14.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/1

(1)

Kasvanud sõltuvus energiaimpordist ja napid energiaressursid ning vajadus piirata kliimamuutust ja ületada majanduskriis on uued probleemid, mis liidul tuleb lahendada. Energiatõhusus on hea vahend nende probleemide lahendamiseks. See parandab liidu tarnekindlust, sest vähendab primaarenergia tarbimist ja kahandab energiaimporti. See aitab kulutõhusalt vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja leevendada sellega kliimamuutust. Üleminek energiatõhusamale majandusele peaks ka kiirendama innovatiivsete tehnoloogiliste lahenduste levikut ning parandama liidu tööstussektori konkurentsivõimet, edendama majanduskasvu ja looma kvaliteetseid töökohti mitmetes energiatõhususega seotud sektorites.

(2)

Euroopa Ülemkogu 8.-9. märtsi 2007. aasta kohtumise järeldustes rõhutati vajadust suurendada liidus energiatõhusust, et saavutada eesmärk vähendada 2020. aastaks liidu primaarenergiatarbimist 20 % prognoosituga võrreldes. Euroopa Ülemkogu 4. veebruari 2011. aasta järeldustes rõhutati, et 2010. aasta juunis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel 2020. aastaks kokku lepitud 20 % energiatõhususe eesmärk, mille saavutamise suunas praegu ei liiguta, tuleb täita. 2007. aastal tehtud prognoosid näitasid 2020. aasta primaarenergiatarbimiseks 1 842 miljonit naftaekvivalenttonni. Selle 20 % vähendamisel 2020. aastaks saaksime 1 474 miljonit naftaekvivalenttonni, st prognoosiga võrreldes on vähenemine 368 miljonit naftaekvivalenttonni.

(3)

Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta kohtumise järeldustes kinnitati, et energiatõhususe eesmärk on üks liidu uue tööhõive ning aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia (strateegia „Euroopa 2020”) põhieesmärkidest. Nimetatud protsessi raames ja selle eesmärgi rakendamiseks riikide tasandil tuleb liikmesriikidel tihedas dialoogis komisjoniga seada riiklikud eesmärgid ning näidata oma riiklikes reformikavades, kuidas nad kavatsevad neid eesmärke saavutada.

(4)

Komisjoni 10. novembri 2010. aasta teatises „Energia 2020” käsitletakse energiatõhusust liidu 2020. aasta energiastrateegia tuumana ning rõhutatakse vajadust uue energiatõhususe strateegia järele, millega liikmesriigid saaksid energiakasutuse majanduskasvust lahti siduda.

(5)

Euroopa Parlament kutsus oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsioonis energiatõhususe tegevuskava läbivaatamise kohta komisjoni üles lisama läbivaadatud energiatõhususe tegevuskavasse meetmeid, mille abil jõuda liidu üldise energiatõhususe eesmärgi saavutamiseni 2020. aastal.

(6)

Üks strateegia „Euroopa 2020” kohastest algatustest on ressursitõhusa Euroopa juhtalgatus, mille komisjon võttis vastu 26. jaanuaril 2011. Selles peetakse energiatõhusust energiaressursside kasutamise jätkusuutlikkuse tagamisel kõige olulisemaks elemendiks.

(7)

Euroopa Ülemkogu 4. veebruari 2011. aasta kohtumise järeldustes tunnistati, et liit ei suuda senisel viisil jätkates saavutada energiatõhususe suurendamise eesmärki ning et on vaja otsustavat tegutsemist, et kasutada ära hoonete, transpordi, toodete ja protsessidega seotud suured energiasäästu võimalused. Nimetatud järeldustes nähakse ka ette, et liidu energiatõhususe eesmärgi täitmine vaadatakse läbi 2013. aastaks ja vajaduse korral kaalutakse täiendavate meetmete võtmist.

(8)

Komisjon võttis 8. märtsil 2011 vastu teatise „Energiatõhususe kava 2011”. Teatises kinnitati, et liidu energiatõhususe eesmärgi saavutamine ei ole kulgenud plaanipäraselt. See kehtib vaatamata arengutele riiklikes energiatõhususpoliitikates, mis sisalduvad esimeses riiklikus energiatõhususe tegevuskavas, mille liikmesriigid esitasid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/32/EÜ (mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid) (4) nõuete järgimisel. Teise tegevuskava esialgne analüüs kinnitab, et liit on maha jäänud. Olukorra parandamiseks kirjeldati 2011. aasta energiatõhususe kavas mitmesuguseid poliitika- ja muid meetmeid energiatõhususe suurendamiseks, mis hõlmavad kogu energiaahelat: avaliku sektori juhtiv osa energiatõhususe saavutamisel; hooned ja seadmed; tööstus, samuti vajadus anda lõpptarbijale võimalus oma energiatarbimist reguleerida. Transpordisektori energiatõhusust käsitleti ka 28. märtsil 2011 vastu võetud transpordialases valges raamatus. Eelkõige valge raamatu 26. algatuses kutsutakse üles kehtestama asjakohased CO2-heite normid kõikide transpordiliikide sõidukitele ja täiendama neid vajaduse korral energiatõhususe nõuetega, mis hõlmaksid kõiki jõuseadmete liike.

(9)

Samuti võttis komisjon 8. märtsil 2011 vastu teatise „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava”, milles näitas majanduse väljavaadetest lähtudes, et on vaja enam keskenduda energiatõhususele.

(10)

Selles kontekstis on vaja ajakohastada liidu energiatõhususe õigusraamistikku direktiiviga, millega järgitaks üldist energiatõhususe eesmärki säästa 20 % ELi primaarenergia tarbimisest aastaks 2020 ja tagada energiatõhususe edasine suurendamine pärast 2020. aastat. Seepärast tuleks käesoleva direktiiviga kehtestada ühine raamistik energiatõhususe edendamiseks liidus ja sätestada konkreetsed meetmed 2011. aasta energiatõhususe kavas esitatud teatavate ettepanekute rakendamiseks ning kavas osutatud oluliste realiseerimata energiasäästuvõimaluste ärakasutamiseks.

(11)

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta otsusele nr 406/2009/EÜ, milles käsitletakse liikmesriikide jõupingutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, et täita ühenduse kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastaks 2020, (5) tuleb komisjonil aastaks 2012 hinnata liidu ja selle liikmesriikide edasijõudmist energiatarbimise 20 % vähendamisel võrreldes 2020. aasta prognoosiga ning esitada selle kohta aruanne. Samuti on seal sätestatud, et komisjonil tuleks liikmesriikide abistamiseks liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohustuse täitmisel esitada 31. detsembriks 2012 ettepanek tugevdatud või uute meetmete kohta, millega kiirendada energiatõhususe parandamist. Käesoleva direktiiviga need nõuded täidetakse. Samuti aidatakse sellega saavutada teatises „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” sätestatud eesmärke, eelkõige vähendada energiasektori kasvuhoonegaaside heidet ja saavutada aastaks 2050 nullheitega elektritootmine.

(12)

Kõiki energiasäästmise võimalusi tuleb vaadelda tervikuna ja mõelda ka energiatarnimises ja lõppkasutussektoris võimalikule säästmisele. Samal ajal tuleks tugevdada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta direktiiviga 2004/8/EÜ (soojus- ja elektrienergia koostootmise stimuleerimiseks siseturu kasuliku soojuse nõudluse alusel) (6) ja direktiiviga 2006/32/EÜ kehtestatud sätteid.

(13)

Oleks parem, kui energiatõhususega saavutataks 20 % säästu eri valdkondades energiatõhusust edendavate konkreetsete riiklike ja Euroopa meetmete kumulatiivse rakendamisega. Liikmesriikidelt tuleks nõuda soovituslike riiklike energiatõhususe eesmärkide seadmist ning süsteemide ja programmide kehtestamist. Komisjonil tuleks hinnata neid eesmärke ja iga liikmesriigi eraldi tehtud jõupingutusi ning samuti saavutatud edu käsitlevaid andmeid, et hinnata liidu üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust ja seda, milliseid jõupingutusi peab selleks tegema iga liikmesriik eraldi. Komisjon peaks seetõttu läbivaadatud õigusliku raamistiku ja Euroopa 2020 protsessi kaudu tähelepanelikult jälgima riikide energiatõhususprogrammide rakendamist. Soovituslike riiklike energiatõhususe eesmärkide seadmisel peaks liikmesriikidel olema võimalik võtta arvesse primaarenergia tarbimist mõjutavaid riigi olusid, näiteks kulutõhusa energiasäästu allesjäänud potentsiaal, muutused energia impordis ja ekspordis, kõigi taastuvate energiaallikate arendamine, tuumaenergia, süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine ning varajane tegutsemine. Komisjon peaks mudelarvutuste tegemisel konsulteerima liikmesriikidega mudelprognooside ja kavandatud mudeli tulemuste suhtes õigel ajal ja läbipaistval viisil. Vaja on energiatõhususe meetmete mõju ning kõikide tehnoloogiate ja nende toimimise paremaid mudelarvutusi.

(14)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivis 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta) (7) märgitakse, et Küpros ja Malta sõltuvad oma saarelise ja äärealase asukoha tõttu lennundusest kui transpordiliigist, mis on tähtis nende kodanikele ja majandusele. Seetõttu on riikliku lennunduse osatähtsus Küprose ja Malta summaarses energia lõpptarbimises ebaproportsionaalselt suur, st üle kolme korra suurem kui ühenduse 2005. aasta keskmine, ja nad on seetõttu praegustest tehnoloogilistest ja regulatiivsetest piirangutest ebaproportsionaalselt mõjutatud.

(15)

Avaliku sektori kulutuste kogumaht moodustab 19 % liidu sisemajanduse koguproduktist. Seega on avalik sektor oluline liikumapanev jõud, mis saab stimuleerida turu liikumist energiatõhusamate toodete, hoonete ja teenuste suunas ning käivitada elanike ja ettevõtete energiatarbimisharjumuste muutumist. Lisaks sellele võib paranenud energiatõhususega seotud vähenev energiatarbimine vabastada avaliku sektori vahendeid, mida saab kasutada muul otstarbel. Riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud avaliku sektori asutused peaksid energiatõhususe alal olema eeskujuks.

(16)

Võttes arvesse, et nõukogu 10. juuni 2011. aasta järeldustes 2011. aasta energiatõhususkava kohta rõhutati, et hoonete energiatarbimine moodustab 40 % kogu liidu energia lõpptarbimisest, ja selleks, et kasutada ära majanduskasvu ja tööhõive võimalusi, mida pakuvad oskustööjõudu vajavad tegevusalad ja ehitussektor, samuti ehitustoodete tootmine ning sellised kutsealad nagu arhitektuur, konsultatsioon ja inseneritöö, peaksid liikmesriigid kehtestama pikaajalise, 2020. aastast kaugemale ulatuva strateegia, et teha investeeringuid elamu- ja ärihoonete renoveerimiseks eesmärgiga suurendada olemasolevate hoonete energiatõhusust. Kõnealuses strateegias tuleks käsitleda kulutõhusat täielikku renoveerimist, mis tähendab remonti, mis vähendab nii hoonele tarnitava energia kui ka lõppenergia tarbimist märkimisväärse protsendi võrra võrreldes renoveerimiseelse tasemega, tuues seeläbi kaasa väga suure energiatõhususe. Selliseid täielikke renoveerimisi peaks olema võimalik teha ka etapiviisiliselt.

(17)

Hoonete renoveerimise määra tuleb suurendada, sest olemasolevad hooned on üks suurimaid võimaliku energiasäästu allikaid. Pealegi on hooned olulised liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi saavutamiseks, et 2050. aastaks vähendada heidet 80–95 % võrreldes 1990. aastaga. Avaliku sektori asutustele kuuluvad hooned moodustavad märkimisväärse osa kõikidest hoonetest ja on üldsuse tähelepanu all. Seepärast on hoonete energiatõhususe suurendamiseks asjakohane kehtestada nende hoonete jaoks, mis kuuluvad keskvalitsusele ja mida see liikmesriigi territooriumil kasutab, aastane renoveerimismäär. Renoveerimismäär ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiviga 2010/31/EL (hoonete energiatõhususe kohta) (8) kehtestatud liginullenergiahoonetega seotud kohustuste täitmist. Käesoleva direktiivi kohane keskvalitsuse hoonete renoveerimise kohustus täiendab kõnealust direktiivi, millega nõutakse liikmesriikidelt, et nad tagaksid olemasoleva hoone põhjaliku rekonstrueerimise korral selle energiatõhususe suurendamise asjaomaste miinimumnõuetega kehtestatud väärtuseni. Liikmesriikidel peaks olema võimalik võtta alternatiivseid kulutõhusaid meetmeid, et saavutada hoonete energiatõhususe samaväärne paranemine oma keskvalitsuse vara hulka kuuluvate hoonete puhul. Keskvalitsuse hoonete põrandapinna renoveerimise kohustus peaks kehtima haldusüksuste suhtes, kelle pädevus laieneb kogu liikmesriigi territooriumile. Kui vastavas liikmesriigis ei ole sellist asjakohast haldusüksust, kelle pädevus hõlmaks kogu territooriumi, peaks kõnealune kohustus kehtima nende haldusüksuste suhtes, kelle pädevus kokku hõlmab kogu territooriumi.

(18)

Paljud liikmesriikide kohalikud omavalitsused ja muud avaliku sektori asutused kasutavad juba terviklikku lähenemist energia säästmisele ja tarnimisele, näiteks „Linnapeade pakti” raames välja töötatud säästva energia tegevuskavade kaudu, ning linnadele suunatud integreeritud lähenemist, mis hõlmab enamat kui üksikute hoonete või transpordiliikide energiasäästu. Liikmesriigid peaksid innustama kohalikke omavalitsusi ja muid avaliku sektori asutusi vastu võtma selgete eesmärkidega terviklikke ja jätkusuutlikke energiatõhususe kavasid, kaasama elanikke nende väljatöötamisse ja rakendamisse ning teavitama liikmesriike adekvaatselt kavade sisust ja eesmärkide saavutamise edenemisest. Selliste kavadega võib energiat olulisel määral säästa, eriti kui neid rakendatakse energiajuhtimissüsteemides, mille abil asjaomased avaliku sektori asutused saavad oma energiatarbimist paremini reguleerida. Tuleks soodustada kogemuste vahetamist suur- ja väikelinnade vahel ning avaliku sektori asutuste vahel, et innovatiivsed kogemused laiemalt leviksid.

(19)

Teatavate toodete ja teenuste ostmisel ning hoonete ostmisel ja rentimisel peaksid keskvalitsused, kes sõlmivad avalike tööde, tarnete või teenuste saamiseks lepinguid, olema teistele eeskujuks ja lähtuma ostuotsuse tegemisel energiatõhususest. Seda tuleks kohaldada haldusüksuste suhtes, kelle pädevus laieneb kogu liikmesriigi territooriumile. Kui vastavas liikmesriigis ei ole sellist asjakohast haldusüksust, kelle pädevus hõlmaks kogu liikmesriigi territooriumi, peaks kõnealune kohustus kehtima nende haldusüksuste suhtes, kelle pädevus kokku hõlmab kogu territooriumi. Seejuures tuleks siiski järgida liidu riigihankedirektiivide sätteid. Liikmesriigid peaksid toodete puhul, mida käesolevas direktiivis sätestatud ostetavate toodete energiatõhususe nõuded ei hõlma, innustama avaliku sektori asutusi võtma arvesse ostu energiatõhusust.

(20)

Liidu tasandi valgete sertifikaatide süsteemi rajamise võimaluse hindamine on näidanud, et praeguses olukorras tekitaks selline süsteem ülemääraseid halduskulusid ja ohu, et energiasäästmine koondub mõnda liikmesriiki ega ulatu üle liidu. Nimetatud liidu tasandi süsteemi eesmärki oleks vähemalt praeguses etapis parem saavutada energiaettevõtete jaoks loodud riiklike energiatõhususkohustuste süsteemide või muude alternatiivsete poliitikameetmete kaudu, millega saab säästa samaväärse hulga energiat. Asjakohane on määrata selliste süsteemide saavutustase ühises liidu tasandi raamistikus, andes samas liikmesriikidele märkimisväärse paindlikkuse võtta täielikult arvesse asjaomase riigi turuosaliste korraldust, energiasektori konkreetset konteksti ja lõpptarbijate harjumusi. Ühine raamistik peaks energiaettevõtetele andma võimaluse pakkuda energiateenuseid kõikidele lõpptarbijatele, mitte üksnes neile, kellele nad energiat müüvad. Sellega kasvab konkurents energiaturul, sest energiaettevõtted võivad oma tooteid mitmekesistada täiendavate energiateenuste osutamisega. Ühine raamistik peaks võimaldama liikmesriikidel riiklikesse süsteemidesse lisada sotsiaalset eesmärki teenivaid nõudeid, et tagada eelkõige kaitsetumale tarbijale suuremast energiatõhususest tulenevate hüvede kättesaadavus. Liikmesriigid peaksid objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide põhjal kindlaks määrama, millised energiatarnijad või energia jaemüügi ettevõtjad peaksid olema kohustatud saavutama käesolevas direktiivis sätestatud lõpptarbimise energiasäästu eesmärki.

Liikmesriikidel peaks olema eelkõige lubatud mitte kehtestada seda kohustust väikestele energiatarnijatele, väikestele energia jaemüügi ettevõtjatele ja väikestele energiasektoritele, et vältida ebaproportsionaalset halduskoormust. Komisjoni 25. juuni 2008. aasta teatises „Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”” on sätestatud põhimõtted, mida peaksid arvesse võtma need liikmesriigid, kes otsustavad selle võimaluse kohaldamisest loobuda. Ühe võimalusena toetada riiklikke energiatõhususe algatusi võiksid riiklike energiatõhususkohustuste süsteemide raames kohustatud isikud täita oma kohustusi, makstes riiklikku energiatõhususe fondi igal aastal süsteemi raames investeeringuteks nõutava summa suuruse summa.

(21)

Pidades silmas seda, et käesoleva direktiivi reguleerimisalasse jäävate konkreetsete meetmete võtmisel on väga oluline arvestada riikide rahanduse jätkusuutlikkuse taastamise ja eelarvete konsolideerimise eesmärkidega, tuleks liikmesriigi tasandil energiatõhususe meetmete rakendamisel pöörata asjakohaselt tähelepanu kulutõhususele, tuginedes asjakohastele analüüsidele ja hinnangutele.

(22)

Nõue saavutada säästu aastases energiamüügis lõpptarbijatele võrreldes sellega, milline energiamüük oleks olnud, ei kujuta endast müügi või energiatarbimise ülempiiri. Liikmesriikidel peaks olema võimalik jätta lõpptarbijatele müüdava energia mahu arvutustest välja selle energia müügi kogumaht või osa sellest, mida kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) (9) I lisas loetletud tegevusaladel, kuna tunnistatakse, et nende tegevusalade teatud sektorites või allsektorites võib kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht olla märkimisväärne. On asjakohane, et liikmesriigid on teadlikud süsteemide kuludest, et oleks võimalik meetmete kulusid täpselt hinnata.

(23)

Ilma et see piiraks artiklis 7 sätestatud nõuete kohaldamist, ja pidades silmas eesmärki piirata halduskoormust, võib iga liikmesriik artikli 7 rakendamiseks võetavad üksikud poliitikameetmed koondada üheks laiahaardeliseks riiklikuks energiatõhususe programmiks.

(24)

Selleks et kasutada energiasäästu võimalusi teatavates turusegmentides, kus energiaauditeid üldiselt ärilistel alustel ei pakuta (nt väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd)), peaksid liikmesriigid töötama välja programme, et innustada VKEsid läbi tegema energiaauditeid. Energiaauditid peaksid olema kohustuslikud ja regulaarsed suurettevõtetes, sest seal võib energiasääst olla märkimisväärne. Energiaauditites tuleks arvestada asjakohaste Euroopa või rahvusvaheliste standarditega, nagu EN ISO 50001 (energiajuhtimissüsteemid) või EN 16247-1 (energiaauditid) või EN ISO 14000 (keskkonnajuhtimissüsteemid), mille tulemusena on nad ka kooskõlas käesoleva direktiivi VI lisa sätetega, kuna kõnealused sätted ei ole ulatuslikumad kui nimetatud asjakohaste standardite nõuded. Hetkel on väljatöötamisel energiaauditeid käsitlev Euroopa eristandard.

(25)

Kui energiaauditeid teevad asutusesisesed eksperdid, ei tohi nad nõutava sõltumatuse tõttu ise otseselt tegeleda auditeeriva tegevusega.

(26)

Energiatõhususe parandamise meetmete väljatöötamisel tuleks arvesse võtta tõhususe kasvu ja säästu, mis saavutatakse kulutõhusa tehnoloogilise innovatsiooni laialdase kohaldamisega, näiteks arukate arvestite kasutamisega. Kui arukad arvestid on paigaldatud, ei või ettevõtjad neid kasutada põhjendamatute tagasiulatuvate arvete esitamiseks.

(27)

Seoses elektriga ja vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivile 2009/72/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju), (10) kui arukate arvestite kasutamine on saanud positiivse hinnangu, tuleks vähemalt 80 % tarbijaist aastaks 2020 varustada arukate arvestisüsteemidega. Seoses gaasiga ja vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivile 2009/73/EÜ (mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju), (11) kui arukate arvestussüsteemide kasutamine on saanud positiivse hinnangu, peaksid liikmesriigid või nende poolt määratud pädevad asutused koostama ajakava arukate arvestisüsteemide rakendamiseks.

(28)

Individuaalsete arvestite või küttekulujaoturite kasutamine kütte individuaalse tarbimise mõõtmiseks kortermajades, mis on varustatud kaugkütte või ühise keskküttega, on kasulik siis, kui lõpptarbijatel on vahendid nende oma individuaalse tarbimise kontrollimiseks. Seetõttu on nende kasutamisel mõtet ainult hoonete puhul, mille radiaatorid on varustatud termostaatiliste radiaatori ventiilidega.

(29)

Mõnedes kaugkütte või ühise keskküttega varustatud kortermajades oleks täpsete individuaalsete soojusarvestite kasutamine tehniliselt keeruline ja kulukas seetõttu, et kütmiseks kasutatav kuum vesi siseneb korteritesse ja väljub neist mitmes kohas. Võib eeldada, et soojustarbimise individuaalne arvestamine kortermajades on tehniliselt siiski võimalik, kui individuaalsete arvestite paigaldamiseks ei ole olemasolevat majasisest kuumaveetorustikku vaja hoones välja vahetada. Sellistes hoonetes saab individuaalse soojustarbimise mõõtmise sel juhul läbi viia igale radiaatorile paigaldatud individuaalsete küttekulu jaoturite abil.

(30)

Direktiivi 2006/32/EÜ kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et lõpptarbijad on varustatud konkurentsivõimelise hinnaga individuaalsete arvestitega, mis mõõdavad täpselt nende tegelikku energiatarbimist ning annavad teavet tegeliku tarbimisaja kohta. Enamikul juhtudel on selle nõude eeltingimuseks, et nõude täitmine peaks olema tehniliselt võimalik, rahaliselt mõistlik ning potentsiaalse energiasäästuga seoses proportsionaalne. Kui uus hoone ühendatakse võrku või kui hoonet renoveeritakse põhjalikult, nagu on määratletud direktiivis 2010/31/EL, tuleks sellised individuaalsed arvestid siiski alati paigaldada. Direktiivis 2006/32/EÜ nõutakse samuti, et tegelikul tarbimisel põhinevaid selgeid arveid tuleks esitada piisavalt sageli, et tarbijatel oleks võimalik reguleerida oma energiatarbimist.

(31)

Direktiivid 2009/72/EÜ ja 2009/73/EÜ kohustavad liikmesriike tagama arukate arvestisüsteemide rakendamise, mis aitab tarbijatel aktiivselt osaleda elektri- ja gaasitarneturgudel. Kui elektrienergia puhul leitakse, et arukate arvestite kasutuselevõtmine on kulutõhus, tuleb vähemalt 80 % tarbijatest varustada arukate arvestisüsteemidega 2020. aastaks. Maagaasi puhul tähtaega ei ole, kuid nõutakse ajakava koostamist. Nimetatud direktiivides on samuti sätestatud, et lõpptarbijaid tuleb elektrienergia/maagaasi tegelikust tarbimisest ja kuludest nõuetekohaselt ja piisava sagedusega teavitada, et võimaldada neil oma tarbimist reguleerida.

(32)

Direktiivide 2006/32/EÜ, 2009/72/EÜ ja 2009/73/EÜ tarbimise mõõtmist ja arvete esitamist käsitlevate sätete mõju energiasäästule on olnud piiratud. Paljudes liidu piirkondades ei ole need sätted viinud selleni, et tarbijad saaksid ajakohast teavet nende energiatarbimise kohta või tegelikul tarbimisel põhinevaid arveid sagedusega, mis uuringute kohaselt on vajalik selleks, et tarbijad saaksid oma energiatarbimist reguleerida. Kortermajade kütte ja sooja veega varustamise sektorites on nende sätete ebapiisav selgus toonud kaasa ka arvukad kaebused kodanikelt.

(33)

Selleks et suurendada lõpptarbijate suutlikkust pääseda ligi nende individuaalset tarbimist käsitlevale teabele ja arvetele, pidades silmas võimalusi, mida seostatakse arukate arvestisüsteemide rakendamise ja arukate arvestite kasutuselevõtmisega liikmesriikides, on oluline suurendada liidu õiguse nõuete selgust selles valdkonnas. See peaks aitama vähendada kulusid, mis kaasnevad energiasäästu suurendavate arukate arvestisüsteemide rakendamisega, ning toetama energiateenuste turgude arendamist ja nõudluse juhtimist. Arukate arvestisüsteemide rakendamine võimaldaks sagedasti esitada tegelikul tarbimisel põhinevaid arveid. Nõudeid, mis käsitlevad juurdepääsu teabele ja tegelikul tarbimisel põhinevate õiglaste ja täpsete arvete esitamist, tuleb siiski selgitada ka nendel juhtudel, kus arukaid arvesteid ei ole 2020. aastaks paigaldatud, sealhulgas seoses kütte, jahutuse ja sooja vee individuaalse tarbimise mõõtmise ja selle eest arvete esitamisega mitme üksusega hoonetes, mida varustatakse kaugkütte- või kaugjahutusvõrgust või millel on enda ühine küttesüsteem.

(34)

Energiatõhususe parandamise meetmete väljatöötamisel peaksid liikmesriigid asjakohaselt arvestama vajadust tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja acquis’ ühtne rakendamine kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga.

(35)

Soojuse ja elektrienergia tõhus koostootmine ning kaugküte ja -jahutus pakuvad rohkelt primaarenergia säästmise võimalusi, mis on liidus enamjaolt kasutamata. Liikmesriigid peaksid läbi viima tõhusa koostootmise ning kaugkütte ja -jahutuse potentsiaali põhjaliku hindamise. Neid hindamisi tuleks ajakohastada komisjoni taotlusel, et anda investoritele teavet riiklike arenduskavade kohta ning tagada stabiilne ja toetav investeerimiskeskkond. Uued elektrijaamad ja olemasolevad elektrijaamad, mida on oluliselt remonditud või mille luba või litsentsi on uuendatud, tuleks (tingimusel et kulude-tulude analüüs näitab kulude-tulude ülejääki) varustada tõhusate koostootmisseadmetega, et ära kasutada elektri tootmisel tekkivat heitsoojust. Heitsoojust võiks kaugküttevõrgu kaudu transportida sinna, kus seda vajatakse. Sündmused, millest tuleneb loakriteeriumide kohaldamise nõue, on üldiselt sündmused, millest tulenevad ka nõuded Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL (tööstusheidete kohta) (12) (tööstusheidete direktiiv) kohastele lubadele ja direktiivi 2009/72/EÜ kohastele lubadele.

(36)

Asjakohane võib olla, et tuumaenergiakäitised või elektrijaamad, mille eesmärk on saada kasu geoloogilisest säilitamisest, mis on lubatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/31/EÜ (milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist), (13) paigutatakse kohtadesse, kus heitsoojuse taaskasutamine tõhusa koostootmise kaudu või kaugkütte- või kaugjahutusvõrgu abil ei ole kulutõhus. Liikmesriikidel peaks seega olema võimalik vabastada need käitised kohustusest teha kulude-tulude analüüs, et varustada käitis seadmetega, mis võimaldavad heitsoojuse taaskasutamist tõhusa koostootmise seadmes. Samuti peaks olema võimalik vabastata nõudest pakkuda ka kütet sellised tipptunni- ja varuelektrijaamad, mis on kavandatud töötama alla 1 500 töötunni aastas viie aasta libiseva keskmisena.

(37)

On asjakohane, et liikmesriigid innustavad selliste meetmete ja menetluste kehtestamist, millega toetatakse alla 20 MW summaarse nimisoojusvõimsusega koostootmisjaamade kasutuselevõttu, eesmärgiga soodustada energia hajatootmist.

(38)

Tõhus koostootmine peaks olema määratletud energiasäästu kaudu, mis saadakse siis, kui soojust ja elektrit eraldi tootmise asemel toodetakse koos. Euroopa Liidu õigusaktides kasutatud koostootmise ja tõhusa koostootmise määratlused ei tohiks piirata teistsuguste määratluste kasutamist siseriiklikes õigusaktides, kui neid kasutatakse muudel eesmärkidel, kui liidu asjaomastes õigusaktides sätestatud. Võimalikult suure energiasäästu saamiseks ja energiasäästu kõikide võimaluste ärakasutamiseks tuleb hoolikalt jälgida koostootmisseadmete töötamise tingimusi.

(39)

Lõpptarbija jaoks läbipaistvuse suurendamiseks, et ta saaks valida soojusega koos toodetud või muu tehnoloogiaga toodetud elektri vahel, peaks elektri pärinemine tõhusa koostootmise seadmest olema tagatud tõhususe ühtlustatud kontrollväärtuste alusel. Päritolutagatiste süsteem ei anna iseenesest õigust saada kasu riiklikest toetusmehhanismidest. On tähtis, et tõhusa koostootmisega saadud elektrienergia kõikidel vormidel oleks päritolutagatis. Päritolutagatisi tuleks eristada vahetatavatest sertifikaatidest.

(40)

Tuleks arvesse võtta koostootmise ning kaugkütte- ja -jahutuse sektori spetsiifilist struktuuri, millesse kuulub palju väikesi ja keskmise suurusega tootjaid; see on eriti oluline, kui vaadatakse läbi koostootmisseadmetele või nendega seotud võrkudele ehitusloa andmise halduskorda – siis tuleks kohaldada põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele”.

(41)

Enamik liidu ettevõtteid on VKEd. Neil on liidu jaoks väga palju energiasäästu võimalusi. Selleks et aidata neil võtta energiatõhususe meetmeid, peaksid liikmesriigid rajama seda soodustava raamistiku, mille eesmärk on VKEde varustamine tehnilise abi ja just neile vajaliku teabega.

(42)

Direktiivis 2010/75/EL on energiatõhusus üks kriteeriumidest parima võimaliku tehnika määramisel, mis võetakse aluseks loa andmise tingimuste kehtestamisel direktiivi reguleerimisalas tegutsevatele käitistele, sealhulgas 50 MW või suurema summaarse nimisoojusvõimsusega põletuskäitistele. Direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetletud tegevusalade puhul annab nimetatud direktiiv aga liikmesriikidele võimaluse mitte kehtestada põletusseadmetele või muudele ettevõtte tegevuskohas süsinikdioksiide eraldavatele seadmetele energiatõhusust käsitlevaid nõudeid. Liikmesriigid võiksid lisada oma direktiivi 2010/75/EL kohaselt esitatavasse aruandesse teabe energiatõhususe tasemete kohta.

(43)

Liikmesriigid peaksid objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide põhjal kehtestama eeskirjad, milles käsitletakse tõhusa koostootmisega elektrit tootvate uute elektritootjate võrku ühendamise, võrgu tugevdamise ja võrku integreerimiseks vajalike tehniliste kohanduste kulude kandmist ja jagamist, võttes arvesse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 714/2009 (võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses) (14) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 715/2009 (maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta) (15) välja töötatud juhiseid ja eeskirju. Elektritootjatel, kes toodavad elektrit tõhusa koostootmisega, tuleks lubada välja kuulutada ühendamistööde pakkumismenetlus. Tuleks lihtsustada tõhusa koostootmisega, eriti väikekoostootmisseadmetes ja mikrokoostootmisseadmetes toodetud elektri pääsu võrgusüsteemi. Liikmesriigid võivad kooskõlas direktiivi 2009/72/EÜ artikli 3 lõikega 2 ja direktiivi 2009/73/EÜ artikli 3 lõikega 2 kehtestada elektri- ja gaasisektoris tegutsevatele ettevõtjatele avalike teenuste osutamise kohustused, sealhulgas energiatõhususega seotud kohustused.

(44)

Nõudlusele reageerimine on oluline energiatõhususe parandamise vahend, kuna see suurendab märkimisväärselt tarbijate või nende määratud kolmandate isikute võimalusi tegutseda tarbimise ja arvetel esitatava teabe põhjal ning võimaldab seega vähendada või nihutada tarbimist, mille tulemuseks on energiasääst lõpptarbimises ning tänu võrgustike ja tootmisvõimsuste optimaalsemale kasutamisele ka energia tootmises, ülekandmisel ja jaotamisel.

(45)

Nõudlusele reageerimine võib põhineda sellel, kuidas lõpptarbijad käituvad hinnasignaalide saamisel, või hoonete automatiseerimisel. Nõudlusele reageerimise tingimusi tuleks seega parandada ja selle võimalikkust suurendada, sealhulgas väikeste lõpptarbijate jaoks. Seetõttu ja võttes arvesse arukate võrkude jätkuvat kasutuselevõttu, peaksid liikmesriigid tagama selle, et energeetikavaldkonda reguleerivad riiklikud asutused oleksid võimelised tagama, et võrgutariifide ja õigusnormidega soodustatakse energiatõhususe parandamist ja toetatakse dünaamilist hinnakujundust, et lõpptarbijad võtaksid nõudlusele reageerimise meetmeid. Eesmärgiks peaksid olema turgude lõimumine ning võrdsed turule sisenemise tingimused nii tootmis- kui ka nõudluspoole ressurssidele (tarne- ja tarbimiskoormustele). Lisaks peaksid liikmesriigid tagama, et riiklikud energeetikavaldkonda reguleerivad asutused kasutavad terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab ka võimalikku säästmist energiatarbimises ja lõppkasutussektoris.

(46)

Käesoleva direktiivi tulemuslikuks ja õigeaegseks rakendamiseks, näiteks energiaauditite nõuete täitmise ja energiatõhususkohustuste süsteemide rakendamise jaoks, on vaja piisaval arvul usaldusväärseid energiatõhususe valdkonnas pädevaid kutsetöötajaid. Seepärast peaksid liikmesriigid looma sertifitseerimissüsteemid energiateenuste osutajatele ning energiaauditite ja energiatõhususe parandamise meetmete pakkujatele.

(47)

Tuleb jätkata energiateenuste turu arendamist, et tagada nõudlus energiateenuste järele ja selliste teenuste osutamine. Sellele aitab kaasa läbipaistvus, näiteks energiateenuste osutajate nimekirjad. Näidislepingud, parimate tavade jagamine ja juhised, eelkõige energiatõhususe lepingute kohta, võivad samuti aidata nõudlust ergutada. Nii nagu muudegi kolmanda isiku poolse finantseerimiskokkuleppe vormide puhul, väldib energiatõhususe lepingu puhul energiateenuse saaja investeerimiskulusid, kasutades osa energiasäästu finantsväärtusest selleks, et maksta investeeringu eest, mille on täielikult või osaliselt teinud kolmas isik.

(48)

On vaja kindlaks teha ja kõrvaldada õigusnormidega seotud ja muud tõkked, mis takistavad energiatõhususe lepingute ja muude energia säästmisele suunatud ja kolmanda isiku poolt finantseeritud kokkulepete kasutamist. Sellisteks tõketeks on raamatupidamiseeskirjad ja tavad, mis takistavad kapitaliinvesteeringute ja energiatõhususe parandamise meetmetega aasta jooksul saavutatud finantssäästu adekvaatset kajastamist raamatupidamises kogu investeeringu eluea vältel. Samuti tuleks liikmesriigi tasandil kõrvaldada olemasolevate hoonete renoveerimise takistused, mida tekitavad asjaomaseid osalisi mõjutavad erinevad stiimulid.

(49)

Liikmesriike ja piirkondi tuleks innustada täiel määral kasutama struktuurifonde ja ühtekuuluvusfondi, et käivitada investeeringud energiatõhususe parandamise meetmetesse. Energiatõhususse investeerimine võib aidata suurendada majanduskasvu ja tööhõivet, hoogustada innovatsiooni, vähendada kodumajapidamiste kütteostuvõimetust ning seega toetada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Võimalike rahastamisvaldkondade hulka kuuluvad energiatõhususe meetmed avaliku sektori hoonetes ja elamufondis ning uute oskuste õpetamine energiatõhusussektori tööhõive soodustamiseks.

(50)

Liikmesriigid peaksid innustama rahastute kasutamist, et edendada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist. Rahastud võivad hõlmata osamakseid ja trahve käesoleva direktiivi teatud sätete täitmata jätmise eest; direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 3 kohaselt energiatõhususe suurendamiseks eraldatud vahendeid; vahendeid, mis on eraldatud energiatõhususe suurendamiseks mitmeaastase finantsraamistiku alusel, eeskätt Ühtekuuluvusfondist, struktuuri- ja maaelu arengu fondidest, ning Euroopa sihtotstarbelistest rahastamisvahenditest, näiteks Euroopa energiatõhususe fondist.

(51)

Rahastud võiksid põhineda vajaduse korral liidu projektivõlakirjadest energiatõhususe suurendamiseks eraldatud vahenditel; Euroopa Investeerimispangast ja muudest Euroopa finantseerimisasutustest, eelkõige Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangast ning Euroopa Nõukogu Arengupangast energiatõhususe suurendamiseks eraldatud vahenditel; finantseerimisasutustes finantsvõimendatud vahenditel; riiklikel vahenditel, sealhulgas luues õigus- ja fiskaalraamistikke, millega innustatakse energiatõhususe valdkonna algatuste ja programmide rakendamist; otsuse nr 406/2009/EÜ kohaste iga-aastaste saastekvootide tuludel.

(52)

Rahastud võiksid eelkõige kasutada neid toetusi, vahendeid ja tulusid selleks, et võimaldada ja soodustada erakapitalil põhinevaid investeeringuid, eelkõige institutsionaalsetele investoritele toetudes, rakendades samal ajal vahendite jagamisel kriteeriume, mis kindlustavad nii keskkonnaalaste kui ka sotsiaalsete eesmärkide saavutamise; kasutada uuenduslikke rahastamismehhanisme (nt laenutagatised erakapitalile, laenutagatised energiatõhususe lepingute toetamiseks, toetused, subsideeritud laenud ja sihtotstarbelised krediidiliinid, kolmandate isikute rahastamissüsteemid), mis vähendavad energiatõhususe projektide riske ja võimaldavad kulutasuvat renoveerimist ka väikese ja keskmise sissetulekuga majapidamistes; olla seotud programmide või asutustega, mis koondavad energiasäästuprojekte ja hindavad nende kvaliteeti, annavad tehnilist abi, edendavad energiateenuste turgu ja aitavad kujundada tarbija nõudlust energiateenuste järele.

(53)

Rahastud võiksid samuti eraldada asjakohaseid vahendeid koolitus- ja sertifitseerimisprogrammide toetuseks, millega parandatakse energiatõhususega seotud oskusi ja akrediteeritakse neid; eraldada vahendeid energiatootmise väike- ja mikrotehnoloogiate uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutuselevõtu kiirendamiseks ning nende energiavõrguga ühendamise optimeerimiseks; olla seotud programmidega, mille eesmärk on edendada energiatõhusust kõigis ehitistes, selleks et vältida kütteostuvõimetust ja motiveerida oma ehitisi välja üürivaid majaomanikke muutma oma vara võimalikult energiatõhusaks; eraldada asjakohaseid vahendeid sotsiaalse dialoogi ja standardite kehtestamise toetamiseks, mille eesmärk on parandada energiatõhusust ning kindlustada tööl head töötingimused, tervisekaitse ja ohutus.

(54)

Kasutada tuleks kättesaadavaid liidu finantsinstrumente ja uuenduslikke rahastamismehhanisme, et avaliku sektori asutuste hoonete energiatõhususe suurendamise eesmärk praktikas ellu viia. Sellega seoses võivad liikmesriigid vastavalt otsusele nr 406/2009/EÜ kasutada oma iga-aastastest saastekvootidest saadavaid tulusid selliste mehhanismide väljatöötamisel vabatahtlikkuse alusel ja võttes arvesse riiklikke eelarve-eeskirju.

(55)

Komisjon peab energiatõhususega 20 % säästu saavutamise eesmärgi taotlemisel jälgima uute meetmete mõju direktiivile 2003/87/EÜ (millega luuakse ELi heitkogustega kauplemise süsteem, HKS), et säilitada heitkogustega kauplemise süsteemi stiimulid, millega soodustatakse investeerimist vähese CO2-heitega tehnoloogiasse ja valmistatakse HKSis osalevaid sektoreid ette tulevikus vajalikuks innovatsiooniks. Komisjon peab jälgima mõju tööstussektoritele, mille puhul peetakse kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu märkimisväärseks, nagu on kindlaks määratud komisjoni 24. detsembri 2009. aasta otsuses 2010/2/EL (millega määratakse kindlaks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/87/EÜ selliste sektorite ja allsektorite loetelu, mille puhul kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu peetakse märkimisväärseks), (16) selleks et tagada, et käesolev direktiiv toetaks, mitte ei takistaks nende sektorite arengut.

(56)

Direktiiviga 2006/32/EÜ nõutakse liikmesriikidelt, et nad võtaksid vastu üldise riigisisese soovitusliku energiasäästu eesmärgi säästa 9 % aastaks 2016, mis tuleb saavutada energiateenuste kasutuselevõtu ja muude energiatõhususe parandamise meetmetega. Kõnealuses direktiivis sätestatakse, et pärast seda, kui liikmesriigid on vastu võtnud teise energiatõhususkava, esitab komisjon, kui see on vajalik ja asjakohane, ettepaneku võtta täiendavaid meetmeid, sealhulgas pikendada eesmärkide kohaldamise ajavahemikku. Kui aruandest järeldub, et kõnealuses direktiivis sätestatud riigisiseste soovituslike eesmärkide nimel ei ole tehtud piisavaid edusamme, käsitletakse nendes ettepanekutes eesmärkide taset ja laadi. Käesolevale direktiivile lisatud mõjuhinnangus leitakse, et liikmesriikide 9 % eesmärgi saavutamine kulgeb plaanipäraselt ning 9 % eesmärk on oluliselt vähem ambitsioonikas kui pärast seda vastu võetud eesmärk säästa aastaks 2020 energiatõhususe suurendamisega 20 % energiat, ning seepärast ei ole tarvis eesmärkide taset käsitleda.

(57)

Programm „Arukas energeetika – Euroopa”, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta otsusega nr 1639/2006/EÜ (millega kehtestatakse konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (2007–2013)), (17) on olnud oluline vahend sellise keskkonna loomisel, mis soodustab liidu säästva energia poliitika nõuetekohast elluviimist, kaotades turutõkked, näiteks turuosaliste ja asutuste ebapiisav teadlikkus ja suutlikkus, riigisisesed tehnilised või haldustõkked energia siseturu korrakohasele toimimisele või ebapiisavalt arenenud tööjõuturg, eesmärgiga saavutada vähese CO2-heitega majandus. Paljud sellised tõkked on endiselt aktuaalsed.

(58)

Selleks et kasutada ära energiamõjuga toodete suurt energiasäästu potentsiaali, tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/125/EÜ (mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks) (18) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/30/EL (energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses) (19) rakendamist kiirendada ja laiendada. Prioriteetsed peaksid olema kõige suurema energiasäästu potentsiaaliga tooted, nagu on kindlaks määratud ökodisaini tööplaanis, ja seal, kus asjakohane, olemasolevate meetmete läbivaatamine.

(59)

Et selgitada tingimusi, mille alusel võivad liikmesriigid kehtestada direktiivi 2010/31/EL kohaseid energiatõhususe nõudeid, järgides sealjuures direktiivi 2009/125/EÜ ja selle rakendusmeetmeid, tuleks direktiivi 2009/125/EÜ vastavalt muuta.

(60)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt saavutada aastaks 2020 liidu energiatõhususe 20 % eesmärk ja sillutada teed edasisele energiatõhususe parandamisele pärast 2020. aastat, ei suuda liikmesriigid piisavalt täita, kui selleks ei võeta täiendavaid energiatõhususe meetmeid, ning kuna seda eesmärki saaks paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega vastu meetmeid. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kaugemale, kui on vaja nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

(61)

Selleks et lubada tehnilise arenguga kohandamist ja muutusi energiaallikate jaotumises, tuleks direktiivi 2004/8/EÜ alusel sätestatud tõhususe ühtlustatud kontrollväärtuste läbivaatamise suhtes ja käesoleva direktiivi lisades osutatud väärtuste, arvutusmeetodite, primaarenergia koefitsiendi vaikeväärtuste ja nõuete suhtes delegeerida komisjonile volitused vastu võtta õigusakte Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 kohaselt. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Komisjon peaks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise ajal tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(62)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (20).

(63)

Kõik direktiivide 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ sisulised sätted tuleks välja jätta, välja arvatud direktiivi 2006/32/EÜ artikli 4 lõiked 1–4 ning I, III ja IV lisa. Neid viimati nimetatud sätteid tuleks jätkuvalt kohaldada kuni 9 % eesmärgi saavutamise tähtajani. Direktiivi 2010/30/EL artikli 9 lõiked 1 ja 2, millega sätestatakse liikmesriikidele kohustus hankida vaid selliseid tooteid, millel on kõrgeim energiatõhususklass, tuleks samuti välja jätta.

(64)

Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusse ülevõtmise kohustus peaks piirduma selliste sätetega, mille sisu võrreldes direktiividega 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ on muutunud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb kõnealustest direktiividest.

(65)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis on seotud direktiivide 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega.

(66)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise avaldusega selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud,

1)

„energia” – kõikides vormides energiatooted, põlevkütused, soojus, taastuvenergia, elekter või energia muu vorm vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1099/2008 (energiastatistika kohta) (21) artikli 2 punktis d esitatud määratlusele;

2)

„primaarenergia tarbimine” – brutosisetarbimine, välja arvatud mitteenergeetilised kasutusalad;

3)

„energia lõpptarbimine” – kogu energia, mis tarnitakse tööstus-, transpordi-, teenuste ja põllumajandussektorile ning kodumajapidamistele. Tarned energia muundamise sektorile ja energiatööstusele endale on välja arvatud;

4)

„energiatõhusus” – töö, teenuse, kauba või energiaväljundi ja energiasisendi vaheline suhe;

5)

„energiasääst” – säästetud energia hulk, mis määratakse mõõtes ja/või hinnates tarbimist enne ja pärast energiatõhususe parandamise meetme rakendamist, tagades samas energiatarbimist mõjutavate välistingimuste normaliseerimise;

6)

„energiatõhususe paranemine” – energiatõhususe suurenemine tehnoloogiliste, käitumuslike ja/või majanduslike muutuste tulemusel;

7)

„energiateenus” – füüsiline kasu, teenus või kaup, mis saadakse energia kombineerimisel energiatõhusa tehnoloogiaga või tegevusega, mis võib hõlmata teenuse osutamiseks vajalikke toiminguid, hooldust ja kontrolli, mida tehakse lepingu alusel ja mille puhul on tõestatud, et tavaolukorras viib see kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava energiatõhususe paranemiseni või primaarenergia säästmiseni;

8)

„avaliku sektori asutus” – „ostja” vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivis 2004/18/EÜ (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta) (22) esitatud määratlusele;

9)

„keskvalitsus” – kõik haldusüksused, kelle pädevus laieneb kogu liikmesriigi territooriumile;

10)

„kasulik üldpõrandapind” – hoone või selle osa põrandapind, mille sisekliima reguleerimiseks kasutatakse energiat;

11)

„energiajuhtimissüsteem” – kogum üksteisega seotud või üksteist mõjutavaid elemente, mis esinevad kavas, millega kehtestatakse energiatõhususe eesmärk ja strateegia selle eesmärgi saavutamiseks;

12)

„Euroopa standard” – Euroopa Standardikomitee, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee või Euroopa Telekommunikatsiooni Standardite Instituudi vastu võetud ja avalikuks kasutuseks kättesaadavaks tehtud standard;

13)

„rahvusvaheline standard” – Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni vastu võetud ja üldsusele kättesaadavaks tehtud standard;

14)

„kohustatud isik” – energiatarnija või energia jaemüügi ettevõtja, kes on seotud artiklis 7 osutatud riiklike energiatõhususkohustuste süsteemidega;

15)

„volitatud isik” – juriidiline isik, kellele valitsus või muu avaliku sektori asutus on delegeerinud volitused arendada, juhtida või hallata rahastamiskava valitsuse või muu avaliku sektori asutuse nimel;

16)

„osalev isik” – ettevõtja või avaliku sektori asutus, kes on võtnud endale vabatahtliku kokkuleppega kohustuse saavutada teatavad eesmärgid või kes on hõlmatud riikliku regulatiivse poliitikainstrumendiga;

17)

„avaliku sektori rakendusasutus” – avalik-õiguslik asutus, kes vastutab energia või süsinikdioksiidi maksustamise, rahastamiskavade ja -instrumentide, fiskaalsete stiimulite, standardite ja normide, energiamärgistuse süsteemide, koolitus- või haridustegevuse elluviimise või jälgimise eest;

18)

„poliitikameede” – regulatiivne, finants-, fiskaal-, vabatahtlik või teabe andmise instrument, mille liikmesriik on ametlikult kehtestanud ja rakendanud turuosalistele toetava raamistiku, nõude või stiimuli loomiseks, et pakkuda ja osta energiateenuseid ja võtta muid energiatõhususe parandamise meetmeid;

19)

„üksikmeede” – meede, mis viib energiatõhususe kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava paranemiseni ja mis võetakse poliitilise meetme tulemusel;

20)

„energiatarnija” – füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas jaotusvõrguettevõtja, kes vastutab energia transpordi eest selle tarnimiseks lõpptarbijatele või jaotusjaamadele, kes müüvad energiat lõpptarbijatele;

21)

„jaotusvõrguettevõtja” – direktiivis 2009/72/EÜ määratletud jaotusvõrguettevõtja ja direktiivis 2009/73/EÜ määratletud jaotussüsteemi haldur;

22)

„energia jaemüügi ettevõtja” – füüsiline või juriidiline isik, kes müüb energiat lõpptarbijatele;

23)

„lõpptarbija” – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat oma lõpptarbimiseks;

24)

„energiateenuseosutaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes tarnib energiateenused või muud energiatõhususe parandamise meetmed lõpptarbija seadmesse või ruumidesse;

25)

„energiaaudit” – süstemaatiline menetlus, mida tehakse adekvaatsete teadmiste saamiseks hoone või hoonete rühma, tööstusliku või kaubandusliku protsessi või käitise või eraõiguslike või avalik-õiguslike teenuste energiatarbimise profiili kohta ning millega määratakse kulutõhusa energiasäästu võimalused ja säästu suurus ning mille tulemuste põhjal koostatakse aruanne;

26)

„väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad” või „VKEd” – komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ (mis käsitleb mikroettevõtete, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust) (23) lisa I jaotises määratletud ettevõtjad; mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kategooriasse kuuluvad ettevõtjad, kellel on vähem kui 250 töötajat ja kelle aastakäive ei ületa 50 miljonit eurot ja/või aastabilansi kogumaht ei ületa 43 miljonit eurot;

27)

„energiatõhususe leping” – kasusaaja ja energiatõhususe parandamise meetme osutaja vaheline lepinguline kokkulepe, mida kontrollitakse ja jälgitakse kogu lepingu kehtivuse aja jooksul ning mille alusel makstakse nimetatud meetmesse tehtud investeeringute (töö, tarnimine või teenus) eest sõltuvalt lepingus kokku lepitud energiatõhususe parandamise tasemest või muust kokkulepitud energiatõhususe kriteeriumist, näiteks rahalisest säästust;

28)

„arukas arvestisüsteem” – elektrooniline süsteem, mis on võimeline mõõtma energia tarbimist, andes tavapärasest arvestist rohkem teavet, ning on võimeline edastama ja vastu võtma andmeid elektroonilist sidevahendit kasutades;

29)

„ülekandevõrguettevõtja” – vastavalt direktiivis 2009/72/EÜ määratletud põhivõrguettevõtja ja direktiivis 2009/73/EÜ määratletud ülekandesüsteemi haldur;

30)

„koostootmine” – soojusenergia ja elektrienergia või mehaanilise energia samaaegne tootmine ühes protsessis;

31)

„majanduslikult põhjendatud nõudlus” – nõudlus, mis ei ületa soojuse või jahutuse vajadust ja mis muidu täidetaks turutingimustel muude energiatootmisprotsessidega kui koostootmine;

32)

„kasulik soojus” – soojus, mis on toodetud koostootmisprotsessis, et täita majanduslikult põhjendatud nõudlust soojuse või jahutuse järele;

33)

„koostoodetud elekter” – elekter, mis on toodetud kasuliku soojuse tootmisega seotud protsessis ja arvutatud vastavalt I lisas esitatud metoodikale;

34)

„tõhus koostootmine” – koostootmine, mis vastab II lisas sätestatud kriteeriumidele;

35)

„üldkasutegur” – elektrienergia ja mehaanilise energia ning kasuliku soojuse aastatoodangu summa, mis on jagatud kütusekogusega, mida kasutati soojuse tootmiseks koostootmisprotsessis ning elektri- ja mehaanilise energia brutotoodangu saamiseks;

36)

„elektri- ja soojusenergia suhtarv” – koostoodetud elektri ja kasuliku soojuse suhtarv täielikul koostootmisrežiimil konkreetse seadme talitlusandmete põhjal;

37)

„koostootmisseade” – seade, mis on võimeline talitlema koostootmisrežiimil;

38)

„väikekoostootmisseade” – koostootmisseade, mille installeeritud võimsus on alla 1 MWe;

39)

„mikrokoostootmisseade” – koostootmisseade, mille maksimaalne võimsus on alla 50 kWe;

40)

„krundi hoonestustihedus” – krundil asuva hoone põrandapinna suhe krundi pindalasse;

41)

„tõhus kaugküte ja -jahutus” – kaugkütte- või kaugjahutussüsteem, mis kasutab vähemalt 50 % taastuvenergiat, 50 % heitsoojust, 75 % koostoodetud soojust või 50 % sellise energia ja soojuse kombinatsiooni;

42)

„tõhus küte ja jahutus” – kütte- ja jahutusvõimalus, mis võrreldes praeguste suundumuste jätkumise stsenaariumit kajastava lähtestsenaariumiga vähendab mõõdetavalt primaarenergia sisendit, mida on vaja selleks, et tarnida üks saadud energiaühik asjaomase süsteemi piires kulutõhusal viisil, nagu on hinnatud käesolevas direktiivis viidatud kulude-tulude analüüsis, võttes arvesse kaevandamiseks, muundamiseks, transpordiks ja jaotamiseks vajalikku energiat;

43)

„tõhus individuaalne küte ja jahutus” – individuaalse kütte ja jahutuse tarnimise võimalus, mis võrreldes tõhusa kaugkütte ja -jahutusega vähendab mõõdetavalt taastumatu primaarenergia sisendit, mida on vaja selleks, et tarnida üks saadud energiaühik asjaomase süsteemi piires, või milleks on vaja sama, ent väiksemate kuludega taastumatu primaarenergia sisendit, võttes arvesse kaevandamiseks, muundamiseks, transpordiks ja jaotamiseks nõutavat energiat;

44)

„oluline remont” – remont, mille maksumus ületab 50 % uue samaväärse seadme investeerimiskuludest;

45)

„energiavahendaja” – nõudluspoole teenusepakkuja, kes ühendab mitmed lühiajalised tarbimiskoormused müümiseks otse või enampakkumisel organiseeritud energiaturgudel.

a)

et liidu 2020. aasta energiatarbimine ei ületa 1 474 miljonit naftaekvivalenttonni primaarenergia puhul või 1 078 naftaekvivalenttonni lõppenergia puhul;

b)

käesolevas direktiivis sätestatud meetmeid;

c)

direktiivi 2006/32/EÜ artikli 4 lõike 1 kohaselt seatud riiklike energiasäästueesmärkide saavutamiseks vastu võetud meetmeid ja

d)

muid liikmesriikides ja liidu tasandil energiatõhususe edendamiseks võetud meetmeid.

a)

kulutõhusa energiasäästu allesjäänud potentsiaali,

b)

SKP arengut ja prognoosi,

c)

muutusi energia impordis ja ekspordis,

d)

kõigi taastuvate energiaallikate arendamist, tuumaenergiat, süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist ning

e)

varajast tegutsemist.

a)

liidab kokku liikmesriikide esitatud riiklikud soovituslikud energiatõhususe eesmärgid;

b)

hindab, kas nende eesmärkide summat saab käsitada usaldusväärse alusena selle hindamisel, kas liidul tervikuna kulgeb eesmärgi saavutamine plaanipäraselt, võttes arvesse esimese aastaaruande hindamist kooskõlas artikli 24 lõikega 1 ja riiklike energiatõhususe tegevuskavade hindamist kooskõlas artikli 24 lõikega 2;

c)

võtab arvesse täiendavat analüüsi, mis tugineb järgmisele:

d)

võrdleb punktide a kuni c kohaseid tulemusi energiatarbimise mahuga, mida oleks vaja 2020. aasta eesmärgi saavutamiseks, mille kohaselt energiatarbimine ei ületa 1 474 miljonit naftaekvivalenttonni primaarenergia puhul ja/või 1 078 naftaekvivalenttonni lõppenergia puhul.

a)

ülevaade kogu riigi hoonetest; ülevaade põhineb vajaduse korral statistilisel valimil;

b)

hoone tüübi ja kliimatsooni suhtes asjakohaste kulutõhusate renoveerimismeetodite kindlakstegemine;

c)

poliitika ja meetmed, millega soodustatakse hoonete kulutõhusat täielikku renoveerimist, sealhulgas etapiviisilist täielikku renoveerimist;

d)

tulevikku vaatav lähenemisviis juhtimaks üksikisikute, ehitustööstuse ja finantseerimisasutuste investeerimisotsuseid;

e)

tõenditel põhinev hinnang eeldatavale energiasäästule ja laiemale kasule.

a)

hooned, mis on ametliku kaitse all teatava keskkonna või nende endi spetsiifilise arhitektuurilise või ajaloolise väärtuse tõttu, nii et konkreetsete energiatõhususe miinimumnõuete täitmine muudaks vastuvõetamatult nende olemust või välimust;

b)

relvajõududele või keskvalitsusele kuuluvad ja riigikaitse eesmärke teenivad hooned, välja arvatud relvajõudude ja riigikaitseasutuste teenistuses oleva muu personali individuaalsed eluruumid või kontorihooned;

c)

kultuskohtadena või religioosseks tegevuseks kasutatavad hooned.

a)

põrandapind ruutmeetrites ja

b)

iga hoone energiatõhusus või asjakohased energiaandmed.

a)

võtma vastu energiatõhususe kava, mis on eraldiseisev või osa suuremast kliima- või keskkonnakavast ning sisaldab konkreetseid energiasäästu ja -tõhususe eesmärke ning meetmeid, et järgida lõigetes 1, 5 ja 6 sätestatud keskvalitsuse hoonete eeskuju;

b)

looma energiajuhtimissüsteemi, sealhulgas nägema ette energiaauditid, nii et see oleks osa kava rakendamisest;

c)

kasutama vajaduse korral energiateenuse ettevõtjaid ja energiatõhususe lepinguid, et rahastada renoveerimisi ja rakendada kavasid, mille eesmärk on säilitada või parandada energiatõhusust pikas perspektiivis.

a)

teha lõike 1 teises lõigus nõutud arvutuse, kasutades 1 % väärtust 2014. ja 2015. aastal, 1,25 % väärtust 2016. ja 2017. aastal ning 1,5 % väärtust 2018., 2019. ja 2020. aastal;

b)

jätta arvutusest välja täielikult või osaliselt selle energia müügi mahu, mida kasutatakse direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetletud tegevusaladel;

c)

lubada arvata lõikes 1 nõutud energiasäästu kogusest maha energiasääst, mis on saavutatud energia muundamise, jaotuse ja ülekande sektorites, sealhulgas tõhusa kaugkütte ja -jahutuse infrastruktuuris, artikli 14 lõikes 4, artikli 14 lõike 5 punktis b, artikli 15 lõigetes 1–6 ning artikli 52 lõikes 9 sätestatud nõuete rakendamise tulemusena, ja

d)

arvata lõikes 1 osutatud energiasäästu kogusest maha energiasääst, mis tuleneb üksikmeetmetest, mida on rakendatud alates 31. detsembrist 2008 ja mis avaldavad jätkuvalt mõju 2020. aastal ning mida on võimalik mõõta ja kontrollida.

a)

lisada määratavatele säästukohustustele sotsiaalse eesmärgiga nõudeid, näiteks nõuda prioriteedina osa energiatõhususe meetmete rakendamist kütteostuvõimetutes kodumajapidamistes või sotsiaalmajades;

b)

lubada kohustatud isikutel arvestada oma kohustuste täitmisena energiateenuseosutaja või muu kolmanda isiku poolt saavutatud sertifitseeritud energiasäästu, sealhulgas kui kohustatud isikud edendavad meetmeid muude riigi poolt heaks kiidetud asutuste või avaliku sektori asutuste kaudu, mis võivad hõlmata või mitte hõlmata ametlikke partnerlusi ja mida võib kombineerida muude rahastamisallikatega. Kui liikmesriigid seda lubavad, tagavad nad, et kehtib selge, läbipaistev ja kõikidele turuosalistele avatud ja sertifitseerimiskulude minimeerimist taotlev heakskiitmise menetlus;

c)

lubada kohustatud isikutel arvestada kõnealusel aastal saavutatud säästu nii, nagu oleks see saavutatud mis tahes eelmise nelja või järgmise kolme aasta jooksul.

a)

agregeeritud statistiline teave nende lõpptarbijate kohta (kus on määratud olulised muudatused võrreldes varem esitatud teabega) ja

b)

ajakohane teave lõpptarbijate tarbimise kohta, sealhulgas vajaduse korral koormusprofiilid, tarbijate segmendid ja tarbijate geograafiline asukoht, kusjuures tuleb hoida eraelulise teabe või tundliku äriteabe puutumatust ja konfidentsiaalsust vastavalt kohaldatavale liidu õigusele.

a)

energia- või CO2-maksud, millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju;

b)

rahastamiskavad ja -instrumendid või fiskaalstiimulid, mis viivad energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamiseni ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju;

c)

regulatsioonid või vabatahtlikud kokkulepped, mis viivad energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamiseni ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju;

d)

standardid ja normid, mille eesmärk on parandada toodete ja teenuste, sealhulgas hoonete ja sõidukite energiatõhusust, välja arvatud siis, kui need on kohustuslikud ja liikmesriikides liidu õiguse alusel kohaldatavad;

e)

energiamärgistuse süsteemid, välja arvatud need, mis on kohustuslikud ja liikmesriikides liidu õiguse alusel kohaldatavad;

f)

koolitus ja haridus, sealhulgas energiaalase nõustamise programmid, mis viivad energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamiseni ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju.

a)

poliitikameetmetega nähakse ette vähemalt kaks vaheperioodi 31. detsembriks 2020 ja need viivad lõikes 1 sätestatud eesmärgi taseme saavutamiseni;

b)

iga volitatud isiku, osaleva isiku või avaliku sektori rakendusasutuse (kes iganes neist on asjakohane) vastutus on määratletud;

c)

energiasääst, mis tuleb saavutada, on kindlaks määratud läbipaistval viisil;

d)

nõutud energiasäästu kogust või säästu kogust, mis tuleb saavutada poliitikameetmega, väljendatakse energia lõpptarbimise või primaarenergia tarbimise kaudu, kasutades IV lisas sätestatud ümberarvutustegureid;

e)

energiasäästu arvutatakse V lisa punktides 1 ja 2 toodud meetodeid ja põhimõtteid kasutades;

f)

energiasäästu arvutatakse V lisa punktis 3 toodud meetodeid ja põhimõtteid kasutades;

g)

välja arvatud juhul, kui see ei ole teostatav, esitavad osalevad isikud aastaaruande saavutatud energiasäästu kohta ja teevad selle üldsusele kättesaadavaks;

h)

kui edusammud ei ole rahuldavad, on tagatud tulemuste jälgimine ja ette nähtud asjakohased meetmed;

i)

loodud on kontrollisüsteem, mis hõlmab ka energiatõhususe parandamise meetmete statistiliselt olulise osa sõltumatut kontrollimist, ja

j)

andmed aastaste energiasäästu suundumuste kohta avaldatakse igal aastal.

a)

mida teevad sõltumatult kvalifitseeritud ja/või akrediteeritud eksperdid vastavalt kvalifitseerimiskriteeriumidele või

b)

mida rakendavad ja mille üle teostavad järelevalvet siseriiklike õigusaktide kohaselt sõltumatud asutused.

a)

olemasolev arvesti välja vahetatakse, välja arvatud juhul, kui see ei ole tehniliselt võimalik või kulutõhus, pidades silmas hinnangulist potentsiaalset säästu pikas perspektiivis;

b)

uus hoone ühendatakse võrku või kui hoonet renoveeritakse põhjalikult, nagu on määratletud direktiivis 2010/31/EL.

a)

tagavad nad, et arvestisüsteemid annavad lõpptarbijatele teavet tegeliku tarbimisaja kohta ning et arvestite miinimumfunktsioonide määramisel ja turuosalistele kohustuste kehtestamisel võetakse täielikult arvesse energiatõhususe eesmärke ja lõpptarbijate kasu;

b)

tagavad nad arukate arvestite ja andmete edastamise turvalisuse ning lõpptarbijate privaatsuse kooskõlas asjakohaste andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevate liidu õigusaktidega;

c)

elektrienergia puhul ja lõpptarbija taotlusel kohustavad nad arvestite käitajaid tagama, et arvesti suudab või arvestid suudavad arvestada lõpptarbija ruumidest võrku lastud elektrit;

d)

tagavad nad, et lõpptarbija taotlusel tehakse mõõtmisandmed tema elektri sisse- ja väljavoolu kohta kättesaadavaks talle või tema nimel tegutsevale kolmandale isikule kergesti mõistetavas vormis, mida ta saab kasutada tehingute võrdsel alusel võrdlemiseks;

e)

nõuavad nad, et tarbijatele antakse arukate arvestite paigaldamisel asjakohast nõu ja teavet, eriti nende kõikide võimaluste kohta seoses näitude lugemise ning energiatarbimise jälgimisega.

a)

soe vesi majapidamisotstarbeks;

b)

hoonest kiirguv soojus ja ühispindade kütmiseks kasutatav soojus (kui trepikodades ja koridorides on radiaatorid);

c)

korterite küte.

a)

kumulatiivseid andmeid vähemalt eelneva kolme aasta kohta või perioodi kohta alates varustuslepingu algusest, kui see on lühem. Andmed on vastavuses ajavahemikega, mille kohta on arvete esitamisega seotud teavet sagedasti koostatud;

b)

üksikasjalikke andmeid kasutamise aja järgi mis tahes päeva, nädala, kuu ja aasta kohta. Nimetatud teave tehakse lõpptarbijale kättesaadavaks interneti või arvesti liidese kaudu vähemalt eelneva 24 kuu kohta või perioodi kohta alates varustuslepingu algusest, kui see on lühem.

a)

nõuavad, et lõpptarbija soovi korral tehakse teave lõpptarbijate energiaarvete ja varasema tarbimise kohta kättesaadavaks lõpptarbija poolt määratud energiateenuseosutajale selles ulatuses, millises see teave on kättesaadav;

b)

tagavad, et lõpptarbijad saavad valida võimaluse saada arvetel esitatavat teavet ja arveid elektrooniliselt ning et nad saavad soovi korral selge ja arusaadava selgituse selle kohta, kuidas nende arve koostati, eelkõige juhul, kui arved ei põhine tegelikul tarbimisel;

c)

tagavad, et vastavalt VII lisale tehakse koos arvega kättesaadavaks asjakohane teave, mille abil lõpptarbijad saavad tervikliku ülevaate jooksvatest energiakuludest;

d)

võivad sätestada, et lõpptarbija soovi korral ei käsitleta nendel arvetel esitatavat teavet maksetaotlusena. Sellistel juhtudel tagavad liikmesriigid, et energiaallikate tarnijad pakuvad paindlikku korraldust tegelike maksete jaoks;

e)

nõuavad, et tarbijatele esitatakse nende nõudmisel energiakulusid käsitlevad andmed ja hinnangud õigel ajal ja kergesti mõistetavas vormis, mida nad saavad kasutada tehingute võrdsel alusel võrdlemiseks.

a)

eri vahendid ja poliitikad käitumisharjumuste muutmiseks, sealhulgas näiteks:

b)

võimalused ja vahendid tarbijate ja tarbijaorganisatsioonide kaasamiseks võimalikul üleminekul arukate arvestite kasutamisele, teavitades

a)

kavandatakse uut soojuselektrijaama, mille summaarne nimisoojusvõimsus ületab 20 MW, et hinnata käitise kui tõhusa koostootmisjaama toimimise kulusid ja tulusid;

b)

oluliselt remonditakse olemasolevat soojuselektrijaama, mille summaarne nimisoojusvõimsus ületab 20 MW, et hinnata käitise tõhusaks koostootmisjaamaks muutmise kulusid ja tulusid;

c)

kavandatakse või oluliselt remonditakse üle 20 MW summaarse nimisoojusvõimsusega ja kasulikul temperatuuril heitsoojust tootvat tööstuskäitist, et hinnata kulusid ja tulusid, mis kaasnevad majanduslikult põhjendatud nõudluse rahuldamiseks heitsoojuse kasutamisega, kaasa arvatud koostootmise teel, ja selle käitise ühendamisega kaugkütte- ja -jahutusvõrku;

d)

kavandatakse uut kaugkütte- ja -jahutusvõrku või uut 20 MW ületava summaarse nimisoojusvõimsusega elektrijaama olemasolevas kaugkütte- ja -jahutusvõrgus või remonditakse oluliselt sellist olemasolevat jaama, et hinnata lähedal asuvate tööstuskäitiste heitsoojuse kasutamise kulusid ja tulusid.

a)

need tipptunni- ja varuelektrijaamad, mis on kavandatud töötama alla 1 500 töötunni aastas viie aasta libiseva keskmisena, võttes aluseks liikmesriikide kehtestatud kontrollimenetluse, millega tagatakse, et see erandi tegemise kriteerium on täidetud;

b)

tuumaenergiakäitised;

c)

käitised, mis peavad asuma direktiivi 2009/31/EÜ alusel loa saanud geoloogilise säilitamise koha lähedal.

a)

võtta arvesse lõikes 1 osutatud põhjaliku hindamise tulemust;

b)

tagada lõikes 5 osutatud nõuete täitmine ja

c)

võtta arvesse lõikes 5 osutatud kulude-tulude analüüsi tulemust.

a)

viiakse läbi hindamine nende gaasi- ja elektriinfrastruktuuri energiatõhususe suurendamise võimaluste kohta, eelkõige ülekande, jaotuse, koormuse reguleerimise ja koostalitlusvõime ning energiatootmiskäitistega ühendamise alal, sealhulgas seoses energia mikrotootjate juurdepääsuvõimalustega;

b)

määratakse kindlaks konkreetsed meetmed ja investeeringud kulutõhusate energiatõhususe parandamise meetmete kasutuselevõtuks võrguinfrastruktuurides ja esitatakse nende kasutuselevõtu ajakava.

a)

tagavad tõhusa koostootmisega toodetud elektri ülekandmise ja jaotuse;

b)

annavad tõhusa koostootmisega toodetud elektrile eelistatud või garanteeritud võrkupääsu;

c)

annavad elektrijaamade võrgujärjekorda seadmisel eelisjärjekorra tõhusa koostootmisega toodetud elektrile, niivõrd kui siseriikliku elektrisüsteemi ohutu toimimine seda võimaldab.

a)

levitavad selget ja kergesti kättesaadavat teavet, mis käsitleb

b)

julgustavad kvaliteedimärgiste väljatöötamist, muu hulgas kaubandusassotsiatsioonide poolt;

c)

teevad avalikult kättesaadavaks loetelu olemasolevatest energiateenuseosutajatest, kes on kvalifitseeritud ja/või sertifitseeritud vastavalt artiklile 16, ja uuendavad seda regulaarselt või loovad liidese, kus energiateenuseosutajad saavad teavet anda;

d)

toetavad avalikku sektorit energiateenuste pakkumiste hankimisel, eelkõige hoonete remondiks,

e)

esitavad riikliku energiatõhususe tegevuskava raames kvalitatiivse ülevaate, milles käsitletakse energiateenuste turu praegust ja tulevast arengut.

a)

teevad kindlaks ja avaldavad kontaktpunkti(d), kust lõpptarbijad võivad saada lõikes 1 osutatud teavet;

b)

võtavad vajaduse korral meetmeid, et kõrvaldada õigusnormidega seotud ja muid tõkkeid, mis takistavad energiatõhususe lepingute ja muude energiatõhususe teenuste mudelite kasutamist energiasäästmismeetmete kindlakstegemiseks ja/või rakendamiseks;

c)

kaaluvad näiteks ombudsmani näol sõltumatu mehhanismi loomist ja selle rolli kehtestamist, et tagada kaebuste tõhus käsitlemine ja energiateenuslepingutest tulenevate vaidluste kohtuväline lahendamine;

d)

võimaldavad sõltumatutel turuvahendajatel osaleda turu arengule kaasa aitamises nii nõudluse kui ka pakkumise poolel.

a)

hoone omanikku ja üürnikku või eri omanikke mõjutavate stiimulite erinevused, et nimetatud osalisi ei takistaks tõhususe parandamisse investeerimast asjaolu, et nemad ise ei saa sellest kogu kasu või et puuduvad eeskirjad kulude ja kasu jagamiseks nende vahel, sealhulgas riiklikud eeskirjad ja meetmed, millega reguleeritakse otsustusprotsesse mitme omanikuga hoonete puhul;

b)

avaliku sektori asutuste ostude ja aastaeelarve koostamise ning raamatupidamise kohta kehtivad õiguslikud ja reguleerivad sätted ning haldustavad, et avaliku sektori asutusi ei hoitaks tagasi investeeringute tegemisest, millega suurendatakse energiatõhusust ja vähendatakse nii palju kui võimalik kogu elutsükliga seonduvaid eeldatavaid kulusid, ning energiatõhususe lepingute ja muude pikaajaliste lepinguliste kolmanda isiku poolt rahastamise võimaluste kasutamisest.

a)

et muuta artikli 7 lõikes 1 osutatud lõplikku kuupäeva;

b)

et vaadata läbi artikli 7 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuded;

c)

et kehtestada täiendavad ühised nõuded, eelkõige artikli 7 lõikes 7 käsitletud küsimuste kohta.

1)

Lisatakse järgmine põhjendus:

2)

Artikli 6 lõike 1 lõppu lisatakse järgmine lause:

„See ei piira liikmesriikide poolt direktiivi 2010/31/EL artikli 4 lõike 1 ja artikli 8 kohaselt kehtestatud energiatõhususe nõuete ja süsteeminõuete kohaldamist.”

14.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/57

(1)

Liit on seadnud eesmärgiks säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, mille nurgakivi on tsiviil- ja kriminaalasjades tehtavate kohtuotsuste vastastikune tunnustamine.

(2)

Liit on pühendunud kuriteoohvrite kaitsele ja sellealaste miinimumnõuete kehtestamisele ning nõukogu on võtnud vastu 15. märtsi 2001. aasta raamotsuse 2001/220/JSK (ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses) (4). Euroopa Ülemkogu 10.-11. detsembri 2009. aasta kohtumisel vastu võetud Stockholmi programmis (Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel) (5) on komisjonil ja liikmesriikidel palutud uurida, kuidas täiustada kuriteoohvrite kaitset käsitlevaid õigusakte ja asjaomaseid praktilisi toetusmeetmeid, pöörates erilist tähelepanu kõigile ohvritele, sealhulgas prioriteedina terrorismiohvritele, ning toetades ja tunnustades neid.

(3)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 82 lõikes 2 nähakse ette liikmesriikides kohaldatavate miinimumeeskirjade kehtestamine, et hõlbustada kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikust tunnustamist ning politsei- ja õiguskoostööd piiriülese mõõtmega kriminaalasjades, eelkõige seoses kuriteoohvrite õigustega.

(4)

Nõukogu märkis oma 10. juuni 2011. aasta resolutsioonis, milles käsitletakse tegevuskava ohvrite õiguste tugevdamiseks ja kaitseks, eriti kriminaalmenetluses (6) („Budapesti tegevuskava”), et liidu tasandil tuleks võtta meetmeid kuriteoohvrite õiguste tõhustamiseks ning nende toetamiseks ja kaitseks. Selleks, ja kooskõlas nimetatud resolutsiooniga, soovitakse käesoleva direktiiviga muuta ja täiendada raamotsuses 2001/220/JSK sätestatud põhimõtteid ning edendada oluliselt ohvrite kaitset kogu liidus, eelkõige kriminaalmenetluse raames.

(5)

Euroopa Parlamendi 26. novembri 2009. aasta resolutsioonis naistevastase vägivalla kaotamise kohta (7) kutsutakse liikmesriike üles täiustama naistevastase vägivalla kõigi vormide vastu võitlemist käsitlevaid õigusakte ja tegevuspõhimõtteid ning võitlema naistevastase vägivalla põhjustega, eelkõige ennetusmeetmete kaudu, ning kutsutakse liitu üles tagama kõigile vägivalla ohvritele õigust abile ja toetusele.

(6)

Oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsioonis naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta (8) on Euroopa Parlament esitanud strateegia naistevastase vägivalla, koduvägivalla ja naiste suguelundite moonutamise vastu võitlemise kohta soolise vägivalla vastaste tulevaste kriminaalõiguse valdkonna õigusaktide alusena, sealhulgas raamistik naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks (poliitika, ennetamine, kaitse, süüdistuse esitamine, abistamine ja partnerlus), millele peab järgnema liidu tegevuskava. Rahvusvaheline reguleerimine selles valdkonnas hõlmab ÜRO 18. detsembril 1979. aastal vastu võetud konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), CEDAW komitee soovitusi ja otsuseid ning 7. aprillil 2011 vastu võetud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja sellega võitlemise konventsiooni.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiviga 2011/99/EL (Euroopa lähenemiskeelu kohta) (9) kehtestatakse mehhanism kaitsemeetmete vastastikuseks tunnustamiseks liikmesriikidevahelistes kriminaalasjades. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivis 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) (10) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivis 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) (11) käsitletakse muu hulgas inimkaubanduse, laste seksuaalse kuritarvitamise, ärakasutamise ja lasteporno ohvrite teatud kategooriate erilisi vajadusi.

(8)

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuses 2002/475/JSK terrorismivastase võitluse kohta (12) tunnistatakse, et terrorism on liidu aluspõhimõtete, sealhulgas demokraatia põhimõtte üks tõsisemaid rikkumisi, ning kinnitatakse, et muu hulgas kujutab see endast ohtu inimõiguste vaba kasutamise põhimõtetele.

(9)

Kuritegu on tegu, millega rikutakse nii ühiskondlikke norme kui ka kuriteoohvri kui üksikisiku õigusi. Seetõttu tuleks kuriteoohvreid tunnustada ja kohelda austavalt, diskreetselt ning professionaalselt, ühelgi moel rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste eripärade, keeleoskuse, usu või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varandusliku seisu, sünnipära, puude, vanuse, soo, soolise eneseväljenduse, soolise identiteedi, seksuaalse sättumuse, elaniku staatuse või tervisliku seisundi alusel diskrimineerimata. Kõigis kokkupuudetes kriminaalmenetluse raames tegutseva pädeva asutusega ja ohvritega kokku puutuvate talitustega, nagu ohvriabiteenuste ja lepitava õigusemõistmise teenuste osutajatega, tuleks võtta arvesse kuriteoohvrite individuaalset olukorda ja esmavajadusi, vanust, sugu, võimalikku puuet ja küpsust, austades samas täielikult nende füüsilist, vaimset ja moraalset puutumatust. Kuriteoohvreid tuleks kaitsta uuesti ja korduvalt ohvriks langemise ja hirmutamise ning kättemaksu eest, neile tuleks kuriteost taastumise hõlbustamiseks osutada asjakohaseid abiteenuseid ning neile tuleks tagada õiguskaitse kättesaadavus piisaval tasemel.

(10)

Käesolevas direktiivis ei käsitleta kuriteoohvrite liikmesriikide territooriumil elamise tingimusi. Liikmesriigid peaksid võtma vajalikud meetmed selleks, et tagada, et käesolevas direktiivis sätestatud õigusi ei muudeta sõltuvaks ohvri elaniku staatusest nende territooriumil ega ohvri kodakondsusest või rahvusest. Vastupidi, kuriteost teatamine ja kriminaalmenetluses osalemine ei anna mingeid õigusi seoses ohvri elanikustaatusega.

(11)

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumnõuded. Liikmesriigid võivad käesolevas direktiivis sätestatud õigusi laiendada, et tagada kaitse kõrgem tase.

(12)

Käesolevas direktiivis sätestatud õigustega ei piirata kurjategija õigusi. Mõiste „kurjategija” osutab isikule, kes on kuriteos süüdi mõistetud. Samas osutab see käesoleva direktiivi tähenduses ka kahtlusalusele või süüdistatavale enne süü omaksvõtmist või süüdimõistmist, piiramata seejuures süütuse presumptsiooni kohaldamist.

(13)

Käesolevat direktiivi kohaldatakse liidus toime pandud kuritegude suhtes ning liidus toimuvate kriminaalmenetluste suhtes. Sellega antakse õigused üksnes selliste väljaspool liidu territooriumi toime pandud kuritegude ohvritele, mis on seotud liidus toimuva kriminaalmenetlusega. Väljaspool liitu asuvatele pädevatele asutustele, näiteks saatkondadele, esitatud kaebused ei too kaasa käesolevas direktiivis sätestatud kohustusi.

(14)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel tuleb esikohale seada lapse huvid, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja 20. novembril 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsioonis. Lapsohvreid tuleks käsitada ja kohelda kui käesolevas direktiivis sätestatud õiguste täieõiguslikke omanikke ning neil peaks olema õigus teostada neid õigusi nii, et võetaks arvesse nende võimet kujundada oma arvamus.

(15)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaksid liikmesriigid tagama, et puudega ohvrid saaksid täielikult teostada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi võrdsel alusel teistega, hõlbustades sealhulgas juurdepääsu valdustele, kus toimub kriminaalmenetlus, ning juurdepääsu teabele.

(16)

Terrorismiohvrid on langenud selliste rünnakute ohvriks, mille lõppeesmärk on kahjustada ühiskonda. Seega võivad nad vajada erilist tähelepanu, tuge ja kaitset seoses nende vastu sooritatud kuriteo eripäraga. Terrorismiohvrid võivad saada olulist üldsuse tähelepanu ning vajavad tihtipeale sotsiaalset tunnustust ja austavat kohtlemist ühiskonna poolt. Liikmesriigid peaksid seega pöörama terrorismiohvrite vajadustele erilist tähelepanu ning püüdma kaitsta nende väärikust ja turvalisust.

(17)

Vägivalda, mis on suunatud isiku vastu tema soo, soolise identiteedi või soolise väljendumise tõttu või mis mõjutab ebaproportsionaalselt teatud soost isikuid, loetakse sooliseks vägivallaks. Selle tulemusel võib ohver kannatada füüsilist, seksuaalset, emotsionaalset või psühholoogilist kahju või kanda majanduslikku kahju. Soolist vägivalda loetakse diskrimineerimise vormiks ja ohvri põhivabaduste rikkumiseks ning see hõlmab vägivalda lähisuhetes, seksuaalvägivalda (sh vägistamine, seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine), inimkaubandust, orjust ning mitmesuguseid kahjulikke tavasid, nagu sundabielud, naiste suguelundite moonutamine ning n-ö aukuriteod. Soolise vägivalla ohvritest naised ja nende lapsed vajavad tihtipeale erilist tuge ja kaitset seoses uue või korduva ohvriks langemise suure ohuga või sellise vägivallaga seotud hirmutamise või kättemaksuga.

(18)

Kui vägivald ilmneb lähisuhtes, paneb vägivallateo toime isik, kes on ohvri praegune või endine abikaasa, partner või muu pereliige, sõltumata sellest, kas kurjategija on või on olnud ohvriga samas leibkonnas. Selline vägivald võib hõlmata füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist või majanduslikku vägivalda ja võib põhjustada füüsilist, vaimset või emotsionaalset kahju või majanduslikku kahju. Vägivald lähisuhetes on tõsine ja tihti varjatud sotsiaalne probleem, mis võib põhjustada tõsiste tagajärgedega süstemaatilisi psühholoogilisi ja füüsilisi traumasid, sest kurjategija on isik, keda ohver peaks saama usaldada. Lähisuhetes toime pandud vägivalla ohvrid võivad seega vajada erilisi kaitsemeetmeid. Seda liiki vägivald mõjutab naisi ebaproportsionaalselt ning olukord võib olla raskem, kui naine on kurjategijast majanduslikult, sotsiaalselt või elamisõigusega seoses sõltuv.

(19)

Isikut tuleks käsitada kuriteoohvrina sõltumata sellest, kas kurjategija on kindlaks tehtud, vahistatud, kohtu alla antud või süüdi mõistetud, ja sõltumata sellest, kas nende vahel on perekondlikud suhted või mitte. On võimalik, et kuriteo tagajärjel on kannatada saanud ka kuriteoohvri pereliikmed. Eelkõige võivad kuriteo tagajärjel kannatada sellise isiku pereliikmed, kelle surma kuritegu otseselt põhjustas. Käesoleva direktiiviga sätestatud kaitse peaks seetõttu laienema ka sellistele pereliikmetele, kes on kaudsed kuriteoohvrid. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada kord, millega piiratakse nende pereliikmete arvu, kellele võivad laieneda käesoleva direktiiviga sätestatud õigused. Lapse puhul peaks lapsel endal või last esindaval vanemliku vastutuse kandjal olema lubatud teostada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi, välja arvatud juhul, kui see ei vasta lapse parimatele huvidele. Käesolev direktiiv ei piira mingite selliste liikmesriigisiseste haldusmenetluste või toimingute kasutamist, millega kinnitatakse, et isik on kuriteoohver.

(20)

Kuriteoohvrite roll kriminaalõigussüsteemis ning nende võimalus aktiivselt kriminaalmenetluses osaleda on liikmesriigiti erinev ja sõltub riiklikust süsteemist ning on tingitud ühest või mitmest järgmisest kriteeriumist: kas riigi õigussüsteemis on sätestatud ohvri õiguslik staatus kriminaalmenetluse osalisena; kas ohvril on seadusjärgne kohustus kriminaalmenetluses aktiivselt osaleda, näiteks tunnistajana, ja/või kas kuriteoohvril on liikmesriigi õiguse alusel seadusjärgne õigus võtta aktiivselt osa kriminaalmenetlusest ja ta püüab seda teha, kui liikmesriigi õigussüsteemis ei ole sätestatud õiguslikku staatust kriminaalmenetluse osalisena. Liikmesriigid peaksid kindlaks määrama, millised neist olukordadest määravad kindlaks käesolevas direktiivis sätestatud õiguste kohaldamisala juhul, kui viidatakse ohvri rollile asjaomases kriminaalõigussüsteemis.

(21)

Kui pädevad asutused ning ohvriabi- ja lepitava õigusemõistmise teenuste osutajad annavad kuriteoohvrile teavet või nõustavad teda, tuleks teavet võimaluse korral esitada erinevate meediavormide vahendusel ohvrile arusaadaval viisil. Teavet ja nõu tuleks anda lihtsas ja arusaadavas sõnastuses. Samuti tuleks tagada, et kriminaalmenetluse käigus saadakse ohvrist aru. Sellega seoses tuleks arvesse võtta, mis tasemel kuriteoohver valdab keelt, milles talle teavet antakse, tema vanust, küpsust, vaimseid ja emotsionaalseid võimeid, kirjaoskuse taset ja võimalikku vaimu- või füüsilist puuet. Eriliselt tuleks arvesse võtta selliseid raskusi arusaamisel või suhtlemisel, mis võivad olla seotud mingi puudega, näiteks kuulmis- või kõnedefektiga. Samuti tuleks kriminaalmenetluse käigus arvesse võtta võimalikku asjaolu, et kuriteoohvri võime teavet edastada on piiratud.

(22)

Kaebuse esitamise hetke tuleks käesolevas direktiivis lugeda kriminaalmenetluse osaks. See peaks hõlmama ka olukordi, kus asutused alustavad ohvri suhtes toime pandud kuriteo tõttu ex officio kriminaalmenetlusi.

(23)

Teavet kulude hüvitamise kohta peaks pärast esimest kokkupuudet pädeva asutusega andma näiteks kulude hüvitamist käsitleval teabelehel, millel kirjeldatakse põhitingimusi. Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud kriminaalmenetluse nii varajases etapis otsustama selle üle, kas kõnealune ohver vastab kulude hüvitamise tingimustele.

(24)

Kuriteost teatades peaksid ohvrid saama oma kaebuse kohta politseilt kirjaliku kinnituse, millele on märgitud kuriteo põhielemendid, nagu kuriteo liik, aeg ja koht, ning kuriteoga põhjustatud mis tahes kahju. See kinnitus peaks sisaldama toimiku numbrit ning kuriteost teatamise aega ja kohta, et seda saaks kasutada tõendina kuriteost teatamise kohta, näiteks seoses kindlustusnõuetega.

(25)

Ilma et see piiraks aegumistähtaegu käsitlevate eeskirjade kohaldamist, ei peaks kuriteost teatamisel toimuvad viivitused kättemaksu-, alandamis- või häbimärgistamishirmu tõttu põhjustama ohvri kaebuse vastuvõtmisest keeldumist.

(26)

Kuriteoohvrile antav teave peaks olema piisavalt üksikasjalik tagamaks, et ohvrisse suhtutakse austusega, ning võimaldamaks tal teha teadlikke otsuseid kriminaalmenetluses osalemise kohta. Seetõttu on kuriteoohvri jaoks eriti oluline teave menetluse hetkeseisu kohta. Samuti on oluline teave, millele tuginedes saab kuriteoohver otsustada, kas taotleda kriminaalmenetlusest loobumise otsuse läbivaatamist. Kui teisiti ei taotleta, peaks olema võimalik anda ohvrile teavet suuliselt või kirjalikult, sealhulgas elektrooniliste vahendite abil.

(27)

Ohvrile antav teave tuleks edastada ohvri poolt pädevale asutusele antud viimasele teadaolevale postiaadressile või elektroonilistele kontaktandmetele. Erandjuhtudel, näiteks seoses asjaga seotud ohvrite suure arvuga, peaks olema võimalik anda teavet pressi, pädeva asutuse ametliku veebilehekülje või muu samalaadse teabekanali kaudu.

(28)

Liikmesriikidel ei peaks olema teabe andmise kohustust, kui selle teabe avaldamine võiks mõjutada kohtuasja nõuetekohast menetlemist või kahjustaks kohtuasja menetlemist või isiku huve, kui nad leiavad, et see on vastuolus nende oluliste julgeolekuhuvidega.

(29)

Asjaomased pädevad asutused peaksid tagama, et ohvrid saavad ajakohastatud kontaktandmed teabevahetuseks oma kohtuasja teemal, välja arvatud juhul, kui ohver on avaldanud soovi sellist teavet mitte saada.

(30)

Viidet „otsusele” seoses õigusega saada teavet ning kirjalikku ja suulist tõlget tuleks käsitada vaid viitena süü tuvastamisele või kriminaalmenetluse lõpetamisele muul viisil. Sellise otsuse põhjendused tuleks kuriteoohvrile edastada kõnealust otsust sisaldava dokumendi koopiana või põhjenduste lühikokkuvõttena.

(31)

Õigus saada teavet ohvri suhtes toime pandud kuriteo kohta esitatud kaebusest tuleneva kohtuistungi toimumise aja ja koha kohta peaks kehtima ka teabele kohtuasjas tehtud otsuse edasikaebamisega seotud kohtuistungi toimumise aja ja koha kohta.

(32)

Kuriteoohvrile tuleks taotluse korral anda konkreetset teavet kurjategija vabastamise või põgenemise kohta vähemalt neil juhtudel, kui esineb kuriteoohvrile kahju tekitamise oht või kui kuriteoohvrile kahju tekitamise oht on kindlaks tehtud, välja arvatud juhul, kui on kindlaks tehtud oht, et selle teabe edastamine tekitaks kahju kurjategijale. Kui on kindlaks tehtud oht, et teatamise tulemusel tekitatakse kurjategijale kahju, peaks pädev asutus asjakohaseid toiminguid kindlaks määrates arvesse võtma kõiki teisi riske. Viide ohvrile kahju tekitamise kindlakstehtud ohule peaks hõlmama selliseid asjaolusid nagu kuriteo laad või raskusaste ja kättemaksu oht. Seetõttu ei tuleks seda kohaldada nende olukordade suhtes, kus on toimunud pisikuriteod ning ohvrile kahju tekitamise risk on väike.

(33)

Ohvrid peaksid saama teavet õiguse kohta otsus kurjategija vabastada edasi kaevata, kui selline õigus on liikmesriigi õiguses olemas.

(34)

Õigusemõistmine ei saa olla tõhus, kui kuriteoohver ei saa selgitada tema suhtes toime pandud kuriteo asjaolusid ega pädevale asutusele arusaadaval viisil tõendeid esitada. Sama oluline on tagada, et kuriteoohvrisse suhtutakse austusega ja et tal on võimalik oma õigusi teostada. Seetõttu tuleks kuriteoohvri ülekuulamisel ja selleks, et võimaldada tema aktiivset osavõttu kohtuistungist, tagada alati tasuta suuline tõlge vastavalt kuriteoohvri rollile asjaomases kriminaalõigussüsteemis. Kriminaalmenetluse muudes aspektides võib vajadus suulise ja kirjaliku tõlke järele varieeruda sõltuvalt konkreetsetest küsimustest, kuriteoohvri rollist asjaomases kriminaalõigussüsteemis ja sellest, mil määral ta kriminaalmenetluses osaleb ja millised eriõigused tal on. Sellistel juhtudel tuleb suuline ja kirjalik tõlge tagada ainult ulatuses, mis on vajalik kuriteoohvrile tema õiguste teostamiseks.

(35)

Ohvril peaks olema võimalus vaidlustada liikmesriigi menetlusõiguse kohaselt otsus, mille kohaselt ei ole suuline või kirjalik tõlge vajalik. See õigus ei tähenda, et liikmesriigid oleksid kohustatud looma eraldi mehhanismi või kaebuste esitamise menetluse, mille kaudu sellist otsust võib edasi kaevata, ja see ei peaks tarbetult kriminaalmenetlust pikendama. Otsuse kehtiva riikliku menetluse kohasest sisemisest läbivaatamisest peaks piisama.

(36)

Asjaolu, et ohver räägib ainult vähe levinud keelt, ei peaks iseenesest olema aluseks otsusele, et suuline või kirjalik tõlge pikendaks tarbetult kriminaalmenetlust.

(37)

Abiteenused peaksid olema kättesaadavad alates hetkest, mil pädevad asutused ohvrist teada saavad, ja kogu kriminaalmenetluse kestel ning asjakohase ajavahemiku jooksul pärast menetlust vastavalt ohvri vajadustele ja käesolevas direktiivis sätestatud õigustele. Ohvriabiteenuseid tuleks osutada eri viisidel, ilma ülemääraste formaalsusteta ja piisavalt suures piirkonnas üle liikmesriigi, et kõigil kuriteoohvritel oleks teenustele juurdepääs. Ohvrid, kes on kannatanud olulist kahju seoses kuriteo raskusega, võivad vajada spetsialiseeritud abiteenuseid.

(38)

Eriti haavatavad isikud või need, kes leiavad ennast olukorrast, kus neil on eriti suur risk kahju kanda, näiteks isikud, kes kannatavad lähisuhetes korduvat vägivalda, soolise vägivalla ohvrid või isikud, kes langevad muud liiki kuritegude ohvriks liikmesriigis, kus nad ei ole kodanikud ega elanikud, peaksid saama spetsialisti abi ja õiguskaitset. Spetsialisti abiteenused peaksid põhinema ühtsel ja suunatud lähenemisviisil, milles tuleks eelkõige arvesse võtta ohvrite erivajadusi, kuriteo tagajärjel kannatatud kahju raskust, samuti suhet ohvrite, kurjategijate, laste ja nende laiema sotsiaalse keskkonna vahel. Ohvri jaoks kuriteo tagajärjel saadud võimalikust kahjust ja traumast taastumise ning nende ületamise toetamisel olulist rolli mängivate talituste ja nende personali peamine ülesanne peaks olema ohvrite teavitamine nende käesolevas direktiivis sätestatud õigustest, et nad saaksid teha otsuseid toetavas keskkonnas, kus neid koheldakse väärikalt, austavalt ja peenetundeliselt. Selliste spetsialisti abiteenuste poolt pakutava abi liigid võivad hõlmata varjupaiga või turvalise eluaseme pakkumist, kiireloomulise meditsiiniabi pakkumist, suunamist meditsiinilisele ja kohtumeditsiinilisele läbivaatusele tõendite saamiseks vägistamise ja seksuaalse väärkohtlemise korral, lühi- ja pikaajalist psühholoogilist nõustamist, traumaabi, õigusnõustamist, õigusalast kaitset ning eriteenuseid lastele kui otsestele või kaudsetele ohvritele.

(39)

Ohvriabiteenistustelt ei saa nõuda, et nad pakuksid ise laiaulatuslikke spetsiaalseid ja professionaalseid erialaseid teenuseid. Vajaduse korral peaksid ohvriabiteenistused toetama ohvreid olemasolevate professionaalsete abiteenuste pakkujate (näiteks psühholoogide) poole pöördumisel.

(40)

Kuigi abiteenuste osutamine ei tohiks sõltuda sellest, kas kuriteoohver esitab kuriteokaebuse pädevale asutusele, nagu politsei, on sellistel asutustel tihti parimad võimalused teavitada kuriteoohvreid abiteenuste olemasolust. Seetõttu soovitatakse liikmesriikidel luua sobivad tingimused kuriteoohvrite suunamiseks ohvriabiteenuste osutajate juurde, tagades muu hulgas, et võimalik oleks järgida andmekaitsenõudeid ja et neid järgitakse. Korduvat suunamist tuleks vältida.

(41)

Kuriteoohvrite õigust anda selgitusi tuleks pidada tagatuks ka juhul, kui nad võivad anda ütlusi või selgitusi kirjalikus vormis.

(42)

Lapsohvri õigust anda kriminaalmenetluses ütlusi ei tohiks välistada vaid selle põhjal, et ohver on laps, või ohvri vanuse põhjal.

(43)

Õigust taotleda kriminaalmenetlusest loobumise otsuse läbivaatamist tuleks pidada viitavaks otsustele, mille on teinud prokurörid, uurimist teostavad kohtunikud või õiguskaitseasutused, näiteks politseiametnikud, kuid mitte kohtute poolt tehtud otsuste suhtes. Kui kriminaalasja menetlemisest loobumise otsus vaadatakse läbi, peaks otsuse läbi vaatama algse otsuse teinud isikust või asutusest erinev isik või asutus, välja arvatud juhul, kui esialgse kriminaalmenetlusest loobumise otsuse tegi kõrgeim prokuratuuriasutus, kelle otsus ei kuulu läbivaatamisele; sel juhul võib läbivaatajaks olla seesama asutus. Õigus taotleda kriminaalmenetlusest loobumise otsuse läbivaatamist ei puuduta erimenetlusi, nagu menetlused parlamendi- või valitsuseliikmete vastu seoses nende ametiseisundi kasutamisega.

(44)

Kriminaalmenetluse lõpetamise otsus peaks hõlmama olukordi, kus prokurör otsustab süüdistusest loobuda või menetlust mitte jätkata.

(45)

Prokuröri otsus, mille tulemuseks on asja kohtuväline lahendamine ja mis seega kriminaalmenetluse lõpetab, välistab kuriteoohvri õiguse taotleda kriminaalmenetlusest loobumise otsuse läbivaatamist üksnes juhul, kui sellise lahendiga kehtestatakse hoiatus või kohustus.

(46)

Lepitava õigusemõistmise teenused, nagu lepitus ohvri ja kurjategija vahel, pere ja lähikondlaste nõustamine ja kogukondlik karistuse määramine, võivad olla kuriteoohvrile suureks abiks, kuid selliste teenuste osutamisel on vaja kaitsemeetmeid, et ära hoida uut või korduvat ohvriks langemist ja hirmutamist. Selliste teenuste osutamisel tuleks eelkõige arvesse võtta kuriteoohvri huve ja vajadusi, leevendada talle osaks saanud kahju ja vältida edasise kahju tekkimist. Asja suunamisel lepitava õigusemõistmise teenuse juurde ja lepitava õigusemõistmise menetluse läbiviimisel tuleks arvesse võtta selliseid asjaolusid nagu kuriteo laad ja raskus, järgnenud trauma raskus, ohvri füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise puutumatuse korduv rikkumine, jõudude ebavõrdsus kuriteoohvri ja kurjategija vahel, kuriteoohvri vanus, küpsus ja vaimsed võimed, mis võivad piirata või vähendada tema võimet teadlikult otsustada ja võivad osutuda takistuseks tema jaoks positiivse tulemuse saavutamisel. Lepitava õigusemõistmise menetlus peaks üldiselt jääma konfidentsiaalseks, välja arvatud juhul, kui pooled teisiti kokku lepivad, või juhul, kui see on liikmesriigi õigusaktide kohaselt vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu. Teatavad tegurid, nagu lepitava õigusemõistmise protsessi jooksul tehtud ähvardused või sooritatud mis tahes vägivallateod, võidakse avaliku huvi tõttu tunnistada avalikustamist vajavateks.

(47)

Kuriteoohvritel ei peaks kriminaalmenetluses osalemisega seoses kulusid tekkima. Liikmesriigid peaksid olema kohustatud hüvitama üksnes kuriteoohvri vajalikud kulutused, mis kaasnesid nende kriminaalmenetluses osalemisega, kuid neil ei peaks olema kohustust hüvitada kuriteoohvrite õiguskulusid. Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata liikmesriigi õigusega kindlaks kulude hüvitamise tingimused, nagu hüvitise nõudmise tähtpäevad, päevarahade ja reisikulude standardmäärad ning saamata jäänud tulude hüvitamise maksimumsummad ühe päeva kohta. Õigust saada kriminaalmenetluses kulude eest hüvitist ei tohiks seostada olukorraga, kus kuriteoohver teeb kuriteo kohta avalduse. Kulud tuleks katta üksnes selles ulatuses, mis on seotud kuriteoohvri kohustusega või pädevate asutuste poolt talle esitatud nõudega kriminaalmenetluses isiklikult ja aktiivselt osaleda.

(48)

Vara, mida saab tagastada ja mis on kriminaalmenetluse käigus arestitud, tuleks kuriteoohvrile tagastada võimalikult kiiresti, välja arvatud erakorraliste asjaolude puhul, nagu omandiõiguse vaidlustamine, ebaseaduslik valdus või ebaseaduslik vara. Õigus vara tagastamisele ei tohiks piirata selle õiguspärast kinnipidamist muude menetlustoimingute läbiviimise eesmärgil.

(49)

Õigust kurjategijalt hüvitise saamise otsusele ja asjakohast kohaldatavat menetlust tuleks kohaldada ka ohvrite puhul, kes elavad muus liikmesriigis kui liikmesriik, kus kuritegu toime pandi.

(50)

Käesolevas direktiivis sätestatud kaebuste edastamise kohustus ei tohiks mõjutada liikmesriikide pädevust menetlust algatada ning see ei piira nõukogu 30. novembri 2009. aasta raamotsuses 2009/948/JSK (kohtualluvuskonfliktide vältimise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses) (13) sätestatud kohtualluvuse kollisiooninormide kohaldamist, sealhulgas teabe vahetamise kohta.

(51)

Kui ohver on lahkunud kuriteo toime panemise liikmesriigist, ei peaks see liikmesriik enam olema kohustatud pakkuma abi, tuge ja kaitset, välja arvatud seoses sellega, mis on otseselt seotud selle riigi poolt kõnealuse kuriteo suhtes läbi viidava kriminaalmenetlusega, nagu erikaitsemeetmed kohtumenetluse ajal. Ohvri elukohaliikmesriik peaks pakkuma abi, tuge ja kaitset, mida ohver vajab taastumiseks.

(52)

Ohvrite ja nende pereliikmete turvalisuse ja väärikuse kaitsmiseks uue või korduva ohvriks langemise ning kättemaksu ja hirmutamise eest peaksid olema kättesaadavad sellised meetmed nagu ajutine kohtumäärus või lähenemiskeeld.

(53)

Ohtu, et kurjategija paneb ohvri suhtes toime uue ja korduva kuriteo, hirmutab teda või maksab talle kätte, ja ohtu, et kriminaalmenetluses osalemine toob kaasa edasise ohvriks langemise, tuleks vähendada, koordineerides menetlust nii, et kuriteoohvreid koheldakse austusega ja et neil tekiks usaldus ametiasutuste vastu. Kuriteoohvri kontaktid pädevate asutustega peaksid olema võimalikult sujuvad ja ohver ei peaks õiguskaitseasutustega suhtlema rohkem kui menetluse jaoks absoluutselt vajalik, näiteks tuleks küsitlemised videosalvestada ja lubada kasutada videosalvestisi kohtus. Õigusala töötajatel peaks olema võimalik kasutada mitmesuguseid eri meetmeid, et vältida kohtumenetluse ajal kuriteoohvrile stressi tekitamist, eelkõige sellist, mis tekib silmside tagajärjel kurjategija, tema perekonna, temaga seotud isikute või üldsuse esindajatega. Selleks tuleks julgustada liikmesriike kehtestama eriti kohtuhoonetes ja politseijaoskondades teostatavaid ja praktilisi meetmed, et seal oleks võimalik sisse seada sellised mugavusteenused nagu kuriteoohvritele eraldi sissepääsud ja ooteruumid. Lisaks peaksid liikmesriigid, nii palju kui võimalik, kavandama kriminaalmenetlust nii, et kokkupuudet ohvri ja tema pereliikmete ning kurjategija vahel välditaks, näiteks kutsudes ohvrid ja kurjategijad kohtuistungitele erinevatel aegadel.

(54)

Kuriteoohvri eraelu puutumatuse kaitse võib olla tõhusaks abinõuks uue ja korduva ohvriks langemise, hirmutamise ja kättemaksmise ärahoidmisel; selle saavutamiseks võib kasutada erinevaid meetmeid, sealhulgas kuriteoohvri isikut ja asukohta käsitleva teabe mitteavaldamist või sellise teabe piiratud avaldamist. Eraelu puutumatuse kaitse on eriti oluline lapsohvrite puhul, hõlmates sealhulgas nime mitteavaldamist. Siiski võib esineda olukordi, kus näiteks lapse röövimise koha avalikustamine või isegi laiaulatuslik avaldamine võib lapse jaoks erandlikult kasulik olla. Ohvrite ja nende pereliikmete eraelu ning kujutiste kaitseks võetud meetmed peaksid alati olema kooskõlas õigusega õiglasele kohtumõistmisele ja sõnavabadusega, nagu neid on tunnustatud vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitega 6 ja 10.

(55)

Mõni ohver on kriminaalmenetluse ajal eriti suures uue ja korduva ohvriks langemise, hirmutamise ja kättemaksmise ohus. On võimalik, et selline oht tuleneb ohvri isikuomadustest, kuriteo laadist ja asjaoludest. Neid ohte saab tõhusalt kindlaks teha ainult individuaalse hindamisega, mis tuleks esimesel võimalusel läbi viia. Selline hindamine tuleks läbi viia kõigi ohvrite puhul, et kindlaks teha, kas neid ohustab uus ja korduv ohvriks langemine, hirmutamine ja kättemaksmine ning milliseid erilisi kaitsemeetmeid nad vajavad.

(56)

Individuaalse hindamise puhul tuleks arvesse võtta selliseid ohvri isikuomadusi nagu vanus, sugu ja sooline identiteet või väljendumine, tervislik seisund, puue, elaniku staatus, suhtlemisraskused, suhe kurjategijaga või sõltumine temast, eelnev kokkupuutumine kuritegevusega. Arvesse tuleks võtta ka kuriteo laadi ja asjaolusid, näiteks kas tegemist on vihakuriteoga, eelarvamuskuriteoga või kuriteoga, mis on toime pandud diskrimineerimise ajendil, seksuaalvägivallaga või vägivallaga lähisuhtes, kus kurjategija oli kontrollivas seisundis, kas ohver elab kõrge kuritegevuse tasemega või kuritegelike jõukude kontrollitavas piirkonnas, ning asjaolu, et ohvri päritoluriik ei ole liikmesriik, kus kuritegu toime pandi.

(57)

Inimkaubanduse, terrorismi, organiseeritud kuritegevuse, lähisuhetes toimuva vägivalla, seksuaalvägivalla, seksuaalse ärakasutamise, soolise vägivalla ja vihakuritegude ohvrid ning puudega ohvrid ja lapsohvrid kogevad tihti uut või korduvat ohvriks langemist, hirmutamist ja kättemaksu. Erilist tähelepanu tuleks pöörata hindamisele, kas selliseid ohvreid ohustab selline ohvriks langemine, hirmutamine ja kättemaks ning peaks saama kindlalt eeldada, et need ohvrid saavad erilistest kaitsemeetmetest kasu.

(58)

Kui on kindlaks tehtud, et kuriteoohver kuulub uue ja korduva ohvriks langemise, hirmutamise ja kättemaksu ees kaitsetute kuriteoohvrite hulka, tuleks talle kriminaalmenetluse ajal pakkuda asjakohaseid kaitsemeetmeid. Selliste meetmete täpne laad tuleks kindlaks määrata individuaalse hindamise tulemusel, võttes arvesse ohvri soove. Selliste meetmete ulatus tuleks kindlaks määrata ilma, et see piiraks kaitse õigusi, ja kooskõlas kohtu kaalutlusõigust käsitlevate eeskirjadega. Kui kuriteoohver väljendab muret ja hirmu seoses kriminaalmenetlusega, peaks see olema kaitsemeetmete kohaldamise üle otsustamisel määrava tähtsusega.

(59)

Esmased operatiivvajadused ja piirangud võivad muuta võimatuks näiteks selle tagamise, et ohvrit küsitleb alati üks ja sama politseiametnik; selliste piirangute näideteks on haigus, rasedus- ja sünnituspuhkus või vanemapuhkus. Lisaks võivad küsitlemiseks spetsiaalselt ette nähtud ruumid olla hõivatud remondi vms tõttu. Selliste operatiiv- või praktiliste piirangute korral võib olla võimatu pakkuda ohvritele erikohtlemist.

(60)

Kui vastavalt käesolevale direktiivile tuleks lapsele määrata eestkostja või esindaja, siis võib neid ülesandeid täita sama isik või juriidiline isik, institutsioon või asutus.

(61)

Kriminaalmenetlusse kaasatud ametnikud, kes võivad tõenäoliselt ohvritega isiklikult kokku puutuda, peaksid pääsema ligi asjakohasele sissejuhatavale ja jätkukoolitusele ja seda saama tasemel, mis on nende ohvritega kokkupuutumise seisukohast asjakohane, et nad oleksid võimelised kindlaks tegema ohvreid ja nende vajadusi ning kohtlema neid austaval, diskreetsel, professionaalsel ja mittediskrimineerival viisil. Isikud, kes osalevad tõenäoliselt ohvrite eriliste kaitsevajaduste ja vajalike erikaitsemeetmete väljaselgitamiseks korraldatavas individuaalses hindamises, peaksid saama eriväljaõpet sellise hindamise läbiviimise kohta. Liikmesriigid peaksid tagama politsei- ja kohtuasutuste töötajate asjakohase väljaõppe. Samuti tuleks toetada juristide, prokuröride ja kohtunike ning ohvriabi ja lepitava õigusmõistmise teenuste osutajate väljaõpet. See nõue peaks hõlmama väljaõpet konkreetsete talituste kohta, kuhu ohvrid tuleks suunata, või erikoolitust, kui nende töö on suunatud erivajadustega ohvritele, ja vajaduse korral asjakohast psühholoogilist väljaõpet. Kui see on asjakohane, peaks koolitustel pöörama tähelepanu sooküsimustele. Liikmesriikide koolitusalast tegevust tuleks täiendada Budapesti tegevuskava kohaselt suunistega, soovitustega ja parimate tavade vahetamisega.

(62)

Liikmesriigid peaksid ergutama kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust ja tegema nendega tihedat koostööd, sealhulgas tunnustatud ja aktiivsete valitsusväliste organisatsioonidega, kes töötavad kuriteoohvritega, eeskätt poliitiliste algatuste koostamisel, teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniates ning teadus- ja haridusprogrammides, koolituste korraldamisel ning kuriteoohvritele suunatud abiteenuste ja kaitsemeetmete mõju järelevalvel ja hindamisel. Selleks, et kuriteoohvrid saaksid piisavalt abi, tuge ja kaitset, peaksid riiklikud teenistused töötama koordineeritult ja osalema kõigil haldustasanditel – liidu, riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil. Ohvritel tuleks aidata leida pädevad asutused ja nende poole pöörduda, et vältida korduvat suunamist. Liikmesriigid peaksid kaaluma ühtse kontaktpunkti või nn ühe akna süsteemi, kus käsitletakse kriminaalmenetlusse kaasatud ohvri mitmeid vajadusi, sealhulgas vajadust saada teavet, abi, tuge, kaitset ja hüvitist.

(63)

Selleks, et julgustada ja toetada kuritegudest teatamist ning võimaldada ohvril väljuda korduva ohvristamise ringist, on oluline, et ohvritele on kättesaadavad usaldusväärsed abiteenused ning et pädevad asutused oleksid valmis reageerima ohvrite kuriteoteadetele austaval, peenetundelisel, professionaalsel ja mittediskrimineerival viisil. See võib suurendada ohvrite usaldust liikmesriigi kriminaalõigussüsteemi vastu ja vähendada teatamata kuritegude arvu. Õigusala töötajad, kes võivad tõenäoliselt saada ohvritelt kuritegude kohta kaebusi, peaksid olema läbinud asjakohase väljaõppe kuritegudest teatamise toetamiseks, ning kasutusele tuleks võtta meetmed, mis võimaldavad kuritegudest teatamist kolmandate isikute, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt. Kaebuste esitamiseks peaks olema võimalik kasutada selliseid kommunikatsioonitehnoloogiaid nagu e-post, videosalvestised ja internetipõhised elektroonilised ankeedid.

(64)

Käesoleva direktiiviga hõlmatud ohvrite õiguste alal peetakse poliitikakujundamise oluliseks osaks süstemaatilist ja piisavat statistiliste andmete kogumist. Selleks, et hõlbustada käesoleva direktiivi kohaldamist, peaksid liikmeriigid edastama komisjonile asjakohased andmed, mis on seotud kuriteoohvreid käsitlevate liikmesriigi menetluste kohaldamisega, sealhulgas vähemalt teatatud kuritegude arv, laad ja raskus ning kui sellised andmed on olemas, siis ohvrite arv, nende vanus ja sugu. Asjaomased statistilised andmed võivad sisaldada kohtuandmeid, mis on talletatud kohtuasutuste või õiguskaitseorganite poolt, ning vastavalt võimalustele haldusandmeid, mis on koostatud tervishoiu- ja sotsiaalteenistuste, riiklike ja valitsusväliste ohvriabi ja lepitava õigusemõistmise teenuste osutajate ja muude organisatsioonide poolt, kes töötavad kuriteoohvritega. Kohtuandmed võivad sisaldada teavet teatatud kuritegude kohta, juhtumite arvu kohta, mille puhul on läbi viidud uurimine, ja nende isikute arvu kohta, kelle suhtes on läbi viidud kohtumenetlus ning tehtud süüdimõistev otsus. Teenustepõhised haldusandmed võivad vastavalt võimalustele sisaldada andmeid selle kohta, kuidas ohvrid kasutavad valitsusasutuste ning riiklike ja eraõiguslike abiorganisatsioonide osutatud teenuseid, näiteks selliste ohvrite arvu, kelle politsei on suunanud ohvriabiteenistustesse, kes taotlevad, kes saavad või ei saa abi või lepitava õigusemõistmise teenuseid.

(65)

Käesoleva direktiivi eesmärk on muuta ja laiendada raamotsust 2001/220/JSK. Kuna raamotsuses tehtavate sisuliste muudatuste arv on suur, tuleks kõnealune raamotsus selguse huvides tervikuna asendada nende liikmesriikide osas, kes osalevad käesoleva direktiivi vastuvõtmises.

(66)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige soovitakse direktiiviga edendada õigust inimväärikusele, õigust elule, õigust kehalisele ja vaimsele puutumatusele, vabadusele ja turvalisusele, õigust era- ja perekonnaelu austamisele, õigust omandile, mittediskrimineerimise põhimõtet, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtet, lapse, eakate ja puudega inimeste õigusi ning õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

(67)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuete kehtestamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning selle ulatuse ja võimaliku toime tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(68)

Käesoleva direktiivi rakendamisel töödeldavaid isikuandmeid tuleks kaitsta vastavalt nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsusele 2008/977/JSK (kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta) (14) ja vastavalt põhimõtetele, mis on sätestatud Euroopa Nõukogu 28. jaanuari 1981. aasta konventsioonis üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel, mille on ratifitseerinud kõik liikmesriigid.

(69)

Käesolev direktiiv ei mõjuta muude liidu õigusaktide kaugemale ulatuvaid sätteid, milles käsitletakse teatavate kuriteoohvrite liikide, näiteks inimkaubanduse, laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno ohvrite erivajadusi sihipärasemalt ja põhjalikumalt.

(70)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on kõnealused liikmesriigid teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(71)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(72)

Euroopa andmekaitseinspektor esitas 17. oktoobril 2011 arvamuse, (15) mis põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (16) artikli 41 lõikel 2,

a)

„kuriteoohver” –

b)

„pereliige” – kuriteoohvri abikaasa; isik, kes elab koos ohvriga püsivalt ja pidevalt ühises majapidamises, olles temaga kindlas ja lähedases suhtes; ohvri lähisugulased, õed-vennad ja ülalpeetavad;

c)

„laps” – alla 18 aasta vanune isik;

d)

„lepitav õigusemõistmine” – mis tahes protsess, mis võimaldab ohvril ja kurjategijal oma vabal tahtel aktiivselt osaleda kuriteost tingitud probleemide lahendamises, kasutades erapooletu kolmanda isiku abi.

a)

iga juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades piirata nende pereliikmete arvu, kes võivad käesoleva direktiiviga sätestatud õigustele tugineda, ning

b)

lõike 1 punkti a alapunkti ii puhul määrata kindlaks, millistel pereliikmetel on käesoleva direktiiviga sätestatud õiguste teostamisel eesõigus.

a)

teave selle kohta, milliseid abiteenuseid võib kuriteoohver saada ja kelle poole pöörduda, kaasa arvatud vajaduse korral asjakohane teave juurdepääsu kohta meditsiinilisele toele, eriarstide toele, sealhulgas psühholoogilisele toele, ja alternatiivsele majutusele;

b)

teave kuriteokaebuse esitamise menetluste kohta ja selle kohta, milline on kuriteoohvri roll seoses selliste menetlustega;

c)

teave selle kohta, kuidas ja mis tingimustel kuriteoohvritele kaitset (sealhulgas kaitsemeetmeid) pakutakse;

d)

teave selle kohta, kuidas ja mis tingimustel võib saada õigusnõustamist, tasuta õigusabi ja mis tahes muud liiki nõustamist;

e)

teave selle kohta, kuidas ja mis tingimustel kuriteoohvritel on võimalik saada hüvitist;

f)

teave selle kohta, kuidas ja mis tingimustel on kuriteoohvritel õigus saada suulise ja kirjaliku tõlke teenust;

g)

kui nad elavad liikmesriigis, mis on erinev liikmesriigist, kus kuritegu toime pandi, siis teave erimeetmete, menetluste või korralduste kohta, mis on kättesaadavad, et kaitsta kuriteoohvrite huve liikmesriigis, kus toimub esimene kokkupuude pädeva asutusega;

h)

teave kõikide kättesaadavate kaebuste esitamise menetluste kohta juhul, kui kriminaalmenetluse raames tegutsev pädev asutus ei austa kuriteoohvri õigusi;

i)

kontaktandmed, kuhu pöörduda teabe vahetamiseks enda suhtes toime pandud kuriteo menetlemise kohta;

j)

teave kättesaadavate lepitava õigusemõistmise teenuste kohta;

k)

teave selle kohta, kuidas ja mis tingimustel võidakse hüvitada kulusid, mis tekivad kuriteoohvri osalemisest kriminaalmenetluses.

a)

otsus uurimist mitte algatada või see lõpetada või kurjategija suhtes kriminaalmenetlusest loobuda;

b)

kurjategija suhtes peetava kohtuistungi toimumise aeg ja koht ning talle esitatud süüdistuste laad.

a)

kohtuasjas tehtud lõplik otsus;

b)

teave, mis võimaldab kuriteoohvril olla kursis kriminaalmenetluse käiguga, välja arvatud erandjuhtudel, kus selline teavitamine võib kohtuasja nõuetekohast käsitlemist negatiivselt mõjutada.

a)

kuriteoohvrite õigustele juurdepääsuga seotud teave, nõustamine ja tugi, sealhulgas seoses sellega, kuidas taotleda riiklikku hüvitist kuriteoga tekitatud kahju eest, ja seoses kuriteoohvri rolliga kriminaalmenetluses, kaasa arvatud kohtuistungitel osalemiseks ettevalmistumisega;

b)

teave asjakohaste spetsialiseeritud olemasolevate ohvriabiteenistuste kohta või ohvri suunamine otse selliste ohvriabiteenistuste juurde;

c)

emotsionaalne ja võimaluse korral psühholoogiline tugi;

d)

kuriteo tagajärjel tekkinud rahaliste ja praktiliste küsimustega seotud nõustamine;

e)

kui muud avaliku või erasektori teenistused seda ei paku, siis nõustamine uue ja korduva ohvriks langemise, hirmutamise või kättemaksu ohu kohta.

a)

varjupaigad või muu asjakohane ajutine majutus kuriteoohvritele, kes vajavad turvalist asukohta seoses kättemaksu, uue ja korduva ohvriks langemise, hirmutamise ja kättemaksu otsese ohuga;

b)

suunatud ja integreeritud abiteenused erivajadustega ohvritele, nagu seksuaalvägivalla ohvrid, soolise vägivalla ohvrid ja lähisuhetes toime pandud vägivalla ohvrid, sealhulgas traumaabi ja nõustamine.

a)

lepitava õigusemõistmise teenuseid kasutatakse ainult juhul, kui see on kuriteoohvri huvides, võttes arvesse turvakaalutlusi, ning kuriteoohvri vabal ja teadlikul nõusolekul, mille võib igal ajal tagasi võtta;

b)

enne, kui kuriteoohver nõustub osalema lepitava õigusemõistmise protsessis, antakse talle kogu erapooletu teave protsessi, selle võimalike tulemuste ja võimaliku kokkuleppe rakendamise järelevalve korra kohta;

c)

kurjategija on peamised süüteo asjaolud omaks võtnud;

d)

kokkuleppe sõlmimine on vabatahtlik ja kokkulepet võib kriminaalmenetluse jätkumisel arvesse võtta;

e)

lepitava õigusemõistmise protsessi käigus toimuv arutelu, mis ei toimu avalikult, on konfidentsiaalne ja seda ei avaldata hiljem, välja arvatud poolte nõusolekul või juhul, kui see on liikmesriigi õigusaktide kohaselt vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu.

a)

võtta kuriteoohvri ütlused viivitamata pärast seda, kui kuriteokaebus on esitatud pädevale asutusele;

b)

nii palju kui võimalik rakendada välisriigis elava kuriteoohvri ärakuulamiseks videokonverentsi ja telefonikonverentsi käsitlevaid sätteid, mis on sätestatud 29. mai 2000. aasta Euroopa Liidu liikmesriikide vahelist vastastikust õigusabi kriminaalasjades käsitleva konventsiooniga (17).

a)

kuriteoohvrite küsitlemine viiakse läbi põhjendamatute viivitusteta pärast seda, kui pädevale asutusele on esitatud kuriteokaebus;

b)

kuriteoohvrit küsitletakse võimalikult vähe kordi ja küsitlusi korraldatakse ainult juhul, kui see on kriminaaluurimise eesmärgil vältimatult vajalik;

c)

ohvrit võib saata tema seaduslik esindaja ja tema poolt valitud isik, kui ei ole tehtud põhjendatud otsust, mis seda keelab;

d)

meditsiinilisi läbivaatusi vähendatakse miinimumini ja neid tehakse ainult juhul, kui see on kriminaalmenetluse eesmärgil vältimatult vajalik.

a)

kuriteoohvri isikuomadusi;

b)

kuriteo liiki või laadi ning

c)

kuriteo asjaolusid.

a)

kuriteoohvri küsitlemine toimub selleks kavandatud või kohandatud ruumides;

b)

kuriteoohvrit küsitlevad või võtavad küsitlemisest osa selleks koolitatud spetsialistid;

c)

kuriteoohvrit küsitlevad iga kord samad isikud, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus kvaliteetse õigusemõistmise põhimõtetega;

d)

kui kuriteoohver seda soovib, kui see ei takista menetluse käiku ja kui küsitlejaks ei ole prokurör või kohtunik, viib kõik seksuaalvägivalla, soolise vägivalla või lähisuhetes toime pandud vägivalla ohvrite küsitlemised kriminaalmenetluse käigus läbi samast soost isik.

a)

meetmed, mis võimaldavad vältida silmsidet kuriteoohvri ja kurjategija vahel, sealhulgas tõendite kogumisel, kasutades selleks asjakohaseid vahendeid, sealhulgas kommunikatsioonitehnoloogiat;

b)

meetmed, mille abil saab kuriteoohvri selgitusi kohtusaalis kuulata, ilma et kuriteoohver oleks kohtusaalis kohal, kasutades selleks eelkõige asjakohast kommunikatsioonitehnoloogiat;

c)

meetmed sellise tarbetu ülekuulamise vältimiseks, mis puudutab kuriteoohvri eraelu ja mitte toimepandud kuritegu, ning

d)

meetmed, mis võimaldavad kohtuistungi toimumist kinniseks kuulutada.

a)

kriminaalmenetluse jooksul salvestatakse audiovisuaalselt kõik lapsohvri küsitlused ja selliseid küsitluste salvestisi võib kasutada tõendina kriminaalmenetluses;

b)

pädevad asutused määravad lapsohvritele vastavalt kuriteoohvrite rollile asjaomases kriminaalõigussüsteemis kriminaaluurimises ja -menetluses eriesindaja, kui liikmesriigi õigusaktide kohaselt vanemliku vastutuse kandjad ei saa lapsohvrit esindada enda ja lapsohvri huvide konflikti tõttu või kui lapsohver on saatjata või perekonnast lahutatud;

c)

kui lapsohvril on õigus kasutada advokaati, siis menetlustes, kus on või võib olla huvide konflikt tema ja vanemliku vastutuse kandjate vahel, on lapsohvril õigus kasutada enda nimel õigusabi ja enda esindajat.

a)

parimate tavade vahetamine;

b)

konsultatsioonid üksikjuhtumite asjus ning

c)

abi Euroopa võrgustikele, kes teevad tööd otseselt ohvrite õigustega seotud küsimuste lahendamisel.