26.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 56/1

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti teadusuuringuid käsitlevaid artikleid,

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Probleemid ja võimalused: ELi teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise ühise strateegilise raamistiku arendamine” (KOM(2011)0048),

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi vahehindamise kohta (1),

—

võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni „Innovaatiline liit: Euroopa üleminek kriisijärgsesse maailma (2),

—

võttes arvesse oma 11. novembri 2010. aasta resolutsiooni teadusuuringute raamprogrammide rakendamise lihtsustamise kohta (3),

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni määrusega (EÜ) nr 1080/2006 (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi) teadus- ja uuendustegevuseks ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks eraldatud vahendite koostoime rakendamise kohta linnades ja piirkondades, samuti liikmesriikides ja liidus (4),

—

võttes arvesse ekspertide komitee 23. juuli 2009. aasta aruannet „Teel maailmatasemel eesliini teadusuuringute organisatsiooni suunas – Euroopa Teadusnõukogu struktuuride ja mehhanismide hinnang”,

—

võttes arvesse sõltumatute ekspertide rühma 31. juuli 2010. aasta aruannet riskijagamisrahastu (RSFF) vahehindamise kohta,

—

võttes arvesse eksperdirühma 12. novembri 2010. aasta lõpparuannet seitsmenda raamprogrammi vahehindamise kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 9. veebruari 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Vastuseks eksperdirühma aruandele teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi vahehindamise kohta ning eksperdirühma aruandele riskijagamisrahastu vahehindamise kohta” (KOM(2011)0052),

—

võttes arvesse 9. märtsil 2011. aastal toimunud ELi konkurentsivõime nõukogu (siseturg, tööstus, teadusuuringud ja kosmos) 3074. istungi järeldusi teadustegevuse seitsmenda raamprogrammi, sealhulgas riskijagamisrahastu vahehindamise kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2009. aasta teatist „Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia piiride avardamine – strateegia tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate uurimiseks Euroopas“ (KOM(2009)0184),

—

võttes arvesse oma 9. juuni 2011. aasta resolutsiooni ettepanekut Maria Skłodowska-Curie’le Nobeli preemia määramise sajanda aastapäeva tähistamise kohta (5),

—

võttes arvesse ELi 2020. aasta strateegia kohast juhtalgatust „Ressursitõhus Euroopa” (KOM(2011)0021),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kalanduskomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0302/2011),

A.

arvestades, et komisjon otsustas eelarve läbivaatamise põhjal algatada arutelu teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise tõhustamiseks liikmesriikide ja ELi tasandil ning tegeleda põhiprioriteedina rahaliste vahendite eraldamisega ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammidele;

B.

arvestades, et EL on seadnud eesmärgiks suurendada aastaks 2020 kulutusi teadus- ja arendustegevusele 3 %-ni ELi SKP-st, ning kuna paljud riigid on selle eesmärgi saavutamisest veel kaugel, on eriti oluline suurendada riiklikke ja erainvesteeringuid teadus- ja arendustegevusse;

C.

arvestades, et praegused arengusuundumused näitavad suurt survet külmutada või koguni vähendada Euroopa eelarvet seoses liikmesriikide riigieelarvete rangete piirangute perioodiga, ning arvestades, et teadus-, arendus- ja uuendustegevus on üks valdkondi, kus on ilmnenud Euroopa koostöö tõeline lisandväärtus vastupidiselt mõnedele teistele eelarveridadele, mis näitab vajadust kättesaadavaid ELi vahendeid ümber jaotada;

D.

arvestades, et meil valitseb praegu majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakriis (mis mõjutab ELi liikmesriike väga erinevalt), ja arvestades, et teadustegevus (selle alus- ja rakendusmõõde) haridus ja uuendustegevus on määrava tähtsusega vahendid nii majanduse elavdamiseks ja töökohtade loomiseks ELi 2020. aasta strateegia juhtalgatuste eduka täitmise käigus kui ka jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu mudeli kindlaksmääramiseks;

E.

arvestades, et EL ja liikmesriigid peavad hankima vahendid ühiselt reageerimiseks suurtele ühiskonna-, majandus-, keskkonna-, rahvastiku- ja eetikaprobleemidele Euroopa rahvaste ees, nagu rahvastiku vananemine, tervishoid, toiduga varustamine, kestlik areng, suured ökoloogilised küsimused jne, ning arvestades, et sellest tulenevad lahendused peaksid inimesi motiveerima olema oma tegude eest rohkem vastutavad;

F.

arvestades, et teised maailma piirkonnad ja riigid suurendavad üha enam investeeringuid teadus-, arendus- ja uuendustegevusse, ning arvestades, et ELi kõnealuse valdkonna investeeringud peaksid seetõttu olema suunatud teadusalase võimekuse suurendamisele, tööstusettevõtete investeeringute suurendamisele ja ELi üldise konkurentsivõime parandamisele; arvestades, et püsivate toetusinstrumentide loomine kogu „innovatsiooniahelale“ on vajalik, tagades kohase tasakaalu akadeemilise suunitlusega teadustegevuse, rakenduslike teadustegevuste ja innovatsiooni vahel;

G.

arvestades, et kuigi teadus-, arendus- ja uuendustegevuseks eraldatud ELi rahalisi vahendeid on suurendatud, suudavad teaduse ja tehnoloogia valdkonnas arenenumad ELi liikmesriigid endiselt saada suurema osa eri rahastamisskeemide ja -programmide alusel kättesaadavatest vahenditest (sealhulgas suurprojektid), ning mõned liikmesriigid ja nende piirkonnad on ikka nii rahastamisele juurdepääsul kui ka osalemises alaesindatud; arvestades, et Euroopa teadusruumi väljakujundamiseks tuleb eesmärgiks seada teaduse tipptaseme saavutamine ELi kõigis osades, ning arvestades, et struktuurifondid ja Ühtekuuluvusfond on selle eesmärgi täitmise põhivahendid;

H.

arvestades, et ELi liikmesriikide vahel valitseb endiselt märkimisväärne ja suurenev ebavõrdsus teadus- ja arendustegevuse rahastamise suutlikkuses, tööstusstruktuurides ja kõrgharidussüsteemides, ning arvestades, et üldine osalemine seitsmendas teadusuuringute raamprogrammis peegeldab osaliselt neid erinevusi; arvestades, et tuleks luua tasakaalustamismehhanismid, et tõhustada kõigi liikmesriikide ja Euroopa piirkondade teadus- ja innovatsioonisuutlikkust;

I.

arvestades, et ühine strateegiline raamistik tuleks kujundada Euroopa teadusruumiga samade üldpõhimõtete kohaselt, kasutades ära tohutuid uusi võimalusi, mis avanevad 27 erineva riikliku teadusstrateegia ja -programmi koordineerimisel, ning vähendades tarbetut killustatust;

J.

arvestades, et VKEde suur tähtsus ELi majanduses ja tööhõives ei peegeldu nende osaluses ELi teadus-, arendus- ja uuendustegevuse jaoks ette nähtud fondides; arvestades, et VKEde osalus teadus-, arendus- ja uuendustegevuse koostööprojektides peaks jõudma 15 %-ni, ning arvestades, nõustudes, et koostöö tööstusega on soodustanud tööstusepoolseid märkimisväärseid investeeringuid teadus-, arendus- ja uuendustegevusse, et lihtsustamine ja bürokraatia vähendamine on oluline eeltingimus nimetatud eesmärgi saavutamiseks ja kogu tööstuse osaluse suurendamiseks;

K.

arvestades, et vaesusega seotud ning tähelepanuta jäetud haigused takistavad majanduse arengut, eriti arenguriikides; arvestades, et taolised haigused mõjutavad rohkem kui miljardit inimest ning põhjustavad igal aastal miljoneid surmajuhtumeid;

L.

arvestades, et üle 60 % ülikoolilõpetajatest on naised, kuid enamik juhtivaid kohti ülikoolides (nt doktorite ja professorite ametikohad) on endiselt meeste käes;

M.

arvestades, et alates Euroopa Teadusnõukogu asutamisest 2007. aastal on Euroopa Teadusnõukogu vahenditest rahastamiseks välja valitud 1 700 projekti, mis tähendab ligikaudu 2,5 miljardit eurot uurimistoetusi, ning peaaegu 90 % nendest uurimistoetustest eraldati meeskandidaatidele;

N.

arvestades, et naisteadlaste jaoks tundub eksisteerivat väga problemaatiline nn klaaslagi, mis tähendab seda, et kõrgematel ametikohtadel naisteadlaste osakaal väheneb;

O.

arvestades, et, paljude liikmesriikide haridussüsteemis on sellistes teadusvaldkondades nagu loodusteadused endiselt ülekaalus soostereotüübid (6);

1.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni rohelise raamatu üle, milles määratakse kindlaks ühine strateegiline raamistik teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamiseks ELis, ning on seisukohal, et uue ühise strateegilise raamistiku tuumaks peaks olema ELi ja liikmesriikide teadusprogrammide ja rahastamiskavade suhestamine, tuginedes ühenduse teadus- ja innovatsioonipoliitikale ning liikmesriikide teadusprogrammidele; on veendunud, et ühine strateegiline raamistik peaks lähtuma integreeritud käsitusest mille eesmärk on suurem atraktiivsus ja kättesaadavus kõigi osalejate jaoks;

2.

on seisukohal, et ELi teadusuuringute fondidel ja programmidel ning struktuurifondidel ja Ühtekuuluvusfondil on erinevad eesmärgid ning neid tuleks sellisena lahus hoida;

3.

tunnistab mõnede liikmesriikide suhteliselt vähest osalust seitsmendas raamprogrammis ning teadusuuringute ja innovatsioonitegevuse tulemuslikkuse endiselt suurt ebavõrdsust Euroopa piirkondade vahel, vaatamata struktuurifondide abil tehtud jõupingutustele tõhustada nende piirkondade teadus- ja arendustegevuse alast suutlikkust; on veendunud, et tipptaseme saavutamise potentsiaal tuleb rakendada kõigis piirkondades; on seetõttu arvamusel, et kasutusele oleks vaja võtta uued lähenemisviisid, et aidata kehvemate tulemustega piirkondadel ja liikmesriikidel saavutada tipptase ja arukas piirkondlik spetsialiseerumine;

4.

kutsub komisjoni üles saavutama maksimaalset koostoimet ühise strateegilise raamistiku, struktuurifondide, Euroopa Põllumajanduse ja Maaelu Arengu Fondi ning Euroopa Kalandusfondi vahel, ning töötama välja mitmest fondist rahastamise viisi, järgides samal ajal fondide eri eesmärke; on veendunud, et ühtekuuluvusvahendid saaksid tõhustada tipptaseme tekkimist ja suutlikkuse suurendamist, kui nad sobituksid paremini piirkondliku tasandi teadus- ja innovatsioonipoliitikaga; usub, et see aitaks etapiviisi tipptasemeni jõuda ja saavutada kõnealuste piirkondade täielik osalus ühises strateegilises raamistikus, mis põhineb kvaliteedil ja tippteadmistel;

5.

teeb ettepaneku, et uus lähenemisviis võiks hõlmata järgmise tegevuse rahastamist: ülikoolide ajakohastamine, teadustegevusega seotud varustuse ostmine, kohalik tehnosiire, alustavate ettevõtete ja spin-off ettevõtete toetamine, teadus-, arendus- ja innovatsiooniprojektide tulemuste levitamine, teadustöötajate piiriüleseks koolituseks ettenähtud programmide tõhustamine ja laiendamine, uuenduslike teaduskeskuste asutamine, pädevusvõrgustike ja klastrite rajamine või vastastikusel eksperthinnangul põhinev, piirkonnaülene, koostööna toimuv teadus-, arendus- ja uuendustegevus; on arvamusel, et mõned seitsmenda raamprogrammi toetusmeetmed on osutunud edukaks ühendavaks tegevuseks ja need tuleks ühises strateegilises raamistikus alles jätta;

6.

palub liikmesriikidel kaaluda Euroopa Teadusnõukogu, Marie Curie või koostööprojektide ettepanekute rahastamist, mis vastavad tipptaseme kriteeriumidele, kuid mida ei saa ebapiisavate Euroopa fondide tõttu rahastada;

7.

toonitab, kui tähtis on säilitada piisavad toetusvahendid piirkondade institutsioonilise suutlikkuse arendamisele teadus- ja innovatsioonipoliitika alal, kuna piirkondlik valitsustasand on strateegiline ühenduslüli raamprogrammist ja struktuurifondidest saadavate rahaliste vahendite tõhusalt integreerimiseks, ning lisaks on piirkondlikul valitsustasandil tugevad sidemed kohalike ettevõtete, teenuste ning teadus- ja õppekeskustega;

8.

ühtekuuluvuspoliitika tulevast Euroopa 2020. aasta strateegiaga kohandamist silmas pidades nõuab, et innovatsiooni prioriteet muudetaks kohustuslikuks nii eesmärgi 1 kui eesmärgi 2 piirkondade jaoks ning et see prioriteet kajastuks vahendite eraldamises kõigil tasanditel;

9.

arvab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsusi tuleks ergutada uuendama, eeskätt jätkama ja tõhustama selleks algatusi nagu „Teadmuspiirkonnad”, „Eluslaborid” ja „Arukad linnad”, mille raames edendatakse teadus- ja arendustegevuse piirkondlikku mõõdet;

10.

juhib tähelepanu sellele, et tähtis on säilitada lähenemispoliitika valdkonnad, ning palub komisjonil luua tipptaseme saavutamiseks vajalikud tingimused nendele liikmesriikidele ja piirkondadele, mis on majanduslikult nõrgemad ja sotsiaalselt kaitsetumad ning raamprogrammis alaesindatud, kasutades ära nende tugevaid külgi ja lähtudes tõhusatest ja selgest kriteeriumidest, et suurendada oluliselt nende liikmesriikide ja piirkondade inimkapitali ja teadusalast suutlikkust;

11.

on arvamusel, et konkursi väljakuulutamine tippteaduskeskuste rajamiseks ebasoodsamates piirkondades on Euroopa teadusruumi arendamiseks sobiv vahend; on seisukohal, et toetuste andmine konkursi vormis tekitab suuremat dünaamikat ja loovust, mis võib isegi struktuuriliselt ebasoodsates piirkondades kaasa tuua uurimis- ja tehnoloogiakeskuste eduka rajamise, millega luuakse tulevikku suunatud töökohti; on seisukohal, et konkursil peaksid osalema meeskonnad, kes koosnevad rahvusvaheliselt tunnustatud teaduskeskuse ja ebasoodsamas olukorras oleva piirkonna esindajatest, ja et rajamisettepanekute aluseks olevaid teaduslikke käsitusi tuleks hinnata tipptaseme põhimõtte kohaselt; on arvamusel, et samal ajal tuleks nõuda piirkonnalt jätkusuutlikku terviklikku lähenemisviisi, mille kohaselt arendatakse näiteks struktuurifondide vahendite ja asjakohaste raamtingimuste abil välja teadusuuringuid ja innovatsiooni soodustav infrastruktuur ja keskkond;

12.

soovitab komisjonil analüüsida võimalust üles seada struktuurifondi poolt rahastatav tervet Euroopat hõlmav üldfond, et soodustada koostööl põhinevat Euroopa teadustegevust;

13.

on veendunud, et raamprogrammi usaldusväärsus põhineb teaduskvaliteedil, ning peab seetõttu tipptaset teaduse rahastamisel peamiseks kriteeriumiks; tuletab meelde, et tipptaseme olemus erineb osaleja liigi või teadus- ja innovatsiooniprojekti olemuse järgi (tipptasemekriteerium teadusasutuse puhul ei ole sama, mis üksiku teadlase või VKE puhul, ning see erineb ka põhiuuringute ja rakendusuuringute projektide vahel); rõhutab, et tehniline areng, innovatsioon, katseprojektid ja turgude kujundamine peaks olema tööstusliku ja rakendusliku teadustegevuse oluline kriteerium;

14.

nõuab kohalike ja piirkondlike, riikide ja Euroopa piiriüleste teadus- ja innovatsioonistrateegiate paremat koordineerimist ja nende suuremat koostoimet, järgides eri kontekstide eripärasid ja samal ajal tugevdades võimalusi nendevaheliseks täiendavuseks ja koostööks; on arvamusel, et teabe ja heade tavade kättesaadavus ja jagamine, ulatuslikum ühine kavandamine, lihtsad ja paindlikud eeskirjad ja rahastamisvahendid, ning vajaduse korral nende koondumine on rahastamise tõhustamiseks ja võimaliku kaasrahastamise laiendamiseks äärmiselt tähtis;

15.

on veendunud, et Euroopal on kohustus kasutada enda kõrget potentsiaali teadustegevuses, tehnoloogias ja innovatsioonis ning panustada järgmiste ülemaailmselt ühiskonda vaevavate probleemide lahendamisse:

on arvamusel, et ühine strateegiline raamistik peaks keskenduma nende ühiskondlike probleemide käsitlemisele tasakaalustatud vahendite abil ja tervikliku lähenemisviisi kaudu, mis hõlmab haridust ja koolitust ning teadus- ja uuendustegevust;

16.

tuletab meelde, et oluline on säilitada raamprogrammi ja ühise strateegilise raamistiku vaheliste edukate rahastamisvahendite jätkusuutlikkus, eriti koostööprogrammide korral; palub komisjonil hinnata õigeaegselt olemasolevate rahastamisvahendite tulemuslikkust seoses konkreetsete poliitikaeesmärkide saavutamisega, ning kohandada neid vahendeid, mille tulemuslikkust või konkreetset panust ei õnnestu selgelt tõendada;

17.

nõuab, et näiteks Euroopa Kontrollikoja koostöös liikmesriikide kontrollikodadega viiks läbi sõltumatu auditi liikmesriikide, Euroopa Liidu ja kohalike omavalitsuste poolt teadustegevusse tehtud avaliku sektori kulutuste tulemuslikkuse suhtes;

18.

kutsub komisjoni üles suurendama ELi lisandväärtuse nähtavust teadustegevuses ja innovatsioonis;

19.

nõuab avaliku ja erasektori ühiseid jõupingutusi ELi ja liikmesriikide tasandil, et saavutada ELi eesmärk suunata 3 % SKP-st teadus- ja arendustegevusse; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles leppima viivitamata kokku konkreetses tegevuskavas kõnealuse eesmärgi saavutamiseks;

20.

rõhutab, et tuleb teha jõupingutusi, et kohandada ühise strateegilise raamistikuga seotud kulutusi võimalikult suures ulatuses Euroopa 2020. aasta strateegia üldiste poliitikaeesmärkidega; nõuab selgemat kooskõlastatust uute algatustega, nagu „Innovaatiline liit”, ja muude asjakohaste juhtalgatustega;

21.

tuletab meelde, et teaduse ja innovatsiooni tulevase rahastamise eesmärk peaks olema Euroopa teadusruumi väljakujundamine ulatuslikuma koostoime ja suurema koostöö loomise kaudu erinevate teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitikate ja rahastusprogrammide ning ELi, liikmesriikide ja kohalike ametiasutuste vahel;

22.

rõhutab asjaolu, et ühise strateegilise raamistiku keskmeks peaks olema idee, mille kohaselt laadilt ja ulatuselt erinevad teadus-, arendus- ja innovatsiooniprojektid koos rahastamiskavade paljususega peavad olema korraldatud selliselt, et on tagatud nende sidusus, lai esindatus, suhestatus, lihtsustatus ja täiendavus, mis aitavad täita tipptaseme saavutamiseks vajalikud tingimused;

23.

märgib, et selleks, et kõik teadlased saaksid osaleda ühise strateegilise raamistiku projektides, tuleb ühise strateegilise raamistiku lepingumenetlusi käsitlevates halduseeskirjades arvestada ülikoole ja teaduskeskusi käsitlevaid erinevaid riiklikke õigusnorme; rõhutab eelkõige, et kaasrahastamismehhanism ei tohi toimida ülikoolide ja teadusasutuste kahjuks ning ühelgi juhul ei tohi ülikoole seada teiste osalistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda;

24.

kutsub komisjoni üles sisse seadma lihtsalt kasutatavat süsteemi, et kiirendada innovatsiooni, investeerida teadus-, arendus- ja uuendustegevuse projektidesse, mis võitlevad suurte ühiskonda vaevavate probleemide vastu, ja võtta kasutusele tõeliselt terviklik käsitus, mis keskendub innovatsiooni ja väärtusahela mitmesugustele otsustavatele etappidele (materjali tarnijast kuni lõppkasutajale mõeldud tooteni);

25.

on veendunud, et eri ülesandeid ühises strateegilises raamistikus tuleb lahendada eraldi, aga tihedas seoses ja partnerluses üksteisega: Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut peaks toimima peamiselt teadmis- ja innovaatikakogukondade võrgustikuna, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi innovatsiooniga seotud osad peaksid keskenduma oma tugevatele külgedele innovaatiliste VKEde toetamise valdkonnas, järgmine raamprogramm peaks hõlmama teadustegevust tervikuna ning struktuurifondide/Ühtekuuluvusfondi vahendeid tuleks kasutada tihedamas koostöös ja sihipärasemal viisil, kuid vahendid tuleks hoida lahus; on arvamusel, et koostööprojektid peaksid jääma ühise strateegilise raamistiku kandvaks jõuks;

26.

rõhutab vajadust suurendada ühtse strateegilise raamistiku paindlikkust, mis peab seisnema mitte ainult assigneeringute liigutamises peatükkide ja hangete vahel, vaid ka selles, et CSF oleks piisavalt paindlik, et võimaldada assigneeringute eraldamist eelarveperioodi jooksul tekkivate oluliste ühiskondlike probleemide lahendamiseks;

27.

nõuab üldise rahastamissüsteemi selget määratlemist ning teadusuuringute, hariduse ja innovatsiooni tihedamat lõimimist; arvestades, et Euroopa teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitika loob Euroopa lisandväärtust, ning Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamise nimel nõuab ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammide eelarve kahekordistamist järgmisel finantsperioodil alates aastast 2014 (v.a teadus-, arendus- ja uuendustegevusele ette nähtud eelarve struktuurifondides ja EIPs), et asjakohaselt reageerida praegusele majanduskriisile ja suurtele ühistele probleemidele; on arvamusel, et avaliku sektori teadusuuringute eelarve suurendamise eesmärgiks peaks olema ulatuslikum ühiskondlik kasu ja suurem konkurentsivõime; kordab uuesti vajadust tõhustada ja arendada kõikide ELi rahastamisvahendite teadus-, arendus- ja uuendusmeelset rolli, sealhulgas tihendamas koostööd EIPga ja lihtsustades rahastamisvahenditele juurdepääsu korda; soovitab seetõttu kasutada uut organisatsioonilist mudelit, mis põhineb stabiilsuse ja lähenemise saavutamiseks kolmel eri rahastamiskihil:

28.

see kiht peaks hõlmama infrastruktuuriga (laiemas mõttes, sealhulgas institutsiooniline infrastruktuur) seotud ELi fonde ja suutlikkuse arendamist;

29.

selle kihi rahastamiskava hõlmab raamprogrammi suutlikkust käsitlevat programmi ja Marie-Curie algatusi, teadusinfrastruktuuri ja -projektide ELi-poolse rahastamise komponente, EIP laenude kättesaadavust (üle 50 miljoni euro maksumusega projektid ja riskijagamisrahastu (RSFF)), eespool nimetatud raamprogrammi komponentidega seotud uurimistoetusi ning koostööd infrastruktuurialaste struktuurifondidega;

30.

nõuab Teadusuuringute Ühiskeskuse rolli tugevdamist asutusena, kes vastutab teaduslike ja majanduslike analüüside eest ELi 2020. aasta strateegia kohase arengupoliitika heaks;

31.

rõhutab, et tulevikus tuleks selliseid ulatuslikke Euroopa investeerimisprojekte nagu ITER, Galileo ja ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire (GMES) rahastada väljaspool raamprogrammi, luues nende jaoks iseseisvad eelarveread, et tagada läbipaistev ja usaldusväärne rahastamisstruktuur ning kontrollida ja piirata nende potentsiaali lasta kuludel ületada eraldatud vahendeid; soovitab neid rahastada osaliselt EIP poolt projekti võlakirjade emiteerimise kaudu;

32.

tõstab esile ulatuslike teadusinfrastruktuuride keskset rolli Euroopa teadusruumi kujunemisel, ning nõuab infrastruktuurile ette nähtud üldise ELi poolse rahastamise suurendamist, ning eelkõige neil juhtudel, millel on suurim Euroopa lisandväärtuse potentsiaal, rahastamise jätkamist ka pärast ettevalmistava etapi lõppu, ning avatud ja tipptasemepõhist juurdepääsu tagamist;

33.

see kiht peaks olema kogu teadustegevuse, nii põhi- kui rakendusuuringute ning sotsiaal- ja humanitaarteaduste tasand; koordineerivad osalejad on peamiselt ülikoolid ja teaduskeskused/uurimisinstituudid; tööstussektorit, eriti VKEsid, ning innovaatilisi mittetulundusorganisatsioone tuleks ergutada osalema ja tegema koostööd akadeemiliste ringkondade ja riiklike teaduskeskustega ning toimima vajaduse korral koordinaatoritena; see kiht esindab ühise strateegilise raamistiku kõige suuremat osa ning peaks olema suunatud alus- ja rakendusuuringute tugeva teadusliku aluse arendamisele, mida on vaja innovatsiooni hoogustamiseks;

34.

siinkohal on võtmesõnadeks originaalsus, idee asjakohasus, projektide kvaliteet, teadusliku tipptaseme ja Euroopa lisandväärtuse potentsiaal, sealhulgas kõrge riskiga teadusuuringud ja projektid mittetehnoloogilise innovatsiooni ja sotsiaalse innovatsiooni valdkonnas; äriplaan ja turupotentsiaal on positiivsed tegurid, mida tuleks arvesse võtta, kuid need ei ole heakskiiduks vajalikud eeltingimused;

35.

selles kihis katab rahastamiskava ELi raamprogrammi uurimistoetuste süsteem ja koostöö teadus-, arendus- ja uuendustegevusega seotud struktuurifondidega; kasuks tuleks ka nende kahe rahastamisallika koostoime ning Euroopa Liidu ja väliste rahastamisasutuste rahastatud projektide vaheliste vastastikuste suhete lihtsustamine; uurimistoetused peaksid olema eelkõige ette nähtud avaliku ja erasektori uurimisinstituutidele ja innovaatilistele VKEdele;

36.

nõuab paindlikumat rahastamisskeemi, et teha koostööteema VKEde jaoks atraktiivsemaks, võimaldades seeläbi VKEdel võimaluse korral liituda koostööprojektidega projektide rakendamise ajal, ning projektis peaks selleks olema ette nähtud lahtine eelarverida; usub, et sellisel viisil näeb VKE võimalusi selgemalt, sest ajavahemik projektiga liitumisest kuni turutulemusteni on lühem;

37.

tuletab meelde, et Euroopa Teadusnõukogu on osutunud edukaks teaduse tipptaseme edendajaks ja Euroopa teadusruumi tugevdavaks elemendiks; nõuab Euroopa teadusruumi struktuuri ja mehhanismide jätkuvat parandamist ja tema vahendite suurendamist; rõhutab, et on vaja oluliselt suurendada noor- ja naisteaduritele ning innovaatiliste VKEde teaduritele (nii uurimisrühmad kui üksikisikud) uurimistoetuste andmiseks mõeldud eelarve osa ning tugevdada Marie Curie meetmeid ja algatusi, tõhustades seeläbi liikuvust (et rakendada ellu nn teadmisi puudutav viies vabadus), karjääri edenemist ja koostööd akadeemiliste ringkondade, avaliku sektori uurimisinstituutide ja tööstuse vahel, ning juurdepääsu peamisele teadusinfrastruktuurile; kutsub tööstust üles rohkem osalema nii doktoriõppe kui doktoriõppejärgsetes teadusuuringute programmides; nõuab ELi teadustöötajatele vääriliste töötingimuste tagamiseks vajalike meetmete võtmist, et muuta Euroopa teadustöötajatele rahvusvahelisel tasandil atraktiivsemaks, vältida spetsialistide väljarännet ja saavutada Euroopas teaduse tipptase;

38.

rõhutab, et teadlaste liikuvus Euroopas tuleks seada prioriteediks ja nõuab tõhusamaid meetmeid (nt pensioniõiguste ülekantavus ja sotsiaalkindlustuse sätted, kutsekvalifikatsiooni vastastikune tunnustamine, pere- ja tööelu ühitamise meetmed, nn teadurite tšekid teise liikmesriiki suunduvatele teaduritele), mis aitaksid kaasa Euroopa teadlaste liikuvusele, ohjeldaksid ajude äravoolu ja muudaksid teadlasekarjääri ELis atraktiivsemaks; nõuab asjakohastel juhtudel liikuvusega seotud komponendi lisamist Euroopa Teadusnõukogu uurimistoetustele; palub komisjonil ja liikmesriikidel suurendada jõupingutusi, et saavutada kiiresti akadeemiliste õppekavade vastastikune tunnustamine;

39.

usub, et on olemas potentsiaal Euroopa Teadusnõukogu kontseptsiooni laiendamiseks koostöös toimuvatele ja valdkondadevahelistele teadusprojektidele, tingimusel, et säilib nende alt-üles olemus ning teaduse tipptase jääb peamiseks valikukriteeriumiks;

40.

väljendab heameelt pideva edasimineku üle meeste ja naiste tasakaalustatud osaluse saavutamiseks raamprogrammis; nõustub, et naiste osaluse suurendamise meetmeid on vaja tõhustada projektide kogu elutsükli jooksul ja et komisjon peaks hoogustama naisteadlaste toetamist ning seadma eesmärgiks liikmesriikide ergutamise sugudevahelise lõhe kaotamisel, pöörates erilist tähelepanu sooga seotud takistuste ületamisele; rõhutab, et tuleks rakendada eesmärki tõsta naiste osalust programmi- ja nõuandvates komisjonides 40 %-le; kutsub komisjoni üles kehtestama koos Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava, mis sisaldab soolisi näitajaid ja eesmärke, ning jälgima kava rakendamist;

41.

rõhutab kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisega vajadust anda kõikide tasandite teadlastele projektide puhul, mis seda võimaldavad, võimalus lükata uurimistoetuse kasutamine edasi või peatada sellega töötamine rasedus- ja sünnituspuhkuse või isadus- või vanemapuhkuse ajal ning jätta võimalus toetuslepingu kehtivuse pikendamiseks samadel põhjustel, kui on tegemist projektidega, mille puhul aeg ei ole oluline; kutsub liikmesriike üles tagama teadlastele need võimalused;

42.

rõhutab, et Euroopa teadusruumi täielikuks elluviimiseks tuleb võtta õigusloomemeetmeid, mis tagavad kõigi ELi osapoolte osalemise riiklikes programmides, annavad kõigile võimaluse osaleda liikmesriikide väljakuulutatud pakkumistel ning ühtlustavad õigusnorme, menetlusi, lepinguid ja hindamiskriteeriume;

43.

see kiht on tasand innovaatiliste toodete ja teenuste turuosa suurendamiseks ning üldiste hüvede loomiseks; tööstusel, sealhulgas innovaatilistel VKEdel on siinkohal otsustav roll, mis seisneb uudsete toodete, teenuste ja protsesside väljaarendamises;

44.

võttes arvesse vajadust stimuleerida noorte osalemist teadus- ja innovatsioonitegevuses ja toetada noori ettevõtjaid, kes osalevad teadus- ja arendustegevuses ja innovatsioonis ning kasutavad selle tulemusi oma kohalike ja piirkondlike kogukondade majandusliku ja sotsiaalse arengu heaks, kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama Erasmuse programmi noortele ettevõtjatele, seda ka tulevase mitmeaastase finantsraamistiku kontekstis, ning suurendama nimetatud programmile ette nähtud rahastamist;

45.

tunnistab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata VKEde kaasamisele, et võimaldada uusi ideid ja võimalusi nende tekkides paindlikult ja tõhusalt ära kasutada ning luua uusi võimalusi innovatsiooniks; rõhutab, et VKEde valdkonnapõhine määratlemine on nende eduka ühises strateegilises raamistikus osalemise eeltingimuseks; märgib lisaks, et innovatsioonialase tegevuse edukus sõltub ka juhtkonna oskustest ja kogemusest;

46.

rõhutab vajadust parandada VKEde juurdepääsu teadusuuringutele ja innovatsiooniteenustele kohalikul ja Euroopa tasandil; on seisukohal, et edukad programmid, nagu Eurostars, on võimaldanud omandada olulise kogemuse innovaatiliste ettevõtete vajadustele reageerimise valdkonnas ning seega tuleks neid tõhustada; kutsub üles jõupingutustele kõigil tasanditel, et leida innovaatilised lahendused avaliku sektori konkreetsete vajaduste jaoks, kaasates selleks väikeettevõtted ideevõistlustesse, mis lõpevad lühiajaliste arenduslepingutega;

47.

selles kihis katavad rahastamiskava Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi kaudu eraldatud ELi rahastamisvahendid, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammiga seotud rahastamisvahendid, EIFi poolt krediidikvaliteedi parandamise võimalus, EIP erilaenud (peamiselt alla 50 miljoni euro maksumusega projektide korral) ja koostöö ettevõtlusega seotud struktuurifondidega; ELi innovatsioonipoliitika rahastamises on siiski üks puuduv lüli: asjakohased rahastamisvahendid, mis vastavad VKEde eripäradele; usub, et Euroopa teadusruumile tuleks suuresti kasuks, pärast mõjuhinnangu nõuetekohast arvessevõtmist, ELi VKEde investeerimispanga loomine, mis võiks toimida EIP täielikult VKEde innovatsiooniprojektidele pühendunud eriharuna;

48.

tuletab meelde, et Euroopa Teadusnõukogu on ennast tõestanud edukana ja Euroopa teadusruumi tugevdava elemendina; rõhutab vajadust kitsama fookusega ja seetõttu rohkem koondatud ja väiksema eelarvega teadus- ja innovaatikakogukondade võrgustiku järele, mis lisaks võimaldab ka VKEde suuremat osalust, sest iga-aastased osaluskulud on väiksemad; usub, et need väiksemad teadus- ja innovaatikakogukonnad võivad moodustada ühe kindla koondumispunkti ELis, kus kogu ELi teadlased saavad kohtuda ja mis võimaldaks neil maailmaturul konkurentsivõimelisem olla;

49.

on arvamusel, et VKEde programmides osaluse suurendamiseks tuleks kaaluda järgmisi rahastamisvahendeid ja meetmeid:

50.

nõuab, et katsetataks uusi ja innovaatilisi rahastamismeetodeid, näiteks ELi projekti võlakirju ja innovatsioonikuponge, mis võimaldaksid ettevõtetel kasutada neid ressursse otse akrediteeritud uurimiskeskustes; kõnealustele kupongidele ei tuleks kohaldada kuluaruandlust, sest nende kasutamist tõendaksid keskused, kus kuponge kulutatakse; lisab, et akrediteeritud keskused võiks luua liikmesriigi või piirkondlikul tasandil, ja need kinnitaks Euroopa institutsioon, näiteks Teadusuuringute Ühiskeskus; on seisukohal, et Teadusuuringute Ühiskeskuse panus raamprogrammi alusel toimuvasse innovatsioonitegevusse peaks sisaldama tõhustatud koostööd tööstusega;

51.

tervitab ELi väikeettevõtjate innovatsioonialase teadustegevuse programmi, mille eesmärk on selgitada välja tehnoloogiaga seotud lahendust nõudvad probleemid avalikus sektoris ja rahastada teadus- ja arendusprojekte, et töötada välja uusi lahendusi nii vanadele kui ka esilekerkivatele probleemidele.

52.

on seisukohal, et mitte kogu innovatsioon ei põhine teadusel ja et mitte kogu teadustegevuse eesmärk ei ole innovatsioon; usub seetõttu, et kavandatud ümberkorraldamine peaks hõlmama tervet innovatsioonitsüklit, ideest turuni, kaasa arvatud mittetehnoloogilist, ökoloogilist ja sotsiaalset innovatsiooni; on arvamusel, et see peaks hõlmama innovatiivsete tavade edendamist (nt innovatiivne ja kommertskasutusele eelnev hange, ergutusauhinnad, intellektuaalomandi õigusi käsitlev poliitika ja juhtivate turgude algatused) ja nende laialdase leviku soodustamist; tuletab meelde, et standardiseerimist peaks võtma arvesse suurte probleemidega tegeledes ja ühise strateegilise raamistiku prioriteetsete valdkondade kujundamisel, kuid see ei peaks olema uus eraldiseisev vahend või tegevus;

53.

võtab teadmiseks konkurentsivõime ja innovatsiooni raamprogrammi senise edu ja rõhutab, et programmi jätkumine ja laiendamine on vältimatult vajalik, eelkõige selleks, et tugevdada uuenduslikke VKEsid kui Euroopa majanduse mootorit;

54.

rõhutab siiski, et mõned konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi vahendid võiksid kujuneda tulevase raamprogrammi loomulikuks jätkuks, tagades Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooniprojektide järjepidevuse; on seisukohal, et raamprogrammi projektide raames välja töötatud tehnoloogiat võiks laiendada innovaatilistele projektidele:

55.

tuletab meelde, et uurimis-, teadus-, tehnoloogia- ja innovatsioonitöö väga konkurentsitihe olemus ning kohaliku teadus- ja innovatsioonivõime arendamise säilimine sõltub teatud määral dubleerimise ja killustamise esinemisest, ilma milleta oleks teaduskoostöö ohus;

56.

rõhutab, et erainvesteeringute paremaks ligimeelitamiseks ja tagamaks, et teadus- ja arendustegevus aitab kõige tõhusamal viisil parandada Euroopa konkurentsivõimet, tuleks raamprogrammis võtta asjakohased meetmed tugeva ja tõhusa reguleeriva raamistiku kehtestamiseks, et kaitsta intellektuaalse omandi õigusi teadustegevuse varajases faasis;

57.

julgustab tungivalt rakendama koolitusprogramme kõikide võimalike osalejate jaoks, eriti juhtimiseeskirjade rakendamise valdkonnas, ning palub komisjonil välja töötada projektide valimise, hindamise ja kontrollimise kriteeriumid, pidades silmas tipptasemele tõusu tingimusi; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks ennetavaid meetmeid, et aidata eelkõige alaesindatud liikmesriikide avalik-õiguslikel asutustel parandada oma juhtimissüsteemi, ning korraldaks selleks hindamisi ja esitaks kõnealustele asutustele soovitusi rahastamistaotluste ja projektijuhtimise parandamiseks;

58.

kordab uuesti, et Euroopa teadustegevuse rahastamise juhtimise lihtsustamine eeldab tohutut edasiminekut; on arvamusel, et lihtsustamisel on otsustavaks elemendiks üleminek praeguselt kontrollipõhiselt lähenemisviisilt rohkem usaldusel põhinevale ja riskide suhtes tolerantsemale lähenemisviisile, mis oleks eriti kasulik VKEdele; nõuab kõigi kindlakstehtud lihtsustamismeetmete rakendamist uues ühises strateegilises raamistikus, sealhulgas suuremat aktsepteeritavat vigade esinemise riski määra, tavapäraste raamatupidamistavade laialdast aktsepteerimist, ühekordsete summeeritud ja kindlasummaliste väljamaksete kasutamist (vabatahtlikult), taotlemise ja lepingu sõlmimise menetluste ning eelmaksete tegemise ja kulude toetuskõlblikkuse eeskirjade lihtsustamist, finants- ja teadusaruandluse nõuete olulist vähendamist, lepinguni jõudmise aja lühendamist maksimaalselt kuue kuuni ning uurimistoetuse määramise tähtaja ja väljamaksmistähtaja olulist lühendamist, ning osalejatele rohkem paindlikkust projektide korraldamisel ja juhtimisel ning partnerite valikul;

59.

on veendunud, et lihtsustamine võimaldaks vähendada rahastamismäärade kombinatsioone ja kaudsete kulude määramise meetodeid kõigi rahastamisskeemide puhul, kaotamata siiski ülikoolide, teadusorganisatsioonide ja tööstuse suhtes kohaldatavat diferentseerimist;

60.

soovitab määratleda piiratud kogumi ühtseid eeskirju (haldus-, finants- ja korralduslikud eeskirjad) ja põhimõtteid, mida on kerge tõlgendada ning mis kehtiksid kõigi ELi teadus-, arendus- ja innovatsiooniprogrammide ja rahastamisvahendite korral;

61.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lihtsustama juurdepääsu Euroopa teadusprogrammidele, näiteks looma ühist kontaktpunkti, lähtuma põhimõttest „üks projekt – üks dokument” ning asutama heade tavade vahetamise foorumi; kordab sellega seoses, et oleks vaja kergesti kättesaadavat ühtset kontaktpunkti, kus potentsiaalsed osalejad saaksid taotleda nõustamist ja rahalist toetust; kritiseerib praegust puudulikku läbipaistvust ja teavet eelseisvate teadusprojektide konkursikutsete valdkonnas, mille tõttu teadlased ja asutused ei suuda end nõuetekohaselt ette valmistada ja ei saa seega osaleda;

62.

juhib tähelepanu sellele, et järjekindel poliitika Euroopa teadmistepõhise ühiskonna loomiseks eeldab hariduse, teadusuuringute ja innovatsiooni vaheliste seoste tugevdamist; rõhutab, et ühine strateegiline raamistik peaks käsitlema ja integreerima kogu teadmisteahela näiteks infrastruktuuri arengu, standardiseerimise, koolitusprogrammide ja võtmetehnoloogiate arendamist toetavate meetme kaudu; ergutab koostööd ülikoolide, ettevõtete ja uurimisinstituutide vahel ning on veendunud, et teadmiste ja tehnoloogia siire on otsustava tähtsusega; palub eraldada vahendid, et soodustada tehnoloogiasiiret teadusest tööstuslikku rakendusse nii teenuste- kui ka tootmissektoris;

63.

nõuab suuremat valitsustevahelist osalemist vastavalt ühise kavandamise meetmetele, mis tugevdaks koostööd teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonnas kogu Euroopas;

64.

rõhutab ühiste tehnoloogiaalgatuste ja Euroopa tehnoloogiaplatvormide tähtsust ning soovitab kõigile avaliku ja erasektori partnerlustele välja pakkuda konkreetse ühise raamistiku, mille tingimused on kõigile lihtsad ja selged ning milles era- ja avaliku sektori rollid selgelt eristuvad; rõhutab vajadust võtta tõhusaid meetmeid, et parandada läbipaistvust ning VKEde ja avaliku teadussektori juurdepääsu kõnealustele vahenditele; palub komisjonil teostada praegu toimivate avaliku ja erasektori partnerluste eri vormide edenemise, mõju ja asjakohasuse põhjalik analüüs, enne kui ta olemasolevaid partnerlusvorme kindlustama või uute loomist toetama hakkab, et parandada partnerluste juhtimist ja tagada mitmesuguste sidusrühmade ulatuslikum kaasamine teadusuuringute kava koostamisse ning juurdepääs uustulnukatele; on veendunud, et need vahendid peavad selgelt lähtuma üldsuse prioriteetsetest eesmärkidest (väärtustama ühiskondlikku kasu ja jätkusuutlikkust) ning kaasama erainvesteeringuid;

65.

rõhutab, et ühine strateegiline raamistik peaks olema atraktiivne rahastamismehhanism nii avaliku kui ka erasektori osalejatele (sealhulgas valitsusvälised ja kodanikuühiskonna organisatsioonid); on arvamusel, et kõigil ulatusliku mõjuga teadus-, arendus- ja innovatsiooniprojektides osalejatel peaks olema otsustav roll prioriteetide arutelus ja juurdepääs teadusinfrastruktuurile;

66.

pooldab teaduspõhise lähenemisviisi omaksvõtmist ja nõuab usalduspõhist suhtumist teadlastesse ja suuremat riskitolerantsi osalejate suhtes kõikides rahastamissüsteemi etappides, muu hulgas teaduse ja innovatsiooni väärtustamist; nõuab järgmises raamprogrammis akadeemilisele teadustegevusele asjakohast rahastamismudelit;

67.

usub, et ühine strateegiline raamistik ei peaks piirduma vaid teadustegevusest lähtuva või tehnoloogiapõhise innovatsiooniga, vaid et see peaks toetama erinevaid innovatsiooniallikaid; juhib tähelepanu sellele, et paljud ettevõtted – eelkõige VKEd – kasutavad muid innovatsiooniallikaid, milleks on näiteks kliendid, turud, kasutajad ning eelkõige töötajad ise, ning et sellisel kujul innovatsioon on sageli praktilisema iseloomuga ja suunatud protsesside, teenuste või toodetega seotud konkreetsete probleemide lahendamisele, kuna pakutud lahendused tulevad sageli töötajatelt, kes on tootmisprotsessile, turgudele ja klientidele kõige lähemal; on seetõttu arvamusel, et EL peaks ühtlasi tõhustama kasutamisele suunatud, töötajatest lähtuvat innovatsiooni;

68.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks algatuse Horizon 2020 üldkulude läbivaatamise; palub komisjonil seetõttu analüüsida, kui suure osa moodustavad seitsmenda raamprogrammi üldkulud, ja esitada ettepanekud nende võimalikult madalal hoidmiseks;

69.

nõuab, et raamprogrammi keskmesse jääks koostöö teadusuuringute valdkonnas (praegune koostööprogramm), mis tõhustaks koostoimet, et suurendada ja kiirendada suurepärase rahvusvahelise reputatsiooniga, nii EList kui väljastpoolt pärit partneritega koostöös läbi viidud uurimisprojektide mõju ja selle levikut; on arvamusel, et koostöös toimuvate teadusuuringute rahastamine peaks olema temaatiliselt paindlikum (laiemad pakkumiskonkursid) ja korralduselt kasutajasõbralikum, et tõmmata ligi väljapaistvaid teadlasi ja vastata nii suurte konsortsiumide kui ka väiksemate rühmituste vajadustele; on arvamusel, et hõlmata tuleb kogu innovatsiooniahel alates teadusuuringutest kuni ulatuslike katse- ja näidisprojektideni, ning näha ette konkreetne eraldi eelarve sektoritele, kus on välja töötatud strateegiline nägemus ühiskondlike probleemide lahendamiseks, vajaduse korral koos pikaajaliste investeerimistsüklitega;

70.

suhtub skeptiliselt teaduse tippkeskuste võrgustike loomiseks ja konverentside ning ürituste korraldamiseks eraldatud vahendite kasutamise tõhususse ning nõuab teadusuuringute ja innovatsiooni elektroonilise võrgustumise meetmete tugevdamist ning teadusuuringute tulemuste levitamist interneti kaudu;

71.

väljendab oma kahtlust selle üle, kas iga taotlusvooru tulemusel tuleks rahastada vaid ühtainust projekti, kuna tulemuseks on teiste ettevalmistusele ja hindamisele kulunud vahendite raiskamine ning suurepäraste ideede rahastamata jätmine; kutsub komisjoni üles uurima võimalust rahastada ka teisi väga häid ideesid, mis ei osutunud väljavalituks, uuringutele eraldatava täiendava eelarve kaudu (teadustöö vahendid), mis hõlmab ka liikmesriikide vahendeid, piirkondlikke ja struktuurifonde;

72.

nõuab valdkondadevahelise ja -ülese teadustegevuse konsolideerimist ja teadustegevuse sotsiaalse mõõtme tunnustamist; tuletab sellega seoses meelde, et peamisi ühiskondlikke probleeme ei saa lahendada ainult tehnoloogiliste lahenduste abil, vaid selleks tuleks kasutada ka Euroopa teadusuuringuid sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkonnas ning sotsiaalset innovatsiooni, mis jäävad endiselt otsustava tähtsusega vahendiks kõnealuste probleemide lahendamisel; on seetõttu arvamusel, et ühise strateegilise raamistiku puhul tuleb tagada ühiskonna-, majandus- ja humanitaarteaduste iseseisev teemavaldkond ja selle kaasamine olulise komponendina kõigisse kavakohastesse meetmetesse;

73.

et suurendada kodanike ja kodanikuühiskonna huvi ja kaasatust, nõuab teema „Teadus ühiskonnas“ jätkamist nii eraldiseisvalt kui ka horisontaalse laiendamisega, et vastata ühiskonna peamistele probleemidele; usub, et komisjon peaks toetama eetikasuuniste edasist väljatöötamist ja laiemat levitamist ning edendama kodanikuühiskonna organisatsioonidele mõeldud vahendite edasist väljatöötamist;

74.

nõuab, et teadustegevuse prioriteedid ja eesmärgid kehtestataks läbipaistvamalt ja osalevamal viisil, kaasates tasakaalustatumalt teaduskogukonna, teadlased (ka väiksematest teadusorganisatsioonidest), avalik-õigusliku sektori, kodanikuühiskonna organisatsioonid ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted; nõuab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja teadlaste vahel spetsiaalse dialoogiplatvormi loomist, et arutada teadustegevuse prioriteete konkreetsetes sektorites; usub, et edendada tuleks ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning teadlaste vahelise tihedama koostöö platvorme;

75.

usub, et tähtis ei ole mitte üksnes konkreetsete teadusprogrammide majanduslik, vaid ka ühiskondlik, eetiline ja kestlikkust puudutav hindamine, mida tuleb parandada ja nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil laiemalt edendada; toetab komisjoni algatusi selles valdkonnas, näiteks teadus- ja uuendustegevuse vastutustundlike põhimõtete väljatöötamist, ning innustab neid edendama ja kasutusele võtma;

76.

nõuab tasakaalu hoidmist alt-üles (koostöö näiteks kehtivas tulevikutehnoloogiate skeemis) ja ülevalt alla suunatud projektide vahel (suured ühiskonna probleemid) ning väiksemate alt-üles suunatud projektide ja koostöös toimuvate teadusuuringute hõlbustamist; on seisukohal, et madalamad sisenemistõkked koostööprojektide korral aitaks kaasa suuremale teaduslikule suutlikkusele; on arvamusel, et strateegilised prioriteedid peavad olema seotud esilekerkinud probleemidega; palub komisjonil teostada uuring alt-üles ja ülevalt alla projektide vahelise ideaalse tasakaalu leidmiseks nii ühiskondlikust kui finantsaspektist; rõhutab, et teadusuuringute kava koostamisel on vaja teha koostööd teadlaste, tööstuse ja kodanikuühiskonna esindajatega ning nendega konsulteerida;

77.

pooldab seda, et edaspidi oleks teadusuuringute edendamise keskmes väikesed ja keskmise suurusega projektid; on arvamusel, et väikeseid ja keskmise suurusega projekte on kõrgkoolidel ja VKEdel lihtsam vähem kulukam juhtida; lisaks võimaldaks see suurendada siiani mitterahuldavat heakskiidetud taotluste määra;

78.

usub, et kui praegused innovatsioonimudelid ei vasta ühiskonna teatavatele vajadustele, võib teadustegevuse koondamiseks nendesse valdkondadesse ja riiklike kulude tõhususe tagamiseks kasutada uusi riikliku litsentsimise kavasid ja uuendustegevuse ergutusauhindu; kutsub komisjoni üles käivitama võimalikult kiiresti ergutusauhindade juhtalgatus meditsiinisektoris;

79.

nõuab kogu teadus. arendus- ja innovatsiooniahela ühtset hõlmamist läbipaistvuseeskirjade rakendamise ja komisjoni erinevate teadus- ja uuendustegevuse finantseerimist käsitlevate peadirektoraatide täpse koordineerimise abil;

80.

nõuab vajaduse korral rahvusvahelise koostöö intensiivistamist Euroopa Liidu strateegiliste partneritega, sealhulgas kiiresti arenevate BRIC-riikidega, et üleilmseid probleeme paremini lahendada; tuletab meelde, et kolmandate riikide teadlaste osalust tuleks ergutada lihtsamate menetluste ja märkimisväärselt lühemate taotluse esitamise ja läbivaatamise tähtaegade abil; rõhutab vajadust suurendada teadusalast võimekust ELi naaberriikides, mille aluseks oleks ühtse strateegiaraamistiku ja ELi naabruspoliitika instrumentide parem koordineerimine; on arvamusel, et võimekuse suurendamine ning õiglaste ja ulatuslike partnerluste loomine arenguriikidega on otsustavalt tähtis nende jätkusuutliku arengu soodustamiseks;

81.

on seisukohal, et võimaliku kahesuguse kasutusega teadusuuringute valdkonnas tuleb vältida koostööd kolmandate riikidega, kes ei järgi inimõigusi, ÜRO resolutsioone ja rahvusvahelist õigust;

82.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

26.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 56/14

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 165,

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile pealkirjaga „Euroopa koolide süsteem 2009. aastal” (KOM(2010)0595),

—

võttes arvesse Euroopa koolide põhikirja konventsiooni (1),

—

võttes arvesse oma 8. septembri 2005. aasta resolutsiooni Euroopa koolide süsteemi arendamise võimaluste kohta (2),

—

võttes arvesse nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (3),

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mis jõustus 3. mail 2008 ja mille Euroopa Liit ratifitseeris 23. detsembril 2010, ning eelkõige selle artiklit 24 (4),

—

võttes arvesse Euroopa koolide peasekretäri aastaaruannet, mida esitleti kuratooriumile selle 12., 13. ja 14. aprillil 2011 Brüsselis toimunud koosoleku käigus (5),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A7-0293/2011),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 165 rõhutatakse, et Euroopa Liit aitab kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, ergutades liikmesriikidevahelist koostööd, ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende tegevust, tunnustades samas täielikult liikmesriikide vastutust õpetamise sisu ja haridussüsteemide korralduse eest ning nende kultuurilist ja keelelist mitmekesisust;

B.

arvestades, et 1994. aasta Euroopa koolide põhikirja konventsiooni preambuli järgi on Euroopa koolide süsteem ainulaadne ja see on liikmesriikidevahelise ning liikmesriikide ja Euroopa ühenduste vahelise koostöö vorm, mille puhul teadvustatakse siiski täielikult liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja oma haridussüsteemi korraldamise ning oma kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse eest;

C.

arvestades, et konventsiooni artikkel 1 lubab Euroopa koolides käia ka teistel lastel vastavalt piirangutele, mille on kehtestanud kuratoorium, mis võib kuratooriumi otsuste ülevaatliku loetelu XII peatüki punkt II.7 kohaselt anda I kategooria staatuse „iga ühenduse institutsioonide aktide alusel loodud ühenduse organisatsiooni töötajatele ja teiste kuratooriumi poolt tunnustatud organisatsioonide teenistujatele”;

D.

arvestades, et Euroopa koolid võimaldavad õpilastel kinnistada oma kultuurilist identiteeti ja omandada kõrgel tasemel vähemalt kahe keele, sealhulgas oma emakeele oskus, mille omandamist ergutatakse juba väga varases eas, rõhutades mitmekultuurilisuse tähtsust ja edendades vastastikust mõistmist ja lugupidamist;

E.

arvestades, et Euroopa koole ei saa samastada rahvusvaheliste koolidega, sest need ei paku vanematele võimalust anda oma lastele teatud tüüpi haridus, vaid vastavad vajadusele õpetada lapsi nende emakeeles ja arendada hariduses Euroopa mõõdet;

F.

arvestades, et Euroopa koolide toimimist, mis põhineb algselt valitsustevahelisel konventsioonil, tuleks täiustada ning süsteem tuleks viia õiguslikule alusele, mis võimaldaks seda lihtsustada ning suurendada selle läbipaistvust ja tõhusust;

G.

arvestades, et 2009. aasta aprillis kiitis kuratoorium heaks Euroopa koolide süsteemi reformi;

H.

arvestades, et üle 50-aastane Euroopa koolide kogemus on näidanud, et süsteem ja selle haridusmudel on ainulaadsed ning meelitavad õppima; arvestades, et üks reformi eesmärkidest on teha see süsteem ja Euroopa küpsustunnistus kättesaadavaks ka teistele Euroopa Liidu õpilastele; arvestades, et ilma süsteemi õiguslikke aluseid põhjalikult muutmata ei ole võimalik reformi eesmärke edukalt saavutada;

I.

arvestades, et komisjoni aruandes Euroopa koolide süsteemi kohta 2009. aastal (6) on osutatud püsivatele ja süvenevatele süsteemsetele probleemidele, nagu liikmesriikidest lähetatud õpetajate pidev nappus ning viivitused piisava infrastruktuuri tagamisel või selle tagamata jätmine koolide asukohtades, mis avaldab otsest mõju hariduse kvaliteedile, vastuvõtupoliitikale, õpilaste, lapsevanemate ja õpetajate elukvaliteedile ning Euroopa koolide toimimise rahanduslikele aspektidele;

J.

arvestades, et Brüsseli ja Luxembourgi koolides on puudu hoonetest ja infrastruktuurist, mis halvendab õpetamise kvaliteeti ning takistab teiste laste vastuvõtmist lisaks ELi institutsioonide töötajate lastele; arvestades, et vaja on tagada, et kõik õpilased saavad sama kvaliteetse hariduse emakeelest ning kooli asukohast ja liigist sõltumata;

K.

arvestades, et Euroopa koolide 2009. aasta reformi peamine eesmärk oli avada Euroopa koolid laiemale avalikkusele, et mitmekesistada õpilaskonda ja samas tagada süsteemi pikaajaline elujõulisus,

L.

arvestades, et Euroopa koolide aluseks olevat õpetamismudelit tuleks sellest saadava lisandväärtuse tõttu edendada liikmesriikides ja teha nende haridussüsteemide lahutamatuks osaks;

M.

arvestades, et üksnes Euroopa küpsustunnistuse omandamisele keskendunud õpetamissüsteemi raames on raske ühendada erinevatest kultuurilistest ja keelelistest keskkondadest pärit õpilasi, kelle anded ja võimed võivad olla väga erinevad, ning tunnustades seega vajadust osutada asjakohast abi erivajadustega õpilastele;

N.

tunnistades vajadust kavandada uue, Euroopa küpsustunnistusest erineva lõputunnistuse loomist õpilastele, kes keskenduvad õppele, mis annab kutsehariduse;

O.

arvestades, et Euroopa Parlament nõudis oma 8. septembri 2005. aasta resolutsioonis muu hulgas erivajadustega õpilaste ressursikeskuse katseprojekti käivitamist; arvestades, et ELi 2008. aasta eelarves eraldati selleks 200 000 euro suurune summa ning et seda summat kasutati lõpuks Euroopa koolide erivajadustega õpilaste õpetamise poliitika- ja praktikaalaste uuringute rahastamiseks;

P.

arvestades, et Euroopa koolide põhikirja konventsiooni artiklis 4 on sätestatud, et selleks, et viia kokku eri keelesektsioonide õpilasi, edendada vastastikust mõistmist ning parandada õpilaste keeleoskust, õpetatakse teatavaid õppeaineid samal tasemel olevatele ühendklassidele mis tahes ühenduse keeles, kui selle kasutamine on vastavas olukorras õigustatud;

Q.

arvestades, et vastavalt Euroopa koolide põhikirja konventsiooni artiklile 25 rahastatakse koole peamiselt liikmesriikide osalusest lähetatud õpetajate töötasude maksmise kaudu, mis 2010. aastal moodustas 21 % Euroopa koolide eelarvest, ja Euroopa Liidu tasakaalustavast osamaksest, mille eesmärk on katta vahe koolide kulude kogusumma ja muude tulude kogusumma vahel ja mis moodustas 2010. aastal 58 % Euroopa koolide eelarvest; arvestades, et Euroopa koolid sõltuvad kuratooriumi kaudu valitsustevahelisest täitevvõimust;

R.

arvestades, et artikliga 25 nähakse samas ette, et Euroopa koolide eelarvesse võib kuuluda rahaline toetus, mille üle kuratoorium otsustab ühehäälselt;

S.

arvestades, et majanduskriis on mõjutanud Euroopa koolide rahastamist ja komisjon on seetõttu kutsunud üles viima läbi muudatusi koolide kulude ratsionaliseerimiseks, kuid sel ei tohiks lasta mõjutada õpiraskuste ja erivajadustega, seega kergemalt kahjustatavate laste haridust ning see ei tohiks mõjutada emakeeles õpetamist ega tuua kaasa muude keelte kui inglise, prantsuse või saksa keele õpetamise vähendamist;

T.

arvestades, et kahe viimatise ELi laienemise järgselt kasvab ilma keelesektsioonita õpilaste (SWALS) arv jätkuvalt; arvestades samas, et neid ei tohiks mingil viisil karistada tõsiasja tõttu, et neil puudub keelesektsioon;

U.

arvestades, et Euroopa koolide õpilaste arvu kasv tuleneb otseselt ELi institutsioonides pärast 2004. aastat järgitud töölevõtmise poliitikast, mille tulemusel võeti tööle alla 30-aastased töötajad; need noored ametnikud on vahepeal loonud perekonnad ja pannud seejärel lapsed Euroopa koolidesse;

V.

arvestades, et ilma keelesektsioonita õpilased saavad tugiõpet selles keeles, mille keelesektsiooni nad on registreeritud, et nad suudaksid tunde jälgida, ning neil toimuvad tunnid ka oma emakeeles, kusjuures mõni tund nädalas on absoluutne miinimum, et säilitada sidemed emakeele ja sünnimaa kultuuriga;

W.

arvestades, et 2004. aastal kehtestati ametnike palkadele erimaks, millest laekuvat raha kavatseti kasutada muu hulgas Euroopa koolide jaoks, ning see pidi peegeldama sotsiaalpoliitika, töötingimuste parandamise ning Euroopa koolide maksumust;

1.

peab kahetsusväärseks, et Euroopa koole käsitletakse sageli ebaõiglaselt eliitkoolidena ja neid peetakse pigem luksuseks kui esmavajaduseks, kuid nende eesmärk on võimaldada emakeelset haridust õpilastele, kelle vanemad on sunnitud vahetama teenistuskohta või naasma oma päritolumaale, ja samuti arendada hariduses Euroopa mõõdet;

2.

tuletab meelde, et see spetsiifiline õpetamissüsteem võimaldab õpilastel õppida kõiki aineid (eriti reaalaineid) oma emakeeles ja kvalifitseeritud õpetajatega, võimaldades samas ilma keelesektsioonita õpilastele piisavat tugiõpet ning tunde, mille tulemusel säilib nende emakeeleoskus;

3.

usub, et see konkreetne haridussüsteem võimaldab õpilastel õppida kõiki õppeaineid multikultuurses, mitmekeelses keskkonnas kvalifitseeritud õpetajate kaasabil, säilitades samas õpilaste emakeeleoskuse;

4.

on seisukohal, et Euroopa koole, mis põhinevad läbiproovitud ja ennast tõestanud pedagoogilisel lähenemisel ja on suurepäraseks haridusalaseks näitematerjaliks, tuleks võtta eeskujuks kui üht parimat Euroopa koolihariduse vormi, mille aluseks on Euroopa kultuuri, väärtuste ja keelte levitamine, ning et selle mudeli teatavate elementide – näiteks rõhuasetus võõrkeeleoskusele – kaasamine riiklikesse ja piirkondlikesse haridussüsteemidesse soodustaks tööalast liikuvust ja edendaks mitmekeelsust ja Euroopa integratsiooni;

5.

on seisukohal, et Euroopa koolidel on oma kogukondades väärtuslik roll;

6.

leiab, et Euroopa koolid peaksid toimima multikultuurilisuse ja mitmekeelsuse edendajatena ning rahvusvaheliselt vähem kasutatavate keelte kaitsmise ja edendamise mudelitena; on veendunud, et mõnes keeles õpetust vajavate õpilaste väike arv ei tohiks põhjustada hariduse andmise lõpetamist kõnealuses keeles, pidades silmas tõsiasja, et emakeelne haridus on Euroopa koolide aluspõhimõte;

7.

juhib tähelepanu vajadusele muuta Euroopa koolide õppekavad riiklike haridussüsteemidega paremini ühilduvaks, et hõlbustada oma päritoluriiki tagasi pöörduvate õpilaste kiiremat taasintegreerumist;

8.

on seisukohal, et eelarvepiirangutega, millega koolid on sunnitud nõustuma, peab kaasnema koolide haldusautonoomia oluline suurendamine (näiteks tuleks koolidel lubada leida muid rahastamisallikaid) ning selle autonoomia rakendamise vahendite kasv vastavalt 2009. aasta reformiga määratletud eesmärkidele; on seisukohal, et elluviidav organisatoorne reform ei tohiks mõjutada negatiivselt Euroopa koolide aluspõhimõtteid;

9.

on seisukohal, et Euroopa koolidele eraldatavate vahendite paremaks haldamiseks võiks anda igale koolile suurema eelarveautonoomia; toonitab, et seda tohib teha ainult siis, kui komisjon on viinud läbi hindamise, milles kinnitatakse, et autonoomia suurendamine oleks koolidele kasulik;

10.

rõhutab, et Euroopa koolide osas valitseb praegu õiguslik segadus, mis väljendub selles, et koolide juhtorganite vastuvõetud aktidel on ebaselge õiguslik seisund ja kohtualluvus, puuduvad piisavad võimalused neid riiklikes kohtutes vaidlustada ning ei ole võimalik asjaomaste probleemidega Euroopa Ombudsmani poole pöörduda;

11.

on seisukohal, et Euroopa koolide praegune riikidevaheline õiguslik seisund on saavutanud oma piirid ning vajab põhjalikku muutust; on seisukohal, et selle muutusega tuleks liidul võimaldada võtta meetmeid liikmesriikide meetmete toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks, ilma liikmesriikide pädevust asendamata, ning võtta selleks vastu siduvaid õigusakte kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 2 ja 6;

12.

rõhutab vajadust anda Euroopa koolidele asjakohane õiguslik alus Euroopa Liidu pädevuse raames ning soovib, et komisjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraat koos Euroopa Parlamendi kultuuri- ja hariduskomisjoniga, kelle vastutusalasse kuulub Euroopa Parlamendi kodukorra VII lisa kohaselt Euroopa koolide süsteemi arendamine, osaleks kõikides selleteemalistes aruteludes ning kõikides Euroopa koolide tulevikku puudutavates kaalutlustes;

13.

on seisukohal, et Euroopa koolid peaksid olema koondatud Euroopa Liidu ühtsesse vastutusalasse; on seisukohal, et sobiliku õigusliku aluse selleks annab ELi toimimise lepingu artikkel 165, mis sätestab, et „Liit aitab kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende tegevust, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide korralduse eest ning nende kultuurilist ja keelelist mitmekesisust”, ning määratleb üksikasjalikult Euroopa Liidu tegevuse eesmärgid, mis vastavad Euroopa koolide eesmärkidele;

14.

nõuab tungivalt, et kuratoorium näeks paremini ette infrastruktuuri alaseid vajadusi ning võtaks meetmeid, mis võimaldaksid täita tegeliku vajaduse Euroopa koolide järele; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles soodustama II ja III tüübi koolide arengut;

15.

julgustab liikmesriike ja piirkondlikke omavalitsusi, kellel on seadusandlik pädevus hariduse valdkonnas, edendama Euroopa kooli kontseptsiooni oma territooriumil, organiseerides kampaaniaid teadlikkuse tõstmiseks Euroopa koolides antava hariduse kohta, edendades Euroopa küpsustunnistust ja luues katsekoole, nagu näeb ette 2009. aasta reform, eesmärgiga muuta süsteem avatuks, et toetada kõigis liikmesriikides juurdepääsu Euroopa õpingutele ja Euroopa küpsustunnistusele;

16.

kutsub liikmesriike tegema koostööd oma riiklike õppekavade arendamisel, kasutades selleks Euroopa koolide pedagoogilisi kogemusi, et lähendada riiklikke süsteeme ja Euroopa koolide süsteemi; rõhutab keelte, ajaloo ja geograafia õppekavade erilist rolli ühtse Euroopa identiteedi edendamisel; kordab oma soovi, et liikmesriigid aitaksid kaasa sellele, et küpsustunnistuse või sellega võrdväärsel tasemel toimuvas õppetöös tutvustataks konkreetse õppeaine kaudu Euroopa Liidu ja selle institutsioonide tausta, eesmärke ja toimimist, mis aitaks noortel tunda end rohkem seotuna Euroopa integratsiooniprotsessiga;

17.

kutsub liikmesriike ühiselt kaaluma, kuidas kõige paremini saavutada süsteemi avatuks muutmine;

18.

soovitab liikmesriikidel edendada oma haridussüsteemi raames teatavaid Euroopa koolide süsteemilt laenatud kontseptsioone, et aidata kaasa Euroopa kodanikuteadvuse kujunemisele väga varases vanuseastmes;

19.

kutsub õpilaste vastuvõtukeskust looma vahetusfoorumit kõigile lapsevanematele, kel ei ole õnnestunud saada oma lapsele kohta soovikohases koolis, et nende last oleks võimalik soovitud kooli üle viia õpilasvahetuse kaudu;

20.

juhib tähelepanu, et vastavalt Euroopa koolide põhikirja konventsiooni artiklile 5 on Euroopa küpsustunnistuse omanikel õigus astuda mis tahes Euroopa Liidus asuvasse ülikooli samadel tingimustel kui selle liikmesriigi samaväärse kvalifikatsiooniga kodanikel, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid asjakohaste sätete täitmise, selleks et Euroopa küpsustunnistust tunnustataks automaatselt kõigis liikmesriikides, mis aitaks vältida Euroopa koolide õpilaste mis tahes diskrimineerimist võrreldes samaväärse riikliku kvalifikatsiooniga isikutega;

21.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et nende ülikoolid ja kõrgharidusasutused rakendaksid Euroopa koolide õpilaste haridust tunnustades samu nõudeid, mida liikmesriigi koolide õpilaste puhul, ja et kõnealuste õpilaste haridust hinnataks samamoodi, nii et neil oleksid kõrgkooli kandideerides võrdsed väljavaated ja võimalused;

22.

julgustab liikmesriike ja piirkondlikke omavalitsusi, kellel on seadusandlik pädevus hariduse valdkonnas, andma kinnitust asjakohasele osale oma riiklikust koolisüsteemist, et õpilastele saaks keskhariduse lõpetamisel anda Euroopa küpsustunnistuse;

23.

julgustab kuratooriumi arendama aktiivsemalt Euroopa koole, järgides PISA uuringutega tõendatud maailma parimate haridussüsteemide näiteid, ning julgustab edendama sõpruskooli projekte Euroopa koolide ja riikide koolide vahel, kuna see võimaldab vastavalt Comeniuse programmile toetada õpilaste ja pedagoogide vahetust ning tutvustada liikmesriikides Euroopa koolide süsteemi;

24.

märgib, et tulud ei kasva või vähenevad eelkõige seetõttu, et kohtade puuduse tõttu öeldakse nüüd ära lepingulistes asutustes ja väljaspool ühenduse institutsioone töötavate perekondade laste vastuvõtmisest, ja nõuab tungivalt uusi lahendusi, võttes arvesse erasektori ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide liikuvatelt töötajatelt uute rahaliste vahendite saamise võimalust;

25.

märgib vajadust ratsionaliseerida koolide juhtimiskulusid, kuid juhib tähelepanu, et püüdlused kulusid kärpida ei tohi seada kahtluse alla Euroopa koolide kontseptsiooni põhialuseid, näiteks emakeele õpetamist seda keelt emakeelena rääkivate õpetajate poolt, ega mõjutada põhiõppekava, nt reaalaineid või matemaatikat, ning kärped ei tohi toimuda õpetamise kvaliteedi arvelt; rõhutab, et Euroopa koolide kõikide keelekogukondade lastele tuleb tagada võrdsed ja samaväärsed õppetingimused;

26.

palub Euroopa Liidul kindlaks määrata oma eelarveline toetus viisil, mis austab neid põhimõtteid ning võimaldab piisavaid eraldisi erivajadustega või muude õpiraskustega õpilastele, kes vajavad erilist tuge, ning palub erivajadustega õpilastele eraldatud rahaliste vahendite üksikasjalikku jaotust, et tagada nende vahendite optimaalne kasutamine; kutsub komisjoni enne ükskõik milliste eelarvemuudatuste üle otsustamist koostama koostöös koolide ja lapsevanemate/õpetajate ühendustega erinevate süsteemi ratsionaliseerimise võimaluste mõjuhinnangut, võttes muu hulgas arvesse hariduslikke aspekte;

27.

on arvamusel, et lühiajaliselt tuleks Euroopa Liidu võetud kohustusi täita, pidades samas silmas nii liidu kui liikmesriikide tasandi aktuaalseid eelarvekärpeid; märgib, et 2012. aasta eelarveprojektis on Euroopa koolide eelarvet 1,7 % võrra suurendatud, samas kui komisjon tegi eelarveraskuste tõttu ettepaneku oma halduskulud külmutada ja näha kõikidele institutsioonidele ette halduskulude suurendamine ainult 1,3 % võrra; kohustub asjakohaste eelarveridade eraldisi tähelepanelikult uurima, et kõik eelarvelised vajadused saaksid täidetud;

28.

rõhutab, et Euroopa Liit on Euroopa koolide tegevusse kaasatud liiga vähesel määral võrreldes rahaliste vahendite osakaaluga, mille ta süsteemi jaoks eraldab;

29.

juhib tähelepanu sellele, et väljapakutud Euroopa koolide eelarvekärped kujutavad endast tõsist ohtu hariduse kvaliteedile ja Euroopa koolide nõuetekohasele toimimisele, ja on seetõttu vastu mis tahes eelarvekärbetele;

30.

on seisukohal, et paljud süsteemsed probleemid on tingitud sellest, et liikmesriigid ei täida oma kohustusi; märgib, et puuduvad õiguslikud tagatised, mis paneksid liikmesriike täitma konventsioonist tulenevaid kohustusi;

31.

märgib, et teatavad liikmesriigid on üha enam taganenud oma kohustustest seoses õpetajate töölelähetamisega, tuues põhjuseks eelkõige lõhe vastavast rahvusest koolilaste osakaalu ja panuse vahel, mida liikmesriigilt nõutakse koolide eelarve toetamiseks;

32.

juhib tähelepanu, et kulude jaotusmehhanism peab samuti soodustama õiglasemat õppemaksu süsteemi, mida kasutatakse lapsevanemate puhul, kes ei tööta Euroopa institutsioonides või Euroopa koolidega lepingu sõlminud ettevõtetes;

33.

palub komisjonil luua reservnimekirjade süsteem tagamaks, et saaksid täidetud ametikohad, mida ei saa täita lähetatud õpetajatega, ning need, mis tuleb täita kohapeal tööle võetud õpetajatega, et saavutada õpetajate vajalik arv ning tagada õpetamise järjepidevus ja kvaliteet;

34.

julgustab looma uusi keelesektsioone niipea, kui nõutud õpilaste arv saavutatakse, et võimaldada ilma keelesektsioonita õpilastel saada haridust oma emakeeles ning vältida diskrimineerimist võrreldes muude keelesektsioonide õpilastega, ning piirata ühtlasi kulusid, mis on seotud ilma keelesektsioonita õpilaste eristaatusega;

35.

märgib murelikult, et lähetatud töötajate nappust peab kompenseerima kohapeal tööle võetud õpetajatega, kelle palk tuleb koolide eelarvest; palub kuratooriumil tagada, et need liikmesriigid, kes ei panusta rahaliselt õpetajate lähetamise kaudu, osaleksid võrdväärse rahasummaga koolide eelarve toetamises;

36.

on seisukohal, et praeguse rahastamissüsteemiga koormatakse ebaproportsionaalselt mõnesid liikmesriike seoses lähetuste ja koolide infrastruktuuri varustamisega, ning palub kuratooriumil läbi vaadata koolide rahastamise ja õpetajate töölevõtmise mudel;

37.

kinnitab taas, et Euroopa koole tuleb rahastada usaldusväärselt ja piisavalt, et täita konventsioonis ning Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjades ning liidu muude teenistujate teenistustingimustes võetud kohustused ning tagada õpetamise kvaliteet, samuti kindlustada võrdsed ja samaväärsed tingimused Euroopa koolide kõigi keelekogukondade laste õpetamiseks; võtab sellega seoses teadmiseks Brüsseli Euroopa koolide õpilaste vanemate ja õpetajate ühenduste hiljutise petitsiooni, milles juhitakse tähelepanu sellele, et kavandatavad kärped ohustavad tõsiselt hariduse kvaliteeti ja Euroopa koolide nõuetekohast tegevust, mistõttu ollakse vastu mis tahes eelarvekärbetele;

38.

palub komisjonil võtta meetmeid, et kindlaks määrata Euroopa koolidele ette nähtud protsendimäär erimaksust;

39.

rõhutab, et pikemas perspektiivis on oluline Euroopa Liidu rahaliste vahendite jagamise läbipaistvust suurendada ning koolide avatust ja mitmekesisust kindlamini tagada, kehtestades ühtlasi jätkusuutliku rahastamissüsteemi; palub sellega seoses komisjonil täpsustada, millistel eesmärkidel on erimaksu laekumisi kasutatud; palub komisjonil anda ülevaade 2009. aasta reformi rakendamisest ning tulevasteks aastateks vaja minevatest rahalistest vahenditest, eriti seoses kinnisvarapoliitikaga;

40.

soovib, et kooskõlas Euroopa koolide põhikirja konventsiooni artikliga 4, mille eesmärgiks on viia kokku eri keelesektsioonide õpilasi, õpetades teatavaid õppeaineid samal tasemel olevatele ühendklassidele, kasutataks kõigi kõrvalainete õpetamisel üldiselt töökeeli, ilma et see mõjutaks negatiivselt neid, kelle emakeel ei ole üks töökeeltest;

41.

väidab, et teatavate ainete õpetamine „vähem kasutatavates keeltes”, mida räägib väike arv ELi kodanikke, loob erilise väärtuse;

42.

rõhutab, et on vaja läbi viia Euroopa koolide õppekavade väline hindamine, mis ei tooks kaasa lisakulusid koolidele, ning toonitab käimasoleva küpsustunnistuse reformi elluviimise olulisust;

43.

nõuab, et kohalike õpetajate töölevõtmine vastaks pädevusnõuetele, et õppetöö, väljaõppe ja töötajate puudumise korral asendajate kvaliteet oleks tagatud ning et kuratoorium tagaks, et nende töötajate kutseoskuseid kontrolliks inspektorid;

44.

on seisukohal, et erinevatest liikmesriikide süsteemidest tulevatele õpetajatele on vaja korraldada spetsiaalseid koolitusprogramme ja erialaseid seminare, et valmistada neid ühtsete standardite ja nõuete kohaselt ette tööks Euroopa koolide süsteemis;

45.

kinnitab veel kord, et erivajadustega õpilastega arvestamine on endiselt prioriteet ning et Euroopa koolid peavad tegema kõik neist oleneva, et suurendada oma pädevust puuetega õpilaste õpetamise alal; palub kuratooriumil sellega seoses tagada, et klasside suuruse arvutamisel kohaldataks selle õpilaskategooria puhul koefitsiente, ja tagada nende õpilaste täielik lõimimine;

46.

palub Euroopa koolide kuratooriumil täita need erivajadustega õpilasi puudutavad soovitused, mis põhinevad Rootsi eksperdirühma 2009. aasta uuringul, ning töötada välja erivajadustega õpilasi käsitlev tegevusplaan;

47.

rõhutab vajadust töötada välja nõuetekohaselt toimiv süsteem, mis aitab puudega õpilasi nende lõimumisprotsessil Euroopa koolides (nt eriõpetajate abi), et tagada nende õpilaste vanemate liikuvus;

48.

märgib, et kuratooriumi edastatud õppetöös halva edasijõudmise ametlik määr 2,7 % ei kajasta Euroopa koolide õppetulemuste suurt erinevust, eelkõige prantsuskeelse sektsiooni erakordselt kõrget halva edasijõudmise määra mitme viimase aasta jooksul; palub, et kuratoorium uuriks selle toimimishäire, õppetöös halva edasijõudmise üldmäära ja klassikursust kordama jäävate laste jätkuvalt suure arvu pedagoogilisi ja rahalisi põhjuseid ja tagajärgi;

49.

kordab uuesti oma palvet kuratooriumile tegeleda alternatiivide leidmisega õpilastele, kes ei suuda lõpetada haridusastet, mis annab Euroopa küpsustunnistuse, ning kaaluda küpsustunnistusest erineva lõputunnistuse loomist nende õpilaste jaoks, kes on orienteerunud kutseharidusele; väidab, et iga uue tunnistuse kohta tuleb teha mõjuhinnang ja tuleb tagada, et see annaks lisandväärtust olemasolevatele kvalifikatsiooniraamistikele;

50.

kinnitab veel kord, et erivajadustega õpilastega arvestamine peab jääma prioriteediks, eelkõige kuna Euroopa koolid väljastavad praegusel ajal üksnes ühte tüüpi koolilõputunnistusi, ning peavad seega tagama maksimaalse toetuse, et niipalju kui võimalik vältida õppetöös halba edasijõudmist, nii et õpilane ei satuks ummikseisu, kui tal kas keelelistel või muudel põhjustel ei ole võimalik saada alternatiivset haridust vastuvõtva riigi riikliku haridussüsteemi raames;

51.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele ja Euroopa koolide kuratooriumile.

26.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 56/22

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja eelkõige selle artikleid 174–178,

—

võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegias” (KOM(2011)0017),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegias” (SEK(2011)0092),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 25. oktoobri 2010. aasta töödokumenti, mis käsitleb ühtekuuluvuspoliitikat ja majanduskriisile reageerimist ning Euroopa majanduse taastamise kava toetuseks võetud ühtekuuluvuspoliitika meetmete rakendamise hinnangut (SEK(2010)1291),

—

võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatist, „Ühtekuuluvuspoliitika: 2010. aasta strateegiaaruanne 2007.–2013. aasta programmide rakendamise kohta” (KOM(2010)0110),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 31. märtsi 2010. aasta töödokumenti, mis on lisatud komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatisele „Ühtekuuluvuspoliitika: 2010. aasta strateegiaaruanne 2007.–2013. aasta programmide rakendamise kohta” (SEK(2010)0360),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. juuni 2010. aasta määrust (EL) nr 539/2010, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta, seoses teatavate nõuete lihtsustamise ja finantsjuhtimise teatavate sätetega (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta määrust (EL) nr 437/2010, millega muudetakse Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitlevat määrust (EÜ) nr 1080/2006 seoses marginaliseerunud kogukondadele ette nähtud elamumajandusmeetmete abikõlblikkusega (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta määrust (EÜ) nr 397/2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi, seoses eluasemete energiatõhususe ja taastuvenergia alaste investeeringute abikõlblikkusega (3),

—

võttes arvesse nõukogu 7. aprilli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 284/2009, millega muudetakse teatavate finantsjuhtimist käsitlevate sätete osas määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (4),

—

võttes arvesse nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrust (EÜ) nr 85/2009, millega muudetakse teatavate finantsjuhtimist käsitlevate sätete osas määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (5),

—

võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1081/2006, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1784/1999 (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1783/1999 (8),

—

võttes arvesse komisjoni 8. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1828/2006, milles sätestatakse rakenduseeskirjad nõukogu määrusele (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi (9),

—

võttes arvesse nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta otsust ühenduse ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste kohta (2006/702/EÜ) (10),

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamist käsitleva komisjoni 2010. aasta strateegilise aruande kohta, mis võeti vastu välisasjade nõukogu istungil 14. juunil 2010. aastal,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. juuli 2010. aasta arvamust „Kuidas edendada tõhusat partnerlust ühtekuuluvuspoliitika programmide juhtimisel, tuginedes 2007.–2013. aasta perioodi headele tavadele” (ECO/258),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 1.–2. detsembri 2010. aasta arvamust „Ühtekuuluvuspoliitika: 2010. aasta strateegiaaruanne 2007.–2013. aasta programmide rakendamise kohta” (CdR 159/2010),

—

võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni 2010. aasta aruande kohta, mis käsitleb ühtekuuluvuspoliitika 2007.–2013. aasta programmide rakendamist (11),

—

võttes arvesse oma 14. detsembri 2010. aasta resolutsiooni tõelise territoriaalse, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse saavutamise kohta ELis – ülemaailmse konkurentsivõime vältimatu tingimus? (12),

—

võttes arvesse oma 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni struktuurifondide määruse rakendamise kohta 2007– 2013 ning riiklikke ühtekuuluvuspoliitika strateegiaid ja rakenduskavu käsitlevate läbirääkimiste tulemuste kohta (13),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0287/2011),

A.

arvestades, et toetuste kasutamise suutlikkus on liikmesriigi ja tema piirkondade võime kulutada struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist eraldatud rahalisi vahendeid tulemuslikul ja tõhusal viisil, ning arvestades, et kõnealune suutlikkus on vajalik selleks, et aidata ELi fondidest eraldatava rahaga maksimaalselt kaasa majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele;

B.

arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on äärmiselt oluline liidu harmoonilise arengu toetamiseks ning et hoolimata edusammudest, mida on tehtud piirkondade ebavõrdse arengu vähendamiseks, on siiski suured erinevused piirkondade majandusliku, sotsiaalse ja piirkondliku arengutaseme vahel;

C.

arvestades, et kõige ebasoodsamas olukorras olevates piirkondades ja väikepiirkondades napib vajalikke finants- ja inimressursse ning haldustuge, mida oleks vaja selleks, et asjaomased piirkonnad saaksid neile kättesaadavaid ELi rahalisi vahendeid tulemuslikult kasutada;

D.

arvestades, et ELi regionaalpoliitika on tähtis vahend majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks, ning arvestades, et see võimaldab Euroopa Liidul võtta meetmeid selleks, et vähendada piirkondlikke erinevusi, edendada tegelikku lähenemist ning ergutada arengut, kvaliteetset tööhõivet ja sotsiaalset edenemist, ning arvestades, et ELi regionaalpoliitikast saavad kasu ka vähem arenenud piirkonnad;

E.

arvestades, et toetuste kasutamise suutlikkus ei ole püsiv, vaid muutuv suurus, ning arvestades, et see on väga erinev liikmesriigiti ja piirkonniti ning nende siseselt ning selle parandamiseks on vaja individuaalseid lahendusi;

F.

arvestades, et eesmärk kasutada finantstoetust võimalikult suurel määral nõuab liikmesriikidelt ja haldusasutustelt pidevaid jõupingutusi ning kohaliku ja piirkondliku haldustasandi kaasatust protsessi kõikides etappides, samuti asjakohast suutlikkust institutsioonilistes struktuurides ning tõhusaid juhtimis- ja kontrollisüsteeme;

G.

arvestades, et toetuste kasutamise suutlikkuse põhiküsimuseks on haldussuutlikkus, eelkõige projektide kavandamisel ja rakendamisel, ning seda on vaja tugevdada, pöörates eritähelepanu liikmesriikidele, kes on maha jäänud ja kus on madalad kasutusmäärad;

H.

arvestades, et struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi eeskirjad on juba olemuselt keerulised, mistõttu on neid raske korralikult üle võtta siseriiklikku õigusesse ja täita, vead on kerged tulema ning seetõttu kulutavad liikmesriigid ja piirkonnad ebaproportsionaalselt palju aega nende vigade parandamiseks ja kontrollimiseks, seepärast peavad need eeskirjad jääma aja jooksul stabiilseks, et soodustada nende paremat omaksvõtmist; arvestades, et sellele vaatamata tuleks toetada lihtsustusi, mis soodustavad rahastamisvahendite rakendamist;

I.

arvestades, et hoolimata sellest, et vigade arv ja struktuurifondidest rahastamise väärkasutamine on vähenenud, tuleks tugevdada liikmesriikide poolt võetavaid meetmeid, et vähendada rahastamise väärkasutust ning nõuda tagasi alusetult makstud summad;

J.

arvestades, et eelkõige praegusel programmiperioodil ELiga ühinenud liikmesriikidel on suuri raskusi toetuste kasutamise suutlikkusega, kuna märkimisväärselt on suurenenud kättesaadavad toetussummad ühinemiseelsete vahenditega võrreldes ning vajakajäämisi on haldusstruktuurides seoses projektide väljatöötamise, toetamise ja hindamisega;

K.

arvestades, et puudulik nähtavus lühikese ja keskmise tähtajaga vahendite kasutustaseme puhul vähendab toetuste kasutamise suutlikkust, ning arvestades, et suuremat läbipaistvust on vaja kõikidel juhtimistasanditel;

L.

arvestades, et Euroopa Sotsiaalfond toetab olulisel määral tööturupoliitikat ja aitab märkimisväärselt kaasa sotsiaalse kaasatuse edendamisele, ning arvestades, et selle vahendeid tuleb tunduvalt suurendada;

1.

juhib siiski tähelepanu jõupingutusele, mis vaatamata eelnimetatud probleemidele on tehtud selleks, et tagada toetuste kasutamise suutlikkuse suurendamine ja ühtekuuluvuspoliitika eelarve täitmine 2010. aastal, ning tunnustab Euroopa majanduse elavdamise kava raames võetud ühtekuuluvuspoliitika meetmete positiivset mõju programmide rakendamise ja toetuse saajate rahastamise kiirendamisele; palub komisjonil jätkata neid meetmeid ajavahemikul 2014–2020;

2.

juhib tähelepanu sellele, et toetuste kasutamise suutlikkuse probleemide põhjuseks on peamiselt järgmised tegurid:

3.

on arvamusel, et suur hulk tuvastatud probleeme oleks võimalik ära hoida, kui kaasata juba kavandamise etapis kõik asjaomased riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi toimijad, et tulevastes raamdokumentides ja rakenduskavades sisalduvad ettepanekud võimalikult hästi kattuksid toimijate vajadustega, see aitaks suuremal määral ja otsesemalt kaasa ELi eesmärkide saavutamisele;

4.

kordab, et vaja on lihtsustada ja paindlikumaks muuta eeskirju ja menetlusi ELi ja riiklikul tasandil, et projekti elluviijate jaoks hõlbustada juurdepääsu ELi vahenditele ja edendada nende vahendite usaldusväärset haldamist haldustalituste poolt, ilma seejuures toetuse saajatele suuremaid probleeme tekitamata; usub, et lihtsustamine toob kaasa vahendite kiirema eraldamise, suuremad kasutusmäärad, suurema tõhususe ja läbipaistvuse, vähem rakendusvigu ja lühemad makseperioodid; on seisukohal, et eeskirjade, menetluste ja kontrolli lihtsustamise ja stabiilsuse vahel on vaja leida tasakaal; märgib, et igal juhul on võimalike taotlejate ja toetuse saajate piisav teavitamine eduka rakendamise vajalik eeltingimus;

5.

rõhutab, et kasutusmäärade suurendamine annab tõhusaid tulemusi ainult ühenduse eeskirjade järgimise korral;

6.

on seisukohal, et erilist rõhku tuleks panna tulemuste ja eesmärkide saavutamisega seotud aspektidele, ilma et see vähendaks tähelepanu, mida tuleb alati pöörata sisendite kontrollimisele; usub, et kooskõlas kehtivate eeskirjadega rakendamise, kontrolli ja maksesüsteemide kohta tuleks saavutada parem tasakaal ühelt poolt ELi kulude seaduslikkuse ja korrektsuse tagamiseks vajalike eeskirjade ja menetluste ning teiselt poolt ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikumaks ja kulutõhusamaks muutmise vahel;

7.

nõuab ühtekuuluvuspoliitika programmitöö, järelevalve ja hindamise ühtlustamist, et suurendada komisjoni nõuandvat rolli ning vähendada kontrolli ja auditiga seotud halduskoormust;

8.

on seisukohal, et rohkem tuleks keskenduda pettuse karistamisele kui eeskirjade eiramistele, nõuab paindlikumat ja diferentseeritumat lähenemisviisi sõltuvalt tuvastatud eiramise tõsidusest;

9.

rõhutab, et rohkem tuleks kasutada proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt kontrollimeetmed vastavad projekti ulatusele, selleks tuleks väikesemahuliste projektide ja programmide läbiviimisel lihtsustada nõudeid, mis käsitlevad esitatavat teavet ja järelevalvet; tuletab sellegipoolest meelde, et lihtsustatud eeskirjad ei tohi mingil viisil kahjustada läbipaistvust ja vastutust; nõuab, et auditeerimistegevuse kooskõlastamist tuleks tugevdada ja parandada, kaotada tuleks ülearused kontrollid liikmesriikides, kus on olemas asjakohane fondivahendite haldamise süsteem, ning et järgmisel programmiperioodil tuleks kasutada ühekordse audiitorkontrolli põhimõtet, kusjuures seda tuleks nn usalduslepingu põhimõtte sarnaselt rakendada võimalikult sageli;

10.

rõhutab, et ülimalt tähtis on õigeaegselt vastu võtta mitmeaastane finantsraamistik ning liikmesriikidele mõeldud täpsed ja lõplikud eeskirjad ja juhised, et ära hoida alustamisraskusi ja viivitusi riiklike eeskirjade koostamisel ja eeltingimuste rakendamisel liikmesriikides järgmise programmiperioodi alguses; kinnitab, et komisjon peab tagama tehnilise toe, et tagada eeskirjadest ja juhistest õige arusaamine liikmesriikides; rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku kestus on ühtekuuluvuspoliitika ja toetuste kasutamise suutlikkuse keskne küsimus, sest liiga lühike mitmeaastane finantsraamistik on takistuseks projektidele, mis on pikema kestusega ja samas arengu seisukohast kõige olulisemad;

11.

kutsub liikmesriike üles ühenduse õigusakte siseriiklikku õigusse kiiremini üle võtma; rõhutab, et kohapealsete probleemide paremaks lahendamiseks on tähtis rakendada piisaval arvul koolitatud personali;

12.

rõhutab, et kasulik on suurendada sünergiat ja vastastikust täiendavust ühiselt hallatavate fondide (Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond ja Euroopa Kalandusfond) ning Euroopa Arengufondi vahel teatavates Euroopa piirkondades, mis on AKV riikide naabruses; on seisukohal, et tuleks ergutada paindlikkust Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi vahel, et hõlbustada integreeritud projektide rahastamist, võttes samal ajal arvesse nende fondide eripära ja eesmärke; rõhutab, et eeskirjade ja menetluste ühtlustamine võib aidata kaasa toetuste andmise lihtsustamisele ja julgustada võimalike toetuse saajate osalemist ELi kaasrahastatud programmides; tuletab sellega seoses meelde ristfinantseerimise võimalusi, mida ei ole seni täielikult ära kasutatud;

13.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada Euroopa Sotsiaalfondi tõhusam kasutamine praegusel ajal kõikidel tasanditel ja kõikides liikmesriikides, et aidata lahendada majandussurutise tagajärjel tekkinud praeguseid sotsiaalmajanduslikke probleeme, ning kutsub üles tagama, et Euroopa Sotsiaalfond toetaks tulevikus läbimõeldult ja sihipäraselt Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamist tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas ning oleks nähtav, läbipaistev, tõhus, paindlik, lihtne ja kasutajasõbralik vahend, mis on loodud selleks, et arendada inimkapitali, ja mis arvestaks samas liikmesriikide ja piirkondade eripärade ning vajadustega;

14.

rõhutab, et jõupingutused tuleb suunata piiratud arvule prioriteetidele – millest kõige pakilisem on siseturul praeguse rekordilise töötuse määra vähendamine, pöörates erilist tähelepanu noorte ja naiste töökohtadele –, et tagada kogu ELi hõlmavate projektide tõhusam rakendamine ning Euroopa Sotsiaalfondi mõju ja potentsiaali suurendamine, toetades seeläbi Euroopa 2020. aasta strateegiat, samas tuleb rõhutada, et arvesse on vaja võtta erinevat olukorda liikmesriikides ning et praeguste tööhõiveprobleemide lahendamiseks on vaja tugevdada Euroopa Sotsiaalfondi finantssõltumatust ja suurendada selle paindlikkust;

15.

kutsub liikmesriike üles ergutama ja jätkama laiaulatuslikku dialoogi kõikide sidusrühmadega riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et paremini kindlaks teha tööturu vajadused ja parandada sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade tööalast konkurentsivõimet ning samal ajal piisavalt arvestada ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide sõnastamisel piirkondlike ja kohalike vajadustega ning tagada nende kajastumine Euroopa Sotsiaalfondi eesmärkides; nõuab erilise tähelepanu pööramist madala kvalifikatsiooniga töötajate koolitusele ja haridusele, et parandada selle sihtrühma tööalast konkurentsivõimet;

16.

palub liikmesriikidel suurendada teadlikkust Euroopa Sotsiaalfondi kohta ja parandada fondi vahendite kättesaadavust ning tõsta projektide koostamise suutlikkust, et aidata kaasa uute inimväärsete töökohtade loomisele ja tugevdada sotsiaalset kaasatust;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pidama kohalike ja piirkondlike arenguprojektide puhul esmatähtsaks ühtset lähenemisviisi, sel eesmärgil tuleks julgustada alt üles põhimõttele tuginevate kohalike algatuste väljatöötamist Euroopa Sotsiaalfondi jaoks ning võimaldada selliste erinevate rahastamisallikate ühitamist, nagu rakenduskavad, riiklikud kavad ja üksikprojekti tasandil erasektori vahendid;

18.

peab kahetsusväärseks, et venivate haldusmenetluste ja keeruliste eeskirjade tõttu on Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine mõnes liikmesriigis aeglasem kui ette nähtud ning seetõttu loobuvad paljud potentsiaalsed toetusesaajad rahastuse taotlemisest; nõuab Euroopa Sotsiaalfondi eesmärkide paremat kooskõlastamist tööturu tegelike nõudmistega, mis näitavad vajadust investeerida kutsealase koolituse parandamisse ja käsitöö valdkonna kaitsmise meetmetesse;

19.

palub komisjonil üle vaadata kaasrahastamise määr, et kajastada paremini arengutaset, ELi lisandväärtust, meetmete liike, toetuse saajaid, nende suutlikkust toetusi kasutada ja arenguvõimalusi; nõuab seetõttu, et ühenduse eelarvest eraldataks ühtekuuluvuspoliitika jaoks piisavalt vahendeid ajal, mil rahastamist riiklikul ja kohalikul tasandil piirab riikide range eelarvepoliitika; peab kahetsusväärseks asjaolu, et osa Euroopa Sotsiaalfondi olemasolevatest vahenditest jääb kasutamata, kuid märgib samas, et mõnedes liikmesriikides tehakse sellega seoses suuri edusamme; palub seepärast liikmesriikidel luua mehhanismid, mis aitaksid väikestel toetuse saajatel (üldjuhul rohujuuretasandi valitsusvälised organisatsioonid ja VKEd) taotlusi edukalt ette valmistada ja juhendaksid neid kogu rakendamisperioodi vältel, et tagada tõhusam protsessi kulgemine;

20.

palub liikmesriikidel kasutada suuremal määral Euroopa Sotsiaalfondi toetuse saajatele ettemaksete tegemise võimalust, pidades seejuures kinni täpsetest eeskirjadest;

21.

rõhutab, et vaja on osutada pidevat, ranget ja keskendunud tähelepanu Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest rahastatud arenguprogrammide tegelikele tulemustele, selleks tuleb ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil parandada hindamis-, järelvalve- ja näitajate süsteeme, mis peaksid lisaks kulutuste tasemele hõlmama ka võetud meetmete kvaliteeti; palub komisjonil arvestada ebakindlusteguritega, mis mõjutavad tööturule naasmise pikaajalisi projekte;

22.

rõhutab, et teatud reformid võivad olla olulised toetuste kasutamise suutlikkuse tõstmiseks mõnedes liikmesriikides ja seetõttu on vaja need arengu- ja investeerimispartnerluse lepingu koostamise käigus komisjoni ja asjaomaste liikmesriikide vahel läbi rääkida, et muuta need reformid riikide jaoks siduvaks tingimuseks; juhib eelkõige tähelepanu detsentraliseerimise ning piirkondlike ja kohalike asutuste mõjuvõimu suurendamise tähtsusele;

23.

toetab seisukohta, et ühtekuuluvuspoliitika õigusraamistik peaks võimaldama rakenduskavadega seoses paindlikumat korraldustööd, et kajastada paremini arenguprotsesside laadi ja geograafilist ulatust; soovitab jätta liikmesriikidele ja piirkondadele piisavalt paindlikkust valida mõned oma prioriteedid ja ühitada asjakohaseid poliitikameetmeid;

24.

palub liikmesriikidel pöörata enam tähelepanu projektide ettevalmistamisele ja koostada projektikava, et minimeerida kulude ületamise ohtu ja saavutada vahendite suur kasutusmäär;

25.

märgib, et avaliku sektori institutsiooniline suutlikkus nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil ning osalevate riigiasutuste ja toetuse saajate tehniline ja haldussuutlikkus on otsustavad tegurid, mis määravad Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks vajaliku poliitika eduka väljatöötamise, rakendamise ja järelevalve;

26.

kutsub üles liikmesriike komisjoni toetusel ja kooskõlastatult kohalike ja piirkondlike omavalitsustega pöörama tähelepanu inimressursside paremale juhtimisele ning tegema täiendavaid jõupingutusi, et ligi meelitada ja tööl hoida kvalifitseeritud töötaid ELi vahendite haldamiseks, selleks tuleks soodustada nende töötajate kvaliteetset koolitust ning vältida töötajate asendamist, kui see ei ole otseselt vajalik ja tingitud eesmärgist parandada tulemuslikkust ja seeläbi toetuste kasutamise suutlikkust; tuletab sellega seoses meelde võimalusi kasutada Euroopa Sotsiaalfondi ja tehnilise abi vahendeid programmide rakendamiseks ja toeks vajaliku suutlikkuse loomiseks; rõhutab tervikteenuste tähtsust detsentraliseeritud tasandil, et abistada programmis osalevaid partnereid; kutsub liikmesriike üles looma tervikteenuseid pakkuvaid Euroopa teenuspunkte kodanikele võimalikult lähedale, et aidata nii kohalikke ametiasutusi kui ka ELi kodanikke Ühtekuuluvusfondi toetuse taotlemisel;

27.

märgib, et vaja on haldus- ja kontrollisüsteemide suurt järjepidevust ja suutlikkust, et saaks tugineda halduskogemustele ja teadmistele, ning kutsub seepärast liikmesriike üles võtma meetmeid, et vältida fondide haldamisega tegeleva halduspersonali sagedat vahetumist;

28.

kutsub komisjoni üles abistama rohkem neid liikmesriike, kelle toetuste kasutusmäärad on alla ELi keskmise ja kus esineb toetuste kasutamise suutlikkuse osas puudujääke; leiab, et seesugust tõhusamat abi ja tihedat koostööd tuleks jätkata vähemalt seni, kuni asjaomastes riikides jõutakse sellisele ekspertteadmiste tasemele, millest piisab tulemusteni jõudmiseks eraldi välisabi kasutamata;

29.

kutsub liikmesriike looma mõttevahetusfoorumeid või koostöövõrke rakendusstruktuuride vahel, et arutada kogemusi ja probleeme ning vahetada parimaid tavasid; kutsub liikmesriike samuti abistama toetuse saajaid rangemate kontrollinõuetega toimetulekul ning kasutama selleks tehnilise toe eraldisi, et koolitada ja nõustada neid majandus- ja sotsiaalvaldkonna toimijaid, kes on võimalikud fondidest toetuse saajad; teeb ettepaneku kasutada sellisteks meetmeteks üht osa neist vahenditest, mis on eraldatud tehnilise toe rakenduskavadele; palub liikmesriikidel kavandada ja korraldada koolitusi võimalikele fondidest toetuse saajatele;

30.

rõhutab, kuivõrd olulised on piirkondadevahelised koostööprogrammid ja sellised programmid nagu INTERACT ja URBACT selleks, et kindlaks määrata ja levitada häid tavasid ning anda poliitika- ja haldusvaldkonna toimijatele koolitust, kuidas fonde optimaalselt kasutada; nõuab, et piirkondlikku planeerimist ja fondide tõhusat kasutamist edendavad meetmed tunnistataks abikõlblikuks territoriaalse koostöö eesmärgi alajaotuse „piirkondadevaheline koostöö” raames;

31.

palub komisjonil luua mestimisprogrammi kogemustel põhinev kogu ELi hõlmav koostööprogramm, et parandada koostööd ühelt poolt toetuste suure kasutussuutlikkuse piirkondade ja teiselt poolt väikese kasutussuutlikkusega piirkondade vahel ning hõlbustada parimate tavade levitamist;

32.

teeb ettepaneku luua internetipõhine platvorm toetuse saajate ning kohalike ja piirkondlike sidusrühmade ja valitsusasutuste jaoks, et vahetada parimaid tavasid ja teavet takistuste, probleemide ja nende võimalike lahenduste kohta;

33.

palub komisjonil uurida võimalusi võtta kasutusele ühtlustatud teabe- ja kommunikatsioonisüsteemid, võttes samas arvesse liikmesriikide haldus- ja kontrollisüsteemide erinevusi, ning nõuab sel eesmärgil ühtse tarkvara kasutuselevõttu, et kontrollida vahendite kasutamist territoriaalse koostöö programmide raames;

34.

kutsub komisjoni üles kasutama teabe- ja kommunikatsioonisüsteeme, et välja töötada varajase hoiatuse süsteem vahendite kasutamise kohta ning esitada vähemalt kord aastas aruanne, mis sisaldaks teavet piirkondlike ja struktuurifondide kasutamise kohta igas piirkonnas, see võimaldaks Euroopa Parlamendil ja nõukogul ühtekuuluvuspoliitika rakendamist jälgida;

35.

palub komisjonil teha aktiivselt koostööd Euroopa Investeerimispangaga, eriti kui kavandatakse ühenduse algatusi, mille eesmärk on VKEde finantsabi tagamise kaudu parandada ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkust ja tõhusust ning tugevdada struktuurifondide mõju;

36.

on veendunud, et tänu oma suuremale paindlikkusele annavad piirkondliku ja kohaliku tasandi avaliku ja erasektori partnerlused, mis on eelnevalt hästi ette valmistatud ja kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegiaga, oma panuse sellesse, et suurendada toetuste kasutamise suutlikkust ja lahendada kaasrahastamise probleeme; soovitab liikmesriikidel selgitada ja lihtsustada riiklikke õigusakte, et hõlbustada niisuguste partnerluste loomist; rõhutab, et tagada tuleb demokraatlik kontroll avaliku ja erasektori partnerluste üle;

37.

palub komisjonil kontrollida, kas on olemas õiguslik alus avaliku ja erasektori partnerluse projektide läbiviimiseks ning kuivõrd tõhus see on, ning vajaduse korral soovitada liikmesriikidel, kes pole veel selliseid õigusakte vastu võtnud, et nad, pidades silmas struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi vahendite kasutuselevõtu võimalust avaliku ja erasektori partnerluse projektide jaoks järgmisel programmiperioodil, valmistaksid ette ja võtaksid kiiremas korras vastu menetlused nende projektide tõhusaks rakendamiseks piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

38.

juhib tähelepanu sellele, et enamik VKEsid ja eelkõige väike- ja mikroettevõtted ei pääse praeguste halduslike ja finantspiirangute tõttu üksinda ligi struktuurifondide pakutavatele võimalustele ning et neil on vaja oma piirkondlike ja üleriigiliste esindusorganisatsioonide tuge ja nõuandeid; on seisukohal, et eeskirjade ja menetluste lihtsustamine on ülioluline, et tagada nende juurdepääs struktuurifondidele; nõuab, et väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act” ja selle põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele”, ühekordsuse põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet kohaldataks kõigil otsustustasanditel investeerimisprioriteetide kindlaksmääramisel ning haldus-, auditi- ja kontrollimenetluste väljatöötamisel, et tagada fondide parem kasutamine;

39.

rõhutab, et fondide kasutamise suutlikkuse jaoks on olulised partnerid, nagu nad on määratletud nõukogu määruses (EÜ) nr 1083/2006 artiklis 11; kutsub liikmesriike üles igakülgselt andma teavet ja juhendust kodanikele, kodanikuühiskonna, ühenduste ja valitsusväliste organisatsioonide esindajatele ning piirkondlikele ja kohalikele asutustele rahastamisvõimaluste kohta, struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist kaasrahastamise abikõlblikkuse kohta, kaasrahastamiseeskirjade ja hüvitamiseeskirjade kohta ning kust leida pakkumiskutseid, samuti palub toetada nende aktiivsust rahastamisvõimaluste kasutamisel;

40.

rõhutab seda positiivset mõju, mida annab Euroopa Investeerimispanga rahastamisvahendite, näiteks Jessica kasutamine, et laiendada üldisi rahalisi vahendeid, suurendamata seejuures otsest riiklikku rahastamist;

41.

kordab, et mitmetasandilise valitsemise mehhanismid ja partnerluspõhimõte on rakenduskavade tõhususe ja toetuste suure kasutussuutlikkuse põhitegurid; kutsub liikmesriike üles kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja nende institutsioonilise autonoomia põhimõttega tugevdama järjekindlalt partnerluse ja läbipaistvuse põhimõtet rakenduskavade koostamisel ja rakendamisel ning kaasama sel eesmärgil piirkondliku ja kohaliku tasandi ning kodanikuühiskonna kohe algusest peale siduval, igakülgsel ja püsival moel investeerimisprioriteetide määramisse ja kujundamisse, rakenduskavade koostamise, aga ka nende rakendamise ja hindamise kõikidesse etappidesse;

42.

kutsub komisjoni üles arutlema avatumalt meetmete üle, mis on ette nähtud struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi vahendite kasutamise kiirendamiseks; soovitab sellega seoses, et võiks paluda Regioonide Komiteel esitada igal aastal arvamuse toetuste kasutamise suutlikkuse kohta kõikides liikmesriikides;

43.

palub komisjonil tagada, et ühtekuuluvuspoliitika toetaks lisaks Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisele kõikides liikmesriikides ka piirkondade ja mikropiirkondade vaheliste erinevuste vähendamist, võtaks nõuetekohaselt arvesse äärepoolseimate piirkondade erivajadusi ja edendaks ELi harmoonilist arengut, tagades sealhulgas sihtotstarbelised lisavahendid ja meetmed sellistele piirkondadele, mis on Euroopa standardite saavutamises veel maha jäänud;

44.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

26.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 56/31

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 196, milles sätestatakse, et liit soodustab liikmesriikide vahelist koostööd, et tõhustada loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste ennetamiseks ja nende eest kaitsmiseks loodud süsteeme,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 122,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 222 (solidaarsusklausel), milles sätestatakse, et kui liikmesriiki tabab terrorirünnak või kui ta langeb loodusõnnetuse või inimtegevusest tingitud õnnetuse ohvriks, tegutsevad liit ja selle liikmesriigid üheskoos solidaarselt,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 23,

—

võttes arvesse 1994. aastal vastu võetud ja 2001. aastal läbi vaadatud Oslo suuniseid, mis käsitlevad sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamist rahvusvahelistes operatsioonides suurõnnetuste korral,

—

võttes arvesse 18. detsembril 2007. aastal Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja, Euroopa Parlamendi presidendi ja Euroopa Komisjoni presidendi poolt allkirjastatud Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas,

—

võttes arvesse komisjoni 26. oktoobri 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa tõhusama katastroofidele reageerimise suunas: kodanikukaitse ja humanitaarabi roll” (KOM(2010)0600),

—

võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2008. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta” (KOM(2008)0130),

—

võttes arvesse Michel Barnier’ aruannet „Euroopa kodanikukaitsejõud: Europe aid”, mis avaldati 2006. aasta mais,

—

võttes arvesse nõukogu 14. detsembri 2010. aasta järeldusi, milles tervitati komisjoni 26. oktoobri 2010. aasta teatises välja toodud eesmärke saavutada prognoositavam, tõhusam, tulemuslikum, ühtsem ja nähtavam katastroofidele reageerimine Euroopas,

—

võttes arvesse nõukogu 2007. aasta detsembri järeldusi, milles kutsutakse komisjoni üles maksimaalselt ära kasutama ühenduse kodanikukaitse mehhanismi ja suurendama liikmesriikide vahelist koostööd,

—

võttes arvesse nõukogu 5. märtsi 2007. aasta otsust 2007/162/EÜ, Euratom (kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta) (1) ja nõukogu 8. novembri 2007. aasta otsust 2007/779/EÜ, Euratom (millega kehtestatakse ühenduse kodanikukaitse mehhanism) (2),

—

võttes arvesse oma 14. detsembri 2010. aasta resolutsiooni ELi kiirreageerimisvõime loomise kohta (3), 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni hiljutise maavärina kohta Haitis (4), 16. septembri 2009. aasta resolutsiooni metsatulekahjude kohta 2009. aasta suvel (5), 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta (6) ja 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni sellel suvel toimunud loodusõnnetuste kohta (7),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ning arengukomisjoni, väliskomisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0283/2011),

A.

arvestades, et Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel tuleb arvestada mitmete ohtudega, nagu maavärinad ja tsunamid, tulekahjud, sealhulgas metsatulekahjud, üleujutused ja maalihked, tööstus- ja tuumaõnnetused, terrorirünnakud, looduskatastroofid ja suured pandeemiad; arvestades, et Euroopa Liitu ja selle kodanikke, samuti muid maailma riike ja piirkondi tabavad üha sagedamini nii inimtegevusest põhjustatud katastroofid kui ka loodusõnnetused ning need on muutunud üha raskemaks, nagu näitas traagiliselt hiljutine ränk katastroof Jaapanis, mida tabasid maavärin, tsunami ja tuumakatastroof, nõudes inimelusid ja tekitades kahju majandusele, ühiskonnale ja keskkonnale ning kultuuripärandile, ning arvestades, et me ei saa välistada selliste ettearvamatute ja prognoosimatu tugevusega sündmuste esinemist mis tahes ajal ning seetõttu oleks Euroopa tasandil katastroofidele reageerimisest väga palju kasu, kui üksikute riikide võimekus viimase piirini proovile pannakse;

B.

arvestades, et äärmuslikku põuda ja metsatulekahjusid esineb Euroopas üha sagedamini ja suuremas ulatuses ning seetõttu on vaja jätkata vastavasisuliste teadusuuringute arendamist, et parandada riskihindamismehhanisme ning nende nähtuste ennetussüsteeme ja nendega võitlemise vahendeid;

C.

arvestades, et kliimamuutuste jätkuv süvenemine ja loodusliku kapitali ammendumine suurendavad sagedasemate ning tõsisemate looduskatastroofide tõenäosust veelgi;

D.

arvestades, et 2008. aastal tunnistasid ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) osapooled Bali tegevuskavas seost suurõnnetuste ohu vähendamise ja kliimamuutuste vahel;

E.

arvestades, et 2010. aastal tunnustati ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) Cancuni kohandamisraamistikus ametlikult katastroofiohu vähendamist kui kliimamuutustega kohanemise tähtsat aspekti ja soovitati valitsustel kaaluda kohandamismeetmete ühendamist Hyogo tegevusraamistikuga;

F.

arvestades, et hiljutised tragöödiad, eriti Haiti maavärin ja Pakistani üleujutused, näitasid, et ELi peamised vahendid katastroofidele reageerimiseks (humanitaarabi ja ELi kodanikukaitse mehhanism) täitsid antud tingimustes hästi oma eesmärki, kuid arvestades, et Euroopa Liitu mõjutavatele katastroofidele reageerimise koordineerimist nii liidu piires kui ka väljaspool on vaja veelgi nõuetekohaselt tugevdada ning et on veel piisavalt ruumi, et muuta ELi abi tervikuna tõhusamaks, tulemuslikumaks, terviklikumaks ja nähtavamaks;

G.

arvestades lisaks seda, et paljude kriiside ajal, eelkõige 26. detsembri 2004. aasta tsunamikriisi ajal tõstatati palju küsimusi seoses sellega, et Euroopa tasandil puuduvad süsteemsed tegevusvariandid või -kavad ohtudele reageerimiseks ning et Euroopa tegevus ei ole ülemaailmselt tehtavate jõupingutusega võrreldes piisavalt nähtav;

H.

arvestades, et Euroopa Parlamendi algatatud katseprojektide (8) raames testiti edukalt eri menetlusi, mis hõlmasid liikmesriikide eelnevalt kindlaksmääratud vahendeid ja ELi rahastatavaid vahendeid;

I.

arvestades, et Euroopa Parlament on järjekindlalt kutsunud komisjoni üles esitama õigusakti ettepanekut ELi kodanikukaitseüksuse loomiseks, järgides seejuures täielikult subsidiaarsuse põhimõtet ja täiendades seega liikmesriikide jõupingutusi kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 196;

J.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 222 sätestatud solidaarsusklausliga pannakse liikmesriikidele kohustus aidata üksteist ELi territooriumil aset leidva loodusõnnetuse või inimtegevusest põhjustatud õnnetuse korral;

K.

arvestades, et vahetu kooskõlastamine, ühtsus ja teabevahetus ELis ning rahvusvaheliste osalejatega on otsustava tähtsusega; arvestades, et praegune kooskõlastamine Euroopas, mis põhineb mitmetel eri käsuliinidega meeskondadel, põhjustab kahekordseid jõupingutusi ja kattumisi ning on inimressursside, koordineerimise ja tõhususe seisukohalt kulukas; arvestades lisaks seda, et majandus- ja finantskriisi oludes peab Euroopa Liit välja arendama olemasolevate vahendite jagamisel ja ratsionaliseerimisel põhineva kaitsesüsteemi, suurendamata sealjuures üldisi kulusid;

L.

arvestades, et pärast hiljutist Jaapanit tabanud katastroofi palus Jaapan Euroopa Liidul moodustada abi jagamiseks üheainsa kodanikukaitse meeskonna, mida koordineerib Euroopa Komisjon, selle asemel et saata eri ajal mitu eri liikmesriikide kodanikukaitse meeskonda, arvestades, et operatiivse koordineerimise tugevdamine võimaldas selle katastroofi ajal parandada tervikuna ELi abi osutamise kulutasuvust, sidusust ja nähtavust;

M.

arvestades, et ELi tasandil peab olema tagatud poliitiline sidusus vastavalt institutsioonide rollidele, ilma et see takistaks või aeglustaks katastroofidele reageerimise operatsioone, ning arvestades, et see peaks põhinema olemasolevatel mehhanismidel, ilma et oleks vaja luua uusi struktuure;

N.

arvestades, et suurõnnetuste vältimise ja nendeks valmisoleku kultuuri tuleks arengupoliitikas, -kavades ja -programmides süvalaiendada, et lahendada katastroofe põhjustavaid probleeme;

O.

arvestades, et on vaja välja arendada reaalajas ennetustegevus seire eri operatiivetappides: järelevalve, sealhulgas satelliitinfo kasutamise, varajaste hoiatuste edastamise, hoiatamise ja sellele reageerimise ning potentsiaalselt ohustatud elanikkonna abistamise kaudu;

P.

arvestades, et EL toetab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ning eelkõige ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo keskset rolli rahvusvahelise abi koordineerimisel kolmandates riikides;

Q.

arvestades, et riskidele reageerimist kõikidel etappidel ja kõiki ohte käsitlev Euroopa integreeritud lähenemisviis on kõige tõhusam strateegia katastroofidega toimetulekuks; arvestades, et see lähenemisviis peab säästva arengu laiemas kontekstis ühendama endas katastroofide ennetamist (sealhulgas leevendamist ja riskide vähendamist), valmisolekut, reageerimist ja taastumist; rõhutab, kui tähtis on välja töötada sellised operatiivsed töövahendid nagu operatiivne riskiennetuskava (mis hõlmaks standardmeetodeid ja planeerimisvahendeid); arvestades, et ELil on vaja hakata tegema tegelikke investeeringuid riskide ennetamisse ja prognoosimisse ning et EL peaks jälgima sama ambitsioonikat lähenemisviisi ka suurõnnetuste vältimise ja nendeks valmisoleku ning nendele reageerimise puhul;

R.

arvestades, et määrus, millega asutatakse solidaarsusfond, sisaldab eeltingimusi, mis raskendavad ja aeglustavad fondi vahendite mobiliseerimist teatavates katastroofiolukordades, eriti kui vaadata abikõlblikke kulusummasid ja -liike ning tähtaegade ja menetluste jäikust;

S.

arvestades, et kriisi ajal on päästemeeskondadel tingimata vaja saada võimalikult kiiresti täpset teavet, et nad saaksid jagada esmatarbekaupu, eluliselt vajalikke seadmeid ja vahendeid, ning arvestades, et telekommunikatsioonivahendid on seetõttu kriisiohjeahela tähtsaim lüli;

T.

arvestades, et kriisiolukorras võivad tavapärased sideühendused ja -vahendid olla üle koormatud või hävinud;

U.

arvestades, et komisjon ja liikmesriigid on juba tunnistanud kasu, mis tuleneb Euroopa kosmosepoliitikast ning satelliitandmete ja -teabe kasutamise eesmärgil Euroopa Komisjoni poolt algatatud ülemaailmses keskkonna- ja turvaseire programmis (GMES) saavutatud positiivsetest tulemustest ning nende praktilisest rakendamisest kodanikukaitses ja samuti hädaolukorrale reageerimise põhiteenistuse (Emergency Response Core Service) kaudu;

1.

tervitab komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa tõhusama katastroofidele reageerimise suunas: kodanikukaitse ja humanitaarabi roll” ja selle eesmärke; rõhutab, et teatises esitatud ettepanekuid tuleks täiendavalt uurida, et saavutada Euroopa-poolne reageerimine, mis oleks tõhustatud, koordineeritud, sidus, tulemuslik, kulutõhus ja nähtav;

2.

rõhutab vajadust ratsionaliseerida ja lihtsustada Euroopa praeguse katastroofidele reageerimise korda ja optimeerida kättesaadavaid vahendeid üldise kasu huvides, julgustades samal ajal liikmesriike andma oma panust, et sellega kindlustada Euroopa solidaarsust; usub seega, et Euroopa Liidu reageerimisvõime peab olema osa korraga mitut riski hõlmavast integreeritud lähenemisviisist, lisaks peaks see põhinema n-ö alt üles delegeeritud vahenditel ja teabejuhtimisel ehk liikmesriikide algatusel, kes peaks eraldama vabatahtlikult vahendid ja pakkuma ekspertnõu;

3.

palub komisjonil võtta Euroopa katastroofidele reageerimise suutlikkuse kavandamisel arvesse solidaarsusklauslit ja selle rakendamiskorda, mis tuleb viivitamatult vastu võtta ning mis tagab tõhusama ja kooskõlastatuma katastroofidele reageerimise Euroopa Liidus ning sellest väljaspool;

4.

kordab vajadust vaadata üle solidaarsusfondi määrus, et kohandada abikõlblikkuse kriteeriumeid iga piirkonna ja katastroofi (sealhulgas aeglase arenguga katastroofid, nagu põuad) eripäraga ning võimaldada mobiliseerida vahendeid paindlikumalt ja õigeaegsemalt;

5.

kinnitab veel kord, et katastroofideks ettevalmistumise, nende ennetamise ja neile reageerimise meetmed ei või olla omavahel sidumata ning et seetõttu oleks soovitav tugevdada ühtset tegutsemisviisi katastroofidega toimetulekuks;

6.

kinnitab, et ELi kodanikukaitse mehhanismis on vaja kvalitatiivset nihet praeguselt ad hoc koordineerimiselt kindlale ja ettekavandatud süsteemile, mis tugineks eelnevalt kindlaksmääratud vahenditele, mis on kättesaadavad ELi koheseks tegutsemiseks katastroofiabi operatsioonides; ning teistele moodustele ja ressurssidele, mida liikmesriigid peavad asjakohaseks kasutada; rõhutab ELi katastroofiabi operatsioonide kontrolli-, juhtimis- ja arendamissüsteemi loomise vajadust;

7.

kutsub komisjoni üles esitama subsidiaarsuse põhimõtet järgides võimalikult kiiresti ettepanekud ELi kodanikukaitse mehhanismil põhineva ELi kodanikukaitsejõu rajamiseks, mis võimaldaks liidul koondada vajalikud ressursid kodanikukaitse ja esmase humanitaarabi tagamiseks ohvritele; usub, et ELi reageerimine peaks tuginema Euroopa tsiviilkaitsejõudude olemasolevatele rollidele ja võimekusele ning tagama, et praeguste puudujääkide ja kitsaskohade kõrvaldamisega tegeletakse;

8.

on nõus, et Euroopa katastroofidele reageerimine peaks tuginema nii Euroopa hädaolukordadele reageerimise suutlikkusele Euroopa kodanikukaitse mehhanismi tugevdamise kaudu – mis põhineb eelnevalt kindlaksmääratud ja seega ennustatavatel liikmesriikide reageerimisvõimel ja valmisolekul hädaolukorraks – kui ka Euroopa hädaolukordadele reageerimise keskusele, mis on niisuguse strateegia nurgakivi, nagu on märgitud 26. oktoobri 2010. aasta teatises; toonitab, et need arengud peaksid järgima kõiki ohte käsitlevat lähenemisviisi, koondades kõik asjaomased osalised, eelkõige kodanikuühiskonna, mis hõlmab valitsusväliseid organisatsioone ning vabatahtlikke, ühiseks tegevuseks, ning peaks kasutama ära eri olemasolevate vahendite ja instrumentide koostoime;

9.

on seisukohal, et kõiki riske hõlmava lähenemisviisiga peab kaasnema suurem paindlikkus eri riskikategooriate suhtes, mida tuleb arvestada igal üksikjuhul eraldi; see eeldab omakorda detsentraliseeritud analüüsi- ja planeerimisvõime väljaarendamist meetmete võtmiseks olenevalt riskide laadist, tõenäosusest ja raskusastmest;

10.

nõuab ka, et ELi katastroofidele reageerimise võime tugevdamiseks kasutataks Euroopa äärepoolseimaid piirkondi ning ülemereterritooriume, kuivõrd need võivad olla tugipunktid logistiliste operatsioonide hõlbustamiseks ja reageerimisvahendite eelpaigutamiseks kõikidele ookeanidele;

11.

palub komisjonil koostada ja edastada Euroopa Parlamendile loetelu ühenduse vahenditest, millega rahastatakse katastroofide ennetamise tegevust, et hinnata võimalust integreerida katastroofide ennetamist rohkem olemasolevatesse ELi rahastamiskavadesse, nagu seda nõuab nõukogu oma järelduste eelnõus Euroopa Liidus katastroofide ennetamist käsitleva ühenduse raamistiku kohta (12. novembri 2009. aasta dokument nr 15394/09);

12.

rõhutab, et Euroopa katastroofidele reageerimise süsteem peab järgima subsidiaarsuse põhimõtet nii liikmesriikide (kel peaks olema võimalik kasutada oma vahendeid, eriti juhtudel, mis puudutavad riikide vastuolus olevaid vajadusi) kui ka ÜRO suhtes, st et see respekteeriks ühelt poolt iga liikmesriigi riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke pädevusi (võttes arvesse tähtsat rolli, ametiasutuste tähtsust katastroofide tagajärgede likvideerimise protsessis, eelkõige seetõttu, et paljudes liikmesriikides teostatakse seadusandlikku võimu kohalikul või piirkondlikul tasandil) ning teiselt poolt ÜRO koordineerimisrolli väljaspool ELi aset leidva katastroofi päästeoperatsioonides; tuletab meelde, et see strateegia peaks täiendama ÜRO strateegiat, kes näeb Euroopa sekkumisvõime loomises selget lisandväärtust;

13.

juhib tähelepanu asjaolule, et katastroofide piiriülese iseloomu tõttu peaks EL oma ressursse koordineerima ja tegema koostööd kolmandate maadega, muu hulgas oma naabruses, kui asjaga on seotud Vahemere Liidu riigid;

14.

toetab komisjoni ettepanekut luua Euroopa hädaolukordadele reageerimise suutlikkus, sealhulgas eeskirjad, millega tagatakse liikmesriikide võtmetähtsusega varade prognoositavam kättesaadavus, muu hulgas eelnevalt kokkulepitud reageerimisaegade jooksul kättesaadava ja eelnevalt kindlaksmääratud vahendite kogumi loomine, mis luuakse liikmesriikide vabatahtlikult võetud kohustuse kaudu teha need vahendid vabatahtlikult kättesaadavaks ELi katastroofiabiga seotud sekkumistel kasutamiseks riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool seda; on seisukohal, et sel viisil ja samuti toetades inimesi, keda on tabanud looduskatastroofid, nagu suurtulekahjud, üleujutused, maavärinad, vulkaanipursked, orkaanid ja hiidlained, samuti merel toimuvad õnnetused, naftalekked või tuumaoht, suureneb oluliselt ELi sekkumistegevuse Euroopa lisandväärtus;

15.

tuletab meelde, et geograafilise asendi tõttu on kindlad piirkonnad, näiteks ranniku-, saarte ja mägialad eriti haavatavad, ning nõuab, et nimetatud piirkondadele pöörataks erilist tähelepanu;

16.

märgib, et ELi piiri ääres asuvaid Euroopa piirkondi võivad mõjutada katastroofid, mis leiavad aset kolmandatele riikidele kuuluvates piirkondades, mille puhul on sekkumine veelgi keerulisem; teeb ettepaneku, et selliste piirkondade toetamiseks tuleb välja töötada erimeetmed ja pöörata erilist tähelepanu inimeste või tööstuslike õnnetuste põhjustatud katastroofidele, mis nõuavad erinevaid strateegiaid;

17.

on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata tulekahjudele, mille tõrjumiseks on vaja sihipäraseid strateegiaid ja meetmeid;

18.

kinnitab vajadust järgida põhimõtet „saastaja maksab” seoses keskkonnakahju eest vastutamise ja katastroofidele reageerimisega seotud kulude väljanõudmisega kahju tekitanud eraettevõtjatelt;

19.

on seisukohal, et eelnevalt kindlaksmääratud võimekuse, ressursside ja varade kogumi loomine liikmesriikide vabatahtlikult võetud kohustuse kaudu teha need varad kättesaadavaks ELi katastroofiabiga seotud sekkumistel kasutamiseks nii liidus kui ka väljaspool on ELi abisuutlikkuses kesksel kohal, mida võiks täiendada liikmesriikide ad hoc pakkumised; soovitab töötada välja selge ja üksikasjaliku stiimulite skeemi, mis võimaldaks liikmesriikidel panustada piisavalt vahendeid vabatahtlikku kogumisse, ilma et suurendataks liikmesriikide üldiseid kulutusi;

20.

palub tulevaste ELi kodanikukaitsejõudude raames luua konkreetset mehhanismid, mis võimaldavad ELil lahendada avamerel asuvate nafta- ja gaasiplatvormide põhjustatud ulatuslikke reostusjuhtumeid;

21.

tuletab meelde Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskset rolli rahvusvahelise üldsuse jõupingutuste koordineerimisel katastroofidele reageerimisel.

22.

rõhutab, et parem ELi katastroofidele reageerimise võimekus annab ELi tervikliku panuse üldisele ÜRO juhitud abile ja koordineerimisele;

23.

kinnitab, et ELi rahastatavad vahendid, mida liikmesriigid haldavad, peaksid täiendama liikmesriikide abioperatsioonideks eraldatud vahendeid; märgib, et need peaksid tuginema ettevalmistustegevuses välja töötatud mudelitele, mida on edukalt testitud hiljutistes hädaolukordades nii Euroopas kui ka väljaspool, näiteks Baltimaade rahvusvaheline üksus üleujutustele reageerimiseks ja lennutuletõrje taktikaline lisareserv;

24.

kutsub komisjoni üles määrama koos liikmesriikidega kindlaks puudujäägid suutlikkuses; tuleks kaaluda vahendite loomist ELi tasandil, vältides mis tahes konkurentsi ja/või kattumist riiklike vahenditega, et likvideerida olemasolevad puudujäägid, nii et see tooks olulist kokkuhoidu ELile tervikuna või annaks juurdepääsu vahenditele, mis ei ole kättesaadavad üksi tegutsevale liikmesriigile, pakkudes sellega head moodust koormuse jagamiseks:

25.

on seisukohal, et oluline on ka teha kindlaks vahendite puudujäägid, mille tulemusena on võimalik täpselt välja selgitada, kuidas EL saaks toetada liikmesriikide jõupingutusi oma valmisoleku suurendamiseks; on seisukohal, et olemasolevate vahendite tõhusam kasutamine hoiab ära üleliigse rahalise või haldusliku bürokraatia loomise, eriti seoses piirkondlike ja kohalike haldusorganitega;

26.

kutsub komisjoni üles püüdlema selle poole, et EL oleks ressursside eraldamise, katastroofidele reageerimise suutlikkuse ja koostöö seisukohast kaasatud sellistele katastroofidele reageerimisse, mis leiavad aset ELis ja mõjutavad otseselt selle elanikke;

27.

on seisukohal, et peamiselt tuleks keskenduda olemasolevate rahaliste vahendite täielikule ja õigeaegsele kasutamisele ning nende vahendite rakendamisega seotud halduskorra lihtsustamisele; on arvamusel, et tuleb võtta meetmeid, millega tagatakse erakorralise humanitaarabi viivituseta jõudmine katastroofis kannatanud inimesteni;

28.

leiab, et eelplaneerimine, operatsioonide ettevalmistamine võrdlusstsenaariumite väljatöötamise abil, ELi katastroofiabi operatsioonides potentsiaalselt kasutada olevate liikmesriikide vahendite kaardistamine ja situatsiooniplaneerimine on ELi katastroofidele reageerimise tõhustamise seisukohalt otsustava tähtsusega ja ülimalt olulised viivitamatuks reageerimiseks ning kiireks abi osutamiseks hädaolukorras; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama neid meetmeid viivitamata ja ilma teisi meetmeid piiramata; kutsub lõpetuseks komisjoni üles viima läbi teostatavusuuringu selle kohta, kas on otstarbekas luua bioterrorismivastase võitlusega ja ohvrite identifitseerimisega tegelevaid Euroopa võrdluslaboratooriumeid, finantseerida nende tegevust Euroopa Liidu eelarvest teadusuuringutele eraldatud vahenditest ning luua nende jaoks märgis;

29.

nõuab eelkõige naftareostusega, tuumajaamadega või ohtlike ainetega seotud inimtekkeliste ja nii maal kui ka merel toimuvate katastroofidega seotud konkreetsete ettenägematute kulude piisavat planeerimist;

30.

tervitab komisjoni otsust liita järelevalve- ja teabekeskus (MIC) ja ECHO humanitaarabi kriisikeskus, et luua tõeline ööpäevaringselt tegutsev hädaolukordadele reageerimise keskus kui planeerimise ja tegutsemise kooskõlastusplatvorm, mis oleks samm õiges suunas, ning nõuab, et seda rakendataks ka liikmesriikidega reaalajas toimuva koostöö abil järelevalve-, etteteatamis- ja hoiatustegevuses, pidades kinni subsidiaarsuse põhimõttest; kutsub komisjoni üles tugevdama nimetatud keskust, nii et sel oleks keskne roll Euroopa mitterahalise abi, samuti rahalise humanitaarabi kiirel ja tõhusal koordineerimisel; märgib, et see peaks olema ühtne kontaktpunkt kõikide abitaotluste jaoks nii loodus- kui ka inimtegevusest põhjustatud katastroofide puhul, võimaldamaks ELi ühtset reageerimist;

31.

nõuab ECHO kriisikeskuse ning järelevalve- ja teabekeskuse (MIC) tulemuslikku ühendamist, tagades piisava rahastamise;

32.

palub komisjonil kaasata uus Euroopa hädaolukordadele reageerimise keskus aktiivselt ühenduse kahte metsapõlengute vastasesse metsakaitsevahendisse: Euroopa metsatulekahjude teabesüsteemi (EFFIS) ja EFFICSi;

33.

kutsub komisjoni üles koordineerima tegevust hädaolukorras, lihtsustades ja optimeerides olemasolevat universaalteenust ja hädaabinumbri 112 kasutamist;

34.

nõuab, et hädaolukordadele reageerimise keskus ja liikmesriigid teeksid otsused vahendite eraldamise kohta varade kogumist kiiresti, et tagada ennustatav, kiire ja tõhus abi ohvritele ning vältida viivitusi ja kattumist;

35.

on veendunud, et tuleks tuvastada ja kaardistada kõige tähtsamate vahendite nimekiri, mille liikmesriigid võiksid kõnealuste stsenaariumide korral ELi poolt hädaolukordadele reageerimiseks eraldada;

36.

nõuab, et ELi meetmed oleks selged ja sidusad, pidades silmas Euroopa Komisjoni, välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa välisteenistuse rolli, kes peaks jälgima on volitusi ja pidama kinni teiste institutsioonide pädevuse suhtes kehtestatud piiridest; kutsub seepärast komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles töötama välja nõuetekohase töökorralduse ja läbipaistvad eeskirjad, et tagada võimaluse korral ELi katastroofidele reageerimisega seotud küsimuste osas tihe koostöö ja kooskõlastamine, lähtudes olemasolevatest mehhanismidest ning ilma uusi struktuure loomata või abioperatsioone aeglustamata; rõhutab vajadust paindliku, lihtsa ja kiire talitustevahelise kooskõlastamise järgi, mis hõlmaks ainult asjaomaseid teenistusi, kes peaks reageerima väga kiiresti, vältides samal ajal tarbetut halduskoormust; rõhutab, et ELi humanitaarabi tuleks osutada igasugustest poliitilistest kaalutlustest sõltumatult, järgides sealjuures rahvusvaheliselt kokkulepitud humanitaarabi põhimõtteid;

37.

rõhutab metsatulekahjudest tingitud suuremat katastroofiriski, eelkõige kliimamuutuse tõttu, mis soosib suurte metsatulekahjude puhkemist; palub komisjonil asutada uues Euroopa hädaolukordadele reageerimise keskuses nende riskidega toime tulemiseks eriüksus;

38.

rõhutab, et viimase võimalusena ja kooskõlas Oslo suunistega võib sõjaliste vahendite, eelkõige erivahendite, strateegilise transpordi ja rasketehnika kasutuselevõtt tsiviiljärelevalve all olla sageli suureks abiks katastroofidele reageerimisel; rõhutab, et kuluka topelttöö vältimiseks tuleb tõhustada kõikide olemasolevate, nii tsiviil- kui ka sõjaliste ressursside ja liikmesriikide kriisiohjamise vahendite kasutuse koordineerimist;

39.

tunnistab, et sõjaliste vahendite kasutamine (transport, logistika, turvalisus) humanitaarabioperatsioonis võib olla oluliseks abiks, eeskätt ulatuslike looduskatastroofide korral; tuletab meelde, et sõjalisi vahendeid võib kasutada üksnes väga piiratud juhtudel ja viimase abinõuna, vastavalt ÜRO soovitustele;

40.

nõuab jagatud ja tõhusat logistikakorraldust, mis kaasaks ELi rahastatud universaalseid tehnilise abi ja toe meeskondi, mis võiksid toetada kõiki ELi või liikmesriikide ametiisikuid ja meeskondi kohapeal, eriti juhtudel, kui kohalik infrastruktuur on lakanud toimimast;

41.

nõuab tehnilise abi ja toe meeskondade mobiliseerimist katastroofide korral ning soovituste tegemist selle kohta, kuidas kõnealused meeskonnad võiksid osutada tulemuslikumat tuge katastroofis kannatanutele;

42.

olemasoleva võimekuse tõhusalt ja õigesti kasutamist silmas pidades teeb ettepaneku näha ette liikmesriikide konsulaarvahendite koondamine, et parandada ELi maailma tasandil reageerimisvõime kiirust ja kvaliteeti, optimeerides juba kättesaadavaid vahendeid; soovitab selleks hinnata eri liikmesriikide konsulaarvõimekust, et teha kokkuvõte Euroopa Liidul praegu kogu maailmas olevatest vahenditest;

43.

nõuab olemasolevaid ja ÜRO koordineeritavaid päästesüsteeme arvesse võttes, et mitterahalise abi transporti katastroofipaikadesse parandataks, tugevdataks ja muudetaks kulutõhusamaks, eeskätt selle korralduse lihtsustamise ja sujuvamaks muutmisega, kaasrahastamise määra suurendamisega ning uute viiside kasutuselevõtuga juurdepääsu võimaldamiseks täiendavatele transpordimahtudele, näiteks raamlepingute abil;

44.

tuletab meelde praeguseid järelevalve- ja ennetusvahendeid (eriti kohapealse vaatluse vahendeid), näiteks Euroopa Liidu ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire (GMES) programmi või INSPIRE ja GALILEO programmid, mis võiks jälgida võimalikke ohustatud alasid ja seega aidata tõhusamalt valmistuda ohvritele katastroofiabi pakkumiseks; palub komisjonil uurida võimalust varustada ELi spetsiaalse ja turvatud telekommunikatsioonivõimsusega ning kriisiohje terviklahendustega ennetusest taastamiseni; kutsub komisjoni üles paremini kasutama telekommunikatsioonisatelliitide olemasolevaid ja tulevasi lahendusi ja võimekust, et hõlbustada avaliku julgeoleku alaste kodanikuteenuste ja hädaabiteenuste väljaarendamist ühenduses Euroopa Kosmoseagentuuri, liikmesriikide ja osalejatega (eraettevõtjad, tööstus);

45.

palub komisjonil arendada välja side- ja infovõrk, uurides eelkõige telekommunikatsiooni kasutusvõimalusi, sealhulgas satelliitsidet, et päästemeeskonnad saaksid kiiresti täpset teavet, mis võimaldaks neil tõhusalt jaotada esmavajalikke tarbeid ja varustust, mida on tarvis ühiskonna katastroofijärgseks ülesehitamiseks;

46.

nõuab kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike ning sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonda hõlmavat laiaulatuslikku kommunikatsioonistrateegiat, mis parandaks Euroopa tegevuse üldist nähtavust ja läbipaistvust nii abi saavates riikides kui ka Euroopa kodanike hulgas, tagades samas, et katastroofiabi ei alluks kunagi kaubanduslike või poliitiliste strateegiate alastele kaalutlustele; usub, et strateegia peaks püüdma sidemeetodeid ja -vahendeid lihtsustada ning ühtlustada; teeb sellega seoses ettepaneku luua näiteks riiklike sümbolite kõrval kogu Euroopa Liidu personali jaoks ka ühtne vormiriietus ja märk ning nimetada üks eestkõneleja, kes tagaks hädaolukorrale reageerimise käigus teabevahetuse; nõuab, et kõik kommunikatsioonistrateegiad tagaks humanitaarabi ja mis tahes sõjalise tegevuse selge eristamise;

47.

rõhutab, et teave on tõhusa katastroofide ennetamise ja nendele reageerimise poliitika üks keskne osa kõigil tasanditel ning et riski vormide muutumine nõuab teabe pidevat ajakohastamist ning usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid katastroofide kordumiste sageduste, riskide ja seotud tagajärgede ning analüütiliste vahendite kohta; nõuab seepärast kooskõlastatud meetmeid, tehnilise ja teadusliku teabe ja ekspertiisi suuremat kättesaadavust ja süstemaatilist levitamist ning parimate tavade vahetust, mis hõlmaks ka uuringuid ja saadud kogemuste rakendamist, näiteks kogemused, mis on minevikus saadud ühenduse INTERREG algatuse raames rakendatud projektide käigus;

48.

märgib vajadust suurendada teadlikkust menetlustest, mida rakendatakse katastroofiolukorras, pöörates erilist tähelepanu noorte väljaõppele alates koolieast; palub komisjonil edendada koolide ning spetsiaalsete vabatahtliku tegevuse ühingute kaasamise teel planeerimis-, ennetamis- ja taastumiskultuuri, mis on kodanikukaitse alase tegevuse optimeerimiseks vajalik eeltingimus;

49.

juhib tähelepanu tähtsale rollile, mida etendavad katastroofide, eelkõige piiriüleste katastroofide ajal kohapeal tegutsevad piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused, kelle osavõtt võib tõsta ELi nähtavust kodanike hulgas; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama, et liikmesriigid kaasaksid oma piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused katastroofidele reageerimise organiseerimisse juba algusetappides, tuginedes ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas kohaldatud mitmetasandilisele valitsemismudelile, ning rakendaksid kõigi reageerimismehhanismiga seotud asjaosaliste puhul vastastikust kasu toovat kommunikatsioonistrateegiat;

50.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama välja kõikide Euroopa kodanike jaoks selget info- ja ennetussüsteemi reisimisel nii ELis kui väljaspool seda; teeb selleks ettepaneku märkida Euroopa passidesse hädaabinumber 112 koos selge viitega selle kättesaadavuse kohta kõikjal ELis, nii et reisijad saaks seda ELis kasutada, ja viide Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 23 kohta, milles sätestatakse, et „igal liidu kodanikul on mingi kolmanda riigi territooriumil, kus ei ole esindatud see liikmesriik, mille kodanik ta on, õigus saada kaitset iga teise liikmesriigi diplomaatilistelt ja konsulaarasutustelt (…)”, mida saaks kasutada isikud, kes reisivad ELi mittekuuluvasse riiki;

51.

nõuab, et üleeuroopaline hädaabinumber 112 tehtaks Euroopa kodanikele ja ELis viibivatele kolmandate riikide kodanikele paremini teatavaks, eelkõige kirjalike ja audiovisuaalsete massiteabevahendite ning avaliku teavitamise teel, et kõik saaksid seda automaatselt kasutada kõigi liidu territooriumil juhtuvatest katastroofidest teadaandmiseks;

52.

on seisukohal, et Euroopa Liidu töötajate ja ekspertide ühtne katastroofidele reageerimise alane eriväljaõpe võimaldaks väljaõppe ja spetsialiseerumismoodulite „ühise tüve” kaudu kujundada teadlikkust Euroopa ühistest töö- ja reageerimismeetoditest; soovitab kõnealuses raamistikus ühiseid katastroofidele reageerimise õppusi tsiviil- ja sõjaväeliste logistikaüksuste vahel;

53.

märgib, et katastroofide ennetamine on sageli kulutõhusam kui nendega võitlemine; rõhutab seetõttu tungivat vajadust täiendada Euroopa Liidu hädaolukordades reageerimise võime tugevdamise poliitikat, tõhustades ELi ja liikmesriikide riskideks valmistumise ja ennetamise poliitikat, ning ergutab komisjoni valmistama ette ulatuslikku ja innovatiivset ELi strateegiat katastroofiohu vähendamiseks; nõuab, et võimalike katastroofide varajaseks määratlemiseks eraldataks piisavalt vahendeid ning palub komisjonil tagada, et struktuurifondide ja solidaarsusfondi läbivaatamist kasutataks kõnealustes valdkondades poliitika ja investeeringute väljatöötamise innustamiseks; nõuab lisaks sellele paremat haridust katastroofide ennetamise valdkonnas, investeeringuid katastroofide ja kliimamuutuse ärahoidmisesse, asjakohaseid õigusakte veemajanduse ja tulemusliku riskijuhtimise valdkonnas ning üleujutusi käsitleva direktiivi rakendamise täpset jälgimist piirkondlikul ja kohalikul tasandil; juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et piirkondlikud ja kohalikud ametisutused mängivad katastroofide ennetamisel olulist rolli, rakendades ohu ennetamise strateegiaid territoriaalselt, mis hõlmab ka eri riikide meeskondade ühiseid sekkumisi;

54.

kinnitab oma seisukohta, et komisjon esitaks põua, metsatulekahjude ja kõrbestumise omavahelist seotust arvestades üleujutusi käsitleva direktiiviga sarnase õigusakti ettepaneku, et edendada veepuuduse-, põuaalase ja kliimamuutustega kohanemise ELi poliitika vastuvõtmist; kinnitab selles suhtes samuti Euroopa põuajälgimiskeskuse kui põua tagajärgede uurimis-, leevendamis- ja jälgimiskeskuse loomise tähtsust;

55.

kordab samuti oma üleskutset komisjonile võtta vastu tulekahjude ennetamist ja ohjeldamist käsitlev direktiiv, mis näeks ette regulaarse andmete kogumise, kaartide koostamise ja riskipiirkondade kindlaksmääramise, tulekahju ohjeldamiskavade koostamise, eraldatud ressursside ja kättesaadavate vahendite kindlaksmääramise liikmesriikide poolt, eri asutuste töö kooskõlastamise, miinimumnõuded meeskondade väljaõppeks ning keskkonnaalaste kohustuste ja karistuste kehtestamise;

56.

on seisukohal, et Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames pakutavate võimaluste edasine ärakasutamine on ülimalt tähtis; usub sellega seoses, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus võib olla oluline vahend, mille abil veelgi tugevdada riikidevahelist, piirideülest ja piirkondadevahelist koostööd, sealhulgas riikidega, kes ei kuulu ELi; peab riigipiire ületava piirkondadevahelise koostöö arengut tõestuseks selle kohta, et just piirkondadel on eriti tähtis roll kiireloomulise abi osutamisel elanikkonna kaitseks; on arvamusel, et see viljakas koostöö aitab muu hulgas kaasa ka riskide kaardistamise ja võimalike ohtude hindamise ühise eesmärgi saavutamisele ning et just siin saab EL anda oma väärtusliku ja nähtava panuse veelgi tõhusamaks ja tugevamaks koostööks, eelkõige just koordineerimise parandamisega;

57.

on seisukohal, et Euroopa vabatahtliku tegevuse aastal oleks sümboolne ja tänuväärne toetada neid riike, kes püüavad toetada asjakohaseid meetmeid ja organisatsioone;

58.

kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti – hiljemalt 2011. aasta lõpuks – vastavasisuline ambitsioonikas õigusakti ettepanek;

59.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

26.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 56/41

—

võttes arvesse komisjoni teatist peamiste suuniste kohta Euroopa turismi jätkusuutlikkuse tagamiseks (KOM(2003)0716);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi uuendatud turismipoliitika: partnerluse edendamiseks Euroopa turismis” (KOM(2006)0134);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise Euroopa turismi strateegia” („Agenda 21”) (KOM(2007)0621);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava” (KOM(2010)0352);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa turismistatistika kohta (KOM(2010)0117);

—

võttes arvesse 15. aprillil 2010 toimunud ministrite mitteametlikul kohtumisel vastu võetud Madridi deklaratsiooni sotsiaalselt vastutustundliku turismimudeli kohta;

—

võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2010. aasta järeldusi Euroopa kui maailma soosituima turismisihtkoha kohta – uus Euroopa turismi tegevuskava (14944/10);

—

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust teemal „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava” (CoR 342/2010);

—

võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 1986. aasta soovitust tuleohutuse kohta olemasolevates hotellides (86/666/EMÜ) (1);

—

võttes arvesse nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (3);

—

võttes arvesse nõukogu 5. mai 2009. aasta direktiivi 2009/47/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ vähendatud käibemaksumäärade osas (4);

—

võttes arvesse komisjoni 9. juuli 2009. aasta otsust, millega kehtestatakse majutusteenustele ühenduse ökomärgise andmise ökoloogilised kriteeriumid (2009/578/EÜ) (5);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 66/2010 ELi ökomärgise kohta (6);

—

võttes arvesse oma 8. septembri 2005. aasta resolutsiooni Euroopa säästva turismi uute perspektiivide ja uute väljakutsete kohta (7);

—

võttes arvesse oma 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni ELi uuendatud turismipoliitika kohta: partnerluse edendamiseks Euroopa turismis (8);

—

võttes arvesse oma 16. detsembri 2008. aasta resolutsiooni regionaalarengu aspektide ja turismi mõju kohta rannikualadele (9);

—

võttes arvesse oma 16. veebruari 2011. aasta resolutsiooni VKEde rahastamist toetavate ELi vahendite läbivaatamise praktiliste küsimuste kohta seoses järgmise programmiperioodiga (10);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A7-0265/2011),

A.

arvestades, et turismisektor moodustab 10 % SKPst ja 12 % kogu tööhõivest ning on seega ELi tähtsuselt kolmas sotsiaalmajanduslik tegevusala; arvestades, et turismisektor koosneb suures osas mikroettevõtjatest ning väikestest ja keskmise suurusega ettevõtjatest ning on mõne ELi piirkonna, nagu saarte jaoks peamine sissetulekuallikas ja on väga oluline ELi majandusarengu ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, samuti Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamise seisukohast;

B.

arvestades, et turism aitab kaasa ka inimeste rikastamisele, tavade vahetamisele ning hüvede, heaolu, kultuurikogemuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamisele; arvestades, et seetõttu tuleks keskenduda kvalitatiivsele lähenemisele;

C.

arvestades, et Euroopa Liit on maailma soosituim turismisihtkoht rahvusvaheliste reisijate jaoks ning seda juhtpositsiooni on vaja kindlustada, lahendades probleemid, mis on tingitud ühelt poolt tihedamast konkurentsist kogu maailmas ja pidevalt muutuvast nõudlusest ning teiselt poolt vajadusest tagada suurem ja kestvam säästvus;

D.

arvestades, et Euroopa turismisektori ees seisavad paljud väljakutsed, nagu ülemaailmne majanduskriis, teiste, väljaspool ELi asuvate sihtkohtade konkurentsivõime ja pakutavate turismiatraktsioonide mitmekesisus, kliimamuutuste ja hooajalisuse mõju turismitegevusele, Euroopa demograafilised suundumused, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia üha suurem mõju ning paljud turismitööstust aeg-ajalt mõjutavad ettenägematud asjaolud;

E.

arvestades, et turism aitab kaasa Euroopa ning selle kultuuri- ja keelepärandi edendamisele, võttes samas arvesse mitmekesisust, ning ühiste väärtuste säilitamisele ja Euroopa identiteedi ning Euroopasse kuuluvuse ja Euroopa kodanikutunde tugevdamisele; arvestades, et turismisektori arendamine on keskse tähtsusega ELi piirkondliku mõõtme tugevdamisel;

F.

arvestades, et Euroopa mitmekesisus, mitmepalgelisus ja mitmekultuurilisus pakub mis tahes liiki temaatilisele turismile maksimaalseid kasvuvõimalusi ning et turismi erinevate mitmekesiste vormide arendamine ja edendamine võib olla ainus tõhus vastukaal moonutustele, probleemidele ja langusele, milleni viib reguleerimata ja ühenäolise massiturismi mudel;

G.

arvestades, et Lissaboni lepingu (artikkel 195) kohaselt kuulub turism ELi eripädevusse ning EL võib liikmesriikide meetmeid toetada ja täiendada, ergutades sektoris tegutsevate ettevõtjate arenguks sobiva keskkonna loomist ja soodustades ka koostööd liikmesriikide vahel, ilma et see kohustaks liikmesriike oma õigus- ja haldusnorme ühtlustama;

H.

arvestades, et selle uue pädevuse alusel ja täielikus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega on vaja välja töötada selgete ja kaugeleulatuvate eesmärkidega ELi strateegia;

I.

arvestades, et selleks, et liidu uued pädevused ja tulevane turismipoliitika oleksid nii tõhusad ja sellise nähtavusega, nagu nõuavad Euroopa kodanikud ja meie külastajad, on lisaks strateegiale ja tegevuskavale vaja ka piisavaid vahendeid ELi finantsplaneeringu raames aastateks 2014–2020;

J.

arvestades, et ELi äärepoolseimate piirkondade ja teatavate saarepiirkondade majandused sõltuvad oma kauguse ja eraldatuse tõttu peaaegu täielikult lennutranspordist, ning seetõttu on vaja võtta asjakohaseid meetmeid, millega arvestatakse nende sõltuvust sellest transpordiliigist,

1.

väljendab heameelt komisjoni esitatud poliitilise strateegia üle, milles määratakse kindlaks 21 konkreetset meedet sektori elavdamiseks; on seisukohal, et see dokument koos vastava rakenduskavaga on tugev alus liidu poliitika arendamiseks, et saavutada konkurentsivõimeline, tänapäevane, kvaliteetne, säästev ja kõikidele juurdepääsetav turism; julgustab komisjoni rakenduskava raames kehtestama nii ruttu kui võimalik meetmete rakendamise ja eesmärkide saavutamise konkreetsed tähtajad; palub liikmesriikidel teha koostööd, esitades iga meetme kohta kava kooskõlas pädevate riiklike, piirkondlike ja kohalike asutustega; palub komisjonil keskenduda innovaatilistele ja Euroopa lisandväärtusega prioriteetsetele meetmetele;

2.

usub, et ELi turismistrateegia peaks põhinema ühelt poolt spetsiaalselt turismisektori jaoks mõeldud erimeetmete paketil ja teiselt poolt turismi valdkonnaülest laadi silmas pidades kooskõlal muude seotud poliitikasektoritega, et jõuda sellise süsteemi loomiseni, mis tõepoolest soodustaks turismi; on lisaks seisukohal, et tuleb täpselt hinnata, kuidas muude sektorite meetmed mõjutavad turismi, ning nõuab terviklikku lähenemisviisi, et luua sünergia nii eri valdkondade poliitika kui ka eri rahastamisvahendite vahel;

3.

taunib turismipoliitika alase sidususe puudumist komisjonis; peab oluliseks, et komisjon näeks ette asjaomaste peadirektoraatide kooskõlastatud ja tervikliku lähenemisviisi;

4.

rõhutab, et vaja on tihedat koostööd ühelt poolt ELi, rahvusvaheliste, riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel ning teiselt poolt sektori sidusrühmade ja institutsioonide vahel tervikuna, et käsitleda valdkonnaüleseid turismiga seotud probleeme, lähtudes seejuures subsidiaarsuse põhimõttest; tuletab meelde paljude Euroopa piirkondade ja omavalitsusüksuste otsest pädevust turismiküsimustes ja seega nende keskset tähtsust projektide ja konkreetsete meetmete rakendamises; loodab, et piirkonnad ja omavalitsusüksused teevad üksteisega tihedamat koostööd ja osalevad uue turismipoliitika väljatöötamises püsival, otsesel ja tõhusal viisil, ka Euroopa 2020. aasta strateegia raames; usub, et samal ajavahemikul võivad konkreetsed programmitöö vahendid, nagu makropiirkondadega seotud strateegiad, tõhustada piirkondlikku ja piirkondadevahelist turismi ning soodustada Euroopa piirkondade ja omavalitsusüksuste atraktiivsust ja nähtavust;

5.

kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust kehtestada turismivaldkonnas kaks uut põhimõtet: „piirkondadevahelisus” ja „täiendavus”, et edendada turismiteenuste ühist planeerimist ning koostööd samas geograafilises piirkonnas, st kas eri liikmesriikidele kuuluvate naaberpiirkondade vahel või ühiste elementide kaudu seotud piirkondade vahel mingil konkreetsel temaatilisel tasandil;

6.

on seisukohal, et turismi tuleb pidada ELi tööstus- ja innovatsioonipoliitika lahutamatuks osaks, ning kinnitab veel kord, et turismi elavdamine on strateegiline ja oluline eesmärk paljude liikmesriikide tööhõive seisukohast; rõhutab sellega seoses mikroettevõtjate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) tähtsust, kuna nad soodustavad kohalikke innovaatilisi algatusi ja turismisektori stabiilsust ning tagavad asjaomase piirkonna kvaliteedi, mitmekesisuse ja autentsuse; julgustab komisjoni seda lähenemisviisi Euroopa turismiteenuste puhul veelgi edendama;

7.

palub komisjonil koguda häid turismitavasid ja neid igal aastal avaldada;

8.

nõustub komisjoni ettepanekuga töötada koostöös liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike ametiasutuste ning riiklike turismiametitega välja Euroopa kaubamärk, et reklaamida maailmas Euroopat tervikuna turismisihtkohana; kutsub sellega seoses komisjoni üles käivitama reklaamikampaaniaid koostöös liikmesriikide ja pädevate turismiametitega; rõhutab, et mis tahes edendavate algatustega tuleb väärtustada ja esile tõsta Euroopa territoriaalset mitmekesisust ning mitte soosida Euroopa teatavaid sihtkohti võrreldes teistega, ning on seisukohal, et Euroopa kaubamärk ei tohiks takistada eri piirkondadel, linnadel ja kohalikel üksustel edendada vabalt omaenda kuvandit;

9.

tervitab Euroopa kultuuripärandi märgise algatust Euroopa integratsiooni ajalugu esindavate teatud oluliste paikade väärtustamise vahendina; rõhutab vajadust kooskõlastada seda algatust UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvate paikade ja teiste ajalooliste marsruutidega; peab vajalikuks kooskõlastamist teiste samalaadsete algatustega, nagu Europa Nostra auhind, et vältida kattuvust; kutsub komisjoni üles juhtima liikmesriikide tähelepanu sellele, et kohad, mis saavad Euroopa kultuuripärandi märgise, peavad alati olema avatud ja juurdepääsetavad, kusjuures selleks võib kehtestada isegi kohapeal viibivate töötajate miinimumnõuded;

10.

kutsub komisjoni üles toetama liikmesriikide rahvatraditsioonide, muu hulgas toiduvalmistamistraditsioonide lisamist maailmapärandi nimekirja, et säilitada neid traditsioone tulevaste põlvkondade jaoks ning luua Euroopa strateegia, millega edendada rahvatraditsioone Euroopa ja maailma tasandil;

11.

kutsub komisjoni üles hindama Euroopa kultuuripealinnasid käsitleva ELi programmi mõju turismile ning esitama parlamendile aruande selle kohta, kas juhtimismeetodid, rahastamise kord ning kultuuriasutuste ja -ühingute kaasamise kord tuleks läbi vaadata, et investeeritaks püsivatesse ja jätkusuutlikesse protsessidesse ja partnerlustesse;

12.

rõhutab, et on oluline teha koostööd, näiteks partnerluste või rahvusvaheliste lennutranspordilepingute sõlmimise kaudu, ELi mittekuuluvate riikide ning eelkõige naaberriikide ja BRIC-riikidega, mis moodustavad miljonite uute potentsiaalsete turistidega turu; rõhutab sellega seoses, kui oluline on jätkata jõupingutusi Euroopa turismitööstuse nähtavuse, kvaliteedi, konkurentsivõime ja mitmekesistamise suurendamiseks, ning nõuab Euroopa ühiste turundusmeetmete ja kombineeritud turismitoodete väljatöötamist, et köita külastajaid nendel uutel lähteturgudel;

13.

on seisukohal, et Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid peaksid kooskõlas ELi õigustega ja kohustusega kontrollida sissepääsu oma piiridesse, töötama ühise viisapoliitika raames välja pikaajalise strateegia viisamenetluste suuremaks kooskõlastamiseks ja lihtsustamiseks, hinnates võimalusi asutada ELi tasandil ühiseid konsulaaresindusi, et tagada viisamenetluste õigeaegne rakendamine ja bürokraatiakulude vähendamine; kutsub sellega seoses komisjoni üles lisaks Euroopa välisteenistuse loomisele kaaluma võimalust kasutada ELi delegatsioone maailmas turismiviisade väljastamiseks koostöös liikmesriikide saatkondadega ning uurima täiendavaid võimalusi turismiviisade väljastamise lihtsustamiseks, nagu grupi turismiviisad organiseeritud gruppide jaoks ja lihtsam juurdepääs ärireisijate jaoks;

14.

palub liikmesriikidel, arvestades eri hädaolukordi, mis kujutavad turistidele välisriigis ohtu, hinnata tihedas koostöös Euroopa välisteenistusega võimalust määrata kindlaks ühtne menetlus selliste teadete väljastamiseks, mis soovitavad teatud kohtadesse mitte reisida, luues asjaomaste olukordade tõsiduse määramiseks ühtse Euroopa koodeksi ja andes kõige raskematel juhtudel turismioperaatoritele võimaluse taotleda ühenduse abi saadaolevate rahastamisvahendite piires;

15.

kutsub komisjoni üles tegema hiljutiste hädaolukordade, nagu vulkaanipurske kogemustest järeldusi ning koostama konkreetseid ELi kriisiohjamise stsenaariume, millega teavitamist ja võetavaid meetmeid puudutav kooskõlastamine ja ühtne tegevus tehakse kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks;

16.

rõhutab vajadust soodustada mikroettevõtjate ja VKEde innovatsiooni ja tehnoloogilist arengut, et muuta toodete turustamine ja reisisihtkohtade edendamine tõhusamaks; nõuab tungivalt, et komisjon looks IKT- ja turismiplatvormi, algatades selleks enne 2011. aasta lõppu spetsiaalse katseprojekti, et stimuleerida mikroettevõtjate ja VKEde osalemist digitaalses tarneahelas, lähtudes kogemustest teistes sektorites, nagu tekstiilitööstus, transpordi- ja logistikasektor ning autotööstus; nõuab algatusi, mille eesmärk on edendada e-kaubandust turismisektoris ja kõrvaldada järelejäänud takistused seoses selle arenguga siseturul; lisaks palub liikmesriikidel edendada kiiret internetiühendust kogu oma territooriumil, et võimaldada täiustatud teenuste arengut ja muuta operaatorid koostalitlusvõimelisteks;

17.

nõuab ettevõtlusvaimu edendamist ja toetamist selles sektoris, pöörates erilist tähelepanu naistele ja noortele, ning VKEde ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu lihtsustamist rahastamisvõimalustele, eriti mikrokrediidile;

18.

palub komisjonil edendada spetsiaalset turismisektori ettevõtjate innovatsiooniinkubaatorit;

19.

on seisukohal, et turismisektori jätkusuutlikkusele aitab märkimisväärselt kaasa paremini kooskõlastatud lähenemisviis teadus- ja arendustegevusele ning innovaatiliste toodete ja teenuste edendamine; rõhutab, et turismitööstuse areng on otseselt seotud energiatõhususe ja taastuvatel energiaallikatel põhinevate tehnoloogiate edendamisega;

20.

nõuab tungivalt, et komisjon looks virtuaalse turismiseirekeskuse, mis ei ühendaks ainult uurimisinstituute, vaid ka ettevõtjaid ja riigiasutusi, eesmärgiga arendada turu-uuringuid konkurentsiteabe süsteeme kasutades, anda ettevõtjatele ja riigiasutustele tulevikku suunatud teavet pakkumise ja nõudluse arengu kohta ning võimaldada ettevõtjatel ja riigiasutustel asuda paremale strateegilisele positsioonile;

21.

kutsub komisjoni üles hindama tihedas koostöös liikmesriikide ja sektori riiklike osapooltega, milliseid innovaatilisi meetmeid nad saavad võtta ajutiste Euroopa puhkusepakettide edendamiseks tähtsate ajalooliste, kultuuri- või spordiürituste ajal, mida teatavad liikmesriigid lähiaastail korraldavad, nagu olümpiamängud, maailmanäitus jms, et edendada Euroopat reisisihtkohana selle rikkalikus mitmekesisuses; on seisukohal, et erinevaid Euroopa ja rahvusvahelise tasandi üritusi tuleks edendada koos olemasolevate kohalike turismiatraktsioonidega;

22.

peab vajalikuks arendada Euroopa Reisikomisjoni loodud portaali www.visiteurope.com potentsiaali, et maksimeerida selle kättesaadavust ja täielikku juurdepääsetavust (teave kõikides ELi ametlikes keeltes ja põhilistes ELi mittekuuluvate riikide keeltes, pöörates erilist tähelepanu BRIC-riikidele, nägemispuudega inimestele kättesaadavate vormingute kasutamine ja kurtidele viipekeelse teabe võimaldamine ning kõigi tehnoloogiliste rakenduste kasutamine) ning muuta see portaal tõeliseks Euroopa turismiplatvormiks, kust pääseb hõlpsasti ligi liikmesriikide riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele turismiportaalidele; usub lisaks, et portaal peaks suurendama Euroopa kvaliteedimärgise süsteemi, parimate tavade ning selliste algatuste nagu Calypso, NECSTouR ja EDEN nähtavust, ning see peaks teavitama turiste nende õigustest eri olukordades;

23.

kutsub komisjoni üles hindama koos liikmesriikidega võimalust luua nn Euroopa turismikaart eesmärgiga võita ELi liikmesriigist või kolmandast riigist pärit Euroopas reisiv turist püsikliendiks tema õiguste loetelu sisaldava teabe, soodustuste ja spetsiaalsete teenuste pakkumise teel;

24.

on seisukohal, et Euroopa Liit rajaneb kultuurilisel ja keelelisel mitmekesisusel ning seetõttu on oluline soodustada juurdepääsu turismiobjektidele, pakkudes külastajatele nende külastuse lihtsustamiseks ja arusaadavuse suurendamiseks asjakohaseid vahendeid, nagu audiogiidid või kirjeldavad brošüürid, mis annavad selgitusi vähemalt kahes ELi ametlikus keeles, eriti kui külastatavad objektid saavad rahalisi vahendeid struktuurifondidest;

25.

kutsub komisjoni üles hindama koostöös turismisektori sidusrühmadega Euroopa kvaliteetturismi märgise teostatavust, määrates kindlaks ühised kvaliteedikriteeriumid; on seisukohal, et seda tuleks teha eri liikmesriikides ja sektori ühendustes juba omandatud parimate kogemuste kooskõlastamise teel, et luua riikide märgiseid täiendav ja vabatahtliku tõendamise teel tunnustatav üldmärgis;

26.

usub, et tuleb vältida märgiste kiiret levikut ja vähendada nende arvu, et hoida ära tarbijates võimaliku segaduse tekitamist ja ettevõtjate liigset koormust, ning muuta märgised lihtsamini äratuntavaks; kutsub komisjoni üles hindama olemasolevaid märgiseid nende usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja vastavuse jälgimise seisukohast; kutsub lisaks komisjoni, liikmesriike ja sidusrühmi üles edendama olemasolevaid vahendeid ja parimaid tavasid ning hindama pikemas perspektiivis võimalust integreerida Euroopa kvaliteedimärgis ja majutusteenuse ökomärgis järk-järgult ühtsesse märgisesse, mille peamiseks kvaliteedikriteeriumiks on jätkusuutlikkus;

27.

palub komisjonil edendada konkreetset algatust majutuse (hotellid, külalistemajad, üüritoad jne) klassifitseerimissüsteemide järkjärguliseks ühtlustamiseks ühiste miinimumkriteeriumide kindlaksmääramise teel, alustades turismisektori ühenduste (näiteks Hotelstars Union) ja esindajate positiivsetest kogemustest; on seisukohal, et järkjärgulise ühtlustamisega võib tõhustada nii Euroopa nähtavust turismisihtkohana kui ka turistidele pakutavat teavet; kutsub Euroopa majutus- ja toitlustussektorit üles:

28.

rõhutab, kui tähtis on pöörata asjakohast tähelepanu ohutuse küsimusele eri tüüpi majutusasutustes, eelkõige seoses tuleohutuseeskirjade ja süsinikmonooksiidi puudutavate ohutusmeetmetega; on seetõttu seisukohal, et tuleb soodustada ühinemist MBS-meetodiga (Management, Building and System), säilitades seejuures kehtivad riiklikud õigusnormid kooskõlas nõukogu 1986. aasta soovitustega, või võtta alternatiivseid reguleerivaid meetmeid juhul, kui isereguleerimine ei toimi; rõhutab ühtlasi, kui tähtis on hotelli personali koolitamine hädaolukorraks valmistumise ja tuleohutuse korraldamise alal, ning rõhutab vajadust koguda süstemaatiliselt andmeid majutusasutuste ohutuse kohta; rõhutab, kui oluline on alati silmas pidada puudega inimeste ja piiratud liikumisvõimega isikute vajadusi, pakkudes muu hulgas koolitusi, et suurendada puuetealast teadlikkust seoses tuleohutuse ja majutusasutuste ohutusega;

29.

on seisukohal, et komisjon peaks koostöös turismitööstuse ja sotsiaalpartneritega olemasolevad kutseoskused kaardistama (Tourism Skill Competence Framework), mis oleks lähtepunktiks praktiliste meetmete väljatöötamisele, et ühitada Euroopa turismisektoris tööturu nõudlus ja pakkumine;

30.

kutsub komisjoni üles koostöös liikmesriikidega julgustama liikuvust ning kasutama ära ja edendama turismisektoris elukestva õppe, kutsekoolituse ja ülikooliõppe kavasid ning praktikat, et säilitada tihe side teadus- ja ettevõtlusringkondadega ning seada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kaheksandas raamprogrammis tähtsamale kohale innovatsioon turismis; usub, et ühenduse programmid, nagu Erasmus noortele ettevõtjatele ja Leonardo da Vinci on ainulaadsed võimalused kutse- ja väljaõppeoskuste omandamiseks ning karjäärivõimaluste edendamiseks ning neid tuleb seega edasi arendada ja soodustada, võttes arvesse ka võimalust vaadata kõnealused programmid läbi, nii et need õpetaksid parimaid tavasid muu hulgas klientide eest hoolitsemise, juurdepääsetavuse ja jätkusuutlikkuse valdkonnas;

31.

nõuab tungivalt, komisjon jälgiks täpsemalt liikmesriikides teenuste direktiivi rakendamist turismiteenuste osas;

32.

palub, et liikmesriigid tõhustaksid kutsekvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist turismitööstuses, et võimaldada selles sektoris juba töötavatele või seal tööle asuda kavatsevatele inimestele parimaid erialaseid töövõimalusi ja ergutada nii turismisektori töötajate liikuvust; usub, et see aitaks lahendada nii selle sektori hooajalise tööga kui ka deklareerimata tööga seotud probleeme;

33.

rõhutab tihedat seost turismi ja transpordi vahel ning palub komisjonil ja liikmesriikidel teha kõik võimalik, et moderniseerida riiklik, piirkondlik ja piiriülene infrastruktuur eri transpordiliikide jaoks, pöörates erilist tähelepanu üleeuroopaliste transpordivõrkude projektide edenemisele ja õigeaegsele rakendamisele ning ühtse Euroopa taeva lõpuleviimisele, et võimaldada tõhusamat lennuliikluse korraldamist; on seisukohal, et on oluline soodustada koostalitlusvõimet ja võtta vastu vajalikud meetmed turismivoogude haldamiseks, eelkõige kõrghooajal ja mitmesugustes hädaolukordades;

34.

nõuab tungivalt, et komisjon edendaks säästvamate transpordivahendite kasutamist, näiteks ühis- ja raudteetranspordi, jalgrattasõidu ja jalgsi liikumise kombineerimist; kutsub komisjoni üles muu hulgas lihtsustama ja toetama, sealhulgas üleeuroopaliste transpordivõrkude raames, ühenduste arendamist saarte, maa- ja mägipiirkondade, äärepoolseimate piirkondade ning raskemini ligipääsetavate sihtkohtadega üldisemalt;

35.

rõhutab vajadust edendada erinevate transpordivahendite elektronpiletimüügi integreeritud süsteeme, kuna see aitaks soodustada süsteemi mitmeliigilisust, lihtsustada rahvusvahelist reisimist liikmesriikide vahel, tagada liikumisvabaduse ning kõrvaldada takistused siseturu väljakujundamiselt; on seisukohal, et arendamise käigus tuleb tähelepanu pöörata puudega inimeste erivajadustele juurdepääsu osas;

36.

väljendab heameelt ELi õigusaktide üle reisijate ja eelkõige piiratud liikumisvõimega reisijate õiguste kohta ning palub komisjonil esitada lähiajal ettepanek, et luua kaugeleulatuv ja kooskõlastatud õigusraamistik, millega sätestatakse ühised eeskirjad kõigile transpordiliikidele ja erieeskirjad, millega võetakse arvesse iga transpordiliigi eripärasid;

37.

kutsub komisjoni üles hindama juurdepääsetavuse, teavitamise, läbipaistva hinnakujunduse, hüvitamise jne põhimõtteid käsitleva turisti õiguste ja kohustuste harta teostatavust; kutsub liikmesriike üles looma sõltumatut vahekohtusüsteemi, millega tagatakse tarbijatele ka asjaomaste õiguste tegelik austamine;

38.

rõhutab, et turismipoliitika peab alati hõlmama säästva arengu põhimõtteid: praeguste põlvkondade sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste vajaduste täitmisel tuleb silmas pidada ka tulevaste põlvkondade huve;

39.

väljendab heameelt komisjoni valmisoleku üle pakutavaid turismiliike mitmekesistada, mis aitaks leevendada hooajalisuse mõju; rõhutab eelkõige Euroopa Nõukoguga juba alustatud koostöö tähtsust kultuuri-, ajaloo-, usu-, keskkonna- ja maastikuturismi edendamiseks temaatiliste marsruutide/teekondade abil, millega väärtustatakse mitte üksnes meie maailmajao kultuurilisi ja ajaloolisi juuri, vaid soodustatakse ka sellise alternatiivturismi arendamist, mis on säästev ja kõigile kättesaadav; usub, et säästvate transpordivahendite, sealhulgas jalgratta ja veesõidukite kasutamist tuleb edendada paljude marsruutide puhul;

40.

on seisukohal, et Euroopa turismiteenuste eristamiseks teiste riikide või maailmajagude turismiteenustest, on hädavajalik siduda traditsiooniline turismisektor asjaomase territooriumi pakutavate toodete, teenuste ning materiaalsete ja mittemateriaalsete hüvedega;

41.

usub, et komisjon ja Euroopa Nõukogu peaksid tihedas koostöös liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike ametiasutustega ka edaspidi toetama, sealhulgas rahaliste vahenditega, uute Euroopa turismiradade väljatöötamist ning olemasolevate radade haldamist, muu hulgas saartel ning ranniku-, mägi- ja äärepoolseimates piirkondades; on seisukohal, et need peaksid esile tõstma Euroopa identiteeti, edendades ja ühendades sümboolseid paiku, nagu katedraale, kindluseid, ülikoole, arheoloogilisi vaatamisväärsusi ja tööstusasustusi, samuti Euroopa edendajaid ja sümboolseid isikuid; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed, et säilitada Euroopa pärand ja varad tulevaste põlvkondade jaoks;

42.

ergutab komisjoni hõlbustama ELi piirkondade vahelist suhtlemist ja koostööd eesmärgiga siduda omavahel olemasolevad piirkondlikud, riiklikud ja üleeuroopalised jalgrattateed ning edendada säästvat, energiatõhusat ja keskkonnasõbralikku jalgrattaturismi ELis;

43.

rõhutab selliste võrgustike nagu NECSTouR ja EDEN tähtsust heade tavade jagamisel Euroopa piirkondade vahel ja säästvate sihtkohtade edendamisel; lisaks nõuab kindlalt, et reisisihtkohtade säästvaks majandamiseks on vaja luua ühiste näitajate süsteem, tihedas koostöös jätkusuutliku turismi töörühmaga ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

44.

on seisukohal, et võttes arvesse Euroopa ajalugu, peaks komisjon jõulisemalt edendama Euroopa tööstuspärandit, mille potentsiaali ei ole piisavalt tunnustatud; rõhutab, et olulist kultuuriväärtust omava Euroopa tööstuspärandi arendamine võib tuua kasu ka teisejärgulistele sihtkohtadele ning aidata kaasa jätkusuutlikuma, mitmekesisema ja ühtlasemalt jaotunud turismisektori saavutamisele Euroopas tööstusobjektide säilitamise, ümberkujundamise ja taastamise kaudu;

45.

on seisukohal, et maa- ja taluturismi tuleb piisavalt toetada, sest need on sektorid, mis aitavad parandada elukvaliteeti, mitmekesistada maapiirkondade majandust ja sissetulekuallikaid, luua nendes piirkondades töökohti, muuta elanikkonna paikseks ja vältida seega sealse rahvaarvu vähenemist ning luua otsese seose traditsiooniliste, mahe- ja loodustoidukaupade edendamisega; märgib, et selleks on oluline tagada nendes piirkondades täielik juurdepääs transpordivõrgule ning interneti- ja IT-infrastruktuurile; on veendunud, et see aitab saavutada eesmärki edendada uusi turismivorme, pikendada turismihooaegasid ning jaotada turismitegevust nende piirkondade vahel, kus turismi osakaal on suur, ja nende piirkondade vahel, mille turismipotentsiaal on tugev, kuid piisavalt rakendamata;

46.

on seisukohal, et tuleb parandada põllumajandustootjate turustustegevust ja juurdepääsu kohalikule turule, et võimaldada toitlustussektori ettevõtjatel osta neile vajalikku kohalikku toodangut lihtsamalt;

47.

juhib tähelepanu sellele, kuidas loodusturism aitab kaasa sektori säästvale arengule; peab oluliseks keskenduda rahvusparkidele ja kaitsealadele, et muuta need turistidele rohkem ligipääsetavaks, sealhulgas keskkonnapärandi ja kohaliku bioloogilise mitmekesisuse alaste riikidevaheliste marsruutide arendamise kaudu;

48.

juhib tähelepanu sellele, et uute siseveeteede arendamine võib kaasa aidata kultuuri-, loodus- ja puhketurismi säästvale arengule;

49.

tuletab meelde, et kultuuri, hariduse, noorte ja spordiga seotud reisimine on muutumas üha populaarsemaks, ning kutsub seetõttu liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi üles toetama selliseid turismivorme, olles paindlikumad ja kohanedes demograafilistest muutustest tulenevate uute tarbijatüüpidega, et arvestada uute turismivormidega, mis vastavad tarbijate väljendatud ootustele; juhib tähelepanu sellele, kui suur on spordi osatähtsus turismi edendamisel, sest üritustele sõidavad nii pealtvaatajad kui ka osalejad, ning nõuab konkreetsete poliitikameetmete võtmist, et edendada ja toetada sporditurismi;

50.

kutsub komisjoni üles edendama valdkonnaülest ühenduse algatust turismi keskkonnamõju kohta, pöörates erilist tähelepanu Euroopa bioloogilisele mitmekesisusele, jäätmemajandusele, energia- ja veesäästule, tervislikule toitumisele ning maa ja loodusvarade kasutamisele, et levitada teavet ja kasulikke materjale, suurendada üldsuse teadlikkust ning vähendada turismi mõju keskkonnale;

51.

tervitab turismitööstuse vabatahtlikke pingutusi, et mõista ja vähendada turismi mõju keskkonnale ja sihtkohtadele, näiteks osaliselt ELi rahastatud Travelife’i jätkusuutlikkuse süsteem, mis on innovaatiline kava, millega aidatakse tarbijatel teha säästvaid valikuid ning tööstusharul mõista ja juhtida selle mõju tarneahelale;

52.

julgustab komisjoni toetama VKEde turismialaseid innovaatilisi algatusi ning säilitama ja parandama rikkalikku bioloogilist mitmekesisust, edendades ökoturismi;

53.

kutsub komisjoni üles uurima võimalust seada sisse vastutustundliku ja säästva Euroopa turismi päev, mil kõikides liikmesriikides korraldatakse turismi elujõuliste vormide ja turistide vastutustundliku käitumise edendamiseks teabekohtumisi;

54.

rõhutab kliimamuutuste suurt mõju Euroopa turismipiirkondadele, eriti kõige haavatavamatele ning eelkõige rannikupiirkondadele, saartele ja mägipiirkondadele; on seisukohal, et selle takistamiseks ja selle vastu võitlemiseks tuleks koostada strateegiad, muu hulgas ergutades innovatsiooni ja turismiteenuste mitmekesistamist, tõhustades looduslike ohtude ennetamise ja leevendamise poliitikat, kohandades infrastruktuuri, ennetades veepuuduse mõju ning säilitades asjaomaste piirkondade loomastiku, taimestiku ja maastiku püsivuse;

55.

juhib tähelepanu sellele, et rannikupiirkonnad on Euroopas põhiline turismisihtkoht ning seetõttu tuleb hoolikalt silmas pidada rannikualade ruumilist planeerimist, ulatusliku linnastumisega kaasnevaid ohtusid ja vajadust säilitada rannikualade, nende pärandi ja turismiteenuste infrastruktuuri kvaliteet ja püsivus; rõhutab vajadust investeerida piisavalt ranniku-, saare- ja mereturismi strateegiasse, et kaitsta Euroopa rannikuala erosiooni eest, säilitada selle keskkonna- ja loomastikupärandit ning parandada veekvaliteeti, eesmärgiga arendada säästvat ja kvaliteetset ranna- ja allveeturismi; tervitab sellega seoses komisjoni algatust töötada välja säästva ranniku- ja mereturismi strateegia ning nõuab, et töötataks välja sarnased eristrateegiad saarte, mägipiirkondade ja teiste haavatavate piirkondade jaoks;

56.

kinnitab veel kord rannaturismi kui mõnede Euroopa rannikupiirkondade eripära tähtsust; kutsub komisjoni üles uurima, kas direktiiv 2006/123/EÜ mõjutab negatiivselt selle sektori VKEsid, ning esitama vajaduse korral ettepanekuid meetmete kohta, et leevendada seda mõju ja tagada, et selle kutsekategooria eripära võetakse direktiivi kohaldamisel arvesse; kutsub lisaks liikmesriike üles kaaluma koostöös pädevate asutustega kompensatsioonimeetmete kasutuselevõtmist, et leevendada turismioperaatorite kahjusid, mis tekkisid uute õigusaktide kehtestamisega, millega nad kaotavad omandatud õigused ja millega kaasnevad kahjud seoses rajatiste renoveerimiseks tehtud amortiseerimata investeeringutega või vastavuse tagamisega varem kehtinud õigusaktidega; on seisukohal, et kõnealused meetmed on vajalikud, et kaitsta operaatorite tehtud investeeringuid ja parandada klientidele pakutavate teenuste kvaliteeti;

57.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama sadamainfrastruktuuri arendamist tervikliku merenduspoliitika raames, et kohandada sadamaterminale piiratud liikumisvõimega isikute vajadustele ning tagada ühendused teiste transpordiliikidega ja turismiteenustega sisemaal, sest see on väga oluline reisijate meretranspordi, kruiisiturismi ja väikelaevaturismi jaoks; kutsub sellega seoses liikmesriike üles kõiki võimalikke piiranguid kõrvaldama;

58.

märgib, et demograafilised muutused Euroopas toovad kaasa tervishoiuturismi ja eelkõige spaaturismi pideva kasvu; palub komisjonil spaaturismiga seotud küsimusi käsitlevaid mitmesugused ühenduse õigusnorme arvesse võttes kaaluda võimalust esitada terviklik seadusandlik ettepanek spaaturismi kohta, et kehtestada sektorile reguleeritud sisemine struktuur, edendades selle konkurentsivõimet ja täpsustades viivitamata, et liikmesriikides tegutsevad spaaettevõtjad, olles tervishoiuteenuste pakkujad, ei kuulu direktiivi 2006/123/EÜ kohaldamisalasse; rõhutab piiriüleseid tervishoiuteenuseid käsitlevate uute õigusaktide olulisust ja on seisukohal, et need tuleb jõustada, järgides rangelt uue õigusraamistikuga kehtestatud kriteeriume ja tingimusi, et tagada täielikult nõuetekohane rakendamine;

59.

rõhutab nn ostuturismi majanduslikku tähtsust; rõhutab, et kõnealune turismivorm on suurele osale turistidest üks peamisi põhjuseid, et viibida puhkusel ELis, mille ettevõtjad ja kaubamärgid on luksussektoris juhtival kohal ülemaailmselt; märgib, et tegemist on küll kiiresti kasvava sektoriga, kuid Euroopa Liidule pakuvad tugevat konkurentsi muud rahvusvahelised turismisihtkohad, mis võimaldavad näiteks sooritada oste maksuvabalt või käibemaksutagastust; soovitab seetõttu töötada koostöös luksussektori ja turismispetsialistidega välja uued meetmed ja teenused, mis võimaldavad ELil säilitada oma atraktiivsust ja konkurentsivõimet;

60.

rõhutab vajadust edendada ELis ja kogu maailmas Euroopa äriturismi, arvestades selle majanduslikku olulisust teatavate Euroopa piirkondade jaoks ning nende teenuste hulka, mis on seotud messide, näituste, konverentside ja muude ametialaste ürituste vastuvõtu ja korraldamisega (majutus, toitlustus, kaubandus, transport, teabevahetus- ja üritusi korraldavad agentuurid jne);

61.

tuletab meelde, et eetiliselt vastutustundliku turismi saavutamine on eesmärk, mida ei saa tähelepanuta jätta; pooldab Maailma Turismiorganisatsiooni koostatud eetikakoodeksit ning usub, et komisjon ja liikmesriigid võtavad selle peatselt vastu; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni ettepaneku üle laiendada liikmesriikide riiklikku jurisdiktsiooni välisriikides toime pandud alaealiste seksuaalse kuritarvitamise suhtes, karistades seega seksiturismi eest;

62.

rõhutab, et turismitegevusele iseloomulik hooajalisus võib olla töö ja töötingimustega seotud ebakindluse allikaks; nõuab seetõttu, et töötataks välja hooajatöötajate toetamisele suunatud konkreetne poliitika, mis hõlmab eelkõige meetmeid turismihooaja pikendamiseks turismitegevuse mitmekesistamise teel;

63.

kutsub komisjoni üles koostama kava, et edendada turismis järkjärgulist hooajalisuse vähendamist; julgustab sellega seoses komisjoni toetuma ettevalmistava meetme „Calypso” siiani positiivsetele tulemustele ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seda meedet jätkama, võimaldades ebasoodsas olukorras inimestele, nagu eakatele, puudega inimestele, noortele ja madala sissetulekuga peredele lihtsamat juurdepääsu puhkusele, eelkõige madalhooajal ja riikidevahelise reisimise puhul; nõuab sellega seoses, et füüsilise juurdepääsu, asjakohaste teenuste ja usaldusväärse teabega seonduvat kavandataks täiendavalt ja lisataks turismitoodetesse; leiab, et inspiratsiooni on võimalik saada arvukatest olemasolevatest headest tavadest, millega rõhutatakse lihtsa juurdepääsu ja võimestamise tähtsust;

64.

rõhutab, kui tähtis on tagada puudega inimesi käsitleva Euroopa uue strateegia raames puudega inimestele juurdepääs mitte ainult transpordile, vaid ka majutusele ja toitlustusele, kõigile kättesaadavale teabele ja turismiteenustele üldiselt; rõhutab, et meetmete võtmise järel tuleks esitada selget teavet; kutsub komisjoni üles tagama, et kõigile kindlustatakse juurdepääs turismiga seotud mis tahes toodetele ja teenustele;

65.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama kultuurilise, ajaloolise või keskkonnaalase tähtsusega paikade taastamise, säilitamise ja kaitsmise programmide rakendamist eesmärgiga soodustada turistide paremat juurdepääsu; ergutab noorte vabatahtlike osalemist nendes programmides nii 2011. aastal, mis on Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta, kui ka edaspidi;

66.

palub komisjonil soodustada ka niinimetatud vastastikust turismi (Visiting Friends and Relatives – VFR, sõprade ja sugulaste külastamine), mis on oluline viis Euroopa kultuuriintegratsiooni tõhustamiseks;

67.

kutsub komisjoni üles turismi konkurentsivõime tugevdamiseks ette nähtud eri peadirektoraatide hallatavaid rahalisi vahendeid kooskõlastama, nende kasutust laiendama, nähtavust suurendama ning nõuetekohast kasutamist kontrollima, pidades eriti silmas selliseid vahendeid nagu Euroopa Regionaalarengu Fond, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond, Euroopa Sotsiaalfond ja Euroopa Kalandusfond; on seisukohal, et eelarvepiiranguid silmas pidades on oluline luua sünergia olemasolevate eri rahastamisvahendite vahel, mida tuleb kohandada vastavalt turismisektori ja klientuuri muutustele, turismialaste tegevuste mitmekesistamisele ja kohaliku arengu vajadustele; palub lisaks komisjonil välja töötada selged juhised turismiga seotud projektidele saadaoleva rahalise toetuse kohta ning luua hõlpsasti ligipääsetav peadirektoraatide vaheline andmebaas, et suurendada teadlikkust ning anda rohkem teavet ELi kaasrahastatavate turismiprojektide kohta;

68.

rõhutab, et turismil peaks 2014.–2020. aasta finantsperspektiivi raames olema ühtekuuluvuspoliitikas jätkuvalt tähtis roll; nõuab, et järgmiste finantsperspektiivide ja struktuurifondide määruste prioriteedid hõlmaksid halvas seisundis turismipiirkondade taastamist eesmärgiga tagada nende konkurentsivõime ja jätkusuutlikkus;

69.

ergutab ühtlasi liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke organeid täielikult ära kasutama Euroopa Sotsiaalfondi ning teistest ühenduse, riiklikest, piirkondlikest ja kohalikest vahenditest pakutavaid kutsekoolituse võimalusi; peab oluliseks teadvustada liikmesriikidele ja muudele organitele, et nad peaksid välja töötama spetsiaalsed turismialased pakkumismenetlused vastavalt struktuurifondides ette nähtud prioriteetidele;

70.

palub luua 2014.–2020. aasta finantsperspektiivi raames spetsiaalse turismiprogrammi, mis on suunatud eelkõige mikroettevõtjatele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, ergutades ettevõtjate vahelisi partnerlusi ning avaliku ja erasektori vahelisi partnerlusi seoses üleeuroopaliste turismiprojektidega, ning samas julgustab VKEsid sellesse sektorisse investeerima;

71.

nõuab kindlalt, et tuleb tagada turismisektori katseprojektide toetamise jätkamine pärast 2011. aastat, ning vajadusel hinnata uusi projekte, et aidata kaasa uue strateegia rakendamisele;

72.

märgib, et turismiettevõtjad vajavad pakkumis- ja nõudlusstruktuuri pikaajaliseks kavandamiseks ja turismisihtkohtade väljaarendamiseks võrreldavaid ja kvaliteetseid statistilisi andmeid; palub seepärast komisjonil tagada oma võimaluste piires nende andmete kättesaadavus kogu Euroopas; väljendab sügavat kahetsust asjaolu üle, et maa- ja taluturismi kohta ei koostata ametlikku statistikat ning kogu kättesaadav teave põhineb hinnangutel; väljendab heameelt turismialaste sotsiaalsete ja majanduslike teadmiste baasi suurendamiseks kavandatud meetmete üle, mille puhul tuleks igati vältida täiendavat finants- ja halduskoormust;

73.

nõuab, et komisjon esitaks 2011. aasta septembriks seadusandliku ettepaneku reisipakettide direktiivi 90/314/EMÜ läbivaatamiseks, et tagada tarbijatele ja sektori ettevõtjatele selge õigusraamistik nii tavalistes kui ka eriolukordades, mis on tingitud näiteks teatud kliima- ja loodusnähtustest või poliitilistest küsimustest; rõhutab, et kogu reisipakettide kontseptsioon on ammu aegunud ning nõuab tungivalt, komisjoni muudaks nimetatud õigusakti läbivaatamise käigus nii, et see oleks kohaldatav kõigile turismiteenuseid pakkuvatele osapooltele; rõhutab, et seejuures tuleb prioriteetideks seada tarbijale pakutavate teenuste kvaliteet ja aus konkurents;

74.

rõhutab, et see annab võimaluse liikmesriikides järk-järgult ühtlustada turismisektoris kehtiv madalam käibemaksumäär ning see on vajalik tingimus läbipaistvaks konkurentsiks nii ELi turismiettevõtjate vahel kui ka kolmandate riikidega; väljendab sellega seoses heameelt arutelu üle, mis algatati käibemaksu tulevikku käsitleva rohelise raamatu avaldamisega;

75.

kutsub liikmesriike üles võtma arvesse negatiivseid tagajärgi, mille toob kaasa süvenev suundumus tõsta Euroopa Liitu või liikmesriikide piires reisivatele turistidele kehtestatud makse, nagu kütusemaks, kindlustus-, lennujaama-, linna- ja sadamamaksud, eriti madalhooajal; rõhutab, et kui turismile kehtestatakse täiendav maks, tuleb see nõuetekohaselt avaldada, et suurendada turistide ja operaatorite teadlikkust;

76.

kutsub Euroopa Liidu Nõukogu üles võtma kiiremini vastu ettepanek võtta vastu direktiiv reisibüroode suhtes kohaldatava käibemaksu erikorra ajakohastamise kohta, nähes ette vabatahtliku mehhanismi kasutuselevõtu, mis võimaldab kõrvaldada konkurentsimoonutused sektori eri kategooriate ettevõtjate vahel, kuna riiklike õigusaktide erinevused põhjustavad praegu tõsiseid tagajärgi;

77.

rõhutab, et vaja on aktiivset konkurentsipoliitikat, mille raames teostataks järelevalvet sektori koondumise suundumuste ja turgu valitsevate seisundite kuritarvitamise üle;

78.

palub komisjonil esitada 2012. aasta lõpuks tervikliku turismistrateegia, millega järgitakse ja täiendatakse praegust strateegiat ja selle rakenduskava;

79.

on seisukohal, et parlamendis tuleks luua turismi käsitlev spetsiaalne tehniline töörühm eesmärgiga täpselt jälgida komisjoni kavandatud meetmete ja parlamendi ettepanekute rakendamist;

80.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

26.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 56/54

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Transpordi jätkusuutlik tulevik: kuidas kujundada integreeritud, tehnoloogiapõhist ja kasutajasõbralikku transpordisüsteemi” (KOM(2009)0279);

—

võttes arvesse komisjoni valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas” (KOM(2011)0144);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa kui liiklusohutusala: poliitikasuunised liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020” (KOM(2010)0389);

—

võttes arvesse nõukogu 2. ja 3. detsembri 2010. aasta järeldusi komisjoni teatise „Euroopa kui liiklusohutusala: poliitikasuunised liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020” (16951/10) kohta;

—

võttes arvesse komisjoni hindamisuuringut 3. liiklusohutuse tegevusprogrammi kohta (1);

—

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust „Poliitikasuunised liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020” (RK 296/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Euroopa kui liiklusohutusala” (MSK 539/2011);

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 10. mai 2010. aasta resolutsiooni nr 64/255 liiklusohutuse suurendamise kohta;

—

võttes arvesse oma 29. septembri 2005. aasta resolutsiooni Euroopa liiklusohutuse tegevusprogrammi kohta – liiklusõnnetuste ohvrite arvu vähendamine Euroopa Liidus 2010. aastaks poole võrra: jagatud vastutus (2);

—

võttes arvesse oma 27. aprilli 2006. aasta resolutsiooni liiklusohutuse kohta: kodanikele hädaabikõnede lähemale toomine (3);

—

võttes arvesse oma 18. jaanuari 2007. aasta resolutsiooni Euroopa liiklusohutuse tegevusprogrammi kohta – vahekokkuvõte (4);

—

võttes arvesse oma 23. aprilli 2009. aasta resolutsiooni intelligentsete transpordisüsteemide tegevuskava kohta (5);

—

võttes arvesse oma 23. aprilli 2009. aasta resolutsiooni linnaliikluse korraldamise tegevuskava kohta (6);

—

võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest kehtestatud karistuste kohta (7);

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni transpordi jätkusuutliku tuleviku kohta (8);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A7-0264/2011),

A.

arvestades, et 2009. aastal hukkus Euroopa Liidus maanteeliikluses üle 35 000 inimese ning rohkem kui 1 500 000 inimest sai vigastada;

B.

arvestades, et statistika järgi tuleb iga surmaga lõppenud liiklusõnnetuse kohta neli püsivate vigastuste, kümme raskete vigastuste ja 40 kergete vigastustega lõppenud liiklusõnnetust;

C.

arvestades, et liiklusõnnetuste sotsiaalset maksumust hinnatakse 130 miljardile eurole aastas;

D.

arvestades, et 3. tegevusprogrammis seatud eesmärki – vähendada liiklusõnnetuste ohvrite arvu Euroopa Liidus 2010. aastaks poole võrra – ei täidetud, ehkki liikluses hukkunute arv vähenes tunduvalt;

E.

arvestades, et ELis valitseb endiselt suhteliselt suur ühiskondlik sallivus liiklusõnnetuste suhtes ning maanteeliiklus nõuab igal aastal umbes sama palju ohvreid kui 250 keskmise suurusega reisilennuki allakukkumine;

F.

arvestades, et ühelt poolt on tarvis teha üha suuremaid pingutusi, et vähendada veelgi liiklusõnnetuste ohvrite arvu, ja teiselt poolt tuleb hoolitseda selle eest, et ohvrite koguarvu vähenemine ei tekitaks ükskõiksust;

G.

arvestades, et liiklusohutus on kogu ühiskonna kohustus;

H.

arvestades, et 3. tegevusprogrammis kavandatud meetmetest on täielikult ellu viidud ainult 27,5 %, ning arvestades, et seetõttu on vaja tunduvalt ambitsioonikamaid eesmärke ja meetmeid, et suurendada liiklusohutust rohkem, kui komisjon seni on ette pannud;

I.

arvestades, et teaduslikel andmetel põhinevate määruste ja direktiivide õiguslik raamistik ei ole veel ammendatud, ning arvestades, et Euroopa Liidu õigusaktide rakendamine võib aidata säästa inimelusid;

J.

arvestades, et mitmed seadusandlikud meetmed liiklusohutuse suurendamiseks, näiteks direktiiv 2008/96/EÜ maanteede infrastruktuuri ohutuse korraldamise kohta, on juba vastu võetud ja jõustuvad lähiaastatel;

K.

arvestades, et komisjon ei esitanud enne liiklusohutuse 3. tegevusprogrammi lõppemist ettepanekut uue tegevusprogrammi kohta;

L.

arvestades, et tõenäosus liikluses surma saada on jalakäijatel iga läbitud kilomeetri kohta üheksa korda suurem kui autosõitjatel, jalgratturitel seitse korda ja mootorratturitel 18 korda suurem;

M.

arvestades, et umbes 55 % surmaga lõppevatest liiklusõnnetustest toimub maapiirkondade teedel, 36 % linnalistes asulates ja 6 % kiirteedel;

N.

arvestades, et kui tööõnnetuste hulka arvata õnnetused, mis toimuvad igapäevastel sõitudel tööle ja töölt tagasi, siis on 60 % surmaga lõppenud tööõnnetustest liiklusõnnetused;

O.

arvestades, et liikluses hukkunute arv on pidevalt vähenenud, kuid mootorratturite surmaga lõppevate õnnetuste arv püsib muutumatuna ja tõuseb paljudes kohtades;

P.

arvestades, et ühistransport on mitu korda ohutum kui erasõidukiga liiklemine;

Q.

arvestades, et veoautode pimeala on jalgratturitele ja jalakäijatele eluohtlik;

R.

arvestades, et Euroopa Liidus on käimas demograafiliste muutuste protsess, mille tõttu erilist tähelepanu tuleb pöörata vanemate inimeste liiklemisvajadustele;

S.

arvestades, et tehnilised uuendused, sealhulgas hübriidsõidukite ja elektriliste käivitusmootoritega süsteemide kasutuselevõtt, toovad päästeteenistustele uusi probleeme;

T.

arvestades, et üleeuroopaliste, riiklike, piirkondlike ja kohalike meetmete rakendamine peab olema hästi kooskõlastatud;

U.

arvestades, et maanteede infrastruktuuri ohutuse korraldamist käsitlevas direktiivis 2008/96/EÜ nõutakse liiklusohutuse auditite tegemist ja ohutuse kontrollimist osana maanteede regulaarsest hooldusest; ning arvestades, et see direktiiv kehtib ainult üleeuroopalise transpordivõrgu maanteeinfrastruktuuri kohta, jättes reguleerimata paljud riiklikud ja kohalikud maanteed;

V.

arvestades, et kõigi Euroopa maanteede regulaarne kontrollimine pädevate üksuste poolt kujutab endast olulist tegurit võimalike ohtude ennetamisel maanteedel liiklejatele;

W.

arvestades, et kättesaadavad andmed õnnetuste ja vigastuste põhjuste kohta on liiklusohutuse parandamise seisukohalt elulise tähtsusega, nagu on näidanud ka VERONICA projektid,

1.

väljendab heameelt komisjoni käesoleva teatise üle, kuid palub komisjonil oma ettepanekutest 2011. aasta lõpuks välja kujundada täieliku tegevuskava, mis hõlmaks meetmete üksikasjalikku loendit koos selgete ajakavade ja järelevalvevahenditega, et meetmete tulemuslikkust oleks võimalik reeglipäraselt kontrollida, ja hõlmaks vahekokkuvõtte tegemise nõuet;

2.

nõustub komisjoni arvamusega, et liiklusohutuse suurendamiseks on vajalik ühtne, terviklik ja integreeritud lähenemisviis, ning nõuab liiklusohutuse küsimustega arvestamist kõikides olulistes poliitikavaldkondades, näiteks hariduspoliitikas, tervishoiupoliitikas, keskkonnapoliitikas, sotsiaalpoliitikas ning politsei- ja õigusalases koostöös;

3.

palub komisjonil parandada raamtingimusi turvalisema ja keskkonnasõbralikuma liiklemise, näiteks jalakäimise, jalgrattasõidu ja bussi- või rongiliikluse soodustamiseks;

4.

teeb ettepaneku võtta esmatähtsaks ülesandeks nimetada 2014. aastaks Euroopa Komisjoni koosseisu ELi liiklusohutuse koordinaator, kes peaks tegema järgmist:

5.

palub komisjonil luua koostööfoorumi, kus prokurörid, õiguskaitseasutused, ohvrite ühendused ja liiklusjärelevalvekeskused saaksid vahetada teavet parimate tavade kohta ja teha tihedamat koostööd liiklusalaste õigusaktide paremaks rakendamiseks nii riikide tasandil kui ka riikidevahelisel tasandil;

6.

rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata juba vastuvõetud seaduste ja meetmete nõuetekohasele rakendamisele ja tulemuslikumale täitmisele; rõhutab ühtlasi, et seadusandlike meetmete võimalused ELi tasandil ei ole veel ammendatud;

7.

väljendab kahetsust, et ELi liiklusohutuse valdkonna meetmete eelarvet on viimastel aastatel oluliselt kärbitud, ja kutsub komisjoni üles seda suundumust murdma;

8.

toetab täielikult eesmärki vähendada liiklusõnnetustest tingitud surmajuhtumite koguarvu ELis 2020. aastaks poole võrra ning nõuab, et samaks perioodiks seataks uued selged ja mõõdetavad eesmärgid, ja nimelt:

9.

rõhutab, et igal ELi kodanikul ei ole mitte ainult õigus isiklikule liikluses osalemisele ja turvalisele liiklusele, vaid eelkõige ka kohustus aidata oma käitumisega kaasa liiklusohutuse suurendamisele; on seisukohal, et riigiasutustel ja ELil on eetiline ja poliitiline kohustus võtta selle ühiskonna probleemi lahendamiseks meetmeid ja tegutseda;

10.

rõhutab oma seisukohta, et vaja on täiendavat pikaajalist strateegiat, mis ületab siin käsitletava teatise ajalised piirid ning mille eesmärk on surmajuhtumite täielik ärahoidmine liikluses („nullvisioon”); on teadlik, et seda ei saa teostada, kui maanteesõidukites ei kasutata ulatuslikult tehnoloogilisi lahendusi ning intelligentsete transpordisüsteemide jaoks ei töötata välja sobivaid võrgustikke; palub komisjonil välja töötada selle strateegia põhielemendid ning esitama need järgmise kolme aasta jooksul;

11.

rõhutab, et austus elu ja isiku vastu peaks väljenduma ühises kultuurilises ja eetilises protsessis, kus maanteed käsitataks teadlikult inimeste ühendusena;

12.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnustama novembri kolmandat pühapäeva ametlikult ülemaailmse liiklusõnnetuse ohvrite mälestuspäevana, nii nagu ÜRO ja Maailma Terviseorganisatsioon on seda juba teinud, et suunata avalikkuse tähelepanu sellele probleemile;

13.

kutsub komisjoni üles rohkem kaasa aitama teadmiste ja parimate tavade vahetusele liikmesriikide vahel, et neid saaks suuremal määral üle võtta riiklikesse, piirkondlikesse ja kohalikesse liiklusohutuskavadesse, millega praktiline tegevus seataks võimalikult tugevale metodoloogilisele alusele ja mis aitaks kaasa Euroopa liiklusohutusala loomisele;

14.

kutsub komisjoni üles hindama Euroopa liiklusohutuse hartat ja soovitama samalaadsete hartade kasutuselevõtmist piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

15.

rõhutab, et selged, mõõdetavad eesmärgid mõjuvad värskete stiimulitena liiklusohutuse parandamiseks ja on olulised üksikute liikmesriikide tulemuste võrdlemisel ning liiklusohutuse meetmete rakendamise jälgimisel ja hindamisel; on seisukohal, et tuleks püüda mõõta iga liikmesriigi osa 2020. aasta eesmärgi saavutamisel; on seisukohal, et seda panust tuleks kasutada orientiirina riikide liiklusohutuspoliitika prioriteetide kindlaksmääramisel;

16.

toetab komisjoni jõupingutusi liikmesriikide veenmisel, et need koostaksid oma liiklusohutuskavad; nõuab, et selliste kavade koostamine ja avalikustamine ühtlustatud ühiste suuniste alusel muudetaks kohustuslikuks; rõhutab aga, et liikmesriikidele jäetaks suur vabadus kohandada asjakohaseid meetmeid, programme ja eesmärke vastavalt oma riigi oludele;

17.

kutsub komisjoni üles kuulutama viivitamata välja turvaliste maanteekaubavedude aasta;

18.

palub komisjonil koostada parimate tavade käsiraamat liiklusõnnetustes kannatanutele sündmuskohal arstiabi andmise kohta, et tagada neile kiirem ja tõhusam arstiabi, mis on väga tähtis kõige raskemini vigastatute elu päästmiseks;

19.

palub komisjonil koostöös tööturu osapooltega välja töötada strateegia selleks, et vähendada liiklusõnnetusi töötajate sõitudel tööle ja töölt tagasi; palub liikmesriikidel ja komisjonil ärgitada ettevõtteid liiklusohutuskavu välja töötama; palub komisjonil teha kõik võimaliku, et Euroopa liiklusohutuse harta alusel saaks väljastada sertifikaate nendele ettevõtjatele, kes võtavad oma töötajate kaitseks kasutusele liiklusohutuskavad;

20.

peab kvaliteetseid ja võrreldavaid andmeid, mis hõlmavad kõiki liiklejaid, jalgratturid ja jalakäijad kaasa arvatud, eduka liiklusohutuspoliitika eelduseks;

21.

palub komisjonil lasta koostada uuringu selle kohta, milline on liiklusõnnetustes hukkunute ja vigastatute majanduslik ja sotsiaalne mõju ELi liikmesriikide ühiskonnale;

22.

kutsub komisjoni üles rakendama 2013. aasta lõpuks SafetyNet projekti raames ühtlustatud lisanäitajate kogumit, mille abil saab parandada jälgimist ja liikmesriikide tulemusi selgemini võrrelda;

23.

palub komisjonil 2012. aastaks välja töötada ettepaneku, kuidas täiustada kättesaadavaid andmeid õnnetuste ja vigastuste põhjuste kohta ning anonümiseeritud andmeid saadud vigastuste raskuse ja nende järgneva muutumise kohta; nõuab ka, et Euroopa Liidu toetusel teostataks detailset multidistsiplinaarset liiklusõnnetuste uurimist kõigi liikmesriikide esinduslikes liikluspiirkondades;

24.

kutsub komisjoni üles töötama kahe aasta jooksul välja terminite „eluohtlikult vigastatu”, „raskelt vigastatu“ ja „kergelt vigastatu“ määratlused, et võimaldada liikmesriikides rakendatavate meetmete ja nende tulemuste võrdlemist;

25.

nõuab tõelise ELi liiklusjärelevalvekeskuse loomist, mille ülesandeks oleks koostada ülevaade olemasolevatest andmete kogumisega seotud algatustest, teha ettepanek andmete vahetuse parandamiseks ning ühte koondada olemasolevate andmebaaside andmeid ja selliste ELi projektide nagu SafetyNet, VERONICA või DaCoTa vahendusel omandatud teadmisi ning teha need kõikidele kättesaadavaks kergesti mõistetavas vormis ja iga aasta uuendatud kujul;

26.

kutsub liikmesriike üles täitma olemasolevaid kohustusi andmete edastamiseks ja edendama konkreetselt andmete vahetamist liikluseeskirjade piiriüleste rikkumiste korral; palub liikmesriikidel ühtlustada andmekogumissüsteeme ning võtta hiljemalt 2014. aastaks kasutusele tarkvara tundlike andmete edastamiseks reaalajas;

27.

rõhutab, et liiklusohutuse seisukohalt on otsustava tähtsusega ettevaatlikkus, üksteisega arvestamine ja vastastikune lugupidamine ning eeskirjade järgimine, mis on otseselt seotud vajadusega parandada süsteemselt autokoolides antava koolituse kvaliteeti ning juhilubade väljaandmise menetluse kvaliteeti;

28.

on arvamusel, et maanteeliikluse valdkonnas tuleks rohkem tähtsustada elukestva õppe põhimõtet, ning toetab seetõttu ohutu sõidu keskuste tegevust kui autojuhtide süsteemse koolituse tõhusat vormi nii kutselistele kui ka harrastusjuhtidele; on seisukohal, et liiklushariduse ja maanteedel liiklemise koolitusprogrammidega tuleks algust teha juba varajases lapseeas perekonnas ja koolis ning need programmid peaksid hõlmama jalgrattasõitu, jalakäimist ja ühistranspordi kasutamist;

29.

nõuab, et võetaks meetmeid uute autojuhtide paremaks koolitamiseks, nagu näiteks saatja kaasasolek noortel autojuhtidel alates 17. eluaastast või juhiloa astmelise omandamise süsteemi sisseviimine sõidukoolitusse, mis sisaldab praktilist koolitust ka pärast seda, kui juht on eksami läbinud; nõuab lisaks kohustusliku ohutuskoolituse kehtestamist noortele ja uutele maanteeliikluses osalejatele, et nad omandaksid praktilisi kogemusi mitmesugustes ohuolukordades tegutsemiseks;

30.

nõuab, et sõiduõpetuses pöörataks algajate juhtide koolitamisel liiklusohutuse saavutamise ja parandamise ühe peamise elemendina kiiresti tähelepanu liiklusõnnetustega seotud surmajuhtumite ja raskete vigastuste peamistele põhjustele, nagu lubatud kiiruse ületamine, sõiduki juhtimine alkoholijoobes või narkootikumide ja juhtimisvõimet mõjutavate teatavate ravimite mõju all, sõitmine ilma turvavöö või muu turvavarustuseta, näiteks kaitsekiivri mittekasutamine kaherattaliste sõidukitega liiklejate puhul, samuti mobiilsideseadmete kasutamine sõiduki juhtimise ajal ja sõidukijuhi väsimus;

31.

on veendunud, et algajatele juhtidele on vaja paremini selgeks teha rehvide osa liiklusohutuse tagamisel ning vajadus täita rehvide nõuetekohasse hoolduse ja kasutamise põhireegleid; kutsub seetõttu liikmesriike üles rakendama asjakohaselt ja õigeaegselt juhiloa direktiivi ning selle sätteid, millega tehakse sõidueksamil kohustuslikuks rehvide tundmine ja auto esmase hooldamise oskused üldiselt;

32.

on seisukohal, et autojuhtimise õppetundides tuleb pöörata rohkem tähelepanu kaherattalistele mootorsõidukitele ja nende nähtavuse probleemile;

33.

nõuab, et autojuhikoolitusel ja -eksamil pandaks rohkem rõhku koorma turvalisele kinnitamisele erasõidukitel;

34.

nõuab, et kõik juhilubade omanikud läbiksid iga kümne aasta järel kohustuslikus korras esmaabikursused oma sellealaste oskuste värskendamiseks;

35.

soovitab liikmesriikidel kasutusele võtta spetsiaalse karistuspunktide süsteemi kõige ohtlikumate rikkumiste eest, kuna see on kõige tõhusam täiendus rahatrahvidele;

36.

soovitab nende isikute sõidukites, keda on korduvalt karistatud joobes juhtimise eest, kasutada taasintegreerimise vahendina nn alkolukke;

37.

nõuab kõigile A- ja B-kategooria sõidukijuhtidele nägemiskontrolli iga kümne aasta järel ning üle 65-aastastele juhtidele iga viie aasta järel; palub liikmesriikidel kehtestada kohustuslik arstlik kontroll teatavas vanuses sõidukijuhtidele, et kindlaks teha, kas nad on füüsiliselt, vaimselt ja psüühiliselt võimelised jätkama sõidukijuhtimist, lähtudes sealjuures vastavate vanuserühmade liiklusõnnetuste statistikast;

38.

kutsub komisjoni üles korraldama iga kolme aasta järel ELi liiklusohutuskampaaniaid mingil kindlal teemal ning kasutama süsteemselt suhtluskanaleid, mis on kujunenud liiklusohutuse harta rakendamise tulemusena seoses nende kampaaniatega;

39.

palub komisjonil liiklusohutuse suurendamise meetmetes pöörata tähelepanu surmaga lõppevatele õnnetustele raudteeülesõidukohtadel, kus õnnetuse põhjuseks on tihti maanteel liiklejate kohatu käitumine, sealhulgas liigne riskeerimine, tähelepanematus ja liiklusmärkide mittemõistmine;

40.

nõuab, et tehtaks otsustavaid jõupingutusi liiklusmärkide ja -eeskirjade ühtlustamiseks 2013. aastaks; rõhutab, et märke tuleb hoida heas seisukorras tagamaks, et need oleksid selgelt nähtavad ja neid õigeaegselt vahetataks, kui see osutub vajalikuks tingimuste muutumise tõttu;

41.

kutsub komisjoni üles võtma võimalikult kiiresti vastu intelligentsete transpordisüsteemide (ITS) tehnilised spetsifikatsioonid seoses liiklusohutuse ja turvalisuse prioriteetsete meetmetega, mis on sätestatud intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmist käsitleva direktiivi 2010/40/EL artikli 3 punktides b kuni f;

42.

peab olemasolevate eeskirjade rakendamist ELi liiklusohutuspoliitika keskseks tugisambaks; nõuab paremat liikmesriikide vahelist teabevahetust seoses liiklusreeglite rikkumistega ühes või teises liikmesriigis ja nõuab rikkujate vastutusele võtmist vastavalt riigis kehtivatele õigusaktidele ning kutsub sellega seoses liikmesriike üles püstitama igal aastal riiklikud eesmärgid, et kontrollida kiiruse ületamist, sõidukijuhtimist alkoholijoobes või narkootikumide mõju all ning turvavööde ja kaitsekiivrite kasutamist, ning kutsub liikmesriike üles tegutsema otsustavalt, et tagada nende kontrollide läbiviimine;

43.

märgib, et Euroopa liikluspolitsei võrgustikul (TISPOL) on tähtis osa parimate tavade vahetuses liikluseeskirjade rakendamise edendamiseks;

44.

rõhutab, et ühtne ja tõhus lähenemisviis kontrollimisele on oluline sotsiaalõigusnormide rakendamiseks maanteeliikluses (määrus (EÜ) nr 561/2006 ja määrus (EMÜ) nr 3821/85), millel on liiklusohutusele väga suur tähtsus; kutsub komisjoni taas üles järgima nõudmisi, mis on esitatud Euroopa Parlamendi 18. mai 2010. aasta resolutsioonis karistuste kohta autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest;

45.

palub komisjonil läbi vaadata sõidu- ja puhkeaegu käsitlevad õigusaktid, et pikamaasõidukijuhid saaksid iga nädal puhata kodus, tingimusel et see on võimalik Euroopa Liidu liiklusohutuseesmärke ohustamata; on kindlalt seisukohal, et piirangud kaubaveokite liikumisele on vaja ühtlustada kogu Euroopa Liidus;

46.

väljendab rahulolu selle üle, et teisel lugemisel võeti vastu liiklusohutusega seotud liikluseeskirja rikkumisi käsitleva piiriülese teabevahetuse direktiiv, mis kujutab endast uut sammu liiklusohutuse parandamiseks ja annab selget lisandväärtust ELile; ootab huviga komisjoni aruannet selle direktiivi kohaldamise kohta ja uusi seadusandlikke ettepanekuid piiriülese jõustamise tõhustamiseks kõikides liikmesriikides;

47.

palub komisjonil esimese sammuna toetada meetodite väljatöötamist nende sõidukijuhtide tabamiseks, kes juhivad sõidukit narkootikumide või ravimite mõju all olles, mis mõjutab nende juhtimisvõimet, ning palub komisjonil teise sammuna esitada ELi õigusakti ettepanek, et keelata sõidukijuhtimine narkootikumide või ülalnimetatud ravimite mõju all, ning tagada ka nende õigusnormide tõhus rakendamine;

48.

nõuab, et kogu ELis kehtestataks sõidukijuhtidele veres lubatud alkoholisisalduse piirmäär; soovitab algajate juhtide puhul esimesel kahel aastal ja kutseliste juhtide puhul püsivalt rakendada 0‰ piiri väikese, teaduslikult põhjendatud mõõtmistolerantsiga;

49.

nõuab kontrollisüsteemide kasutuselevõtmist, millega saaks süsteemselt kindlaks teha ja karistada ka mootorratturite kiiruseületamist;

50.

nõuab, et sõidukijuhte liikluskontrollide eest hoiatavate süsteemide (nt radarhoiatusseadmed, lasersegajad ja navigatsioonisüsteemid automaatse teavitusega liikluskontrollide kohta) tootmine, import ja levitamine keelataks kogu Euroopas;

51.

nõuab, et kogu ELis keelataks tekstisõnumite saatmine, e-mailide kirjutamine ja veebilehitsemine mootorsõiduki juhtimise ajal ning et liikmesriigid rakendaksid seda keeldu parimat olemasolevat tehnoloogiat kasutades;

52.

kutsub komisjoni üle koostama kahe aasta jooksul seadusandliku ettepaneku, et ühtlustada nõuded ELi eri piirkondades kasutavate sõiduautode, busside ja veoautode talverehvide kohta, võttes iga liikmesriigi puhul arvesse ilmastikutingimusi;

53.

ootab komisjonilt 2015. aastaks kolmanda juhilubade direktiivi rakendamise kontrollimist ja muutuvate raamtingimustega kohandamist ning nõuab muu hulgas, et võetaks arvesse asjaolu, et üle 3,5 tonniste M1-kategooria sõidukite erakasutus – see puudutab eelkõige liikuvelamuid – ei ole enam faktiliselt võimalik; nõuab, et 3,5 t piiri vaid vähesel määral ületavate liikuvelamute juhtimise koolitus oleks avatud mitte ainult nendele isikutele, kellel on tarbesõiduki juhile mõeldud C-kategooria juhiluba, vaid ka isikutele, kellel on eraliiklejale mõeldud B-kategooria juhiluba;

54.

soovitab vastutavatel ametiasutustel tungivalt kehtestada elamupiirkondades ja linnaliste asulate kõikidel ühesuunalistel tänavatel, millel ei ole eraldi jalgrattariba, kiirusepiirang 30 km/h, et nõrgemaid liikluses osalejaid paremini kaitsta;

55.

toetab täielikult komisjoni ettepanekut, mille kohaselt ELi poolset rahastamist võimaldataks üldiselt nendele infrastruktuuriprojektidele, mis vastavad ELi direktiividele liiklusohutuse ja tunnelite ohutuse kohta, kaasa arvatud madalama klassi maanteede ehitus; nõuab sellega seoses, et eelkõige piirialadel tehtaks jõupingutusi ohtlike teelõikude, avariiohtlike kohtade ja raudteeületuskohtade arvu vähendamiseks;

56.

kinnitab, et heas seisukorras maanteeinfrastruktuur aitab kaasa liiklejate surmajuhtumite ja vigastuste vältimisele; kutsub liikmesriike üles oma maanteeinfrastruktuuri hoidma ja täiustama ning selleks rakendama korrapärast hooldust ja innovaatilisi meetodeid, nagu näiteks nn arukas teemärgistus, mis näitab ohutut pikivahet ja sõidusuunda, samuti nn passiivselt ohutu maanteeinfrastruktuur; rõhutab, et tuleb järgida märgistamise norme, seda eriti teetööde puhul, kuna need normid on liiklusohutuse tagamise seisukohalt ülimalt tähtsad;

57.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama suuremat tähelepanu maanteede projekteerimisele, toetama olemasolevate kulutõhusate meetmete rakendamist ja soodustama teadusuuringuid, et poliitika kujundajatel oleks parem arusaam sellest, kuidas maanteeinfrastruktuuri arendada, et suurendada liiklusohutust ning arvestada vananeva rahvastiku ja kaitsetumate liiklejate erivajadusi;

58.

avaldab heameelt selle üle, et komisjon pöörab tähelepanu kõige kaitsetumatele liiklejate rühmadele (kaherattaliste sõidukite kasutajad, jalakäijad jne), kellega toimub endiselt liiga palju õnnetusi; palub liikmesriikidel, komisjonil ja tööstusel nende liiklejate vajadusi maanteeinfrastruktuuri ja -seadmete projekteerimisel arvesse võtta, et ehitatavad teed oleksid kõikide kasutajate jaoks turvalised; nõuab, et teede planeerimisel ja hooldusel pöörataks suuremat tähelepanu infrastruktuurimeetmetele, mis kaitsevad jalgrattureid ja jalakäijaid, nt eri liiklusvahendite lahushoidmine, jalgrattateede võrgustiku väljaehitamine ning jalakäijatele tõketeta juurdepääsu tagamine ja ülekäigukohad;

59.

kutsub komisjoni üles tagama, et teetööde kohad muudetaks ohutumaks nende kohtade projekteerimist ja seadmetega varustamist käsitlevate suuniste abil, mida tuleks Euroopa Liidu tasandil võimalikult ühtlustada, et mootorsõidukite juhid ei oleks igas riigis silmitsi uute, tundmatute oludega; nõuab suuniseid, mis hõlmaksid nõuetekohast märgistamist, algse teemärgistuse eemaldamist, kaitsetarade ja -piirete kasutamist, sõiduribade märgistamist hoiatustulede või pööret osutavate liiklusmärkide ja tähistustega, väga kitsaste kurvide vältimist ja ohutuse tagamist öösel;

60.

rõhutab, et vaja on sobivat teekatet, mis vähendaks libisemisohtu, parandaks sõiduki vastupidavust ilmastikutingimustele ja nähtavust ning mida oleks lihtne hooldada ja mis seega suurendaks maanteeinfrastruktuuri kasutaja ohutust;

61.

nõuab selliste märkide laialdast kasutamist, mis näitavad sõiduki kiirust teataval ajahetkel, ning nõuab, et tehtaks jõupingutusi märkide nähtavuse ja arusaadavuse parandamiseks ning välditaks selliseid märgikombinatsioone, millest on raske aru saada;

62.

rõhutab, et tähtis on tagada, et parandataks ka sellise riikliku maanteeinfrastruktuuri liiklusohutust, mis ei kuulu üleeuroopalisse transpordivõrku, eriti ELi nendes piirkondades, kus infrastruktuuri kvaliteet on halb ja liiklusohutuse tase madal;

63.

kutsub komisjoni üles kindlaks määrama ja liikmesriike rakendama sobivaid meetmeid, millega vältida maanteedel, maapiirkondades ja tunnelites toimuvaid õnnetusi ning vähendada nendest tingitud kahju ulatust;

64.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid nõuaksid oma riiklikelt, piirkondlikelt ja kohalikelt ametiasutustelt oma teede projekteerimist selliselt, et need ei oleks ohtlikud kaherattalistele mootorsõidukitele; juhib tähelepanu sellele, et tavalised põrkepiirded maanteede ääres on mootorratturitele eluohtlikud ja kutsub liikmesriike üles kiirelt tegutsema (sealhulgas olemasolevad põrkepiirded välja vahetama) ning paigaldama kriitilistele teelõikudele täiendavalt alumised ja ülemised kaitsetalad ning muud alternatiivsed teepiirdesüsteemid vastavalt standardile EN 1317, et vähendada õnnetuste tagajärgi kõikidele liiklejatele; juhib tähelepanu mootorrattureid ähvardavale ohule bituumeniga parandatud kohtadel, kuna nendel kohtadel on haarduvus tavalise asfaltkattega võrreldes tunduvalt halvem;

65.

palub komisjonil ergutada suuniseid füüsika ja optika valdkonna innovatsioonil põhinevate parimate tavade edendamiseks liikluse vähendamise meetmetes, muu hulgas ELi kaasrahastatud vastavate uurimis- ja arendusprojektide kaudu, et vähendada õnnetuste arvu ning müra- ja õhusaastet;

66.

palub liikmesriikidel koostada oma teedevõrgustiku kõige ohtlikumate kohtade kaardi ning seda kaarti pidevalt ajakohastada; see kaart tuleks teha kodanikele kättesaadavaks ja seda peaks saama kasutada autonavigatsioonisüsteemide vahendusel;

67.

on seisukohal, et „iseselgitava tee” ja „andestava teeserva” ideed on liiklusohutuspoliitika koostisosad ja neid tuleks seetõttu edasi arendada, kasutades ELi rahalisi vahendeid ja jätkuvat parimate tavade vahetust;

68.

kutsub liikmesriike üles nägema teede ehitamisel ja remontimisel ette kaitsetõkke;

69.

viitab raudteeületuskohtade erilisele ohtlikkusele ja kutsub liikmesriike üles rajama uute ületuskohtade ehitamisel ja vanade ümberehitamisel eritasandilisi ülekäike või paigaldama täistõkkepuid, kui tegemist on väiksemate maanteedega;

70.

viitab direktiivile 2008/96/EÜ (maanteede infrastruktuuri ohutuse korraldamise kohta) arvestades vajadust piisava hulga turvaliste parkimisalade järele kiirteede läheduses; rõhutab sõidu- ja puhkeajast kinnipidamise ja ühtlustatud sanktsioonide korra kehtestamise tähtsust ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama piisaval hulgal parkimisplatse (kvantiteedi kriteerium) ning turvalisi ja sotsiaalsetele miinimumstandarditele vastavaid, hooldus- ja abiteenindusega parkimisplatse (kvaliteedi kriteeriumid) elukutselistele pikamaavedude autojuhtidele; nõuab, et selliseid parklaid võetaks arvesse teede infrastruktuuri planeerimisel või muutmisel ning et nende parklate rajamise kulusid peetaks abikõlbulikuks – kaasrahastatavaks ühenduse programmide (näiteks üleeuroopalise transpordivõrgu programm) kaudu;

71.

nõuab, et ohtlikel kiirteelõikudel peab kehtima veoautode möödasõidukeeld;

72.

kutsub liikmesriike ja maanteede haldajaid üles tagama asjakohaselt projekteeritud, ohutust suurendavate rajatiste olemasolu, mis oleksid hästi tähistatud liiklusmärkidega ja hästi valgustatud ning seega kasutajasõbralikumad, eriti mootorratturite ja jalgratturite jaoks;

73.

soovitab alkolukkude kohustuslikku kasutamist – väikese, teaduslikult põhjendatud tolerantsipiiriga – kõikides inimeste ja kaupade transportimiseks mõeldud uut tüüpi tarbesõidukites; palub komisjonil 2013. aastaks ette valmistada direktiivi eelnõu alkolukkude kasutamise kohta, mis sisaldaks ka asjakohaseid spetsifikatsioone direktiivi tehniliseks rakendamiseks;

74.

palub komisjonil pöörata jätkuvalt tähelepanu sõidukite passiivsele ohutusele, näiteks ajakohasel tehnilisel tasemel olevate avariijuhtimissüsteemide abil, eelkõige selleks, et parandada suurte ja väikeste autode ning raskete kaubaveokite ja sõiduautode või kergeveokite kokkusobivust; nõuab, et jätkuvalt pandaks rõhku kõige kaitsetumate liiklejatega toimuvate raskete kokkupõrgete vähendamisele; palub komisjonil esitada ettepaneku revideerida ELi õigusnorme allasõidutõkete kohta selliselt, et oleks määratud allasõidutõkete optimaalne energia absorbeerimise võime ja kõrgus, mis on vajalik autojuhtide tõhusaks kaitsmiseks kokkupõrke korral;

75.

palub komisjonil esitada kahe aasta jooksul aruande selle kohta, kuivõrd piirab juhi vaatevälja sõidukite A-, B- ja C-tugipostide tugevdamine, mille eesmärgiks on sõidukis olijate turvalisuse suurendamine, ning kas mõjutab kaitsetumate liiklejate turvalisust;

76.

palub komisjonil esitada kahe aasta jooksul aruande elektritranspordi turvalisust puudutavate aspektide kohta, mis hõlmaks ka elektrijalgrattaid ning elektrilise toega jalgrattaid (pedelec);

77.

palub komisjonil esitada 2013. aastaks ettepaneku selle kohta, kuidas tagada, et igal uuel autol oleks standardvarustuses turvavöö kinnitamise täiustatud meeldetuletussüsteem ees- ja tagaistmel kuuldavate ja nähtavate hoiatussignaalidega;

78.

palub komisjonil hinnata väsimust tuvastavate seadmete paigaldamisest saadavat kasu ja tegema nende kasutamine vajaduse korral kohustuslikuks;

79.

kutsub autotootjaid üles pöörama elektriautode ja muude uute mootoritehnoloogiate arendamisel erilist tähelepanu sellele, kuidas kaitsta sõidukis viibijaid ning esmaabi andjaid ja päästeteenistuste liikmeid tõhusalt uute ohuallikate eest, millega nad võivad õnnetuse korral kokku puutuda;

80.

kutsub liikmesriike üles tõhusalt ja sisuliselt kontrollima mootorsõidukite, mootorrataste ja jalgrataste imporditavaid lisaseadmeid, komponente ja varuosi, et oleks tagatud nende sobivus ja vastavus Euroopa rangetele tarbijakaitsestandarditele;

81.

kutsub komisjoni üles uurima põhjalikult sõiduki parandatud ohutustehnika ja juhi vähenenud riskitaju vahelist võimalikku seost ning esitama Euroopa Parlamendile kahe aasta jooksul selle kohta aruande;

82.

nõuab, et komisjon looks kõigi mootorsõidukite ja turvalisuse aspektist oluliste elektrooniliste süsteemide korrapäraseks tehniliseks kontrollimiseks ühtse Euroopa piirkonna; eeldab, et kontrollimisel võetakse aluseks ranged ja ühtsed standardid; eeldab, et kontrolli teostama ja tehnoülevaatuse tõendeid väljastama hakkavad sõltumatud kontrolliasutused, mis on sertifitseeritud ühtlustatud standardi kohaselt; eeldab, et tagatakse tehnoülevaatuse tõendite vastastikune tunnustamine;

83.

palub komisjonil kahe aasta jooksul koostada ühised tehnilise kontrolli standardid nendele sõidukitele, mis on läbi teinud raske liiklusõnnetuse;

84.

kutsub komisjoni üles edendama sõidukite ohutusstandardite tõstmist, näiteks sõidukite tehnoloogia osas, et ära hoida sõidukite kokkupõrkeid; rõhutab nn arukate transpordisüsteemide tähtsust liikluses hukkunute arvu vähendamisel ning kinnitab, et arukatel sõidukitel ja arukatel maanteedel ning teadus- ja arendustegevuse katseprojektidel, mis keskenduvad sõiduki ja sõiduki (V2V) ning sõiduki ja maantee (V2R) vahelise teabevahetuse vahenditele, on suur ökoloogiline potentsiaal; kutsub nii komisjoni kui ka liikmesriike üles panema rõhku arukate transpordisüsteemide kasutamisele mitte ainult nendel maanteedel, mis kuuluvad üleeuroopalisse võrgustikku;

85.

kutsub komisjoni üles kehtestama sõidukite rehvidele ühised standardid, eriti rehviprofiili ja rehvirõhu kohta, ja nägema ette ka nende kontrollimise; toetab rehvide kontrollimise võtmist sõidukite korralisse tehnilisse ülevaatusesse; toetab rehve käsitlevate eeskirjade tõhusamat rakendamist sagedasemate liikluskontrollide abil; palub komisjoni üles esitada rehvirõhu seiresüsteemi (TPMS) spetsifikatsioonid, et tagada rehvide otstarbekohane kasutamine, mis on kasulik nii liiklusohutusele kui ka keskkonnale;

86.

nõuab, et üksikasjalik teave maanteede seisundi kohta, teave kõige ohtlikemate ja ebaharilike teelõikude kohta ning liikmesriikides kehtivate liikluseeskirjade kohta (näiteks kehtiv kiirusepiirangute kord ja maksimaalselt lubatud alkoholisisaldus sõidukijuhi veres) oleks liiklejatele kättesaadav nii enne sõitu kui ka sõidu ajal, näiteks arukate transpordisüsteemide vahendusel; eeldab, et selles valdkonnas kasutatakse täielikult ära Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteemi Galileo võimalused;

87.

palub komisjonil esitada 2012. aasta lõpuks seadusandliku ettepaneku (ühes ajakava ja kinnitamise korraga), mille eesmärk on võtta järk-järgult kasutusele – esialgu üüritud sõidukitel, hiljem ka tarbesõidukitel ja erasõidukitel – liiklusõnnetuse andmete dokumenteerimise integreeritud süsteem standarditud lugejaga, mis jäädvustab olulised andmed enne õnnetust, õnnetuse ajal ja pärast õnnetust; rõhutab aga sellega seoses vajadust kaitsta inimeste isikuandmeid ning kasutada andmeid üksnes õnnetuse uurimiseks;

88.

palub komisjonil koostada ettepaneku sõidukite varustamise kohta arukate kiirusekontrollisüsteemidega; see peaks hõlmama ka ajakava, kinnitamise korra üksikasjad ja selleks vajaliku maanteeinfrastruktuuri kirjelduse;

89.

kutsub komisjoni üles toetama meetmeid, mis stimuleeriksid tarbijaid võtma sõidukite ostmisel arvesse uuenduslikke ohutustehnoloogiaid, millest mitmed ei ole veel kohustuslikud, kuid millel on turvalisuse seisukohalt tõendatavad eelised; kutsub kindlustusseltse üles andma rohkem soodustusi, kui sõidukitel kasutatakse turvasüsteeme, mis aitavad tõendatult vältida õnnetusi või vähendavad nende tagajärgi;

90.

palub komisjonil korraldada uuring uute tehnoloogiate, näiteks esitulede süsteemide kohta, mis aitavad parandada liiklusohutust (nt adapteeruvad esitulede süsteemid);

91.

nõuab, et komisjon kiirendaks direktiivi 2007/38/EÜ hindamist ja läbivaatamist; nõuab, et võetaks arvesse tehnoloogilisi saavutusi ja varustutaks kõik veoautod spetsiaalsete tahavaatepeeglitega, kaamerate ja monitoride või muude tehniliste vahenditega, mis aitaksid kõrvaldada pimealasid, et hoida ära õnnetusi eelkõige jalgratturite ja jalakäijatega, kes muidu jäävad veoautojuhi pimealasse;

92.

tunnustab komisjoni väljendatud eesmärki: pöörata erilist tähelepanu mootorratturite turvalisuse parandamisele;

93.

peab pidurite blokeerimise vastaste seadmete järkjärgulist ja kohustuslikku kasutuselevõttu kõigil uutel mootorratastel tähtsaks meetmeks, mis võib tunduvalt vähendada mootorratastega juhtuvate raskete õnnetuste arvu;

94.

palub liikmesriikidel võtta meetmeid selleks, et tarbesõidukitele kehtivad tehnilised nõuded oleksid vastavuses nüüdisaegsete tehniliste tingimustega (nt väsimuse ja tähelepanu hajumise eest hoiatavad seadmed);

95.

soovitab paigaldada kliimaseadmed kõikidele uuemat tüüpi pikamaa-veoautodele ja, juhul kui see on tehniliselt teostatav, ka vanemat tüüpi veoautodele; on seisukohal, et need seadmed peaksid töötama ka siis, kui auto mootor on välja lülitatud, et juhile oleks tagatud tingimused autos puhkamiseks; palub Euroopa Komisjonil seoses määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 8 lõikega 8 selgitada mõistet „magamisase”;

96.

väljendab heameelt komisjoni teadaande üle, et komisjonil on kavas kiirendada hädaabikõnede süsteemi („eCall”) rakendamist, ja kutsub komisjoni üles kaaluma järgmise kahe aasta jooksul nimetatud süsteemi laiendamist mootorratastele, raskeveokitele ja bussidele, arvestades eriti puudega inimeste erivajadusi, ning kutsub komisjoni üles esitama vajadusel sellekohased ettepanekud;

97.

palub komisjonil välja töötada meetmed, millega abistada ja kaitsta päästeteenistuste liikmeid õnnetuse korral, seahulgas võimalus teha kindlaks või saada kohapeal teavet sõiduki mootoritüübi, passiivse turvavarustuse, nagu näiteks turvapatjade, või kindla materjali kasutamise kohta, samuti saada mistahes muud olulist tehnilist päästeteavet iga automudeli kohta, et kiirendada päästeoperatsiooni;

98.

nõuab, et kaitsetumate liiklejate, nagu mootorratturite, jalakäijate, teehooldustöötajate, jalgratturite, laste, eakamate inimeste ja puudega inimeste kaitset võetaks rohkem arvesse liiklusohutuse koostisosana, näiteks innovaatiliste sõidukite ja infrastruktuuri tehnoloogiate kasutamise kaudu; nõuab, et rohkem tähelepanu pöörataks eakate inimeste ja piiratud liikuvusega inimeste kui liiklejate vajadustele; kutsub seoses sellega liikmesriike üles töötama välja programme, mis aitaksid vältida kõrge vanusega seotud õnnetuste ohte ja lihtsustaksid eakate osalemist liikluses; soovitab kaitsetute liiklejate huvides kasutada sileda pinnaga kaitsepiirdeid ja eraldi teeribasid;

99.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja kohalikke asutusi edendama turvalise koolitee projekte, et suurendada laste ohutust; märgib, et lisaks kiirusepiirangute kehtestamisele ja kooli liikluspolitsei loomisele tuleb tagada ka koolibussidena kasutatavate sõidukite sobivus ja bussijuhtide professionaalsus;

100.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama jalgrattasõitu ja kõndimist iseseisvate liikemisviisidena ja kõikide liiklemissüsteemide koostisosadena;

101.

palub liikmesriikidel

102.

kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku, milles nähakse ette miinimumnõuded, mida jalgrataste tootjad peavad täitma jalgrataste valgustuse ja reflekteerivate elementide puhul;

103.

soovitab, et kuni kolmeaastased lapsed istuksid sõidukites turvatoolides seljaga sõidusuunas;

104.