17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/1

—

võttes arvesse 25. veebruari 1989. aasta Euroopa Liidu ja Pärsia lahe koostöönõukogu (GCC) koostöölepingut;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 24. aprilli 2008. aasta resolutsiooni EÜ ja Pärsia lahe koostöönõukogu vahelise vabakaubanduslepingu kohta (1);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. juuli 1990. aasta resolutsiooni EMÜ ja Pärsia lahe koostöönõukogu vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimise tähtsuse kohta (2);

—

võttes arvesse aruannet „Euroopa julgeolekustrateegia rakendamise aruanne. Julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”, mille nõukogu kiitis heaks detsembris 2008;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu strateegilist partnerlust Vahemere piirkonna ja Lähis-Idaga, mille nõukogu kiitis heaks juunis 2004;

—

võttes arvesse 14. juunil 2010. aastal Luxembourgis toimunud 20. ministrite nõukogu ühiskommünikeed;

—

võttes arvesse oma 10. mai 2010. aasta raportit Vahemere Liidu kohta;

—

võttes arvesse 29. aprillil 2009. aastal Masqatis toimunud 19. ministrite nõukogu ühiskommünikeed;

—

võttes arvesse ELi ja GCC vahelise 1988. aasta koostöölepingu rakendamise ühist tegevuskava (2010–2013);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule kolmandate riikidega kõrghariduse valdkonnas tihedama koostöö saavutamise kohta (KOM(2001)0385);

—

võttes arvesse oma 10. mai 2007. aasta resolutsiooni reformide kohta araabia maailmas: milline peaks olema Euroopa Liidu strateegia? (3);

—

võttes arvesse 31. detsembril 2001. aastal Omaani Sultaniriigis Masqațis GCC riikide vahel sõlmitud majanduslepingut ning 21. detsembri 2002. aasta GCC Doha deklaratsiooni Pärsia lahe Araabia riikide koostöönõukogu tolliliidu tegevuse alustamise kohta;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 207 ja 218, mille kohaselt peab nõukogu küsima Euroopa Parlamendi nõusolekut enne mis tahes rahvusvahelise lepingu sõlmimist, mis hõlmab valdkondi, mille suhtes kohaldatakse seadusandlikku tavamenetlust;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi aastaaruandeid inimõiguste kohta;

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 1998. aasta deklaratsiooni üksikisikute, rühmituste ja ühiskondlike organite õiguse ja vastutuse kohta edendada ja kaitsta üldtunnustatud inimõigusi ja põhivabadusi (mida nimetatakse ka deklaratsiooniks inimõiguste kaitsjate kohta);

—

võttes arvesse kõrge esindaja 10., 15. ja 17. märtsi 2011. aasta deklaratsioone ning nõukogu 21. märtsi 2011. aasta järeldust Bahreini kohta ning selles kontekstis rõhutades oma täielikku toetust sõnavabadusele ning kodanike õigusele rahumeelselt meelt avaldada;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse välisasjade komisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon arvamusi (A7-0042/2011),

A.

arvestades, et seoses hiljutiste tähtsate ja kiirelt edasi arenevate sündmustega, mille keskseks peaks olema püüdlus inimõiguste ja demokraatia poole, vajavad käesolevad ELi ja GCC suhted pidevat ülevaatamist ja ajakohastamist;

B.

arvestades, et meeleavaldajad on mitmes Pärsia lahe koostöönõukogu liikmesriigis väljendanud seadusjärgse demokraatia püüdlusi; arvestades, et ametivõimud reageerisid Bahreinis toimunud protestidele vägivaldselt, mis tõid kaasa hukkumisi, vigastusi ja vangistusi; arvestades, et Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraatide ning Kuveidi sõjavägi tulid riiki, et osaleda meeleavaldajate represseerimises, GCC loosungi all;

C.

arvestades, et praegu tuleks Pärsia lahe piirkonda vaadelda kui uut esilekerkivat maailmamajanduslikku poolust, mille moodustavad Pärsia lahe koostöönõukogu riigid; märgib, et EL on GCC suuruselt teine kaubanduspartner ning GCC on ELi suuruselt viies eksporditurg;

D.

arvestades, et Pärsia lahe piirkonna geopoliitilise keskkonna tõttu on selle piirkonna julgeolekuküsimused nii globaalse kui ka piirkondliku mõjuga (Lähis-Ida rahuprotsess, Iraani tuumaprogramm, Iraagi, Jeemeni ja Darfuri stabiliseerimine, terrorism, ja piraatlus) ning seni on GCC näol tegemist olnud ainsa stabiilse piirkondliku organisatsiooniga, mis lähtub mitmepoolsusest ja koostööst;

E.

arvestades, et rohkem kui kolmandik kogu maailma riiklikest investeerimisfondidest kuulub GCC riikidele ja neist fondidest on olnud kriisi ajal abi maailma ning Euroopa finantssüsteemi päästmisel;

F.

arvestades, et Pärsia lahe piirkond omab ELi jaoks otsustavat tähtsust ning et mitmepooluselises ja vastastikku sõltuvas maailmas aitavad sellised partnerlused lahendada poliitilisi ja julgeolekuprobleeme;

G.

arvestades, et paljudes GCC liikmesriikides alanud majandusstruktuuride liberaliseerimise ja mitmekesistamise protsessiga kaasnevad uued sisemised muutused, mis on nii poliitilised (põhiseaduslikud reformid, poliitiline osalus, institutsioonide tugevdamine) kui ka sotsiaalsed (ühingulise struktuuri tekkimine, tööandjate ühendused, naiste tõusmine vastutavatele ametikohtadele) ning mida tuleks soosida ja toetada;

H.

arvestades, et võõrtöötajate, eelkõige koduabilistest naiste töö- ja elutingimused on murettekitavad ja taunimisväärsed, ehkki neil on tähtis osa GCC liikmesriikide mitmetes majandusvaldkondades ning nad moodustavad GCC riikide elanikkonnast ligi 40 % ja teatavates emiraatides umbes 80 %;

I.

arvestades, et kõik kuus liikmesriiki on pärilikud monarhiad, kus kodanike, eriti naiste poliitiline esindatus on piiratud ning enamasti puudub valitud parlament;

J.

arvestades GCC riikide investeeringute mahtu ja ühiseid probleeme Euroopa Liidu lõunapiirkonna lähiümbruses, on vaja toimivat koostööd Euroopa, Vahemere piirkonna ja Pärsia lahe piirkonna vahel;

K.

arvestades, et GCC riikide geograafilis-majandusliku ümberorienteerumisega Aasia suunas, mis tuleneb Aasia turgude (Hiina, India, Singapur, Jaapan, Filipiinid, Lõuna-Korea) kasvavast naftanõudlusest, kaasneb praegusel ajal kaubanduslike ja majanduslike suhete mitmekesistumine, mida kindlustavad vabakaubanduslepingud ja poliitilise dialoogi arendamine;

L.

arvestades GCC riikide äärmiselt olulist rolli maailma tasandil, mille tõttu GCC-l ja Euroopa Liidul on ühised huvid, mis on seotud rahvusvahelise stabiilsuse ja maailmamajandusliku juhtimisega;

M.

arvestades, et araabia ja islamimaailmas kasvab GCC riikide mõju ning neil võib olla oluline osa kultuuridevahelises dialoogis;

N.

arvestades, et 20 aastat tagasi avatud läbirääkimised ELi ja GCC vahelise vabakaubanduslepingu üle on praegu üks kõige kauem kestnud Euroopa Liidu kaubandusalaseid läbirääkimisi, mida pole lõpule viidud;

O.

arvestades, et EL peab võtma Pärsia lahe piirkonnas selge positsiooni ja säilitama järjepideva pühendumise, mis tagab talle selles piirkonnas parema nähtavuse ja strateegilise kohaloleku;

P.

arvestades, et poliitiliste lisatingimuste, eriti inimõiguste austamist käsitleva klausli lisamine, on iga Euroopa Liidu ja kolmanda osalise vahel sõlmitud kaubanduslepingu lahutamatu osa;

Q.

arvestades Euroopa Liidu vähest nähtavust piirkonnas ja Euroopa Liidu tajumist viisil, mis on üha sagedamini segi aetud suhtumisega mõnesse liikmesriiki, millel on piirkonnaga juba varem arendatud sidemed;

R.

arvestades, et Euroopa Liidul on kogemusi institutsioonilise suutlikkuse tugevdamise, hariduse ja teadusuuringute, taastuvenergia ja keskkonnaalase arendustegevuse, tehnilise toe ja reguleerimise edendamise valdkonnas ning naabrusalade stabiilsust ja üldist julgeolekut käsitleva poliitilise ja diplomaatilise dialoogi edasiviimise osas,

1.

tuletab meelde, et ELi ja GCC vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimine on jätkuvalt prioriteet ja selle lepingu sõlmimise võimalik ebaõnnestumine läheks vastuollu mõlema poole huvidega; rõhutab, et selle lepingu sõlmimine on vastastikuse usaldusväärsuse tunnustamine kahe poole vahel, kes on otsustanud mitmepoolsuse ja integratsiooni kasuks;

2.

on seisukohal, et arvestades Euroopa Liidu piiratud kohalolekut Pärsia lahe piirkonnas, peaks ühtne kommunikatsioonipoliitika ELi uue välissuhete ametkonna ühe osana aitama arendada piirkonna riikides sihipärast ja tulemuslikku teavitamist Euroopa Liidust;

3.

arvab, et EL peab piirkonna jaoks välja töötama strateegia, mille eesmärk on tugevdada sidemeid GCCga, toetada piirkondlikku integratsiooniprotsessi ja soodustada kahepoolseid suhteid GCC riikidega;

4.

rõhutab, et eesmärk on strateegiline partnerlus GCC ja selle liikmesriikidega, mis vastaks mõlema poole vastavale rollile rahvusvahelisel tasandil; rõhutab, kui oluline on käivitada sel eesmärgil perioodilised kohtumised riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil, mis ei sõltu käimasolevate läbirääkimiste seisust;

5.

rõhutab ka, kui tähtis on koostöö ja dialoogi puhul võrdne partnerlus, pidades silmas kahe osapoole erinevusi ning eri valdkondades toimuva koostöö ja dialoogi laiendamise võimalusi;

6.

nõuab, et Euroopa välisteenistuses eraldataks selle piirkonna küsimusele rohkem inimressursse ja et kõigis GCC liikmesriikides avataks uued ELi diplomaatilised esindused, mis aitaks suurendada ELi nähtavust, lihtsustada poliitilist dialoogi ja tugevdada liidu meetmete mõju; rõhutab vajadust leida nimetatud vahendid eelkõige Euroopa välisteenistuse olemasolevate ressursside ümberpaigutamise teel; palub piirkonnas diplomaatilisi esindusi omavatel ELi liikmesriikidel toimida kooskõlas ELi poliitikaga; rõhutab, et diferentseeritud kahepoolne lähenemine ELiga tihedamast koostööst huvitatud GCC riikidele saab mitmepoolse raamistiku puhul olla ainult täiendavaks ja edasiviivaks teguriks; nõuab seetõttu, et komisjon ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja uuriksid sellise kahepoolse koostöö väljavaateid;

7.

tuletab meelde enamikus GCC liikmesriikides viimaste aastate jooksul täheldatud sotsiaalset ja poliitilist arengut; ergutab GCC liikmesriike jätkama oma jõupingutusi, et edendada inimõigusi ning võidelda diskrimineerimise kõigi vormide vastu, sealhulgas diskrimineerimise vastu soo, seksuaalse sättumuse või usutunnistuse alusel; kutsub GCC liikmesriike üles tagama ja edendama vähemuste, sealhulgas usuvähemuste õigusi, meeste ja naiste võrdõiguslikkust, õigust tööle, sealhulgas võõrtöötajate jaoks, ning sõna- ja mõttevabadust; ergutab jätkama neis küsimustes dialoogi ELi ja GCC vahel; kutsub GCC liikmesriike üles tulemuslikumalt suhtlema kodanikuühiskonnaga ja toetama kohalike struktuuride ja ühenduste tekkimist; kutsub GCC liikmesriike eriti:

8.

kutsub kõiki Pärsia lahe koostöönõukogu liikmesriike tunnustama jätkuvalt populaarset liikumist demokraatlikku reformi suunas regioonis laiemalt, ning kutsub tekkivaid tsiviilühiskonnagruppe üles täielikult pühenduma tõelise rahuliku demokraatliku ülemineku protsessi edendamisele nende endi riikides, koos nende partneritega regioonis ja Euroopa Liidu täielikul toel;

9.

tunneb sügavat kahetsust Bahreini ametivõimude vägivaldse reageeringu ning jõu kasutamise üle meeleavaldajate suhtes ning välisjõudude osalemise üle meeleavaldajate repressioonis GCC loosungi all; arvestades, et see on tugev kontrast GCC toetusele kaitsta kodanikke, kes nõuavad vabadust ja demokraatiat Liibüas; kutsub kohesele vägivalla lõpetamisele rahulike meeleavaldajate suhtes ning poliitilisele dialoogile, mis viiks edasi järgnevatele vajalikele poliitilistele reformidele riigis;

10.

kutsub GCC riikide valitsusi koostöö vaimus ühiselt tegutsema, et tegeleda piirkonnas inimõiguste alaste probleemidega, eriti mis puudutab soolist võrdõiguslikkust, kodakondsuseta isikute (nn bidunid) olukorda, sõna- ja kogunemisvabaduse, sealhulgas ametiühingute õiguste piiramist, ning vajadust tagada kohtute sõltumatus ja õigus kiirele ja õiglasele kohtumõistmisele; nõuab, et kavandatud intensiivsem poliitiline dialoog GCCga hõlmaks ka dialoogi inimõiguste üle tehnilisel ja poliitilisel tasandil;

11.

kutsub GCC riike üles võtma tagasi oma reservatsioonid, mis veel kehtivad seoses naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooniga ja rahvusvahelise konventsiooniga rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, ning palub kõikidel GCC riikidel ratifitseerida fakultatiivprotokollid, mis käsitlevad lapse õiguste konventsiooni ja rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta; rõhutab ka ÜRO võõrtöötajate konventsiooni ning ILO konventsioonide nr 97 ja 143 ratifitseerimise ja täitmise tähtsust;

12.

soovitab ELil uurida ja teha koos GCCga ettepanekuid, kuidas kõrvaldada piirkonna vähemususkude tunnistajatest kollektiivide ja üksikisikute teelt takistusi usuvabaduse kui põhiõiguse täielikul ja tegelikul kasutamisel nii avalikus kui ka eraelus;

13.

rõhutab kultuuride ja uskude vahelise dialoogi tähtsust; tuletab meelde, et Euroopa Liit ja GCC on väljendanud ühist pühendumust sallivuse, vaoshoituse ja kooseksisteerimise kaitsele ja edendamisele;

14.

soovitab valitsustel ja GCC olemasolevatel parlamentaarsetel assambleedel võtta viivitamata meetmeid, et ilma piiravate reservatsioonideta ratifitseerida kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, teha koostööd ÜRO inimõiguste komisjoni temaatiliste mehhanismidega ja kutsuda neid, eelkõige kohtunike ja juristide sõltumatuse küsimuse eriraportööri, oma riike külastama;

15.

kordab ELi vastuseisu surmanuhtluse kasutamisele ja Euroopa Parlamendi üleskutset kehtestada surmanuhtluse kasutamisele ülemaailmne moratoorium; sellega seoses taunib surmanuhtluse jätkuvat säilitamist kõigis GCC liikmesriikides; kutsub GCC liikmesriike üles kehtestama moratooriumi hukkamistele; kutsub eelkõige neid riike, kes kasutavad selliseid hukkamis- ja karistusmeetodeid, nagu pea maharaiumine, kividega surnuksloopimine, ristilöömine, piitsutamine ja kehaosade amputeerimine, neid meetodeid kaotama;

16.

võtab teadmiseks ühise kolmeaastase tegevuskava, mis ELi ja GCC ühisnõukogu ja ministrite kohtumisel 14. juunil 2010. aastal heaks kiideti ja mille eesmärk on tihendada koostööd paljudes ühist huvi pakkuvates strateegilistes valdkondades, sealhulgas teadlasi, õppejõude ja ettevõtjaid ühendavate võrgustike loomise teel; peab aga kahetsusväärseks, et selles puudub avatud, korrapärast ja edasiviivat poliitilist dialoogi käsitlev osa;

17.

arvab, et nimetatud ühise tegevuskava täitmisega peaks kaasnema täpne ja põhjalik rahastamiskord ning seda peaksid ellu viima vastava konkreetse ülesande saanud töötajad nii Brüsselis kui ka GCC liikmesriikides; rõhutab, kui tähtis on tagada selle programmi nähtavus ja mitmesuguse asjaomastele haldusasutustele ja institutsioonidele kättesaadava teabe levitamine; nõuab kolme aasta möödudes tulemuste hindamist ning rahuldavate tulemuste korral ELi ja GCC koostööagentuuri asutamise kaalumist;

18.

palub ELil oma koostööprogrammides GCC riikidega rohkem keskenduda kodanikuühiskonna organisatsioonidele ning toetada naiste ja noorte õiguste suurendamist;

19.

tunneb sügavat kahetsust, nähes kuidas Pärsia lahe piirkond on kaasatud võidurelvastumisse; palub Euroopa Liidul alustada GCC riikidega strateegilist dialoogi ühist huvi pakkuvate piirkondliku julgeoleku küsimuste teemal (Lähis-Ida rahuprotsess, Iraani tuumaprogramm, Iraagi, Jeemeni ja Darfuri stabiliseerimine, terrorism ja piraatlus), ning lõppeesmärgina aidata partnerluses Pärsia lahe riikidega luua Lähis-Ida piirkonna julgeolekustruktuur;

20.

tuletab meelde, et GCC liikmesriigid on piirkonnas olulised osapooled; rõhutab, et ELil ja GCCl on ühised huvid rahu ja stabiilsuse säilitamisel ja tugevdamisel Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Aafrika Sarvel ja kogu maailmas; nõuab partneritelt tungivalt koostöö tugevdamist nende ühiste huvide põhjal;

21.

võtab teadmiseks GCC Abu Dhabis 7. märtsil 2011. aastal tehtud deklaratsiooni, mis teatab „ministrite nõukogu nõuab, et julgeolekunõukogu võtab vajalikud sammud, et kaitsta tsiviilisikuid, sealhulgas Liibüa lennuvaba tsoon”, mille avaldus aitas kaasa Araabia Liiga ning seejärel ÜRO Julgeolekunõukogu otsusele pooldada sellist tsooni;

22.

kinnitab oma toetust ühe GCC liikmesriigi esitatud Araabia rahualgatusele, mida toetasid kõik Araabia Liiga ja Islami Konverentsi Organisatsiooni liikmesriigid; kutsub GCC riike jätkama Iisraeli-Palestiina rahuprotsessi vahenduspüüdlusi ja toetamist; nõuab ELi ja GCC uusi ühispingutusi, et läbirääkimiste teel teha lõpp Palestiina alade okupeerimisele ning täiel määral toetada Iisraeli ja Palestiina konflikti lahendamist kahe riigi loomise teel; rõhutab ELi ja GCC ühist huvi koostööks Lähis-Ida piirkonnas püsiva ja õiglase rahu saavutamiseks; seejuures soovitab neliku ja Araabia Liiga järelevalvekomitee tegevust korrapärasemalt kooskõlastada; tuletab meelde, et EL on suurim Palestiina rahvale abi andja; tunnustab GCC riikide toetust Palestiina põgenikele ning ÜRO abistamise ja ehitustööde agentuurile (UNRWA); kutsub GCC liikmesriike rohkem panustama Palestiina institutsioonide tugevdamisse ja majanduse arendamisse Palestiina omavalitsuse valitsusprogrammi raames, ning võimaluse korral sooritama maksed olemasolevate rahvusvaheliste abimehhanismide kaudu;

23.

tunneb heameelt GCC integratsiooni jätkumise üle (tolliliit, ühisturg ja lõpuks ühisraha); ergutab Euroopa Komisjoni tegema GCC sekretariaadile ettepanekut määrata ühiselt kindlaks koostööraamistik jagamaks kogemusi institutsioonide koondamise, haldussuutlikkuse suurendamise ning reguleerimismehhanismide ja vaidluste lahendamise mehhanismide arendamise valdkonnas; rõhutab, et selline lähenemisviis võib aidata kaasa omaksvõtmise protsessi kiirendamisele;

24.

tervitab 23. novembril 2010 Abu Dhabis toimunud GCC liikmesriikide parlamentide eesistujate kohtumise otsust hakata teostama järelevalvet GCC tegevuse ja selle juhtorganite otsuste üle ning hakata korraldama GCC liikmesriikide parlamentaarsete institutsioonide aastakonverentsi; on rahul, et moodustatakse parlamentidevaheline delegatsioon suhete arendamiseks Euroopa Parlamendiga; on kindel, et kaugeleulatuv parlamentidevaheline koostöö annab olulise panuse strateegilise partnerluse loomiseks kahe rühmituse vahel;

25.

tuletab meelde oma 24. aprilli 2008. aasta resolutsiooni EÜ ja Pärsia lahe koostöönõukogu vahelise vabakaubanduslepingu kohta, mida toetas 96 % Euroopa Parlamendi liikmetest; märgib, et endiselt on aktuaalsed sellised resolutsioonis tõstatatud küsimused nagu vastastikuse turulepääsu vajadus, intellektuaalomandiõiguse tõhus kaitse, teenuste osutamise puhul kasutatavate mittetariifsete tõkete kõrvaldamine, säästva arengu edendamine ja rahvusvaheliste konventsioonide järgimine;

26.

peab äärmiselt kahetsusväärseks, et läbirääkimisi ELi ja GCC vabakaubanduslepingu üle on korduvalt pikaks ajaks edasi lükatud, ning taunib GCC 2008. aasta otsust peatada läbirääkimised; on seisukohal, et on ülim aeg jätkata neid läbirääkimisi lõpliku lahenduse leidmiseks, et kummagi poole ühiskond ja äriringkonnad saaksid lepingust võimalikult suurt kasu;

27.

peab kahetsusväärseks, et EL on selle piirkonna tähelepanuta jätnud, kuigi see on naftavarusid, kaubandusvõimalusi ja piirkondlikku stabiilsust silmas pidades strateegilise tähtsusega regioon;

28.

märgib, et pärast 20 aastat kestnud läbirääkimisi on vabakaubandusleping ikka veel sõlmimata; on teadlik sellest, et mõned GCC riigid on inimõigusi ja ebaseaduslikku rännet käsitlevad punktid tagasi lükanud;

29.

on arvamusel, et piirkonna strateegilist olulisust arvesse võttes ei tohiks vabakaubanduslepingut näha vaid vahendina, mis aitab kaubavahetuse kaudu heaolu suurendada, vaid ka geopoliitilise stabiilsuse edendamise vahendina;

30.

märgib, et Pärsia lahe koostöönõukogu on praegu ELi suuruselt kuues eksporditurg ning EL on Pärsia lahe koostöönõukogu peamine kaubanduspartner; märgib, et kaubavahetus on juba praegu tihe, kuid seda on võimalik veelgi tihendada, samuti on võimalik kaubavahetust mitmekesistada, arvestades ELi turu mahtu ja Pärsia lahe koostöönõukogu püüdeid oma eksporditava kauba mitmekesistamiseks; märgib, et vabakaubandusleping pakub ka uusi tehnilise koostöö ja tehnilise abi võimalusi; on seisukohal, et ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimine aitaks sidemete tihendamisele ja mitmekesistamisele tublisti kaasa;

31.

rõhutab, et võttes arvesse asjaolu, et Pärsia lahe koostöönõukogusse kuuluvad riigid liiguvad naftasõltuvuse vähendamise eesmärgil majanduse mitmekesistamise poole, aitaks teenuste, kaubavahetuse ja investeeringute suurendamine kaasa Pärsia lahe koostöönõukogu riikide majanduse arengule;

32.

väljendab heameelt asjaolu üle, et viimase kahe aastakümne jooksul on ELi ja GCC majandussuhted tihedamaks muutunud ning kaubavahetuse maht on märkimisväärselt suurenenud, hoolimata sellest, et vabakaubanduslepingut ei ole sõlmitud; võtab seda kui märki, et vabakaubandusleping aitaks seda loomulikku kasvu veelgi suurendada ning asetaks selle avatumasse, prognoositavamasse ja turvalisemasse keskkonda;

33.

märgib, et suurem osa vabakaubanduslepinguga seotud tööst on juba tehtud, ning on seisukohal, et vabakaubandusleping sellisel kujul annaks suuri eeliseid mõlemale osapoolele; palub seepärast kummalgi osapoolel käsitada vabakaubanduslepingut üritusena, mis on suur ja tähtis mõlema piirkonna ja nende rahvaste jaoks; on seisukohal, et ELil ja Pärsia lahe koostöönõukogul on ühised huvid ja vajadused ning et ELi kogemused piirkondliku integratsiooni vallas võivad olla innustuseks Pärsia lahe piirkonnale; on sellega seoses arvamusel, et EL võib anda väärtuslikku tehnilist abi;

34.

juhib tähelepanu asjaolule, et läbipaistvuse puudumine riigihankemenetlustes ning välisinvestoritele juurdepääsu tõkestamine teenustesektoris võib ohustuda lepingu sõlmimist;

35.

on veendunud, et ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu vaheline vabakaubandusleping oleks väga kasulik mõlemale poolele; usub, et vabakaubandusleping ELiga aitaks edendada Pärsia lahe kootöönõukogu majanduslikku integratsiooni ning et pärast Pärsia lahe nõukogu tolliliidu asutamist võib see anda hoogu juurde ka sellistele tähtsatele projektidele nagu Pärsia lahe nõukogu ühisturg ning Pärsia lahe nõukogu rahaliit ja ühine valuuta; on seisukohal, et Pärsia lahe koostöönõukogule võiksid kasuks olla ELi ühtse turu loomise ja ühisraha kasutuselevõtmise kogemused;

36.

toetab kindlalt kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni sõnumit ELi ja GCC ühisel ministrite konverentsil 2010. aasta juunis ja uuesti 22. septembril 2010. aastal ÜRO Peaassamblee ministrite konverentsi kõrval toimunud kohtumisel, milles ta osutas, et EL on valmis tegema viimased jõupingutused läbirääkimiste lõpuleviimiseks; hindab positiivselt ka GCC vastust, milles kinnitati soovi läbirääkimised lõpule viia;

37.

teab, et eksporditollid on mõne Pärsia lahe koostöönõukogu riigi jaoks tundlik küsimus, kuid peab kahetsusväärseks Pärsia lahe nõukogu läbirääkijate hiljutist otsust naasta selles küsimuses oma 2008. aasta seisukoha juurde, s.t jätta see küsimus vabakaubanduslepingust välja; on kindlalt seisukohal, et eksporditollide küsimust ei saa ühestki praegusest vabakaubanduslepingut välja jätta ning et Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjades on sätestatud, et vabakaubanduslepingud peavad soodustama nii impordi kui ka ekspordi tunduvat liberaliseerimist;

38.

soovitab ELil eraldada Pärsia lahe koostöönõukogule rohkem vahendeid, näiteks tööstusriikide ning teiste suure sissetulekuga riikide ja territooriumitega tehtava koostöö rahastamisvahendi kaudu, mis tuleks muuta nähtavamaks ning mis peaks keskenduma kohalike omavalitsuste ametnike koolitamiseks sobivatele programmidele, mis hõlmaksid ka kaubandusküsimusi;

39.

tuletab meelde, et pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist on rahvusvaheline kaubandus üks ELi välispoliitika vahendeid ning seetõttu on liidu jaoks kõikide rahvusvaheliste lepingute puhul ülimalt olulised demokraatlike põhimõtete ja peamiste inimõiguste järgimine ning sotsiaal- ja keskkonnaküsimused; nõuab seetõttu, et igas edaspidi sõlmitavas vabakaubanduslepingus peaks olema tõhus ja täitmisele kuuluv inimõiguste klausel;

40.

märgib, et Pärsia lahe koostöönõukogu kuues riigis on kokku 15 miljonit võõrtöötajat, kes moodustavad 40 % kogu elanikkonnast; tuletab meelde Pärsia lahe riikide võõrtöötajate ebakindlat olukorda, millele on tähelepanu juhtinud ILO, ning toetab ILO nõudmist miinimumpalga kehtestamise kohta selles piirkonnas, et takistada nii omamaiste tööliste kui ka võõrtööliste olukorra edasist halvenemist; toetab ka töötajate õigust oma huvide kaitseks ametiühinguid moodustada ja nende liikmeks astuda;

41.

nõuab tungivalt, et austataks inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud demokraatlikke põhimõtteid ja põhiõigusi; nõuab, et Pärsia lahe koostöönõukogu liikmesriigid võitleksid eelkõige tööturul toimuva naiste diskrimineerimise ning laste ekspluateerimise vastu, ning rakendaksid tõhusalt ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning ÜRO konventsiooni laste õiguste kohta;

42.

on seisukohal, et vabakaubanduslepingu läbirääkimistel peaks pöörama erilist tähelepanu sellele, et Pärsia lahe koostöönõukogu liikmesriigid ratifitseeriksid rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastase ja korruptsioonivastase ÜRO konventsiooni ning rahvusvahelise kõikide võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitset käsitleva konventsiooni ning neid täies ulatuses rakendaksid;

43.

on veendunud, et vabakaubanduslepingu sõlmimine edendaks oluliselt ELi liikmesriikide ja Pärsia lahe koostöönõukogu riikide suhteid ning annaks lisandväärtust hiljuti vastu võetud ühisele tegevuskavale – eeskätt võimaldaks suurendada suutlikkust ja parandada institutsionaalset raamistikku, muu hulgas ka Pärsia lahe koostöönõukogu sekretariaadis; peab kahetsusväärseks, et ELi diplomaatiline esindatus Pärsia lahe nõukogu riikides on jätkuvalt minimaalne, ning nõuab, et EL suurendaks uue Euroopa välisteenistuse kaudu oma diplomaatilist esindatust selle piirkonnas, nii et Pärsia lahe koostöönõukogu kuues liikmesriigis oleks igaühes ka liidu delegatsioon, ja et see toimuks tihedas koostöös Pärsia lahe koostöönõukogusse kuuluvates riikides olevate ELi liikmesriikide diplomaatiliste teenistustega, et kasutada võimalikult palju ära nende piirkonnast saadud kogemusi; usub, et suurem diplomaatiline esindatus aitaks oluliselt suurendada võimalust viia läbirääkimised vabakaubanduslepingu üle kiiresti lõpule ja lepingut hiljem rakendada;

44.

teeb ettepaneku korraldada regulaarselt ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu riikide riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumisi; rõhutab, et selline tippkohtumine võiks tohutult kaasa aidata ELi ja Pärsia lahe nõukogu vaheliste poliitiliste, majandus-, kaubandus- ja kultuurisuhete edendamisele; soovitab nii ELi kui ka Pärsia lahe koostöönõukogu kõrgetel poliitiliste otsuste tegijatel regulaarselt kohtuda, et määrata koos kindlaks ühised huvid ja neid edendada ning sel moel suurendada vabakaubanduslepingu sõlmimise ja allkirjastamise tõenäosust lähimas tulevikus; on seisukohal, et nii ELi kui ka Pärsia lahe koostöönõukogu kõrged poliitiliste otsuste tegijad peaksid selleks tippkohtumiseks valmistuma, olenemata vabakaubanduslepingu sõlmimisest ja allkirjastamisest;

45.

väljendab heameelt asjaolu üle, et aastatega on EList ja Pärsia lahe koostöönõukogust saanud suured investeeringupartnerid ning et 2008. aastal oli Pärsia lahe nõukogu ühes Iraagi ja Jeemeniga üks suurimaid investeerijaid ELis; on seisukohal, et vabakaubanduslepingu sõlmimine või vähemalt läbirääkimiste ametlik taasavamine aitaks kindlasti sõlmida kokkuleppeid, mis ergutaksid ja hõlbustaksid vastastikuseid otseinvesteeringuid, kui silmas pidada välisosalust takistavate tõkete kõrvaldamist ja investeeringute kaitset; tuletab meelde, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist kuuluvad välismaised otseinvesteeringud ELi pädevusse ning seetõttu on ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu vahelise vabakaubanduslepingu kiire sõlmimine veelgi vajalikum; märgib, et tulevane vabakaubandusleping avaks mõlema osapoole jaoks uusi investeerimisvõimalusi ning suurendaks sealjuures Pärsia lahe nõukogu võimalusi täita kriteeriumid, mis on vajalikud ELi investeerimislepingu taotlemiseks ELi tulevase investeerimispoliitika raames;

46.

tuletab meelde, et Pärsia lahe koostöönõukogu tariifide langetamine vabakaubanduslepingu sõlmimise tulemusena aitaks suurendada rahvusvaheliste ettevõtete investeeringuid; on veendunud, et vabakaubanduslepingu mõjul suureneksid teenustega seotud investeeringuid, mis tooks kasu Pärsia lahe koostöönõukogu kui ka ELi liikmesriikide arengule;

47.

soovitab ELi ja GCC vahelises igat liiki kaubavahetuses kasutada eurot; hindab positiivselt tõsiasja, et Pärsia lahe nõukogu on algusest peale väljendanud soovi luua tolli- ja rahaliit; märgib, et tolliliit jõustus 2009. aastal, kuid läbirääkimised ühise valuuta üle praegu alles käivad;

48.

märgib, et Pärsia lahe koostöönõukogu riigid saavad praegu ELi üldise soodustuste süsteemi raames kasu sooduspääsust ELi turule; rõhutab, et vastavalt nõukogu 22. juuli 2008. aasta määruse (EÜ) nr 732/2008 artikli 15 lõikele 1 peaksid kõik Pärsia lahe koostöönõukogu riigid mitte ainult ratifitseerima kõik määruse III lisas loetletud 27 ILO ja ÜRO konventsiooni, vaid neid ka tõhusalt rakendama; on seisukohal, et piirkonna majandusarengut arvestades oleks vabakaubandusleping parem vahend majandusliku kasu jaotamiseks kogu piirkonnale;

49.

kinnitab taas, et ELi esmane eesmärk suhetes Pärsia lahe koostöönõukoguga peaks olema vabakaubanduslepingu sõlmimine, kusjuures tegemist oleks olulise piirkondadevahelise vabakaubanduslepinguga; seni, kuni lepingut pole sõlmitud ning järgides mõne GCC suurema kaubanduspartneri eeskuju, soovitab aga kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil ning kaubandusvolinikul kaaluda alternatiivseid lähenemisviise tulevastele kaubandussuhetele GCC riikidega – kahepoolsete kokkulepetena ELi ja nende Pärsia lahe riikide vahel, kes tunnevad, et on juba valmis end suhetes ELiga rohkem siduma; sealjuures tuleb arvesse võtta Pärsia lahe riikide üksteisest erinevat majanduskorraldust, nende riikide üksteisest erinevat reaktsiooni finantskriisile ning nende suhteid teiste kaubanduspartneritega.

50.

tunneb heameelt Euroopa Liidu ja Vahemere piirkonna partnerite olulise energiaalase koostöö üle, mida on praeguseks laiendatud ka taastuvenergia valdkonnale; on veendunud, et selle tegevusvaldkonna koostoimet kolme geograafilise ala vahel peab edendama, arvestades huvide ühtivust, tehnoloogilisi oskusi, rahastust ja ressursside rohkust (päike, tuul); väljendab heameelt selle üle, et loodud on ELi ja GCC ekspertide võrgustik, mis tegeleb GCC riikide põhihuviks saanud puhta energia tootmise küsimusega;

51.

märgib, et arvestades Pärsia lahe riikide ja Vahemere lõunaranniku riikide vahelisi strateegilisi, poliitilisi, kultuurilisi ja majandussidemeid, samuti Pärsia lahe riikide kasvavat mõju Vahemere äärsetele riikidele, võiks Pärsia lahe koostöönõukogu ja Vahemere Liidu vahel kavandada tugevamat, struktureeritud partnerlust, ning et Euroopa Liit peaks aktiivselt osalema sellise kõigile osapooltele kasuliku projekti edendamisel;

52.

tunnustab ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu energiaekspertide rühma tööd, eriti maagaasi, energiatõhususe ja tuumaohutuse valdkonnas;

53.

kutsub komisjoni üles mõlema piirkonna ees seisva kliimamuutuse ja kasvava energiatarbimise probleemi kontekstis tegelema energiatõhususe, kui ühe peamise arenguvaldkonnaga ja tõhustada koostööd energiatõhususe küsimuses;

54.

tunnistab, et fossiilkütused katavad praegu suurema osa ELi energiavajadusest; märgib siiski, et ELi naftavajadust mõjutavad edaspidi mitmed tegurid, näiteks ELi energia- ja kliimapoliitika, tarnekulud, hindade kõikumine ja tööstuse areng, näiteks seoses energiatõhususe ja elektripõhise liiklusega, mis ühiselt põhjustavad pikaajalist ebakindlust tulevase nõudluse suhtes ning investeerimise suhtes nafta otsimise ja ammutamise ning rafineerimise tootmisvõimsusse;

55.

nõuab suuremat läbipaistvust andmete osas, mis puudutavad vastastikust hinnangulist nafta- ja gaasinõudlust ning -pakkumist prognoositavatel naftaturgudel; rõhutab seetõttu JODI (Joint Oil Data Initiative) olulisust;

56.

hindab väga kõrgelt ministrite ühisnõukogu kindlat tahet tugevdada keskkonnaalast ja kliimamuutustega seotud koostööd;

57.

tunnustab GCC jõupingutusi suurendada maagaasivarude ja veeldatud maagaasi potentsiaali vastavalt ELi soovile mitmekesistada energiaallikaid ja tarneteid; rõhutab seetõttu, et on oluline suurendada veeldatud maagaasi eksporti ELi, kaasates Lõuna-Euroopa gaasitranspordikoridori veeldatud maagaasi terminalid, ja rajada koos Pärsia lahe koostöönõukoguga ühiseid torujuhtmeid kas otseselt või olemasolevate ja kavandatavate torujuhtmetega ühendamise teel, nagu see on kavas Nabucco, Araabia gaasijuhtme (AGP) ja ITGI puhul;

58.

kutsub GCC liikmesriike üles kooskõlastama gaasi veeldamise tehnoloogia (GTL) edasiarendamist oma Euroopa partneritega, et hõlmata veeldatud gaas paremini Euroopa energiakandjate kombinatsiooni; rõhutab, et GCC võiks gaasi veeldamist kasutada ka alternatiivina gaasi põletamisele atmosfääris;

59.

rõhutab, et ELil on võimalus investeerida Pärsia lahe koostöönõukogu energia tootmise mahu suurendamisse, kasutades energia tootmisel, ülekandmisel ja energiavõrkude ühendamisel uusimat tehnoloogiat; soovitab sellega seoses teha edaspidi koostööd, mis keskenduks eriti elektrivõrkude integreerimisele ja nn aruka võrgu tehnoloogiale;

60.

rõhutab ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu vahelise usaldusväärse partnerluse olulisust toorainete kasutamisel ja nendele juurdepääsul; toetab avatud kaubaturgusid ja mittetariifsete tõkete kaotamist; kiidab heaks kõik jõupingutused, mida on vabakaubandusläbirääkimistel juba tehtud, et tagada turvaline ja jätkusuutlik toormaterjaliga varustamine;

61.

nõuab, et tehtaks ühiseid jõupingutusi toorainete hinnakõikumiste ja toorainetega spekuleerimise vastu võitlemiseks ning suurendataks sel eesmärgil börsiväliste tuletisinstrumentidega kauplemise läbipaistvust ja järelevalvet; tunnustab sellega seoses OPECi hiljutist nõudmist, et kontrolli börsiväliste tuletisinstrumentidega kauplemise üle tugevdataks, samuti Prantsusmaa püüdeid tegeleda kaupadega spekuleerimise probleemiga G20 raamistikus;

62.

rõhutab, et on oluline tihendada kahepoolset koostööd Pärsia lahe koostöönõukoguga teadusuuringute ja tehnoloogia programmides, keskendudes eelkõige teadmistele tuginevatele uutele tööstusharudele niisugustes valdkondades nagu taastuvad energiaallikad, süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, nafta ja maagaasi tuletisinstrumendid ning energiatõhusus ja biomass; nõuab koostöö alustamist, mis hõlmaks tehnosiiret ja sellega seostatud turvalist ja jätkusuutlikku toormega varustamist;

63.

nõuab, et Euroopa Teadusnõukogu ja Euroopa Tehnoloogiainstituut tihendaksid koostööd Pärsia lahe koostöönõukoguga, et toetada ja edendada ka teaduslikku dialoogi ning piirkondade koostööd selles valdkonnas;

64.

tuletab meelde, et GCC liikmesriigid on seadnud hariduse riiklikuks prioriteediks ja et siin on palju rahuldamata vajadusi inimressursside (ei jätku õpetajaid), õppe sisu (tööturu muutustele mittevastavus) ja õppekavade kvaliteedi (aegunud metoodika ja õppematerjalid) ning uute tehnoloogiate kasutamise osas; palub aktiivselt toetada ametiasutuste pingutusi nende puudustega tegelemisel ja teeb ettepaneku ulatuslikuks koostööks alg-, kesk- ja kõrghariduse valdkonnas, et parandada hariduse kättesaadavust nii meeste kui ka naiste jaoks;

65.

rõhutab, et see koostöö peaks hõlmama ka üliõpilaste, õppejõudude ja spetsialistide vahetusprogrammide täiendavat toetamist; kahetseb, et peamiselt teabe puudumise tõttu ei tunta piirkonnas tervikuna veel peaaegu üldse programmi Erasmus Mundus; tervitab Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia ülikoolide algatust ülikoolide vaheliste partnerlussuhete ja vahetusprogrammide käivitamiseks; tuletab aga meelde, et selles osas on Euroopa Ameerika Ühendriikidest ja Aasiast maha jäänud; kutsub komisjoni üles korraldama teabepäevi Euroopa hariduse ja teadusuuringute kohapeal tutvustamiseks; rõhutab, et vahetusprogrammid tuleks suunata üliõpilastele, õpetajatele, teadlastele ja haldustöötajatele, tagades seejuures sugupoolte võrdse esindatuse; arvab, et tuleks luua vahetusprogrammid noorematele vanuserühmadele ehk keskkooliõpilastele;

66.

tunneb heameelt komisjoni toetatud ELi ja GCC avaliku diplomaatia ja avalikkuse teavitamise projekti Al-Jisri üle, mis on osutunud ääretult kasulikuks; seepärast soovitab kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi talitustel kavandada avaliku diplomaatilise tegevuse laiendamist piirkonnas, kus ELi veel ikka selgelt ei mõisteta ja kus vahendid sellest puudusest ülesaamiseks on piiratud; rõhutab parema teavitusstrateegia väljatöötamise vajadust, sealhulgas vajadust tutvustada ELi poliitikat ja seisukohti araabia keeles, et jõuda piirkonnas laiema kuulajaskonnani;

67.

rõhutab, et kuna puuduvad ELi ja GCC koostööprogrammid meedia valdkonnas, on tulemuseks teabepuudus; palub komisjonil tulla välja meetmetega GCC riikide tihedamaks hõlmamiseks antud valdkonnas tehtavasse koostöösse, et muuta EL piirkonnas silmatorkavamaks ja edendada vastastikust mõistmist;

68.

peab hädavajalikuks parandada Euroopas Pärsia lahe riike käsitlevate teadusuuringute ja õppekursuste osas esinevaid puudujääke; soovitab juurutada ülikoolides araabia maailma sellele osale pühendatud kaasaegsed õppeprogrammid; arvab, et samamoodi tuleks Pärsia lahe piirkonna ülikoolides pakkuda Euroopa Liitu tutvustavaid õppeprogramme;

69.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Liidu Nõukogule, Euroopa Komisjoni presidendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, GCC sekretariaadile ja GCC liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/11

—

võttes arvesse Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) 10. märtsi 2011. aasta kirja;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1093/2010 (millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) (1) artikli 51 lõiget 2;

—

võttes arvesse asjaolu, et majandus- ja rahanduskomisjon kuulas 17. märtsil 2011 ära Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) järelevalvenõukogu valitud kandidaadi;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 120,

A.

arvestades, et Adam Farkas täidab määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 51 lõikes 2 esitatud kriteeriumid,

1.

kiidab heaks Adam Farkase nimetamise Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) tegevdirektoriks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Järelevalveasutusele (Euroopa Pangandusjärelevalve).

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/12

—

võttes arvesse Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) 10. märtsi 2011. aasta kirja;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1094/2010 (millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) (1) artikli 51 lõiget 2;

—

võttes arvesse asjaolu, et majandus- ja rahanduskomisjon kuulas 17. märtsil 2011 ära Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) järelevalvenõukogu valitud kandidaadi;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 120,

A.

arvestades, et Carlos Montalvo täidab määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 51 lõikes 2 esitatud kriteeriumid,

1.

kiidab heaks Carlos Montalvo nimetamise Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) tegevdirektoriks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Järelevalveasutusele (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve).

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/13

—

võttes arvesse Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) 28. veebruari 2011. aasta kirja;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1095/2010 (millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) (1) artikli 51 lõiget 2;

—

võttes arvesse asjaolu, et majandus- ja rahanduskomisjon kuulas 17. märtsil 2011 ära Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) järelevalvenõukogu valitud kandidaadi;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 120,

A.

arvestades, et Verena Ross täidab määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 51 lõikes 2 esitatud kriteeriumid,

1.

kiidab heaks Verena Rossi nimetamise Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) tegevdirektoriks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Järelevalveasutusele (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve).

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/13

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 313 ja 314;

—

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa 2020. aasta strateegia kohta (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta komisjoni 2011. aasta tööprogrammi kohta (3);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne) (4);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduse juhtimise kohta (5);

—

võttes arvesse vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 46 esitatud komisjoni poolt ajakohastatud 2007.-2013. aasta finantsplaneerimist;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarvet;

—

võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2011. aasta järeldusi eelarvesuuniste kohta 2012. aastaks;

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0058/2011),

1.

on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks aitama Euroopal kriisist toibuda ja väljuda sellest tugevamana tänu arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule, mis põhineb ELi viiel peaeesmärgil: tööhõive edendamisel, innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse tingimuste – ning selleks ette nähtud avaliku sektori vahendite kasutamise – parandamisel, kliimamuutuse ja energeetika-alaste eesmärkide saavutamisel, haridustaseme parandamisel ning sotsiaalse kaasatuse edendamisel, eelkõige vaesuse vähendamise kaudu; tuletab meelde, et liikmesriigid ise on need viis eesmärki täies mahus kinnitanud;

2.

juhib tähelepanu asjaolule, et tuleb tagada teatud järjepidevus nende eesmärkide saavutamise ja selleks ELi ja riikide tasandil eraldatud rahaliste vahendite osas; nõuab kindlalt, et ELi eelarvepoliitikas arvestataks seda põhimõtet; on seisukohal, et Euroopa majanduse edendatud juhtimise uus mehhanism – Euroopa poolaasta – peaks andma võimaluse kaaluda parimaid võimalusi nende viie peaeesmärgi saavutamiseks;

3.

usub kindlalt, et Euroopa poolaasta eesmärk peaks olema parandada riikide ja ELi majandus- ning eelarvepoliitika kooskõlastamist ja järjepidevust; on seisukohal, et Euroopa poolaasta peaks keskenduma sünergia parandamisele ELi ja riikide avaliku sektori investeeringute vahel, et ELi üldisi poliitilisi eesmärke oleks lihtsam saavutada; võtab teadmiseks ELi eelarve ja liikmesriikide eelarvete struktuuri põhimõttelised erinevused; usub siiski, et võimalikult kiiresti tuleks kindlaks määrata ühisel poliitilisel eesmärgil tehtavad ELi ja riikide avalikud kulutused kokku;

4.

mõistab nõukogu muret majandus- ja eelarvepiirangute pärast riikide tasandil, kuid tuletab esmajoones meelde, et aluslepingu sätete kohaselt ei või ELi eelarve olla puudujäägis; tuletab meelde, et 2009. aastal oli eelarvete puudujääk ELis tervikuna kokku 801 miljardit eurot ning et ELi eelarve moodustab vaid 2 % kõigist ELi avaliku sektori kulutustest;

5.

on siiski arvamusel, et liidus valitsev raske majanduslik olukord muudab ELi eelarve nõuetekohase täitmise, kulutuste kvaliteedi ning ühenduse praeguste rahaliste vahendite optimaalse kasutamise tagamise olulisemaks kui kunagi varem; soovitab vaadata põhjalikult läbi need eelarveread, kus on pidevalt olnud madal täitmise määr või kus on tekkinud täitmisega probleeme;

6.

on arvamusel, et ELi eelarve annab riiklikele kulutustele lisandväärtust investeeringute algatamisel, toetamisel ja täiendamisel Euroopa 2020. aasta strateegia tähtsamates poliitikavaldkondades; usub ka seda, et ELi eelarvel on otsustav mõju ELi väljumisele praegusest majandus- ja finantskriisist, kuna ta kiirendab Euroopas investeeringuid, majanduskasvu ja tööhõivet; on seisukohal, et ELi eelarve suudaks riikide praeguse piirava eelarvepoliitika mõju vähemalt leevendada, toetades samal ajal riikide valitsuste jõupingutusi; rõhutab ühtlasi, et ELi eelarve ümberjaotavat iseloomu arvestades võib eelarve mahu vähendamine kahjustada Euroopa solidaarsust ning pärssida paljude liikmesriikide majanduskasvu tempot; on veendunud, et üksnes suhtumine „netopanustaja/netoabisaaja” ei arvesta ülekanduvat mõju ELi riikide vahel piisavalt ja seetõttu õõnestatakse sellega ELi ühiseid poliitilisi eesmärke;

7.

tuletab meelde, et Euroopa 2020. aasta strateegia seitsme juhtalgatuse saavutamine eeldab väga suuri tulevikku suunatud investeeringuid, mille hinnanguline maht aastani 2020 on komisjoni teatise „ELi eelarve läbivaatamine” (KOM(2010)0700) kohaselt vähemalt 1 800 miljardit eurot; rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia üks peamine eesmärk – edendada tööhõivet ja kvaliteetseid töökohti kõigi eurooplaste jaoks – on saavutatav vaid siis, kui vajalikud investeeringud haridusse, teadmistepõhise ühiskonna edendamiseks, teadus- ja arendustegevusse, innovatsiooni, VKEdesse ning keskkonnasäästlikesse ja uutesse tehnoloogiatesse tehakse praegu ja neid ei lükata enam edasi; nõuab uue poliitilise kompromissi saavutamist eelarve puudujäägi ja võlakoormuse vähendamise vahel selliste investeeringute edendamisega; avaldab valmisolekut ELi eelarve mõju suurendamise ja ELi majanduskriisile reageerimisse panustamise eesmärgil uurida võimalikke viise laiendada olemasolevaid vahendeid, millega edendatakse pikaajaliste investeeringute toetamise eesmärgil sünergiat ELi eelarve ja Euroopa Investeerimispanga tegevuse vahel; väljendab lisaks heameelt komisjoni algatatud avaliku konsulteerimise üle, milles käsitletakse Euroopa 2020. aasta projektivõlakirjade algatust;

8.

on seetõttu vastu katsele piirata või vähendada Euroopa 2020. aasta strateegia peaeesmärkide ja seitsme juhtalgatusega seotud eelarveassigneeringuid; märgib, et sellised katsed oleksid kahjulikud ning lõppeksid suure tõenäosusega Euroopa 2020. aasta strateegia läbikukkumisega, nii nagu Lissaboni strateegiaga juhtus; on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia võib olla tõsiseltvõetav vaid piisava rahastamise korral, ning tuletab meelde, et Euroopa Parlament on mitmel korral tõstatanud selle tõsise poliitilise mureküsimuse; kordab oma tungivat nõudmist, et komisjon selgitaks juhtalgatuste mõju eelarvele ja teavitaks Euroopa Parlamenti sellest, kui suuri eelarvevahendeid on Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimiseks tarvis;

9.

toonitab asjaolu, et eelarvemeetmed ei ole ainus Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamise tegur ning eelarvealaseid pingutusi tuleb täiendada konkreetsete lihtsustamisettepanekutega, et luua selline keskkond, mida on vaja meie eesmärkide saavutamiseks tööhõive, teadusuuringute ja innovatsiooni, sh keskkonnahoidlike ja energiatehnoloogiate valdkondades; on samuti veendunud, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamine, sh uute keskkonnahoidlike töökohtade loomine, ei ole üksnes suuremate eelarvevahendite küsimus, vaid ka praeguste ELi poliitikavaldkondade, sh ÜPP, kvalitatiivse suunitluse muutmise küsimus, võttes nõuetekohaselt arvesse jätkusuutlikkuse kriteeriume;

10.

on ühtlasi seisukohal, et 2012. aasta eelarve assigneeringud, sealhulgas Euroopa 2020. aasta strateegia saavutamisega otseselt mitte seotud valdkondades, tuleb hoida asjakohasel tasemel, et tagada ELi poliitika jätkamine ning ELi eesmärkide saavutamine ka kaugelt pärast praeguse majanduskriisi lõppu;

11.

nõuab suuremat sidusust ELi välis- ja sisepoliitika vahel, võttes arvesse ülemaailmsete arengute suurt mõju ELi majandus-, loodus- ja tööstuskeskkonnale, konkurentsivõimele ja tööhõivele; rõhutab seetõttu vajadust tagada ELile vajalikud rahalised vahendid, et olla võimeline tulema asjakohaselt toime suurenevate ülemaailmsete väljakutsetega ning kaitsta ja edendada tulemuslikult oma ühiseid huve ja põhiväärtusi, nt inimõigusi, demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, põhivabadusi ja keskkonnakaitset; tuletab meelde, et sageli võimaldavad mõõdukad täiendavad kulutused ELi tasandil saavutada proportsionaalselt suuremat kokkuhoidu liikmesriikide tasandil;

12.

usub, et ELil on oluline roll Araabia riikide aitamisel ja rahalisel toetamisel sellel ajaloolisel demokraatliku arengu ning majandusliku ja sotsiaalse ümberkujunemise ajal; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni teatise üle „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” (KOM(2011)0200);

13.

taunib parlamentaarse mõõtme puudumist esimese Euroopa poolaasta puhul, vaatamata Euroopa Parlamendi ja 27 riigi parlamentide rollile oma eelarvemenetlustes; on hoopis kindlalt veendunud, et parlamentide jõulisem kaasamine parandaks märkimisväärselt selle protsessi demokraatlikkust ja läbipaistvust; toetab eelarvekomisjoni algatust korraldada esimese sammuna kohtumine riikide parlamentide esindajatega, et arutada üldises plaanis liikmesriikide ja ELi eelarvet;

14.

avaldab heameelt eesistujariikide Ungari ja Poola võetud riigipoolse kohustuse üle alustada 2011. aastal Euroopa Parlamendiga eelarveküsimustes avatud ja konstruktiivset dialoogi; kinnitab valmisolekut teha nõukogu ja komisjoniga tihedat koostööd, mis on igati kooskõlas Lissaboni lepingu sätetega; ootab, et käesolevaid suuniseid võetakse 2012. aasta eelarvemenetluse käigus täies mahus arvesse;

15.

märgib, et mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013 näeb 2012. aasta kulukohustuste assigneeringute üldmahuks ette 147,55 miljardit eurot, kusjuures maksete assigneeringute üldine ülemmäär on 141,36 miljardit eurot; tuletab meelde, et need summad on igal juhul tunduvalt väiksemad (umbes 25 miljardit eurot kulukohustuste ja ligikaudu 22 miljardit eurot maksete assigneeringute osas) kui praegu kehtivas omavahendeid käsitlevas otsuses täpsustatud ülemmäär;

16.

rõhutab, et finantsplaneering, mille komisjon 31. jaanuaril 2011 esitas, on soovituslik kulukohustuste viiteraamistik iga olemasoleva ELi programmi ja meetme jaoks; võtab teadmiseks, et kulukohustuste assigneeringute üldmahuks võidakse määrata 147,88 miljardit eurot;

17.

rõhutab, et need arvnäitajad kujutavad endast iga-aastast läbilõiget parlamendi ja nõukogu poolt nende programmide ja meetmete vastuvõtmisel kokku lepitud mitmeaastastest üldsummadest; rõhutab, et kavandatavad iga-aastased summad on assigneeringud, mis võimaldavad ELi eesmärkide ning prioriteetide saavutamist, eelkõige Euroopa 2020. aasta strateegia raames; tunnistab samas, et mitmeaastase finantsraamistiku teatud rubriikides võib olla mõningat liikumisruumi, arvestades komisjoni poolt sellel ajahetkel esitatud arvnäitajate kõigest esialgset soovituslikku iseloomu (eriti rubriigis 2);

18.

juhib tähelepanu asjaolule, et 2012. aasta eelarve on kuues mitmeaastasesse finantsraamistikku jäävast seitsmest eelarvest; usub, et kahel eelarvepädeval institutsioonil on nüüd sellest tulenevalt selgem pilt olemasolevate mitmeaastaste programmidega seotud puudustest ja positiivsest arengust; märgib, et enamiku kaasotsustamismenetluse raames heaks kiidetud programmide vahehindamine on juba toimunud, ja kutsub komisjoni üles esitama teavet selle kohta, milline on sellest tulenev mõju eelarvele; rõhutab sellega seoses, et Euroopa Parlament on tihedas koostöös vastavate komisjonidega kindlalt otsustanud kasutada – kui see peaks ELi poliitiliste prioriteetide toetamiseks ja tugevdamiseks ning uute poliitiliste vajadustega tegelemiseks vajalikuks osutuma – muu hulgas täies mahus ära institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 37 (millega lubatakse 5 %-list õiguskohast paindlikkusvaru);

19.

toonitab asjaolu, et piisava varu jätmine kõigi mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide alla ei ole ainuke lahendus ettenägematute asjaoludega tegelemiseks; juhib tähelepanu mitmeaastase finantsraamistiku teatud rubriikide (eelkõige rubriikide 1a, 3b ja 4) korduvale alarahastamisele vajaduste ja liikmesriikide poolt kinnitatud ELi poliitiliste prioriteetidega võrreldes; on seisukohal, et nõukogu 2012. aasta eelarvesuuniste aluseks olev lähenemisviis ei kajasta pikaajalist perspektiivi ning võib ohustada olemasolevaid meetmeid ja programme, kui peaksid toimuma ettenägemata sündmused või tõusetuma uued poliitilised prioriteedid; rõhutab, et mitmes Põhja-Aafrika riigis hiljuti toimunud sündmused viitavad juba selles suunas, ning kutsub komisjoni üles hindama, kuidas saaks ELi olemasolevaid rahastamisvahendeid kasutada demokraatia poole püüdlemise toetamiseks;

20.

on hoopis seisukohal, et institutsioonidevahelise kokkuleppega ette nähtud eri paindlikkusmehhanismid (nt kulutuste liigutamine rubriikide vahel või paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtmine) on vahendid, mida tuleks täies mahus kasutada; tuletab meelde, et neid vahendeid on tulnud kasutada alates 2007. aastast igal aastal tekkinud eri probleemidele reageerimiseks; loodab, et nõukogu teeb nende kasutamisel täielikku koostööd ning alustab niisuguseid arutelusid varases etapis, et hoiduda ebaproportsionaalselt pikkadest ja rasketest läbirääkimistest nende kasutuselevõtmiseks;

21.

rõhutab sellega seoses, et kulukohustuste assigneeringute range kontrolli all hoidmine eeldaks mitte ainult märkimisväärseid ümberpaigutamisi ja prioriteetide muutmist, vaid ka võimalike negatiivsete prioriteetide ja võimaliku kokkuhoiu väljaselgitamist institutsioonide poolt; nõuab tungivalt, et parlamendi erikomisjonid alustaksid otsustavalt kõigi ELi poliitikavaldkondade selgete poliitiliste prioriteetide kindlaksmääramist; toonitab samas asjaolu, et selleks tuleb suurendada eelarvealast paindlikkust ja et mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine (nt vahendite ümberpaigutamine kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide vahel) võib olla liidu toimimise jaoks tingimata vajalik ja seda mitte ainult uute ülesannete täitmise osas, vaid ka institutsioonide sisemise otsustusprotsessi hõlbustamiseks, et viia eelarvevahendid kooskõlla esilekerkivate asjaolude ja prioriteetidega; toonitab, et kõnealune protsess peab olema täiesti läbipaistev;

22.

toonitab, et Lissaboni lepingu jõustumisega kaasnev ELi pädevuse suurenemine mitmetes poliitikavaldkondades ning uued kehtestatud pädevused peaksid kõigi eelduste kohaselt suurendama ka ELi finantssuutlikkust, mida ei juhtunud 2011. aastal, mis oli esimene lepingu jõustumisele järgnenud aasta; tuletab nõukogule ja komisjonile meelde 2011. aasta eelarvele lisatud poliitilist deklaratsiooni, millega komisjon võttis endale kohustuse kaaluda võimalusi Lissaboni lepingu kohaste prioriteetsete valdkondade tugevdamiseks ja hinnata 2012. aasta eelarveprojekti koostamisel põhjalikult vajadusi; ootab, et komisjon seda järgiks ja teeks näiteks ettepaneku Lissaboni lepinguga seotud edukate katseprojektide või ettevalmistavate meetmete muutmiseks mitmeaastasteks programmideks;

23.

on seisukohal, et komisjoni lähenemine määrata ELi detsentraliseeritud ametite toetused ELi eelarvest on usaldusväärne ja annab õiged stiimulid; rõhutab, et ELi ametite eelarveeraldised ei sisalda kaugeltki ainult halduskulusid, vaid aitavad saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke ning ELi eesmärke üldiselt, nii nagu seadusandja on otsustanud; kinnitab vajadust vaadata seoses uute määratud ülesannetega tähelepanelikult läbi taotlused uute töökohtade loomiseks; rõhutab siiski, kui oluline on rahastada piisavalt ameteid, kelle ülesandeid on suurendatud, vältimaks nende tegevuse takistamist; nõuab erilähenemist seoses erialaste kogemustega spetsialiseerunud teadustöötajate töölevõtmisega, eriti kui asjaomaseid ametikohti rahastatakse üksnes tasudest ja seega need ELi eelarvet ei mõjuta; toetab 2009. aasta alguses loodud ametite tulevikku käsitleva institutsioonidevahelise töörühma tööd ja ootab töörühma järeldusi, eelkõige eelnimetatud punktides;

24.

märgib, et 2012. aasta maksete maht tuleneb otseselt eelmiste aastate õiguslikest ja poliitilistest kohustustest; usub, et kasv 2011. aasta eelarvega võrreldes on prognoositav ja see on kooskõlas programmitöö perioodi (2007–2013) maksete üldprofiiliga (vt lisas esitatud tabeleid);

25.

rõhutab, et kiiresti tuleb lahendada kasvanud, 2010. aasta lõpus täitmata kulukohustustega seotud probleem (194 miljardit eurot, vt lisas esitatud tabelit); peab kahetsusväärseks, et nõukogu otsustas maksete summa ette ära, ilma et oleks arvesse võtnud tegelike vajaduste täpset hinnangut; toonitab asjaolu, et täitmata kulukohustusi on eriti palju rubriigis 1b; ei arva, et nõukogu valitud lahendus kärpida ELi eelarve kulukohustusi täitmata kulukohustuste mahu vähendamiseks oleks jätkusuutlik, kuna see kahjustaks eelnevalt kokku lepitud ELi eesmärkide ja prioriteetide saavutamist; rõhutab sellega seoses, et nõukogu peab koos parlamendiga esitama ühisavalduse võimaluse kohta lahendada 2011. aastal tekkiv maksete vajadus paranduseelarve abil;

26.

toonitab, et täitmata kulukohustuste teatud maht on mitmeaastaste programmide täitmisel vältimatu ja et täitmata kulukohustuste olemasolu eeldab juba olemuselt vastavate maksete tegemist; teeb sellest tulenevalt ettepaneku säilitada kulukohustuste ja maksete vaheline korrapärane seos ja annab eelarvemenetluse käigus oma parima kulukohustuste ja maksete assigneeringute vahelise erinevuse vähendamiseks;

27.

jagab nõukogu seisukohta, et realistlikku eelarvestamist tuleks edendada; kutsub komisjoni üles tagama, et tema eelarveprojekt tugineks sellele põhimõttele; märgib siiski, et varasem täitmine, mis on viimastel aastatel paranenud, ei pruugi teatavatel juhtudel olla 2012. aasta vajaduste hindamiseks väga täpne näitaja, kuna teatavate programmide täitmine võib 2012. aastal kiireneda ja sellele vastavalt võivad suureneda ka vajadused maksete järele; toetab nõukogu nõudmist liikmesriikidele esitada paremad prognoosid täitmise kohta, eelkõige alatäitmise vältimist silmas pidades, ja on seisukohal, et kõige suuremaid pingutusi peaksid selles osas tegema liikmesriigid ise, kuna komisjoni eelarveprojekti mahu määravad ära peamiselt nende endi prognoosid (eriti rubriigis 2) ning nende täitmissuutlikkus; tuletab meelde, et liikmesriigid haldavad koos komisjoniga üle 80 % ELi rahalistest vahenditest; tuletab liikmesriikidele meelde nende õiguslikku vastutust ELi rahaliste vahendite saajate suhtes kohaldatavate finantseeskirjade määratlemise ja jõustamise eest;

28.

juhib tähelepanu asjaolule, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest on finantshuvide kaitse kuulunud ka liikmesriikide vastutusalasse; rõhutab, et Euroopa Kontrollikoda leidis, et mõne liikmesriigi haldus-ja kontrollisüsteemid ei ole täielikult mõjusad; tuletab ühtlasi meelde, et valesti kulutatud miljardite eurodeni ulatuvaid struktuurifondide rahalisi vahendeid ei ole veel sisse nõutud; märgib, et regionaalarengu peadirektoraadi viimases aastaaruandes ei ole võimalik märkida, et liikmesriikide tehtud kulutused on seaduslikud ja korrektsed, kuna teatavad liikmesriigid ei ole täitnud oma kohustust esitada oma aruanded õigeaegselt; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi eelarve liikmesriikidepoolse praeguse alarahastamise tulemusel võib Euroopa Parlament olla sunnitud määrama ELi projektide hulgas kindlaks negatiivsed prioriteedid ja seejärel kärpima nende eelarveid;

29.

on teadlik, et igal aastal lõplikult tehtavate maksete maht sisaldab mõnikord märkimisväärset nn ülejääki algselt eelarvepädevate institutsioonide poolt kokku lepitud maksete mahuga võrreldes, mis tähendab seda, et liikmesriikide osamaksed ELi eelarvesse vähenevad seetõttu vastavalt ning nende eelarveseisund paraneb; ei pea nõukogu muret selle „tagastamise” mahu ja ajastuse pärast asjakohaseks sellise tundliku poliitilise küsimusega tegelemisel nagu ELi eelarve rahastamine; on pigem arvamusel, et aasta n kasutamata maksete assigneeringud tuleks üle kanda järgmisse eelarveaastasse (n+1), mitte arvata maha liikmesriikide riiklike osamaksete arvestusest; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon teeks ambitsioonikaid ettepanekuid uute tõeliste omavahendite loomiseks, et täies ulatuses tagada ELile reaalsed ja autonoomsed rahalised vahendid; nõuab lisaks kindlalt, et mis tahes uued omavahendid peaksid tuginema põhjalikule mõjuhinnangule ning nende eesmärk peaks olema töötada välja viise ELi konkurentsivõime ja majanduskasvu tugevdamiseks; palub nõukogul teha konstruktiivset koostööd ELi õiglasi ja uusi omavahendeid käsitlevas arutelus;

30.

võtab nõuetekohaselt arvesse eelarve ja finantsplaneerimise voliniku 3. veebruari 2011. aasta kirja, milles kinnitati uuesti komisjoni võetud kohustust personali mitte suurendada ja püüdeid piirata rubriigi 5 halduskulude nominaalkasvu (2011. aastaga võrreldes); on samas teadlik, et ELi pädevuste pideva suurenemise tingimustes ei pruugi see suundumus olla pikaajaliselt jätkusuutlik ning võib pärssida ELi meetmete kiiret ja tulemuslikku rakendamist;

31.

kutsub komisjoni üles kaaluma, milline on komisjoni allhankepoliitika ja järjest rohkemate lepinguliste töötajate töölevõtmise pikaajaline mõju ELi avaliku teenistuse töö kvaliteedile ja sõltumatusele; toonitab, et kuigi see annab säästu palkade ja pensionite pealt, viib see olukorrani, kus järjest rohkem komisjoni töötajaid töötab kohtadel, mis ei sisaldu ametikohtade loetelus; tuletab meelde, et pensionide ja palkade tase on määratud kindlaks õiguslikult siduvate kokkulepetega, mida komisjon peab terviklikult täitma;

32.

toob välja asjaolu, et mitmeaastaste programmide puhul on osa konkreetsetest halduskuludest (sealhulgas rakendusametite kulud) kantud programmide üldisse finantsraamistikku koos nn tegevuskuludega; juhib tähelepanu asjaolule, et nõukogu komme kärpida neid eelarveridasid horisontaalselt halduskulude vähendamise eesmärgil tooks vältimatult kaasa kogu nende programmide kaasotsustamise korras vastu võetud finantsraamistiku muutmise, mis võib mõjutada programmide rakendamise kiirust ning kvaliteeti;

33.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ja kontrollikojale.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/20

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

võttes arvesse Jaapanit ja Vaikse ookeani piirkonda 11. märtsil 2011. aastal tabanud laastavat maavärinat ja hiidlainet, mille tagajärjel hukkus tuhandeid inimesi ja mis tekitas tohutut materiaalset kahju;

B.

võttes arvesse, et see katastroof põhjustas Fukushima aatomielektrijaamas äärmiselt tõsise avarii, mis kujutab endast uut ohtu;

C.

võttes arvesse Jaapani peaministri Naoto Kani avaldust, mille kohaselt on tegemist rängima kriisiga, mis Jaapanit Teise maailmasõja lõppemisest möödunud 65 aasta kestel on tabanud,

1.

avaldab täielikku solidaarsust Jaapani rahva ja valitsusega ning siirast kaastunnet selle kolmekordse katastroofi ohvritele, võttes teadmiseks, et inimkaotuste ja materiaalse kahju suurust ei ole veel suudetud täielikult hinnata; tervitab Jaapani rahva ja võimude tegutsemiskiirust, vaprust ja otsusekindlust neid tabanud õnnetuses;

2.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid annaksid Jaapanile ja kannatanud piirkondadele kiiremas korras vajalikku humanitaar-, tehnilist ning rahalist abi ja toetust ja väljendab heameelt, et EL käivitas hädaabi andmiseks viivitamata oma kodanikukaitsemehhanismi;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Jaapani ametivõimudele.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/21

—

võttes arvesse põhiseaduskomisjoni esimehe 22. märtsi 2011. aasta kirja,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 211,

1.

võtab vastu kodukorra artikli 128 järgmise tõlgenduse:

„Artikli 90 lõikes 6 nähakse ette konkreetne menetlus seoses parlamendi otsusega kasutada oma õigust küsida Euroopa Kohtult vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikele 11 arvamust rahvusvahelise lepingu kooskõla kohta aluslepingutega. Kõnealune säte on lex specialis, mis on artiklis 128 sätestatud üldnormi suhtes ülimuslik.

Kuna küsimus on Euroopa Parlamendi õiguste kasutamises Euroopa Liidu Kohtu ees ja kõnealune akt ei kuulu artikli 128 kohaldamisalasse, rakendatakse kõnealuses artiklis ette nähtud menetlust analoogia põhjal.”

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus teavitamise eesmärgil nõukogule, komisjonile ja Euroopa Liidu Kohtule.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/22

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõikeid 6 ja 2;

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogule esitatud rakkerühma lõppraportit „Majanduse juhtimise tugevdamine ELis”;

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu otsuse eelnõud, millega muudetakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 136 ja mis esitati Euroopa Ülemkogule 16. detsembril 2010 (00033/2010 - C7-0014/2011);

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, eurorühma esimehe ja rahandusvoliniku kirju, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 74b;

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni 18. veebruari 2011. aasta kirja põhiseaduskomisjonile;

—

võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A7-0052/2011),

A.

arvestades, et Eurooa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 4 on sätestatud, et „Liit rajab majandus- ja rahaliidu, mille rahaühik on euro”;

B.

arvestades, et Ühendkuningriik on ühisraha kasutuselevõtust loobunud;

C.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõike 1 kohaselt on liidul ainupädevus „nende liikmesriikide rahapoliitikas, mille rahaühik on euro”;

D.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 5 lõikes 1 on sätestatud: „liikmesriigid koordineerivad liidu piires oma majanduspoliitikat”, ning liikmesriikide suhtes, mille rahaühik on euro, kohaldatakse erisätteid;

E.

arvestades, et kui Euroopa Ülemkogu otsuse eelnõu vastu võetakse, võib see viia sellise mehhanismi loomiseni, mis jääb liidu pädevusest täielikult väljapoole ja milles liidu institutsioonid ei mängi mingit rolli;

F.

arvestades, et liidu institutsioonide osalemine Euroopa stabiilsusmehhanismis tuleks täielikult tagada ja püsivalt kindlustada ning et tuleks luua võimalus liidu eelarve kasutamiseks tagatissüsteemis;

G.

arvestades, et tuleks uurida kõiki võimalusi, kuidas asetada Euroopa stabiilsusmehhanism täielikult liidu institutsioonilisse raamistikku ning kuidas kaasata sellesse liikmesriike, kelle rahaühik ei ole euro; arvestades, et see võib muu hulgas tähendada tõhustatud koostööd puudutava Euroopa Liidu lepingu artikli 20 rakendamist, kui see on vajalik, et tagada liidu majanduspoliitika järjekindlus;

H.

arvestades, et Euroopa stabiilsusmehhanismi käsitlevad eeskirjad peaks võimaluse korral esitama komisjon; ja need peaksid aitama tagada asjakohaseid kontrolli, vastutuse ja läbipaistvuse nõudeid;

I.

arvestades, et lisaks Euroopa stabiilsusmehhanismi rakendamisele tuleks suurendada stabiilsuse ja majanduskasvu pakti ennetavat ja korrigeerivat mõju ning võtta meetmeid keskpika ja pikaajalise konkurentsivõime tagamiseks ning liikmesriikide vahelise makromajandusliku tasakaalustamatuse vastu võitlemiseks;

J.

arvestades, et Euroopa stabiilsusmehhanismi täiendamiseks peaks liit edendama konsolideeritud eurovõlakirjade turgu;

K.

arvestades, et komisjon peaks esitama seadusandlikud ettepanekud ja vajaduse korral ettepanekud aluslepingute muutmiseks, et keskpikal perioodil oleks võimalik luua liidu ja eriti euroala majanduse juhtimise süsteem, millega tugevdataks majanduse ühtekuuluvust ja konkurentsivõimet ning stabiliseeritaks finantssüsteemi;

L.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõige 6 võimaldab Euroopa Ülemkogul võtta pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist vastu otsuse, millega muudetakse täielikult või osaliselt Euroopa Liidu toimimise lepingu kolmandat osa, ilma et see muudaks tasakaalu liidu ja liikmesriikide pädevuste vahel;

M.

arvestades, et liidu pädevuse suurendamiseks või vähendamiseks tuleb kasutada tavalist läbivaatamismenetlust;

N.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu igasugune edasine muutmine peab toimuma tavalist läbivaatamismenetlust kasutades;

O.

arvestades, et kavandatud otsus saab jõustuda üksnes pärast seda, kui liikmesriigid on selle kooskõlas oma põhiseadusest tulenevate nõuetega heaks kiitnud,

1.

rõhutab, et nende liikmesriikide rahapoliitika, mille rahaühik on euro, on liidu ainupädevuses ning see on olnud ühenduse poliitika alates Maastrichti lepingust;

2.

rõhutab, kui oluline on euro nii Euroopa poliitika kui ka majanduse jaoks, ning peab väga tähtsaks kõikide liikmesriikide väljendatud kindlat toetust euroala stabiilsusele ja liikmesriikide poolt üles näidatud vastutustundlikku ja solidaarset suhtumist;

3.

rõhutab, et Euroopa stabiilsusmehhanism on oluline osa meetmetest, mille eesmärk on kujundada uus raamistik, mis suurendab eelarvedistsipliini ning liikmesriikide majandus- ja rahanduspoliitika koordineerimist ja peaks edendama Euroopa Liidu ühist lahenduste otsimist majanduskasvu probleemidele, aitab kõrvaldada majanduslikku ja sotsiaalset tasakaalustamatust ning suurendab konkurentsivõimet;

4.

märgib, et nõukogu ei ole kasutanud kõiki aluslepingutes sisalduvaid võimalusi stabiilsuse ja majanduskasvu pakti täielikuks jõustamiseks ning Euroopa Liidu tasandil majanduse paremaks koordineerimiseks;

5.

on seisukohal, et tuleb minna kaugemale euroala stabiliseerimiseks mõeldud ajutistest meetmetest ning et liit peab kehtestama omad majanduse juhtimise meetmed, sealhulgas niisuguse poliitika ja vahendite abil, mis on töötatud välja säästva majanduskasvu edendamiseks liikmesriikides; on seisukohal, et stabiilsuse ja majanduskasvu pakti tugevdamine, Euroopa poolaasta, ELi 2020. aasta strateegia ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 136 muutmine seoses Euroopa stabiilsusmehhanismiga on ainult esimesed sellesuunalised sammud;

6.

rõhutab, et Euroopa stabiilsusmehhanism ja selles sisalduvad ranged tingimused hõlmavad kõiki liikmesriike, kelle rahaühik on euro, ka väikeseid riike, kelle majandust võidakse pidada euroala kui terviku kindlustamisel vähemoluliseks;

7.

hoiatab, et kavatsus luua alaline stabiilsusmehhanism väljaspool ELi institutsioonilist raamistikku kujutab endast ohtu asutamislepingutel põhineva süsteemi terviklikkusele; on seisukohal, et komisjon peab olema selle mehhanismi juhatuse liige, mitte ainult vaatleja; märgib lisaks, et selles kontekstis peaks komisjonil olema õigus teha asjakohaseid algatusi, et saavutada asjaomaste liikmesriikide nõusolekuga Euroopa stabiilsusmehhanismi eesmärgid; rõhutab, et liikmesriigid peavad igal juhul austama liidu õigust ja selles sätestatud institutsioonide eelisõigusi;

8.

rõhutab, et alalise stabiilsusmehhanismi loomine ja toimimine peab olema täielikus kooskõlas demokraatliku otsustamisprotsessi kesksete põhimõtetega, nagu läbipaistvus, parlamentaarne kontroll ja demokraatlik vastutus; rõhutab, et Euroopa stabiilsusmehhanism peaks põhjalikult kaasama liidu rahandusküsimuste eest vastutavaid institutsioone ja organeid – Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanka ja Euroopa Investeerimispanka; toonitab, et sellest mehhanismist ei tohi võrsuda Euroopa uut juhtimismudelit, mis ei küündi liidus saavutatud demokraatlike standardite tasemeni;

9.

peab kahetsusväärseks, et Euroopa Ülemkogu ei ole uurinud kõiki aluslepingutes sisalduvaid alalise stabiilsusmehhanismi loomise võimalusi; on eelkõige seisukohal, et majandus- ja rahaliitu (Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõige 4) ja nende liikmesriikide rahapoliitikat, mille rahaühik on euro, (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõike 1 punkt c) puudutava liidu praeguse pädevuse raames oleks olnud kohasem kasutada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 136 nõukogule antud volitusi või rakendada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 352 koostoimes Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 133 ja 136;

10.

kutsub komisjoni üles otsima euroala finantsstabiilsuse ning säästva ja asjakohase majanduskasvu tagamiseks teisi mehhanisme ning esitama vastavad seadusandlikud ettepanekud; rõhutab, et Euroopa stabiilsusmehhanism peab sisaldama meetmeid, millega vähendada ohtu finants-, majanduslikule ja sotsiaalsele stabiilsusele, sealhulgas finantsturgude tõhus reguleerimine, stabiilsuse ja majanduskasvu pakti läbivaatamine ning parem majanduse koordineerimine, vahendite kasutuselevõtt makromajandusliku tasakaalutuse vähendamiseks euroalal ja ökoloogilisele üleseitusele suunatud meetmed;

11.

on lisaks seisukohal, et alalise stabiilsusmehhanismi loomine ja toimimine peaks toimuma Euroopa Liidu raamistikus ning selleks tuleks kasutada ka tõhustatud koostöö institutsioonilist mehhanismi, et kaasata kõikides etappides liidu institutsioone ning julgustada Euroopa stabiilsusmehhanismis osalema neid liikmesriike, kelle rahaühik ei ole veel euro;

12.

märgib, et Euroopa Parlamendis toimunud arutluste taustal leppisid euroala riigipead ja valitsusjuhid oma 11. märtsi 2011. aasta kohtumisel europakti kontekstis kokku, et komisjon peaks täitma tugevat keskset rolli kohustuste rakendamise kontrollimisel, eelkõige tagamaks, et meetmed oleksid kooskõlas ELi eeskirjadega ja toetaksid neid ning et kaasataks Euroopa Parlament; märgib, et riigipead ja valitsusjuhid, kaaludes Euroopa stabiilsusmehhanismi põhijooni, leppisid kokku selles, et abi andmine liikmesriigile, mille rahaühik on euro, põhineb rangelt majanduslike ja fiskaalpoliitiliste kohanduste programmil ning võla jätkusuutlikkuse põhjalikul analüüsil, mille viivad läbi komisjon ja Rahvusvaheline Valuutafond koos Euroopa Keskpangaga;

13.

tunnustab positiivsed signaale, mis on tajutavad Euroopa Ülemkogu eesistuja, eurorühma esimehe ja rahandusvoliniku kirjades; märgib, et

14.

toetab Euroopa Ülemkogu otsuse eelnõu, vaatamata reservatsioonidele, et parem oleks olnud see esitada antud kujul käesoleva resolutsiooni I lisas; on nõus Euroopa Keskpanga arvamusega, milles toetatakse liidu meetodit, mis võimaldaks Euroopa stabiilsusmehhanismil saada sobival hetkel liidu mehhanismiks; kutsub Euroopa Ülemkogu tagama, et

15.

tuletab meelde, et tulevane alaline stabiilsusmehhanism peaks toetuma liidu institutsioonidele, sest nii oleks võimalik vältida topeltstruktuuride loomist, mis mõjuks Euroopa integratsioonile kahjulikult;

16.

nõuab, et tagasimaksetele kohaldatavad laenutingimused alalises stabiilsusmehhanismis, juhul kui see aktiveeritakse, oleksid samasugused nagu maksebilansi ja makromajandusliku finantsabi vahendites, mida kasutab komisjon, st rangelt kompensatsioonilaenuna, ilma laenukulusid hõlmava marginaalita; on lisaks seisukohal, et alalise stabiilsusmehhanismi intressimäärad peaksid olema soodsad;

17.

rõhutab, et Euroopa Parlament peab kontrollima, kas liikmesriigid järgivad komisjoni kehtestatud majandussuuniseid ja täidavad Euroopa stabiilsusmehhanismi tingimusi, ning rõhutab, et iga liikmesriigi parlament osaleb täielikult – vastavalt oma eelarve ja kontrolli õigustele – igas etapis, eeskätt Euroopa poolaasta kontekstis, et suurendada iga vastuvõetud otsuse läbipaistvust ja vastutust;

18.

toetab komisjoni kavatsust „tagada tulevase mehhanismi ja liidu, eelkõige euroala majanduse juhtimise järjepidevus, järgides aluslepinguga liidule ja selle institutsioonidele antud pädevust”;

19.

rõhutab, et Euroopa Ülemkogu otsuse muudetud eelnõu ei suurendaks liidu pädevust ning jääks seetõttu aluslepingu lihtsustatud läbivaatamismenetluse kohaldamisalasse; märgib hoopis, et otsusega ei tohi vähendada liidu institutsioonide pädevust majandus- ja rahapoliitika vallas ega nende liikmesriikide rahapoliitika vallas, kelle rahaühik on euro, ning mingil juhul ei tohi see piirata liidu õiguse, eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 122 ja 143 ning liidu acquis' korrektset kohaldamist;

20.

kinnitab veel kord, et Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõike 6 kohaldamine on erandlik, ja tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõike 3 kohaselt on Euroopa Parlamendil õigus nõuda konvendi kokkukutsumist liidu majanduse juhtimisega seotud institutsioonide, menetluste ja poliitika muutmiseks;

21.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile ja Euroopa Keskpangale kui Euroopa Parlamendi arvamus vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõike 6 teisele lõigule.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/37

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0649);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 207 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0364/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 55 ja artikli 46 lõiget 1;

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit (A7-0041/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/38

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0142);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 207 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0135/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0051/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.

palub komisjonil esitada viivitamata uus määruse ettepanek üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise kohta;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/39

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate otsuse eelnõu (15381/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Ameerika Ühendriikide vahel 2007. aastal sõlmitud lennutranspordilepingu muutmise protokolli eelnõu (09913/2010);

—

võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ja artikli 218 lõike 8 esimesele lõigule (C7-0385/2010);

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi-USA lennutranspordilepingu kohta (1);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust (A7-0046/2011),

1.

annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning USA Kongressile.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/40

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokkutulnud liikmesriikide valitsuste esindajate otsuse eelnõu (15380/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Kanada vahelise lennutranspordilepingu eelnõu (08303/10/2009);

—

võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ja artikli 218 lõike 8 esimese lõigule (C7-0386/2010);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust (A7-0045/2011),

1.

annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Kanada valitsusele ja parlamendile.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/40

—

võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (14876/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Vietnami Sotsialistliku Vabariigi valitsuse vahelise teatavaid lennundusküsimusi käsitleva lepingu eelnõu (07170/2009);

—

võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0366/2010);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust (A7-0044/2011),

1.

annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Vietnami Sotsialistliku Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/41

—

võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2011. aasta soovitust (00003/2011);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7–0058/2011);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 109;

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0064/2011),

A.

arvestades, et 18. veebruari 2011. aasta kirjas konsulteeris Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendiga Peter Praeti ametisse nimetamise osas Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks ametiajaga kaheksaks aastaks alates 1. juunist 2011;

B.

arvestades, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon alustas seejärel kandidaadi pädevuse hindamist, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud nõudeid ja kõnealuse lepingu artiklis 130 sätestatud EKP täieliku sõltumatuse nõuet, ning arvestades, et selle hindamise käigus sai parlamendikomisjon kandidaadilt elulookirjelduse ja vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C.

arvestades, et majandus- ja rahanduskomisjon korraldas 16. märtsil 2011. aastal kandidaadi pooleteisetunnise kuulamise, kus kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel parlamendikomisjoni liikmete küsimustele,

1.

esitab Euroopa Ülemkogule pooldava arvamuse nõukogu soovituse kohta nimetada Peter Praet Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule ja nõukogule.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/42

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2007)0638);

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 63 punkti 3 alapunkti a ja artiklit 67, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0470/2007);

—

võttes arvesse oma 20. novembri 2008. aasta seisukohta (1);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule pealkirjaga „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” (KOM(2009)0665);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artikli 79 lõike 2 punkte a ja b;

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 9 juuli 2008. aasta arvamust (2);

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 18. juuni 2008. aasta arvamust (3);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 55 ja artikli 56 lõiget 3;

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0265/2010),

1.

võtab esimesel lugemisel vastu allpool esitatud seisukoha;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/55