19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/1

1.1

Euroopa majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline liit on endiselt lõpule viimata. Rahaliit käivitati majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte piisavalt arvesse võtmata, ent märkimisväärsete majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedega. Liikumine finants-, fiskaal- ja pangandusliidu suunas on nüüd käivitunud, ent Euroopa Liidul puuduvad vastavad eelarvevahendid sellega kaasneva, majanduskasvu ja sotsiaalset ühtekuuluvust toetava poliitika jaoks. Samal ajal on edusammud sotsiaalse ja poliitilise liidu suunas endiselt peatunud. Ent majandus-, raha- ja sotsiaalliit sõltuvad üksteisest vastastikku, nad toetavad ja tugevdavad üksteist. Koos peaksid nad looma käegakatsutavama, reaalsel elul põhineva Euroopa, millega kodanikud suudavad suhestuda ning mida investorid, tootjad, töötajad ja tarbijad võivad usaldada ja omaks võtta. See tähendab dünaamilisemat Euroopat konkurentsivõime, aruka ja kaasava majanduskasvu, majanduslike võimaluste ja tööhõive suurendamiseks ning kõigi sotsiaalsete õiguste tõhusaks nautimiseks. Sellise tasakaaluta ei ole poliitilisel liidul tulevikku.

1.2

2008. aastast kuni veebruarini 2013 kasvas töötuse määr 27-liikmelises Euroopa Liidus 7 %-lt 10,9 %ni, mis kokku tähendab 26,4 miljonit töötut. Samal ajal on euroala töötuse määr kerkinud isegi 12 %ni – see on kasvanud 19 riigis ja langenud 8 riigis. Praegu on 27-liikmelises ELis tööta 5,7 miljonit noort (23,5 %), samas kui 2013. aasta algul oli töötuse kogumäär USAs 7,7 % ja Jaapanis 4,2 % (1). Need arvud on täielikult vastuolus strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega ja seetõttu on komitee seisukohal, et äärmiselt tähtis on käsitleda meie konkurentsivõime vähenemist, luua suuremat majanduskasvu ja rohkem töökohti ning vähendada vaesust. Oluline on luua tugevdatud järelevalvemehhanism, et jälgida majandus- ja rahapoliitika mõju sotsiaalsele olukorrale ja tööturule liikmesriikides. Samuti tuleks sotsiaal- ja tööhõivepoliitilised meetmed kaasata sätetesse, mis käsitlevad liikmesriikide majanduspoliitika jälgimist Euroopa poolaasta raames. Komitee on seisukohal, et nende dramaatiliste arvude valguses ei ole seesugune lähenemisviis mitte ainult pakiliselt vajalik, vaid ka täielikus kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 9, mis käsitleb ELi sotsiaalse ja säästva arengu eesmärke. Majandus- ja rahaliidu sotsiaalne mõõde vajab selgeid vahendeid, näitajaid ning kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid eesmärke, mis on sama tõhusad nagu majandus- ja rahaliidu majandus- ja finantskohustused. ELi juhtide olulisim ülesanne on tuua Euroopa ideaal taas inimestele lähedale.

1.3

Käivitada tuleks uus Euroopa sotsiaalvaldkonna tegevuskava, et toetada samme tihedama finants-, pangandus- ja fiskaalliidu suunas. Programmis tuleks seada selged käegakatsutavad kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed eesmärgid, mis tuginevad strateegias „Euroopa 2020” juba seatud eesmärkidele ja parandavad neid. Eelkõige puudutab see jõupingutuste toetamist sellistes valdkondades nagu Euroopa reindustrialiseerimine, massilise töötuse vähendamine ja kaotamine, sotsiaalsete põhiõiguste tagamine, ettevõtluse ja uute töökohtade loomise edendamine, vaesusevastane võitlus, sotsiaalse kaasatuse toetamine, sotsiaalsete investeeringute lihtsustamine, kõrghariduse ja kutsekoolituse edendamine ning sotsiaalse juhtimise arendamine ja osalusel põhinev pühendumine Euroopa projektile. Uut Euroopa sotsiaalvaldkonna tegevuskava tuleks – vastavalt sobivusele – ellu viia õiguslike ja muude kui õiguslike meetmete abil kas kogu ELis või tõhustatud koostöö raames. See peaks üheaegselt hõlmama Euroopa majanduse elavdamise kava, Euroopa sotsiaalsete investeeringute paketti, Euroopa sotsiaalse mõju hinnanguid, Euroopa noortegarantiid ja ühtset Euroopa oskuste passi ning tagama horisontaalse sotsiaalklausli ja sotsiaalsete põhiõiguste ning kodanikuaktiivsuse austamise. Tegevuskavas tuleks samuti uurida ja edendada Euroopa kodanike õigust tagatud miinimumsissetulekule.

1.4

Komitee pakub välja kaks uut uurimisalgatust: 1) anda majanduslikult elujõulistele sotsiaalsetele investeerimisprojektidele välja Euroopa sotsiaalvõlakirjad, mida suunatakse Euroopa sotsiaalmeetmete fondist ja mille kasutamist lihtsustavad pädevad ELi asutused, ent mida rahastavad, omavad, juhivad ja jälgivad läbipaistvalt kodanikuühiskonna (era- ja avaliku sektori ning kooperatiivsed) sidusrühmad, ja 2) luua Euroopa töötute haridusvõrgustik, mis pakub tööturu vajadustele vastavaid pikaajalisi, tõhusaid ja kvaliteetseid haridusvõimalusi. Selleks antakse välja piiriülesed haridusvautšerid ja luuakse ERASMUSe-tüüpi ainepunktisüsteemid, et suunata töötuid uute haridusväljavaadete juurde, arendada uusi kognitiivseid ja erialaseid oskusi, avada karjäärivõimalusi ja aidata neil pöörduda tagasi Euroopa tööturule. Samal ajal eeldab vaba liikumist võimaldav Euroopa kindlamat ja ajakohastatud alust liikuvusele (näiteks teistes liikmesriikides töötavatele inimestele kohalduvad asjakohased õigused teabele ja toetusele), et lihtsustada inimeste ühendusesisest liikuvust töö otsimisel kogu ELis, tagades seejuures võrdsed lähtetingimused ausaks konkurentsiks ning sotsiaalsete põhiõiguste ja kollektiivlepingute austamise.

2.1

On üldteada, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub üles ulatuslikult suurendama jõupingutusi majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise liidu loomiseks.

2.2

Majandusliit peaks hõlmama finants- ja pangandusliitu, sel peaks olema ühine hoiuste tagamise skeem, ühine pangakriiside lahendamise fond ja ELi-ülene järelevalve. Fiskaalliit peaks põhinema ühistel võlainstrumentidel. Seda tuleks ellu viia eelarvedistsipliini, eelarve konsolideerimise ja dünaamilisema Euroopa majanduskasvumudeli raamistikus, millega kodanikud suudavad suhestuda ning mida investorid, tootjad, töötajad ja tarbijad võivad usaldada. Ületada tuleks jätkuv ebakindlus euroala terviklikkuse osas, kuna see kahjustab inimeste ja ettevõtete usaldust. 2012. aasta juuni tippkohtumine, sh majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkulepe ja selleks kavandatud 180 miljardi euro suurune eelarveeraldis koos Euroopa Keskpanga lubadusega teha kõikvajalik, et lõhkuda nõiaring nõrkade pankade, riigivõla ja ebajätkusuutlike intressierinevuste vahel, annab põhjust Euroopa majandusraamistiku suuremaks usaldamiseks. Euroopa vajab uut investeerimiskava, (2) et suurendada vahendeid reindustrialiseerimise toetamiseks, majanduskasvu taastamiseks ja võitluseks töötuse vastu.

2.3

Ent see on vaid üks aspekt. Samal ajal on kokkuhoiumeetmete tagajärgedel olnud laastav mõju sotsiaalsele ühtekuuluvusele, sotsiaalkaitsele, kaasavale tööturule ja vaesuse tasemele. Praegu on Euroopa Liidus 26 miljonit töötut ja 120 miljonit inimest kannatab vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse all. Majanduse elavdamise, rahandusliku stabiilsuse, säästva majanduskasvu ja konkurentsivõime eesmärke ei saavutata ilma sotsiaalse mõõtme uuendamiseta. 14.–15. märtsil 2013 toimunud Euroopa Ülemkogu kevadisel tippkohtumisel tunnistati lõpuks seda reaalsust ja kutsuti liikmesriike üles kaasama sotsiaalpoliitika majandusjuhtimise tõukejõudude sekka eelkõige Euroopa poolaasta rõhuasetuse muutmise teel, et toetada tööhõivet, sotsiaalseid investeeringuid, sotsiaalset kaasatust ja sotsiaalsete eesmärkide süvalaiendamist (3). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab teadmiseks selle uue rõhuasetuse sotsiaalpoliitikale riiklikul tasandil, ent peab vajalikuks ka ELi-ülest juhtimist sotsiaalpoliitiliste meetmete, sotsiaalsete investeeringute ja sotsiaalse võrdlusanalüüsialal.

2.4

Seega on aeg rajada sotsiaalse Euroopa raamistikus majandus- ja rahaliidu sotsiaalne sammas, ilma milleta on jätkuvalt oht, et kodanikud taganevad Euroopa projektist tervikuna. Praegused suundumused Euroopa sotsiaalses tasakaalustamatuses mitte ainult ei õõnesta majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse jätkusuutlikke lahendusi, vaid kujutavad endast 2014. aastal toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste jaoks põhjapanevat väljakutset, kus ühel pool on need, kes vaatavad majanduse taastamise lootuses Euroopa mõõtme suunas, ja teisel pool need, kes pöörduvad riiklike alternatiivide juurde. Euroopa Parlamendi valimistel koonduvad arvamused ja hääled. On oluline, et need valimised oleksid hüppelauaks ja mitte piduriks enamale Euroopale, kodanikele, perekondadele ja ettevõtetele lähemal seisvale Euroopale ning sotsiaalsemale Euroopale.

2.5

Sotsiaalseid põhiõigusi ei saa lahutada kodaniku- ja poliitilistest õigustest ning aluslepingutest tuleneb kohustus neist kinni pidada ja neid edendada. Troika liikmetena peavad komisjon ja Euroopa Keskpank lähtuma kogu oma tegevuses sotsiaalsetest põhiõigustest tulenevatest kohustustest. Majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme raamistikus peaks komisjon tõhusalt jälgima ja hindama sotsiaalsetest põhiõigustest täielikku kinnipidamist ning selle tagama.

3.1

2008. aastal võttis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastu ELi eesistujariigi Prantsusmaa taotlusel koostatud ettevalmistava arvamuse, milles esitati ettepanek käivitada vajalik Euroopa uus sotsiaalvaldkonna tegevuskava. Arvamuses viidati komitee teedrajavale tööle töötajate sotsiaalseid põhiõigusi käsitleva ühenduse harta, 1989. aasta Euroopa sotsiaalvaldkonna tegevuskava ja eelnimetatust tuleneva, ühtse turu, aluslepingute ja ELi tegevusega üldiselt seotud sotsiaalvaldkonna õigustiku koostamisele kaasaaitamisel. Arvamuses sedastati, et „Euroopa uus sotsiaalvaldkonna tegevuskava on vajalik selleks, et Euroopa Liidu sotsiaalne areng vastaks majanduse ja turu arengule”. Hoolimata ELi Prantsusmaa eesistumise ajal toimunud tööhõive ja sotsiaalküsimuste eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel saadud toetusele, jätsid komitee arvamuse peagi varju majanduskriis ja viis pöörast aastat, mille vältel üritati päästa majandus- ja rahaliitu ning suurendada majanduslikku ühtekuuluvust euroalal. Nüüd on kindlalt saabunud aeg Euroopa sotsiaalvaldkonna tegevuskava idee juurde tagasi tulla, et koos vastavate sotsiaalse ühtekuuluvuse ja sotsiaalpoliitika meetmetega pidada sammu majandusjuhtimise uute vormidega ja neid toetada.

3.2

2008. aasta arvamuses kutsus komitee üles uue Euroopa sotsiaalvaldkonna tegevuskava mitmetasandilisele juhtimisele, mis põhineks õiguslikel meetmetel, sotsiaaldialoogil, kodanikuühiskonna dialoogil, kaas- ja isereguleerimisel, avatudkoordineerimisel, sotsiaalpoliitika süvalaiendamisel, tõhustatud koostööl ja kodanike algatusõigusel. Sellega ei loodud meetmete hierarhiat, oluline oli ainuüksi toimivus, säilitades ühenduse meetodi ja austades uut horisontaalset sotsiaalklauslit (ELi toimimise lepingu artikkel 9). Samuti kutsuti arvamuses üles võtma finantskohustusi, nt Euroopa Sotsiaalfondi sihipärasema ja kättesaadavama kasutamise kaudu, kaaluma Euroopa sotsiaalvaldkonna innovatsioonifondi loomist, et toetada uusi eksperimentaalset laadi sotsiaalalgatusi, ja üleeuroopalise laenuvahendi ideed sotsiaalse infrastruktuuri arendamiseks.

3.3

Vahepeal on komitee hoogustanud oma üleskutseid kohaldada ühenduse meetodit ja austada siduvat horisontaalset sotsiaalklauslit. Samuti on komitee teinud konkreetse ettepaneku sõlmida Euroopa kokkulepe sotsiaalinvesteeringute kohta, tagamaks, et majandusjuhtimise ja Euroopa poolaasta rakendamise raamistikus kohaldatud kokkuhoiumeetmeid ja poolautomaatseid karistusi kompenseeritakse sotsiaalse mõju hinnangute ja sotsiaalsete põhiõiguste austamisega, tõelise pühendumisega strateegia „Euroopa 2020” vaesusevastase võitluse eesmärkide saavutamisele ning Euroopa sotsiaalse juhtimise üldise arendamisega.

3.4

Komiteed julgustab asjaolu, et Euroopa Parlament rõhutas hiljuti vajadust Euroopa sotsiaalpakti järele ning tööhõive ja sotsiaalsete sihtmärkide järele eelarvedistsipliini siduvas järelevalves, samuti selle järele, et iga-aastases majanduskasvu analüüsis võetaks arvesse sotsiaalmudeli jätkusuutlikkust, ning vajadust integreeritud tööhõive ja sotsiaalpoliitika raamistiku järele, mis oleks viies põhiosa majandus- ja rahaliidu tegevuskavas  (4). Samuti tervitab komitee Euroopa Ülemkogu eesmärki esitada 2013. aasta juuni tippkohtumisel meetmed ja ajaliselt piiritletud tegevuskava majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme saavutamiseks (5). Ka komisjoni volinik László Andor on hiljuti rõhutanud vajadust nn inimnäolise rahaliidu järele, samuti seda, et tema arvates tuleb majandus- ja rahaliidus sotsiaalset mõõdet mõista kui majandus- ja rahaliidu eeskirjade, juhtimismehhanismide, fiskaalsuutlikkuse ja teiste poliitiliste vahendite võimet tagada, et samaaegselt taotletakse majanduslikku tõhusust ja sotsiaalset võrdsust  (6). Komiteed julgustavad ka Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy järeldused 14. märtsi kolmepoolsel sotsiaaltippkohtumisel, mille kohaselt „on Euroopa sotsiaalmudel jätkuvalt oluline väärtus ja ülemaailmne konkurentsieelis” ning „meil on vaja leida mehhanismid, mille abil vähendada liidus sotsiaalseid erinevusi” (7). Komisjoni avaldatud sotsiaalsete investeeringute pakett, milles antakse liikmesriikidele suuniseid toetamaks sotsiaalkaitset ja sotsiaalset kaasatust, (8) läheb sotsiaalse mõõtme näitajate arendamise suunas. Ent komitee leiab, et ELi tööhõive ja sotsiaalse ebavõrdsuse tulemustabel vajab samuti pühendunumat raamistikku ELi-ülestele meetmetele. Seetõttu kordab komitee vajadust tervikliku, proaktiivse Euroopa sotsiaalvaldkonna tegevuskava järele, mida iseloomustaks mitmetasandiline juhtimine. Sellesse tuleb kaasata nii seadusandlikes kui ka muudes kui seadusandlikes meetmetes osalevad asjaomased pädevad Euroopa ametiasutused, organid ja sidusrühmad, kelle ülesandeks oleks vähemalt saavutada strateegias „Euroopa 2020” seatud sotsiaalsed eesmärgid ja eelistatult neid parandada.

4.1

Euroopa poolaasta abil tuleb hõlmata tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse standardid samasse järelevalveraamistikku, milles toimuvad majanduspoliitika kooskõlastamine ja struktuurireformid. Mõõdetavad Euroopa tööhõive- ja sotsiaaleesmärgid tuleb ühitada ja integreerida stabiilsuse ja majanduskasvu eeskirjadega, mis reguleerivad võla ja puudujäägi alaseid eesmärke. Tuleb kohaldada vastavaid kohandamismehhanisme, et vähendada nii makromajanduslikku kui ka sotsiaalset ebavõrdsust. Selle eesmärk on edendada arukat ja jätkusuutlikku majanduskasvu, kvaliteetseid töökohti, juurdepääsu kvaliteetsetele ja taskukohastele üldhuviteenustele ning sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamist kogu ELis. Lühiajaline majanduslik tõhusus ei tohi tulla pikaajaliste sotsiaalkapitali investeeringute arvelt. Tuleb hinnata eelarve konsolideerimise meetmete mõju majanduskasvule, tööhõivele ja sotsiaalsele kaasatusele. Struktuurireformidega peavad kaasas käima Euroopa solidaarsusmehhanismid. Tagamaks, et ELi kodanikud toetavad tõelist majandus- ja rahaliitu, peavad riiklikud reformikavad toetuma nõuetekohasele sotsiaalsele ja kodanikuühiskonna dialoogile ning asetuma sellisesse Euroopa sotsiaalse mõõtme dünaamikasse, mis ei vallanda võistlust üha madalamate hindade pärast, mis põhjustaks langetamissuunalist konkurentsi, palkade deflatsiooni ja väiksemat kogunõudlust. Tagatud peavad olema vabad ja sõltumatud kollektiivläbirääkimised. Euroopa sotsiaaldialoog peab etendama olulist rolli uue majandusjuhtimise arengus ja toimimises. Paremini tuleb jälgida ja järgida üleeuroopalisi sotsiaalseid põhiõigusi.

4.2

Euroopa Sotsiaalfond ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond tuleb tõsta tasemele, mis vastab olukorrale, mida eesistuja Herman Van Rompuy nimetas Euroopa tööhõive- ja sotsiaalsest olukorrast rääkides „inimlikuks tragöödiaks ja sotsiaalseks hädaolukorraks” (9). See olukord vajab selgelt „mitmeaastase finantsraamistiku kohustuslikku ja ulatuslikku läbivaatamist”, nagu nõutakse Euroopa Parlamendi 13. märtsi resolutsioonis (10). Resolutsioonis mainitud paindlikkusmehhanismide, parlamendi ja nõukogu vahel toimuvate läbirääkimiste ning mitmeaastase finantsraamistiku väga soovitava struktuurilise läbivaatamise raames tuleb Euroopa Komisjoni algse ettepaneku summad vähemalt uuesti kinnitada, sealhulgas eraldatavate ELi omavahendite asjakohasema kasutuse abil ning suurendades märkimisväärselt territoriaalse ühtekuuluvuse fondi ja sotsiaalfondi, hariduse ja koolituse ning globaliseerumisega kohanemise fondi vahendeid.

4.3

Samal ajal peab EL pakkuma paremat tuge vastutustundlike sotsiaalinvesteeringute tegemiseks ning sotsiaalmajanduse toetavale rollile, eelkõige viies taas sisse assotsiatsioonide ja vastastikuste ühingute Euroopa põhikirjad, hõlmates struktuurifondide kavandamisse selgesõnaliselt sotsiaalsete ettevõtete alustamise ja arendamise programmid, lihtsustades sotsiaalset märgistamist ning võttes kompenseerivaid meetmeid ja tehes riigihangetes soodustusi kindla sotsiaalse väärtusega ettevõtetele. Samuti tuleb luua Euroopa sotsiaalvaldkonna innovatsioonifond, et taastada väärtuslikke riikidevahelisi katseprojekte, mille eesmärk on võidelda tööturul diskrimineerimise ja ebasoodsamasse olukorda sattumisega. Need projektid jäid toeta, kui Euroopa Komisjon lõpetas programmi Equal.

4.4

Samuti on väga oluline teha kõik vajalik ja võtta vajalikke tööhõivemeetmeid, et tugevdada Euroopa tööstust ja saavutada 2020. aastaks eesmärk, et 20 % SKPst tuleb tööstusest. Komitee rõhutab, kui oluline on ettevõtete konkurentsivõime, mis tuleb saavutada sidusa Euroopa raamistiku abil.

4.5

EL peab tegutsema noorte nimel, sest vastasel juhul on oht, et noored võõranduvad üldse tervest Euroopa projektist. Noorte tööhõivekriisi suur ulatus Euroopas vajab realistlikumat ELi eelarvet kui need ebapiisavad 6 miljardit eurot, mis on välja pakutud Euroopa noorte tööhõivepaketi ja noortegarantii jaoks, et tagada töötutele noortele tööhõive, koolitus või haridus, eelkõige seal, kus seda kõige enam vaja on. Piisavate rahaliste vahenditeta võidakse Euroopa noortegarantiid pidada vaid näiliseks. ELi juhipositsiooni tuleks tugevdada ka ühtse Euroopa oskuste passi abil, laiendades Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku nii, et ühendatakse kõik oskused ja kvalifikatsioonid, mis on omandatud formaalse, informaalse ja mitteformaalse õppe käigus. Selgelt on vaja koole, ettevõtteid ja sotsiaalpartnereid ühendavat Euroopa partnerlusvõrku koos sarnaste strateegiliste koostoimetega, mis asetavad kõrghariduse ja elukestva õppe töökohtade loomise, oskuste sobimatuse probleemi lahendamise ning tööalase konkurentsivõime, innovatsiooni ja ettevõtluse edendamise keskmesse. Euroopa poolaasta peab tagama, et meetmed riigivõla ja eelarvepuudujäägiga toimetulekuks ei ohustaks avalikke investeeringuid haridusse ja koolitusse.

4.6

Euroopa majanduse jätkusuutliku elavdamise kava keskmes peavad olema tegelikud töökohad, inimväärne töö ja sotsiaalsete õiguste kaasaskantavus. Euroopa sotsiaalmudel on väärtus, mis meelitab ligi välisinvesteeringuid ja soodustab ettevõtluse arendamist Euroopas. Seda tuleb väärtustada, julgustades tegema maksusoodustusi tööhõivet loovale tegevusele, nagu mikroettevõtted ja tõeline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine. Üleeuroopalises tööhõive ja tööturu poliitikas tuleb tagada sotsiaalsed standardid. Konkurentsivõime ja paindlikkus peavad käima käsikäes inimväärsete töö- ja palgatingimustega, mis ei jää alla vaesuspiiri. Euroopa sotsiaalpartneritel on eriline ülesanne lahendada oma tööprogrammi abil töötavate vaeste probleem.

4.7

EL peab tegutsema tõsisemalt ja käegakatsutavamalt vaesuse vähendamisel ja kaotamisel. Euroopas vaesuse aktiivsel kaotamisel saadav majanduslik ja sotsiaalne kasu on kulutõhusam kui kestev majanduslik ja sotsiaalne kahju, mis tekib tegevusetusest või vaesust süvendavatest meetmetest. Vähemalt tuleb Euroopa poolaasta raames aktiivselt püüelda strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatuse kohustuste (st vähendada vaeste arvu 20 miljoni võrra) täitmisele, selle asemel et neid õõnestada eelarvepuudujäägi vähendamise meetmetega. Kõigepealt on selleks vaja paremaid üleeuroopalisi näitajaid, millega mõõta vaesuse mõju ning tagada vaesust süvendada ja majanduse elavdamist pidurdada võivate riiklike reformikavade ja kokkuhoiumeetmete nõuetekohane jälgimine ja nende võimalik parandamine. Komitee analüüsib tagatud miinimumsissetuleku süsteeme liikmesriikides, et leida ja levitada häid tavasid kogu ELis. Komitee on toetanud ka Euroopa Parlamendi üleskutset uurida ja kavandada õigusakti ettepanekut kehtestada piisav miinimumsissetulek, mis moodustaks vähemalt 60 % iga liikmesriigi mediaansissetulekust (11). Võiks luua sihtotstarbelise Euroopa vaesusevastase solidaarsusfondi, et võtta selliseid sissetulekutoetuse meetmeid nagu Euroopa poolaasta sotsiaalse stabiilsuse ja kohandamismehhanism. Komitee kordab ka oma ettepanekut, et 20 % kõigist sotsiaalfondi vahenditest eraldataks sotsiaalse kaasatuse edendamiseks ja vaesusega võitlemiseks.

4.8

Oluline on Euroopa ligipääsetavuse akt, et tagada puuetega inimestele liikumisvabadus ja juurdepääs kaupadele, teenustele ja hoonetele. Selle saavutamiseks võiks üks konkreetne ja tõhus vahend olla Euroopa liikuvuskaart. Komisjon peaks samuti välja töötama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni mõju hindamise vahendi ning hõlmama selle Euroopa poolaasta protsessi.

4.9

Samuti tuleb koostada ELi võrreldavate ja mõõdetavate näitajate metoodika ja raamistik tervisekaitse ja tervisealase ebavõrdsuse hindamiseks, et analüüsida Euroopa poolaasta raames liikmesriikide olukorda.

4.10

Üleeuroopalised sotsiaalstandardid ja heade tavade suunised töö- ja pereelu ühitamise osas, lapsehoiuteenuste kättesaadavus, aktiivsena vananemine, vabatahtlik töö, õigus eluasemele ja võitlus kodutusega tuleb samuti integreerida Euroopa poolaasta sotsiaalmõõtmesse.

4.11

Sisserännanud töötajad annavad positiivse panuse majanduse arengusse ja heaolu saavutamisse Euroopas. ELi tööjõu sisserände menetlused peavad olema õiguspärased ja läbipaistvad. Sisserändealastes õigusaktides tuleb järgida inimõigusi ja tagada võrdne kohtlemine. Komitee leiab, et EL peab tugevdama integratsioonipoliitikat ning võitlust sisserändajate ja vähemuste osas üles näidatava rassismi, võõraviha ja diskrimineerimise vastu.

4.12

Majanduse jätkusuutlik elavdamine nõuab rohkem majanduslikku ja rahalist sümmeetriat ning rohkem sotsiaalset ühtekuuluvust kogu ELis. Euroopa sotsiaalvaldkonna tegevuskava, sealhulgas eelkirjeldatud konkreetsed eesmärgid, aitaks luua sidusama sotsiaalbaasi, et koonduda ja ühendada EL taas oma kodanikega. Seega oleks kõige parem saavutada sotsiaalne tasakaal samal ajal nii ELis kui ka majandus- ja rahandusliidus, järgides samas dünaamiliselt subsidiaarsuse põhimõtet. Juhul kui puudub piisav üksmeel või poliitiline tahe ELi sotsiaalset mõõdet selliselt elavdada, pakub komitee välja võimaluse teha tõhustatud koostööd majandus- ja rahaliidus. Seda võiks teha omavahendite, täiendava sotsiaalfondi, Euroopa sotsiaalsete edusammude pakti (mis toetub samadele demokraatlikult kontrollitavatele ja rangetele lepingulistele tingimustele, millele allub ka majanduslik ja rahaline lähenemine) ning sotsiaalsete standardite, eesmärkide ja stabiilsusmehhanismide abil (sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga tuleb arutada seda, kas ja kuidas võiks olla kasu majandus- ja rahaliidu töötuskindlustuse või -hüvitiste süsteemist, mille pakkus hiljuti välja komisjoni volinik László Andor), sobitades tihedama majandus- ja rahaliidu maksu-, eelarve- ja rahastabiilsuse mehhanismid vastava sotsiaalmõõtmega.

4.13

Konkurentsivõime ja majanduskasvu lepingulised kohustused, mida arutati ELi detsembrikuisel tippkohtumisel, peavad olema demokraatlikult kontrollitavad ega tohi kahjustada Euroopa sotsiaalset turumajandust, nagu on sätestatud ELi lepingu artikli 3 lõikes 3. Samuti on vaja paremini määratleda ja sätestada solidaarsusmehhanismid, et toetada liikmesriikide jõupingutusi. Need võivad järk-järgult võtta tegelike rahaülekannete vormi ning nende esialgne eelarve on 50 kuni 100 miljardit eurot, mis eraldatakse Euroopa stabiilsusmehhanismiga sarnastest mehhanismidest.

4.14

Selleks et saavutada suurem tasakaal ja vastavus aluslepingus sätestatud sotsiaalse turumajandusega, peab majandus- ja rahaküsimuste voliniku suurema rolliga volinike kolleegiumis kaasnema tööhõive- ja sotsiaalküsimuste voliniku rolli tugevdamine. Sarnaselt tuleks majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu suuremat rolli tasakaalustada tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu rolli tugevdamisega.

4.15

Samuti on selles Euroopa majandusliku ja sotsiaalse juhtimise kontekstis – pöörates erilist tähelepanu Euroopa poolaastale ja strateegiale „Euroopa 2020” – hädavajalik tugevdada nii Euroopa Parlamendi kui ka liikmesriikide parlamentide rolli ning tagada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamine kõigil poliitiliste läbirääkimiste tasanditel.

5.1.1

Eelnimetatud ettepanekute kõrval tuleks ehk rohkem mõelda sellele, millistel täiendavatel viisidel kaasata Euroopa kodanikke, kodanikuühiskonda ja ettevõtjatest sidusrühmi Euroopa sotsiaalvaldkonna taaskäivitamisse, eelkõige Euroopa sotsiaalvõlakirjadele toetuse leidmise ja nende väljaandmise abil. Seeläbi oleks praegusel avalike vahendite nappuse ajal võimalik koguda kindlaksmääratud eesmärkide jaoks täiendavaid vahendeid märkimisväärsetest kasutamata erasäästude varudest.

5.1.2

See algatus oleks sõltumatu aruteludest, mis toimuvad ELis stabiilsusvõlakirjade (võla katte ühiseks tagamiseks) ning majanduse elavdamise ja majanduskasvu võlakirjade (Euroopa majanduse elavdamise kava ühe osana) väljaandmise üle. Euroopa sotsiaalvõlakirju ei makstaks riigikassa vahenditest ega kaasrahastataks ELi eelarvemehhanismide vahenditest, vaid neid omandaksid ja neisse investeeriksid kodanikud, ettevõtted, ametiühingud ja kodanikuühiskonna rühmad, kes soovivad võtta isikliku või ettevõtte sotsiaalse vastutuse, osaledes Euroopa sotsiaalmeetmete fondis, mida nad ise rahastavad ja haldavad mõistlike intressimääradega ja mittetulunduslikel alustel, mida kontrollitakse ja reguleeritakse läbipaistvalt ning mida toetavad ja mille tagavad asjakohase summa ulatuses pädevad ELi asutused.

5.1.3

Võlakirjade väljaandmist peaksid logistiliselt toetama pädevad ELi asutused, korraldama kodanikud ning vastastikku haldama erasektori, ettevõtlus- ja avaliku sektori sidusrühmad, kes soovivad süsteemis osaleda ja võtta vastutuse Euroopa sotsiaalmeetmete fondi eest. Nad ostaksid, koguksid ja investeeriksid võlakirju vabalt valitud sotsiaalprogrammidesse (eelistatult kavandatud Euroopa sotsiaalvaldkonna tegevuskava raames) asjakohaste ELi institutsioonide ja nõuandvate organite tehnilisel toel, et kontrollida nende programmide rahalist jätkusuutlikkust ja võimalikku mõju ühiskonnale. Sellised sotsiaalsed investeeringud võiksid olla muu hulgas järgmised: sotsiaalelamud; ühistud ja sotsiaalsed ettevõtted; eneseabirühmade toetamine, vastastikused ühingud, kogukonna sotsiaal- ja tervishoiuteenused, haridus-, koolitus- ja ümberõppevõrgustikud, sotsiaalne uuendus-, teadus- ja arendustöö; laenud ja partnerlused taristute arendamiseks, taluturism, koduvahetus, kultuuriüritused, heategevus jne.

5.1.4

Edaspidi võiks kaaluda ka täiendavaid, struktureeritumaid plaane Euroopa sotsiaalvõlakirjade arendamiseks, nagu terve rea selliste võlakirjade väljatöötamine, mida mainitud sidusrühmad edendavad ja haldavad kohalikul ja/või riiklikul tasandil. Need võlakirjad, mis vastavad üldise Euroopa süsteemi kriteeriumidele nii eesmärkide kui ka juhtimismeetodite osas, saavad asjakohase Euroopa sertifikaadi, et osaleda üldises skeemis, ja sellel alusel võivad väärtpaberite tellijad saada ka maksusoodustusi.

5.1.5

Euroopa sotsiaalmeetmete fondi haldusnõukogu peaks koosnema süsteemis osalevatest sidusrühmadest, kes on esindatud proportsionaalselt vastavalt oma Euroopa sotsiaalvõlakirjadesse tehtud investeeringute tasemele, ning saama logistilist ja nõuandvat abi asjakohastelt ELi organitelt (sh Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee).

5.2.1

Euroopa massiline töötus ei saa lahendust ei lühikeses ega keskpikas perspektiivis, isegi kui majanduskasvu prognoosid 2014. aastaks paranevad ning üleeuroopalised stiimulid hakkavad oma mõju avaldama. Euroopa tööturg peab muutuma sobivamaks tööjõu vaba liikumise jaoks, oskuste viimiseks sinna, kus neid vajatakse, ning õppimaks tagasipöördumiseks ja arenguks vajalikke oskusi. On väga oluline, et Euroopa tööjõud oleks aktiivne, eelistatult täis- või osaajaga töötades või vastasel juhul osaledes hariduses, õppes või ümberõppes. Oluline on tagada hariduse tõhusus, tulevikku suunatus, uuenduslikkus ja vastavus tööturu vajadustele. Paljud haridus- ja koolituskavad on pigem lühiajalised, pakkumata sageli kava lõppedes jätkusuutlikke töövõimalusi. Töötuks jäänud vanemate inimeste osalemine sellistes kavades on vähem tõenäoline. Tuleks kaaluda võimalust võtta kasutusele pikaajalisem lähenemisviis koos Euroopa mõõtmega, tuginedes sealhulgas Euroopas end juba tõestanud headele tavadele, nagu täiskasvanuhariduse programm Rootsis aastatel 1997–2002 või kaheosaline õppesüsteem Saksamaal ja Austrias. EL võiks vahest aidata luua Euroopa töötute haridusvõrgustiku, millega pakkuda töötutele kõikehõlmavat kaheaastast haridust, et nad saaksid muuta oma karjääri, osaleda töö-, koolitus- või haridusalases vahetuses teistes liikmesriikides piiriüleste haridusvautšerite abil koos ainepunktide ülekandmisega ning saavutada lõpuks vastastikku tunnustatud kutsekvalifikatsiooni.

5.2.2

Kui sellele süsteemile antakse piisavad vahendid ja see võetakse liikmesriikides laialdaselt kasutusele, võib ta kõnealuste programmidega vabatahtlikult ühinenud töötajatega sõlmitud täpsete lepingutingimuste kontekstis võimaldada leida kvaliteetsed töökohad paljudele pikaajalistele töötutele, kes ei oleks muul juhul kindlasti tööd leidnud. See avaldaks positiivset mõju nii asjaomastele inimestele endile kui ka kõigi ELi riikide kogu sotsiaalsele kapitalile.

19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/8

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab euro ning majandus- ja rahaliidu (EMU) loomist Euroopa projekti kõige tähtsamaks verstapostiks. See oli osa liidu strateegilisest kavast visiooni raames, millest said alguse Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ) ning Rooma leping. See oli suur ja julge ettevõtmine, kihlvedu tuleviku üle, mis sütitas palju lootusi ja kulmineerus üldise veendumusega, et ühisrahas sisalduva potentsiaali abil võiks ületada viimase vastupanu, mis takistas majandus- ja raha- ning poliitilise liidu elluviimist, nagu oleks vaja olnud. Sellegipoolest on euro endiselt ja edaspidi kõige selle eeltingimus.

1.2

Ent pärast 20 pika aasta möödumist tuleb tunnistada, et läks teisiti. Võib-olla selle pärast, et euro kogu selle aja vältel ei kogenud tõsiseid tagasilööke, või võib-olla usalduse jätkuva puudumise tõttu Euroopas võlausaldajatest riikide ja võlgnikest riikide vahel, mis kokkuvõttes tähendab ühtekuuluvuse ja usalduse puudumist valitsejate vastu. Nii jäid kõik meeleldi oma loorberitele puhkama ja saavutatud heaolu nautima. Kõik tundus justkui sujuvat, ent see oli üksnes näiline. ELi haaranud rahvusvaheline majandus- ja finantskriis pani häirekellad lööma ja tõi plahvatuslikult välja majandus- ja rahaliidu struktuuris sisalduvad piirangud ja vastuolud, võttes eurolt atraktiivsuse. Alguses usuti, et EMU toimima panekuks oleks piisanud mõnest „raamatupidamiseeskirjast”, nagu stabiilsuspakt, samas kui probleem ei olnud mitte tehniline, vaid majanduslik ja poliitiline.

1.3

Komitee on teadlik stabiilsuse tähtsusest. Stabiilsus on aga vajalik mitte ainult hindade ning majandus- ja finantsasutuste, vaid ka poliitika ja sotsiaaltingimuste jaoks. Nimelt on kodanikel mulje, et kriis läheb kõige kallimaks maksma just neile, et võla tasumine on nende kohus, mitte kriisis otsustavat rolli omanud pankade kohus, ning et see on ebaõiglane. Komitee on veendunud selles, et kokkuhoiupoliitikat ei saa jätkata väga pikalt. Mõnes riigis on piirid juba ületatud.

1.4

Seetõttu on komitee seisukohal, et ühisraha on jätkusuutlik üksnes juhul, kui suudetakse koondada euroalariikide majanduspotentsiaal ja suurendada nende konkurentsivõimet tervikuna: eesmärgid, mis nõuavad nii majanduslikku kui ka poliitilist teotahet. Ei piisa väikesest ajutisest hooldusest. Vaja on astuda otsustav samm, ühendades mitte ainult raha ja majanduse, vaid poliitika, suveräänsuse, inimesed ja Euroopa rahvaste vahelise dialoogi võime. Meil on vaja rohkem poliitilist integratsiooni ja vähem valitsusepoolset kontrolli ning sotsiaalset turumajandust, et uuesti käivitada majanduskasv ja tööhõive ning et eurot peetaks uuesti eeliseks ja mitte nõrkuseks.

1.5

Arvamusest ilmneb selgelt, et komitee ettepanekud on ennetavad, samas kui komisjoni ja nõukogu pakutud lahendused kriisile on olnud enamjaolt reageerivad. Tasub meenutada näiteks seda, et majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingus on rõhuasetus stabiilsusel, kuid ei pakuta sellele vaatamata välja ühiseid rahalisi vahendeid majanduse elavdamiseks ja tööhõive edendamiseks, isegi kui ühtse järelevalvemehhanismi leping on tähtis edusamm, kuigi puudub poliitilise liidu usaldusväärne ja konkreetne tegevuskava. Euroopa peab hakkama uuesti looma jõukust, et seda oleks võimalik õiglaselt jagada. See on parim viis rahulolematuse vähendamiseks. Ei saa ega tohi peale suruda kokkuhoiupoliitikat.

1.6

Komitee nõuab seevastu, nagu on püütud mitmel korral näidata, et viidaks läbi tõe väljaselgitamise tegevus euro ja Euroopa kohta (et neid säilitada), nende poliitiliste ja majanduslike piiride, kasu ja kahjude kohta; selle kohta, kes vastutab praeguse olukorra põhjustamise eest. Tuleb tegutseda kiiresti; enam ei ole aega retoorikaks, trikkideks ja juttudeks. See on ainus viis, kuidas vältida juba ammu manduva Euroopa hääbumist. Seetõttu oleks parem mitte süüdistada populismis neid, kes avaldavad meelt pealesurutud kokkuhoiumeetmete vastu. EL peab õppima teisi kuulama, loobudes üleolevast suhtumisest. Ta ei saa enam kurti teeselda.

1.7

Komitee on seisukohal, et parim viis EMU täiendamiseks, majanduslanguse vältimiseks, riikide võla vähendamiseks ja eelarvete stabiliseerimiseks on praegune ELi majanduskultuuri aluspõhimõte (stabiilsus majanduskasvu jaoks) ümber pöörata, lähtudes majanduskasvust – ja mitte kokkuhoiupoliitikast – ning tehes sellest põhieesmärgi, uue majanduskasvu, tööhõive ja stabiilsuse edendamise (koondamise) pakti heaks, ka sotsiaalpartnerite kaasamise teel (majanduskasv stabiilsuse jaoks). Komitee on veendunud, et

1.8

Tuleb rakendada sümmeetrilisi poliitikameetmeid, et muuta euro jätkusuutlikuks ja vähendada vahet riikide majandustasemete vahel kokkuleppekava kaudu, millega kantakse investeerimisvahendid üle nõrgema majandusega riikidele, sihipäraste projektide kaudu, vajaduse korral fiskaalülekannetega, ning tööturu ja sotsiaalpoliitika integreerimisega. Toimida tuleb seega selliste sümmeetriliste kohandusmeetmete abil nagu ühisfondid pankrotistuvate pankade kaitsmiseks, Euroopa hoiusekindlustus, liiduvõlakirjad, eurovõlakirjad, ühine poliitika ELi maksebilansi puudujäägi vähendamiseks jne (ühise kompenseerimis- või kohanemisfondi loomine).

1.9

Tuleb luua ELi majandusvalitsus praeguse poliitikameetmete koordineerimise meetodi asemel, mis ei ole andnud häid tulemusi, muutes eurorühma organiks, kes otsustab häälteenamusega ning on euro häälekandja. Ei saa enam jätkata raha- ja pangandusliiduga, kui majanduspoliitikat ei ühtlustata. Ühine juhtimine (nagu fiskaalkokkuleppe puhul) nii makro- kui ka mikrotasandil (tööstuskokkuleppe käivitamine) aga oleks suuteline suunama majandus- ja maksupoliitika majanduskasvule, tööhõivele ja sotsiaalsele kaasamisele.

1.10

Euroalal tuleb luua ühine eelarve mõistagi ühiste eeskirjadega, ühendades kaubanduspoliitika ja maksebilansi, mis on praegu suurte erinevustega. Tuleb konsolideerida eelarve, mõjutades mitmekordistavate tegurite struktuuri, et vabastada vahendeid majanduskasvu ja tööhõive heaks, ning käivitada reformid, mis suudavad suurendada nõrgemate riikide tootlikkust (2).

1.10.1

Igal juhul on kõige rohkem võlastunud riikide puhul vaja vähendada praeguseid kokkuhoiumeetmeid ja/või kaotada need ning soodustada nõudluse kasvu võlausaldajatest riikides. Tööhõive ja sotsiaalse õigluse suurendamiseks on vaja liikmesriikide samaaegseid meetmeid riigivõla vähendamiseks ja struktuurireformide läbiviimiseks ning ELi meetmeid majanduskasvu edendamiseks konkreetse kokkuleppekava alusel. Majanduslanguse ajal ei saa veel rakendada kokkuhoiumeetmeid, nagu EL seda praegu teeb, sest võla kärpimine laenukriisi tingimustes kahjustab majandust.

1.11

Vaja on reformiprotsessi toetavat süsteemi, mille abil saaks reageerida üksikutes riikides tehtud vigadele ja seal esinevatele kitsaskohtadele ning mis vähendaks euroala riikide majanduslikke erinevusi ja tasakaalunihkeid muu seas ka rahapoliitiliste meetmete kaudu.

1.12

EKP on pidanud kogema ise majandus- ja rahaliidu piiranguid. Aluslepingu kohaselt pidi EKP rakendama ühtset, peaaegu föderaalset rahanduspoliitikat, samas kui riikide majandussüsteemid on erinevad, omavaheliste tõsiste tasakaalunihetega. Seetõttu on vajalikud ELi parandusmeetmed. See väldiks ülemääraseid riske ning muudaks EKP hindade stabiliseerimisele suunatud tegevuse tõhusamaks ja objektiivsemaks, vähendades turu moonutamist ja praegust tasakaalustamatust, mille kestmine võib muuta küsitavaks ühisraha püsimajäämise, nagu näitas riigivõlakriisi kõige hilisem faas, olukord, mille lahendas üksnes EKP juhi otsustav sekkumine. Seda on vaja selleks, et soodustada majanduslikku integratsiooni, mis on rahalisest integratsioonist mahajäänud, vähemalt seni kuni kõrvaldatakse praeguste EKP volituste ja ELi poliitiline puudulikkus.

1.12.1

EKP on praegu üleekspluateeritud. Oma ülesannete paremaks täitmiseks ja võrdsetel alustel tegutsemiseks peaksid tal olema samad funktsioonid ja samad volitused nagu on USA Föderaalreservil, sh ka viimase instantsi laenuandja volitused, et vähendada intressimäärade erinevust. Seega tuleb EKP-le anda täisvolitused, mis võimaldavad tal vajaduse korral võtta majanduskasvu soodustavaid meetmeid.

1.12.2

Keskpankade vahel käib praegu elav arutelu kõnealuse küsimuse üle, et välja selgitada majanduskasvu elavdamise strateegiad. Tegemist on kokkuhoiu ja majanduskasvu ehk inflatsiooni ja majanduskasvu ning majanduskasvu ja tööhõive omavaheliste seoste küsimusega. Olgu siin vaid mainitud, et selle ülesandega toimetulekuks, milleks on vähendada töötuse määra 6 %-ni, pumpab USA Föderaalreserv iga kuu turule 85 miljardit dollarit (sarnaste meetmete rakendamiseks valmistuvat ka Inglise Pank). Sellises olukorras osutub EKP võrreldes teiste keskpankadega nõrgemas positsioonis, kuna tema taga ei ole valitsust ega eelarvet. See mõjutab ka järelevalvet vääringute vahelise suhte üle. EKP peaks vastutama ka vahetuskursipoliitika eest. Seni on aluslepingu kohaselt üksnes nõukogul õigus sõlmida ametlikke kokkuleppeid euro ja kolmandate riikide vääringute vahetuskursi küsimuses.

1.12.3

Riigivõlg on EMU teine oluline aspekt. Sellega seoses tegi komitee juba konkreetse ettepaneku eemaldada turult 60 % riikide võlgadest ja vältida nii turuspekulatsioonide mõju euroalale (3). On selge, et täielikult väljakujunenud EMU ja euroala ühise eelarve puhul võiks ette näha ka ühiste võlakirjade emiteerimise (mida mõistagi tuleks teha euroala ühiseelarve raames).

1.13

Seoses finants- ja pangandussüsteemi kui tervikuga leiab komitee, et võimalikult kiiresti tuleb täiendada ELi käivitatud meetmete kõiki aspekte (4). Need on eriti tõhusad ja olulised vahendid EMU, selle stabiilsuse ja siseturu täiendamiseks.

1.14

Komitee leiab, et ELi ja tema institutsioonilise süsteemi tuleviku üle arutledes tuleks lahti saada „ideoloogilistest mudelitest” – kuigi „föderaalne” mudel tundub komitee arvates olevat kõige sobivam – ning süveneda funktsionaalsetesse ja sisulistesse aspektidesse, et tagada Euroopa enda idee püsimajäämine. Euroopa esmase eesmärgi keskmes peavad taas olema inimesed ja solidaarsus, mille ümber käivitada majandus, mitte vastupidi. Nüüd on aeg alustada uute ülesannete lahendamist, et rajada poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik liit. Kuid nõukogu katsest, mis on arglik ja ebaasjakohane, isegi kui see on kiiduväärt, siiski ei piisa. Tuleb peatada egoism, utopistlikud huvid, mis näivad olevat Euroopas valla pääsenud, ja tegutseda solidaarsuse nimel, peatada kokkuhoiupoliitika või vähendada seda, et leevendada kannatusi, asetades oma algatuste keskmesse töö ja majanduskasvu.

1.15

Seetõttu tuleb keskenduda poliitilisele ja sotsiaalse liidule, et täiendada raha- ja majandusliitu eespool nimetatud ettepanekuid silmas pidades. Otsustusprotsess tuleb muuta demokraatlikumaks (häälteenamusega hääletamine) ja läbipaistvamaks, et saavutada positiivne, paremini tasakaalustatud integratsioon ja suveräänsete riikide ühine juhtimine, vähendades nii vahet integratsiooniprotsessis. See võimaldaks ELil rääkida ühel häälel rahvusvahelistes organisatsioonides.

1.16

Seoses uue aluslepinguga leiab komitee, et enamikule arvamuses esitatud majanduslikku laadi ettepanekutest võiks leida lahenduse ilma aluslepingut muutmata. Vajaduse korral võiks tegutseda nende riikide tugevdatud koostöö raames, kes on kõnealused ettepanekud heaks kiitnud (nagu fiskaalkokkuleppe puhul), ka eesmärgiga tegutseda kiiremini ja vältida ELi võimalikku laialiminekut uute välisrünnakute ja kokkuhoiupoliitika jätkamise tõttu. Teine, integratsiooni süvendav võimalus oleks anda Euroopa Parlamendi järgmisele koosseisule volitused koostada aluslepingu eelnõu, mille üle võiks samaaegselt toimuda ka rahvahääletus kõigis asjaomastes riikides.

1.17

Sellel, mis toimub Euroopas, on ka rahvusvahelised tagajärjed ja vastupidi. Seepärast oleks vaja tõhusamaid ja suurema otsustusvõimega rahvusvahelisi organisatsioone, et tagada parem juhtimine maailma tasandil. EL või vähemalt euroala peaks kõnealuses küsimuses olema ühiselt esindatud. Konkreetselt võiks G20 moodustada „majandus- ja sotsiaalkomitee” maailma arengu edendamiseks ja tegutseda maksustiimuli kaudu.

1.18

Ent üksnes teistsuguse, senisest sidusama ja demokraatlikuma struktuuri abil võib EL saavutada lisaks paremale sisemisele juhtimisele ka tõhusama välisjuhtimise ning rääkida rahvusvahelisel tasandil ühel häälel. Erilist tähelepanu tuleb pöörata vääringute vahelistele suhetele, et vältida kahju tekitamist majandusele, ja majanduste vahelistele suhetele ülemaailmsel tasandil, eriti arenguriike silmas pidades.

1.19

Kokkuvõttes esitatakse järgmised neli ettepanekut euro raamistiku täiendamiseks:

2.1

ELil on praegu eriti raske ja ohtlik aeg, mis võib tuua kaasa palju suuremaid negatiivseid tagajärgi kui juba avaldunud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed. Käesolevas omaalgatuslikus arvamuses käsitletakse mitmeid küsimusi, sealhulgas vajadust täita majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse alal aluslepingu põhjal juba võetud kohustused, edendada uut majandus- ja rahanduspoliitikat majanduskasvu ja tööhõive nimel, rohkem tulevikule orienteeritud innovatsioonipoliitikat, asutada Euroopa riskikapitalifond väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning lõpuks teha tööd ELi tuleviku nimel (5).

2.2

Ka ELis seistakse silmitsi suurte majanduslike huvidega, mis – selle asemel et koonduda – lahknevad. Euro ei ole praegu toimuva eest kuidagi vastutav (6). Euro on raha, mis on pikaks ajaks üksi jäetud ja mis ikka veel ootab, et „vastased” (valitsused) otsustaksid, mida teha.

2.3

Komitee kohus on nendele probleemidele vastata, otsekoheselt ja selges keeles, pika ettenägelikkusega, teades, mis on mängus ja milline on võrdlustase, tegelikkust varjamata; käesoleva arvamusega tahetakse anda kõhklematult aktiivne panus majandus- ja rahaliidu täiendamiseks ning kriisi ületamiseks, ELi, eriti euroala töötajate, ettevõtjate ja kodanike huvides, kes kannatavad praegu valitsevas kriisis kõige rohkem.

3.1.1

Ühisraha kasutuselevõtt oleks olnud optimaalne riikide puhul, mis elavad läbi sümmeetrilisi tagasilööke või millel on asümmeetriliste vapustuste tasandusmehhanism. Empiirilised uuringud on näidanud, et asümmeetrilised tagasilöögid on Euroopas tõenäolisemad kui Ühendriikides. EKP ühtne rahapoliitika, mille esmane eesmärk on hinnastabiilsus rahaliidus, ei saa muidugi reageerida asümmeetrilistele tagasilöökidele euroala üksikutes riikides. Seepärast on nende tagasilöökidega tegelemiseks tarvis teist piisavalt tõhusat mehhanismi. EKP ühtne rahapoliitika sobib euroalale seda vähem, mida väiksem on tööstustegurite liikuvus, majanduse avatus, majandustsüklite sünkroniseerimine, toodangu mitmekesistamine, finantsintegratsioon ja vastastikuse kaubanduse maht ning mida suurem on tööturu jäikus ja inflatsiooni erinevus liikmesriikide majanduses. Mida vähem tõhusad on asümmeetriliste tagasilöökide leevendamise kohanemismeetmed (hindade ja palkade paindlikkus, tööjõu ja kapitali liikuvus liikmesriikide vahel ning maksuföderalism), seda halvemini kohaneb riik iseseisva rahapoliitika kaotusega.

3.1.2

Majandus- ja rahaliit on tõenäoliselt Maastrichti lepingu peamine sammas, aga mitte ainus. Aluspõhimõte oli pärast Berliini müüri langemist ka majanduslikku, ent peamiselt poliitilist laadi. Palju riike jäi kõrvaltvaatajateks, kes olid üllatunud ja ükskõiksed uue stsenaariumi, ka Ida-Saksamaa peaaegu silmapilkselt absorbeerimise ja kahe „marga” vahelise võrdsuse (1 = 1) suhtes, nagu seda hindas Saksamaa keskpank Bundesbank. Otsus täieliku EMU elluviimise kohta lükati edasi, tekitades ühise ootuse – mis osutus hiljem illusiooniks –, et rahaliit oleks endaga kaasa toonud ka poliitilise liidu, et eurost saaks föderaalse Euroopa mootor; aga ei läinud nii.

3.1.3

Liit oleks pidanud lisaks sellele, et anda eurole kate ja üks hääl, täiendama kõiki euro puuduseid. Selle asemel mõeldi, et selleks, et kõike toimima panna, oleks piisanud vähestest „reeglitest”, nagu arbitraaži parameetritega stabiilsuspakt, enesekohasus, mida peeti eksimatuks, aga mis vastu ootusi ei toiminud. Ka EKP volitused on ühesuunalised, piiratumad kui teistel keskpankadel. Need vastuolud avaldusid plahvatuslikult seoses finantskriisiga, mida ELis tajuti alles suure hilinemisega, ning seejärel seoses võlakriisiga, mis võttis eurolt aupaiste ja imepärase võime, millega eurot oli sünnihetkel esitletud, vähendades nii tema atraktiivsust sel määral, et tänaseks nähakse selles ähvardavat ohtu või hukutavat relva kokkuhoiupoliitika õigustamiseks.

4.1.1

Kuni 2008. aastani toimis majandus- ja rahaliit rahanduse aspektist piisavalt hästi euroalasse kuuluvate riikide jaoks: kaubanduse lihtsustamine, valuutariski kaotamine, vääringute konkureeriva devalveerimise vältimine, hindade stabiliseerimine (keskmine inflatsioon 2,03 % aastas, v.a ülemäärased kõikumised mõnes riigis üleminekul vanalt süsteemilt uuele), laenuintresside vähendamine ja koondumine (kuni 2009. aastani!), majanduskasv ja tööhõive (loodi 14,5 miljonit uut töökohta), (7) kõik jooksevkontod olid tasakaalus, võla suhe SKPsse oli väiksem kui Jaapanil ja USA-l, vahetuskurss dollariga püsis mõõdukal tasemel (ligikaudu 30 % kõrgem) nõrgemate majanduste tõttu.

4.1.2

Selline on tervikpilt. Riikide kaupa analüüsides on pilt teistsugune. Peamised eelised on läinud põhiliselt riikidele, kelle majanduse põhjal töötati välja parameetrid, millest lähtuti euro kasutuselevõtmisel, võimendades nende majanduskasvu ja tootlikkust, suurendades plahvatuslikult eksporti (umbes kaks triljonit dollarit 2 000. aastast tänaseni ainuüksi Saksamaal) ja vastavat maksebilanssi, (8) samas kui teistel riikidel on olnud osalised eelised ja/või tõelised puudused, peamiselt ühisrahaga seotud süsteemi asümmeetria tõttu, sel määral, et puudujäägis riigid on sunnitud tegema korrektuure, samas kui ülejäägis riigid seda tegema ei pea. Lõpuks tuleb arvesse võtta riikide erinevaid reaktsioone euro tekitatud tingimustele.

4.2.1

Kulud, mida tuleb arvestada, on seotud riikide konkurentsivõime erinevusega, riikide suveräänsuse kaotamisega makromajandusliku poliitika, vahetuskursi, vääringute konkureeriva devalveerimise üle jne.

4.2.2

Seoses kriisi ja täieliku EMU puudumisega on tekkinud ka muud kulud, nagu pankade kohustuste ülekandmine riigieelarvesse, võla suurenemine, mis on raskendanud juba niigi suuremate võlgadega riikide olukorda. Liit on sellest väljudes lõhenenud kaheks: ühel pool võlausaldajatest riigid, teisel pool võlgnikest riigid – ja mitte ainult, vaid riigid, kes sarnanevad üha enam kolmanda maailma riikidega. Võlausaldajatest riigid põhjustavad mitte üksnes rohkem vaesust lõunas, vaid ka rohkem rikkust põhjas. Piisab, kui mõelda ainult ülejäägi peale, mille on kogunud Saksamaa, mitte euroala sisese arvepidamise kaudu (sel juhul oleks ELi bilanss tasakaalus!), vaid oma ülejäägi tõttu välisriikide suhtes, mis on nii suur, et see võib pika aja jooksul seada sakslasi endid sellise finantsriski ohtu, mis võib kahjustada nende enda majandust.

4.3.1

Mitmesugused struktuuriprobleemid ja raha haldamise süsteemi nõrgad küljed: stabiilsuse ja majanduskasvu pakti piirangud, mida mõned riigid püüdsid kaotada, kui pakt neile probleeme tekitas (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia); tootlikkusnäitajate puudulik jälgimine; kriisiohjevahendite puudumine; euroalast väljumise või seal püsimisega seonduvad kulud; süsteemne risk; riikidevaheline majanduslik tasakaalustamatus; liikmesriikide maksualase ja bilansi sõltumatuse säilimine.

4.3.2

Vahetuskursiga seotud riski ja konkurentsikaalutlustel tehtavaid devalveerimisi siiski ei kaotatud euroalasse kuuluvate ja mittekuuluvate liikmesriikide, eelkõige Ühendkuningriigi vahel. Inglise naela vahetuskurss euro suhtes võiks suhteliselt lühikese aja jooksul oluliselt langeda, õõnestades võrdseid konkurentsitingimusi, mis peaksid siseturul valitsema.

4.3.3

Majanduslikust aspektist on kõige kriitilisem probleem majanduslik tasakaalustamatus, mis valitses juba enne 2000. aastat. See olukord tekitas kõige enam raskusi nõrgematele riikidele, põhjustades tõelisi ja teatud mõttes „asümmeetrilisi tagasilööke”, mida soodustas ka massiline kapitali juurdevool Saksamaale. Nende asümmeetriliste tagasilöökidega ei tule EKP toime praegu tema käsutuses olevate vahenditega. Veel üks kriitiline element tuleneb rahvusvahelisest kontekstist, mis kujunes välja alles pärast finantskriisi (9).

4.3.4

Samas kui peamine viga tehti uskudes, et on võimalik omada ühtset raha piiramata seejuures riikide suveräänsust, mitte üksnes eelarve valdkonnas, vaid eelkõige võla eraldi haldamise valdkonnas, jättes pangandus- ja finantssüsteemi koos järelevalvesüsteemiga riikide juhtida.

4.3.5

Lõpuks kõige kriitilisem punkt poliitiliselt: euro viidi sisse ilma ühiskoduta, andmata talle ühist häält, vaatamata pingutustele, mida EKP on aeg-ajalt teinud selle puuduse korvamiseks; selliselt on EKP asunud aluslepingusse „kirjutatud” autonoomia asemel täitma poliitilist funktsiooni, et vältida ühisraha ja ELi kahjustumist, (10) samuti nagu majanduskasv on esile toonud kõige tugevama riigi rolli.

4.3.6

Komitee on sellegipoolest seisukohal, et euro saab jätkusuutlikumaks siis, kui euroala riikide majanduslikud tulemusnäitajad omavahel lähenevad, mis soodustaks ühtsemat majanduskasvu, ja kui on olemas poliitiline liit, mis muudab sellised erinevused vastuvõetavaks, sest probleem ei ole arvepidamises, vaid poliitikas, puudutades ka demokraatia küsimust ning seega senisest õiglasemat häälte kaalumist erinevates otsustusorganites. Majandusliku ja „arvepidamise” aspekti rõhutamine on illusioon ja viga, mida me ei saa enam lubada.

5.1

Euroopas toimuval on ka rahvusvahelised tagajärjed ja vastupidi; riikide majanduse, võla, rahanduse, kaubanduse, vääringute jne vahel on väga tihedad seosed. Eelkõige mõtleme selle all veel tihedamat seost Atlandi ookeani kahe kalda majandussüsteemide vahel; nii oli see vähemalt 2009. aastani. Tänaseks seevastu on USA majandus elavnemas, Euroopa oma aga languses, mis tuleneb mitte üksnes USA Föderaalreservi ja EKP rolli erinevustest, vaid osaliselt ka kahest erinevast majanduskoolkonnast.

5.2

Maailma majanduse jaoks tervikuna oleks siiski vaja tõhusamaid ja suurema otsustusvõimega rahvusvahelisi organeid, et tagada suurem ülemaailmne juhtimine (IMF, Maailmapank, ILO, WTO). Samas oleks G20-l vaja paremat struktureerimist, et võtta vastu siduvaid otsuseid; näiteks tuleks luua maailma arengu „majandus- ja sotsiaalkomitee”, tegutseda maksustiimuli nimel, juhtida suhteid vääringute vahel, et vähendada diskrimineerimist kaubanduse valdkonnas, suurendades muu hulgas EKP sekkumisvõimet.

5.3

Maailma säästuülejäägid. Majanduskasv on väga oluline ka kogu ülejäänud maailma majanduse jaoks. IMFi häiresignaal, mille kohaselt peab Euroopa samaaegselt võla ja mahajäämuse vähendamise meetmetega võtma meetmeid majanduskasvu stimuleerimiseks, on õigeaegne ja õigustatud. Maailmas on säästuülejääke, millele ei leita investeerimislahendust. Nimelt on asjatult püütud leida investeerimislahendusi erakapitalivahenditele (private equity) väärtusega peaaegu 2 000 miljardit USA dollarit (11). Peamine Norra riiklik investeerimisfond vähendab Euroopa investeeringute osa, rohkem kui 50 %-lt kahe viiendikuni (12). 2011. aastal registreeris Aasia peamine riiklik investeerimisfond China Investment Corporation kahjumi erakapitali (private equity) investeeritud vahendite pealt, vähendas oma eraväärtpaberite portfelli poolelt veerandini ning otsib pikaajalisemaid investeerimislahendusi pigem avalikus kui erasektoris (13).

6.5.1

EKP „eesmärk on hindade stabiilsuse säilitamine” ja selle eesmärgi saavutamiseks peab ta säilitama poliitilise sõltumatuse, s.t ta ei „taotle ega saa juhiseid” valitsustelt ega ELilt. See on õige staatus, isegi kui aluslepingus tehakse nõukogule ülesandeks sõlmida ametlikke kokkuleppeid euro vahetuskursisüsteemi kohta kolmandate riikide valuutade suhtes (15). Selliste kokkulepete puudumisel või võimalike kokkulepete vahelistel perioodidel tuleks EKP-l lugeda vahetuskursipoliitika oma pädevusalasse kuuluvaks. EKP-l on ka teisejärgulisi eesmärke, näiteks aidata kaasa finantsstabiilsusele, isegi kui tema sekkumismeetmed kriisi ajal on omistatavad esmasele eesmärgile, kuivõrd need on suures osas tingitud vajadusest taastada tõhus rahapoliitika ülekandemehhanism, säilitades nii kõikide euroriikide finantsstabiilsuse.

6.5.2

Hinnaarengut silmas pidades osas tasub meenutada Maastrichti kriteeriumitega seoses esile kerkivat küsimust, kas on õige, et inflatsioonikriteerium põhineb ELi ja mitte euroala kolme inflatsiooni seisukohast edukaima riigi keskmisel näitajal.

6.5.3

Üldiselt on EKP volitused piiratumad kui teistel keskpankadel. Esiteks ei ole EKP-l mandaati majanduskasvu ja tööhõive toetamiseks nagu USA Föderaalreservil, isegi kui nende rahanduspoliitika on sarnane. USA (tsentraliseeritud maksusüsteem) ja ELi vahel on aga fundamentaalsed erinevused eelarvepoliitika rakendamisel. Pealegi piirdub praegu EKP viimase instantsi laenuandja (lender of last resort) roll pangandussüsteemiga ega hõlma valitsusi (ELi valitsus), nagu on vaikimisi „riikide” kontekstis. Seda tuleks võimaldada täieliku EMU raames. Lisaks raskendavad EKP ühtset rahapoliitikat erinevused ja majanduslik tasakaalustamatus euroala riikide vahel, kuna puuduvad ELi parandusmeetmed.

6.5.4

On siiski positiivne, et EKP on euroala „jagamatuse” põhimõttest lähtudes kuulutanud euro „pöördumatuks” ja, nagu nägime, on see põhimõte tal võimaldanud pärast rasket vastuseisu võtta meetmeid selleks, et vähendada paljude riikide võlaintressimäärade erinevust (spread) järelturult võlakirjade ostmise võimaluse abil. See toiming nõuab seoses majanduskasvu taaskäivitamisega Euroopa kava võlast väljumiseks lisaks üksikute riikide vastavale kavale (16).

6.5.5

See aitab vähendada konkurentsimoonutusi võla ja investeeringute finantseerimise määrade abil: ka praegu suurendab see finantsiline erinevus juba niigi valitsevat tasakaalustamatust, sealhulgas maksebilansi tasakaalustamatust.

6.5.6

Komitee on ühtlasi seisukohal, et on vaja uuesti läbi mõelda ka EKP ja ELi kehtestatud tingimuste küsimus. Ei ole vastuvõetav anda pankadele likviidsust väga madalate intressidega, seadmata mingeid tingimusi, mis puutub näiteks rahaliste vahendite määramist. Vähemalt osa neist tuleks määrata investeeringuteks, samas kui riigivõlakirjade ostmisel EKP poolt (rahapoliitiline otsetehing) – kuigi tegemist on erineva küsimusega – seatakse riikidele väga ranged tingimused. Need tingimused on õigustatud peamiselt seetõttu, et tuleb vastata sellise „turu” loogikale, mida on kõhklematult muudetud, mis on anonüümne ja ülikiire ja millel ei ole tegelikult turuga midagi ühist (17). EL ei või selle mänguga kaasa minna: suur kokkuhoid ja rangus kodanike ja ettevõtjate jaoks kriisi ajal, neutraalsus investorite/spekulantide jaoks, kes peidavad ennast äripankade ja rahvusvaheliste investeerimisfondide taha, välja arvatud EKP juhi kindlameelsus euro kaitsel kõige kriitilisematel rünnakuhetkedel.

6.5.7

Vaja oleks pigem, et EKP tegevus suudaks toetada erapooletult eri riikide majandust, et vähendada valitsevaid moonutusi ja tasakaalustamatust, juba praeguste vahenditega kuni praeguste volituste laiendamise ja ELi poliitilise puudujäägi kaotamiseni. Näiteks võiks uuesti elavdada pankadevahelist turgu mõnes euroalasse kuuluvas riigis, kasutades negatiivseid intressimäärasid EKP-s tehtavate üleööhoiuste jaoks.

6.5.8

Komitee on ühtlasi veendunud, et võla küsimusele on vaja viivitamatult leida lahendus kooskõlas komitee esitatud ettepanekuga, (18) ja selle eesmärgi saavutamiseks on põhitähtis EKP ja nõukogu tegevus.

6.5.9

Komitee arvab, et EKP otsused tuleks muuta läbipaistvamaks. Näiteks võiks avaldada EKP nõukogu koosolekute hääletamistulemused, et suurendada euroalasse kuuluvate liikmesriikide keskpankade juhtide vastutust. See võiks innustada neid tegema otsuseid, mis põhinevad euroala üldistel majandustingimustel ja mitte nende oma riikide majandusarengul.

6.5.10

Teine probleem, mida tasuks meelde tuletada, puudutab EKP nõukogu hääletuskorda, (19) eriti seoses lahknevusega liikmesriikide hääleõiguse ja rahastamisosaluse vahel. See probleem kerkis juba üles seoses Euroopa stabiilsusmehhanismis sisalduva maksesüsteemiga ja võiks korduda tulevikus, nt pangandusliidu raames.

7.1

Komitee arvates on vaja keskkonnaalastest ja sotsiaalinvesteeringutest juhinduvat majanduse elavdamist, (20) sest komitee on veendunud, et stabiilsus üksi ei taga majanduse elavdamist, mis sõltub nii ettevõtjate kui ka tarbijate usaldusest. Arvestades erasektori piiratud ootusi ja kasutamata potentsiaali, ei saa ettevõtjad praegustest investeeringutest edasise kasusaamise peale kindlad olla. Ja kui kodanikel omakorda ei ole kindlustunnet töökoha säilimise või leidmise suhtes, eelistavad nad pigem säästa või oma kulusid vähendada, selle asemel et kulutada. Suurem tööpuuduse määr üksnes suurendab nende inimeste osakaalu, kes ei saa kulutada.

7.2

Seepärast tuleb ettevõtjate ja kodanike usalduse edendamiseks majanduse elavdamisel juhinduda investeerimisest Ameerika New Deali eeskujul (21). Põhikriteeriumid selleks on EIP poolt alates Amsterdami eritegevuskavast (1997) vastu võetud kriteeriumid, mandaadiga edendada ühtekuuluvust ja lähenemist tervishoiu-, haridus-, linnauuendus-, keskkonnasektoris ning üleeuroopaliste võrkude alal.

7.3

Selle eesmärgi täitmiseks tuleb uuesti ringlusse lasta säästuülejäägid kogu maailmas, nagu on märgitud punktis 5.3. Nimelt otsivad mõned investeerimisfondid pikaajalisi kasutusvõimalusi teistes maailmajagudes tekkinud säästuülejääkidele. See annab vastastikuseid eeliseid kolmandate riikide investoritele ja Euroopa majandusele. Selles kontekstis võivad tähtsat osa täita mõlemad Euroopa Investeerimispanga grupi „sõsarinstitutsioonid”, s.o EIP ja Euroopa Investeerimisfond.

7.4

Seepärast tuleb EIP märgitud kapitali suurendamist pooldada. Ka projektivõlakirjad (project bond) võivad majanduse elavdamisel tähtsat osa täita. Seevastu on õige nimetada eurovõlakirjaks (eurobond) maailma tasemel saadud ülejääkide kasutamist investeeringuteks ELis, isegi kui turgudel hakatakse tõenäoliselt kasutama lühivormi „€-võlakiri” („€ bond”). On teada, et mõned valitsused on eurovõlakirja vastu, aga see on tingitud valest oletusest, kuivõrd eurovõlakirjad, mis on vajalikud majanduskasvu toetamiseks, vahetatakse liidu võlakirjade (Union bond) vastu, mis on ette nähtud võlgade rahastamiseks (22).

7.5

Euroopa Investeerimisfond väidab juba algusest peale, et ta võiks emiteerida Euroopa võlakirju pikaajaliste sotsiaalinvesteeringute finantseerimiseks (23) fondi enda märgitud kapitali suurendamise teel võrreldes praeguse kolme miljardi euroga – mis on pigem vähe –, ilma et oleks vaja aluslepinguid muuta (24). Ükski euroala peamistest kui ka ülejäänud liikmesriikidest ei arvesta oma riigivõla sisse EIP finantseeringuid, ning sama peaks kehtima ka Euroopa Investeerimisfondi finantseeringute puhul. Euroopa Investeerimisfondi emiteeritud võlakirjad saab analoogselt EIP võlakirjadega tagada projektide rahastamise tuludega.

7.6

Tooteinnovatsioon ja turgude loomine: komitee on ühtlasi seisukohal, et EL peaks teostama vähem neutraalset innovatsioonipoliitikat. 1970. aastatel läks tööstuspoliitika moest, sest valitsused ei võinud „privilegeerida teatud ettevõtjaid” või „riigi juhtivaid ettevõtjaid”. Komitee leiab siiski, et on mõjuvaid põhjuseid see käsitusviis uuesti läbi mõelda (25).

7.7

Esiteks ei ole öeldud, et mittesekkumise poliitika on õige. Varem tehti sellise poliitika tõttu valed investeeringud finantssektorisse. Teiseks tuleb käivitada veel kindlameelsemad algatused kliimamuutuste vastu võitlemiseks. Kolmandaks lükatakse tagasi liiga palju raamprogrammide alusel esitatud tehnoloogiaprojekte mitte kasu pärast, vaid seetõttu, et puuduvad omavahendid – selle probleemi saaks lahendada Euroopa riskikapitalifondi abil, mida rahastataks võlakirjade emiteerimisega. Neljandaks on tärkava turumajandusega riigid olnud võimelised edendama paljusid riigi juhtivaid ettevõtjaid igati arvestatavate tulemustega (26).

7.8

Investeeringute rahastamine ülejääkide ülekandmisega eurovõlakirjadele peaks olema kättesaadav kõikidele liikmesriikidele ja see annaks kumulatiivseid eeliseid makromajanduslikul, sotsiaalsel, tööhõive ja poliitika tasandil, mis näitab, et on vaja edendada „rohkem Euroopat” – see lähenemisviis tekitab praegu kasvavat skeptitsismi valijate seas ja mõnes valitsuses.

7.9

Majanduskasv võib aidata kaasa ka stabiilsuse tugevdamisele. EIP põhimõttel, et võlakirjade abil rahastamist ei tule tingimata arvesse võtta riigivõlas, võimaldaks eurovõlakirjadega rahastamine, mis on ette nähtud majanduse elavdamise soodustamiseks, riigivõlga kergemini vähendada ja vabastada riigi maksutulusid mahajäämuse vähendamiseks või madalal tasemel hoidmiseks, jättes samal ajal alles eelarveread esmatähtsate sotsiaalkulutuste jaoks. Sellega seoses tuleks liikmesriikidel ja Eurostatil määratleda ühised parameetrid ja kriteeriumid, et hinnata andmeid õiglasemalt ja tõhusamalt.

7.10

Pealegi ei ole arvesse võetud asjaolu, et „väljatõrjumise hüpotees” (crowding out) eeldab täielikku tööhõivet. Arvestades asjaolu, et praegu valitseb enamikus liikmesriikides suur tööpuudus, võiks rahastamine EIP ja Euroopa Investeerimisfondi projektivõlakirjadega – eraldi või koos – suurendada investeeringute sissevoolu (crowding in) erasektorist, tulusid ja töökohti kuni kolmekordse mõjuga võrreldes investeeringutega koos positiivse maksumeetmete mitmekordistava mõjuga selles mõttes, et need tekitavad otsest ja kaudset maksutulu (27).

7.11

Arvestades mõnes riigis, sh Kreekas ja Küprosel esinevaid raskusi, teeb komitee ettepaneku vaadata läbi troika nõutud lühiajaline struktuuriline kohandamine, võttes arvesse pikemaajalisi väljavaateid mõlema riigi jaoks pärast Vahemere idaosas leiduvate tohutute nafta- ja gaasivarude avastamist, mida ei ole sisuliselt kasutatud (28).

8.1

Komitee on seepärast veendunud, et ELile ei piisa lihtsalt „hooldustoimingust”, mida tuleb aeg-ajalt korrata. Ei saa pikendada tühimikku, mis kestab Maastrichti aegadest peale, lahendamata euroga seotud probleeme, mis on kriisi tõttu plahvatuslikult teravnenud, tuues päevavalgele selle suured sisemised „puudujäägid”, ennekõike demokraatliku puudujäägi, (29) andes uuesti Euroopa protsessile eesmärgi, et vältida Euroopa idee hääbumist.

8.2

Komitee on seisukohal, et ühtne raha saab jätkusuutlikuks, kui suudetakse euroala riikide majandusvõimsus (efektiivsus) ühtlustada. See nõuab majanduslikku ja poliitilist teotahet. See tähendab, et vaja oleks poliitilist liitu, mis muudaks erinevused vastuvõetavaks ja võimaldaks vajaduse korral osa rikkusest tugevatest piirkondadest üle kanda nõrkadesse piirkondadesse, tehes seda läbipaistva ja demokraatliku otsustusprotsessi abil ning uue riikidevahelise solidaarsusega (30).

8.3

See kriis toob taas välja juba „vanad erinevused” eurooplaste vahel. Tagasi on tulnud viga vaadata tagasi, kaevates uuesti üles kummitused või kulunud arvamused, mida peeti juba kadunuks, nagu oleks kokkuhoid ja võlg süü tagajärg, mitte pigem mõlema poole valitsuste tehtud vigade tagajärg. Ka selles ei saa raskustesse sattunud riigid panna ELile (või Saksamaale) vastutust, mis neil tegelikult on, nagu rikkamad riigid ei saa eitada, et nad on saanud eurost suuremat kasu, osaliselt teiste arvelt, sest majanduses valitseb suur tasakaalustamatus. Meil oleks seega vaja uut poliitilist, kultuurilist ja Euroopa rahvaste vahelise dialoogi võimet, mis on kahtlemata vastastikku kasulik, nagu juba ammu on vihjanud Saksa luuletaja Hölderlin, (31) inspireerituna Kreeka kultuurist.

8.4

Tuleb teha otsustav samm. Vaja on panna kokku mitte ainult majandus, vaid ka poliitika ja igaühe SUVERÄÄNSUS. Ei ole vaja vaielda, millist Euroopa „mudelit” arendada, vaid pigem, mis vahendeid on vaja: tõhusad, demokraatlikud ja läbipaistvad vahendid otsustamiseks, ühise kasu saavutamiseks, Euroopa rahva liitmiseks, mitte killustamiseks.

8.5

Samadel põhjustel peab komitee valeks küsimust, kas aluslepingut on vaja muuta või mitte. See sõltub ilmselgselt sellest, mida on vaja teha EMU täiendamiseks. Niikuinii saaks enamiku komitee ettepanekutest ellu viia, jättes aluslepingu muutmata (majanduskasv, võlad jne), teiste ettepanekute puhul võiks jälle piisata tugevdatud koostööst. Igal juhul on kõige olulisem taotletav eesmärk majanduse, euro ja ELi kodanike heaolu. Alusleping kujutab endast vaid vahendit. See tuleb kodanikele selgeks teha kõige korrektsemal viisil, kaasates nad otsuste tegemisse otseselt ja/või Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide kaudu.

8.6

Komitee on seisukohal, et euroalal on olemas ressursid oma enda tuleviku kujundamiseks: rohkem poliitilist integratsiooni, vähem valitsusepoolset kontrolli, sotsiaalset turumajandust, et uuesti käivitada majanduskasv ja tööhõive ning rajada poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne liit.

9.1

Ilma selle edasise sammuta võib kriis, nagu sellega on püütud seni toime tulla, viia euroala ja seega ELi lagunemiseni. Ei saa rakendada ainult kokkuhoiupoliitikat ja kärpeid nagu võla vähendamisel, isegi kui see oleks vajalik Kasutada tuleb ka muid vahendeid (nõudluse suurendamine võlausaldajatest riikides) ja tegutseda tuleb solidaarselt. Vaja on panna asjaomaste riikide kodanikud mõistma, et nende eelarveülejäägid tulenevad teiste riikide võlast ja et rünnakud euro vastu ei sõltu võlatasemest, (32) kuigi seda on vaja vähendada. Samas peavad lõunapoolsete riikide kodanikud survestama oma valitsusi konsolideerima riigivõlga, majandama oma riigi eelarvet ettevaatlikumalt, lõpetama raiskamise ja kaotama maksudest kõrvalehoidumise, vähendama makse, suurendama oma süsteemide majanduskasvu, tööhõivet, tootlikkust ja konkurentsivõimet, mitte ainult mõne reformiga, vaid suurema solidaarsuse ning ELi ja EKP poliitikast erineva majanduspoliitikaga (33).

9.2

Muidu ei saaks ükski riik oma võlga vähendada ja oma eelarvet saneerida. Seepärast on vaja kokkuhoiupoliitikat leevendada ja muuta majanduspoliitikat. Vastasel korral võivad riskid suureneda. Ja siinkohal võib abiks olla ajalugu (34). Vaja on kindlalt kinnitada uut integratsiooniväljavaadet positiivse, mitte negatiivse integratsiooniga, mis on kahjulik ja pealesunnitud.

9.3

Vaja on arvestada, et tänaseks ei ole keegi Euroopas kindlalt kaitstud, väljaspool ohtu, isegi kui on tekkinud ebanormaalne olukord. Nimelt on mõne riigi majanduskasv, mida soodustab ka euro, ja ELi asutuste nõrkus viinud Saksamaa kui kõige tugevama riigi Euroopas kesksesse rolli, mis on sageli vastuolus „perifeeriaga”, eriti lõunapoolsete riikidega, aga mitte ainult. „See ainult suurendab teiste murelikkust” (Helmut Schmidt), eelkõige seoses selle rolli tajumisega. Seetõttu oleks vaja sekkumismeetmeid, mille abil oleks võimalik seda muuta (35).

9.4

Komitee arvates näivad praegu Euroopas valitsevat egoism ning riiklikud huvid; justkui seistaks silmitsi „huvide utopismiga”. Majanduslikest kaalutlustest lähtuv käsitusviis on hoogustunud ja lükanud tahaplaanile väärtused, millele Euroopa on rajatud ja mis on Euroopa eksistentsi aluseks; esile kerkib egoistlik Euroopa, kus puudub solidaarsus. Viimase aja pinged võivad viia ELi jaoks ohtliku „psühholoogilise eraldumiseni”, mis mõjutab kodanikke ja valitsusi. Sellest ohust ülesaamiseks on vaja kuulata, loobudes üleolevast suhtumisest, ja anda konkreetseid vastuseid.

9.5

Oleme teelahkmel: komiteel tekib nimelt küsimus, kuidas on võimalik, et Euroopa kui maailma esimene majandussüsteem oma kahtluste ja ebakindlusega võib lasta hääbuda Kreekal, oma põhimõtete hällil, mis on majanduslikus mõttes väga väike üksus, (36) sundides kodanikele ja ettevõtjatele peale ohverdusi, toetamata neid majanduskasvu soodustava abikavaga – ainus võimalus võlgade tagastamiseks – ja kavaga, et leevendada paljude kreeklaste ja eurooplaste kogetavaid tõsiseid sotsiaalseid kannatusi. Tekib küsimus, mida kujutab endast selline Euroopa.

19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/18

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et kaasava keskkonnahoidliku majanduse arendamine on Euroopa lähiaastate peamine väljakutse, kui Euroopa Liit soovib jätkata maailma ühe põhilise majandusjõuna. Rio+20 konverentsil tegi Euroopa Liit panuse keskkonnahoidlikule majandusele kui ühele säästva arengu viisile. Nüüd peab Euroopa Liit tegutsema. Selleks on vaja majandusarengu mudelit, mis seab esmatähtsaks avaliku sektori investeeringud ja määrab kindlaks asjakohased stiimulid erasektori investeeringuteks keskkonnahoidlikku teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Selle kaks eesmärki on innustada tootmistegevust, et saada kiiresti üle praegusest majanduslangusest, ning astuda majanduslikult ja sotsiaalselt liidripositsioonilt vastu sellele kolmandale töösturevolutsioonile.

1.2

Komitee leiab, et tootmises ja tarbimises vajalike põhjalike muutuste esilekutsumiseks on vaja ühe põhitingimusena kaasata kodanikuühiskond kogu sellesse kaasavale keskkonnahoidlikule majandusele ülemineku protsessi ning seda tuleb teha kõigil tasanditel, eeskätt valdkondlikul ja territoriaalsel (Euroopa, riigi ja piirkonna). Vajalik on osaluspõhine juhtimine, et võimalikult palju leevendada vastuseisu ja negatiivset mõju, mida kõik ümberkorraldused paratamatult endaga kaasa toovad. Just see osalemine võimaldab teha keskkonnahoidlikke edusamme majanduslikes, sotsiaalsetes ja keskkonnaalastes aspektides.

1.3

Komitee märgib murelikult, et keskkonnahoidlike maksustiimulite poliitikameetmed on viimastel aastatel langenud eelarvepoliitika karmistamise tõttu põhjalike kärbete osaliseks, millel on tõsised tagajärjed majandustegevuse vähenemise ja töökohtade kadumise näol. Rahvusvaheline Valuutafond on tunnistanud, et sellise poliitika tegelik tootmistegevust vähendav mõju on olnud seni hinnatust palju suurem.

1.4

Komitee toonitab, et kaasavat keskkonnahoidlikku majandust edendades suurenevad tööhõive loomise võimalused. Keskkonnahoidlike töökohtade all ei mõelda mitte ainult neid, mis on seotud mõne uue tärkava majandusharuga, vaid kõiki neid, mis kaasnevad tootmisprotsesside ja toodete keskkonnahoidlikumaks muutmisega kõigis valdkondades. Õiglane üleminek keskkonnahoidlikule majandusele vajab aktiivseid tööhõivemeetmeid, mis tagavad inimväärsete töökohtade loomise, sealhulgas töötajate kutse- ja täiendusõppe. Kõnealuse majanduskasvu jaoks on eriti oluline naiste ja noorte tööhõive neis valdkondades.

1.5

Komitee leiab, et sotsiaalpartnerite vahel kokku lepitud tööstuspoliitika on hädavajalik tehnoloogiauuenduste alaste püüdluste kooskõlastamiseks ja tootmistaristutes muudatuste tegemiseks paljudes Euroopa majandusharudes, millele avaldab mõju vähese CO2-heitega ja ressursitõhusa majanduse elluviimine. See nõuab ka ettevõtetelt märkimisväärseid investeeringuid.

1.6

Komitee arvates peab EL hõlmama säästva arengu strateegia eesmärgid kõigisse oma poliitikavaldkondadesse, eelkõige strateegiasse „Euroopa 2020” ja seitsmesse juhtalgatusse. On vaja saavutada kooskõla ELi eri strateegiate vahel ning komisjoni volinikud peavad sel teemal olema üksmeelsed. Just komisjon peaks kasutama strateegia „Euroopa 2020” vahehindamist selleks, et tugevdada strateegia keskkonnahoidlikkuse aspekte ja ühitada see täielikult Euroopa Liidu säästva arengu strateegiaga. Vaja on määratleda ja kasutusele võtta majanduskasvu kvaliteedi näitajad, mis võimaldavad seda jälgida ja hinnata.

1.7

Komitee rõhutab, kui olulist rolli saavad etendada ja peavadki etendama Euroopa poolaasta ja iga-aastane majanduskasvu analüüs, et tagada järelevalve säästva arengu meetmete üle. Komitee peab vajalikuks kaotada keskkonnakahjulikud toetused ning anda liikmesriikidele konkreetseid soovitusi keskkonnamaksude suurendamiseks, samuti jäätmete ja reovee käitlemiseks ning ringlussevõtu parandamiseks. Neis valdkondades peavad liikmesriigid näitama üles rohkem ambitsioonikust ja kehtestama laiemaid eesmärke.

1.8

Komitee väljendab muret asjaolu pärast, et ELi mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2014–2020 esineb üks suur vastuolu: kõige rohkem CO2 –heitkoguseid tootvad majandusharud (elamud, energeetika, tööstus ja transport) ei saa kõige rohkem ELi vahendeid keskkonnahoidlikule majandusele ülemineku lihtsustamiseks, seepärast on vaja nende vahendite mahtu oluliselt suurendada ning tagada nende kasutamise tõhusus ja tulemuslikkus.

1.9

Komitee peab eriti asjakohaseks teha edusamme keskkonnaalase maksustamise alal, sealhulgas maksusoodustuste võimaldamist ettevõtjatele, kes loovad kliimamuutustega võitlemisse reinvesteerimise fondi, eeldusel et selle haldamine toimub ühiselt koos töötajatega.

1.10

Seoses ELi kaubanduspoliitikaga leiab komitee, et tööstuse ümberpaigutamise ohu vältimiseks tuleks kaaluda CO2 alase maksustamisega võrdväärsete tollimaksude kehtestamist nende riikide jaoks, kes ei ole liitunud heitkoguste vähendamise rahvusvaheliste kokkulepetega.

2.1

2011. aastal koostasid OECD ja UNEP kumbki täieliku aruande keskkonnahoidliku majanduse kohta. ILO käivitas programmi „Keskkonnahoidlikud töökohad” ning 2012. aastal toimunud Rio+20 konverentsi üks põhiteema oli „Keskkonnahoidlik majandus säästva arengu ja vaesuse kaotamise kontekstis”.

2.2

Euroopa Liidus uuendati säästva arengu strateegiat ning 2009. aastal käivitati energiat ja kliimamuutusi käsitlev meetmete pakett, mille eesmärk on vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaase 20 %, suurendada taastuvenergia osakaalu 20 % ja parandada energiatõhusust 20 % (1). EL peab aastateks 2025 ja 2030 tegema heitkoguste vähendamisel veelgi suuremaid edusamme. 2011. aastal võttis komisjon vastu juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa”, (2) edenemiskava „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus 2050. aastaks”, (3)„ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020” ja „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava” (4).

2.3

Komitee on alati toetanud majanduse keskkonnahoidlikuks muutmist kui panust säästvasse arengusse ning seda, et Euroopa ja liikmesriikide poliitikas tuleb esiplaanile seada kodanikuühiskonna ettepanekud kaasavale keskkonnahoidlikule majandusele üleminekul, rõhutades eeskätt vajadust teha tihedat koostööd ühiskonna kõigi sidusrühmadega. Seepärast on mitmetes komitee arvamustes viidatud selle teema eri aspektidele ja komisjoni järjestikustele ettepanekutele: komitee on rõhutanud, et keskkonnahoidliku majanduse ja juhtimise edendamist ei saa hoida lahus säästva tootmise, tööhõive ja tarbimise soodustamisest, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse strateegiast ega kliimamuutusi käsitlevast ELi meetmete paketist.

3.1

Kaasav keskkonnahoidlik majandus peab looma tasakaalu majandusliku heaolu, suurema sotsiaalse sidususe ning loodusvarade suurema kaitse ja ratsionaalsema kasutuse vahel, sest loodusvarad tagavad meie ja järeltulevate põlvede heaolu. Eesmärk on tootmise dematerialiseerimine, st majanduskasvu lahtisidumine loodusvarade kasutamisest ning saaste ja jäätmete tekitamisest.

3.2

ILO järgi on keskkonnahoidlikud töökohad need, mis vähendavad ettevõtete ja majandusharude keskkonnamõju säästva tasemeni, aitavad vähendada energia-, toorainete ja veetarbimist, majanduse CO2-heidet ning kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Keskkonnahoidlike töökohtade mõiste on üsna dünaamiline, sest keskkonnahoidlike ja muude töökohtade vaheline piir sõltub tehnoloogilise innovatsiooni protsessidest. Seega ei ole keskkonnahoidlikud töökohad mitte ainult need, mis on seotud mõne uue tärkava majandusharuga, vaid kõik need, mis kaasnevad tootmisprotsesside ja toodete keskkonnahoidlikuks muutmisega kõigis valdkondades.

3.3

Keskkonnahoidliku majanduse arendamine toetub kahele tugisambale: üks lähtub kliimamuutustega võitlemise poliitikast ja teine kasvavast konkurentsist tärkava majandusega riikidega üha napimate ja kallimate ressursside nimel.

3.4

Keskkonnahoidlik majandus ei ole pelk valdkondlik kohandus tärkavate ja traditsioonilisemate majandusharude vahel (lähtudes tehnoloogilisest liikumisest vähese CO2-heitega majanduse poole). See hõlmab endas ka tootmise ja tarbimise keskkonnahoidlikku ajakohastamist, et ühendada omavahel ettevõtete lisaväärtuse ja keskkonnasäästlikkuse suurendamise eesmärgid seoses toorainesäästu, energiatõhususe ja töökorraldusega ning samuti töötajate ja ettevõtte vaheliste suhetega tootlikkuse suurendamiseks kõigis aspektides.

3.5

Viimastel aastatel on ilmnenud Maa suutlikkuse piirid nii üha kasvava nõudluse rahuldamiseks saadaolevate loodusvarade osas kui ka meie planeedi suutlikkuse osas absorbeerida jäätmeid ja saastet.

3.6

Ei tohi unustada kliimamuutuste mõju tervisele: äärmuslike ilmastikutingimuste suurem esinemissagedus, osoonitaseme ja tahkete osakeste osakaalu tõus atmosfääris ja nende mürgisuse kasv kõrgemate temperatuuride tõttu ning juba kaotatud nakkushaiguste taaslevimine Euroopa mandrile.

3.7

Arenenud majandusega riikide ja suure osa tärkava majandusega riikide energia-, tootmis- ja transpordisüsteemi ümberkorraldamises lähiaastatel keskendutakse üleminekule suure CO2-heitega majandusest uuele, vähese CO2-heitega majandusele, kus energiatoomises on suur osakaal taastuvatel ja puhastel energiaallikatel, st neil, mis ei paiska õhku kasvuhoonegaase ega tekita teisi ohtlikke jäätmeid.

3.8

See põhjalik tootmise ümberkorraldamine, mida nimetatakse ka kolmandaks tööstusrevolutsiooniks, ei ole rahvusvahelise konkurentsivõime mõttes neutraalne, eeskätt nende riikide jaoks (nagu enamik ELi kuuluvatest riikidest), kes on energiaallikate ja toorainete netoimportijad. Seepärast on paljude OECD riikide valitsused juba alates 2009. aastast käivitanud ambitsioonikad stiimulite kavad, milles on olulisel kohal investeeringud taristusse, keskkonnasäästlikku teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Selle kaks eesmärki on innustada tootmistegevust, et saada kiiresti välja praegusest majanduslangusest, ning astuda liidripositsioonilt vastu sellele tootmise ümberstruktureerimisele.

3.9

Siiski on nende plaanide finantsarendust paljudes ELi liikmesriikides, nagu ka ELi eelarves, märkimisväärselt kärbitud, muu hulgas eelarvepoliitika karmistamise tõttu. Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist on tunnistanud, et sellise poliitika tegelik tootmistegevust vähendav mõju on olnud seni hinnatust palju suurem. Ühe 28 riigis tehtud uuringu kohaselt on 2008. aastal alanud kriisist alates jäänud fiskaalkordaja 0,8 ja 1,7 vahele (5).

3.10

See keskkonnahoidliku majanduse hoo aeglustumine võib tekitada paljudele ELi riikidele suuri probleeme, sest praegu on tehnoloogiline erinevus arenenud ja tärkava majandusega riikide vahel palju väiksem ja muutuvam. Euroopale tervikuna ei ole tagatud vähese CO2-heitega majandusega arenenud riikide juhtrühma kuulumine. See võib pikas perspektiivis tekitada ELis suuri pingeid, sest seab kahtluse alla võime jätkata majanduslikult edumeelsema, sotsiaalselt ühtsema ja keskkonnasäästlikuma ühiskonna ülesehitamist. Siiski tuleb rõhutada, et ELil on tugev tehnoloogiline ja tootmisalane liidripositsioon mitmes selgelt tulevikku suunatud tööstusharus..

3.11

Edendades vajalike investeeringute ja stiimulitega keskkonnahoidlikku majandust, suurenevad Euroopas ka tööhõive loomise võimalused. Ei tohi unustada praegust tootmistegevust, mis moodustab ELi liikmesriikide majandusbaasi. Paljud praegu eriti saastavatesse tööstusharudesse kuuluvad töökohad saavad keskkonnahoidlikeks töökohtadeks, kui nad läbivad protsessid, mis võimaldavad neil suurendada energiatõhusust ning vähendada toorainete tarbimist ja tekkivat saastet. Mõned näited selle kohta: maanteetranspordi ettevõtted, mis töötavad välja ja ehitavad elektri- või hübriidsõidukeid ning ühistranspordisõidukeid; tsiviilehituse sektorid, mis ehitavad kiirrongiliine, sest see tähendab suurt energiasäästu reisija kohta võrreldes lennuki või tavarongiga; ehitussektorid, mis tegelevad energiatarbimise seisukohalt vähetõhusate elumajade energiasäästliku saneerimisega. Kõike seda tuleb teha dialoogi arendamise ja tugevdamise ning ühiskondlike arutelude ja kollektiivläbirääkimiste tingimustes, nii et lõpptulemus oleks tööhõive (kvantiteet ja kvaliteet) ja võrdsuse (töötingimused ja palgad) seisukohast positiivne. Siiski on ainult kaheksa ELi liikmesriiki ametlikult määratlenud keskkonnahoidlike töökohtade mõiste. See põhjustab erinevate määratluste ja meetodite tõttu erinevaid hinnanguid.

4.1

Kolmanda tööstusrevolutsiooni üks täiesti uus omadus on tootlike jõudude saavutatud arengutase ning kodanikuühiskonna suur tundlikkus ja surve säästvuse ja keskkonnateemade osas. Euroopas aitab keskkonnaorganisatsioonide, tarbijaühenduste, ametiühingute, ettevõtjate organisatsioonide ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide tugev areng saavutada seda, et toimuvad muutused loovad majanduse, mis on sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt paremini juhitava ja jätkusuutlikuma arengu teenistuses. See oli mõeldamatu varasemates protsessides, kus tehnoloogilised ja tootmisalased muutused toimusid vaid ettevõtjate otsuste alusel.

4.2

2009. aasta juunis heaks kiidetud ülemaailmses töökohtade paktis rõhutab ILO sõnaselgelt, et „sotsiaaldialoog on hindamatu väärtusega mehhanism riigi prioriteetidele vastava poliitika kujundamiseks. See on tugev alus, millelt innustada tööandjaid ja töötajaid koos valitsustega ühiselt tegutsema, mis on vältimatu kriisi lahendamiseks ja majanduse säästvaks elavdamiseks.” Sotsiaalpartnerite vahel kokku lepitud tööstuspoliitika on hädavajalik tehnoloogiauuenduste alaste püüdluste kooskõlastamiseks ja muudatuste tegemiseks tootmistaristutes paljudes Euroopa majandusharudes, millele avaldab mõju üleminek vähese CO2-heitega ja ressursitõhusamale majandusele.

4.3

Tehnoloogiauuendused kuuluvad lahutamatult keskkonnahoidliku majanduse juurde. Seepärast saavad need majandusharud, ettevõtted ja tehnoloogiad, mis edendavad majanduse keskkonnahoidlikuks muutumist, avalikult sektorilt ja erasektorilt rohkem rahalist toetust, sest nad suurendavad Euroopa majanduse konkurentsivõimet maailmas. Sellega seoses on Deutsche Bank määranud erainvesteeringutele suuna andmiseks kindlaks järgmised majandusharud, mis on kliimamuutuste valdkonnas esmatähtsad:

4.4

Erilise tähelepanuga tuleb käsitleda Euroopa VKEde probleeme piisavate rahaliste vahendite leidmisel vajalike investeeringute tegemiseks ökoinnovatsiooni.

4.5

Selleks, et innovatsioon pakuks konkurentsieelist, tuleb ettevõtete juhtimismudelisse hõlmata tavad, mis innustavad töötajate kaasamist. Tuleb ära kasutada seda, et tööjõu osalemine töökorralduses ja ettevõtluse planeerimisel on tegur, mis kahtlemata edendab innovatsiooni ja aitab parandada tootlikkust. See esitab väljakutse ajakohastada töösuhete ja kollektiivläbirääkimiste süsteemi ning selle suhet ettevõtte juhtimisega.

4.6

Töötajate osalemine ettevõttes on üks põhielement, mis soodustab paljudes majandusharudes Euroopa tehnoloogilist juhipositsiooni ja aitab säilitada ekspordivõimet. Seda ei tohi vaadelda mitte ainult toodetud rikkuse jaotamise vaatevinklist, vaid see on tegelikult rikkuse loomise üks oluline element, nagu ettevõtted ka ise tunnistavad (6). Suurelt jaolt on innovatsiooniprobleemid peamiselt seotud rangete organisatsioonistruktuuridega, mille puhul peetakse töötajat vaid pelgaks tööriistaks.

5.1

Konverentsil Rio+20 kaitses EL kaasavat keskkonnahoidlikku majandust, mis võimaldab liikuda säästva arengu suunas. Komisjoni eesmärk on edendada säästvat ja kaasavat arengut ja asetada majanduse keskkonnahoidlikuks muutmine oma Rio+20 järel toimuva tegevuse keskmesse. Kodanikuühiskonna hädavajalikuks kaasamiseks sellesse protsessi peavad valitsused arendama sotsiaaldialoogi.

5.2

Selleks, et aidata rakendada komisjoni juhtalgatust ja ressursitõhusa Euroopa tegevuskava, lõi komisjon 2012. aastal Euroopa platvormi, mis esitab 2013. aastal ressursitõhususe vahearuande ja 2014. aastal lõpparuande ning teeb järgmistes valdkondades tööd konkreetsete ettepanekutega üleminekuks keskkonnahoidlikule majandusele: taastuvenergia investeeringute raamtingimused, eesmärkide seadmine ja edusammude mõõtmine – sellega seoses tuleb üles ehitada kindel SKPd täiendavate näitajate süsteem, mis mõõdab kõnealuste poliitikameetmete tulemusi asjaomastes majandusharudes ja kogu ühiskonnas (konkurentsivõime kasv, töötajate töötingimuste paranemine, ringlussevõtu protsent, energia- ja ressursitõhusus, taastuvenergia osakaal, saastamise vähenemine) – ning ringmajandus ja majanduse keskkonnahoidlikuks muutmine.

5.3

Eriti asjakohane on teha edusamme keskkonnaalase maksustamise alal ja paljudes ELi liikmesriikides kehtivate suurte fossiilkütusetoetuste vähendamisel, sest paljude toodete ja teenuste hind ei peegelda õigesti kõiki tootmiskulusid, kuna saastekulud ei kajastu neis. Vabatahtlike ökomärgiste poliitika on jäänud ebapiisavaks, veelgi enam praeguse kriisi tingimustes, sest üha rohkem on neid tarbijaid, kelle jaoks on kõige olulisem toote hind, mitte selle keskkonnasõbralikkus. Selleks et saavutada ühiskonnas suurt üksmeelt keskkonnamaksude poliitika osas, tuleb arvestada sellega, milline on selle poliitika mõju ettevõtete konkurentsivõimele ja selle sotsiaalsed tagajärjed kodanikele (nt selle osas, mida on hakatud nimetama kütteostuvõimetuseks), ning töötada välja täiendavaid poliitikameetmeid (tööstus- ja kaubandusmeetmed, meetmed ebasoodsamas olukorras olevate ühiskonnarühmade toetuseks), mis seda mõju leevendaksid. Samuti tuleb luua maksusoodustusi ettevõtlustulu taasinvesteerimiseks CO2-heite vähendamisse (kliimamuutuste vastasesse võitlusse reinvesteerimise fondi kaudu) ja teiste negatiivsete keskkonnamõjude kahandamisse, eeldusel, et selle haldamine ettevõtetes toimub ühiselt koos töötajatega.

5.4

Komisjon võttis vastu seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi ettepaneku, millega kehtestatakse keskkonnapoliitika panus üleminekusse keskkonnahoidlikule majandusele. Parlament ja nõukogu peavad selle programmi heaks kiitma ning komitee on andnud oma panuse asjaomase arvamuse koostamisega (7). Siiski esineb ELi mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2014–2020 üks suur vastuolu: kõige rohkem ELi vahendeid ei suunata mitte kõige rohkem CO2 tootvatele majandusharudele (elamud, energeetika, tööstus ja transport).

5.5

Seoses ELi kaubanduspoliitikaga tuleb arvestada sellega, et suurema CO2 alase maksustamisega peaks tööstuse ümberpaigutamise ohu vältimiseks kaasnema võrdväärsete tollimaksude kehtestamine nende riikide jaoks, kes ei ole liitunud heitkoguste vähendamise rahvusvaheliste kokkulepetega. CO2 alase tollimaksu kehtestamisega piiratakse küll vaba kaubandust, kuid rahvusvaheline kogukond on selle muudel juhtudel juba heaks kiitnud. Nimelt kehtestati osoonikihi kaitsmiseks vastu võetud Montreali protokollis võimalus piirata kaubandust protokolli täitmise tagamiseks, kuna vaba kaubandus ei ole eesmärk omaette, vaid vahend rikkuse säästvaks loomiseks. Pole kahtlustki, et kliimamuutustest tingitud katastroofi vältimine Maal on olulisem kui maailmaturgude avatuna hoidmine toodetele, millega kaasneb suur kasvuhoonegaaside hulk.

19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/23

1.1

Komisjoni teatisega antakse oluline panus äärmiselt vajaliku arutelu käivitamisse Euroopa Liidu üle ning astutakse märkimisväärne samm edasi võrreldes majandus- ja rahaliiduga (EMU) seonduvate varasemate meetodite ja sisuga. Lisaks sellele antakse esimest korda ülevaade ELi rahvusvahelisest rollist ja poliitilisest tulevikust. Seetõttu hindab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepanekut positiivselt: tegemist võib olla ajaloolise pöördepunktiga, ent see vaid eeldusel, kui nõukogu leiab pärast 20 aastat kestnud ootamist vajalikku julgustust ja tahet võtta vastu ja viia ellu seatud eesmärkide saavutamiseks vajalikud sätted ning asuda kiiresti tegutsema.

1.2

2011.–2012. aasta jooksul tehtud otsustega ongi Euroopa Ülemkogu käivitanud Euroopa valitsemistava olulise struktureeritud reformi, hõlmates järelevalvet ülemääraste makromajanduslike tasakaalunihete üle, eelarvereeglite karmistamist ja euroala riikide majanduspoliitika kooskõlastamist. EKP hiljuti heaks kiidetud mittekonventsionaalsed meetmed osta raskustesse sattunud riikide riigivõlakirju „teatud tingimustel, ent piiramatus mahus”, ühtse kriisilahendusmehhanismi loomine, et tagada usaldatavusnõuete range ja erapooletu täitmine ning katkestada side riigi ja pankade vahel, ning pankade likvideerimise eeskirjad on vajalikud vahendid EMU stabiilsuse tagamiseks.

1.3

Komitee nõustub komisjoni teatises esitatud ja hiljuti Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman van Rompuy kinnitatud („Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas”) strateegiaga euroala tugevdamiseks. Sellegipoolest peab ta seda ebapiisavaks tagamaks, et liikmesriigid, kodanikud ja ettevõtjad saaksid täies mahus kasu EMU-st, nagu on näidanud viimase kümne aasta tegelikkus. Nõukogul on Maastrichti lepingust tulenev poliitiline vastustus, millega seati ranged piirangud sellesama lepinguga loodud EMU-le. Seetõttu esitabki komisjon praegu tiheda ja toimiva majandus- ja rahaliidu loomise tegevuskava.

1.4

Selleks, et saaks EMU-d stabiilsemaks muuta ning tagada majandus- ja tööhõivekasv euroala riikides, tuleb nüüd ja kohe ning mitte keskpikas või pikas perspektiivis võtta nõukoguelluviidavaid tõhusamaid meetmeid nagu majanduskasvu soodustav kava ja tugevamad majandusliku integreerimise mehhanismid. Teisisõnu, vaja on makro- ja mikromajanduslike poliitikameetmete kombinatsiooni, järjekindlat tegutsemist, solidaarsust, usaldusväärsust ja kaasatuse tunnet nii liikmesriikide siseselt kui ka nende ja ELi vahel, unustamata, et arutlusel olevate meetmete peamine eesmärk peab olema kõigi inimeste heaolu.

1.5

Kuigi komitee hindab teatist, märgib ta, et ka juhul, kui kõik õnnestuks ellu viia, oleks raske saavutada märkimisväärset mõju, eriti otsustamismeetodi osas, kuna puudub konkreetne ettepanek poliitilise liidu kohta eurole oma kodu rajamiseks. Seesama kehtib ka võla, asümmeetriliste šokkide ületamise, majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive (mille jaoks tuleks ette näha süstemaatiline mõjuhindamine) kohta. Kõik need tõigad seavad piirangud praegusele olukorrale.

1.6

Komitee tuletab meelde, et Euroopa Komisjoni ettepanekute suurema enamuse kohta on komitee juba koostanud arvamused ja esitanud lahendused, sh EMU ja EKP piiride ning majanduskasvu ja riigivõla küsimuse kohta (1). Komisjoni ja nõukogu praeguseks tehtud edusammud moodustavad hea aluse kõnealuses valdkonnas töö jätkamiseks. Seetõttu peab komitee positiivseks, et komisjon otsustas sõnastada kõnealuseid küsimusi käsitlevad tulevased suunised, ja loodab, et see oleks nõukogu jaoks sobiv võimalus võtta kiiresti konkreetseid meetmeid riigivõla ja majanduskasvu kohta: see oleks tõeline kvalitatiivne hüpe.

1.7

ELi viimased, teatises toodud otsused vastavad – isegi kui vaid osaliselt – makromajanduslikule raamistikule, samas kui mikromajanduslikul tasandil tehtud ettepanekud tootmissektorite jaoks, mis ainsatena suudaksid majanduskasvu taaselavdada, näivad olevat ebapiisavad. Komisjoni dokumendiga üritatakse käivitada arutelu EMU ehk küsimuse üle, mille tähtsus ulatub eelarvete konsolideerimisest ja makromajanduslikest poliitikameetmetest palju kaugemale. Vajalikud on ka mikromajanduslikud meetmed nagu nt tõeline tööstuspakt (industrial compact).

1.8

Lisaks võiks komisjoni ettepanekuga nõustuda rohkem, kui EMU stabiilsemaks ja paremini toimivaks muutmiseks vajalike meetmete käivitamiseks seatud eri ajaetappides viidetaks selgesõnalisemalt vajadusele rakendada kõnealuse eesmärgiga kooskõlas olevaid ELi poliitikameetmeid, määratledes kavandatud sekkumisvaldkonnad ja kasutusele võetavad uued elemendid, et muuta ka Euroopa kulutused ratsionaalsemaks ja tõhusamaks.

1.9

Komisjon võib ja peab aitama käivitada vältimatud reformid, et suurendada liikmesriikide tootmis- ja haldussüsteemide konkurentsivõimet, kasutades uuenduslikke sekkumismeetodeid ja -kriteeriume siseturu, struktuurifondide ja ühiste poliitiliste põhimõtete vallas. Lisaks peaks ta eeskuju võtma EKP poolt kasutusele võetud uuendustest ja kavandama võrdselt märkimisväärsete muudatuste tegemist – nagu komitee on seda mitmel korral toetanud – nende ELi poliitikameetmete rakendamises, mis puudutavad liidu enim haavatavaid alasid, piirkondi ja sektoreid.

1.10

EKP peab täies mahus saama tegutseda majanduskasvu ja tööhõive soodustaja ning viimase hetke laenuandjana Euroriikide kavatsus liikuda selles suunas edasi aitaks konsolideerida usaldust EKP ja euro vastu ning tõrjuda spekulatiivsed rünnakud, eriti suuremates eelarveraskustes olevate riikide vastu.

1.11

Euro stabiilsust ei saa usaldada üksnes EKP-le ja ühisele rahanduspoliitikale, jättes liikmesriikidele täieliku vabaduse oma maksu- ja eelarvepoliitika rakendamisel. Komitee arvates ei saa euroala ühise eelarve loomist taotleva fiskaalliidu rajamist pikaks ajaks edasi lükata, nagu seda teatises ette nähakse, vaid sellest peab saama koos ühisraha ja ühise pangandusjärelevalvega teine sammas, millele tuginedes tuleks lühikeses kuni keskpikas perspektiivis luua EMU stabiilsus, andes selle kaudu turgudele Euroopa projekti järjepidevuse suhtes kindlustunde.

1.12

Institutsiooniliste ettepanekute osas teeb komisjon märkimisväärseid jõupingutusi. Komitee peab kasulikuks lisada lõpuks päevakorda institutsiooniline küsimus, kuna see on kõigi tema uuenduslike ettepanekute, sh poliitilise liidu alus. Tegemist on täiesti uue ettepanekuga. Sellegipoolest leiab komitee, et suurem osa ettepanekutest põhineb praegusel raamistikul, taotledes väga piiratud ja seega mitteotsustavaid edusamme, kui nõukogu ei peaks sellest kaugemale minema, pidades neid vaid tegutsema ergutavaks stiimuliks.

1.13

Ettepanekud võiksid olla jälle üks vaheetapp, ent komitee, kes peaks olema osa sellest protsessist, leiab varem esitatud ja heakskiidetud ettepanekutele tuginedes, et enam ei ole aega osaliste sammude tegemiseks teatud küsimustes, ent vaja on pigem kvalitatiivse hüppe tegemist nii poliitikameetmete sisu kui ka nende ellurakendamiseks vajaliku otsustusprotsessi poolest. Enam ei saa teeselda ja pärast jällegi korrata, et vaja on „tõelist” poliitikat, „tõelist” EMU-d, „tõelist” poliitilist liitu jne. Tuleb tegutseda senisest otsustavamalt ja viivitamata, nüüd ja kohe, et katkestada ELi suure osa haaranud majanduslangus ning tegeleda pikka aega lahendamata jäänud probleemidega, mida rahvusvaheline finantskriis on veelgi süvendanud.

1.14

Komitee kutsub nõukogu üles tegutsema komisjoni ettepanekutest eeskuju võttes senisest julgemalt ja selgemalt seoses saavutatud kokkulepetest kinnipidamise ja ülesandega esitada heakskiitu ja rakendamist ootavaid ettepanekuid. Muu seas tuleks nõukogul laiendada aluslepingu muutust silmas pidades häälteenamusega otsustamist kõigile valdkondadele, alates majandus- ja tööhõivepoliitikast.

1.15

Kokkuvõte komitee ettepanekutest

1.15.1

Tõelise EMU loomiseks peab komitee vajalikuks võtta viivitamata (jättes aluslepingu muutmata) järgmised meetmed:

1.15.2

Keskpikas ja/või pikas perspektiivis tuleb ellu viia järgmised meetmed, millega võiks kaasneda aluslepingu muutmine:

2.1

Komitee on teadlik sellest, et arutelu teema on selle hetke üks keerulisimaid. Euroopa on alustamas tihedama integreerimise uut faasi, mis tähendab rida julgeid samme edenemiseks. Komitee väljendab eriti suurt heameelt EMU tulevikku käsitleva arutelu käivitamise üle, pidades seda esimeseks sammuks kõnealuses suunas, ning juhib tähelepanu sellele, et EMU makromajanduslik tegelikkus on mikromajanduslike otsuste tulemus. Seetõttu tuleks makro- ja mikromajanduslikud poliitikameetmed omavahel kooskõlla viia, suunates need samade üldeesmärkide saavutamisele.

2.2

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9, mida täiendavad artiklid 151 ja 153, on peamiselt sätestatud, et EL peab oma poliitika ja meetmete kujundamisel ja rakendamisel arvestama vajadustega, mis on seotud tööhõive kõrge määra edendamise, elu- ja töötingimuste parandamise ning tõrjutuse vastase võitlusega. Komitee märgib hämmeldusega, et siin vaadeldavas teatises ei käsitleta ühtegi kõnealustest parameetritest tiheda ja toimiva majandus- ja rahaliidu eesmärkide raames. Komitee kutsub üles mainima kõnealuseid eesmärke selgesõnaliselt ja peab vajalikuks tagada suurem järelevalve (mõjuhinnang) majandus- ja rahapoliitiliste meetmete avaldatava mõju üle sotsiaalsele olukorrale ja tööturule. Ta peab samuti kohaseks töötada välja meetmed taoliste poliitikameetmetega võimalikult kaasnevate negatiivsete majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede kaotamiseks.

2.3

Tegelikult ei ole võimlik ellu viia ühtegi komisjoni poolt stabiilsema ja usutavama EMU rajamiseks esitatud ettepanekutest (ei lühikeses ega keskpikas kuni pikas perspektiivis), kui liikmesriikidel, eriti majandus- ja finantskriisist kõige rohkem mõjutatud riikidel ei õnnestu taastada majanduskasvu ja leida lahendusi tööalastele ja eriti noorte seas märkimisväärselt kasvava tööpuudusega seonduvatele probleemidele ning vähendada liikmesriikide vahel endiselt esinevaid erinevusi. Ja mitte midagi ei viida ellu ka siis, kui nõukogu ja eurorühm ei võta arvesse komisjoni ettepanekuid EMU täiendamiseks vajalike, juba 20 aastat oodatud reformide edasiviimiseks ning kui liikmesriigid ei tee tõsiseid sellesuunalisi jõupingutusi, et üheskoos juhtida osa igaühe suveräänsusest, mis on vajalik kõnealuse eesmärgi saavutamiseks.

2.4

Komisjoni peamine mureküsimus on see, kuidas tagada liikmesriikide majanduspoliitika kooskõlastamine omavahel kokkusobivate meetmete ja vahendite kogumi abil, millega tugevdatakse eelarvepoliitika ja järelevalvesüsteemide vastastikust lähenemist. See võimaldaks leevendada kõige rohkem võlastunud riikide raskusi riigivõla rahastamisel ning kinni pidada komisjoni väljapakutud ja hiljuti liikmesriikide heakskiidetud rangetest võlgade tagasimaksmise ja jätkusuutlikkuse kavadest (fiscal compact). Ent kodanike ja turgude usalduse taastamiseks peavad riigi tasandil võetud meetmed järgima siiski ühist Euroopa loogikat ning tootma konkreetset ja positiivset mõju kodanikele ja ettevõtjatele, mistõttu on vaja suuremat sidusust makro- ja riigi tasandil rakendatavate mikromajanduslike (noored, tööturg, sotsiaalkaitse jne) poliitikameetmete vahel.

2.5

Suures osas euroriikidest on majanduskasv olnud juba viiendat aastat negatiivne ning prognoosid järgmisteks aastateks lubavad vaid väga mõõdukat paranemist peamistes makromajanduslikes näitajates. Komisjoni esitatud ettepanekutega EMU tugevdamiseks peavad kaasnema teised tähelepanekud ja/või meetmed, et ettepanekud võiksid olla usutavad ja et EMU tuleviku üle võiks toimuda laiahaardeline ühine arutelu mitte ainult ekspertide vahel, vaid kaasates kogu Euroopa kodanikuühiskonna.

2.6

Euroriike kutsutakse üles ELiga kokkulepitud kohustustest kinni pidades jätkama järgmistel aastatel ranget eelarvepoliitikat, mille saaks eelkõige tagada reformide kaudu, mis on suunatud riigieelarve struktuuri ratsionaliseerimisele nii riigisektori kulude kui ka tulude osas, võttes nõuetekohaselt arvesse õiglust vahendite jagamisel ja maksumeetmete mitmekordistavat mõju. See võimaldaks suurendada tõhusust, eelarvepositsioone mõjutamata ja vähendamata selliste majanduskasvu ja heaolu seisukohast oluliste sektorite nagu tervishoiu, sotsiaalkaitsesüsteemide, hariduse, teadusuuringute ja uuendustegevuse ning taristute kulusid (2).

2.7

Ent kõnealustele riiklikele meetmetele tuleb lisada Euroopa tasandil võetavad meetmed, mis on vajalikud majanduskasvuks, tööhõiveks ja investeeringute elavdamiseks. Näitena võiks tuua järgmised: riigi tööturu toimimise tõhustamine, et integreerida see euroalasse ka makromajandusliku dialoogi kaudu, (3) avaliku sektori võlgade osaline vastastikune tagastamine spekulatsioonide ohjamiseks, eurovõlakirjade emiteerimine EKP või Euroopa investeerimisfondi poolt, et rahastada majanduskasvu ja ligi meelitada ülemaailmseid säästuülejääke; (4) võimalus jätta riigivõlast välja teatavad majanduskasvu positiivse tsükli loomiseks vajalikud strukturaalsed investeeringud ning lõpuks suurema tähelepanu omistamine tööstuspoliitikale nii keskvalitsustes kui ka ELi tasandi poliitiliste otsustajate poolt.

2.8

Kõnealuste poliitikameetmete rakendamise eest vastutavad liikmesriigid, ent komisjonil tuleb siiski tagada nende elluviimine oma institutsiooniliste eelisõiguste ja komisjoni enda hallatava ELi eelarve vallas, aidates selle kaudu ohjata jätkuvalt esinevaid tasakaalunihkeid ja territoriaalseid erinevusi.

2.9

Lisaks leiab komitee, et komisjoni teostatud EMU ajalooliste aspektide analüüsis ei tõsteta esile euro sünniga seotud tegelikke majanduslikke ja poliitilisi piiranguid, mis on eurot ja ELi tabanud kriisi peamine põhjus. Tundub vähemalt imelik, et EMU analüüsis ei viideta ega anta hinnangut Maastrichti kriteeriumitele, rahapoliitika „ühtsusele” ega riikide vahelistele majanduslikele erinevustele. Lisaks tundub vastuvõetamatu süüdistada 2008. aasta kriisi põhjustamises üksnes riigivõlga, ent mitte ELi ja riikide valitsuste poliitika nõrkust, eriti kui arvestada, et EMU loomisest peale keeldusid liikmesriigid süstemaatiliselt käivitamast arutelu maksu- ja eelarvepoliitika kooskõlastamise üle.

2.10

On hädavajalik rajada majanduslik liit koos ELi majandusjuhtimisega (samaaegselt pangandusliiduga või veel enne seda jne) ning komisjoni teatises luuakse sellele alus.

3.1

Lühikeses perspektiivis võetakse arvesse ja kirjeldatakse seitset ettepanekut, millest osa on juba tuntud, kuna need on seotud hiljuti ELis heakskiidetud meetmetega: Euroopa poolaasta, kuuest õigusaktist koosneva paketi ja kahest õigusaktist koosneva paketiga seotud õigusaktid ning EKP-le usaldatud pangandusjärelevalve. Need kõik on olulised sammud, mis tuleb täielikult ellu rakendada kooskõlas asjaomaste ELi õigusnormide ja nõukogu heakskiidetud riigipõhiste soovitustega. Komitee peab komisjoni ettepanekutest kõige huvitavamaks järgmisi.

3.1.1

Esimene on pärast ühtse järelevalvemehhanismi kasutuselevõttu ühtse kriisilahendusmehhanismi loomine, et lahendada raskustesse sattunud pankade probleemid. Siinkohal on kõige uuenduslikum aspekt see, et kriiside lahendamise kulud peavad kandma aktsionärid ja võlausaldajad. „[Ü]mberkorraldamiseks vajalikud mis tahes täiendavad vahendid” peaks tagama pangandussektor ise ja mitte enam maksumaksjad (5).

3.1.2

Teine ettepanek puudutab lähenemise ja konkurentsivõime toetamise vahendi kasutuselevõttu, et toetada struktuuriliste reformide teostamist euroala riikides. Ettepanek on väga üksikasjalik (teatise I lisa) ja selles kirjeldatakse, kuidas peaks toimuma vahendi loomiseks sõlmitavate kokkulepete jõustumine ja neist kinnipidamine. Ent ebaselgeks jäävad osalemise tase ja finantstoetuse maht, millest liikmesriigid võiksid kasu saada – mõlemad tegurid on määrava tähtsusega vahendi jätkusuutlikkuse tagamise seisukohast –, kuigi komisjon jätab endale võimaluse esitada üksikasjalikum ettepanek rakendamise tingimuste kohta (teatise lk 25). Komitee arvates peaks selline vahend struktuurilistele reformidele eelnema või vähemalt nendega samaaegselt töötama, et leevendada nende negatiivset mõju. Lisaks rõhutab komitee, et lähenemise ja konkurentsivõime toetamise vahend võib olla tõhus vaid siis, kui seda kasutatakse järk-järgult ja kooskõlastatult riikide tasandil võetavate meetmetega.

3.1.3

Tundub ka nii, et ettepanekut mitmeaastase finantsraamistiku kohta tajutakse karistusena nendele, kes ei pea kinni liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni kokkuleppest, selle asemel, et seda peetakse stiimuliks ELi tasandil määratletud poliitikameetmete rakendamiseks. Liikmesriikidelt nõutavate rangete makromajanduslike tingimustega peaks kaasnema kava, millega soodustatakse majanduskasvu ja uute tööhõivevõimaluste arendamist eriti noorte jaoks ning mille väljatöötamises peavad aktiivselt osalema sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond.

3.1.4

ELi ja euro rolli tugevdamine rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide juhtimisel ning euro välisesindatuse võime suurendamine on üks komisjonis, ent ka paljudes komitee arvamustes esile tõstetud olulisimaid aspekte, et suurendada ELi ja ühisraha mõjuvõimu ja otsustusjõudu rahvusvahelisel finantsjuhtimisel. Sellegipoolest jätab komisjon sõnastamata kõnealuse ettepanekuga kaasnevad raskused nii euroala sees kui ka väljaspool seda, arvestades Ameerika Ühendriikide (ent ka Ühendkuningriigi) valitsuse selgelt ebasoosivat suhtumist euro mõjuvõimu suurendamisse (ja vastavasse dollari mõjuvõimu vähendamisse) ning euroala riikide jätkuvaid lahkhelisid konkreetsete majanduslike ja poliitiliste huvide kaitsmise osas paljudes Rahvusvaheliselt Valuutafondilt abi saavates arenguriikides.

3.2

Keskpikas perspektiivis puudutavad tähtsaimad ettepanekud peamiselt rangetel tingimustel võlalunastamisfondi loomist, et piirata moraalset ohtu, ja uue riigivõla vahendi loomist euroala jaoks (eurovõlakirjad). Need ettepanekud on juba pikka aega olnud ELi peamiste institutsioonide ja liikmesriikide arutelu teemaks. Ka komitee on oma arvamustes mitmel korral rõhutanud vajadust võtta kasutusele eurovõlakirjad võla osaliseks vastastikuseks muutmiseks (liidu võlakirjad – Union bond) täiendava vahendina, et lihtsustada euroalal kõige suuremates võlgades riikide riigivõla rahastamist ja vähendada võlahalduskulusid (6).

3.2.1

Seetõttu oleks komitee eelistanud, et komisjon oleks esitanud ettepaneku ja/või viidanud komitee varasematele või ELi majandusministrite jt ettepanekutele, kuigi komisjoni dokumendis toodud Saksamaa majandusekspertide nõukogu (GCEE) ettepanekut võiks küll pidada heakskiidetavaks.

3.2.2

Rõhutades lunastamisfondi jäetakse siiski arvestamata, et riigivõla tagasimaksmise poliitika edukus sõltub suurelt jaolt eelkõige sissetulekute suurenemisest ja mitte nii palju avalike kulude vähendamisel tehtud edusammudest. See on õige suund, milles edasi liikuda – seda keskpikas perspektiivis ettenähtust märksa pikemaks ajaks, et viia võlakoorma suhe SKPsse tagasi Maastrichti lepingus sätestatud piirmäära allapoole. Kõige parem ettepanek on ehk endiselt liidu võlakirjad, nagu komitee on juba üksikasjalikult selgitanud (7). Ent ilmselt ei seisne probleem selles, millist tehnilist vahendit kasutada, vaid pigem lahenduses endas.

3.2.3

Lisaks on ettepanek tervikuna – mis puudutab liikmesriikidele esitatud nõudmisi – kooskõlas stabiilsuse paktiga, ent ei sisalda midagi uuenduslikku, mis viitaks muutustele kõnealustes poliitikameetmetes, mida ei saa samas suunas jätkata.

3.3

Pikas perspektiivis , mille käsitlus on komisjoni dokumendi nõrgim osa, nähakse ette EMU edasiarendamist täiemahuliseks pangandus-, fiskaal- ja majandusliiduks. Kahtlemata on tegemist eesmärkidega, millega komitee nõustub, eeldusel, et määratakse kindlaks nende elluviimiseks vajalikud üksikasjad. Komitee toetab liikmesriikide majanduspoliitika täielikku integreerimist, eelkõige finants- ja majandusvaldkonnas, ning sellise ELi ühiseelarve loomist, millel on rahalised omavahendid ja sõltumatu maksustamisvõime.

3.3.1

Institutsiooniliste aspektide osas piirdutakse teatises nende kirjeldamisega, viidates sellele, mis alusel oleks võimalik rajada majandus- ja rahaliit, millel on tugevam õiguslik struktuur ja peamiste majanduspoliitiliste küsimuste kindlam juhtimine. Ent teatises ei räägita makro- ja mikromajanduslikest tingimustest, mis peavad tagama ettepanekute teostatavuse pikas perspektiivis.

3.3.2

Komitee leiab, et niivõrd kõrgelennulise eesmärgi saavutamine võib õnnestuda, kui tehakse tugevdatud koostööd, millega kavatsetakse liikuda edasi poliitilise liidu poole. Seda protsessi võidaks lihtsustada, kui rahvusvahelises makromajanduslikus kontekstis viidaks lõpule vaid osaliselt käivitatud reformid, mis puudutavad laenu- ja finantsturgude toimimise eeskirju, makro- ja mikrotasandi usaldatavusjärelevalve mehhanisme ning finantskriisi süvendanud makromajanduslike tasakaalunihete vähendamist (lähtudes USA jooksevkonto defitsiidist ja Hiina jooksevkonto ülejäägist). Kui kõnealuses suunas jäävad märkimisväärsed edusammud tegemata, muutub keeruliseks vältida uute majandus- ja finantskriiside puhkemist.

4.1.1

Komitee hindab siiski positiivselt komisjoni püüet tegeleda ELi praeguse demokraatia puudujäägiga ja kaalutlusi, mille kohaselt on põhiprobleem suveräänsete õiguste loovutamises. Seega on tegemist protsessiga sellise poliitilise liidu loomiseks, mis ühendaks ja haldaks ühiselt senisest läbipaistvama ja demokraatlikuma otsustusprotsessi kaudu mõnda liikmesriikide pädevusalasse jäänud poliitikavaldkondadest, et suuta rääkida ühel häälel ja luua nö euroala Euroopa valitsus, mis on EMUd toetav teine, seni veel puuduv sammas.

4.1.2

Sellega seoses leiab komitee, et

4.1.3

Seetõttu ei ole küsimus Euroopa Parlamendi kaasamise keerulisuses, vaid pigem uue ühise otsustusprotsessi loomises euroala riikide vahel ja Euroopa Parlamendi sellesse kaasamises. Ei saa enam lubada iga riigi jaoks sõltumatu majandus- ja tööstuspoliitika jätkamist ning ühise rahapoliitika rakendamist, millega karistatakse kõige nõrgemaid riike, kuna puuduvad kompenseerimisvahendid.

4.2.1

Komitee hindab positiivselt Euroopa Parlamendi kaasamist arutellu majanduskasvu soodustamiseks esitatud ettepanekute üle ja riikide parlamentide vastavat kaasamist. Sama tuleks teha kohandamiskavade puhul ja mitte piirduda lihtsalt „teavitamisega”. Siin ollakse siiski ikka veel kunstlike formaalsuste vallas ja seega kaugel sellest, mida tuleks ette võtta ELi otsustusprotsessiga.

4.2.2

Seevastu tunduvad uuenduslikud ettepanekud poliitiliste erakondade kohta, mis peaksid muutuma näilise euroopluse asemel ka tegelikult euroopaliseks, tegutsedes järelikult ühtse üleeuroopalise struktuurina ja mitte enam paljude riiklike eripärade summana samal viisil kui üksikud riigid või teised organisatsioonid (ametiühingud, ettevõtjad jne) seda teevad.

4.2.3

Oleks kasulik, kui mitte ainult poliitilised erakonnad, nagu pakub välja komisjon, vaid ka teised suured üleeuroopalised organisatsioonid (nt ametiühingud, ettevõtjate liidud jne) – vähemalt euroala ulatuses – korralduksid ja tegutseksid juba 2014. aastal toimuvatel valimistel ühise üleeuroopalise ja mitte riigipõhise loogika alusel. See tähendaks märkimisväärset, kuigi mitte piisavat sammu edasi, ent oleks siiski hea eeskuju kõigile.

4.2.4

Valimistega seoses oleks vaja anda Euroopa Parlamendile aluslepingut puudutavad volitused, mis võimaldaksid tal (koos nõukoguga) eelnevalt kindlaks määratava aja jooksul välja selgitada, kuidas peaks toimuma üleminek poliitilisele liidule, milles laiendatakse häälteenamusega otsustamist kõigile valdkondadele ning milles antakse Euroopa Parlamendile hääleõigus ka majanduskasvu ja tööhõive küsimustes.

4.3.1

Komitee peab positiivseks majanduspoliitika kokkusulamist ja ühendamist tööhõivepoliitikaga, kuna nad on sama mündi kaks poolt, kuigi tegemist ongi majandusliku ja mitte õigusliku probleemiga. Seevastu on vaja kõiki majanduspoliitikameetmeid hõlmavat ühist otsustusprotsessi, milles viiakse kokku strateegia „Euroopa 2020”, riikide eelarvete kooskõlastamine, makro- ja mikromajanduslikud poliitikameetmed, euroala tööturg jmt, et jõuda praegusest otsuste tegemise süsteemist kaugemale. Ei saa arvata, et EMU muutmiseks piisaks sellest, et Euroopa Parlament moodustaks enda juurde vastava asjaomase komisjoni.

4.3.2

Samuti ei tundu just briljantne idee arvata, et majanduspoliitika eest vastutavale asepresidendile EMU kooskõlastamiseks volituste andmisega – isegi kui koostöös Euroopa Parlamendiga – saaks praegust olukorda parandada. Sellega seoses piisab ehk välispoliitika näitest. Seetõttu ongi vaja anda tõelised volitused volinikule või võimalik et ka ministrile.

4.3.3

Sellise suure tähtsusega küsimust ei saa lahendada õiguslik-parlamentaarsete formaalsustega manipuleerides: enne tuleb teha otsus majandus-, raha- ja tööhõivepoliitika alaste suveräänsete õiguste üleandmise kohta liikmesriikide tasandilt ELi tasandile, nagu komitee on mitmel korral soovitanud. Oleks vaja luua euroala majandusvalitsus, mida haldab otsustuspädevust omav ja häälteenamusega otsustav eurorühm koos Euroopa Parlamendiga. Selleks vajalikud muudatused aluslepingus tuleks teha viivitamata, sama kiiresti kui omal ajal tegutseti fiskaalpakti, fiskaalliidu jmt puhul. See võimaldaks luua majandus- ja tööstuspoliitika, majanduskasvu ja tööhõive jaoks ühtse turu, kus on ühine visioon ja kus riigid teevad solidaarseid otsuseid ELi kodanike huvides.

4.4.1

Komitee hindab positiivselt kõiki ettepanekuid euroala välisesindatuse kohta. Tegemist on teatise olulise osaga, arvestades kriisi ja vääringute vahelise suhte rahvusvahelisi tagajärgi. Praegu on euro nagu savipott rauapottide seas. Komisjoni esitatud strateegia euroala esindatuse konsolideerimiseks Rahvusvahelises Valuutafondis seisneb selles, et saada talle esmalt vaatleja staatus ja alles seejärel taotletakse ühisesindaja kohta. Tegemist on pikkade tähtaegadega, mis nõrgendavad euroala, mis aga peaks võimalikult pea saama rääkida ühel häälel erinevates organisatsioonides, nagu on komitee korduvalt märkinud. Seetõttu on komisjoni ettepanekud võib-olla realistlikud, ent lühikeses kuni keskpikas perspektiivis tagasihoidlikud ja ebapiisavad. Ka siin jääb asi selle taha, kuidas käitub nõukogu.

4.5.1

EKP suhtes järgitav lähenemisviis tundub ebapiisav. Komitee ei nõustu väitega, et aluslepingus tuleks pöörata tähelepanu „EKP demokraatliku aruandekohustuse suurendamisele”, kuna EKP on organ, milles otsuseid tehakse juba praegu häälteenamusega (vastupidiselt nõukogule). Lisaks on EKP probleemide ja rolli olemus teistsugune ning ei saa viidata üksnes järelevalvele, nagu näidakse komisjoni teatises tehtavat. Probleemid puudutavad EKP volituste laiendamist lisaks stabiilsusele ja inflatsiooni kontrollile ka majanduskasvule ja tööhõivele.

4.5.2

Selleks tuleb ka tagada, et mehhanismid EKP poliitikameetmete ülekandmiseks reaalmajandusse toimiksid tõrgeteta. Hiljuti EKP võetud ebakonventsionaalseid meetmeid kõnealuste mehhanismide tõhustamiseks ehk pangandussüsteemile likviidsuse tagamist (programmid CBPP ja LTRO) ja riigivõlakirjade ostmist järelturult (programmid SMP ja OMT) võib pidada esimeseks sammuks soovitud suunas, ent nad veel ei tähenda seda, et EKP toimiks vajadusel viimase instantsi laenuandjana, kellel on tõeline ja sõltumatu otsustusõigus. See eeldaks (teatavasti) aluslepingu muutmist.

4.5.3

On vaja tugevdada EKP sõltumatust otsuste tegemisel ja sekkumisvahendeid seoses tema rolliga viimase instantsi laenuandjana. Eesmärgiks ei ole suurendada liikmesriikide või ELi võlga, vaid suurendada usaldust euro vastu ja ohjata spekulatiivseid rünnakuid kõige suuremates võlgades riikide riigivõla vastu. Komitee meenutab eriti seoses mõjuga, mida avaldasid EKP sekkumismeetmed riigivõla jätkusuutlikkusele, et ainuüksi meetmest teatamine aitas juba vähendada euroala riikide riigivõlakirjade turul ning finants- ja laenuturgudel valitsevaid pingeid.

4.6.1

Komitee peab positiivseks Euroopa Kohtu rolli tugevdamist, ent mitte teatises kavandatud valdkonnas (liikmesriikide rikkumismenetlused). See tähendab, et majandusprobleeme, sh riigivõlaprobleeme peetakse endiselt tehnilis-õiguslikeks, mitte pigem poliitilisteks probleemideks, millega tuleks tegeleda ELi demokraatlikus ja läbipaistvas otsustusprotsessis, kus suveräänsed õigused kuuluvad kodanikele.

19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/31

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekuid Euroopa õigusraamistiku kohandamise kohta, et kajastada muudatusi rahvusvahelistes standardites rahapesu ja terrorismi rahastamise vältimise ja sellevastase võitluse kohta. Finantssüsteemi ja siseturu pakutavaid võimalusi väärtarvitavad kurjategijad ohustavad meie ühiskonna põhialuseid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on oluline anda Euroopa Liidu ja liikmeriikide käsutusse tõhusad vahendid, tugevdamaks finantstehingute terviklikkust ja läbipaistvust. Selles osas on komisjoni ettepanekud kindlasti samm õiges suunas.

1.2

Komitee tervitab selgitusi seoses hoolsusmeetmetega, mida asjaomased üksused (edaspidi „professionaalsed üksused”) peavad rakendama ühelt poolt seoses ettevõtete tegelike kasusaajatega, võimaldades suurendada läbipaistvust juriidilise isiku ekraani taga tegutsevate füüsiliste isikute osas, ja teiselt poolt seoses riikliku taustaga isikutega, kellega nende töö tõttu seondub suurem korruptsiooni oht. Samuti tervitab komitee hasartmänguteenuste osutajate kaasamist nende professionaalsete üksuste loetellu, kelle suhtes asjaomased nõuded kehtivad, kuna seda sektorit on võimalik kasutada rahapesu eesmärgil.

1.3

Komitee tervitab komisjoni ambitsiooni, et EL asuks juhtima üleilmset võitlust rahapesu ja terrorismi vastu. Komitee on seisukohal, et üks võimalus tagada, et Euroopa uus õigusraamistik on tõhus ja võimaldab ELil seega juhtida võitlust rahapesu vastu, on kõigil sidusrühmadel jõud ühendada. Komitee tervitab kogu ettepanekus lisatud selgitusi tagamaks VKEde puhul proportsionaalsus. Komitee peab kohaseks pakkuda väikestele üksustele selliste vahendusorganite nagu kutsekojad, ühendused ja liidud kaudu rohkem tehnilist ja professionaalset abi, mis võimaldaks neil täita ettepanekus sätestatud kohustusi.

1.4

Komitee tunnustab komisjoni püüdluste eest saavutada delikaatselt tasakaal põhimõtteliselt raskesti ühitatavate küsimustena näivate isikuandmete kaitse ja rahapesuvastase võitluse vahel. Paljude eri professionaalsete üksuste poolt teabe, sh isiklikku laadi andmete kogumise ja analüüsimise eesmärk on ainuüksi kuritegeliku tegevuse avastamine. Seega peavad professionaalsed üksused tegema kõik võimaliku, et kaitsta oma klientide eraelu, seades samas prioriteediks riiklike ametiasutuste abistamise võitluses kuritegevuse vastu.

1.5

Komitee tervitab ettepanekut ühtlustada Euroopa tasandil finantssektoris kohaldatavaid karistusi. Kuritegevuse vältimine peab olema võimalikult tõhus ning professionaalsete üksuste suhtes tuleb kohaldada hoiatavaid ja nn pestavate summadega proportsionaalseid karistusi. Seepärast kutsub komitee komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et haldussanktsioone ja karistusi kohaldatakse järjepidevalt ja korrektselt.

2.1

Rahapesu, terrorismi rahastamine ja massihävitusrelvade levik kujutavad endast ohtu globaalsele julgeolekule ja finantssüsteemi terviklikkusele. Rahapesuvastane töökond (Financial Action Task Force, FATF) on organ, kes vastutab rahvusvahelisel tasandil rahapesu, terrorismi rahastamise ja viimasel ajal ka massihävitusrelvade leviku rahastamise vältimise ja selle vastu võitlemise meetmete, nn soovituste väljatöötamise eest.

2.2

Ligikaudu kolme aasta jooksul vaadati töökonna soovitused läbi, et tõhustada ennetusmeetmeid ja tagada finantssüsteemile ulatuslikum kaitse, andes valitsuste käsutusse tõhusamad vahendid tõsiste rikkumiste karistamiseks. Rahapesuvastane töökond võttis uued soovitused vastu 2012. aasta veebruaris (1).

2.3

Töökonna uute soovitustega sisse viidud peamised muudatused on järgmised.

2.4

Rahapesuvastane töökond alustab oma liikmete vastastikuse hindamise uut tsüklit 2014. aastal, keskendudes seejuures eelkõige uute soovituste rakendamise tõhususele.

3.1

(i) Rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemise neljanda direktiivi ja (ii) raha ülekandmisel edastatava teabe teise määruse ettepanekud on seotud Euroopa õigusraamistiku ajakohastamisega ja kajastavad rahapesuvastase töökonna soovitustes tehtud muudatusi.

3.2

Ettepanekutega Euroopa õigusraamistikku tehtud peamised muudatused on järgmised.

3.3

Pakutud muudatused tuginevad eelkõige sõltumatu audiitoriühingu koostatud uuringule (3) rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemise kolmanda direktiivi rakendamise kohta, samuti seisukohtadele, mis esitati Euroopa Komisjonile avalike kuulamiste käigus.

3.4

Direktiivi ja määruse ettepaneku eesmärk on asendada kehtiv direktiiv ja määrus, mis tunnistatakse kehtetuks.

4.1

Komitee nõustub vajadusega kohandada olemasolevat Euroopa õigusraamistikku rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemise valdkonnas rahvusvahelisel tasandil tehtud muudatustega. Komitee on teadlik, et rahapesu ja terrorismi rahastamine puudutab kõiki majandussektoreid ning et erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, et õigusraamistik rahandussüsteemi kuritegelikel eesmärkidel kasutamise vältimiseks oleks tõhus.

4.2

Komitee tervitab komisjoni ambitsiooni, et EL asuks juhtima üleilmset võitlust rahapesu ja terrorismi vastu. Ta meenutab oma varasemas arvamuses esitatud seisukohta, milles „kiidab heaks regulatsioonide edasiarendamise seoses rahapesu ja terroristide rahastamise tõkestamisega, sümboliseerimaks Euroopa Liitu, mis tagab kõrged eetikastandardid nii avalikus kui erasfääris. Kõnealune direktiiv on niihästi praktiline samm finantsjuhtimises kui ka Euroopa Liidu tugevdamise vahend” (4).

4.3

Komitee leiab, et selle künnise alandamine, millest alates peavad kaupadega kauplejad rakendama kõnealuse direktiivi ettepaneku nõudeid, 15 000 eurolt 7 500 eurole kujutab endast järgmist sammu õiges suunas, et edendada sularahata makseid. Komitee on ühes oma varasemas arvamuses (5) juba välja toonud, et sularaha soodustab varimajandust ning et sularahata maksed on maksuõiguslikult ja majanduslikult läbipaistvamad ning kogu ühiskonna jaoks odavamad, samuti mugavad, turvalised ja uuenduslikud.

4.4.1

Komitee tervitab asjaolu, et rendivahendajad ja hasartmänguteenuste osutajad peavad täitma rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid kohustusi, kuigi rahapesuvastase töökonnasoovitused neid ei hõlmanud.

4.4.2

Komitee tervitab kogu ettepanekus lisatud selgitusi tagamaks VKEde puhul proportsionaalsus. Kindlustamaks, et kõik väikesed üksused suudavad täita pakutud direktiivis sisalduvaid kohustusi, teeb komitee ettepaneku kaasata ametlikult vahendusorganid, nt kutsekojad, väikeste üksuste riigi tasandi esindusliidud või -ühendused ning anda neile juhendamis-, toetus- ja vahendusülesanded. Äärmiselt oluline on väikseid üksusi toetada, et vältida nende muutumist rahapesijate esmaseks märklauaks.

4.5.1

Isikute identifitseerimise kohustus peab hõlmama nende füüsilist kohalolu. Muul juhul peavad professionaalsed üksused kaugtehinguga seonduva riski tõttu rakendama tugevdatud hoolsusmeetmeid. Komitee kahtleb, kas nõuete ulatus on vastavuses meie ühiskonnas toimuva liikumisega täieliku digitaliseerituse poole.

4.5.2

Komitee kutsub komisjoni üles kaaluma meetmeid, mis võimaldaksid ühitada klientide identifitseerimise kohustust e-maksete ja e-teabevahetuse kasvava kasutamisega.

4.6.1

Komitee rõhutab, kui oluline on ühitada ühelt poolt isikuandmete kaitsega seotud huvid ja teiselt poolt vajadus kindlustada finantssüsteemi terviklikkus rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemise teel.

4.6.2

Niivõrd kui rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemise kontseptsioon põhineb teabe, sh isikuandmete kogumisel ja analüüsimisel paljude erinevate professionaalsete üksuste poolt, leiab komitee, et ettepanekud vastavad suures osas liikmesriikidele ja professionaalsetele üksustele esitatavatele nõuetele, et saavutada parem tasakaal põhimõtteliselt raskesti ühitatavate huvide vahel.

4.6.3

Seoses direktiivi ettepaneku artiklis 39 kehtestatud nõudega hävitada dokumendid ja kustutada kogutud teave viis või kümme aastat pärast ärisuhte lõppu, kutsub komitee liikmesriike üles tagama, et nende õigusaktides on arvesse võetud olukordi (süüdistuse esitamine, pankrot, pärimine), mille suhtes see kohustus ei peaks kehtima, et vältida üldhuvidega vastuollu minekut.

4.6.4

Komitee teeb ettepaneku näha direktiivis sõnaselgelt ette kohustus säilitada rangelt nende isikute identiteedi konfidentsiaalsus, kes annavad teada kahtlastest tehingutest, välja arvatud juhul, kui need isikud on andnud oma nõusoleku oma identiteedi avalikustamiseks või kui avalikustamine on äärmiselt oluline õiglaseks kohtumenetluseks süüdistuse raames.

4.7.1

Komitee märgib, et Euroopa järelevalveasutused on Euroopa tasandil kaasatud rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud riskide analüüsimisse ning võivad väljastada regulatiivseid suuniseid ja norme liikmesriikidele ja finantsinstitutsioonidele. Kuigi komitee rõhutab, kui oluline on kooskõlastamine ja koostöö Euroopa järelevalveasutustega rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemise küsimuses, märgib ta siiski, et finantssektori puhul on nende asutuste esindamis- ja reguleerimispädevus piiratud. Ent suur hulk kohustusi täitma pidavaid professionaalseid üksusi ei kuulu finantssektorisse ega ole seega Euroopa tasandil esindatud. Samuti teeb komitee ettepaneku, et komisjon osaleks Euroopa tasandil riskide analüüsimises ja suuniste väljastamises mittefinantsvaldkonna professionaalsete üksuste nimel, kes peavad täitma rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid kohustusi.

4.7.2

Komitee on veendunud, et on tarvis Euroopa tasandil ühtlustatud tõlgendussoovitusi ja -norme, et kindlustada rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemise eeskirjade ühtsem rakendamine liikmesriikides.

4.8.1

Ettepanekutes esitati loetelu halduskaristustest, lähtudes komisjoni 8. detsembri 2010. aasta teatisest „Sanktsioonide tõhustamine finantsteenuste sektoris”, mille kohta komitee koostas arvamuse, (6) ja mida võib kohata ka komisjoni teistes hiljutistes ettepanekutes (7).

4.8.2

Komitee ergutab ühtlustama Euroopa tasandil finantssektoris kohaldatavaid karistusi. Tuleb tõdeda, et kuritegevuse vastu võitlemine ei hoia seda ära. Seega on oluline, et kuritegevuse vältimine oleks võimalikult tõhus ja et professionaalsete üksuste suhtes, kes ei täida rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid kohustusi, kohaldataks hoiatavaid ja pestavate summadega proportsionaalseid karistusi.

4.8.3

Komitee kahtleb siiski kavandatud karistuste puhtalt „halduslikus” olemuses ja kardab, et õigusnormide hierarhiat ja karistuste proportsionaalsust kriminaalasjades arvestades satub küsimärgi alla kavandatud karistuse raskusaste. Kuigi kavandatud halduskaristused on olemuselt hoiatavad ja järgivad üleeuroopalise ühtlustamise eesmärki, jääb siiski tõsiasjaks, et rahapesukuriteo eest ette nähtud kriminaalkaristused on riigiti erinevad. Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kindlustama, et rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste kohustuste täitmata jätmise eest professionaalsetele üksustele rakendatavaid karistusi ja rahapesukuriteo korral rakendatavaid karistusi kohaldataks järjepidevalt ja korrektselt.

4.8.4

Komitee kardab, et kahtluse alla võib sattuda halduskaristuste süsteemi vastavus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikele 1 ja artiklile 7, millega kaasneb oht, et teatud halduskaristused kvalifitseeritakse sellisteks karistusteks, mille võib määrata vaid sõltumatu kohus õiglase kohtuliku arutamise järel – pädevad haldusasutused neid tingimusi ei täida. Komitee kutsub komisjoni üles otsima sobivaid õiguslikke lahendusi eesmärgiga tagada, et väljapakutud karistussüsteemi ei oleks mingil juhul võimalik kahtluse alla seada.

4.8.5

Komitee arvab, et haldusmeetmete ja karistuste miinimumtasemel põhinevate kohaldamiseeskirjade lisamine ettepanekusse kujutab endast lähenemisviisi, mis muudab ELi vastuse tervikuna kaalukamaks.

5.1

Komitee soovitab laiendada terrorismi rahastamise määratlust, mis on esitatud direktiivi ettepaneku artikli 1 lõikes 4, et kooskõlas rahapesuvastase töökonna soovituse 5 sõnastusega hõlmata „kõik muud toimingud” lisaks osutatud õigusrikkumistele.

5.2

Komitee märgib, et direktiivi ettepaneku lisad pakuvad loetelu riskiteguritest ja -elementidest, mida professionaalsed üksused peavad kontrollima oma rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste kohustuste raames. Komitee leiab igal juhul, et lisades esitatud loetelud ei ole ammendavad ja et professionaalsed üksused peaksid kooskõlas riskipõhise lähenemisega arvesse võtma ka muid tegureid, mis on tihedalt seotud liikmesriikidega ja erinevate tingimustega nende teostatud tehingute puhul.

5.3

Komitee on veendunud, et piraatluse probleemi võti on asjassepuutuvate rahavoogude jälgimine ja kontroll. ELis tuleks koostada piraatlusega seonduvas rahapesus osalevate finantseerimisasutuste must nimekiri. Maailmapank, Interpol ja Europol saavad aidata jälitada lunarahamakseid, mida tuleb jälitada ja mis tuleb konfiskeerida, et piraatlus ei oleks enam ahvatlev äri (8).

19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/36

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab kooskõlas Euroopa Parlamendi (1) ja Regioonide Komitee (2) väljendatud seisukohtade ning enda varasemate arvamustega (3) komisjoni ettepanekut kehtestada esimene piirkondlik finantstehingute maks maailmas.

1.2

Komitee tuletab meelde, et ta soovis, et finantstehingute maksu kohaldataks maailma tasandil, kuid leiab, et selle kohaldamine piirkondlikul tasandil (EL11+-ala) Euroopa Liidu 11 liikmesriigi (4) osalusel võib pakkuda erakordset võimalust soodustada selle edaspidist kohaldamist üle maailma.

1.3

Komitee kordab, kui oluline on tõhustatud koostöö meetod vahendina, mille abil liikmesriigid võivad saavutada mõnedel aluslepingutes ette nähtud teemadel (5) võimalikult laia kokkuleppe, vältides ühehäälsuse nõudest tulenevat blokeeringut, mis on ELi tihtipeale viinud poliitilisse ja majanduslikku ummikusse.

1.4

Komitee leiab, et üks kavandatava finantstehingute maksu tugevustest on asjaolu, et selle maksubaas on lai ja kaks maksumäära madalad, mis vähendab maksu moonutavaid negatiivseid mõjusid. Komitee leiab, et maksu kehtestamine EL11+-alal toetaks ühtse finantsturu loomist ja seetõttu peab komitee asjakohaseks maks alates 1. jaanuarist 2014 kasutusele võtta ning leiab, et maksu järkjärguline kasutuselevõtt ei ole sobiv.

1.5

Komitee leiab, et selleks, et maksul oleks majanduskasvule maksimaalselt suur mõju, tuleb maksutulu suunata sellise riikliku ja Euroopa investeerimisprogrammi rahastamiseks, millega suudetakse tagada, et lühikeses perspektiivis majandust ja tööhõivet elavdatakse.

1.6

Komitee rõhutab ja toetab seda, et finantstegevuse üleviimise ohu kõrvaldamiseks või vähemalt miinimumini vähendamiseks on komisjon finantstehingute maksu uues ettepanekus residentsuse ja territoriaalsuse põhimõtte (algses versioonis välja pakutud) seostanud emiteerija põhimõttega (issuance principle), mille pakkus välja Euroopa Parlament ja mida on komitee varasemas arvamuses tugevalt toetanud (6). Komitee rõhutab, et nende põhimõtete rakendamise tulemusel võiks kõnealune maks hakata teatud juhtudel kehtima ka maksuga mitteliitunud liikmesriikide finantsasutustele. Seetõttu peab komitee asjakohaseks, kooskõlas Euroopa Parlamendi ettepanekuga, käivitada põhjalikud ja asjakohased läbirääkimised kolmandate riikidega, et lihtsustada finantstehingute maksu sissenõudmist.

1.7

Komitee peab kooskõlas Euroopa Parlamendiga asjakohaseks täiendada residentsuse ja emiteerija põhimõtteid „omandiõiguse üleandmise põhimõttega”, mille abil oleks võimalik muuta finantstehingute maksu vältimine tõeliselt riskantseks ja kulukaks, tagades nii kõnealuse maksu parima rakenduse.

1.8

Komitee kiidab komisjoni tehtud muudatusi maksu paremaks haldamiseks ning maksude vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise ärahoidmiseks. Komitee toetab erandi tegemist esmasturgudel toimuvale kauplemisele, mis on seotud vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate (eurofondide) osakutega (Units of undertakings for collective investments in transferable Securities – UCITS) ja alternatiivsete investeerimisfondidega (Alternative investment funds – AIF), sest see soodustab ettevõtete rahastamist.

1.9

Komitee avaldab kahetsust, et finantstehingute maksu kohaldamise mikro- ja makromajanduslike tagajärgede hindamine on kavas ainult kolm aastat pärast kõnealuse direktiivi jõustumist, ning kutsub komisjoni üles pidevalt olukorda jälgima ja kontrollima (iga-aastane järelevalve). Nii saaks finantstehingute maksu mõju koheselt hinnata ja teha varakult selle maksu kohaldamisel võimalikke parandusi.

1.10

Komitee, kes omal ajal kritiseeris, et finantstehingute maksu esialgsele ettepanekule lisatud hindamisdokumendid olid ebapiisavad, tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Komisjon on osaliselt selle puuduse kõrvaldanud. Komitee rõhutab, et ettepanekute mõju kvantitatiivsel hindamisel on oluline, et komisjon parandaks praegu olemasolevaid mudeleid, kohandades neid alternatiivsete meetmete hüpoteeside hindamisele. Eelkõige kutsutakse komisjoni talitusi üles koostama võimalusel prognoose, lähtudes konkreetselt tehtud ettepanekute tegelikest omadustest.

1.11

Komitee avaldab kahetsust, et kui finantstehingute maksu ei kohaldata kõigis ELi 27 liikmesriigis, siis jääb ELi eelarvest omavahendite süsteemi oluline tugisammas puudu. Kõnealune süsteem pidi võimaldama taas tagada ELi finantsautonoomiat, nagu see oli algselt sätestatud Rooma lepingu artiklis 201.

1.12

Komitee rõhutab, et haldusorganitel tuleb liikmesriikide vahelise kooskõlastamise abil finantstehingute maksu kohaldamisel vähendada maksudest kõrvalehoidumise ja maksude vältimise ohte ning halduskulusid miinimumini.

1.13

Kuigi komitee rõhutab, et finantstehingute maksu mõju pensionifondidele ja tulevastele pensionäridele, tuleks tähelepanelikult jälgida, ei palu ta neid finantstehingute maksu kohaldamisalast välja jätta.

1.14

Komitee kinnitab, et ta kavatseb komisjoni, Euroopa Parlamendi ja nõukogu nõuandeorganina võtta endale kohustuse pidevalt jälgida seda protsessi, mille kaudu viiakse komisjoni ettepanek õiguslikult täide.

2.1

Euroopa Komisjoni kavandatud direktiiv (7) peegeldab eelmist, 2011. aasta septembris tehtud ettepanekut (8). Kuigi kõnealune ettepanek ei saanud nõukogus ühehäälset toetust, mobiliseeris see siiski 11 ELi liikmesriiki, et nad esitaksid 28. septembril 2012 komisjonile ametliku taotluse teha finantstehingute maksu kohaldamiseks tõhustatud koostööd.

2.2

Pärast taotluse teostatavuse hindamist ja kindlakstegemist, et finantstehingute maksu alal tõhustatud koostöö tegemine ei kahjustaks siseturgu ega nende liikmesriikide kohustusi, õigusi ja volitusi, kes selles ei osale, esitas komisjon 2012. aasta oktoobris lubamisotsuse, mille ta esitas 2012. aasta detsembris Euroopa Parlamendile ning mille majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 2013. aasta jaanuaris heaks kiitis.

2.3

Komisjoni ettepanek peegeldab eelkõige algset ettepanekut. Teksti on tehtud mõned muudatused eesmärgiga i) tagada suurem õiguslik selgus ja ii) tugevdada maksudest kõrvalehoidumise ja maksude vältimise vastaseid õigusakte, nagu 11 liikmesriiki seda nõudsid.

2.3.1

Komisjoni ettepanekus on kinnitatud ja kindlustatud kolme algset eesmärki: i) tugevdada riikide erineva maksustamise neutraliseerimisega ühtset turgu; ii) tagada, et finantssektor annaks sarnaselt muude sektoritega võrdse panuse avaliku sektori tuludesse; iii) edendada finantssüsteemi investeeringuid reaalmajandusse.

2.3.2

Algse ettepanekuga sarnaselt oli selles maksubaas lai ja maksu alammäär madal: 0,1 % aktsiate, võlakirjade, ühise investeeringuga seotud osakute, rahaturu instrumentide, repolepingute, väärtpaberite laenuks võtmise kokkulepetega seotud finantstehingute puhul ning 0,01 % tuletislepingutega seotud finantstehingute puhul.

2.3.3

Selleks, et vältida reaalmajanduse normaalse toimimise takistamist, ei kohaldata maksu järgmiste tegevusalade suhtes: i) kodanike ja ettevõtjate igapäevased finantstehingud (laenud, maksed, kindlustused, hoiused jms); ii) kapitali kogumisega seotud investeerimise tavalised pangatehingud või restruktureerimise osana tehtud finantstehingud; iii) refinantseerimise, rahapoliitika ja valitsemissektori võla haldamisega seotud tegevus; iv) eurofondide ja alternatiivsete investeerimisfondide osakute esmasturul tehtavad tehingud. Kohaldamisalast jäävad seetõttu välja Euroopa Keskpanga, keskpankade, Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (European Financial Stability Facility), Euroopa stabiilsusmehhanismi (European Stability Mechanism) ja ELiga tehtavad tehingud.

2.3.4

Ettepanekus kinnitatakse residentsuse ja territoriaalsuse põhimõtet, mille alusel on tehingus osalev finantsasutus finantstehingute maksu kohaldamise ala resident või tegutseb selle asutuse nimel, kes on selle ala resident, ning tehingut maksustatakse sõltumata geograafilisest alast, kus see tehing tehti.

2.3.5

Et vältida katseid paigutada ettevõtted finantstehingute maksu ühise süsteemi reguleerimisalast väljapoole, kehtestati emiteerija põhimõte kooskõlas Euroopa Parlamendi nõudmisega, mida toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee. See põhimõte näeb ette, et finantstehingutele kehtib finantstehingute maks, kui asjaomane finantstoode on emiteeritud ühes 11-st liikmesriigist, kes osalevad tõhustatud koostöös, sõltumatult sellest, kas finantstehingu osapoolte alaline asukoht jääb väljapoole finantstehingute maksu ühise süsteemi reguleerimisala või kus tehing teostatakse.

2.3.6

Residentsuse ja emiteerija põhimõtte koosmõju neutraliseerib või vähendab oluliselt suundumust paigutada ettevõtted finantstehingute maksu ühise süsteemi reguleerimisalast väljapoole, et vältida maksustamist. Et vältida maksustamist peaks finantsasutus loobuma klientidest, kelle alaline asukoht on finantstehingute maksu ühise süsteemi reguleerimisalal, ning tehinguist finantstoodetega, mis on kõnealusel reguleerimisalal emiteeritud. Ei tohi siiski unustada, et just kõnealusel reguleerimisalal luuakse ligikaudu kaks kolmandikku ELi SKP-st ja 90 % euroala SKP-st. Seetõttu ei ole asjakohane rakendada strateegiaid, millel puudub koosmõju kõnealuse turuga, kus finantsturgude ühtne maksustamine kujutab endast olulist elementi ühtse turu väljakujundamisel.

2.3.7

Vastavalt komisjoni arvutustele peaks kõnealusest maksust saadav tulu ulatuma 30–35 miljardi euroni aastas. See summa vastab ligikaudu 60 %-le hinnangulistest tuludest, juhul kui kõnealust maksu oleks rakendatud kõigis ELi liikmesriikides (see summa oleks hinnanguliselt 57 miljardit eurot). Tulu moodustuks 13 miljardi euro ulatuses aktsiatest ja väärtpaberitest ning 21 miljardi euro ulatuses tuletisinstrumentidest.

3.1

Viimastel aastatel on paljud ELi liikmesriigid kiitnud heaks finantstehingute maksu eri vormide kehtestamise, suurendades nii siseturgu kahjustavat maksuerinevuste ohtu (piiratud maksubaasid, maksuvabastuse eri vormid). Piirkondliku maksu kehtestamine finantstehingutele soodustaks tõelise ühtse finantsturu loomist, kus puuduvad ebatõhusate maksusüsteemide tagajärjel tekkinud konkurentsimoonutused.

3.1.1

Seetõttu leiab komitee, et finantstehingute maks peaks jõustuma vastavalt komisjoni ajakavale või siis 1. jaanuaril 2014. Seda ei tohiks siiski kehtestada järkjärguliselt, kuna see võiks põhjustada hilinemist ja tehnilisi probleeme, mis tulenevad EL-11+ alasse kuuluvate liikmesriikide kehtivatest seadustest.

3.2

Finantstehingute maksu kehtestamine ELi 27 liikmesriigis, isegi kui see on soovitav, osutus teostamatuks. Seetõttu näib, et selle rakendamine tõhustatud koostöö raames, mis ei too kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi sellega mitte liitunud liikmesriikidele, on asjakohane strateegia, et tagada maksu tulevane kohaldamine Euroopa ja maailma tasandil.

3.3

Kuna maksu ei kohaldata kõigis ELi liikmesriikides, võib see teatud juhtudel põhjustada topeltmaksustamist reguleerimisalaga mitteliitunud riikides. See probleem puudutab väga väikest osa tehinguist, mida võib igal juhul vältida kahepoolsete tasaarvestuse lepingutega.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et esialgset hinnangut finantstehingute maksu ühise süsteemi pikaajalise makromajandusliku mõju kohta (40 aastat) Euroopa majandusele on komisjoni talitused põhjalikult muutnud; hinnanguline negatiivne mõju suurusjärgus – 1,76 % kujunes nüüd positiivseks, ulatudes + 1 %-le.

4.1.1

Algses ettepanekus esitatud hinnangut muudeti, kaasates sellesse nii kavandatud tegelikest maksumääradest tuleneva mõju kui ka leevendava mõju. Selline lähenemisviis võimaldas esialgset hinnangut muuta – 1,76 %-lt – 0,53 %-le SKP-st (9).

4.1.2

Seejärel muutis komisjon kõnealust hinnangut, kuna selles ei võetud arvesse ettepaneku konkreetseid elemente, vaid toetuti ebareaalsetele tööhüpoteesidele (nt hüpotees, mille kohaselt rahastatakse kõiki uusi ettevõtetega seonduvaid investeeringuid finantstehingute maksust). Sellise paranduse tagajärjel vähenes tegelik mõju SKP-le pikas perspektiivis hinnanguliselt – 0,28 %-ni. Selle analüüsi raames asus komisjon koostama teist mõjuhinnangut, milles arvestati ka mõjusid, mis seonduvad finantstehingute maksust saadava tulu kasutamisega alternatiivse maksustamise vormina või avaliku sektori võimalikku investeerimisvahendina Selle hinnangu kohaselt on finantstehingute maksu mõju SKP-le positiivne, jäädes 0,2 % ja 0,4 % vahele (eeldusel, et tulu ulatub 0,16 %-le SKP-st) (10).

4.1.3

Siiski tuleks viimast hüpoteesi vaadelda kui pessimistlikku, kuna kogu maksutulu raames ei võeta arvesse tuletisinstrumentide maksustamise komponenti, mis on aga kaasatud komisjoni ettepankusse ning mis suurendaks tulu 0,16 %-lt 0,4 %-le SKP-st, mis tähendab finantstehingute maksu positiivset mõju SKP-le 1 % ulatuses (11).

4.2

Komisjoni analüüside põhjal võib finantstehingute maksu kehtestamine tõhustada maksimaalselt ELi majandust juhul, kui asjaomaseid maksutulusid kasutatakse nii Euroopa kui riiklikul tasandil avaliku sektori investeerimisprogrammi rahastamiseks, mis suudaks tagada majanduskasvu ja tööhõive arengu.

4.3

Viimase viie aasta jooksul, mis langesid kokku kriisiga, töötas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee välja terve rea arvamusi, milles ta rõhutas vajadust Euroopa makromajanduspoliitika kohandamise järele, et toetada investeeringuid majanduskasvu ja tööhõivesse (12). Kui järgida komitee soovitusi, võiks finantstehingute maksust saadav tulu tagada maksimaalse tõhususe, kui seda kasutatakse ulatusliku investeerimisprogrammi rahastamiseks riiklikul ja Euroopa tasandil.

4.4

Komitee on seisukohal, et üks finantstehingute maksu eeliseid seisneb selles, et kõnealusel maksul on lai maksubaas ning kaks madalat maksumäära. Need omadused võimaldavad vähendada maksimaalselt kõnealuse maksu negatiivset mõju, võrreldes maksuga, millel on kitsam maksubaas ja kõrgemad maksumäärad, mis kutsuksid esile olulisi turumoonutusi. Seetõttu arvab komitee, et ühest küljest tuleks maksimaalselt piirata maksubaasist ja maksukohustuslaste osas tehtavaid erandeid ning innustada EL-11 liikmesriike käivitama menetlust, mis kavandatud maksumäärade rakendamisel, aitab viia ellu tõelist siseturgu.

4.5

Komitee peab asjakohaseks kehtestada „omandiõiguse üleandmise põhimõte”, mille järgi finantstehing, millelt ei ole finantstehingute maksu makstud, ei ole õiguslikult kehtiv ning sellega ei kaasne asjaomase finantsinstrumendi omandiõiguse üleandmist.

4.6

Komitee toetab seisukohta, mille kohaselt tuleks maksubaasist välja arvata tehingud, mis seonduvad ühisinvesteerimisettevõtjate ja alternatiivsete investeerimisfondidega, kuna tegemist on ettevõtete rahastamisega otseselt seotud instrumendiga ning eesmärgiga järgida direktiivi 2008/7/EÜ sätteid. Komitee rõhutab, et hinnanguliselt väheneks maksutulu kõnealuste erandite tõttu nelja miljardi euro võrra.

4.7

Komitee nõustub vajadusega hoida võimalikku survet valitsemissektori võla intressimääradele kontrolli all, kuid nõustub ettepanekuga säilitada erand esmasturul emiteeritud valitsemissektori võlakirjade puhul ning tehingute maksustamine valitsemissektori võlakirjadega järelturul. Komitee peab asjakohaseks erandi tegemist järelturul üksnes organite puhul, keda ametiasutused on volitanud valitsemissektori võla haldamisega seonduvateks tehinguteks.

4.8

Seoses pensionifondidega on komitee juba varem märkinud vajadust teostada põhjalikku järelevalvet mõju üle, mida finantstehingute maks avaldab pensionifondidele. Nende tehingute väljaarvamine maksubaasist, mis seonduvad ühisinvesteerimisettevõtjate ja alternatiivsete investeerimisfondidega, sarnaselt esmasturul emiteeritud valitsemissektori võlakirjade kohta kehtiva erandiga, on kindlasti positiivne pensionifondide jaoks, arvestades pensionifondide portfellide struktuuri.

4.9

Komitee kordab veelkord vajadust põhjaliku järelevalve järele seoses finantstehingute maksu mõjuga pensionifondidele ja tulevastele pensionäridele, kuid ei nõua nende fondide väljaarvamist finantstehingute maksu kohaldamisalast.

4.10

Finantstehingute maksu kohaldamine, süsteemi likviidsust ohustamata, soodustab pikaajalisi strateegiaid pensionifondide jaoks, vähendades nii selliseid destabiliseerivaid tegureid nagu finantstehingutega välkkauplemine (13).

4.11

Uue maksu kohaldamisel tuleb pöörata erilist tähelepanu haldusjuhtimise üksikasjadele, et vähendada miinimumini nii maksudest kõrvalehoidumise ja maksude vältimise ohtu kui liikmesriikide ning maksukohustuslaste halduskulusid. Seetõttu peaksid liikmesriigid ja komisjon tagama kõnealuse maksu kontrolli- ja maksumeetmete rakendussätete väljatöötamisel halduskulude maksimaalse vähendamise, järgides tähelepanelikult arenguid. Ettepaneku mõju tõttu kutsub komitee komisjoni üles tegema üksikasjalikke ettepanekuid maksuga mitteliitunud liikmesriikide finantsasutuste ja asjaomast maksutulu saavate liikmesriikide koostöö kohta.

4.12

Komitee, kes omal ajal kritiseeris, et finantstehingute maksu esialgsele ettepanekule lisatud hindamisdokumendid olid ebapiisavad, tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon on osaliselt selle puuduse kõrvaldanud tänu mõjuhinnangu seitsmele selgitavale märkusele, mis olid lisatud eelnevale ettepanekule, (14) millele peaks lisanduma praegusele ettepanekule (15) lisatud mõjuhinnang. Vaatamata sellele rõhutab komitee nii analüüsidokumentide kui näitematerjali puudulikkust finantsturgude maksustamise praeguse olukorra ja maksutulu kohta eri riikides ja eelkõige EL-11+ alal. Eelkõige oleks asjakohane koostada põhjalikum hinnang maksu võimaliku mõju kohta säästjatele ja tulevastele pensionäridele, arvestades maksu ülekandumise erinevaid hüpoteese.

4.13

Komitee rõhutab, et ettepanekute mõju kvantitatiivsel hindamisel on oluline, et komisjon parandaks praegu olemasolevaid mudeleid, kohandades neid alternatiivsete poliitikameetmete hüpoteeside hindamisele. Komitee kutsub seetõttu komisjoni talitusi üles koostama võimalusel prognoose, lähtudes konkreetselt tehtud ettepanekute tegelikest omadustest.

19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/42

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei nõustu komisjoni esitatud argumentidega kõnealuse ettepaneku põhjendamiseks. Kuna puuduvad teaduslikud andmed, mis toetaksid väidet, et karistuste erinevus raha võltsimise puhul toob endaga kaasa meelepärase kohtualluvuse valimise raha võltsijate poolt (forum shopping), puudub komitee arvates absoluutne vajadus vaadata üle 2000. aasta raamotsus miinimumkaristuse kehtestamise kohta ELis, kuna selle eeldatav tõkestav mõju on kaheldav.

1.2

Komitee märgib, et miinimumeeskirjade varjus kehtestatakse direktiivi ettepanekus tegelikult väga ulatuslik survemeetmete arsenal raha võltsimise vastu võitlemiseks, mis näib ulatuvat kaugemale Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 lubatust, seda enam, et ettepanekus käsitletakse ka pädevusi ja menetluskorda.

1.3

Kaheldes vajaduses sellise survestava lähenemisviisi järele, mis määratluse kohaselt võib õõnestada põhiõigusi ja -vabadusi, seab komitee küsimuse alla ka selle tõhususe, kuna vaatamata miinimumkaristuse kehtestamisele tõlgendatakse karistust vastavalt asjaomase liikmesriigi õigustraditsioonidele ning kohtuniku otsustusvabadusele ikkagi erinevalt.

1.4

Üldiselt kritiseerib komitee seda, et – kuigi seda nõutakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõikes 2 – ei võeta direktiivi ettepanekus piisavalt arvesse õigustraditsioonide ja -süsteemide erinevusi, eelkõige seoses sätete mõjuga üksikisiku õigustele ja vabadustele.

1.5

Euroopa kodanikuühiskonda esindava institutsioonina juhib komitee tähelepanu asjaolule, et kurjategijad võivad olla heausksed kodanikud, kes on enda teadmata saanud võltsitud raha ja peavad leidma võimaluse sellest vabanemiseks. Komitee rõhutab riski, mis seisneb ebaproportsionaalsete meetmete kohaldamises kõnealustele isikutele, kellest on tahtmatult saanud ohvri asemel nn kurjategija, ning leiab, et lisaks teole tuleb eelkõige arvesse võtta kavatsust – asjaolu, mida direktiivi ettepaneku põhjendustes piisavalt ei rõhutata.

1.6

Komitee tunneb muret selle pärast, et menetluse osas ei nähta direktiivi ettepanekus ette uurimistalituste poolt rakendatavate vahendite astmelist süsteemi vastavalt kuriteo raskusastmele, nagu seda tehakse karistuste määratlemisel. Seetõttu on komitee arvates vaja täpsustada direktiivi ettepanekus seda, et organiseeritud kuritegevuse uurimiseks rakendatavaid vahendeid võib kasutada üksnes kõige raskemate kuritegude puhul.

2.1

Kõnealune direktiivi ettepanek tugevdab olemasolevat raamistikku, mille eesmärk on karistada raha võltsimist, olgu tegemist euro või muude vääringutega. Ettepanekuga täiendatakse Genfi 1929. aasta konventsiooni sätteid (ettepanekus nõutakse, et liikmesriigid peavad olema selle osalised) ELi territooriumil, ning asendatakse nõukogu raamotsus 2000/383/JSK, mida on muudetud 2001. aasta raamotsusega 2001/888/JSK, lisades raamotsusele teatud olulised sätted.

2.2

Direktiivi ettepaneku eesmärk on muuhulgas võitlus meelepärase kohtualluvuse valimise nähtusega, mis vastavalt mõjuhinnangule näib olevat kuritegelike võrgustike strateegia leebemate karistustega asukohariigi otsimisel. Selleks kehtestatakse ettepanekus vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikele 1 karistuse ühtne miinimummäär, mis vastab vähemalt kuuekuusele vanglakaristusele sularaha võltsimise ja levitamise eest (alates 10 000 euro suurusest summast). Samal ajal laiendatakse maksimaalselt vähemalt kaheksa-aastast vanglakaristust, mis on ette nähtud sularaha võltsimise eest, ka sularaha levitamisele (alates 5 000 euro suurusest summast).

2.3

Kui kuriteod sooritatakse juriidiliste isikute nimel, võib neid selle eest karistada riiklike hüvitiste või abi saamise õigusest ilmajätmisega või isegi juriidilise isiku sundlõpetamisega.

2.4

Menetlusõiguse valdkonnas muudetakse kõnealuse ettepanekuga ühtlasi kehtiv raamistik rangemaks. Uurimise ja süüdistuse esitamisega seotud talitused võivad kasutada organiseeritud kuritegevuse või teiste raskete kuritegude vastu võitlemiseks rakendatavaid uurimisvahendeid. Kohtuasutused on muuhulgas kohustatud edastama kättesaadud võltsitud sularaha näidised tehnilise analüüsi jaoks, et tuvastada täiendavaid käibes olevaid võltsinguid.

2.5

Ettepanekus nähakse ette, et kõik liikmesriigid, kelle vääring on euro, peaksid rakendama väljaspool Euroopa Liitu toimepandud süütegude puhul universaalset kohtualluvust, kui teo toimepanija asub nende territooriumil või süüteoga seotud võltsitud eurosid avastatakse kõnealuses liikmesriigis.

3.1

Komitee tunnistab, et euro võltsimine, mille jaoks kasutatavad vahendid muutuvad üha keerukamaks ja täiuslikumaks, on muret tekitav nähtus, mille vastu tuleb tõhusalt võidelda, väljendab komitee siiski tõsiseid kahtlusi kõnealuse algatuse sisu ning aluste suhtes.

3.2

Arvestades mõjuhinnangus esitatud teaduslike andmete puudulikkust, ei ole komitee veendunud meelepärase kohtualluvuse valimisekohta esitatud argumendis, mille komisjon võttis aluseks direktiivi ettepaneku koostamisel. Komitee ei ole kindel, kas ELi karistusmäärade erinevus selgitab kuidagi suurenenud võltsimist või seda, kas riikide karistusõigusel on otsustavat mõju sellele, kus võltsija otsustab oma kuriteo sooritada. Selleks et selgitada valeraha trükikodade asukohaga seonduvat küsimust, tuleb arvesse võtta teisi materiaalseid või logistilisi tegureid.

3.3

Kuna puudub üksikasjalik analüüs, mis toetataks väidet, et karistuste erinevused ELis takistavad korrakaitse- ja kohtuasutuste koostööd ning võltsimise vastase võitluse tõhusust kolmandates riikides, seab komitee küsimuse alla kõnealuse direktiivi koostamise ajendid.

3.4

Komitee peab muu hulgas vajalikuks rõhutada, et nende argumentide põhjal võetavad meetmed loovad eriti range karistusmehhanismi. Lisaks kõigi võltsimisega seotud süütegude määratlemisele ning miinimum- ja ka maksimumkaristuse kehtestamisele valeraha levitamise eest, käsitletakse direktiivi ettepanekus ka pädevuse ja menetlusega seonduvaid aspekte.

3.5

Komitee seab kahtluse alla eelkõige viimati nimetatud sätted pädevuse ja menetluse kohta, mis ulatuvad kaugemale põhjendustes esitatud selgitusest ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 lubatust, st pädevusest kehtestada „miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks”. Seda enam, et neil sätetel, milles nähakse ette erandlike meetmete rakendamine, on väga suur karistusõiguslik ulatus, kuna nende tulemusena kehtestatakse euro võltsimisega seotud kuritegude puhul universaalne kohtualluvus, mis juba määratluse järgi moodustab erandi üldistest lahendustest, ning kasutatakse organiseeritud kuritegevuse puhul rakendatavaid uurimisvahendeid.

3.6

Viimati nimetatud punkt põhjustab komitee arvates kõige suuremaid raskusi. Mingil viisil ei eristata direktiivi ettepanekus määratletud kuritegude raskusastmeteid, et õigustada organiseeritud kuritegevuse puhul rakendatavate uurimisvahendite kohaldamist. Komitee arvates kaasneb sellise sättega proportsionaalsuse põhimõtte eiramise ja põhiõiguste rikkumise oht (1).

3.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuletab ELi seadusandjatele meelde, et vältimaks teatud kõrvalekaldeid, on vaja arvestada kõigi liikmesriikidega ning nende enam või vähem uute demokraatlike traditsioonidega ning tundlikkusega isikuvabaduste austamise küsimuses.

3.8

Üldjoontes meenutab komitee, et Euroopa karistusõigusruumi loomine eeldab samaaegselt kaitseõiguse tugevdamist, eelkõige Eurojusti ja Europoli raames, et järgida põhiõiguste austamise nõuet kooskõlas aluslepingutega (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõige 1 ja artikli 83 lõige 3).

3.9

Euroopa kodanikuühiskonda esindava institutsioonina juhib komitee tähelepanu asjaolule, et kurjategijad võivad olla heausksed kodanikud, kes on enda teadmata saanud võltsraha ning peavad leidma võimaluse sellest vabanemiseks. Komitee rõhutab riski, mis seisneb ebaproportsionaalsete meetmete kohaldamises kõnealustele isikutele, kellest saab tahtmatult ohvri asemel nn kurjategija, ning leiab, et lisaks teole tuleb eelkõige arvesse võtta kavatsust – asjaolu, mida direktiivi ettepaneku põhjendustes piisavalt ei rõhutata.

3.10

Komitee tunnistab, et karistuste astmeline süsteem, mis on ette nähtud kõnealuses ettepanekus vastavalt konfiskeeritud summale (eelkõige artikli 5 lõige 2), võimaldab osaliselt neid olukordi arvesse võtta. Kuid komitee arvates ei muuda see siiski asjaolu, et direktiivi ettepanekus ei tagata kaitset isikuvabaduste raske rikkumise ohu vastu. Näib, et ettepanekus ei võeta arvesse ELi õigustraditsioonide ja -süsteemide mitmekesisust, eelkõige uurimissüsteemide iseärasusi, mille puhul võib politsei kuriteos kahtlustatavat isikut – ka väiksemate kuritegude korral –, väga kaua enne kohtu ette viimist kinni pidada.

4.1

Sätte puhul, millega kehtestatakse miinimumkaristus vähemalt kuus kuud vangistust (vt ettepaneku artikli 5 lõige 4) ja mis kujutab endast ettepaneku keskset meedet meelepärase kohtualluvuse valimise probleemi lahendamiseks, kahtleb komitee selle kasulikkuses, kuna direktiiviga, mis juba määratluse kohaselt on suunatud seadusandjale ja mitte kohtunikule, ei saa nõuda kõnealuse karistuse mõistmist. Sellega seoses märgib komitee rahuldustundega, et põhjendustes viidatakse karistuse individualiseerimise vajaduse põhimõttele, mida tunnustab Euroopa Kohus, ja kohtuniku täielikule otsustusvabadusele.

4.2

Lisaks sellele peab komitee vajalikuks lisada, et miinimumkaristuse rakendamine, isegi kui see ei ole kohustuslik, on vastuolus õigustraditsioonidega sellistes liikmesriikides, kus miinimumkaristus nähakse ette vaid juhul, kui selle mõistmine on kohustuslik.

4.3

Ettepaneku artiklit 9 tuleks muuta järgmiselt „Artiklites 3–4 osutatud kõige raskemate võltsimisega seotud kuritegude puhul võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et isikutele, üksustele või talitustele, kelle ülesanne on uurimine või nende eest süüdistuse esitamine, on kättesaadavad organiseeritud kuritegevuse või teiste raskete kuritegevuse juhtumite puhul kasutatavad tõhusad uurimisvahendid”.

19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/45

1.1

Komitee tervitab reserveeritult komisjoni kahte teatist teemal „Tiheda ja toimiva majandus- ja rahaliidu suunas”, alapealkirjadega „Lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi kasutuselevõtmine” (1) ning „Oluliste majanduspoliitika reformikavade eelkoordineerimine” (2). Nendes dokumentides jätkatakse arutelusid kahe teema üle, mis juba tõstatati teatises „Tiheda ja toimiva majandus- ja rahaliidu loomise tegevuskava – üleeuroopalise arutelu avamine” (3) ja mis on seotud majanduspoliitika koordineerimise üldise juhtraamistiku kehtestamise lõpuleviimisega.

1.2

Komitee on pettunud, et kõnealustes teatistes sisaldub vähe täiendavaid üksikasju eelnimetatud teatises juba kirjeldatud käsitluste kohta ning see muudab hinnangu andmise keeruliseks.

1.3

Komitee väljendab muret selle üle, et veelgi keerulisemaks on muudetud juba niigi ülekoormatud majanduse juhtimise alaste vahendite tegevuskava, kuhu kuuluvad stabiilsuse ja majanduskasvu pakt, fiskaalkokkulepe, majanduse juhtimist käsitleva kuue seadusandliku akti pakett, kahe seadusandliku ettepaneku pakett, Euroopa 2020, Euroopa poolaasta, iga-aastane majanduskasvu analüüs, häiremehhanismi aruanded, riiklikud reformikavad, stabiilsus- ja lähenemiseprogrammid, riigipõhised soovitused, ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus jne ning samas on täienduste lisaväärtus on suhteliselt väike.

1.4

Komitee tunnistab, et need kaks ettepanekut võivad küll aidata raskes olukorras olevaid liikmesriike, ent kardab samas, et need võivad takistada ja aeglustada mõju majanduskasvu ergutamisele ja võimsuse taastamisele kõige enam abivajavates piirkondades, kuna põhitähelepanu on suunatud sellele, et kavandatud meetmed peavad kasu tooma ka kogu euroalale tervikuna.

1.5

Komitee ei ole kindel, kas liikmesriigid nõustuksid lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi rahastamiseks võtma kasutusele uue rahastamisvahendi ning ei mõista täpselt, millist lisaväärtust see annaks võrreldes olemasolevate struktuurifondidega.

1.6

Komiteel tekib küsimus, millise panuse annab pakutud eelkoordineerimine Euroopa poolaastale ja millist täiendavad halduskoormust see endas sisaldab.

1.7

Komitee tunneb muret, et eelkoordineerimise vajalikkuse kindlaksmääramise kriteeriumid võivad takistada liikmesriike reformimeetmete võtmisel, kuna need muudavad suhtelist konkurentsivõimet teistes liikmesriikides.

1.8

Komitee on seisukohal, et eelkoordineerimine ei tohiks olla seotud finantsturgude kaudu levivate ülekanduvate mõjudega, selle asemel peaksid kõik pingutused olema suunatud pangaliidu loomisele.

1.9

Komitee usub, et ettepanekud, mille eesmärk on süvendada majandus- ja rahaliitu on ülimalt olulised Euroopa Liidu tuleviku seisukohast. Seepärast soovib komitee jätkata arutelusid ning esitada uusi ettepanekuid hilisemas faasis, mil protsessid on edasi arenenud.

2.1

Taust: Kõnealuses teatises teeb komisjon ettepaneku, et lepingulised kokkulepped ja solidaarsusmehhanism oleks kättesaadav keerulises olukorras olevatele euroala liikmesriikidele, kes vajavad konkurentsivõime ja majanduskasvu tõstmiseks riiklikke struktuurireforme, mille teostamata jätmisel oleks ülekanduv mõju teistele euroala liikmesriikidele. See oleks spetsiaalne rahalise toetuse süsteem, mida algselt rahastataks mitmeaastasest finantsraamistikust ning hiljem uuest, kogurahvatulul põhinevast fondist/rahastamisvahendist, mis tõstaks fiskaalvõimekust.

2.2

Komitee arvates on väga raske hinnata pakutud lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi kasutegurit, teadmata selle kavandatavat ulatust ja seda, mil määral on selline fond liikmesriikidele vastuvõetav. Ettepanek rahastada seda rahastamisvahendit esmalt mitmeaastase finantsraamistiku raames annab aimu, et see saab olema väike ja ilma suurema mõjuta.

2.3

Arvestades suuri raskusi mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) üle peetavate läbirääkimistega, on komitee skeptiline selle osas, kas liikmesriigid nõustuvad uue, kogurahvatulul põhineva rahastamisvahendi kasutuselevõtuga fiskaalvõimekuse tõstmiseks, et rahastada lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendit.

2.4

Komitee nõustub, et vastastikku kasulik ja protsesse kiirendav lähenemise mehhanism võib tuua kasu, ent paneb küsimuse alla uue vahendi – lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi – kasutuselevõtu vajalikkuse, kui ei ole selge, kuidas see lisab väärtust juba olemasolevatest struktuurifondidest – nagu Ühtekuuluvusfond ja Euroopa Sotsiaalfond – jagatavatele toetustele.

2.5

Kavandatud vahendi lepinguline iseloom ei näi eriti erinevat juba olemasolevast, struktuurifondide väljamaksetes väljenduvast lepingulisest iseloomust. Vaja on mõningaid konkreetseid näiteid selle kohta, millised ülekanduva mõjuga projektid kvalifitseeruksid ning kuidas need võiksid erineda projektidest, mida juba rahastatakse teistest fondidest. Komitee tunneb muret, et projektide rahastamise ebaõnnestumine lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi raames võib avaldada mõju riiklikes reformikavades heakskiidetud projektide rahastamisele. Oluline on, et see kavandatud vahend lisaks selgelt tõendatavat väärtust ning ei tähendaks täiendava halduskoormuse lisandumist.

2.6

Lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahend on mõeldud euroala vahendina, kus suurem majanduslik lähenemine on euroala toimimise jaoks ülimalt oluline. Arvestades kõnealuse fondi ilmselt väikest mahtu, teeb komitee ettepaneku, et see oleks suunatud konkreetselt nendele euroala liikmesriikidele, kes on keerulises olukorras, välistamata võimalust toetada projekte, mille piiriülesed mõjud on eriti positiivsed. See peab olema suunatud eelkõige nendele riikidele, kelle majanduslikku tasakaalutust peetakse eriti suureks ohuks euroala toimimisele. Ei ole selge, miks makromajanduslikus kohandamisprogrammis osalevad liikmesriigid peaksid olema välja arvatud sellest toetusvormist, kuna nemad on just selgelt need, kes vajavad rahalist toetust kõige enam.

2.7

Kui Euroopa poolaasta toimib nagu kavandatud ning riigipõhised soovitused muutuvad riiklike parlamentide arutelude teemaks, siis tuleks võtta meetmeid selleks, et riiklik valitsus, kes allkirjastab lepingulise kokkuleppe kõnealuse kavandatud rahastamisvahendi raames, peab selle üle kõigepealt arutelusid parlamendis vastavalt liikmesriigi tavadele, just nii nagu võib arutelusid pidada iga struktuurifondi programmi üle. Komisjoni võib kutsuda esinema või osalema aruteludes riiklike/kohalike organitega. Asjakohane on kaasata aruteludesse kodanikuühiskond, eelkõige sotsiaalpartnerid, nii nagu seda on juba tehtud teiste ELi ja riikide valitsuste ühisprojektide puhul. Vaja on jätta piisav tähtaeg selleks, et parlamendid ja kodanikuühiskond, eelkõige sotsiaalpartnerid saaksid osaleda.

3.1

Taust: Kõnealuses teatises teavitab komisjon meid sellest, et oluliste majanduspoliitika reformikavade eelkoordineerimise mõiste võeti kasutusele majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepinguga. Praegune ELi majandusjärelevalve raamistik hõlmab majanduspoliitika koordineerimise menetlust, ent seal ei ole sätestatud oluliste majandusreformikavade struktureeritud eelnevat arutamist ja koordineerimist. Kõnealune teatis annab panuse arutelusse, mida sidusrühmad, eelkõige Euroopa Parlament, liikmesriigid ja liikmesriikide parlamendid peavad eelkoordineerimise kasutuselevõtu viiside üle.

3.2

Komitee on arvamusel, et majanduspoliitika koordineerimise igasugune märgatav parandamine on soovitav ja euroalal on see hädavajalik. Seepärast tervitab komitee teatist, ent tunnistab samas, et üksikute liikmesriikide poliitikameetmete koordineerimine on väga kaugel tõelisest majanduse juhtimisest. Komisjoni ettepanekule hinnangu andmine on keeruline, kuna komisjon ei anna piisavalt üksikasjalikku selgitust, mida ta peab silmas „oluliste majandusreformikavade” all. Mida peetakse oluliseks, mida ebaoluliseks? Kõne alla tulevad olulisemad reformid sisaldavad peaaegu kõiki siseturu aspekte, k.a finantsstabiilsust ja riigi rahanduse jätkusuutlikkust.

3.3

Komitee tõstatab küsimuse, mil määral erineb uus algatus oluliste majandusreformide koordineerimiseks sisuliselt riiklike reformikavade Euroopa poolaasta koostisosadest ning riigipõhistest soovitustest. Võttes arvesse juba niigi ülekoormatud Euroopa poolaasta ajakava, peaks sellel olema tõendatav lisaväärtus. Ka läbipaistvuse ja lihtsuse seisukohast on oluline mitte lisada veel ühte järelevalve tasandit. Komitee usub, et kõnealune protsess tuleb kaasata Euroopa poolaasta ja riiklike reformikavade protsessi, millele on vaja anda enam teravust ning eelkoordinatsioon võib olla konkreetne samm selle saavutamiseks.

3.4

Komitee tunnistab, et selle uue ettepaneku raames oleks kasulik, kui vastavalt liikmesriigiga riigipõhiste soovituste osas saavutatud kokkuleppele võiksid komisjon ja nõukogu teha ettepanekuid liikmesriigi reformikavade muutmiseks, kui võib oletada, et nende rakendamine avaldaks negatiivset mõju majandus- ja rahaliidule või teistele liikmesriikidele. Ent demokraatliku legitiimsuse tagamiseks järgib uus kavandatav protsess täielikult riigi otsustusõigust ja reformikava kohta langetab otsuse liikmesriik ise. Asjakohane on kavandada võimalus kaasata konsultatsioonidesse riiklikud parlamendid ja kodanikuühiskond, eelkõige sotsiaalpartnerid, ning jätta selleks piisavalt aega. Samas tuleb jälgida, et riiklikud parlamendid võtaksid vastu kõnealuste reformide elluviimist käsitleva lõpliku otsuse. Komitee kardab, et see demokraatliku legitiimsuse mainimine on pigem näiline kui tegelik, kuna ülemäärase tasakaalustamatuse menetluses võib kohaldada sanktsioone, kui nõukogu järeldab, et liikmesriik ei ole võtnud soovitatud parandusmeedet.

3.5

Eelkoordineerimise eesmärk on maksimeerida ühe liikmesriigi oluliste majandusreformikavade positiivseid ülekanduvaid mõjusid teisele liikmesriigile ja minimeerida negatiivseid ülekanduvaid mõjusid. Selle raames tehakse ettepanek viia sisse kolme kriteeriumi süsteem, mis põhineb peamistel kanalitel, mille kaudu mõjud üle kanduvad. Need muudavad komitee veidi murelikuks.

3.6

Esimene kriteerium on kaubandus ja konkurentsivõime. Kui liikmesriik võtab edukaid reformimeetmeid, et parandada oma konkurentsipositsiooni, siis ei ole välistatud, et see positsiooni parandamine toimub teiste liikmesriikide arvelt. Teatises tuleks üksikasjaliselt selgitada, millistel tingimustel võib komisjon sekkuda, et takistada liikmesriiki selliste meetmete võtmisel. Niisiis, kas tegu on vaid ühepoolse lähenemisega? Kas komisjon esitaks soovitusi liikmesriigile, kes on võtnud varem meetmeid parandamaks oma konkurentsivõimet, mille tulemuseks on nüüd ülejääk, mis avaldab negatiivset mõju euroalale?

3.7

Teine kriteerium puudutab finantsturgude kaudu levivaid ülekanduvaid mõjusid ja ka selle osas on komitee kahtleval seisukohal. Komitee usub, et oleks palju tõhusam, kui kõik kättesaadavad vahendid suunataks pangaliidu õigeaegse loomise tagamisele.

3.8

Kolmas, majanduspoliitiliste kaalutluste kriteerium ja „riigisisene vastuseis reformidele” vajavad selgitamist. Oodatava – ja iseenesest kasuliku – „üksteiselt õppimise” ja „parimate tavade vahetamise” puhul on oht, et see osutub sama ebatõhusaks kui Lissaboni tegevuskava.

3.9

Komitee arvates tuleb paremini põhjendada miks eelkoordineerimise alla kuuluvad reformid peaksid hõlmama valdkondi, kus ELil puudub pädevus. Selleks puhuks pakutud argument, et otsus jääb täielikult liikmeriigi teha, ei ole eelnevalt nimetatud makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse valguses tõsiseltvõetav.

3.10

Eelkoordineerimise raamistik peaks hõlmama ka sotsiaalset mõõdet, mis peaks olema eelkõige suunatud oluliste majanduspoliitika reformikavade mõjudele töötuse valdkonnas.

19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/48

1.1

Komitee kinnitab ja kordab üle oma arvamuses (1) interneti hasartmänge siseturul käsitleva rohelise raamatu kohta (2) juba avaldatud seisukohti ning avaldab kahetsust, et komisjon on selle arvamuse järeldusi arvesse võtnud ainult osaliselt. Komitee märgib eelkõige, et teatise prioriteet ei ole võitlemine ebaseadusliku hasartmängu vastu, mis on tarbijakaitse seisukohalt esmane oht.

1.2

Komitee palub komisjonil lisada prioriteetide hulka, millele kavatsetakse teatises vastus anda, selles sektoris uute töökohtade loomine ja töökohtade kaitse, nende omadused ja füüsiliste hasartmängudega seotud töökohtade võimalik kadu interneti hasartmängude kasuks.

1.3

Hasartmängud aitavad suurendada liikmesriikide maksutulu. Riiklike loteriide ja kasiinode kaudu õigete asjade rahastamine toetab heategevust, ühiskondlikku tegevust, sporti, turismi edendamist ning kultuuri-, kunsti- ja arheoloogiapärandi kaitset. Komitee on seisukohal, et kõik hasartmängude suhtes Euroopa tasandil võetavad meetmed peavad olema suunatud Euroopa sotsiaalmudelile, mis võimaldaks kodanikele tervet ja tasakaalustatud meelelahutust.

1.4

Komitee väljendab sügavat muret suurte riskide pärast, mida kujutavad hasartmängud rahvatervisele. Sellega seoses kinnitab ta oma nõudmist, et komisjon teostaks kogu ELi territooriumil teadusuuringuid ja järelevalvet interneti hasartmängudega seotud sõltuvuse ja haiguste alal, ning soovitab liikmesriikidel kasutada osa mängude pealt kogutud maksudest mängusõltuvuse kohta teadlikkuse suurendamise kampaaniate, ennetusmeetmete ja ravi jaoks.

1.5

Komitee pooldab komisjoni otsust parandada halduskoostööd ja teabevahetust, kogemuste ja heade tavade jagamist liikmesriikide ja reguleerivate asutuste vahel.

1.6

Komitee nõustub komisjoniga eesmärgis, et igal liikmesriigil peab olema oma reguleeriv asutus, kellel oleksid täpsed pädevused ja kes tagaks tiheda koostöö teiste riikide samaväärsete asutustega.

1.7

Komitee peab hädavajalikuks püüda komisjoni esitatud soovitustest siduvamate algatuste kaudu leida tasakaalu sektori kõrgtehnoloogilise ja seega piiriülese olemuse ning sektorile omaste riskide vahel, mis on seotud avaliku ja ühiskondliku korra, seaduslikkuse, läbipaistvuse ja kodanike tervishoiuga.

1.8

Komitee võtab teadmiseks, et eraldi ELi õigusnorm interneti hasartmängude sektori reguleerimiseks ei ole hetkel mõeldav. Komitee toetab komisjoni kavandatud algatusi liikmesriikidevahelise koostöö tõhustamiseks, kuid siiski loodab, et mõnes jagatud pädevusse kuuluvas valdkonnas sekkutakse tõhusamate normatiivsete vahenditega, eelistatavalt direktiividega, et kaitsta tarbijaid ja kaitsetumaid elanikerühmi, võidelda ebaseaduslike hasartmänguettevõtjate ja rahapesu vastu. Sel viisil loodaks miinimumnõuete kogum tarbijate kaitseks. Liikmesriikidel peab ka edaspidi olema õigus soovi korral kehtestada oma riikliku turu jaoks tarbijakaitse rangemaid standardeid või jätkata juba kehtivate soodsamate eeskirjade kohaldamist (3).

Seepärast kutsub komitee komisjoni, Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles sekkuma subsidiaarsuse põhimõtet järgides järgmistes valdkondades:

1.9

Komitee väljendab heameelt, et komisjon nõustus tema nõudmisega laiendada rahapesuvastase direktiivi kohaldamisala kõikidele hasartmänguvormidele (4).

1.10

Komitee pooldab komisjoni kavatsust uurida võimalusi, mida pakub IMI (5) kasutamist käsitlev määrus, ning loodab, et see aitab parandada halduskoostööd riikide reguleerivate asutuste vahel ja andmevahetust ettenähtud riiklike ja Euroopa organite vahel.

1.11

Komitee peab positiivseks asjaolu, et komisjon hindab liikmesriikide vahel isikuandmete vahetamise võimalust, kuivõrd suurt osa andmeid, mida hasartmänguettevõtjad registreerivad, saab jagada nii, et need oleksid ühendatud muude andmetega ja soodustaksid pädevate asutuste poolseid kontrolle.

1.12

Komitee peab väga oluliseks, et liikmesriigid käivitaksid reguleerivate asutustega kooskõlastatult tarbijate jaoks teadlikkuse suurendamise ja teabekampaaniad, et suunata nõudlust legaalsetele interneti hasartmängudele. Seda tegevust tuleks täiendada ebaseaduslike hasartmänguettevõtjate vastu võitlemise meetmetega, nagu riikide reguleerivate asutuste koostatud mustade ja/või valgete nimekirjade avaldamine, et võimaldada tarbijatel paremini aru saada, millised saidid on litsentsitud, esitades hasartmängude korraldajate kodulehel riikliku reguleeriva asutuse logo, ja millised on ebaseaduslikud.

1.13

Tarbijakaitse tagamiseks nõuab komitee, et interneti hasartmängude jaoks kasutatav tarkvara peab läbima spetsialiseerunud välisasutuste poolt teostatava ELi ühise miinimumsertifitseerimise, milles kasutataks samu parameetreid ja standardeid. Ta kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu hasartmängu IT-platvormide Euroopa miinimumstandard ning kutsub liikmesriike üles rakendama meetmeid mängijate andmete kaitseks ja ainult selliste maksevahendite lubamiseks, mis annavad parimad tagatised interneti hasartmängudega seotud tehingute turvalisuse ja jälgitavuse suhtes.

1.14

Komitee hindab väga positiivselt komisjoni käivitatud eksperimenti asutada interneti hasartmängude eksperdirühm kogemuste ja heade tavade vahetamiseks küberkuritegevuse alal, sest ehkki eksperiment on alles algjärgus, on eksperdirühm kasulik vahend liikmesriikide vahel tõhusa koostöö käivitamiseks. Komitee loodab, et see rühm jõuab kaugemale selle praegusest mitteformaalsest staatusest ning saab selgete ülesannete ja pädevusaladega tööorganiks.

1.15

Komitee nõustub komisjoniga selles, et vaja on, et liikmesriigid edendaksid koolitust õigusvaldkonna töötajatele hasartmängualaste pettuste ja rahapesu küsimustes.

1.16

Komitee kutsub komisjoni üles õigusnorme ajakohastama ja läbi vaatama teatises kindlaksmääratud sekkumisvaldkondade seisukohast, arvestades liikmesriikide poolt õigusnormide rakendamises toimunud arengut, mida ja kuidas liikmesriigid on rakendanud ning mis tulemusi on riikide tasandil saavutatud.

1.17

Komitee palub liikmesriikidel volitada komisjoni pidama läbirääkimisi ja aktiivselt toetada spordi aususe kaitse ja edendamise rahvusvahelise konventsiooni projekti, mille läbirääkimisi alustatakse Euroopa Nõukogu raames.

2.1

Teatises ühendatakse vajadus järgida teenuste osutamise vabadust käsitlevaid Euroopa õigusnorme ja tagada teatud elanikerühmade kaitse.

2.2

Võrgule otsejuurdepääsuga andmesidevahendite kasutamine on võimaldanud tugevalt suurendada interneti hasartmängude mängimist, mis laieneb kiiresti. ELis koguti interneti hasartmängudest 27 riigis kokku 9,3 miljardit eurot, mis on 10,9 % Euroopa hasartmänguturust, ja 2015. aastaks prognoositakse selle kasvu 13 miljardi euroni.

2.3

Tänu interneti kasutusele saab Euroopa kodanik tegelikult oma elukohariigis ligi pääseda ühe või mitme teises liikmesriigis või ELi-välises riigis litsentsi omava ettevõtja osutatavatele ebaseaduslikele teenustele või nendega kokku puutuda. Seda olukorda, millel on territooriumivälised ja rahvusvahelised tunnused, ei saa lahendada üksikud liikmesriigid, vaid see nõuab terviklikku sekkumist ja suuremat koostööd. Väga oluline on võtta kodanike ja tarbijate kaitseks vastu ühine ebaseadusliku hasartmängu määratlus. Tasub meenutada, et ilma loata hasartmängu pakkumine mängija elukohariigis või hasartmängude pakkumine selliste korraldajate poolt, kellel puudub nõutav riiklik litsents, on ebaseaduslik, olenemata sellest, kas seda pakub ELi riigis või kolmandas riigis asuv või litsentsiga ettevõtja (6). Samamoodi on ebaseaduslik ettevõtja, kelle tegevust üleüldse ei kontrollita ega reguleerita.

2.4

Seoses mõistete „litsentsimata hasartmängukorraldaja” ja „ebaseaduslik hasartmängukorraldaja” eristamisega viidatakse komisjoni teatise joonealusele märkusele 15.

2.5

Positiivne on komisjoni tahe asutada hasartmängude eksperdirühm liikmesriikide vahel kogemuste ja tavade vahetamiseks, illegaalsest ja ebaseaduslikust hasartmängude kasutamisest tingitud probleemide uurimiseks, õigusvaldkonna töötajate spetsiaalseks koolituseks ja täiendõppeks, et paremini teavitada tarbijaid ja suurendada legaalset pakkumist.

2.6

Need sekkumismeetmed on esimene tarvilik etapp selleks, et võidelda ebaseaduslikult tegutsevate ettevõtjate vastu, kes on pettuste, kuritegevuse ja rahapesu allikas.

3.1

Komisjon toob välja riikide õigusnormide erinevused ja pakub välja meetmed, millega kehtestatakse riikide ja ELi prioriteetsed sekkumised, riikide partnerlus ja koostöö, nähakse ette võimalikud sekkumised ja soovitused ning riikidevaheline haldusalane koordineerimine ja integreerimine.

3.2

Esmane eesmärk on tagada riikide õigusnormide vastavus Euroopa õigusaktidele ja viimaste kohaldamine liikmesriikidele suunatud meetmete ja soovitustega. Selleks võtab komisjon järgmised meetmed:

3.3

Komisjon on seisukohal, et liikmesriikide huvides on rakendada tõhusat poliitikat pettuste ja rahapesu vastu võitlemiseks ning spordi aususe kaitseks selliste nähtuste vastu nagu kokkumäng kohtumistel, matšidel ja võistlustel, ka kuritegevuse- ja arvutivõrkudealaste kogemuste vahetamise teel.

4.1.1

Komitee väljendab eelkõige jõuliselt oma suurt murelikkust interneti hasartmängude üha suurema leviku ja pakutavate mängude arvu hüppelise kasvu pärast, mis kaasab üha suuremaid elanikerühmi raskete tagajärgedega leibkondade tuludele. Seega on vaja tõhusalt tõkestada eri vormides reklaami, eriti tele- ja veebireklaami ning reklaami transpordivahendites.

4.1.2

Riikidevaheliste hasartmängupakkumiste tegemine ja kasutamine on majandustegevus, mis kuulub siseturul ettenähtud vaba liikumise alla (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 56). Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 52 lõikes 1 on siiski lubatud artikliga 56 tagatud teenuste osutamise vabadust piirata avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise põhjustel.

4.1.3

Komitee tuletab meelde, et liikmesriikidel on põhipädevus oma territooriumil hasartmänge korraldada ja reglementeerida. Hasartmängud on potentsiaalselt tarbijatele väga ohtlik tegevus. Kui hasartmängud ei ole õigest reglementeeritud või kui õigusnorme ei rakendata rangelt, võib see samavõrra teenida kuritegelikke eesmärke nagu rahapesu. Seda arvestades, kuigi hasartmängud kuuluvad EÜ asutamislepingu artikli 49 (7) alusel teenuste osutamise vabaduse põhimõtte alla, ei ole riikide õigusnormide erinevuste tõttu interneti hasartmänge käsitlev ELi õigusnorm praegu mõeldav. Kuigi komitee toetab komisjoni kavandatud algatusi, eriti liikmesriikidevahelise tõhusa koostöö alal, loodab ta siiski, et mõnes valdkonnas (vt 1.8) sekkutakse tõhusamate õigusaktidega, eelistatavalt direktiividega, et kaitsta tarbijaid ja kaitsetumaid elanikerühmi ning võidelda ebaseaduslike ettevõtjate ja rahapesu vastu.

4.1.4

Euroopa Kohtu väljakujunenud laialdase kohtupraktika kohaselt võib hasartmängudealase tegevuse piiranguid õigustada selline ülekaalukas üldine huvi nagu tarbijate kaitse ja pettuste ning kodanike mängimisega seonduvale liigsele kulutamisele õhutamise ennetamine (8). Liikmesriigid võivad piirata või takistada kõiki või teatud liiki interneti hasartmänguteenuste piiriülest pakkumist, kui see toimub avalikkuse huvides eesmärgiga pakkuda kaitset hasartmängudega seonduva eest (9).

4.1.5

Hasartmänguteenuste suhtes ei kehti ELis ühtsed õigusnormid ja riikide õigusaktid erinevad tunduvalt igale riigile omaste kultuuriliste, sotsiaalsete ja ajalooliste omaduste poolest. Mõnes riigid on interneti hasartmängud keelatud, teistes on lubatud ainult mõned mängud, kolmandates on avalik-õigusliku või ainuõigusliku eraettevõtja käitatav monopol. Kuna riikide erinevate olukordade kohta puuduvad ajakohastatud andmed, (10) palub komitee komisjonil olukord eri liikmesriikides kaardistada.

4.1.6

Nagu on Euroopa Kohtu praktikas juba selgitatud, võivad liikmesriigid, kes otsustavad sektori liberaliseerida kontrollitud viisil, kehtestada õiguspäraselt kontsessioonikorra – eelneval haldusloal –, mis põhineb objektiivsetel, läbipaistvatel ja kodakondsuse alusel mittediskrimineerivatel kriteeriumidel (11).

4.1.7

Interneti hasartmängudes ei ole otsest seost tarbija ja ettevõtja vahel, mis suurendab ettevõtjatepoolsete pettuste riski tarbijate kahjuks (12). Ebaseadusliku ja seega kontrollimatu hasartmängupakkumise saadavus on tõsine oht tarbijatele. Järelikult annab ebaseaduslike ettevõtjate vastu võitlemise meetmete range rakendamine liikmesriikide poolt esmased tagatised ja parema tarbijakaitsevahendi.

4.1.8

Liikmesriigid saavad vabalt kehtestada oma hasartmängupoliitika eesmärgid ja määratleda kaitsetaseme. Piirangud, mis on vaja kehtestada, peavad siiski vastama Euroopa Liidu Kohtu praktikas kehtestatud tingimustele ja peavad olema proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ja kuuluma poliitikasse, mida tuleb kohaldada süstemaatiliselt ja kooskõlaliselt.

4.1.9

Kuna eri liikmesriikidel on erinevad õigusaktid, ja interneti hasartmängude ELi tasandil reguleerimine on praeguse seisuga võimatu, on vaja õigusnorme lähendada ja liikmesriike abistada kehtivate õigusnormide jõustamisel, et tagada suurem õiguskindlus tarbijakaitse, alaealiste ja nõrgemate elanikerühmade kaitse, reklaami ja rahapesu vastu võitlemise alal. Liikmesriike tuleks tagant kiirustada ebaseaduslike ettevõtjate vastu võitlemises heade tavade vahetamisel.

4.1.10

Vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele peab EL sekkuma, kui ELi meetmed parandavad olukorda ja tagavad liikmesriikide regulatiivsüsteemidele lisandväärtuse. Arvestades sektori eripärasid ja muutusi seoses interneti kasutamisega, on komitee seisukohal, et need ELi meetmed tuleb ellu viia kestvas liikmesriikidevahelises koostöös ja edendades heade tavade jagamist ebaseaduslike ettevõtjate vastu võitlemises, milleks on vaja riikidevahelist tegutsemist.

4.2.1

EL peab tugevdama kontrolli, halduskoostööd ja interneti hasartmänge reguleerivate seaduste tegelikku kohaldamist ning liikmesriigid peavad tegema selle tulemuse saavutamiseks koostööd.

4.2.2

On tähtis teha isikuandmed, mida hasartmänguettevõtjad registreerivad, ja isikuandmete töötlemise alane teave kättesaadavaks ja seda vahetada, et soodustada kontrolle, tagades andmekaitse. Tuleb stimuleerida halduskoostööd liikmesriikide vahel üldteabevahetusega ja parimate tavade kasutamisega, et võimaldada teadmiste ja kogemuste vahetust, et luua vastastikune usaldustunne ja huvi.

4.2.3

Interneti hasartmängu IT-platvormide sertifitseerimine riigi tasandil tagab hasartmänguturu järelevalve. Tähtis on rakendada paremat koostööd liikmesriikide vahel ja asutada igas riigis interneti hasartmänge reguleeriv kindlate pädevustega asutus, mis tagaks tiheda kooskõlastamise ELi tasandil.

4.2.4

Tuleks hinnata riikide poliitika sidusust ELi õigusnormide ja kohtupraktikaga ning litsentsisüsteemi läbipaistvust ja mittediskrimineerimist. Mittevastavuse korral tuleks sekkuda rikkumismenetlustega.

4.2.5

Komitee on seisukohal, et ennetus- ja karistusmeetmed, mida liikmesriigid on seni võtnud ilma litsentsita (st ebaseaduslike) ettevõtjate pakutavate interneti hasartmängude vastu võitlemiseks, ei ole selle nähtuse vastu võitlemiseks piisavad. Seepärast soovitab ta riiklikul tasandil määrata kindlaks põhimõtete õigusraamistik, mis tagaks saitide seaduslikkuse ja läbipaistvuse ning mis näeks ette ebaseaduslike saitide tuvastamise ja nende kandmise „musta nimekirja”, ühe liikmesriigi õigusaktide kohaselt litsentsitud saitide tuvastamise ja nende kandmise „valgesse nimekirja”, ebaseaduslike saitide blokeerimise, sulgemise, arestimise ja kõrvaldamise, (13) sellistele saitidele laekuvate ja nendelt väljuvate rahavoogude blokeerimise ning ebaseaduslike hasartmängude kommertsteadaannete ja reklaami keelustamise.

4.3.1

Komitee avaldab kahetsust, et tema taotlus komisjonile ja liikmesriikidele, et võetaks otsustavaid meetmeid selleks, et tõhusalt võidelda ebaseaduslike hasartmänguettevõtjate vastu, kes on suur tarbijaid ähvardav oht, on komisjoni teates jäänud vastuseta. Seega nõuab komitee, et kiiremas korras võetaks otsustavaid meetmeid heade tavade rakendamiseks ebaseadusliku hasartmängu ennetamisel ja selle vastu võitlemisel.

4.3.2

Komisjon näeb ette võtta 2013. aastal vastu soovitus tarbijakaitse ja vastutustundliku hasartmängude reklaami kohta ning määratleb neli sekkumisvaldkonda: hoida tarbijaid eemal reguleerimata pakkumistest, millega võivad kaasneda ohud; kaitsta alaealisi hasartmängusaitidele sissepääsu eest; kaitsta teisi haavatavaid elanikkonnarühmi ning hoida ära hasartmängudega seotud tervisehäirete teket. Selle soovitusega seoses kutsub komitee komisjoni üles lisama sellesse pärast igas liikmesriigis tarbijate jaoks kõige kahjulikumate hasartmänguvormide hindamist ebaseaduslike hasartmängude vastu võitlemise ja nende ennetamise head tavad.

4.3.3

Komitee hindab kõrgelt teatises tähelepanu pööramist tarbijakaitsele ja nõrgemate inimeste kaitsele, ka seoses reklaami ja mängusõltuvusega. Selles suhtes rõhutab komitee vajadust võtta kõrgetasemelise kaitse meetmed ja märgib, et ettenähtud õigusaktid on liiga nõrgad, ning teeb seega ettepaneku võtta vastu siduvamad õigusaktid. Nimelt kujutab saadaolev ebaseadusliku hasartmängu pakkumine, mis on juba oma olemuselt kontrollimatu ja ohtlik, suuremat tarbijaid ähvardavat ohtu. Komitee nõuab, et igas liikmesriigis määrataks kindlaks kindlad meetmed selliste ebaseaduslike ettevõtjate vastu võitlemiseks, kes ei täida riiklikke õigusakte, mis on tarbijakaitse esmane ja parim tagatis.

4.3.4

Komisjoni tegevuse põhieesmärk peab olema tagada, et liikmesriigid teostaksid oma täit pädevust ja vastutust, kehtestades kogu ELis ja kõikide seda laadi teenust osutavate litsentsitud ettevõtjate jaoks õigusraamistiku, mis väldiks probleemseid hasartmänge ja näeks ette igasugustele hasartmängudele juurdepääsuks vanusepiirangu kehtestamise, keelustaks krediidiga hasartmängude mängimise kõige ohtlikumate hasartmänguvormide ja kihlvedude puhul (internetikasiino, hinnaliikumise kihlveod, kihlveokontorid) ning alaealistele ja nõrkadele elanikerühmadele suunatud reklaamivormid.

4.3.5

Komitee palub komisjonil ja liikmesriikidel sekkuda oma territooriumil tõhusalt ja jõuliselt ebaseadusliku hasartmängupakkumise vastu. Samuti palub komitee liikmesriikidel võtta selliseid meetmeid nagu „must nimekiri” ja ebaseaduslike saitide blokeerimine, turvaliste ja jälgitavate maksevormide kindlaksmääramine, finantstehingute blokeerimise meetmed, nagu ebaseadusliku reklaami absoluutne keeld. Selles suhtes tuleks rõhutada, et nende meetmete tõhusus sõltub palju nende ühistoimest, mis tugevdab selliselt nende toimet ebaseaduslike ettevõtjate vastu.

4.3.6

Igas liikmesriigis tuleks luua reguleeriv asutus, millel on konkreetsed pädevused jälgida ja tagada Euroopa ja riikide tarbijakaitse ja ebaseaduslike hasartmängude vastaste õigusnormide rakendamine. Riikide reguleerivate asutuste olemasolu on tõhusa koordineerimise ja halduskoostöö elluviimise eeltingimuseks. Liikmesriigid peavad valvama, et nende regulatiivsüsteem, mis on tehtud nende riiklikust eripärast ja õigusraamistikust lähtudes, oleks võimeline tagama süsteemi rakendamist. Komitee loodab, et iga liikmesriik teeks oma reguleerivale asutusele ülesandeks kehtestada kriteeriumid oma turul kontsessioonide väljastamiseks.

4.3.7

ELi tarbijatel tuleb teha võimalikuks eristada kõigis liikmesriikides seaduslikke ja ebaseaduslikke saite, ka selleks, et võimaldada esitada kaebusi. Selles suhtes soovitab komitee, et iga riik kohustaks kõiki interneti hasartmänge pakkuvaid litsentsitud ettevõtjaid panema oma veebisaidile esiplaanile ja alaliselt litsentsinumbri ja riikliku reguleeriva asutuse etiketi, millel on märgitud, et ettevõtjal on litsents selles liikmesriigis.

4.3.8

Komitee palub vastu võtta kõige ulatuslikuma alaealiste kaitse normatiivse tagatise, mis näeks ette sobivad vanuse kindlakstegemise vahendid ja tagaks selle efektiivse kontrollimise ettevõtjate poolt. Tuleks suurendada lapsevanemate teadlikkust interneti kasutamise riskidest ja kodus kasutatavate arvutiprogrammide filtreerimisest. Sobivad tagatised tuleks vastu võtta selliste nõrgemate isikute kaitseks, kes veedavad palju aega kodus: pensionärid, koduperenaised ja töötud.

4.3.9

Praegune kriis sunnib üha rohkem inimesi mängima internetis hasartmänge illusioonist, et nad saavad lahendada oma majanduslikke probleeme kergete võitudega, aga see kätkeb olulisi riske psüühilisele tasakaalule, sest nii areneb välja sõltuvuse ja obsessiiv-kompulsiivne käitumine. Selliste haiguste vastu võitlemiseks soovitab komitee, et osa hasartmängumaksudest kasutataks teadlikkuse suurendamise kampaaniatele ning mängusõltuvuse ennetusraviks ja teraapiaks.

4.3.10

Isegi kui komitee loodab otsustavamat ja siduvamat sekkumist, on siiski positiivne komisjoni eesmärk teha soovitus vastutustundliku interneti hasartmängude reklaami kohta ja võtta see sisse direktiivi ebaausate äritavade kohta, et võimaldada korrektset tarbijate teavitamist. Komitee rõhutab, et selles valdkonnas tegutsemine peab hõlmama meetmeid ebaseaduslike ettevõtjate vastu, nagu tarbija elukohariigis ilma riikliku reguleeriva asutuse litsentsita teenuseid pakkuvate ettevõtjate reklaami keelustamine.

4.3.11

Vaja on leida õige tasakaal nõude vahel laiendada litsentsitud hasartmänge kontrollitud viisil – muutmaks hasartmängupakkumine legaalsetes ringkondades publikule atraktiivseks – ja vajaduse vahel vähendada võimalikult rohkem sõltuvust sellistest mängudest.

4.3.12

Reklaam peaks muutuma vastutustundlikumaks ja rohkem reglementeerituks, eriti alaealiste kaitseks, mitte ainult seetõttu, et see on väga tervisekahjulik, vaid ka seepärast, et see on moonutatud ja eksitav, sest see paneb üldsuse mõtlema, et internetis hasartmänge mängida on „normaalne”, ja seega kiidab heaks ebaterveid sotsiaalseid käitumisviise.

4.3.13

Vaatamata projektile Alice Rap, (14) võtab komitee teadmiseks, et veel ei ole kindlaid andmeid hasartmängudega seotud haiguste olemuse ja eri vormide kohta. Komitee rõhutab vajadust hasartmängudega seotud sõltuvuse ja haiguste nähtust pidevalt ja püsivalt jälgida, et saada rahuldavaid andmeid, mis võimaldaksid riikide ja ELi seadusandjatel võtta tõhusaid ja sihipäraseid meetmeid selle probleemi vastu võitlemiseks ja selle ennetamiseks.

4.4.1

Probleeme seoses selliste isikute äratundmisega, kes mängivad interneti hasartmänge kas suurte kaotustega või suurte võitudega ja kes seega võiksid varjata rahapesu, tuleb lahendada isikute eelneva identifitseerimise ja üksikisikule spetsiaalse mängukonto avamise kaudu.

4.4.2

Identiteedivargus on suur probleem, mis ei ole seotud ainult interneti hasartmänguga, vaid kogu andmetöötlussüsteemi ja andmevahetusega, mis toimub internetikeskkonnas ja andmesidevahendites.

4.4.3

Elektroonilised juhuslike arvude generaatorid (Random Number Generator) peavad olema kindlalt sertifitseeritud, et need vastaksid ettearvatamatuse põhimõttele ja samal ajal annaksid kindluse, et kontrollitud toimunud sündmus on ainus võimalik ja seda on võimatu manipuleerida. See võimaldab mängijat kaitsta ja tagab liikmesriikide poolt võitude suhtes otsustatud standardite õigsuse.

4.4.4

Interneti hasartmängude jaoks kasutatava tarkvara suurema turvalisuse tagamiseks tehakse ettepanek kehtestada spetsialiseerunud välisasutuste poolt ELi ühine miinimumsertifitseerimine, milles kasutataks samu parameetreid ja standardeid, ka ebaseaduslike off shore-mängude tuvastamiseks ja tõkestamiseks.

4.4.5

Üks meetod, kuidas kaitsta hasartmängudele juurdepääsu, võib olla IP-aadresside (Internet Protocol Address) identifitseerimine. Nimelt kui isik siseneb teatud riigi hasartmängusüsteemi teiste riikide IP-süsteemide kaudu, on tehniliselt võimalik mäng blokeerida.

4.4.6

Kuna interneti hasartmäng on rahapesu- ja pettuseprobleemide suhtes tundlik tegelikkus, on soovitatav, et suur hulk hasartmänguettevõtjate tekitatud andmevooge oleks kättesaadav avaliku korra kaitse asutustele, et andmeid saaks ühendada muude andmetega ja soodustada kontrolle.

4.5.1

Kihlveod, mis on seotud kokkumänguga kohtumistel, matšidel ja võistlustel, on spetsiifiline pettus, mis on vastuolus spordiseltside, fännide, tarbijate ja legaalsete hasartmänguettevõtjate huvidega.

4.5.2

Komisjon nõustub komitee ettepanekuga, et tuleb määratleda raamistik kõikide sidusrühmade jõupingutuste koordineerimiseks selleks, et lahendada probleemi globaalselt ja vältida ressursside dubleerimist, ning vaja on tihedamat koostööd kihlvedude korraldajate, spordiorganisatsioonide ja pädevate asutuste, sealhulgas hasartmänguvaldkonna reguleerivate asutuste vahel nii liikmesriikide kui ka rahvusvahelisel tasandil.

4.5.3

Komitee kordab taas ettepanekut luua süsteem, mis ei piirduks ainult konkreetse spordiürituse kohta tehtud kahtlusavalduste tuvastamisega, vaid mis sisaldaks ka ennetus-, teavitus- ja sunnimeetmeid, millega saaks selle nähtuse vastu tõhusalt võidelda.

4.5.4

Komitee pooldab komisjoni algatust võtta 2014. aastaks vastu soovitus heade tavade kohta, mille abil ennetada kihlvedusid seoses kokkumänguga matšidel ja nende vastu võidelda, isegi kui ta ei pea selleks määratud normatiivset vahendit piisavaks. Võistlusepettused rikuvad spordivõistluse võrdsusepõhimõtet ja on kuritegu kõikides liikmesriikides. Sellele vaatamata täheldatakse ebaseadusliku või sellisena kahtlustatava tegevuse sagenemist. Seega tuleks võitluses võistlusepettuste vastu sekkuda otsustavamalt liikmesriikide ja ELi õigusaktide, pädevuste ja ressursside koostoime abil.

4.5.5

Komitee palub liikmesriikidel, kes ei ole seda juba teinud, käsitada spordikorruptsiooni, võistlusepettusi ja sporditulemuste manipuleerimist kuriteona ja sellisena karistatavana ning palub komisjonil leppida liikmesriikidega kokku nende kuritegude ühine määratlus.

19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/55

1.1.1

Euroopas valitseb tõsine majandus- ja sotsiaalkriis, mis avaldab mõju kõigil ühiskonna tasanditel.

1.1.2

Üks meede, mis Euroopa Liidu arvates võimaldab praegusest ummikseisust välja tulla, on soodustada ettevõtete ellujäämist. Pankrottide mõju ulatub kaugemale asjaomastele ettevõtetele avalduvatest negatiivsetest tagajärgedest, mõjutades üldiselt liikmesriikide majandust ja eelkõige kodanikku kui maksumaksjat, töötajat ja tööandjat.

1.1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni teatises esitatud eesmärke, kuid on seisukohal, et teatises nimetatud nn teise võimaluse peaksid saama ettevõtted, mis on oma eelmisest läbikukkumisest õppinud ning suutelised uuesti alustama ümberkujundatud äriplaani alusel.

1.1.4

Komitee toetab ka määruse ettepanekut, kuid avaldab kahetsust selle vähese ambitsioonikuse pärast.

1.1.5

Endiselt on vaja palju ideid ja konkreetseid meetmeid, et säilitada võlausaldajate õigused, püüdes samal ajal leida tasakaalu ettevõtjate ja töötajate huvide vahel, soodustada ettevõtete restruktureerimist, vältida meelepärase kohtualluvuse valimist (forum shopping) ning parandada ettevõtete kontsernide maksejõuetusmenetluse koordineerimist.

1.2.1

Komitee on seisukohal, et teatises esitatud vaated ettevõtete maksejõuetusõiguse olulise ühtlustamise kohta on huvitavad, kuid samal ajal peab kahetsusväärseks tõhusa lahenduse puudumist majandus- ja sotsiaalkriisist väljumiseks, mis kahjustab nii Euroopa ettevõtteid kui ka kodanikke.

1.2.2

Komitee pooldab pigem USA maksejõuetusõiguse keskset uue alguse kontseptsiooni kui komisjoni toetatavat teise võimaluse kontseptsiooni. Samuti kutsub komitee üles kaaluma selle kontseptsiooni panust Euroopa maksejõuetusõigusesse.

1.2.3

Lisaks on komitee seisukohal, et töötajaid tuleks paremini kaitsta ning neid tuleks käsitleda eelisõigusega võlausaldajatena.

1.2.4

Raskustes olevate ettevõtete mitteasjakohase toetamise küsimus peaks samuti olema osa arutelust. Komitee rõhutab sellega seoses, et vastutust võiksid lisaks pankadele kanda ka muud isikud. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles võtma neid parameetreid asjakohaselt arvesse.

1.2.5

Komitee on seisukohal, et kriminaalvastutuse lisamine maksejõuetusõigusesse ei ole soovitav, kuna see suurendaks maksejõuetusmenetluse kohtulikku kontrolli ja pikendaks läbivaatamisele kuluvat aega.

1.2.6

Komitee ei leia, et süstemaatiline hagide esitamine oleks parim lahendus. Komitee kutsub komisjoni üles kaaluma ideed luua uued, näiteks majandussektoriga seotud asutused, kuna multidistsiplinaarsed koosseisud (majanduslik, finantsalane, juriidiline) saaksid sellest teemast paremini aru ja suudaksid kiiresti tegutseda, et aidata ettevõtetel oma rahalistest raskustest üle saada.

1.2.7

Lõpuks kutsub komitee komisjoni üles kaaluma likvideerija staatuse ühtlustamisega seotud ettepanekuid, nagu need esitati Euroopa Parlamendi 11. oktoobri 2011. aasta resolutsioonis (1).

1.3.1

Komitee toetab määruse ettepanekut, kuigi see on piiratud üksnes menetluslike eeskirjadega ja selles ei nähta ette ettevõtete maksejõuetuse juhtumite suhtes kohaldatavate siseriiklike õigusaktide ühtlustamist.

1.3.2

Komitee tervitab liikmesriikidele pandud kohustust parandada teabe avaldamise eeskirju, et teha piiriüleste maksejõuetuse juhtumite suhtes tehtud asjaomased kohtuotsused kättesaadavaks elektroonilise registri kaudu, ning riiklike maksejõuetusregistrite ühendamist.

1.3.3

Komitee kutsub komisjoni siiski üles tagama, et tõlgete suur maht, maksumus ja tähtajad ei aeglustaks maksejõuetusmenetlusi, kuna kiirus on nende edu võti.

1.3.4

Komitee toetab ülelaenamisega seotud tsiviilmenetluste integreerimist, kuid sellises ulatuses, mis ei paneks eraisikutest võlgnikke ebasoodsasse olukorda. Nimetatud õigus on välja töötatud ettevõtete jaoks ja mõeldud vastama äritegevuse nõuetele ning see pakub väiksemat kaitset kui tarbijakaitseseadus. Komitee soovitab komisjonil olla selles küsimuses eriti valvas.

1.3.5

Lõpuks kutsub komitee komisjoni üles tagama, et nimetatud määruse lisade muutmiseks delegeerimise kasutamisel võetakse arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290 ja kohtulahendite mõju nn esmatähtsatele meetmetele.

2.1.1

Nimetatud seadusandlikus paketis sisalduvad algatused on osa ELi vastusest majandus- ja sotsiaalkriisile, mis avaldab kahjulikku mõju nii Euroopa ettevõtetele kui ka kodanikele. Algatuste eesmärk on aidata ettevõtetel ellu jääda ja anda maksejõuetusega silmitsi seisvatele ettevõtjatele teine võimalus.

2.1.2

Euroopa Komisjoni valitud meetod hõlmab nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 (2) (nn maksejõuetuse määrus) muutmist, milles käsitletakse peamiselt piiriülestele maksejõuetusmenetlustele kohaldatavaid rahvusvahelise eraõiguse eeskirju, ning konsulteerimise käivitamist teatise „Ettevõtte ebaõnnestumise ja maksejõuetuse juhtumite uus käsitlusviis Euroopas” alusel.

2.1.3

Komitee on otsustanud avaldada arvamust mõlema teksti kohta ühes ja samas arvamuses.

2.2.1

Tunnistades, et 29. mai 2000. aasta maksejõuetuse määrus on aegunud, ja tuvastanud selle viis olulist puudust, (4) teeb komisjon ettepaneku nimetatud tekst uuesti läbi vaadata.

2.3.1

Teatises tõdetakse õigesti, et 12. detsembri 2012. aasta määruse ettepanek on piiratud üksnes 29. mai 2000. aasta nn maksejõuetuse määruse ajakohastamisega, piirdudes üksnes siseriiklikele maksejõuetuse juhtumitele kohaldatavate menetluseeskirjade tunnustamise ja koordineerimisega, ühtlustamata ettevõtete maksejõuetuse juhtumitele kohaldatavaid siseriiklikke õigusakte.

2.3.2

Teatises üritatakse seda viga parandada, esitades ettepanekuid ettevõtete maksejõuetusõiguse oluliseks ühtlustamiseks, kuid need mõjutavad üksnes piiriüleseid maksejõuetuse juhtumeid.

3.1.1

Uus lähenemisviis põhineb vajadusel anda ettevõtetele teine võimalus ja kaitsta töökohti.

3.1.2

Komitee on seisukohal, et ettevõtete pankrotid, nagu ka ettevõtete loomine, on osa majanduslikust elutsüklist ja turudünaamikast. Seetõttu oleks vale käsitleda pankrotte hädadena, mida tuleb iga hinna eest vältida.

3.1.3

Seetõttu on komitee seisukohal, et teise võimaluse peaksid saama ettevõtted, mis on oma eelmisest läbikukkumisest õppinud ja suutelised uuesti alustama ümberkujundatud äriplaani alusel.

3.1.4

Samuti rõhutab komitee, et ettevõtete pankrottidel võivad olla ettevõttesisesed põhjused, nagu näiteks halb juhtimine, aga ka välised põhjused, mis tulenevad liigsetest või kohandamata eeskirjadest. Sellega seoses on teatav vastutus pankroti eest ka riigil nii seadusandjana kui ka avaliku sektori hankijana riigihangetes (5).

3.1.5

Komitee pooldab pigem USA maksejõuetusõiguse keskset uue alguse kontseptsiooni (6) kui komisjoni toetatavat teise võimaluse kontseptsiooni. Uus algus, mis on peamiselt kultuuriline ja mitte õiguslik kontseptsioon, eeldab, et võlgnik saab teatavatel tingimustel vabaneda võlgadega seotud isiklikust vastutusest. Kohtuotsuse etapis kinnitatakse, et ettevõtte pankrotti on suudetud vältida ja võlgnik võib alustada uue projektiga, ilma et ta oleks pankrotistunud.

3.1.6

Teatisest aga jääb mulje, et teine võimalus tähendab pigem tegevuse jätkamist. Komitee arvates oleks ettevõtete kunstlik säilitamine majandusstruktuuris kahjulik, andes neile teise võimaluse, kui kogemus on näidanud, et valitud mudel ei ole elujõuline.

3.1.7

Sellel oleks ka negatiivne mõju võlausaldajate ja tarnijate usaldusele ning see kahjustaks lõpuks ka tervistavat konkurentsi majandusosalejate vahel.

4.1.1

Erinevused siseriiklikes maksejõuetuse alastes õigusaktides on üks ebasoodsa konkurentsiolukorra põhjuseid, eelkõige piiriülese tegevusega ettevõtete jaoks, mis võib takistada majanduse taastumist.

4.1.2

Selliste erinevuste tulemuseks on meelepärase kohtualluvuse valimine ja sellest tulenevalt siseturu nõrgenemine.

4.1.3

Lisaks nõustub komitee Euroopa Parlamendiga, (7) kes on soovinud maksejõuetuse alaste õigusaktide teatavate valdkondade ühtlustamist.

4.1.4

Ka palub Euroopa Parlament komisjonil esitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 50, artikli 81 lõike 2 või artikli 114 alusel üks või mitu seadusandlikku ettepanekut tõelise ELi ettevõtete maksejõuetuse raamistiku loomiseks, mis ei ole piiratud üksnes rahvusvahelise eraõiguse menetluslike eeskirjadega.

4.1.5

Maksejõuetuse juhtumite mõju ulatub kaugemale asjaomastele ettevõtetele avalduvatest negatiivsetest tagajärgedest, mõjutades üldiselt liikmesriikide majandust ja eelkõige kodanikku kui maksumaksjat, töötajat ja tööandjat.

4.2.1

Kollektiivse maksejõuetusmenetluse eesmärk, mis oli algselt võlausaldajate nõuete rahuldamine, on järk-järgult laienenud ettevõtjate jätkusuutlikkuse tagamisele, töökohtade säilitamisele ja võlgade tasumisele. Viimasel ajal on Euroopa seadusandluse suundumus ennetada ettevõtete probleeme enne maksete peatamist.

4.2.2

Võlausaldajad kardavad algatada maksejõuetusmenetlust võlgniku suhtes, kuna nad ei tea, kas neile võlgnetavad summad tasutakse. Esmane probleem seisneb selles, et kollektiivse maksejõuetusmenetluse algatamisel keelatakse sageli võlgnikult enne menetluse algatamise otsuse tegemist tekkinud võlgade sissenõudmine ja peatatakse pooleliolevad menetlused. Iga võlausaldaja peab oma nõude esitama seaduses ettenähtud tähtaja jooksul (8).

4.2.3

Teine probleem tekib võlausaldaja jaoks ebapiisavate varade korral. Praktikas tehakse võlausaldajatele enne maksejõuetusmenetlust sageli ettepanek valida kohene tasumine, mis tähendaks loobumist olulisest osast nõudest, või võla jagamine teatud ajavahemiku peale.

4.2.4

Seega oleks võlausaldaja jaoks kõige parem vältida maksejõuetuse olukorra tekkimist, näiteks kindlustades teatavad tegevused lepingu sõlmimisel, nõudes kolmandalt poolelt tagatiste andmist (9) või nõudes pante, tagatisi või hüpoteeke ettevõtte varale (10).

4.3.1

Töötajad on oma ettevõtte pankroti korral esimesed ohvrid. Nende palku ei maksta mitte alati välja enne ettevõtte likvideerimist ning nende isiklik rahaline olukord on sellel ebakindlal perioodil väga keeruline.

4.3.2

Kollektiivse maksejõuetusmenetluse algatamine hõlmab sageli töötajate esindaja valimist, kelle ülesandeks on kontrollida töötasunõuetega seotud teavet. Sarnaselt tavapäraste ettevõttesiseste töötajate esindusorganitega hõlmab see teabe vahendamist töötajate, kohtu ja menetlusse kaasatud poolte vahel.

4.3.3

Summad, mis on töötajatele enne kollektiivse maksejõuetusmenetluse algatamist tasumata, tuleb kanda ettevõtte kohustuste hulka. Kuid siseriiklikes õigusaktides ja tavades esinevate erinevuste tõttu on see üldine meede tegelikkuses väga ebaselge. Ühtlustamise puudumine seoses võlausaldajate järjestamisega muudab kollektiivse maksejõuetusmenetluse töötajate jaoks väga ebakindlaks.

4.3.4

Komitee on seisukohal, et töötajaid tuleks paremini kaitsta, käsitledes neid eelisõigusega võlausaldajatena, ning peab sellega seoses kasulikuks sellise kaitse ühtlustamist.

4.4.1

Teatud finantsasutuste äritavad võivad viia toetuse andmiseni ettevõtetele, kelle olukord on pöördumatult kahjustunud. Sellega luuakse näiline maksejõulisus, millega kahjustatakse tervistavat konkurentsi turul ning rikutakse pangandussektori mainet.

4.4.2

Komitee rõhutab, et ebaõiglase toetuse eest võivad lisaks pankadele vastutada ka muud isikud, sh riik. Riikide kohtud võivad kaaluda teatavate ettevõtte tarnijate või klientide vastutusele võtmist nende suhtumise eest, kui nad pakuvad ebaõiglast toetust ettevõtte tegevusele, mille puhul nad teavad, et selle olukord on pöördumatult kahjustunud.

4.4.3

Neid parameetreid tuleks samuti asjakohaselt arvesse võtta, et ühtlustada ettevõtete maksejõuetuse alaseid õigusakte.

4.5.1

Suurem osa ettevõtete pankrottidest juhtuvad objektiivsetel põhjustel, millega ei ole seotud ettevõtte juhtide poolt toime pandud pettus.

4.5.2

Kuid pettusega seotud pankrotte ei tohiks siiski tähelepanuta jätta. Komisjon osutab sellele oma teatises (11) ning soovitab eristada ausaid ja kuritahtlikke pankrotte. Selle kohaselt kohaldatakse tsiviilkaristusi ja vajaduse korral ka kriminaalvastutust võlgniku suhtes, kes on oma seadusest tulenevad kohustused tahtlikult ja vastutustundetult täitmata jätnud. Sellega seoses tuleks kiirendada pankrotti läinud ausate ettevõtjate likvideerimismenetlust.

4.5.3

Komitee on veendunud, et kohustustest vabastamise perioodi ühtlustamine ja viimase mõistlikult lühike kestus on asjakohased, eelkõige töötajate huvidest lähtudes, kuid on siiski kahtleval seisukohal seoses likvideerimismenetluste eristamisega ettevõtte juhtide aususe alusel, kuna see suurendaks maksejõuetusmenetluse kohtulikku kontrolli, andes sellele karistusliku iseloomu ja pikendades läbivaatamisele kuluvat aega.

4.5.4

Kriminaalvastutuse lisamine maksejõuetusõigusesse ei ole soovitav. Seetõttu on komitee seisukohal, et pankroti pettuslikku iseloomu tuleks käsitleda maksejõuetusmenetlusest eraldi menetluse raames.

5.1

Komitee tervitab määruse reguleerimisala laiendamist, et hõlmata ka segamenetlused, maksejõuetuseelsed menetlused, maksekohustusest vabastamise menetlused ja füüsiliste isikutega seotud menetlused.

5.2

Samuti tervitab komitee nende asjaolude selgitamist, mis võimaldavad ümber lükata eelduse, et põhihuvide kese vastab registrijärgsele asukohale.

5.3

Samuti on positiivne samm menetluskorra parandamine, täpsustades pädeva kohtu sekkumise ulatust hagide puhul, mis tulenevad otseselt maksejõuetusmenetlusest ja on sellega tihedalt seotud, näiteks võlgniku vara tagasivõitmise hagid.

5.4

Määrust aitab parandada ka asjaolu, et teisesed menetlused ei ole tingimata likvideerimismenetlused ja et nende algatamisest võidakse keelduda, kui menetlus ei ole kohalike võlausaldajate huvide kaitsmiseks vajalik, nagu ka põhimenetluse ja teisese menetluse vahelise koostöö laiendamine.

5.5

Samuti on tervitatavad ideed liikmesriikide kohustus parandada teabe avaldamise eeskirju, tehes piiriüleste maksejõuetuse juhtumite suhtes tehtud asjaomased kohtuotsused elektroonilise registri kaudu kõigile kättesaadavaks, ning riiklike maksejõuetusregistrite ühendamine.

5.6

Komiteel on siiski kahtlusi seoses tõlgete mahu, maksumuse ja tähtaegadega ning ta tuletab meelde, et kiirus on menetluse edu võti.

5.7

Lõpuks tervitab komitee kohtute ja likvideerijate kohustust teha koostööd maksejõuetusmenetlustes sama ettevõtete kontserni eri liikmete vastu, kuna see annab likvideerijate käsutusse palju tõhusamad vahendid.

6.1

Komitee seab kahtluse alla 12. detsembri 2012. aasta määruse (EÜ) nr 1215/2012, (12) millega soovitakse asendada määrus (EÜ) nr 44/2001 siseriiklike kohtute pädevuse kohta, ning nn Brüssel I määruse alusel tehtud kohtuotsuste mõju vahelise koordineerimise Euroopa Liidus. Komitee kahtleb, kas nn maksejõuetuse määruse ettepaneku põhjenduses 6 selgitatakse piisavalt Gourdaini kohtupraktikast (13) tulenevat pädevuse jaotuse kriteeriumit. Nimetatud kohtupraktika näib andvat üsna kitsa tõlgenduse, samas kui teatavad Brüssel I määruse reguleerimisalasse paigutatud hagid on maksejõuetusmenetluse jaoks otsustava tähtsusega. Näiteks on omandireservatsiooni klausli kasutamine või mittekasutamine otsustava tähtsusega võlgniku varade mahu kindlaksmääramisel. Panused on kõrged seoses seatud eesmärgiga päästa raskustes olevad ettevõtted, kuna varade taastamine on kõige olulisem tegur raskustes olevate ettevõtete taastamiseks.

6.2

Seoses likvideerijate vahelise koostööga oleks komisjon võinud teha ettepaneku muuta artiklit 31, et soodustada vastastikuse mõistmise memorandumite vastuvõtmist likvideerijate vahel. Likvideerijate erinev staatus liikmesriikides takistab nende kutsealast koostööd.

6.3

Likvideerijate ja kohtute vaheline teabevahetus peaks eelkõige keskenduma varaloendile, võlgniku kohustustele, nõuete esitamisele ja kontrollimisele ning samuti läbiräägitavates kavades figureerivate võlausaldajate koordineeritud kollektiivsele menetlusele.

6.4

Lõpuks rõhutab komitee, et komisjon näeb määruse lisade muutmiseks ette delegeerimismenetluse kasutamise, kuigi need näivad sisaldavat kõige olulisemaid meetmeid, nagu näiteks kollektiivse menetluse kontseptsioon või likvideerijatena tegutsevate isikute nimekiri.

7.1

Maksejõuetuse kriteeriumide ühtlustamine on vajalik. Osades liikmesriikides nähakse maksejõuetusmenetluse kasutamine ette üksnes siis, kui võlgniku maksejõuetus on tõestatud, samas kui teistes liikmesriikides on „tõenäoline maksejõuetus lähitulevikus” maksejõuetusmenetluse algatamiseks piisav kriteerium.

7.2

Need erinevused soodustavad meelepärase kohtualluvuse valimist ja tuleks seetõttu kõrvaldada.

7.3

Õiguskindluse nõue tekitab vajaduse ka nõuete esitamisega seotud eeskirjade ühtlustamise järele.

8.1

Komitee toetab komisjoni ettepanekut, mis sisaldub uues põhjenduses 9 (14).

8.2

29. mai 2000. aasta maksejõuetuse määruse põhjendused 9 ja 10 on samuti asjakohased (15).

8.3

Kuid selline integreerimine ei tohi seada eraisikutest võlgnikke ebasoodsasse olukorda. Nimetatud õigus on välja töötatud ettevõtete jaoks ja mõeldud vastama äritegevuse nõuetele ning see pakub väiksemat kaitset kui tarbijakaitseseadus. Seetõttu kutsub komitee komisjoni olema selles küsimuses eriti valvas.

8.4

Samuti kutsub komitee komisjoni üles kaaluma eraisikute maksejõuetusõiguse ühtlustamist, võttes arvesse tarbijate huve.

9.1

Siseriiklikud erinevused seoses likvideerijate staatuse ja volitustega kahjustavad siseturu nõuetekohast toimimist, muutes piiriülesed maksejõuetusmenetlused keeruliseks (16).

9.2

Ettevõtete ja majanduse taastumise huvides oleks, et likvideerijate volituste ja ülesannetega seotud nõuete üldised aspektid ühtlustatakse võimalikult kiiresti. Samuti ühineb komitee Euroopa Parlamendi seisukohaga, (17) esitades alljärgnevad soovitused:

9.3

Seetõttu peaks komisjon minema märkimisväärselt kaugemale määruse ettepaneku artiklis 31 sätestatust, mis on piiratud üksnes tavade kirjeldamise ning põhimenetluse ja teisese menetluse likvideerijate vahelise koostöö käsitlemisega.

10.1

Läbirääkimismenetluste soodustamine võimaldab suurendada ettevõtete restruktureerimiskavade kiirust ja tõhusust.

10.2

Lisaks on Euroopa Liidus üldiselt täheldatud läbirääkimismenetluste keskmine tähtaeg ja edukuse määr hea alus selle lähenemisviisi kasutusele võtmiseks.

10.3

Lisaks ei tundu komiteele, et süstemaatiline hagide esitamine oleks tingimata parim lahendus.

Seepärast toetab komitee ideed luua uued, näiteks majandussektoriga seotud asutused, kuna multidistsiplinaarsed koosseisud (majanduslik, finantsalane, juriidiline) suudaksid kiiresti tegutseda, et aidata ettevõtetel oma rahalistest raskustest üle saada.

10.4

Selline süsteem on paljudes liikmesriikides juba olemas ja seda tuleks laiendada ka teistele liikmesriikidele.

10.5

Lõpuks oleks kasulik, kui komisjon avaldaks korrapäraselt statistikat maksejõuetuse juhtumite kohta, mille suhtes on kohaldatud maksejõuetuse määrust, et oleks võimalik hinnata rakendatud süsteemi tõhusust.

—

reguleerimisala on liialt piiratud;

—

meelepärase kohtualluvuse valimise püsimine „võlgniku põhihuvide keskme” kontseptsiooni ebatäpse kohaldamise tõttu;

—

maksejõuetuse põhimenetluse ja teisese menetluse vahelise koordineerimise puudumine;

—

maksejõuetusmenetluste ebapiisav avalikustamine;

—

õiguslik tühimik seoses hargmaiste kontsernide maksejõuetusega;

—

Komisjon kasutas 29. märtsil 2012 käivitatud avalikule konsultatsioonile tulnud 134 vastust, Heidelbergi ja Viini ülikoolide poole läbi viidud võrdleva õiguse uuringu järeldusi ning erinevate reformimisvõimalustega seotud stsenaariumeid hindavat mõjuanalüüsi, et soovitada võimalikke lahendusi eespool nimetatud puudujääkide parandamiseks ettepanekus võtta vastu nõukogu määrus maksejõuetusmenetluse kohta.

19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/61

1.1

Komitee peab tänuväärseks erilist tähelepanelikkust ja arutelu teatises ja selle ettepanekutes.

1.2

Komitee toetab komisjoni mõtet, et vaja on rangemaid eeskirju selleks, et kehtestada ärikataloogide väljaandjate teatud agressiivsete müügivõtete efektiivne keeld ning iseloomulikud ja hoiatavad karistused.

1.3

Arvestades, et on kiireloomuline vajadus võtta viivitamatult seisukoht, ja arvestades kõnealuste turundusvõtete tähtsust majandusele Euroopa tasemel, on komitee nõus, et komisjon asub võimalikult kiiresti koostama eranditult sellele teemale keskendunud seadusandlikku ettepanekut, mis põhineb mõjuhinnangul.

1.4

Komitee on seisukohal, et selleks tuleks vastu võtta raammäärus, mida kohaldatakse delegeeritud õigusaktide kaudu, et tagada selle ühtsem ja tõhusam rakendamine liikmesriikide tasandil.

1.5

Arvestades määruse olemust, on komitee seisukohal, et õige õiguslik alus ei või piirduda aluslepingu sätetega siseturu rajamise kohta (neid välistamata), ja selle kohaldamisala ei või piirduda piiriüleste tehingutega.

1.6

Samas hoiatab komitee, et vaja on pöörata tähelepanu paljude turuvõtete üleeuroopalisele olemusele, mis nõuab rahvusvaheliselt kooskõlastatud tegevust.

1.7

Komitee on siiski seisukohal, et parim viis ühtsete ja järjekindlate eeskirjade eesmärgi (keelustada eksitavad turundusvõtted) saavutamiseks oleks direktiivid 2006/114/EÜ ja 2005/29/EÜ koos läbi vaadata, samaaegselt ettevõtetevaheliste ning ettevõtjate ja tarbijate suhete seisukohast, säilitades mõlemat tüüpi suhete eripärad ühises raamistikus; komitee kutsub komisjoni alustama seda protsessi lähiajal.

1.8

Komitee ergutab komisjoni arendama välja ja jõustama täiendavaid meetmeid, millel on järgmised eesmärgid: parem teavitamise ja teabelevi, suurem koostöö haldusasutuste, avaliku ja erasektori platvormide ja sidusrühmade esindusorganisatsioonide vahel, paremad kiirreageerimismehhanismid asjaomaste turundusvõtete lõpetamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks, ning juba 30 aastat tagasi väljakuulutatud ja seejärel edasilükatud kollektiivhagide Euroopa kohtusüsteemi loomine ja haldamine.

1.9

Komitee avaldab oma valimisolekut osaleda oma liikmete kaudu sellealases tulevases töös, mille puhul liikmete panus väljendub kolme huvirühma raames tegutsevate kodanikuühiskonna esindajate kogemustes.

2.1

Ettevõtetevahelises ärilistes teadaannetes kehtivad põhireeglid, mida tuleb järgida, selleks et mitte moonutada konkurentsi ja et turg oleks toimiv. Kui neid reegleid ei täideta vabatahtlikult, siis tuleb need muuta kohustuslikuks ja need jõustada.

2.2

Käesoleva teatisega on komisjon välja töötanud hulga meetmeid eesmärgiga võidelda reklaamiettevõtete teatud eksitavate turundusvõtete, nimelt ärikataloogide väljaandjate turundusvõtete vastu.

2.3

Eesmärk on tagada ettevõtetele ja eriti VKEdele parem kaitse eeskätt turundusvõtte suhtes, mille puhul pakutakse ettevõtjatele, ilma et nad oleksid ise huvi ilmutanud või taotlenud, nende näiliselt tasuta kandmist ärikataloogi või nende andmete ajakohastamist sellises ärikataloogis, mille eest nõutakse aga hiljem iga-aastast tasu, mille üle ei ole toimunud läbirääkimisi ja milleks ei ole eelnevalt nõusolekut antud.

2.4

Komisjon teatab pärast avalikkusega konsulteerimist oma kavatsusest tõhustada direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta, keelates selgesõnaliselt sellised võtted nagu reklaamisõnumi kaubandusliku eesmärgi varjamine, ja samal ajal tõhustada õigusnormide kohaldamist piiriülestes olukordades.

2.5

Teatise järgi lisanduvad veel asjaolud, et:

2.6

Komisjoni hinnangul on seda tüüpi tegudega põhjustatud rahaline kahju 1 000–5 000 eurot aastas kahjustatud ettevõtte kohta.

3.1.1

Nagu juba varasemas arvamuses märgitud, tunnustab komitee, et ärilistel teadaannetel üldiselt ja reklaamil konkreetselt selle igasugusel kujul on oluline sotsiaalne ja majanduslik tähtsus, mille on hästi kokku võtnud International Advertising Association (IAA) ning millest on oluline märkida eelkõige innovatsiooni levitamist, loomingulisuse ja meelelahutuse edendamist, konkurentsi stimuleerimist ja valikuvõimaluste lisamist (1).

3.1.1.1

Kuigi on kindel, et mõned reklaamiettevõtted kasutavad oma toodete turuletoomisel ja klientide püüdmisel eksitavaid turundusvõtteid, peaks komisjon rõhutama, et asjaolu, et paljud kaebused eksitavate võtete kohta on seotud seda tüüpi tegevusega ettevõtetega, ei tähenda see siiski – isegi konkreetselt ärikataloogide puhul – et see ei ole õiguspärane ja oluline tegevus nende ettevõtete majandustegevuse jaoks, kes kasutavad neid tooteid oma tegevuse reklaamimiseks.

3.1.2

Komitee tunnistab käesoleva teatise asjakohasust ja õigeaegsust, vaatamata sellele, et see keskendub põhiliselt probleemidele, mis tulenevad ärikataloogide jaoks klientide saamisest.

3.1.3

Komitee märgib, et komisjon rõhutab õigusega selle probleemi piiriülest ulatust, samuti pooldab komitee komisjoni soovi tagada lisaks asjakohaste eeskirjade koostamisele ka nende tõhus rakendamine ning eksitavate turundusvõtete jälgimine, kontrollimine ja nende eest karistamine.

3.1.4

Avaldab kahetsust, et teatisele ei eelnenud tõelist mõju-uuringut, mis võimaldaks kindlamalt põhjendada kavandatud valikuid, mille kulusid ja kasu ei ole muuhulgas selgelt kindlaks määratud ega hinnatud.

3.1.4.1

Mõju-uuring, mille komisjon avalikustas 1. märtsil 2013. aastal sidusrühmadega peetud koosolekul, näib pealegi hiljaks jäänud ja, kuigi ei ole veel teada selle täit ulatust ja sisu, ei ole see piisav põhjendatud valiku tegemiseks.

3.1.5

Lisaks märgib komitee, et tal on mitte ainult puhtõigusliku tõlgendamise seisukohast, vaid ka suurema tõhususe ja ettevõtete tegeliku kaitse seisukohast kahtlusi, et komisjoni põhilist mureküsimust saaks õigesti käsitleda direktiiviga, mida komisjon kavatseb läbi vaadata.

3.1.5.1

Nimelt ei ole analüüsitav võte, mis kujutab endast ärilist teadaannet laias mõttes, reklaamitegevus, vaid on pigem agressiivne ja petturlik müügivõte, mis põhineb pigem ulatuslikumal ebaausate või kuritarvituslike ärivõtete kontekstil ja võiks koguni kuuluda kriminaalõiguse valda.

3.1.5.2

Nimelt jääb terminist „reklaam” välja igasugust tüüpi teadaanne, kus ei ole või millest ei nähtu teatud kauba või teenuste reklaamimise eesmärk, või koguni teadaanded, mis tehakse ärisuhtes ja mille eesmärk ei ole uute kaupade või teenuste tarnimine.

3.1.5.3

Direktiivis 2005/29/EÜ omakorda on eksitava turundusvõtte mõiste määratletud kui tava, mis sisaldab valeandmeid ja on seetõttu ebaõige või muul moel, sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu, petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat, isegi kui teave on faktiliselt õige, ning kui see mõlemal juhul paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud. Ehk teisisõnu, eksitava turundusvõtte määratlus ei piirdu toodete reklaamimisega, vaid võib hõlmata ka olukordi, kus ei nähtu kauba reklaamimise eesmärki, või teadaandeid, mis tehakse ärisuhte raames.

3.1.6

Teiselt poolt hoiatab komisjon rohelises raamatus ebaausate kauplemistavade kohta Euroopa ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas (2) õigustatult võimaluse eest, et mitmesugused ühenduse meetmed on vastuolus ja kattuvad samade adressaatidega ja sarnaste õiguskordadega, mis ei ole omavahel artikuleeritud, mis tekitab suurt segadust, kui liikmesriigid õigusakte üle võtavad (3).

3.1.7

Komitee avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjon ei ole seni algatanud arutelu võimalike valikute üle ega nendes ka avalikkusega konsulteerinud, vaid on selle asemel eelistanud valikvõimalust, mis võib osutuda ettevõtetele, eelkõige VKEdele vähem soodsaks. Kuna komisjon on ilmselt juba otsustanud, millise valiku ta oktoobris teeb, nagu välja kuulutatud, näib suhteliselt asjatu esitada mõju-uuringut viie valikvõimalusega, kui valik on põhimõtteliselt juba tehtud.

3.1.8

Arvestades, et kataloogide alases võtmeküsimuses on ilmselt kiireloomuliselt vaja võtta viivitamatult seisukoht (mida on muuhulgas teinud juba Euroopa Parlament oma varasemates uurimustes ja resolutsioonide), ning arvestades kõnealuste võtete hinnatavat tähtsust ja tõsidust majanduse jaoks Euroopa tasemel, (4) on komitee nõus komisjoni kavatsusega asuda võimalikult kiiresti koostama eranditut sellele teemale keskendunud seadusandlikku ettepanekut, nimelt selleks, et vältida juhtusid, kus ettevõtted kogevad lakkamatut ahistamist kohtuasja ähvardusel võõras kohtualluvuses, kus tuuakse ettekäändeks üha paisuvad „halduskulud” ja kus nad seisavad silmitsi võlgade sissenõudjate pidevate telefonikõnedega, mis kujunevad pea ähvardusteks.

3.1.8.1

Direktiivi kohaldamisalasse ei peaks kuuluma mitte ainult VKEd, vaid ka vabakutselised, valitsusvälised organisatsioonid, raamatukogud ja eraõiguslikud õppeasutused ning isegi mõned riiklike haldusorganite teenistused, kes on olnud selliste võtete sihtmärgiks, ning terminit „kaupleja” tuleb laiendada nii, et see hõlmaks kõiki, kes võivad olla selliste võtete ohvriks ja keda ei kaitse muud õigusaktid.

3.1.9

Komitee on siiski seisukohal, et käsitlusviis oleks olnud ühtsem, kui oleks laiendatud eksitava ja agressiivse võtte meetodil toimuvate ebaausate kaubandustavade mõistete kohaldamisala, nagu ka direktiivis 2005/29/EÜ esitatud vastavat musta nimekirja, ettevõtetevahelistele suhetele.

3.1.10

Selle direktiivi kohaldamisala laiendamise positiivne mõju oleks veel selle ühtlustamise suurem tagatis, vältides, et liikmesriigid oleksid sunnitud direktiivi ülevõtmiseks looma uusi diplomeid või õigusakte, vaid piirduksid ainult oma riigisiseses õiguses juba kehtivate aktide kohaldamisala laiendamisega ebaausatele kaubandustavadele ja tagades nii, et ELi õigusakte rakendatakse õigesti (5).

3.1.11

Teiselt poolt ei taga pelgalt direktiivi 2006/114/EÜ muutmine komisjoni kavandatud mitmetähenduslikes terminites VKEde kaitset teatises nimetatud olukordades. Nimelt on peale selliste tavade direktiivi 2005/29/EÜ mõistes agressiivsed ja mitteeksitavad võtted juba varem loodud ärisuhtest tulenevad võtted, mida ei saa vaadelda reklaami raames.

3.1.12

Selles mõttes ja ilma et see piiraks punktis 3.1.8 märgitut, on komitee seisukohal, et komisjon peab lähitulevikus sätestama horisontaalse käsitlusviisi kasutuselevõtmise, edendades suuremat ühtsust eeskirjades, konkurentsiõiguse, intellektuaal- ja tööstusomandi alal, tagades ühetaolise kaitse kõikide kaubandustavade eest, nii jaeturul kui ka üldiselt lepingusuhetes ettevõtjate vahel, vastavalt Euroopa Parlamendi resolutsioonile tõhusama ja õiglasema jaekaubanduse turu kohta.

3.1.13

Rõhutab seega, et vaja on suuremat koordineerimist õigusküsimuste peadirektoraadi, konkurentsi peadirektoraadi, siseturu ja teenuste peadirektoraadi ning ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi vahel meetmete alal, mis tuleb võtta selles valdkonnas ja tulevastes poliitilistes ja seadusandlikes ettepanekutes vastavalt Euroopa väikeettevõtlusalgatusele „Small Business Act” kehtestatud poliitilistele prioriteetidele.

3.1.14

Ilma et see piiraks eespool öeldut ja kui komisjon teeb teistsuguse valiku, rõhutab komitee vajadust, et „kahjulikuma” turundustava mõiste on vaja konkreetselt määratleda ja hästi täpsustada selle sisu, et oleks mõistetav, millised turundustavad väärivad komisjoni arvates ülejäänutest suuremat kaitset.

3.1.15

Samamoodi hindaks komitee väga, kui komisjon nimetaks juba praegu täpsemalt, millised olukorrad peavad kuuluma nn musta nimekirja, mille kehtestamisega on komitee täiesti nõus, kuivõrd selliste tavade loetelu, mida tuleb pidada täiesti ebaseaduslikeks, oleks võimalikult täpsem ja ammendavam, ning mille koostamiseks komisjon võib leida piisavalt põhjendust vastustes oma küsitlusele ja paljude sidusrühmade sõnavõttudes 1. märtsi 2013. aasta koosolekul (6).

3.1.16

Komitee hindaks sel juhul kõrgelt ka, et komisjon kaaluks, kas oleks asjakohane välja töötada hall nimekiri tavadest, mida loetakse ebaseaduslikeks teatud konkreetsetel asjaoludel, mille otsustab igal üksikjuhul eraldi kohus.

3.1.17

Samamoodi on komitee arvamusel, et lisaks nimekirjadele oleks vaja tugevdada ja selgitada eksitava reklaami tavade või ebaseadusliku võrdleva reklaami mõisteid, et saavutada nende süstemaatiline käsitusviis ulatuslikus õigusraamistikus, tagades, et uusi ebaausaid tavasid läbivaadatavas õigusaktis käsitletakse.

3.1.18

Komitee on vaatamata punktis 3.1.8 märgitule arvamusel, et direktiivi 2005/29/EÜ õigusraamistikku tuleb asjakohaselt laiendada, eriti mis puutub tarbijate jaoks olemasoleva kaitse võrdsustamisse või laiendamisse, mida komitee pooldab, teatud mikro- ja väikeettevõtetele tingimustel, mis tuleb täpselt ja rangelt määratleda, kui nende olukord on võrreldav, nagu see juba on teatud liikmesriikide õiguskorras ja mida õigusega nõuavad nende ettevõtete esindusühendused ja -organisatsioonid (7).

3.1.19

Nimelt on komitee seisukohal, et tegemist on sama ühise reaalsuse kahe haruga ja et oleks igati kasulik, kui direktiivi 2005/29/EÜ läbivaatamine toimuks samal ajal ja paralleelselt käesoleva direktiivi 2006/114/EÜ läbivaatamisega nende vastastikuse seose ja täiendavuse pärast, (8) selle direktiivi hiljutise hindamise põhjal (9).

3.1.20

Nende tavade olemus ja tõde moonutavate ettevõtete teguviis näitab, et vaja on kollektiivhagi kohtumehhanismi, mis suudaks tagada tõhusa reageerimise ja ettevõtjate täiendava suurema kaitse tekkivate vaidluste lahendamises, mitte ainult ei paneks selliseid tavasid lõpetama, (10) näiteks selleks, et tagada tekitatud kahju asjakohane hüvitamine.

3.2.1

Komitee leiab, et komisjon peaks juba nüüd selgitama, millise õigusliku alusega ta kavatseb võetavaid meetmeid põhjendada, nimelt, kas ainult nendega, mis on siseturu rajamise aluseks, või muudega.

3.2.2

Samuti on komitee arvamusel, et kõige sobivam õigusakt selleks on määrus, et tagada suurem õiguskindlus ja tõhusam ühtlustamine.

4.1

Kavandatud ajakava suhtes väljendab komitee heameelt komisjoni määratud etappide üle, nimelt viivitamatult ametiasutuste võrgustiku loomise üle selleks, et parandada eksitavat ja võrdlevat reklaami käsitleva direktiivi rakendamist ning teabevahetust.

4.2

Samuti pooldab komitee õigusaktide rakendamise alal koostöömenetluse loomist samade mudelite järgi, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta, kehtestades nii liikmesriikidevahelise vastastikuse abistamise kohustuse selles valdkonnas, kui ka õigusaktide täitmise eest vastutavate ametiasutuste kindlaksmääramise meetmed, ilma et see piiraks valikuid, mida teevad avaliku ja erasektori platvormid, nagu see toimub Hollandis, ja õigusaktide laiendamist koostööle sidusrühmade esindusorganisatsioonidega.

4.3

Komitee soovitab seega ja samamoodi, nagu see on tarbijakaitse (11) ja vaidluste lahendamise valdkonnas, luua VKEde jaoks Euroopa tugivõrgustik piiriüleste vaidluste lahendamiseks, nii et suunata pettuse ohvriks langenud ettevõtted kõige asjakohasemate õiguslike mehhanismide poole.

4.4

Komitee leiab samuti, et tuleb käivitada koolitus- ja teavitusmeetmeid, samuti parimate tavade jagamine kõikide ettevõtete jaoks, et hoiatada neid võimalike ohtude eest.

4.5

Teiselt poolt ja arvestades asjaolu, et enamik eksitavaid turundusvõtteid toimub digitaalkontekstis, peab komitee vajalikuks, et edendataks kindlamat ja asjakohasemat VKEde kaitse käsitusviisi, arvestades võtteid, mida kasutavad internetis vahendajatena tegutsevad teenusepakkujad, ja sellistest spetsiaalselt ettevõtjatevaheliste äritehingute jaoks loodud platvormidest nagu E-Bay tulenevaid lepingusuhteid.

4.6

Komitee lisab veel, et komisjon peaks võtma arvesse nende võtete rahvusvahelist mõõdet oma esinduses OECDs või ÜROs, ja nimelt pöörama tähelepanu EUROPOLi tehtud hiljutistele muudatustele (12). Komitee julgustab ELi ja selle liikmesriike arutama OECDga tarbijat petturlike piiriüleste kaubandustavade eest kaitsvate suuniste laiendamist, hõlmamaks ka ettevõtetevahelisi suhteid.

Komitee soovitab Europolil käivitada ELi massiturunduspettuste alase uurimisprojekti, milles uuritaks rahalise kahju suurust ja ohvrite arvu, suurimate piiriüleste osalejate rolli ja kasumi võimalikku investeerimist teistesse ebaseaduslikesse ettevõtmistesse või äritegevustesse.

4.7

Lõpuks juhib komitee tähelepanu, et komisjon peaks kavandatud meetmete rakendamise jaoks nägema ette tingimata vajaliku eelarve.

4.8

Tulevaste tööde kohta soovib komitee avaldada sõnaselgelt oma valmisolekut osaleda oma liikmete kaudu sellealases tulevases töös, mille puhul liikmete panus väljendub kolme huvirühma raames tegutsevate kodanikuühiskonna esindajate kogemustes ja teadmistes.