või ähvardamise, sealhulgas reidid, läbiotsimised ja materjalide konfiskeerimised erakorterites, sõltumatute meediakanalite ruumides ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kontorites, samuti ülikoolidest väljaheitmised ja töölt vallandamised;

5.

nõuab, et viitamata ja tingimusteta vabastataks kõik valimiste päeval ja pärast seda kinni peetud, sealhulgas Amnesty Internationali poolt meelsusvangideks tunnistatud isikud; kutsub Valgevene ametivõime üles tagama kinnipeetavatele takistamatu võimaluse sugulastega kokku saada ning õigusabi ja arstiabi kättesaadavuse;

6.

peab kahetsusväärseks Valgevene ametivõimude otsust lõpetada OSCE büroo missioon Valgevenes ning kutsub Valgevene ametivõime üles seda otsust tühistama;

7.

mõistab hukka paljude suuremate interneti veebisaitide, sealhulgas suhtlusvõrgustike ja opositsiooni veebisaitide blokeerimise Valgevenes valimiste päeval; rõhutab, et Valgevene meediavaldkonna õigusaktid ei vasta rahvusvahelistele standarditele, ning kutsub seepärast Valgevene ametivõime üles neid läbi vaatama ja muutma;

8.

kutsub nõukogu, komisjoni ja ELi kõrget esindajat läbi vaatama ELi poliitikat Valgevene suhtes, sealhulgas kaaluma sihipäraseid majandussanktsioone ning kogu Rahvusvahelise Valuutafondi laenude kaudu antava makromajandusliku finantsabi, Euroopa Investeerimispanga laenude ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga programmide külmutamist; rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika ja liikmesriikide toetus Valgevenele tuleks ümber suunata, et tagada vajalik toetus kodanikuühiskonnale; kordab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi tulemusliku kasutamise tähtsust;

9.

kutsub komisjoni üles toetama kõigi rahaliste ja poliitiliste vahenditega Valgevene kodanikuühiskonna jõupingutusi, sõltumatut meediat (näiteks TV Belsat, European Radio for Belarus, Radio Racja ja teised) ja valitsusväliseid organisatsioone Valgevenes, et edendada demokraatiat ja seista vastu režiimi survele; näeb vajadust tugevdada ja hõlbustada Valgevene VVOde suhtlemist VVOde rahvusvahelise kogukonnaga; samas palub komisjonil peatada käimasolev koostöö ja lõpetada Valgevene riikliku meedia toetamine; samas peaks komisjon rahastama Uladzimir Njakljajevi luuleraamatute, mis Valgevene ametivõimude poolt hiljuti konfiskeeriti ja tulle heideti, uuestitrükki ja jaotamist;

10.

kutsub komisjoni üles välja töötama mehhanismi, mille alusel registreerida VVOsid, kelle registreerimisest on Valgevenes poliitilistel põhjustel keeldutud, et võimaldada neil ELi programmidest kasu saada;

11.

nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks ja suurendaks rahalist toetust Leedus Vilniuses asuvale Euroopa Humanitaarülikoolile, suurendaks stipendiumide arvu ühiskondliku tegevuse pärast represseeritud ja kõrgkoolist välja heidetud Valgevene üliõpilastele ning toetaks Varssavis 2. veebruaril 2011 toimuvat doonorriikide konverentsi „Solidaarsus Valgevenega” ja 3.–4. veebruari 2011. aasta jätkukonverentsi Vilniuses;

12.

kutsub nõukogu, komisjoni ja ELi kõrget esindajat üles viivitamata uuesti kehtestama viisakeelu Valgevene kõrgetele ametiisikutele ning laiendama seda neile riigiametnikele, kohtunikele ja julgeolekutöötajatele, keda võib pidada vastutavaks valimispettuste ning valimistele järgnenud opositsiooniliikmete jõhkra represseerimise ja vahistamiste eest, ning külmutuma nende varad; juhib tähelepanu sellele, et sanktsioonid peaksid kehtima vähemalt seni, kuni kõik poliitvangid ja kinnipeetud on vabaks lastud ning süüdistustest vabastatud; toob positiivse eeskujuna esile Poola valitsuse tegevuse, kes kehtestas omapoolsed reisipiirangud Minski režiimi esindajatele ning samal ajal lihtsustas Valgevene kodanike pääsu Euroopa Liitu;

13.

palub nõukogul kaaluda võimalust peatada Valgevene osavõtt idapartnerluse-alasest tegevusest mitte hiljem kui Budapestis toimuval idapartnerluse-teemalisel tippkohtumisel, juhul kui ei anta vastuvõetavaid selgitusi ja olukord Valgevenes märgatavalt ei parane; nimetatud peatamine ei puuduta VVOsid ja kodanikuühiskonda;

14.

inimestevaheliste kontaktide süvendamiseks palub komisjonil ja nõukogul hoogustada läbirääkimisjuhiste väljatöötamist tagasivõtulepingu ja viisarežiimi lihtsustamise lepingu (koos jõukohaste viisatasudega) sõlmimiseks;

15.

loodab, et ELi liikmesriigid ei nõrgesta ELi meetmeid Valgevene režiimiga korraldatavate kahepoolsete algatustega, mis õõnestavad Euroopa välispoliitika usaldusväärsust ja tulemuslikkust;

16.

on arvamusel, et selliseid spordiüritusi nagu 2014. aasta jäähoki maailmameistrivõistlused ei tohiks korraldada Valgevenes, seni kui selles riigis on poliitvange;

17.

peab kahetsusväärseks Venemaa Föderatsiooni otsust tunnustada valimiste tulemusi ja nimetada repressioone Valgevene „siseasjaks”; soovitab komisjonil arendada dialoogi, konsultatsioone ja poliitika kooskõlastamist Valgevene naaberriikidega, kes ei kuulu Euroopa Liitu ja kellel on traditsiooniliselt olnud erisuhted Valgevenega ning kes on ka ELi partnerid, nimelt Venemaa ja Ukrainaga, et maksimeerida ELi Valgevene-poliitika tõhusust ja teha koostööd, et õigesti tasakaalustada reaktsiooni Valgevene demokraatiadefitsiidile ja inimõiguste rikkumistele ning vajadust vältida Valgevene rahvusvahelist isolatsiooni;

18.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi kõrgele esindajale, liikmesriikidele, Valgevene presidendile, valitsusele ja parlamendile ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele ja OSCE Parlamentaarsele Assambleele.

11.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 136/60

—

võttes arvesse komisjoni 2009. aasta konkurentsipoliitika aruannet (KOM(2010)0282) ja 2009. aasta konkurentsipoliitika aruandele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEC(2010)0666);

—

võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (1);

—

võttes arvesse nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (2);

—

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2008. aasta teatist riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantsasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras (3) (pangandusteatis);

—

võttes arvesse komisjoni 5. detsembri 2008. aasta teatist „Finantsasutuste rekapitaliseerimine praeguses finantskriisis: piirdumine minimaalselt vajaliku abiga ja kaitsemeetmed põhjendamatute konkurentsimoonutuste vastu” (4) (rekapitaliseerimisteatis);

—

võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2009. aasta teatist langenud väärtusega varade käsitlemise kohta ühenduse pangandussektoris (5) (langenud väärtusega varade teatis);

—

võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2009. aasta teatist finantssektori elujõulisuse taastamise ja praeguse kriisi olukorras riigiabi eeskirjade kohaste ümberkorraldamismeetmete hindamise kohta (6) (ümberkorraldamisteatis); nende nelja ülalnimetatud teatise kohta kasutatakse edaspidi koondnimetust „neli finantssektori teatist”;

—

võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2008. aasta teatist „Riigiabi meetmete ajutine raamistik, et toetada praeguses finants- ja majanduskriisis juurdepääsu rahastamisele” (7) (ajutine raamistik);

—

võttes arvesse komisjoni 9. veebruari 2009. aasta teatist „Suunised komisjoni täitetegevuse prioriteetide kohta EÜ asutamislepingu artikli 82 kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes” (8);

—

võttes arvesse komisjoni teatist hea tava juhendi kohta riigiabi kontrollimenetluste teostamiseks (9), komisjoni teatist lihtsustatud korra kohta teatavate riigiabi liikide käsitlemisel (10) ja komisjoni teatist riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt (11) (lihtsustamispakett);

—

võttes arvesse ühenduse suuniseid keskkonnakaitseks antava riigiabi kohta (12);