12.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 357/1

(1)

Prantsusmaa teatas 18. veebruaril 2002 komisjonile kavast anda ümberkorraldusabi ettevõttele Société Nationale Maritime Corse-Méditerranée (edaspidi „SNCM”); kava täiendati 3. juulil 2002 (3). Kõnealune ümberkorralduskava võeti vastu pärast seda, kui Prantsuse ametiasutused olid 20. detsembril 2001 teatanud ettevõtja Compagnie Générale Maritime et Financière (edasipidi: „CGMF”) (4) poolt SNCMile päästmisabina tehtud 22,5 miljoni euro suurusest sularaha ettemaksest. Komisjon lubas 17. juuli 2002. aasta (5) (edaspidi „2002. aasta otsus”) anda SNCMile päästmisabi EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud abi esialgse uurimismenetluse raames. Kõnealune ümberkorraldusabi seisnes SNCMi rekapitaliseerimises 76 miljoni euro ulatuses ettevõtja CGMF kaudu.

(2)

Komisjon teatas 19. augusti 2002. aasta kirjaga Prantsuse ametiasutustele oma otsusest algatada nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 (6) artikliga 6 ette nähtud ametlik uurimismenetlus (7) kooskõlas EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2.

(3)

Prantsuse ametiasutused edastasid 8. oktoobril 2002 (8) komisjonile oma märkused 19. augusti 2002. aasta otsuse (9) kohta.

(4)

Prantsuse ametiasutuste taotlusel korraldati komisjoni talitustega töökoosolekud 24. oktoobril 2002, 3. detsembril 2002 ja 25. veebruaril 2003.

(5)

Menetluse algatamise raames esitas komisjonile oma märkused kaks ettevõtjat, nimelt Corsica Ferries France (edaspidi „CFF”) 8. jaanuaril 2003 (10) ja kontsern Stef-TFE (edaspidi „STIM”) 7. jaanuaril 2003, samuti mitu Prantsusmaa haldusüksust 18. detsembril 2002 ning 9. ja 10. jaanuaril 2003. Komisjon edastas need märkused 13. ja 16. jaanuari ning 5. ja 21. veebruari 2003. aasta kirjaga Prantsusmaale märkuste esitamiseks.

(6)

Prantsuse ametiasutused esitasid komisjonile oma märkused ettevõtjate CFF ja STIM märkuste kohta 13. veebruaril (11) ja 27. mail 2003 (12).

(7)

Komisjoni talitused esitasid 16. jaanuaril 2003 taotluse lisateabe saamiseks, millele Prantsuse ametiasutused vastasid 21. veebruaril 2003.

(8)

Prantsuse ametiasutused esitasid 10. veebruari 2003. aasta kirjaga (13) argumendid, mille eesmärk oli näidata, et kõnealuse abikava puhul oli igas punktis kinni peetud ühenduse suunistest raskustes olevate äriühingute (14) päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (edaspidi „1999. aasta suunised”).

(9)

Komisjoni taotlusel esitasid Prantsuse ametiasutused 25. veebruaril 2003 (15) koopia SNCMi ja kontserni STIM siduvast aktsionäride lepingust.

(10)

Komisjon kiitis otsusega 2004/166/EÜ (16) (edaspidi „2003. aasta otsus”) teatavatel tingimustel heaks SNCMile kahes jaos makstava ümberkorraldusabi andmise, millest esimene osa on 66 miljonit eurot ja teine osa kuni 10 miljonit eurot, sõltuvalt sellest, kui suur on pärast 2003. aasta otsuse vastuvõtmist põhivara võõrandamisest saadud puhastulu. Esimese osa maksmiseks anti luba 2003. aasta otsusega.

(11)

CFF esitas 13. oktoobril 2003 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule (edaspidi „Üldkohus”) taotluse 2003. aasta otsuse tühistamiseks (kohtuasi T-349/03).

(12)

Oma otsusega 2005/36/EÜ (17) (edaspidi „2004. aasta otsus”) nägi komisjon ette, et Prantsusmaa 23. juunil 2004 taotletud muudatused, nimelt laevade Aliso ja Asco ümbervahetamine nende laevade loetelus, mida SNCMil on lubatud kasutada pärast 2003. aasta otsuse vastuvõtmist, ning laeva Aliso müümine laeva Asco asemel, ei seadnud kahtluse alla 2003. aasta otsusega lubatud ümberkorraldusabi vastavust ühisturu nõuetele.

(13)

Komisjon kiitis 16. märtsi 2005. aasta otsusega (edaspidi „2005. aasta otsus”) (18) heaks ümberkorraldusabi teise osa maksmise 3,3 miljoni euro ulatuses, mille tulemusel kasvas lubatud ümberkorraldusabi kogusumma 69,3 miljonile eurole.

(14)

15. juunil 2005 tühistas Üldkohus 2003. aasta otsuse kohtuasjas T-349/03 (19) miinimumiga piirduva abi ebaõige hindamise tõttu.

(15)

Prantsuse ametiasutused edastasid 25. oktoobril 2005 komisjonile teavet (20) ettevõtte finantsolukorra kohta alates ümberkorraldusabi projektist teatamisest 18. veebruaril 2002.

(16)

Prantsuse ametiasutused esitasid 17. novembril 2005 (21) teavet 2002. aasta ümberkorralduskava ajakohastamise ning SNCMi omakapitali taastamise kohta (22).

(17)

Prantsuse ametiasutused edastasid 15. märtsil 2006 (23) komisjonile kokkuvõtliku teatise turu, äriplaani (tulude osa) ja eeldatava kasumiaruande kohta. Muud dokumendid esitati komisjoni talitustele 28. märtsil 2006 ja 7. aprillil 2006 (24). Viimati nimetatud kirjaga kutsusid Prantsuse ametiasutused komisjoni muu hulgas üles arvesse võtma, et kuna osa 2002. aasta ümberkorraldusabist, eelkõige selle 53,48 miljoni euro suurune summa, on oma olemuselt „avaliku teenindamise hüvitamine”, ei saa seda liigitada ümberkorralduskava raames võetavaks meetmeks ning seda ei tuleks abina käsitada Altmarki kohtupraktika (25) alusel või siis tuleks see EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 alusel liigitada iseseisvaks ja ümberkorralduskavast sõltumatuks meetmeks.

(18)

21. aprillil 2006 sai komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (26) artikli 4 kohase teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames ettevõtjad Veolia Transport (edaspidi „VT”) (27) ja Butler Capital Partners (edaspidi „BCP”) omandavad SNCMi (28) üle ühiskontrolli. Komisjon otsustas teavitatud toimingut mitte vaidlustada ja kinnitas selle oma 29. mai 2006. aasta otsusega (29) ühisturuga kokkusobivaks.

(19)

Prantsuse ametiasutused edastasid komisjonile 21. juunil 2006. aastal majandus-, rahandus- ja tööstusministri 26. mai 2006. aasta otsuse, (30) milles käsitleti Prantsusmaa riikliku raudtee-ettevõtja (edaspidi „SNCF”) otsustatud finantstehingute heakskiitmist, ja 26. mai 2006. aasta dekreedi nr 2006-606 SNCM i ülekandmise kohta erasektorisse.

(20)

7. juunil 2006 (31) edastati komisjonile teave avaliku teenindamise delegeerimise ja Korsika transporditeenusega seotud sotsiaalabi kohta.

(21)

Komisjon teatas oma 13. septembri 2006. aasta kirjaga Prantsuse ametiasutustele oma otsusest algatada seoses SNCMi kasuks võetud uute meetmete ja ümberstruktureerimiskavaga, millest anti teada 2002. aastal, EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2 ja määruse (EÜ) nr 659/1999 artikliga 6 ette nähtud ametlik uurimismenetlus (32) (edaspidi „2006. aasta otsus”).

(22)

Prantsusmaa esitas 2006. aasta otsuse järel 16. novembril 2006 komisjonile oma märkused (33).

(23)

Kuna teatavad huvitatud isikud olid komisjonilt taotlenud oma märkuste esitamise tähtaja pikendamist ühe kuu võrra, (34) otsustas komisjon anda seda lisaaega kõikidele huvitatud isikutele (35).

(24)

Komisjon sai ettevõtjatelt CFF (36) ja STIM (37) märkused, mille ta edastas Prantsuse ametiasutustele 20. veebruari 2007. aasta kirjaga. Samuti esitas üks kolmas huvitatud isik oma märkused, mis samuti edastati Prantsuse ametiasutustele ning mille kõnealune kolmas isik võttis 28. mail 2008 tagasi.

(25)

Prantsuse ametiasutused esitasid 30. aprillil 2007 (38) oma märkused kolmandate huvitatud isikute märkuste kohta.

(26)

20. detsembril 2007 esitas CFF lisaks 15. juunil 2007 ja 30. novembril 2007 saadetud teabele komisjonile kaebuse SNCMi kohta. See kaebus on esitatud seoses 2007. aasta juunis Korsika territoriaalühenduse ja kontserni Compagnie Méridionale de Navigation-SNCMi vahel ajavahemikuks 2007–2013 alla kirjutatud uue avaliku teenindamise delegeerimislepingu artikliga 3. CFFi arvates annaks nimetatud klausli rakendamine SNCMile 2007. aastaks uusi finantsvahendeid 10 miljoni euro ulatuses. Samuti oleks SNCMile avaliku teenindamise kohustuste alusel makstav hüvitis riigiabi ning pealegi ebaseaduslik, kuna sellest ei ole komisjonile teatatud.

(27)

Komisjon teavitas huvitatud isikuid oma otsusest pikendada kolmandate isikute märkuste esitamise tähtaega kuni 14. märtsini 2008.

(28)

Komisjon edastas 26. märtsil 2008 huvitatud kolmandate isikute märkused Prantsusmaale, kes esitas oma märkused 28. märtsil 2008, 10. aprillil 2008 ja 28. aprillil 2008.

(29)

Komisjon oli oma 8. juuli 2008. aasta otsuses seisukohal, et 2006. aasta uued meetmed ei kujuta endast riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses ja et 2002. aastal teavitatud meetmed olid ühisturuga kokkusobivad.

(30)

Üldkohus tunnistas selle otsuse 11. septembril 2012 (39) osaliselt kehtetuks. Üldkohus oli seisukohal, et 2006. aastal elluviidud meetmeid käsitlevates komisjoni järeldustes oli ilmseid hindamisvigu. Seoses 2002. aasta ümberkorraldusmeetmetega oli kohus seisukohal, et nende analüüs tuleks läbi vaadata, kuna kehtetuks tunnistatud otsus põhines asjaolul, et 2006. aasta meetmed ei sisaldanud abi.

(31)

Kehtetuks tunnistamata jääb ainult aastatel 1991–2001 SNCMile avaliku teenuse osutamise kohustuse hüvitamiseks antud 53,4 miljoni euro suuruse abi kokkusobivaks tunnistamine. Seega ei käsitleta käesolevas otsuses nimetatud punkti.

(32)

Seetõttu peab komisjon vastu võtma veel ühe lõpliku otsuse. Otsida ei tuleks kehtetuks tunnistatud otsuse vastuvõtmise kuupäeva järgseid elemente. Pärast otsuse kehtetuks tunnistamist pidi komisjon ühelt poolt hindama, kas mõned kõne all olevad meetmed vastavad turumajanduses tegutseva erainvestori käitumisele ja teiselt poolt – tingimusel, et uuritud meetmed sisaldavad riigiabi –, kas täidetud on asjaomaste suuniste seatud kokkusobivustingimused. Nende kahe uurimise puhul saab komisjon vastavalt kohtupraktikale (40) võtta arvesse ainult teavet, mis oli tema valduses kehtetuks tunnistatud otsuse vastu võtmise kuupäeval ehk 8. juulil 2008 (41).

(33)

13. novembril 2012 toimus koosolek, kus osalesid komisjon, Prantsuse ametiasutused ja SNCMi esindajad.

(34)

Prantsuse ametiasutused taotlesid 6. detsembri 2012. aasta ja 5. veebruari 2013. aasta kirjadega kaks korda otsust taasalgatada menetlus järgmistel põhjustel: täpsustades turumajanduses tegutseva teadliku erainvestori kriteeriume, oleks Üldkohus langetanud kohtupraktikas uuendusliku otsuse, mis oleks kaasa toonud vajaduse taasalgatada ärakuulamismenetlus. Komisjon lükkas 15. jaanuari ja 13. veebruari 2013. aasta kirjadega need taotlused tagasi, rõhutades, et menetlust võib jätkata sellest täpsest hetkest, mil ebaseaduslik tegevus toimus, ja meenutades, et 2006. aasta algatamise otsuses ei olnud midagi ebaseaduslikku. Samas teavitas ta Prantsuse ametiasutusi, et neil oleks soovitatav saata komisjonile kõik täiendavad teabeelemendid, olgu see arutelu, analüüsi või mis tahes muu dokumendi vormis, mida ametiasutused kohaseks peavad.

(35)

Prantsuse ametiasutused saatsid komisjonile 16. mail 2013. aastal teabekirja.

(36)

Ka SNCM taotles 19. juuni 2013. aasta kirjaga Prantsuse ametiasutustega sarnastel põhjustel ametliku uurimismenetluse taasalgatamist. Komisjon lükkas selle taotluse 10. juuli 2013. aasta kirjaga tagasi. Samas teavitati SNCMi, et tal oleks soovitatav saata komisjonile kõik täiendavad teabeelemendid, olgu see arutelu, analüüsi või mis tahes muu dokumendi vormis, mida ametiasutused kohaseks peavad.

(37)

SNCM saatis 27. augustil 2013 teabekirja ja uue aruande SNCMi müügi kohta.

(38)

Käesoleva otsusega hõlmatud meetmetest kasusaaja on SNCM, kellele kuulub merendussektoris mitu tütarettevõtet ning kes teostab reisijate, kerg- ja raskeveokite merevedu Prantsusmaa mandriosa ja Korsika, Itaalia (Sardiinia) ning Magribi riikide (Alžeeria ja Tuneesia) vahel.

(39)

SNCM on äriühing, mis loodi 1850. aastal asutatud ettevõtjate Compagnie générale transatlantique ja Compagnie de navigation mixte ühinemisel 1969. aastal. Varem Compagnie générale transméditerranéenne’i nime kandnud äriühingule anti 1976. aastal nimi Société nationale maritime Corse-Méditerranée, pärast seda kui Société nationale des chemins de fer (SNCF) oli selles äriühingus omandanud kapitaliosaluse. Prantsuse valitsus oli kõnealuse ettevõtja valinud Korsikaga territoriaalse järjepidevuse põhimõtte rakendamiseks, nimelt mereveotariifide ühtlustamiseks SNCFi raudteetranspordi tariifidega 31. märtsil 1976. aastal 25 aastaks sõlmitud kokkuleppe alusel. Prantsuse valitsus oli juba varasema, 23. detsembril 1948 sõlmitud kokkuleppega teinud ettevõtjale Compagnie générale transatlantique ülesandeks Korsika liinide teenindamise.

(40)

SNCMi rekapitaliseerimisest teatamise ajal 2002. aastal oli SNCFil selles 20 % ja CGMFil 80 % osalus. SNCMi kapitali avamisel 30. mail 2006 (vt käesoleva otsuse punkt 18) kuulusid äriühingutele BCP ja VT vastavalt 38 % ja 28 % SNCMi kapitalist, CGMFile jäi kapitaliosalusest kuni 25 % (9 % kapitalist on reserveeritud palgatöötajatele).

(41)

2008. aastal olid SNCMi peamised tütarettevõtted Compagnie Méridionale de Navigation (edaspidi „CMN”), (42) Compagnie Générale de Tourisme et d’Hôtellerie (CGTH), (43) Aliso Voyage, (44) Sud-Cargos, (45) Société Aubagnaise de Restauration et d’Approvisionnement (SARA), (46) Ferrytour  (47) ja Les Comptoirs du Sud  (48).

(42)

Pärast kiirlaevade Aliso ja Asco (49) võõrandamist vastavalt 2004. aasta septembris ja 2005. aasta mais kuulub SNCMi laevastikku kümme laeva (viis praamlaeva, (50) neli reisi- ja kaubalaeva (last ja reisijad) (51) ning üks kiirlaev, mis väljuvad peamiselt Nice’ist), (52) millest seitse on eraomandis (53).

(43)

Täielikkuse huvides tuleb meenutada, et regulaarseid mereveoteenuseid Prantsusmaa mandriosa ja Korsika sadamate vahel on alates 1948. aastast osutatud avaliku teenindamise raames ning SNCM ja CMN olid asjaomase kontsessiooni valdajad aastatel 1976–2001 esialgselt 25 aastaks sõlmitud raamlepingu alusel. Kooskõlas kehtivate ühenduse eeskirjadega (54) ning Korsika territoriaalühenduse korraldatud Euroopa riigihanke (55) tulemusel võitsid SNCM ja CMN ühiselt avaliku teenindamise delegeerimislepingu Korsika liinide (56) teenindamiseks lähtekohaga Marseillest, mille eest makstakse ajavahemikul 2002–2006 rahalist hüvitist.

(44)

Kõnealune avaliku teenindamise delegeerimisleping lõppes 2006. aasta lõpus ning pärast Euroopa tasandil uue riigihanke korraldamist (57) anti eespool nimetatud mereveoteenuse osutamise õigus rühmale SNCM-CMN alates 1. maist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 umbes 100 miljoni euro suuruse toetuse eest aastas.

(45)

Samal ajal on kõigile Toulonist ja Nice’ist väljuvaid Korsika liine teenindavatele ettevõtjatele pandud kohustused seoses ülesõitude sagedusega. Nendel liinidel saavad Korsika elanikud ning teised reisijad alates 2002. aastast kuni 2013. aastani komisjoni 2. juuli 2002. aasta (58) ja 24. aprilli 2007. aasta (59) otsuste alusel makstavat sotsiaalabi.

(46)

SNCM tegutseb peamiselt kahes eraldiseisvas valdkonnas: reisijate- ja kaubaveo valdkonnas. Ta teenindab ühelt poolt transpordiühendust Korsika ja Magribi riikidega Prantsusmaast lähtuvalt ning teiselt poolt kõrvaltegevusena transpordiühendust Itaalia ja Hispaaniaga.

(47)

Reisijateveo vallas on Korsika transpordiühenduse turg suurel määral hooajalise iseloomuga. Seda turgu iseloomustab veoteenuse tihe kasutus kõrghooajal, mis võib olla kuni kümme korda suurem kui kõige vaiksemal kuul, mis nõuab ettevõtjatelt nende kõrghooaegadega toimetulekuks suuremat laevastikku. Pool käibest saadakse juulis ja augustis. Peale selle on koormus isegi kõrghooaja siseselt jaotunud ebaühtlaselt sõltuvalt sõidusuunast: näiteks juulis väljuvad laevad mandrilt täislastis, tagasi tulles on need aga peaaegu tühjad. Seetõttu on laevade aastased keskmised täituvusmäärad suhteliselt madalad.

(48)

SNCM on esimene Korsikat Prantsusmaa mandriosaga ühendav ettevõtja. Üldjoontes toimub kaks kolmandikku tema tegevusest Marseille ja Korsika vahelisel suunal avaliku teenindamise delegeerimise raames ja tegevuse viimase kolmandiku moodustavad transpordiühendused, millel on mõni muu lähte- või sihtkoht (Nice–Korsika, Toulon–Korsika, rahvusvahelised liinid Sardiiniasse või Magribi riikidesse).

(49)

SNCM on oma põhitegevusalal olnud pikka aega monopoolses seisundis. Alates 1996. aastast on talle siiski hakatud pakkuma konkurentsi, mis on väga kiiresti arenenud. Seega on mandri ja Korsika vaheliste mereühenduste vallas praegu suurim ettevõtja äriühing CFF ning tema turuosa kasvab. Kuigi CFF on turul olnud alles alates 1996. aastast, on tema reisijateveoga seotud tegevus kasvanud aastatel 2000–2005 44 % aastas ning see kasv jätkub. 2008. aastal sõitis peaaegu […] (60) % mandri ja Korsika vahel liikuvatest merereisijatest CFFi laevaga, samas kui ainult […] (60) % sõidab SNCMi laevaga; ülejäänud reisijaid ehk […] (60) % veab CMN.

(50)

CFFi 2000. aastast alates saavutatud positsioon asjaomasel turul väljendub ka hooaegade kaupa Korsika ja Prantsusmaa mandriosa vahel veetud reisijate arvus. Alltoodud graafikust ilmneb, et CFFi turuosa on kasvanud 45 %lt 2000. aastal 70 %le 2007. aastal ning SNCMi turuosa on samal ajavahemikul vähenenud 53 %lt 26 %le, kusjuures erinevus ületab üks miljon transporditud reisijat.

Joonis

Hooajal (mai–september) Prantsusmaa mandriosa ja Korsika vahel veetud reisijate arv – aastad 2000–2007

(51)

SNCMi teised väiksemad konkurendid Korsika liinidel on Compagnie Méridionale de Navigation (CMN), Moby Lines, Happy Lines ja TRIS.

(52)

Alates 2006. aastast on SNCMi pakkumine ja turuosad Korsika liinidel vähenenud, seejuures on reisijakohtade pakkumine vähenenud 8 % (– 20 % Nice’ist väljuvatel sõitudel ja – 3 % Marseillest väljuvatel sõitudel).

(53)

Sellegipoolest ilmneb turuosa jätkuvast vähenemisest, et väga aeglaselt taastub reisijate usaldus, mida kahjustasid tugevalt 2004. ja 2005. aasta sotsiaalsetest konfliktidest põhjustatud streigid ja rahutused, eelkõige seoses ettevõtte erastamisega.

(54)

Reisijate mereveo turg mandri ja Korsika vahel on alates 1993. aastast kasvanud keskmiselt 4 %; see kasv peaks jätkuma, kusjuures 2008. aastaks (asjakohane aeg asjaolude uurimiseks) on kavandatud samuti […] (60) % kasv ning seejärel mõõdukam kasv järgmisteks aastateks. Siiski tundub, et uued ettevõtjad ei püüa kõnealusele turule siseneda. Korsika transpordiameti algatatud riigihankes avaliku teenindamise delegeerimise lepingu sõlmimiseks ajavahemikuks 2007–2013 Korsika teatavatest sadamatest väljuvate mereveoliinide teenindamiseks olid ainsad kandideerijad CFF ja SNCM-CMN, kuigi võimalik oli isegi asjaomase liini osaline teenindamine.

(55)

SNCMi peamise konkurendina on CFF oluliselt suurendanud oma reisijakohtade arvu 500 000 kohalt 4,5 miljonile kohale ajavahemikul 1999–2007 (kusjuures 30 % suurenes kohtade arv 2006. ja 2007. aasta vahel), mis on võimaldanud suurendada nii käivet (1,3 miljonilt 2005. aastal 1,6 miljonile 2007. aastal) kui ka turuosa. Seejuures on täituvusmäär CFFi puhul siiski struktuuriliselt madalam kui SNCMil, kõrvalekaldega 10 protsendipunkti 2007. aastal. SNCMi puhul oli 2007. aastal keskmine täituvusmäär 48 %, mis on asjaomase turu märkimisväärselt hooajalist iseloomu arvesse võttes normaalne (vt põhjendused eespool).

(56)

Korsikaga toimuva kaubaveo puhul kuulus SNCMile 2005. aastal umbes 45 % Marseillest ja Toulonist Korsikale suunduvast kaubaveoturust.

(57)

Üldise kaubaveo puhul (saatjata kaubavedu) on SNCM ja CMN pooleldi monopoolses seisundis. Avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames tagavad need kaks ettevõtjat Marseillest suunduvad sagedased sõidud kõikidesse Korsika sadamatesse.

(58)

Nende treileritega seoses, mis lastitakse parvlaevadele koos saatjaga ning mis moodustavad jooksvates meetrites mõõdetud üldisest kaubaveost kokku 24 %, on reisijateveoga tegelevate ettevõtjate vahel konkurents. SNCMi ja CMNi käes on ka suurem osa saatjaga toimuvast kaubaveost. Teistele ettevõtjatele, eelkõige CFFile kuulub sellest 10 % ehk 2 % koguturust.

(59)

Parvlaevadele koos saatjaga lastitud sõidukite (61) puhul (umbes 24 % üldisest kaubaveost 2003. aastal) kuulub SNCMile ja CMNile samuti suurem osa kõnealusest turust. Alates 2002. aastast on CFF siiski välja töötanud pakkumise ning talle kuulub ligikaudu 15 % turust.

(60)

Tuneesia ja Alžeeria on oluline turg ligikaudu viie miljoni eelkõige õhuteed kasutava reisijaga. Selles kontekstis kasutab mereveoteenust umbes 15 % reisijatevoost. Kui Alžeeria on 560 000 reisijaga suur mereveoturg, siis Tuneesia turuosa oma 250 000 reisijaga on väiksem.

(61)

Mereveoturg Prantsusmaalt Magribi riikidesse on oluliselt kasvanud, 2001. ja 2005. aasta vahel oli kasv 13 %. Võttes arvesse turismi väljavaadete kasvu sellesse piirkonda, nähti (asjaolude analüüsimise hetkel) ette meretranspordi umbes 4 % iga-aastast kasvu kuni 2010. aastani.

(62)

Alžeerias on SNCM turul suuruselt teine ettevõtja pärast Alžeeria riigiettevõtet Entreprise Nationale de Transport Maritime de Voyageurs (ENTMV). SNCMi turuosa on kasvanud 24 %lt 2001. aastal 35 %le 2005. aastal.

(63)

Tuneesias on SNCM ettevõtja Compagnie tunisienne de navigation (CTN) järel suuruselt teine ettevõtja turul. Ehkki alates 2001. aastast on SNCM kaotanud oma turuosa CTNi kasuks, langedes 44 %lt 39 %le 2004. aastal, võib 2005. aastal siiski täheldada mõningat kasvu (40 %).

(64)

Pärast komisjoni 17. juuli 2002. aasta otsust, millega lubatakse anda ettevõttele SNCM päästmisabi, (62) teatasid Prantsuse ametiasutused 18. veebruaril 2002 komisjonile kavast anda ettevõttele SNCM ümberkorraldusabi. See meede seisnes SNCMi rekapitaliseerimises emaettevõtte CGMF kaudu 76 miljoni euro ulatuses, millest 46 miljonit eurot moodustasid ümberkorralduskulud (63). Selle kapitali suurendamise eesmärk oli tõsta SNCMi omakapital 30 miljonilt eurolt 106 miljonile eurole.

(65)

Kooskõlas 1999. aasta suunistega esitasid Prantsuse ametiasutused komisjonile SNCMi ümberkorralduskava, (64) milles käsitleti viit küsimust:

(66)

Pärast komisjoni 19. augusti 2002. aasta otsuses esitatud märkusi kirjeldasid Prantsuse ametiasutused oma 31. jaanuari 2003. aasta kirjas muudatusi, mis tehti ümberkorralduskavas järgmiste punktide kohta:

(67)

Viimase punkti kohta täpsustasid Prantsuse ametiasutused, et „SNCM võtab endale selle kohustuse tingimusteta, kuna leiab, et hinnasõda ei sobiks kokku ei tema strateegilise positsiooni ega huvidega, sest see põhjustaks tema tulude vähenemist, samuti ei oleks see kokkusobiv tema tavade ega oskusteabega”.

(68)

Prantsuse ametiasutused esitasid oma ümberkorralduskavas komisjonile üksikasjaliku finantsmudeli ajavahemikuks 2002–2007, tuginedes mitmete muutujatega seotud keskmistele eeldustele (66). Muu hulgas näitavad finantsprognoosid, et alates 2003. aastast teenitakse taas jooksvat kasumit.

Tabel 1

Finantsmudel ajavahemikuks 2002–2007

(69)

Kapitalitoetus 76 miljoni euro ulatuses ning plaan teenida alates 2003. aastast taas kasumit pidid Prantsuse ametiasutuste arvates tõstma omakapitali 2001. aasta lõpuks ligikaudu 30 miljoni euro tasemelt lühiajalises perspektiivis tasemele 120 miljonit eurot (2003) ja seejärel ümberkorralduskava lõpuks (2006–2007) tasemele 160–170 miljonit eurot. See pidi võimaldama vähendada 145 miljoni euro suurust võlga 2002. aastal 40–55 miljonile eurole aastatel 2003–2005. Ümberkorralduskava viimasteks aastateks oli ettevõte kavandanud võla suurenemise seoses ühe või kahe täies omanduses oleva laeva renoveerimisega.

(70)

Samuti esitasid Prantsuse ametiasutused oodatavate tulemuste tundlikkuse uuringu seoses eri laevaliine käsitlevate eeldustega. Sellel alusel näitasid eri simulatsioonid, et SNCM oleks pidanud kavandatud olukordades taas kasumisse jõudma.

(71)

Prantsuse ametiasutused nimetasid kõigepealt ka kaks alternatiivset meetodit, mille nad olid kõrvale jätnud, kuna need olid liiga kulukad.

(72)

Meetodi puhul, mida Prantsuse ametiasutused kasutavad rekapitaliseerimise summa kindlaksmääramiseks, tuginetakse rahastamisvajaduse arvutamisel Euroopa viie laevandusettevõtja omavahendite ja finantsvõla keskmisele suhtele 2000. aastal. Vaatamata nende ettevõtjate bilansierinevustele arvestasid Prantsuse ametiasutused kõnealuseks keskmiseks suhteks 79 %. Prantsuse ametiasutused leiavad, et ajavahemikuks 2002–2007 tehtud finantsprognoosid annavad omavahendite ja finantsvõla keskmiseks suhteks 77 %, kusjuures omavahendid ulatuvad 2007. aastaks 169 miljoni euroni. Omavahendite sellise taseme pidi saavutama 76 miljoni euro suuruse rekapitaliseerimise ning ümberkorralduskavas ettenähtud tegevuse eduka elluviimisega.

(73)

2002. aasta rekapitaliseerimine ja ümberkorralduskava ei andnud oodatud tulemusi ning alates 2004. aastast on SNCMi majanduslik ja finantsolukord märgatavalt halvenenud. Sellele halvenemisele on kaasa aidanud nii ettevõttesisesed tegurid (sotsiaalsed konfliktid, tootlikkuseesmärkide ebapiisav ja hilinenud elluviimine, turuosade kaotamine) kui ka SNCMist sõltumatud tegurid (sihtkoha Korsika vähenenud ligitõmbavus, CFFi poolne turuosa omandamine, riigipoolsed juhtimisvead) (67) ning kütusehinna tõus.

(74)

Nii oli SNCMi jooksev kahjum 2004. aastal 32,6 miljonit eurot ja 2005. aastal 25,8 miljonit eurot. Puhaskahjum oli 2004. aastal 29,7 miljonit eurot ja 2005. aastal 28,8 miljonit eurot.

(75)

SNCMi majandusliku ja finantsolukorra halvenemise tõttu pidid Prantsuse ametiasutused võõrandama aktsiaid odavamalt, kui oli ette nähtud 2002. aasta ümberkorralduskavaga ja nõutud 2003. aasta otsusega, ning algatama menetluse eraõiguslike partnerite leidmiseks.

Tabel 2

SNCMi võõrandatud aktsiate loetelu alates 2002. aastast

(76)

Eraõiguslike partnerite valikuprotsess toimus 26. jaanuarist 2005 kuni 2005. aasta septembrikuu lõpuni.

(77)

26. jaanuaril ja 17. veebruaril 2005 teatas Prantsuse valitsus, et algatab menetluse SNCMi kapitalile eraõigusliku partneri leidmiseks, et tugevdada SNCMi finantsstruktuuri ja toetada teda tema arenguks vajalike muudatuste elluviimises.

(78)

Olles määranud valikuprotsessi kontrollima ühe sõltumatu isiku, volitas riigiosaluse amet nõustavat panka („HSBC”) võimalike ülevõtjatega ühendust võtma.

(79)

Selle protsessi käigus võeti ühendust 72 tööstus- ja finantsinvestoriga, et määrata kindlaks sellise pakkumise finantstingimused, mille eesmärk oli tugevdada ettevõtte tööstusprojekti ning säilitada avaliku teenindamise nõuetekohane toimimine. Nende hulgas väljendasid oma huvi 23, kirjutati alla 15 konfidentsiaalsuskokkulepet ning saadeti 15 teabekirja. Kuus ettevõtjat tegi pakkumise esimeses voorus 5. aprillil 2005 ning kolm pakkumist (Connex, millest oli saanud Veolia Transdev (VT), Caravelle ja BCP) saadi teises voorus 17. juunil 2005, samuti ilmutati huvi vähemusosaluse vastu (Comanav). Kolmandaks vooruks 28. juulil 2005 laekus kolm pakkumist.

(80)

14. septembril 2005 paluti kõigil ettevõtjail esitada kindel ja lõplik pakkumine enne 15. septembrit 2005. Kuna äriühing Connex oli pakkumisest loobunud, said riigitalitused nimetatud kuupäevaks kaks kindlat pakkumist kapitalitoetuseks ja kogu kapitali ülevõtmiseks kontsernidelt BCP ja Caravelle.

(81)

Prantsusmaa avaldas 27. septembril 2005 pressiteate, milles märkis, et nende kahe pakkumise põhjaliku läbivaatuse põhjal võeti vastu kontserni BCP pakkumine, kuna peale selle, et see oli kõige vastuvõetavam finantsilisest aspektist, vastas see ka kõige paremini ettevõtte, avaliku teenindamise ja tööhõivega seotud huvidele. BCP esialgses pakkumises pakuti negatiivset hinda 113 miljonit eurot ning selles oli negatiivne hind hinnatud kõige madalamaks.

(82)

Selles võimalike ülevõtjate esialgses pakkumises nähti selgesõnaliselt ette võimalus kohandada oma algset pakkumist tehtud audititele. Prantsuse ametiasutused märkisid, et algset negatiivset hinda suurendati pärast 16. detsembril 2005 tehtud auditeid objektiivsete asjaolude tõttu, mis mõjutavad seda õiguslikku ja majanduslikku konteksti, milles SNCM tegutseb, ning mis ilmnesid pärast pakkumise esitamist 15. septembril 2005. Seega tõsteti negatiivne hind 200 miljonile eurole.

(83)

Prantsuse ametiasutuste ja tulevaste ülevõtjate – st kontserniga Connex liitunud BCP, millest seejärel sai Veolia tütarettevõte Veolia Transdev – vahelised läbirääkimised võimaldasid vähendada seda summat 142,5 miljoni euroni, mida suurendas SNCMi pensionile jäänud töötajate vastastikuste kindlustusmaksetega seotud kulude osaline katmine (ehk 15,5 miljonit eurot).

(84)

Pärast avatud, läbipaistvat ja mittediskrimineerival alusel peetud valikuprotsessi jõudsid riik, BCP ja VT väga raskes sotsiaalses ja rahalises olukorras 13. oktoobril 2005 lõpuks kokkuleppele. VT on seega SNCMi tööstusettevõtja (osalus 28 %) ja BCP tema kontrolliv aktsionär 38 % osalusega. Riik on eelkõige palgatöötajate ees võtnud endale kohustuse jääda ettevõtte aktsionäriks 25 % osalusega (69). BCP ja VT koostasid SNCMi jaoks ärikava, mis edastati 7. aprillil 2006 Euroopa Komisjonile.

(85)

16. mail 2006 kirjutasid osalised (BCP, VT ja CGMF) alla vastastikuse mõistmise memorandumile, mille kohaselt võõrandati 75 % SNCMi kapitalist eraõiguslikele ülevõtjatele.

(86)

Vastastikuse mõistmise memorandumi II jaos sätestatakse, et CGMF võtab endale kohustuse kiita heaks, allkirjastada ja täielikult vabastada SNCMi kapitali suurenemine kogusummas 142,5 miljonit eurot.

(87)

Peale kapitali suurendamise kohustub CGMF andma SNCMi käsutusse 38,5 miljonit eurot, mis kantakse jooksevkontole ettemakse vormis. See ettemakse jooksevkontole, mille SNCM kannab kolmanda osapoole (pank CIC) tinghoiukontole, on ette nähtud n-ö suuremeelsusega seotud kulude katmiseks, mis lisanduvad õiguslike ja lepinguliste sätete kohaldamisel nõutavatele summadele ülevõtjate rakendatava töötajate arvu vähendamise kava korral. Õiguslike ja lepinguliste sätete kohaldamise alusel makstavatele hüvitistele lisanduvaid hüvitisi makstakse individuaalselt ja isiklikult palgatöötajatele, kes on ettevõttest lahkunud ning kelle tööleping on katkestatud.

(88)

See mehhanism on ette nähtud 16. mai 2006. aasta võõrandamisprotokolli artikliga II.2, milles sätestatakse, et see konto on ette nähtud „võimalike vabatahtlike töölt lahkumiste või töölepingu katkestamisega seotud kulude rahastamiseks […], mis lisanduvad igat liiki summadele, mida tööandja peab maksma õiguslike ja lepinguliste sätete kohaldamisel”. Rahaliste vahendite hoidja ülesanne on „vabastada vahendeid sedamööda, kuidas asjaomased palgatöötajad, keda kontserni SNCM siseselt teisele tööle ümber ei paigutata, äriühingust reaalselt lahkuvad, ning vabastada hoiule antud summa jääk oma volituste lõppemisel”. Kõnealune arve toimib vastastikuse mõistmise memorandumile lisatud tingdeponeerimise lepingu alusel. Tinghoiukontolt rahaliste vahendite maksmiseks peab SNCM esitama CGMFi esimehele nimelise loetelu isikutest, kelle tööleping on katkestatud ja kelle puhul taotletakse maksmist, ning netokulude igakuise seisu ehk asjaomastele töötajatele makstud kõigi toetuste ja kulude kogusumma. Samaaegselt teatab SNCM rahaliste vahendite hoidjale iga töötaja kohta lahti kirjutatud „täiendava reaalse igakuise kulu”, lisaks igat liiki summadele, mis tuleb tööandjale maksta õiguslike ja lepinguliste sätete kohaldamise alusel. Riigi n-ö suuremeelsusega seotud täiendavate meetmete kogusumma ei tohi ületada 38,5 miljonit eurot ja kui need täiendavad sotsiaalmeetmed ei jõua selle künniseni kolme aasta jooksul alates võõrandamisest, siis tuleb ülejääk riigile tagasi maksta.

(89)

Nende toimingute järel võõrandab CGMF vastastikuse mõistmise memorandumi III jao kohaselt eraõiguslikele ülevõtjatele oma aktsiad, mis moodustavad 75 % ettevõtte aktsiakapitalist ja tinghoiukontol olevatest vahenditest, mis on mõeldud selleks, et rahastada seda osa sotsiaalkavast, mis läheb kaugemale lepingulistest ja õiguslikest kohustustest.

(90)

Vastastikuse mõistmise memorandumi III jaos nähakse ka ette, et BCP/VT suurendab lisakapitali 8,75 miljoni euro võrra, mis antakse SNCMi kasutada vastavalt tema rahavajadustele. Vastastikuse mõistmise memorandumi lõikes III.2.7 sätestatakse, et CGMFi aktsiate väärtus on mis tahes ajal võrdne nende algse nimiväärtusega, mida suurendatakse […] (60) % võrra nende vabaks lastud nimiväärtusest, mida korrutatakse näitajaga P/365, kus P on päevade arv alates aktsiate realiseerimise kuupäevast, millest on maha arvestatud kõik laekunud summad (näiteks dividendid). Kõnealust korda ei rakendata äriühingu tervendamise või juriidilise likvideerimise korral.

(91)

Vastastikuse mõistmise memorandum (jagu III.5) sisaldab SNCMi võõrandamise äramuutvat tingimust, mida ülevõtjad võivad samaaegselt rakendada ühe allnimetatud sündmuse korral, juhul kui need sündmused võiksid seada kahtluse alla ülevõtjate ärikavade usaldusväärsuse ja mõjutada äriühingu elujõu taastamist:

(92)

Vastastikuse mõistmise memorandumi VII jaos sätestatakse, et CGMF võtab enda kanda osa SNCMi sotsiaalkohustustest seoses pensionile jäänud töötajate ravikindlustusmaksetega hinnanguliselt 15,5 miljoni euro ulatuses alates ettevõtte omandiõiguste ülevõtmise päevast.

(93)

Vastastikuse mõistmise memorandumi IV jaos täpsustatakse ettevõtte juhtimiskorda. Nähakse ette SNCMi juhtimisviisi muutmine, mille järel saab SNCMist juhatuse ja järelevalvenõukoguga aktsiaselts. Järelevalvenõukogu koosneb esialgu kümnest, hiljem neljateistkümnest liikmest. Järelevalvenõukogu eesistujaks määratakse ajutiselt riigi esindaja. Kui avaliku teenindamise delegeerimisleping sõlmitakse SNCMiga, saab järelevalvenõukogu eesistujaks BCP esindaja. Juhatuse ülesanne on tagada SNCMi operatiivjuhtimine.

(94)

Prantsuse valitsus kiitis 26. mail 2006 heaks SNCMi võõrandamise ja eespool osutatud meetmed.

(95)

Eeltoodut arvesse võttes sisaldab vastastikuse mõistmise memorandum kolme liiki riiklikke meetmeid, mis põhjendavad läbivaatamist seoses riigiabi valdkonda käsitlevate ELi eeskirjadega:

(96)

Käesolevas lõplikus otsuses käsitletakse meetmeid, mida Prantsusmaa on rakendanud SNCMi kasuks alates 18. veebruarist 2002, nimelt:

(97)

Käesolev otsus ei puuduta SNCMi avaliku teenuse osutamise kohustuse eest makstavat kompensatsiooni aastate 1991–2001 eest, mille kokkusobivust kinnitati 11. septembri 2012. aasta otsusega (71).

(98)

Selles ei käsitleta ka nende rahaliste hüvitiste läbivaatamist, mida SNCM sai või saab tulevikus avaliku teenindamise kohustuste alusel ajavahemikul 2007–2013 – neid käsitletakse eraldi menetluses (72).

(99)

Lisaks tuleb tähele panna, et SNCM ja Prantsusmaa kaebasid 11. novembri 2012. aasta otsuse kahel korral kohtus edasi liidetud kohtuasjades C-533/12 P ja C-536/12 P. Käesolev otsus on võetud edasikaevatud otsuse täitmiseks vastu üksnes ulatuses, milles nimetatud otsusega tunnistati kehtetuks 8. juuli 2008. aasta otsus. Kõnealuses olukorras, kui edasikaebamiste läbivaatamine peaks viima 11. novembri 2012. aasta otsuse osalise või täieliku kehtetuks tunnistamiseni ning tooma kaasa mõnede nimetatud otsusega kehtetuks tunnistatud 8. juuli 2008. aasta otsuse osade taastamise, siis muutuks käesolev otsus nende otsuste edasikaebamiste tõttu kehtetuks niivõrd, kuivõrd see puudutab nimetatud viisil taastatud meetmeid.

(100)

Oma 19. augusti 2002. aasta otsuses menetluse algatamise kohta tunnistas komisjon, et SNCM on küll raskustes olev äriühing, kuid väljendas kahtlusi selle kohta, kas teatatud meede on kokkusobiv sel ajal jõus olnud 1999. aasta suuniste punktis 3.2.2. nimetatud kriteeriumidega.

(101)

Komisjon väljendas teatavaid kahtlusi ümberkorralduskava suhtes, võttes arvesse, et ettevõtte kahjumi põhjuseid ei olnud analüüsitud. Eelkõige hõlmasid komisjoni küsimused kahjumi ja avaliku teenindamise kohustuste vahelisi seoseid, SNCMi laevade ostupoliitika mõju kasumiaruannetele ning ettevõtte tootlikkuse suurendamiseks kavandatavaid meetmeid.

(102)

Peale selle rõhutas komisjon, et ümberkorralduskavas on teatavaid lünki, eelkõige asjaolu, et vahetarbimise summa vähendamiseks puuduvad konkreetsed meetmed ning ei käsitleta SNCMi tulevast hinnapoliitikat.

(103)

Samuti olid komisjoni arvates küsitavad Prantsuse ametiasutuste poolt rekapitaliseerimise summa kindlaksmääramiseks kasutatud arvutamismeetodi asjakohasus ning teatavad finantssimulatsioonide koostamiseks kasutatud hüpoteesid.

(104)

Komisjon otsustas oma 13. septembri 2006. aasta otsusega laiendada 2002. aasta ametlikku uurimismenetlust SNCMi erasektorile võõrandamise raames ette nähtud meetmetele.

(105.

Kui see summa loetakse EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 kohaseks riigiabiks, siis on komisjon seisukohal, et seda tuleks hinnata ühenduse suuniste valguses raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (edaspidi „2004. aasta suunised”) (73). Komisjon avaldas kahtlusi seoses sellega, kas juhul, kui ümberkorraldusabi suurus on 2002. aastal teatatud ja 2003. aastal heaks kiidetud summast tunduvalt väiksem, on asjakohane säilitada kõik 2003. aasta otsusega SNCMile määratud kompenseerivad meetmeid.

(106)

Samuti väljendas komisjon kahtlust selliste 2003. aasta otsusega sätestatud tingimuste täitmise suhtes, mis käsitlevad hinnaliidri põhimõtet ja Korsikale tehtavate ülesõitude arvu.

(107)

Seoses SNCMi võõrandamise negatiivse hinnaga väljendas komisjon kahtlust, kas riigipoolne rekapitaliseerimine enne SNCMi võõrandamist on vastavuses turumajandusliku erainvestori põhimõttega. Eelkõige väljendas komisjon kahtlust nende likvideerimiskulude arvutamise paikapidavuse suhtes, mida riik peab aktsionärina SNCMi likvideerimise korral maksma.

(108)

Komisjon kahtles, kas 2004. aasta suunised võiksid põhjendada finantsmeetmete võtmist.

(109)

Muu hulgas oli komisjonil kahtlusi, kas 8,75 miljoni euro suurune teine rekapitaliseerimine oli vastavuses era- ja avaliku sektori investeeringute samaaegsuse põhimõttega ning aktsiate märkimise tingimuste samalaadsuse nõudega kohtupraktika tähenduses.

(110)

Lõpuks avaldas komisjon kahtlust selle üle, kas 38,5 miljoni euro ulatuses võetavad sotsiaalsed lisameetmed isikutoetuste maksmiseks võiksid anda ettevõtjale kaudse eelise. Samuti rõhutas komisjon vasturääkivuse ohtu, kui koondamisega seotud lisahüvitised arvestatakse teadliku investori kantavate riskide hulka.

(111)

2002. aastal teavitatud ümberkorralduskava sisaldas kapitalitoetust summas 76 miljonit eurot, millest 53,48 miljonit oli mõeldud avalike teenuste osutamise hüvitamiseks. Kui võtta arvesse SNCMi teostatud varade võõrandamist, (74) siis ulatub tegelikult makstud abi 69 292 400 euroni. Prantsuse ametiasutused on seisukohal, et kui 53,48 miljoni euro suurune summa loetakse kokkusobivaks abiks, siis ulatub 2002. aastal teavitatud ümberkorraldusabina käsitletav abisumma lõpuks 15,81 miljoni euroni.

(112)

Kõigepealt tuletab Prantsusmaa meelde, et aastatel 2004–2005 toimunud sotsiaalsete liikumiste tõsiduse ning SNCMi majandusliku ja finantsolukorra halvenemise tõttu algatas riik aktsionärina 2005. aasta jaanuaris erainvestorite valikumenetluse ning rakendas erakorralisi meetmeid (eelkõige laeva Asco ja ettevõttes Sud Cargos (75) osaluse võõrandamine).

(113)

Kohaldades kõnealuses valdkonnas ühenduse kohtupraktikat, kutsuvad Prantsuse ametiasutused komisjoni üles võtma seisukoha, et SNCMi 158 miljoni euro suurune negatiivne võõrandamishind ei sisalda ühtegi meedet, mida saaks liigitada abina EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuna Prantsuse riik käitus turumajandusliku erainvestorina.

(114)

Kõigepealt osutab Prantsusmaa, et 158 miljoni euro suurune lõplik hind, mis oli väiksem sellest negatiivsest hinnast, mida ülevõtjad SNCMi auditeerimise põhjal algselt küsisid, on avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse raames kontrolli võõrandamise üle peetud läbirääkimistel saavutatud tulemus ning et seetõttu on tõepoolest tegemist turuhinnaga.

(115)

Prantsusmaa leiab, et kuna SNCMile otsiti eraõiguslikku partnerit avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse käigus, mille järel valiti välja parim pakkumine, on võõrandamishinna puhul tegemist turuhinnaga.

(116)

Prantsuse ametiasutuste arvates toimus võõrandamine 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest riigi jaoks kõige soodsamatel tingimustel kooskõlas sel ajal kehtinud ühenduse kohtupraktika ning komisjoni otsustuspraktikaga ega sisalda seega mingeid abile omaseid tunnuseid. Prantsusmaa leiab, et kõnealune negatiivne hind on madalam likvideerimiskuludest, mida riik oleks pidanud ettevõtte likvideerimise korral kandma.

(117)

Sellisele järeldusele jõuab Prantsusmaa nii Euroopa Ühenduste Kohtu praktikas (edaspidi Gröditzeri kohtupraktika) (76) kasutatud lähenemisviisi kui ka SNCMi tegelike likvideerimiskulude analüüsil põhinevat lähenemisviisi (ABXi otsus) (77) kohaldades.

(118)

Esimese meetodi puhul, mis põhineb Gröditzeri kohtupraktikal, väidab Prantsusmaa, et kõnealune kohtuotsus kinnitas komisjoni 8. juuli 1999. aasta otsuses esitatud hinnangut, mille kohaselt „võetakse likvideerimiskuludena arvesse üksnes varade likvideerimisväärtust” (78).

(119)

Selles osas on CGMFi (79) ja Oddo-Hastingsi (80) aruannetes varade likvideerimisväärtus 30. septembril 2005 (81) hinnatud vähemalt 190,3 miljoni euro suuruseks.

(120)

Kuna riik on äriühingu aktsiakapitali omanikuna vastutav asjaomase äriühingu võlgade eest ainult selle äriühingu varade likvideerimisväärtuse ulatuses (Hytasa kohtupraktika), (82) kinnitab Prantsusmaa, et ettevõtte vähemalt 190,3 miljoni euro suuruseks hinnatud vara likvideerimisväärtus on selgelt suurem kui 158 miljoni euro suurune negatiivne võõrandamishind.

(121)

Teise meetodi kohta märgib Prantsusmaa, et see lähtub komisjoni otsusest, mis käsitleb riigiabi, mida Belgia andis ABX Logisticsile, milles komisjon uuris negatiivset võõrandamishinda, mille puhul, nagu käesoleval juhulgi, oli tegemist turuhinnaga, ja võrdles seda hinda kuludega, mida riik aktsionärina oleks sõltumatu kolmanda isiku hinnangul pidanud reaalselt kandma kokkuleppelise likvideerimise või pankrotimenetluse korral. Prantsusmaa arvates tunnistab komisjon kõnealuses otsuses eelkõige põhjendatuks teatavad kulud, mis võivad tekkida seoses kreeditoride poolse hagi esitamisega äriühingu juhatuse vastu võlgade ja kohustuste katmiseks või seoses oma tütarettevõtet likvideeriva kontserni teiste harude likvideerimisega.

(122)

Tuginedes eespool osutatud CGMFi ja Oddo-Hastingsi aruannetele, leiavad Prantsuse ametiasutused, et kokku oleksid tegelikud kulud, mida Prantsuse Vabariik aktsionärina oleks pidanud kandma, jäänud 30. septembril 2005. aastal 312,1 miljoni euro ja 361 miljoni euro vahele, jagunedes järgmiselt:

(123)

Selle meetodi puhul võetakse eelkõige arvesse riski, et Prantsuse riiki oleks kohustatud katma võlgu ja kohustusi, kui Üldkohus oleks pidanud teda käsitama SNCMi de facto juhina. Prantsuse ametiasutused leiavad, et võlgade ja kohustuste katmiseks algatatava menetluse riski ei saa kõrvale jätta, eelkõige arvestades ühte kassatsioonikohtus (Cour de Cassation) käsitletud pretsedenti Prantsusmaal (83). Seega väitsid Prantsuse ametiasutused mitmetes komisjonile saadetud kirjades, et võimalus, et riiklik kohtunik kohustab riiki katma tema juhitava ettevõtte võlgu ja kohustusi, on vägagi tõenäoline, ning et seda võimalust tuleb võtta arvesse SNCMi võimaliku likvideerimise tegelike kulude arvestuses.

(124)

30. septembril 2005 oleks SNCMi vara jääkväärtus (ehk 190,3 miljonit eurot) pärast eesõigusnõudega võlgade tagasimaksmist 36,5 miljonit eurot. Teiste kulude hulgas, mida riigi vastu algatatud võlgade ja kohustuste katmise menetluses arvesse võetakse, on eelkõige peamiste käitamislepingute lõpetamise kulud, laevade liisingutingimuste ülesütlemisega seotud kulud ning tagatiseta laenude maksmine, mille tulemusel kasvaks vara puudujääk 134,4 miljoni euroni. Prantsuse ametiasutused leiavad, et riiki oleks kohustatud katma sellest summast 85–100 %.

(125)

Samuti leiavad Prantsuse ametiasutused, et riigi sõltuvussuhte tõttu SNCMiga ja Prantsuse muust kohtupraktikast (84) lähtudes oleks kohtunik ettevõtte likvideerimise tõttu võinud anda korralduse töötajatele kahjutasu ja intresside maksmiseks. Nimetatud kohtupraktika põhjal leiavad Prantsuse ametiasutused, et oleks enam kui tõenäoline, et kohtunik oleks määranud kindlaks lisahüvitiste suuruse nende hüvitiste alusel, mida oleks makstud enne likvideerimist esitatud sotsiaalkava raames.

(126)

Selle lähenemisviisi kohaselt näitab nende tegelike kulude analüüs, mida riik oleks pidanud aktsionärina kandma, et SNCMi 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest müümise kulud on riigi jaoks väiksemad kui need tegelikud kulud, mida riik oleks pidanud kandma ettevõtte pankroti korral.

(127)

Kokkuvõttes leiavad Prantsuse ametiasutused, et seda summat ei peaks liigitama riigiabiks.

(128)

Prantsusmaa leiab, et kõnealuse osaluse võtmisega käitus ta teadliku investorina, kuna esiteks oli riigi sekkumine ettevõtjatega BCP ja VT samaaegne ning viimaste panusest väiksem ning teiseks toob selline osalus kindlat kapitalitulu […] (60) % aastas, mis võtab riigilt ärikava rakendamisega seotud riski. Prantsusmaa leiab, et nimetatud tasuvusmäär on erainvestorile (85) väga vastuvõetav. Prantsusmaa täpsustab siiski, et SNCMi saneerimise või pankroti korral või juhul, kui ülevõtjad kasutavad äramuutvat tingimust, ei maksta mingit tulu.

(129)

Viidates komisjoni otsustuspraktikale, eelkõige seoses SFPga (Société française de production), (86) leiab Prantsusmaa, et kõnealuse rahastamise puhul on tegemist isikutoetusega, millest ettevõtja kasu ei saa. Seetõttu on riiklike vahendite abil sotsiaalsete lisameetmete võtmine koondatud isikute kasuks, ilma et need meetmed vähendaksid tööandja tavapäraseid kohustusi, hõlmatud liikmesriikide sotsiaalpoliitikaga ega kujuta endast riigiabi.

(130)

Prantsuse ametiasutused tuletavad meelde, et ajavahemikul 2003–2006 rakendati kõiki 2003. aasta otsuses sätestatud tingimusi ning peeti nendest tingimustest kinni. Teiseks leiavad Prantsuse ametiasutused, et need meetmed ei ole enam konkurentsimoonutuste vältimiseks vajalikud ning et nende säilitamine oleks vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega seoses ümberkorraldusabi suuruse piiramisega, mida nüüdsest on vähendatud 15,81 miljoni euroni. Eelkõige leiavad Prantsuse ametiasutused, et tuleks kaotada need tingimused, mis võiksid veel kohaldamist leida, nimelt tingimused, mis käsitlevad SNCMi laevastiku ajakohastamise keeldu, hinnaliidri põhimõtte järgimist tarifitseerimise küsimuses ning teatava ühenduse sageduse säilitamist.

(131)

Kui komisjon peaks kõnealused uued meetmed tervikuna või osaliselt sellegipoolest riigiabiks liigitama, juhib Prantsusmaa komisjoni tähelepanu asjaolule, et need uued meetmed võimaldaksid SNCMi elujõulisust taastades säilitada konkurentsitingimused kõnealustel turgudel, eelkõige Korsika transpordiühendusega seonduval turul. See asjaolu on Prantsusmaa arvates üheks raskustes oleva äriühingu päästmist käsitlevate suuniste põhimõtteks, nagu seda on meelde tuletanud komisjon (komisjoni tühistatud otsuse põhjendus 283) ja Üldkohus oma 15. juuni 2005. aasta otsuses (põhjendus 117). Eelkõige tuletas Üldkohus meelde, et komisjon võis oma ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades hinnata, et ühe ettevõtja kohalolek oli vajalik selleks, et vältida asjaomastel turgudel tugevdatud oligopoolse struktuuri tekkimist.

(132)

Seoses SNCMile pandavate võimalike kompenseerivate meetmete kindlaksmääramisega soovitab Prantsusmaa komisjonil võtta arvesse turu struktuuri. Seega oleks SNCMi võimsuse vähendamise tagajärjeks CFFi niigi domineeriva positsiooni tugevdamine Korsikaga transpordiühendusega (87) seotud turul.

(133)

Prantsuse ametiasutuste arvates on ümberkorralduskava oma ajakohastatud kujul vastavuses komisjoni 1999. ja 2004. aasta suunistes sätestatud kokkusobivuse kriteeriumidega. Samuti peaksid nende ametiasutuste sõnul võimaldama kõik SNCMi erastamisega seoses võetud meetmed alates 2009. aasta lõpust pikaajalises perspektiivis taastada SNCMi elujõulisuse ning piirduksid selliseks elujõulisuse taastamiseks vajaliku miinimumiga.

(134)

Vaidlustades kõigepealt selle, et SNCM on raskustes äriühing asjaomaste suuniste (88) tähenduses, seab CFF kahtluse alla SNCMi suutlikkuse jõuda kasumisse nendel liinidel, millele toetust ei maksta. Muu hulgas sedastab CFF, et vastupidiselt sellele, mida teatatakse ümberkorralduskavas, (89) teenindatakse endiselt Livorno liini.

(135)

Kulude vähendamise küsimuses väljendab CFF kahetsust selle üle, et tal ei ole juurdepääsu ümberkorralduskava teatavatele elementidele, mida tema esindajad olid kritiseerinud (90).

(136)

CFFi arvates on Prantsuse ametiasutuste arvutus, mille tulemusena saadi 76 miljoni euro suurune summa, täiesti fiktiivne, (91) samas kui Prantsuse ametiasutuste kindlaksmääratud omavahendite ja finantsvõlgade suhe 79 % tundub CFFile liialdatud (92). SNCMi osaluste kohta märgib CFF, et mõni tütarettevõte ei ole laevandusettevõtja tegevuse jaoks vajalik (93).

(137)

Kokkuvõttes on CFFi arvates abikava eesmärk hiilida kõrvale merekabotaaži määrusest ning muuta mõttetuks Marseillest Korsikale suunduvate liinide teenindamiseks väljakuulutatud hankemenetlus. CFF rõhutab, et kavandatav abi ei pea võimaldama SNCMil esitada agressiivsemat äripakkumist. Ta teeb ettepaneku, et ümberkorraldusabi antaks ainult 2007. aastal ning ainult juhul, kui SNCM peaks kaotama järgmisel hankemenetlusel 2006. aastal, mis oleks CFFi arvates ainus asjade käik, mille korral kõnealune riiklik laevandusettevõtja tõepoolest raskustesse satuks.

(138)

STIM, CMNi põhiaktsionär, väidab, et SNCMi osalusi CMNis peab analüüsima puhtalt finantsvaradena. STIMi arvates on CMN ja SNCM sõltumatud ettevõtjad ning konkureerivad omavahel nende liinide puhul, mis ei välju Marseillest, vaatamata sellele, et mõlemad on avaliku teenindamise delegeerimislepingu osalised.

(139)

Kirjas märgitakse, et STIM kohustub „välja ostma kas täielikult või osaliselt, eelistatavalt täielikult, kõik SNCMi osalused CMNis”, mille väärtus on tema hinnangul 15–17 miljonit eurot, kui komisjon peaks oma lõplikus otsuses sätestatavatel tingimustel hindama, et „selline võõrandamine on vajalik ümberkorralduskava tasakaalustatuse eesmärgil”.

(140)

Marseille linnapea, Bouches-du-Rhône’i departemangu nõukogu eesistuja ja Provence-Alpes-Côte d’Azuri piirkondliku nõukogu eesistuja rõhutavad SNCMi majanduslikku tähtsust kõnealuse piirkonna majanduses.

(141)

Provence-Alpes-Côte d’Azuri piirkondliku nõukogu eesistuja lisab, et tema arvates on täidetud tingimused, mille korral tagab SNCMi ümberkorralduskava kõnealuse ettevõtja elujõulisuse.

(142)

Korsika assamblee täidesaatva nõukogu esimees esitas teabe nimetatud assamblee 18. detsembri 2002. aasta arutelu kohta, mille käigus võttis Korsika assamblee SNCMi ümberkorralduskava suhtes pooldava seisukoha.

(143)

Korsika transpordiamet märgib, et kuna SNCM on praegu ainuke ettevõtja, kes on võimeline lepingu tingimusi reisijateveo vallas täitma, tooks selle ettevõtja kadumine „kohe kaasa teenuste märkimisväärse vähenemise”. Peale selle tuletab ta meelde SNCMi olulisust Korsika majanduse jaoks.

(144)

CFF rõhutab kõnealuste summade suurust, nende ebaproportsionaalsust SNCMi käibega võrreldes ning asjaolu, et neid maksti SNCMile enne seda, kui komisjon oli teinud teatavaks oma seisukoha nende liigitamise suhtes EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 alusel.

(145)

CFF juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et Prantsuse riigi SNCMile antaval toetusel on CFFi arengu seisukohalt strateegiline iseloom. Need meetmed, mille suhtes ei ole luba antud, võimaldavad SNCMil rakendada väga agressiivset hinnapoliitikat liinidel, kus CFF on juba kümme aastat tegutsenud ja kus ta esimest korda pärast turule sisenemist on hakanud oma turuosa kaotama.

(146)

CFF ei pea ettevõtte võõrandamiseks algatatud hankemenetlust täielikult läbipaistvaks, kuna väljavalitud ettevõtja, nimelt BCP, ei juhi enam SNCMi tegevust, vaid on loovutanud oma koha kontsernile VT. Peale selle seab CFF ostjate jaoks palju soodsamateks muutunud finantstingimuste osas kahtluse alla investorite võrdse kohtlemise põhimõtte, mida oleks pidanud kogu toimingu juures järgima.

(147)

158 miljoni euro suuruse negatiivse võõrandamishinna puhul kahtleb CFF, kas käesoleval juhul kohaldati teadliku turumajandusliku investori kriteeriumi. Ühest küljest kahtleb CFF, kas saab arvestada, et riik tegi kõnealuse toimingu paralleelselt asjaomaste eraettevõtjate märkimisväärse ja samaaegse sekkumisega võrreldavates tingimustes, võttes arvesse, et riik oli ettevõtte rekapitaliseerinud enne aktsionäride teostatud ühist rekapitaliseerimist ja uue ümberkorralduskava vastuvõtmist. Teisest küljest leiab CFF, et SNCMi tõsise finantsolukorra juures oleks teadlik investor sekkunud varem, et mitte lasta oma investeeringul (94) väärtust kaotada.

(148)

CFFi arvates ei ole viide ABX Logisticsi kohtuasjale asjakohane. Peale selle, et nimetatud kohtuasja asjaolud ei ole käesolevale juhtumile ülekantavad, rõhutab CFF selles kohtuasjas abisaaja olulist panust, mis ilmselt ei kehtiks SNCMi puhul. Samuti ei ole CFFi arvates võetud komisjoni 2006. aasta otsuses arvesse kulusid, mis on seotud hagide esitamise riskiga ettevõtte likvideerimise korral. Sellega seoses leiab CFF, et Prantsusmaa osutatud riiklik kohtupraktika ei ole käesoleval juhul SNCMi likvideerimisega seonduvate kulude põhjendamiseks kohaldatav. CFFi arvates ei viita kassatsioonikohus kohtuasjas Mines et produits chimiques de Salsignes (Salsignesi kaevandused ja keemiatooted) sugugi riigi otsesele vastutusele aktsionärina selle ettevõtte likvideerimise korral, mille aktsionäriks ta on, vaid pigem võimalusele esitada hagi sotsiaalsete võlgade maksmiseks avalik-õigusliku tööstus- ja äriasutuse vastu ning sellele, et asjaomase asutuse juhtidel ei ole võimalik riigipoolsele sekkumisele viidates oma kohustustest kõrvale hoida.

(149)

Seoses sellega, kas käesoleval juhul saab kohaldada Roueni apellatsioonikohtu praktikat Aspocompi kohtuasjas, väidab CFF, et kõnealuse kohtupraktika puhul kohustati emaettevõtet maksma oma tütarettevõtte töötajatele sotsiaalhüvitisi emaettevõtte kinnitatud lepingu mittetäitmise tõttu, mis on väga erinev SNCMi olukorrast. Seega puudub kindel oht, et CGMFi või riiki võiks pankroti korral kohustada koondamishüvitisi maksma. Muu hulgas kahtleb CFF muude sotsiaalkulude hinnangulistes summades, kuna need tunduvad erinevat vastavalt sellele, millisel eksperdil on palutud need koostada.

(150)

CFFi arvates saab ühenduse Gröditzeri ja Hytasa kohtupraktika kohaldamisel käesoleva juhtumi suhtes üksnes järeldada, et riik ei käitunud erainvestorina, kuna nimetatud kohtupraktikast lähtuvalt oli riigipoolne kapitalitoetus seotud sellega, et ta müüb 75 % oma osalusest SNCMis, vähendades samaväärselt väljavaadet saada omapoolset kasu.

(151)

Viimaks leiab CFF, et likvideerimise ja rekapitaliseerimise kulude võrdlemisel peaks võtma arvesse vara väärtust, mis mõlemal juhul antakse üle ostjale. CFFi hinnangul kõigub ülevõtjatele võõrandatud vara väärtus 640 miljoni euro ja 755 miljoni euro vahel, (95) võttes arvesse SNCMi kasutatud laevastiku müügiväärtust, mis oli CFFi hinnangul 2006. aasta augustis 644–664 miljonit eurot.

(152)

Seoses sellega, et pärast 2002. aasta rekapitaliseerimist võetud meetmed liigitatakse ümberkorraldusabiks, leiab CFF, et kui SNCM vastas 2004. aasta suunistes esitatud raskustes oleva äriühingu tingimustele enne esimest, 142,5 miljoni euro ulatuses tehtud rekapitaliseerimist, on selline liigitamine ülimalt vaieldav ajavahemiku suhtes, mis eelneb teisele kapitali suurendamisele 8,75 miljoni euro võrra, arvestades, et ettevõtte omavahendid olid taastatud.

(153)

Seoses ettevõtte elujõulisusega rõhutab CFF, et SNCMi võõrandamine on üksnes osaline ning see ei ole tühistamatu, arvestades ülevõtjatega kokkulepitud äramuutvaid tingimusi. Need asjaolud tekitavad tõsiseid kahtlusi ülevõtjate valmisolekus ja suutlikkuses SNCM ümber korraldada ning seetõttu seavad need asjaolud kahtluse alla ettevõtte kestva elujõulisuse väljavaated. Peale selle märgib CFF, et vastupidiselt 2004. aasta suunistes nõutule ei ole Prantsuse ametiasutused kavandanud nendest meetmetest loobumist, mis oleksid isegi pärast ümberkorraldamist struktuurse puudujäägiga (96). Samuti väljendab CFF oma skeptilisust seoses kulude vähendamise kavaga, samas kui SNCMi laevastikku suurendatakse, (97) ning töötajate arvu vähendamise kavaga, pidades eelkõige silmas 2002. aasta sotsiaalkava ebaõnnestumist.

(154)

CFF väljendab kahtlust selle üle, kas uute abimeetmete puhul piirdutakse mõistliku miinimumiga, kuna esiteks puudub selgus selles osas, mida need sotsiaalkulud hõlmavad, ja teiseks tekitab kahtlusi SNCMi aktsionäride üldkoosoleku 28. aprilli 2006. aasta protokolli sisu, millest ilmneb, et üht osa kõnealusest abist kasutatakse ettevõtte 2006. ja 2007. aasta tegevuskahjumi katmiseks. Samuti leiab CFF, et SNCMi ülevõtjad ei osale sisuliselt ettevõtte ümberkorraldamises.

(155)

Soovimatute konkurentsimoonutuste vältimiseks peab CFF vajalikuks uuendada ja täpsustada 2003. aastal SNCMile määratud kompenseerivaid meetmeid ning lisada neile uusi meetmeid, mis seonduksid SNCMi kohaloleku vähendamisega turul (98). Samuti leiab CFF, et osa 2003. aasta otsusega SNCMile määratud meetmetest ei ole täidetud. SNCM olevat soetanud uusi laevu, rikkudes komisjoni 2003. aasta otsuse artiklit 2. Muu hulgas ei olevat SNCM võõrandanud oma osalust CCMis, rikkudes komisjoni otsuse artiklit 3. SNCM rakendavat alates 2003. aastast agressiivset hinnapoliitikat, pakkudes madalamaid hindu kui CFF, rikkudes sellega nimetatud otsuse artiklit 4 (kuni 30 % odavamad piletid samade või võrreldavate teenuste eest).

(156)

8,75 miljoni euro suuruse teise rekapitaliseerimise kohta leiab CFF, et peale avaliku ja erasektori investeeringute samaaegsuse peab erasektori sekkumine riigi sekkumise kinnitamiseks olema märkimisväärse suurusega ning tehtud võrreldavates tingimustes. Kõnealusel juhul ei ole neid kahte tingimust täidetud. Esiteks ei ole märkimisväärne ülevõtjate osalus, mis on seotud üksnes esimese kapitali suurendamisega 142,5 miljoni euro võrra. Teiseks ei toimunud ülevõtjate sekkumine riigi sekkumisega võrreldavates tingimustes, eelkõige äramuutvate tingimuste ning CGMFi vähemusosaluse oodatava tasuvuse tõttu.

(157)

38,5 miljoni euro suuruste sotsiaalmeetmete puhul vaidlustab CFF selle summa liigitamise isikutoetuseks. Kõnealusest summast saavad küll otseselt kasu SNCMi töötajad, kuid CFF rõhutab, et sel meetmel võib SNCMi jaoks olla kaudne positiivne mõju, eelkõige ettevõtte sisekliima paranemise näol.

(158)

158 miljoni euro suuruse negatiivse võõrandamishinna kohta leiab STIM, et selle hinna puhul ei ole tegemist avatud ja mittediskrimineeriva konkursimenetluse teel saadud turuhinnaga, kuna rekapitaliseerimine toimus teistsugustel tingimustel kui need tingimused, millest erainvestor peab tavaliselt juhinduma. STIM leiab, et ümberhinnatud arvestuslik netovara võimaldaks halvima hüpoteesi korral riigi jaoks ilma kuludeta likvideerimist või isegi likvideerimisest lisandväärtuse saamist, et võõrandamishind on võrreldes ettevõtte väärtusega (STIMi hinnangul 350 miljonit eurot) naeruväärne ning et riigiabi on ettevõtte vajadustega võrreldes ebaproportsionaalne.

(159)

Samuti juhib STIM komisjoni tähelepanu erasektorisse üleviimise äramuutva tingimuse liialdavale olemusele.

(160)

Lõpuks vaidlustab STIM selle, et negatiivse hinnaga müümist põhjendatakse sotsiaalselt raske likvideerimise eeldusega, mis tundub talle vähetõenäoline.

(161)

8,75 miljoni euro suuruse teise rekapitaliseerimise kohta leiab STIM, et see kapitalitoetus ei vasta turumajandusliku erainvestori põhimõttele, arvestades, et investeeringult saadava tulu kohta ei ole piisavalt tagatisi. STIM vaidlustab era- ja avaliku sektori investeeringu samaaegsusega seonduva argumendi, millega põhjendatakse selle toetuse juures riigiabi tunnuste puudumist. Selline samaaegsus, juhul kui seda on rakendatud, on vaid üks märk ega saa üksinda olla liigitamise kriteerium (99). Viimaks kinnitab STIM, et kõnealuse toetuse andis Prantsuse valitsus ülevõtjatele tagatiseks selle kohta, et SNCMiga sõlmitakse Korsika transpordiühenduse kohta avaliku teenindamise delegeerimisleping.

(162)

38,5 miljoni euro suuruse isikutoetuse kohta leiab STIM, et tegelikult on selle summa eesmärk anda SNCMile vahendeid viimaks ellu komisjonile esitatud ümberkorralduskava teatavad peamised aspektid, mida ei ole rakendatud, eelkõige seoses töötajate arvu vähendamisega.

(163)

STIM on seisukohal, et SNCMile antud abi puhul ei ole piirdutud miinimumiga. SNCMi ja ülevõtjate panus ümberkorralduskavasse on ebapiisav, võrreldes 2004. aasta suunistes sätestatud tingimustega, ning ei ole tõendatud, et SNCMi olukord oleks olnud sedavõrd erakorraline, et sellega võiks põhjendada tema väiksemat panust. Samuti rõhutab STIM 2006. aastal antud abi ebaproportsionaalset iseloomu, kuivõrd see võimaldas SNCMil luua reserve tulevase kahjumi katmiseks. Asjaolu, et SNCM ei ole kavandanud sellise vara võõrandamist, mis ei ole ettevõtte eksisteerimiseks hädavajalik, on vastuolus 2004. aasta suunistes sätestatud nõudmistega.

(164)

STIM leiab, et makstud summadega on rikutud 2004. aasta suunistega kehtestatud ühekordsuse põhimõtet. Ettevõtja finantsolukorra halvenemist ja sotsiaalseid konflikte ei saa käsitada erakorraliste, ettenägematute ja abi saavast ettevõtjast sõltumatute asjaoludena.

(165)

Seetõttu soovib STIM lisahüvitisi, mille suurus oleks pool osutatud abist ehk 98,25 miljonit eurot, võõrandades veel ühe laeva ning SNCMi otsesed ja kaudsed osalused CMNis. Sellega seoses kinnitab STIM, et kõnealused osalused ei ole strateegilised ümberkorraldusabi käsitlevate 2004. aasta suuniste tähenduses, kuna need ei ole „ettevõtte püsimajäämiseks hädavajalikud” ning tegemist ei ole varaga, mida ei võiks võõrandada.

(166)

Samuti väidab STIM, et väidetavaid koostoimeid SNCMi ja CMNi vahel ei ole olemas, kuna SNCMil ei ole CMNi juhtimises ega arendamises mingit tegelikku rolli. Lõpuks rõhutab STIM, et alates 15. märtsist 2006 ei kehti enam kahte ettevõtjat ühendav aktsionäride leping, kuna sellel kuupäeval ütles CMN lepingu üles ning seda on kinnitanud Pariisi apellatsioonikohus.

(167)

SNCM esitas komisjonile selgituse tema majanduslikust ja konkurentsialasest olukorrast, koos juriidilise arvamusega, milles hinnatakse likvideerimismenetluse raames riski, et Üldkohus käsitab riigi sekkumist erastamisele eelneval ajavahemikul sekkumisena ettevõtte de facto juhina.

(168)

SNCMi konsulteerinud õigusbüroo Baker & McKenzie jõuab järeldusele, et tuginedes äriühingu töötajaid puudutavatele dokumentidele, mis on liigitatud kirjavahetuse, sekkumiste ja kontrolliorganite protokollide kaupa, on riigil […] (60) otsust, (100) […] (60) organit (101) ja […] (60) juhtorganit (102). Peale selle rõhutatakse selles aruandes, et […] (60) SNCM (103). Viimaks kinnitatakse samas aruandes, et […] (60) SNCM.

(169)

Selle alusel teeb SNCMi ekspert järelduse, et Marseille kaubanduskohus oleks väga tõenäoliselt otsustanud, et riik oli asjaomase ettevõtte de facto juht.

(170)

Samuti ilmneb asjaoludest, eelkõige nendest, mis on esitatud kontrollikoja aruannetes, et Prantsuse riigile, SNCMi de facto juhile omistatavad juhtimisvead on seotud SNCMi vara puudujäägi tekkimisega. Muu hulgas tuuakse aruandes välja järgmised juhtimisvead: äriline […] (60) valik. Riigi juhtimisvigadest põhjustatud kahjum ulatub […] (60).

(171)

Sellega seoses on SNCMi eksperdi arvates väljaspool kahtlust see, et riiki kohustatakse võlgade ja kohustuste katmiseks algatatud menetluse raames vara puudujääki täielikult või osaliselt katma, võttes arvesse riigi tihedat seotust SNCMi juhtimisega, tema ilmseid juhtimisvigu ning tema finantsvahendite ulatust.

(172)

Asjaomase kohtupraktika alusel teeb SNCMi ekspert järelduse, et juhul, kui SNCM oleks likvideeritud, oleks riiki väga tõenäoliselt kohustatud võtma enda kanda kõik SNCMi sotsiaalvõlad. Seetõttu oleks jäetud riigi kui aktsionäri kanda tuvastatud vara puudujäägist (ehk 316,6–385,7 miljonist eurost) hinnanguliselt 85–100 % suurune osa. Seega käitus riik teadliku investorina, kui ta otsustas SNCMi erastada, olles eelnevalt selle omavahendeid 158 miljoni euro võrra suurendanud.

(173)

Prantsuse ametiasutused märkisid, et osa CFFi poolt SNCMi pakkumise kohta esitatud andmetest oli ebatäpne.

(174)

Vastupidiselt CFFi väidetele leiab riik, et ümberkorralduskava koostati viisil, mis võimaldab SNCMi elujõulisuse võimalikult kiiresti taastada ning luua tingimused selle püsimiseks keskpikas ja pikaajalises perspektiivis. Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et suur osa kulude vähendamise kavast oli juba ellu viidud. Veetranspordivahendeid on vähendatud ning varade võõrandamise programmi viiakse ellu kooskõlas tööstusprojektiga. Transpordiliinid on uuesti avatud ja vahetarbimise vähendamise tegevuskava annab esimesi tulemusi. Järk-järgult rakendatakse tööstusprojekti tööhõivet käsitlevat osa. Peale selle jättis SNCM 2001. aastal reservi 21,3 miljonit eurot, mis oli ette nähtud ümberkorraldusmeetmete ja eelkõige töökohtade säilitamise kava rahastamiseks.

(175)

Seoses abisumma kindlaksmääramisega kinnitavad Prantsuse ametiasutused, et omavahendite ja koguvõlgnevuse suhtarv 0,79 on üsna tüüpiline enamiku laevandusettevõtjate bilansi puhul, välja arvatud erandolukorras. Suhtarv 0,497, millest CFF 2001. aastal seoses CMNiga teatas, on ebatäpne, kuna selles ei võeta arvesse bilansi varade kättesaadavust. Pärast selle vea parandamist on CMNi asjaomane suhtarv 0,557. Prantsuse ametiasutuste arvates jääb selline suhtarv CMNi puhul igal juhul ebapiisavaks ning seda näitab ilmekalt ka CMNi raske olukord seoses likviidsusega 2002. aastal. CMN pidi laenama STIMilt kuni 8 miljonit eurot, et rahastada pankade katmata sularaha puudujääki.

(176)

Prantsuse ametiasutused jäävad seisukohale, et SNCMi osalust CMNi kapitalis ei saa käsitada puhtalt finantsvarana, nagu seda tundub kinnitavat STIM. Prantsusmaa kaitseb seisukohta, mille kohaselt on SNCMi osalustel CMNis vägagi strateegiline iseloom. Nende osaluste võõrandamine oleks Prantsusmaa arvates mitte üksnes tööstuslikust seisukohast põhjendamatu, vaid ka suur strateegiline viga.

(177)

Prantsusmaa kiidab Provence-Alpes-Côte d’Azuri piirkondliku nõukogu eesistuja kirja sisu üldiselt heaks, kuid peab siiski vajalikuks märkida, et vastupidiselt sellele, mida on kinnitatud nimetatud kirja (104) punktis 2, ei ole Prantsusmaa mandriosa ja Korsika vahelise transpordiühendusega seotud pakkumine „nõudlusega võrreldes ülemääraselt suur” ning et SNCMi hinnapoliitika on vastavuses SNCMi võetud kohustustega mitte olla hinnasõja algataja ega hinnaliider.

(178)

Üldiselt märgib Prantsusmaa, et suur osa STIMi ja CFFi märkustest sarnanevad nende märkustega, mille kõnealused äriühingud esitasid komisjonile 2003. aastal. Eelkõige rõhutavad nad, et CFFi märkused esitati kohtule selle hagi raames, millega taotleti komisjoni 9. juuli 2003. aasta otsuse tühistamist, ning nii komisjon kui ka Üldkohus on need väited suuremas osas juba tagasi lükanud.

(179)

Vastuseks üldisele märkusele seoses riigiabiks liigitatavate meetmete ennetähtaegse rakendamisega teatavad Prantsuse ametiasutused, et nimetatud rakendamist põhjendab kõnealuse menetluse eripära, nimelt selleks luba andva komisjoni 9. juuli 2003. aasta otsuse tühistamine 2005. aastal ning mitte Prantsuse ametiasutuste soovimatus tunnistada oma EÜ asutamislepingu järgseid kohustusi. Muu hulgas täpsustab Prantsusmaa, et on hoidnud komisjoni kogu aeg kursis vastavate arengutega ning alates 2005. aasta jaanuarist vastuvõetud eri meetmetega kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni vahelise lojaalse koostöö põhimõttega.

(180)

Viimati nimetatud meetmetega seoses leiavad Prantsuse ametiasutused, et kuna ükski nendest meetmetest ei ole riigiabi, ei ole EÜ asutamislepingu artikli 88 lõige 3 kokkuvõttes nende suhtes kohaldatav ning seetõttu ei ole mingit kohustust nende rakendamine peatada.

(181)

Võõrandamisprotsessi kohta täpsustab Prantsusmaa, et juba selle protsessi alguses nägi ta ette traditsioonilised valikukriteeriumid, mis põhinevad peamiselt SNCMi väärtpaberite väärtuse hindamisel pakutud hinnal ning teiseks muudel parameetritel (tööstusprojekt, sotsiaalprojekt jne), sealhulgas summal, mida kandidaadid olid valmis äriühingusse rekapitaliseerimisena investeerima. Prantsusmaa vaidlustab otsustavalt kolmandate isikute väite, mille kohaselt ei olnud müügiprotsess läbipaistev, ning tuletab meelde, et kõnealusel juhul läks riik isegi kaugemale nendest niigi suurtest ning siduvatest õiguslikest ja seadusjärgsetest kohustustest, mis on riiklike osaluste võõrandamise korral ette nähtud. Prantsusmaa tuletab meelde, et areng, mis toimus pärast BCP pakkumist võtta üle kõik SNCMi väärtpaberid, leidis aset väga rasketes rahalistes ja sotsiaalsetes tingimustes ning et VT liitumine BCP pakkumisega ei muutnud toimingu ärilisi ja rahalisi tingimusi (peale kapitali jagunemise).

(182)

Seoses 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinnaga tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et arvestades SNCMi finantsolukorda 30. septembril 2005, müüdi ettevõte turuhinna eest ning et majanduslikult oli ettevõtte müümine selle likvideerimisest soodsam. Sellega seoses täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et erainvestori kriteeriumi kohaldamist likvideerimisele lähedal seisva ettevõtte võõrandamise korral ei tule käsitada mitte püüdena muuta „riiklik sekkumine tasuvaks”, vaid suurema kahjumi vältimisena, mida aktsionär oleks kulukama likvideerimise korral kandnud.

(183)

Makstud hinnaga seoses vaidlustab Prantsusmaa väite, mille kohaselt võõrandati SNCM hinna eest, mis ei vastanud tema tegelikule väärtusele. Eelkõige lükkab Prantsusmaa ümber STIMi hinnangu, et ettevõtte väärtus oli ligemale 350 miljonit eurot, kuna selles hinnangus võetakse arvesse üksnes neid bilansi osad, mis väärtust arvestuslikest omavahenditest lähtuvalt tõstavad (eriamortisatsioon, laevade allesjäänud lisandväärtus jne), ilma et võetaks arvesse andmeid võlgade ja kohustuste kohta, mis seda väärtust vähendaksid. See puhtalt raamatupidamisalane arvutamismeetod ei vasta SNCMi sarnase laevandusettevõtja majanduslikule tegelikkusele, kellele makstav toetus kajastub bilansis, kuid kellel on seejuures ka piiratud tasuvus ning suured bilansivälised võlad ja kohustused.

(184)

Samuti lükkavad Prantsuse ametiasutused ümber CFFi väite, et nad on alahinnanud SNCMi laevastiku müügiväärtust, mis CFFi hinnangul jääb 406,5 ja 426,5 miljoni euro vahele. Prantsuse ametiasutused selgitavad, et CFFi arvutuses arvesse võetud laevad ei vasta 30. septembril 2005 SNCMile kuulunud laevadele. Laevade müügihinna suhtes allahindlusi kohaldamata jättes ei võeta arvesse seda konteksti, milles SNCMi varade võimalik pankrotimenetlus oleks toimunud, ning samuti ei ole selle müügiväärtuse arvutamisel aluseks võetud tähtaja, nimelt 2006. aasta augusti puhul tegemist SNCMi võimaliku likvideerimise tähtajaga, millele tuleks tugineda, sest asjaomane tähtaeg on 30. september 2005. Muu hulgas märgib Prantsusmaa, et CFFi esitatud arvutust kasutades oleks negatiivne hind kolm korda kõrgem Gröditzeri kohtupraktika kohaselt nõutavast varade likvideerimisväärtusest, mis oleks seega soodsam, kui Prantsuse ametiasutuste poolt komisjonile esitatud oletused.

(185)

CFFi väite peale, millega seatakse kahtluse alla Gröditzeri kohtupraktika kohaldamine, viidates asjaolule, et riigilt SNCMile antud kapitalitoetus oli seotud tema osaluse müügiga 75 % ulatuses, mis selle võrra vähendas saadava kasumi väljavaateid, tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et 158 miljoni euro suurune negatiivne võõrandamishind vastab kogu SNCMi kapitali võõrandamisele, mille järel tegi riik uue investeeringu 25 % ulatuses, millelt saadav kasum on […] (60) % aastas. Seega leiab Prantsusmaa, et investeeringult saadav kasum jääb tagama tema osalust ettevõtte aktsiakapitalis 25 % ulatuses, kuna sellel osalusel on kasumi saamiseks väga suur tagatis.

(186)

Samuti vaidlustab Prantsusmaa CFFi väite selle kohta, et ABXi lähenemisviis ei ole käesoleval juhul kohaldatav, tuginedes eelkõige SNCMi likvideerimise tegelike kulude analüüsile ning riskile, et ettevõtte võlgade ja kohustuste katmiseks algatatud menetluse raames oleks riiki võidud pidada nende eest vastutavaks, nagu see on ette nähtud Prantsuse ühismenetlustega ning nagu seda kinnitab riiklik kohtupraktika (Roueni apellatsioonikohtu 22. märtsi 2005. aasta otsus). Kuigi Prantsuse ametiasutused leiavad, et nende käitumist SNCMi juhina ei saa selle menetluse alusel liigitada ekslikuks, rõhutavad nad, et on väga suur risk, et juhtimisvea määratlemise paindlike kriteeriumide tõttu äriseadustiku artikli L. 651–2 tähenduses ning eespool nimetatud kohtupraktika alusel, mis on käesolevale juhtumile ülekantav, oleks riiklik kohus süüdistanud riiki SNCMi varade puudujäägis.

(187)

8,75 miljoni euro suuruse rekapitaliseerimise puhul tuletab Prantsusmaa meelde, et vastupidiselt CFFi ja STIMi väidetele ei ole selle kapitalitoetuse puhul tegemist riigiabiga, kuna see investeering oli erainvesteeringutega samaaegne, selle märkimise tingimused olid sarnased ning riigi poolt CGMFi kaudu saadud tasuvus oli keskmisest suurem.

(188)

Eelkõige täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et investorite võrdse kohtlemise põhimõtet ei saa seada kahtluse alla äramuutvate tingimuste olemasolu tõttu, kuivõrd viimased olid ette nähtud SNCMi 100 % võõrandamise korral ning mitte sellele järgnenud 35 miljoni euro suuruse rekapitaliseerimise raames.

(189)

Peale selle tuletab Prantsusmaa meelde, et tema investeering oli ülevõtjate omast väiksem, kuna ülevõtjate investeeringuga (26,25 miljonit eurot) tuleks võrrelda ainult 8,75 miljoni euro suurust summat. Esimest rekapitaliseerimist 142,5 miljoni euro ulatuses tuleks uurida üksnes likvideerimishinnaga võrdlemisel.

(190)

Viimaks vaidlustab Prantsusmaa STIMi väite selle kohta, et kõnealuse kapitalitoetuse näol oli tegemist eraõiguslikele ülevõtjatele antud tagatisega, et SNCMiga sõlmitakse avaliku teenindamise delegeerimisleping Korsika liinide teenindamiseks. Prantsuse ametiasutused väidavad, et see kapitali suurendamine tehti teadlikult ja ettevõtte tootlikkusest sõltumatult ning et avaliku teenindamise delegeerimislepingu sõlmimine SNCMiga ei võimaldaks suurendada sellelt investeeringult oodatavat kasumit.

(191)

Seoses sotsiaalmeetmetega 38,5 miljoni euro ulatuses kordab Prantsusmaa oma väidet, mille kohaselt on nende meetmete puhul tegemist isikutoetusega ning nende katmist riigi poolt ei saa käsitada ettevõtjale kaudse eelise andmisena, kuna need meetmed lisanduvad SNCMi kanda olevatele õiguslikele ja lepingulistele kohustustele. Peale selle tuletab Prantsusmaa meelde, et need meetmed ei võimalda palgatöötajate lahkumist, kellega seonduvad kulud jääksid kõnealuste meetmete puudumisel SNCMi kanda.

(192)

Vastupidiselt CFFi esitatud väitele täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et need 38,5 miljonit eurot ei vasta 2003. aasta sotsiaalkava raames ette nähtud töötajate arvu vähendamise elluviimisele, kuna see vähendamine on hilinemisele vaatamata juba tehtud. Seega täiendab uus sotsiaalkava 2003. aasta esimesi sotsiaalmeetmeid.

(193)

Prantsusmaa leiab, et eeltoodut silmas pidades on analüüsitav abisumma 15,81 miljonit eurot.

(194)

Vastupidiselt CFFi väidetule leiavad Prantsuse ametiasutused seoses 2004. aasta suuniste punktiga 11, et ehkki esimene rekapitaliseerimine võimaldas SNCMil oma omavahendid taastada, jäi ta sellele vaatamata raskustes olevaks äriühinguks, kuna selle rekapitaliseerimise eesmärk oli tagada äriühingu tegevuse jätkumine.

(195)

Prantsusmaa lükkab ümber CFFi väited, mille kohaselt ei oleks ta pidanud võimaldama ettevõttele rohkem rahastamist, arvestades, et SNCM oleks võinud pangalaenu võtta. Sellega seoses täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et 24. augustil 2005 olid pangad keeldunud SNCMile uusi krediidiliine avamast ning et seetõttu oli ainus mõeldav alternatiiv ettevõtte erastamine või likvideerimine.

(196)

Prantsusmaa vaidlustab CFFi ja STIMi esitatud väited 2002. aasta ümberkorralduskava ebaõnnestumise kohta, mis vaatamata teatavale hilinemisele ellu viidi ning mis võimaldas eesmärgid saavutada 2005. aastal. SNCMi majandusliku ja finantsolukorra halvenemine ettevõttest sõltumatute tegurite tõttu nõudis 2002. aastal teatatud kava pikendamist ja uute meetmete võtmist.

(197)

Prantsusmaa leiab, et SNCMil on ümberkorraldamiseks head väljavaated ning et uute aktsionäride kavandatavad meetmed, eelkõige sotsiaalkava rakendamine, transpordiühenduste ümberkorraldamine ja teatavate laevade uuendamine, võimaldavad ettevõtte elujõulisuse taastada. Sellega seoses märgib Prantsusmaa, et võttes arvesse avaliku teenindamise delegeerimislepingust saadavat kasumit (umbes [50–70] (60) % SNCMi käibest, kindlaksmääratud kulude suurust ning raskusi Marseille–Korsika liinil kasutatava kuue laeva ümberpaigutamisel, on avaliku teenindamise delegeerimisleping ettevõtte strateegia ja selle elujõulisuse oluline element.

(198)

Abi miinimumiga piirdumise kohta leiab Prantsusmaa, et ta on vajalike ümberkorralduskulude puhul piirdunud rangelt miinimumiga, et võimaldada ümberkorraldused ellu viia. Sellega seoses tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et nii nagu komisjon oma 2003. aasta otsuses tunnistas, on ettevõte ise omavahenditest ümberkorralduskavasse piisavalt panustanud, võõrandades vara 30,2 miljoni euro ulatuses. Samuti, arvestades SNCMi muid võõrandamisi 12,2 miljoni euro ulatuses, on ettevõtte omapoolne panus kokku 42,38 miljonit eurot. Prantsusmaa leiab, et see summa on tunduvalt suurem omavahenditest antavast panusest, mis on vajalik ümberkorraldusabi heakskiitmiseks, mille suurus oleks lõpuks 15,81 miljonit eurot, kui muude meetmete puhul ei oleks tegemist riigiabiga.

(199)

Vastupidiselt STIMi ja CFFi väidetele kinnitavad Prantsuse ametiasutused, et on kinni pidanud kõikidest 2003. aasta otsusega sätestatud tingimustest, mida Prantsusmaa peab kuni 2006. aasta lõpuni täitma, olles eelkõige hoidnud laevastikku 11 laeva suurusena ning kohaldanud konkurentidega võrreldes madalamaid hindu.

(200)

Muu hulgas leiab Prantsusmaa, et uue lõpliku otsuse raames tuleks SNCMile määratavaid kompenseerivaid meetmeid kohandada, kuna ümberkorraldusabi suurus on nüüdsest 69,3 miljoni euro asemel 15,81 miljonit eurot.

(201)

Sellega seoses vaidlustab Prantsusmaa STIMi märkused võimaluse kohta, mis puudutavad komisjoni võimalust määrata SNCMile kompenseeriva meetmena võõrandada oma osalus CMNis. Prantsusmaa vaidlustab STIMi esitatud väite, mille kohaselt on 2004. aasta suunistes seatud kahtluse alla 1999. aasta suuniste kohane strateegilise vara määratlus.

(202)

Nende CFFi osutatud meetmete kohta, mille abil saaks vähendada SNCMi turuosa, täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et nagu seda on muu hulgas sedastanud komisjon oma 2003. aasta otsuses (punkt 87), ei ole asjaomastel turgudel (Prantsusmaa – Korsika ja Magribi riigid) ülepakkumist ning et Korsika transpordiliinide ümberkorraldamine nii avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames kui ka väljaspool seda seaks ohtu ettevõtte elujõulisuse.

(203)

CFFi esitatud väite kohta, mille kohaselt tooks eespool kirjeldatud meetmete rakendamine SNCMi suhtes kaasa tõsise riski tõrjuda Prantsusmaa mandriosa ja Korsika vaheliselt turult välja tema peamine konkurent, nimelt CFF, väidavad Prantsuse ametiasutused, et arvestades asjaomase turu praegust jaotust, kus CFFile kuulub nüüdsest suurim turuosa, sõltub konkurentsitingimuste säilitamine SNCMi ümberkorralduskava rakendamise lubamisest ning SNCMi kohalolekust kõnealusel turul.

(204)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 on sätestatud: „[k]ui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

(205)

Riikliku meetme liigitamiseks riigiabina ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses peavad asutamislepingu kohaselt olema täidetud järgmised kumulatiivsed tingimused: 1) kõnealuse meetmega antakse valikuline majanduslik eelis; 2) seda eelist rahastatakse riiklikest vahenditest; 3) see eelis moonutab või võib moonutada konkurentsi; 4) see eelis mõjutab liikmesriikidevahelist kaubavahetust (105).

(206)

Komisjon sedastab, et SNCM sai täielikult riigi omanduses oleva CGMFi kaudu riiklikke vahendeid kokku 274,54 miljoni euro ulatuses (106).

(207)

Kuna SNCM tegutseb meretranspordi valdkonnas, mis on avatud Euroopa-sisesele konkurentsile, võib SNCMi saadud võimalik majanduslik eelis moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust.

(208)

Asjaolu, et merekabotaaži turu suhtes koos Vahemere saartega ei kohaldatud kuni 1. jaanuarini 1999 ajutiselt määrust (EMÜ) nr 3577/92, ei võimalda põhimõtteliselt välistada, et avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames Vahemere saartega kabotaažühendusele makstud toetus võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust ja moonutada konkurentsi.

(209)

Igal juhul, isegi kui kabotaažliinidele makstud toetus ei pruukinud mõjutada kaubavahetust ega põhjustanud konkurentsimoonutusi enne 1. jaanuari 1999, on olukord pärast seda kuupäeva muutunud, kuna määruse (EÜ) nr 3577/92 põhjal on kabotaažiteenused nüüd avatud kõikidele ELi ettevõtjatele. Peale selle tuleb rõhutada, et SNCM ei osuta mitte üksnes kabotaažiteenust, vaid tegutseb ka rahvusvahelisel mereveoturul, mis on liberaliseeritud nõukogu määrusega (EMÜ) nr 4055/86 (107).

(210)

Seetõttu leiab komisjon, et käesoleval juhul on täidetud ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud viimased kolm tingimust, mis on esitatud käesoleva otsuse punktis 205. Sellest lähtuvalt peab komisjon vastavalt 11. septembri 2012. aasta otsusele vaatama iga meetme kohta üksteise järel läbi valikulise majandusliku eelise olemasolu.

(211)

Üldkohtu praktika (108) kohaselt peab komisjon pärast oma otsuse tühistamist tuginema uue analüüsi tegemisel üksnes teabele, mis tal oli tühistatud otsuse vastuvõtmise ajal, asjaomasel juhul 8. juulil 2008.

(212)

Seega ei võeta arvesse pärast 8. juulit 2008 aset leida võinud sündmusi. Turu ning abisaaja olukorra muutused ja arengud tuleb analüüsist kõrvale jätta. Samamoodi ei võta komisjon arvesse ümberkorraldamiskava täitmise perioodi pärast 2008. aasta juulit (109).

(213)

Samuti ei ole komisjon kohustatud algatama asja uurimist uuesti ega isegi täiendama seda uue tehnilise ekspertiisiga (110). Sellise akti tühistamine, millega lõpetatakse mitut etappi hõlmav haldusmenetlus, ei too ilmtingimata kaasa terve menetluse tühistamist. Kui on nii nagu asjaomasel juhul, et uurimismeetmed küll võimaldavad abi kokkusobivust ammendavalt analüüsida, kuid komisjoni analüüs osutub ebatäielikuks ja sellest tulenevalt on otsus õigusvastane, võib asjaomase otsuse juba võetud uurimismeetmete põhjal uuesti teha (111).

(214)

Kuna muu hulgas peab komisjon uue analüüsi tegemisel tuginema üksnes teabele, mis tal oli 2008. aasta juuli seisuga ja mille suhtes nii Prantsusmaa ametiasutused kui ka SNCM on juba võtnud seisukoha, ei ole vaja nendega uuesti konsulteerida (112). Ka huvitatud kolmandate isikute õigus esitada märkusi tagati menetluse algatamise (113) otsuse avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas ja ükski määruse (EÜ) nr 659/1999 säte ei kohusta pakkuma neile seda võimalust uuesti, kui algset ümberkorraldamiskava uurimise käigus (114) muudetakse.

(215)

Käesolev otsus põhineb seega peamiselt ainult neil elementidel, mis olid teada 8. juulil 2008. Teise võimalusena näitab komisjon, et Prantsuse ametiasutuste 16. mai 2013. aasta kirja enne 8. juulit 2008 aset leidnud asjaolude kohta ja SNCMi 27. augustil 2013 esitatud teabe arvesse võtmine ei mõjuta tema järeldusi.

(216)

Käesoleval juhul peab komisjon uurima, kas riigi antud kapitalitoetusel suurusjärgus 158 miljonit eurot enne SNCMi võõrandamist eraõiguslikele ülevõtjatele, st kokkuvõttes ettevõtte negatiivse müügihinnaga samaväärse summa eest, puuduvad riigiabi tunnused.

(217)

Avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv hankemenetlus, mille alusel riik pärast eelnevat rekapitaliseerimist (müügihinnast suuremas summas) ettevõtte võõrandab, ei võimalda tingimata välistada riigiabi olemasolu, millest võiks kasu saada nii erastatud ettevõte kui ka selle ostja (115).

(218)

Selleks et kindlaks teha, kas ettevõtja on riigi antud kapitalitoetusest saanud majandusliku eelise, kohaldab komisjon põhiliselt turumajanduses tegutseva erainvestori kriteeriumi (edaspidi „erainvestori kriteerium”), tingimusel, et kasusaaja ei pea tagasi maksma teisi riigiabisid ja et seda toetust võidakse analüüsida nimetatud kriteeriumi alusel. Erainvestori kriteerium tuleneb ELi toimimise lepingu artikli 345 kohasest avaliku ja erasektori võrdse kohtlemise põhimõttest. Selle põhimõtte kohaselt ei saa riigi poolt tavapärastele turutingimustele vastavatel tingimustel otseselt või kaudselt ettevõtja käsutusse antavat kapitali pidada riigiabiks (116).

(219)

Sel eesmärgil saab komisjon eelkõige hinnata, kas vahendite andja käitus erainvestorina, kes järgib teatavat strukturaalset, üldist või valdkonnapõhist poliitikat ning juhindub investeeritud kapitali tasuvuse väljavaadetest pikaajalises perspektiivis. Sellise lähenemisviisi paikapidavust on Euroopa Kohtus mitmes kohtuasjas tunnustatud (117).

(220)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt käsitatakse riigiabina kapitalitoetust, mille riiklik investor annab siis, kui isegi pikaajalises perspektiivis puuduvad igasugused väljavaated kasumi saamiseks (118).

(221)

Samuti sätestas Euroopa Kohus, et erainvestor, kes järgib teatavat strukturaalset, üldist või valdkonnapõhist poliitikat, mis juhindub pikaajalise tasuvuse väljavaadetest, ei saa endale pärast mitut järjestikust kahjumisse jäänud aastat mõistlikult võttes lubada kapitalitoetuse andmist, mis ei osutu majanduslikul alusel mitte üksnes varade likvideerimisest kulukamaks, vaid on peale selle ka seotud ettevõtte müügiga, mis võtab talt kõik väljavaated kasumi saamiseks isegi pikaajalises perspektiivis (119).

(222)

Täpsemalt leidis Euroopa Kohus oma Gröditzeri kohtuasjas tehtud otsuses, et määramaks kindlaks, kas ettevõtte negatiivse müügihinna eest erastamisel on riigiabi tunnuseid: „tuleb hinnata, kas avaliku sektori juhtivate asutustega võrreldavate mõõtmetega erainvestorit oleks suudetud nimetatud ettevõtte müümise raames veenda tegema sama suuri kapitalitoetusi või oleks otsustatud selle ettevõtte likvideerimise kasuks” (120).

(223)

Eelnimetatut arvestades peab komisjon selleks, et määrata kindlaks, millise abimeetmega on käesoleval juhul tegemist, „hindama, kas riigi valitud lahendus on tervikuna ning mis tahes muu lahenduse, sealhulgas mittesekkumisega võrreldes vähem kulukas, millisel juhul saaks teha järelduse, et riik käitus erainvestorina” (121).

(224)

Ehk komisjon peab kontrollima, kas valik anda nii suurt kapitalitoetust osutub tõesti odavamaks kui likvideerimine.

(225)

Aktsionärile tekkiva likvideerimiskulu arvutamisel on Prantsuse ametiasutused seisukohal, et suured ettevõtjate kontsernid ei saaks praegu tootmisrajatiste sulgemisel või tütarettevõtete likvideerimisel jätta tähelepanuta sotsiaalseid tagajärgi, mida sellised sulgemised või likvideerimised kaasa toovad. Seega rakendavad nad kõige sagedamini sotsiaalkavasid, mis võivad hõlmata meetmeid töötajate ümberõppeks, abi töökohtade leidmiseks, koondamishüvitisi, isegi kohaliku majandusstruktuuri tasandil võetavaid meetmeid, mis lähevad kaugemale seaduse ja kollektiivlepingutega sätestatust.

(226)

Selles kontekstis leiavad Prantsuse ametiasutused, et 2005. aasta sotsiaalkava alusel, mis omakorda tugineb 2002. aasta sotsiaalkavale, tuleks hüvitisi arvestada vahemikus 90 000–100 000] (60) kuni [120 000–130 000] (60) eurot palgatöötaja kohta, mis on kokkuarvutatuna [200–210] (60)–[250–260] (60) miljonit eurot. Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et eespool nimetatud vahemiku alampiiri puhul võetakse arvesse asjaolu, et võrdlusaluse sotsiaalkava kulusid suurendatakse pensionieale lähenevate töötajate väga suure osakaalu tõttu, kes lahkuvad töölt eriti soodsatel tingimustel. Muu hulgas võetakse arvesse ka asjaolu, et äriühingu likvideerimise ja kõikide töötajate koondamisega seotud olukord ei ole võrreldav olukorraga, mille puhul töötajate arvu kohandatakse, mis võimaldab tegevust jätkata nagu võrdlusaluse sotsiaalkava puhul.

(227)

Prantsuse ametiasutused on seisukohal, et isegi, kui kasutada Üldkohtu 15. septembri 2012. aasta otsuses kindlaks määratud analüüsimise tabelit, ei sisalda SNCMi üle kontrolliõiguse loovutamine 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest riigiabi elemente. Ametiasutuste arvates on komisjonil kogu vajalik teave selleks, et Üldkohtu kriitikale vastata.

(228)

Komisjon käesoleval juhul selle analüüsiga nõus ei ole.

(229)

Vastavalt Üldkohtu otsusele (122) on täiendavate koondamishüvitiste maksmine üldjuhul käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärane ja otstarbekas praktika, selleks et soodustada rahulikumat sotsiaalset dialoogi ning säilitada äriühingu või kontserni maine. Era- ja avaliku sektori võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt on võimalus maksta täiendavaid koondamishüvitisi jäetud avalik-õigusliku ettevõtja likvideerimisel ka liikmesriikidele, kuigi nende kohustused a priori ei tohiks ületada seadusest ja kollektiivlepingust tulenevat ranget miinimumi. Siiski täpsustab kohus, et „nende täiendavate kulude kandmine ei tohiks õiguspärastel kaalutlustel toimuda eranditult sotsiaalsel või isegi poliitilisel eesmärgil, vastasel korral väljub see eraõigusliku investori testi raamest. Kui puudub igasugune, isegi pikas perspektiivis majanduslik otstarbekus, tuleb selliste kulude kandmist, mis ületavad kitsalt seadusest ja kollektiivlepingust tulenevaid kohustusi, lugeda seega riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses” (123).

(230)

Seoses Prantsuse ametiasutuste tõstatatud riigi maine argumendiga oli Üldkohus seisukohal, et „liikmesriigi kui turumajanduses globaalse investori maine kaitse ei saa väljaspool erilisi asjaolusid ja ilma eriti veenva põhjenduseta olla piisav põhjendus, et tõendada pikas perspektiivis majanduslikku otstarbekust kanda täiendavaid kulusid, nagu täiendavad koondamishüvitised” (124). Sellised asjaolud käesoleval juhul aga puuduvad.

(231)

Komisjon märgib, et Prantsuse ametiasutused ei ole suutnud määrata kindlaks Prantsuse riigi majandustegevuse – eelkõige geograafilisel ja valdkondlikul tasandil – avamise järel, mille suhtes tuleks hinnata kõnealuste meetmete majanduslikku otstarbekust pikaajalises perspektiivis, vaatamata sellele, et nad osutasid lõpuks oma 16. mai 2013. aasta kirjas, et riigi käitumist tuleks võrrelda mitmes valdkonnas tegutseva valdusettevõtja omaga, kes püüab oma kasumit maksimeerida ning kaitsta oma ülemaailmse tootja mainet, eelkõige oma personali haldamise valdkonnas.

(232)

Seoses CGMFi mainega märgib komisjon, et tal ei olnud meretranspordi valdkonnas peale SNCMi ühtegi vara. Sellest lähtuvalt see argument ei saa teda puudutada.

(233)

Seoses riigi kui aktsionäri mainega märkisid Prantsuse ametiasutused sotsiaalsete konfliktide kõrgendatud ohtu riigi kontrollitavates ettevõtetes mitte ainult SNCMi tegevuse geograafilises läheduses, vaid ka ükskõik millises sektoris, ja eelkõige transpordisektoris. Komisjon märgib, et ühelt poolt ei ole Prantsuse ametiasutused tõestanud negatiivse mõju ülekandumise ohu tõenäosust, ja on teiselt poolt seisukohal, et ametiasutused ei ole tõestanud ka seda, et lisahüvitiste maksmine oleks võimaldanud uute streikide toimumist ära hoida. Komisjon on arvamusel, et ainult sotsiaalsest põhjendatusest ei piisa selleks, et jätta nende riigi makstud lisahüvitiste puhul kõrvale riigiabi olemasolu.

(234)

Lisaks on komisjon seisukohal, et Prantsuse ametiasutused ei ole esitanud piisavalt objektiivseid ja kontrollitavaid elemente näitamaks, et koondamise lisahüvitiste maksmine oleks sarnastes tingimustes sama sektori eraettevõtete hulgas levinud tava. Komisjon märgib, et lihtne viitamine piiratud hulgale sotsiaalkavadele ei näita piisavalt levinud tava olemasolu kõnealuse juhtumiga võrreldavatel juhtudel, et Prantsuse ametiasutuste nimetatud sotsiaalkavad viitavad ümberkorralduskavadele ja mitte likvideerimiskavadele ning et suur hulk neist puudutavad sektoreid, millel ei ole esmapilgul transporditaristuga mitte midagi ühist, nt kosmeetika (Yves Saint-Laurent Haute couture), põllumajanduslikud toiduained (Danone) või elektroonika (Hewlett Packard). Lisaks on Prantsuse ametiasutuste 16. mai 2013. aasta kirjas loetletud sotsiaalkavadest kuus kava SNCMi erastamise järgsed kavad ja seega ei saa neid koondamise lisahüvitiste maksmise õigustamisel arvesse võtta.

(235)

SNCM esitas 27. augusti 2013. aasta kirjas uue viiest sotsiaalkavast koosneva loetelu. Komisjon on seisukohal, et see loetelu ei võimalda otsustada, et koondamise lisahüvitiste maksmine oleks sarnases olukorras sama sektori eraettevõtete hulgas levinud tava. Komisjon märgib kõigepealt, et kaks sotsiaalkava viiest puudutavad SNCMi, mille hulgas on ka käesoleva otsuse aluseks olev sotsiaalkava. Nimetatud kahte sotsiaalkava ei saa seega kasutada objektiivsete võrdluselementidena kahel põhjusel: esiteks ei saa SNCM tuua esile oma varasemaid tavasid kõnealuses valdkonnas selleks, et õigustada piisavalt selle tava levikut ning teiseks puudutab 2002. aasta sotsiaalkava ajavahemikku, mil SNCM oli veel riigiasutus, samas kui Üldkohus seadis võrdluskriteeriumiks sama sektori eraettevõtted. Sellega seoses märgib komisjon, et Marseille sadama sotsiaalkava ei saa arvesse võtta, kuna sadam oli 2004. aastal riigiasutus, mitte eraettevõte. Seoses kahe viimasena nimetatud sotsiaalkavaga, nimelt Air Lib ja Eurostar, nendib komisjon, et tegemist on ümberkorralduskavadega, mitte likvideerimiskavadega. Samuti märgib komisjon, et nende kahe kava keskmise lisahüvitis on üle poole väiksem kui SNCMi valitud lisahüvitise keskmine.

(236)

Komisjon märgib, et Prantsuse ametiasutused ei ole väitnud, et Prantsuse riigi käitumine oleks olnud ajendatud mõistlikust tõenäosusest saada kaudset materiaalset kasu, isegi pikaajalises perspektiivis, vältides sotsiaalse kliima edasist halvenemist ettevõttes, kuna likvideerimise stsenaariumi korral pidi ettevõte kaduma. Teiste riigiettevõtete töötajate laiem kasu ei ole piisavalt tõendatud. Seda enam, et väga suurte lahkumishüvitiste maksmine ühe ettevõtte töötajatele muudab tõenäoliselt keeruliseks samale investorile kuuluvate teiste ettevõtete võimaliku ümberkorraldamise, isegi kui tegemist on globaalse investoriga, nagu Prantsuse ametiasutused väitsid. Lisaks ei esitanud Prantsuse ametiasutused arvuliselt neid võimalikke märkimisväärseid sotsiaalkulusid, mida nad koondamise lisahüvitiste maksmise põhjenduseks tõid.

(237)

Prantsuse ametiasutused väitsid ka, et likvideerimismenetlus oleks olnud SNCMi negatiivse hinnaga võõrandamisega võrreldes pikem protsess ja potentsiaalselt riskantsem riigi kui aktsionäri jaoks. Komisjon märgib, et Prantsuse ametiasutused ei esitanud selle riski kohta ühtegi tõendit ja nad ei selgitanud, miks oleks eraaktsionär võtnud arvesse likvideerimismenetluse kestust. Prantsuse ametiasutuste nimetatud Frucona Kosice  (125) juhtum ei ole kõnealusel juhul asjakohane, kuna see puudutab eralaenuandja testi. Likvideerimismenetluse kestus on asjakohane, kui analüüsida, kas riik maksimeeris Frucona Kosice laenuandja rollis olles võlgade tasumist, kui nõustus osalise, aga kohese tasumisega, või siis, kui ta oleks oodanud ettevõtte likvideerimise tulemust. Käesoleval juhul on olukord teine, kuna riik on SNCMi aktsionäri rollis, mitte eralaenuandja rollis. Arvestades, et SNCMi likvideerimise puhul oleks varad olnud kohustuste katmiseks selgelt ebapiisavad ja nii ei oleks riik oma toetust tagasi saanud. Sellest lähtuvalt ei ole käesoleval juhul asjakohane rääkida likvideerimismenetluse kestusest.

(238)

Prantsuse ametiasutused ei tõestanud seega, et likvideerimise stsenaariumi korral oli põhjendatud, et riik võttis erainvestorina need lisahüvitised enda kanda.

(239)

Analüüsi käesolevas etapis peab komisjon nüüd määrama kindlaks SNCMi likvideerimisväärtuse, millest on maha arvestatud koondamise lisahüvitised.

(240)

Netovara meetodi põhjal on vara puudujääk tuvastatud siis, kui tegeliku vara majanduslik väärtus (mis üldiselt on arvestuslikust netoväärtusest suurem) ei kata tegelike võlgade majanduslikku väärtust.

(241)

Selleks et teha kindlaks vara puudujääk käesoleval juhul, kontrollis komisjon oma eksperdi abil, (126) nagu seda on alljärgnevalt selgitatud, et 30. septembril 2005 ei olnud SNCMi vara väärtus piisav selleks, et rahuldada eesõigusnõudega võlausaldajate ja eesõigusnõudeta võlausaldajate nõuded.

(242)

Komisjon leiab, et netovara hindamine on meretranspordi valdkonna äriühingute väärtuse hindamiseks laialdaselt kasutatav meetod. Muu hulgas arvab komisjon, et see meetod on eriti kohane SNCMi olukorras, kuivõrd tema kontrollival aktsionäril on võõrandamise kõrval ainus valik likvideerimine.

(243)

Muude hindamismeetodite, eelkõige diskonteeritud vabade rahavoogude meetodi kohta leiab komisjon, et võttes arvesse seda, et nende meetodite puhul eeldatakse äriühingu tegevuse jätkumist, mis aga SNCMi oletatava likvideerimise korral ei kehtiks, ei ole see meetod kõnealusel juhul asjakohane.

(244)

Komisjon võtab SNCMi hindamise võrdluskuupäevaks 30. septembri 2005, arvestades, et selleks tähtpäevaks oli tegelikult tehtud valik, kas nõustuda ülevõtmise pakkumisega või äriühing likvideerida, kuna 27. septembril 2005 oli otsustatud välja valida BCP pakkumine.

(245)

Komisjon märgib eelkõige, et SNCMi aktsionär hindas koostöös Ernst & Youngi bürooga ettevõtte likvideerimisväärtust (eespool viidatud CGMFi aruanne) 30. septembril 2005, mille kohta tegid Oddo Corporate Finance ja Paul Hastingsi büroo uue arvestuse. Komisjon tuletab meelde, et eespool nimetatud Oddo-Hastingsi aruandes on SNCMi vara hinnatud 190,3 miljonile eurole.

(246)

Laevadele spetsialiseerunud BRSi maakler hindas SNCMi omandis oleva laevastiku (127) müügi brutoväärtuse 30. septembril 2005 224 miljonile eurole, Oddo aruandes on SNCMi laevastiku väärtuse hind 150,7 miljonit eurot pärast allahindluse, (128) komisjonitasu (129) ja määramatusega seotud reservi (aléa judiciaire) (130) arvesse võtmist.

Tabel 3

Võimalused SNCMi vara hindamiseks 30. septembri 2005. aasta seisuga

(247)

Eespool esitatud tabelit analüüsides sedastab komisjon, et laevastik on peamine osa ettevõtte vara hindamisel. Sellega seoses otsustas komisjoni ekspert, olles võimaluse korral teostanud võrdleva analüüsi, et laevade müügi brutoväärtusele kohaldatud allahindlus ja menetluse määramatusega seotud reservi arvessevõtmine olid asjakohased. Selle alusel otsustas komisjoni ekspert, et tal puuduvad argumendid, mille toel vaidlustada riigi hinnang laevastiku väärtuse kohta.

(248)

Allahindluse kohta leiab komisjon, et selle tase on kooskõlas laevade pankrotimenetluse korral müümisel tehtavate allahindlustega. Komisjoni eksperdi sõnul võõrandas näiteks Belgia riiklik äriühing Régie des Transports Maritimes, kes teenindab Ostende-Ramsgate’i liini, 1997. aastal kaks praamlaeva hinnanguliselt 35–45 % allahindlusega. Hiljem võõrandas äriühing Festival Cruises kolm kruiisilaeva keskmiselt 20 % allahindlusega. Sarnastel juhtumitel kohaldatud allahindlused on seega vastavuses Prantsuse ametiasutuste käesoleval juhul kohaldatud allahindlustega.

(249)

Kuna turul ei ole ühtegi võrreldavat tehingut toimunud, leiab komisjon, et määramatusega seotud reservi põhjendused on kooskõlas küllalt spetsiifiliseks kasutuseks mõeldud laevade kitsa turuga.

(250)

Muu hulgas märgib komisjon, et tema sõltumatu ekspert hindas finantspõhivarad suuremaks, eelkõige SNCMi osaluse CMNis (21,8 miljonilt eurolt 28 miljonile eurole). Selle taustal, võttes arvesse pakkumist kõnealuse osaluse tagasiostmiseks 35,2 miljoni euro eest, mille Stef-TFE esitas komisjonile käesoleva uurimise raames, leiab komisjon, et SNCMi osaluse hindamine CMNis 28 miljonile eurole on äriühingu likvideerimise kontekstis mõistlik.

(251)

Vara hindamise muude punktide kohta ei esitanud komisjoni ekspert erilisi vastuväiteid. Ometi ei jätnud komisjoni ekspert aruandesse alles punkti „netovahendid”, kuna need on puudujäägis. Komisjon leiab, et tegelikult tuleks see punkt ümber liigitada SNCMi võlgadeks ja kohustusteks.

(252)

Tehtud kohandusi arvesse võttes hindab komisjon SNCMi vara 30. septembri 2005. aasta seisuga 211,4 miljonile eurole.

(253)

Komisjon sedastab, et Prantsuse ametiasutused hindavad eesõigusnõudega võlgade suuruseks 153,8 miljonit eurot ja eesõigusnõudeta võlgade suuruseks 170,9 miljonit eurot (arvestamata koondamise lisahüvitisi).

(254)

Eelkõige seoses sotsiaalse iseloomuga võlgade ja kohustustega hindavad Prantsuse ametiasutused kokkuleppelise sotsiaalkava kuludeks [70–80] (60) miljonit eurot. Kokkuleppelise sotsiaalkavaga seotud kulud määrati kindlaks individuaalsel alusel, võttes arvesse lepingu liiki (tähtajatu ja tähtajaline leping), kohaldatavat põhikirja ja kollektiivlepinguid (laevapersonal, sadamatöötajad ja juhtkond), töötaja tööstaaži, ametijärku ning töötasu. See summa katab ülesütlemishüvitised ([20–30] (60) miljonit eurot), tasulise puhkuse hüvitised ([0–10] (60) miljonit eurot), koondamise kokkuleppelised hüvitised ([30–40] (60) miljonit eurot) ja Delalande’i tasu ([0–10] miljonit eurot) (134).

(255)

Kokkuleppevälise sotsiaalkava kulude suuruseks hindavad Prantsuse ametiasutused [30–40] (60) miljonit eurot. See sotsiaalkava koondab kõiki SNCMi õiguslike ja seadusjärgsete kohustustega seonduvaid lisameetmeid koondamise vallas (135) ning kokkuleppelise sotsiaalkavaga seotud kaudseid kulusid (136).

(256)

Peamiste käitamislepingute lõpetamise kulud on eelkõige seotud SNCMi avaliku teenindamise kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks antud 7,4 miljoni euro suuruse pangatagatisega, millele lisandub nimetatud kokkuleppes sätestatud rahatrahv, mille suurus on 2 % 63 miljoni euro suurusest alushüvitissummast 2005. aasta kohta ehk 1,2 miljonit eurot, juhul kui volitatud ettevõtja ei täida oma kohustusi.

(257)

Liisingusse võetud laevade võõrandamisega seotud netokohustuste (137) puhul rõhutavad Prantsuse ametiasutused, et teatavate eelduste alusel (138) hindas BRSi spetsialiseerunud maakler võõrandamise puhastulu pärast allahindluse, komisjonitasu ja tehingukulude mahaarvamist 30. septembri 2005. aasta seisuga 144,8 miljonile eurole. Kuna maksusäästud ja laenukohustused pankade ees ulatuvad 193,5 miljoni euroni, jääb seoses liisingusse võetud laevadega tagasi maksta 48,7 miljoni euro suurune laenukohustuste jääk pankade ees.

Tabel 4

SNCMi võlgade ja kohustuste hinnangud 30. septembri 2005. aasta seisuga

(258)

Komisjon märgib, et SNCMi nõuete ja kohustuste peamine osa on sotsiaalse iseloomuga nõuded ja kohustused. Kokkuleppelise sotsiaalkava kulude puhul kontrollis komisjoni ekspert pisteliselt kava kõigi koostisosade arvutamise valemit ega tuvastanud ühtegi lahknevust ega viga. Seda kontrollimist arvesse võttes peab komisjon Prantsuse ametiasutuste kokkuleppelise sotsiaalkava alusel esitatud [70–80] (60) miljoni euro suurust summat asjakohaseks.

(259)

Vahepealse tegevuskahjumi kohta leiab komisjon, et hinnang on ettevaatlik, arvestades õigusakte, eelkõige äriseadustiku artiklit L.622–10 ja 27. detsembri 1985. aasta dekreedi nr 85-1388 artiklit 119–2, mille alusel võiks pädev kaubanduskohus SNCMi kohustada avaliku teenindamise kohustuste tõttu oma tegevust jätkama kahe kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mis on prokuratuuri nõudel pikendatav veel kahe kuu võrra.

(260)

Tagatiseta laenude kohta ei esitanud komisjoni ekspert erilisi märkusi. Komisjoni ekspert korrigeeris siiski varade jaos punkti „netovahendid” muutmisega seonduvat summat 69,7 miljonilt eurolt 14,5 miljonile eurole. Komisjon leiab, et see korrigeerimine on kooskõlas SNCMi varade hindamises tehtud muudatustega.

(261)

Sotsiaalkava kokkuleppeväliste kulude (välja arvatud koondamise lisahüvitised) kohta leiab komisjoni ekspert, et kohtuvaidlustega seotud kulud, mille summaks esitasid Prantsuse ametiasutused [0–5] (60) miljonit eurot, tuleks vähendada [0–10] (60) miljonile eurole. Kuigi komisjon leiab selle punkti kohta, et ametiühingute organisatsioonid nõuavad kindlasti tähtajaliste lepingute muutmist tähtajatuteks lepinguteks, (143) on ta sellegipoolest seisukohal, et kõnealuses arvutuses tuleb arvesse võtta üksnes tähtajalise lepinguga töötajaid, kelle puhul on see oht peaaegu kindel (ehk 150 tähtajalist lepingut). Arvestades kuu brutotasuna [2 000–2 500] (60) eurot, millele lisandub üheksa kuu hüvitis esimese [100–120] (60) tähtajalise lepingu puhul ning kuue kuu hüvitis [50–70] (60) järgmiste tähtajaliste lepingute puhul, on asjaomane summa suurusjärgus [0–10] (60) miljonit eurot.

(262)

Liisingusse võetud laevade võõrandamisega seotud netokohustuste kohta leiab komisjon, et arvutamise aluseks võetud eeldused on põhjendatud, eelkõige majandushuviühingute lepinguliste vorminõuete tõttu, mis piiravad SNCMi asendamist mis tahes kolmanda isikuga ja seavad maksusoodustused laevade Prantsuse lipu all kasutamise eeltingimuseks. Muu hulgas on põhjendatud ka see, et määramatusega seotud reservi ei kohaldata liisingu alusel kasutatavate laevade puhul, kuna need laevad võõrandavad majandushuviühingute kreeditorpangad. Sellega seoses leiab komisjon, et tehingukulude arvessevõtmine ajavahemikul 30. septembrist 2005 kuni laeva tegeliku võõrandamiseni on põhjendatud.

(263)

Eelnimetatut silmas pidades leiab komisjon, et 30. septembril 2005 ulatusid SNCMi eesõigusnõudega kohustused 153,8 miljoni euroni ja eesõigusnõudeta kohustused 181,1 miljoni euroni.

(264)

Eelnimetatut silmas pidades leiab komisjon, et 30. septembril 2005 ei olnud SNCMi vara väärtus (ehk 211,4 miljonit eurot) piisav eesõigusnõudega võlausaldajate nõuete (153,8 miljonit eurot) ja eesõigusnõudeta võlausaldajate nõuete (181,1 miljonit eurot) ehk kogusummas 334,9 miljoni euro rahuldamiseks. Varade puudujääk ulatub seega umbes 123,5 miljoni euroni.

(265)

Samuti vaatas komisjon läbi Prantsuse ametiasutuste ja SNCMi väite, mille kohaselt oleks riiki võidud suurima aktsionärina kohustada katma ettevõtte likvideerimise korral selle võlad ja kohustused. Üks huvitatud osapooltest, CFF, vaidlustas Prantsuse ametiasutuste nimetatud riikliku kohtupraktika kohaldamise käesoleval juhul. CFF on seisukohal, et Roueni apellatsioonikohtu kohtupraktika puhul kohtuasjas Aspocom Group Oyj mõistis Üldkohus Soome emaettevõttelt välja hüvitiste maksmise oma Prantsuse likvideerimisel oleva tütarettevõtte töötajatele, kuna need hüvitised olid ette nähtud emaettevõtte kinnitatud ettevõttelepingu alusel koostatud sotsiaalkavas, aga neid ei makstud kunagi välja.

(266)

Prantsuse ametiasutused leidsid, et tegelikud kogukulud, mida riik oleks pidanud CGMFi kaudu aktsionärina kandma, jäid 30. septembril 2005 vahemikku 312,1–361 miljonit eurot. Nende arvates on selles hinnangus eelkõige arvesse võetud riski, et riiki oleks kohustatud katma võlgu ja kohustusi, kui Üldkohus oleks teda käsitanud SNCMi de facto juhina, samuti riski, et riiki oleks kohustatud maksma koondatud töötajatele koondamise lisahüvitisi. Prantsuse ametiasutused on seisukohal, et neid riske peab arvesse võtma SNCMi võimaliku likvideerimise tegeliku kulu arvutamisel.

(267)

Siinkohal tekib küsimus kõigi tegelike kulude hindamise kohta, mida Prantsusmaa oleks aktsionärina SNCMi pankrotimenetluse korral võib-olla pidanud kandma, et määrata kindlaks, kas teadlik eraaktsionär oleks, võttes arvesse ohtu, et teda kohustatakse kõnealuseid kulusid kandma, ning arvestades nende kulude ulatust, eelistanud oma tütarettevõtte 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest kohe müüa või oleks ta pigem sellele riskile välja läinud.

(268)

Prantsusmaa õiguses on pankrotimenetluses äriühingu volitatud pankrotihalduril päästmiskava lõpetamise, pankrotivara haldamise menetluse või pankrotimenetluse korral õigus algatada nn võlgade ja kohustuste katmise menetlus asjaomase äriühingu endiste juhtide vastutusele võtmiseks (144).

(269)

Likvideeritava äriühingu endiste juhtide vastu hagi esitamist võlgade ja kohustuste katmiseks põhjendab vajadus taastada asjaomase äriühingu vara, mis on üks volitatud pankrotihaldurile usaldatud ülesannetest.

(270)

Prantsuse ametiasutused olid paljudes komisjonile saadetud kirjades seisukohal, et võimalus, et riiklik Üldkohus kohustab riiki katma tema juhitava ettevõtte võlgu ja kohustusi, on vägagi tõenäoline, ning et seda võimalust tuleb võtta arvesse SNCMi võimaliku likvideerimise tegelike kulude arvestamisel.

(271)

SNCM esitas oma 28. veebruari 2008. aasta kirjaga Baker & McKenzie aruande, milles hinnatakse Prantsuse riigi vastu võlgade ja kohustuste katmiseks esitatud hagi juriidilisi tagajärgi. Selles aruandes tehakse järeldus, et asjaomast kohtuasja menetlev kaubanduskohus oleks väga tõenäoliselt käsitanud riiki ettevõtte juhina ning kohustanud teda katma täies ulatuses SNCMi sotsiaalvõlad.

(272)

Asjaomaste õigusaktidega nähakse ette, et likvideerimisele mineva äriühingu sotsiaalvõlad võib määrata selle endiste de jure või de facto juhtide kanda, tingimusel, et täidetud on neli kumulatiivset tingimust.

(273)

SNCMi esitatud Baker &Mc Kenzie aruanne pakkus komisjonile analüüsi, milles jõuti järeldusele, et […] (60). Sisuliselt üritatakse ülalnimetatud aruandes näidata vastavalt asjaomasele kohtupraktikale, (145) et riik tegi korduvat […] (60). Eelkõige tegi riik selle aruande järgi […] (60) otsuseid. Lisaks selgus, et ettevõtte juhtorganid […] (60). Riik oleks […] (60).

(274)

Komisjon sedastab, et Prantsuse ametiasutused ei esitanud oma 28. märtsi 2008. aasta kirjaga kahtlusi […] (60). Oma 20. novembri 2006. aasta kirjaga märkisid Prantsuse ametiasutused ise, et Üldkohus […] (60) ettevõtte […].

(275)

Sellegipoolest on komisjon seisukohal, et Prantsuse ametiasutuste 20. novembril 2006 riigiabimenetluse raames esitatud avaldus ei saa olla iseenesest piisav, et tõendada õiguslikult nõutaval määral, kas Üldkohus oleks käsitanud riiklikke ametiasutusi kõnealustest meetmetest kasu saava ettevõtte de facto juhtidena, ning eelkõige sellise võimaluse tõenäosuse määra.

(276)

Eelkõige ei ole vaidlusi tekitavaid otsuseid silmas pidades sugugi kindel, et riigi lõpliku otsuse tegemine oleks jätnud oluliselt kõrvale riigi oma osaluste juhtimisel kasutatud tava. Isegi Baker &Mc Kenzie aruandes tuletatakse meelde korduva poleemika olemasolu seoses riigi soovitava sekkumisastmega oma osaluste juhtimisse ja osutatakse […] (60) üldiselt väga suurele rollile.

(277)

Kuid riigi ja SNCMi esitatud riikliku kohtupraktika elemendid ei hõlma otseselt seda liiki olukorda. Peamised hõlmatud juhtumid puudutavad kohalikke omavalitsusi ja BRGMi 6. veebruari 2001. aasta otsus on seotud avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutusega.

(278)

Igal juhul ei ole sugugi tõestatud, et avaliku võimuna tegutsevat riiki saaks pidada de facto juhiks.

(279)

Käesoleval juhul osutab komisjon tõsiasjale, et SNCMi eksperdi aruandes on asjaolude mittetäieliku loetelu alusel nimetatud rida elemente, mis näitavad, et riik on […] (60) teinud juhtimisvigu.

(280)

Eelkõige on märgitud, et Prantsuse riik tegi vigu SNCMiga seotud investeeringute küsimuses […] (60). Samuti tegi riik mitu juhtimisviga SNCMi […] (60) planeerimise valdkonnas.

(281)

Prantsuse ametiasutused hindasid oma 30. aprilli 2007. aasta kirjas väga kõrgeks riski, et vastutus pannakse riigile, võttes arvesse kriteeriume juhtimisvea liigitamisel äriseadustiku artikli L.651–2 tähenduses.

(282)

Taas kord on komisjon seisukohal, et see 30. aprillil 2007 riigiabimenetluse raames esitatud avaldus ei saa olla iseenesest piisav, et tõendada õiguslikult nõutaval määral, kas Üldkohus oleks leidnud, et riiklikud ametiasutused on teinud väiksemaid vigu, ning eelkõige sellise võimaluse tõenäosuse määra. Seda enam, et Prantsuse ametiasutused vaidlustavad isegi juhtimisvigade olemasolu, mis on ometi vajalikud võlgade ja kohustuste katmiseks algatatud menetluse ellu viimiseks.

(283)

Mis veelgi tähtsam, võib täheldada, et SNCM ja Prantsuse ametiasutused toetavad suures osas väga vanu juhtimisotsuseid. Nii keskendutakse Baker &Mc Kenzie aruandes […] (60) teostatud kuni 2000. aastani. Selles viidatakse kõhklematult kontrollikoja aruannetele, mis käsitlevad eelarveaastaid 1993–1999. Väidetavad juhtimisvead olevat toimunud 1990ndate keskel. SNCMi võlausaldajaid teavitati nimetatud juhtimisviisist hetkel, mil nad talle laenu andsid. Seega nad nõustusid, vähemalt vaikimisi, sellist liiki juhtimisega seotud riskidega. Mitte miski ei osuta, et riigi vastutust võiks kasulikul viisil sellises olukorras võlgade ja kohustuste katmisel kohaldada.

(284)

Peale selle peaksid väidetavad juhtimisvead olema põhjendatud avaliku võimu tehtud poliitiliste valikutega ning mitte miski ei osuta, et neid poliitilisi valikuid saaks pidada juhtimisvigadeks võlgade ja kohustuste katmist puudutava kohtupraktika tähenduses.

(285)

Baker &Mc Kenzie aruandes jääb usaldusväärsusest puudu eelkõige seal, kus ollakse seisukohal, et SNCMi olukorra võib panna riigi välisteabevahetuse vigade arvele SNCMi olukorra kohta. Vaid sellest aruandest nähtub, et riik viitab olukorrale, mis oli juba hästi teada. Riigi käitumine ei sarnane seega juhtimisveale.

(286)

Käesoleval juhul konstateeris komisjon, et Oddo-Hastingsi aruandest ilmneb vara puudujääk suurusjärgus 134,4 miljonit eurot 30. septembri 2005. aasta seisuga, mis on arvutatud samal viisil kui SNCMi vara väärtuse (190,3 miljonit eurot) ning võlgade ja kohustuste väärtuse (eesõigusnõudega ja eesõigusnõudeta võlad, mis on hinnatud vastavalt 153,8 miljonile eurole ja 170,9 miljonile eurole) vahe.

(287)

Komisjon oli eelnevalt hinnanud SNCMi vara puudujäägi 30. septembri 2005. aasta seisuga 123,5 miljonile eurole (vt punkt 264).

(288)

Prantsuse ametiasutuste sõnul võib äriühingu juhi tunnistada vastutavaks äriseadustiku artikli L.624–3 alusel isegi siis, kui tema tehtud juhtimisviga on vaid üks vara puudujäägi tekkimise põhjustest, ning kõnealust juhti võib kohustada sotsiaalvõlgu täielikult või osaliselt katma isegi siis, kui tema vea tõttu on tekkinud vaid osa asjaomastest võlgadest (146). Prantsuse ametiasutused leiavad, et Prantsuse riiki oleks kohustatud katma tuvastatud vara puudujäägist hinnanguliselt 85–100 % ehk vahemikus 114,3–134,4 miljonit eurot.

(289)

See analüüs ei toetu ühelegi tugevale alusele. Kui väidetavad juhtimisvead põhinevad otsustel, mis tehti 1990ndate aastate keskel, ja need tõid SNCMi jaoks kaasa vahetu lisakulu, siis on väga raske panna seda 2005. aasta ebapiisavate varade süüks, eelkõige on nende kahe kuupäeva vahel toimunud palju sündmusi.

(290)

Lisaks näib tõesti, et võlgade ja kohustuste katmiseks eraldatud hüvitise summa ja juhtimisveast (isegi kui see leiaks tuvastamist) tuleneva võlgade ja kohustuste suurenemise summa vahel puudub automaatne seos, mis tähendab, et Üldkohus võib otsustada määrata juhilt välja summa, mis on tunduvalt väiksem täheldatud vara puudujäägist (147).

(291)

Vastupidiselt sellele, mida näikse arvavat Prantsuse ametiasutused (ja SNCM), ei osuta miski sellele, et võlgade ja kohustuste katmist käsitlev Üldkohus võiks pidada kõnealuseid otsuseid sedavõrd tõsisteks otsusteks, et need õigustaksid täheldatud võlgade ja kohustuste olulise osa riiklikesse kuludesse kirjutamist. Kui jätkata uuritud väidetega, siis on tegemist poliitilises raamistikus (mis on lisaks enamjaolt kümme aastat vana) tehtud protektsionistlike otsustega või hiljutisemate otsustega, mis on langetatud selleks, et säästa töötajaid kohustusest saavutada tootlikkuse kasv või püüda luua paremat sotsiaalset kliimat.

(292)

Lisaks vara puudujäägile oleks Üldkohus Prantsuse ametiasutuste sõnul asjaomast kohtupraktikat arvestades (148) kindlasti mõistnud riigi kanda ka koondamise lisahüvitised (ehk [200–210] (60)–[250–260] (60) miljonit eurot). Prantsuse ametiasutuste arvates ulatuvad tegelikud kulud, mida riik oleks aktsionärina pidanud kandma, kokku 212,1 miljonist eurost 361 miljoni euroni.

(293)

Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et viimastes kohtuotsustes on Prantsusmaa kohtud kohustanud de jure või de facto juhti katma peale vara puudujäägi ka koondamise lisahüvitised, mille arvutamisel tuginetakse sotsiaalkavale, mille ettevõte koostas enne likvideerimisele minemist.

(294)

Prantsuse ametiasutused osutavad eelkõige asjaolule, et Aspocompi kohtuasjas oli Prantsuse äriühing Aspocomp SAS, kes on Soome äriühingu Aspocomp Group Oyj 99 % tütarettevõtte, 18. jaanuaril 2002 alla kirjutanud ettevõtte lepingule, milles sätestatakse sotsiaalkava hüvitamise tingimused, mis puudutavad kokku 550 töötajast 210 töötajat. Selles lepingus on eelkõige sätestatud hüvitiste ja lisahüvitiste, samuti omal soovil töölt lahkumise korral antavate toetuste suurus. Pärast kontserni strateegia muutmist otsustas emaettevõte Aspocomp Group Oyj 21. veebruaril 2002 oma tütarettevõtte Aspocomp SASi rahastamise lõpetada, mistõttu viimane pankrotistus. See otsus takistas tütarettevõttel de facto täitmast oma ettevõtte lepingu raames võetud kohustusi ning sundis teda koondama kõik teised töötajad.

(295)

Sellega seoses kinnitas Roueni apellatsioonikohus oma otsuses Evreux’ töökohtu (conseil des Prud’hommes) otsust ning kohustas 99 % ulatuses oma tütarettevõtet kontrollivat äriühingut Aspocomp Group Oyj maksma: i) ettevõtte lepinguga seotud töötajatele selle ainsa ettevõtte lepinguga ette nähtud hüvitised ja lisahüvitised ning kahjutasu ilma tegeliku ja tõsise põhjuseta koondamise eest; ii) Aspocompi pankrotiavalduse esitamise raames koondatud töötajatele samaväärseid hüvitisi, arvestades, et oma võetud kohustused täitmata jättes käitus emaettevõte ebalojaalselt ja laiduväärselt.

(296)

Kuigi Prantsusmaa on osutanud oma teooria toetamiseks ka kassatsioonikohtu kaubanduskolleegiumi 19. aprilli 2005. aasta otsusele, (149) ei suuda komisjon leida sellest otsusest mitte midagi, mis oleks praeguse problemaatika puhul otsustava tähtsusega. Kassatsioonikohus piirdub vaid selle märkimisega, et apellatsioonikohus ei ole õiguslikult nõutaval määral iseloomustanud ema- ja tütarettevõtte vara segunemist. Igal juhul nendib komisjon, et Aspocompi kohtupraktikaga seotud asjaolud ei ole samad mis käesoleval juhul. Nimelt ei ole praegusel juhul CGMF jätnud täitmata oma kohust maksta koondamise lisahüvitised.

(297)

Võib täheldada, et nii SNCM kui ka Prantsuse ametiasutused näivad pidavat oluliseks asjaolu, et sotsiaalkava […] (60). On äärmiselt kaheldav, et […] (60) võiks pidada juhtimisveaks, mis võiks kaasa tuua riigi vastutuse töötajate ees [....] (60). Isegi kui eeldada, juhul kui […] (60) riik oleks saanud võtta töötajate ees kohustusi ja anda neile õiguse riigi makstavale hüvitisele, (150) siis oleks sellise õiguse andmise enda näol tegemist olnud ettevõttele SNCM antud eelisega ja seega riigiabiga, mille põhjused sarnanevad allpool kirjeldatud 38,5 miljoni euro suuruste isikutoetuste meetmete põhjustega. See meede oleks tõesti natuke rahustanud sotsiaalset kliimat ettevõttes.

(298)

Õiguslikult nõutaval määral ei ole tõestatud, et Prantsuse ametiasutustelt oleks riikliku kohtupraktika raames piisava tõenäosuse määraga välja mõistetud võlgade ja kohustuste katmise kahjud ja intressid ning selline väljamõistmine oleks veelgi vähem ületanud negatiivse hinna, millega SNCM „müüdi”.

(299)

Samuti tuleb arvesse võtta, et riigi tegevus, isegi kui oletada, et tegemist oli käesoleval juhul halva juhiga, oli suunatud tööstuse ja riiklike teenuste, sh SNCMi ja selle töötajate kaitsmisele, vältides eelkõige neile sellise arengu pealesurumist, mil oleks sotsiaalselt halvasti vastu võetud. Tegelikkuses, isegi kui avaliku sektori üksuseid, sh riiki võib pidada teatud tingimustel ettevõtte de facto juhiks, siis ei osuta miski, et neis konkreetsetes tingimustes võiks riigi poliitiliste valikute puhul kasutada võlgade ja kohustuste katmiseks esitatud hagi. Käesoleval juhul ollakse väga kaugel Aspocompi kohtuasja asjaoludest, mis ei puudutanud ühelgi juhul praegust problemaatikat.

(300)

Komisjon on igal juhul seisukohal, et Prantsuse ametiasutused ei saa täna tuua varasemate sekkumiste mõjude leevendamiseks mõeldud riikliku sekkumise põhjenduseks varasemaid poliitilisi valikuid. Vastupidi, neid kahte sekkumist, st varasemad sekkumised ja uued riiklikud sekkumised, tuleb käsitleda kahe kumulatiivse konkurentsimoonutusena. Riigi vastutuse aktsepteerimine võlgade ja kohustuste katmisel tähendaks, et riigile antakse võimalus tunnistada, et ta tegi ettevõtte juhtimisel vigu, mis õigustaks seda, et rahaline toetus ei ole riigiabi, mis tooks kaasa uue konkurentsimoonutuse. Riik kasutaks seega omaenda juhtimisvigu selleks, et õigustada täiendavat rahalist toetust, mis oleks vastuolus üldpõhimõttega, mille alusel ei tohi oma vigu õigustuseks tuua (151).

(301)

Lisaks oleks väga kunstlik lahutada riigi kui „halva juhi” (isegi kui see asjaolu on kinnitust leidnud) ja riigi, kes tuleb päästma halvasti juhitud ettevõtet, käitumist. Samas ei kuulu juhtimisviga turumajanduses tegutseva teadliku erainvestori tavakäitumise hulka. Seega ei käi nimetatud käitumisega kokku ka sellest veast lahutamatu kohustuste enda peale võtmine.

(302)

Prantsuse ametiasutuste ja SNCMi esitatud teooriaga nõustumine võimaldaks muu hulgas riigil anda tahtlikult „juhtimisviga” tehes ettevõttele tagatise, mis ei ole abi andmise korraga seoses sugugi vastuvõetav.

(303)

Käesoleval juhul tähendaks SNCMi ja Prantsuse ametiasutuste kaitstud teooria kohaselt riigi vastutuse kaasa toov käitumine tegelikult riigi käitumist avaliku võimuna ja mitte aktsionärina. Arvestades, et teadlik erainvestor ei oleks langetanud otsuseid poliitiliste ja riiklike kaalutluste põhjal, ei saa sellistest otsustest tulenevat võlgade ja kohustuste katmise riski turumajanduses tegutseva teadliku eraõigusliku investori testi puhul arvesse võtta (152).

(304)

Prantsuse ametiasutused tuletavad meelde, et oma 7. detsembri 2005. aasta otsuses oli komisjonil kavas võtta arvesse asjaolu, et „teatavatel erandjuhtudel nähakse mõne riigi riiklike õigusaktidega ette kolmandatele isikutele võimaluse esitada nõudeid likvideeritud äriühingu aktsionäride vastu, eriti kui neid aktsionäre võib käsitleda kui [tekstist kustutatud] või kui nad on toime pannud juhtimisvigu” (153).

(305)

Komisjon meenutab siiski, et abi mõistet tuleb hinnata objektiivselt, ja märgib, et sama kohtuasjaga seotud algatamise otsuses täpsustati, et isegi väga vähetõenäolise stsenaariumi korral, mil kõik riikliku õiguse nõutavad tingimused vastutuse võtmiseks on täidetud, ei välistaks see siiski nende tütarettevõtte kasuks tehtud sekkumiste riigiabi iseloomu (154).

(306)

Käesoleval juhul leiab komisjon, et Prantsuse ametiasutused ei ole piisavalt hajutanud komisjoni kahtlusi selle kohta, kas kõnealusele kohtupraktikale tuginedes oleks piisava kindlusega hakatud SNCMi aktsionäri käsitama vastutavana.

(307)

Neis tingimustes ja jättes kõrvale koondamise lisahüvitiste arvesse võtmise (vt punkt 225 ja edasi), jõuab komisjon järeldusele, et SNCMi likvideerimise kulud oleksid riigi jaoks olnud olematud. Komisjon on seisukohal, et riik ei saa aktsionärina võtta enda kanda likvideerimise kulusid, kuna aktsionäri vastutus on seotud tema poolt ettevõtte aktsiakapitali paigutatud osakapitali väärtusega.

(308)

Komisjon on seega seisukohal, et erainvestor oleks eelistanud odavamat lahendust, st SNCMi likvideerimist. Komisjon jõuab sellest lähtuvalt järeldusele, et negatiivne hind 158 miljonit eurot on riigiabi.

(309)

Prantsuse ametiasustused on algatamisotsusele järgnenud märkustes seisukohal, et riigi 8,75 miljoni euro suurune rekapitaliseerimine tehti samaaegselt erainvestorite toetustega. Nad selgitavad, et samaaegsust toetab see, et riigi panus on väiksem ja suurem osa vahenditest tuli turult. Lisaks on nad seisukohal, et riigipoolse toetuse tasuvuse määr, mis on […] (60) % aastas, on erainvestori jaoks investeeritud kapitali puhul pikaajalises perspektiivis piisav. Prantsuse ametiasutused arvavad oma 16. mai 2013. aasta kirjas, et äramuutva tingimusega seotud riske tasakaalustab erainvestorite tagasiostuoptsioon.

(310)

Riigi toetust tuleb praegu võrrelda erasektori ülevõtjate toetusega, milleks on 26,25 miljonit eurot. Aga nagu punktis 6.1.2 näidatud, siis ulatub riigi toetus 158 miljoni euroni, millele tuleb lisada 38,5 miljonit eurot isikutoetusi ja 15,81 miljonit eurot, mis maksti 2002. aastal sotsiaalkava raames, nagu näidatakse punktides 6.1.4 ja 6.1.5.

(311)

Kõik 2006. aasta meetmed on kirjas vastastikuse mõistmise memorandumis. Selle memorandumi osalised CGMF, BCP ja VT leppisid samas dokumendis kokku 158 miljoni euro suuruses toetuses, 38,5 miljoni euro suuruses ettemakses jooksevkontole ja 8,75 miljoni euro suuruse kapitali suurendamise realiseerimises. Käesoleval juhul on nende kolme meetme puhul tegemist ühe ja sama tehinguga ehk tehinguga, mille eesmärk on erastada SNCM. Nagu osutatakse 11. septembri 2012. aasta otsuse punktis 125, siis „see [8,75 miljoni euro suurune] kapitalisüst leiab aset nimelt kõikehõlmava müügilepingu alusel, mis tulenes ainsast tehingust, kus ülevõtjate kapitalisüstid on vastusooritus Prantsuse riigi suurte erinevas vormis kohustuste eest”. Seega tuleks neid kolme eesnimetatud meedet lugeda üldiselt riigi panuseks SNCMi vahenditesse ja neid tuleks võrrelda erainvestori toetusega, et hinnata selle sekkumise olulist või mitteolulist laadi.

(312)

Eelnenu valguses jõuab komisjon järeldusele, et eraaktsionäride toetust ei saa pidada märkimisväärseks, kuna see moodustab 10,6 % kogutoetusest.

(313)

Seega moodustavad nimetatud kolm meedet ühe ainsa erastamistehingu, nagu juba märgitud punktis 311. Komisjon on seisukohal, et riiklik ja eraõiguslik kapitalitoetus olid oletatavasti samaaegsed.

(314)

Mis puutub võrreldavates tingimustes tehtud toetuste kriteeriumidesse, siis märgib komisjon kõigepealt, et huvitatud osapooled CCF ja STIM seadsid kahtluse alla erasekkumise olulise laadi ja eelkõige riigi investeerimise ja erainvestorite võrreldavate tingimuste olemasolu, kuna olemas oli äramuutev tingimus.

(315)

Komisjon on seisukohal, et selle kapitali suurendamise tingimused üksi näitavad, et erainvestorite ja riiklike investorite riskid ei ole samad. Võõrandamise äramuutva tingimuse olemasolu ja tingimused üksi näitavad, et riskide osas ei ole erainvestorite ja riiklike investorite olukord sama juhul, kui äramuutvas tingimuses loetletud tingimused teoks saavad. Vastastikuse mõistmise memorandumi kohaselt on erainvestoritel võimalik komisjoni, Üldkohtu või Euroopa Kohtu negatiivse otsuse või avaliku teenuse delegeerimislepingu mitte pikendamise puhul tagasi tõmbuda ja oma pakkumine tagasi võtta See äramuutva tingimuse viimane osa on riigi jaoks seda enam karistuslikku laadi, et see puudutab SNCMi põhitegevust. SNCM on tõesti esimene Korsikat Prantsusmaa mandriosaga ühendav ettevõtja. Kaks kolmandikku tema tegevusest toimib süsteemselt avaliku teenuse delegeerimise raames Marseille ja Korsika vahel. Seega kaitseb äramuutev tingimus erainvestoreid äririski vastu suurema osa SNCMI tegevuse puhul. See risk jääb nii vaid riigi kanda.

(316)

Samas toob eelnimetatud äramuutva tingimuse kasutamine kaasa ühelt poolt kohustuse hüvitada SNCMi ülevõtjate kogutoetus nende erainvestorite kasuks. Teiselt poolt valdaks CGMF taas 100 % SNCMi kapitalist, samas kui suureneks olulisel määral likvideerimise ja seega riiklike investeeringute märkimisväärse osa kaotamise oht.

(317)

Mis puutub eraaktsionäride ostulubadusse, siis ei saa CGMF seda aktiveerida SNCMi pankrotivara haldamise või likvideerimise korral. See kinnitab, et raskuste korral ei saa seda võimalust aktiveerida ja riskid jäävad peamiselt CGMFi ehk riigi kanda. Komisjon on seisukohal, et seda ostulubadust ei saa käsitleda äramuutva tingimuse puhul kompenseeriva meetmena.

(318)

Komisjon ei saa muu hulgas nõustuda Prantsuse ametiasutuste argumendiga, et vastastikuse mõistmise memorandum sisaldas hulka tagatisi riigi investeeringu kaitseks. Ülevõtjatele kohaldatavad kohustused ei sisalda ülevõtjate jaoks täiendavaid riske või piiranguid, mis asetaksid nad CGMFiga sarnasesse olukorda. Nende eesmärk on ainult selle tagamine, et ajavahemikul, mil eraülevõtjad võivad äramuutvat tingimust kasutada, ei teeks nad SNCMis ühtegi juriidilist muudatust ja viiksid ellu vaid tegevust, mis on vajalik äriplaani ja sotsiaalpakti teostamiseks.

(319)

Lisaks, nagu on rõhutatud 11. septembri 2012. aasta otsuses, ei piisa eeldatava kasumi analüüsist selle kinnitamiseks, et riigi investeering on tehtud turutingimustes, kuna riiklike ja erainvestorite riskid ei ole võrdsel viisil jaotatud.

(320)

Isegi kui investeeringu samaväärsuse (pari passu) tingimus ei ole täidetud, võib meede ikkagi vastata turumajanduses tegutseva erainvestori põhimõttele. Siis tuleks aga näidata, et riigi käitumine vastas käitumisele, mille oleks sarnases olukorras valinud teadlik erainvestor, näiteks investeeringu tasuvuse eelanalüüsi kaudu. Prantsuse ametiasutused ei ole sellise eelanalüüsi kohta esitanud aga mitte ühtegi tõendit. Prantsuse ametiasutused jõudsid oma märkustes ex post järeldusele, et fikseeritud intressimäär […] (60) oleks erainvestori puhul kohane, võrreldes seda võlakirja OAT (Obligation Assimilable du Trésor – sularaha vastu vahetatav võlakiri, mida emiteerib Prantsuse riik) tasuvusmääraga, mille tasuvus jäi sel ajal 3,72 ja 3,95 % vahele. Aga nad ei ole esitanud ühtegi analüüsi, mis näitaks, et 10 % määr oleks olnud erainvestori jaoks vastuvõetav määr, arvestades riigi kantavaid riske, näiteks äramuutva tingimuse ja ettevõtte olukorraga seotud riskid.

(321)

[…] (60) % määra kohaldatakse ainult 8,75 miljoni euro suuruse kapitali suhtes, aga nimetatud analüüsis oleks tulnud arvesse võtta vastastikuse mõistmise memorandumis kokkulepitud riigi kogutoetust. Arvestades, et 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinnaga või 38,5 miljoni euro suuruse ettemaksuga jooksevkontole ei ole seotud mingit kasumlikkust, siis oleks riigi koguinvesteeringu kasumimäär SNCMisse erastamise hetkel 2006. aastal selgelt olnud väiksem kui võlakirja OAT tasuvusmäär. Turumajanduses tegutsev erainvestor ei oleks seonduvaid riske arvestades sellise määraga nõustunud.

(322)

Eelnimetatut silmas pidades leiab komisjon, et kohtupraktikaga sätestatud kriteeriumid riigiabi tunnuste välistamiseks kõnealuse meetme puhul ei ole täidetud. Seetõttu leiab komisjon, et riigi kapitalitoetus suurusjärgus 8,75 miljonit eurot annab SNCMile majandusliku eelise, kuna kõnealune toetus tehti samaaegselt eraettevõtjate kapitalitoetusega ELi kohtupraktika tähenduses võrreldamatutes tingimustes. Seega kujutab kõnealune meede ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses endast riigiabi.

(323)

Prantsuse ametiasutuste arvates on kõnealuse rahastamise puhul tegemist isikutoetusega, millest ettevõte kasu ei saa ja mis ei ole seega riigiabi. Huvitatud osapooled CCF ja STIM vaidlustasid selle meetme kvalifitseerimise isikutoetuseks, kuna nende arvates võib see meede tuua SNCMi jaoks kaasa kaudset positiivset mõju.

(324)

Komisjoni arvates ei saa asjaolu, et isikutoetuse vahetud saajad on töötajad, olla piisav, et tõendada, et nende tööandjale ei ole riigiabi antud. Üldkohus täpsustab tõesti, et „[…] ei saa asjaolu, et sotsiaalabi vahetud saajad on töötajad, olla piisav, et tõendada, et nende tööandjale ei ole riigiabi antud” (155).

(325)

11. septembri 2012. aasta otsuse punktis 138 osutatakse samuti, et „[s]elleks et analüüsida, kas selline sotsiaalabi on käsitatav riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, tuleb seega kindlaks teha, kas SNCM saab kaudse majandusliku eelise, mis võimaldab tal vabaneda kohustusest kanda kulu, mille ta oleks tavaliselt pidanud oma rahalistest vahenditest katma, ning seega takistab turujõudude tavapäraste tagajärgede tekkimist”.

(326)

Muu hulgas märgib komisjon, et vastastikuse mõistmise memorandumi järgi on selle meetme puhul tegemist riigi kohustusega oma erapartnerite ees „võimalike [mis tahes liiki] vabatahtlike töölt lahkumiste või töölepingu katkestamisega seotud kulude rahastamiseks [n-ö „suuremeelsusega seotud kulud”], mis lisanduvad igat liiki summadele, mida tööandja peab maksma […]”. 11. septembri 2012. aasta otsuse punktis 145 sätestatakse, et nende isikutoetuse olemasolu „müügilepingus” näitab, et need toetused loovad eelise. Osalised kasutasid neid toetusi, kuna nad võisid sellest teatavat kasu saada.

(327)

Need toetused loovad sellest lähtudes SNCMi kasuks majanduseelise, võimaldades tal vältida mõnede töötajate võimalike ja tulevaste lahkumiste täielikke kulusid. Kui riik mõne ettevõtte sellistest kuludest vabastab, siis on tegemist selle ettevõtte jaoks eelisega. Komisjon meenutab, et nende täiendavate sotsiaalmeetmete eesmärk on lihtsustada ettevõtte eesmärkideks vajalike koondamiskavade elluviimist ja et need ei tulene õiguslikust kohustusest. Käesoleval juhul näitab sotsiaalsete liikumiste sagedus ettevõttes, et sotsiaalkava elluviimine selles ettevõttes tooks kaasa peaaegu süsteemsed streigid ja ametiühingute muu tegevuse. Kõnealused täiendavad sotsiaalmeetmed kujutavad endast ilma igasuguse kahtluseta eelist SNCMi jaoks.

(328)

Sellest lähtuvalt leiab komisjon, et see meede on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi.

(329)

2006. aasta meetmed suurendavad oluliselt ümberkorralduskava abi summat, mida uuriti 2002. aastal esitatud kava raames, kus summa küündis 69,29 miljoni euroni, ja mida käsitletakse ümberkorralduskava ja tema kulude muutmisena. Ajal, mil kaaluti erastamist, oli ümberkorralduskava endiselt käimas. Aga SNCM ei suutnud saavutada selle kava elujõulisuse taastamise eesmärke. Kohus täpsustas, et „selles osas tuleb nimelt märkida, et 2006. aasta otsus on sõnaselge asjaolu osas, et 2006. aasta kavas ümberkorraldusabi tunnuste esinemise korral tuleks neid tunnuseid analüüsida koos 2002. aasta kavast lähtuva ümberkorraldusabiga […]” (156). Üldkohus rõhutab, et see analüüs tehti õigustatult. Summa 69,29 miljonit eurot koosneb 2002. aastal ümberkorralduskava esimese osana eraldatud 66 miljonist eurost ja 2005. aastal teise osana eraldatud 3,29 miljonist eurost.

(330)

Sellest 2002. aasta ümberkorralduskavale eraldatud summast 53,4 miljonit puudutab tegelikkuses avaliku teenuse delegeerimist. Kõnealuse abi seaduslikkus kinnitati 11. septembri 2012. aasta otsusega, komisjon peab uurima ühiselt 2004. aasta suuniste valguses 2002. aasta ümberkorraldamise ajal ümberkorraldusabina makstud 15,81 miljoni euro ning 2006. aasta kõigi meetmete kokkusobivust.

(331)

Komisjon märgib, et 2002. aasta ümberkorralduskava vaadati läbi 1999. aasta suuniste raames. Ta märgib samuti, et 2006. aasta uued meetmed, mis hõlmavad 2002. aasta kava, on 2004. aasta suuniste jõustumise järgsed meetmed ja neid viidi ellu enne, kui komisjon selleks loa andus.

(332)

Vastavalt 2004. aasta suunistes (157) sätestatud üleminekueeskirjadele kohaldatakse neid suuniseid, kui tegemist on ebaseadusliku abiga, mida on antud enne suuniste jõustumist.

(333)

Sellest lähtuvalt kujutavad 2006. aasta meetmed endast seega abi ja nad moodustavad osa 2002. aastal algatatud ümberkorraldusmeetmetest ning neid analüüsitakse koos nende meetmetega. Kogu selle abi kokkusobivust hinnatakse 2004. aasta suuniste raames.

(334)

Ümberkorraldusabi saamiseks peab ettevõtet olema võimalik liigitada raskustes olevaks äriühinguks suuniste tähenduses.

(335)

Käesoleval juhul tuletab komisjon meelde, et ta sedastas, et see tingimus oli täidetud nii komisjoni 17. juuli 2002. aasta otsuses SNCMile (158) antava päästmisabi kohta kui ka komisjoni 19. augusti 2002. aasta otsuses, millega algatatakse SNCMi 2001. aasta aruandele tuginedes ametlik uurimismenetlus rekapitaliseerimise kava suhtes.

(336)

Käesoleva otsuse vastuvõtmiseks kontrollis komisjon, kas SNCM täitis kõnealuse tingimuse ettevõtte 2002. aasta aruande põhjal. Omavahendid jäävad pärast kattevarade mahaarvamist (159) endiselt negatiivseks, moodustades – 26,5 miljonit eurot 2001. aastal (pärast – 30,7 miljonit eurot 2002. aastal). See tase kajastub ettevõtte aktsiakapitalist rohkem kui poole kaotamises, millest üle veerandi kadus teatamisele järgnenud viimase 12 kuu jooksul, kinnitades seega suuniste punkti 5 alapunktis a kirjeldatud tingimuse olemasolu.

(337)

Peale aktsiakapitali muutumise sedastab komisjon muu hulgas järgmist:

(338)

Muu hulgas kinnitasid Prantsuse ametiasutused komisjonile, et pangad keeldusid SNCMile edaspidi tema võlgnevuste tõttu raha laenamast, vaatamata sellele, et SNCM oli teinud ettepaneku anda tagatiseks oma viimased hüpoteekide ja muude sarnaste servituutidega koormamata laevad.

(339)

Avaliku teenindamise kohustuste delegeerimisleping ei avaldanud sellele analüüsile mingit mõju. Kuigi kõnealune leping pidi kahtlemata võimaldama SNCMil saavutada ümberkorralduskava õnnestumisega lõpuks tegevuskasumit, on sellegipoolest ilmne, et ettevõtte omavahendite terav puudus, kasvav laenukoormus ja ümberkorralduskava tegevusmeetmete kulu peaksid teatava aja jooksul põhjustama SNCMi maksejõuetust.

(340)

Kuna ümberkorraldusperiood hõlmas aastaid 2002–2006, siis tuleb kontrollida, kas SNCM täitis kõnealust tingimust vastaval perioodil ja eelkõige ajal, mil võeti vastu otsus riiklike vahendite uute toetuste kohta.

(341)

2003. otsuses täheldati, et SNCM täitis eelarveaastatel 2001 ja 2002 (160) selle kriteeriumi.

(342)

Praegu tuleks uurida, kas SNCM täitis endiselt seda tingimust eelarveaastatel 2003–2005 ehk viimasel tervel eelarveaastal enne 2006. aasta uute SNCMi erastamist puudutavate meetmete elluviimist.

(343)

Nagu punktides 73 ja edasi juba osutatud, halvenes SNCMi olukord oluliselt aastatel 2004–2005. Nii oli SNCMi jooksev kahjum 2004. aastal 32,6 miljonit eurot ja 2005. aastal 25,8 miljonit eurot. Puhaskahjum oli 2004. aastal 29,7 miljonit eurot ja 2005. aastal 28,8 miljonit eurot. 2005. aasta omakapital (–1,7 miljonit) langes 2004. aastaga võrreldes 25,5 miljoni euro võrra. See langus kajastub ettevõtte aktsiakapitalist rohkem kui poole kaotamises, millest üle veerandi kadus viimase 12 kuu jooksul, kinnitades seega 2004. aasta suuniste punkti 10 alapunktis a kirjeldatud piisava tingimuse olemasolu.

(344)

Eelnenu valguses on komisjon seisukohal, et SNCMi võib 2004. aasta suuniste tähenduses pidada raskustes olevaks ettevõtteks.

(345)

Suuniste punktis 43 on sätestatud, et „[t]oetuse suurus ja intensiivsus peavad rangelt piirduma ettevõetavaks ümberkorraldamiseks vajamineva miinimumiga, pidades silmas äriühingu, selle osanike või seda hõlmava kontserni olemasolevaid rahalisi vahendeid. Hindamisel võetakse arvesse igasugust varasemat päästmisabi. Abisaajatelt oodatakse omavahenditest tehtavat olulist makset ümberkorralduskava heaks, sealhulgas äriühingu säilimiseks ebaoluliste vara müügi või turutingimustes toimuva välisfinantseerimise kaudu. Makse on märk, et turg usub elujõulisuse taastamist. Makse peab olema tegelik ja ajakohane, välistades tulevase oodatava kasumi (nt rahavood) ning olema nii suur kui võimalik”.

(346)

Suuniste punktis 44 täpsustatakse, et „[k]omisjon peab tavaliselt kohaseks järgmisi rahalisi panuseid: väikeettevõtte puhul vähemalt 25 %, keskmise suurusega ettevõtete puhul vähemalt 40 % ja suurettevõtete puhul vähemalt 50 %. Liikmesriigi poolt tõestatud erakorraliste asjaolude ja eriliste raskuste puhul võib komisjon nõustuda väiksema panusega”.

(347)

Suuniste punktis 7 täpsustatakse samuti, et „on asjakohane kinnitada taas suurema selgusega põhimõtet, et [toetusesaaja oluline panus ümberkorraldusse] peab olema reaalne ega tohi hõlmata abi. Toetusesaaja panusel on kahene eesmärk: ühelt poolt näitab see, et turg (omanikud, kreeditorid) usub, et mõistliku aja jooksul on võimalik elujõulisust taastada. Teisalt tagatakse sellega, et ümberkorraldusabi piirdub miinimumiga, mis on vajalik elujõulisuse taastamiseks, vältides samas konkurentsi moonutamist […]”.

(348)

Ka kohtupraktika on rõhutanud, et omapanus peab näitama, et turud usuvad elujõulisuse taastatavusse (161). Komisjon rõhutab, et kõnealune nõue on eriti asjakohane SNCMi puhul seoses tema olukorraga alates 2002. aastast. Komisjon meenutab, et 2002. aasta ümberkorralduse algsed meetmed ei andnud oodatud tulemusi. Mõningatest eesmärkidest ei peetud kinni ja teisi ei saavutatud (vt punkt 351). Kuna SNCM ei suutnud neid esimesi ümberkorraldusmeetmeid täielikult ellu viia, siis halvenes tema majanduslik ja rahaline olukord jätkuvalt alates 2004. aastast (vt punktid 73–75).

(349)

Ümberkorralduskulud ulatusid 2002. aastal 46 miljoni euroni. Seoses 2006. aasta meetmetega on komisjon seisukohal, et ümberkorraldusmeetmete kulud vastavad abi summale (162) ehk ulatuvad 202,55 miljoni euroni, millele tuleb lisada erasektori partnerite kapitali suurendamine 26,25 miljoni euro võrra, misjärel küündib kogusumma 274,8 miljoni euroni. Omapanus koosneb varade netovõõrandamise 42,385 miljonist eurost ja erasektori partnerite kapitali suurendamisest 26,25 miljoni euro võrra ehk kogu omapanus ulatub 68,635 miljoni euroni. Sellest lähtuvalt ja võttes arvesse 2006. aasta uusi meetmeid, ulatub omapanus 25 %, samas kui suuniste kohaselt peaks omapanus olema vähemalt 50 %. Komisjon täpsustab, et Prantsuse ametiasutused ei ole esitanud ei erakorralisi asjaolusid ega eriti keerulisi olukordi, et komisjon võiks aktsepteerida niivõrd väikest reaalset omapanust. Igal juhul on komisjon seisukohal, et käesoleval juhul ei ole olemas erakorralisi asjaolusid, mis õigustaksid 2004. aasta suunistes nõutud omapanuse madalat taset.

(350)

Komisjon leiab seega, et SNCMi omapanus ümberkorraldusse on suuniste sätete seisukohast ebapiisav.

(351)

Algatamise otsuses väljendas komisjon kahtlusi seoses SNCMi pikaajalise elujõulisuse taastamisega, seoses eelkõige järgmiste asjaoludega:

(352)

Prantsuse ametiasutused vastasid, et aktsionäride vahetamine ja erastamiskava kolme meetme elluviimine oleks võimaldanud SNCMil oma tegevust nn tervetel alustel arendada ja seega ei olnud mõne tema tegevuse kahjumlikkuse puhul tegemist millegi parandamatuga.

(353)

Komisjon nendib, et 2002. aasta ümberkorralduskavas ette nähtud meetmeid ei viidud lõpule, mis tõi kaasa ettevõtte tulemuste tõsise halvenemise aastatel 2004–2005. 2006. aastal ei võimaldanud käibe 20 miljoni euro suurune kasv ja avalike teenuste hüvitise 9 miljoni euro suurune kasv äritegevuse tulemi taastumist, kuna kütusehinna tõus ja tegevuskulude kasv olid prognoositust oluliselt suuremad. Komisjoni ekspert nentis, et ülevõtjate äriplaani elluviimist aeglustasid oluliselt mitmed sündmused (163) ja ta jõudis järeldusele, et kumuleeritud kahjum võib olla oluliselt suurem kui 2007. aastal algselt kavas oli.

(354)

Sellest lähtuvalt on komisjon seisukohal, et Prantsuse ametiasutuste vastused ei ole neid kahtlusi summutanud. Elujõulisuse saavutamise sidumine avalike teenuste delegeerimisega ajavahemikul 2007–2013 ja erastamiskava kolme meetme loomisega, mille õiguslikkus ja siseuruga kokkusobivus ei ole veel kinnitatud, oli tõesti riskantne. Ühe ettevõtte pikaajalise elujõulisuse saavutamise kava usaldusväärsus võib põhineda kõigel, niikaua kui väljavalitud hüpoteesid on realistlikud. Käesoleval juhul toetub kava õnnestumine aga peaaegu täielikult kahe hüpoteetilise sündmuse toimumisele, mille üle SNCMil ei ole kontrolli. Muu hulgas on komisjonil kahtlusi SNCMi tollaegset finantsolukorda silmas pidades tema suutlikkuse osas rahastada mõnede laevade vajalikku uuendamist. Samas tutvustasid Prantsuse ametiasutused seda laevade uuendamist kui elujõulisuse taastamise eesmärki saavutada aitavat aspekti.

(355)

Komisjon on seega seisukohal, et täidetud ei ole suunistes nõutud pikaajalise elujõulisuse tagamise tingimus.

(356)

2008. aasta kehtetuks tunnistatud otsuses nimetati nelja tasakaalustusmeedet:

(357)

Komisjon soovib meenutada, et Prantsuse ametiasutused pakkusid need meetmed välja seoses 15,81 miljoni euro suuruse abiga, see oli 2002. aastal eraldatud ümberkorraldusabi summa.

(358)

2008. aasta otsuse 11. septembri 2012. aasta kohtuotsusega kehtetuks tunnistamise järel ulatub abi kogusumma edaspidi enam kui 210 miljoni euroni. Komisjon on seisukohal, et tema kahtlused ei ole hajutatud järgmistel põhjustel.

(359)

Seoses 2002. aasta ümberkorralduskavas ette nähtud nelja laeva müügiga märgib komisjon, et need võõrandamised on osaliselt ellu viidud Danielle Casanova loovutamisega juunis 2002, reisi- ja kaubalaeva Paglia Orba ning reisi- ja kaubalaeva Pascal Paoli loovutamisega 2003. aastal.

(360)

Seoses Corsica Marittima sulgemisega täpsustatakse suuniste punktis 40 eelkõige, et „[k]ompensatsioonimeetmete hindamise eesmärgil ei loeta tootmisvõimsuse või turuosa piiramiseks kustutamisi ja kahjumit tekitavast tegevusest loobumist, mis on igal juhul tarvilikud elujõulisuse taastamiseks”. Sellest lähtuvalt ei saa Corsica Marittima sulgemist lugeda tasakaalustusmeetmeks, kuna ta on olnud kahjumit tekitav tema loomisest saadik 1990. aastal, pigem on tegemist pikaajalise elujõulisuse tagamisel osaleva meetmega.

(361)

Sama argumentatsioon kehtib ka Nice’i ja Korsika vahelisel liini kohta. Komisjon märgib, et SNCMil on väike turuosa, Corsica Ferries France’i valduses oli 70 % turuosast (164). Stephensi aruande järgi on Nice’ilt lahkuva liikluse järele suur nõudmine, eelkõige suveperioodil. Muu hulgas on ka väljaspool suveperioodi sellel liinil nõudmine olemas. Ometi ilmnes sellel liinil ajavahemikul 2004–2007 jooksev kahjum. Sellest tulenevalt ei saa seda meedet pidada kompensatsioonimeetmeks, samas aitab see kaasa pikaajalise elujõulisuse tagamisele.

(362)

Komisjon märgib samuti, et reisijateveoga seotud liiklus on märkimisväärselt kasvanud Korsika ja Touloni sadama vahel, kasvades vähem kui 200 000 reisijalt 1999. aastal peaaegu 1 miljoni reisijani 2007. aastal (165). Sellest tulenevalt võib SNCMi peaaegu eemale jäämist kõnealuselt liinil pidada tasakaalustusmeetmeks. Komisjon märgib siiski, et Touloni ja Korsika vaheline liin on reisijate osas SNCMi kõige vähem olulisem liin.

(363)

Komisjon on siiski seisukohal, et isegi kui see meede kvalifitseeruks tasakaalustusmeetmeks, siis ei oleks see piisav. Suuniste punktis 40 sätestatakse, et „[m]eetmed peavad olema võrdelised abi moonutava mõjuga […]”. Nagu juba meenutatud punktides 341 ja 342, nendib komisjon, et Prantsuse ametiasutused pakkusid need meetmed välja seoses 15,81 miljoni euro suuruse abiga, see oli 2002. aastal eraldatud ümberkorraldusabi summa. Aga kuna abi kogusumma ulatub edaspidi umbes 218 miljoni euroni, siis on komisjon arvamusel, et pakutud meetmed ei ole piisavad, võrreldes selle abi andmisega tekitatud konkurentsimoonutusega.

(364)

Sellest tulenevalt nendib komisjon, et kõnealuste meetmete liigitamisega, olgu siis tasakaalustusmeetmeteks või elujõulisuse tagamise meetmeteks, seotud kahtlused ei ole hajutatud. Igal juhul osutuvad pakutud meetmed äärmiselt ebapiisavaks.

(365)

Prantsuse ametiasutused tõstatasid CFF puhul küsimuse monopoli tekke ohu kohta, kui SNCM kaob. Komisjon on seisukohal, et Prantsuse ametiasutused ei tõestanud piisavalt selle ohu olemasolu ja olulisust. Prantsusmaa mandri ja Korsika vaheline reisijate ja kaubavedu on konkurentsiga turg, mis on avatud kõigile Vahemeres tegutsevatele ettevõtetele. Seda turgu iseloomustab ka sisenemistõkete puudumine. Igal juhul ei ole CFFi positsioon piisav selleks, et põhjendada vaidlusaluste meetmetega konkurentsi moonutamist.

(366)

Eelneva valguses jõuab komisjon järeldusele, et pakutud meetmed ei täida suuniste punktides 38–42 loetletud kriteeriume.

(367)

Prantsuse ametiasutuste 2002. aastal teavitatud kapitalitoetuse lisamine 15,81 miljoni euro ulatuses ning Prantsuse ametiasutuste 2006. aastal elluviidud kolm uut meedet – SNCMi 75 % võõrandamine negatiivse hinnaga 158 miljonit eurot, CGMFi poolne kapitali suurendamine 8,75 miljoni euro võrra ning ettemakse jooksevkontole 38,5 miljoni euro ulatuses SNCMi töötajate jaoks – kujutavad endast ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 alusel abi. Abi on siseturuga kokkusobimatu.

(368)

Komisjon meenutab, et määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaselt tuleb ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi abisaajalt tagasi nõuda.

(369)

Peale selle peavad Prantsuse ametiasutused kõnealuse laenu tagasimaksmisel lisama abisummale sissenõutavad intressid, mida arvestatakse alates kuupäevast, millal kõnealune abi ettevõtte käsutusse anti, kuni selle tegeliku tagasimaksmiseni, (166) vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 794/2004 (167) V peatükile.

(370)

Alates hetkest, mil ümberkorraldusabina teatavaks tehtud meetmed ei vasta suunistega ette nähtud kokkusobivustingimustele, tuleb seoses Prantsuse ametiasutuste SNCMile lubatud päästmisabiga, mida käsitletakse komisjoni 17. juuli 2002. aasta otsuses, teha sellest kokkusobimatusest järeldused ja nõuda selle tagasimaksmist.

(371)

Prantsuse ametiasutused edastasid 19. novembril 2002 komisjonile koopia SNCMi ja CGMFi vahelistest kokkulepetest sularaha ettemakse kohta ning tõendid CGMFilt SNCMile tehtud ettemakse tagastamise kohta kahe ülekandega 13. mail ja 14. juunil 2002,

a)

abisaajatelt tagasi nõutav kogusumma (põhisumma ja intressid);

b)

käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud meetmete ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus;

c)

dokumendid, mis kinnitavad, et abisaajale on tehtud kohustuseks abi tagasi maksta.

12.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 357/51

(1)

7. septembri 2012. aasta kirjaga teatas Poola õiguskindluse tagamiseks komisjonile kavatsustest rahastada Põhja-Poolas Gdynia lähedal asuva sõjaväelennuvälja muutmist tsiviillennuväljaks. Meede registreeriti riigiabi juhtumina SA.35388.

(2)

7. novembri 2012. aasta ja 6. veebruari 2013. aasta kirjadega palus komisjon teatatud meetme kohta täiendavat teavet. Poola esitas nõutud teabe 7. detsembril 2012 ja 15. märtsil 2013. Komisjon ja Poola esindajad kohtusid 17. aprillil 2013. Kõnealusel kohtumisel kinnitas Poola, et teatatud toetus on juba tagasivõtmatult välja makstud.

(3)

15. mai 2013. aasta kirjaga teatas komisjon Poolale, et kannab juhtumi teatamata jäetud juhtumite registrisse, sest enamik komisjonile teatatud toetusest oli juba tagasivõtmatult välja makstud. 16. mai 2013. aasta kirjaga esitas Poola lisateavet.

(4)

10. juuli 2013. aasta kirjaga teatas komisjon Poolale oma otsusest algatada seoses toetusega, mille Gdynia linn (edaspidi „Gdynia”) ja Kosakowo omavalitsus (edaspidi „Kosakowo”) andsid äriühingule Port Lotniczy Gdynia-Kosakowo sp. z o. o. (edaspidi „Gdynia-Kosakowo Airport Ltd”), Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikega 2 ettenähtud menetlus (2). Poola esitas menetluse algatamise otsuse kohta oma märkused 6. augustil 2013.

(5)

Komisjoni menetluse algatamise otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (3). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama kõnealuse meetme kohta märkusi ühe kuu jooksul alates avaldamise kuupäevast.

(6)

Komisjon ei saanud huvitatud isikutelt märkusi. Poolale teatati sellest 9. oktoobri 2013. aasta kirjaga.

(7)

30. oktoobri 2013. aasta kirjaga nõudis komisjon lisateavet. Poola esitas lisateavet 4. novembri 2013. aasta ja 15. novembri 2013. aasta kirjadega. Komisjon ja Poola esindajad kohtusid 26. novembril 2013. Poola esitas lisateavet 3. detsembri 2013. aasta ja 2. jaanuari 2014. aasta kirjadega.

(8)

Juhtum käsitleb Pomorze (Pomorze vojevoodkonna) uue tsiviillennuvälja rahastamist Gdynia linna ja Kosakowo omavalitsuse piiril, 25 km kaugusel Gdanski lennujaamast (4). Uus lennujaam kuulub äriühingule Gdynia-Kosakowo Airport Ltd (edaspidi ka „lennujaama käitaja” või „Gdynia lennujaam”), kes hakkab lennujaama ka käitama. Lennujaama käitaja kuulub 100 % Gdynia ja Kosakowo omavalitsusele.

(9)

Investeerimisprojekti eesmärk on luua Kosakowos asuva sõjaväelennuvälja infrastruktuuri baasil Pomorzes teine lennujaam (5). Uus lennujaam teenindaks peamiselt üldist lennuliiklust (nt eralennukid, purilennukid/kerged sportlennukid), odavlennuettevõtjaid ja tellimusreise. Teatamise ajal eeldati, et lennujaam alustab tööd 2014. aasta alguses. PricewaterhouseCoopersi (edaspidi „PWC”) 2012. aasta aruandes esitati reisijateliikluse kohta esimestel tegevusaastatel järgmine prognoos: ligikaudu […] 2014. aastal, […] 2017. aastal, […] 2020. aastal ja ligikaudu […] 2028. aastal.

(10)

Projekt algas aprillis 2005, kui mitu piirkondlikku omavalitsust, kaitseministeerium ja Gdanski lennujaama esindajad (6) allkirjastasid Kosakowo sõjaväelennuvälja infrastruktuuri baasil Pomorze uue lennujaama rajamise kavatsuste protokolli. Juulis 2007 asutas Gdynia ja Kosakowo kohalik omavalitsus äriühingu Gdynia-Kosakowo Airport Ltd. Detsembris 2009 õnnestus Gdynial ja Kosakowol saada transpordiministeeriumi nõusolek, et edaspidi vastutab uue lennujaama eest Gdynia-Kosakowo Airport Ltd. Selle põhjal võõrandas Poola valitsus vastavalt 9. septembri 2010. aasta lepingule 254 hektari suuruse sõjaväelennuvälja 30 aastaks Kosakowole; seejärel rentis Kosakowo maatüki samaks ajavahemikuks äriühingule Gdynia-Kosakowo Airport Ltd.

(11)

Et praegust Gdynia-Kosakowo (Gdynia-Oksywie) lennuvälja on varem kasutatud vaid sõjaväe tarbeks, peaks uue lennujaama käitaja suutma kasutada olemasolevat infrastruktuuri (nagu 2 500-meetrine lennurada, ruleerimisteed, perroon, navigatsiooniseadmed jne). Lennujaama muutmise projekti koguinvesteeringu nominaalkuluks hinnatakse 164,9 miljonit zlotti (41,2 miljonit eurot) (7) ja reaalkuluks 148,4 zlotti (37,1 miljonit eurot). Allpool tabelis on esitatud ülevaade lennujaama järkjärgulisest arengust, mis jagatakse nelja etappi. Poola arvates hõlmab investeeringu kogumaksumus ka avalikes huvides täidetavate ülesannetega seotud investeeringuid, (8) mis ulatuvad (kõigis neljas etapis) ühtekokku umbes […] miljoni zlotini ([…] miljoni euroni).

Tabel 1

Gdynia-Kosakowo lennujaama investeeringute nominaalne kogukulu aastatel 2007–2030

(12)

Investeerimisprojekti rahastatakse riiklike aktsionäride (st Gdynia ja Kosakowo) kapitalisüstidest. Kapitalisüstid peaksid katma nii lennujaama investeerimiskulud kui ka lennujaama tegevuskulud tegevuse esimeses etapis (st ajavahemikul kuni 2019. aasta lõpuni). Riiklikud aktsionärid ootavad, et lennujaama käitaja hakkaks tulu teenima ja suudaks sel moel 2020. aastal kogu tegevust rahastada omaenda tulust.

(13)

Enne komisjoni teavitamist projektist (st enne 7. septembrit 2012) nõustusid Gdynia lennujaama riiklikud aktsionärid panustama esimestel tegevusaastatel investeerimisprojekti teostamisse ja lennujaama kahjumi katmisse kokku umbes 207,48 miljonit zlotti (9) (umbes 51,87 miljonit eurot). Gdynia tasuks aastatel 2007–2019 rahaliste sissemaksetena 142,48 miljonit zlotti (ligikaudu 35,62 miljonit eurot). Kosakowo tasus äriühingu asutamisel rahalise sissemaksena 0,1 miljonit zlotti (25 000 eurot). Aastatel 2011–2040 tasuks Kosakowo ka mitterahalise sissemakse väärtuses 64,9 miljonit zlotti (ligikaudu 16,2 miljonit eurot), vahetades osa Gdynia lennujaama rendilepingu alusel tasutavast aastasest rendisummast lennujaama aktsiate vastu (vt tabel 2 allpool).

Tabel 2

Investeerimisprojekti rahastamine kapitali suurendamise teel

(14)

Menetluse algatamise otsuses tõstatati järgmised küsimused:

(15)

Esimese küsimuse puhul väljendas komisjon kahtlust, kas riigiabi olemasolu on võimalik hinnata turumajandusliku investeerimise põhimõtte järgimise uuringuga, mis viidi läbi 2012. aastal, st pärast seda, kui riiklikud aktsionärid olid lennujaama muutmise rahastamise otsuse lõplikult vastu võtnud. Seepärast oli komisjonil vastupidise stsenaariumi (mille kohaselt investeering pidi lõppema 2012. aastal) asjakohasuse suhtes kahtlusi.

(16)

Arvestades, et Gdynia lennujaam peab järgima samalaadset ärimudelit (keskendudes odavlennuettevõtjatele, tellimuslendudele ja üldisele lennuliiklusele) kui olemasolev Gdanski lennujaam, mille teenindamisvõime ei ole ammendatud ja millel on edasised laienemisplaanid ning mis asub vaid 25 km kaugusel, väljendas komisjon kahtlust, kas Gdynia lennujaama tuluprognoos põhineb realistlikel eeldustel, arvestades eelkõige lennujaamamaksude ja eeldatava reisijateliikluse taset. Eelkõige märkis komisjon, et Gdynia lennujaama äriplaanis nähti pärast allahindluste/hinnavähendite mahaarvamist ette Gdanski lennujaamas ja teistes Poola võrreldavates piirkondlikes lennujaamades kohaldatavatest kõrgemad reisijatasud.

(17)

Samuti väljendas komisjon kahtlust, kas äriplaanis võeti arvesse kõiki kavandatud stiimuleid (nagu turundustoetus, hinnavähendid või mis tahes muud lennuliinide arendamise toetused jne), mida tuleb anda otse Gdynia lennujaamale, selle aktsionäridele või muudele piirkondlikele asutustele, et motiveerida lennuettevõtjaid avama uusi liine kõnealusest lennujaamast.

(18)

Kuna ettevõtte kasvumäär ei ole tavaliselt kiirem kui selle riigi majanduse kasvutempo (st SKP kasvutempo), kus ettevõte tegutseb, väljendas komisjon kahtlust, kas jääkväärtuse arvutamisel kasutatud käibe kasvumäär […] on asjakohane (11). Kõnealune kahtlus mõjutab otseselt investeerimisprojekti kasumlikkuse hinnangut, sest uue lennujaama omakapitali väärtus muutub projekti jääkväärtuse seisukohast positiivseks alles alates 2040. aastast (kumulatiivsed diskonteeritud rahavood prognoosiperioodil 2010–2040 on negatiivsed).

(19)

Seepärast leidis komisjon, et investeerimisprojekti riiklik rahastamine annab Gdynia lennujaama käitajale valikulised majanduslikud eelised. Riiklikku rahastamist finantseeriti riigi vahenditest ja see on seostatav riigiga. Veelgi enam, see moonutab või ähvardab moonutada liikmesriikidevahelist konkurentsi ja kaubandust. Kuna abi mõiste kõik kumulatiivsed kriteeriumid olid täidetud, leidis komisjon, et rahastamine riiklikest vahenditest on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi.

(20)

Teise küsimuse puhul väljendas komisjoni kahtlust, kas Gdynia investeerimis- ja tegevusabi saab lugeda siseturuga kokkusobivaks.

(21)

Investeerimisabi puhul kahtles komisjon, kas kõik 2005. aasta lennundussektori suunistes (12) lennujaamadele antava investeerimisabi kohta sätestatud kokkusobivuskriteeriumid on täidetud. Eelkõige kahtles komisjon, kas kõnealune investeering vastab ühist huvi pakkuvale selgelt määratletud eesmärgile, kas infrastruktuur on vajalik ja proportsionaalne ning kas selle investeeringu kasutamisega seotud ootused on keskpikas perspektiivis rahuldavad. Komisjon kahtles ka selles, kas mõju kaubanduse arengule on kokkusobiv ühiste huvidega.

(22)

Tegevusabi puhul, mida anti äriühingule Gdynia-Kosakowo Airport Ltd tegevuskahjumi rahastamise vormis äriühingu esimestel tegevusaastatel, väljendas komisjon kahtlust, kas sellise abi suhtes kehtib Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis a sätestatud erand. Eelkõige väljendas komisjon kahtlust, kas tegevusabi saab lugeda kokkusobivaks vastavalt regionaalabi suunistele aastateks 2007–2013 (13).

(23)

Poola jääb endiselt seisukohale, et Gdynia lennujaama investeeringu rahastamine riigi vahenditest on kooskõlas turumajandusliku investeerimise põhimõttega ega kujuta endast seetõttu riigiabi. Sellega seoses viitab Poola investeeringu suhtes läbi viidud turumajandusliku investeerimise põhimõtte järgimise uuringutele aastatel 2010–2012. Poola väidab, et kõikide uuringute tulemusena selgus, et nüüdispuhasväärtus on positiivne ja sisemine tasuvuslävi (14) ületab kapitalikulusid.

(24)

Poola selgitab, et Gdynia/Kosakowo sõjalennuvälja tsiviillennuväljaks muutmise arutelud ja ettevalmistused algasid 2005. aastal. Sel ajal olid kaasatud ka teised partnerid (näiteks Gdanski lennujaam). Samuti selgitab Poola, et 2007. aastal asutasid Gdynia ja Kosakowo äriühingu Gdynia-Kosakowo Airport Ltd, mis on sestsaadik vastutanud investeeringu eest.

(25)

Menetluse käigus esitas Poola kolm PWC korraldatud turumajandusliku investeerimise põhimõtte järgimise uuringut. Esimene uuring (kuupäevaga 16. juuli 2010, edaspidi „2010. aasta uuring”) viidi läbi juulis 2010. Seejärel esitas PWC kaks turumajandusliku investeerimise põhimõtte järgimise kordusuuringut: esimese mais 2011 (kuupäevaga 13. mai 2011, edaspidi „2011. aasta kordusuuring”) ja teise juulis 2012 (kuupäevaga 13. juuli 2012, edaspidi „2012. aasta kordusuuring”). Uued uuringud hõlmavad reisijateliikluse uusi prognoose, muudatusi projekti ulatuses, muudatusi investeerimisnäitajates ning muudatusi metoodikas ja nüüdispuhasväärtuse arvutuse baassisendites (näiteks beetakordaja ja diskontomäär). Novembris 2013 esitas Poola lisateavet, viidates, et uued tuluallikad (st kütuse müük ja navigatsiooniteenuste osutamine) parandavad projekti nüüdispuhasväärtust. Menetluse algatamise otsuse vastuvõtmise ajal oli Poola esitanud vaid 2012. aasta uuringu.

(26)

Samuti selgitab Poola Gdynia ja Kosakowo Gdynia lennujaama investeerimise projekti ajakava. Sellega seoses rõhutab Poola, et investeerimiseprotsessi võib jaotada kaheks projekti rakendamise faasiks.

(27)

Poola selgitab, et esimeses etapis tegi Gdynia ja Kosakowo asutatud äriühing ettevalmistustöid (nt valmistas ette investeeringu üldkava, lennujaama käitaja staatuse saamiseks vajalikud dokumendid, investeeringu keskkonnamõju aruande, planeerimisdokumendid jne).

(28)

Poola kinnitab, et esimeses etapis olulisi kapitaliinvesteeringuid ei tehtud ning et lennujaama käitaja rahastamine riiklikest vahenditest vastab vähese tähtsusega abi (15) eeskirjadele. Poola väidab, et äriühingusse enne 26. juunit 2009 tehtud kapitalisüstid ulatusid kokku 1,691 miljoni zlotini (umbes 423 000 eurot).

(29)

Poola selgitas seejärel, et esimene ettevalmistav faas lõppes 2010. aastal, kui viidi lõpule nii üldkava (16) kui ka esimene turumajandusliku investeerimise põhimõtte järgimist käsitlev 2010. aasta uuring seoses Gdynia lennujaamaga. Poola juhib tähelepanu, et 2010. aasta uuring näitas, et kaks kohalikku asutust investeerivad turutingimustel (st see ei kujuta endast riigiabi), mistõttu aktsionärid suurendavad äriühingu aktsiakapitali 6,05 miljoni zlotini (umbes 1,5 miljoni euroni).

(30)

2010. aasta uuringus arvutati investeerimisprojekti nüüdispuhasväärtus ettevõtte vabade rahavoogude meetodil (17). Kõnealune nüüdispuhasväärtuse arvutus tugineb eeldusele, et kõik investeerimiskavas ettenähtud kapitalisüstid tehakse investeerimisprojekti rakendamiseks (18). Seda hindamismeetodit kasutatakse kõikide ettevõttes kapitali omavate isikute (nii aktsionäride kui ka võlakirjaomanike) rahavoogude arvutamiseks prognoosiperioodil. Seejärel arvatakse rahavoogude prognoosidest maha kapitali kaalutud keskmine hind, (19) et leida ettevõtte diskonteeritud rahavood prognoosiperioodil. Nüüd arvutatakse jääkväärtus, kasutades perpetuiteedi kasvu meetodit (mis eeldab kõige viimase prognoosiperioodi vabade rahavoogude stabiilset kasvu). Nüüdispuhasväärtus põhineb ettevõtte diskonteeritud rahavoogude summal prognoosiperioodi kohta ja jääkväärtusel. Praegusel juhul kasutati 2010. aasta uuringus 2010.–2040. aasta perioodi rahavoogusid prognoosides kapitali kaalutud keskmist hinda […] % (20). Selle sisendi põhjal saadi uuringu tulemusena diskonteeritud rahavoogudeks ajavahemikul 2010–2040 miinus […] miljonit zlotti ([…] miljonit eurot) ja (diskonteeritud) jääkväärtuseks umbes […] miljonit zlotti ([…] miljonit eurot) (21). Kogu projekti nüüdispuhasväärtus on seega hinnanguliselt […] miljonit zlotti (või […] miljonit eurot).

(31)

Järgmisel joonisel (vt joonis 1) kujutatakse prognoositavat kumulatiivset diskonteeritud rahavoogu prognoosiperioodil 2010–2040 vastavalt 2010. aasta uuringu arvutustele.

Joonis 1

Kumulatiivne (reaalne) diskonteeritud rahavoog (zlottides)

[…]

(32)

Poola selgitab, et 29. juulil 2010 suurendati äriühingu omakapitali 6,052 miljoni zlotini (ligikaudu 1,5 miljoni euroni). Samal ajal lisab Poola, et kuigi turumajandusliku investeerimise põhimõtte järgimise uuringu kohaselt ei kujutanud investeering endast riigiabi, hakkasid aktsionärid koostama komisjoni jaoks teadet, mis taheti esitada vaid õiguskindluse tagamiseks.

(33)

Poola jätkab selgitustega, et turumajandusliku investeerimise põhimõtte järgimise uus uuring korraldati 2011. aasta mais. Poola väidab, et selle uuringuga ajakohastati 2010. aasta uuringut, mis viidi läbi, pidades silmas investeerimiskava ettevalmistamist ja täpsemate andmete kättesaadavust, ajakava ja rahastamist. Poola selgitab, et ajavahemikul 2010. aasta uuringu ettevalmistamisest kuni 2011. aasta kordusuuringuni tehti järgmist:

(34)

Poola selgitab, et ka 2011. aasta kordusuuring andis tulemuseks positiivse nüüdispuhasväärtuse. Poola jätkab selgitustega, et lennujaama käitaja riiklikud aktsionärid tegid selle alusel edasisi kapitalisüste. Poola juhib tähelepanu sellele, et juulis 2011 suurendati äriühingu omakapitali 33,801 miljoni zlotini (8,45 miljoni euroni) ning aprillis 2013 suurendati seda 64,810 miljoni zlotini (16,20 miljoni euroni).

(35)

2011. aasta kordusuuringus arvutati diskonteeritud rahavood 2011.–2040. aasta prognoosiperioodi diskonteeritud rahavoogude alusel. Ajakohastatud diskonteeritud rahavood ulatusid (–[…]) miljoni zlotini (–[…] miljoni euroni), viidates suurematele kuludele, samal ajal kui jääkväärtus vähenes […] miljoni zlotini (ligikaudu […] miljoni euroni). Seepärast vähendati nüüdispuhasväärtust […] miljoni zlotini (või allapoole […] miljonit eurot). Kapitali kaalutud keskmist hinda alandati […] protsendini (22) ja jääkväärtuse arvutamiseks vähendati stabiilset kasvumäära […] protsendilt […] protsendini.

(36)

Poola väidab, et makromajandusliku olukorra (finantskriis ja majanduskasvu aeglustumine) muutumise tõttu tuli projekti 2012. aastal uuesti hinnata, mistõttu korraldati uus turumajandusliku investeerimise põhimõtte järgimise uuring (täpsemalt 2012. aasta kordusuuring). Poola märgib, et 2012. aasta kordusuuringu jaoks tehti eelmiste uuringute eeldustes järgmised muudatused:

(37)

Samuti väidab Poola, et turumajandusliku investeerimise põhimõtte eelnevates uuringutes kasutatud metoodikat muudeti 2012. aasta kordusuuringu jaoks:

(38)

2012. aasta kordusuuringus arvutati diskonteeritud rahavood 2012.–2030. aasta prognoosiperioodi diskonteeritud rahavoogude alusel (st eelmises uuringus kasutatud prognoosiperioodi vähendati kümne aasta võrra). Ajakohastatud diskonteeritud rahavood ulatusid (–[…] miljoni) zlotini (ligikaudu (–[…]) miljoni euroni), samal ajal kui jääkväärtus kasvas oluliselt, tõustes […] miljoni zlotini ([…] miljoni euroni). Seejärel arvati maha juba tehtud investeeringute kapitaliseeritud väärtus ([…] miljonit zlotti). 2012. aastal ajakohastatud nüüdispuhasväärtus ulatus […] miljoni zlotini (ehk […] miljoni euroni). Nüüdispuhasväärtuse arvutamiseks kasutati aktsiakapitali hinda […] % (25) ning jääkväärtuse arvutamisel vähendati stabiilset kasvumäära veelgi, […] protsendilt […] protsendini.

(39)

Poola juhib tähelepanu, et 2012. aasta kordusuuringu tulemused olid siiski positiivsed ja aktsionärid tegid täiendavaid kapitalisüste. Poola märkis, et aprilliks 2013 oli äriühingu kapitali suurendatud 91,310 miljoni zlotini (22,8 miljoni euroni) ja 2013. aastal see ei muutunud, nagu on näidatud tabelis 3.

Tabel 3

Gdynia ja Kosakowo poolne Gdynia lennujaama käitaja kapitali suurendamine

(40)

Kokkuvõttes väidab Poola, et ehkki kohalikud asutused astusid Gdynia lennujaama rajamiseks esimesi samme juba 2005. aastal, hakkas projekt lõplikku kuju võtma alles üldkava koostamise ja esimese uuringu ajal, st 2010. aastal. Poola selgitab, et projekti algseid eeldusi muudeti välistingimuste muutumise tõttu olulisel määral. Poola väitel võtsid riiklikud aktsionärid oma lõppotsuse projekti rakendamise ja selle lõpliku kuju kohta vastu 2012. aastal. Samuti rõhutab Poola, et kõik kolm uuringut kinnitasid projekti elujõulisust ja näitasid, et turumajanduse tingimustes tegutsev investor oleks projekti ellu viinud.

(41)

Vastupidise stsenaariumi kohta väidab Poola, et riigi seaduste kohaselt oli Kosakowol õigus kasutada Gdynia lennujaama alust maad vaid uue tsiviillennujaama rajamiseks. Poola selgitab, et seoses sellega renditi lennujaama ala 30 aastaks Kosakowole. Poola sõnul kohustab rendileping Kosakowot maad rentima vaid tsiviillennujaama rajamise ja/või käitamise eest vastutavale äriühingule. Poola väitel oleks riik võinud maa tagasi võtta, kui Kosakowo ei oleks maad kuue kuu jooksul tsiviillennujaama rajamiseks välja rentinud, kui maad oleks kasutatud muuks otstarbeks või kui lennujaam ei oleks tegevust alustanud kolme aasta jooksul. Kuna stsenaarium võimaldas Gdynia lennujaama kasutada/rentida vaid lennunduse tarbeks, ei saanud seda vastupidise stsenaariumi jaoks kasutada.

(42)

Poola selgitab, et kavandatavad lennujaamamaksud põhinesid teiste lennujaamade kohaldatavatel teadaolevatel maksudel, et olemasolevat turgu mitte häirida, tagades samas reisijateliikluse prognoositava mahu alusel projekti kasumlikkuse nõutaval tasemel. Poola sõnul ei erine lennujaamamaksud olulisel määral väiksemate lennujaamade kogutavatest standardsetest maksudest. Eelkõige kohaldavad Gdynia lennujaama turumajandusliku investeerimise põhimõtte järgimise uuringus prognoositud maksudega sarnaseid tavapäraseid lennujaamamakse äsja Modlinis ja Lublinis avatud piirkondlikud lennujaamad.

(43)

Vastuseks komisjoni märkusele, et Gdynia lennujaama jaoks prognoositavad maksud (25 zlotti (5,25 eurot) iga lahkuva reisija kohta esimese kahe aasta jooksul ning seejärel 40 zlotti (10 eurot)) ületavad Gdanski lennujaamas kohaldatavaid diskonteeritud makse (24 zlotti (5 eurot) iga odavlennuettevõtja õhusõidukiga lahkuva reisija kohta vähemalt kaks korda nädalas teenindataval rahvusvahelisel liinil ja 12,5 zlotti (3,1 eurot) riigisisesel liinil), ütleb Poola, et maksude tase äriplaanis iseloomustab kogu prognoosiperioodi (2014–2030) keskmist, võttes arvesse seda, et Gdanski lennujaama maksud peavad pikas perspektiivis kasvama, sest lennujaamas pakutavate teenuste tase paraneb.

(44)

Lisaks juhib Poola tähelepanu, et projekti kasumimarginaal, ajakohastatud (veidi suurem) lennuliikluse prognoos ja mõne tegevuskulu jagamine sõjaväega tähendab, et Gdynia lennujaam peaks suutma säilitada vähendatud reisijatasusid pikema aja vältel (vähendatud tasusid võiks kohaldada kuni 2021. aasta lõpuni), samal ajal kui nüüdispuhasväärtus riiklike aktsionäride jaoks püsib positiivne.

(45)

Samuti väidab Poola, et Pomorze (märtsis 2013) ajakohastatud liiklusprognoosis eeldatakse tihedamat liiklust kui 2012. aasta kordusuuringus. Viimaste näitajate kohaselt teenindaks Gdynia lennujaam 2030. aastal 1 149 978 reisijat, mitte 1 083 746 reisijat. Pomorze puhul tervikuna eeldatakse reisijate arvu kasvu 7,8 miljonilt reisijalt kuni 9 miljonini 2030. aastal.

(46)

Poola arvates kinnitavad need näitajad, et Gdanski lennujaam ja Gdynia lennujaam suudavad koos eksisteerida ja Pomorze turul ühiselt tegutseda. Poola leiab, et isegi kui Gdanski lennujaama laiendatakse kavandatud teenindamisvõimsuseni 7 miljonit reisijat, on Pomorzel ruumi arendada lennuturgu veel ühe väikese piirkondliku lennujaama jaoks (teenindamisvõimsusega 1 miljon reisijat), mis täiendaks Gdanski lennujaamas osutatavaid teenuseid.

Tabel 4

Gdynia lennujaama 2012. aasta kordusuuringu liiklusprognooside ning (märtsis 2013) ajakohastatud liiklusprognooside võrdlus