22.12.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 342/1

---

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1221/2009,

25. november 2009,

organisatsioonide vabatahtliku osalemise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 761/2001 ning komisjoni otsused 2001/681/EÜ ja 2006/193/EÜ

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 175 lõiget 1,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3)

ning arvestades järgmist:

(1)	Asutamislepingu artiklis 2 on sätestatud, et ühenduse ülesannete hulka peab kuuluma säästva arengu edendamine kogu ühenduses.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsuses nr 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm, (4) on koostöö ja partnerluse parandamine ettevõtjatega määratud kindlaks strateegilise lähenemisviisina keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele. Vabatahtlikult võetud kohustused on selle oluline osa. Sellega seoses peetakse vajalikuks ergutada laiemat osalemist ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) ning arendada algatusi, millega julgustataks organisatsioone avaldama täpsemaid ja sõltumatult kontrollitud aruandeid keskkonnaalase või säästva arengu alase tegevuse tulemuslikkuse kohta.

(3)

Komisjoni 30. aprilli 2007. aasta teatises kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi vahekokkuvõtte kohta tunnistatakse, et tööstuse jaoks kavandatud vabatahtlike vahendite toimimist on vaja tõhustada ja et nendel vahenditel on küll suur potentsiaal, kuid neid ei ole täielikult välja arendatud. Vahekokkuvõttes kutsutakse komisjoni üles nimetatud vahendeid läbi vaatama, et soodustada nendes osalemist ja vähendada nende juhtimisega kaasnevat halduskoormust.

(4)	Komisjoni 16. juuli 2008. aasta teatises säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava kohta tunnistatakse, et EMAS aitab organisatsioonidel tootmisprotsesse optimeerida, vähendades keskkonnamõjusid ja muutes loodusvarade kasutamise tõhusamaks.

(5)

Ühtse lähenemisviisi edendamiseks ühenduse tasandil keskkonnakaitse valdkonnas väljatöötatud õigusaktides peaksid komisjon ja liikmesriigid kaaluma, kuidas võtta EMASi kohast registreerimist arvesse õigusaktide väljatöötamisel või kuidas kasutada seda õigusaktide täitmise tagamise vahendina. Selleks et suurendada EMASi atraktiivsust organisatsioonide jaoks, peaksid komisjon ja liikmesriigid võtma EMASi arvesse oma hankepoliitikas ning vajaduse korral viitama ehitustööde ja teenuste hankelepingute täitmise tingimustes EMASile või samaväärsetele keskkonnajuhtimissüsteemidele.

(6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 761/2001 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS)) (5) artiklis 15 on sätestatud, et komisjon vaatab EMASi läbi selle toimimise käigus saadud kogemuste põhjal ja esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule asjakohased muudatusettepanekud.

(7)

Keskkonnajuhtimissüsteemide, sealhulgas EMASi rakendamine määruse (EÜ) nr 761/2001 alusel on olnud tõhus vahend, millega edendada organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkuse parandamist. Siiski on vaja suurendada süsteemis osalevate organisatsioonide arvu, et keskkonnatingimuste paranemise üldine mõju oleks suurem. Seetõttu tuleks kõnealuse määruse rakendamisel saadud kogemusi kasutada selleks, et suurendada EMASi võimet parandada organisatsioonide üldise keskkonnategevuse tulemuslikkust.

(8)	Organisatsioonide vabatahtlikku osalemist EMASis tuleks julgustada; see võib neile lisakasu tuua halduskontrolli lihtsustumise, kulude vähenemise ja paranenud avaliku maine näol, tingimusel et nad suudavad tõendada keskkonnategevuse tulemuslikkuse suurenemist.

(9)	EMAS tuleks teha kättesaadavaks kõikidele Euroopa Liidus ja väljaspool seda asuvatele organisatsioonidele, kelle tegevusel on keskkonnamõju. EMAS peaks olema neile organisatsioonidele vahendiks, mille abil hallata kõnealust mõju ning parandada oma keskkonnategevuse üldist tulemuslikkust.

(10)	Organisatsioonide, eelkõige väikeste organisatsioonide osalemist EMASis tuleks julgustada. Nende osalemise edendamiseks tuleks lihtsustada juurdepääsu teabele, olemasolevatele toetusfondidele ja avalik-õiguslikele asutustele ning kehtestada ja edendada tehnilise abi meetmeid.

(11)	Teisi keskkonnajuhtimissüsteeme rakendavad organisatsioonid, kes soovivad EMASile üle minna, peaksid saama seda teha võimalikult hõlpsalt. Tuleks kaaluda seoseid teiste keskkonnajuhtimissüsteemidega.

(12)	Organisatsioonid, mille tegevuskoht on ühes või mitmes liikmesriigis, peaksid üheainsa registreerumisega saama registreeruda kõigis neis tegevuskohtades või mõnes neist.

(13)

Korda, mille abil tehakse kindlaks organisatsiooni vastavus kõikidele kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele, tuleks tõhustada, et suurendada EMASi usaldusväärsust ja eelkõige võimaldada liikmesriikidel vähendada registreeritud organisatsioonide halduskoormust nõuetest vabastamise või regulatiivse koormuse vähendamise teel.

(14)	EMASi rakendamine peaks hõlmama organisatsiooni töötajate ja tööliste kaasamist, kuna see suurendab tööga rahulolu ja parandab keskkonnaalaseid teadmisi, mida saab rakendada töökeskkonnas ja väljaspool seda.

(15)

EMASi logo peaks olema organisatsioonide jaoks atraktiivne teabe- ja turustusvahend, mis suurendab ostjate ja teiste sidusrühmade teadlikkust EMASist. EMASi logo kasutamise eeskirju tuleks lihtsustada ja näha ette üheainsa logo kasutamine ning kehtivad piirangud tuleks kõrvaldada, välja arvatud toote ja pakendiga seotud piirangud. Logo ei tohiks ajada segamini ökomärgistega.

(16)

EMASi kohase registreerimise kulud ja tasud peaksid olema mõistlikud ning proportsionaalsed organisatsiooni suurusega ja pädevate asutuste tehtava tööga. Ilma et see piiraks asutamislepingus sätestatud eeskirju riigiabi kohta, tuleks väikeste organisatsioonide puhul kaaluda tasudest vabastamist või nende vähendamist.

(17)	Organisatsioonid peaksid koostama korrapäraseid keskkonnaaruandeid ja tegema need üldsusele kättesaadavaks, et anda üldsusele ja teistele huvitatud isikutele teavet selle kohta, kuidas nad järgivad kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõudeid ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse nõudeid.

(18)

Teabe asjakohasuse ja võrreldavuse tagamiseks peaks organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruanne õigeid võrdlusaluseid ja skaalasid kasutades põhinema üldistel ja sektoripõhistel tulemuslikkuse näitajatel, mis keskenduvad peamistele keskkonnaküsimustele protsessi ja toote tasandil. See peaks aitama organisatsioonidel võrrelda nii keskkonnategevuse tulemuslikkust mitme aruandlusperioodi jooksul kui ka teiste organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkusega.

(19)

Liikmesriikidevahelise teabevahetuse ja koostöö käigus tuleks välja töötada võrdlusdokumendid, sealhulgas parim keskkonnajuhtimise tava ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitajad eri sektorite jaoks. Need dokumendid peaksid aitama organisatsioonidel keskenduda asjaomase sektori olulisimatele keskkonnaaspektidele.

(20)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 765/2008 (millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega) (6) on korraldatud akrediteerimine riigi ja Euroopa tasandil ning ette nähtud akrediteerimise üldine raamistik. Käesoleva määrusega tuleks kõnealuseid eeskirju täiendada niivõrd, kuivõrd see on vajalik, võttes arvesse EMASi iseärasusi, näiteks vajadust tagada suur usaldusväärsus sidusrühmade, eriti liikmesriikide jaoks, ning vajaduse korral tuleks kehtestada täpsemad eeskirjad. EMASi sätetega tuleks tagada akrediteeritud tõendajate pädevus ja täiendada seda pidevalt sõltumatu ja erapooletu akrediteerimis- või litsentsimissüsteemi, ümberõppe ja nende tegevuse nõuetekohase järelevalve abil, et sel viisil tagada EMASis osalevate organisatsioonide läbipaistvus ja usaldusväärsus.

(21)	Kui liikmesriik otsustab mitte kasutada EMASi akrediteerimist, tuleks kohaldada määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 5 lõiget 2.

(22)	Edendus- ja toetustegevusega peaksid tegelema nii liikmesriigid kui ka komisjon.

(23)

Ilma et see piiraks asutamislepingus sätestatud eeskirju riigiabi kohta, peaksid liikmesriigid pakkuma registreeritud organisatsioonidele stiimuleid, nt juurdepääsu rahastamis- või maksusoodustustele tööstuse keskkonnategevuse tulemuslikkust toetavate kavade raames, tingimusel et nad suudavad tõendada keskkonnategevuse tulemuslikkuse suurenemist.

(24)	Liikmesriigid ja komisjon peaksid välja töötama ja rakendama konkreetseid meetmeid, mis on suunatud organisatsioonide, eelkõige väikeste organisatsioonide EMASis osalemise soodustamiseks.

(25)	Käesoleva määruse ühtlustatud kohaldamise tagamiseks peaks komisjon koostama prioriteetse programmi järgi sektorite võrdlusdokumendid käesoleva määrusega hõlmatud valdkonnas.

(26)	Käesolev määrus tuleks vajaduse korral jõustumisele järgneva viie aasta möödumisel läbi vaadata, võttes arvesse saadud kogemusi.

(27)	Käesolev määrus asendab määruse (EÜ) nr 761/2001, mis tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada.

(28)

Kuna komisjoni 7. septembri 2001. aasta soovituse 2001/680/EÜ (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 761/2001 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis(EMAS)) rakendamise juhiste kohta) (7) ja komisjoni 10. juuli 2003. aasta soovituse 2003/532/EÜ (mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 761/2001 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis(EMAS)) rakendamise juhiste kohta) rakendamise suuniseid) (8) kasulikud elemendid on hõlmatud käesoleva määrusega, ei tuleks kõnealuseid akte enam kohaldada, sest neid asendab käesolev määrus.

(29)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt ühtse usaldusväärse süsteemi loomist ja eri riiklike süsteemide kehtestamise vältimist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning selle ulatuse ja toime tõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(30)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (9).

(31)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kehtestada pädevate asutuste vastastikuse hindamise kord, töötada välja sektorite võrdlusdokumendid, tunnistada kehtivaid keskkonnajuhtimissüsteeme või nende osi käesoleva määruse asjaomastele nõuetele vastavaks ning muuta I–VIII lisa. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(32)

Kuna käesoleva määruse nõuetekohaseks toimimiseks vajaliku raamistiku loomine nõuab aega, tuleks liikmesriikidele anda aega 12 kuud alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast, et muuta akrediteerimisasutuste ja pädevate asutuste menetlusi vastavalt käesoleva määruse asjakohastele sätetele. Kõnealuse 12-kuulise ajavahemiku jooksul peaks akrediteerimisasutustel ja pädevatel asutustel olema jätkuvalt lubatud kohaldada määruse (EÜ) nr 761/2001 alusel kehtestatud menetlusi,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Eesmärk

Käesolevaga asutatakse ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteem (edaspidi „EMAS”), millega ühenduses või väljaspool seda asuvad organisatsioonid saavad vabatahtlikult ühineda.

EMASi kui säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava olulise vahendi eesmärk on edendada organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkuse pidevat täiustamist ja keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamist organisatsioonides; selleks hinnatakse kõnealuste süsteemide toimimist süstemaatiliselt, objektiivselt ja korrapäraselt, antakse teavet keskkonnategevuse tulemuslikkuse kohta, käivitatakse avatud arutelu üldsuse ja muude sidusrühmadega, kaasatakse aktiivselt organisatsioonide töötajad ning pakutakse asjakohast väljaõpet.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„keskkonnapoliitika” – organisatsiooni üldised keskkonnategevuse tulemuslikkusega seotud kavatsused ja suund, mida väljendab ametlikult tema juhtkond, sealhulgas kõikide kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete järgimine ning kohustus keskkonnategevuse tulemuslikkust pidevalt täiustada. Keskkonnapoliitika on raamistikuks meetmete võtmisele ning keskkonnaalaste eesmärkide ja sihtide seadmisele;

2)	„keskkonnategevuse tulemuslikkus” – organisatsiooni keskkonnaaspektide juhtimise mõõdetavad tulemused;

3)	„vastavus õigusnormidele” – kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete, sealhulgas loatingimuste täielik rakendamine;

4)	„keskkonnaaspekt” – organisatsiooni tegevuse, toodete või teenuste osa, millel on või võib olla mõju keskkonnale;

5)	„oluline keskkonnaaspekt” – keskkonnaaspekt, millel on või võib olla oluline mõju keskkonnale;

6)	„otsene keskkonnaaspekt” – keskkonnaaspekt, mis on seotud organisatsiooni enda tegevuse, toodete ja teenustega, mida organisatsioon otseselt kontrollib;

7)	„kaudne keskkonnaaspekt” – keskkonnaaspekt, mis võib tuleneda organisatsiooni kolmandate isikutega suhtlemisest ja mida organisatsioon saab mõjutada mõistlikul määral;

8)	„keskkonnamõju” – mis tahes keskkonnas toimuv kahjulik või kasulik muutus, mis tervikuna või osaliselt tuleneb organisatsiooni tegevusest, toodetest või teenustest;

9)	„keskkonnaülevaade” – organisatsiooni tegevuse, toodete ja teenustega seotud keskkonnaaspektide, keskkonnamõju ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse esialgne põhjalik analüüs;

10)	„keskkonnakava” – keskkonnaeesmärkide ja -ülesannete saavutamiseks võetud või kavandatud meetmete, vastutuse ja vahendite kirjeldus ning keskkonnaeesmärkide ja -ülesannete täitmise tähtajad;

11)	„keskkonnaeesmärk” – keskkonnapoliitikast tulenev üldine keskkonnaeesmärk, mille organisatsioon on endale saavutamiseks seadnud ja mis on võimaluse korral kvantifitseeritud;

12)	„keskkonnaülesanne” – keskkonnaeesmärkidest tulenev organisatsiooni või tema osade suhtes kohaldatav üksikasjalik tulemuslikkuse nõue, mis tuleb nende eesmärkide saavutamiseks kehtestada ja täita;

13)

„keskkonnajuhtimissüsteem” – see osa üldisest juhtimissüsteemist, mis hõlmab keskkonnapoliitika väljatöötamise, teostamise, saavutamise, läbivaatamise ja edasiviimisega ning keskkonnaaspektide juhtimisega seotud organisatsioonilist struktuuri, kavandamistegevust, vastutust, praktikat, korda, protsesse ja vahendeid;

14)	„parim keskkonnajuhtimise tava” – kõige tõhusam viis keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamiseks asjaomase sektori organisatsioonide poolt, mille tulemuseks võib olla parim keskkonnategevuse tulemuslikkus antud majanduslikes ja tehnilistes tingimustes;

15)	„oluline muudatus” – igasugune muudatus organisatsiooni töös, struktuuris, töökorralduses, menetlustes, tegevuses, toodetes või teenustes, millel on või mis võib avaldada märkimisväärset mõju organisatsiooni keskkonnajuhtimissüsteemile, keskkonnale või inimeste tervisele;

16)	„keskkonnaalane siseaudit” – süstemaatiline, dokumenteeritud, korrapärane ja objektiivne hinnang organisatsiooni keskkonnategevuse, juhtimissüsteemi ja keskkonnakaitseliste protsesside tulemuslikkusele;

17)

„audiitor” – organisatsiooni töötajaskonda kuuluv või organisatsiooniväline üksikisik või isikute rühm, kes tegutseb kõnealuse organisatsiooni nimel, hindab eelkõige kehtivat keskkonnajuhtimissüsteemi ja määrab kindlaks selle vastavuse organisatsiooni keskkonnapoliitikale ja kavale, sealhulgas vastavuse kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele;

18)

„keskkonnaaruanne” – üldsusele ja teistele huvitatud isikutele esitatav põhjalik teave, mis käsitleb organisatsiooni a) struktuuri ja tegevust; b) keskkonnapoliitikat ja keskkonnajuhtimissüsteemi; c) keskkonnaaspekte ja -mõju; d) keskkonnakava, -eesmärke ja -ülesandeid; e) keskkonnategevuse tulemuslikkust ja kehtivatele keskkonnaalastele õiguslikele kohustustele vastavust, nagu on sätestatud IV lisas;

19)

„ajakohastatud keskkonnaaruanne” – üldsusele ja teistele huvitatud isikutele esitatav põhjalik teave, mis sisaldab viimase kinnitatud keskkonnaaruande ajakohastatud versioone, ainult seoses organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse ja vastavusega kehtivates keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud kohustustele, nagu on esitatud IV lisas;

20)

„tõendaja” – a) vastavalt määrusele (EÜ) nr 765/2008 määratletud vastavushindamisasutus või selliste asutuste ühendus või rühm, mis on akrediteeritud käesoleva määruse kohaselt, või b) füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute ühendus või rühm, kes on saanud litsentsi teostada tõendamist ja kinnitamist käesoleva määruse kohaselt;

21)

„organisatsioon” – ühenduses või väljaspool ühendust asuv äriühing, korporatsioon, ettevõtja, ettevõte, asutus või institutsioon, selle osa või kombinatsioon, avalik- või eraõiguslik, millel on oma tegevusvaldkond ja iseseisev juhtimine, olenemata sellest, kas ta on iseseisev juriidiline isik või mitte;

22)	„tegevuskoht” – teatav geograafiline koht, mida organisatsioon kontrollib ning mis hõlmab tegevust, tooteid ja teenuseid, sealhulgas kogu infrastruktuuri, kõiki seadmeid ja materjale; tegevuskoht on kõige väiksem registreeritav üksus;

23)	„organisatsioonide rühm” – üksteisega geograafilise läheduse või äritegevuse tõttu seotud ning ühiselt keskkonnajuhtimissüsteemi rakendavate sõltumatute organisatsioonide rühm;

24)	„tõendamine” – tõendaja läbiviidav vastavushindamine, mille eesmärk on tõendada, kas organisatsiooni keskkonnaülevaade, keskkonnapoliitika, keskkonnajuhtimissüsteem ja keskkonnaalane siseaudit ja selle rakendamine vastavad käesoleva määruse nõuetele;

25)	„kinnitamine” – tõendamise läbi viinud tõendaja antav kinnitus selle kohta, et organisatsiooni keskkonnaaruandes ja ajakohastatud keskkonnaaruandes esitatud teave ja andmed on usaldusväärsed, usutavad ja õiged ning vastavad käesoleva määruse nõuetele;

26)	„täitevasutused” – liikmesriikide määratud asjakohased pädevad asutused, kelle ülesanne on avastada, ära hoida ja uurida kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete rikkumisi ja vajaduse korral võtta täitemeetmeid;

27)	„keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitaja” – konkreetne väljendus, mis võimaldab mõõta organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkust;

28)

„väike organisatsioon” – a) mikroettevõtjad, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, nagu need on määratletud komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituses 2003/361/EÜ mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta, (10) või b) kohalikud omavalitsused, mis hõlmavad vähem kui 10 000 elanikku, või muud avalik-õiguslikud asutused, mis annavad tööd vähem kui 250 inimesele ja mille aastaeelarve on kuni 50 miljonit eurot või aastabilanss kuni 43 miljonit eurot, sealhulgas: i) valitsusorganid või muud avaliku halduse organid; riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi avalik-õiguslikud nõuandeorganid; ii) füüsiline või juriidiline isik, kes täidab siseriikliku õiguse alusel avaliku halduse ülesandeid, täites sealhulgas konkreetseid ülesandeid, teostades tegevusi või osutades teenuseid, mis on seotud keskkonnaga, ning iii) füüsiline või juriidiline isik, kellel on keskkonnaga seotud avalik-õiguslikud kohustused või ülesanded või kes osutab avalikke teenuseid ning allub punktis b nimetatud isiku või organi kontrollile;

29)	„tegevuskohtade koondregistreerimine” – organisatsiooni kõikide tegevuskohtade või mõne tegevuskoha ühekorraga registreerimine, kui sellise organisatsiooni tegevuskohad asuvad ühes või enamas liikmesriigis või kolmandas riigis;

30)	„akrediteerimisasutus” – määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 4 kohaselt määratud riiklik akrediteerimisasutus, mis vastutab tõendajate akrediteerimise ja järelevalve eest;

31)	„litsentsimisasutus” – määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 5 lõike 2 kohaselt määratud riiklik akrediteerimisasutus, mis vastutab tõendajatele litsentside väljastamise ja tõendajate järelevalve eest.

II PEATÜKK

ORGANISATSIOONIDE REGISTREERIMINE

Artikkel 3

Pädeva asutuse kindlaksmääramine

1.   Liikmesriigi organisatsioonide registreerimistaotlused esitatakse asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele.

2.   Organisatsioon, millel on tegevuskohad ühes või mitmes liikmesriigis või kolmandates riikides, võib esitada taotluse mõnede või kõikide kõnealuste tegevuskohtade üheksainsaks koondregistreerimiseks.

Tegevuskohtade üheainsa koondregistreerimise taotlus esitatakse pädevale asutusele liikmesriigis, kus asub organisatsiooni peakontor või juhatus, käesoleva lõike kohaldamise eesmärgil.

3.   Ühenduseväliste organisatsioonide registreerimistaotlused, sealhulgas ainult ühendusevälistest tegevuskohtadest koosnev koondregistreerimine, esitatakse mis tahes pädevale asutusele nendes liikmesriikides, mis tegelevad ühenduseväliste organisatsioonide registreerimisega vastavalt artikli 11 lõike 1 teisele lõigule.

Kõnealused organisatsioonid tagavad, et tõendaja, kes teostab organisatsiooni keskkonnajuhtimissüsteemi tõendamise ja kinnitab selle, on akrediteeritud või litsentsitud selles liikmesriigis, milles organisatsioon esitab registreerimistaotluse.

Artikkel 4

Registreerimise ettevalmistamine

1.   Esimest korda registreeruda soovivad organisatsioonid:

a)	koostavad kooskõlas I lisas ja II lisa punktis A.3.1 sätestatud nõuetega keskkonnaülevaate, mis hõlmab organisatsiooni kõiki keskkonnaaspekte;

b)	töötavad keskkonnaülevaate tulemuste alusel välja keskkonnajuhtimissüsteemi, mis hõlmab kõiki II lisas osutatud nõudeid ja milles võimaluse korral võetakse arvesse artikli 46 lõike 1 punktis a osutatud asjaomase sektori parimat keskkonnajuhtimise tava, ning rakendavad kõnealust süsteemi;

c)	korraldavad siseauditi vastavalt II lisa punktis A.5.5 ja III lisas sätestatud nõuetele;

d)	koostavad keskkonnaaruande kooskõlas IV lisaga. Kui asjaomase sektori jaoks on olemas artiklis 46 osutatud võrdlusdokumendid, võetakse organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamisel arvesse asjakohast dokumenti.

2.   Organisatsioonid võivad kasutada artiklis 32 osutatud abi, mis on saadaval liikmesriigis, kus organisatsioon registreerimist taotleb.

3.   Organisatsioonid, kellel on sertifitseeritud ja artikli 45 lõike 4 kohaselt tunnustatud keskkonnajuhtimissüsteem, ei ole kohustatud teostama neid osi, mida on tunnustatud käesoleva määrusega samaväärseteks.

4.   Organisatsioonid esitavad materjalid või dokumendid, mis tõendavad, et organisatsioon vastab kõikide kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele.

Organisatsioonid võivad taotleda teavet pädeva(te)lt täitevasutus(t)elt vastavalt artiklile 32 või tõendajalt.

Väljaspool ühendust asuvad organisatsioonid viitavad samuti keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele, mida kohaldatakse samalaadsete organisatsioonide suhtes liikmesriikides, kus organisatsioonid kavatsevad oma taotluse esitada.

Kui asjaomase sektori jaoks on olemas artiklis 46 osutatud võrdlusdokumendid, hinnatakse organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkust asjakohase dokumendi alusel.

5.   Akrediteeritud või litsentsiga tõendaja tõendab esialgse keskkonnaülevaate, keskkonnajuhtimissüsteemi, auditimenetluse ja selle rakendamise ning kinnitab aruande.

Artikkel 5

Registreerimise taotlemine

1.   Kõik artiklis 4 sätestatud nõuetele vastavad organisatsioonid võivad taotleda registreerimist.

2.   Registreerimistaotlus esitatakse artikli 3 kohaselt kindlaksmääratud pädevale asutusele ja see sisaldab järgmist:

a)	kinnitatud keskkonnaaruanne elektroonilisel või trükitud kujul;

b)	artikli 25 lõikes 9 osutatud deklaratsioon, millel on keskkonnaaruande kinnitanud tõendaja allkiri;

c)	täidetud vorm, mis sisaldab vähemalt VI lisas ette nähtud miinimumteavet;

d)	vajaduse korral tõend kohaldatavate tasude maksmise kohta.

3.   Taotlus kirjutatakse (ühes) selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus organisatsioon registreerimist taotleb.

III PEATÜKK

REGISTREERITUD ORGANISATSIOONIDE KOHUSTUSED

Artikkel 6

EMASi registreeringu pikendamine

1.   Vähemalt iga kolme aasta järel teeb registreeritud organisatsioon järgmist:

a)	laseb tõendada kogu keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi ning selle rakendamise;

b)	koostab keskkonnaaruande vastavalt IV lisas sätestatud nõuetele ja laseb selle tõendajal kinnitada;

c)	edastab kinnitatud keskkonnaaruande pädevale asutusele;

d)	edastab pädevale asutusele täidetud vormi, mis sisaldab vähemalt VI lisas ette nähtud miinimumteavet;

e)	maksab vajaduse korral pädevale asutusele registreerimise pikendamise eest tasu.

2.   Piiramata vahepealsetel aastatel lõike 1 kohaldamist, registreeritud organisatsioon

a)	teeb vastavalt auditikavale kooskõlas III lisaga siseauditi, mis hõlmab tema keskkonnategevuse tulemuslikkust ja vastavust kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide sätetele;

b)	koostab ajakohastatud keskkonnaaruande vastavalt IV lisas sätestatud nõuetele ja laseb selle tõendajal kinnitada;

c)	edastab kinnitatud ajakohastatud keskkonnaaruande pädevale asutusele;

d)	edastab pädevale asutusele täidetud vormi, mis sisaldab vähemalt VI lisas ette nähtud miinimumteavet;

e)	maksab vajaduse korral pädevale asutusele registreerimise säilitamise eest tasu.

3.   Registreeritud organisatsioonid teevad oma keskkonnaaruande ja ajakohastatud keskkonnaaruande üldsusele kättesaadavaks ühe kuu jooksul pärast registreerimist ja ühe kuu jooksul pärast registreeringu pikendamise lõpetamist.

Kõnealuse nõude rahuldamiseks võivad registreeritud organisatsioonid võimaldada keskkonnaaruandele ja ajakohastatud keskkonnaaruandele juurdepääsu taotluse alusel või avaldada lingid veebilehtedele, kus nimetatud aruanded on kättesaadavad.

Registreeritud organisatsioonid täpsustavad seda, kuidas nähakse ette üldsuse juurdepääs VI lisas sätestatud vormile.

Artikkel 7

Väikesi organisatsioone käsitlev erand

1.   Pädevad asutused pikendavad väikese organisatsiooni taotlusel artikli 6 lõikes 1 osutatud kolmeaastast ajavahemikku kuni nelja aastani või artikli 6 lõikes 2 osutatud aastast ajavahemikku kuni kahe aastani, tingimusel et organisatsiooni tõendanud tõendaja kinnitab pärast tõendamist, et täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)	puudub märkimisväärne keskkonnaoht;

b)	organisatsioon ei kavanda olulisi muudatusi, nagu on määratletud artiklis 8, ning

c)	puuduvad märkimisväärsed kohalikud keskkonnaprobleemid, millele organisatsioon kaasa aitab.

Esimeses lõigus osutatud taotluse esitamisel võib organisatsioon kasutada VI lisas sätestatud vormi.

2.   Pädev asutus lükkab taotluse tagasi, kui lõikes 1 esitatud tingimused ei ole täidetud. Ta esitab organisatsioonile põhjendatud otsuse.

3.   Organisatsioonid, kes kasutavad lõikes 1 osutatud pikendust kuni kahe aastani, esitavad pädevale asutusele kinnitamata ajakohastatud keskkonnaaruande kõigil nendel aastatel, mil nad on vabastatud kohustusest esitada kinnitatud ajakohastatud keskkonnaaruanne.

Artikkel 8

Olulised muudatused

1.   Kui registreeritud organisatsioon planeerib olulisi muudatusi, koostab organisatsioon kõnealuste muudatuste kohta keskkonnaülevaate, mis hõlmab muudatuste keskkonnaaspekte ja -mõju.

2.   Pärast keskkonnaülevaate tegemist muudatuste kohta ajakohastab organisatsioon esialgset keskkonnaülevaadet, muudab oma keskkonnapoliitikat, keskkonnakava ja keskkonnajuhtimissüsteemi ning revideerib ja ajakohastab vastavalt kogu keskkonnaaruannet.

3.   Kõik lõike 2 kohaselt muudetud ja ajakohastatud dokumendid tõendatakse ja kinnitatakse kuue kuu jooksul.

4.   Pärast kinnitamist esitab organisatsioon muudatused pädevale asutusele VI lisas sätestatud vormi abil ja teeb need üldsusele kättesaadavaks.

Artikkel 9

Keskkonnaalane siseaudit

1.   Registreeritud organisatsioon koostab auditikava, millega tagatakse, et teatava ajavahemiku jooksul, mis ei ületa kolme või nelja aastat, kui kehtib artiklis 7 sätestatud erand, viiakse läbi organisatsiooni kogu tegevust hõlmav keskkonnalane siseaudit vastavalt III lisas sätestatud nõuetele.

2.   Auditi teevad audiitorid, kellel ainuisikuliselt või kollektiivselt on kõnealuste ülesannete täitmiseks vajalik pädevus ja kes on auditeeritavast tegevusest piisavalt sõltumatud, et teha objektiivne otsus.

3.   Organisatsiooni keskkonnaalases auditeerimiskavas määratletakse iga auditi või auditeerimistsükli eesmärgid, sealhulgas iga tegevuse auditeerimise sagedus.

4.   Pärast iga auditit ja auditeerimistsüklit koostavad audiitorid kirjaliku auditeerimisaruande.

5.   Audiitor teavitab organisatsiooni auditi tulemustest ja järeldustest.

6.   Pärast auditit koostab organisatsioon asjakohase tegevuskava ja rakendab seda.

7.   Auditi tulemuste järgimise tagamiseks kehtestab organisatsioon asjakohased mehhanismid.

Artikkel 10

EMASi logo kasutamine

1.   Piiramata artikli 35 lõike 2 kohaldamist, võivad V lisas sätestatud EMASi logo kasutada üksnes registreeritud organisatsioonid ja üksnes seni, kuni nende registreering kehtib.

Logol on alati organisatsiooni registreerimisnumber.

2.   EMASi logo kasutatakse üksnes V lisas sätestatud tehnilise kirjelduse kohaselt.

3.   Juhul kui organisatsioon otsustab artikli 3 lõike 2 kohaselt mitte registreerida kõiki oma tegevuskohti koondregistreerimise teel, tagab ta, et üldsusega suhtlemisel ja EMASi logo kasutamisel on selge, millised tegevuskohad on registreeringuga hõlmatud.

4.   EMASi logo ei kasutata

a)	toodetel või nende pakendil või

b)	seoses muud tegevust ning muid teenuseid puudutavate võrdlevate väidetega või selliselt, et logo võidaks ajada segamini ökomärgisega.

5.   Registreeritud organisatsiooni avaldatav keskkonnateave võib kanda EMASi logo, tingimusel et selline teave viitab organisatsiooni viimasele keskkonnaaruandele või ajakohastatud keskkonnaaruandele, millest teave saadi, ning et tõendaja on kinnitanud, et teave on

a)

täpne;

b)	põhjendatud ja kontrollitav;

c)	asjakohane ja õiges kontekstis;

d)	iseloomulik organisatsiooni keskkonnategevuse üldisele tulemuslikkusele;

e)	niisugune, mille väärtõlgendamine ei ole tõenäoline, ning

f)	oluline üldise keskkonnamõju seisukohast.

IV PEATÜKK

PÄDEVATE ASUTUSTE SUHTES KOHALDATAVAD EESKIRJAD

Artikkel 11

Pädevate asutuste määramine ja nende ülesanded

1.   Liikmesriigid määravad pädevad asutused, kes vastutavad ühenduses asuvate organisatsioonide registreerimise eest vastavalt käesolevale määrusele.

Liikmesriigid võivad sätestada, et nende määratud pädevad asutused tegelevad ühenduseväliste organisatsioonide registreerimisega ning vastutavad selle eest vastavalt käesolevale määrusele.

Pädevad asutused kontrollivad organisatsioonide registrisse kandmist ja registreeringu säilitamist, sealhulgas registreeringu peatamist või registrist kustutamist.

2.   Pädevad asutused võivad olla riiklikud, piirkondlikud või kohalikud.

3.   Pädevate asutuste koosseis tagab nende sõltumatuse ja erapooletuse.

4.   Pädevatel asutustel on nende ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks vajalikud finants- ja inimressursid.

5.   Pädevad asutused kohaldavad käesolevat määrust järjepidevalt ja osalevad artiklis 17 sätestatud korrapärases vastastikuses hindamises.

Artikkel 12

Kohustused registreerimisprotsessi käigus

1.   Pädevad asutused kehtestavad menetlused organisatsioonide registreerimiseks. Eelkõige kehtestavad nad eeskirjad, mis käsitlevad

a)	nende märkuste käsitlemist, mida huvitatud isikud, sealhulgas akrediteerimis- ja litsentsimisasutused ja pädevad täitevasutused ning organisatsioonide esindusorganid, on esitanud registreerimist taotlevate või registreeritud organisatsiooni kohta;

b)	organisatsiooni registreerimisest keeldumist, registreeringu peatamist või registrist kustutamist ning

c)	nende otsuste kohta esitatud kaebuste lahendamist.

2.   Pädevad asutused koostavad registri oma liikmesriigis registreeritud organisatsioonidest, lisades teabe selle kohta, kuidas nende keskkonnaaruandeid või ajakohastatud keskkonnaaruandeid on võimalik kätte saada, ning hooldavad kõnealust registrit ja muudatuste korral ajakohastavad seda igakuiselt.

Register on üldsusele kättesaadav veebilehel.

3.   Pädevad asutused teavitavad komisjoni iga kuu lõikes 2 osutatud registrisse tehtud muudatustest kas otse või riigi ametiasutuste kaudu, vastavalt asjaomase liikmesriigi otsusele.

Artikkel 13

Organisatsioonide registreerimine

1.   Pädevad asutused vaatavad organisatsioonide registreerimistaotlused läbi kooskõlas selleks kehtestatud menetlustega.

2.   Kui organisatsioon taotleb registreerimist, registreerib pädev asutus asjaomase organisatsiooni ja annab talle registreerimisnumbri, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)	pädev asutus on saanud registreerimistaotluse, mis sisaldab kõiki artikli 5 lõike 2 punktides a–d osutatud dokumente;

b)	pädev asutus on kontrollinud, et tõendamine ja kinnitamine on toimunud vastavalt artiklitele 25, 26 ja 27;

c)	pädev asutus on tõendusmaterjalidele, näiteks pädeva täitevasutuse kirjalikule aruandele tuginedes veendunud, et puuduvad tõendid kehtivate keskkonnalaste õigusaktide nõuete rikkumise kohta;

d)	huvitatud pooled ei ole esitanud asjakohaseid kaebusi või kaebused on lahendatud positiivselt;

e)	pädev asutus on tõendusmaterjalidele tuginedes veendunud, et organisatsioon vastab kõikidele käesoleva määruse nõuetele, ning

f)	pädev asutus on vajaduse korral saanud registreerimistasu.

3.   Pädev asutus teatab organisatsioonile, et ta on registreeritud, ning annab organisatsioonile tema registreerimisnumbri ja EMASi logo.

4.   Kui pädev asutus jõuab järeldusele, et taotluse esitanud organisatsioon ei vasta lõikes 2 sätestatud nõuetele, keeldub ta kõnealust organisatsiooni registreerimast ning esitab organisatsioonile põhjendatud otsuse.

5.   Kui pädev asutus saab akrediteerimis- või litsentsimisasutuselt kirjaliku järelevalveakti, millest nähtub, et tõendaja tegevus ei ole olnud piisav tagamaks, et registreerimist taotlev organisatsioon täidab käesoleva määruse nõudeid, keeldub ta kõnealust organisatsiooni registreerimast. Pädev asutus palub organisatsioonil esitada uus registreerimisavaldus.

6.   Selleks et saada organisatsiooni registreerimisest keeldumise otsuse tegemiseks vajalikku teavet, konsulteerib pädev asutus asjaomaste huvitatud isikutega, sealhulgas organisatsiooniga.

Artikkel 14

Organisatsiooni registreeringu pikendamine

1.   Pädev asutus pikendab organisatsiooni registreeringut, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)	pädevale asutusele on edastatud artikli 6 lõike 1 punktis c osutatud kinnitatud keskkonnaaruanne, artikli 6 lõike 2 punktis c osutatud kinnitatud ajakohastatud keskkonnaaruanne või artikli 7 lõikes 3 osutatud kinnitamata ajakohastatud keskkonnaaruanne;

b)	pädevale asutusele on edastatud täidetud vorm, mis sisaldab vähemalt VI lisas ette nähtud miinimumteavet, nagu on osutatud artikli 6 lõike 1 punktis d ja artikli 6 lõike 2 punktis d;

c)	pädeval asutusel puuduvad tõendid selle kohta, et tõendamine ja kinnitamine ei toimunud vastavalt artiklitele 25, 26 ja 27;

d)	pädeval asutusel puuduvad tõendid organisatsiooni kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele mittevastavuse kohta;

e)	huvitatud pooled ei ole esitanud asjakohaseid kaebusi või kaebused on lahendatud positiivselt;

f)	pädev asutus on tõendusmaterjalidele tuginedes veendunud, et organisatsioon vastab kõikidele käesoleva määruse nõuetele, ning

g)	pädev asutus on vajaduse korral saanud tasu registreerimise pikendamise eest.

2.   Pädev asutus teatab organisatsioonile, et tema registreeringut on pikendatud.

Artikkel 15

Organisatsiooni registreeringu peatamine või registrist kustutamine

1.   Kui pädev asutus leiab, et registreeritud organisatsioon ei vasta käesoleva määruse nõuetele, annab ta organisatsioonile võimaluse esitada kõnealuses küsimuses oma seisukohad. Kui organisatsioon ei esita rahuldavat vastust, kustutatakse ta registrist või tema registreering peatatakse.

2.   Kui pädev asutus saab akrediteerimis- või litsentsimisasutuselt kirjaliku järelevalveakti, millest nähtub, et tõendaja tegevus ei ole olnud piisav tagamaks, et registreeritud organisatsioon täidab käesoleva määruse nõudeid, peatatakse registreering.

3.   Registreeritud organisatsiooni registreering peatatakse või vastavalt olukorrale kustutatakse organisatsioon registrist, kui ta ei esita pädevale asutusele kahe kuu jooksul pärast sellekohase nõude saamist kõiki järgmisi dokumente:

a)	kinnitatud keskkonnaaruanne, ajakohastatud keskkonnaaruanne või artikli 25 lõikes 9 osutatud allkirjastatud deklaratsioon;

b)	vorm, mis sisaldab vähemalt VI lisas ette nähtud miinimumteavet.

4.   Kui pädev täitevasutus teavitab pädevat asutust kirjaliku aruandega, et organisatsioon on rikkunud kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõudeid, peatab pädev asutus sõltuvalt olukorrast kõnealuse organisatsiooni registreeringu või kustutab organisatsiooni kande registrist.

5.   Kui pädev asutus otsustab organisatsiooni registreeringu peatada või ta registrist kustutada, võtab ta arvesse vähemalt järgmist:

a)	keskkonnamõju, mille tekitab käesolevas määruses sätestatud nõuete täitmata jätmine organisatsiooni poolt;

b)	organisatsiooni poolt käesolevas määruses sätestatud nõuete täitmata jätmise või selle põhjustanud asjaolude etteaimatavus;

c)	eelnenud juhud, mille puhul organisatsioon ei ole täitnud käesolevas määruses sätestatud nõudeid, ning

d)	organisatsiooni eripära.

6.   Selleks et pädev asutus saaks registreeringu peatamist või organisatsiooni registrist kustutamist käsitleva otsuse tegemiseks vajalikku teavet, konsulteerib ta huvitatud isikutega, sealhulgas asjaomase organisatsiooniga.

7.   Juhul kui pädev asutus on saanud muul viisil kui akrediteerimis- või litsentsimisasutuse kirjaliku järelevalveakti kaudu tõendeid selle kohta, et tõendaja tegevus ei ole olnud piisavalt nõuetekohane selleks, et tagada käesoleva määruse nõuete järgimine organisatsiooni poolt, konsulteerib pädev asutus tõendaja üle järelevalvet teostava akrediteerimis- või litsentsimisasutusega.

8.   Pädev asutus põhjendab võetud meetmeid.

9.   Pädev asutus annab organisatsioonile asjakohast teavet konsultatsioonide kohta huvitatud isikutega.

10.   Organisatsiooni registreeringu peatamine tühistatakse, kui pädev asutus on saanud teda rahuldavat teavet selle kohta, et organisatsioon järgib käesoleva määruse nõudeid.

Artikkel 16

Pädevate asutuste foorum

1.   Pädevad asutused loovad kõikide liikmesriikide pädevate asutuste foorumi (edaspidi „pädevate asutuste foorum”), mis tuleb kokku vähemalt üks kord aastas ja millel osaleb komisjoni esindaja.

Pädevate asutuste foorum võtab vastu oma töökorra.

2.   Pädevate asutuste foorumis osalevad kõigi liikmesriikide pädevad asutused. Kui ühes liikmesriigis on mitu pädevat asutust, võetakse asjakohased meetmed, et tagada kõikide asutuste teavitamine pädevate asutuste foorumi tegevusest.

3.   Pädevate asutuste foorum töötab välja suunised, mille eesmärk on tagada, et organisatsioonide registreerimisel käesoleva määruse kohaselt ning registreeringu pikendamisel ja peatamisel ja organisatsioonide registrist kustutamisel järgitakse ühtseid menetlusi nii ühenduse sees kui ka väljaspool seda.

Pädevate asutuste foorum edastab komisjonile suunised ja vastastikust hindamist käsitlevad dokumendid.

4.   Komisjon esitab vajaduse korral pädevate asutuste foorumi poolt heaks kiidetud ühtlustamismenetlustega seotud suunisdokumendid vastuvõtmiseks vastavalt artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Kõnealused dokumendid tehakse üldsusele kättesaadavaks.

Artikkel 17

Pädevate asutuste vastastikune hindamine

1.   Pädevate asutuste foorum korraldab vastastikuse hindamise, et hinnata iga pädeva asutuse registreerimissüsteemi vastavust käesolevale määrusele ning töötada välja ühtlustatud lähenemisviis registreerimist käsitlevate eeskirjade kohaldamisele.

2.   Vastastikune hindamine toimub korrapäraselt ja kõige tihedamalt iga nelja aasta järel ning see hõlmab artiklites 12, 13 ja 15 sätestatud eeskirjade ja menetluste hindamist. Vastastikuses hindamises osalevad kõik pädevad asutused.

3.   Komisjon kehtestab vastastikuse hindamise menetlused, sealhulgas nõuetekohased menetlused vastastikuse hindamise tulemusena vastu võetud otsuste kohta kaebuste esitamiseks.

Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

4.   Lõikes 3 osutatud menetlused kehtestatakse enne esimese vastastikuse hindamise toimumist.

5.   Pädevate asutuste foorum edastab komisjonile ja artikli 49 lõike 1 alusel moodustatud komiteele vastastikuse hindamise korralise aruande.

Kõnealune aruanne tehakse pärast pädevate asutuste foorumi ja esimeses lõigus osutatud komitee heakskiitu üldsusele kättesaadavaks.

V PEATÜKK

TÕENDAJAD

Artikkel 18

Tõendaja ülesanded

1.   Tõendaja hindab, kas organisatsiooni keskkonnaülevaade, keskkonnapoliitika, keskkonnajuhtimissüsteem, auditimenetlused ja nende rakendamine vastavad käesoleva määruse nõuetele.

2.   Tõendaja tõendab järgmist:

a)	organisatsiooni vastavus kõikidele käesoleva määruse nõuetele seoses esialgse keskkonnaülevaatega, keskkonnajuhtimissüsteemiga, keskkonnaauditi ja selle tulemustega ning keskkonnaaruande või ajakohastatud keskkonnaaruandega;

b)	organisatsiooni vastavus kehtivate ühenduse, riigi, piirkonna ja kohalike keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele;

c)	organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse pidev täiustumine ning

d)	järgmistes dokumentides sisalduvate andmete ja teabe usaldusväärsus, usutavus ja õigsus: i) keskkonnaaruanne; ii) ajakohastatud keskkonnaaruanne; iii) mis tahes kinnitamisele kuuluv keskkonnateave.

3.   Tõendaja tõendab eelkõige vastavalt olukorrale organisatsiooni tehtud esialgse keskkonnaülevaate või auditimenetluste või muude menetluste asjakohasust, vältides tarbetu topelttöö tegemist.

4.   Tõendaja tõendab, kas siseauditi tulemused on usaldusväärsed. Vajaduse korral teeb ta sel eesmärgil kohapealseid kontrolle.

5.   Organisatsiooni registreerimiseks ettevalmistamise tarbeks läbi viidava tõendamise ajal kontrollib tõendaja vähemalt, kas organisatsioon täidab järgmisi nõudeid:

a)	kasutusel on täielikult toimiv II lisa kohane keskkonnajuhtimissüsteem;

b)	III lisa kohane auditikava on täielikult valmis ja juba kasutusele võetud vähemalt kõige tähtsamate keskkonnamõjude suhtes;

c)	II lisa A osas osutatud juhtkonnapoolne ülevaatus on lõpule viidud ning

d)	on koostatud IV lisa kohane keskkonnaaruanne ning võimaluse korral on võetud arvesse sektorite võrdlusdokumente.

6.   Artikli 6 lõikes 1 osutatud registreeringu pikendamise otstarbel tõendamiseks kontrollib tõendaja, et organisatsioon täidab järgmisi tingimusi:

a)	organisatsioonil on kasutusel täielikult toimiv II lisa kohane keskkonnajuhtimissüsteem;

b)	organisatsioonis kehtib täielikult toimiv auditikava, mille puhul on vastavalt III lisale lõpule viidud vähemalt üks audititsükkel;

c)	organisatsioon on lõpule viinud juhtkonnapoolse ülevaatuse ning

d)	organisatsioon on koostanud IV lisa kohase keskkonnaaruande ning võimaluse korral on võetud arvesse sektorite võrdlusdokumente.

7.   Artikli 6 lõikes 2 osutatud registreeringu pikendamise otstarbel tõendamiseks kontrollib tõendaja, et organisatsioon täidab vähemalt järgmisi tingimusi:

a)	organisatsioon on teinud vastavalt III lisale siseauditi, mis hõlmab keskkonnategevuse tulemuslikkust ja vastavust kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide sätetele;

b)	organisatsioon on tõendanud jätkuvat vastavust kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele ja keskkonnategevuse tulemuslikkus on pidevalt paranenud ning

c)	organisatsioon on koostanud IV lisa kohase ajakohastatud keskkonnaaruande ning võimaluse korral on võetud arvesse sektorite võrdlusdokumente.

Artikkel 19

Tõendamise sagedus

1.   Organisatsiooniga konsulteerides koostab tõendaja kava, millega tagatakse, et kõik artiklites 4, 5 ja 6 osutatud elemendid, mis on vajalikud registreerimiseks ja registreeringu pikendamiseks, on tõendatud.

2.   Tõendaja kinnitab kuni 12-kuuliste ajavahemike tagant keskkonnaaruannet või ajakohastatud keskkonnaaruannet puudutava ajakohastatud teabe.

Vajaduse korral kohaldatakse artikliga 7 ette nähtud erandit.

Artikkel 20

Nõuded tõendajale

1.   Käesoleva määruse kohase akrediteeringu või litsentsi saamiseks esitab tõendaja kandidaat taotluse akrediteerimis- või litsentsimisasutusele, kellelt ta akrediteeringut või litsentsi taotleb.

Kõnealuses taotluses täpsustatakse akrediteeringu või litsentsi valdkond, viidates määruses (EÜ) nr 1893/2006 (11) kehtestatud majanduse tegevusalade klassifikatsioonile.

2.   Tõendaja esitab akrediteerimis- või litsentsimisasutusele asjakohased tõendid oma pädevuse kohta, sealhulgas teadmiste, asjaomase kogemuse ja tehniliste võimaluste kohta taotletud akrediteeringu või litsentsi valdkonnas järgmistes aspektides:

a)	käesolev määrus;

b)	keskkonnajuhtimissüsteemide üldine toimimine;

c)	komisjoni poolt artikli 46 kohaselt väljaantud asjakohased sektorite võrdlusdokumendid käesoleva määruse rakendamiseks;

d)	tõendatava ja kinnitatava tegevuse seisukohalt olulised õigusnormid;

e)	keskkonnaaspektid ja keskkonnamõju, sealhulgas säästva arengu keskkonnamõõde;

f)	tõendatava ja kinnitatava tegevuse keskkonnaküsimustega seotud tehniliste aspektide tundmine ja nendest arusaamine;

g)

tõendatava ja kinnitatava tegevuse üldine toimimine, et hinnata juhtimissüsteemi nõuetekohasust, seoses koostoimega organisatsiooni ja tema toodete, teenuste ja toimingute ning keskkonna vahel, sealhulgas vähemalt i) organisatsiooni kasutatav tehnoloogia; ii) tegevuses kasutatavad terminoloogia ja vahendid; iii) tegevus ning tegevuse ja keskkonna vastastikuse mõju iseloomustus; iv) oluliste keskkonnaaspektide hindamise metoodika; v) saastamise piiramise ja leevendamise tehnoloogia;

h)	keskkonnaauditi nõuded ja metoodika, sealhulgas oskus viia läbi tõhus audit keskkonnajuhtimissüsteemi tõendamiseks, asjakohaste auditi tulemuste ja järelduste kindlakstegemine ning suuliste ja kirjalike auditiaruannete koostamine ja esitamine, et anda selge ülevaade tõendamisauditist;

i)	teabe auditeerimine, keskkonnaaruanne ja ajakohastatud keskkonnaaruande seos andmehalduse, -salvestuse ja -käitlusega, andmete esitamine kirjalikult ja graafiliselt võimalike andmevigade arvessevõtmiseks, oletuste ja hinnangute kasutamine;

j)	toodete ja teenuste keskkonnamõõde, sealhulgas keskkonnaaspektid ja keskkonnategevuse tulemuslikkus kasutamise ajal ja pärast seda, ning keskkonnaalaste otsuste tegemiseks esitatud andmete terviklikkus.

3.   Tõendajalt nõutakse, et ta näitaks lõikes 2 sätestatud pädevusvaldkonnas üles jätkuvat kutsealast arengut ja säilitaks arengut tõendavaid dokumente, et akrediteerimis- või litsentsimisasutus saaks seda hinnata.

4.   Tõendaja on oma tegevuses organisatsiooniväline kolmas osapool, sõltumatu, eriti organisatsiooni audiitorist või konsultandist, erapooletu ja objektiivne.

5.   Tõendaja tagab, et tal ei ole ärilisi, rahalisi ega muid huve, mis võiksid mõjutada tema otsust või seada kahtluse alla kõnealuse otsuse sõltumatuse ja tema tõendamistegevuse aususe. Tõendaja tagab, et ta vastab kõikidele sellekohastele eeskirjadele.

6.   Käesolevas määruses tõendamisele ja kinnitamisele esitatavate nõuete järgimiseks on tõendajal dokumenteeritud meetodid ja kord, sealhulgas kvaliteedikontrolli mehhanismid ja konfidentsiaalsussätted.

7.   Kui tõendajaks on organisatsioon, peab tal olema organisatsiooni skeem, mis täpsustab organisatsioonisisese struktuuri ja vastutuse, ning ülevaade õiguslikust seisundist, omandisuhetest ja finantseerimisallikatest.

Organisatsiooni skeem esitatakse taotluse korral.

8.   Nende nõuete täitmine tagatakse enne akrediteerimist või litsentsimist tehtava hindamisega ja akrediteerimis- või litsentsimisasutuse järelevalvega.

Artikkel 21

Täiendavad nõuded füüsilisest isikust tõendajale, kes teostab tõendamist ja kinnitamist ainuisikuliselt

Füüsilisest isikust üksiktõendajal, kes teostab tõendamist ja kinnitamist ainuisikuliselt, peab lisaks artiklis 20 sätestatud nõuete täitmisele olema

a)	kogu vajalik pädevus tõendamise ja kinnitamise teostamiseks oma litsentsitud valdkondades;

b)	piiratud litsentsivaldkond sõltuvalt tema isiklikust pädevusest.

Artikkel 22

Täiendavad nõuded kolmandas riigis tegutsevale tõendajale

1.   Kui tõendaja kavatseb teostada tõendamist ja kinnitamist kolmandas riigis, taotleb ta akrediteeringut või litsentsi konkreetse kolmanda riigi jaoks.

2.   Kolmandas riigis akrediteeringu või litsentsi saamiseks peab tõendaja lisaks artiklites 20 ja 21 sätestatud nõuetele vastama järgmistele nõuetele:

a)	selle kolmanda riigi keskkonnalaste õigusnormide tundmine ja nendest arusaamine, kus akrediteeringut või litsentsi taotletakse;

b)	selle kolmanda riigi ametliku keele oskamine, kus akrediteeringut või litsentsi taotletakse.

3.   Lõikes 2 sätestatud nõudeid käsitatakse täidetuna, kui tõendaja tõendab lepingulise suhte olemasolu tõendaja ning kõnealustele nõuetele vastava kvalifitseeritud isiku või organisatsiooni vahel.

Kõnealune isik või organisatsioon on tõendatavast organisatsioonist sõltumatu.

Artikkel 23

Järelevalve tõendajate üle

1.   Tõendajate tehtava tõendamise ja kinnitamise üle, mis toimub:

a)	liikmesriigis, kus tõendaja akrediteeriti või litsentsiti, teostab järelevalvet tõendaja akrediteerinud või litsentsinud akrediteerimis- või litsentsimisasutus;

b)	kolmandas riigis, teostab järelevalvet akrediteerimis- või litsentsimisasutus, kes akrediteeris või litsentsis tõendaja kõnealuseks tegevuseks;

c)	muus liikmesriigis kui see, kus tõendaja on akrediteeritud või litsentsitud, teostab järelevalvet selle liikmesriigi akrediteerimis- või litsentsimisasutus, kus tõendamine toimub.

2.   Vähemalt neli nädalat enne iga tõendamist liikmesriigis edastab tõendaja tema üle teostatava järelevalve eest vastutavale akrediteerimis- või litsentsimisasutusele oma akrediteeringu või litsentsi üksikasjad ning teatab, millal ja kus tõendamine toimub.

3.   Tõendaja teatab akrediteerimis- või litsentsimisasutusele viivitamata kõikidest muutustest, mis võivad akrediteeringut või litsentsi või nende valdkonda mõjutada.

4.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus näeb ette korra, millega tagatakse vähemalt iga 24 kuu järel tõendaja jätkuv vastavus akrediteerimis- või litsentsimisnõuetele ja jälgitakse tehtud tõendamiste ja kinnitamiste kvaliteeti.

5.   Järelevalve hulka võib kuuluda tõendaja kontori auditeerimine, tema tegevuse kohapealne jälgimine organisatsioonides, küsimustikud, tõendaja kinnitatud keskkonnaaruannete või ajakohastatud keskkonnaaruannete läbivaatus ning tõendamisaruande läbivaatus.

Järelevalve peab olema proportsionaalne tõendaja tegevusega.

6.   Organisatsioonid peavad võimaldama akrediteerimis- või litsentsimisasutustel teostada tõendamise ja kinnitamise ajal järelevalvet tõendaja üle.

7.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus teeb mis tahes otsuse akrediteeringu või litsentsi tühistamise, peatamise või selle valdkonna piiramise kohta alles pärast seda, kui tõendajal on olnud võimalus oma seisukohti avaldada.

8.   Kui järelevalvet teostav akrediteerimis- või litsentsimisasutus on arvamusel, et tõendaja töö kvaliteet ei vasta käesoleva määruse nõuetele, edastatakse kirjalik järelevalveakt asjaomasele tõendajale ja pädevale asutusele, kellele asjaomane organisatsioon kavatseb esitada registreerimistaotluse või kes on asjaomase organisatsiooni registreerinud.

Hilisemate vaidluste puhul edastatakse järelevalveakt artiklis 30 osutatud akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumile.

Artikkel 24

Täiendavad nõuded järelevalve puhul tõendajate üle, kes tegutsevad muus kui neid akrediteerinud või litsentsinud liikmesriigis

1.   Ühes liikmesriigis akrediteeritud või litsentsitud tõendaja teatab vähemalt neli nädalat enne teises liikmesriigis tõendamis- ja kinnitamistoimingute alustamist viimati nimetatud liikmesriigi akrediteerimis- või litsentsimisasutusele järgmised andmed:

a)	tema akrediteeringu või litsentsi andmed, pädevus, eelkõige selle teise liikmesriigi keskkonnaalaste õigusaktide nõuete ja riigi ametliku keele oskamine, ning vajaduse korral meeskonna koosseis;

b)	tõendamise ja kinnitamise aeg ja koht;

c)	organisatsiooni aadress ja kontaktandmed.

Kõnealused andmed esitatakse enne iga tõendamis- ja kinnitamistoimingut.

2.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus võib nõuda selgitusi tõendaja teadmiste kohta kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete valdkonnas.

3.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus võib nõuda muude kui lõikes 1 osutatud tingimuste täitmist ainult juhul, kui kõnealused muud tingimused ei piira tõendaja õigust osutada teenuseid muus kui teda akrediteerinud või litsentsinud liikmesriigis.

4.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus ei kasuta lõikes 1 osutatud teatamise korda selleks, et tõendaja saabumist edasi lükata. Kui akrediteerimis- või litsentsimisasutus ei ole võimeline täitma oma ülesandeid vastavalt lõigetele 2 ja 3 enne tõendaja poolt lõike 1 punkti b kohaselt teatatud aega, edastab ta tõendajale põhjenduse.

5.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutused ei võta teatamise ega järelevalve eest diskrimineerivat tasu.

6.   Kui järelevalvet teostav akrediteerimis-litsentsimisasutus on arvamusel, et tõendaja töö kvaliteet ei vasta käesoleva määruse nõuetele, edastatakse kirjalik järelevalveakt asjaomasele tõendajale, tõendaja akrediteerinud või litsentsinud akrediteerimis- või litsentsimisasutusele ja pädevale asutusele, kellele asjaomane organisatsioon kavatseb esitada registreerimistaotluse või kes on asjaomase organisatsiooni registreerinud. Hilisemate vaidluste puhul edastatakse järelevalveakt artiklis 30 osutatud akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumile.

Artikkel 25

Tõendamise ja kinnitamise tingimused

1.   Tõendaja tegutseb oma akrediteeringu või litsentsi valdkonnas, tuginedes organisatsiooniga sõlmitud kirjalikule lepingule.

Kõnealuses lepingus

a)	täpsustatakse tegevuse ulatus;

b)	täpsustatakse tingimused, mille eesmärk on võimaldada tõendajal tegutseda sõltumatult ja professionaalselt, ning

c)	kohustatakse organisatsiooni tegema vajalikku koostööd.

2.   Tõendaja tagab, et organisatsiooni elemendid on üheselt määratletud ja see määratlus vastab tegelikule tegevuse jaotusele.

Keskkonnaaruandes täpsustatakse kõik organisatsiooni eri osad, mille suhtes kohaldatakse tõendamist ja kinnitamist.

3.   Tõendaja hindab artiklis 18 sätestatud elemente.

4.   Tõendamise ja kinnitamise käigus uurib tõendaja dokumente, külastab organisatsiooni, teeb kohapealseid kontrolle ja küsitleb töötajaid.

5.   Enne tõendaja külastust esitab organisatsioon talle põhiteabe organisatsiooni ja selle tegevuse kohta, keskkonnapoliitika ja keskkonnakava, organisatsioonis toimiva keskkonnajuhtimissüsteemi kirjelduse, koostatud keskkonnaülevaate või tehtud auditi üksikasjad, aruande kõnealuse ülevaate või auditi ja hilisema korrigeeriva tegevuse kohta ning keskkonnaaruande projekti või ajakohastatud keskkonnaaruande.

6.   Tõendaja koostab tõendamise tulemuste kohta organisatsiooni jaoks kirjaliku aruande, milles täpsustatakse järgmised üksikasjad:

a)	kõik tõendaja tegevuse seisukohast olulised asjaolud;

b)	käesoleva määruse nõuetele vastavuse kirjeldus, sealhulgas tõendusmaterjal, tulemused ja järeldused;

c)	saavutuste ja eesmärkide võrdlus eelmiste keskkonnaaruannetega ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse hinnanguga ning hinnang organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse pidevale täiustumisele;

d)	vajaduse korral keskkonnaülevaate, auditeerimismeetodi või keskkonnajuhtimissüsteemi või mis tahes muu asjassepuutuva protsessi tehnilised puudused.

7.   Käesoleva määruse nõuetele mittevastavuse korral täpsustatakse aruandes lisaks

a)	organisatsiooni nõuetele mittevastavust käsitlevad tulemused ja järeldused ning tõendid, millel kõnealused tulemused ja järeldused põhinevad;

b)	lahknevused keskkonnaaruande projektist või ajakohastatud keskkonnaaruandest ning muudatused või täiendused, mis tuleks keskkonnaaruandesse või ajakohastatud keskkonnaaruandesse teha.

8.   Pärast tõendamist kinnitab tõendaja organisatsiooni keskkonnaaruande või ajakohastatud keskkonnaaruande ning kinnitab, et see vastab käesoleva määruse nõuetele, tingimusel et tõendamise ja kinnitamise tulemusel selgub, et

a)	organisatsiooni keskkonnaaruandes või ajakohastatud keskkonnaaruandes esitatud teave ja andmed on usaldusväärsed ja õiged ning vastavad käesoleva määruse nõuetele ja

b)	puuduvad tõendid selle kohta, et organisatsioon ei täida kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõudeid.

9.   Pärast kinnitamist väljastab tõendaja VII lisas osutatud allkirjastatud deklaratsiooni, milles ta kinnitab, et tõendamine ja kinnitamine toimusid kooskõlas käesoleva määrusega.

10.   Ühes liikmesriigis akrediteeritud või litsentsitud tõendaja võib teha tõendamis- ja kinnitamistoiminguid mis tahes muus liikmesriigis kooskõlas käesolevas määruses sätestatud nõuetega.

Tõendamise või kinnitamise üle teostab järelevalvet selle liikmesriigi akrediteerimis- või litsentsimisasutus, kus tõendamine toimub. Tegevuse algusest teatatakse kõnealusele akrediteerimis- või litsentsimisasutusele kooskõlas artikli 24 lõikes 1 sätestatud ajakavaga.

Artikkel 26

Väikeste organisatsioonide tõendamine ja kinnitamine

1.   Tõendamis- ja kinnitamistoimingutes võtab tõendaja arvesse väikeste organisatsioonide eripära, sealhulgas järgmist:

a)	lühike kommunikatsiooniahel;

b)	mitmekülgsete tööülesannetega personal;

c)	väljaõpe töökohal;

d)	võime muutustega kiiresti kohaneda ning

e)	menetlusi käsitlevate dokumentide piiratud hulk.

2.   Tõendaja teostab tõendamise või kinnitamise nii, et see ei tekitaks väikestele organisatsioonidele põhjendamatut koormust.

3.   Tõendaja võtab arvesse objektiivseid tõendeid selle kohta, et süsteem on tõhus, sealhulgas tegevuse suuruse ja keerukusega proportsionaalsete menetluste olemasolu organisatsioonis, seonduva keskkonnamõju laadi ning käitlejate pädevust.

Artikkel 27

Tõendamise ja kinnitamise tingimused kolmandas riigis

1.   Ühes liikmesriigis akrediteeritud või litsentsitud tõendaja võib teha tõendamis- ja kinnitamistoiminguid kolmandas riigis asuva organisatsiooni tarbeks kooskõlas käesolevas määruses sätestatud nõuetega.

2.   Vähemalt kuus nädalat enne tõendamist või kinnitamist kolmandas riigis edastab tõendaja selle liikmesriigi akrediteerimis- või litsentsimisasutusele, kus asjaomane organisatsioon kavatseb registreerimist taotleda või on registreeritud, oma akrediteeringu või litsentsi üksikasjad ning tõendamise või kinnitamise aja ja koha.

3.   Tõendamise ja kinnitamise üle teostab järelevalvet selle liikmesriigi akrediteerimis- või litsentsimisasutus, kus tõendaja on akrediteeritud või litsentsitud. Tegevuse algusest teatatakse kõnealusele akrediteerimis- või litsentsimisasutusele kooskõlas lõikes 2 sätestatud ajakavaga.

VI PEATÜKK

AKREDITEERIMIS- JA LITSENTSIMISASUTUSED

Artikkel 28

Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste toimimine

1.   Liikmesriikide poolt määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 4 kohaselt määratud akrediteerimisasutused vastutavad tõendajate akrediteerimise eest ning tõendajate poolt käesoleva määruse alusel tehtavate toimingute järelevalve eest.

2.   Liikmesriigid võivad määrata kooskõlas määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 5 lõikega 2 litsentsimisasutuse, mis vastutab tõendajatele litsentside väljastamise ja tõendajate järelevalve eest.

3.   Liikmesriigid võivad otsustada keelduda andmast tõendaja akrediteeringut või litsentsi füüsilisele isikule.

4.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutused hindavad tõendajate pädevust, tuginedes artiklites 20, 21 ja 22 sätestatud elementidele, mis on taotletava akrediteeringu või litsentsi valdkonna seisukohast asjakohased.

5.   Tõendajate akrediteeringu või litsentsi valdkond määratakse kindlaks nõukogu määruses (EÜ) nr 1893/2006 sätestatud majandustegevusalade klassifikaatori alusel. Akrediteeringu valdkonna määrab tõendaja pädevus ning selle puhul võetakse vajaduse korral arvesse toimingu ulatust ja keerukust.

6.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutused kehtestavad asjakohased menetlused tõendajatele akrediteeringu või litsentsi andmiseks, sellest keeldumiseks, akrediteeringu või litsentsi peatamiseks ja tühistamiseks ning tõendajate järelevalveks.

Kõnealused menetlused hõlmavad nende märkuste käsitlemise korda, mida huvitatud isikud, sealhulgas pädevad asutused ja organisatsioonide esindusorganid, on esitanud akrediteerimist või litsentsi taotlevate ning akrediteeritud ja litsentsitud tõendajate kohta.

7.   Akrediteerimisest või litsentsimisest keeldumise puhul teavitab akrediteerimis- või litsentsimisasutus tõendajat oma otsuse põhjustest.

8.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutused koostavad loetelu oma liikmesriigis tegutsevatest tõendajatest ja nende akrediteeringu või litsentsi valdkondadest, muudavad ja ajakohastavad seda loetelu iga kuu ning edastavad kõnealuse loetelu muudatused kas otse või riigi ametiasutuste kaudu, vastavalt asjaomase liikmesriigi otsusele, komisjonile ja pädevale asutusele liikmesriigis, kus akrediteerimis- või litsentsimisasutus asub.

9.   Määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 5 lõikes 3 sätestatud järelevalvet käsitlevate eeskirjade ja menetluste kohaselt koostavad akrediteerimis- ja litsentsimisasutused järelevalveakti, kui nad pärast asjaomase tõendajaga konsulteerimist otsustavad, et on täidetud üks järgmistest tingimustest:

a)	tõendaja ei teostanud toiminguid piisavalt nõuetekohaselt, et oleks tagatud, et organisatsioon vastab käesoleva määruse tingimustele;

b)	tõendaja teostas tõendamis- ja kinnitamistoiminguid, rikkudes ühte või mitut käesoleva määruse nõuet.

Kõnealune akt edastatakse pädevale asutusele liikmesriigis, kus organisatsioon on registreeritud või taotleb registreerimist, ning vajaduse korral tõendaja akrediteerinud või litsentsinud akrediteerimis- või litsentsimisasutusele.

Artikkel 29

Akrediteeringu ja litsentsi peatamine ja tühistamine

1.   Akrediteeringu või litsentsi peatamiseks või tühistamiseks on vaja konsulteerida asjaomaste isikutega, sealhulgas tõendajaga, et akrediteerimis- või litsentsimisasutusel oleks otsuse tegemiseks kõik vajalikud tõendid.

2.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus teavitab tõendajat võetud meetmete põhjustest ja vajaduse korral pädeva täitevasutusega peetud aruteludest.

3.   Akrediteering või litsents peatatakse või tühistatakse seniks, kuni saadakse kinnitus selle kohta, et tõendaja vastab käesolevale määrusele, pidades vajaduse korral silmas nõuetele mittevastavuse või nõuete eiramise laadi ja ulatust.

4.   Akrediteeringu või litsentsi peatamine tühistatakse, kui akrediteerimis- või litsentsimisasutus on saanud teda rahuldavat teavet selle kohta, et tõendaja vastab käesolevale määrusele.

Artikkel 30

Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorum

1.   Moodustatakse kõikide liikmesriikide akrediteerimis- ja litsentsimisasutustest koosnev foorum (edaspidi „akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorum”), mis tuleb kokku vähemalt kord aastas komisjoni esindaja juuresolekul.

2.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumi ülesanne on tagada järgmiste menetluste järjepidevus:

a)	keskkonnatõendajate akrediteerimine või litsentsimine käesoleva määruse kohaselt, sealhulgas akrediteerimisest või litsentsimisest keeldumine, akrediteeringu või litsentsi peatamine ja tühistamine;

b)	järelevalve akrediteeritud või litsentsitud keskkonnatõendajate tegevuse üle.

3.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumil töötatakse välja suunised akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste pädevusvaldkonda käsitlevates küsimustes.

4.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumil võetakse vastu selle töökord.

5.   Lõikes 3 osutatud suunisdokumendid ja lõikes 4 osutatud töökord edastatakse komisjonile.

6.   Komisjon esitab vajaduse korral akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumi poolt heakskiidetud ühtlustamismenetlustega seotud suunisdokumendid vastuvõtmiseks vastavalt artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Kõnealused dokumendid tehakse üldsusele kättesaadavaks.

Artikkel 31

Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste vastastikune hindamine

1.   Käesoleva määruse kohane tõendajate akrediteerimise ja litsentsimise vastastikune hindamine, mille korraldab akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorum, toimub korrapäraselt vähemalt iga nelja aasta järel ning see hõlmab artiklites 28 ja 29 sätestatud eeskirjade ja menetluste hindamist.

Vastastikuses hindamises osalevad kõik akrediteerimis- ja litsentsimisasutused.

2.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorum edastab komisjonile ja artikli 49 lõike 1 alusel moodustatud komiteele vastastikuse hindamise korralise aruande.

Kõnealune aruanne tehakse pärast akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumi ja esimeses lõigus osutatud komitee heakskiitu üldsusele kättesaadavaks.

VII PEATÜKK

LIIKMESRIIKIDE SUHTES KOHALDATAVAD EESKIRJAD

Artikkel 32

Abi organisatsioonidele seoses vastavusega keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele

1.   Liikmesriigid tagavad, et organisatsioonidele on kättesaadav teave ja abi asjaomases liikmesriigis kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete valdkonnas.

2.   Abi hõlmab järgmist:

a)	teave kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete kohta;

b)	pädeva täitevasutuse andmed kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide konkreetsete nõuete puhul.

3.   Liikmesriigid võivad delegeerida lõigetes 1 ja 2 osutatud ülesanded pädevatele asutustele või muudele asutustele, kellel on ülesande täitmiseks vajalikud oskusteadmised ja asjakohased ressursid.

4.   Liikmesriigid tagavad, et täitevasutused vastavad vähemalt väikeste organisatsioonide küsimustele, mis käsitlevad kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõudeid ja mis kuuluvad nende pädevusse, ning et nad annavad organisatsioonidele ülevaate võimalustest demonstreerida, kuidas organisatsioonid täidavad asjakohaseid õigusaktide nõudeid.

5.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad täitevasutused teatavad registreeritud organisatsioonide asjakohastele keskkonnaga seotud õigusaktide nõuetele mittevastavusest organisatsiooni registreerinud pädevale asutusele.

Pädev täitevasutus teavitab kõnealust pädevat asutust niipea kui võimalik ja hiljemalt ühe kuu jooksul pärast mittevastavusest teadasaamist.

Artikkel 33

EMASi edendamine

1.   Liikmesriigid edendavad koostöös pädevate asutuste, täitevasutuste ja teiste asjakohaste sidusrühmadega EMASi süsteemi, võttes arvesse artiklites 34–38 osutatud tegevusi.

2.   Liikmesriigid võivad sel eesmärgil kehtestada edendamisstrateegia, mis vaadatakse korrapäraselt läbi.

Artikkel 34

Teavitamine

1.   Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et teavitada

a)	üldsust EMASi eesmärkidest ja peamistest elementidest;

b)	organisatsioone käesoleva määruse sisust.

2.   Liikmesriigid kasutavad vajaduse korral erialaseid väljaandeid, kohalikke ajakirjandusväljaandeid, edenduskampaaniaid või muid sobivaid vahendeid, et edendada EMASi üldist teadvustamist.

Liikmesriigid võivad teha koostööd eelkõige tööstusliitude, tarbijaorganisatsioonide, keskkonnaorganisatsioonide, ametiühingute, kohalike institutsioonide ja muude asjakohaste sidusrühmadega.

Artikkel 35

Edendustegevus

1.   Liikmesriigid tegelevad EMASi edendamisega. Sellise tegevuse hulka võib kuuluda:

a)	kõikide asjaomaste isikute vahel EMASi-alaste teadmiste ja parimate tavade vahetamise edendamine,

b)	tõhusate vahendite väljatöötamine EMASi propageerimiseks ja nende jagamine organisatsioonidega,

c)	tehniline abi organisatsioonidele nende EMASi-alase turustustegevuse määratlemisel ja rakendamisel,

d)	organisatsioonide partnerluse soodustamine EMASi edendamiseks.

2.   Pädevad asutused, akrediteerimis- ja litsentsimisasutused, riigi ametiasutused ning muud sidusrühmad võivad EMASi logo ilma registreerimisnumbrita kasutada EMASiga seotud turustamise ja müügiedenduse eesmärgil. V lisas sätestatud EMASi logo kasutamine sellistel juhtumitel ei tohi jätta muljet, et kasutaja on registreeritud, kui ta on registreerimata.

Artikkel 36

Väikeste organisatsioonide osalemise edendamine

Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid väikeste organisatsioonide osalemise soodustamiseks, muu hulgas

a)	hõlbustavad nad juurdepääsu väikeste organisatsioonide vajadustega kohaldatud teabele ja toetusfondidele;

b)	tagavad nad, et mõistlike registreerimistasudega soodustatakse väikeste organisatsioonide osalemist;

c)	edendavad nad tehnilise abi meetmeid.

Artikkel 37

Grupiviisiline registreerimine ja sammsammuline lähenemisviis

1.   Liikmesriigid julgustavad kohalikke ametiasutusi andma koostöös tööstusliitude, kaubanduskodade ja teiste huvitatud isikutega spetsiaalset abi organisatsioonide rühmadele, et aidata neil täita artiklites 4, 5 ja 6 osutatud registreerimisnõudeid.

Rühma iga organisatsioon registreeritakse eraldi.

2.   Liikmesriigid soodustavad keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamist organisatsioonides. Eelkõige julgustavad nad kasutama sammsammulist lähenemisviisi, mille tulemus on EMASi-kohane registreerimine.

3.   Lõigete 1 ja 2 kohaselt kehtestatud süsteemide eesmärk on vältida tarbetuid kulusid osalejatele, eelkõige väikestele organisatsioonidele.

Artikkel 38

EMAS ning ühenduse muu poliitika ja muud vahendid

1.   Ilma et see piiraks ühenduse õigusaktide kohaldamist, kaaluvad liikmesriigid, kuidas käesoleva määruse kohast EMASi registreerimist saab

a)	arvesse võtta uute õigusaktide väljatöötamisel;

b)	kasutada õigusaktide kohaldamise ja täitmise tagamise vahendina;

c)	arvesse võtta riigihangete puhul.

2.   Ilma et see piiraks ühenduse õigusaktide, eelkõige konkurentsi, maksustamist ja riigiabi käsitlevate õigusaktide kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajaduse korral meetmeid, et hõlbustada organisatsioonide EMASi kohast registreerimist või registreeringu säilitamist.

Sellised meetmed võivad muu hulgas hõlmata järgmist:

a)	regulatiivse koormuse vähendamine, nii et registreeritud organisatsiooni käsitatakse teatavatele teistes pädevate asutuste poolt identifitseeritud õigusaktides sätestatud keskkonnaalastele nõuetele vastavana;

b)	parem õigusloome, mille puhul muudetakse teisi õigusakte, nii et EMASis osalevate organisatsioonide koormus kaotatakse, seda vähendatakse või lihtsustatakse, et soodustada turgude tõhusat toimimist ja parandada konkurentsivõimet.

Artikkel 39

Tasud

1.   Liikmesriigid võivad kehtestada tasude süsteemi, võttes arvesse järgmist:

a)	kulud, mis tekivad liikmesriikide poolt vastavalt artiklile 32 selleks määratud või loodud asutustele seoses organisatsioonidele teabe ja abi andmisega;

b)	kulud seoses tõendajate akrediteerimise, litsentsimise ja järelevalvega;

c)	pädevate asutuste registreerimise kulud, registreeringu uuendamise, peatamise ja registrist kustutamise kulud ja selliste protsesside täiendavad haldamise kulud väljaspool ühendust asuvate organisatsioonide jaoks.

Kõnealused tasud ei ületa mõistlikku summat ning on proportsionaalsed organisatsiooni suuruse ja tehtava töö mahuga.

2.   Liikmesriigid tagavad, et organisatsioonid on kõikidest kohaldatavatest tasudest informeeritud.

Artikkel 40

Mittevastavus

1.   Juhul kui käesolevat määrust ei järgita, rakendavad liikmesriigid asjakohaseid õigus- või haldusmeetmeid.

2.   Liikmesriigid kehtestavad tõhusad meetmed vältimaks EMASi logo kasutamist käesolevat määrust rikkudes.

Võib kasutada sätteid, mis on kehtestatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivile 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (12).

Artikkel 41

Komisjoni teavitamine ja talle aruannete esitamine

1.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni pädevate asutuste ja akrediteerimis- ning litsentsimisasutuste toimimisega seotud struktuurist ja menetlustest ning ajakohastavad seda teavet, kui on tarvis.

2.   Liikmesriigid esitavad iga kahe aasta tagant komisjonile ajakohastatud teabe käesoleva määruse alusel võetud meetmete kohta.

Kõnealustes aruannetes võtavad liikmesriigid arvesse viimast komisjoni poolt artikli 47 kohaselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud aruannet.

VIII PEATÜKK

KOMISJONI SUHTES KOHALDATAVAD EESKIRJAD

Artikkel 42

Teavitamine

1.   Komisjon teavitab

a)	üldsust EMASi eesmärkidest ja peamistest elementidest;

b)	organisatsioone käesoleva määruse sisust.

2.   Komisjon peab ja teeb üldsusele kättesaadavaks

a)	tõendajate ja registreeritud organisatsioonide registri;

b)	elektrooniliste keskkonnaaruannete andmebaasi;

c)	EMASi käsitlevate parimate tavade andmebaasi, mis sisaldab muu hulgas tõhusaid vahendeid EMASi edendamiseks ning näiteid organisatsioonide tehnilise toetamise kohta;

d)	loetelu ühenduse ressurssidest EMASi rakendamise ja sellega seotud projektide ning tegevuste rahastamiseks.

Artikkel 43

Koostöö ja kooskõlastamine

1.   Komisjon soodustab asjakohaselt liikmesriikide koostööd, eelkõige selleks, et saavutada ühenduses selliste eeskirjade ühetaoline ja järjekindel kohaldamine, mis käsitlevad järgmist:

a)	organisatsioonide registreerimine;

b)	tõendajad;

c)	artiklis 32 osutatud teave ja abi.

2.   Ilma et see piiraks riigihankeid käsitlevate ühenduse õigusaktide kohaldamist, viitavad komisjon ja teised ühenduse institutsioonid vajaduse korral ehitustööde ja teenuste hankelepingute täitmise tingimustes EMASile või teistele artikli 45 kohaselt tunnustatud või samaväärsetele keskkonnajuhtimissüsteemidele.

Artikkel 44

EMASi integreerimine ühenduse muusse poliitikasse ja muudesse vahenditesse

Komisjon kaalub, kuidas käesoleva määruse kohast EMASi registreerimist:

1)	saab võtta arvesse uute õigusaktide väljatöötamisel ja kehtivate õigusaktide läbivaatamisel, eelkõige artikli 38 lõikes 2 kirjeldatud regulatiivse koormuse vähendamise ja parema õigusloome näol;

2)	saab kasutada õigusaktide kohaldamise ja täitmise tagamise vahendina.

Artikkel 45

Seos muude keskkonnajuhtimissüsteemidega

1.   Liikmesriigid võivad esitada komisjonile kirjaliku taotluse, et tunnistada käesoleva määruse nõuetele vastavaks kehtivad keskkonnajuhtimissüsteemid või nende osad, mis on sertifitseeritud vastavalt asjakohastele riigi või piirkonna tasandil tunnustatud sertifitseerimismenetlustele.

2.   Liikmesriigid täpsustavad oma taotluses keskkonnajuhtimissüsteemide asjakohased osad ja vastavad käesoleva määruse nõuded.

3.   Liikmesriigid esitavad tõendid selle kohta, et kõik asjaomase keskkonnajuhtimissüsteemi asjakohased osad vastavad käesolevale määrusele.

4.   Pärast lõikes 1 osutatud taotluse läbivaatamist, ja toimides vastavalt artikli 49 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusele, tunnustab komisjon keskkonnajuhtimissüsteemide asjakohaseid osi ja sertifitseerimisasutuste akrediteerimis- või litsentsimisnõudeid, kui ta on veendunud, et liikmesriik on

a)	oma taotluses piisavalt selgelt täpsustanud keskkonnajuhtimissüsteemide asjakohased osad ja vastavad käesoleva määruse nõuded;

b)	esitanud piisavad tõendid selle kohta, et kõik asjaomase keskkonnajuhtimissüsteemi asjakohased osad vastavad käesolevale määrusele.

5.   Komisjon avaldab teabe tunnustatud keskkonnajuhtimissüsteemide (sealhulgas need I lisas osutatud EMASi osad, mille suhtes neid standardeid kohaldatakse) ja tunnustatud akrediteerimis- või litsentsimisnõuete kohta Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 46

Võrdlusdokumentide ja juhiste väljatöötamine

1.   Komisjon töötab liikmesriikide ja muude sidusrühmadega konsulteerides välja sektorite võrdlusdokumendid, sealhulgas

a)	parima keskkonnajuhtimise tava;

b)	keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitajad eri sektorite jaoks;

c)	kui see on asjakohane, siis hindamissüsteemid, milles on kindlaks määratud keskkonnategevuse tulemuslikkuse tasemed.

Komisjon võib töötada välja võrdlusdokumendid ka sektoriteüleseks kasutuseks.

2.   Komisjon võtab arvesse olemasolevaid võrdlusdokumente ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitajaid, mis on välja töötatud ühenduse muu keskkonnapoliitika ja muude vahendite ning rahvusvaheliste standardite kohaselt.

3.   Komisjon koostab 2010. aasta lõpuks töökava koos soovitusliku nimekirjaga prioriteetseks peetavatest sektoritest, mille jaoks tuleb vastu võtta sektorite ning sektoriülesed võrdlusdokumendid.

Töökava tehakse avalikkusele kättesaadavaks ja seda uuendatakse regulaarselt.

4.   Komisjon töötab koos pädevate asutuste foorumiga välja juhise organisatsioonide registreerimiseks väljaspool ühendust.

5.   Komisjon avaldab EMASis osalemiseks vajalike sammude võtmiseks juhise.

Juhis on kättesaadav kõigis Euroopa Liidu institutsioonide ametlikes keeltes ja internetis.

6.   Vastavalt lõigetele 1 ja 4 välja töötatud dokumendid esitatakse vastuvõtmiseks. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 47

Aruandlus

Iga viie aasta järel esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis sisaldab teavet käesoleva peatüki alusel võetud meetmete kohta ning liikmesriikidelt artikli 41 kohaselt saadud teavet.

Aruanne sisaldab hinnangut süsteemi keskkonnamõju kohta ja suundumusi süsteemis osalejate arvu osas.

IX PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 48

Lisade muutmine

1.   Kui see on vajalik või asjakohane, võib komisjon muuta lisasid, pidades silmas EMASi rakendamise käigus saadud kogemusi, et rahuldada kindlaks tehtud vajadust EMASi nõudeid käsitlevate suuniste järele ning pidades silmas muudatusi rahvusvahelistes standardites või uusi standardeid, mis on käesoleva määruse tõhususe seisukohalt asjakohased.

2.   Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 49

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ning artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 50

Läbivaatamine

Komisjon vaatab EMASi läbi hiljemalt 11. jaanuariks 2015, võttes arvesse süsteemi rakendamise käigus saadud kogemusi ja rahvusvahelist arengut. Komisjon võtab arvesse artikli 47 kohaselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud aruandeid.

Artikkel 51

Kehtetuks tunnistamine ja üleminekusätted

1.   Järgmised õigusaktid tunnistatakse kehtetuks:

a)	määrus (EÜ) nr 761/2001,

b)	komisjoni 7. septembri 2001. aasta otsus 2001/681/EÜ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 761/2001 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis) rakendamise juhiste kohta (13),

c)	komisjoni 1. märtsi 2006. aasta otsus 2006/193/EÜ, millega sätestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 761/2001 alusel eeskirjad veopakenditel ja kolmandastel pakenditel EMASi logo kasutamise erandjuhtude kohta (14).

2.   Erandina lõikest 1:

a)

jätkavad määruse (EÜ) nr 761/2001 kohaselt loodud riikide akrediteerimisasutused ja pädevad asutused oma tegevust. Liikmesriigid muudavad akrediteerimisasutuste ja pädevate asutuste järgitavaid menetlusi vastavalt käesolevale määrusele. Liikmesriigid tagavad, et muudetud menetlusi rakendavad süsteemid hakkavad täielikult toimima hiljemalt 11. jaanuariks 2011;

b)

jäävad määruse (EÜ) nr 761/2001 kohaselt registreeritud organisatsioonid EMASi registrisse. Organisatsiooni järgmise tõendamise ajal kontrollib tõendaja organisatsiooni vastavust käesoleva määruse uutele nõuetele. Kui järgmine kontrollimine tuleb teha enne 11. juulit 2010, võib järgmise kontrollimise tähtaega kuue kuu võrra pikendada tõendaja ja pädevate asutuste nõusolekul;

c)	võivad määruse (EÜ) nr 761/2001 kohaselt akrediteeritud tõendajad oma tööd jätkata käesoleva määrusega kehtestatud nõuete kohaselt.

3.   Viiteid määrusele (EÜ) nr 761/2001 käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt VIII lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 52

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

---

(1)  25. veebruari 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2)  ELT C 120, 28.5.2009, lk 56.

(3)  Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 26. oktoobri 2009. aasta otsus.

(4)  EÜT L 242, 10.9.2002, lk 1.

(5)  EÜT L 114, 24.4.2001, lk 1.

(6)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.

(7)  EÜT L 247, 17.9.2001, lk 1.

(8)  ELT L 184, 23.7.2003, lk 19.

(9)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(10)  ELT L 124, 20.5.2003, lk 36.

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1893/2006, millega kehtestatakse majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator NACE Revision 2 (ELT L 393, 30.12.2006, lk 1).

(12)  ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

(13)  EÜT L 247, 17.9.2001, lk 24.

(14)  ELT L 70, 9.3.2006, lk 63.

---

---

---

---

---

---

---

---

---

22.12.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 342/46

---

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1222/2009,

25. november 2009,

rehvide kütusesäästlikkuse ja muude oluliste parameetrite märgistamise kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eelkõige selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

olles konsulteerinud Regioonide Komiteega,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Vastavalt komisjoni 8. juuli 2008. aasta teatises „Keskkonnahoidlik transport” rõhutatule on säästev liikuvus ühendusele oluline küsimus, arvestades kliimamuutust ja vajadust toetada Euroopa konkurentsivõimet.

(2)	Komisjoni 19. oktoobri 2006. aasta teatises „Energiatõhususe tegevuskava: Potentsiaali realiseerimine” toodi esile sihtotstarbeliste meetmete (sealhulgas rehvide märgistamise) potentsiaali energia kogutarbimise vähendamisel 20 % võrra aastaks 2020.

(3)

Komisjoni 7. veebruari 2007. aasta teatises „Sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidiheidete vähendamist käsitleva ühenduse strateegia läbivaatamise tulemused” toodi esile kütusetarbimist enim mõjutavate autoosade (nt rehvid) suhtes kehtestatavate täiendavate meetmete potentsiaali süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisel.

(4)	Rehvid mõjutavad kütuse kogukulu 20–30 % ulatuses peamiselt veeretakistuse tõttu. Seepärast võib veeretakistuse vähendamine aidata muuta maanteetransporti tunduvalt kütusesäästlikumaks ja seega aidata vähendada heitkoguseid.

(5)

Rehve iseloomustavad mitu omavahel seotud parameetrit. Ühe parameetri, näiteks veeretakistuse parandamine võib negatiivselt mõjutada teisi parameetreid, nt märghaardumist. Seevastu võib märghaardumise optimeerimine negatiivselt mõjutada välist veeremismüra. Rehvitootjaid tuleks innustada optimeerima kõiki parameetreid ja ületama juba saavutatud standardid.

(6)	Kütusesäästlikud rehvid on kulutõhusad, sest kütusesääst enam kui kompenseerib rehvide kõrgema ostuhinna, mis tuleneb suurematest tootmiskuludest.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruses (EÜ) nr 661/2009 (mis käsitleb mootorsõidukite, nende haagiste ning nende jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi tehniliste seadmestike üldise ohutusega seotud tüübikinnituse nõudeid) (3) kehtestatakse rehvide veeretakistuse miinimumnõuded. Tänu tehnoloogia arengule on võimalik vähendada rehvide veeretakistusest tulenevat energiakulu tunduvalt rohkem, kui on ette nähtud kõnealuste miinimumnõuetega. Maanteetranspordi keskkonnamõju vähendamiseks on seega asjakohane kehtestada sätted, millega nähakse ette ühtlustatud teabe esitamine kütusesäästlikkuse kohta, et innustada lõppkasutajaid ostma kütusesäästlikumaid rehve.

(8)

Liiklusmüra on väga häiriv ja see mõjub halvasti tervisele. Määruses (EÜ) nr 661/2009 kehtestatakse rehvide välise veeremismüra miinimumnõuded. Tänu tehnoloogia arengule on rehvide välist veeremismüra võimalik vähendada tunduvalt rohkem, kui on ette nähtud kõnealuste miinimumnõuetega. Liiklusmüra vähendamiseks on seega asjakohane kehtestada sätted, millega nähakse ette ühtlustatud teabe esitamine välise veeremismüra kohta, et innustada lõppkasutajaid ostma paremate välise veeremismüra parameetritega rehve.

(9)

Ühtlustatud teabe esitamine rehvide välise veeremismüra kohta aitaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2002. aasta direktiivi 2002/49/EÜ (mis on seotud keskkonnamüra hindamise ja kontrollimisega) (4) raames lihtsustada ka liiklusmüra vähendavate meetmete rakendamist ja suurendada teadlikkust selle kohta, kuidas rehvid mõjutavad liiklusmüra.

(10)

Määruses (EÜ) nr 661/2009 kehtestatakse rehvide märghaardumise miinimumnõuded. Tänu tehnoloogia arengule on võimalik parandada rehvide märghaardumist tunduvalt rohkem, kui on ette nähtud kõnealuste miinimumnõuetega, ja seega vähendada pidurdusteekonda märjal teel. Liiklusohutuse suurendamiseks on seega asjakohane kehtestada sätted, millega nähakse ette ühtlustatud teabe esitamine märghaardumise kohta, et innustada lõppkasutajaid ostma paremate märghaardumise parameetritega rehve.

(11)

Märghaardumise kohta teabe esitamine ei pruugi kajastada spetsiaalselt lume- ja jääoludes kasutamiseks ette nähtud rehvide esmaseid näitajaid. Arvestades asjaolu, et selliste rehvide jaoks ei ole veel olemas ühtlustatud katsemeetodeid, on asjakohane näha ette võimalus kohandada nende haardumise klassi hilisemas etapis.

(12)

Ühtse märgise kasutamine rehvi parameetrite kohta teabe andmiseks aitab tõenäoliselt mõjutada lõppkasutajaid otsustama ohutumate, vaiksemate ja kütusesäästlikumate rehvide kasuks. Tõenäoliselt innustab see omakorda rehvitootjaid optimeerima kõnealuseid rehvi parameetreid, mis aitaks muuta tarbimist ja tootmist säästlikumaks.

(13)	Liikmesriikides kehtivate rehvide märgistamise eeskirjade rohkus takistaks ühendusesisest kaubandust ning suurendaks rehvitootjate halduskoormust ja katsetamise maksumust.

(14)	Asendusrehvide turuosa rehviturul on 78 %. Seepärast on asjakohane anda lõppkasutajatele teavet nii asendusrehvide kui ka uutele sõidukitele paigaldatavate rehvide parameetrite kohta.

(15)

Tarbijad, nagu ka sõidukiparkide haldajad ja transpordiettevõtjad, on huvitatud täpsema teabe saamisest rehvide kütusesäästlikkuse ja muude parameetrite kohta, sest neil on raske võrrelda eri rehvimarkide parameetreid, kuna puudub märgistamissüsteem ja ühtlustatud katsetamiskord. Seega on asjakohane, et C1, C2 ja C3 klassi rehvid kuuluksid käesoleva määruse reguleerimisalasse.

(16)

Energiamärgis, mida kasutatakse toodete jaotamisel klassidesse A–G ja mida kohaldatakse kodumasinate suhtes vastavalt nõukogu 22. septembri 1992. aasta direktiivile 92/75/EMÜ (kodumasinate energia ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses), (5) on tarbijatele hästi teada ja see on osutunud edukaks vahendiks, mille abil soodustatakse tõhusamate seadmete kasutamist. Rehvide kütusesäästlikkuse märgistamisel tuleks kasutada sama kujundust.

(17)	Märgise kujutamine müügikohas müüdavatel rehvidel ja tehnilistes tutvustusmaterjalides peaks aitama tagada, et nii levitajad kui ka võimalikud lõppkasutajad saavad ühtlustatud teavet rehvide kütusesäästlikkuse, märghaardumise ja välise veeremismüra kohta ostuotsuse tegemise kohas ja ajal.

(18)

Mõned lõppkasutajad valivad rehvid enne müügikohta saabumist või ostavad rehvid postimüügi teel. Selleks et ka kõnealused lõppkasutajad saaksid teha teadliku otsuse rehvide kütusesäästlikkust, märghaardumist ja välist veeremismüra käsitleva ühtlustatud teabe põhjal, tuleks märgiseid kasutada kõigis tehnilistes tutvustusmaterjalides, sh Interneti kaudu kättesaadavates materjalides. Tehniliste tutvustusmaterjalide hulka ei kuulu reklaamid reklaamtulpadel, ajalehtedes, ajakirjades, raadiosaadetes, televisioonis ega samalaadses Interneti kaudu levitatavas vormis.

(19)	Võimalikele lõppkasutajatele tuleks anda teavet, mis selgitab märgise iga elementi ja selle tähtsust. See teave tuleks esitada tehnilistes tutvustusmaterjalides, näiteks tarnijate veebisaitidel.

(20)	Teave tuleks esitada kooskõlas ühtlustatud katsemeetoditega, mis peaksid olema usaldusväärsed, täpsed ja korratavad, et lõppkasutajad saaksid võrrelda eri rehve ja tootjatel oleks võimalik vähendada katsetamise maksumust.

(21)

Selleks et vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja muuta maanteetransport ohutumaks, võivad liikmesriigid kehtestada kütusesäästlike, ohutumate ja madalama müratasemega rehvide kasutamist stimuleerivad meetmed. On asjakohane määrata kindlaks kütusesäästlikkuse ja märghaardumise miinimumklassid, millest madalamate klasside suhtes ei või selliseid stimuleerivaid meetmeid kohaldada, et vältida siseturu killustumist. Sellised stimuleerivad meetmed võivad kujutada endast riigiabi. Käesolev määrus ei tohiks mõjutada asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaselt stimuleerivate meetmete suhtes läbi viidavate tulevaste riigiabi menetluste tulemusi ning käesolev määrus ei peaks hõlmama maksustamist ega fiskaalküsimusi.

(22)

Selleks et märgistamissätted täidaksid oma eesmärki ja et kogu ühenduses tagataks võrdsed võimalused, on oluline, et tarnijad ja levitajad järgiksid kõnealuseid sätteid. Seepärast peaksid liikmesriigid tegema turujärelevalvet ja korrapäraseid järelkontrolle eelkõige vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrusele (EÜ) nr 765/2008 (millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega) (6).

(23)	Liikmesriigid peaksid käesoleva määruse asjaomaste sätete rakendamisel hoiduma selliste meetmete rakendamisest, millega kehtestatakse väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele põhjendamatuid, bürokraatlikke või ülemäära keerukaid kohustusi.

(24)	Rehvide tarnijaid ja levitajaid tuleks innustada täitma käesoleva määruse sätteid enne 2012. aastat, et märgis leiaks kiiremini tunnustust ja et sellest saadaks kasu.

(25)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (7).

(26)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kehtestada nõuded seoses märghaardumise klasside määramisega C2 ja C3 klassi rehvide jaoks, kohandada spetsiaalselt lume- ja jääoludes kasutamiseks ette nähtud rehvide märghaardumise klassi ja kohandada lisasid, sealhulgas katsemeetodeid ja nendega seotud lubatud hälbeid vastavalt tehnika arengule. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(27)	Käesolev määrus tuleks läbi vaadata, et teha kindlaks see, kuidas lõppkasutajad märgisest aru saavad ja milline on käesoleva määruse võime saavutada turu ümberkorraldamine,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Eesmärk ja sisu

1.   Käesoleva määruse eesmärk on muuta madala müratasemega kütusesäästlike ja ohutute rehvide edendamise abil maanteetransport ohutumaks ning majanduslikult tasuvamaks ja keskkonnasäästlikumaks.

2.   Käesoleva määrusega kehtestatakse raamistik märgistamise abil ühtlustatud teabe andmiseks rehvi parameetrite kohta, võimaldades lõppkasutajatel teha rehve ostes teadlikku valikut.

Artikkel 2

Reguleerimisala

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse C1, C2 ja C3 klassi rehvide suhtes.

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata siiski järgmiste rehvide suhtes:

a)	protekteeritud rehvid;

b)	professionaalsed maastikurehvid;

c)	rehvid, mis on ette nähtud paigaldamiseks üksnes nendele sõidukitele, mis on esmakordselt registreeritud enne 1. oktoobrit 1990;

d)	ajutiselt kasutatavad T-tüüpi varurehvid;

e)	rehvid, mille nimikiirus on alla 80 km/h;

f)	rehvid, mille nominaalne veljediameeter ei ületa 254 mm või on vähemalt 635 mm;

g)	rehvid, mis on varustatud veoomadusi parandavate lisaelementidega, nt naastrehvid;

h)	rehvid, mis on konstrueeritud paigaldamiseks üksnes võidusõiduks kasutatavatele sõidukitele.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	„C1, C2 ja C3 klassi rehvid” – määruse (EÜ) nr 661/2009 artiklis 8 määratletud rehviklassid;

2)	„ajutiselt kasutatav T-tüüpi varurehv” – ajutiseks kasutamiseks ette nähtud varurehv, mis on sobiv kasutamiseks standard- või tugevdatud rehvist suurema rehvirõhuga;

3)	„müügikoht” – rehvide esitlemise või ladustamise ja lõppkasutajatele müümise koht, sh autosalongid, kus lõppkasutajatele pakutakse müügiks rehve, mis ei ole sõidukitele paigaldatud;

4)

„tehnilised tutvustusmaterjalid” – tehnilised juhendid, brošüürid, infolehed ja kataloogid (trükitud, elektroonilisel kujul või Interneti kaudu edastatavas vormis) ning samuti veebisaidid, mille eesmärk on turustada rehve lõppkasutajatele või levitajatele ning millel kirjeldatakse rehvi konkreetseid tehnilisi parameetreid;

5)	„tehnilised dokumendid” – rehve käsitlev teave, sh tootja ja rehvimark, kütusesäästlikkuse, märghaardumise ja välise veeremismüra klassi mõõdetud väärtuse esitamiseks kindlaks määratud rehvitüübi või rehvirühma kirjeldus; katsearuanded ja katsete täpsus;

6)	„tootja” – füüsiline või juriidiline isik, kes valmistab toote või kes laseb sellise toote projekteerida või valmistada ja kes turustab seda toodet oma nime või kaubamärgi all;

7)	„importija” – ühenduses asuv füüsiline või juriidiline isik, kes laseb toote kolmandast riigist ühenduse turule;

8)	„volitatud esindaja” – ühenduses asuv füüsiline või juriidiline isik, kes on saanud tootjalt kirjaliku volituse tegutseda tema nimel seoses käesoleva määrusega tootjale pandud kindlaksmääratud ülesannetega;

9)	„tarnija” – tootja või tema volitatud esindaja ühenduses või importija;

10)	„levitaja” – tarneahelas osalev füüsiline või juriidiline isik, välja arvatud tarnija või importija, kes teeb rehvi turul kättesaadavaks;

11)	„turul kättesaadavaks tegemine” – toote tasu eest või tasuta tarnimine ühenduse turule kaubandustegevuse käigus kas turustamiseks või kasutamiseks;

12)	„lõppkasutaja” – tarbija, samuti sõidukipargi haldaja või maanteetranspordiettevõtja, kes ostab või kavatseb rehve osta;

13)	„oluline parameeter” – rehvi parameeter, nagu veeretakistus, märghaardumine või väline veeremismüra, mis rehvi kasutamise korral mõjutab märkimisväärselt keskkonda, liiklusohutust või tervist.

Artikkel 4

Rehvide tarnijate kohustused

1.   Tarnijad tagavad, et levitajatele või lõppkasutajatele tarnitavate C1 ja C2 klassi rehvide puhul on

a)	rehvi turvisel kleebis, millel on I lisa A osas sätestatud kütusesäästlikkuse klassi tähistav ja I lisa C osas sätestatud välise veeremismüra klassi tähistav ja mõõtmistulemust esitav märgis, ning kui see on asjakohane, I lisa B osas sätestatud märghaardumise klassi tähistav märgis, või

b)

igal ühte või mitut sarnast rehvi sisaldaval tarnitaval partiil trükitud märgis, millel on I lisa A osas sätestatud kütusesäästlikkuse klassi tähistav ja I lisa C osas sätestatud välise veeremismüra klassi tähistav ja mõõtmistulemust esitav märgis, ning kui see on asjakohane, I lisa B osas sätestatud märghaardumise klassi tähistav märgis.

2.   Lõikes 1 osutatud kleebise ja märgise puhul tuleb järgida II lisas kirjeldatud vormi.

3.   Tarnijad esitavad tehnilistes tutvustusmaterjalides, sealhulgas oma veebisaidil, C1, C2 ja C3 klassi rehvide kütusesäästlikkuse klassi, välise veeremismüra klassi ja mõõtmistulemuse, ning kui see on asjakohane, märghaardumise klassi vastavalt I lisale ja III lisas täpsustatud järjekorras.

4.   Tarnijad esitavad taotluse korral liikmesriikide ametiasutustele tehnilised dokumendid ajavahemiku kohta, mis lõppeb viis aastat pärast seda, kui asjaomasesse rehvitüüpi kuuluv viimane rehv on turul kättesaadavaks tehtud. Tehnilised dokumendid on piisavalt üksikasjalikud, et ametiasutused saaksid kontrollida märgisel kütusesäästlikkuse, märghaardumise ja välise veeremismüra kohta esitatud teabe õigsust.

Artikkel 5

Rehvide levitajate kohustused

1.   Levitajad tagavad, et

a)	müügikohas oleks rehvidel selgelt nähtaval kohal kleebis, mille tarnijad on paigaldanud artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt, või

b)	artikli 4 lõike 1 punktis b osutatud märgis on enne rehvi ostmist müügikohas rehvi vahetus läheduses lõppkasutajale nähtav ja selgelt esitatud.

2.   Kui müüdavad rehvid ei ole lõppkasutajatele nähtavad, annavad levitajad lõppkasutajatele teavet kõnealuste rehvide kütusesäästlikkuse, märghaardumise ning välise veeremismüra klassi ja mõõtmistulemuse kohta.

3.   C1 ja C2 ja C3 klassi rehvide puhul märgivad levitajad kütusesäästlikkuse klassi, välise veeremismüra mõõtmistulemuse ning vajaduse korral I lisas sätestatud märghaardumise klassi rehve ostvatele lõppkasutajatele esitatavatel arvetel või koos nendega.

Artikkel 6

Sõidukite tarnijate ja levitajate kohustused

Kui lõppkasutajad saavad müügikohas valida nende omandatavale uuele sõidukile paigaldatavate erinevate rehvide vahel, esitavad sõiduki tarnijad ja levitajad neile C1, C2 ja C3 klassi rehvide korral iga pakutava rehvi puhul teavet kütusesäästlikkuse klassi, välise veeremismüra klassi ja mõõtmistulemuse, ning kui see on asjakohane, märghaardumise klassi kohta vastavalt I lisale ja III lisas täpsustatud järjekorras. Kõnealune teave peab sisalduma vähemalt tehnilistes tutvustusmaterjalides.

Artikkel 7

Ühtlustatud katsemeetodid

Artiklite 4, 5 ja 6 kohaselt esitatav teave rehvide kütusesäästlikkuse klassi, välise veeremismüra klassi ja mõõtmistulemuse ning märghaardumise klassi kohta saadakse I lisas osutatud ühtlustatud katsemeetodite kohaldamisel.

Artikkel 8

Kontrollimenetlus

Kooskõlas IV lisas sätestatud menetlusega hindavad liikmesriigid esitatud kütusesäästlikkuse ja märghaardumise klasside (mida on käsitletud I lisa A ja B osas) ning esitatud välise veeremismüra klassi ja mõõtmistulemuse (mida on käsitletud I lisa C osas) nõuetele vastavust.

Artikkel 9

Siseturg

1.   Kui järgitakse käesoleva määruse nõudeid, ei keela ega piira liikmesriigid artiklis 2 osutatud rehvide turul kättesaadavaks tegemist tootekirjelduse alusel.

2.   Liikmesriigid käsitavad märgiseid ja tootekirjeldusi käesolevale määrusele vastavatena, kui neil ei ole vastupidiseid tõendeid. Liikmesriigid võivad paluda tarnijatel esitada tehnilised dokumendid kooskõlas artikli 4 lõikega 4, et hinnata esitatud väärtuste ja klasside täpsust.

Artikkel 10

Stimuleerivad meetmed

Liikmesriigid ei kehtesta stimuleerivaid meetmeid I lisa A ja B osas käsitletud kütusesäästlikkuse või märghaardumisega seoses C klassist madalamasse klassi kuuluvate rehvide suhtes. Käesoleva määruse kohaldamisel ei peeta stimuleerivateks meetmeteks maksustamist puudutavaid ega fiskaalmeetmeid.

Artikkel 11

Muudatused ja kohandamine tehnika arenguga

Järgmised meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 13 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele:

a)	C2 ja C3 klassi rehvide märghaardumise klassifitseerimisega seotud teavitamisnõuete kehtestamine, eeldusel et on olemas sobivad ühtlustatud katsemeetodid;

b)	vajaduse korral haardumise klassi kohandamine tehniliste eriomadustega selliste rehvide puhul, mis on eelkõige ette nähtud saavutama jää- ja/või lumeoludes paremaid tulemusi kui tavaline rehv, pidades silmas nende suutlikkust alustada või säilitada sõiduki liikumist või sõiduki liikumine peatada;

c)	I–IV lisa kohandamine tehnika arenguga.

Artikkel 12

Jõustamine

Liikmesriigid tagavad kooskõlas määrusega (EÜ) nr 765/2008, et turujärelevalve eest vastutavad ametiasutused kontrollivad käesoleva määruse artiklite 4, 5 ja 6 täitmist.

Artikkel 13

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 14

Läbivaatamine

1.   Komisjon hindab vajadust käesolev määrus läbi vaadata, võttes muu hulgas arvesse järgmist:

a)	märgise kasutamise tõhusus lõppkasutajate teadlikkuse parandamisel, eelkõige, kas artikli 4 lõike 1 punkti b sätted on käesoleva määruse eesmärkide saavutamisel sama tõhusad kui artikli 4 lõike 1 punkti a sätted;

b)	kas märgistamissüsteemi tuleks laiendada, et hõlmata protekteeritud rehve;

c)	kas tuleks kehtestada uued rehvi parameetrid, näiteks läbisõit;

d)	rehvi parameetreid käsitlev teave, mida sõidukite tarnijad ja levitajad esitavad lõppkasutajatele.

2.   Komisjon esitab selle hindamise tulemused Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 1. märtsiks 2016. aastal ning vajaduse korral esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanekud.

Artikkel 15

Üleminekusäte

Artikleid 4 ja 5 ei kohaldata enne 1. juulit 2012 toodetud rehvide suhtes.

Artikkel 16

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. novembrist 2012.

---

(1)  ELT C 228, 22.9.2009, lk 81.

(2)  Euroopa Parlamendi 22. aprilli 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 20. novembri 2009. aasta ühine seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja Euroopa Parlamendi 24. novembri 2009. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3)  ELT L 200, 31.7.2009, lk 1.

(4)  EÜT L 189, 18.7.2002, lk 12.

(5)  EÜT L 297, 13.10.1992, lk 16.

(6)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.

(7)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

---

---

---

---

---