23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 337/1

(1)

Aastatel 2007–2008 alanud üleilmne finantskriis on toonud välja ülemäärase spekulatiivse tegevuse, olulised regulatiivsed puudused, järelevalve ebatõhususe, turgude läbipaistmatuse ja toodete ülemäärase keerukuse finantssüsteemis. Liit on võtnud mitmesuguseid meetmeid pangandussüsteemi tugevdamiseks ja selle stabiilsuse suurendamiseks, sealhulgas muutnud rangemaks kapitalinõuded, võtnud vastu parema juhtimise reeglid ning kehtestanud järelevalve- ja kriisilahenduskorra, ning selle tagamiseks, et finantssüsteem täidaks oma rolli suunata kapital reaalmajanduse rahastamisse. Otsustava tähtsusega on ka pangandusliidu loomisel tehtud edusammud. Siiski on kriis toonud esile vajaduse parandada läbipaistvust ja jälgitavust mitte ainult traditsioonilises pangandussektoris, vaid ka sellistes valdkondades, kus toimub pangandussektoris toimuvaga sarnane krediidivahendus ning mida tuntakse kui varipangandust, mille maht on ärevust tekitav ja moodustab hinnangute kohaselt juba ligi poole reguleeritud pangandussüsteemi mahust. Mis tahes sellise, krediidiasutuste tegevusele sarnase tegevusega seotud puudused võivad mõjutada ülejäänud finantssektorit.

(2)

Finantsstabiilsuse nõukogu ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1092/2010 (5) asutatud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu on varipanganduse piiramiseks tehtud töö käigus teinud kindlaks väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutest tulenevad riskid. Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud võimaldavad suurendada finantsvõimendust, protsüklilisust ja finantsturgude vastastikust seotust. Eelkõige ei ole reguleerivad ja järelevalveasutused ning investorid väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute kasutamise läbipaistmatuse tõttu saanud enne finantskriisi ja kriisi ajal õigesti hinnata ning jälgida pangandusele omaseid riske ja vastastikuse seotuse taset finantssüsteemis. Seda silmas pidades võttis finantsstabiilsuse nõukogu väärtpaberite laenuks andmise ja repotehingutega seonduvate varipanganduse riskide käsitlemiseks vastu poliitikaraamistiku „Varipanganduse järelevalve ja reguleerimise tugevdamine” („finantsstabiilsuse nõukogu poliitikaraamistik”), mille kiitsid 2013. aasta septembris heaks G20 juhid.

(3)

Finantsstabiilsuse nõukogu avaldas 14. oktoobril 2014 õigusraamistiku keskselt kliirimata väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutes tehtavate väärtuskärbete jaoks. Kliiringu puudumisel kaasnevad selliste tehingutega suured riskid, kui neil puudub nõuetekohane tagatis. Kuigi läbipaistvuse suurendamine klientide vara uuesti kasutamise puhul oleks esimeseks sammuks, et suurendada vastaspoolte võimet riske analüüsida ja ennetada, peab finantsstabiilsuse nõukogu viima 2016. aastaks lõpule oma töö seoses mitmete soovitustega, mis puudutavad keskselt kliirimata väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutes tehtud väärtuskärpeid, et hoida ära ülemäärane finantsvõimendus ning leevendada kontsentratsiooniriski ja kohustuste täitmata jätmise riski.

(4)

2012. aasta 19. märtsil avaldas komisjon rohelise raamatu varipanganduse kohta. Tuginedes saadud ulatuslikule tagasisidele ja võttes arvesse rahvusvahelist arengut, avaldas komisjon 4. septembril 2013 teatise nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Varipangandus – finantssektori uute riskiallikate käsitlemine”. Teatises rõhutati, et väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute keerukus ja läbipaistmatus raskendab vastaspoolte kindlakstegemist ja riskikontsentratsiooni jälgimist ning toob samuti kaasa ülemäärase finantsvõimenduse kuhjumise finantssüsteemis.

(5)

Erkki Liikaneni juhitud kõrgetasemeline eksperdirühm võttis 2012. aasta oktoobris vastu aruande liidu pangandussektori struktuurireformi kohta. Muu hulgas käsitles eksperdirühm traditsioonilise pangandussüsteemi ja varipangandussüsteemi vastastikust mõju. Aruandes tunnistati varipangandustegevuse riske, nagu suur finantsvõimendus ja protsüklilisus, ning kutsuti üles vähendama pankade ja varipangandussüsteemi omavahelist seotust, mis oli kogu süsteemi hõlmava panganduskriisi allikas. Samuti soovitati aruandes teatavaid struktuurimeetmeid liidu pangandussektori allesjäänud nõrkustega tegelemiseks.

(6)

Liidu pangandussüsteemi struktuurireforme käsitletakse eraldi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekus ELi krediidiasutuste vastupanuvõimet parandavate struktuurimeetmete kohta. Samas võib pankade suhtes struktuurimeetmete kehtestamine kaasa tuua selle, et teatavad tegevused viiakse üle vähem reguleeritud valdkondadesse, nagu varipangandussektorisse. Seetõttu peaks selle ettepanekuga kaasnema ka väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seonduvad siduvad läbipaistvus- ja teatamisnõuded, mis on sätestatud käesolevas määruses. Käesolevas määruses sätestatud läbipaistvusnormid täiendavad seega nimetatud ettepanekut.

(7)

Käesolev määrus vastab vajadusele suurendada väärtpaberite kaudu finantseerimise turgude ja seega ka finantssüsteemi läbipaistvust. Selleks et tagada võrdsed konkurentsitingimused ja rahvusvaheline lähendamine, järgitakse käesolevas määruses finantsstabiilsuse nõukogu poliitikaraamistikku. Sellega luuakse liidu raamistik, mille alusel saab väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute üksikasjad edastada tõhusalt kauplemisteabehoidlatele ning teave väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja kogutulu vahetustehingute kohta avalikustatakse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate investoritele. Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingu määratlus käesolevas määruses ei hõlma Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 648/2012 (6) määratletud tuletislepinguid. Seevastu hõlmab see tehinguid, millele üldiselt viidatakse kui likviidsuse vahetustehingutele ja tagatise vahetustehingutele, mis ei kuulu määrusega (EL) nr 648/2012 reguleeritud tuletislepingute määratluse alla. Kõnealust rahvusvahelise lähendamise vajadust suurendab tõenäosus, et pärast liidu pangandussektori struktuurireformi võib tegevus, millega praegu tegelevad traditsioonilised pangad, kanduda üle varipangandussektorisse, kus sellega hakkavad tegelema nii finantssektorisse kuuluvad kui ka selle välised üksused. Seetõttu võib sellise tegevuse läbipaistvus reguleerivate asutuste ja järelevalveasutuste jaoks veelgi kahaneda, mis teeb nende jaoks väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seonduvatest riskidest korraliku ülevaate saamise võimatuks. See võimendaks veelgi juba välja kujunenud seoseid reguleeritud finantssektori ja varipangandussektori vahel teatavatel turgudel.

(8)

Turutavade ja tehnoloogia areng võimaldavad turuosalistel kasutada rahastamisallikana, likviidsuse juhtimiseks, tagatisvara haldamiseks, tootluse suurendamise strateegiana, lühikeseks müügi katmiseks või dividendidega seotud maksuarbitraažiks muid tehinguid kui väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud. Sellistel tehingutel võib olla väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega samaväärne majanduslik mõju ning nendega võivad kaasneda sarnased riskid, sealhulgas protsüklilisus, mis tuleneb vara väärtuse kõikumisest ja volatiilsusest; tähtaegade või likviidsuse ümberkujundamine, mis tuleneb pikaajalise või mittelikviidse vara rahastamisest lühiajalise või likviidse vara kaudu; ning finantshäirete levimine, mis tuleneb tagatise uuesti kasutamist hõlmavate aheltehingute vastastikusest seotusest.

(9)

Selleks et reageerida finantsstabiilsuse nõukogu poliitikaraamistikus tõstatatud küsimustele ja liidu pangandussektori struktuurireformi järel kavandatud arengusuundadele, võtavad liikmesriigid tõenäoliselt vastu erinevaid riigisiseseid meetmeid, mis võivad takistada siseturu tõrgeteta toimimist ning olla kahjulikud turuosalistele ja finantsstabiilsusele. Samuti raskendab ühtlustatud läbipaistvusnormide puudumine riikide ametiasutustel eri liikmesriikidest pärit mikrotasandi andmete võrdlemist ning seega üksikutest turuosalistest süsteemile tulenevate tegelike riskide mõistmist. Seetõttu tuleb selliste moonutuste ja takistuste tekkimist liidus vältida. Sellest tulenevalt peaks käesoleva määruse asjakohane õiguslik alus olema Euroopa Liidu toimimise lepingu („ELi toimimise leping”) artikkel 114, tõlgendatuna kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud praktikaga.

(10)

Uute läbipaistvusnormidega tuleks seetõttu ette näha, et kõik turuosalised, olenemata sellest, kas nad kuuluvad finantssektorisse või on finantssektorivälised, teatavad sõlmitud väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute üksikasjadest, sealhulgas tagatise koosseisust, sellest, kas tagatist saab uuesti kasutada ja kas seda on uuesti kasutatud, tagatise asendamisest päeva lõpus ning kohaldatud väärtuskärbetest. Selleks et minimeerida turuosaliste täiendavaid tegevuskulusid, peaks uute normide ja standardite koostamisel arvesse võtma olemasolevaid infrastruktuure, tegevusprotsesse ja vorme, mis on kasutusele võetud seoses kauplemisteabehoidlatele tuletislepingutest teatamisega. Sellega seoses peaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 (7) asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) („Väärtpaberiturujärelevalve”), kui see on võimalik ja asjakohane, minimeerima käesoleva määruse alusel ja määruse (EL) nr 648/2012 artikli 9 alusel välja töötatavate tehniliste standardite kattuvusi ja vältima nendevahelisi vastuolusid. Käesolevas määruses sätestatud õigusraamistik peaks võimalikult suures ulatuses olema samane määruse (EL) nr 648/2012 sätetega, mis käsitlevad tuletislepingutest teatamist kauplemisteabehoidlatele, kes on sel eesmärgil registreeritud. See peaks võimaldama nimetatud määruse kohaselt registreeritud või tunnustatud kauplemisteabehoidlatel täita ka käesoleva määrusega ette nähtud teabehoidla funktsiooni, kui nad vastavad teatavatele lisakriteeriumidele, tingimusel et nad on läbinud lihtsustatud registreerimise menetluse.

(11)

Selleks et tagada järjepidevus ja tõhusus Väärtpaberiturujärelevalve karistuste määramise õiguse teostamisel, tuleks, osutades määrusele (EL) nr 648/2012, kohaldada käesoleva määruse kohaldamisalasse jäävate turuosaliste puhul nimetatud määruses sätestatud Väärtpaberiturujärelevalve pädevust puudutavaid sätteid, mida on menetlusnormide osas täpsustatud nimetatud määruse artikli 64 lõike 7 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega.

(12)

Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) liikmetega tehtavate tehingute puhul ei tuleks väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutest kauplemisteabehoidlatele teatamise nõuet kohaldada. Tagamaks siiski, et reguleerivad asutused ja järelevalveasutused saaksid korraliku ülevaate nende üksuste poolt, kelle tegevust nad reguleerivad või kelle üle nad järelevalvet teostavad, sõlmitud väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riskidest, peaksid asjaomased asutused ja EKPSi liikmed tegema tihedat koostööd. Selline koostöö peaks võimaldama reguleerivatel asutustel ja järelevalveasutustel täita oma vastavaid ülesandeid ja volitusi. Kõnealune tihe koostöö peaks olema konfidentsiaalne ja seda tuleks teha asjaomastelt pädevatelt asutustelt põhjendatud taotluse saamise korral ning ainult sel eesmärgil, et need asutused saaksid täita oma vastavaid ülesandeid, võttes nõuetekohaselt arvesse keskpankade sõltumatuse põhimõtet ja nõudeid ning seda, et EKPSi liikmed täidavad oma ülesandeid rahaasutustena, sealhulgas teostavad raha-, valuuta- ja finantsstabiilsuspoliitika toiminguid, milleks EKPSi liikmed on seaduslikult volitatud. EKPSi liikmetel peaks olema võimalik keelduda teabe andmisest, kui nad on teinud tehinguid oma ülesannete täitmisel rahaasutustena. Nad peaksid taotlevat asutust igast keeldumisest teavitama ja seda põhjendama.

(13)

Väärtpaberite kaudu finantseerimise turgudele omaseid riske käsitlevat teavet tuleks keskselt säilitada ning see teave tuleks reguleeritud ja reguleerimata üksuste varipangandustegevusest finantsstabiilsusele tulenevate riskide kindlakstegemise ja järelevalve eesmärgil teha kergesti ja vahetult kättesaadavaks muu hulgas Väärtpaberiturujärelevalvele, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (8) asutatud Euroopa Järelevalveasutusele (Euroopa Pangandusjärelevalve) („Pangandusjärelevalve”), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 (9) asutatud Euroopa Järelevalveasutusele (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) („Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve”), asjaomastele pädevatele asutustele, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule ning EKPSi asjaomastele keskpankadele, sealhulgas EKP-le, kes täidab oma ülesandeid ühtse järelevalvemehhanismi raames nõukogu määruse (EL) nr 1024/2013 (10) alusel. Käesoleva määrusega ette nähtud regulatiivsete tehniliste standardite koostamisel ja nende läbivaatamiseks ettepanekute tegemisel peaks ESMA arvesse võtma määruse (EL) nr 648/2012 artikli 81 kohaselt vastu võetud tehnilisi standardeid, millega reguleeritakse kauplemisteabehoidlaid seoses tuletislepingutega, ning kõnealuste standardite edasist arengut. Samuti peaks Väärtpaberiturujärelevalve püüdma tagada, et asjaomastel pädevatel asutustel, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogul ja EKPSi asjaomastel keskpankadel, sealhulgas EKP-l, oleks otsene ja viivitamatu juurdepääs kogu teabele, mida on vaja nende ülesannete, sealhulgas rahapoliitika kindlaks määramise ja rakendamisega ning finantsturu infrastruktuuride järelevaatamisega seonduvate ülesannete täitmiseks. Selle tagamiseks peaks Väärtpaberiturujärelevalve määrama regulatiivsete tehniliste standardite eelnõus kindlaks sellisele teabele juurdepääsu tingimused.

(14)

On vaja kehtestada pädevate asutuste vahelist teabevahetust reguleerivad sätted ning tugevdada nende vastastikuse abi osutamise ja koostöökohustust. Kasvava piiriülese tegevuse tõttu peaksid pädevad asutused andma üksteisele nende ülesannete täitmiseks asjakohast teavet, et tagada käesoleva määruse tõhus rakendamine, sealhulgas olukordades, kus rikkumised või oletatavad rikkumised võivad puudutada kahe või enama liikmesriigi asutusi. Teabevahetuses on vajalik range ametisaladuse hoidmise nõue, et tagada kõnealuse teabe sujuv üleandmine ja eriõiguste kaitse. Ilma et see piiraks liikmesriigi kriminaal- või maksuõigust, peaksid pädevad asutused, Väärtpaberiturujärelevalve ning muud asutused ja füüsilised või juriidilised isikud peale pädevate asutuste, kes saavad konfidentsiaalset teavet, kasutama seda üksnes oma kohustuste ja ülesannete täitmiseks. See ei tohiks siiski takistada liikmesriikide ametiasutustel, kes vastutavad haldusliku omavoli juhtumite vältimise, uurimise ja heastamise eest, täita oma ülesandeid vastavalt liikmesriigi õigusele.

(15)

Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate valitsejad kasutavad väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguid laialdaselt portfelli valitsemise eesmärgil. Selliste tehingute kasutamisel võib olla ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate tulemustele märkimisväärne mõju. Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguid võib kasutada kas investeerimiseesmärkide saavutamiseks või tootluse suurendamiseks. Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate valitsejad kasutavad ka kogutulu vahetustehinguid, millel on väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega samaväärne mõju. Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate valitsejad kasutavad väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguid ja kogutulu vahetustehinguid laialdaselt teatavate strateegiate järgimiseks või tootluse suurendamiseks. Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja kogutulu vahetustehingute kasutamine võib suurendada ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate üldist riskiprofiili, ent samal ajal ei avalikustata nende kasutamist investoritele piisavalt. Eriti oluline on tagada, et selliste ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate investorid saaksid teha teadlikke valikuid ning hinnata ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate kogu riski ja tootluse profiili. Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja kogutulu vahetustehingute hindamisel peaks ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja võtma lisaks tehingu õiguslikule vormile arvesse ka selle sisu.

(16)

Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate investeerimisstrateegia kohta saadud ebatäieliku või ebatäpse teabe alusel tehtud investeeringud võivad põhjustada investoritele märkimisväärset kahju. Seetõttu on äärmiselt oluline, et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad avalikustaksid kogu asjaomase üksikasjaliku teabe enda kasutatavate väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja kogutulu vahetustehingute kohta. Lisaks sellele on täielik läbipaistvus eriti oluline ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate valdkonnas, kuna kogu vara, mida väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutes ja kogutulu vahetustehingutes kasutatakse, ei kuulu ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate valitsejatele, vaid nende investoritele. Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja kogutulu vahetustehingute täielik avalikustamine on seetõttu hädavajalik vahend võimaliku huvide konflikti ärahoidmiseks.

(17)

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja kogutulu vahetustehingute läbipaistvust käsitlevad uued normid on tihedalt seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2009/65/EÜ (11) ja 2011/61/EL (12), sest nimetatud direktiivid moodustavad ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate asutamist, juhtimist ja turustamist reguleeriva õigusraamistiku.

(18)

Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad võivad tegutseda vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjatena („eurofondid”), mida valitsevad direktiivi 2009/65/EÜ alusel tegevusloa saanud eurofondide valitsejad või äriühinguna asutatud eurofondid, või alternatiivsete investeerimisfondidena, mida valitsevad direktiivi 2011/61/EL alusel tegevusloa saanud või registreeritud alternatiivsete investeerimisfondide valitsejad. Käesoleva määrusega kehtestatud uued väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja kogutulu vahetustehingute läbipaistvusnormid täiendavad nimetatud direktiivide sätteid ning neid tuleks kohaldada lisaks nimetatud direktiivide sätetele.

(19)

Selleks et investorid oleksid teadlikud sellest, millised riskid väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja kogutulu vahetustehingute kasutamisega seonduvad, peaksid ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate valitsejad esitama oma perioodilistes aruannetes üksikasjaliku teabe kõnealuste tehingute kasutamise kohta. Perioodilisi aruandeid, mida eurofondide valitsejad või äriühinguna asutatud eurofondid ning alternatiivsete investeerimisfondide valitsejad esitama peavad, tuleks täiendada teabega väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja kogutulu vahetustehingute kasutamise kohta. Kõnealuste perioodiliste aruannete sisu täiendaval täpsustamisel peaks Väärtpaberiturujärelevalve võtma arvesse halduskoormust ning väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja kogutulu vahetustehingute eri liikide eripära.

(20)

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja kogutulu vahetustehingutega seonduvad ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate investeerimispõhimõtted tuleks selgelt avalikustada lepingueelsetes dokumentides, nagu eurofondi prospektis või alternatiivse investeerimisfondi poolt lepingueelselt investoritele avaldatavas teabes. See peaks tagama, et investorid mõistavad ja hindavad kaasnevaid riske, enne kui nad otsustavad investeerida konkreetsesse eurofondi või alternatiivsesse investeerimisfondi.

(21)

Tagatise uuesti kasutamine pakub likviidsust ja võimaldab vastaspooltel vähendada rahastamiskulusid. Samas kaldub see looma traditsioonilise ja varipanganduse vahel keerulisi tagatise ahelaid, mis kujutavad endast ohtu finantsstabiilsusele. Läbipaistvuse puudumine selles osas, mil määral on tagatiseks antud finantsinstrumente uuesti kasutatud ja millised riskid kaasnevad sellega pankroti korral, võib õõnestada usaldust vastaspoolte vastu ning suurendada ohtu finantsstabiilsusele.

(22)

Selleks et suurendada uuesti kasutamise läbipaistvust, tuleks kehtestada minimaalsed teabenõuded. Uuesti kasutamine peaks toimuma vaid juhul, kui tagatise andnud vastaspool on sellest selgelt teadlik ja on selgelt väljendanud oma nõusolekut. Seetõttu peaks uuesti kasutamise õiguse kasutamist kajastama tagatise andnud vastaspoole väärtpaberikontol, välja arvatud juhul, kui seda kontot reguleeritakse kolmanda riigi õigusega, millega võidakse näha ette muud asjakohased vahendid uuesti kasutamise kajastamiseks.

(23)

Kuigi käesolevas määruses on uuesti kasutamist käsitlevate normide kohaldamisala laiem kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ (13) puhul, ei muuda käesolev määrus nimetatud direktiivi kohaldamisala, vaid peaks pigem täiendama selle direktiivi sätteid. Tingimused, mille täitmisel on vastaspooltel uuesti kasutamise õigus, ja selle õiguse kasutamise tingimused, ei peaks mitte mingil moel kahandama õiguskaitset, mis on antud direktiivi 2002/47/EÜ alusel omandiõiguse üleminekul põhinevale finantstagatiskokkuleppele. Sellest tulenevalt ei tohiks uuesti kasutamisega seotud läbipaistvusnõuete rikkumine mõjutada tehingu kehtivust või tagajärgi käsitlevat liikmesriigi õigust.

(24)

Käesoleva määrusega kehtestatakse vastaspooltele uuesti kasutamise kohta ranged teabe esitamise normid, mis ei tohiks piirata konkreetsete osalejate, struktuuride ja olukordade jaoks kohandatud valdkondlike normide kohaldamist. Seetõttu tuleks käesolevas määruses sätestatud uuesti kasutamise norme kohaldada näiteks ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate ja depositooriumite või investeerimisühingute klientide suhtes vaid niivõrd, kui ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjaid reguleerivas õigusraamistikus või klientide vara kaitsmist käsitlevates erinormides (lex specialis) ei ole tagatise uuesti kasutamise kohta ette nähtud rangemaid norme, mis on käesolevas määruses sätestatud õigusnormide suhtes ülimuslikud. Eelkõige tuleks käesolevat määrust kohaldada ilma, et see piiraks mis tahes selliste liidu või liikmesriigi õiguse kohaste normide kohaldamist, millega piiratakse vastaspoolte võimalust kasutada uuesti finantsinstrumente, mille vastaspooled või muud isikud kui vastaspooled on tagatiseks andnud. Uuesti kasutamise nõuete kohaldamine tuleks alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast kuue kuu võrra edasi lükata, et anda vastaspooltele piisavalt aega oma täitmata tagatiskokkulepete, sealhulgas raamlepingute kohandamiseks ning selle tagamiseks, et uued tagatiskokkulepped vastaksid käesoleva määruse nõuetele.

(25)

Terminoloogia järjepidevuse edendamiseks rahvusvahelisel tasandil on käesolevas määruses kasutatud termin „uuesti kasutamine” kooskõlas finantsstabiilsuse nõukogu poliitikaraamistikuga. Ent see ei tohiks tekitada ebajärjepidevust liidu õigustikus ja eelkõige ei tohiks see piirata direktiivides 2009/65/EÜ ja 2011/61/EL kasutatud terminite „uuesti kasutamine / taaskasutamine” tähendust.

(26)

Tagamaks, et vastaspooled täidavad käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi ning et neid koheldakse sarnaselt kogu liidus, peaksid liikmesriigid tagama, et pädevatel asutustel on õigus määrata halduskaristusi ja võtta muid haldusmeetmeid, mis on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Seepärast peaksid käesoleva määruse kohaselt kehtestatud halduskaristused ja muud haldusmeetmed vastama teatavatele olulistele nõuetele seoses adressaatide, karistuse või meetme kohaldamisel arvesse võetavate kriteeriumide, karistuste ja meetmete avaldamise, peamiste karistuste määramise õiguste ja rahaliste halduskaristuste tasemetega. Käesoleva määruse kohaste ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate läbipaistvuskohustuste rikkumise korral on asjakohane kohaldada direktiivide 2009/65/EÜ ja 2011/61/EL kohaselt kehtestatud karistusi ja muid meetmeid.

(27)

Pädevatele asutustele antud karistuste määramise õigus ei tohiks piirata määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a kohast EKP ainupädevust tunnistada usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eesmärgil kehtetuks krediidiasutuste tegevuslube.

(28)

Kauplemisteabehoidlate registreerimistaotlust ja registreerimise kehtetuks tunnistamist käsitlevad käesoleva määruse sätted ei mõjuta määruse (EL) nr 1095/2010 V peatükis sätestatud õiguskaitsemeetmeid.

(29)

Finantsteenuste sektori tehnilised standardid peaksid tagama järjepideva ühtlustamise ning hoiustajate, investorite ja tarbijate piisava kaitse kogu liidus. Kuna Väärtpaberiturujärelevalvel on põhjalikud eriteadmised, on tõhus ja asjakohane teha talle ülesandeks töötada välja regulatiivsete ja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu, mille puhul ei ole vaja teha poliitilisi otsuseid. Väärtpaberiturujärelevalve peaks tagama tehniliste standardite koostamisel tõhusa haldus- ja aruandlusmenetluse. Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 ning määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 delegeeritud õigusaktidega vastu regulatiivsed tehnilised standardid järgmistes valdkondades: eri liiki väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute üksikasjadest teatamine; kauplemisteabehoidla registreerimise või registreeringu laiendamise taotluste üksikasjad; selliste menetluste üksikasjad, milles kontrollitakse kauplemisteabehoidlatele esitatud väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute üksikasju; kauplemisteabehoidlate poolt andmete avaldamise sagedus ja üksikasjad, nõuded sellistele andmetele ja nendele juurdepääs, ning vajaduse korral lisa täiendav täpsustamine.

(30)

Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 291 ja määruse (EL) nr 1095/2010 artiklis 15 sätestatud menetluse kohaselt rakendusaktidega vastu Väärtpaberiturujärelevalve koostatud rakenduslikud tehnilised standardid teatamise vormi ja sageduse, kauplemisteabehoidla registreerimise või registreeringu laiendamise taotluse vormi ning Väärtpaberiturujärelevalvega karistusi ja muid meetmeid käsitleva teabe vahetamise korra ja vormide kohta.

(31)

Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses järgnevaga: selliste üksuste loetelu muutmine, kes tuleks käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta, ning tasu liigid ja see, mille eest tasu makstakse, samuti tasude summad ja kord, mille alusel kauplemisteabehoidlad neid maksavad. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(32)

Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused ning vältida võimalikke kattuvaid või käesoleva määrusega vastuolus olevaid nõudeid, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused võtta kolmandate riikide kauplemisteabehoidlate tunnustamise eesmärgil vastu otsuseid kolmandate riikide normide hindamise kohta. Hinnang, mis on aluseks kolmandas riigis toimuva teatamise samaväärsust käsitlevale otsusele, ei tohiks piirata asjaomases kolmandas riigis asutatud ja Väärtpaberiturujärelevalve poolt tunnustatud kauplemisteabehoidla õigust osutada teatamisteenuseid liidus asutatud üksustele, kuna tunnustamisotsus peaks olema sellest hinnangust sõltumatu.

(33)

Samaväärsust kinnitava rakendusakti kehtetuks tunnistamise korral peaksid vastaspooltele kohalduma uuesti automaatselt kõik käesolevas määruses sätestatud nõuded.

(34)

Asjakohasel juhul peaks komisjon tegema koostööd kolmandate riikide ametiasutustega, otsimaks vastastikku toetavaid lahendusi, et tagada käesoleva määruse ja kolmandates riikides kehtestatud nõuete vaheline sidusus ning vältida nii nende võimalikku kattumist.

(35)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt suurendada teatavate finantsturu toimingute, nagu väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja tagatise uuesti kasutamise läbipaistvust, et võimaldada nendega kaasnevate riskide jälgimist ja kindlakstegemist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid käesoleva määruse ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(36)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eelkõige õigust isikuandmete kaitsele, õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, õigust kaitsele ning ne bis in idem põhimõtet, ettevõtlusvabadust, õigust omandile, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Käesolevat määrust tuleb kohaldada kooskõlas kõnealuste õiguste ja põhimõtetega.

(37)

Euroopa andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001 (14) artikli 28 lõikega 2 ning ta esitas arvamuse 11. juulil 2014 (15).

(38)

Isikuandmete vahetamine või edastamine liikmesriikide pädevate asutuste ja kauplemisteabehoidlate vahel peaks toimuma Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ (16) kehtestatud isikuandmete edastamise normide kohaselt. Isikuandmete vahetamine või edastamine Väärtpaberiturujärelevalve, Pangandusjärelevalve või Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve vahel peaks toimuma määrusega (EÜ) nr 45/2001 kehtestatud isikuandmete edastamise normide kohaselt.

(39)

Komisjon, keda abistab Väärtpaberiturujärelevalve, peaks teostama järelevalvet ning koostama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruandeid käesolevas määruses sätestatud teatamiskohustuse rahvusvahelise kohaldamise kohta. Komisjoni aruannete esitamiseks ette nähtud tähtaeg peaks võimaldama käesoleva määruse eelnevat tõhusat kohaldamist.

(40)

Tuginedes rahvusvahelisel tasandil tehtavale tööle ning Väärtpaberiturujärelevalve, Pangandusjärelevalve ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu abiga peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis käsitleb rahvusvahelisel tasandil tehtud edusamme väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riskide vähendamisel, sealhulgas seoses finantsstabiilsuse nõukogu soovitustega keskselt kliirimata väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute väärtuskärbete suhtes, ning nende soovituste sobivust liidu turgudele.

(41)

Käesolevas määruses sätestatud läbipaistvusnõuete kohaldamine tuleks edasi lükata, et anda kauplemisteabehoidlatele piisavalt aega taotleda käesolevas määruses sätestatud tegevusluba või oma tegevuse tunnustamist ning et anda vastaspooltele ja ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjatele piisavalt aega kõnealuste nõuete täitmiseks. Eelkõige on asjakohane lükata edasi ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate täiendavate läbipaistvusnõuete kohaldamine, võttes arvesse Väärtpaberiturujärelevalve 18. detsembri 2012. aasta suuniseid pädevatele asutustele ja eurofondide valitsejatele, milles nähakse eurofondide valitsejatele ette avaldamiskohustuste osas vabatahtlik raamistik, ning vajadust vähendada ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate valitsejate halduskoormust. Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutest teatamise tõhusa rakendamise tagamiseks on vaja nõudeid järk-järgult rakendada vastavalt vastaspoole liigile. Kõnealuse lähenemisviisi puhul tuleks võtta arvesse vastaspoole tegelikku suutlikkust käesolevas määruses sätestatud teatamiskohustust täita.

(42)

Käesolevas määruses sätestatud uued ühtsed normid, mis käsitlevad väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja teatavate börsiväliste tuletisinstrumentide, nimelt kogutulu vahetustehingute läbipaistvust, on tihedalt seotud määruses (EL) nr 648/2012 sätestatud normidega, kuna kõnealused börsivälised tuletisinstrumendid kuuluvad nimetatud määruses sätestatud teatamisnõuete kohaldamisalasse. Selleks et tagada mõlemas määruses sätestatud läbipaistvus- ja teatamisnõuete ühtne kohaldamisala, on vaja piiritleda selgelt börsivälised ja börsil kaubeldavad tuletisinstrumendid, olenemata sellest, kas kõnealuste instrumentidega kaubeldakse liidu või kolmandate riikide turgudel. Määruses (EL) nr 648/2012 esitatud börsiväliste tuletisinstrumentide määratlust tuleks seega muuta eesmärgiga tagada, et sama liiki tuletisinstrumendid määratletakse kas börsiväliste tuletisinstrumentidena või börsil kaubeldavate tuletisinstrumentidena, olenemata sellest, kas kõnealuste instrumentidega kaubeldakse liidu või kolmandate riikide turgudel.

(43)

Määrust (EL) nr 648/2012 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

a)

väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingu vastaspoolele, kes on asutatud

b)

vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate („eurofondid”) valitsejatele ja äriühinguna asutatud eurofondidele kooskõlas direktiiviga 2009/65/EÜ;

c)

alternatiivsete investeerimisfondide valitsejatele, kellele on antud tegevusluba vastavalt direktiivile 2011/61/EL;

d)

uuesti kasutamisega tegelevale vastaspoolele, kes on asutatud

a)

Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) liikmetele, liikmesriikide teistele sarnaseid ülesandeid täitvatele asutustele ning muudele liidu ametiasutustele, mille ülesanne on valitsemissektori võla haldamine või mis on kaasatud valitsemissektori võla haldamisse;

b)

Rahvusvaheliste Arvelduste Pangale.

a)

kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/65/EL (17) tegevusloa saanud investeerimisühing;

b)

kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/36/EL (18) või määrusega (EL) nr 1024/2013 tegevusloa saanud krediidiasutus;

c)

kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/138/EÜ (19) tegevusloa saanud kindlustusandja või edasikindlustusandja;

d)

kooskõlas direktiiviga 2009/65/EÜ tegevusloa saanud eurofond ja, kui see on asjakohane, selle valitseja;

e)

kooskõlas direktiiviga 2011/61/EL tegevusloa saanud või registreeritud alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate valitsetav alternatiivne investeerimisfond;

f)

kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/41/EÜ (20) tegevusloa saanud või registreeritud tööandjapensioni kogumisasutus;

g)

kooskõlas määrusega (EL) nr 648/2012 tegevusloa saanud keskne vastaspool;

h)

kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 909/2014 (21) tegevusloa saanud väärtpaberite keskdepositoorium;

i)

kolmanda riigi üksus, kes peaks taotlema tegevusluba või end registreerima punktides a–h osutatud seadusandlike aktide kohaselt, kui ta oleks asutatud liidus;

a)

füüsilisest isikust vastaspoole puhul tema peakontor;

b)

juriidilisest isikust vastaspoole puhul tema registrijärgne asukoht;

c)

kui siseriikliku õiguse alusel puudub vastaspoolel registrijärgne asukoht, siis tema peakontor;

a)

repotehing,

b)

väärtpaberite või kauba laenuks andmine ja väärtpaberite või kauba laenuks võtmine,

c)

ostu- ja tagasimüügi tehing või müügi- ja tagasiostu tehing,

d)

võimenduslaenu tehing;

a)

sõlmiti enne artikli 33 lõike 2 punktis a osutatud asjakohast kohaldamiskuupäeva ja mida ei ole selle kuupäeva seisuga lõpetatud, kui

b)

sõlmitakse artikli 33 lõike 2 punktis a osutatud asjaomasel kohaldamiskuupäeval või pärast seda.

a)

väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingu pooled ning lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kandja, kui need on erinevad;

b)

põhisumma; valuuta; tagatisena kasutatav vara ja selle liik, kvaliteet ja väärtus; tagatise andmiseks kasutatav meetod; kas tagatist saab uuesti kasutada; kui tagatis on eristatav muust varast, kas tagatist on uuesti kastutatud; tagatise asendamine; tagasiostu määr, laenuks andmise teenustasu või võimenduslaenu intressimäär; väärtuskärbe; väärtuspäev; lõpptähtaeg; tagasiostuõiguse tekkimise kuupäev, ja turusegment;

c)

olenevalt väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingust, üksikasjad järgmise kohta:

a)

juriidilise isiku ülemaailmne tunnus (LEI) või juriidilise isiku ajutine ülemaailmne tunnus (pre-LEI) kuni juriidilise isiku ülemaailmse tunnuse süsteemi täieliku rakendamiseni;

b)

rahvusvaheline väärtpaberite identifitseerimisnumber (ISIN kood) ning

c)

tehingu kordumatu tunnuskood.

a)

registreerimistaotluse,

b)

taotluse registreeringu laiendamiseks käesoleva määruse artikli 4 kohaldamise eesmärgil, kui kauplemisteabehoidla on juba registreeritud vastavalt määruse (EL) nr 648/2012 VI jaotise 1. peatükile.

a)

menetlus, millele on osutatud käesoleva artikli lõikes 2 ja mida kauplemisteabehoidlad peavad kohaldama, et kontrollida neile artikli 4 lõike 1 alusel teatatud üksikasjade täielikkust ja õigsust;

b)

lõike 5 punktis a osutatud registreerimistaotlus;

c)

lõike 5 punktis b osutatud registreeringu laiendamise lihtsustatud taotlus, et vältida kattuvaid nõudeid.

a)

lõike 5 punktis a osutatud registreerimistaotlus,

b)

lõike 5 punktis b osutatud registreeringu laiendamise taotlus.

a)

loobub selge sõnaga registreeringust või ei ole eelneva kuue kuu jooksul teenuseid osutanud;

b)

on registreerimisel esitanud valeandmeid või kui registreerimine on toimunud muul ebaseaduslikul moel;

c)

ei täida enam tingimusi, mille alusel ta registreeriti.

a)

Väärtpaberiturujärelevalve;

b)

Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) („Pangandusjärelevalve”);

c)

Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) („Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve”);

d)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;

e)

pädev asutus, kes teostab järelevalvet teatatud tehingutega seotud kauplemiskohtade üle;

f)

EKPSi asjaomased liikmed, sealhulgas Euroopa Keskpank (EKP) oma ülesannete täitmisel ühtse järelevalvemehhanismi raames vastavalt määrusele (EL) nr 1024/2013;

g)

selle kolmanda riigi asjaomased asutused, kelle suhtes on vastu võetud artikli 19 lõike 1 kohane rakendusakt;

h)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/25/EÜ (24) artikli 4 kohaselt määratud järelevalveasutused;

i)

liidu asjaomased väärtpaberi- ja turuasutused, kelle vastavad järelevalveülesanded ja -volitused hõlmavad tehinguid, turge, turuosalisi ja varasid, mis kuuluvad käesoleva määruse kohaldamisalasse;

j)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 713/2009 (25) loodud Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet;

k)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL (26) artikli 3 kohaselt määratud kriisilahendusasutused;

l)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 806/2014 (27) loodud ühtne kriisilahendusnõukogu;

m)

artiklis 16 lõikes 1 osutatud asutused.

a)

lõikes 1 osutatud agregeeritud positsioonide avaldamise sagedus ja üksikasjad ning lõikes 2 osutatud väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute üksikasjad;

b)

tegevusstandardid, mida on vaja, et võimaldada õigeaegselt, struktureeritult ja terviklikult

c)

sellise teabe üksikasjad, millele lõikes 2 osutatud üksustel on juurdepääs, võttes arvesse nende volitusi ning konkreetseid vajadusi;

d)

tingimused, mille täitmisel lõikes 2 osutatud üksused saavad vahetu ja viivitamatu juurdepääsu kauplemisteabehoidlates hoitavatele andmetele.

a)

eurofondide valitsejad ja äriühinguna asutatud eurofondid oma aasta- ja poolaastaaruannetes, millele on osutatud direktiivi 2009/65/EÜ artiklis 68;

b)

alternatiivsete investeerimisfondide valitsejad oma aastaaruannetes, millele on osutatud direktiivi 2011/61/EL artiklis 22.

a)

tagatise saanud vastaspool on tagatise andnud vastaspoolt nõuetekohaselt kirjalikult teavitanud riskidest ja tagajärgedest, mis võivad kaasneda

b)

tagatise andnud vastaspool on andnud sõnaselge eelneva nõusoleku, mille tõenduseks on tema kirjalik allkiri pandiõigusel põhineval tagatiskokkuleppel või mis on tõendatud õiguslikult samaväärsel viisil ja millega nähakse ette kasutusõigus vastavalt direktiivi 2002/47/EÜ artiklile 5, või ta on andnud sõnaselge nõusoleku anda tagatis omandiõiguse üleminekul põhineva tagatiskokkulepe alusel.

a)

uuesti kasutamine toimub lõike 1 punktis b osutatud tagatiskokkuleppe tingimuste kohaselt;

b)

tagatiskokkuleppe alusel saadud finantsinstrumendid kantakse üle tagatise andnud vastaspoole kontolt.

a)

finantssektori vastaspoolte puhul pädevad asutused või riiklikud pädevad asutused määruste (EL) nr 648/2012, (EL) nr 1024/2013 ja (EL) nr 909/2014 ning direktiivide 2003/41/EÜ, 2009/65/EÜ, 2011/61/EL, 2013/36/EL ja 2014/65/EL tähenduses ning järelevalveasutused direktiivi 2009/138/EÜ tähenduses;

b)

finantssektoriväliste vastaspoolte puhul määruse (EL) nr 648/2012 artikli 10 lõike 5 kohaselt määratud pädevad asutused;

c)

käesoleva määruse artiklite 13 ja 14 kohaldamisel eurofondide valitsejate ja äriühinguna asutatud eurofondide puhul direktiivi 2009/65/EÜ artikli 97 kohaselt määratud pädevad asutused;

d)

käesoleva määruse artiklite 13 ja 14 kohaldamisel alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate puhul direktiivi 2011/61/EL artikli 44 kohaselt määratud pädevad asutused.

a)

sama tegevusega seoses ja samade isikute suhtes on juba algatatud kohtumenetlus taotluse saanud liikmesriigi pädevas asutuses või

b)

taotluse saanud liikmesriigi pädevas asutuses on selliste isikute suhtes seoses sama tegevusega juba tehtud lõplik otsus.

a)

vastavas kolmandas riigis tegevusloa saanud kauplemisteabehoidlad täidavad õiguslikult siduvaid nõudeid, mis on samaväärsed käesolevas määruses sätestatud nõuetega;

b)

vastavas kolmandas riigis toimub pidev ja tõhus kauplemisteabehoidlate järelevalve ja nende kohustuste täitmine on tagatud riikliku sunniga;

c)

on olemas ametisaladuse hoidmise nõuded, sealhulgas on tagatud sellise ärisaladuse kaitse, mida asutused jagavad kolmandate isikutega, ja need nõuded on vähemalt samaväärsed käesolevas määruses sätestatud nõuetega ning

d)

vastavas kolmandas riigis tegevusloa saanud kauplemisteabehoidlate suhtes kehtib õiguslikult siduv ja nende suhtes täitmisele pööratav kohustus anda artikli 12 lõikes 2 osutatud üksustele otsene ja kohene juurdepääs teabele.

a)

tunnustamistaotluse;

b)

taotluse registreeringu laiendamiseks käesoleva määruse artikli 4 kohaldamise eesmärgil, kui kauplemisteabehoidla on juba tunnustatud vastavalt määrusele (EL) nr 648/2012.

a)

komisjon on teinud lõike 1 kohase rakendusaktiga kindlaks, et kolmandas riigis on samaväärne ja riikliku sunniga tagatud õigus- ja järelevalveraamistik;

b)

kolmanda riigi asjaomased asutused on leppinud Väärtpaberiturujärelevalvega kokku koostöökorra, milles on täpsustatud vähemalt järgmine:

a)

on samaväärsed artiklis 4 sätestatud nõuetega;

b)

tagavad ametisaladuse kaitse tasemel, mis on samaväärne käesolevas määruses sätestatuga;

c)

leiavad tõhusat kohaldamist ja rakendamist õiglasel ja moonutusi mittetekitaval viisil ning tagavad seega selles kolmandas riigis tõhusa järelevalve ja riikliku sunni kasutamise;

d)

tagavad, et artikli 12 lõikes 2 osutatud üksustel on väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute üksikasjadele kas otsene juurdepääs vastavalt artikli 19 lõikele 1 või kaudne juurdepääs vastavalt artiklile 20.

a)

ettekirjutus millega nõutakse, et rikkumise eest vastutav isik lõpetaks sellise tegevuse ja hoiduks selle kordamisest;

b)

avalik teadaanne, milles märgitakse kooskõlas artikliga 26 vastutav isik ja õigusrikkumise laad;

c)

tegevusloa kehtetuks tunnistamine või peatamine;

d)

ajutise juhtimisülesannete täitmise keelu kehtestamine juhtimisülesandeid täitva isiku suhtes või iga füüsilise isiku suhtes, keda loetakse õigusrikkumise eest vastutavaks;

e)

maksimaalne rahaline halduskaristus, mis vastab vähemalt kolmekordsele rikkumise tulemusel saadud kasule või välditud kahjule, kui asjaomasel asutusel on võimalik selline kasu või kahju kindlaks määrata, isegi kui need karistused ületavad punktides f ja g osutatud summasid;

f)

füüsilise isiku puhul maksimaalne rahaline halduskaristus vähemalt 5 000 000 eurot või liikmesriigis, mille rahaühik ei ole euro, vastav summa omavääringus 12. jaanuari 2016. aasta seisuga;

g)

juriidilise isiku puhul vähemalt järgmine maksimaalne rahaline halduskaristus:

a)

õigusrikkumise raskus ja kestus;

b)

õigusrikkumise eest vastutava isiku vastutuse ulatus;

c)

õigusrikkumise eest vastutava isiku finantsseisund, võttes arvesse selliseid tegureid nagu juriidilise isiku kogukäive ja füüsilise isiku aastane sissetulek;

d)

õigusrikkumise eest vastutava isiku teenitud kasumi või ära hoitud kahjumi suurus, kui sellist kasumit või kahjumit on võimalik kindlaks määrata;

e)

õigusrikkumise eest vastutava isiku valmidus teha pädeva asutusega koostööd, ilma et see piiraks vajadust tagada selle isiku teenitud kasumi või ära hoitud kahju loovutamine;

f)

õigusrikkumise eest vastutava isiku toime pandud varasemad rikkumised.

a)

artikli 4 või 15 rikkumise teadete vastuvõtmise erimenetlused ja nende järelmeetmed, sealhulgas turvaliste sidekanalite loomine kõnealuste teadete esitamiseks;

b)

asjakohane kaitse kättemaksu, diskrimineerimise ja muud laadi ebaõiglase kohtlemise eest töölepinguga töötavatele isikutele, kes teatavad artikli 4 või 15 rikkumisest või keda süüdistatakse nende artiklite rikkumises;

c)

nii artikli 4 või 15 rikkumisest teatava isiku kui ka õigusrikkumise väidetavalt toime pannud füüsilise isiku isikuandmete kaitse, sealhulgas kaitse, mis seondub nende isiku konfidentsiaalsuse säilitamisega menetluse kõikides etappides, ilma et see piiraks sellise teabe avaldamist, mida nõutakse siseriikliku õigusega uurimise või sellele järgneva kohtumenetluse raames.

a)

lükkab otsuse avaldamise edasi, kuni edasilükkamise aluseid enam ei ole;

b)

avaldab otsuse kooskõlas siseriikliku õigusega anonüümselt, kui selline avaldamine tagab asjaomaste isikuandmete tõhusa kaitse, ning asjakohasel juhul lükkab asjaomaste andmete avaldamise mõistliku aja võrra edasi, kui on ette näha, et anonüümse avaldamise aluseid tulevikus enam ei ole;

c)

ei avalda otsust, kui ta on arvamusel, et punkti a või b kohane avaldamine on ebapiisav, et tagada

a)

kas väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute kasutamine toob kaasa märkimisväärse finantsvõimenduse kuhjumise, mida kehtivad õigusnormid ei reguleeri;

b)

asjakohasel juhul sellise kuhjumisega tegelemiseks olemas olevaid võimalusi;

c)

kas on vaja täiendavaid meetmeid, et vähendada selle võimenduse protsüklilisust.

1)

Artikli 2 punkt 7 asendatakse järgmisega:

2)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 2a

Samaväärsust kinnitavad otsused börsiväliste tuletisinstrumentide määratlemise eesmärgil

1.   Käesoleva määruse artikli 2 punkti 7 kohaldamisel loetakse kolmanda riigi turg samaväärseks reguleeritud turuga direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti 14 tähenduses, kui see täidab õiguslikult siduvaid nõudeid, mis on samaväärsed kõnealuse direktiivi III jaotises sätestatud nõuetega, ja kui selle suhtes kohaldatakse asjaomases kolmandas riigis tõhusat ja pidevat järelevalvet ja riiklikku sundi, nagu komisjon on kindlaks määranud kooskõlas käesoleva artikli lõikes 2 osutatud korraga.

2.   Komisjon võib lõike 1 kohaldamisel võtta vastu rakendusakte, millega määratakse kindlaks, et kolmanda riigi turg täidab õiguslikult siduvaid nõudeid, mis on samaväärsed direktiivi 2004/39/EÜ III jaotises sätestatud nõuetega, ja selle suhtes kohaldatakse asjaomases kolmandas riigis tõhusat ja pidevat järelevalvet ja riiklikku sundi.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas käesoleva määruse artikli 86 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3.   Komisjon ja Väärtpaberiturujärelevalve avaldavad oma veebisaitidel nende turgude loetelu, mida loetakse samaväärseteks vastavalt lõikes 2 osutatud rakendusaktile. Seda loetelu ajakohastatakse korrapäraselt.”

3)

Artikli 81 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Kauplemisteabehoidla teeb vajaliku teabe kättesaadavaks järgmistele üksustele eesmärgiga võimaldada neil täita oma vastavaid ülesandeid ja volitusi:

(30)  Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT L 287, 29.10.2013, lk 63)."

(31)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/25/EÜ ülevõtmispakkumiste kohta (ELT L 142, 30.4.2004, lk 12)."

(32)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (ELT L 211, 14.8.2009, lk 1)."

(33)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190).”"

a)

artikli 4 lõige 1, mida hakatakse kohaldama:

b)

artikkel 13, mida kohaldatakse alates 13. jaanuarist 2017;

c)

artikkel 14, mida kohaldatakse alates 13. juulist 2017 ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate puhul, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 2009/65/EÜ või direktiivi 2011/61/EL ja mis on loodud enne 12. jaanuarit 2016;

d)

artikkel 15, mida kohaldatakse alates 13. juulist 2016, sealhulgas nimetatud kuupäeval kehtivate tagatiskokkulepete suhtes.

23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 337/35

(1)

Maksete valdkonna õigusraamistik, mis koosneb eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2007/64/EÜ, (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 924/2009, (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2009/110/EÜ (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) nr 260/2012, (7) on oluliselt kaasa aidanud viimastel aastatel tehtud edusammudele liidu jaemaksete turu integreerimisel. Makseteenuste õigusraamistikku täiendati veelgi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/83/EL, (8) millega konkreetselt piirati jaemüüjate võimalusi võtta klientidelt lisatasu antud maksevahendite kasutamise eest.

(2)

Makseteenuste valdkonna liidu õigusraamistiku läbivaatamise tulemusel võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/751 (9). Kõnealuse määrusega kehtestatakse eelkõige kaardipõhiste maksete eest võetavaid vahendustasusid reguleerivad normid. Määrusega kiirendatakse kaardipõhiste maksete turu tegelikku integreerimist.

(3)

Direktiiv 2007/64/EÜ võeti vastu 2007. aasta detsembris vastavalt komisjoni 2005. aasta detsembri ettepanekule. Sellest ajast peale on jaemaksete turul toimunud märkimisväärseid tehnilisi uuendusi, elektrooniliste ja mobiilimaksete hulk on järsult tõusnud ning turule on jõudnud uut liiki makseteenuseid, mille tulemusel on vaja olemasolevat õigusraamistikku ajakohastada.

(4)

Euroopa Liidu makseteenuste õigusraamistiku läbivaatamise tulemusel, eelkõige direktiivi 2007/64/EÜ mõju analüüsi ning komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta rohelise raamatu „Euroopa integreerituma kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamine” üle toimunud arutelu käigus selgus, et selline areng on tekitanud olulisi õiguslikke probleeme. Makseturg, eelkõige kaardi-, interneti- ja mobiilimaksed, on olulises osas endiselt riigiti killustatud. Paljud uuenduslikud maksetooted ja -teenused ei kuulu osaliselt või täielikult direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalasse. Lisaks on direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisala turu arengut silmas pidades mõnel juhul jäänud liiga ebamääraseks ja üldiseks või on lihtsalt aegunud; see puudutab eriti direktiivi kohaldamisalast välistatud teatavaid maksete elemente. See on põhjustanud õiguslikku ebakindlust, potentsiaalseid turvariske makseahelas ja teatavates valdkondades ka puudulikku tarbijakaitset. Makseteenuste pakkujatel on olnud keeruline võtta kasutusele uuenduslikke, turvalisi ja hõlpsalt kasutatavaid digitaalseid makseteenuseid ning seeläbi tagada tarbijatele ja jaemüüjatele tõhusate, mugavate ja turvaliste makseviiside kasutamine liidus. Selles kontekstis on siin suur positiivne potentsiaal, mis vajab järjepidevat analüüsi.

(5)

Eriti oluline on turvaliste elektrooniliste maksete integreeritud siseturgu jätkuvalt arendada, et toetada liidu majanduse kasvu ning tagada tarbijatele, kauplejatele ja ettevõtjatele makseteenuste valik ja läbipaistvus, et saada siseturust täielikku kasu.

(6)

Tuleks kehtestada uued nõuded, et täita õiguslik vaakum, suurendada samal ajal õiguslikku selgust ning tagada, et õigusraamistikku kohaldatakse kogu liidus järjepidevalt. Tuleks võrdsustada turul juba olevate ning turule tulevate ettevõtjate tegevustingimused, soodustada uute maksevahendite turu laienemist ning tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse kogu liidu makseteenuste kasutajatele. See peaks tõhustama maksesüsteemi tervikuna ning suurendama makseteenuste valikut ja läbipaistvust, tugevdades samal ajal tarbijate usaldust ühtlustatud makseturu vastu.

(7)

Viimastel aastatel on kogu maailmas suurenenud elektrooniliste maksetega seotud turvariskid. Selle põhjuseks on asjaolu, et elektroonilised maksed on tehniliselt keerulised ning kogu maailmas kasvab elektrooniliste maksete maht ja luuakse uut liiki makseteenuseid. Makseteenuste turu ladusaks toimimiseks peavad makseteenused olema turvalised. Seega tuleks makseteenuste kasutajaid selliste riskide vastu piisavalt kaitsta. Makseteenused on majandus- ja ühiskonnaelu toimimise seisukohalt hädavajalikud.

(8)

Et vältida tarbijate huvide kahjustamist liikmesriikide lähenemisviiside lahknemise tõttu, tuleks käesoleva direktiivi sätteid, mis käsitlevad makseteenuse pakkujate suhtes kehtestatud läbipaistvust ja teabele esitatavaid nõudeid ning makseteenuste pakkumise ja kasutamisega seotud õigusi ja kohustusi, kohaldada, kui see on asjakohane, ka selliste tehingute suhtes, kus üks makseteenuse pakkuja asub väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda (EMP). Kui see on asjakohane, tuleks nimetatud sätteid laiendada kõigile EMPs asuvate makseteenuse pakkujate vahelistele tehingutele, olenemata sellest, millise riigi vääringus tehing tehakse.

(9)

Rahasiire on lihtne makseteenus, mis tavaliselt põhineb sularahal, mille maksja annab makseteenuse pakkujale, kes kannab üle (nt sidevõrgu kaudu) vastava summa makse saajale või teisele makseteenuse pakkujale, kes tegutseb makse saaja nimel. Mõnes liikmesriigis osutavad supermarketid, kauplejad ja teised jaemüüjad avalikkusele sarnast teenust, mis võimaldab maksta kommunaalteenuste arveid ja teisi tavapäraseid majapidamise kuluarveid. Selliseid arvete maksmise teenuseid tuleks käsitada rahasiirdena, kui pädevad asutused ei käsita seda tegevust mõne muu makseteenusena.

(10)

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse maksetehingute vastuvõtmise neutraalne määratlus, et hõlmata lisaks maksekaartide kasutamisele üles ehitatud traditsioonilistele vastuvõtmismudelitele ka erinevad ärimudelid, sh need, millesse on kaasatud rohkem kui üks vastuvõtja. See peaks tagama kauplejatele ühesuguse kaitse, olenemata kasutatud makseinstrumendist, juhul kui tegevus on sama, mis kaarditehingute vastuvõtmine. Makseteenuse pakkujatele pakutavad tehnilised teenused, nagu pelgalt andmete töötlemine või säilitamine või terminalide käitamine, ei peaks olema käsitatav vastuvõtmisena. Lisaks ei näe mõned vastuvõtmismudelid ette rahaliste vahendite tegelikku ülekandmist vastuvõtjalt makse saajale, kuna pooled võivad omavahel kokku leppida muudes arveldusvormides.

(11)

Liikmesriigid rakendavad väga erinevalt maksja või makse saaja nimel kaubandusagendi vahendusel tehtavate maksetehingute välistamist direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalast. Teatavates liikmesriikides kehtib välistus selliste e-kaubanduse platvormide suhtes, mis tegutsevad vahendajana üksikostja ja müüja nimel, ilma et need reaalselt saaksid pidada läbirääkimisi ning sõlmida kaupade ja teenuste ostu- ja müügitehinguid. Välistamise selline kohaldamine ületab nimetatud direktiivis sätestatud kohaldamisala piire ja võib suurendada ohtusid tarbijate jaoks, kuna selliste teenusepakkujate suhtes ei kehti õigusraamistikuga pakutav kaitse. Kohaldamiserinevused moonutavad ka konkurentsi makseturul. Nende probleemidega tegelemiseks tuleks välistamist kohaldada juhul, kui agendid tegutsevad üksnes maksja või üksnes makse saaja nimel, olenemata sellest, kas nende kontol hoitakse klientide rahalisi vahendeid või mitte. Kui agendid tegutsevad nii maksja kui ka makse saaja nimel (nt teatud e-kaubanduse platvormide kaudu), tuleks nad välistada üksnes juhul, kui klientide rahalisi vahendeid ei hoita ühelgi ajahetkel nende kontol.

(12)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada sularahaveoettevõtjate ja sularahahaldusettevõtjate tegevuse suhtes, kui asjaomased tegevused piirduvad rahatähtede ja müntide füüsilise veoga.

(13)

Turu kohta saadud andmetest nähtub, et maksete puhul, millele laieneb piiratud võrgu välistamine, on sageli tegemist suurte mahtude ja summadega ning selle alusel pakutakse tarbijatele sadu või tuhandeid erinevaid tooteid ja teenuseid. See ei ole kooskõlas direktiivis 2007/64/EÜ piiratud võrgu jaoks ettenähtud välistamise eesmärgiga ning see vähendab makseteenuse turvalisust kasutajate, eelkõige tarbijate jaoks, jätab nad ilma õiguskaitsest ning on selgelt ebasoodne reguleeritud turul osalejatele. Selleks et neid riske vähendada, ei tohiks olla võimalik kasutada sama makseinstrumenti maksetehingute tegemiseks eesmärgiga omandada kaupu või teenuseid rohkem kui ühes piiratud võrgus või omandada piiramata valikul kaupu ja teenuseid. Makseinstrumenti tuleks pidada sellises piiratud võrgus kasutatavaks, kui seda saab kasutada järgmistel asjaoludel: esiteks kaupade ja teenuste ostmiseks ainult teatavalt jaemüüjalt või konkreetsest jaemüügiketist; kui asjaomased üksused on otseselt seotud kaupade müügi või teenuste osutamise lepinguga, millega näiteks nähakse ette ühe makselahenduse kasutamine ning kõnealust makselahendust kasutatakse müügipunktides ja see on võimaluse korral esitatud makseinstrumendil, mida asjaomastes müügipunktides on võimalik kasutada; teiseks väga piiratud hulga kaupade või teenuste ostu puhul, kui kasutamise ulatus on tõhusalt piiratud kindla arvu funktsionaalselt seotud kaupade või teenustega, olenemata müügipunkti geograafilisest asukohast; või kolmandaks, kui makseinstrumenti reguleerib riiklik või piirkondlik avaliku sektori asutus konkreetsetel sotsiaalsetel või maksustamisega seotud eesmärkidel, et omandada konkreetseid kaupu või teenuseid.

(14)

Piiratud võrgu välistamisest puudutatud makseinstrumendiks võib olla kaupluse kliendikaart, kütuseostukaart, liikmekaart, ühistranspordikaart, parkimispilet, toidutalong või mõne teenuse kasutamise talong, millest osa on ette nähtud konkreetsete maksu- või tööjõualaste õigusaktidega, mille eesmärk on edendada selliste makseinstrumentide kasutamist sotsiaalvaldkonna õigusaktides sätestatud eesmärkide saavutamiseks. Kui selline sihtotstarbeline makseinstrument muutub üldkasutatavaks makseinstrumendiks, ei tohiks enam kohaldada sellise makseinstrumendi välistamist käesoleva direktiivi kohaldamisalast. Makseinstrumente, mida saab kasutada ostu sooritamiseks loetletud kauplejate kauplustes, ei tohiks käesoleva direktiivi kohaldamisalast välistada, kuna sellised makseinstrumendid on tavaliselt välja töötatud teenusepakkujate võrkude jaoks, mis pidevalt kasvavad. Piiratud võrgu välistamine peaks kohalduma koos potentsiaalsete makseteenuse pakkujate kohustusega teatada välistamisest puudutatud tegevusest.

(15)

Direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalast on välistatud teatavad telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogia seadmetega sooritatavad maksetehingud, mille puhul võrguoperaator ei toimi üksnes vahendajana digitaalsete kaupade ja teenuste tarnimisel kõnealuste seadmete kaudu, vaid loob nende kaupade ja teenuste puhul ka lisaväärtust. Eelkõige võimaldab see välistamine telefonihelinate ja tasuliste SMS-teenuste arve esitamist operaatori kaudu ja ostu maksumuse lisamist telefoniarvele, mis aitab arendada uusi madala maksumusega digitaalse infosisu ja häälepõhiste teenuste müügil põhinevaid ärimudeleid. Need teenused hõlmavad meelelahutust, nagu näiteks jututoad; allalaaditavaid tooteid, nagu videod, muusika ja mängud; infot, nagu näiteks ilmateade, uudised, spordiuudised, aktsiahinnad, ja numbriinfot, televisiooni- ja raadiosaadetes osalemist, nagu näiteks hääletamine, konkurssidel osalemine ning otse-eetris tagasiside andmine. Turu kohta saadud andmetest ei nähtu, et sellised maksetehingud, mida tarbijad väiksemate maksete tegemisel usaldavad, oleks arenenud üldiseks maksevahendusteenuseks. Asjaomase kohaldamisalast välistamise ebamäärase sõnastuse tõttu on seda liikmesriigiti erinevalt rakendatud, mistõttu puudub ettevõtjatel ja tarbijatel õiguskindlus ning mõnel juhul on see võimaldanud teha piiranguteta välistamise direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalast ka maksevahendusteenustele. Sellest tulenevalt on asjakohane kõnealust kohaldamisalast välistamist selliste teenusepakkujate puhul selgitada ja kitsendada, esitades loetelu maksetehingu liikidest, mille suhtes välistamist kohaldatakse.

(16)

Teatavate telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogia seadmetega sooritatavate maksetehingutega seotud välistus peaks keskenduma konkreetselt digitaalse infosisu ja häälepõhiste teenuste eest tehtavatele mikromaksetele. Tuleks lisada selge viide elektrooniliste piletite ostmisel tehtavatele maksetehingutele, et võtta arvesse maksetega seotud arengut, eelkõige kui kliendid saavad mobiiltelefoni või muid seadmeid kasutades mis tahes asukohast ja igal ajal tellida, omandada ja valideerida elektroonilisi pileteid ning nende eest maksta. Elektroonilised piletid võimaldavad ja hõlbustavad selliste teenuste pakkumist, mida tarbijad võiksid muidu osta paberpileti vormis, ning hõlmavad transporti, meelelahutust, parkimist ja sissepääsu üritustele, kuid välistavad füüsilised kaubad. Need vähendavad seeläbi traditsiooniliste paberpiletite müügi kanalitega seotud tootmis- ja levitamiskulusid ning suurendavad klientide mugavust, pakkudes piletite ostmiseks uusi ja lihtsaid viise. Heategevuslikke annetusi koguvate üksuste koormuse vähendamiseks tuleks selliste annetustega seotud maksetehingud samuti kohaldamisalast välistada. Liikmesriikidel peaks olema kooskõlas siseriikliku õigusega vabadus piirata välistamine registreeritud heategevusorganisatsioonide jaoks kogutud annetustega. Välistamist tuleks tervikuna kohaldada üksnes siis, kui maksetehingute väärtus jääb allapoole kindlaksmääratud piirmäära, et välistamine piirduks selgelt madala riskiprofiiliga maksetega.

(17)

Ühtne euromaksete piirkond (SEPA) on hõlbustanud kogu liitu hõlmavate maksete töötlemise üksuste ja maksete kogumise üksuste loomist, võimaldades tsentraliseerida sama konsolideerimisgrupi maksetehingud. Sellega seoses peaksid maksetehingud, mis teostatakse emaettevõtja ja selle tütarettevõtja vahel või sama emaettevõtja mitme tütarettevõtja vahel samasse konsolideerimisgruppi kuuluva makseteenuse osutaja poolt, olema käesoleva direktiivi kohaldamisalast välistatud. Maksekäsundite kogumist konsolideerimisgrupi nimel emaettevõtja või selle tütarettevõtja poolt edastamiseks makseteenuse osutajale ei peaks pidama makseteenuseks käesoleva direktiivi tähenduses.

(18)

Direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalast on välistatud makseteenused, mida pakuvad kontot haldavatest makseteenuse pakkujatest sõltumatud sularaha- või makseautomaatide käitajad. Selle välistamisega stimuleeriti sõltumatute sularaha- või makseautomaaditeenuste kasvu paljudes liikmesriikides, eelkõige madala asustustihedusega aladel. Selle kiiresti kasvava sularaha- või makseautomaatide turu osa täielik välistamine käesoleva direktiivi kohaldamisalast tekitaks siiski ebaselgust sularaha väljavõtmise tasude osas. Piiriüleste olukordade puhul võib see viia ühe väljavõtmise eest topelttasu nõudmiseni kontot haldava makseteenuse pakkuja ja sularaha- või makseautomaadi käitaja poolt. Sellest tulenevalt, et säilitada sularaha- või makseautomaaditeenuste osutamine, tagades samal ajal selguse sularaha väljavõtmise tasude osas, on asjakohane välistamine säilitada, kuid nõuda sularaha- või makseautomaatide käitajatelt käesoleva direktiivi konkreetsete läbipaistvussätete järgimist. Veelgi enam, sularaha- või makseautomaatide käitajate poolt võetavad teenustasud ei tohiks piirata määruse (EÜ) nr 924/2009 kohaldamist.

(19)

Teenusepakkujad, kes soovivad kasutada välistamist direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalast, ei ole sageli ametiasutustega nõu pidanud küsimuses, kas nende tegevus kuulub direktiivi kohaldamisalasse, ning on lähtunud omaenda hinnangust. See on viinud teatavate välistamiste erineva kohaldamiseni liikmesriikides. Tundub ka, et makseteenuse pakkujad on mõningaid välistamisi kasutanud oma ärimudelite ümberkujundamiseks selliselt, et nende pakutavad makseteenused jääksid direktiivi kohaldamisalast välja. See võib suurendada makseteenuse kasutajate jaoks riske ja seada siseturul makseteenuse pakkujad ebavõrdsesse olukorda. Seetõttu peaksid teenusepakkujad olema kohustatud teavitama asjakohastest tegevustest pädevaid asutusi, et pädevad asutused saaksid anda hinnangu, kas asjaomaste sätete nõudeid on täidetud, ning tagada eeskirjade ühtse tõlgendamise kogu siseturul. Eelkõige tuleks kõigi piirmäära järgimisel põhinevate välistamiste puhul näha ette teavitamismenetlus, et tagada vastavus konkreetsetele nõuetele.

(20)

Lisaks sellele on oluline lisada nõue, et potentsiaalsed makseteenuse pakkujad teavitaksid pädevaid asutusi tegevustest, mida nad pakuvad piiratud võrgus käesolevas direktiivis sätestatud kriteeriumide alusel, kui maksetehingute väärtus ületab teatavat piirmäära. Pädevad asutused peaksid hindama, kas teavitatud tegevusi võib pidada piiratud võrgus pakutavateks tegevusteks.

(21)

Makseteenuste määratlus peaks olema tehnoloogiliselt neutraalne ning võimaldama uut tüüpi makseteenuste arendamist, tagades nii olemasolevatele kui ka uutele makseteenuse pakkujatele võrdsed tegevustingimused.

(22)

Käesolev direktiiv peaks lähtuma direktiivi 2007/64/EÜ lähenemisviisist, mis hõlmab igat liiki elektroonilisi makseteenuseid. Seetõttu ei oleks asjakohane kohaldada uusi õigusnorme teenuste suhtes, mille puhul rahalised vahendid kantakse üle maksjalt makse saajale või veetakse neid üksnes pangatähtedes ja müntides või kui ülekanne põhineb pabertšekil, pabervekslil, paberlihtvekslil või muul makseinstrumendil või makseteenuse pakkuja või muu isiku antud paberil maksetähikul või -kaardil, millega antakse rahalised vahendid makse saaja käsutusse.

(23)

Käesolevat direktiivi ei peaks kohaldama sularahas tehtud maksetehingute suhtes, kuna sularaha ühtne makseturg on juba olemas. Samuti ei peaks käesolevat direktiivi kohaldama pabertšekkides tehtud maksetehingute suhtes, kuna pabertšekke ei saa nende olemuse tõttu töödelda sama tõhusalt kui teisi maksevahendeid. Nimetatud valdkondades kasutatavad tegevusnormid peaksid siiski põhinema käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtetel.

(24)

On vaja määratleda selliste makseteenuse pakkujate kategooriad, kellel on õigus pakkuda makseteenuseid kogu liidus, nimelt krediidiasutused, kes võtavad oma kasutajatelt vastu hoiuseid, mida saab kasutada maksetehingute rahastamiseks, ja kelle suhtes tuleks jätkuvalt kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2013/36/EL (10) sätestatud usaldatavusnõudeid, ning e-raha asutused, kes väljastavad e-raha, mida saab kasutada maksetehingute rahastamiseks, ja kelle suhtes tuleks jätkuvalt kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis sätestatud 2009/110/EÜ usaldatavusnõudeid, ning makseasutused ja postiteenuse osutajad, kellel on selleks õigus siseriiklike õigusaktide alusel. Selle õigusraamistiku kohaldamine peaks piirduma teenusepakkujatega, kes osutavad makseteenuseid tavalise kutse- või äritegevuse raames kooskõlas käesoleva direktiiviga.

(25)

Käesoleva direktiiviga sätestatakse nõuded, mis käsitlevad maksetehingute täitmist, kui rahalised vahendid on e-raha direktiivis 2009/110/EÜ määratletud tähenduses. Käesolev direktiiv ei reguleeri siiski direktiivis 2009/110/EÜ sätestatud e-raha väljastamist. Seetõttu ei peaks makseasutustel olema lubatud e-raha väljastada.

(26)

Direktiiviga 2007/64/EÜ kehtestati usaldatavusnõuete täitmise kord, mille raames nähti ette ühtne tegevusluba kõigile makseteenuse pakkujatele, kes ei ole seotud hoiuste vastuvõtmise ega e-raha väljastamisega. Seetõttu nähti direktiiviga 2007/64/EÜ ette uus makseteenuse pakkujate kategooria, nimelt makseasutus, kes on selline juriidiline isik, kes ei kuulu ühtegi olemasolevasse kategooriasse, ja nähti ette sellistele asutustele kõikjal liidus makseteenuste osutamiseks tegevusloa andmine rangete ja kõikehõlmavate tingimuste alusel. Seega peaksid kõikjal liidus kehtima selliste teenuste suhtes samad tingimused.

(27)

Pärast direktiivi 2007/64/EÜ vastuvõtmist on tekkinud uut liiki makseteenuseid, eelkõige internetimaksete valdkonnas. Eriti on arenenud makse algatamise teenused e-kaubanduse valdkonnas. Nendel makseteenustel on oma roll e-kaubanduse maksetes, luues tarkvaralise silla kaupleja veebisaidi ja maksja kontot haldava makseteenuse pakkuja internetipanga platvormi vahel, võimaldades algatada internetimakseid kreeditkorralduse alusel.

(28)

Lisaks sellele on tehnoloogia arengu tõttu viimastel aastatel tekkinud ka mitmesuguseid täiendavaid teenuseid, näiteks kontoteabe teenused. Need teenused annavad makseteenuse kasutajale internetis koondteavet ühe või mitme maksekonto kohta, mida haldavad üks või mitu muud makseteenuse pakkujat ja millele saab ligi konkreetset kontot haldava makseteenuse pakkuja kasutajaliideste kaudu. Makseteenuse kasutaja on seega võimeline saama mis tahes ajal ülevaate oma finantsolukorrast. Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada ka nende teenuste suhtes, et tagada tarbijate jaoks nende makse- ja kontoandmete piisav kaitse ning õiguskindlus seoses kontoteabe teenuse pakkujate staatusega.

(29)

Makse algatamise teenused võimaldavad makse algatamise teenuse pakkujal anda makse saajale kindlustunde, et makse on algatatud eesmärgiga motiveerida makse saajat põhjendamatu viivituseta asjaomast kaupa kättesaadavaks tegema või asjaomast teenust osutama. Sellised teenused pakuvad nii kauplejate kui ka tarbijate jaoks odavat lahendust ja võimaldavad tarbijatel sooritada interneti teel sisseoste, isegi kui neil ei ole maksekaarti. Kuna makse algatamise teenuste suhtes praegu direktiivi 2007/64/EÜ ei kohaldata, ei tarvitse pädev asutus nende üle järelevalvet teostada ning nad ei ole kohustatud järgima direktiivi 2007/64/EÜ. See tekitab mitmesuguseid õiguslikke probleeme, näiteks tarbijakaitse, turvalisuse ja vastutuse, konkurentsi ning andmekaitse valdkonnas, eelkõige seoses makseteenuse kasutaja andmete kaitsmisega vastavalt liidu andmekaitse eeskirjadele. Seepärast tuleks neid probleeme reguleerida käesolevate uute õigusnormidega.

(30)

Kliendi turvaliseks autentimiseks makseteenuse kasutaja või makse algatamise teenuse pakkuja poolt kasutatakse tavaliselt isikustatud turvavolitusi, mille on väljastanud konkreetset kontot haldavad makseteenuse pakkujad. Makse algatamise teenuse pakkujad ei astu kontot haldavate makseteenuse pakkujatega tingimata lepingulistesse suhetesse ning olenemata makse algatamise teenuse pakkujate poolt kasutatavast ärimudelist, peaksid kontot haldavad makseteenuse pakkujad võimaldama makse algatamise teenuse pakkujatel tugineda kontot haldavate makseteenuse pakkujate poolt pakutavatele autentimisprotseduuridele, et algatada maksja nimel konkreetne makse.

(31)

Üksnes makse algatamise teenuse pakkumise korral ei hoita kasutaja rahalisi vahendeid makseahela üheski etapis makse algatamise teenuse pakkuja kontol. Kui makse algatamise teenuse pakkuja kavatseb pakkuda makseteenuseid, millega seoses ta hoiab oma kontol makseteenuse kasutaja rahalisi vahendeid, peaks ta taotlema nende teenuste osutamiseks täieliku loa.

(32)

Makse algatamise teenused põhinevad makse algatamise teenuse pakkujate otsesel või kaudsel juurdepääsul maksjate kontodele. Kontot haldav makseteenuse pakkuja, kes tagab kaudse juurdepääsu mehhanismi, peaks võimaldama makse algatamise teenuse pakkujatele ka otsest juurdepääsu.

(33)

Käesoleva direktiivi eesmärk peaks olema tagada turu järjepidevus, võimaldades olemasolevatel ja uutel teenusepakkujatel, olenemata nende kasutatavast ärimudelist, pakkuda oma teenuseid selge ja ühtlustatud õigusraamistiku alusel. Kuni nende normide kohaldamiseni, ilma et see piiraks vajadust tagada maksetehingute turvalisus ja tarbijate kaitse ilmse pettuseohu eest, peaksid liikmesriigid, komisjon, Euroopa Keskpank (EKP) ja Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), mis asutati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (11) (EBA), tagama kõnealusel turul õiglase konkurentsi ilma ühtegi olemasolevat turuosalist põhjendamatult diskrimineerimata. Makse algatamise teenuseid peaks olema võimeline pakkuma iga makseteenuse pakkuja, sealhulgas makseteenuse kasutaja kontot haldav makseteenuse pakkuja.

(34)

Käesoleva direktiiviga ei muudeta oluliselt makseasutusele tegevusloa andmise ja selle kehtimise tingimusi. Sarnaselt direktiivile 2007/64/EÜ kuuluvad tingimuste hulka usaldatavusnõuded, mis on proportsionaalsed nende asutuste äritegevusega seotud operatsiooni- ja finantsriskidega. Sellega seoses on vaja kindlat korda, mille kohaselt nõutakse algkapitali kombineerituna pideva tegevuspõhise kapitaliga ja mille võiks põhjalikumalt välja töötada sobival ajal, sõltuvalt turu vajadustest. Kuna eksisteerib valik erinevaid makseteenuseid, peaks käesoleva direktiivi kohaselt olema lubatud erinevad meetodid koos järelevalveasutuse teatava kaalutlusõigusega, tagamaks, et sarnaseid riske käsitletakse samal viisil kõigi makseteenuse pakkujate puhul. Makseasutustele kehtestatud nõuded peaksid kajastama asjaolu, et makseasutused tegelevad rohkem spetsialiseerunud ja piiratud tegevusvaldkonnas ning seega on nende riskid kitsamad ja kergemini jälgitavad ning kontrollitavad kui krediidiasutuste mitmesugustest tegevustest tulenevad riskid. Eelkõige tuleks keelata makseasutustel võtta kasutajatelt vastu hoiuseid, samuti tuleks lubada makseasutustel kasutada makseteenuse kasutajatelt saadud rahalisi vahendeid vaid makseteenuse osutamiseks. Usaldatavusnõuded, sealhulgas nõutav algkapital, peaksid olema kooskõlas makseasutuse pakutava makseteenusega seotud riskidega. Makseteenuse pakkujaid, kes pakuvad üksnes makse algatamise teenust, tuleks algkapitali osas käsitada keskmise riskitasemega teenusepakkujatena.

(35)

Makse algatamise teenuse pakkujad ja kontoteabe teenuse pakkujad, kui nad osutavad üksnes neid teenuseid, ei hoia klientide rahalisi vahendeid oma kontol. Sellest tulenevalt oleks ebaproportsionaalne kehtestada nende uute turuosaliste suhtes omavahendite nõudeid. Siiski on oluline, et nad oleksid võimelised täitma oma tegevustest tulenevaid kohustusi. Seetõttu tuleks nõuda neilt kas kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise olemasolu. EBA peaks kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 töötama välja suunised kriteeriumide kohta, mille alusel liikmesriigid kehtestavad kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise miinimumväärtuse. EBA ei tohiks eristada kutsealast vastutuskindlustust ja võrreldavat tagatist, kuna need peaksid olema omavahel asendatavad.

(36)

Selleks et vältida asutamisõiguse rikkumisi, on vaja nõuda, et liikmesriigis tegevusluba taotlev makseasutus teostab vähemalt osa oma makseteenustega seotud äritegevusest kõnealuses liikmesriigis.

(37)

Tuleks sätestada, et makseteenuse kasutajate rahalisi vahendeid tuleb hoida eraldi makseasutuse rahalistest vahenditest. Kaitsenõudeid on vaja juhul, kui makseteenuse kasutajate rahalisi vahendeid hoitakse makseasutuse kontol. Kui sama makseasutus täidab maksetehingu nii maksja kui ka makse saaja jaoks ning maksjale antakse krediidiliin, võiks olla asjakohane kaitsta rahalisi vahendeid makse saaja kasuks, kui need vahendid on makse saaja nõue makseasutusele. Makseasutuste suhtes tuleks kohaldada ka tõhusaid rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid nõudeid.

(38)

Käesoleva direktiiviga ei muudeta makseasutuste raamatupidamise aruandluskohustust ega nende raamatupidamise aastaaruande ja konsolideeritud aastaaruande auditeerimise kohustust. Makseasutused on kohustatud koostama oma raamatupidamise aastaaruande ja konsolideeritud aastaaruande kooskõlas nõukogu direktiiviga 86/635/EMÜ (12) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/34/EL (13). Raamatupidamise aastaaruandeid ja konsolideeritud aastaaruandeid tuleb auditeerida, välja arvatud juhul, kui makseasutus on sellest kohustusest nimetatud direktiivide kohaselt vabastatud.

(39)

Kui makseteenuse pakkujad osutavad ühte või mitut käesoleva direktiiviga hõlmatud makseteenust, peaksid neil igal juhul olema maksekontod, mida kasutatakse ainult maksetehingute tegemiseks. Et võimaldada makseteenuse pakkujatel makseteenuseid osutada, peab neil olema tingimata võimalus avada ja hallata kontosid krediidiasutustes. Liikmesriigid peaksid tagama, et juurdepääsu sellistele kontodele võimaldataks mittediskrimineerival viisil ja proportsionaalselt selle õiguspärase eesmärgiga, mida soovitakse saavutada. Kuigi juurdepääs võib olla elementaarne, peaks see alati olema piisavalt ulatuslik, et makseasutusel oleks võimalik osutada oma teenuseid takistamatult ja tõhusalt.

(40)

Käesolev direktiiv peaks reguleerima makseasutuste laenutegevust, nimelt krediidiliinide rahastamist ja krediitkaartide väljastamist, üksnes juhul, kui see on tihedalt seotud makseteenustega. Üksnes juhul, kui makseasutus annab laenu makseteenuste hõlbustamise eesmärgil ja selline laen on lühiajaline ning antud mitte pikemaks tähtajaks kui 12 kuuks, sealhulgas vaba tagasimaksega laenud, on asjakohane lubada makseasutustel anda selliseid laene nende piiriülese tegevuse tõttu, tingimusel et laenu refinantseeritakse peamiselt makseasutuse omavahenditest, samuti kapitaliturgudelt saadud rahaliste vahenditega, ja mitte vahenditega, mida makseasutus hoiab klientide nimel makseteenuste osutamiseks. Eeltoodu ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ (14) ega liidu muu asjasse puutuva õiguse kohaldamist ega tarbijatele krediidi andmise tingimusi käsitlevate selliste siseriiklike meetmete kohaldamist, mida ei ühtlustata käesoleva direktiiviga.

(41)

Makseasutustele tegevusloa andmise ning kontrollimise ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamise eest vastutavate liikmesriikide pädevate asutuste vaheline koostöö on üldjoontes toiminud hästi. Sellest hoolimata tuleks juhtudel, kui tegevusloa saanud makseasutus soovib kasutada asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust ning osutada makseteenuseid muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik („tegevusloa taotlemine”), sealhulgas interneti teel, tugevdada pädevate asutuste vahelist koostööd nii teabevahetuse kui ka käesoleva direktiivi ühtse kohaldamise ja tõlgendamise huvides. EBA peaks aitama kaasa pädevate asutuste vaheliste erimeelsuste lahendamisele piiriülese koostöö kontekstis kooskõlas määrusega (EL) nr 1093/2010. Samuti peaks EBA koostama koostööd ja andmevahetust käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud.

(42)

Selleks et suurendada päritoluliikmesriikide pädevate asutuste poolt tegevusloa saanud või registrisse kantud makseasutuste, sh nende agentide tegevuse läbipaistvust ning tagada liidus tarbijakaitse kõrge tase, on vaja tagada üldsusele lihtne juurdepääs makseteenuseid pakkuvate üksuste nimekirjale. Seetõttu peaks EBA looma keskregistri, milles ta avaldab makseteenuseid pakkuvate üksuste nimekirja, ning kõnealust registrit pidama. Liikmesriigid peaksid tagama, et nende esitatavaid andmeid ajakohastatakse. Need meetmed peaksid samuti soodustama pädevate asutuste vahelise koostöö tugevnemist.

(43)

Parandada tuleks täpse, ajakohastatud teabe kättesaadavust, kohustades makseasutusi teavitama oma päritoluliikmesriigi pädevat asutust viivitamata mis tahes muudatustest, mis mõjutavad seoses tegevuslubadega esitatud andmete ja tõendite õigsust, sealhulgas täiendavad agendid ja üksused, kellele on tegevus edasi antud. Samuti peaksid pädevad asutused kahtluse korral kontrollima, kas saadud teave on õige.

(44)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik nõuda, et nende territooriumil tegutsevad makseasutused, kelle peakorter asub teises liikmesriigis, annavad neile teabe või statistilistel eesmärkidel korrapäraselt aru oma tegevuse kohta nende territooriumil. Kui kõnealused makseasutused tegutsevad asutamisõiguse alusel, peaks olema võimalik seda teavet kasutada ka selleks, et kontrollida vastavust käesoleva direktiivi III ja IV jaotisele, ning liikmesriikidel peaks olema võimalik nõuda, et need makseasutused määraksid nende territooriumil keskse kontaktpunkti, et hõlbustada agentide võrgustike järelevalvet pädevate asutuste poolt. EBA peaks koostama regulatiivsete standardite eelnõud, milles sätestatakse kriteeriumid, et teha kindlaks, millal on keskse kontaktpunkti määramine asjakohane ning millised peaksid olema selle ülesanded. Nõue määrata keskne kontaktpunkt peaks olema proportsionaalne eesmärgiga saavutada piisav teabevahetus ja teabe esitamine III ja IV jaotisele vastavuse kohta vastuvõtvas liikmesriigis.

(45)

Eriolukorras, kui on vaja võtta viivitamata meetmeid, et tegeleda tõsise ohuga makseteenuse kasutajate kollektiivsetele huvidele vastuvõtvas liikmesriigis, nagu suuremahuline pettus, peaks vastuvõtva liikmesriigi pädevatel asutustel olema võimalik võtta ettevaatusmeetmeid paralleelselt vastuvõtva ja päritoluliikmesriigi pädevate asutuste vahelise piiriülese koostööga ning kuni päritoluliikmesriigi pädevad asutused võtavad meetmeid. Nimetatud meetmed peaksid olema asjakohased, eesmärgiga proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ning ajutised. Kõik meetmed peaksid olema nõuetekohaselt põhjendatud. Asjaomase makseasutuse päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi ja muid asjaomaseid asutusi, nagu komisjon ja EBA, tuleks sellest eelnevalt ja kui see ei ole eriolukorra tõttu võimalik, siis põhjendamatu viivituseta teavitada.

(46)

Käesolevas direktiivis esitatakse selliste volituste miinimumloetelu, mis pädevatel asutustel peaksid olema makseasutuste üle järelevalve teostamiseks; nende volituste kasutamisel tuleb lähtuda põhiõigustest, sealhulgas õigusest eraelu puutumatusele. Ilma et see piiraks sõltumatu asutuse (riiklik andmekaitseasutus) kontrolli ning kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga peaksid liikmesriigid kehtestama piisavad ja tõhusad kaitsemeetmed, kui nende volituste kasutamine võiks viia kuritarvituste ja omavolini, mille puhul on tegemist kõnealuste õiguste tõsise riivega, kehtestades selleks näiteks kohasel juhul nõude taotleda eelnev luba asjaomase liikmesriigi õigusasutuselt.

(47)

Oluline on tagada, et kõigi isikute suhtes, kes pakuvad makseteenust, kehtivad teatavad minimaalsed õiguslikud ja regulatiivsed nõuded. Seega on soovitav kehtestada nõue registreerida kõigi makseteenust pakkuvate isikute nimi ja asukoht; see hõlmab ka isikuid, kes ei vasta kõigile makseasutuse tegevusloa saamise tingimustele. Selline lähenemisviis on kooskõlas rahapesuvastase töökonna VI erisoovituses esitatud põhimõttega, mis sätestab sellise mehhanismi rakendamise, mille puhul käsitatakse makseteenuse pakkujat makseasutusena ka juhul, kui ta ei vasta kõigile kõnealuses soovituses loetletud tingimustele. Selleks peaksid liikmesriigid kandma need isikud makseasutuste registrisse, isegi kui nad on vabastatud kõigist või osast tegevusloa saamise tingimuste täitmisest. Vabastuse võimaluse suhtes on siiski väga oluline kohaldada rangeid, maksetehingute väärtusega seotud nõudeid. Vabastust kasutavatel makseasutustel ei peaks olema ei asutamisõigust ega teenuste osutamise vabadust, samuti ei tohiks nad maksesüsteemi liikmena neid õigusi kaudselt kasutada.

(48)

Pidades silmas tegevuse eripära ja kontoteabe teenuste osutamisega seotud riske, on asjakohane näha kontoteabe teenuse pakkujatele ette spetsiaalne usaldatavusnõuete täitmise kord. Kontoteabe teenuse pakkujatel peaks olema lubatud osutada teenuseid piiriüleselt tegevusloa taotlemise sätete alusel.

(49)

Igale makseteenuse pakkujale on oluline omada juurdepääsu maksesüsteemide tehnilise infrastruktuuri teenustele. Sellise juurdepääsu suhtes tuleks siiski kohaldada asjakohaseid nõudeid nende süsteemide terviklikkuse ja stabiilsuse tagamiseks. Makseteenuse pakkuja, kes taotleb maksesüsteemis osalemise võimalust, peaks kandma süsteemi valikuga kaasnevat riski ning maksesüsteemile tõendama, et tema sisekorraldus on piisavalt kindel igasuguste riskide tõrjumiseks. Tavaliselt hõlmavad need maksesüsteemid näiteks nelja osapoolega maksekaardiskeeme ning peamisi maksete vahendamise süsteeme, mis töötlevad kreeditkorraldusi ja otsekorraldusi. Tegevusloa saanud makseteenuse pakkujate erinevate kategooriate võrdse kohtlemise tagamiseks kõikjal liidus vastavalt nende tegevusloa tingimustele on vaja selgitada maksesüsteemidele juurdepääsu käsitlevaid sätteid.

(50)

Sätestada tuleks tegevusloa saanud makseasutuste ja krediidiasutuste mittediskrimineeriv kohtlemine, et kõik siseturul konkureerivad makseteenuse pakkujad saaksid võrdsetel tingimustel kasutada nende maksesüsteemide tehnilise infrastruktuuri teenuseid. Kuna tegevusloa saanud makseteenuse pakkujate ja käesoleva direktiivi või direktiivi 2009/110/EÜ artikli 3 kohast vabastust kasutavate makseteenuse pakkujate usaldatavusnõuded on erinevad, on asjakohane sätestada nende erinev kohtlemine. Igal juhul tohiks erinevusi hinnatingimustes lubada vaid siis, kui need on tingitud makseteenuse pakkujate erinevatest kuludest. See ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust piirata juurdepääsu süsteemselt olulistele süsteemidele kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 98/26/EÜ (15) ega Euroopa Keskpanga ja Euroopa Keskpankade Süsteemi pädevust maksesüsteemidele juurdepääsu valdkonnas.

(51)

Käesolev direktiiv ei piira direktiivi 98/26/EÜ kohaldamisala. Et tagada makseteenuse pakkujate vahel aus konkurents, tuleks siiski ette näha, et kui direktiivi 98/26/EÜ tingimuste alusel määratud maksesüsteemis osaleja osutab sellise süsteemiga seotud teenuseid tegevusloa saanud või registrisse kantud makseteenuse pakkujale, peaks ta ka andma tegevusloa saanud või registrisse kantud mis tahes makseteenuse pakkujale sellistele teenustele taotluse korral juurdepääsu objektiivsel, proportsionaalsel ja mittediskrimineerival viisil. Makseteenuse pakkujaid, kellele on juurdepääs antud, ei tuleks siiski käsitada osalejatena direktiivi 98/26/EÜ tähenduses ja seega ei tohiks nad saada kõnealuse direktiiviga antavat kaitset.

(52)

Maksesüsteemidele juurdepääsu käsitlevaid sätteid ei tuleks kohaldada süsteemide suhtes, mille on loonud ja mida haldab üks makseteenuse pakkuja. Sellised maksesüsteemid võivad maksesüsteemidega kas otseselt konkureerida või üldjuhul toimida turuniššides, mis ei ole maksesüsteemidega piisavalt kaetud. Sellised süsteemid hõlmavad kolme osapoolega skeeme, nagu kolme osapoolega maksekaardiskeemid, tingimusel et need ei tegutse kunagi de facto nelja osapoolega maksekaardiskeemidena, näiteks tuginedes litsentsisaajatele, agentidele või kaubamärgi kooskasutuse partneritele. Need süsteemid hõlmavad üldjuhul ka telekommunikatsiooniteenuste pakkujate osutatud makseteenuseid, mille puhul skeemi haldaja on nii maksja kui ka makse saaja makseteenuse pakkuja, ning samuti pangakontsernide siseseid süsteeme. Selleks et stimuleerida konkurentsi, mida sellised suletud maksesüsteemid võivad pakkuda väljakujundatud tavapärastele maksesüsteemidele, ei oleks kolmandatele osapooltele nendele suletud maksesüsteemidele juurdepääsu andmine asjakohane. Sellistele suletud süsteemidele tuleks kohaldada siiski alati liidu ja liikmesriikide konkurentsinorme, mille kohaselt võidakse nõuda nendele süsteemidele juurdepääsu võimaldamist, et tagada makseturgudel tegelikku konkurentsi.

(53)

Kuna tarbijad ja ettevõtjad ei ole samas olukorras, ei vaja nad ka samal tasemel kaitset. Kuigi on oluline tagada tarbijate õigused sätetega, millest ei ole võimalik lepinguga kõrvale kalduda, on asjakohane võimaldada ettevõtjatel ja organisatsioonidel ka teisiti kokku leppida juhtudel, kui tegemist ei ole tarbijaga. Liikmesriigid peaksid siiski olema võimelised sätestama, et komisjoni soovituses 2003/361/EÜ (16) määratletud mikroettevõtjaid tuleks kohelda samal viisil nagu tarbijaid. Olenemata kasutajast, peaks igal juhul alati kohaldama käesoleva direktiivi peamisi sätteid.

(54)

Käesolevas direktiivis tuleks täpsustada makseteenuse pakkujate kohustused teabe andmisel makseteenuse kasutajatele, kes peaksid saama ühesugusel määral selget teavet makseteenuste kohta, et teha teadlikke valikuid ja võrrelda erinevaid pakkumisi ELis. Läbipaistvuse huvides peaks käesolev direktiiv sätestama ühtlustatud nõuded, millega makseteenuse kasutajatele tagatakse vajalik, piisav ja arusaadav teave makseteenuse lepingu ja maksetehingute kohta. Ühtse makseteenuste turu tõrgeteta toimimise huvides ei tohiks liikmesriigid teabe andmise valdkonnas vastu võtta muid sätteid kui käesoleva direktiivi sätted.

(55)

Tarbijaid tuleks kaitsta ebaausate ja eksitavate tavade eest kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2005/29/EÜ, (17) 2000/31/EÜ, (18) 2002/65/EÜ (19), 2008/48/EÜ, 2011/83/EL (20) ja 2014/92/EL (21). Endiselt kohaldatakse nimetatud direktiivide sätteid. Siiski tuleks eelkõige selgitada käesoleva direktiivi ja direktiivi 2002/65/EÜ vahelist lepingueelsete teavitamiskohustuste seost.

(56)

Tõhususe suurendamiseks peaks nõutav teave olema proportsionaalne kasutajate vajadustega ning see tuleks esitada standardses vormingus. Ühekordse maksetehingu puhul peaksid teabele esitatavad nõuded siiski erinema järjestikuseid maksetehinguid sätestavas raamlepingus teabele esitatavatest nõuetest.

(57)

Praktikas on raamlepingud ja nendega hõlmatud maksetehingud palju tavalisemad ja majanduslikult olulisemad kui ühekordsed maksetehingud. Raamleping on nõutav maksekonto või konkreetse makseinstrumendi olemasolu korral. Seetõttu peaksid raamlepingute puhul kohaldatavad eelneva teavitamise nõuded olema küllalt ulatuslikud ning teave tuleks alati esitada kas paberkandjal või mõnel muul püsival andmekandjal, mille hulka kuuluvad konto väljavõtte printerite väljatrükid, CD-ROMid, DVDd, personaalarvutite kõvakettad, millele saab salvestada elektronposti, ja veebisaidid, kui neid saab tulevikus teabele ligipääsuks piisava aja jooksul kasutada ja tingimusel, et need veebisaidid võimaldavad salvestatud teavet muutmata kujul taasesitada. Makseteenuse pakkujal ja makseteenuse kasutajal peaks siiski olema võimalik täidetud maksetehinguid käsitleva teabe esitamise viis raamlepingus kokku leppida, näiteks võivad nad kokku leppida, et internetipanganduses on kogu teave maksekonto kohta kättesaadav arvutivõrgus.

(58)

Ühekordsete maksetehingute puhul peaks makseteenuse pakkuja esitama omal algatusel alati üksnes olulise teabe. Kuna maksja on enda maksekäsundi andmise ajal tavaliselt kohal, ei peaks olema vaja nõuda, et teave peaks igal juhul olema esitatud paberkandjal või mõnel muul püsival andmekandjal. Makseteenuse pakkuja peaks olema võimeline esitama teavet makse tegemise kohas suuliselt või seda teisiti kergesti kättesaadavaks teha, näiteks hoides tingimusi makse tegemise kohas teadetetahvlil. Samuti tuleks teha kättesaadavaks teave selle kohta, kust saab muud üksikasjalikumat teavet, nt veebisaidilt. Tarbija nõudel tuleb oluline teave siiski esitada ka paberkandjal või mõnel muul püsival andmekandjal.

(59)

Käesolev direktiiv peaks tarbijatele ette nägema õiguse saada tasuta asjakohast teavet, enne kui nad seovad ennast makseteenuse lepinguga. Ühtlasi peaks tarbijail olema võimalik igal ajal kogu lepingulise suhte vältel nõuda paberkandjal ja tasuta lepingueelset teavet ning raamlepingut, et nad saaksid nii võrrelda makseteenuse pakkujate osutatud teenuste vastavust nõuetega kui ka kontrollida mis tahes vaidluse korral enda lepingulisi õigusi ja kohustusi, säilitades seeläbi tarbijakaitse kõrge taseme. Nimetatud sätted peaksid olema kooskõlas direktiiviga 2002/65/EÜ. Käesoleva direktiivi erisätted teabe tasuta esitamise kohta ei tohiks endaga kaasa tuua olukorda, kus teiste kohaldatavate direktiivide alusel tarbijatele esitatava teabe suhtes võib kehtestada tasusid.

(60)

Makseteenuse pakkuja peab makseteenuse kasutajale andma nõutavat teavet viisil, millega võetakse arvesse viimase vajadusi ning samuti praktilisi ja tehnilisi aspekte ning kulutõhusust olenevalt asjaomase makseteenuse lepingu suhtes saavutatud kokkuleppest. Seega peaks käesolevas direktiivis eristama kahte juhtu, kus makseteenuse pakkuja teavet annab: makseteenuse pakkuja peaks esitama teabe aktiivselt, käesoleva direktiivi kohaselt, nõuetekohasel ajal makseteenuse kasutaja täiendava meeldetuletuseta, või teave tuleks teha makseteenuse kasutajale kättesaadavaks lisateabe saamiseks esitatud taotluse alusel. Teisel juhul peaks makseteenuse kasutaja astuma aktiivseid samme teabe saamiseks: näiteks paluma seda sõnaselgelt makseteenuse pakkujalt, logima sisse pangakonto postkasti või sisestama pangakaardi sularaha- või makseautomaati kontoväljavõtte saamiseks. Sellisel juhul peaks makseteenuse pakkuja tagama, et teabele on võimalik juurde pääseda ja teave on makseteenuse kasutajale kättesaadav.

(61)

Tarbija peaks täidetud maksetehingute kohta saama põhiteavet lisatasuta. Ühekordse maksetehingu puhul ei tohiks makseteenuse pakkuja teabe eest eraldi tasu võtta. Samamoodi peaks ta igakuiselt andma tasuta teavet raamlepingujärgsete maksetehingute täitmise kohta. Võttes arvesse hinnakujunduse läbipaistvuse olulisust ja tarbijate erinevaid vajadusi, peaksid pooled siiski kokku leppima tasud, mida kohaldatakse sagedasema või täiendava teabe esitamise korral. Erinevate siseriiklike tavade arvessevõtmiseks peaks liikmesriikidel olema lubatud sätestada nõue, et igakuised paberkandjal või muul püsival andmekandjal esitatavad maksekonto väljavõtted antaks alati tasuta.

(62)

Klientide liikuvuse soodustamiseks peaks tarbijatel olema võimalik raamleping tasuta lõpetada. Lepingute puhul, mille tarbija lõpetab vähem kui kuus kuud pärast nende jõustumist, peaks makseteenuse pakkujatel olema siiski võimalus kohaldada tasusid kooskõlas tarbija poolt raamlepingu lõpetamisest tulenevate kuludega. Tarbijate puhul peaks maksimaalne etteteatamise aeg olema üks kuu ja makseteenuse pakkujate puhul minimaalselt kaks kuud. Käesolev direktiiv ei peaks piirama makseteenuse pakkuja kohustust lõpetada makseteenuse leping eriolukorras vastavalt muudele asjakohastele liidu või liikmesriikide õigusaktidele, nagu rahapesu ja terrorismi rahastamist käsitlevad õigusaktid, rahaliste vahendite külmutamisele suunatud mis tahes meetmed või kuritegude ennetamise ja uurimisega seotud mis tahes erimeetmed.

(63)

Tarbijakaitse kõrge taseme tagamiseks peaks liikmesriikidel olema tarbija huvides võimalik säilitada või kehtestada piiranguid või keelde raamlepingu tingimuste ühepoolse muutmise suhtes, näiteks juhul, kui sellisel muutmisel puudub põhjendatud alus.

(64)

Lepinguliste sätete eesmärk ega tagajärg ei tohiks olla liidus seaduslikult elavate tarbijate diskrimineerimine nende kodakondsuse või elukoha alusel. Näiteks, kui raamlepinguga nähakse ette õigus blokeerida makseinstrument objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, ei tohiks makseteenuse pakkujal olla võimalik kasutada sellist õigust pelgalt põhjusel, et makseteenuse kasutaja on muutnud oma elukohta liidus.

(65)

Tasudega seoses on kogemused näidanud, et tasude jagamine maksja ja makse saaja vahel on kõige tõhusam süsteem, sest see soodustab maksete otsetöötlemist. Seetõttu tuleks sätestada, et üldjuhul võtab makseteenuse pakkuja tasu otse maksjalt ja makse saajalt. Kehtestatud tasude summa võib samuti olla null, kuna käesoleva direktiivi sätted ei tohiks mõjutada tava, mille kohaselt makseteenuse pakkuja ei võta tarbijatelt tasu nende pangakontode krediteerimise eest. Samamoodi võib makseteenuse pakkuja sõltuvalt lepingutingimustest nõuda makseteenuse kasutamise eest tasusid üksnes makse saajalt (kaupmees), sel juhul maksja suhtes tasusid ei kehtestata. On võimalik, et maksesüsteemid kehtestavad tasusid liikmemaksu kujul. Ülekantud summat või kehtestatud tasusid käsitlevad sätted ei oma otsest mõju makseteenuse pakkujate või vahendajate vahelisele hinnakujundusele.

(66)

Liikmesriigiti teatava makseinstrumendi puhul kasutatavad erinevad tasude süsteemid („lisatasud”) on tekitanud liidu maksete turul äärmuslikku mitmekesisust ja ajavad tarbijaid segadusse eelkõige seoses e-kaubanduse ja piiriülese kaubandusega. Nende liikmesriikide kauplejad, kus lisatasu võtmine on lubatud, pakuvad tooteid ja teenuseid liikmesriikides, kus lisatasu võtmine on keelatud, ning võtavad tarbijalt lisatasu. On ka palju näiteid kauplejatest, kes nõuavad tarbijatelt lisatasu, mis on palju suurem kuludest, mida kaupleja on kandnud konkreetse makseinstrumendi kasutamise puhul. Lisatasu võtmine tuleb läbi vaadata ka seetõttu, et määrusega (EL) 2015/751 kehtestatakse kaardipõhiste maksete vahendustasule esitatavad nõuded. Vahendustasu on kaupleja poolt kaartide ja kaardipõhiste maksete eest võetavate tasude peamine element. Lisatasu võtmine on tava, mida kauplejad mõnikord kasutavad, et kompenseerida kaardipõhiste maksetega kaasnevaid lisakulusid. Määrusega (EL) 2015/751 kehtestatakse vahendustasu piirmäärad. Nimetatud piirmäärasid kohaldatakse enne käesolevas direktiivis sätestatud keeldu. Seepärast peaksid liikmesriigid kaaluma võimalust takistada makse saajaid nõudmast tasu selliste makseinstrumentide kasutamise eest, mille puhul vahendustasu reguleeritakse määruse (EL) 2015/751 II peatükis.

(67)

Kuigi käesolevas direktiivis tunnistatakse makseasutuste olulisust, jäävad krediidiasutused tarbijate jaoks makseinstrumentide saamise peamiseks võimaluseks. Kaardipõhise makseinstrumendi väljastamine makseteenuse pakkuja poolt, kelleks on kas krediidiasutus või makseasutus, mis ei ole kliendi kontot haldav makseteenuse pakkuja, näeks ette tihedama konkurentsi turul ning seega suurema valiku ja parema pakkumise tarbijatele. Kuigi praegu on enamus müügipunktis tehtavaid makseid kaardipõhised, võib praegune innovatsiooni tase maksete valdkonnas lähiaastatel kaasa tuua uute maksekanalite kiire tekke. Seepärast on asjakohane, et direktiivi läbivaatamisel pöörab komisjon erilist tähelepanu nendele arengusuundadele, nagu ka asjaolule, kas on vaja läbi vaadata rahaliste vahendite kättesaadavuse kinnitust käsitlevaid sätteid. Makseteenuse pakkujal, kes väljastab kaardipõhise makseinstrumendi, eelkõige deebetkaardi, võimaldaks kontot haldava makseteenuse pakkuja poolt kinnituse saamine rahaliste vahendite olemasolu kohta kliendi kontol oma krediidiriski paremini juhtida ja vähendada. Samal ajal ei peaks antud kinnitus võimaldama kontot haldaval makseteenuse pakkujal blokeerida rahalisi vahendeid maksja maksekontol.

(68)

Kaardi või kaardipõhise makseinstrumendi kasutamisega makse tegemiseks kaasneb sageli sõnum, mis kinnitab rahaliste vahendite olemasolu ja kahte sellest tulenevat maksetehingut. Esimene tehing toimub väljastaja ning kaupleja kontot haldava makseteenuse pakkuja vahel ja teine, mis on tavaliselt otsekorraldus, toimub maksja kontot haldava makseteenuse pakkuja ja väljastaja vahel. Mõlemat tehingut tuleks käsitleda samamoodi nagu mis tahes muud samaväärset tehingut. Kaardipõhiseid makseinstrumente väljastavatel makseteenuse pakkujatel peaksid olema käesoleva direktiivi alusel samad õigused ja kohustused, olenemata sellest, kas on tegemist maksja kontot haldava makseteenuse pakkujaga või mitte, eelkõige mis puudutab vastutust (nt autentimine) ja kohustusi makseahela eri osalejate ees. Kuna makseteenuse pakkuja taotluse ja kinnituse rahaliste vahendite olemasolu kohta saab esitada olemasolevate turvaliste teabevahetuskanalite, tehniliste protseduuride ja infrastruktuuri kaudu, mis on mõeldud teabe vahetamiseks makse algatamise teenuse pakkujate või kontoteabe teenuse pakkujate ja kontot haldavate makseteenuse pakkujate vahel, järgides samal ajal vajalikke turvameetmeid, ei tohiks makseteenuse pakkujatel ega kaardiomanikel olla lisakulusid. Lisaks, olenemata sellest, kas maksetehing toimub internetikeskkonnas (kaupleja veebisaidil) või jaekaupluse ruumides, peaks kontot haldav makseteenuse pakkuja olema kohustatud esitama väljastaja taotletud kinnituse üksnes juhul, kui kontot haldava makseteenuse pakkuja hallatavad kontod on kõnealuse kinnituse andmiseks elektrooniliselt ligipääsetavad vähemalt veebi kaudu. Võttes arvesse e-raha eriomadusi, ei peaks olema võimalik seda mehhanismi kohaldada maksetehingute suhtes, mis on algatatud kaardipõhiste makseinstrumentide kaudu, millel hoitakse direktiivis 2009/110/EÜ määratletud e-raha.

(69)

Kohustus hoida isikustatud turvavolitusi turvaliselt on äärmiselt tähtis, et kaitsta makseteenuse kasutaja rahalisi vahendeid ning piirata pettuse ja maksekontole autoriseerimata juurdepääsuga seotud ohte. Siiski ei tohiks makseteenuse pakkujate poolt makseteenuse kasutajatele seoses isikustatud turvavolituste turvaliselt hoidmisega kehtestatud tingimused ja muud kohustused olla koostatud nii, et see takistab makseteenuse kasutajatel kasutada teiste makseteenuse pakkujate pakutavaid teenuseid, sealhulgas makse algatamise teenused ja kontoteabe teenused. Lisaks ei tohiks sellised tingimused sisaldada sätteid, mis muudaksid mis tahes viisil keerulisemaks teiste käesoleva direktiivi kohaselt tegevusloa saanud või registreeritud makseteenuse pakkujate makseteenuste kasutamise.

(70)

Autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingu riskide ja tagajärgede vähendamiseks peaks makseteenuse kasutaja teatama makseteenuse pakkujale nii kiiresti kui võimalik väidetavalt autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingust, tingimusel et makseteenuse pakkuja on täitnud oma teavitamiskohustuse vastavalt käesolevale direktiivile. Kui makseteenuse kasutaja peab teavitamise tähtpäevast kinni, peaks tal olema võimalik esitada nõudeid siseriikliku õiguse kohase aegumistähtaja jooksul. Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada muid makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vahelisi nõudeid.

(71)

Autoriseerimata maksetehingu puhul peaks makseteenuse pakkuja maksjale kõnealuse tehingu summa viivitamata tagasi maksma. Siiski, kui on olemas tugev kahtlus, et autoriseerimata tehing on toimunud makseteenuse kasutaja pettusest tulenevalt ning kui see kahtlus põhineb asjakohasele riigiasutusele teatatud objektiivsetel põhjendustel, peaks makseteenuse pakkujal olema võimalik viia mõistliku aja jooksul läbi uurimine, enne kui ta teeb maksjale tagasimakse. Et kaitsta maksjat ebasoodsa olukorra eest, ei tohiks sellise tagastamise puhul krediteerimise väärtuspäev olla hilisem kui kuupäev, mil summa debiteeriti. Et makseteenuse kasutajal oleks stiimul teatada makseteenuse pakkujale liigse viivituseta makseinstrumendi vargusest või kaotamisest ning seega vähendada autoriseerimata maksetehingute riski, peaks kasutaja vastutama üksnes väikese summa ulatuses, välja arvatud juhul, kui makseteenuse kasutaja on toime pannud pettuse või tegemist on hooletusega. Selles kontekstis tundub, et 50 eurot on piisav summa, et tagada kasutajate ühtne ja kõrgetasemeline kaitse kogu liidus. Vastutus peaks puuduma juhul, kui maksjal ei olnud võimalik saada teadlikuks makseinstrumendi kadumisest, varastamisest või väärkasutamisest. Pärast seda, kui kasutaja on makseteenuse pakkujale teatanud, et tema makseinstrumenti võidi väärkasutada, ei tohiks makseteenuse kasutajalt nõuda nende edasiste kahjude kandmist, mis tulenevad selle makseinstrumendi autoriseerimata kasutamisest. Käesolev direktiiv ei piira makseteenuse pakkujate vastutust oma toodete tehnilise turvalisuse eest.

(72)

Et hinnata makseteenuse kasutaja poolset võimalikku kergemeelsust või hooletust, tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid. Väidetava ettevaatamatuse tõendeid ja selle raskusastet tuleks üldiselt hinnata vastavalt siseriiklikule õigusele. Ehkki ettevaatamatus hõlmab iseenesest hoolsuskohustuse rikkumist, peaks hooletus siiski tähendama rohkemat kui pelgalt kergemeelsust, hõlmates käitumist, mis näitab märkimisväärset hoolsuse puudumise taset, näiteks maksetehingule nõusoleku andmiseks kasutatavate turvavolituste hoidmine makseinstrumendi juures, kolmandate isikute jaoks avatud ja hõlpsalt tuvastatavas formaadis. Makseinstrumendi pakkumise ja kasutamisega seonduvaid lepingutingimusi ja nõudeid, mis suurendavad tarbija tõendamiskohustust või vähendavad väljaandja tõendamiskohustust, tuleks käsitada kehtetutena. Teatavates olukordades, eelkõige juhul, kui müügikohas ei ole makseinstrument kättesaadav (näiteks internetimakse puhul), on arusaadav, et hooletuse tõendamise kohustus on makseteenuse pakkujal, kuna maksjal on seda sellistel juhtudel peaaegu võimatu teha.

(73)

Tuleks sätestada kahju kandmise jagamine autoriseerimata maksetehingute puhul. Makseteenuse kasutajatele, kes ei ole tarbijad, tuleks kohaldada teistsuguseid sätteid, kuna sellistel kasutajatel on tavaliselt võimalik paremini hinnata pettuse riski ja võtta tasakaalustavaid meetmeid. Selleks et tagada tarbijakaitse kõrge tase, peaks maksjal olema alati õigus edastada oma makse tagasimaksmise nõue oma kontot haldavale makseteenuse pakkujale, isegi kui maksetehingus osaleb makse algatamise teenuse pakkuja. See ei piira makseteenuse pakkujate vahelist vastutuse jaotust.

(74)

Makse algatamise teenuste puhul peaksid makseteenuse kasutajate ja osalevate makseteenuse pakkujate õigused ja kohustused olema vastavuses pakutava teenusega. Täpsemalt tähendab see, et vastutuse jaotus kontot haldava makseteenuse pakkuja ja tehingus osaleva makse algatamise teenuse pakkuja vahel peaks kohustama neid vastutama tehingu selle osa eest, mis on nende kontrolli all.

(75)

Käesoleva direktiivi eesmärk on suurendada tarbijakaitset seoses kaardipõhiste maksetehingutega, kui täpne tehingusumma ei ole teada hetkel, mil maksja annab nõusoleku maksetehingu täitmiseks, näiteks automaattanklate, autorendilepingute või majutusbroneeringute puhul. Maksja makseteenuse pakkuja peaks olema võimeline blokeerima maksja maksekontol rahalisi vahendeid üksnes siis, kui maksja on andnud nõusoleku rahaliste vahendite täpses summas blokeerimiseks ning need vahendid tuleks vabastada põhjendamatu viivituseta pärast teabe saamist maksetehingu täpse summa kohta ning hiljemalt kohe pärast maksekäsundi laekumist.

(76)

SEPA projekti eesmärk on arendada edasi ühiseid liiduüleseid makseteenuseid, et asendada praegused riigisisesed makseteenused eurodes nomineeritud maksete puhul. Selleks et tagada täielik üleminek liiduülestele kreedit- ja otsekorraldustele, on määrusega (EL) nr 260/2012 kehtestatud eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded. Seoses otsekorraldustega on nimetatud määrusega ette nähtud, et maksja annab nii makse saajale kui ka (vahetult või kaudselt makse saaja kaudu) enda makseteenuse pakkujale nõusoleku ning et volitused koos nende hilisemate muudatustega või tühistamistega säilitab makse saaja või tema nimel tegutsev kolmas isik. Euroopa Maksenõukogu poolt välja töötatud praeguse ja seni ainsa eurodes tehtavate tarbijamaksete jaoks mõeldud üleeuroopalise otsekorralduste skeemi aluseks on põhimõte, et volitused otsekorralduse täitmiseks annab maksja makse saajale ning neid säilitab koos nende hilisemate muudatuste või tühistamistega makse saaja. Volitusi võib säilitada ka makse saaja nimel tegutsev kolmas isik. Selleks et tagada üldsuse laialdane toetus SEPA-le ja tarbijakaitse kõrge tase SEPA raames, näeb olemasolev üleeuroopaline otsekorralduste skeem autoriseeritud maksete puhul ette tingimusteta tagasimakse saamise õiguse. Selle olukorra kajastamiseks on käesoleva direktiivi eesmärk sätestada tingimusteta tagasimakse saamise õigus kui üldine nõue kõigi liidus tehtavate eurodes nomineeritud otsekorraldustehingute jaoks.

Siiski, paralleelselt SEPA-ga toimivad liikmesriikides, mille rahaühik ei ole euro, edasi muus vääringus kui eurodes tehtavate otsekorralduste skeemid. Need skeemid on osutunud tõhusaks ja tagavad maksjale samasuguse kõrgetasemelise kaitse muude kaitsemeetmete abil, mis ei põhine alati tingimusteta tagasimakse saamise õigusel. Sellisel juhul tuleks maksjat kaitsta tagasimakse üldreegliga, kui täidetud maksetehing ületab summat, mida oleks võinud mõistlikult eeldada. Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada maksja jaoks soodsamad tagasimakse saamise õigust käsitlevad normid. SEPA raames on olemas reaalne nõudlus eurodes nomineeritud erisuguste otsekorraldustoodete järele, mida näitab teatavate eurodes nomineeritud varasemate makseteenuste jätkuv olemasolu mõnes liikmesriigis. Oleks proportsionaalne lubada, et maksja ja tema makseteenuse pakkuja lepivad raamlepingus kokku, et maksjal ei ole tagasimakse saamise õigust olukorras, kus maksja on kaitstud, kuna ta annab nõusoleku maksetehingu täitmiseks vahetult oma makseteenuse pakkujale, sealhulgas kui makseteenuse pakkuja tegutseb makse saaja nimel, või vajaduse korral, kui makseteenuse pakkuja või makse saaja on maksjale vähemalt neli nädalat enne maksetähtaega edastanud või teinud kokkulepitud viisil kättesaadavaks teabe tulevase maksetehingu kohta. Igal juhul peaks maksja olema autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingute puhul alati kaitstud tagasimaksmise üldreegliga.

(77)

Tarbijatel ja ettevõtjatel peab finantsplaneerimiseks ja maksekohustuste õigeaegseks täitmiseks olema kindlus aja suhtes, mis maksekäsundi täitmiseks kulub. Käesoleva direktiiviga tuleks seetõttu kehtestada aeg, millest alates jõustuvad õigused ja kohustused – nimelt aeg, mil makseteenuse pakkuja saab maksekäsundi, sealhulgas aeg, mil tal on olnud võimalus seda saada makseteenuse lepingus kokku lepitud sidevahendi teel, olenemata mis tahes eelnevast protsessis osalemisest, mille tulemusel koostatakse ja edastatakse maksekäsund, nt turvalisuse kontrollimine ja rahaliste vahendite olemasolu kontrollimine, teave PIN-koodi kasutamise kohta või makse täitmise lubaduse väljastamine. Peale selle peaks maksekäsundi saamine aset leidma siis, kui maksja makseteenuse pakkuja saab maksja arvelt debiteeritava maksekäsundi. Selles kontekstis ei tohiks omada tähtsust päev või ajahetk, mil makse saaja edastab makseteenusepakkujale maksekäsundid näiteks kaardimakse või otsekorralduse kaudu tehtud makse väljamaksmiseks või mil makseteenuse pakkuja teeb makse saajale asjaomases summas ettemakse tema kontot krediteerides. Makseteenuse kasutajatel peaks olema võimalik eeldada, et täielik ja kehtiv maksekäsund täidetakse nõuetekohaselt, kui makseteenuse pakkujal ei ole ühtegi lepingulist või seadusjärgset põhjust keeldumiseks. Kui makseteenuse pakkuja keeldub maksekäsundi täitmisest, peaks ta makseteenuse kasutajale esimesel võimalusel teatama keeldumisest ja keeldumise põhjusest, tehes seda kooskõlas liidu ja siseriikliku õigusega. Kui raamleping näeb ette, et makseteenuse pakkuja võib nõuda keeldumise eest tasu, peaks selline tasu olema objektiivselt põhjendatud ja võimalikult madal.

(78)

Pidades silmas kiirust, millega nüüdisaegsed, täielikult automatiseeritud maksesüsteemid maksetehinguid töötlevad, mis tähendab seda, et pärast teatavat ajahetke ei saa maksekäsundeid tühistada ilma kuluka käsitsi sekkumiseta, on vaja määrata makse tühistamise tähtaeg. Sõltuvalt makseteenuse ja maksekäsundi liigist peaks pooltel siiski olema võimalik kokku leppida erineva tähtaja kohaldamises. Antud kontekstis peaks saama tühistamist kohaldada üksnes makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja vahelises suhtes, piiramata seega maksesüsteemides asetleidvate maksetehingute tagasivõtmatust ega lõplikkust.

(79)

Kõnealune tagasivõtmatus ei peaks mõjutama mõne liikmesriigi õigusest tulenevaid makseteenuse pakkuja õigusi või kohustusi kooskõlas maksja raamlepingu või siseriiklike õigus- ja haldusnormide või juhistega maksta maksja ning makse saaja vahelise vaidluse korral maksjale tagasi täidetud maksetehingu summa. Kõnealust tagasimakset tuleks käsitada uue maksekäsundina. Välja arvatud nimetatud juhtudel, peaksid õigusvaidluse maksekäsundi aluseks olevate kohustuste üle lahendama maksja ja makse saaja omavahel.

(80)

Selleks et tagada maksete täielikult integreeritud otsetöötlemine ja õiguskindlus, et makseteenuse kasutajate vahelised aluskohustused täidetakse, on väga oluline krediteerida makse saaja kontole maksja poolt üle kantud täielik summa. Samuti ei tohiks ühelgi maksetehingu täitmisega seotud vahendajal olla võimalik ülekantavalt summalt midagi maha arvata. Makse saajal peaks siiski olema võimalik sõlmida oma makseteenuse pakkujaga kokkulepe, mille alusel on viimasel võimalik oma tasu maha arvata. Võimaldamaks makse saajal kontrollida, et maksmisele kuuluv summa on korrektselt makstud, peaks maksetehingu täitmise kohta esitatud teabes olema siiski märgitud mitte ainult ülekantavate rahaliste vahendite summa, vaid ka mahaarvatud tasude summa.

(81)

Väikemaksevahendid peaksid odavate kaupade ja teenuste puhul olema odav ja kergesti kasutatav alternatiiv ning neid ei tohiks liigsete nõuetega üle koormata. Asjakohased teabele esitatavad nõuded ja väikemaksevahendite täitmist reguleerivad normid peaksid seetõttu piirduma olulise teabega, võttes samuti arvesse tehnilist suutlikkust, mida võib väikemaksevahenditelt õigustatult oodata. Hoolimata leebemast korrast peaks makseteenuse kasutajatel olema piisav kaitse, arvestades nende makseinstrumentidega seotud piiratud riske, eelkõige seoses ettemakstud makseinstrumentidega.

(82)

Kogu liidus maksete tõhususe parandamiseks tuleks kehtestada maksimaalne ühepäevane täitmisaeg kõigi maksja algatatud maksekäsundite suhtes, mis on eurodes või kui liikmesriigi rahaühik ei ole euro, selle liikmesriigi vääringus, sealhulgas kreeditkorralduste ja rahasiirete suhtes. Kõigi muude maksete korral, näiteks saaja poolt või kaudu algatatud maksed, sealhulgas otsekorraldused ja kaardimaksed, tuleks kohaldada sama ühepäevast täitmisaega, kui makseteenuse pakkuja ja maksja vahel puudub selge kokkulepe pikema täitmisaja kohta. Seda tähtaega peaks olema võimalik pikendada ühe tööpäeva võrra, kui maksekäsund esitatakse paberkandjal, et lubada makseteenuste osutamise jätkamist nendele tarbijatele, kes on harjunud üksnes paberkandjal olevate dokumentidega. Otsekorralduste skeemi kasutamise korral peaks makse saaja makseteenuse pakkuja edastama maksenõude makse saaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud aja jooksul, et võimaldada arveldamist kokkulepitud tähtpäeval. Selleks et vältida teenuse taseme langust, võttes arvesse, et maksete infrastruktuur on sageli väga tõhus, tuleks lubada liikmesriikidel alles jätta või kehtestada nõuded, millega määratakse vajaduse korral ühest tööpäevast lühem täitmisaeg.

(83)

Makse kogusummas täitmist ja makse täitmisaega käsitlevad sätted peaksid olema aluseks heale tavale, millele tuginetakse juhul, kui üks makseteenuse pakkujatest ei paikne liidus.

(84)

Selleks et tugevdada tarbijate usaldust ühtlustatud makseturu vastu, on makseteenuse kasutajatel väga oluline teada makseteenuste tegelikke kulusid ja tasusid, et teha oma valik. Järelikult peaksid läbipaistmatud hinnakujunduse meetodid olema keelatud, sest on üldiselt teada, et selliste meetodite puhul on tarbijal erakordselt raske määrata kindlaks makseteenuse tegelikku hinda. Eelkõige ei tohiks lubada kasutajale ebasoodsa väärtuspäeva kasutamist.

(85)

Maksesüsteemi sujuv ja tõhus toimimine sõltub sellest, kas kasutaja saab olla kindel, et makseteenuse pakkuja täidab maksetehingu korrektselt ja kokkulepitud ajaks. Tavaliselt saab makseteenuse pakkuja hinnata riske, mis on seotud maksetehinguga. Makseteenuse pakkuja võimaldab kasutada maksesüsteemi, teeb korralduse tagasi kutsuda valesti suunatud või eraldatud rahalised vahendid ja teeb enamikul juhtudel otsuse, milliseid vahendajaid kaasata maksetehingu täitmisse. Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes on kohane (välja arvatud ebatavaliste ja ettenägematute asjaolude korral) kehtestada makseteenuse pakkuja vastutus kasutajalt vastu võetud maksetehingu täitmise eest, välja arvatud makse saaja makseteenuse pakkuja, kelle valimise eest vastutab üksnes makse saaja, tegevuse ja tegevusetuse eest. Ent selleks, et maksja ei jääks kaitseta ebatõenäolistes olukordades, kus ei ole selge, et makse saaja makseteenuse pakkuja sai maksesumma nõuetekohaselt kätte, peaks asjakohane tõendamise kohustus olema maksja makseteenuse pakkujal. Üldjuhul võib eeldada, et vahendav asutus, tavaliselt niinimetatud neutraalne organ, nagu näiteks keskpank või kliiringukoda, mis kannab maksesumma raha saatvalt makseteenuse pakkujalt raha saavale makseteenuse pakkujale, salvestab arveldusega seonduvad andmed ning saab need hiljem vajaduse korral kättesaadavaks teha. Kui maksesumma on krediteeritud makset saava makseteenuse pakkuja arvele, peaks makse saajal tekkima viivitamatult nõudeõigus makseteenuse pakkuja vastu maksesumma makse saaja kontole krediteerimiseks.

(86)

Maksja makseteenuse pakkuja, nimelt kontot haldav makseteenuse pakkuja või, kui see on asjakohane, siis makse algatamise teenuse pakkuja, peaks võtma vastutuse makse korrektse täitmise eest, sealhulgas eelkõige maksetehingu kogusumma ja täitmisaja eest, ning täieliku vastutuse mis tahes eksimuse eest, mida teevad makseahelasse kuuluvad teised osapooled kuni makse laekumiseni makse saaja kontole. Juhul kui kogusumma ei ole makse saaja makseteenuse pakkujale krediteeritud või on krediteeritud hilinemisega, peaks nimetatud vastutuse tulemusena maksja makseteenuse pakkuja korrigeerima maksetehingu või liigse viivituseta maksjale asjakohase tehingusumma tagasi maksma, ilma et see piiraks kõiki teisi nõudeid, mida võidakse esitada siseriikliku õiguse kohaselt. Makseteenuse pakkuja vastutuse korral ei tohiks maksjalt ega makse saajalt nõuda ebakorrektse maksega seotud mis tahes kulude tasumist. Liikmesriigid peaksid tagama, et täitmata jäänud või valesti või hilinenult täidetud maksetehingu puhul vastab makseteenuse pakkujate tehtud korrigeeriva makse väärtuspäev igal juhul väärtuspäevale, kui täitmine oleks olnud korrektne.

(87)

Käesolev direktiiv peaks käsitlema üksnes makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahelisi lepingulisi kohustusi ja vastutust. Kreeditkorralduste ja muude makseteenuste nõuetekohaseks toimimiseks peavad makseteenuse pakkujatel ja nende vahendajatel, nt töötlejatel, olema lepingud, mis sätestavad nende vastastikused õigused ja kohustused. Vastutusega seonduvad küsimused on kõnealuste ühtsete lepingute oluline osa. Maksetehingus osalevate makseteenuse pakkujate ja vahendajate usaldusväärsuse tagamiseks on oluline õiguskindlus, et makseteenuse pakkujale, kes ei ole süüdi makse mittenõuetekohases täitmises, kompenseeritakse kantud kahju või makstud summad käesoleva direktiivi vastutust käsitlevate sätete kohaselt. Täiendavad regressiõigused ja selle sisu üksikasjad ning viisid, kuidas käsitleda makseteenuse pakkuja või vahendaja vastu seoses valesti täidetud maksetehinguga esitatud nõuet, peaksid olema kindlaks määratud lepinguga.

(88)

Makseteenuse pakkujal peaks olema võimalik määrata üheselt kindlaks teave, mis on maksekäsundi korrektseks täitmiseks vajalik. Teisest küljest selleks, et vältida killustumist ja liidus integreeritud maksesüsteemide loomise ohustamist, peaks liikmesriikidel olema keelatud nõuda maksetehingute puhul konkreetse tunnuse kasutamist. See ei tohiks siiski takistada liikmesriikidel nõudmast maksja makseteenuse pakkujalt nõuetekohase hoolsusega tegutsemist ja, kui see on tehniliselt võimalik ning ei nõua käsitsi sekkumist, kordumatu tunnuse vastavuse kontrollimist ning, kui kordumatu tunnus on mittevastav, maksekäsundi täitmisest keeldumist ning sellest maksja teavitamist. Makseteenuse pakkuja vastutus peaks piirduma maksetehingu korrektse täitmisega vastavalt makseteenuse kasutaja maksekäsundile. Kui maksetehinguga seotud rahalised vahendid jõuavad vale saajani, kuna maksja on andnud vale kordumatu tunnuse, ei peaks maksja ega makse saaja makseteenuse pakkujad selle eest vastutama, küll aga peaksid nad olema kohustatud tegema koostööd, tehes mõistlikke jõupingutusi rahaliste vahendite tagasinõudmiseks, esitades selleks asjakohast teavet.

(89)

Makseteenuste osutamisega makseteenuste pakkujate poolt võib kaasneda isikuandmete töötlemine. Käesoleva direktiivi raames isikuandmete töötlemise suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ, (22) siseriiklikke õigusakte, millega võetakse üle direktiiv 95/46/EÜ, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 45/2001 (23). Eelkõige tuleks isikuandmete töötlemisel käesoleva direktiivi raames täpsustada täpne eesmärk, osutada asjakohane õiguslik alus ning järgida direktiivis 95/46/EÜ sätestatud asjakohaseid turvanõudeid, samuti tuleks pidada kinni vajalikkuse, proportsionaalsuse, eesmärgi piiritlemise ja andmete säilitamise proportsionaalse aja põhimõtetest. Samuti tuleks lisada kõikidesse käesoleva direktiivi raames välja töötatavatesse ja kasutatavatesse andmetöötlussüsteemidesse lõimitud andmekaitse ja vaikimisi andmekaitse.

(90)

Käesoleva direktiiviga järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ette nähtud põhiõigusi ja põhimõtteid, sealhulgas era- ja perekonnaelu austamist, õigust isikuandmete kaitsele, ettevõtlusvabadust, õigust tõhusale õiguskaitsele ning mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeldu. Käesolevat direktiivi peab rakendama kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega.

(91)

Makseteenuse pakkujad vastutavad turvameetmete eest. Need meetmed peavad olema proportsionaalsed asjaomaste turvariskidega. Makseteenuse pakkujad peaksid looma raamistiku riskide maandamiseks ja tõhusate intsidentide juhtimise menetluste järgimiseks. Selleks et tagada, et makseteenuse pakkujad esitavad pädevatele asutustele korrapäraselt ajakohastatud teavet oma turvariskide hindamise ning nendega seoses võetud meetmete kohta, tuleks luua korrapärase aruandluse mehhanism. Veelgi enam, et minimeerida makseteenuse kasutajate, teiste makseteenuse pakkujate ja maksesüsteemide kahjustamise, näiteks maksesüsteemi tegevuses suurte häirete põhjustamise ohtu, on oluline kohustada makseteenuse pakkujaid teavitama pädevaid asutusi põhjendamatu viivituseta suurematest turvaintsidentidest. Siinkohal tuleks kehtestada EBA koordineeriv roll.

(92)

Turvaintsidentidest teatamise kohustused ei peaks piirama muudest intsidentidest teatamise kohustusi, mis on sätestatud muudes liidu õigusaktides, ning käesolevas direktiivis sätestatud nõuded peaksid olema kooskõlas ja proportsionaalsed muu liidu õigusega kehtestatud teavitamiskohustustega.

(93)

On vaja luua selge õigusraamistik, milles sätestatakse tingimused, mille alusel makse algatamise teenuse pakkujad ja kontoteabe teenuse pakkujad saavad osutada oma teenuseid kontoomaniku nõusolekul, ilma et kontot haldav makseteenuse pakkuja nõuaks neilt kõnealuste teenuseliikide osutamiseks teatava, kas otsesel või kaudsel juurdepääsul põhineva ärimudeli kasutamist. Makse algatamise teenuse pakkujad ja kontoteabe teenuse pakkujad ühelt poolt ning kontot haldav makseteenuse pakkuja teiselt poolt peaksid täitma käesoleva direktiiviga kehtestatud või käesolevas direktiivis osutatud ning regulatiivsetes tehnilistes standardites sisalduvaid vajalikke andmekaitse- ja turvanõudeid. Kõnealused regulatiivsed tehnilised standardid peaksid olema kooskõlas olemasolevate erinevate tehnoloogiliste lahendustega. Selleks et tagada kõnealuste teenuste kontekstis turvaline teabevahetus asjaomaste osalejate vahel, peaks EBA samuti täpsustama teabevahetuse ühistele ja avatud standarditele esitatavaid nõudeid, mida peavad rakendama kõik kontot haldavad makseteenuse pakkujad, kes võimaldavad internetimakseteenuste osutamist. See tähendab, et kõnealused avatud standardid peaksid tagama erinevate tehnoloogiliste teabevahetuslahenduste koostoimimisvõime. Need ühised ja avatud standardid peaksid ka tagama, et kontot haldav makseteenuse pakkuja on teadlik asjaolust, et temaga võtab ühendust makse algatamise teenuse pakkuja või kontoteabe teenuse pakkuja, mitte klient ise. Standardid peaksid samuti tagama, et makse algatamise teenuse pakkujad ja kontoteabe teenuse pakkujad suhtlevad kontot haldava makseteenuse pakkuja ja asjaomaste klientidega turvalisel viisil. Kõnealuste nõuete väljatöötamisel peaks EBA pöörama erilist tähelepanu asjaolule, et kohaldatavad standardid peaksid võimaldama kasutada erinevate makseteenuste osutamiseks kõiki tavapäraseid seadmeliike (nt arvutid, tahvelarvutid ja mobiiltelefonid).

(94)

Autentimist ja teabevahetust käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite väljatöötamisel peaks EBA süstemaatiliselt hindama ja võtma arvesse privaatsuse mõõdet, et teha kindlaks iga olemasoleva tehnilise valikuga seotud riskid ning õiguskaitsevahendid, mille võiks kehtestada andmekaitsega seotud ohtude minimeerimiseks.

(95)

Elektrooniliste maksete turvalisus on väga oluline, et tagada kasutajate kaitse ja e-kaubanduse jaoks sobiva keskkonna kujundamine. Kõik elektrooniliselt pakutavad makseteenused tuleks teostada turvaliselt, võttes kasutusele tehnoloogia, mis suudab tagada kasutaja turvalise autentimise ja vähendada maksimaalselt pettuse ohtu. Näib, et ei ole vajalik tagada samasugust kaitsetaset maksetehingute puhul, mis algatatakse ja täidetakse muul viisil kui elektrooniliste platvormide või seadmete abil, nagu paberil maksetehingud, posti- või telefonimüük. Interneti- ja mobiilimaksete kindla kasvuga peaks kaasnema turvameetmete üldine tugevdamine. Interneti või muude kaugkanalite kaudu pakutavad makseteenused, mille toimimine ei sõltu sellest, kus asuvad füüsiliselt maksetehingu algatamiseks kasutatav seade või kasutatav makseinstrument, peaksid seega hõlmama tehingute autentimist dünaamiliste koodide kaudu, et teavitada kasutajat igal ajal makse summast ning makse saajat tehingust, milleks kasutaja loa annab.

(96)

Turvameetmed peaksid olema kooskõlas makseteenusega seotud riski tasemega. Et võimaldada kasutajasõbralike ja ligipääsetavate maksevahendite arendamist selliste madala riskitasemega maksete jaoks nagu näiteks madala väärtusega maksed, nagu kontaktivabad maksed müügipunktis, mis on kas mobiiltelefonil põhinevad või mitte, tuleks turvanõuete erandeid kohaldamisalast täpsustada regulatiivsetes tehnilistes standardites. Isikustatud turvavolituste turvaline kasutamine on vajalik selleks, et piirata andmepüügi ja muude pettustega seotud ohte. Sellega seoses tuleks võtta kasutajate jaoks vastu meetmed, millega kaitstakse nende isikustatud turvavolituste konfidentsiaalsust ja terviklikkust. Need meetmed hõlmavad üldjuhul kodeerimissüsteeme, mis põhinevad maksja isiklikel seadmetel (sh kaardilugejad või mobiiltelefonid) või mida pakub maksjale tema kontot haldav makseteenuse pakkuja erineva kanali kaudu, nagu näiteks SMS või e-kirjad. Meetmed, sealhulgas üldjuhul kodeerimissüsteemid, mille tulemusena võidakse luua autentimiskoodid, nagu ühekordsed salasõnad, võivad maksetehingute turvalisust tugevdada. Selliste autentimiskoodide kasutamist makseteenuse kasutajate poolt tuleks pidada kokkusobivaks nende makseinstrumentide ja isikustatud turvavolitustega seotud kohustustega, samuti siis, kui kaasatud on makse algatamise teenuse pakkujad või kontoteabe teenuse pakkujad.

(97)

Liikmesriigid peaksid määrama, kas pädevad asutused, kes vastutavad makseasutustele tegevusloa andmise eest, võiksid samuti toimida vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust läbiviivate pädevate asutustena.

(98)

Ilma et see piiraks klientide õigust esitada hagi kohtule, peaksid liikmesriigid tagama makseteenuse pakkujate ja makseteenuse kasutajate vaheliste, käesolevas direktiivis sätestatud õigustest ja kohustustest tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise kergesti kasutatava, asjakohase, sõltumatu, erapooletu, läbipaistva ja tulemusliku menetluse. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 593/2008 (24) nähakse ette, et lepingu suhtes kohaldatavat õigust käsitlevad mis tahes lepingutingimused ei tohi kahjustada tarbijale tema alalise elukohariigi õiguse kohustuslike sätete alusel tagatud kaitset. Liikmesriigid peaksid kehtestama tõhusa ja tulemusliku vaidluste lahendamise menetluse, tagades, et makseteenuse pakkujad töötavad välja tulemusliku kaebuste lahendamise menetluse, millest saavad juhinduda nende makseteenuse kasutajad enne, kui vaidlus antakse lahendamiseks kohtuvälise menetluse kaudu või kohtule. Kaebuste lahendamise menetluse puhul tuleks sätestada lühike ja selge tähtaeg, mille jooksul makseteenuse pakkuja vastab kaebusele. Liikmesriigid peaksid tagama, et vaidluste kohtuvälise lahendamise organitel on piisav suutlikkus osaleda asjakohasel ja tõhusal viisil piiriüleses koostöös seoses käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi ja kohustusi käsitlevate vaidlustega.

(99)

Vajalik on tagada käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusaktide tõhus jõustamine. Seetõttu tuleks kehtestada asjakohased menetlused, mida järgides saaks esitada kaebusi nende makseteenuse pakkujate vastu, kes ei täida neid õigusakte, ja tagada, kui see on asjakohane, tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste määramine. Selleks et tagada käesoleva direktiivi tulemuslik täitmine, peaksid liikmesriigid määrama makseteenuse pakkujatest sõltumatud pädevad asutused vastavalt määruses (EL) nr 1093/2010 sätestatud tingimustele. Läbipaistvuse huvides peaksid liikmesriigid teatama komisjonile määratud asutuste nimed ning kirjeldama selgelt nende ülesandeid vastavalt käesolevale direktiivile.

(100)

Ilma et see piiraks õigust esitada hagi kohtule, et tagada direktiivi järgimine, peaksid liikmesriigid samuti tagama, et pädevatele asutustele antakse vajalikud õigused, sealhulgas õigus kehtestada karistusi, kui makseteenuse pakkuja ei järgi käesolevas direktiivis sätestatud õigusi ja kohustusi, eelkõige kui on olemas oht uute rikkumiste toimepanemiseks või muu oht tarbijate kollektiivsetele huvidele.

(101)

On oluline, et tarbijaid teavitatakse selgelt ja arusaadavalt nende käesolevast direktiivist tulenevatest õigustest ja kohustustest. Komisjon peaks seetõttu koostama nende õiguste ja kohustuste kohta teabelehe.

(102)

Käesoleva direktiiviga ei piirata nende siseriiklike õigusaktide kohaldamist, mis on seotud tagajärgedega, mis tulenevad vastutusest väljavõtte ebakorrektse esitamise või edastamise eest.

(103)

Käesoleva direktiivi kohaldamine ei tohiks piirata nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ (25) makseteenuste käibemaksustamist käsitlevate sätete kohaldamist.

(104)

Kui käesolevas direktiivis viidatakse eurodes väljendatud summale liikmesriikide puhul, mille rahaühik ei ole euro, tuleb sellist summat käsitada sellise liikmesriigi poolt kindlaks määratud ekvivalentse summana selle liikmesriigi vääringus.

(105)

Õiguskindluse huvides on kohane kehtestada üleminekukord, mille kohaselt isikud, kes enne käesoleva direktiivi jõustumist on alustanud makseasutusena tegevust kooskõlas siseriiklike õigusaktidega, millega võetakse üle direktiiv 2007/64/EÜ, võivad jätkata seda tegevust asjaomases liikmesriigis kindlaksmääratud aja jooksul.

(106)

Komisjonile tuleks anda õigus võtta vastu õigusakte vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290, millega soovituse 2003/361/EÜ muutmise korral kohandatakse viidet sellele soovitusele, ning ajakohastamise kohta, kui neis liikmesriikides, kus inflatsiooni arvesse võtmiseks kohaldatakse võimalust (osaliselt) vabastada väiksemad makseasutused loanõudest, muudetakse vabastuse künnist, mida väljendab makseteenuse pakkuja poolt keskmiselt tehtud maksetehingute kogusumma. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(107)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi järjekindel kohaldamine, peaks komisjonil olema võimalik kasutada EBA erialaseid teadmisi ja abi, mistõttu tuleks EBA-le anda ülesanne töötada välja suuniseid ja koostada regulatiivsete tehniliste standardite eelnõusid, mis käsitlevad makseteenuste turvalisust, eelkõige seoses kliendi tugeva autentimisega, ning liikmesriikidevahelist koostööd, mis on seotud teenuste osutamise ning tegevusloaga makseasutuste asutamisega teistes liikmesriikides. Komisjonile tuleks anda pädevus need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud vastu võtta. Need ülesanded on täielikult kooskõlas EBA rolli ja ülesannetega, mis on sätestatud määruses (EL) nr 1093/2010.

(108)

EBA peaks käesoleva direktiivi kohaselt suuniste, regulatiivsete tehniliste standardite eelnõude ja rakenduslike tehniliste standardite eelnõude väljatöötamisel kooskõlas määrusega (EL) nr 1093/2010 tagama, et ta konsulteerib kõigi asjakohaste sidusrühmadega, sealhulgas makseteenuste turu sidusrühmadega, kajastades kõiki asjakohaseid huvisid. Vajaduse korral peaks EBA seisukohtade nõuetekohaseks tasakaalustamiseks tegema eriti jõupingutusi, et kuulda asjakohaste pangandusväliste osalejate seisukohti.

(109)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt ühtse makseteenuste siseturu integreerimise jätkamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, sest see nõuab paljude erinevate, praegu liikmesriikide õigussüsteemides kehtivate õigusnormide ühtlustamist, küll aga saab seda selle ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(110)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise avaldusega selgitavate dokumentide kohta (26) kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(111)

Euroopa andmekaitseinspektoriga on konsulteeritud kooskõlas määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikega 2 ning ta andis oma arvamuse 5. detsembril 2013 (27).

(112)

Direktiive 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ja 2013/36/EL ning määrust (EL) nr 1093/2010 tuleks seega vastavalt muuta.

(113)

Kuna direktiivi 2007/64/EÜ tuleb teha palju muudatusi, on asjakohane tunnistada see direktiiv kehtetuks ja asendada uuega,

a)

krediidiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (28) artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses, sh liidus asuvad krediidiasutuste filiaalid nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 punkti 17 tähenduses, olenemata sellest, kas nende filiaalide peakontor asub liidus või direktiivi 2013/36/EL artikli 47 ja siseriikliku õiguse kohaselt liidust väljaspool;

b)

e-raha asutused direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 punkti 1 tähenduses, sh kooskõlas nimetatud direktiivi artikliga 8 ja siseriikliku õigusega e-raha asutuste filiaalid, kui need asuvad liidus ja nende peakontor asub liidust väljaspool ning üksnes juhul, kui nende filiaalide poolt osutatavad makseteenused on seotud e-raha väljastamisega;

c)

postiteenuse osutajad, kellel on siseriiklike õigusaktide kohaselt õigus osutada makseteenuseid;

d)

makseasutused;

e)

Euroopa Keskpank (EKP) ja liikmesriikide keskpangad, kui nad ei tegutse rahaasutuste või muu riigiasutusena;

f)

liikmesriigid või nende piirkondlikud või kohalikud asutused, kui nad ei tegutse riigiasutustena.

a)

nõuded makseteenuste tingimuste läbipaistvuse kohta ja teabele esitatavad nõuded ning

b)

makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vastavad õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamisega tavalise majandus- või kutsetegevuse raames.

a)

maksetehingud, mis tehakse üksnes sularahas otse maksjalt makse saajale, ilma mis tahes vahendava sekkumiseta;

b)

maksetehingud maksjalt makse saajale, mis tehakse kaubandusagendi vahendusel, kellel on lepinguga antud õigus pidada läbirääkimisi kaupade või teenuste müügi või ostu üle või sõlmida müügi- või ostutehinguid üksnes maksja või üksnes makse saaja nimel;

c)

majandus- või kutsetegevuse käigus pangatähtede ja müntide füüsiline transport, sealhulgas nende vastuvõtmine, töötlemine ja tarnimine;

d)

maksetehingud, mis seisnevad majandus- või kutsetegevusega mitte seotult sularaha kogumises ja tarnimises mittetulundusliku või heategevusliku tegevuse käigus;

e)

teenused, mille puhul makse saaja maksab kauba või teenuse eest makseteenuse kasutaja selgel taotlusel maksjale sularaha osana maksetehingust enne maksetehingu täitmist;

f)

sularahas tehtavad valuutavahetustoimingud, mille puhul rahalisi vahendeid ei hoita maksekontol;

g)

maksetehingud, mis põhinevad mis tahes järgmisel dokumendil, millega makseteenuse pakkuja annab rahalised vahendid makse saaja käsutusse:

h)

maksetehingud, mis sooritatakse makse- või väärtpaberiarveldussüsteemis arveldusagentide, kesksete osapoolte, kliiringukodade ja/või keskpankade ja muude süsteemis osalejate ning makseteenuse pakkujate vahel, ilma et see piiraks artikli 35 kohaldamist;

i)

maksetehingud, mis on seotud väärtpaberitest koosneva vara teenindamisega, sealhulgas dividendide, sissetuleku või muude tulude jaotamise või tagasiostmise või müügiga, mida teostavad punktis h osutatud isikud või investeerimisühingud, krediidiasutused, ühisinvesteerimisettevõtjad või investeerimisteenuseid osutavad varahaldusettevõtjad ning kõik muud asutused, kellel on lubatud hallata finantsinstrumente;

j)

tehniliste teenuste pakkujate teenused, millega toetatakse makseteenuste osutamist, kusjuures ülekantavad rahalised vahendid ei kuulu ühelgi ajahetkel selliste teenuste pakkujatele, sealhulgas andmetöötlus ja andmete säilitamine, usaldus- ja eraelu puutumatuse kaitse teenused, andmete ja olemi autentimine, infotehnoloogia- (IT) ja sidevõrguteenuste osutamine, makseteenuste puhul kasutatavate terminalide ja seadmete kasutuseks andmine ja hooldus, välja arvatud makse algatamise teenused ja kontoteabe teenused;

k)

teenused, mis põhinevad konkreetsetel makseinstrumentidel, mida saab kasutada üksnes piiratud viisil ja mis vastavad ühele järgmistest tingimustest:

l)

elektroonilise side võrkude või teenuste pakkuja maksetehingud, mis tehakse lisaks elektroonilise side teenustele võrgu kliendi või teenuse tellija jaoks:

tingimusel et ükski punktides i ja ii osutatud maksetehing ei ole suurem kui 50 eurot ning:

m)

makseteenuse pakkujate, nende agentide või filiaalide vahel teostatavad maksetehingud nende oma nimel;

n)

maksetehingud ja seonduvad teenused emaettevõtja ja selle tütarettevõtja vahel või sama emaettevõtja mitme tütarettevõtja vahel ilma makseteenuse pakkuja mis tahes vahendava sekkumiseta; erandiks on samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja vahendav sekkumine;

o)

sularaha- või makseautomaadist sularaha väljavõtmiseks pakutavad teenused, mida pakuvad ühe või mitme kaartide väljastaja huvides tegutsevad teenusepakkujad, kes ei ole maksekontolt raha välja võtva kliendiga sõlmitud raamlepingu pooled, tingimusel et need teenusepakkujad ei osuta muid I lisas loetletud makseteenuseid. Siiski esitatakse kliendile artiklites 45, 48, 49 ja 59 osutatud teave sularaha väljavõtmise tasude kohta enne sularaha väljavõtmist ning pärast väljavõtmist sularaha kättesaamisel tehingu lõpus.

1.

„päritoluliikmesriik” – mis tahes järgmine riik:

2.

„vastuvõttev liikmesriik” – liikmesriik, mis ei ole päritoluliikmesriik ja kus makseteenuse pakkujal on agent või filiaal või kus ta osutab makseteenuseid;

3.

„makseteenus” – I lisas loetletud üks või mitu äritegevuse liiki;

4.

„makseasutus” – juriidiline isik, kellele on antud tegevusluba kooskõlas artikliga 11 makseteenuste osutamiseks ja täitmiseks kõikjal liidus;

5.

„maksetehing” – maksja, maksja nimel või makse saaja algatatud rahaliste vahendite sissemakse, ülekandmine või väljamaksmine, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja makse saaja vahel;

6.

„kaugmaksetehing” – maksetehing, mis on algatatud interneti teel või seadme kaudu, mida võib kasutada sidevahendina;

7.

„maksesüsteem” – rahaliste vahendite edastamise süsteem, millel on ametlikud standardid ja ühtsed eeskirjad maksetehingute töötlemiseks, kliiringuks ja/või arveldamiseks;

8.

„maksja” – füüsiline või juriidiline isik, kellel on maksekonto ja kes on lubanud teha maksekäsundi kõnealuselt maksekontolt või, kui maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes teeb maksekäsundi;

9.

„makse saaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes peaks olema maksetehinguga ülekantavate rahaliste vahendite saaja;

10.

„makseteenuse kasutaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja, makse saaja või mõlemana;

11.

„makseteenuse pakkuja” – artikli 1 lõikes 1 osutatud ettevõtja või füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab artiklite 32 või 33 kohast vabastust;

12.

„maksekonto” – ühe või mitme makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks;

13.

„maksekäsund” – maksja või makse saaja antud juhis oma makseteenuse pakkujale maksetehingu täitmiseks;

14.

„makseinstrument” – makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud isikustatud seade (seadmed) ja/või toimingute kogum, mida kasutatakse maksekäsundi algatamiseks;

15.

„makse algatamise teenus” – teenus maksekäsundi algatamiseks makseteenuse kasutaja taotlusel seoses teise makseteenuse pakkuja juures hoitava maksekontoga;

16.

„kontoteabe teenus” – internetipõhine teenus, mis seisneb konsolideeritud teabe esitamises ühe või mitme maksekonto kohta, mille makseteenuse kasutaja on avanud kas teise makseteenuse pakkuja või mitme makseteenuse pakkuja juures;

17.

„kontot haldav makseteenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kes pakub maksjale maksekontot ja haldab seda;

18.

„makse algatamise teenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kelle äritegevus seisneb I lisa punktis 7 osutatud tegevuses;

19.

„kontoteabe teenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kelle äritegevus seisneb I lisa punktis 8 osutatud tegevuses;

20.

„tarbija” – füüsiline isik, kes tegutseb käesoleva direktiiviga hõlmatud makseteenuse lepingutes eesmärkidel, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega;

21.

„raamleping” – makseteenuse leping, millega reguleeritakse üksikute ja järjestikuste maksetehingute täitmist tulevikus ning mis võib sisaldada maksekonto avamise kohustust ja tingimusi;

22.

„rahasiire” – makseteenus, mille puhul saadakse maksjalt rahalisi vahendeid maksja või makse saaja nimel maksekontot avamata ning mille ainsaks eesmärgiks on kanda vastav rahasumma üle makse saajale või mõnele teisele makseteenuse pakkujale, kes tegutseb makse saaja nimel, ja/või kui rahalised vahendid saadakse makse saaja nimel ning tehakse talle kättesaadavaks;

23.

„otsekorraldus” – makseteenus, mille eesmärgiks on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja volituse alusel, mille maksja on andnud makse saajale, makse saaja makseteenuse pakkujale või maksja enda makseteenuse pakkujale;

24.

„kreeditkorraldus” – makseteenus, mille puhul makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib makse saaja maksekontot maksetehingu või järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel;

25.

„rahalised vahendid” – pangatähed ja mündid, elektroonsel kujul edastatav raha ja e-raha, mis on määratletud direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 lõikes 2;

26.

„väärtuspäev” – päev, mil makseteenuse pakkuja debiteerib maksja kontot või krediteerib makse saaja kontot ja mis on aluseks kontol olevatele rahalistele vahenditele intressi arvutamisel;

27.

„viitekurss” – vahetuskurss, millele tuginedes arvutatakse valuutavahetuskurss ja mille makseteenuse pakkuja teeb kättesaadavaks või mis pärineb avalikkusele kättesaadavast allikast;

28.

„viiteintressimäär” – intressimäär, millele tuginedes arvutatakse kasutatav intressimäär ja mis pärineb avalikkusele kättesaadavast allikast, mida saavad kontrollida mõlemad makseteenuse lepingu osalised;

29.

„autentimine” – toiming, mis võimaldab makseteenuse pakkujal kindlaks teha konkreetse makseteenuse kasutaja isiku või konkreetse makseinstrumendi kasutamise kehtivuse, sealhulgas kasutaja isikustatud turvavolituste kasutamine;

30.

„tugev kliendi autentimine” – autentimine, mille käigus kasutatakse kahte või enamat elementi, mis kuuluvad teadmise (miski, mida teab üksnes kasutaja), omamise (miski, mida omab üksnes kasutaja) või tunnuse (miski, mis on kasutajale omane) kategooriasse ja on sõltumatud, et neist ühe rikkumine ei ohustaks teiste usaldusväärsust, ning mille ülesehitus võimaldab kaitsta autentimisandmete konfidentsiaalsust;

31.

„isikustatud turvavolitused” – makseteenuse pakkuja poolt makseteenuse kasutajale autentimise eesmärgil antud isikustatud elemendid;

32.

„tundlikud makseandmed” – andmed, sh isikustatud turvavolitused, mida on võimalik kasutada pettuse toimepanemiseks. Makse algatamise teenuse pakkujate ja kontoteabe teenuse pakkujate puhul ei kuulu tundlike makseandmete hulka kontoomaniku nimi ega kontonumber;

33.

„kordumatu tunnus” – makseteenuse kasutajale makseteenuse pakkuja määratud tähtede, numbrite või sümbolite kombinatsioon, mille makseteenuse kasutaja esitab maksetehingu teise makseteenuse kasutaja ja/või teisele makseteenuse kasutajale kuuluva maksekonto üheseks kindlakstegemiseks;

34.

„sidevahendid” – vahendid, mida makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja võivad kasutada omavahelise makseteenuse lepingu sõlmimisel, ilma et nad peaksid ühel ajal füüsiliselt kohal viibima;

35.

„püsiv andmekandja” – vahend, mis võimaldab makseteenuse kasutajal isiklikult talle adresseeritud teavet salvestada nii, et seda saaks tulevikus kasutada nii kaua, kui on teabe otstarbe seisukohast vajalik, ning et teavet saaks muutmata kujul taasesitada;

36.

„mikroettevõtja” – ettevõtja, kes on makseteenuse lepingu sõlmimise ajal soovituse 2003/361/EÜ lisa artiklis 1 ja artikli 2 lõigetes 1 ja 3 määratletud ettevõtja;

37.

„tööpäev” – päev, mil maksja asjaomane makseteenuse pakkuja või maksetehingu täitmisega seotud makse saaja makseteenuse pakkuja on maksetehingu täitmiseks vajalikuks arvelduseks avatud;

38.

„agent” – füüsiline või juriidiline isik, kes tegutseb makseteenuste osutamisel makseasutuse nimel;

39.

„filiaal” – tegevuskoht, mis ei ole peakontor ja mis on makseasutuse osa, mis ei ole juriidiline isik ning mis teostab otse kõiki või mõningaid makseasutuse äritegevusele omaseid tehinguid; kõiki tegevuskohti, mille teises liikmesriigis paikneva peakontoriga makseasutus on ühes liikmesriigis asutanud, käsitatakse ühe filiaalina;

40.

„konsolideerimisgrupp” – ettevõtjate grupp, mis on üksteisega seotud direktiivi 2013/34/EL artikli 22 lõigetes 1, 2 või 7 osutatud viisil, või ettevõtjad, mis on määratletud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 241/2014 (29) artikli 4, 5, 6 ja 7 alusel ja mis on üksteisega seotud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 10 lõikes 1, artikli 113 lõikes 6 või lõikes 7 osutatud viisil;

41.

„elektroonilise side võrk” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ (30) artikli 2 esimese lõigu punktis a määratletud võrk;

42.

„elektroonilise side teenus” – direktiivi 2002/21/EÜ artikli 2 punktis c määratletud teenus;

43.

„digitaalne infosisu” – kaubad või teenused, mis on toodetud ja tarnitud digitaalsel kujul ja mille kasutamine või tarbimine on võimalik vaid tehnilise seadmega ning mis ei hõlma mingil viisil füüsiliste kaupade ja teenuste kasutamist või tarbimist;

44.

„maksetehingute vastuvõtmine” – makseteenus, mida osutab makseteenuse pakkuja, kellel on makse saajaga leping maksetehingute vastuvõtmiseks ja töötlemiseks, mille tulemusena kantakse rahalised vahendid üle makse saajale;

45.

„makseinstrumentide väljastamine” – makseteenus, mida osutab makseteenuse pakkuja, kellel on sõlmitud leping, et anda maksjale makseinstrument maksja maksetehingute algatamiseks ja töötlemiseks;

46.

„omavahendid” – vahendid, nagu need on määratletud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 118, mille puhul vähemalt 75 % esimese taseme omavahenditest moodustavad esimese taseme põhiomavahendid, nagu on osutatud kõnealuse määruse artiklis 50, ning teise taseme omavahendid on võrdsed ühe kolmandikuga esimese taseme omavahenditest või sellest väiksemad;

47.

„makselahenduse kaubamärk” – mis tahes materiaalne või digitaalne nimi, termin, tähis, sümbol või nende kombinatsioon, millega on võimalik näidata, millise maksekaardiskeemi raames kaardipõhised maksetehingud tehakse;

48.

„ühismärgistus” – kahe või enama makselahenduse kaubamärgi või sama makselahenduse kaubamärgi kahe või enama makserakenduse kasutamine samal makseinstrumendil.

a)

tegevusprogramm, milles eelkõige kirjeldatakse kavandatavate makseteenuste liike;

b)

äriplaan koos esimese kolme majandusaasta prognoositava eelarvekalkulatsiooniga, mis tõendab, et taotluse esitaja suudab rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ning menetlusi;

c)

tõendid selle kohta, et makseasutus omab artiklis 7 sätestatud algkapitali;

d)

artikli 10 lõikes 1 osutatud makseasutuste puhul makseteenuse kasutaja rahaliste vahendite kaitseks artikli 10 kohaselt võetud meetmete kirjeldus;

e)

taotluse esitaja juhtimiskorra ja sisekontrollimehhanismide, sealhulgas haldus-, riskijuhtimis- ja raamatupidamisprotseduuride kirjeldus, mis tõendab, et nimetatud juhtimiskord, kontrollimehhanismid ja protseduurid on proportsionaalsed, asjakohased, usaldusväärsed ja piisavad;

f)

turvaintsidentide ja turvalisusega seotud kliendikaebuste väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete võtmise korra kirjeldus, sealhulgas intsidentidest teatamise kord, milles võetakse arvesse makseasutuse teatamiskohustust vastavalt artiklile 96;

g)

tundlikele makseandmetele juurdepääsu registreerimise, seire, jälgimise ja piiramise protsessi kirjeldus;

h)

talitluspidevuse tagamise korra kirjeldus, mis hõlmab oluliste toimingute loetelu, tõhusaid hädaolukorra lahendamise plaane ning nende plaanide asjakohasuse ja tõhususe korrapärase katsetamise ja läbivaatamise menetlust;

i)

jõudluse, tehingute ja pettuse kohta statistiliste andmete kogumise põhimõtete kirjeldus ja põhimõistete määratlus;

j)

turvapoliitika dokument, sealhulgas põhjalik makseteenustega seotud riski hinnang ning nende turvalisuskontrolli ja riskide maandamise meetmete kirjeldus, mis on võetud makseteenuste kasutajatele piisava kaitse pakkumiseks väljaselgitatud ohtude, sealhulgas pettuse ning tundlike ja isikuandmete ebaseadusliku kasutamise eest;

k)

makseasutuste puhul, kes peavad täitma rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemisega seonduvaid kohustusi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2015/849 (31) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2015/847, (32) ülevaade sisekontrollimehhanismidest, mille taotluse esitaja on kehtestanud nende kohustuste täitmiseks;

l)

taotluse esitaja organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mis vajaduse korral sisaldab agentide ja filiaalide kavandatud kasutamise kirjeldust ning kirjeldust vähemalt kord aastas koha peal ja mujal tehtud kontrollide kohta, mille taotluse esitaja kohustub agentide ja filiaalide puhul läbi viima, samuti tegevuse edasiandmise korra kirjeldust ning käsitleb taotluse esitaja osalust riigisisestes või rahvusvahelistes maksesüsteemides;

m)

andmed isikute kohta, kellel on taotluse esitajas otseselt või kaudselt oluline osalus määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 36 tähenduses, nende osaluse suurus ning tõendid nende sobivuse kohta, pidades silmas vajadust tagada makseasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine;

n)

andmed makseasutuse juhtide ja makseasutuse juhtimise eest vastutavate isikute kohta ja vajaduse korral makseasutuse makseteenustega seotud tegevuse eest vastutavate isikute kohta ning samuti tõendid, et neil on hea maine ning makseteenuste osutamiseks kohased teadmised ja kogemus vastavalt makseasutuse päritoluliikmesriigis kindlaks määratule;

o)

vajaduse korral andmed Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2006/43/EÜ määratletud vannutatud audiitorite ja audiitorühingute kohta (33);

p)

taotluse esitaja õiguslik seisund ja põhikiri;

q)

taotluse esitaja peakontori aadress.

a)

ettevõtja riskiprofiil;

b)

kas ettevõtja osutab muid I lisas osutatud makseteenuseid või tegeleb muu äritegevusega;

c)

tegevuse ulatus:

d)

võrreldavate tagatiste eripära ja rakendamise kriteeriumid.

a)

kui makseasutus pakub üksnes I lisa punktis 6 osutatud makseteenuseid, peab selle algkapital igal ajal olema vähemalt 20 000 eurot;

b)

kui makseasutus pakub I lisa punktis 7 osutatud makseteenuseid, peab selle algkapital igal ajal olema vähemalt 50 000 eurot;

c)

kui makseasutus pakub I lisa punktides 1–5 osutatud makseteenuseid, peab selle algkapital igal ajal olema vähemalt 125 000 eurot.

Meetod A

Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt 10 %-ga tema eelneva majandusaasta püsivatest üldkuludest. Pädevad asutused võivad seda nõuet korrigeerida juhul, kui makseasutuse äritegevuses on pärast eelmist majandusaastat toimunud oluline muudatus. Kui makseasutuse äritegevus ei ole arvestamise kuupäevaks kestnud ühe majandusaasta, peab omavahendite summa olema võrdne vähemalt 10 %-ga üldpüsikuludest, lähtudes äriplaanis kavandatust, kui pädevad asutused ei nõua kõnealuse plaani kohandamist.

Meetod B

Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt järgmiste elementide summaga, mida on korrutatud lõikes 2 sätestatud korrigeerimisteguriga k, ja kus maksete maht (MM) on 1/12 eelneva majandusaasta jooksul makseasutuse täidetud maksetehingute kogusummast:

Meetod C

Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt punktis a määratletud asjaomase näitajaga, mida on korrutatud punktis b sätestatud korrutusteguriga ning korrutatud seejärel lõikes 2 sätestatud korrigeerimisteguriga k.

a)

0,5, kui makseasutus osutab ainult I lisa punktis 6 osutatud makseteenuseid;

b)

1, kui makseasutus osutab mõnda I lisa punktides 1–5 osutatud makseteenustest.

a)

rahalisi vahendeid ei segata ühelgi ajahetkel mis tahes füüsilise või juriidilise isiku rahaliste vahenditega, v.a nende makseteenuse kasutajate rahaliste vahenditega, kelle nimel rahalisi vahendeid hoitakse, ning kui need on endiselt makseasutuse käes, kuid neid ei ole rahaliste vahendite saamise päevale järgneva tööpäeva lõpuks makse saajale või teisele makseteenuse pakkujale veel edastatud, hoiustatakse neid krediidiasutuse eraldi kontol või investeeritakse turvalisse, likviidsesse ja madala riskiga varasse vastavalt päritoluliikmesriigi pädevate asutuste määratlusele; seejuures ei rahuldata makseteenuse kasutajate huvides ning kooskõlas siseriikliku õigusega nende rahaliste vahendite arvelt makseasutuse teiste võlausaldajate nõudeid, eelkõige maksejõuetuse puhul;

b)

rahalised vahendid kaetakse sellise kindlustusandja või krediidiasutuse (mis ei kuulu makseasutusega samasse konsolideerimisgruppi) välja antud kindlustuslepingu või samaväärse garantiiga sellise summa ulatuses, mis on võrdne summaga, mis oleks eraldatud sellise kindlustuslepingu või samaväärse garantii puudumisel ning mis kuulub maksmisele juhul, kui makseasutus ei ole suuteline täitma oma finantskohustusi.

a)

ei ole tegevusluba kasutanud 12 kuu jooksul, selgesõnaliselt loobub tegevusloast või on lõpetanud tegevuse rohkem kui kuueks kuuks, juhul kui asjaomane liikmesriik ei ole ette näinud, et sellistel juhtudel tegevusluba aegub;

b)

on saanud tegevusloa valeandmete alusel või mõnel muul ebaausal viisil;

c)

ei täida enam tegevusloa andmise tingimusi või ei teata pädevale asutusele nende tingimuste täitmist mõjutavatest olulistest sündmustest;

d)

kujutab oma makseteenuste osutamise jätkamisega ohtu maksesüsteemi stabiilsusele või usaldatavusele; või

e)

vastab ühele muudest tingimustest, mille puhul siseriiklikud õigusaktid näevad ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise.

a)

tegevusloa saanud makseasutused ja nende agendid;

b)

sellised füüsilised ja juriidilised isikud, kelle suhtes on tehtud erand vastavalt artiklitele 32 või 33, ja nende agendid ning

c)

artikli 2 lõikes 5 osutatud asutused, kellel on siseriikliku õiguse kohaselt õigus osutada makseteenuseid.

a)

halduslike ja tihedalt seotud kõrvalteenuste osutamine, näiteks maksetehingute täitmise tagamine, valuutavahetusteenused, hoidmisteenused ning andmete säilitamine ja töötlemine;

b)

maksesüsteemide haldamine, ilma et see piiraks artikli 35 kohaldamist;

c)

makseteenuste osutamisest erinev äritegevus, võttes arvesse kohaldatavat liidu ja siseriiklikku õigust.

a)

krediit on kõrvalteenus ning seda antakse üksnes seoses maksetehingu täitmisega;

b)

olenemata krediitkaartide abil krediidi andmise siseriiklikest eeskirjadest, tuleb maksega seoses ning kooskõlas artikli 11 lõikega 9 ja artikliga 28 antud krediit tagasi maksta lühikese aja jooksul, mis ei tohi mingil juhul ületada 12 kuud;

c)

kõnealust krediiti ei anta rahalistest vahenditest, mis on saadud või mida hoitakse enda käes maksetehingu täitmise eesmärgil;

d)

makseasutuse omavahendid vastavad igal ajal ning järelevalveasutustele tõendatult antud krediidi kogusummale.

a)

agendi nimi ja aadress;

b)

nende sisekontrollimehhanismide kirjeldus, mida agent kasutab direktiivist (EL) 2015/849 tulenevate kohustuste täitmiseks seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega; kirjeldust tuleb ajakohastada viivitamata, kui esialgses teates sisalduvad üksikasjad oluliselt muutuvad;

c)

makseteenuste osutamisel kasutatava agendi juhtide ja juhtimise eest vastutavate isikute isikuandmed ning muude kui makseteenuseid osutavate agentide puhul tõendid selle kohta, et nad on sobivad isikud;

d)

makseasutuse makseteenused, milleks agendile volitused antakse, ning

e)

agendi kordumatu tunnuskood või number, kui see on kohaldatav.

a)

edasiandmine ei too endaga kaasa makseasutuse kõrgema juhtkonna vastutuse delegeerimist;

b)

makseasutuse suhe makseteenuse kasutajatega ja käesolevast direktiivist tulenevad makseasutuse kohustused makseteenuse kasutajate ees ei muutu;

c)

ei kahjustata käesoleva jaotise kohaseid tingimusi, mida makseasutus peab täitma tegevusloa saamiseks ja säilitamiseks;

d)

ei tühistata ega muudeta ühtegi muud tingimust, mille täitmise tulemusel anti makseasutusele tegevusluba.

a)

nõuda makseasutuselt kogu teabe esitamist, mis on vajalik nõuete täitmise jälgimiseks, täpsustades taotluse eesmärgi vastavalt vajadusele ning teabe esitamise tähtaja;

b)

viia läbi kohapealseid kontrolle makseasutuse, makseasutuse vastutusel makseteenuseid osutava agendi ja filiaali või mis tahes sellise üksuse juures, kellele tegevus on edasi antud;

c)

anda välja soovitusi ja suuniseid ning vajaduse korral siduvaid haldusnorme;

d)

peatada või tunnistada kehtetuks tegevusluba vastavalt artiklile 13.

a)

teiste liikmesriikide pädevad asutused, kes vastutavad makseasutustele tegevuslubade andmise ja makseasutuste järelevalve eest;

b)

EKP ja liikmesriikide keskpangad kui rahandus- ja järelevalveasutused ja, kui see on asjakohane, muud riigiasutused, kes vastutavad makse- ja arveldussüsteemide järelevalve eest;

c)

teised asjaomased asutused, kes on määratud vastavalt käesolevale direktiivile, direktiivile (EL) 2015/849 ja makseteenuse pakkujate suhtes kohaldatavatele muudele liidu õigusaktidele, nagu näiteks õigusaktid, mida kohaldatakse rahapesu ja terrorismi rahastamise suhtes;

d)

EBA, kes osaleb järelevalvemehhanismide ühtse ja järjepideva tegevuse tagamisel, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 1 lõike 5 punktis a.

a)

makseasutuse nimi, aadress ning kui see on kohaldatav, siis loa number;

b)

liikmesriik (liikmesriigid), kus ta kavatseb tegutseda;

c)

pakutav makseteenus (pakutavad makseteenused);

d)

kui makseasutus kavatseb kasutada agenti, siis artikli 19 lõikes 1 osutatud teave;

e)

kui makseasutus kavatseb kasutada filiaali, siis artikli 5 lõike 1 punktides b ja e osutatud teave seoses makseteenuste osutamisega vastuvõtvas liikmesriigis, filiaali organisatsioonilise struktuuri kirjeldus ja filiaali juhtimise eest vastutavate isikute isikuandmed.

a)

makseasutuse poolt vastuvõtvates liikmesriikides sooritatud tehingute kogumaht ja -summa;

b)

osutatavate makseteenuste liik ning

c)

vastuvõtvas liikmesriigis asutatud agentide koguarv.

a)

koos kõigi agentidega, kelle eest asjaomane isik täielikult vastutab, ei ületa kõnealuse isiku poolt eelneva 12 kuu jooksul täidetud maksetehingute keskmine kogusumma kuus liikmesriigi poolt kindlaks määratud piirmäära ja igal juhul ei ületa see 3 miljonit eurot. Seda nõuet hinnatakse, lähtudes tema äriplaanis kavandatud maksetehingute kogusummast, kui pädevad asutused ei nõua kõnealuse plaani kohandamist, ning

b)

äritegevuse juhtimise või teostamise eest vastutavaid füüsilisi isikuid ei ole mõistetud süüdi rahapesu või terrorismi rahastamise või muude finantskuritegudega seotud õigusrikkumiste eest.

a)

sätted, millega piiratakse tõhusat osalemist teistes maksesüsteemides;

b)

sätted, millega diskrimineeritakse tegevusloa saanud makseteenuse pakkujaid või registrisse kantud makseteenuse pakkujaid osaliste õiguste ja kohustuste osas;

c)

piirangud institutsioonilise seisundi alusel.

a)

direktiivi 98/26/EÜ alusel määratud maksesüsteemide suhtes;

b)

maksesüsteemide suhtes, mis koosnevad üksnes konsolideerimisgruppi kuuluvatest makseteenuse pakkujatest.

a)

esitab makseteenuse pakkuja maksjale erandina artiklitest 51, 52 ja 56 üksnes teabe makseteenuse põhitunnuste kohta, sealhulgas makseinstrumendi kasutamise viisi, vastutuse, kehtestatud tasude ja muu asjakohase teabe kohta, mille alusel on võimalik teha teadlik otsus; samuti antakse maksjale teada, kust võib lihtsalt saada artiklis 52 määratletud muud teavet ning tingimusi;

b)

võib kokku leppida, et erandina artiklist 54 ei nõuta makseteenuse pakkujalt raamlepingu tingimuste kohta muudatuste väljapakkumist artikli 51 lõikes 1 sätestatud viisil;

c)

võib kokku leppida, et erandina artiklitest 57 ja 58 pärast maksetehingu täitmist:

a)

täpne teave või kordumatu tunnus, mille makseteenuse kasutaja peab esitama maksekäsundi nõuetekohaseks algatamiseks ja täitmiseks;

b)

osutatava makseteenuse maksimaalne täitmisaeg;

c)

makseteenuse kasutaja poolt oma makseteenuse pakkujale makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, siis nimetatud tasude summa koosseis;

d)

kui see on asjakohane, maksetehingule kohaldatav tegelik vahetuskurss või viitekurss.

a)

makse algatamise teenuse pakkuja nimi, tema peakontori aadress ja vajaduse korral tema selles liikmesriigis asutatud agendi ja filiaali aadress, kus makseteenust osutatakse, ning mis tahes muud kontaktandmed, sealhulgas e-posti aadress, mis on makse algatamise teenuse pakkujaga suhtlemisel asjakohane; ja

b)

pädeva asutuse kontaktandmed.

a)

kinnitus, et maksekäsund on maksja kontot haldava makseteenuse pakkuja juures edukalt algatatud;

b)

viitenumber, mille järgi saavad maksja ja makse saaja teha kindlaks maksetehingu ja vajaduse korral makse saaja teha kindlaks maksja, ning koos maksetehinguga edastatud mis tahes teave;

c)

maksetehingu summa;

d)

vajaduse korral makse algatamise teenuse pakkujale makse täitmise eest makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, nimetatud tasude summa koosseis.

a)

viitenumber, mis võimaldab maksjal maksetehingut kindlaks teha ning, kui see on asjakohane, makse saajaga seotud teave;

b)

maksetehingu summa maksekäsundil kasutatavas vääringus;

c)

maksetehingu täitmise eest maksja poolt makstavate tasude summa ja kui see on asjakohane, siis nimetatud tasude summa koosseis;

d)

kui see on asjakohane, siis maksja makseteenuse pakkuja maksetehingu tegemisel kasutatud vahetuskurss või viide sellele, kui see erineb artikli 45 lõike 1 punktis d ette nähtud kursist, ning maksetehingu summa pärast nimetatud vääringu konverteerimist;

e)

maksekäsundi laekumise kuupäev.

a)

viitenumber, mis võimaldab makse saajal teha kindlaks maksetehingu ning vajaduse korral maksja, ning mis tahes koos maksetehinguga edastatud teave;

b)

maksetehingu summa vääringus, milles rahalised vahendid on makse saajale kättesaadavaks tehtud;

c)

maksetehingu täitmise eest makse saaja poolt makstavate tasude summa ja kui see on asjakohane, nimetatud tasude summa koosseis;

d)

kui see on asjakohane, makse saaja makseteenuse pakkuja poolt maksetehingu täitmisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa enne valuuta konverteerimist;

e)

krediteerimise väärtuspäev.

1.

makseteenuse pakkuja kohta:

2.

makseteenuse kasutamise kohta:

3.

tasude, intresside ja vahetuskursside kohta:

4.

teabevahetuse kohta:

5.

kaitse- ja parandusmeetmete kohta:

6.

raamlepingu muutmise ja lõpetamise kohta:

7.

kahju hüvitamise kohta:

a)

maksimaalne täitmisaeg;

b)

maksja poolt makstavad tasud; ja

c)

kui see on asjakohane, tasude summa koosseis.

a)

viitenumber, mis võimaldab maksjal teha kindlaks iga maksetehingu, ning kui see on asjakohane, makse saajaga seotud teave;

b)

maksetehingu summa selles vääringus, milles maksja maksekontot debiteeritakse, või vääringus, mida kasutatakse maksekäsundis;

c)

maksetehingu täitmise eest makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, siis tasude summa koosseis, või maksja makstavad intressid;

d)

kui see on asjakohane, maksja makseteenuse pakkuja poolt maksetehingu teostamisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa pärast nimetatud vääringu konverteerimist;

e)

debiteerimise väärtuspäev või maksekäsundi laekumise kuupäev.

a)

viitenumber, mis võimaldab makse saajal kindlaks teha maksetehingu ning maksja, samuti koos maksetehinguga edastatud muu teave;

b)

maksetehingu summa vääringus, milles makse saaja maksekontot krediteeritakse;

c)

maksetehingu täitmise eest makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, nimetatud tasude summa koosseis, või makse saaja poolt tasumisele kuuluvad intressid;

d)

vajaduse korral makse saaja makseteenuse pakkuja poolt maksetehingu täitmisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa enne nimetatud vääringu konverteerimist;

e)

krediteerimise väärtuspäev.

a)

artikli 69 lõike 1 punkti b, artikli 70 lõike 1 punkte c ja d ning artikli 74 lõiget 3 ei kohaldata, kui makseinstrumenti ei ole võimalik blokeerida või selle edasist kasutamist takistada;

b)

artikleid 72, 73 ning artikli 74 lõikeid 1 ja 3 ei kohaldata, kui makseinstrumenti kasutatakse anonüümselt või kui makseteenuse pakkujal ei ole võimalik muudel makseinstrumendist tulenevatel põhjustel tõendada, et maksetehing oli autoriseeritud;

c)

erandina artikli 79 lõikest 1 ei pea makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajale teatama maksekäsundi täitmisest keeldumisest, kui selle täitmata jätmine on konteksti tõttu ilmne;

d)

erandina artiklist 80 ei saa maksja tühistada maksekäsundit pärast maksekäsundi edastamist makse saajale või talle selle maksetehingu täitmise suhtes oma nõusoleku andmist;

e)

erandina artiklitest 83 ja 84 kohaldatakse maksekäsundi täitmise teisi tähtaegu.

a)

maksja maksekonto on taotluse tegemise ajal interneti teel juurdepääsetav;

b)

maksja on andnud kontot haldavale makseteenuse pakkujale selge nõusoleku vastata makseteenuse pakkuja taotlustele kinnitada, et teatavale kaardipõhisele maksetehingule vastav summa on maksja maksekontol kättesaadav;

c)

punktis b osutatud nõusolek on antud enne esimese kinnitustaotluse tegemist.

a)

maksja on andnud makseteenuse pakkujale selgesõnalise nõusoleku taotleda lõikes 1 osutatud kinnitust;

b)

maksja on algatanud kaardipõhise maksetehingu kõnealuses summas, kasutades makseteenuse pakkuja väljastatud kaardipõhist makseinstrumenti.

c)

makseteenuse pakkuja autendib ennast kontot haldavale makseteenuse pakkujale enne iga kinnitustaotlust ning kasutab teabevahetuseks kontot haldava makseteenuse pakkujaga turvalist viisi vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d.

a)

ei hoia kunagi maksja rahalisi vahendeid seoses makse algatamise teenuse pakkumisega;

b)

tagab, et makseteenuse kasutaja isikustatud turvavolitused ei ole kättesaadavad teistele isikutele peale isikustatud turvavolituste kasutaja ja väljastaja ning et makse algatamise teenuse pakkuja edastab need turvaliste ja tõhusate kanalite kaudu;

c)

tagab, et makse algatamise teenuste kaudu saadud muud teavet makseteenuse kasutaja kohta antakse üksnes makse saajale ja üksnes makseteenuse kasutaja selgesõnalisel nõusolekul;

d)

identifitseerib ennast maksja kontot haldavale makseteenuse pakkujale iga kord, kui makse algatatakse, ning kasutab teabevahetuseks kontot haldava makseteenuse pakkuja, maksja ja makse saajaga turvalist viisi vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d;

e)

ei säilita makseteenuse kasutaja tundlikke makseandmeid;

f)

ei küsi makseteenuse kasutajalt mingeid muid andmeid peale nende, mis on vajalikud makse algatamise teenuse osutamiseks;

g)

ei kasuta, püüa saada ega säilita mingeid andmeid muul eesmärgil kui maksja poolt selgesõnaliselt taotletud makse algatamise teenuse osutamiseks;

h)

ei muuda summat, makse saaja andmeid ega ühtegi muud tehingu tunnust.

a)

vahetab turvaliselt teavet makse algatamise teenuse pakkujatega vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d;

b)

annab makse algatamise teenuse pakkujale kohe pärast makse algatamise teenuse pakkujalt maksekäsundi laekumist või teeb talle kättesaadavaks kogu teabe maksetehingu algatamise kohta ja kontot haldavale makseteenuse pakkujale kättesaadava kogu teabe maksetehingu täitmise kohta;

c)

käsitleb makse algatamise teenuse pakkuja teenuste kaudu edastatud maksekäsundeid ilma diskrimineerimata, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud, eelkõige võrreldes maksja enda poolt otse paberkandjal edastatud maksekäsundite ajastamise, prioriteetsuse ja tasudega.

a)

osutab teenuseid üksnes makseteenuse kasutaja selgesõnalisel nõusolekul;

b)

tagab, et makseteenuse kasutaja isikustatud turvavolitused ei ole kättesaadavad teistele isikutele peale isikustatud turvavolituste kasutaja ja väljastaja ning et nende kontoteabe teenuse pakkuja poolt edastamise korral toimub see turvaliste ja tõhusate kanalite kaudu;

c)

identifitseerib ennast makseteenuse kasutaja kontot haldava(te)le makseteenus(t)e pakkuja(te)le iga sideseansi puhul ning kasutab teabevahetuseks kontot haldava(te) makseteenuse pakkuja(te) ja makseteenuse kasutajaga turvalist viisi vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d;

d)

püüab saada juurde üksnes määratud maksekontodelt ja nendega seotud maksetehingutest pärit teabele;

e)

ei küsi maksekontodega seotud tundlikke makseandmeid;

f)

ei kasuta, püüa saada ega säilita mingeid andmeid muul eesmärgil kui makseteenuse kasutaja poolt selgesõnaliselt taotletud kontoteabe teenuse osutamiseks kooskõlas andmekaitse normidega.

a)

vahetab maksekontode puhul turvaliselt teavet kontoteabe teenuse pakkujatega vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d ja

b)

käsitleb maksekontode puhul kontoteabe teenuse pakkuja kaudu esitatud andmepäringuid ilma diskrimineerimata, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.

a)

kasutab makseinstrumenti kooskõlas makseinstrumendi väljastamise ja kasutamise tingimustega, mis peavad olema objektiivsed, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed;

b)

teavitab makseteenuse pakkujat või pakkuja määratud üksust liigse viivituseta, kui ta on saanud teadlikuks makseinstrumendi kadumisest, varastamisest, väärkasutamisest või autoriseerimata kasutamisest.

a)

tagab, et isikustatud turvavolitustele oleks juurdepääs ainult makseinstrumendi kasutamise õigusega makseteenuse kasutajal, ilma et see piiraks artiklis 69 sätestatud makseteenuse kasutaja kohustusi;

b)

ei saada makseinstrumenti eelneva kokkuleppeta, välja arvatud makseteenuse kasutajale juba antud makseinstrumendi asendamise korral;

c)

tagab, et igal ajal on kättesaadavad asjakohased vahendid, et makseteenuse kasutaja saaks jätta teate artikli 69 lõike 1 punkti b kohaselt või taotleda makseinstrumendi blokeeringu lõpetamist artikli 68 lõike 4 kohaselt; makseteenuse kasutaja taotlusel annab makseteenuse pakkuja tema käsutusse vajalikud vahendid, et makseteenuse kasutaja saaks tõendada nimetatud teate jätmist 18 kuu jooksul pärast sellist teavitamist;

d)

annab makseteenuse kasutajale võimaluse jätta artikli 69 lõike 1 punkti b kohane teade tasuta ja küsida, kui üldse, vaid asendamise kulusid, mis on makseinstrumendiga otseselt seotud;

e)

takistab makseinstrumendi mis tahes kasutamist pärast teate tegemist artikli 69 lõike 1 punkti b kohaselt.

a)

maksja ei olnud makseinstrumendi kaotusest, vargusest või väärkasutamisest enne makse tegemist teadlik, välja arvatud juhul, kui maksja ise pani toime pettuse; või

b)

kahju põhjuseks oli makseteenuse pakkuja sellise töötaja, agendi, filiaali või üksuse tegu või tegevusetus, kellele makseteenuse pakkuja tegevus oli edasi antud.

a)

maksetehingu autoriseerimise ajal ei täpsustatud maksetehingu täpset summat;

b)

maksetehingu summa ületas summat, mida maksja oleks üldjuhul eeldanud, võttes arvesse eelnevat kulutuste jaotust, raamlepingu tingimusi ja juhtumi asjakohaseid asjaolusid.

a)

maksja on andnud nõusoleku maksetehingu täitmiseks vahetult makseteenuse pakkujale ning

b)

makseteenuse pakkuja või makse saaja on maksjale vajaduse korral vähemalt neli nädalat enne maksetähtaega edastanud või teinud kokkulepitud viisil kättesaadavaks teabe tulevase maksetehingu kohta.

a)

eurodes tehtud maksetehingud;

b)

sellise liikmesriigi vääringus tehtud riigisisesed maksetehingud, mille rahaühik ei ole euro;

c)

maksetehingud, mis hõlmavad vaid ühte vääringu konverteerimist euro ning sellise liikmesriigi vääringu vahel, mille rahaühik ei ole euro, tingimusel et nõutav vääringu konverteerimine teostatakse kõnealuses liikmesriigis ning piiriülese maksetehingu puhul tehakse piiriülene ülekanne eurodes.

a)

ei toimu vääringu konverteerimist või

b)

vääringu konverteerimine toimub euro ning liikmesriigi vääringu vahel või kahe liikmesriigi vääringu vahel.

a)

makseteenuse pakkujatele lõikes 1 osutatud suurte intsidentide liigitamise ning sellistest intsidentidest teavitamise sisu, vormi, sealhulgas standardsete teavitusmallide, ja menetluste kohta, ja

b)

pädevatele asutustele intsidendi asjakohasuse hindamise kriteeriumide ja teiste siseriiklike ametiasutustega jagatavate intsidendiaruande üksikasjade kohta.

a)

soovib pääseda ligi oma maksekontole interneti kaudu;

b)

algatab elektroonilise maksetehingu;

c)

teeb kaugejuurdepääsu teel mis tahes muu toimingu, mille puhul võib esineda maksepettuse või muu kuritarvitamise riski oht.

a)

artikli 97 lõigetes 1 ja 2 osutatud tugeva kliendi autentimise nõuded;

b)

artikli 97 lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamise erandid, tuginedes käesoleva artikli lõikes 3 kehtestatud kriteeriumidele;

c)

nõuded, mida tuleb järgida turvameetmete puhul vastavalt artikli 97 lõikele 3, et kaitsta makseteenuse kasutajate isikustatud turvavolituste konfidentsiaalsust ja terviklust, ja

d)

nõuded ühiste ja turvaliste teabevahetuse avatud standardite kohta identifitseerimiseks, autentimiseks, teadete ja teabe edastamiseks ning turvameetmete rakendamiseks kontot haldavate makseteenuse pakkujate, makse algatamise teenuse pakkujate, kontoteabe teenuse pakkujate, maksjate, makse saajate ja muude makseteenuse pakkujate vahel.

a)

tagada tulemuslike ja riskipõhiste nõuete vastuvõtmise kaudu makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate jaoks vajalik turvalisuse tase;

b)

tagada makseteenuse kasutajate rahaliste vahendite ja isikuandmete turvalisus;

c)

tagada ja hoida alal aus konkurents kõigi makseteenuse pakkujate vahel;

d)

tagada tehnoloogia ja ärimudeli neutraalsus;