10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/1

Raportöör:

Thierry LIBAERT

1.1.

Käesolevas arvamuses väljendab komitee oma soovi, et ühiskonnas toimuks majanduslik üleminek ressursside liigkasutuselt ja raiskamiselt säästvamale etapile, milles väärtustatakse enam kvaliteeti kui kvantiteeti ja luuakse rohkem töökohti. Komitee kinnitab soovi näha Euroopat võtmas juhtrolli uute majandusvormide leiutamisel.

1.2.

Komitee leiab, et funktsionaalset majandust tuleb toetada, sest see võimaldab lahendada kõik või osa välja toodud probleemidest. Funktsionaalne majandus ei ole eesmärk omaette, vaid pigem vahend, mille abil saavutada uusi, tarbimismudeliga kaasnevaid eesmärke.

1.3.

Arvestades funktsionaalse majanduse eeldatavate majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete eelistega seotud mitmesuguseid määratlemata või tundmatuid tegureid, tuleks koostada toodete ja teenuste liikide üksikasjalik hinnang, et tuvastada eelised ning vajaduse korral tingimused, mida tuleb täita, et funktsionaalne majandus toimiks tulemuslikult.

1.4.

Seejärel tuleb edendada funktsionaalse majanduse lahenduse (juurdepääs või kasutus vs. omand) alusel loodud toote või teenuse (keskkonnaalaste, sotsiaalsete, majanduslike jne) mõjude avaldamist. Selline avaldamine annab tarbijale teavet selle kohta, kas oleks asjakohasem toode või teenus osta, ja võimaldab teha teadlikke valikuid. Ettevõtjate antava teabe kvaliteet ja usaldusväärsus on seega esmatähtis. Tuleb määratleda ametiasutused ja mehhanismid, mis tagavad tarbijatele nimetatud tingimused.

1.5.

Komitee soovitab, et liikmesriigid ja sidusrühmad edendaksid vastutustundlikku tarbimist, eelkõige hariduse osana, rõhuasetusega funktsionaalsel majandusel. Eeldusel, et funktsionaalset majandust kasutatakse arukalt, võib see aidata lahendada mitmesuguseid praeguseid tarbimisega seotud probleeme.

1.6.

Üldisemalt soovitab komitee kiirendada uute funktsionaalse majandusega seotud tootmis- ja tarbimisviiside uurimis- ja elluviimisprotsesse:

1.7.

Euroopa õigusaktide pakett võimaldaks funktsionaalse majanduse pakkumisi struktureerida, eelkõige seoses tarbimisega seotud uute küsimustega, nagu ühistarbimine, aegumine, mudelite mõistetavus tarbija jaoks, ning innovaatilistele ettevõtjatele soodsama õigus- ja maksuraamistiku pakkumisega.

1.8.

Funktsionaalse majanduse territoriaalseks muutmine võimaldab vastata uutele piirkondade jätkusuutliku arengu probleemidele uute majandusmudelite katsetamise teel. Funktsionaalne majandus on kasulik selleks, et väärtustada piirkondade eeliseid, lõpetada masstootmise standardimine, mis on osaliselt vastutav praeguse tarbimise rahulolematuse eest, ning võtta arvesse tootmissüsteemi kõiki välismõjusid. Lisaks on linnad kõige soodsamad piirkonnad funktsionaalse majanduse lahenduste arendamiseks, kuna nende asustustihedus soodustab ühiskasutusel põhinevaid käsitusviise.

1.9.

Selleks et tulla toime põhimõttelise üleminekuga uuele majandusmudelile, millel on tõsised ja süsteemised tagajärjed paljudes valdkondades, soovitatakse luua Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees uus alaline horisontaalne struktuur kõnealuste arengute analüüsimiseks.

1.10.

Olukorras, kus häid näiteid on veel vähe ning need ei ole nii nähtavad, kui peaksid olema, oleks kasulik luua teabevahetusplatvorm, mis muudaks funktsionaalse majanduse algatused Euroopa tasandil nähtavaks. See platvorm võiks kuuluda Euroopa ringmajanduse platvormi projekti, mille komitee kiitis heaks komisjoni esitatud ringmajanduse paketti käsitlevas arvamuses.

1.11.

Funktsionaalne majandus võib võimaldada üksteisest eristada erinevad väärtused, mis kokku moodustavad kauba väärtuse. Nii kasutusväärtus kui ka tööväärtus peavad seega suutma funktsionaalses majanduses koos eksisteerida.

1.12.

Esmatähtis on funktsionaalse majanduse mudelite kindlustusega seotud probleemide selgitamine ja lihtsustamine ning need tuleb seega muuta lõpptarbijale selgemaks, et arendada funktsionaalse majanduse uusi pakkumisi.

2.1.

Funktsionaalse majanduse eesmärk on arendada pigem toodete kasutamist kui omamist. Siiski tähendab see midagi enamat kui lihtsalt tootele teenuste lisamist. Pigem võetakse arvesse kõiki tarbimises toimunud muutusi, arvestades seejuures paremini lõppkasutaja ja ressursitõhusamate majandusmudelitega ning luues isegi positiivseid kaasmõjusid piirkondadele. Nii ei müü ettevõtjad mitte toodet, vaid omadust, mille kasutamise eest esitatakse arve. Seega on tööstusettevõtjatel eelkõige huvi arendada oma majandusmudeli raames tugevaid, parandatavaid, kergesti hooldatavaid tooteid ning tagada asjakohane tootmisahel ja logistika.

2.1.1.

Majandusparadigma põhiideeks jääb, et väärtus seisneb kasutamisest saadavas kasumis, st kasutusväärtuses, aga ka kaubas või teenuses endas või selle väärtuses teiste silmis, st selle tööväärtuses või vahetusväärtuses.

2.1.2.

Traditsioonilise majandusskeemi kohaselt loovad tootjad väärtust ning tarbijad hävitavad seda tarbimise kaudu. Funktsionaalses majanduses tuleb need kaks osapoolt ühendada või vähemalt neid lähendada, et mõlemad säilitaksid väärtuse või isegi looksid seda. Käimasoleva digitaalse revolutsiooni kontekstis moodustavad kasutajate ja nende teadmiste alusel toodetud andmed ja nende andmete kasutamine näiteks ühe mõlema osapoole loodavatest uutest ressurssidest ja väärtustest.

2.1.3.

Uued käsitusviisid, mis on tekkimas praegu veel teoreetilise mõiste „tootev tarbija“ (uudissõna, mis hõlmab kaht ajalooliselt eraldiseisvat tootja ja tarbija rolli) ümber, näitlikustavad seda protsessi, mille käigus muutuvad väga lineaarsed või vertikaalsed majandussuhted omavahel rohkem seotud horisontaalsemateks skeemideks ja struktuurideks.

2.1.4.

Funktsionaalne majandus võib soodustada majanduse dematerialiseerimist, hõlmates lõpphinna hulka kõik kulud. See peab soodustama majandustegevuse ja selle keskkonnamõju eraldamist.

2.2.

Kaks teooriakoolkonda viitavad kahele rohkemal või vähemal määral väljakujunenud mudelile funktsionaalse majanduse põhimõtte rakendamiseks. Esimene hõlmab kasutusele keskendunud teenusepakkumist ning seob selle üldise ideega teenustemajandusest. Korraldatakse ümber omandisuhted, ent tooteid puudutatakse vähe. Teises keskendutakse funktsionaalse majanduse välismõjudele, mis võimaldavad tuvastada uusi lahendusi, kus kaupade ja teenuste müüki käsitletakse kui integreeritud tervikut (seades kahtluse alla töö või isegi immateriaalsete ressursside tootmise eelkõige piirkonna jaoks) ja kus tarbijal on kavandatud lahenduses oluline osakaal.

2.3.

Komitee toetab tasakaalustatud käsitusviisi. Põhiidee ei ole funktsionaalse majanduse edendamine kõikjal, vaid ainult seal, kus see annab vastuseid uutele nimetatud väljakutsetele.

3.1.

Funktsionaalne majandus on huvitav, kuna see võib teoreetiliselt või vähemalt teatavatel tingimustel aidata lahendada mitmesuguseid tänapäevase tarbimise probleeme, mis võivad olla seotud majandus-, sotsiaal-, keskkonna- või kultuurivaldkonnaga.

3.2.

Integreeritud käsitusviisi raames, eelkõige piirkondades, võib see luua positiivseid kaas- või välismõjusid. Näiteks hõlmavad kohalikud asutused koostööd ja horisontaalseid tööviise kasutades oma tänavavalgustusteenuste hulka majandusliku tulemuslikkuse, avaliku ruumi turvalisuse tagamise, aga ka valgusreostuse ja energiatarbimise vähendamise. Pigem nende erinevate eesmärkide hõlmamine kui ainult ühe parameetri optimeerimine võimaldab vastata mitmetele probleemidele ning hoida kulud kontrolli all.

3.2.1.

Tänu investeeringute ühendamisele on funktsionaalne majandus viis, kuidas edendada säästva arengu eesmärgil innovatsiooni ning eelkõige puhtaid ja keskkonnahoidlikke tehnoloogilisi uuendusi. Nimetatud uuendused on tihti kapitalimahukamad kui klassikalised lahendused ning see majandusmudel soodustab nende levitamist tarbijate vahendusel, kellel individuaalselt ei oleks selleks piisavat finantsvõimekust. Näiteks võib energiatõhususe leping anda kasutajale võimaluse kasutada sageli kulukaid energiatõhusaid tehnoloogiaid ja teenuseid mõõduka igakuise tasu eest.

3.3.

Keskkonna seisukohalt toovad praegused eraomandil põhinevad tarbimisviisid kaasa kaupade alakasutuse ning seega ka loodusvarade märkimisväärse raiskamise (näiteks autot ei kasutata tänapäeval 95 % ajast ning linnas kasutab seda vaid veidi rohkem kui üks inimene (1,2)).

3.3.1.

Liikuvusteenuse ostmine (üks istekoht teatava kilomeetrite arvu kohta, üks auto teatava sõidu kestuse ja kilomeetrite arvu kohta jne) võimaldab nende vahendite kasutamist suurendada. Funktsionaalne majandus võib seega suurendada paljude tarbekaupade kasutamist ning luua samal ajal suuremat väärtust väiksema keskkonnajalajäljega.

3.3.2.

Funktsionaalse majanduse teenuste hinnakujundus, mis hõlmab kõiki toodete ja teenuste kulusid ning mitte ainult piirkulusid, võimaldab kasutajal tegelikke kulusid paremini hinnata. See annab hinnasignaali, mis vastab paremini tootmise tegelikule mõjule ning innustab seega vastutustundlikumat käitumist (näiteks ostes ühe tunni ühisauto kasutamist, maksab kasutaja sõiduki kulumise, kindlustuse, parkimise, kütuse jms eest, seega kõigi kulude eest, mis arvutatakse proportsionaalselt. Tarbija on seega nimetatud sõiduki vastutustundliku kasutamise suhtes tähelepanelikum, võrreldes kasutamisega omanikuna, mille puhul nähakse üldiselt kasutuskuluna ainult kütust).

3.4.

Sotsiaalses mõistes võib funktsionaalne majandus toote või teenuse juurdepääsukulude vähendamise teel, kas mitme osapoole investeeringute ühendamise kaudu või piirates soovitud kasutuskulu ainult juurdepääsukuluga, võimaldada suuremale arvule tarbijatele juurdepääsu teenustele, mis ei olnud neile varem kättesaadavad. Oluline küsimus nii majanduslikust, õiguslikust kui kindlustusega seotud seisukohast on investori või kasutajatele kättesaadavaks tehtava kapitali omaniku küsimus. Neid küsimusi arvestades tunduvad uute õigusaktide loomisega seotud väljakutsed väga olulised.

3.4.1.

Sotsiaalseid küsimusi on palju ning samamoodi kui keskkonnaküsimuste puhul, tuleb ka neid põhjalikult uurida, et otsustada, kas funktsionaalne majandus on selles valdkonnas mõistlik, ning eelkõige luua funktsionaalse majanduse kasutamise tingimused, pidades silmas sotsiaalset arengut.

3.5.

Omandilt juurdepääsule üleminekuga seotud paradigma muutus ei ole vähetähtis. Selle eelduseks on suurustamisel ja jäljendamissoovil põhineva tarbimismudeli muutumine mõõdukamaks tarbimiseks, mis ei põhine nii suurel määral impulsiivsusel ning mis sõltub igal juhul vähem materiaalsete kaupade omamisest.

3.6.

Digitaalvaldkond võimaldab laiendada funktsionaalse majanduse kasutusala, lõpetades eksklusiivse ja igal juhul originaalse ettevõtjatevahelise e-kaubanduse. Vähendades levitamis- ja eelkõige kasutuskulusid, võivad digitaalvõimalused kaasa aidata kõikidele funktsionaalse majanduse lahendustele väga erinevates valdkondades (muusika, liikuvus, seadmed, eluase jne). Eelnevat arvesse võttes ning selleks, et soodustada kooskõla olemasoleva majandusmudeliga, tuleb kiiresti luua ja kasutusele võtta kohandatud maksu- ja õigusraamistik.

3.7.

Hiljutistest uuringutest ja kogemustest saadud tagasisidest nähtub, et funktsionaalse majanduse tavad on edukad ning võetakse kasutusele pigem siis, kui lahendustega parandatakse kasutajakogemust ja tarbija elukvaliteeti, kui ainult majanduslike ja keskkonnaga seotud kriteeriumide alusel. Siinkohal on head näited ühisauto kasutamine, mis pakub tõhusa lahenduse kesklinnas parkimise olulisele küsimusele, ning voogedastus, mis pakub peaaegu viivitamatu juurdepääsu ulatuslikule veebikataloogile.

4.1.

Funktsionaalne majandus võib teatud juhtudel viia tarbimise ja toodete uuendamise kiirenemiseni. Nii ei ole kindel, kas näiteks mobiiltelefonide või pikaajaliseks rentimiseks mõeldud autode müümise puhul aitavad need mudelid (pikaajaline rent tavaliselt koos ostmisvõimalusega) pikendada toodete eluiga või soodustada kasutusest kõrvaldatud toodete ringlussevõttu.

4.2.

Ehkki konkreetsete näidetega on tuntud eelkõige suured tööstuskontsernid, aitavad ka traditsioonilisemad sektorid, nagu põllumajandus (näiteks ühisostude näol) ja idufirmad, ühiskonnas kaasa funktsionaalse majanduse tugevdamisele ja levitamisele. Lisaks on VKEdel võimalik selle käsitusviisi ja selle elluviimise raames leida oma klientidele uusi lahendusi. Organisatsioonilised struktuurid (ühistute näol) võivad samuti soodustada horisontaalsemaid juhtimisviise, kuhu kasutaja on täiel määral kaasatud.

4.3.

Tänu tootele või teenusele juurdepääsu kulude vähendamisele võib funktsionaalne majandus olla eelis väikseima sissetulekuga kodanike jaoks. See võimaldab teenustele ja toodetele juurdepääsul eelkõige teatavat sujuvust ja paindlikkust. Ometi võib see samal ajal suurendada väikseima sissetulekuga kodanike haavatavust, kui nad ei ole enam võimelised juurdepääsuõiguse, kasutuse või teenuse tellimise eest maksma. Arvestades seda vaatenurka ning praegust kasvavat ebakindlust paljudes Euroopa riikides, võib omand tunduda ebakindlas olukorras kodanike jaoks eelistatav ning seega turvalisem variant. Lisaks, mis puudutab teatavatele kaupadele ja teenustele juurdepääsu, ei ole ebavõrdsus mitte üksnes majandusliku kapitali (rahalised vahendid), vaid ka kultuurilise või haridusliku kapitali (sotsiaalne taust, haridus) küsimus.

4.4.

Ühiskondlikust seisukohast võib funktsionaalne majandus muuta tarbijad, ja seega kodanikud, veelgi sõltuvamaks majandusorganisatsioonidest või asjaomasest tehnilisest või majanduslikust süsteemist. Kui teenus on ellu viidud, siis on kättesaadavaks tehtud toodet raske või peaaegu võimatu parandada, kohandada, muuta jne. Nii võib funktsionaalne majandus suurendada sõltuvust, kui teenuseosutajad ei kaasa kasutajaid piisavalt arendatud toodete ja lahenduste kujundamisse. Tarbijate sõltumatust (nende valikutes, tavades ja kasutuses) soodustavaid majandus- ja juhtimismudeleid tuleb uurida ja edendada.

4.5.

Digiteerimine võib laiendada funktsionaalse majanduse kohaldamisala kõikidele tarbijatele. Samas tekitab see ka palju küsimusi, nagu väärtuse hoidmine teatavate platvormide poolt, maksude optimeerimine või neist kõrvalehoidmine, eraelu puutumatuse austamine (eelkõige kogutud andmete kasutamisel), majandustegevuse koondumine (platvormide monopolid) ning tööga seotud küsimused (nagu nimetatud punktis 1.6).

4.6.

Lihtne üleminek teenustemajandusele ei kaitse funktsionaalset majandust kõigi nende ohtude ja takistuste eest. Neid võib aidata ületada funktsionaalse majanduse integreeritum käsitusviis, milles käsitletakse ettevõtte juhtimist, tööd ja seost piirkonnaga ning võetakse arvesse tarbijat alates teenuse kujundamisest ning toote kogu olelusringi jooksul.

4.7.

Sellele vaatamata on paljude nende punktide puhul ning eelkõige konkurentsi ja eraelu puutumatusega seoses kindlasti vajalik õiguslik sekkumine.

5.1.

On mitmeid põhjuseid, miks Euroopa Liit peaks funktsionaalse majanduse teemat käsitlema. Need põhjused on nii keskkonnaalased, sotsiaalsed, kultuurialased kui ka majanduslikud. Lisaks on siinkohal olulised digitaalvaldkonna probleemid ning üldiselt seos uute majandusmudelitega, nagu jagamismajandus, ringmajandus jne, eelkõige muutuste kiirust arvestades.

5.2.

Euroopas on funktsionaalne majandus ettevõtjate jaoks viis taasluua lisaväärtust ja edendada töökohti loovaid lahendusi (eelkõige järgnevas etapis hoolduse, paranduse jms valdkonnas, aga ka eelnevas etapis uuenduslike majandusmudelite väljatöötamise ning nendega seotud teenuste loomise valdkonnas) ning eriti tugevdada teatud tööstusvaldkondade konkurentsivõimet. Arendades selliste teenuste pakkumist, mis vastavad võimalikult täpselt tarbijate vajadustele, mitte standardiseeritud ja vähesel määral kohandatud tootmist, võimaldab funktsionaalne majandus uuendada ettevõtjate ja tarbijate vahelist usaldust ning anda tarbimisele mõtte.

5.3.

Kui suurte ettevõtjate innovatsiooniga tegelevad osakonnad, piirkonnad ning suur hulk eksperte toetavad funktsionaalse majanduse edendamist, on hämmastav tõdeda, kui nõrgad on Euroopa püüdlused kõnealuses valdkonnas. Kuigi funktsionaalne majandus on ringmajanduse keskmes, ei mainita seda ometi komisjoni hiljutises teatises „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“.

5.3.1.

Vaatamata nendele ebakindlustele ja piirangutele on funktsionaalne majandus Euroopa praeguses ebakindlas poliitilises ja majanduslikus olukorras Euroopa jaoks võimalus väärtustada ja arendada paljude eri osalejate oskusteadmisi ja pädevusi.

10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/6

Raportöör:

Antonio GARCÍA DEL RIEGO

1.1.

Komitee julgustab komisjoni jätkama jõupingutusi selliste poliitiliste ettepanekute väljatöötamiseks, mille eesmärk on edendada uuenduslike ja suure kasvupotentsiaaliga ettevõtete loomist, ning soovitab, et neid algatusi viiks ellu, juhiks ja koordineeriks üks üksus, mis vastutab hindamise, järelevalve ja sünergiate saavutamise eest uuenduslikes poliitikates, mida viivad ellu eri peadirektoraadid. Need poliitilised ettepanekud peaksid tugevdama ühtset turgu, tugevdama klastreid ja ökosüsteeme, milles luuakse uuenduslikke idufirmasid, arendama Euroopa kapitaliturgude omakapitali komponenti, edendama tuleviku töökohti käsitlevat akadeemilist tegevuskava ning viima miinimumini uue ettevõtluse algatamisega kaasnevad kulud ja bürokraatia.

1.1.1.

Komisjon peaks jätkama oma tööd olemasolevate ühtse turu eeskirjade jõustamisel: pikaajalised ühtlustusprojektid, nagu näiteks raamatupidamis- ja maksejõuetusstandardid ning akadeemilise ja kutsekvalifikatsiooni automaatne tunnustamine, digitaalse ühtse turu strateegia kiirendatud rakendamine ning kapitaliturgude liidu algatuse (1) täielik rakendamine aitaksid oluliselt kaasa sellele, et EL saaks kasu tõelise ühtse turu kogupotentsiaalist. Lihtsad ja tõhusad piiriüleste lepingute normid annaksid hoogu piiriülesele e-kaubandusele, vähendaksid tarbijaõiguse õiguslikku killustatust ja nõuete täitmisega kaasnevaid suuri kulusid.

1.1.2.

Omakapitali kaudu rahastamist tuleks veelgi laiendada, et toetada idufirmasid nende arenguetapis. Teiste tegurite seas eeldab see neutraalsemat maksusüsteemi, mis kohtleb laenu- ja omakapitali kaudu rahastamist võrdselt, võimaldades nii intressi- kui ka dividendimaksete mahaarvamist (2). Idufirmadel peaks olema andekate inimeste ligimeelitamiseks ja kinnihoidmiseks võimalik kasutada aktsiaoptsiooni pakette.

1.1.3.

Tuleks luua omakapitali kultuur ja seda edendada, muu hulgas ka haridusalaste ja muude kui seadusandlike algatuste abil. Euroopa rahandussüsteem peab välja arendama likviidseid investeerimistooteid, mis oleksid sobivad jaeinvestoritele, et julgustada neid investeerima uuenduslikesse väikestesse ettevõtetesse.

1.1.4.

Tarbetu bürokraatia ja ülereguleerimise vähendamine on samuti hädavajalik halduskoormuse miinimumini viimiseks ning tarbetute kulude ja ettevõtjate asjatu ajakulu vältimiseks.

1.1.5.

Liikmesriikides tuleb tugevdada ja kiirendada uute viiside arendamist koostööks ülikoolide ja ettevõtjate vahel, mis hõlmaks nii suurtööstust kui ka väiksemaid ettevõtteid. Selle raames tuleb võtta uusi poliitilisi meetmeid, mille eesmärk on muuta EL talendimagnetiks.

1.1.5.1.

Komitee julgustab komisjoni kõrvaldama kõik õiguslikud tõkked üliõpilas- ja noorte ettevõtjate vahetuse teelt (3), luues näiteks Erasmuse programmi noortele ettevõtjatele.

1.1.5.2.

Selleks et parandada teadlikkust paljulubavate ettevõtete osas, pooldab komitee platvormipõhise andmebaasi loomist, mis oleks integreeritud Euroopa investeerimisnõustamise keskusesse (EIAH) ja Euroopa investeerimisprojektide portaali (EIPP) (4). See hõlmaks ELi suure kasvupotentsiaaliga ettevõtteid eri sektorites, mis valitakse lähtuvalt objektiivsetest ja läbipaistvatest kriteeriumitest, mis võimaldavad ettevõtetevahelist võrdlust ja võrdlusanalüüsi.

1.1.6.

Komitee on seisukohal, et heade tavade jagamine ja hindamine annab uute poliitikasuundadega katsetamiseks väärtuslikke teadmisi (5).

1.2.

Euroopa Investeerimisfondil ja Euroopa Investeerimispangal on palutud toetada uuenduslikke ettevõtteid spetsiaalse riskikapitali ja seemnekapitaliga, et lihtsustada tehnosiiret ülikoolidest ja uurimiskeskustest. See võiks toimuda esimese laenu garantii vormis, mis aitaks üle erasektori investorite algsetest kõhklustest.

1.3.

21 miljardi euro suurusel Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondil, mis koosneb Euroopa Liidu tagatistest ja Euroopa Investeerimispanga kapitalist, peaks olema oluline roll aitamaks innovaatilistel projektidel kasvada ja jõuda turuni. Lisaks peaks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond olema eeskujuks tulevastele ELi eelarvetele, liikudes projektide rahastamise traditsiooniliselt toetuspõhiselt meetodilt palju tõhusamale investeeringutel rajanevale mudelile, mille raames kogutakse projektidele vahendeid. Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond on edukalt rahastanud suhteliselt riskantseid valdkondi, mis oleksid võinud kergesti tähelepanuta jääda (6).

1.4.

Komitee kutsub üles looma laiema investeerimisvahendite kogumi, et stimuleerida investeeringuid kasvuetapis. See peaks hõlmama ka asümmeetrilisi fonde, mis annavad eri varaklassi investeeringute puhul erinevat tulu, ning alternatiivseid rahastamisvõimalusi, nagu näiteks ühisrahastamine (7). Samuti tuleb kaaluda allturgude loomist, et lihtsustada Euroopa VKEde jaoks turgudele sisenemist.

1.5.

Komisjon peaks tegelema Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vaheliste õigusalaste erinevustega, mis puudutavad investeeringuid tarkvarasse, ja kõrvaldama regulatiivsed piirangud, mis takistavad Euroopa rahandussektoril digitaalsesse arengusse investeerimist.

2.1.

Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) on Euroopa majanduse tugisambad, kes annavad märkimisväärse panuse töökohtade loomisse ja majanduskasvu (8).

2.1.1.

2015. aastal oli ELis rohkem kui 22,3 miljonit VKEd, kes moodustasid 99,8 % kõigist mittefinantsettevõtjatest, andsid tööd 90 miljonile inimesele (66,9 % kogu tööhõivest), tootsid 57,8 % kogu lisandväärtusest (9) ning lõid 85 % uutest töökohtadest. Euroopa peab tagama uue VKEde põlvkonna tekkimise, et asendada igal aastal pankrotti minevat 200 000 VKEd, (10) mis puudutab 1,7 miljonit töötajat. Tulevase majanduskasvu seisukohalt on olulisemad ettevõtted, mis soovivad uuendada, kasvada ja eksportida.

2.2.

Suure kasvupotentsiaaliga idufirmade loomine on põhimõttelise tähtsusega, sest need keskenduvad innovatsioonile kiiresti kasvavates ja suure lisandväärtusega valdkondades. Need on ettevõtted, mis loovad tulevikus töökohti ja suurendavad tootlikkuse kasvu, mis on keskse tähtsusega elustandardi parandamise seisukohast. Kuigi Euroopa teavitab edasiminekust mõnes valdkonnas, on ta maha jäänud üleminekul idufirma etapist kasvufirma etappi, mis peaks lõpuks tooma endaga kaasa Euroopale nii vajaliku majanduskasvu ja töökohtade loomise (11).

2.3.

Käesolev omaalgatuslik arvamus keskendub kasvufirmadele – kiiresti kasvavatele ettevõtetele, mille keskmine aastane kasv kolmeaastase perioodi lõikes on töötajate arvu (või käibe) osas suurem kui 20 % ning kus vaatlusperioodi alguses töötab kümme või enam töötajat (12). Kasvufirmade põhiomadus on see, et nad kasutavad väga laiendamiskõlblikke ettevõtlusmudeleid. Laiendamiskõlblikkus on võime kasvada turulepääsu, tulude ja struktuuri aspektist, mille põhjustab näiteks asjaomase ettevõtlusmudeli kiire paljunemine eri turgudel või uued juhtimistavad.

2.3.1.

OECD tegi 11 riigis uuringu (13) ning leidis, et kasvufirmad moodustavad kõigi 11 riigi ettevõtetest vähem kui 10 %, ent on loonud kaks kolmandikku kõigist uutest töökohtadest (14).

2.4.

Idufirmad kipuvad lühikeses perspektiivis olema vähem tasuvad ning sõltuvad välisrahastusest. Kui need uuenduslikud ettevõtted ei ole võimelised rahastama oma laienemisplaane, siis ei õnnestu neil kasvada ning neis peituv tootlikkuse kasvu ja töökohtade loomise potentsiaal ei leia rakendamist.

2.4.1.

Maailmapanga analüüsis (15) märgitakse, et hinnanguliselt oli VKEde viivislaenude keskmine määr arenenud turgudel 2007. aastal 6,93 %, mis on enam kui kaks korda kõrgem suurte ettevõtete omast (2,54 %). Kriisiaastatel kasvas viivislaenude hulk dramaatiliselt Portugalis, Hispaanias, Itaalias ja Iirimaal, jäädes 10 % ja 25 % vahele.

2.4.1.1.

Poliitikastrateegiad, mis julgustavad panku andma laene riskantsematele ettevõtetele, eriti piiratud tagatisega äsja loodud ettevõtetele, võivad viia mitmed pangad riskantsesse olukorda, põhjustada krediidimahu vähenemise ja suurendada rahanduslikku ebastabiilsust (16).

2.5.

Euroopa peab keskenduma „ülemineku rahastamise“ sujuvale toimimisele, mis on praegu puudulik.

2.5.1.

Rahastamise üleminek koosneb neljast osast: idufirma etapp (rahastatakse toetustest, seemnekapitalist, perekonna ja sõprade abil); omakapitali kasvu etapp (ühisrahastamine, mikrorahastamine, äriinglid); püsiva kasvu etapp (väärtpaberistamine, börsiväline kapital, riskikapital, institutsioonilised investorid, erasektori võlakirjad) ja väljumise etapp (omandamine, aktsiaturud).

3.1.

Kasvufirmade arengut toetavaid edukaid innovatsiooni ökosüsteeme iseloomustavad tugevad, omavahel seotud teadus- ja haridusinstitutsioonide võrgud, suurtööstused, riskikapitali investorid ning loova ja ettevõtlusalase ande olemasolu (17).

3.1.1.

Tavaliselt luuakse idufirmad tehnoloogiakeskustes, mis on ehitatud kõrgetasemeliste ülikoolide lähedusse, millel on oluline roll dünaamilise ettevõtluskeskkonna arengus, kuna nad on paljude talentide allikas, seda nii üliõpilaste kui ka akadeemikute näol. Jõulised, hästi ühendatud klastrid parandavad ettevõtete tootlikkust, määravad innovatsiooni suuna ja selle kiiruse ning stimuleerivad uute ettevõtete teket. Ameerika Ühendriigid ja Hiina, nagu ka mõni keskus Euroopas, on juhtpositsioonil pikaajalises lahingus, mille eesmärk on meelitada ligi talente ja kapitali ning edendada innovatsiooni.

3.1.2.

Samas takistab Euroopa tööturgude killustatus idufirmade arenemist kasvufirmadeks. Selles osas on kõige tähtsam tööjõu liikuvuse lihtsustamine kogu ELis ja ka talentide ligimeelitamine kolmandatest riikidest – see toimib magnetina, luues sel moel positiivse mõjuringi.

3.1.3.

Tuleks toetada Erasmuse programmi noortele ettevõtjatele. See sobib kokku majanduskasvu ja uute töökohtade loomise juhtpõhimõttega ning on algatus, mis lihtsustaks liikuvust ja mille suhtes oleks ettevõtted soodsalt meelestatud.

3.1.3.1.

Hiljuti on vastu võetud mõned poliitikasuunised talentide ligimeelitamiseks väljastpoolt ELi. 2009. aastal kasutusele võetud sinine kaart on lihtsustanud ELi tööandja poolt värvatud kvalifitseeritud töötajate sisenemist ELi (18). Mõni Euroopa riik on juba loonud riiklikul tasandil spetsiaalse korra viisade väljastamiseks ettevõtjatele ja teised riigid teevad algust samalaadsete sammudega (19).

3.1.4.

Märkimisväärne edukas näide tehnoloogiakeskusest võiks olla Oxbridge, mis viitab Ühendkuningriigi Oxfordi ja Cambridge’i ülikoole hõlmavale mõjupiirkonnale. Kõrgtehnoloogiline kogukond Ühendkuningriigis jätkas kasvamist ja uuendustegevust ka pikaajalise majanduslanguse ja -seisaku perioodi jooksul aastatel 2008–2012 (20).

3.1.4.1.

Ent paljudel Euroopa ülikoolidel puudub vastav staatus, struktuur või soov luua ülikoolilinnakus tingimused ettevõtlusprojektide kasvuks või nad ei soovi valitsustes selle nimel võidelda (21). Ülikoolide juhid ja valitsus peaksid arendama sidemeid tööstusega, investeerides ülikoolilinnakute tehnosiirdekeskustesse ja ettevõtlusalasesse haridusse (22).

3.1.5.

Ülikoolide tehnosiirde tulemusel loodud võrsefirmadel on keeruline kasvada, sest puudub raha ja spetsialiseerunud juhtimine. Seepärast on määrava tähtsusega, et nad saaksid arvestada avaliku sektori institutsioonilise toetusega, et saada üle erasektori rahastajate algsest vastumeelsusest investeerida tehnilise suunitlusega võrsefirmadesse, kuna neid peetakse liiga tehnilisteks ja riskantseteks ning tihti ei saada neist hästi aru.

3.2.

Hoolimata sarnasest haridustasemest asutavad eurooplased märkimisväärselt harvemini uusi ettevõtteid kui ameeriklased. Sellel on mitu põhjust, sealhulgas suur soovimatus võtta riske, halduskoormus, „teise võimaluse pakkumise kultuuri“ vähene areng, ettevõtlusega seotud haridusprogrammide madal tase ning erakapitali kultuuri puudumine. Samuti tuleks pöörata tähelepanu ettevõtluskultuuri varajasele arendamisele juba põhi- ja keskkooli astmes.

3.2.1.

Tegelikult kardavad eurooplased uue ettevõtte asutamisel kõige rohkem pankrotti: see hirm on Euroopas 43 %-l ja USAs 19 %-l inimestest. USAs (23) aitab riskivalmidusele kaasa küllaltki tõhus ja mittekaristuslik ettevõtete pankrotikord ja äriühingu ebaõnnestumise üldiselt suurem aktsepteerimine. Ettevõtlussõbralikuma kultuuri arendamine peaks muutuma nii poliitikakujundajate kui ka haridusasutuste prioriteediks.

3.2.1.1.

Hiljutisest uuringust nähtub, et uuesti alustajate loodud ettevõtetel on suurem käive ja suurem tööhõive kasv ning paremad võimalused välisrahastuse saamiseks (24). Hispaanias on esimese idufirma loonud ettevõtjatest edukad vaid 20 %, teist korda proovijate edumäär tõuseb hämmastava 80 %ni.

3.3.

Suure kasvupotentsiaaliga ja uuenduslike ettevõtete taotlused pangalaenu saamiseks lükatakse suurema tõenäosusega tagasi, kuna neil jääb vajaka kapitalist, mis moodustab pankade krediidikvaliteedi hinnangute olulise osa (25). Idufirmade ja märkimisväärsete laienemiskavade, kuid ebamäärase või negatiivse prognoosiga rahavoogudega ettevõtete jaoks on seepärast põhiline omakapitali kaudu rahastamine. Pankade laenuandmist peaks seetõttu täiendama, parandades rahastamisallikate mitmekesisust ja paindlikkust, rõhutades eriti omakapitali kaudu rahastamise rolli.

3.4.

Euroopas tuleks luua omakapitali kultuur ja seda edendada. Euroopa rahandussüsteem peab välja arendama investeerimistooteid, mis oleksid sobivad jaeinvestoreile ja annaksid neile vajaliku likviidsuse innovaatilistesse väikestesse ettevõtetesse investeerimiseks.

3.4.1.

Hilisemas etapis rahastamise puudumise tõttu ei suuda Euroopa idufirmad pidada sammu oma USA kolleegide kasvutempoga ning peavad ellujäämiseks kas tekitama tulu varem või siis need müüakse liigvarases etapis soodushinnaga. 2009. aastaks oli alates 1980. aastast nullist loodud Euroopa ettevõtetest tõepoolest vaid 5 % turukapitalisatsiooni osas parima 1 000 seas. USAs oli see osakaal 22 % (26).

3.4.1.1.

Märkimisväärne on see, et USAs eraldatakse üle poole kogu maailma riskikapitalist, Euroopas üksnes 15 %. 2013. aastal eraldati USAs 26 miljardit eurot riskikapitali ja Euroopas 5 miljardit eurot, samal ajal kui äriinglitest investorid tagasid Euroopa idufirmadele 6 miljardit eurot ja USAs 20 miljardit eurot.

3.4.1.2.

EL kannatab niisiis ülisuure kapitali puudujäägi all, mis puudutab rahastamist äriinglite poolt ja riskikapitali kaudu, mille maht on USAs vastavalt kolm ja viis korda suurem. See on väga oluline erinevus, kuna tegemist on sellise kapitaliga, mida läheb vaja, et muuta firmad suuremateks ja edukamateks ettevõteteks.

3.4.1.3.

Selle peamine põhjus on ELi riskikapitali sektori suur, riigipiiridest tingitud killustatus. Euroopa keskmine riskikapitali fond on oma 60 miljoni euroga lausa poole väiksem USA keskmisest asjaomasest fondist ning 90 % ELi riskikapitali investeeringutest tehakse vaid kaheksas ELi liikmesriigis (Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaad, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik) (27). Liikmesriikide eeskirjade erinevuse tõttu peavad riskikapitali ettevõtted tegema Euroopas raha kogumiseks suuri kulutusi. Selle tulemusena on need ettevõtted väikesed ja neil on vähem vahendeid ettevõtete kasvu toetamiseks. Kui ELi riskikapitaliturud oleksid sama sügavad kui USA omad, oleks äriühingute rahastamiseks aastatel 2008–2013 olnud võimalik kasutada täiendavalt 90 miljardit eurot (28).

3.4.1.4.

Probleemne on ka erainvesteerijate ebapiisav kaasamine. Viimase kümnendi jooksul on Euroopa riskikapitali sektor muutunud üha enam sõltuvaks avaliku sektori institutsioonidest, mille kanda oli 2015. aastal 31 % koguinvesteeringutest (29), samal ajal kui 2007. aastal oli see määr kõigest 15 % (30). Eesmärk ei peaks olema mitte avaliku sektori rahastuse vähendamine, vaid erasektori investeeringute suurendamine. Kui sektor tahab pikas perspektiivis saada isemajandavaks, tuleb investoribaasi laiendada ja mitmekesistada.

3.4.1.5.

Avaliku ja erasektori partnerluste motiveerimiseks võiks kaaluda asümmeetrilisi fonde. Need kujutavad endast riskikapitali fonde, mille raames pakutakse investoritele erinevaid tingimusi ja tulu lähtuvalt nende investeeringu eesmärgist, tunnistades partnerite erinevaid huvisid eri koostöövormides. Need on juba olemas Soomes, Kreekas, Ühendkuningriigis ja Madalmaades.

3.4.2.

Samuti tuleb kaaluda allturgude loomist, et lihtsustada Euroopa VKEde jaoks turgudele sisenemist. Need peaksid võimaldama madalaid noteerimiskulusid ja paindlikku kohandatud lähenemisviisi, mis rahuldaks väiksemate, dünaamiliste ettevõtete vajadusi. Sellekohased head näited on Alternative Investment Market (AIM) Londonis, Nouveau Marché Pariisis ja Mercado Alternativo Bursatil (MAB) Madridis. Selline paindlik korraldus võib osutuda kahe teraga mõõgaks. Ühelt poolt võib väikestel ettevõtetel olla lihtsam aktsiaid börsile viia, ent teiselt poolt võib kogenematutel investoritel olla raske hinnata ettevõtte täpset riskiprofiili.

3.4.3.

Konkreetse sektori eeskirjad takistavad kohati ELi ettevõtete suutlikkust investeerida tehnoloogia arendamisse võrreldes USA ettevõtete olukorraga. Näiteks on Euroopa, USA ja Šveitsi finantsasutusi käsitlevates õigusaktides erinevusi selles osas, mis puudutab vajalikke investeeringuid tarkvarasse ja teistesse immateriaalsetesse varadesse, mis on digitaalse arengu seisukohalt kriitilise tähtsusega.

3.4.3.1.

Pangandussektor on ülekaalukalt suurim IT sektor maailmas – IT innovatsiooniks on kulutatud 700 miljardit USA dollarit – see tähendab, et üks euro viiest kulutatakse rahandussektori poolt ja selle arvele langeb 5–10 % investeeringutest (31). Sellest võib järeldada, et pangad on nii kõige suuremad tegutsejad digitaalses üleminekus kui ka digitaalmajanduse peamised rahastajad.

3.4.3.2.

Sellele vaatamata kahjustab õigusraamistik nende vägagi vajalikke investeeringuid IT valdkonda. Rahandussektori õigusaktides tuleks käsitleda tarkvara tavalise varana ega tohiks sundida ELi panku seda investeeringut seoses kapitalinõuetega maha arvama.

3.5.

Liikmesriigiti erinevad maksustamislahendused ja eri rahastamisviisid takistavad üleeuroopaliste kapitaliturgude arengut, mõjutades nii investoreid kui ka emitente.

3.5.1.

Enamik ettevõtte tulumaksusüsteeme Euroopas eelistavad pigem laenu- kui omakapitaliga rahastamist, lubades intressikulude mahaarvestamist. Omakapitali puhul dividendimaksete pealt mahaarvamist ei toimu. Sellisele laenuvahendite eelistamisele saab lõpu teha, kui lubada tulust mahaarvamisi nii oma- kui ka laenukapitaliga rahastamise puhul (32).

3.5.1.1.

Maksusoodustustel on oluline roll rahastamise tagamisel suure kasvupotentsiaaliga äsja loodud ettevõtetele ning mitu valitsust üle maailma lubavad kõrgtehnoloogilistesse idufirmadesse või kvalifitseeruvatesse riskikapitalifondidesse investeerinud isikutel ja ettevõtjatel teha tulust mahaarvestamisi (33).

3.5.1.2.

Aktsiaoptsioonid on traditsiooniliselt ligitõmbav tulu saamise viis töötajatele ja idufirma ettevõtjatele, kuna paljud neist võivad selle nimel loobuda palgalisast. Suuremas osas liikmesriikides on aktsiaoptsioonide maksustamine väga ebasoodne, kuna neid käsitatakse tavalise sissetulekuna ja maksustatakse piirmääraga. Tuleks julgustada aktsiaoptsioonide maksustamisviisi muutmist selles suunas, nagu see on USA Incentive Stock Options’i (ISOs) (34) puhul.

3.5.2.

Ettevõtete jaoks on käibemaksukohustuse täitmine kulukas, eriti kui ettevõte müüb kaupu või teenuseid piiriüleselt. Komitee avaldab heameelt komisjoni teate üle, et esitab 2016. aasta lõpuks digitaalse ühtse turu strateegia osana õigusakti ettepanekud, mille eesmärk on vähendada erinevate käibemaksusüsteemide poolt ettevõtjatele põhjustatud halduskoormust. Need meetmed sisaldavad ka komisjoni ettepanekut võtta kasutusele käibemaksuvaba künnis, et aidata idufirmasid ja mikroettevõtjaid (35).

3.6.

Ühtse turu potentsiaali täielik rakendamine on oluline, et idufirmad saaksid juba varajases staadiumis pakkuda oma teenuseid ja tooteid kogu ELis ning et neil oleks võimalik kiirelt kasvada, olemaks maailmaturul konkurentsivõimeline.

3.6.1.

Lihtsad ja tõhusad piiriüleste lepingute normid tarbijatele ja ettevõtetele on digitaalse ühtse turu strateegia prioriteet. Need edendaksid piiriülest e-kaubandust ELis, kõrvaldades õigusliku killustatuse tarbijalepinguõiguse valdkonnas. Lepinguõiguse erinevustest tingitud takistuste kõrvaldamine suurendaks ELis tarbimist 18 miljardi euro võrra ja sisemajanduse koguprodukt kasvaks praegusega võrreldes 4 miljardi euro võrra (36).

3.7.

Tarbetu halduskoormus põhjustab samuti lisakulusid ja asjatut ajakulu ettevõtjatele.

3.7.1.

Perioodil 2013–2015 oli ELis ettevõtte loomise keskmine kulu 4,1 % SKPst elaniku kohta, samal ajal kui USAs oli see 1,17 % (37).

3.7.2.

ELis kulus ettevõtte loomisel selle registreerimiseks keskmiselt 11,6 päeva. USAs võtab ettevõtte loomine vaid kuus päeva.

3.8.

Teine põhjus, miks Euroopas ei looda piisavalt suure kasvupotentsiaaliga ettevõtteid, peitub teabe ebakõlas. Investoritel puudub terviklik ülevaade investeerimisvõimalustest. Väljastpoolt Euroopat tulevad investorid seisavad lisaks veel silmitsi täiendavate piirangutega, kuna peavad püüdma mõista eri riikide turgude eripärasid. Suure kasvupotentsiaaliga projektide nähtavust võiks aidata suurendada ja teabe ebakõla vähendada spetsiaalne portaal, mis peaks olema integreeritud Euroopa investeerimisnõustamise keskuse (EIAH) ja Euroopa investeerimisprojektide portaaliga (EIPP) (38).

4.1.

Mitu riiki on välja töötanud head tavad idu- ja kasvufirmade toetamiseks. Komitee soovitab komisjonil hoolikalt uurida võimalusi nende rakendamiseks Euroopa tasandil.

4.1.1.

Saksamaa nõuab, et ettevõtjad ühineksid Saksamaa Kaubanduskojaga (IHK), mis omakorda annab tuge ja nõu (39).

4.1.2.

Uurida tuleks valitsuse laenutagatiskavu, nagu need on kasutusel Itaalias, Ühendkuningriigis, Poolas ja Prantsusmaal, ning riigipoolset kaasrahastamist Saksamaa ja Rootsi näitel (40).

4.1.3.

Ühendkuningriik on loonud maksusoodustuskavad EIS, SEIS ja VCT, et parandada rahavooge riskantsematesse varadesse (41).

4.1.4.

Piemonte maakond Itaalias on 12 majandusharu klastris välja töötanud võrgustikud, mis viivad kokku ettevõtjad, ülikoolid ja kohalikud omavalitsused (42).

4.1.5.

Baskimaal Hispaanias toetab ühistu Elkar-lan teiste ühistute loomist, analüüsides täielikult projekti elujõulisust, pakkudes koolitusi ning aidates toetustele ja finantsabile juurdepääsemisel (43).

4.1.6.

Valitsuse teenuste digitaliseerimine, nagu seda on tehtud Eestis, võib tuua endaga kaasa läbimurde kõrgtehnoloogiliste, uuenduslike ettevõtete kasvu hõlbustamisel. Üleeuroopalises mõõtmes oleks e-riigi arendamisel tohutu mõju.

4.1.7.

Andmepõhise majanduse ajastul võivad konkurentsieelisteks osutuda immateriaalsed varad, mida on raske hinnata ja väärtustada traditsioonilisi rahastamismehhanisme kasutades. Ühendkuningriigi intellektuaalomandi amet on välja töötanud viisid nende varade määratlemiseks ja mõõtmiseks rahavoogude kujul (44).

4.1.8.

Ühendkuningriigis toetab spetsiaalne meeskond nimega „Future Fifty“ Tech City UK raames Ühendkuningriigi 50 parimat kasvuetapis olevat digitaalteenuseid pakkuvat ettevõtet. Programm võimaldab juurdepääsu eksperditeadmistele valitsus- ja erasektoris, loob suhteid Ühendkuningriigi institutsiooniliste investoritega, pakub vajadusest lähtuvat toetust, et aidata ettevõtetel kiiresti kasvada ja luua alus esmaseks avalikuks pakkumiseks (45), ühinemisteks ja ülevõtmisteks ning ülemaailmseks laienemiseks (46).

4.1.9.

2015. aastal kehtestas Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsus loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna (STEM) kava, mille eesmärk on innustada lapsi õppima loodusteadusi, tehnoloogiat, inseneriteadust ja matemaatikat. Selle peamine tähelepanu on pühendatud õpilaste ettevalmistamisele tööturu tulevasteks vajadusteks (47). Üha enam keskendutakse ülekantavatele oskustele ja kavale STEAM, milles täht A tähendab kunstiõpetust.

5.1.

Euroopa Komisjon on teinud märkimisväärse jõupingutuse ettevõtjate toetamiseks, võttes viimase paari aasta jooksul kasutusele mitu algatust, kus protsessi on juhtinud mitu erinevat peadirektoraati, nagu näiteks sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat (48), hariduse ja kultuuri peadirektoraat, (49) siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraat, (50) teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat (51) ning finantsstabiilsuse, finantsteenuste ja kapitaliturgude liidu peadirektoraat (52).

5.2.

Mitu algatust on hiljutised ja nende mõju on veel liiga vara hinnata. Aga komitee usub, et komisjon on õigel teel, ja julgustab teda samas suunas tööd jätkama, konsulteerides seejuures alati asjaomaste Euroopa ja riigi tasandi sidusrühmadega.

10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/14

Raportöör:

Vladimíra DRBALOVÁ

1.1.

Komitee peab äriühingute läbipaistvust möödapääsmatuks ning toetab kõiki algatusi, mille eesmärk on muuta äritegevus jätkusuutlikuks ja pikas perspektiivis prognoositavaks. Läbipaistvus on oluline nii kõigi osalejate kui ka äriühingute endi jaoks, samuti nende kuvandi parandamiseks ning töötajate, tarbijate ja investorite usalduse suurendamiseks.

1.2.

Komitee tunnistab, et enamik ELis tegutsevaid äriühinguid on tõepoolest läbipaistvad. Kuid mitu viimase aja skandaali näitavad, et läbipaistvust tuleb parandada ja see peaks üldiselt saama äriühingu jätkusuutliku strateegia osaks. Investorid ja osanikud pööravad järjest enam tähelepanu mitte ainult äriühingute tasuvusnäitajatele, vaid ka ettevõtja sotsiaalse vastutuse kvalitatiivsetele näitajatele (1), mis aitavad vähendada sotsiaalseid riske ja tagada äriühingute jätkusuutliku arengu. Ettevõtjate ja muude sidusrühmade vajaduste rahuldamiseks peaks teave olema asjakohane ja kulutõhusalt kogutav.

1.3.

Komitee märgib, et liikmesriikide valitsused peaksid motiveerima ja julgustama äriühinguid läbipaistvuse eeliseid kasutama, kuna see annab häid võimalusi äriühingutele endile ja toetab neid nõuete täitmisel.

1.4.

Komitee leiab, et samaaegselt tuleb keskenduda nii antava teabe kasulikkusele ja ulatusele kui ka selle kvaliteedile ja õigsusele. Läbipaistvuse edendamisel tuleks keskenduda nii tulemuste saavutamisele kui ka teabe esitamise ja avaldamise protsessile. Teabe esitamisel tuleks silmas pidada nii tulevikku kui ka varasemat tegevust.

1.5.

Komitee teeb komisjonile ettepaneku täiendavateks meetmeteks, mis võimaldaksid äriühingutel täita läbipaistvuskohustusi ja jääda maailmas konkurentsivõimeliseks.

1.6.

Komitee üldiselt mõistab, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad tegutsevad eritingimustes. Seetõttu tuleks neile kehtivaid eeskirju lihtsustada, et neil oleks võimalik anda täieliku läbipaistvuse tagamiseks sobivamal viisil aru. Komitee väljendab heameelt suutlikkuse suurendamise projekti üle, mis aitab VKEsid probleemide lahendamisel.

1.7.

Komitee hinnangul tuleb kõigi teabe avaldamise algatuste korral keskenduda sidusrühmade tegelikule teabevajadusele, hõlmates nii ühtsete näitajate kogu kui ka võttes arvesse äriühingu liiki ja selle tegutsemisvaldkonda.

1.8.

Komitee rõhutab, et ettevõttes jääb ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja läbipaistvuse poliitika töötajate pühendumiseta ebatõhusaks ja nad tuleks seepärast kaasata sotsiaalpartnerite vahelistesse konsultatsioonidesse.

1.9.

Kuna ettevõtjate aruandlus on suunatud üha laiemale ringile, huvitub üha rohkem sidusrühmi äritegevuse rohkematest aspektidest. Komitee arvates on seetõttu oluline hinnata praegust aruandluse vormi ja kohandada see otstarbele sobivaks.

2.1.

2010. aastal avaldas komisjon teatise, milles esitas 50 ettepanekut ühtse turu parandamiseks. Selles rõhutatakse, et ettevõtted peavad ise samuti ühistes jõupingutustes osalema, näidates üles neilt nõutavat vastutust ja läbipaistvust nii oma töötajate, osanike kui ka ühiskonna ees laiemalt. Komisjon rõhutas, et ettevõtete juhtimist on võimalik veelgi parandada, eelkõige seoses juhatuse koosseisu ja eri huvirühmade, sealhulgas naiste esindatusega selles, et suurendada tööhõivet, ettevõtlust ja kaubandust (2). Tunnistatakse ärieetika ja -väärtuste panust majanduse elavdamisse.

2.2.

Komisjon avaldas 2011. aastal dokumendi „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas“  (3), milles esitas uue mõiste „ettevõtja vastutus tema tegevusega ühiskonnale avalduva mõju eest“. Strateegia üks alustala on tegevuskava, mille eesmärk on finants- ja sotsiaalvaldkonna aruandluse integreerimine.

2.3.

2012. aastal võttis komitee vastu arvamuse ELi uuendatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegia (4) kohta, rõhutades, et keerulises majanduslikus ja poliitilises olukorras annab selline vastutus võimaluse äriringkondadega positiivselt lävida. Tähtis on ära tunda ettevõtja sotsiaalse vastutuse meetmete taga olevaid stiimuleid. Teatises on esile toodud mitmesugune kasu ja seda tuleks koos hea tava näidetega paremini tutvustada, et ettevõtjaid teavitada ja julgustada ettevõtja sotsiaalsele vastutusele tugevamalt pühenduma.

2.4.

Komitee on viimastel aastatel koostanud mitu arvamust, millele käesolevas arvamuses ka viidatakse. Neis arvamustes rõhutatakse, kuivõrd tähtis on ettevõtja sotsiaalne vastutus, äriühingu läbipaistvus, mittefinantsteabe avaldamine ja asjaomaste sidusrühmade – investorite, tarbijate, töötajate ja neid esindavate ametiühingute ning vabaühenduste – kaasamine kõnealusesse protsessi. Käesolevas arvamuses soovib komitee keskenduda kogu protsessi asjakohasele raamistikule.

3.1.

2008. aasta majanduskriis ja selle sotsiaalsed tagajärjed on mõnevõrra kahjustanud kodanike usaldust äriühingute vastu ning praegu on üldsuse ja investorite tähelepanu keskmes ettevõtjate sotsiaalne ja eetiline käitumine. Arvukamad sidusrühmad on nüüd huvitatud äritegevuse arvukamatest aspektidest.

3.2.

Investorid soovivad läbipaistvust ja kontrolli oma investeeringute üle ning tahavad teada, milline on nende raha negatiivne või positiivne mõju keskkonnale ja ühiskonnale. Kõige olulisemad mittefinantsteabe allikad investorite jaoks on jätkusuutlikkuse ja sotsiaalse vastutuse aruanded ning aastaaruanded. Kvalitatiivsed poliitilised avaldused on olulised finantskasu hindamiseks, kuid kvantitatiivseid tulemuslikkuse põhinäitajaid peetakse vältimatuks.

3.3.

Õigusnormidest ja läbipaistvuse puudumisest mittehoolivate äriühingute esimesed ohvrid on nende töötajad. Töötajatel on siiski keskne roll äriühingute arengus: nende töökohakindlus, töötasu, tervis ja töötingimused sõltuvad sellest. Neil on õigus nõuda läbipaistvust ja enda teavitamist ning kaasamist äriühingu finantsolukorda, sotsiaal-, keskkonna- ja majanduspoliitikat puudutavate otsuste langetamisse.

3.4.

Tarbijad soovivad läbipaistvust ja eeldavad seda enda jaoks olulistes valdkondades. Läbipaistvuse poliitika rakendamine suhetes teiste sidusrühmadega (töötajad, kodanikud ja tarbijad) toimub suures osas just äriühingute endi huvides. Sageli tähendab see lihtsalt tarbijatele faktide esitamist ja nende abistamist teadlike ostuotsuste tegemisel. Lõpuks teenivad just sellised äriühingud teadlikumate klientide lojaalsuse (5). Toiduainetööstus on selle asjaolu suhtes äärmiselt tundlik. Centre for Food Integrity (6) viimaste uuringute kohaselt toob suurem läbipaistvus kaasa tarbijate suurema usalduse toidu vastu. Nad määratlevad selge viisi selle saavutamiseks.

3.5.

Globaliseerumise tulemusena on paljud äripartnerid ja sidusrühmad huvitatud rohkemast teabest arvukamate riikide äritegevuse eri tahkude kohta.

3.6.

Läbipaistvus on usalduse alus ja äriringkonnad vajavad ühiskonna usaldust. Kuid sageli valitseb siiski lõhe kodanike ootuste ja selle vahel, milline on nende arvates ettevõtete tegelik käitumine. Selle põhjuseks on osaliselt teatud ettevõtete vastutustundetu käitumine, teisalt aga mõne ettevõtte liialdamine oma saavutustega keskkonna- ja sotsiaalvaldkonnas. Mõnikord on selle põhjuseks ka kodanike vähesed teadmised äriühingute saavutuste ja nende tegevusele seatavate piirangute kohta.

3.7.

Sel põhjusel käivitas Euroopa Komisjon 2009. aastal äriühingute läbipaistvust käsitleva töötubade sarja. Euroopa äriühingud võtsid töötoad positiivselt vastu, kuna tegemist oli äärmiselt ajakohase algatusega kriisiperioodil, mil läbipaistvus ja ettevõtja sotsiaalne vastutus laiemalt võisid aidata taastada avalikkuse usaldust äriühingute vastu, mida kestev majanduskriis oli juba teataval määral kahjustanud. Algatus oli suunatud erinevatele sidusrühmadele (tööandjad, ametiühingud, vabaühendused, meedia) ja see oleks pidanud aitama komisjonil kavandada järgmisi samme.

3.7.1.

Algatusest saadud õppetunnid.

4.1.

ELi strateegias ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohta sedastab komisjon, et sotsiaalse ja keskkonnateabe, sh kliimamuutusega seotud teabe avalikustamine aitab kaasata sidusrühmi ja tuvastada olulisi jätkusuutlikkusriske. Tegemist on olulise vastutuse parandamise elemendiga, mis võib aidata avalikkusel ettevõtteid rohkem usaldada. Ettevõtete ja muude sidusrühmade vajaduste rahuldamiseks peaks teave olema asjakohane.

4.1.1.

Komisjon tunnistab ka, et järjest enam äriühinguid avaldab sotsiaalset ja keskkonnateavet. VKEd esitavad seda teavet tihti mitteametlikult ja vabatahtlikult. Ühe allika kohaselt avaldab ettevõtja sotsiaalse vastutuse või jätkusuutlikkuse kohta aruandeid umbes 2 500 Euroopa ettevõtjat, mis asetab Euroopa Liidu selles valdkonnas maailmas juhtivale kohale (7).

4.2.

2013. aastal esitas komisjon Euroopa Parlamendi algatusel seadusandliku ettepaneku, milles käsitletakse kõigi sektorite äriühingute esitatava sotsiaalse ja keskkonnateabe läbipaistvust  (8). Nn raamatupidamisdirektiivide muutmise eesmärk oli kehtestada teatavatele suurtele äriühingutele (hetkel umbes 6 000 ettevõtjat ja üksust ELis) nõue avalikustada aastaaruannetes asjaomane mittefinantsteave ja mitmekesisust käsitlev teave.

4.2.1.

Mitmes liikmesriigis toimub direktiivi ülevõtmine riiklikul tasandil ettevõtjaga konsulteerides, nii et rakendamise käigus kasutatakse direktiivi pakutavat paindlikkust, ei minda selle kohaldamisalast kaugemale, pakutakse ettevõtjatele õiguskindlust ning tagatakse kooskõla tegelike vajadustega. Sellega seoses on komitee koostanud arvamuse, (9) milles ta rõhutab õigust sellisele paindlikule ja asjakohasele vahendile, et parandada teabevahetust osanike, investorite, töötajate ja teiste sidusrühmadega, ning tunneb heameelt asjaolu üle, et ettepanek on suunatud vaid suurtele äriühingutele.

4.2.2.

Komisjon koostab muud kui finantsaruandlust käsitlevaid mittesiduvaid suuniseid, võttes aluseks avaliku arutelu tulemused. Hõlbustamaks sidusrühmadega toimuvaid järelkonsultatsioone (10), tutvustas Euroopa Komisjon selgitavat taustadokumenti, milles esitatakse peamised põhimõtted muu kui finantsteabe avalikustamise kohta. Selline avaldatud teave peaks olema oluline, usaldusväärne, tasakaalustatud ja arusaadav, terviklik ja täpne, strateegiline ja tulevikku vaatav, sidusrühmadele suunatud, äriühingu-/sektoripõhine, kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete näitajatega ning järjepidev.

4.3.

Kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020“, milles kutsutakse üles parandama Euroopa ettevõtluskeskkonda, avaldas komisjon 2014. aastal ettepaneku direktiivi kohta, mille eesmärk on luua Euroopas äriühingute, investorite ja töötajate jaoks ajakohane ja tõhus äriühingu üldjuhtimise raamistik, (11) mis vastab tänapäeva ühiskonna ja muutuva majanduskeskkonna vajadustele.

4.3.1.

See ettepanek peaks aitama kaasa ettevõtete pikaajalisele jätkusuutlikkusele ELis ning looma aktsionäride jaoks pikaajalisemad perspektiivid, tagades niiviisi paremad tingimused selliste äriühingute toimimiseks, kelle aktsiatega kaubeldakse ELi reguleeritud turgudel. Oma arvamuses (12) rõhutas komitee, et ettepanek tooks kaasa stabiilsema ja jätkusuutlikuma äriühingu üldjuhtimise ja investeerimiskeskkonna Euroopas, samuti asjaolu, et oma mõjuhinnangus väidab komisjon, et esitatud ettepanekud tooksid kaasa vaid marginaalse halduskulude kasvu noteeritud äriühingute jaoks. Direktiivi hindamisel on oluline käsitleda seda tasakaalu lähemalt.

4.4.

2015. aasta oktoobris avaldas komisjon uue strateegia „Kaubandus kõigile. Vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“, milles esitatakse visioon ELi poliitika suundumustest eesmärgiga peegeldada vajadust vastutustundlikuma ja läbipaistvama kaubanduspoliitika järele.

4.4.1.

Peatükis „Väärtustel põhinev kaubandus- ja investeerimispoliitika“ teatab komisjon tarbijate õiguste tugevdamisest. Selleks tuleb tugevdada ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud algatusi ja nõuetekohast hoolsust tooteahelas, keskendudes inimõiguste austamisele ning väärtusahelate sotsiaalsetele – sealhulgas töötaja õigused – ja keskkonnaaspektidele. Komisjon soovib tugevdada vabakaubanduslepingutes säästva arengu mõõdet.

4.4.2.

Arvamuses inimväärse töö kohta ülemaailmsetes tarneahelates (13) sedastatakse: „Komiteel on jätkusuutlikkuse valdkonnas palju kogemusi, osaledes vabakaubanduslepingu selleteemaliste peatükkide rakendamises ja järelevalves ning tegutsedes paljudes kodanikuühiskonna komiteedes, mis võimaldavad tal teha ettepanekuid õiglase tasakaalu leidmiseks vajalike õigusnõuete (inimõiguste ja töötajate õiguste, läbipaistvuse ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas) ja hargmaiste ettevõtjate vajaliku paindlikkuse (oma ülemaailmsete tarneahelate tõhusaks korraldamiseks ja arendamiseks vastavalt erinevatele kohalikele oludele) vahel.“

4.4.3.

Kõrgemad normid muu kui finantsteabe aruannete avaldamiseks võiksid olla oluliseks punktiks kaubanduspoliitikas. Reguleerimine ülemaailmsel tasandil, sealhulgas kaubanduslepingutes, peaks suurendama läbipaistvust muu kui finantsteabe avaldamisel sellistes riikides nagu Ameerika Ühendriigid ja Hiina, et tagada Euroopa ettevõtjatele võrdsed tingimused.

4.4.4.

Komisjon kavatseb tugevdada stiimuleid, et julgustada eeskätt rahvusvahelisi ettevõtteid avaldama teavet hoolsuskohustuse kohta – tegemist on ambitsioonikama lähenemisviisiga mineraalide kaevandamisele konfliktipiirkondades, (14) püüdega parandada partnerlust uutes valdkondades vastutustundlike väärtusahelate nimel ja avaldada ülevaade ettevõtete aruannetest vastutustundliku tarneahela kohta.

4.4.5.

Komisjoni nõuded eetilise kaubanduse ning inimõiguste edendamise ja kaitse valdkonnas võidakse inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) (15) rakendamise tulemusena asendada uute nõuetega ettevõtjatele. Välisasjade nõukogu järeldustes (juuni 2016) rõhutatakse äritegevuse tähtsust, mis võimaldab turgudel tunnustada, ergutada ja autasustada inimõigusi.

4.5.

Jaanuaris 2016 esitles komisjon maksustamise vältimise vastast paketti eesmärgiga tagada tõhus maksustamine ning maksude suurem läbipaistvus.

4.5.1.

Üks rahvusvahelisi ettevõtteid ja kontserne mõjutav eritähelepanu pälviv valdkond on riikide lõikes esitatud aruandlus (nõue koostada kontserni tehingute deklaratsioon, andmed tulude, kasumi, ettevõtte tulumaksu jms kohta ning edastada need maksuhaldurile). Hetkel hõlmab pakett teabe edastamist liikmesriikide maksuhaldurite vahel.

4.6.

2016. aasta aprilli alguses (16) tegi komisjon ettepaneku, et rahvusvahelised ettevõtjad avalikustaksid eriaruandes tasutava tulumaksu ning muu maksustamisteabe. Rahvusvahelised ettevõtjad, kes asuvad ELis või sellest väljaspool ning kelle käive ületab 750 miljonit eurot, peavad vastama kõnealustele täiendavatele läbipaistvusnõuetele. Kohustus laieneb ka ettevõtja tütarettevõtjatele või filiaalidele. Seda silmas pidades võttis komitee hiljuti vastu arvamuse maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise kohta, (17) milles innustab komisjoni olema äriühingute maksustamise läbipaistvuse nõude osas ambitsioonikam ja vähendama 750 miljoni euro künnist või kehtestama ajakava selle järkjärguliseks vähendamiseks.

4.6.1.

Siiski peaks komisjon võtma arvesse ELi siseturu põhimõtteid ning liidu konkurentsivõimet. Ühepoolsed nõuded ELi sees võivad tuua kaasa ettenägematuid tagajärgi, kui väljaspool ELi asuvad ettevõtted sellest kohustusest vabastatakse. Seetõttu peaks kohustus hõlmama ka ELi mittekuuluvaid ettevõtjaid rahvusvaheliste kaubanduslepingute üle peetavate läbirääkimiste kaudu.

4.7.

Euroopa Komisjon teeb koostööd teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), Maailma Terviseorganisatsioon ja Maailmapank, ning tugevdab koostoimet eelnimetatud organisatsioonide vahenditega, mille eesmärk on hea äriühingute üldjuhtimine, läbipaistvus ja ettevõtja sotsiaalne vastutus (18). Need vahendid vaadatakse korrapäraselt läbi ning neis on sätestatud sotsiaal-, keskkonna- ja inimõiguste poliitika valdkonna kohustuste ja läbipaistvuse osas ettevõtjatele esitatavad nõuded. Samuti soodustavad need riskiennetust ja -analüüsi ning neis on sätestatud hoolsusmeetmed. Nimetatud vahendid on suunatud esmajoones rahvusvahelistele äriühingutele, kuid neist võiksid juhinduda ka riiklikul tasandil tegutsevad ettevõtjad. Nende vahendite muutmisel tuleb alati keskenduda nende paremale rakendamisele.

4.8.

Nii maailma kui ka Euroopa tasandil suurenevad nõudmised äriühingute läbipaistvusele kantakse üle eri liikmesriikides tegutsevatele ettevõtjatele. Euroopa Komisjon peaks aitama ELi liikmesriikide poliitikat juhtida ja koordineerida ning seeläbi vähendada lähenemisviiside lahknemise riski (19).

4.8.1.

Komisjoni vastutustundliku äritegevuse strateegia ja soovitused liikmesriikidele tekitavad riiklikul tasandil tihti arusaama, et vastutustundlikku ettevõtlust ja läbipaistvust peaks korraldama ja kontrollima ainult riik.

4.8.2.

Ettevõtjad tõdevad, et nemad ongi vastutustundliku ja läbipaistva käitumise vedajad. Seda tunnistati ka komisjoni teatises „Majanduskasvu- ja tööhõivepartnerluse rakendamine, muutes Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse eeskujuks“ (20).

4.8.3.

Iga ettevõtja peamine ülesanne on tuua kasu mitte ainult ettevõtte osanikele, vaid ka töötajatele, keskkonnale ja kogukonnale ning luua ja säilitada töökohti. Ka liikmesriigid peaksid looma kohased tingimused, mis soodustavad ja toetavad ettevõtjate jõupingutusi olla vastutustundlikud ja läbipaistvad.

5.1.

Komitee tunnistab muu kui finantsaruandluse suurt tähtsust äriühingu aruandluses, sest see aitab luua täieliku ülevaate äriühingu tegevusest.

5.2.

Ettevõtjate jaoks muutub äritegevust reguleeriv keskkond ühe keerukamaks. Sidusrühmade vajaduse paremaks käsitlemiseks tuleks kehtestada asjakohane äriühingute aruandluse raamistik, vältides ebavajalikku haldus- ja finantskoormust. Toetada tuleks ka ettevõtja sotsiaalset vastutust ja läbipaistvust ning äriühingud peaksid kasutama neid sotsiaalse riski vältimise ja enda säästva arengu tagamise võimalusena.

5.3.

Viimasel kümnendil pööratakse üha rohkem tähelepanu muu kui finantsteabe eri aspektidele. Sotsiaalse ja keskkonnateabe avalikustamiseks on olemas mitu rahvusvahelist raamistikku, kaasa arvatud globaalne aruandlusalgatus.

5.4.

Tõstatatud on küsimus, kas kõigile neile sidusrühmadele sobib sama aruanne või pigem aruannete kogu. Kas tuleks kehtestada mitmed aruanded või üks ühtne ja terviklik kontseptsioon – nagu core&more, (21) mille pakkus välja Euroopa arvestusekspertide liit (FEE) 2015. aastal?

5.5.

Arutelus äriühingute aruandluse tuleviku üle tuleb arvesse võtta eri sidusrühmade erinevat teabevajadust, mis sõltub aruandva üksuse suurusest ja olemusest.

5.6.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab oma arvamuses muu kui finantsteabe avalikustamise kohta, et komisjon võiks algatada või hõlbustada protsessi, kuhu kaasatakse „mitmeid sidusrühmi, et määratleda paremini juhtpõhimõtted ja võrdlusstandardid, mis soodustavad võrreldavust ja pikemas perspektiivis ühtlustamist“ (22).

5.6.1.

Komitee on sellega seoses juba toonitanud vajadust korrigeerida ettevõtluse püsiväärtusi õõnestavat lühikesele perspektiivile suunatud mõtteviisi. Arvamuses töötajate osalemise kohta (23) kutsus komitee üles leidma võimalused, kuidas Euroopa poliitika saaks asendada praegu valitseva lähenemisviisi, mille kohaselt tuleb äriühingute läbipaistvus luua ühepoolselt nende aktsionäride jaoks, laialdasema käsitlusega äriühingust kui jätkusuutlikust ettevõttest selle pikaajalise arengu huvides.

5.7.

Isegi kui jätkusuutliku äritegevuse tulevik on tihedalt seotud sotsiaalse keskkonna ja tarbijate austamisega, peaksid kõik edasised algatused teabe avalikustamise kohta keskenduma sidusrühmade tegelikele vajadustele.

10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/21

Raportöör:

Simo TIAINEN

1.1.

Pool sajandit on ühine põllumajanduspoliitika aidanud Euroopa Liitu üles ehitada. Praegusel hetkel peaks põhiküsimuste juurde tagasipöördumine olema võimalus leida ühise põllumajanduspoliitika jaoks uus pikaajaline nägemus, et anda selgeid ja konkreetseid suuniseid mitte ainult põllumajandustootjatele, vaid ka miljonitele kodanikele. Nagu komitee on järjepidevalt märkinud, peaks tulevane ühine põllumajanduspoliitika kaitsma Euroopa põllumajandusmudelit, mis põhineb toiduainetega varustamise sõltumatuse, säästvuse ning Euroopa kodanike – olgu nad põllumajandustootjad, põllumajandustöötajad või tarbijad – tegelikele vajadustele vastamise põhimõtetel.

1.2.

Komitee peab tervitatavaks esialgseid arutelusid ja mõtteid ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle pärast 2020. aastat. Kuigi 1957. aastal aluslepingus sätestatud ja seni muutmata ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid, nagu ka ühise põllumajanduspoliitika ees seisvad uued väljakutsed ei ole kunagi olnud nii päevakajalised, on äärmiselt oluline põhjalikult analüüsida praegust ühist põllumajanduspoliitikat ja eelmise reformi tulemust. Käesoleva arvamuse eesmärk on anda mõni soovitus ja osaleda arutelus ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle.

1.3.

Arvestades ühise põllumajanduspoliitika keerukust ja raskusi viimase reformi elluviimisel, vajavad põllumajandustootjad eeskätt poliitilist stabiilsust ja pikaajalist nägemust põllumajanduspoliitikast. Eriti Lissaboni lepingu raames on paratamatult vaja mitut aastat, et pidada arutelusid, jagada eesmärke, arutada probleeme ja leida lahendusi. Seepärast peaksid Euroopa institutsioonid kiiresti kokku leppima praeguse ühise põllumajanduspoliitika pikendamises vähemalt kahe aasta võrra.

1.4.

Ühise põllumajanduspoliitikaga tuleks aidata rohkem kaasa noorte ja uute põllumajandustootjate tegevuse alustamisele mitte ainult sihipäraste vahenditega, vaid tõeliselt stabiilse poliitikaga. Põllumajandustootjad vajavad tõepoolest rohkem stabiilsust, et olla võimelised investeerima aastakümneteks ja võtma vastu põlvkondade vahetumise väljakutse.

1.5.

Ühelt poolt tuleks tulevases ühises põllumajanduspoliitikas arvesse võtta põllumajandusmudelite mitmekesisust ja piirkondlikke iseärasusi ning teiselt poolt selle majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaeesmärkide mitmekesisust. Oma toiduainete tootmine ja oma põllumajandus on tähtis osa maailma iga rahvuse kultuurist. Euroopa toidupoliitika peaks põhinema tervislikul ja kvaliteetsel toidul ning looma koostoimet ühise põllumajanduspoliitikaga. Ühise põllumajanduspoliitika üks peamisi põhimõtteid peaks olema kõigi ELi piirkondade põllumajanduse elus- ja jätkusuutlikuna hoidmine.

1.6.

Ühise põllumajanduspoliitika järgmise reformi esmane prioriteet peaks olema lihtsustamine. Ühise põllumajanduspoliitika rakendamine peab olema sujuvam ning välja tuleb töötada mõistlikumad kontrolli- ja karistussüsteemid. Äärmiselt oluline on tagada põllumajandustootjatele õigeaegsete maksete tegemine.

1.7.

Arvestades, et see on ainus poliitikavaldkond, millesse saab otseselt sekkuda Euroopa tasandil, ning et ühenduse eelistamise kadumine toob kaasa madalamad tootjahinnad, peab tulevane ühine põllumajanduspoliitika suutma vastata kõigile selle ees seisvatele väljakutsetele, sealhulgas turgude ebastabiilsusele. Seega on vaja poliitikaraamistik ümber kujundada, et tegeleda kõigi nende uute väljakutsetega ning eraldada piisavalt vahendeid Euroopa tasandil.

1.8.

2017. aastal jätkab Euroopa Komisjon oma tööd ja konsulteerib laialdaselt ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamise ja ajakohastamise üle. On oluline, et Euroopa kodanikuühiskonnal oleks selles protsessis aktiivne roll. Komitee peaks moodustama uurimisrühma selle protsessi jälgimiseks ja sellesse panustamiseks.

2.1.

Põllumajandus on tulevaste strateegiliste, majanduslike, keskkonna- ja sotsiaalsete probleemide jaoks keskse tähtsusega. Ühine põllumajanduspoliitika on olnud Euroopa edulugu, kuivõrd viimaste kümnendite jooksul on Euroopa tarbijad nautinud ohutumat toitu alanevate hindadega. Samas seisab mõni piirkond silmitsi elurikkuse, keskkonna ja maastikuga seotud probleemidega, millega tuleb tegeleda. Kodanike ja tarbijate mureküsimuste keskmes on kvaliteetse toidu tootmine ja säästev põllumajandus. Nende ootuste täitmiseks vajame ühist põllumajanduspoliitikat, et tagada tervislik ja ohutu toit, õiglase hinnaga kvaliteet, keskkonna- ja maastikukaitse ning dünaamiline majandus maapiirkondades.

2.2.

Toiduainete tootmisega tagavad põllumajandustootjad meie turusuunitlusega ühiskonnas toiduga kindlustatuse, kuid mõjutavad ka vee kättesaadavust ja kvaliteeti ning õhu ja mulla kvaliteeti ja loodust tervikuna, andes samas maapiirkondade inimestele tööd ja säilitades maapiirkondade maastiku. Paljusid neist kõrvalsaadustest tuleb pidada avalikeks hüvedeks.

2.3.

Põllumajandus ja metsandus on omavahel tihedalt seotud, sest need moodustavad suure osa ELi maakasutusest. Seepärast osaleb metsandus sageli avalike hüvede pakkumises.

2.4.

Ühist põllumajanduspoliitikat pärast 2020. aastat mõjutavad tegurid on ennekõike põllumajandusega seotud probleemid, kuid ka asjaolu, et tegemist on Euroopa tasandi küsimusega, millel on kindel reformiprotsess ja kindlad eelarvevahendid ning eelkõige selge nägemus järgmisteks aastakümneteks.

2.5.

Ühine põllumajanduspoliitika on alati olnud ELi üks keskseid poliitikavaldkondi. Ühine põllumajanduspoliitika vastab üldjoontes Euroopa kodanikuühiskonna huvidele. Seetõttu on tähtis, et komitee tegutseks ennetavalt ühise põllumajanduspoliitika järgmise reformi ettevalmistamisel 2020. aasta järgseks perioodiks.

3.1.

Arvestades oodatavaid ülemaailmseid demograafilisi suundumusi, on 2050. aastal vaja toita ligikaudu 9 miljardit inimest. Koos elatustaseme tõusuga maailma mitmes piirkonnas on täheldatud toiduvajaduse suurenemist ja üleminekut rohkem loomseid saadusi sisaldavale toidule. Selline areng põhjustaks toiduvajaduse kahekordistumise 2050. aastaks. EL peab kandma vastutust maailma toiduga kindlustatuse eest, kuid samas ei lahenda ELi põllumajanduseksport maailma näljahäda probleemi. Väärib märkimist, et toiduga kindlustatus peaks põhinema jätkusuutlikel kohalikel toidusüsteemidel. Iga riik peab vastutama omaenda toiduga kindlustatuse eest, mida soovitab ka ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon. Komitee peab vajalikuks, et EL keskendub ka teadmussiirdele ja kogemustevahetusele selle kohta, kuidas oleks mujal maailmas võimalik kohapeal jätkusuutlikul viisil toota rohkem ja paremat toitu.

3.2.

Samal ajal eeldatakse, et Euroopas jääb nõudlus toidu järele üsna stabiilseks, kuid kvaliteedi, tervise, eetika, päritolu jms suhtes mitmekesiseks.

3.3.

Põllumajandus ja keskkond on mitmesugusel viisil omavahel tihedalt seotud kõigis piirkondades. Põllumajandus ja metsandus on olulised looduskaitse, elurikkuse säilitamise, veekvaliteedi, mullakvaliteedi ja saaste vähendamise jaoks.

3.4.

ELi kliima- ja energiaraamistikuga on seatud eesmärk suurendada 2030. aastaks taastuvate energiaallikate osakaalu vähemalt 27 %-ni energiatarbimisest. Tulevikus peaks see osakaal suurenema. Põllumajandus ja metsandus võivad anda selle keskkonnasäästliku majanduskasvu eesmärgi saavutamiseks vajaliku biomassi. Ühtlasi peavad need valdkonnad parandama ka oma energiatõhusust.

3.5.

20. juulil 2016 esitas komisjon seadusandlike ettepanekute paketi, milles on sätestatud üksikasjalikud eeskirjad ELi 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku jaoks. See on ELi vastus kliimamuutuste leevendamiseks, nagu lepiti kokku 2015. aasta detsembris ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu kokkuleppes. Põllumajandus ja metsandus on osa lahendusest, mille eesmärk on vähendada heitkoguseid ja siduda süsinikku mullas või puidus. Toiduga kindlustatuse probleemile vastamiseks ja kliimamuutuste leevendamiseks on vaja keskkonnasäästlikku majanduskasvu, agroökoloogilist lähenemisviisi ja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikku tõhustamist. Lisaks on tuleviku põllumajanduse jaoks ülioluline kohaneda kliimamuutustega.

3.6.

Põllumajandus ja metsandus ning kõik nendega seotud biomajanduse vormid on põhjapaneva tähtsusega maaelu dünaamilisuse säilitamisel ja maaelu tasakaalustatud arengu tugevdamisel. Need on olulised maapiirkondade tööhõive, kultuuri, territoriaalse ühtekuuluvuse ja turismi jaoks kogu ELis. Valdav demograafiline suundumus paljudes äärepoolsemates, mägi- või vähem soodsates piirkondades on rahvaarvu vähenemine ja vananemine. Avaliku sektori poliitika, eriti ühine põllumajanduspoliitika, peaks aitama säilitada põllumajandust ja toetada põllumajandustootjaid kogu ELis, sealhulgas konkreetsete probleemidega piirkondades. Maaelu arenguks on hädavajalikud toetused ebasoodsate looduslike tingimustega maapiirkondade põllumajandusettevõtjatele. Vastasel juhul ei oleks selliste piirkondade põllumajandus elujõuline.

3.7.

Ühise põllumajanduspoliitika kahe samba vaheline koostoime on tähtis ja seda tuleks tugevdada. Viimase reformiga tugevdatakse kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahelist seost ja sidusust ning seda tuleks jätkata.

3.8.

Komitee toetab kogukonna juhitud kohaliku arengu meetodi kasutamise laiendamist ja selle kohustuslikuks muutmist kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul, et edendada maapiirkondade tasakaalustatud arengut. Kohalike tegevusrühmade kasutamine kohalike partnerlustena, kus osalevad ka põllumajandustootjad, et leida ja rahastada kohalikke projekte, avaldab positiivset mõju inimeste elukvaliteedile. See võiks aidata tõhusalt võidelda elanikkonna vähenemise ja vananemisega ELi maapiirkondades.

3.9.

Põllumajanduse säilimiseks on võtmeküsimus põlvkondade vahetumine ning noorte ja/või uute põllumajandustootjate ettevõtluse alustamist tuleks edendada kõigi olemasolevate vahendite abil. Samuti on tootmiskohustusega seotud toetused vajalikud nende sektorite või piirkondade jaoks, kus kindlat liiki põllumajandus või konkreetsed põllumajandussektorid on majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnapõhjustel eriti olulised. Ühtlasi peaks ühine põllumajanduspoliitika olema selgelt suunatud aktiivsete põllumajandustootjate ja tootmise ergutamisele.

3.10.

Põllumajandus on eriline majandustegevus, mis ei vasta tavalisele majandusõigusele. Turumajanduses põhjustavad muudatused pakkumises ja nõudluses muudatusi hindades ja sissetulekutes. Kuid juba toidu kui põhivajaduse määratlusest johtub, et toit on olemuselt hinna suhtes jäik. Samuti ei saa toiduainete tarne reageerida kiiresti hinnamuutustele. Seetõttu on toodangumahu ootamatu muutumise korral turu tasakaalu taastamiseks sageli vaja pikemat ajavahemikku ja suuremaid hinnamuudatusi. Neil põhjustel peetakse põllumajandusturge äärmiselt volatiilseks. Katsetada võiks ka muid innovaatilisi turumehhanisme.

3.11.

Tarbijad nõuavad ohutut, jätkusuutlikku, toitainerikast ja kvaliteetset toitu. Samuti soovivad nad taskukohase hinnaga toitu ning seda soovi on tugevdanud majanduskriis. Paljud tarbijad hindavad jälgitavust ja kohapeal toodetud toiduaineid. Eurobaromeetri eriuuringust nr 410 nähtub, et teavet liha päritolu kohta peab vajalikuks valdav enamik vastanutest kõigis liikmesriikides. Selle küsimuse lahendamine on toiduahela kõigi sidusrühmade ülesanne.

3.12.

Sarnaselt muu ELi poliitikaga peaks ka järgmine ühine põllumajanduspoliitika vastama säästva arengu eesmärkidele. Ühine põllumajanduspoliitika on asjakohane paljude eesmärkide puhul, kuid kõige olulisem neist on teine eesmärk: teha lõpp näljale, saavutada toiduga kindlustatus ja parem toitumine ning edendada säästvat põllumajandust.

3.13.

Rahvusvahelise kaubanduse roll suureneb tulevikus paratamatult. Venemaa hiljuti kehtestatud impordikeeld Euroopa Liidust pärit toiduainetele on siiski põhjustanud märkimisväärset ebakindlust rahvusvahelise kaubanduse vallas. Venemaa embargo on avaldanud tohutut survet ELi põllumajandusturgudele, eriti mõnes liikmesriigis. Rahvusvahelise kaubanduse ebakindlusega seotud väljakutsetele vastamine on põllumajanduse tuleviku seisukohalt keskse tähtsusega.

3.14.

Viimastel aastatel on jõuvahekord toidutarneahelas muutunud, peamiselt jaemüügisektori ning mõningate piiriüleste ettevõtete kasuks ning tarnijate, eelkõige põllumajandustootjate kahjuks. Tulevases põllumajanduspoliitikas tuleks tugevdada põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni.

4.1.

Põllumajandus on ELi jaoks keskne valdkond. Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid sätestati 1957. aastal algse Rooma lepinguga. Need kehtivad endiselt. Lisandunud on uued väljakutsed, nagu keskkonnaküsimused, maapiirkondade arengu küsimused, samuti kvaliteedi- ja terviseküsimused ja maailma näljahädaga seotud küsimused, ning aluslepinguid ei ole nende kajastamiseks seni veel kohandatud.

4.2.

Ühine põllumajanduspoliitika kui keskne integreeritud Euroopa tasandi poliitika on järjest enam seotud muude konkreetset Euroopa lisandväärtust loovate poliitikavaldkondadega, nagu tööhõive, keskkond, kliima, konkurents, eelarve, kaubandus ja teadustegevus.

4.3.

Ühine põllumajanduspoliitika on ELi toiduainetesektori ühtse turu saavutamise eeltingimus. Euroopa toiduainetööstus on ELi suurim tööstusharu, mis annab tööd enam kui 5 miljonile inimesele.

4.4.

Kõigi sektorite ja territooriumidega kohandamisel on märksõnad keerukus ja subsidiaarsus, mida on tugevdatud viimase reformiga. Iseäranis keeruline ülesanne on olnud ühiste eeskirjade ettevalmistamine ja nende osas läbirääkimine Lissaboni lepingu raames 28 liikmesriigi ja Euroopa Parlamendi osalusel.

4.5.

Praeguseid poliitikameetmeid ei ole veel hinnatud. Esimese aasta keskkonnasäästlikumaks muutmise kohustuste täitmist veel hinnatakse. Sama kehtib ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade puhul. On oluline mitte kiirustada järgmise ühise põllumajanduspoliitika reformi elluviimisega enne praeguse ühise põllumajanduspoliitika selget ja põhjalikku hindamist, et tuvastada, mil määral on poliitikameetmed saavutanud oma poliitilised eesmärgid. See eeldab nõuetekohast hindamist, eriti seoses nende meetmetega, mille puhul on tulemuste saavutamiseks vaja rohkem aega, näiteks keskkonnasäästlikumaks muutmise kohustused.

4.6.

Arvestades, et viimast reformi alustati 2010. aastal ja selle elluviimine algas 2015. aastal, kulus reformi lõpuleviimiseks viis aastat. Komisjoni ja Euroopa Parlamendi praeguse ametiaja jooksul ei ole aega leppida kokku järgmises ühise põllumajanduspoliitika reformis, mis võidaks ellu viia 2021. aastal. Seepärast on vaja üleminekuperioodi, et jätkata praeguse ühise põllumajanduspoliitika elluviimist piisava aja jooksul pärast 2020. aastat.

4.7.

1962. aastal loodud ühine põllumajanduspoliitika on rajatud kolmele aluspõhimõttele: turu ühtsus, ühenduse eelistamine ja finantssolidaarsus. Praeguseks on ühtne turg tegelikkus, kuid ühenduse eelistamist ja finantssolidaarsust tuleb poliitilisel tasandil tugevdada.

4.8.

Üleilmastumise tingimustes kasutavad Ameerika Ühendriigid finantstoetusi, et edendada oma põllumajandust tarbijate kaudu toiduabi programmiga ja Ameerika toodete eelistamist käsitleva õigusaktiga „Buy American Act“. Euroopa Liit võiks rakendada vastastikuseid meetmeid ja rõhutada Euroopa eelistamise strateegilist tähtsust Euroopa toodete eelistamist käsitleva õigusaktiga „Buy European Act“.

5.1.

Brexiti mõju ELile, eriti ühtsele turule ja rahvusvahelisele kaubandusele ning seega ka ühise põllumajanduspoliitika tulevikule saab olema väga suur. Kui Ühendkuningriik kavatseb ELi tolliliidust välja astuda, tuleks Brexiti läbirääkimistel kasutada praeguseid kaubandusvooge põhikriteeriumina ELi 28 liikmesriigi Maailma Kaubandusorganisatsiooni kvootide jaotamiseks Ühendkuningriigi ja uue ELi vahel.

5.2.

1992. aasta reformi ja otsetoetuste kehtestamisega sai konkurentsivõimest ühise põllumajanduspoliitika esimene prioriteet. Ent konkurentsivõime, tootlikkuse ja säästvuse suurendamiseks on vaja uusi stiimuleid, et keskenduda innovatsiooni (uue tehnoloogia arendamine, levitamine ja kasutusele võtmine) edendamisele.

5.3.

Põllumajandussektor vajab suuri investeeringuid, mida oleks võimalik saavutada, kui prognoositav sissetulek on piisav ja majandusriskid juhitavad. Põllumajandusettevõtjate sissetuleku toetamine otsetoetustega on praeguses olukorras vajalik.

5.4.

ELi tootjad ei ole enam eraldatud maailmaturust ega selle suuremast hinnavolatiilsusest. Lisaks mõjutavad põllumajandust äärmuslikud loodusnähtused ning suurem hulk terviseprobleeme, mis tulenevad kaupade ja inimeste suuremast liikuvusest (pandeemiad) ning põhjustavad tootmisele märkimisväärset kahju. Ühine põllumajanduspoliitika peaks pakkuma põllumajandussektorile konkreetsed vahendid nende riskide piiramiseks ja juhtimiseks.

5.5.

Praeguses ühises põllumajanduspoliitikas on olemas mõni riskijuhtimisvahend. Sekkumishind, eraladustamine, futuuriturgude edendamine ja ühise turukorralduse pakutavad vahendid tuleks säilitada või välja töötada.

5.6.

Ent ilmselgelt on vaja välja töötada alljärgnevad uued vahendid.

5.7.

Keskkonnaküsimused on põllumajanduses ilmselgelt prioriteet. Seetõttu kehtestati eelmise reformiga keskkonnasäästlikumaks muutmine. Poliitikakujundajad on korduvalt toonitanud seda suurt ühise põllumajanduspoliitika muudatust. Ühise põllumajanduspoliitika keskkonnamõõde on üleilmne ja keerukas, sest põllumajanduses tegeletakse mulla, vee, elurikkuse ja metsamajanduse ning CO2-heitega. Tõhusam poliitika peaks olema põllumajandustootjate jaoks arusaadavam, teostatavam ja lihtsam.

5.8.

Vaja on toetusi, millega hüvitatakse põllumajandustootjatele avalike hüvede (eriti ökosüsteemi teenuste) pakkumine.

5.9.

Eeskätt Madalmaade ELi eesistumisperioodil on edendatud ühise toidupoliitika ideed. Uue ühise põllumajanduspoliitikaga tunnistab EL, et Euroopa põllumajandus peab saavutama kõrgema taseme ohutu ja kvaliteetse toidu jätkusuutlikul tootmisel. Ühise põllumajanduspoliitikaga edendatakse koolides puuviljade ja piima jagamise kavasid, mille eesmärk on innustada heade toitumisharjumuste teket alates varasest east. Samuti edendatakse sellega mahepõllumajanduslikku tootmist, tagades teadliku valiku selgete märgistuseeskirjade ja konkreetsete toetuskavade abil maaelu arengu poliitika raames.

5.10.

Praegu kuulub rahvatervise, tervisliku toitumise ja elustiili edendamine liikmesriikide pädevusse. Ent EL peab jätkusuutlike toidusüsteemide kaudu tagama tervisliku ja kvaliteetse toidu kättesaadavuse kõigile Euroopa elanikele. ELi meetmed täiendavad ja koordineerivad riiklikke jõupingutusi, kuid tuleks arendada suuremat koostoimet ühise põllumajanduspoliitika ja tulevase ELi toidupoliitika vahel.

5.11.

Võttes arvesse üldsuse ootusi ja tarbijanõudlust, tuleb teha eraldi jõupingutusi selleks, et arendada välja kohalikud toidusüsteemid ja seega lühikesed tarneahelad, eelkõige ühistoitlustuse puhul.

5.12.

1990. aastast alates on põllumajanduse keskkonnajalajälg muutunud väiksemaks, kuid sellest hoolimata tuleb 2030. aastaks vähendada põllumajanduse heitkoguseid. Seda tuleb teha kooskõlas põllumajanduse Euroopa mudeliga ja kulutõhusa heitkoguste vähendamise poliitikaga. On olemas potentsiaal suurendada mullas süsinikusisaldust ning asendada fossiilenergia ja naftakeemiasaadused põllumajandus- ja metsandustoodetega.

5.13.

Tuleks teadvustada väiksema leevenduspotentsiaaliga põllumajandus- ja maakasutussektori mitmesuguseid eesmärke ning vajadust tagada sidusus ELi toiduga kindlustatuse eesmärkide ja kliimapoliitika eesmärkide vahel (1).

5.14.

Põllumajandusettevõtete tasandil arendatakse katsejaamades ja laborites pidevalt olulisi uuendusi. Tuleks tõhustada teadus- ja arendustegevuse jõupingutusi, et liikuda jätkusuutlikumate põllumajandussüsteemide suunas. Samuti on väga oluline teha uuendused teatavaks teistele sidusrühmadele. Edendada tuleks tugiteenuseid, sidusrühmade koostööd ning muid innovatsiooni levitamise ja parimate tavade tutvustamise viise.

5.15.

Järgmisel programmitöö perioodil tuleks edendada ELi põllumajanduse teadusuuringute programmi, et võtta arvesse toiduga seotud probleeme ja toidu geostrateegilist tähtsust 21. sajandil. Pärast 20. sajandi rohelist revolutsiooni võiks digitaalmajandus olla järgmine põllumajandusrevolutsioon.

5.16.

Pea igas liikmesriigis on selgeid tõendeid tarneahela toimimise probleemidest suure kontsentratsiooni tõttu järgtööstuses. Lisandväärtus jaotub toidutarneahela sidusrühmade vahel ebaõiglaselt.

5.17.

Võttes arvesse ELi pädevust konkurentsi ja ühtse turu küsimustes, tuleks selle probleemiga tegeleda Euroopa tasandil. Euroopa Komisjon peaks esitama Euroopa reguleerivate raamistike ettepanekuid lepinguliste suhete haldamiseks ahelas ja põllumajandustootjate kollektiivsete aktsioonide korraldamise õiguslike võimaluste kohta. Tootjaorganisatsioonid on tõepoolest toidutarneahela olulised osalejad ja aitavad tugevdada tootjate positsiooni. Uues ühises põllumajanduspoliitikas tuleks tugevdada tootjaorganisatsioonide läbirääkimispositsiooni. Arvesse tuleks võtta põllumajandusturgude rakkerühma töö tulemusi.

5.18.

Ühist põllumajanduspoliitikat tuleb kohandada tegelikkuse ja majanduslike muutuste kiirusega. Ühises põllumajanduspoliitikas tuleb edasi arendada määruse (EL) nr 1308/2013 artikleid 219–222, et need oleksid Euroopa Komisjoni ja tootja jaoks toimivad ja saavutatavad.

5.19.

Maailmakaubandus ja avatud turud tugevdavad konkurentsivõimet ja võivad vähendada toiduainete hinda. Siiski on ELi jaoks ülima tähtsusega õiglane kaubandus, et konkureerida kolmandate riikidega samade tootmismeetodite ja eeskirjade alusel. Mittetariifsed tõkked võivad ohustada rahvusvahelist arengut. Põllumajandustoodete ekspordi suurendamisega seoses on kaubandusel oma roll mitmesugustes arvukates lahendustes üleilmse toiduga kindlustatuse saavutamiseks.

5.20.

Siiski peaksid ühine põllumajanduspoliitika ja kaubanduspoliitika võimaldama Euroopa tootjatel konkureerida imporditud toodetega võrdsetel tingimustel. Seepärast peaks EL nõudma, et imporditavad tooted vastaksid samadele standarditele.

5.21.

Minevikus on ühist põllumajanduspoliitikat rahastatud Euroopa tasandil. Ühine põllumajanduspoliitika moodustab olulise osa ELi eelarvest (2015. aastal 38 %), kuid ainult ligikaudu 0,4 % Euroopa avaliku sektori kulutustest. Ühise põllumajanduspoliitika eelarve on väiksem kui asjaomasel poliitikal Ameerika Ühendriikides või Hiinas. Pealegi on see ELi laienemisest hoolimata olnud mitu aastat stabiilne või vähenenud. Ühine põllumajanduspoliitika peab tulevikus leidma lahenduse paljudele olulistele probleemidele. Seepärast tuleb põllumajanduspoliitika eelarvet suurendada Euroopa tasandil.

5.22.

Ühise põllumajanduspoliitika kavandamist piiravad ülisuurel määral Euroopa eelarvele omased aspektid, nagu aastasuse põhimõte. Need piirangud piiravad ühisfonde ja kriisimeetmeid. Lisaks tekitab eelarve jaotamine poliitilisi pingeid ja võib põhjustada ebatõhusat tegevust.

5.23.

Lihtsustamine on palju aastaid ja eeskätt 2013. aasta reformi elluviimise esimestel aastatel olnud ühise põllumajanduspoliitika prioriteet. Sellegipoolest peaks ühise põllumajanduspoliitika järgmise reformi esmane prioriteet olema lihtsustamine. Eeskätt tuleks parandada asjakohaseid kontrolle ja proportsionaalseid karistussüsteeme. Praegu võivad keskkonnasäästlikumaks muutmisega ja nõuetele vastavuse meetmetega seotud toetuste vähendamised olla põhjendamatud ja ebaproportsionaalsed. Äärmiselt oluline on tagada otsetoetuste õigeaegne maksmine.

5.24.

Viimastel aastakümnetel on ühine põllumajanduspoliitika olnud üles ehitatud kahele sambale. Esimest sammast rahastatakse täielikult ELi vahenditest, teist sammast aga ühiselt ning mitmeaastaste programmide abil on see kohandatud iga liikmesriigi vajadustele. Liikmesriikide ja piirkondade mitmekesisus ning nende erinevad vajadused nõuavad kahe sambaga struktuuri säilitamist tulevases ühises põllumajanduspoliitikas.

5.25.

25. oktoobril 2016 avaldatud 2017. aasta tööprogrammis märgib Euroopa Komisjon, et tegeleb ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamise ja ajakohastamisega ning peab selleteemalisi ulatuslikke konsultatsioone, et maksimeerida ühise põllumajanduspoliitika panust komisjoni kümnesse prioriteeti ja säästva arengu eesmärkidesse. On oluline, et Euroopa kodanikuühiskond oleks sellesse protsessi aktiivselt kaasatud.

10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/28

Raportöör:

Thierry LIBAERT

1.1.

Nudges (edaspidi „nükked“) näivad kujunevat avaliku poliitika teostamise vahendiks, mis täiendavad teisi juba Euroopa avaliku sektori kasutuses olevaid vahendeid (teavitamine ja teadlikkuse suurendamine, rahalised stiimulid, õigusaktid ja eeskuju). Siiski näib neist tõusvat iseäranis suur kasu teatavatele sotsiaalsetele, keskkonnaalastele ja majanduslikele probleemidele lahenduse leidmisel.

1.2.

Edendada avalikus poliitikas traditsiooniliste vahendite kõrval nükete kasutamist ning eelkõige neist johtuvat lähenemisviisi muutmist üksikisikute käitumises. Nükked saab seega liita üldisesse avaliku poliitika raamistikku ja sellega kiirendada poliitikaraamistiku elluviimist väiksemate kuludega. Tänu paindlikkusele ja lihtsusele saavad mitmesugused sidusrühmad, nt valitsustevahelised organisatsioonid, ministeeriumide sisetalitused, kohalikud omavalitsused, valitsusvälised organisatsioonid, erasektor jne, neid mitmesugustes kontekstides samaaegselt kasutada.

1.3.

Eelistada eriti neid nükkeid, mis vastavad keskkonnaalastele, sotsiaalsetele jne eesmärkidele (energiaalane/ökoloogiline üleminek, võitlus ressursside raiskamise vastu, sotsiaalne heaolu, elanikkonna tervisliku seisundi parandamine jne). Nükkeid saab niisiis kasutada meetmete puhul, mis vastavad kindlaksmääratud ühistele eesmärkidele, kuid mille puhul tavapärased avaliku poliitika vahendid on osutunud ebatõhusaks ja/või liiga kulukaks.

1.4.

Toetada teabe vahetamist ja heade tavade tutvustamist nükete alal kõigi potentsiaalsete sidusrühmade hulgas (ametiasutused, kohalikud omavalitsused, ettevõtted, ühingud, VVOd jne) Euroopa tasandil. Võiks kaaluda algatusi koondava platvormi ja/või sihtotstarbelise vaatluskeskuse loomist.

1.5.

Uurida põhjalikumalt nükete erinevaid mõjusid kultuuride, sotsiaal-majanduslike profiilide, territooriumide jne lõikes. See võimaldaks paremini mõista nükete levitamise ja ülevõtmise eeliseid ja piiranguid riikide, sektorite jne vahel. Eelkõige vääriks põhjalikumat uurimist küsimus, milline on nükete mõju kestus käitumisharjumustele.

1.6.

Määrata nükete kasutamise üldised tingimused, et vähendada nende negatiivset mõju ning tagada eetilise vastuvõetavuse. Nükked võiks koondada heade tavade hartasse, mis koostatakse koostöös eri sidusrühmadega ja võetakse vastu Euroopa tasandil, enne kui liikmesriigid neid hakkavad rakendama. Samuti võiks avaldada suunised ning neid asjaomastele sidusrühmadele jagada.

1.7.

Kehtestada teavitamiskord eri tüüpi nükete kasutamise kohta, tagades nende läbipaistvuse inimestele, kelle suhtes nükkeid kasutatakse. Nükete paremaks omaksvõtuks tuleb neid mõista, arutada ning jagada. Seeläbi on võimalik vältida nükete kasutamisel kõrvalekaldumisi ja manipuleerimise ohtu.

1.8.

Tagada nükke eetilisus, vältimaks selle kasutamist vastutustundetute eesmärkide saavutamiseks. Nükke rakendamisel tuleb järgida nelja tingimust: protsessi läbipaistvus, paindlikkus asjaomaste isikute jaoks, kellel peab alati olema võimalik ühel või teisel viisil toimida, neile antava teabe usaldusväärsus ning süütunde mittetekitamine üksikisikutes.

1.9.

Näha ette vahendid nükete seireks ja hindamiseks eri kriteeriumide alusel (sotsiaalsed, keskkonnaalased, majanduslikud). See võib kõigepealt tähendada katsetusjärku, et mõista nükke täpset mõju sõltuvalt selle laadist, kavandatud sihtrühmast, kontekstist jne. Nii on võimalik teha kiireid kohandusi, juhul kui nükke tulemused valmistavad pettumust, või nükkest loobuda, kui see osutub ebatõhusaks.

1.10.

Innustada hariduse andmisel nii põhi- kui ka täiendõppes käitumisökonoomikaga seotud õppeaineid. See võimaldab parandada vahendist arusaamist ning toetada selle mõistlikku ja kriitilist kasutamist eri sidusrühmade poolt (riigiteenistujad, ettevõtete töötajad, valitud esindajad jne). Samuti eeldab see barjääride kõrvaldamist eri akadeemiliste distsipliinide vahel, kuna nüke rajaneb valdkondadevahelisel lähenemisviisil.

1.11.

Tagada nükete kasutamisel teatav paindlikkus, et nende potentsiaali paremini ära kasutada. Nagu ametiasutuste käsutuses olevate kõigi muude vahendite puhul, ei ole ka nükke näol siiski tegemist imevahendi ega millegi täiesti uuega, ehkki see võib osutuda teatavate käitumisharjumuste kujundamisel heaks täienduseks ning kasulikuks vahendiks. Selle keskne mõte on innustada võtma avaliku poliitika kavandamisel arvesse käitumisharjumuste psühholoogilist mõõdet, mitte üksnes nende majanduslikku otstarbekust.

1.12.

Korraldada komitee algatusel esimesed nüketeteemalised Euroopa tasandi konverentsid, mis annaksid ainulaadse võimaluse vahetada Euroopa Liidus asjaomaste osaliste vahel kogemusi selle vahendi kohta.

1.13.

Selleks et tulla toime radikaalse nihkega uue majandusmudeli suunas, millel on ulatuslikud süsteemsed tagajärjed mitmes valdkonnas, luua komitees uus alaline horisontaalne organ, kelle ülesanne on analüüsida neid arenguid, sh nükkeid ja teisi sellega seotud teemasid, nagu ringmajandus, jagamismajandus ja funktsionaalne majandus.

2.1.

Üksikisikute käitumise kujundamiseks on ametiasutustel tavapäraselt nelja tüüpi vahendeid: teavitamine ja teadlikkuse suurendamine, rahalised stiimulid, õigusaktid (keelud või kohustused) ning eeskuju. Need neli vahendit ei ole aga olnud piisavad, eriti vastutustundliku ehk loodusvarasid vähem tarbiva käitumise ja tarbimise küsimuses. Õigupoolest püsib jätkuvalt suur erinevus üksikisikute teadlikkuse ja igapäevase käitumise vahel.

2.2.

Kavatsuste ja käitumise vahelise lõhe põhjuseid on analüüsitud käitumisökonoomikas, mis on üksikisikute käitumist mõjutavaid tegureid mõista püüdev teadusharu. Selle valdkonna teadlaste hinnangul mõjutavad inimese käitumist paljud tegurid. Oleme keerukad, äärmiselt emotsionaalsed, ent mitte väga ratsionaalsed olendid, keda mõjutavad teised inimesed ja sotsiaalne läbikäimine, aga ka kontekst ja keskkond, milles otsuseid teeme.

2.3.

Kokkuvõttes tulenevad meie otsused ja käitumisviisid suuresti sellest, mida Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman nimetab meie „süsteemiks 1“: suuresti alateadlik, automaatne, ülikiire mõtlemisviis, mis võimaldab meil minimaalsete jõupingutustega võtta iga päev vastu hulgaliselt otsuseid, hoides nii kokku meie tähelepanuressursse. Kuid see süsteem tugineb stereotüüpidele ja assotsiatsioonidele ning viib meid sageli eemale matemaatilisest ratsionaalsusest.

3.1.

Seega võivad traditsioonilised avaliku poliitika teostamise vahendid käitumisökonoomika (behavioral economics) kohaselt osutuda käitumisviiside kujundamisel ebapiisavaks, kuna neis ei võeta arvesse eri tahke, mis võivad otsuse tegemist mõjutada. Just sellest tõdemusest lähtudes avaldasid kaks Ameerika Ühendriikide professorit, Richard Thaler (Chicago ülikooli majandusõppejõud ja käitumisökonoomika juhtfiguur) ning Cass Sunstein (Harvardi ülikooli õigusõppejõud) 2008. aastal esimese nükkeid käsitleva töö, (1) mis rajaneb ideel, et käitumuslikud muutused peaksid põhinema nn pehmetel stiimulitel. Autorid määratlevad nüket kui valiku tegemise struktuuri mis tahes aspekti, mis muudab prognoositaval viisil inimeste käitumist, keelamata seejuures ühtki valikuvõimalust ega muutmata oluliselt rahalisi stiimuleid. Tegemist on lihtsalt nükkega siis, kui see on hõlpsasti välditav, st nüke ei ole oma olemuselt kohustuslik.

3.2.

Nüketega püütakse kujundada „valikute arhitektuuri“, tõstes esile üksikisiku ja/või kogukonna jaoks kõige kasulikumaks peetava valiku, muutmata seejuures ei kättesaadavate valikute hulka ega nende laadi. Tegemist on tarbija või kasutaja suunamisega parimaks peetava valiku poole. Nükkel on kolm tunnust: üksikisikutele jäetakse täielik valikuvabadus, nüket on lihtne rakendada ja sekkumise kulud on väiksed.

3.3.

Nükked tekitavad mitme riigi ametiasutustes kasvavat huvi, kuna neil on kaks olulist eelist: need ei piira üksikisiku vabadusi ja nendega seonduvad kulud on väiksed, kuid nende mõju võib olla märkimisväärne. Neid võib seega kasutada täiendava vahendina üldisema avaliku poliitika raames, mille eesmärk on muuta üksikisikute käitumist tervise, keskkonna jms seisukohast vastutustundlikumaks. Nüke lihtsustab üksikisiku jaoks valikuid, hõlbustades otsuse tegemist.

4.1.

Vaikimisi valik. See tähendab, et vaikimisi pakutakse automaatset lahendust, mida elluviiv ametiasutus peab kõige soovituslikumaks, kuid mida on ühtlasi kõige lihtsam rakendada. Vaikimisi valik rajaneb inimese inertsusel. Näiteks eeldatakse 2005. aastast alates Prantsusmaal tuludeklaratsioonide puhul vaikimisi, et kodumajapidamises on televiisor. Tänu sellele on hinnanguline pettuste määr langenud 6 %-lt 1 %-le. Vaikimisi valikut kasutavad üha rohkem ka pangad, energiatootjad ja muud ettevõtted, kes esitavad pigem elektroonilisi arveid kui vaikimisi kahepoolselt väljatrükitud paberarveid jne.

4.2.

Sotsiaalse käitumisnormi jõud, mida nükke toetajad peavad käitumisviiside oluliseks mõjutajaks. Sotsiaalset käitumisnormi saab seega kasutada inimeste teataval viisil tegutsemise innustamiseks. See seisneb eriti selliste käitumisviiside esiletoomises, mis on omased suurele osale lähikondsetest (naabrid, kolleegid jt). Eesmärk on õhutada inimesi käituma samal viisil, et toimida kooskõlas sotsiaalse käitumisnormiga. 2011. aastal viis Ameerika Ühendriikide energiaettevõte OPOWER läbi järgmise katse. 600 000 majapidamise elektritarbimist käsitleva teabe põhjal saadeti tarbijatele kirjad, milles teatati näiteks, et „eelmisel kuul kasutasite 15 % rohkem elektrit kui teie kõige säästlikumad naabrid“. Graafikute abil oli võimalik võrrelda enda majapidamise energiatarbimist naabrite ja teiste tarbijate omaga ning vähenenud tarbimise korral lisati innustuseks naeratav emotikon. Pärast nende kirjade saatmist vähenes OPOWERi andmeil katses osalenute keskmine elektritarbimine 2 %, andes 250 miljoni USA dollari suuruse kogusäästu (2). Mitmed sarnased katsed on andnud tulemuseks energiatarbimise vähenemise 1–20 %.

4.3.

Kahju kandmise oht, millega püütakse rõhutada inimesele tekkida võivat (eelkõige rahalist) kahju, kui ta ei muuda oma käitumisharjumusi, näiteks energiatarbimist. Näiteks tuuakse välja hinnanguline summa, mille inimene kaotab, kui ta oma harjumusi ei muuda, või, vastupidi, mis tal oleks võimalik harjumusi muutes võita. Kahju näitlikustamiseks võib kasutada ka mitterahalisi näitajaid (kalorid, CO2-heide jne).

4.4.

Matkimine, mis seisneb näiteks võistluste korraldamises, et innustada teatavat tegutsemisviisi, näiteks võitlus raiskamise vastu. Nii soovib Prantsuse valitsusväline organisatsioon Prioriterre suurendada huvi energia säästmise vastu. Selleks korraldab ta igal aastal võistluse „Positiivse energiaga perekond“, mis 2014. aastal hõlmas ligikaudu 7 500 perekonda, kes pidid auhindade võitmiseks vähendama oma energiatarbimist 8 % (3).

4.5.

Mängude ja meelelahutusliku elemendi kasutamine. Üks tuntumaid nükkeid võeti kasutusele Amsterdami lennujaamas: pissuaaride seinale joonistati kärbsed, et innustada mehi neid tabama. 2009. aastal kujundas Volkswagen Stockholmis Odenplani metroojaama väljapääsuni viiva trepi hiiglaslikuks klaveriklahvistikuks. Igale trepiastmele astumisel tekkis muusikaline heli (4). Eesmärk oli õhutada inimesi eelistama eskalaatoritele treppe. Lõuna-Koreas annab maas olev märgistus teada eskalaatoreid kasutavate isikute ülekaaluohust.

4.6.

Nüke võib seisneda ka valikute esitlemise või teatud toodete välimuse muutmises, et tuua esile kõige tervislikumaks, keskkonnasõbralikumaks jne peetavaid. Seda tüüpi nüke võib mõnikord sarnaneda märgise põhimõttele. Ka söögikohtades on läbi viidud mitmeid katseid, millega õhutatakse kliente tarbima tervislikku toitu. Selleks asetati tervislikud toidud leti algusesse, tänu millele oli võimalik mõnel juhul nende tarbimist kahekordistada, võrreldes sama toidu paigutamisega leti keskmisesse või lõpuossa. Teistes söögikohtades püüti vähendada raiskamist väiksemate toidunõude kasutamise abil: taldrikud täideti küll harjumuspäraselt, kuid tarbitav kogus oli piiratud (arvestades, et kliendid võivad soovi korral alati juurde võtta) (5).

5.1.

2008. aastast saadik tunneb üha rohkem riike huvi nüketepõhiste avaliku poliitika vahendite potentsiaali vastu, kuna need pakuvad kolmekordset eelist, olles avalikkuse silmis normide või maksudega võrreldes vastuvõetavamad ning samas vähekulukad ja tõhusad. Järgmistes punktides on esitatud vaid mõned näited.

5.2.

2010. aastal lõi David Cameroni juhitav Ühendkuningriigi valitsus „Käitumuslike tähelepanekute töörühma“ (Behavioural Insights Team), mille etteotsa sai David Halpern ning mille ülesandeks oli rakendada käitumisteaduseid Ühendkuningriigi avalikus poliitikas. Näiteks viis töörühm sisse muudatused valitsuse hallataval elundidoonoriks registreerimise internetileheküljel. Sellel kuvati lause „Iga päev teevad tuhanded seda lehekülge vaatavad inimesed otsuse end registreerida“ ja briti sotsiaalkindlustussüsteemi NHS (National Health Service) logo. Ühe aastaga kasvas end registreerunute arv 2,3 %-lt 3,2 %-le (+96 000 programmiga liitunut). Alates 2014. aastast toimib nükkeüksus iseseisvalt ning nõustab välisriikide valitsusi, kohalikke omavalitsusi, ettevõtteid jne (6).

5.3.

Ka Obama valitsus käivitas 2014. aastal Maya Shankari juhtimise all oma „nükkerühma“. 2015. aasta septembris avaldatud korralduses julgustas president Obama ministeeriumeid ja valitsusameteid kasutama käitumisteaduste panust (7). Ka Singapuri, Austraalia ja Saksamaa valitsused on loonud käitumisökonoomika valdkonna ekspertidest koosnevaid meeskondi.

5.4.

Prantsusmaa avaliku poliitika ajakohastamise peasekretariaat (SGMAP) ning riigi rahanduse peadirektoraat (DGFIP) (8) on alates 2013. aastast mitmekordistanud nüketega seotud katsetusi.

5.5.

Euroopa Komisjon lõi Teadusuuringute Ühiskeskuse juurde arenguseire ja käitumuslike uuringute üksuse, mida juhib Xavier Troussard. Üksus avaldas 2016. aastal aruande, milles tuuakse esile, et Euroopa Liidu avaliku poliitika teostamisse kaasatakse järjest rohkem käitumisökonoomika elemente (9). Üksus leiab, et soovitatav on arendada selleteemalisi vahetusi poliitika- ja akadeemiliste ringkondade vahel. Eelkõige soovitatakse suurendada käitumisökonoomika vahendite kasutamist kõigis avaliku poliitika etappides, parandades seejuures nende kasutamise kohta antavat teavet ning teadmisi nende mõju kohta.

6.1.

Ka nükkel on piirid. See eeldab hoolikat kavandamist ja rakendamist, tõstatades nii tehnilisi kui ka eetilisi küsimusi. Nükked ei asenda vajadust kodanike teavitamise ja harimise järele valikute selgitamiseks, samuti ei asenda need klassikalisi ametiasutuste kasutatavaid vahendeid, nagu seadusandlus ja majanduslikud stiimulid. Lisaks ei tohiks alahinnata nükete kasutamisega seotud ohte ja piiranguid.

6.2.

Hetkel on vähe uuringuid nükete tõhususe kohta, eriti keskpikas ja pikemas perspektiivis. Mõnes uuringus rõhutatakse, et üksikisikud reageerivad väga erinevalt sellele vahendile. Näiteks OPOWERi läbi viidud katse puhul kaldusid majapidamised, kelle elektritarbimine oli juba keskmisest madalam, suurendama oma tarbimist, kui olid teada saanud oma asetuse võrdluses teiste tarbijatega. Samas võib nüke tekitada süü- või alaväärsustunnet neis elanikes, kes said teada, et nende elektritarbimine on naabrite omast tunduvalt suurem. Mõne uuringu kohaselt võivad nüketele vastuvõtlikkust mõjutada ka inimeste väärtused ja arvamused, (10) aga ka kontekst (poliitiline, kultuuriline jne). Üldiselt toonitatakse läbi viidud uuringutes, et nükete mõju erineb sihtrühmade, kultuuride ja kontekstide kaupa. Seega on vaja nükke mõju kas otse või pisteliselt analüüsida.

6.3.

Samuti tekitab küsimusi nükete mõju kestus. Vee- ja elektritarbimise vallas läbi viidud uuringud on näidanud, et sotsiaalsete käitumisnormide korduvmõju kipub aja jooksul vähenema, ehkki see võib tagasihoidlikumal moel püsida veel mitu aastat (11). Nükete pikaajaline mõju sõltub nende võimest harjumusi põhjalikult muuta. Kui pärast vaikimisi valiku muutmist jääb see püsima, ei ole põhjust arvata, et uued käitumisharjumused ei jää kestma. Probleem on siinkohal pigem võimaluses minna veelgi kaugemale või teha kohandusi. Näib, et lihtsam on järk-järgult kohandada maksu või normi kui vaikimisi valikut.

6.4.

Nüketega võib kaasneda negatiivne mõju, mis tähendab, et inimestel võib olla kalduvus käituda eeskujulikumalt, olles eelnevalt käitunud halvasti, ning vastupidi. Näiteks osutavad kogemused, et keskkonnasõbralike kaupade ostmise järgselt võib teatud tingimustes sageneda negatiivne käitumine, nagu kelmus või vargus (12). Seega võib teatud valdkondades vooruslike hoiakute edendamiseks tehtavatel jõupingutustel olla negatiivne mõju teistes valdkondades. Kui tõepoolest niisugune vastupidine mõju esineb, muudab see nükete üldise mõju hindamise äärmiselt raskeks. Kuid sellised juhtumid on äärmiselt harvad ega sea kahtluse alla nükke kasutuselevõtuga kaasnevat kasu. Samas ei tohi seda liiki mõju võimalikkust täielikult välistada.

6.5.

Nükke tõhusus selgub võrdluses soovitava käitumisega, mis tõstatab küsimuse selle kohta, kuidas määratleda ja mõõta seda, mis on soovitav. Kodanike hinnangut oma rahulolule võib olla väga keeruline teada saada. Nüke tõstatab küsimuse ka selle kohta, kes otsustab, milline on taotletav eesmärk ehk see, mis on üksikisiku ja/või ühiskonna jaoks soovitav. Kui tegemist on avaliku otsustajaga, võib ta suunata eesmärki ning nüket kas omakasupüüdlikult või, näiteks teabe puudumise korral, vähem tahtlikult.

6.6.

Kokkuvõttes on teabe, teavitamise ja manipuleerimise vahelisi piire teinekord keeruline määrata. Paljude hotellide hulgas, kes julgustavad oma kliente käterätikuid korduvalt kasutama, paisutavad mõned tahtlikult sel viisil toimivate kasutajate arvu (13). Nende sõnumite eesmärk ei ole sihtrühma eksitada, vaid aidata kaasa isetäituva ettekuulutuse tõeks saamisele. Siiski toetutakse klientide käitumise juhtimisel tegelikult valele. Vale kasutamine, isegi juhul, kui see viib parema käitumiseni, ei näi olevat moraalselt vastuvõetav, seda eriti avaliku sektori otsustaja puhul. Ühtlasi võib see asjaomase otsustaja mainet kahjustada ning aja jooksul nükete tõhusust vähendada tarbija alahindamise tõttu.

10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/33

Raportöör

Carlos TRIAS PINTÓ

Kaasraportöör

Mihai MANOLIU

1.1.

Detsentraliseeritud digitaalmajanduse kujunemisjärgus stsenaarium osutab sellele, et märkimisväärne hulk uutest vastastikustest majandussuhetest on edaspidi otseselt seotud sotsiaalsete sidemete ja kogukondadega, muutes oluliselt seda, mida mõistetakse ettevõtluse või töö tegemise all lähtuvalt tootmise, tarbimise, valitsemise ja sotsiaalsete probleemide lahendamise viiside demokratiseerimise loogikast, ning seejuures tuleb kindlalt vältida ebakindlate töösuhete tekkimist ja maksustamisest kõrvalehoidumist ning jälgida, et lisandväärtus ei liiguks laialdaselt tööstusettevõtjatelt digitaalplatvormide eraomanikele (1).

1.2.

Selle uue paradigma valguses innustab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) Euroopa Komisjoni andma jagamismajandusele täpsema ja kaasavama mõistelise määratluse, vältimaks selle võrdsustamist digitaalmajandusega. Seega iseloomustavad jagamismajandust, millel kujuneb sarnaselt sotsiaalmajandusega välja demokraatlik ja kaasav dünaamika, järgmised tunnused:

1.3.

Kokkuvõttes hõlmab jagamismajandus erinevaid mooduseid eriomaste panustamisviiside ja väljakutsetega. Näiteks juurdepääsul põhineva majanduse puhul tuuakse turule vähe kasutatud vara, luues tarbijatele suurema pakkumise ja võimaldades ressursse tõhusamalt kasutada, ent sellega kaasneb oht, et tagasipõrke nähtus ergutab kogutootmist. Nõudluspõhise majanduse puhul on tööjõud killustatud, millega kaasneb suurem paindlikkus, ent suureneb ka töösuhete ebakindluse oht. Annetusmajanduse puhul jagatakse kaupu ja teenuseid omakasupüüdmatul viisil ja see aitab muuta kogukonnad tugevamaks, ent sageli jääb see ametiasutuste eest nähtamatuks.

1.4.

Omakorda väärivad Euroopa Komisjoni täielikku tähelepanu digitaalsed platvormid, eriti need, mille tegevusega taotletakse kasumit, selleks et reguleerida ja ühtlustada nende tegevus ning tagada võrdsed tingimused läbipaistvuse, teavitamise, täieliku juurdepääsu, mittediskrimineerimise ja andmete asjakohase kasutamise põhimõtte alusel. Täpsemalt on vaja seoses töötajate majandusliku sõltuvusega uuesti määratleda juriidilise alluvusseose mõiste ning tagada tööõigused, sõltumata sellest, millistes vormides tegevus aset leiab.

1.5.

Seega tuleb piiritleda seda tüüpi majanduse erinevad vormid ning pakkuda välja erinevaid reguleerivaid lähenemisviise, (2) eelistades digitaalseid algatusi, mis põhinevad demokraatlikul, solidaarsel ja kaasaval juhtimisel ning soodustavad sotsiaalset innovatsiooni, mis seisneb vajaduses teavitada tarbijaid oma põhiväärtustest ning korraldus- ja juhtimisvormidest. Sellega seoses soovitab komitee teha kvalitatiivse uuringu jagamismajanduse ettevõtjate loodud suhtevõrgustike kohta.

1.6.

Seetõttu toetab komitee eraldi metoodika väljatöötamist uue, erinevate standarditega majanduse reguleerimise ja mõõtmise jaoks. Seda silmas pidades on teabesümmeetria seisukohast keskne koht usalduse väärtusel. Samuti tuleb tugevdada läbipaistvuse, aususe ja objektiivsuse kriteeriume toote või teenuse hindamisel, minnes kaugemale algoritmide pelgalt automaatsest kasutamisest.

1.7.

Lisaks soovitab komitee luua sõltumatu Euroopa digitaalplatvormide reitinguagentuuri, millel oleks ühtlustatud pädevus kõigis liikmesriikides ning mis tegeleks platvormide juhtimise hindamisega konkurentsi, tööhõivet ja maksustamist puudutavates küsimustes.

1.8.

Samas ei käsitleta teatises esitatud lähenemisviisis selliseid jagamismajanduse valdkonnas olulisi teemasid nagu virtuaal- ja sotsiaalne valuuta kui kõnealuses majanduses kehtivad vahendid, samuti teadmised, teave ja energia kui selle majandustegevuse esemed või jagatud loomingu ja tehnoloogiliste uuenduste roll jagamismajanduses.

1.9.

Selleks, et jagamismajandust tänapäevases kontekstis täiel määral käsitleda, soovitab komitee jälgida, et üheaegselt oleksid tasakaalustatult kasutusel erinevad mudelid, mis tagavad jagamismajanduse täieliku arengu, põhjustamata turul negatiivset välismõju, eriti konkurentsi, maksustamise ja kvaliteetse tööhõivega seotud küsimustes. Selleks tuleb koostöös sidusrühmadega (tööandjate organisatsioonid, ametiühingud, tarbijate ühendused jne) välja kujundada jagamismajanduse uute parameetrite asjakohane seire- ja järelevalveraamistik.

1.10.

Viimaks soovitatakse komiteel selleks, et käsitleda üleminekut oluliste süsteemsete tagajärgedega uuele majandusele, luua kõnealuste kujunevate nähtuste analüüsimiseks alaline horisontaalne struktuur, mis ühendab komitee jõupingutused Euroopa Komisjoni, Regioonide Komitee ja Euroopa Parlamendi omadega.

2.1.

Ühiskondlik kultuur, tarbimisharjumised ja tarbijate vajaduste rahuldamise vormid on läbimas põhjalikku muutust, tarbimine vaadatakse üle ja see muudetakse ratsionaalsemaks suurema kaasavuse aspektist, nii et hinnaga seonduvate tegurite kõrval on olulised ka toodete ja teenuste keskkonnamõju ja sotsiaalne jalajälg. Kõik see on seotud interneti ja sotsiaalvõrgustike märkimisväärse mõjuga.

2.2.

Isiklikuks tarbeks kaupade omamine, tugevad valuutad ning kohapealne, püsiv ja palgatöö on taandumas virtuaalsete vahetuste, jagatud juurdepääsu, digitaalse raha ja tööjõu suurema paindlikkuse ees.

2.3.

Üleminekul uutele tootmise ja tarbimise vormidele on teatavad majandustegevuse valdkonnad sattunud uute osaliste tekkimisega seotud võimsa mõju alla, seejuures on mõned neist uutest osalistest orienteeritud koostööle ja kogukonna heaolule, samas kui teisi kannustavad peamiselt ärivõimalused (austamata seejuures alati võrdseid tingimusi).

2.4.

Kuna mitmelt poolt on tulnud üleskutseid luua uus jagamismajanduse juhtimisraamistik (3) (mis soodustaks digitaaltehnoloogia kasutamist selle detsentraliseeritud võimaluste ärakasutamiseks, selle asemel et luua uusi tsentraliseeritud monopole), otsustas Euroopa Komisjon algatada „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“, olles märganud, et ELi riiklikud ja kohalikud asutused on käsitlenud olukorda äärmiselt erinevate reguleerivate meetmete kaudu. See tuleneb asjaolust, et jagamismajandus on vastavalt käsitletavale valdkonnale erinevalt piiritletud.

2.5.

Niisugune killustatud lähenemisviis uutele ärimudelitele tekitab ebakindlust (nii majanduslikus kui ka regulatiivses mõttes, seoses tööjõuga jne) ja määramatust (usaldust, uusi digitaalseid vahendeid, nagu blockchaine, turvavõrke ja privaatsust puudutavates küsimustes) traditsiooniliste ettevõtjate, uute teenusepakkujate ning tarbijate seas, piirates nii uuendustegevust, töökohtade loomist ja majanduskasvu.

2.6.

Seetõttu on komisjon avaldanud järgmised suunised, mis peaksid abistama liikmesriikide turul tegutsevaid ettevõtjaid ja avalikke asutusi.

3.1.

Komisjon tekitab segadust sellega, et paneb digitaalplatvormid ja jagamismajanduse ühte patta, määratlemata seda, mis seob jagamismajandust üldise huviga, alates selle positiivsete mõjude tunnustamisest koostöö ja solidaarsuse kui väärtuste rakendamisel.

3.2.

Oma teatises ei tee komisjon seda, mis peaks olema põhieesmärk – ei täida asjaomaste sidusrühmade legitiimseid ootusi ega määratle mudelit ja parameetreid selges ja läbipaistvas õigusraamistikus, milles jagamismajanduse erinevad vormid saaksid Euroopas areneda ja tegutseda, saada tuge ja rakendust ning võita usaldusväärsust ja poolehoidu.

3.3.

Digitaalmajanduse mudel hõlmab omalt poolt nelja järgmist tunnust: tegevuste ümberpaigutamine, digitaalplatvormide keskne roll, võrgustike tähtsus ja laiaulatuslik andmete kasutamine (4). Kuigi tegemist on erinevat laadi valdkondadega, kattub see osaliselt jagamismajandusega, arvestades, et viimase puhul tegutsetakse tihti sarnastes keskkondades: osalusvõrgustikud, kus piirid isikliku ja kutselise, püsiva ja juhutöö ning füüsilisest isikust ettevõtja ja palgatöötaja jne vahel on hägused.

3.4.

Selle mõiste piiritlemise hõlbustamiseks teeb komitee ettepaneku, et Euroopa Komisjon võtaks kasutusele mõiste „mittevastastikune prosotsiaalne käitumine“, mis eristab selgelt mittetulundusliku jagatud kasutamise ning mis pakub tarbimiseks, tootmiseks, rahastamiseks ja ühisteadmiseks suhtlusruumi.

3.5.

Kokkuvõttes eeldab jagamismajanduse mudel iseenesest olulisi muutusi mitte ainult majanduslikus, vaid ka sotsiaalses ja keskkondlikus mõistes. Teatises viidatakse sel puhul jätkusuutlikkusele või ringmajanduse poole liikumisele või kirjeldatakse sotsiaalseid turge kui jagamismajanduse ruume.

3.6.

Nende asjaolude väljajätmisel käsitletakse jagamismajanduse algatuste praegust tähtsust ainult osaliselt, nagu ka siis, kui analüüsis piirdutakse vaid teenuste vahetamise või koostööplatvormidega, võtmata arvesse selliseid aspekte nagu kaupade ringlussevõtt või vahetamine, vara kasutamise optimeerimine või sotsiaalsete sidemete loomine.

3.7.

Seoses ebakindlusega õigusraamistike kohaldamisel jagamismajanduse algatuste reguleerimiseks on komisjoni välja toodud raskused küll õiged, kuid samuti on probleemiks uue majandusmudeli ühtlustamine või kohandamine vastavalt traditsioonilistele hindamiskriteeriumidele. See võib nõuda jõupingutusi uute kriteeriumide ja standardite väljatöötamiseks jagamismajanduse õiguslike, tööalaste ja maksuaspektide käsitlemiseks, eriti arvestades liikumist uue tootmis- ja tarbimismudeli poole, millega kaasneb seotud poolte ümbermõtestamine.

3.8.

Samuti saab uuest, sotsiaalset ühtekuuluvust loovast kaasavamast majandusest rääkida üksnes siis, kui ühiskond tervikuna on omandanud digi- ja finantsoskused, mis võimaldavad sellele majandusele juurde pääseda ja selles toimida. Lisaks tuleb avaliku poliitika rakendamisel kanda hoolt selle eest, et digitaalse tõrjutuse ohus olevatele inimestele, sh puudega inimestele oleks tagatud täielik juurdepääs.

3.9.

Lõpetuseks ei saa komitee vaadata mööda järgmistest aspektidest, mida komisjoni teatises ei käsitleta:

4.1.1.

Komitee märgib, et kehtivate ELi õigusaktide, täpsemalt teenuste direktiivi ja e-kaubanduse direktiivi kohaselt, tuleb liikmesriikidel edendada juurdepääsu jagamisturgudele, kuna laiem valik hoogustab tarbimist, luues omalt poolt motiveerivad tingimused just avalikku huvi silmas pidades, mida tuleb nõuetekohaselt põhjendada. Kuna jagamismajanduses luuakse uusi vorme selliste juba teadaolevate teenuste osutamiseks, mis on tavapäraselt olnud rangelt reguleeritud, võib eeldada, et tekivad vastuolud õigusaktidega.

4.1.2.

Tuleb märkida, et kuna jagamismajanduse näol on tegemist erinevate ruumiliselt ja ajaliselt piiritlemata algatustega, tuleb neid käsitleda avatult ja mitte-asukohapõhiselt, sest mis tahes territoriaalsuse kriteeriumil põhinev piiramine võib tekitada maksu- ja sotsiaalset konkurentsi, mis moonutab jagamismajanduse positiivset mõju.

4.1.3.

Seetõttu tuleb riikidevahelise turulepääsu argumendi asemel vaadelda jagamismajandust pigem kui kodanike mõjuvõimu suurendamise väljendust (inimkapitali kasv), mille puhul tuleb käsitleda kahte peamist küsimust: ühelt poolt ühtlustamise põhimõte, et vältida erinevat kohtlemist, mis tekitab turul uut asümmeetriat, ning teiselt poolt vajadust edendada jagatud reguleerimise tavasid (5) (mudelid: kasutajatevaheline reguleerimine, isereguleerivad asutused ja andmete kaudu delegeeritud reguleerimine).

4.1.4.

Nagu komisjon toetab ka komitee teenuste turgude paindlikumat reguleerimist (mõiste „töö“ uus määratlus jagamismajanduses) ning kutsub seega liikmesriike üles hindama jagamismajandusele kohaldatavate õigusaktide põhjendatust ja proportsionaalsust avaliku huvi eesmärkide valguses (reguleerimine turutõrgete kõrvaldamiseks, hõlbustades usalduse suurendamist), võttes arvesse erinevate ärimudelite ja vahendite iseärasusi seoses juurdepääsu, kvaliteedi või turvalisusega.

4.1.5.

Samuti rõhutab komitee, et mudeli eripära loob vahendid nende teenuseosutajate reitingu määramiseks ja maine hindamiseks, mis küll täidavad avaliku huvi eesmärki vähendada tarbijate jaoks teabe ebaühtlusest tulenevaid ohte, ent võivad ka viia kahjulike valikute ja moraalse ohuni. Seda silmas pidades tuleb avalikel asutustel ja digitaalsete platvormide haldajatel sõltumatute kontrolliasutuste abil tagada koostööplatvormide teabe, hinnangute ja reitingute kvaliteet ja usaldusväärsus.

4.1.6.

Komitee pooldab mõtet, et kasulik meetod ELi turgude killustatuse ületamiseks võib olla künniste kasutuselevõtmine, eraldamaks sektoripõhiselt kutselised teenuseosutajad mittekutselistest. See ei pruugi siiski osutuda nii tõhusaks, kuna on oht hõlmata ka kasutajatevahelised mittekutselised tegevused.

4.2.1.

Komitee on seisukohal, et olemasoleva vahendaja vastutussüsteemi (6) säilitamine on oluline Euroopa Liidu digitaalmajanduse edasiseks arenguks.

4.2.2.

Selleks, et suurendada usaldusväärsust, mis on jagamismajanduse arengu jaoks määrava tähtsusega, kutsub komitee üles, nagu tehakse ka Euroopa Komisjoni teatises, võtma vabatahtlikke piiravaid meetmeid, et võidelda ebaseadusliku veebisisu vastu seotud või selle aluseks olevate tegevuste kaudu, mõjutamata seejuures vastutusest vabastamise kasutamist.

4.2.3.

Komitee kordab siiski, et selleks, et hoida jagamismajanduse sidet kodanikuühiskonna vaimuga, tuleks seda põhjalikult käsitleda digitaalplatvormide kesksest väärtusest sõltumata.

4.3.1.

Uues olukorras, kus piir tootja ja tarbija vahel on hägustumas (inimeste mõjuvõimu suurendajad, ühisloojad, ühisrahastajad, kasutajalt kasutajale suunatud teenuse osutajad, kliendid), toetab komitee süsteemi, mis tagab tarbijate õigused. Arvestades jagamismajanduse iseärasusi, ei tohiks siiski piirata selle pakutavaid mitmekülgseid võimalusi.

4.3.2.

Seega tuleb tekkivate mitmepoolsete suhete all käsitleda ka neid, mis on seotud tootva tarbija esilekerkimisega (tegemist on jagamismajanduse jaoks väga olulise majandusliku panusega, mistõttu peab see olema kaitstud, kindlustatud ja määratletud), kellel peaks jagamismajanduses olema märkimisväärne osa, aga ka jagatud väärtuse loomise protsesse, pidades eelkõige silmas ringmajandust ja funktsionaalsust.

4.3.3.

Komitee on alati toetanud võrdseid konkurentsitingimusi. Ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate üldsuuniste kohaselt tuleb tarbija ja ettevõtja mittekitsendavaks eristamiseks arvesse võtta järgmisi tegureid: (7) teenuse osutamise sagedus, kasumitaotlus ja käibe suurus.

4.3.4.

Komitee toetab seda lähenemisviisi, ehkki leiab, et asjakohase kategoriseerimise nimel tuleks see mõte läbi vaadata ning kaaluda kriteeriumidena ka teisi tegureid, andmata siiski ammendavat loetelu, arvestades jagamismajanduse keerukust ja selle avaldumisvormide mitmekülgsust ning raskusi selle edasise arengu prognoosimisel (mudel, mis peaks olema sõltumatu, ülekantav, universaalne ja innovatsiooni soodustav).

4.3.5.

Komitee kordab, et parim viis tarbijate usalduse suurendamiseks on tõsta kasutajalt kasutajale suunatud teenuste usaldusväärsust (programmi Safe Harbor põhimõtted konkreetsetele jagamismajanduse platvormidele, mis tagavad hüved, väljaõppe, kindlustuse ja muud tüüpi kaitse) asjakohaste veebipõhiste hindamisteenuste, (8) välise sertifitseerimise (kvaliteedimärgis) ja uue tsiviilõigusliku vahekohtu süsteemi kaudu. See seisukoht on otseses seoses jagamismajanduse harmoonilise arengu usaldusväärsuse ja mainega uues majanduslikus, sotsiaalses ja keskkondlikus koordinaatsüsteemis.

4.4.1.

Euroopa sotsiaalsete õiguste samba raames toetab komitee ühemõtteliselt õigusliku pärandi läbivaatamist, et tagada õiglased töötingimused ja piisav sotsiaalne kaitse, tuginedes alluvusseose, töö iseloomu ja tasu kumulatiivsetele kriteeriumidele.

4.4.2.

Täpsemalt tuleb riiklikke pädevusi austades kehtestada töötajate jaoks õigusraamistik, milles määratakse täpselt kindaks vastavad töösuhtestaatused: inimväärne töötasu ja õigus osaleda kollektiivläbirääkimistes, kaitse omavoli eest, õigus end võrgust lahti ühendada, et hoida digitaalse töö aeg mõistlikes piirides jne.

4.4.3.

Lisaks soovitab komitee põhjalikumalt analüüsida jagamismajanduse tööhõivemudeleid, mis seonduvad mittevastastikuse prosotsiaalse käitumisega.

4.4.4.

Jagamismajanduse kui tööhõive edendaja eripära tuleb kooskõlastatult käsitleda kõigis liikmesriikides, et elluviidavad poliitikameetmed ei moonutaks selle tavasid ning oleksid nii inkubaatorite, sõltumatuse kui ka taristute küsimuses ettevõtlust soodustavad.

4.5.1.

Komitee, olles teadlik agressiivse maksuplaneerimise ja digitaalmajanduse valdkonnas maksudest kõrvalehoidumise ohtudest, soovitab võtta kasutusele digitaalplatvorme läbivate kaubavoogude kontrollisüsteemi, kuna platvormid suudavad tooteid ja teenuseid jälgida ning hõlbustada nii maksude kohaldamist. Siinkohal võib teistele liikmesriikidele olla eeskujuks Eestis autode ühiskasutuse platvormide puhul kasutatu.

4.5.2.

Maksude, eriti käibemaksu kohandamine jagamismajanduse mudelitele nõuab märkimisväärset läbivaatamist. Samuti tuleb digitaalplatvormide suhtes, mille tulu pärineb suuresti eraisikute andmete müümisest äriettevõtetele, täiel määral kohaldada äriühingu tulumaksu seal, kus tegevus toimub, vältides seejuures liikmesriikide vahelist maksukonkurentsi.

4.5.3.

Komitee, olles teadlik hea maksuhaldustava tähtsusest, pooldab ajutiste vahendite loomist (ühtsete kontaktpunktide süsteemid ja teabevahetus veebis), samuti meetmeid haldustoimingute lihtsustamiseks, ühtlustamiseks, läbipaistvuse parandamiseks ja maksuametite vahelise koostöö suurendamiseks.

4.6.1.

Teatises esitatud järelevalvemeetmed on taotletavat eesmärki silmas pidades asjakohased. Eelkõige soovitab komitee tugevdada sidusrühmade (tööandjate organisatsioonid, ametiühingud, tarbijate ühendused jne) vahelist dialoogi, et selgitada välja parimad tavad ning arendada Euroopa tasandil iseregulatsiooni ja kaasregulatsiooni algatusi, mis käsitlevad jagamismajanduse uusi mõõtmeid (9) (näiteks majutus- ja transpordisektoris, ärikinnisvara sektoris, tervishoiu- ja energiavarustuse sektoris).

10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/40

Üksikraportöör:

Elżbieta SZADZIŃSKA

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa standardimist käsitlevat liidu 2017. aasta töökava, mis on osa ulatuslikust standardimispaketist.

1.2.

Komisjoni esitatud asjaomane iga-aastane töökava on 2016. aasta töökavas ette nähtud meetmete jätk ja täiendus – nende kohta on komitee juba väljendanud seisukohta oma varasemates arvamustes (1).

1.3.

Komitee rõhutab taas standardite tähtsust siseturu konkurentsivõime suurendamise, uuenduslike toodete ja teenuste arendamise ning nende kvaliteedi ja ohutuse parandamise jaoks tarbijate, töötajate, ettevõtjate ja keskkonna kasuks.

1.4.

Organiseeritud kodanikuühiskonna esindajana toetab komitee sellist standardimissüsteemi, mis vastab nii ühiskonna kui ka majanduse vajadustele.

1.5.

Komitee tuletab taas meelde, et pluralistliku Euroopa standardimissüsteemi tagamine määruse (EL) nr 1025/2012 III lisas osutatud organisatsioonide kaasamisel tagab senisest suurema läbipaistvuse ja parema juurdepääsu kõnealusele süsteemile. Euroopa kodanikuühiskonna esindajate osalemist standardimissüsteemis ei tohiks piirata üksnes ELi tasandile, vaid sidusrühmad tuleks kaasata ka riikide standardimissüsteemidesse.

1.6.

Standardeid töötatakse välja ELi õigusnormide ja poliitikameetmete toetamiseks (uue seadusandliku lähenemisviisiga seotud standardid, energialiit jne). Peale selle tähendab digiteerimise arendamine tööstuses, tarneahelates ja teenindussektoris, et IKT ja teenuste standardid on eri sektorite ettevõtjate jaoks väga olulised. Seetõttu peab komisjon kõnealuses kahes valdkonnas võetavaid meetmeid esmatähtsaks ja komitee toetab seda.

1.7.

Samal ajal juhib komitee tähelepanu vajadusele edendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõimet, kaasates nad Euroopa standardite väljatöötamisse ja rakendamisse ning suurendades asjakohaste meetmete abil nende teadlikkust standarditest saadavast kasust.

1.8.

Komisjoni poolt praegu peetavatel läbirääkimistel Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle ning juba lõpule viidud läbirääkimistel laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu üle Kanadaga on standardimine süsteemide erinevuste tõttu arutelude üks keskseid teemasid. Seepärast tuleks komitee arvates sidusrühmi teavitada läbirääkimiste osapoolte standardimissüsteemide erinevustest ning juhtida nende tähelepanu nii sellest tulenevatele võimalikele ohtudele kui ka sellega kaasnevale kasule.

1.9.

Komitee toetab ettepanekut käivitada standardimise üle institutsioonidevaheline dialoog, nagu ta väljendas juba varasemas arvamuses (2).

1.10.

Samuti peab komitee tervitatavaks komisjoni ettepanekut uurida standardite mõju majandusele ja ühiskonnale.

2.1.

Määruse (EL) nr 1025/2012 kohaselt esitas komisjon oma teatises Euroopa standardimist käsitleva liidu 2017. aasta töökava.

2.2.

Iga-aastane töökava on osa laiaulatuslikust standardimispaketist, mis sisaldab ka komisjoni teatist „Euroopa standardid 21. sajandiks“, komisjoni talituste töödokumenti teenuste standardimise kohta ja teatist, milles käsitletakse artikli 24 kohast aruannet kõnealuse määruse rakendamise kohta.

2.3.

Euroopa standardimist käsitlev 2017. aasta töökava täiendab 2016. aasta töökavas ette nähtud meetmeid, millest enamik on praegu rakendamisel.

2.4.

Euroopa standardimise 2017. aasta strateegilised prioriteedid on järgmised:

2.5.

Lisaks võtab komisjon ELi standardimispoliitika iga-aastase juhtimistsükli tõendusbaasi tugevdamiseks järgmised meetmed:

3.1.

Komitee tervitab praegust standardimise töökava, kuna standardite kasutamine – nagu ta on juba varem mitmel korral rõhutanud – nii tootmises kui ka teenuste sektoris aitab suurendada konkurentsivõimet siseturul.

3.2.

Komitee tervitab asjaolu, et komisjon jätkab oma eelmise aasta töökavas sisaldunud meetmeid, tagades programmi järjepidevuse ja siseturu strateegia prioriteetide elluviimise.

3.2.1.

2017. aasta töökavas täpsustatakse ja täiendatakse juba rakendamisel olevaid prioriteete, et kohandada Euroopa standardimissüsteemi muutuvatele rahvusvahelistele raamtingimustele ja väljakutsetele maailmaturul.

4.1.

Infotehnoloogia kiire arengu ajastul on hädavajalik töötada välja asjakohased standard, mille abil tagada koostalitlusvõime ja küberjulgeolek.

4.1.1.

Selliseid tehnoloogiaid nagu 5G-sidevõrgud, pilvandmetöötlus, asjade internet, suurandmete tehnoloogia ja küberturve kasutatakse sellistes valdkondades nagu e-tervis, nutikas energeetika, nutikad linnad, kõrgtehnoloogiline tootmine ja nutikad tehased ning ühendatud ja automatiseeritud sõidukid ning need eeldavad küberjulgeolekustandardeid, riskijuhtimist ja kontrollisuuniseid järelevalveasutuste ja reguleerivate asutuste jaoks.

4.1.2.

Asjade interneti turvalisust, andmekaitset ja kättesaadavust on veel vaja parandada. Kõnealuses valdkonnas võiks standardimise abil luua eeldused asjade interneti koostalitlusvõime jaoks ning vajalikud tingimused, et tagada küberjulgeolek, andmekaitse ja kättesaadavus tarbijate jaoks.

4.2.

Komitee tervitab asjaolu, et komisjon palub Euroopa standardiorganisatsioonidel vaadata olemasolevad standardid üle enne, kui ta esitab neile uusi standardimistaotlusi.

4.2.1.

Samal ajal asub komitee seisukohale, et tulevaste tööde seisukohast oleks hea tava teavitada sidusrühmi sellest, millised komisjoni esitatud taotlused on alles täitmisel ja millised on juba lõpule viidud või peatatud.

4.2.2.

Olemasolevate standardite hindamisel tuleks kontrollida, kas neis on arvesse võetud haavatavate rühmade – nt puuetega inimesed – erivajadused. Näiteks ei vasta elektroonilise allkirja standardid puuetega tarbijate vajadustele. Kõnealusel juhul oleks põhjendatud soovitada uue standardi koostamist.

4.2.3.

Standardimismenetluse algatamisel tuleb asjakohastel juhtudel arvesse võtta haavatavate rühmade, nagu puuetega inimeste erivajadusi standardimismenetluse tingimuste määratlemise osana. Tuleb vastu võtta uus menetluskord, mis võimaldab ligipääsetavuse ekspertidel ja puuetega inimeste organisatsioonidel osaleda asjakohastel juhtudel ilma kulusid kandmata standardimismenetlustes.

4.3.

Komitee on mitmel korral rõhutanud standardite olulist mõju toodete ja teenuste kvaliteedile siseturul. Seetõttu tervitab ta komisjoni kavatsusi tõhustada standardite väljatöötamist teenuste jaoks, jälgides riigisiseseid standardeid ja turu vajadusi ning tehes kindlaks valdkonnad, milles tuleb Euroopa standardid koostada.

4.3.1.

Komitee nõustub komisjoni soovitusega, mille kohaselt peaksid riikide standardiorganisatsioonid riigisiseste standardite väljatöötamise üle otsustamisel võtma arvesse Euroopa mõõdet ja kaaluma, kas ei oleks kasulikum töötada välja Euroopa standard. See võiks aidata kõrvaldada takistusi ja võimalikke vastuolusid teenuste sektoris.

4.4.

Nii avaliku kui ka erasektori internetipõhiste teenuste (haiglad, hooldusasutused, arukas transport jne) üha laialdasem levimine eeldab tehnilisi lahendusi, mis tagavad tarbijate suurema anonüümsuse ja piiravad nende isikuandmete liigse töötlemise ohtu.

4.5.

Tulevases standardimistegevuses tuleks parandada transporditeenuste kvaliteeti, kättesaadavust ja ohutust ning vähendada transpordi põhjustatavat keskkonnareostust.

4.6.

Energeetika valdkonnas on komisjoni meetmed suunatud taristute ühendamisele võrgustikeks, energiaallikate mitmekesistamisele, energiatarbimise vähendamisele ja kliimasõbralike tehnoloogiate edendamisele.

4.6.1.

Komitee nõustub seisukohaga, et ühtsete standardite väljatöötamine arukate energiavõrkude jaoks parandab võrkude koostalitlusvõimet ning aitab kaasa kõigi nende komponentide optimeerimisele, et vähendada kulusid, suurendada hajutatud energiaallikate, sh taastuvate energiaallikate tõhusust ja integreerimist. Lõppkokkuvõttes võimaldab see lõpptarbijatel kasutada arukaid energiasüsteeme täies ulatuses.

4.7.

Komitee tervitab tõsiasja, et komisjoni dokumendis käsitletakse järgmisi probleeme: pakendites sisalduva plasti biolagunevus, teisesest toormest valmistatud säästlikud kemikaalid ning meetodid, kuidas hinnata selliste ainetega seotud riski, mis ei ole asjaomastesse nimekirjadesse kantud, kuid mida siiski kasutatakse toiduga kokkupuutuvates plastmaterjalide tootmisel.

4.7.1.

Suurt riski arvestades, peaksid eespool nimetatud valdkondade standardid sisaldama rangeid nõudeid tarbijate tervise ja keskkonna kaitseks.

5.1.

Komisjon innustab Euroopa standardiorganisatsioone toetama ülemaailmselt rahvusvaheliste ja Euroopa standardite edendamist, et toetada Euroopa tööstust ja hõlbustada turulepääsu.

5.2.

Olukorras, kus Kanadaga läbirääkimistel kokkulepitud laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping tekitab liikmesriikides vaidlusi ning läbirääkimised Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle on alles käimas, tuleb pidevalt rõhutada standardite tähtsust rahvusvahelises kaubanduses.

5.2.1.

Dialoogiga väljaspool Euroopat asuvate partneritega (Hiina, India jt) ei peaks mitte üksnes kaasnema tehniliste kaubandustõkete kõrvaldamisest saadav kasu, vaid see peaks ka aitama levitada Euroopa standardimissüsteemi, suurendama teabevahetust Euroopa ja riiklike standardiorganisatsioonide vahel ning edendama ISO ja IEC standardite rakendamist ning sektorites, kus rahvusvahelised standardid ei ole piisavad või puuduvad, Euroopa standardite väljatöötamist ja rakendamist.

6.1.

Komitee tervitab ettepanekut toetada standardimist teadusuuringute abil ja kasutada standardites teaduslikke tõendeid.

6.2.

Programmi „Horisont 2020“ raames teadusasutuste, tehniliste komiteede (CEN ja Cenelec) ning Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituudi (ETSI) vahel peetav dialoog peaks suurendama innovatsioonisuutlikkust.

10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/44

Pearaportöör:

Daniel MAREELS

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võib järgnevalt kirjeldatud oludes ja tingimustel nõustuda komisjoni ettepanekuga lükata kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid, i.k PRIIPs) (1) määruse kohaldamise tähtaeg edasi ühe aasta võrra – 1. jaanuarini 2018.

1.2.

PRIIPide määrus sisaldab meetmeid, mille eesmärk on suurendada jaeklientide ja -investorite kaitset ja taastada tarbijate usaldus finantsteenuste sektori vastu, suurendades läbipaistvust jaeinvesteeringute turul. Konkreetsemalt kohustatakse kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete koostajaid põhiteabedokumente (KID) (2) koostama.

1.3.

Tähtaja pikendamist taotlesid Euroopa Parlament ja enamik liikmesriike pärast seda, kui Euroopa Parlament lükkas 14. septembril 2016 tagasi komisjoni delegeeritud õigusakti (3) kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete kohta. Asjaomase delegeeritud õigusakti eesmärk oli kehtestada kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete põhiteabedokumendile Euroopa järelevalveasutuste ühiselt väljatöötatud eelnõu alusel regulatiivsed tehnilised standardid.

1.4.

Varasemalt on komitee oma arvamuses (4) toetanud PRIIPide loomist ja rõhutanud õigusakti olulisust, millega reguleeritakse esimest korda kõiki keerulisi finantstooteid ja tagatakse, et need on võrreldavad sõltumata sellest, millist liiki koostajaga on tegemist (pank, kindlustusandja või investeerimisühing).

1.5.

Samas pooldas komitee selles valdkonnas sellise ühtse finantsturu loomist, kus liigub selge, täpne, lihtne ja võrreldav teave. Samuti toetas ta ühtset, lihtsustatud ja standarditud teabesüsteemi, mis võimaldaks teavet võrrelda ja mõista ning turgu läbipaistvamaks ja tõhusamaks muuta (5).

1.6.

Komitee on seisukohal, et kui ei oleks otsustatud määruse kohaldamise edasilükkamise kasuks, võinuks see ohustada asjaomases valdkonnas seatud tähtsaimad eesmärke (vt ülal- ja allpool), mis oleks olnud äärmiselt kahetsusväärne. Komitee nõustub, et PRIIPide määrusega ette nähtud suurem läbipaistvus ja teabe avaldamise nõuete ühtlustamine soodustab finantsteenuste siseturgu, luues erinevatele toodetele ja turustuskanalitele võrdsed tingimused. Seega ei too määrus mitte ainult kasu jaeklientidele ja -investoritele, vaid aitab ka lisaks taastada tarbijate usaldust finantsteenuste sektori vastu. Lisaks võinuks delegeeritud määruse tagasilükkamine vähem kui neli kuud enne tekstide jõustumist turuosaliste jaoks kaasa tuua õiguskindlusetuse ja väga tõsised rakendamisprobleemid.

1.7.

Üheaastase perioodi valiku osas on komitee arvamusel, et see on vastuvõetav samadel põhjustel, seda enam, et sellisel juhul langeb määruse jõustumine kokku uue II finantsinstrumentide turgude paketi (MiFID II) jõustumisega. Komitee jaoks on hädavajalik, et see edasilükkamine jääks ühekordseks erandiks ja et vahepealset aega kasutataks selleks, et vastu võtta ja avaldada lõplik delegeeritud õigusakt ning seda esimesel võimalusel. Lõppude lõpuks on oluline tagada võimalikult kiiresti selgus ja kindlus nii turuosaliste kui ka jaeklientide ja -investorite jaoks.

1.8.

Komitee on seisukohal, et seejuures ei tohi ohtu seada PRIIPide määruse eesmärke ja saavutusi. Seetõttu peavad võimalikud kohandused delegeeritud õigusaktis sobima sellesse raamistikku. See on seda olulisem nüüd, kus PRIIPide määruse läbivaatamine toimub vaid ühe aasta pärast ning siis on võimalik välja tuua võimalikud probleemid, lähtudes esimestest rakendamise ja järelevalvega seotud kogemustest. Eelnimetatud kohandused peavad algusest peale aitama tõhusalt suurendada tarbijate usaldust. Samal ajal peavad kohandused olema kooskõlas eeskirjadega, mis on ette nähtud tulevases finantsinstrumentide turgude paketis.

2.1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu (PRIIPide) määrusega (EL) nr 1286/2014 (6) on kehtestatud meetmed läbipaistvuse suurendamiseks jaeinvesteeringute turul. Konkreetsemalt kohustatakse kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete koostajaid põhiteabedokumente koostama.

2.2.

Selle määrusega antakse Euroopa järelevalveasutusele (7) õigus koostada regulatiivsed tehnilised standardid, milles täpsustatakse põhiteabedokumendi aspekte.

2.3.

Pärast seda, kui Euroopa järelevalveasutused saatsid komisjonile eelnimetatud standardite kohta ühise eelnõu, võttis komisjon 2016. aasta juuni lõpus vastu delegeeritud õigusakti kindlaks määratud regulatiivsete tehniliste standardite praktilise rakendamise kohta.

2.4.

14. septembril 2016 esitas Euroopa Parlament resolutsiooni näol vastuväite komisjoni vastu võetud delegeeritud õigusakti kohta (8). Euroopa Parlament kutsus komisjoni üles vaatama läbi sätted, mis on seotud valikuvõimalusi pakkuvate PRIIPide, tootluse stsenaariumide ja arusaadavust puudutava hoiatusega.

2.5.

Lisaks sellele palusid Euroopa Parlament ja suurem osa liikmesriike lükata edasi määruse kohaldamise tähtaega.

2.6.

Praeguses määruse ettepanekus tehakse ettepanek lükata määruse kohaldamise tähtaega edasi ühe aasta võrra – 1. jaanuarini 2018.

3.1.

Üldiselt on PRIIPide määruse eesmärk parandada jaeklientide ja -investorite, eelkõige PRIIPidesse investeerijate kaitset. Määrusega ette nähtud suurem läbipaistvus ja teabe avaldamise nõuete ühtlustamine soodustab ka finantsteenuste siseturgu, luues erinevatele toodetele ja turustuskanalitele võrdsed tingimused. Seega taastab see muu hulgas veelgi tarbijate usaldust finantsteenuste sektori vastu.

3.2.

Nende eesmärkide elluviimiseks peavad PRIIPide koostajad vastama ühtsetele toodete kohta teabe avaldamise nõuetele ning jaekliendid ja -investorid peavad saama pakutud PRIIPide kohta põhiteabedokumendi. See peaks võimaldama jaeinvestoritel paremini mõista konkreetse toote majanduslikku laadi ja riske ning võrrelda erinevaid pakkumisi.

3.3.

Määruse esialgses versioonis on ette nähtud, et see jõustub 2016. aasta lõpus. Sama tähtaeg kehtib põhimõtteliselt ka nn rakendusmeetmetele, mille komisjon delegeeritud õigusakti näol selle aasta keskel vastu võttis ning mis tuginevad Euroopa järelevalveasutuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõule. Standardites määratakse kindlaks põhiteabedokumendi esitusviis ja sisu, standardvorm, riski ja tootluse esitamise meetodid ning kulude arvutamise meetodid, samuti põhiteabedokumendis sisalduva teabe läbivaatamise tingimused ja minimaalne sagedus ning jaeinvestoritele põhiteabedokumendi esitamise nõude täitmise tingimused.

3.4.

Kui nõukogu ei esitanud kontrolliperioodi jooksul komisjoni delegeeritud õigusakti kohta ühtegi vastuväidet, siis Euroopa Parlament lükka selle teksti oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooniga tagasi (9).

3.5.

Kuigi PRIIPide määrus on alates 2016. aasta lõpust otse kohaldatav ja põhiteabedokumendi koostamine ei ole seotud delegeeritud õigusakti vastuvõtmisega, taotles Euroopa Parlament samal ajal PRIIPide määruse jõustumistähtaja edasilükkamist. Suur enamus liikmesriike taotles samuti tähtaja pikendamist. Seejuures juhtisid nad tähelepanu sellele, et tehniliste standardite puudumine takistaks määruse sujuvat kohaldamist.

3.6.

Neis tingimustes toetab komitee põhimõtteliselt määruse kohaldamise tähtaja edasilükkamist. Vastasel juhul tekiks oht, et tähtsaimaid seatud eesmärke (vt ülal- ja allpool) ei saavutata või saavutatakse need vaid osaliselt. Lisaks lükati delegeeritud õigusakt tagasi vähem kui neli kuud enne tekstide jõustumist, mis võinuks turuosaliste jaoks kaasa tuua õiguskindlusetuse ja tõsised rakendamisprobleemid.

3.7.

Lisaks juhib komitee tähelepanu oma varasemale PRIIPe käsitlenud arvamusele, milles ta toetas sellekohaseid ettepanekuid ja valitud lähenemisviisi (10). Selles arvamuses rõhutas komitee õigusakti olulisust, millega reguleeritakse esimest korda kõiki keerulisi finantstooteid ja tagatakse, et need on võrreldavad sõltumata sellest, millist liiki koostajaga on tegemist (pank, kindlustusandja või investeerimisühing).

3.8.

Lisaks toetas komitee sellega seoses sellise ühtse finantsturu loomist, kus liigub selge, täpne, lihtne ja võrreldav teave (11). Samuti jäi arvamusest kõlama, et ühtne, lihtsustatud ja standarditud teabesüsteem võimaldaks teavet võrrelda ja mõista ning turgu läbipaistvamaks ja tõhusamaks muuta (12). Komitee täiendab seda tähelepanekuga, et tulevased regulatiivsed tehnilised standardid peavad algusest peale aitama suurendada tarbijate usaldust. Seetõttu peab tarbijate jaoks olema selge, millised tooted on keerulised, nad peavad saama langetada teadlikke otsuseid ning tähelepanu tuleb pöörata kulude ja tootluse aspektidele. Ebakõlade vältimiseks tuleb arvesse võtta tulevases finantsinstrumentide turgude määruses sätestatud eeskirju (13).

3.9.

Lisaks on komitee seisukohal, et valitud üheaastane periood on vastuvõetav tingimusel, et edasilükkamine on ühekordne erand ja vahepealset aega kasutatakse selleks, et vastu võtta ja avaldada lõplik delegeeritud õigusakt. See peab toimuma võimalikult pea, et tagada turuosalistele, jaeklientidele ja -investoritele võimalikult kiiresti selgus ja kindlus.

3.10.

Lisaks langeb üheaastase perioodi valikuga PRIIPide määruse jõustumine taas kokku II finantsinstrumentide turgude määruse jõustumisega, (14) mis toob samuti kasu tarbijatele. II finantsinstrumentide turgude paketi jõustumist lükati samuti edasi ühe aasta võrra (15) ja komitee toetas seda (16).

3.11.

Seejuures ei tohi ohtu sattuda eelnevalt seatud eesmärgid, mida komitee toetab. Seetõttu peavad võimalikud kohandused delegeeritud õigusaktis sobima praegusesse PRIIPide raamistikku.

3.12.

Muus osas, ja kuivõrd see on vajalik, näib kohasem oodata ära PRIIPide määruse läbivaatamine, mis nüüd tänu kohaldamise tähtaja väljapakutud edasilükkamisele toimub vaid üks aasta pärast PRIIPide määruse jõustumist (17). Seejuures saab arvesse võtta rakendamise ja järelevalvega seotud esimesi kogemusi.

„A.

arvestades, et võrdsete tingimuste edendamiseks turul on ülioluline, et tarbijale antav teave investeerimistoodete kohta oleks võrreldav, olenemata sellest, millist tüüpi finantsvahendaja neid koostab või turustab;

B.

arvestades, et krediidiriski mittearvestamine kindlustustoodete riskikategooria arvutamisel kujutaks endast investeerijate eksitamist;

C.

arvestades, et endiselt vajab selgitamist see, kuidas käsitleda mitmeid valikuvõimalusi pakkuvaid tooteid, eriti seoses eurofondidele (UCITS) antud vabastusega vastavalt määrusele (EL) nr 1286/2014;

D.

arvestades, et komisjoni poolt vastu võetud delegeeritud määrus sisaldab vigu tootlusprognooside arvutamise metoodikas ning ei vasta seega määruse (EL) nr 1286/2014 nõuetele anda teavet, mis on täpne, aus ja selge ja mitteeksitav, ja lisaks ei tooda mõnede PRIIPide puhul (isegi negatiivse stsenaariumi korral ja isegi toodete puhul, mis on soovitatava minimaalse hoidmisaja jooksul regulaarselt kahjumit tootnud) selles välja asjaolu, et investeerijad võivad oma raha kaotada;

E.

arvestades, et delegeeritud määruses puuduvad üksikasjalikud juhendid nn arusaadavust puudutava hoiatuse kohta, mis kujutab endast tõsist ohtu nimetatud elemendi ebajärjekindlaks rakendamiseks põhiteabedokumentides kogu ühtsel turul;

F.

arvestades, et Euroopa Parlament jääb seisukohale, et täiendava regulatiivse tehnilise standardi raames on vaja rohkem standardiseerida seda, millal arusaamist puudutavat hoiatust kasutatakse;

G.

arvestades, et kui delegeeritud määruse eeskirjad jäävad muutmata, on oht, et need lähevad vastuollu õigusakti mõtte ja eesmärgiga, milleks on anda jaeinvestoritele selget, võrreldavat, arusaadavat ja mitteeksitavat teavet PRIIPide kohta;

H.

arvestades, et majandus- ja rahanduskomisjoni esimehe poolt komisjonile 30. juunil 2016 saadetud kirjas palus parlamendi läbirääkimisrühm komisjonil hinnata, kas määruse (EL) nr 1286/2014 rakendamine tuleks edasi lükata“.

10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/48

Raportöör:

Giuseppe GUERINI

Kaasraportöör:

Michael IKRATH

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide viimaste aastate jõupingutusi majandusseisaku ületamiseks. Samas peab komitee vältimatuks nõuda Euroopa Liidu institutsioonidelt suuremat otsusekindlust reaalmajanduse rahastamise laiaulatusliku strateegia määratlemisel ja elluviimisel.

1.2.

Komitee arvates tuleb tagada, et Euroopa investeeringud toovad esmajoones kasu reaalmajandusele, mida iseloomustavad innovatsioonivõime, kasv ja sotsiaalne vastutus.

1.3.

Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd) on Euroopa majanduse selgroog. VKEdele ja kiiresti kasvavatele ettevõtetele rahuldava juurdepääsu tagamine rahastamisele on seega otsustav eeltingimus nii nende ettevõtete arendamiseks kui ka innovatsiooni, majanduskasvu ja tööhõive edendamiseks, Euroopa konkurentsivõime tagamiseks ja sotsiaalse vastutuse võtmiseks. Euroopa Liidus on laenud VKEde keskne rahastamisallikas. Võttes arvesse vajadust arendada uusi kasvuvaldkondi ja tagada Euroopale juhiroll innovatsiooni valdkonnas, on vaja rakendada uusi rahastamisvõimalusi idufirmade, innovaatiliste VKEde ja kiiresti kasvavate ettevõtete (kasvufirmad) toetamiseks.

1.4.

Komitee toetab Euroopa riskikapitalifondide (EuVECA) ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide (EuSEF) laiendamist ja juhib tähelepanu asjaolule, et seejuures peab olema tagatud investorikaitse.

1.5.

Komitee on seetõttu veendunud, et punktis 1.2 loetletud ettevõtete traditsioonilist laenurahastamist on vaja täiendada alternatiivsete rahastamismeetoditega, nagu riskikapital, ühisrahastamine, börsiväline kapital jne. Seetõttu peab Euroopa Liit võtma konkreetseid ja sidusaid meetmeid, et ühelt poolt võimaldada pankadel jälle täita oma põhiülesannet, milleks on reaalmajanduse rahastamine, ning teiselt poolt oluliselt parandada omavahendite- ja kapitaliturupõhise rahastamise võimalusi ning kõrvaldada sellega seonduvad takistused kapitaliturgude liidu loomise käigus.

1.6.

Sellest tulenevalt tervitab ja toetab komitee Euroopa Komisjoni algatust näha ette Euroopa riskikapitalifondide (EuVECA) ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide (EuSEF) määruste läbivaatamine.

1.7.

Komitee on seisukohal, et reguleerimisvahendiks valitud määrusega on võimalik üldiselt piirata erinevate tõlgenduste ohtu riiklikul tasandil ning edendada sellega kapitaliturgude liidu loomist. Samuti toetab komitee praegu riigi tasandil käibivate eri tõlgenduste kaotamist.

1.8.

Lisaks sellele kutsub komitee Euroopa Liitu üles töötama selle nimel, et tugevdada koosmõju strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide (nt digitaalne ühtne turg ja energialiit/COP 21) ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 17 säästva arengu eesmärgi vahel, et tagada ulatusliku mõjuga pikaajaliste investeeringute suur tulemuslikkus. Majandusliku integratsiooni tugevdamine ELi ülemaailmse konkurentsivõime tagamiseks peab olema esmatähtis ka kõigi investeerimisstrateegiate puhul.

1.9.

Komitee märgib, et teatud osa finantssektorist eelistab reaalmajandusse investeerimise asemel alternatiivseid investeerimiseesmärke. Need on investeeringutasuvuse maksimeerimise nimel sageli seotud märkimisväärse spekulatiivse riskiga. Sellele aitavad kaasa ka Euroopa pankadele kohaldatavad kapitali adekvaatsuse nõuded, mis soosivad selgelt eelkõige riigivõlakirjadesse tehtavaid väärtpaberiinvesteeringuid ettevõtete laenurahastamise asemel. Lisaks sellele tuleb märkida, et Euroopa Liidu õigusaktidega on seni tehtud muret tekitavalt vähe, et reguleerida puhtalt spekulatiivselt tegutsevaid finantsettevõtteid (riskifondid, varipangad). Seetõttu soovitab komitee Euroopa Liidu institutsioonidel soodustada kindlalt tootlikke investeeringuid reaalmajandusse ja tõrjuda suure riskiprofiiliga finantsspekulatsioone. Kõnealuse arengu ajakohane näide: tänavuaastasel IMFi koosolekul Washingtonis oli keskkonnahoidlik rahastamine – „Green Finance“ – keskne teema. Hiina on juba varakult mõistnud selle uue valdkonna olulisust ja rõhutanud seda ka oma G20 eesistumise raames. Seepärast on ELil vaja võtta ka EuVECA ja EuSEFi raames meetmeid, et ergutada ja suurendada rohelise majanduse (COP 21 tulemusena) rahastamist, hoidmaks selles valdkonnas ära varajasi finantsspekulatsioone (keskkonnahoidlik rahastamine) (1).

1.10.

Kõnealuse määruse puhul viitab komitee asjaolule, et ELi tasandil on juba palju olulisi rahastamisallikaid, nt InnovFini programm „Horisont 2020“ raames, ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME) või Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm, kui nimetada vaid tähtsaimad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi kõrval. Komitee ootab seega, et Euroopa riskikapitalifondide ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide ümberkorraldamise raames leiab aset tihe koordineerimine. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et komisjon leevendab oluliselt seni väga piiratud juurdepääsukriteeriume ning muid piiravaid tingimusi, et oleks võimalik selgelt parandada fondide mõjusust seatud eesmärkide saavutamiseks. Juhtpõhimõtteks peab olema suur paindlikkus.

1.11.

Komitee loodab, et määruste läbivaatamine viib ka Basel III kokkulepete laenueeskirjade muutmiseni, et nn VKE toetuskoefitsiendi (SME Supporting Factor) kõrval võetakse kasutusele ka sotsiaalettevõtete toetuskoefitsient (Social Enterprises Supporting Factor). Sel viisil on võimalik sotsiaalettevõtetesse investeerimisel kohaldada madalamat krediidiriski koefitsienti kapitali miinimumnõuete arvutamisel.

1.12.

Laiendamaks sellistes investeerimisfondides osalemist, teeb komitee ettepaneku võimaldada asutada nn fondifonde. Need võivad aidata kaasa institutsiooniväliste investorite, ka erinevate huvirühmade senisest aktiivsemale osalemisele, luues avaliku sektori vahenditest toetatavad ja Euroopa tasandil hallatavad nn tagatisfondid. Sellised fondid peaksid toetama investeeringuid tugeva sotsiaalse suunitlusega ettevõtetesse ja institutsioonidesse.

1.13.

Sama olulisena näeb komitee ka raamtingimuste loomist, mis võimaldavad sotsiaalsete investeerimisfondide, nagu sotsiaalsed ettevõtted ja sotsiaalsektori organisatsioonid, rahastamiseesmärkidel positiivselt areneda. See eeldab selliste takistuste kõrvaldamist, mis raskendavad tõsiselt nende ettevõtjate tegutsemist võrdsetel tingimustel põhinevas turukeskkonnas (level market environment). Eelkõige on vaja uuenduslikke instrumente, mis võimaldavad avalikul sektoril ärisuhetes sotsiaalsete ettevõtete ja sotsiaalsektori organisatsioonidega luua sotsiaalse suunitlusega algatusi.

1.14.

Lisaks sellele nõuab komitee, et e-eakate potentsiaali käsitleva arvamuse TEN/584 kohaselt lihtsustataks nn hõbedase majanduse juurdepääsu rahastamisele seoses Euroopa riskikapitalifondide ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondidega. Sellel on omakorda positiivne mõju liikmesriikide eelarvetele, vähendades pensionisüsteemi koormust aktiivsetest eakatest äriühingute asutajate abil. Tekib uus väärtusahel, mis avab riigi jaoks uusi tuluallikaid. Sama kehtib ka naiste (2) kui ettevõtjate ning idufirmade ja sotsiaalsete ettevõtete loojate kohta jne.

2.1.

Ettepaneku eesmärk on viia Euroopa riskikapitalifondid ja sotsiaalettevõtlusfondid kooskõlla meetmetega, mida on ELi tasandil juba võetud majanduste elavdamise ergutamiseks (st Euroopa investeerimiskava, kapitaliturgude liidu loomist puudutav tegevuskava, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond).

2.2.

Komisjoni arvates on juurdepääs riskikapitalile ja sotsiaalettevõtluskapitalile võti, et rahastada ELi idufirmade, innovaatiliste VKEde ja sotsiaalettevõtete kasvu.

2.3.

Siiski jääb EL riskikapitalituru osas Ameerika Ühendriikidest järjest enam maha, mitte ei jõua järele.

2.4.

Seetõttu muudab Euroopa Komisjon Euroopa riskikapitalifondide ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide raamistikku juba enne algselt kavandatud läbivaatamist (2017), tagamaks, et need aitaksid – kooskõlas muude meetmetega – rohkem kaasa riskikapitali ja sotsiaalsete investeeringute toetamisele kogu ELis.

2.5.

Muudatusettepanekus keskendutakse järgmistele sätetele: i) kuidas fondidest varadesse investeeritakse; ii) kuidas fondivalitsejad fonde valitsevad; iii) kuidas mõlemad määrused seostuvad teiste olemasolevate investeerimisfonde käsitlevate õigusaktidega; iv) nõuded, mida fondid peavad piiriülese tegevusloa saamiseks täitma.

2.6.

Komisjoni ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 114 ja tugineb üksikasjalikule mõjuhinnangule (3).

3.1.

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni algatust näha ette Euroopa riskikapitalifondide (EuVECA) ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide (EuSEF) määruste läbivaatamine. Komitee on andnud mõlema fondi kohta positiivse hinnangu juba nende loomist puudutanud esimeste ettepanekute kontekstis 2012. aastal avaldatud arvamustes Euroopa riskikapitalifondide (4) ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide kohta (5). Seda eelkõige ka dokumenti „Kapitaliturgude liidu loomise tegevuskava“ (6) silmas pidades.

3.2.

Komitee pooldab ja toetab jõupingutusi tõhustada uute ettevõtete rahastamist. Sihtrühm on innovatsioonivõimelised VKEd, eelkõige idufirmad ja ühe osanikuga äriühingud, ja seda mitte ainult tegevuse alustamise faasis, vaid ennekõike teises ja kolmandas kasvufaasis. Erilist tähelepanu tuleb pöörata neile VKEdele, kes suudavad kiirelt kasvada, kuid kes on kapitalituru jaoks liiga väikesed ega vasta laenutingimustele. Sama oluline on tõsta tähelepanu keskmesse ühiskondlike eesmärkidega ja jätkusuutliku ärimudeliga ettevõtted (sotsiaalsed ettevõtjad).

3.3.

Komitee peab vajalikuks, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid võtaksid meetmeid pangalaene täiendavate kapitaliseerimis-, investeerimis- ja rahastamisinstrumentide väljatöötamiseks ettevõtluse jaoks. Samas tuleb tunnistada, et paljud Euroopa pangad, eelkõige piirkondlikud pangad, nagu liikmesriikide ühistupangad ja hoiupangad, on võtnud meetmeid uute ettevõtete toetamiseks, kuuludes sotsiaalsete ettevõtete ja innovaatiliste idufirmade suurimate rahastajate hulka (7).

3.4.

Siiski tuleb märkida, et piiratud kapitalimaht ei ole tihti ainult VKEde, vaid ka sotsiaalsete ettevõtete ja idufirmade probleem. Seetõttu ei ole neil võimalik täita pangalaenude saamiseks vajalikke krediidivõimelisuse kriteeriume, mida on radikaalselt karmistatud eelkõige kapitalinõuete direktiivi IV paketi sätetega. Seda ebarahuldavat olukorda ähvardab veelgi halvendada Basel IV-st tulenev täiendav karmistamine.

3.5.

Sellega seoses on komitee seisukohal, et mõttekas on ajakohastada Euroopa riskikapitalifondide ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide määrusi, kuid see ei ole ainus vajalik meede. Lisaks nende määruste parandamisele tuleb astuda edasisi samme, et luua paindlikum investeerimiskultuur, mis on suunatud kõigile praegu turul esindatud ettevõtlusvormidele. See tugevdab ühelt poolt ettevõtlust ja aitab teiselt poolt ellu viia ELi sotsiaalõiguste sammast.

3.6.

Kriitilise märkusena tuleb tõdeda, et ühel osal finantsmaailmast ei ole mingit huvi reaalmajanduse jätkusuutliku rahastamise vastu, tehes investeeringuid eranditult seal, kust on oodata vahetut ja suurt tulu ja seda tihti väga lühikese aja jooksul, näiteks ettevõtete ostu ja edasimüügi vahel. ELi institutsioonid on teinud vähe selleks, et piirata selliste läbinisti spekulatiivsete investeerimisfondide/investeerimispankade (riskifondid, varipangad) mõju ja allutada need järjepidevale reguleerimisele.

3.7.

ELi institutsioonidel tuleks muuta investeeringud reaalmajanduse ettevõtlustegevusse – ja mitte ainult rahastamisvahenditesse – üha huvitavamaks muu hulgas erinevate stiimulite abil ning esitada ambitsioonikas arengukava.

3.8.

Komitee jagab komisjoni arvamust, et Euroopa riskikapitalifondide ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide edasiarendamine annab innovatiivsetele ettevõtjatele, sotsiaalsetele ettevõtjatele ning VKEdele üldiselt juurdepääsu pangalaenudele ning võimaldab laenurahastamist ja riskikapitali omavahel kombineerida, et saavutada positiivne võimendav mõju. Komitee soovitab arendada välja Euroopa riskikapitali rahastamise mudeli (European way of Venture capital fundings).

3.9.

Euroopa riskikapitalifondide analüüsist ilmneb lisaks asjaolu, et kaheksat aktiivseimat fondi üheteistkümnest toetatakse riiklikest vahenditest või vähemalt osalevad riiklikud asutused olulisel määral nende toetamises, kusjuures see on liikmesriigiti erinev. Komitee soovitab seetõttu võtta fondide suunitlemisel arvesse keskseid Euroopa projekte, nagu digitaalse ühtse turu ja energialiidu tegevuskava ning ka ELi sotsiaalõiguste samba loomine.

3.10.

Euroopa riskikapitalifondide ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide meetmete ümberkorraldamine tuleb kiiresti kooskõlastada järgmiste instrumentidega: a) Euroopa investeerimisfond; b) kapitaliturgude liidu algatus; c) Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (mis muutub üha tähtsamaks, kuid mida riiklikud majandus- ja pangandussüsteemid, kes selle potentsiaali veel täielikult ära ei kasuta, peaksid vahest rohkem arvesse võtma).

3.11.

Euroopa riskikapitalifondide ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide määruste läbivaatamise ettepanek aitab kaasa ELi poliitika keskse eesmärgi saavutamisele: parandada VKEde ja sotsiaalsete ettevõtjate laenusaamise võimalusi. Komitee on seega veendunud, et asjakohaseid Basel III laenueeskirju, mida ELis jõustatakse ühe direktiiviga (kapitalinõuete direktiiv IV) ja ühe määrusega (kapitalinõuete määrus), tuleb muuta. Seejuures tuleb VKE toetuskoefitsiendi (SME Supporting Factor) kõrval lisada kapitalinõuete määrusse ka sotsiaalettevõtete koefitsient (Social Enterprises Supporting Factor), et otsustavalt vähendada kapitalinõudeid krediidiriski jaoks sotsiaalettevõtetesse investeerimisel. Tegemist on kergesti määratletavate koefitsientidega, millega ei kaasne liikmesriikide riigi rahandusele mingisuguseid kulusid. Komitee peab seda meedet vältimatuks, sest VKEd on ELi majanduse selgroog, tagades ELi ülemaailmse konkurentsivõime. Seega on nende puhul tegemist kasvu ja tööhõive võtmeteguriga.

3.12.

Tuleb meeles pidada, et väga paljudel juhtudel iseloomustab mitte ainult sotsiaalmajandusettevõtjaid, vaid ka erinevaid VKEsid tihe side kohalike kogukondadega. Nemad võiksid olla huvitatud näiteks investeerimisest sotsiaalasutustesse või kogukonna energiavarustusse, kasutades taastuvaid energiaallikaid (8). Euroopa riskikapitalifondide ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide määruste praegune vorm võimaldab osaleda vaid professionaalsetel investoritel. Kui eesmärk on aga suurendada investeeringuid, on komitee arvates soovitav laiendada potentsiaalselt huvitatud investorite ringi.

3.13.

Kuigi on vaja tagada asjakohane investorikaitse, võiks motiveeritud, ent samas institutsioonivälistele investoritele anda võimaluse osaleda neis fondides. Juba praegu on levimas kapitali hankimise alternatiivsed meetodid, näiteks ühisrahastamine, mis tihti toimub täiesti mitteametlikult ja ilma sõnaselgete eeskirjadeta. Euroopa riskikapitalifondide ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide mõõdukas avamine ka institutsioonivälistele investoritele võiks huvi pakkuda, seejuures võiks isegi ette näha võimaluse organiseerida institutsioonivälised investorid ühtsetesse rühmadesse.

3.14.

Tervitatav on ka tähelepanu pööramine keskmise suurusega ettevõtetele (kuni 499 töötajat). Neid ei tohi mingil juhul tähelepanuta jätta, et nende kasvu (mis on tihti esialgselt VKEna tegevust alustanud ettevõtete arengu teene) kindlustada ja võimaluse korral veelgi suurendada.

3.15.

Subsidiaarsuse põhimõttele pööratakse ettepanekus nõuetekohast tähelepanu. Seetõttu kiidab komitee heaks Euroopa riskikapitalifondide ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide abil ELi tasandil (riikliku tasandi asemel) võetavad meetmed, et luua ühtlustatud raamistik Euroopa tasandil, ilma et seejuures piirataks liiga tugevalt liikmesriikide vabadust riskikapitali teema üldise lähenemisviisi suhtes. Seetõttu tunneb komitee heameelt selle üle, et reguleerimisvahendiks valiti määrus. Ühtlustatum raamistik võiks aidata ära hoida riskikapitali koondumise üksikutesse liikmesriikidesse ning edendada ulatuslikumat geograafilist levikut ja tugevamat mõju. Praegu moodustavad riskikapitali vormis tehtavad investeeringud vaid 0,1 % ELi sisemajanduse koguproduktist, koondudes vaid vähestesse liikmesriikidesse.

3.16.

Direktiivi 2011/61/EL kohaselt alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate jaoks Euroopa riskikapitalifondidele ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondidele juurdepääsu tagamine näib sobiva lahendusena, et saavutada nende fondide kasutamine ja mõju ristviitega juba olemasolevatele sätetele Euroopa tasandil.

3.17.

Ettevõtjate fondidele juurdepääsu võimaluste kvalitatiivne ja kvantitatiivne laiendamine on seetõttu täielikult kooskõlas komisjoni mõlemate fondide tugevdamist käsitleva üldise lähenemisviisiga.

3.18.

Asjakohane näib ka otsus säilitada investeerimise alammäär fondidele juurdepääsuks. Samal ajal tuleks siiski edendada osaluse laiendamise mehhanisme: mõeldav ettepanek oleks nn fondifondide loomise võimaldamine – võimalus, mida nimetatakse muu hulgas ka Euroopa Komisjoni analüüsis, mis on lisatud nende määruste läbivaatamise ettepanekule.

3.19.

Väga kiiduväärt on ettepanek vähendada registreerimise halduskulusid, seda iseäranis seetõttu, et eesmärk on kõrvaldada bürokraatlikud takistused komisjoni edendatavate meetmete täieliku rakendamise teelt, vältimaks seda, et juurdepääsukulud mõjuksid potentsiaalselt huvitatud investoritele heidutavalt. Investoritel peaks olema võimalik keskenduda nende ettevõtjate arengupotentsiaalile, kes saavad juurdepääsu riskikapitalile, ja mitte üleliia keerulise süsteemi juurdepääsu kuludele.

3.20.

Nende omavahendite tehniline reguleerimine, mis investoritel peavad fondidele juurdepääsuks olemas olema, kantakse õigustatult üle tehnilisele asutusele, nagu Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA). See asutus oskab kõige paremini tagada kvaliteetse reguleerimistaseme äärmiselt tehnilises valdkonnas. Komitee loodab, et seda rakendamiseks ettenähtud teisest õigusakti rakendatakse dialoogis sidusrühmadega ja kaasates sotsiaalpartnereid, kes saavad seejuures võimaluse esitada märkusi ja kommentaare tekstide esialgse versiooni kohta, muu hulgas kohati liiga bürokraatlike sätete lihtsustamise kohta.

3.21.

Euroopa riskikapitalifondid ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondid võiksid täita eriti olulist rolli investeeringute suunamisel ja klassifitseerimisel eelkõige sellistes valdkondades nagu innovatsioon, sotsiaalne innovatsioon ja keskkonnasäästlikkus, pidades seejuures silmas Euroopa Komisjoni praegusi prioriteete. Väga mõttekas võiks selles kontekstis olla nn tagatisfondide loomine investeeringute toetamiseks ja edendamiseks väga suure sotsiaalse, tööhõivepoliitilise ja ökoloogilise väärtusega valdkondades. Garantiifonde peetakse ülal riiklike vahenditega ja hallatakse kõige paremini Euroopa tasandil. Lõpetuseks rõhutab komitee, et Euroopa Komisjon peab tegelema ulatuslike arengut edendavate meetmetega, et arendada kõikehõlmavat ja terviklikku strateegiat. Üksikute meetmete summast enam ei piisa, et tõsta Euroopa majanduse konkurentsivõimet üha keerulisemas üleilmses keskkonnas.

10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/53

Raportöör:

Petru Sorin DANDEA

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soosib ja toetab Euroopa Komisjoni algatust pikendada praegust Euroopa statistikaprogrammi aastateks 2018–2020.

1.2.

Komitee on seisukohal, et komisjoni eelistatav poliitikavariant vastab kõige paremini statistiliste andmete kasutajate vajadustele ning saab anda panuse statistikatoodete väljatöötamisse poliitiliste otsustajate jaoks, kel oleks seega võimalik Euroopa poolaasta poliitika kujundamisel toetuda sidusamale statistikale.

1.3.

Komitee on seisukohal, et praeguste toodete parandamine ja uute toodete väljaarendamine on vajalik selleks, et mõõta ELi edusamme ÜRO säästva arengu strateegia 17 eesmärgi ja 169 alaeesmärgi saavutamisel, ning see peab olema Euroopa statistikasüsteemi prioriteet.

1.4.

Komitee tuletab meelde oma varasemat ettepanekut (1) ja soovitab Euroopa Komisjonil kasutada ära kõnealuse määruse pakutav võimalus võtta meetmeid ELi ja liikmesriikide tasandil statistiliste uuringute vahendi loomiseks, mis võimaldaks hinnata vabatahtliku töö majanduslikku väärtust. Komitee on seisukohal, et metoodiline lähenemisviis peab põhinema Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni vabatahtliku töö hindamise käsiraamatul.

1.5.

Komitee hinnangul peaksid komisjoni pakutud uued üleilmastumise mõõtmise statistikatooted hõlmama ka statistilisi uuringuid, mis võimaldaksid mõõta positiivset või negatiivset mõju ühtsele turule, majandustegevuse üleviimise mõju ELi tööturule, odaval tööjõul põhineva kõlvatu konkurentsi survet ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni töösuhete standardite mittejärgimist eeskätt Euroopa tööstuses ja teenuste sektoris.

1.6.

Komitee toetab komisjoni ettepanekut käivitada uurimistöö ELi tulevase sotsiaaluuringu jaoks. Kõnealuses uuringus tuleks koguda andmeid ka sotsiaalsüsteemide asjakohasuse ja jätkusuutlikkuse kohta uues demograafilises kontekstis.

1.7.

Rändevoogude suurenemist silmas pidades soovitab komitee kiiresti tuvastada rände- ja varjupaigatemaatika statistiliste uuringute puudused ja need kõrvaldada. Komitee rõhutab, et koostöös riiklike statistikaametitega tuleb täies ulatuses ellu viia rändestatistika integreerimise programm.

1.8.

Komitee soovitab liikmesriikidel suurendada investeeringuid Euroopa statistikasüsteemi arendamisse, et sellel oleks võimalik vastata kasvavale nõudlusele statistika järele ning kiirendada statistiliste andmete tootmist ja levitamist.

1.9.

Komitee kordab mitmes varasemas arvamuses (2) esitatud nõudmist, et nii Eurostatile kui ka riiklikele statistikaametitele tuleb tagada rohkem töötajaid ning rahalisi ja IT-vahendeid. See on hädavajalik selleks, et täita üha olulisemat ülesannet toota kvaliteetseid statistilisi andmeid järjest lühema ajaga.

1.10.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et komisjoni ja Euroopa statistikasüsteemi jõupingutused parandada statistika kvaliteeti ja arendada välja uusi statistikatooteid ei tohi andmeesitajate, majapidamiste ja ettevõtjate jaoks tuua kaasa halduskoormuse ülemäärast suurenemist.

1.11.

Võttes arvesse olulist panust, mille sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad anda statistikatoodete parandamisse, et need vastaksid paremini andmekasutajate nõudmistele, toetab komitee komisjoni ettepanekut luua korrapärane dialoog andmete kasutajate ja Euroopa statistikasüsteemi vahel.

2.1.

Euroopa Komisjoni määruse ettepaneku (3) eesmärk on muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 99/2013 Euroopa statistikaprogrammi 2013–2017 kohta, pikendades seda aastateks 2018–2020.

2.2.

Vastavalt määrusele (EÜ) nr 223/2009 tuleb Euroopa statistikaprogrammis esitada Euroopa statistika arendamise, tegemise ja levitamise raamistik mitmeaastasele finantsraamistikule vastavaks ajavahemikuks. Määrus (EL) nr 99/2013 hõlmab üksnes ajavahemikku 2013–2017, samas kui mitmeaastane finantsraamistik kestab 2020. aastani. Seepärast tuleks Euroopa statistikaprogrammi pikendada kuni aastani 2020.

2.3.

Kõnealuse ettepaneku eesmärk on pikendada Euroopa statistikaprogrammi aastateks 2018–2020 ja anda Euroopa statistikasüsteemile vajalikku rahalist toetust, et see suudaks:

2.4.

Viinud läbi mõjuhinnangu ja konsulteerinud sidusrühmadega, (4) valis komisjon viie algselt koostatud poliitikavariandi hulgast välja eelistatud poliitikavariandi. Valitud variandil 2c oleks kõige soodsam mõju andmete ajakohasusele: uued meetmed keskenduksid ebavõrdsuse, vaesuse ja materiaalse puuduse statistika ning energia- ja keskkonnaandmete paremale ajakohasusele.

2.5.

Euroopa statistikaprogrammi pikendamiseks aastateks 2018–2020 eraldatud eelarve on 218,1 miljonit eurot.

3.1.

Arvestades vajadust viia Euroopa statistikaprogrammi periood vastavusse mitmeaastase finantsraamistiku perioodiga, soosib ja toetab komitee komisjoni algatust pikendada praegust statistikaprogrammi aastateks 2018–2020.

3.2.

Komisjoni eelistatav poliitikavariant viiks statistilised näitajad komisjoni kümne poliitilise prioriteediga paremini kooskõlla, parandades praeguseid statistilisi vahendeid ja arendades välja uusi statistikatooteid. Komitee on seisukohal, et see variant vastab kõige paremini statistiliste andmete kasutajate vajadustele ning saab anda panuse statistikatoodete väljatöötamisse poliitiliste otsustajate jaoks, kel oleks võimalik Euroopa poolaasta poliitika kujundamisel toetuda sidusamale statistikale.

3.3.

Komitee toetab komisjoni algatust lisada uute statistikatoodete hulka uuringud, mis mõõdavad ÜRO säästva arengu eesmärkide alal tehtud edusamme. Praeguste toodete parandamine ja uute toodete väljaarendamine on vajalik selleks, et mõõta ELi edusamme ÜRO säästva arengu strateegia 17 eesmärgi ja 169 alaeesmärgi saavutamisel, ning see peab olema Euroopa statistikasüsteemi prioriteet.

3.4.

Pikka aega oli ülemaailmsel tasandil arengu mõõtmise statistilise näitajana kasutusel SKP (sisemajanduse koguprodukt). 2009. aasta teatises (5) tunnistas komisjon, et kõnealune näitaja on liiga piiratud, et hinnata õigesti sotsiaalse või keskkonnaarengu taset. Komitee kordab ettepanekuid, mille ta esitas nii tookord kui ka hiljem (6) koostatud arvamustes, mida ta peab vägagi asjakohasteks komisjoni esitatud määruse ettepaneku kontekstis.

3.5.

Komitee tuletab meelde oma varasemat ettepanekut (7) ja soovitab Euroopa Komisjonil kasutada ära kõnealuse määruse pakutav võimalus võtta meetmeid ELi ja liikmesriikide tasandil statistiliste uuringute vahendi loomiseks, mis võimaldaks hinnata vabatahtliku töö majanduslikku väärtust. Metoodiline lähenemisviis peab põhinema Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni vabatahtliku töö hindamise käsiraamatul, milles on esitatud vabatahtliku töö kirjeldav määratlus, tõstes esile kolm peamist tunnust: vabatahtlik töö on määratletud tööna, mis on produktiivne, tasustamata, mittekohustuslik ega too kasu vabatahtliku enda majapidamise jaoks.

3.6.

Rahvamajanduse arvepidamisse on vaja paremini hõlmata sotsiaalsed ja keskkonnanäitajad. Komitee innustab komisjoni jätkama sellealaseid jõupingutusi Euroopa statistikaprogrammi raames aastatel 2018–2020.

3.7.

Kavandatud uutele üleilmastumise mõõtmise statistikatoodetele oleks komitee arvates soovitatav lisada statistilised uuringud, mis võimaldaksid mõõta positiivset või negatiivset mõju ühtsele turule, majandustegevuse üleviimise mõju ELi tööturule, odaval tööjõul põhineva kõlvatu konkurentsi survet ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni töösuhete standardite mittejärgimist eeskätt Euroopa tööstuses ja teenuste sektoris.

3.8.

Komitee arvates suureneks kasutajate usaldus statistiliste andmete vastu, kui liikmesriikide valitsused viiksid ellu Euroopa statistika haldamise nõuandekogu soovituse (8) viia sisse statistika usaldusväärsuse tagamise kohustused.

3.9.

Komitee toetab komisjoni ettepanekut käivitada uurimistöö ELi tulevase sotsiaaluuringu jaoks. Võttes arvesse Euroopa rahvastiku vananemist, tuleks kõnealuses uuringus koguda andmeid ka sotsiaalsüsteemide asjakohasuse ja jätkusuutlikkuse kohta uues demograafilises kontekstis. Samuti tuleks kiiresti tuvastada rände- ja varjupaigatemaatika statistiliste uuringute puudused ja need kõrvaldada.

3.10.

Komitee kordab mitmes varasemas arvamuses (9) esitatud nõudmist, et nii Eurostatile kui ka riiklikele statistikaametitele tuleb tagada rohkem töötajaid ning rahalisi ja IT-vahendeid. See on hädavajalik selleks, et täita üha olulisemat ülesannet toota kvaliteetseid statistilisi andmeid järjest lühema ajaga. Komitee soovitab liikmesriikidel suurendada investeeringuid Euroopa statistikasüsteemi arendamisse, et sellel oleks võimalik vastata kasvavale nõudlusele statistika järele ning kiirendada statistiliste andmete tootmist ja levitamist.

3.11.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et komisjoni ja Euroopa statistikasüsteemi jõupingutused parandada statistika kvaliteeti ja arendada välja uusi statistikatooteid ei tohi andmeesitajate, majapidamiste ja ettevõtjate jaoks tuua kaasa halduskoormuse ülemäärast suurenemist.

3.12.

Komitee toetab komisjoni ettepanekut luua korrapärane dialoog statistiliste andmete kasutajate ja Euroopa statistikasüsteemi vahel. Kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad anda olulise panuse statistikatoodete parandamisse, et need vastaksid paremini andmekasutajate nõudmistele. Euroopa statistika haldamise nõuandekogu esitas sellekohase ettepaneku oma 2016. aasta aruandes.

10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/57

Raportöör:

Alberto MAZZOLA

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kindlalt komisjoni algatust pikendada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) kestust ja suurendada selle rahastamist ning on nõus selle eesmärgi ja tähtsusega tagada stabiilsus ja kindlus investoritele ja projekti elluviijatele. Komitee pooldab ka EFSI ajakava ja rahastamise pikendamist, et saada veelgi pikaajalisem väljavaade veendumaks, et sekkumine on süsteemne ja katkematu.

1.2.

Komitee tunneb heameelt EFSI esimese aasta positiivsete tulemuste üle, võttes kohe kasutusele investeeringu prognoositud väärtuse, ja hindab iseäranis VKE investeerimiskomponenti edukaks. Komitee ühtse turu vaatlusrühm peaks pidevalt tegema järelevalvet EFSI vahendite kasutuse üle VKEde puhul ning kasutama selleks mõjunäitajaid.

1.3.

Komitee arvates peaks EFSI 2.0 eesmärk olema erakapitali järjest suurem kaasamine, et ületada eelmisel aastal saavutatud 62 %. Sellega seoses teeb komitee ettepaneku kaaluda hoolikalt selle kohaldamisala laiendamist teistesse finantsvaldkondadesse lisaks pangandusele: võlakirjade turg ning kindlustus- ja pensionifondid. Euroopa ja rahvusvahelised kindlustus- ja pensionifondid võiksid etendada investeeringute tegemisel olulist osa.

1.4.

Komitee rõhutab, et on oluline säilitada turule orienteeritud rõhuasetus, võtta tõsiselt arvesse EFSI tööhõivealast ja sotsiaalset mõju ning tugevdada EFSI täiendavust, võrreldes teiste ELi vahenditega ja Euroopa Investeerimispanga (EIP) tavapärase tegevusega. Komitee väljendab kahetsust selle üle, et EFSI ei taga vahendite investeerimist riikides, kus neid kõige rohkem vajatakse. Ta nõuab, et EFSI tagaks ühtlase geograafilise katvuse kogu ELis, võttes arvesse iga riigi üldist majandustegevust, uute töökohtade loomist ning algatuse nõudlus- ja turupõhist iseloomu, ilma et seaks eelnevalt kvoote, ja säilitades piisava paindlikkuse sektorite vahel, kus seda kasutatakse.

1.5.

Komitee on seisukohal, et EFSI 2.0 peaks keskenduma oma sekkumistele tulevikuvaldkondades, nagu tööstus 4.0, arukas energia, digitaalsed ja transporditaristuvõrgud ning keskkonnakaitse, piiriülesed projektid, sealhulgas suuremahulised Euroopa projektid sektorites, millel on suurim majanduslik mitmekordistav mõju SKP-le, mis põhineb investeeringute potentsiaalil, unustamata põllumajandust, et suurendada majanduskasvu ja töökohtade loomisega kaasnevat mõju, muu hulgas võimalus võtta kasutusele muud ELi rahalised vahendid, k.a julgeoleku- ja kaitsetööstusega seotud kahese kasutusega tehnoloogiad, ning muuta vastavalt EIP vahenditest välja jäetud sektorite loetelu.