28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/1

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/2

1.

Kas põhimõttega „saastaja maksab“, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 – koostoimes põhiõiguste harta artiklitega 20 ja 21, milles on aluspõhimõtetena sätestatud võrdsus ja diskrimineerimiskeeld, mis on ette nähtud direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 3 lõigete 1 ja 2 regulatsioonis –, kuivõrd selle eesmärk on muu hulgas saavutada konkurentsil põhinev ja mittediskrimineeriv elektriturg, mida ei tohiks muuta rohkem kui ainult üldistes majandushuvides, sealhulgas keskkonnakaitse, on vastuolus niisuguste maksude kehtestamine, mida kohaldatakse ainult elektrienergia tootmise ettevõtjatele, kes kasutavad tuumaenergiat, kui nimetatud maksude tegelik eesmärk ei ole keskkonnaalane, vaid elektrienergia finantssüsteemi mahu suurendamine, nii et nendele ettevõtjatele jääb hinna puudujäägi finantseerimisel teiste samal tegevusalal tegutsevate ettevõtjatega võrreldes suurem koormus?

2.

Kas konkurentsil põhineval ja mittediskrimineerival elektriturul on nimetatud Euroopa õigusnormidega vastuolus see, et kehtestatakse keskkonnamaksud, põhjendades nende kehtestamist tuumaenergiaalasele tegevusele omase reostuskoormusega, kuid seda üheski õigusnormis konkreetselt täpsustamata, vaid püüdes seda õigustada seaduse preambulis, nii et seoses kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete maksuga jäetakse normatiivse jõuga õigusakti tekstis kajastamata kaetavate kulude arvessevõtmine, ja seda ei ole konkreetselt täpsustatud ka radioaktiivsete jäätmete ladustamise suhtes, kuna jäätmekäitlus- ja -ladustuskulud on juba kaetud muude maksudega, kui lisaks ei ole kogutud maksutulu sihtotstarve selgelt kindlaks määratud ja eespool nimetatud ettevõtjaid kohustatakse võtma sellest tulenev tsiviilvastutus summas kuni 1,2 miljardit eurot?

3.

Kas direktiivi 2009/72/EÜ artikli 3 lõikega 2, mille kohaselt peavad erikohustused, mis tuleb üldistes majandushuvides tuumaenergiatootmise tööstusele kehtestada, sealhulgas keskkonnakaitse, olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad, on vastuolus seadusega 15/2012 kehtestatud maksud, kui keskkonnaeesmärk ja keskkonnamakse määratlevad jooned ei ole õigusnormi normatiivse jõuga osas konkreetselt täpsustatud?

4.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõike 2 põhimõttega „saastaja maksab“, põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21 sätestatud võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega ja direktiivi 2005/89/EÜ (2) artiklitega 3 ja 5, millega püütakse tagada „elektrienergia siseturu tõrgeteta toimimine“, nõudes liikmesriikidelt, et nad tagaksid, „et vastavalt käesolevale direktiivile vastuvõetud meetmed on mittediskrimineerivad ning ei koorma põhjendamatult turul osalejaid“, on vastuolus siseriiklik õigusnorm, millega pannakse hinna puudujäägi rahastamise kohustus kõigile elektrisektori ettevõtjatele, kuid kehtestatakse tuumaelektriettevõtjatele (erinevalt hüdroelektriettevõtjatest, keda käsitatakse taastuvenergia tootjatena) eriti suured maksud, millega pannakse neile suurem maksukoormus kui teistele energiaturul tegutsevatele ettevõtjatele, kes ei pea neid makse tasuma ja kellest mõned tekitavad suuremat reostust, õigustades neid makse keskkonnakaitsepõhjendustega tuumaenergiategevusele omaste riskide ja ebakindluse tõttu, täpsustamata konkreetselt kulusid, määramata kindlaks kogutud maksutulu keskkonnakaitse sihtotstarvet, kusjuures jäätmekäitlus- ja -ladustuskulud on juba kaetud muude maksudega ning tuumaelektriettevõtjad võtavad tsiviilvastutuse, kuna see moonutab vaba konkurentsi vastavalt liberaliseeritud siseturu nõuetele, soosides teisi elektritootmisettevõtjaid, kes ei pea neid makse tasuma, kuigi nad kasutavad rohkem saastavaid tootmisallikaid?

5.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikega 2, milles on sätestatud põhimõte „saastaja maksab“, on vastuolus tuumaelektrienergia tootmisel tekkinud kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete maks, mis kehtestatakse ainult tuumaenergia tootmise tööstusele, jättes välja kõik muud sektorid, mis võiksid nimetatud jäätmeid tekitada, mistõttu teisi ettevõtjaid, kes tegutsevad tegevusaladel, kus kasutatakse tuumamaterjale või -allikaid, ei maksustata, vaatamata sellele, et nad mõjutavad keskkonnakaitseväärtusi?

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/3

1.

Kas põhimõttega „saastaja maksab“, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 – koostoimes põhiõiguste harta artiklitega 20 ja 21, milles on aluspõhimõtetena sätestatud võrdsus ja diskrimineerimiskeeld, mis on ette nähtud direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 3 lõigete 1 ja 2 regulatsioonis –, kuivõrd selle eesmärk on muu hulgas saavutada konkurentsil põhinev ja mittediskrimineeriv elektriturg, mida ei tohiks muuta rohkem kui ainult üldistes majandushuvides, sealhulgas keskkonnakaitse, on vastuolus niisuguste maksude kehtestamine, mida kohaldatakse ainult elektrienergia tootmise ettevõtjatele, kes kasutavad tuumaenergiat, kui nimetatud maksude tegelik eesmärk ei ole keskkonnaalane, vaid elektrienergia finantssüsteemi mahu suurendamine, nii et nendele ettevõtjatele jääb hinna puudujäägi finantseerimisel teiste samal tegevusalal tegutsevate ettevõtjatega võrreldes suurem koormus?

2.

Kas konkurentsil põhineval ja mittediskrimineerival elektriturul on nimetatud Euroopa õigusnormidega vastuolus see, et kehtestatakse keskkonnamaksud, põhjendades nende kehtestamist tuumaenergiaalasele tegevusele omase reostuskoormusega, kuid seda üheski õigusnormis konkreetselt täpsustamata, vaid püüdes seda õigustada seaduse preambulis, nii et seoses kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete maksuga jäetakse normatiivse jõuga õigusakti tekstis kajastamata kaetavate kulude arvessevõtmine, ja seda ei ole konkreetselt täpsustatud ka radioaktiivsete jäätmete ladustamise suhtes, kuna jäätmekäitlus- ja -ladustuskulud on juba kaetud muude maksudega, kui lisaks ei ole kogutud maksutulu sihtotstarve selgelt kindlaks määratud ja eespool nimetatud ettevõtjaid kohustatakse võtma sellest tulenev tsiviilvastutus summas kuni 1,2 miljardit eurot?

3.

Kas direktiivi 2009/72/EÜ artikli 3 lõikega 2, mille kohaselt peavad erikohustused, mis tuleb üldistes majandushuvides tuumaenergiatootmise tööstusele kehtestada, sealhulgas keskkonnakaitse, olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad, on vastuolus seadusega 15/2012 kehtestatud maksud, kui keskkonnaeesmärk ja keskkonnamakse määratlevad jooned ei ole õigusnormi normatiivse jõuga osas konkreetselt täpsustatud?

4.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõike 2 põhimõttega „saastaja maksab“, põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21 sätestatud võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega ja direktiivi 2005/89/EÜ (2) artiklitega 3 ja 5, millega püütakse tagada „elektrienergia siseturu tõrgeteta toimimine“, nõudes liikmesriikidelt, et nad tagaksid, „et vastavalt käesolevale direktiivile vastuvõetud meetmed on mittediskrimineerivad ning ei koorma põhjendamatult turul osalejaid“, on vastuolus siseriiklik õigusnorm, millega pannakse hinna puudujäägi rahastamise kohustus kõigile elektrisektori ettevõtjatele, kuid kehtestatakse tuumaelektriettevõtjatele (erinevalt hüdroelektriettevõtjatest, keda käsitatakse taastuvenergia tootjatena) eriti suured maksud, millega pannakse neile suurem maksukoormus kui teistele energiaturul tegutsevatele ettevõtjatele, kes ei pea neid makse tasuma ja kellest mõned tekitavad suuremat reostust, õigustades neid makse keskkonnakaitsepõhjendustega tuumaenergiategevusele omaste riskide ja ebakindluse tõttu, täpsustamata konkreetselt kulusid, määramata kindlaks kogutud maksutulu keskkonnakaitse sihtotstarvet, kusjuures jäätmekäitlus- ja -ladustuskulud on juba kaetud muude maksudega ning tuumaelektriettevõtjad võtavad tsiviilvastutuse, kuna see moonutab vaba konkurentsi vastavalt liberaliseeritud siseturu nõuetele, soosides teisi elektritootmisettevõtjaid, kes ei pea neid makse tasuma, kuigi nad kasutavad rohkem saastavaid tootmisallikaid?

5.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikega 2, milles on sätestatud põhimõte „saastaja maksab“, on vastuolus tuumaelektrienergia tootmisel tekkinud kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete maks, mis kehtestatakse ainult tuumaenergia tootmise tööstusele, jättes välja kõik muud sektorid, mis võiksid nimetatud jäätmeid tekitada, mistõttu teisi ettevõtjaid, kes tegutsevad tegevusaladel, kus kasutatakse tuumamaterjale või -allikaid, ei maksustata, vaatamata sellele, et nad mõjutavad keskkonnakaitseväärtusi?

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/4

1.

Kas põhimõttega „saastaja maksab“, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 – koostoimes põhiõiguste harta artiklitega 20 ja 21, milles on aluspõhimõtetena sätestatud võrdsus ja diskrimineerimiskeeld, mis on ette nähtud direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 3 lõigete 1 ja 2 regulatsioonis –, kuivõrd selle eesmärk on muu hulgas saavutada konkurentsil põhinev ja mittediskrimineeriv elektriturg, mida ei tohiks muuta rohkem kui ainult üldistes majandushuvides, sealhulgas keskkonnakaitse, on vastuolus niisuguste maksude kehtestamine, mida kohaldatakse ainult elektrienergia tootmise ettevõtjatele, kes kasutavad tuumaenergiat, kui nimetatud maksude tegelik eesmärk ei ole keskkonnaalane, vaid elektrienergia finantssüsteemi mahu suurendamine, nii et nendele ettevõtjatele jääb hinna puudujäägi finantseerimisel teiste samal tegevusalal tegutsevate ettevõtjatega võrreldes suurem koormus?

2.

Kas konkurentsil põhineval ja mittediskrimineerival elektriturul on nimetatud Euroopa õigusnormidega vastuolus see, et kehtestatakse keskkonnamaksud, põhjendades nende kehtestamist tuumaenergiaalasele tegevusele omase reostuskoormusega, kuid seda üheski õigusnormis konkreetselt täpsustamata, vaid püüdes seda õigustada seaduse preambulis, nii et seoses kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete maksuga jäetakse normatiivse jõuga õigusakti tekstis kajastamata kaetavate kulude arvessevõtmine, ja seda ei ole konkreetselt täpsustatud ka radioaktiivsete jäätmete ladustamise suhtes, kuna jäätmekäitlus- ja -ladustuskulud on juba kaetud muude maksudega, kui lisaks ei ole kogutud maksutulu sihtotstarve selgelt kindlaks määratud ja eespool nimetatud ettevõtjaid kohustatakse võtma sellest tulenev tsiviilvastutus summas kuni 1,2 miljardit eurot?

3.

Kas direktiivi 2009/72/EÜ artikli 3 lõikega 2, mille kohaselt peavad erikohustused, mis tuleb üldistes majandushuvides tuumaenergiatootmise tööstusele kehtestada, sealhulgas keskkonnakaitse, olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad, on vastuolus seadusega 15/2012 kehtestatud maksud, kui keskkonnaeesmärk ja keskkonnamakse määratlevad jooned ei ole õigusnormi normatiivse jõuga osas konkreetselt täpsustatud?

4.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõike 2 põhimõttega „saastaja maksab“, põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21 sätestatud võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega ja direktiivi 2005/89/EÜ (2) artiklitega 3 ja 5, millega püütakse tagada „elektrienergia siseturu tõrgeteta toimimine“, nõudes liikmesriikidelt, et nad tagaksid, „et vastavalt käesolevale direktiivile vastuvõetud meetmed on mittediskrimineerivad ning ei koorma põhjendamatult turul osalejaid“, on vastuolus siseriiklik õigusnorm, millega pannakse hinna puudujäägi rahastamise kohustus kõigile elektrisektori ettevõtjatele, kuid kehtestatakse tuumaelektriettevõtjatele (erinevalt hüdroelektriettevõtjatest, keda käsitatakse taastuvenergia tootjatena) eriti suured maksud, millega pannakse neile suurem maksukoormus kui teistele energiaturul tegutsevatele ettevõtjatele, kes ei pea neid makse tasuma ja kellest mõned tekitavad suuremat reostust, õigustades neid makse keskkonnakaitsepõhjendustega tuumaenergiategevusele omaste riskide ja ebakindluse tõttu, täpsustamata konkreetselt kulusid, määramata kindlaks kogutud maksutulu keskkonnakaitse sihtotstarvet, kusjuures jäätmekäitlus- ja -ladustuskulud on juba kaetud muude maksudega ning tuumaelektriettevõtjad võtavad tsiviilvastutuse, kuna see moonutab vaba konkurentsi vastavalt liberaliseeritud siseturu nõuetele, soosides teisi elektritootmisettevõtjaid, kes ei pea neid makse tasuma, kuigi nad kasutavad rohkem saastavaid tootmisallikaid?

5.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikega 2, milles on sätestatud põhimõte „saastaja maksab“, on vastuolus tuumaelektrienergia tootmisel tekkinud kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete maks, mis kehtestatakse ainult tuumaenergia tootmise tööstusele, jättes välja kõik muud sektorid, mis võiksid nimetatud jäätmeid tekitada, mistõttu teisi ettevõtjaid, kes tegutsevad tegevusaladel, kus kasutatakse tuumamaterjale või -allikaid, ei maksustata, vaatamata sellele, et nad mõjutavad keskkonnakaitseväärtusi?

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/6

1.

Kas põhimõttega „saastaja maksab“, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 – koostoimes põhiõiguste harta artiklitega 20 ja 21, milles on aluspõhimõtetena sätestatud võrdsus ja diskrimineerimiskeeld, mis on ette nähtud direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 3 lõigete 1 ja 2 regulatsioonis –, kuivõrd selle eesmärk on muu hulgas saavutada konkurentsil põhinev ja mittediskrimineeriv elektriturg, mida ei tohiks muuta rohkem kui ainult üldistes majandushuvides, sealhulgas keskkonnakaitse, on vastuolus niisuguste maksude kehtestamine, mida kohaldatakse ainult elektrienergia tootmise ettevõtjatele, kes kasutavad tuumaenergiat, kui nimetatud maksude tegelik eesmärk ei ole keskkonnaalane, vaid elektrienergia finantssüsteemi mahu suurendamine, nii et nendele ettevõtjatele jääb hinna puudujäägi finantseerimisel teiste samal tegevusalal tegutsevate ettevõtjatega võrreldes suurem koormus?

2.

Kas konkurentsil põhineval ja mittediskrimineerival elektriturul on nimetatud Euroopa õigusnormidega vastuolus see, et kehtestatakse keskkonnamaksud, põhjendades nende kehtestamist tuumaenergiaalasele tegevusele omase reostuskoormusega, kuid seda üheski õigusnormis konkreetselt täpsustamata, vaid püüdes seda õigustada seaduse preambulis, nii et seoses kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete maksuga jäetakse normatiivse jõuga õigusakti tekstis kajastamata kaetavate kulude arvessevõtmine, ja seda ei ole konkreetselt täpsustatud ka radioaktiivsete jäätmete ladustamise suhtes, kuna jäätmekäitlus- ja -ladustuskulud on juba kaetud muude maksudega, kui lisaks ei ole kogutud maksutulu sihtotstarve selgelt kindlaks määratud ja eespool nimetatud ettevõtjaid kohustatakse võtma sellest tulenev tsiviilvastutus summas kuni 1,2 miljardit eurot?

3.

Kas direktiivi 2009/72/EÜ artikli 3 lõikega 2, mille kohaselt peavad erikohustused, mis tuleb üldistes majandushuvides tuumaenergiatootmise tööstusele kehtestada, sealhulgas keskkonnakaitse, olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad, on vastuolus seadusega 15/2012 kehtestatud maksud, kui keskkonnaeesmärk ja keskkonnamakse määratlevad jooned ei ole õigusnormi normatiivse jõuga osas konkreetselt täpsustatud?

4.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõike 2 põhimõttega „saastaja maksab“, põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21 sätestatud võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega ja direktiivi 2005/89/EÜ (2) artiklitega 3 ja 5, millega püütakse tagada „elektrienergia siseturu tõrgeteta toimimine“, nõudes liikmesriikidelt, et nad tagaksid, „et vastavalt käesolevale direktiivile vastuvõetud meetmed on mittediskrimineerivad ning ei koorma põhjendamatult turul osalejaid“, on vastuolus siseriiklik õigusnorm, millega pannakse hinna puudujäägi rahastamise kohustus kõigile elektrisektori ettevõtjatele, kuid kehtestatakse tuumaelektriettevõtjatele (erinevalt hüdroelektriettevõtjatest, keda käsitatakse taastuvenergia tootjatena) eriti suured maksud, millega pannakse neile suurem maksukoormus kui teistele energiaturul tegutsevatele ettevõtjatele, kes ei pea neid makse tasuma ja kellest mõned tekitavad suuremat reostust, õigustades neid makse keskkonnakaitsepõhjendustega tuumaenergiategevusele omaste riskide ja ebakindluse tõttu, täpsustamata konkreetselt kulusid, määramata kindlaks kogutud maksutulu keskkonnakaitse sihtotstarvet, kusjuures jäätmekäitlus- ja -ladustuskulud on juba kaetud muude maksudega ning tuumaelektriettevõtjad võtavad tsiviilvastutuse, kuna see moonutab vaba konkurentsi vastavalt liberaliseeritud siseturu nõuetele, soosides teisi elektritootmisettevõtjaid, kes ei pea neid makse tasuma, kuigi nad kasutavad rohkem saastavaid tootmisallikaid?

5.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikega 2, milles on sätestatud põhimõte „saastaja maksab“, on vastuolus tuumaelektrienergia tootmisel tekkinud kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete maks, mis kehtestatakse ainult tuumaenergia tootmise tööstusele, jättes välja kõik muud sektorid, mis võiksid nimetatud jäätmeid tekitada, mistõttu teisi ettevõtjaid, kes tegutsevad tegevusaladel, kus kasutatakse tuumamaterjale või -allikaid, ei maksustata, vaatamata sellele, et nad mõjutavad keskkonnakaitseväärtusi?

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/7

1.

Kas raamotsuse 2006/783/JSK (1) artikli 12 lõiget 1 saab tõlgendada nii, et otsuse teinud riigi edastatud konfiskeerimisotsuse täideviimisel Madalmaades saab määrata aresti kriminaalmenetluse seadustiku artikli 577c tähenduses, arvestades ka Hoge Raadi 20. detsembri 2011. aasta otsust (2), mille kohaselt on arest karistus EIÕK artikli 7 lõike 1 tähenduses?

2.

Kas aresti määramise võimaluse seisukohast on oluline see, kas aresti lubab määrata ka otsuse teinud riigi õigus?

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/8

—

Tühistada Üldkohtu kaheksanda koja 30. novembri 2017. aasta otsus T-475/16;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/8

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/9

1.

Kas 25. märtsi 1957. aasta Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklitega 45 ja 48 on vastuolus, kui ajal, mil lõpeb ooteajaks olev 52 nädala pikkune töövõimetusperiood, mille vältel maksti haigushüvitist, ja algab töövõimetusperiood, keeldub viimati pädev liikmesriik, tuginedes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (1) artiklile 57, andmast õigust invaliidsushüvitistele ja teine liikmesriik, kes ei ole viimati pädev liikmesriik, rakendab proportsionaalse invaliidsushüvitise õiguse hindamisel kooskõlas selle liikmesriigi õigusega 104 nädala pikkust ooteaega?

2.

Kas sellisel juhul on kooskõlas vaba liikumise õigusega, et asjaomane isik saab sellise ooteajas sisalduva lünga vältel vaid sotsiaalabi või kohustavad ELTL artiklid 45 ja 48 liikmesriiki, kes ei ole viimati pädev, hindama õigust invaliidsushüvitistele pärast viimati pädeva riigi õiguses ette nähtud ooteaja lõppemist, olgugi et selle liikmesriigi õigus, kes ei ole viimati pädev, seda teha ei luba?

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/9

1.

Kas direktiivi 2002/65/EÜ (1) artikli 6 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm või tava, mis ei näe ette nagu põhikohtuasjas, sidevahendi abil sõlmitud laenulepingute puhul taganemisõiguse välistamist, kui tarbija selgel taotlusel on mõlemad pooled lepingu juba enne seda täielikult täitnud, kui tarbija kasutab oma taganemisõigust?

2.

Kas direktiivi 2002/65/EÜ artikli 4 lõiget 2, artikli 5 lõiget 1, artikli 6 lõike 1 teise lõigu teist taanet ja artikli 6 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusega vastavalt direktiivi 2002/65/EÜ artikli 5 lõikele 1 ja artikli 3 lõike 1 punkti 3 alapunktile a ette nähtud teabe nõuetekohaseks saamiseks ja taganemisõiguse kasutamiseks tarbija poolt tuleb kõiki asjakohaseid fakte ja kõiki selle lepingu sõlmimisega kaasnevaid asjaolusid silmas pidades tugineda liikmesriigi õiguse kohaselt mitte kellelegi teisele kui keskmisele tarbijale, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas?

3.

Kas juhul, kui esimesele ja teisele küsimusele vastatakse eitavalt, tuleb direktiivi 2002/65/EÜ artikli 7 lõiget 4 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis näeb pärast sidevahendi abil sõlmitud tarbijalaenulepingust taganemisest teatamist ette, et teenuse osutaja maksab tarbijale lisaks summale, mille ta on tarbijalt sidevahendi abil sõlmitud lepingu alusel saanud, ka hüvitise selle summa kasutamise eest?

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/10

1.

Kas määruse nr 1484/95 (1) artikli 3 lõikeid 2, 4 ja 5 koostoimes määruse nr 1234/2007 (2) artikliga 141 tuleb tõlgendada nii, et seal kirjeldatud kontrollimehhanismi eesmärk ei ole ka tollivormistusjärgse kontrolli puhul midagi enamat kui tagada, et pädevad ametiasutused saavad tehingute sõlmimise asjaolude kohta õigeaegselt teavet, mis tekitab kahtlusi deklareeritud CIF-impordihinna õigsuses, ja omandavad võimaluse asja põhjalikumalt kontrollida?

Või on asjakohane vastupidine seisukoht ja määruse nr 1484/95 artikli 3 lõigetes 2, 4 ja 5 kirjeldatud kontrollimehhanismi tuleb ka tollivormistusjärgse kontrolli puhul mõista nii, et kui importija müüb asjaomaseid tooteid ühenduse turul ühel korral või korduvalt deklareeritud CIF-impordihinna ja tollimaksu summast madalama hinnaga, mis ei ole kooskõlas ühenduse turul ette nähtud (müügi)tingimustega, siis tuleb tal juba seepärast tasuda täiendavat tollimaksu? Kas vastus viimasele küsimusele on erinev olevalt sellest, kas importija edasimüügi või mitme edasimüügi puhul on müügihind madalam kehtivast tüüpilisest hinnast? Kas seejuures omab tähtsust, et enne 11. septembrit 2009 määrati tüüpiline hind kindlaks teisiti kui pärast seda kuupäeva? Kas nendele küsimustele vastamisel on oluline see, kas importija ja ostjad liidus on seotud ettevõtjad?

2.

Kui vastusest esimesele küsimusele järeldub, et kahjumiga kauplemine tõendab piisavalt, et deklareeritud CIF-impordihind tuleb kõrvale jätta, siis kuidas arvutatakse tasumisele kuuluv täiendav tollimaks? Kas maksustatav väärtus tuleb kindlaks määrata nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (3), artiklites 29–31 ette nähtud meetodite põhjal? Või määratakse maksustatav väärtus kindlaks ainult kehtiva tüüpilise hinna alusel? Kas enne 11. septembrit 2009 on viidatud ajavahemikul kindlaks määratud tüüpilise hinna aluseks võtmine vastuolus määruse nr 1234/2007 artikli 141 lõikega 3?

3.

Kui vastustest esimesele ja teisele küsimusele tuleneb, et täiendava tollimaksu tasumise kohustuse seisukohast on määrava tähtsusega see, et imporditud tooted müüdi ühenduse turul kahjumiga, ja tasumisele kuuluva täiendava tollimaksu summa arvutamisel tuleb maksustatava väärtusena aluseks võtta tüüpiline hind, siis kas määruse nr 1484/95 artikli 3 lõiked 2, 4 ja 5 on Euroopa Kohtu 13. detsembri 2001. aasta otsust Kloosterboer Rotterdam (C-317/99, EU:C:2001:681) arvesse võttes kooskõlas määruse nr 1234/2007 artikliga 141?

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/11

1.

Kas määruse nr 261/2004 (1) artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et reisija, kellel on (siseriiklikusse õigusesse üle võetud) pakettreise käsitleva direktiivi 90/314/EMÜ (2) alusel õigus nõuda pileti ostuhinna tagasimaksmist reisikorraldajalt, ei saa enam esitada piletihinna tagasimaksmise nõuet lennuettevõtjale?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav: Kas reisija saab ikkagi nõuda pileti ostuhinna tagasimaksmist lennuettevõtjalt, kui lähtuda tuleb sellest, et vastutusele võtmise korral ei oleks reisikorraldaja rahaliselt suuteline piletihinda tegelikult tagasi maksma, ja reisikorraldaja ei ole võtnud ka ennetavaid meetmeid, et tagada piletihinna tagasimaksmine?

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/12

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/12

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/13

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/13

1)

ostetud asja kasutatakse töötlemise ja hiljem üleandmise teel nimetatud ettevõtja enda majandustegevuse otstarbel;

2)

ostetud asja uuesti ettevõtlusringlusse laskmise raames tehakse käibemaksustatavaid tehinguid ja

3)

selles riigis kohaldatav õigus ei võimalda ettevõtjal või majandus- või kutsetegevuse raames tegutseval isikul niisugustes tehingutes esimese nimetatud ostu pealt selle maksuna tasutud maksu maha arvata?

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/14

—

tuvastada, et kuna Poola Vabariik on 12. juuli 2017. aasta seaduse, mis käsitleb üldkohtute korralduse seaduse muutmist (Prawo o ustroju sądów powszechnych), artikli 13 punktides 1–3 kehtestanud erineva pensioniea naistele ja meestele, kes töötavad kohtunikuna üldkohtus või kõrgeimas kohtus (Sąd Najwyższy), või prokurörina, siis on Poola Vabariik rikkunud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 157 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) (1) artikli 5 punktist a ja artikli 9 lõike 1 punktist f tulenevaid kohustusi,

ning

—

tuvastada, et kuna Poola Vabariik on nimetatud seaduse artikli 13 punktis 1 vähendanud üldkohtu kohtunike pensioniiga ning samal ajal andnud justiitsministrile pädevuse otsustada selle seaduse artikli 1 punkti 26 alapunktide b ja c alusel kohtunike teenistusaja pikendamise üle, siis on Poola Vabariik rikkunud Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 1 punktist 2 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tulenevaid kohustusi;

—

mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/15

—

müük-tagasirent koosneb kombineeritult ja üheaegselt maksukohustuslase poolt kahe finantsinstitutsiooni kasuks seatud kasutusvaldusest (st tähtajalisest piiratud asjaõigusest) ja nende kahe finantsinstitutsiooni poolt maksukohustuslasele antud liisingust;

—

müük-tagasirent kujutab endast pelgalt maksukohustuslase likviidsuse tõstmise eesmärgil tehtavat finantstehingut;

—

müük-tagasirent ei ole käibemaksuga maksustatav tehing;

—

kinnisvarainvesteering jäi maksukohustuslase valdusesse ja seda kasutati maksukohustuslase maksustatava tegevuse tarbeks katkematult ja püsivalt nii enne kui pärast tehingut.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/16

—

tuvastada, et kuna Poola Vabariik ei ole vastu võtnud vajalikke õigus- ja haldusnorme Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/26/EL autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateose internetis kasutamise õiguse multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul (1) täitmiseks või vähemalt ei ole komisjoni neist teavitanud, siis on Poola Vabariik rikkunud selle direktiivi artiklist 43 tulenevaid kohustusi;

—

määrata Poola Vabariigile direktiivi 2014/26/EL ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse rikkumise eest ELTL artikli 260 lõike 3 alusel karistusmakse suurusega 87 612 eurot päevas alates käesolevas asjas kohtuotsuse kuulutamisest;

—

mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/17

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

lahendada esimeses kohtuastmes esitatud hagi, rahuldades selle ja sellest tulenevalt tühistades komisjoni 22. juuli 2015. aasta otsuse (EL) 2016/154 riigiabi SA.13869 (C 68/2002) (ex NN 80/2002) (1) kohta artiklid 1–5;

—

teha lõplik otsus esimeses kohtuastmes esitatud hagi esimese väite ja teise väite esimese osa kohta, nõustuda selle teise väite esimese osaga ja sellest tulenevalt tuvastada, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõte on vaidlusaluse meetme suhtes kohaldatav;

—

saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, mõnele teisele kojale, et see teeks otsuse hageja 22. detsembri 2015. aasta hagis esitatud teiste väidete ja argumentide suhtes, ning otsustada esimese kohtuastme kohtukulude jaotus edaspidi.

—

saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, mõnele teisele kojale, et see teeks otsuse kõigi hageja 22. detsembri 2015. aasta hagis esitatud väidete ja argumentide suhtes (sealhulgas teise võimalusena esitatud väited), ning otsustada esimese kohtuastme kohtukulude jaotus edaspidi.

—

mõista kõik käesoleva astme kohtukulud välja komisjonilt.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/18

—

Itaalia vabariik palub Euroopa Kohtu põhikirja artiklite 56 ja 58 alusel Euroopa Kohtu tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 25. jaanuari 2018. aasta otsus kohtuasjas T-91/16, millest teatati 29. jaanuaril 2018 ja mille ese oli nõue tühistada komisjoni 17. detsembri 2015. aasta otsus C(2015) 9413, millest teatati 18. detsembril 2015 ja millega vähendati Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) poolt Sitsiilia rakenduskavale eraldatud toetust, mida anti eesmärgi nr 1 alla kuuluvatele Itaalia maakondadele ühenduse struktuuriabi raames (POR Sitsiilia 2000-2006); ning tühistada viimati nimetatud otsus.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/20

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja H-lt.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/20

1.

Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

2.

Jätta Alcogroupi ja Alcodisi kohtukulud nende endi kanda ning mõista nendelt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud, seal hulgas kulud ajutiste meetmete kohaldamise menetluses.

3.

Jätta Orde van Vlaamse Balies’i, Ordre des barreaux francophones et germanophone’i ja Ordre français des avocats du barreau de Bruxelles’i kohtukulud käesolevas kohtuastmes nende endi kanda.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/21

1.

Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2.

Tunnistada kehtetuks 10. novembri 2016. aasta kohtumäärus Valencia Club de Fútbol vs. komisjon (T-732/16 R).

3.

Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/22

1.

Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2.

Tunnistada kehtetuks 11. novembri 2016. aasta kohtumäärus Hércules Club de Fútbol vs. komisjon (T-766/16 R).

3.

Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/22

1.

Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Eco-Bat Technologies Ltd-lt, Berzelius Metall GmbH-lt ja Société traitements chimiques des métaux (STCM)-lt.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/23

1.

Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata

2.

Jätta UD kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/23

—

muuta vaidlustatud otsus täies ulatuses ja

—

registreerida kaubamärk.

—

Määruse 1001/2017 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/24

—

tühistada Euroopa Parlamendi peasekretäri väljastatud võlateade nr 2017-1635;

—

tühistada Euroopa parlamendi peasekretäri 30. novembri 2017. aasta tagastamisotsus 264 196,11 euro suuruse summa kohta.

1.

Esimene väide, et peasekretäri otsuses reisikulude ja parlamendiliikmete registreeritud assistentide kulude hüvitamise kohta tehtud järeldused on vastuolus objektiivse tegelikkusega. Hageja palus hüvitada reisikulud üksnes juhtudel, mil tal oli sellele õigus vastavalt Euroopa Parlamendi juhatuse otsusele nr 2009/C 159/01 Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta.

Parlamendiliikmete registreeritud assistendid, kellele otsuses viidatakse ja kellel on Euroopa Parlamendiga lepinguline suhe, teostavad tugiülesandeid, mis on seotud hageja parlamendiliikme ülesannete täitmisega Brüsselis ja Strasbourgis.

2.

Teine väide, et rikutud on poolte võrdsuse põhimõtet.

Hagejal ei olnud võimalik tutvuda tõenditega, mis toetavad peasekretäri otsuses sisalduvaid asjaolusid. Ta küll palus kirjalikult nendega tutvumist, kuid peasekretär ei saatnud talle neid tõendeid, mistõttu tal takistati igal ajal esitada sisulised seisukohad. Võlateate aluseks olev peasekretäri otsus kui hagejat puudutav õigusakt võeti vastu erapooletu ja õiglase kohtumenetluse ja poolte võrdsuse põhimõtteid ning hageja kaitseõigusi rikkudes.

3.

Kolmas väide, et peasekretäri otsuses on seoses tõendamiskoormisega rikutud õigusnormi. Vastupidi peasekretäri otsuses kinnitatule ei saa käesolevas asjas pidada asjasse puutuvaks kohtuasjas T-479/13 tehtud Üldkohtu 10. oktoobri 2014. aasta kohtuotsuse Marciani vs. parlament punktis 54 esitatud argumente nimelt seetõttu, et parlamendiliikme Marciani juhtumil tuli kohaldada Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja, samas kui ajal, mil hageja oli parlamendiliige, oli juba jõustunud nõukogu määrus (EÜ) nr 160/2009.

4.

Neljas väide, et parlamendiliikmete registreeritud assistentidele makstud palga tagasinõudmisel puudub õiguslik alus. Väide koosneb kahest osast.

Neljanda väite esimese osa kohaselt ei ole hageja ja Euroopa Parlamendi vahel õigussuhet. Alates määruse (EÜ) nr 160/2009 jõustumisest on parlamendiliikmete registreeritud assistendil õigussuhe Euroopa Parlamendiga, mitte parlamendiliikmega, ning Euroopa Parlament ei hüvita kulusid, vaid maksab palka. Mis puutub parlamendiliikmete registreeritud assistentide töösuhtesse, siis ei ole hagejal Euroopa Parlamendiga mingit lepingulist suhet. Euroopa Parlament ei ole hagejale maksnud parlamendiliikmete registreeritud assistendi vastavat palka. Kuna puudub õigussuhe ja õiguslik alus, ei saa hagejal olla mingit Euroopa Parlamendile tagasimaksmise kohustust.

Neljanda väite teise osa kohaselt ei tekita parlamendiliikmete registreeritud assistentide tegutsemine väljaspool teenistuskohustusi mingit õigust makstud palga tagastamisele. Euroopa Liidu personalieeskirjade artikkel 12 ei keela tegutseda väljaspool oma teenistuskohustusi, vaid nõuab üksnes ametisse nimetavalt asutuselt vastava loa saamist. Kui aga luba ei taotleta, ei näe see säte ette sanktsiooni, mis seisneks makstud palga täies ulatuses tagasimaksmises.

5.

Viies väide, et kohustust ette nägevat õigusnormi ei ole lubatud kohaldada tagasiulatuvalt. Peasekretäri otsuse punktis 8 viidatakse tehtud järelduse õiguslike aluste seas rakendusmeetmete artiklile 39a, vaatamata sellele, et Euroopa Parlamendi juhatuse otsus nr 2015/C 397/03, millega muudetakse Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmeid, on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2016, mistõttu ei saa see olla käesolevas vaidluses asjakohane.

6.

Kuues väide, et summa kindlaksmääramisel on rikutud põhjendamiskohustust ja proportsionaalsuse põhimõtet. Sissenõutud summat ei ole põhjendatud üksikasjalikult ning ka mitte arvutusmeetodiga ning see eeldab, et parlamendiliikme assistent ei ole kunagi hageja heaks töötanud.

7.

Seitsmes väide, et reisikulude tagasimaksmisele lisatud reisi kuupäeva tõendava dokumendi hindamisel kalduti kõrvale selle eesmärgist ja selle põhjal tehti ebaõige järeldus.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/26

—

kohustada kostjaid maksma hagejatele käesoleva hagi lisas esitatud tabelis näidatud summad, millele lisandub intress alates 26. märtsist 2013 kuni Üldkohtu otsuse tegemiseni;

—

mõista kohtukulud välja hagejatelt.

—

tuvastada, et Euroopa Liidul ja/või kostjatest institutsioonidel on tekkinud lepinguväline vastutus;

—

määrata kindlaks, millise menetluse kohaselt teha kindlaks hagejatele tegelikult hüvitatav kahju; ja

—

mõista kohtukulud välja kostjatelt.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/26

—

tühistada ELTL artikli 263 alusel Euroopa Keskpanga 14. märtsi 2018. aasta otsus SNC-2016-0026;

—

tuvastada ELTL artikli 277 alusel, et määruse (EL) nr 1024/2013 (1) artikli 18 lõige 6 on õigusvastane, ning seetõttu tühistada kõnealune otsus, ja

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Keskpangalt.

1.

Esimene väide, et EKP on rikkunud määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 18 lõiget 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõiget 1, kuna EKP määras rahalise halduskaristuse õiguslikul alusel, mis põhineb liidu ja liikmesriigi õigusel, millel puudub vahetu õigusmõju.

2.

Teine väide, et EKP rikkus määruse 468/2014 (4) artikli 132 lõike 1 punkti b, kuna EKP määras rahalise halduskaristuse avaldamise ilma seda anonüümseks muutmata.

3.

Kolmas väide, et määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 18 lõige 6 on õigusvastane ning vastuolus ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja põhiõiguste harta artikliga 47, kuna selle sättega kehtestatakse kohustus avalikustada rahaline halduskaristus, sõltumata asjaolust, et hageja kavatses esitada Üldkohtule hagiavalduse ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud aja jooksul.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/28

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

tunnistada käesolevas hagis esitatud kõigil põhjustel kehtetuks teisele menetluspoolele apellatsioonikojas kuuluv ühenduse disainilahendus 1 783 655-0002;

—

mõista menetlusega apellatsioonikojas seonduvad kulud välja kostjalt ja teiselt menetluspoolelt apellatsioonikojas Üldkohtu kodukorra artikli 190 alusel ja

—

mõista kõik käesoleva menetlusega seonduvad kohtukulud välja EUIPO-lt ja võimalikult menetlusse astujalt.

—

Ühenduse disainilahenduse määruse artikli 6 väär tõlgendamine ja kohaldamine;

—

ühenduse disainilahenduse määruse artikli 25 lõike 1 punkti e rikkumine;

—

ühenduse disainilahenduse määruse artikli 25 lõike 1 punkti f rikkumine.

28.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 182/29

—

tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

tühistada 26. märtsi 2018. aasta otsus, millega Euroopa Komisjon lükkas tagasi konsortsiumi pakkumuse hanke „Framework contract for the implementation of external aid 2018 (SIEA EUROPAID/138778/DH/SER/MULTI“ (edaspidi „hange“) 3. osas, mille raames hageja juhib pakkumuse esitamist ja mis puudutab raamlepingut teenuste osutamise kohta ELi välisabi saavatele kolmandatele riikidele, ning tunnistas 3. hankeosa suhtes edukaks teised pakkujad, keda oli kokku kümme;

—

menetlust korraldavate meetmete raames (vt Üldkohtu kodukorra artikkel 55) paluda kostjal esitada i) 3. hankeosa suhtes edukaks tunnistatud kümne pakkumuse omadused ja suhtelised eelised ning üldist korraldust ja metodoloogiat käsitleva punkti („Global Organisation and Methodology“) alapunktide 1.1, 1.2, 1.3, 1.4, 1.5 ja 1.6 osas antud hindepunktid, edukaks tunnistatud kümnele pakkumusele 3. hankeosas tehnilise pakkumuse eest antud hindepunktid („Technical score“) ja finantshinnangu punktid („Financial score“) ning ii) hindamiskomisjoni üksikasjalik aruanne;

—

tunnistada vastuvõetavaks ja põhjendatuks kahju hüvitamise nõue brutomarginaaliga summas 2 400 000 eurot;

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et on rikutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT L 298, lk 1), (edaspidi „finantsmäärus“) artiklit 106 ja pakkujatele mõeldud juhiste („Instructions to Tenderers“) (edaspidi „juhised“) artiklit 4. Rikkumise pani toime komisjon sellega, et ta ei kõrvaldanud hankemenetlusest eeskirjade eiramise tõttu pakkujat, kes kuulus ühte edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud konsortsiumi.

2.

Teine väide, et komisjon on teinud ilmselge hindamisvea ja rikkunud finantsmääruse artikli 110 lõiget 5, komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT L 362, lk 1), (edaspidi „rakendusmäärus“) artiklit 151, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõikest 2 tulenevat kohustust järgida hea halduse põhimõtet ja juhiste artikli 15 lõiget 3, kuna komisjon ei uurinud piisava tähelepanuga ebaharilikult madalate hindadega pakkumusi.

3.

Kolmas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust, mis tuleneb finantsmääruse artikli 113 lõikest 2 ja rakendusmääruse artikli 161 lõikest 1.

4.

Neljas väide, et on rikutud harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

5.

Viies väide, et on rikutud võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu ja ausa konkurentsi tagamise põhimõtteid ning finantsmääruse artikli 102 lõikeid 1 ja 2, kuna juhiste artikli 7 sätted on õigusvastased.

6.

Kuues väide, et on rikutud harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõtet, kuna juhiste artikli 7 sätted on õigusvastased.