ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI MEREÕIGUSE KONVENTSIOON

KONVENTSIOONI OSALISRIIGID,

AJENDATUNA soovist vastastikuse mõistmise ja koostöö vaimus lahendada kõik mereõiguse küsimused ning olles teadlikud konventsiooni ajaloolisest rollist rahu, õigluse ja progressi säilitamisel kõigi maailma rahvaste jaoks;

TÄHELDADES, et pärast 1958. ja 1960. aasta Genfis peetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konverentsi toimunud areng on esile toonud vajaduse kõigile vastuvõetava mereõiguse konventsiooni järele;

OLLES TEADLIKUD, et maailmamere probleemid on omavahel tihedalt seotud ning neid tuleb käsitleda tervikuna;

TUNNUSTADES soovi luua käesoleva konventsiooni alusel kõigile meredele ja ookeanidele kohaldatav ja riikide suveräänsust arvestav õiguskord, mis hõlbustab rahvusvahelist suhtlemist ning edendab merede ja ookeanide ning nende loodusvarade rahuotstarbelist, õiglast ja säästlikku kasutamist, elusloodusvarade kaitset ning merekeskkonna uurimist, kaitsmist ja säilitamist;

PIDADES SILMAS, et nende eesmärkide saavutamisega soovitakse kehtestada õiglane rahvusvaheline majanduskord, milles võetakse arvesse kogu inimkonna huve ja vajadusi ning eelkõige nii ranniku- kui ka sisemaariikidest arengumaade erihuve ja -vajadusi;

SOOVIDES käesoleva konventsiooniga edasi arendada 17. detsembri 1970. aasta resolutsiooni nr 2749 (XXV) põhimõtteid, milles Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee deklareerib pidulikult muu hulgas, et väljapoole riikide jurisdiktsiooni jäävate merede ja ookeanide põhi ning selle all asuv maapõu ja seal paiknevad loodusvarad on inimkonna ühisvara, mida riigi asukohast sõltumata uuritakse ja kasutatakse kogu inimkonna hüvanguks;

USKUDES, et käesoleva konventsiooniga saavutatud mereõiguse kodifitseerimine ja areng aitavad kooskõlas võrdõiguslikkuse ja õigluse põhimõttega tugevdada kõigi rahvaste vahel rahu, julgeolekut, koostööd ja sõbralikke suhteid ning toetavad maailma kõigi rahvaste majanduslikku ja sotsiaalset arengut Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkide ja põhimõtete kohaselt;

KINNITADES, et konventsiooniga reguleerimata küsimustes juhindutakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest ja põhimõtetest,

ON KOKKU LEPPINUD JÄRGMISES:

I   OSA

SISSEJUHATUS

Artikkel 1

Mõisted ja reguleerimisala

1.   Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	süvamerepõhi – merede ja ookeanide põhi ja selle all olev maapõu, mis jääb väljapoole riikide jurisdiktsiooni;

2)	organisatsioon – Rahvusvaheline Süvamerepõhja Organisatsioon;

3)	süvamerepõhjas toimuv tegevus – igasugune süvamerepõhjas toimuv loodusvarade uurimise ja kasutamisega seotud tegevus;

4)

merekeskkonna reostamine – inimese poolt otse või kaudselt merekeskkonda, sealhulgas estuaaridesse selliste ainete või energia sisselaskmine, mille tagajärg on või võib olla elusloodusvarade ja merekeskkonna kahjustumine, oht inimeste tervisele, merealase tegevuse, sealhulgas kalapüügi ja muu mere õiguspärase kasutamise takistamine, kasutatava merevee kvaliteedi halvenemine või kasulike omaduste vähenemine;

5)

a) kaadamine: i) igasugune jäätmete või muude ainete tahtlik merre heitmine laevadelt, õhusõidukitelt, platvormidelt või muudelt mererajatistelt; ii) igasugune laevade, õhusõidukite, platvormide või muude mererajatiste tahtlik merre uputamine; b) kaadamiseks ei loeta järgmist: i) laevade, õhusõidukite, platvormide ja muude mererajatiste ning nende varustuse tavakasutusega kaasnevat või juhuslikku jäätmete või muude ainete merre heitmist, välja arvatud juhul, kui on tegu jäätmete või muude ainetega, mida veavad selliste ainete merre heitmise või nende töötlemise eesmärgil tegutsevad laevad, õhusõidukid, platvormid või muud mererajatised või mida neile veetakse või mis on pärit jäätmete või muude ainete töötlemiselt sellistel laevadel, õhusõidukitel, platvormidel või mererajatistel; ii) muud ainete merre heitmist, mis ei ole vastuolus konventsiooni eesmärkidega.

2.

1) Osalisriigid – end konventsiooniga sidunud riigid, kelle suhtes konventsioon on jõustunud. 2) Artikli 305 lõike 1 punktides b, c, d ja f nimetatud üksustele, kellest saavad konventsiooniosalised nende kohta kehtestatud tingimuste kohaselt, kohaldatakse konventsiooni mutatis mutandis niivõrd, kuivõrd neid võib pidada konventsiooniosalisteks.

II   OSA

TERRITORIAALMERI JA KÜLGVÖÖND

1.   JAGU

ÜLDSÄTTED

Artikkel 2

Territoriaalmere ja selle kohal asuva õhuruumi ning territoriaalmere põhja ja selle all asuva maapõue õiguslik seisund

1.   Rannikuriigi suveräänsus laieneb lisaks tema maismaaterritooriumile ja sisevetele ning saarestikuriigi puhul tema arhipelaagivetele ka külgnevale merealale, mida nimetatakse territoriaalmereks.

2.   Suveräänsus laieneb nii territoriaalmere kohal asuvale õhuruumile kui ka territoriaalmere põhjale ning selle all asuvale maapõuele.

3.   Suveräänsuse teostamine territoriaalmere üle toimub kooskõlas konventsiooni ja teiste rahvusvahelise õiguse normidega.

2.   JAGU

TERRITORIAALMERE PIIRID

Artikkel 3

Territoriaalmere laius

Riigil on õigus kehtestada oma territoriaalmere laius konventsiooni kohaselt määratud lähtejoonest mõõdetuna kuni 12 meremiili.

Artikkel 4

Territoriaalmere välispiir

Territoriaalmere välispiir on joon, mille iga punkt asub lähimast lähtejoonepunktist territoriaalmere laiusega võrdsel kaugusel.

Artikkel 5

Standardlähtejoon

Territoriaalmere laiuse mõõtmise standardlähtejoon on rannikuriigi ametlikule suuremõõtmelisele kaardile märgitud madalaim mõõnajoon piki rannikut, kui konventsioonis ei ole ette nähtud teisiti.

Artikkel 6

Korallrahud

Atolli või korallrahudega ümbritsetud saare puhul kasutatakse territoriaalmere laiuse mõõtmisel lähtejoonena rahul asuvat merepoolset madalaima mõõna joont nii, nagu see on rannikuriigi ametlikel kaartidel sümboliga tähistatud.

Artikkel 7

Sirged lähtejooned

1.   Kui rannajoon on tugevasti liigestatud või kui ranniku vahetus naabruses on piki rannikut kulgev saarteahelik, võib territoriaalmere laiuse mõõtmisel kasutada sobivaid punkte ühendavat sirget lähtejoont.

2.   Kui rannajoon on delta või muude looduslike tingimuste tõttu ebapüsiv, võib sobivad punktid valida piki kõige kaugemal asuvat merepoolset madalaimat mõõnajoont ning madalaima mõõnajoone taandumisest sõltumata jäävad sirged lähtejooned kehtima seni, kuni rannikuriik neid kooskõlas käesoleva konventsiooniga muudab.

3.   Sirge lähtejoone tõmbamisel ei tohi rannajoone üldsuunast märkimisväärselt eemalduda ning sellest joonest sissepoole jäävad merealad peavad olema piisavalt maismaaga seotud, et neile kohaldada sisevete režiimi.

4.   Sirget lähtejoont ei tõmmata mõõnapaljanditest ega mõõnapaljanditele, välja arvatud juhul, kui neile on ehitatud majakad või muud alaliselt veepinnast kõrgemal olevad rajatised, või erandina juhul, kui lähtejoone tõmbamine mõõnapaljanditest ja mõõnapaljanditele on rahvusvaheliselt üldtunnustatud.

5.   Kui sirge lähtejoon on lubatud tõmmata lõike 1 kohaselt, võib lähtejoone määramisel arvesse võtta piirkonna erilisi majandushuve, mille tegelikku olemasolu ning olulisust tõendab nende pikaajaline järgimine.

6.   Sirge lähtejoone tõmbamist ei tohi riik kasutada viisil, mis lõikab teise riigi territoriaalmere ära avamerest või majandusvööndist.

Artikkel 8

Siseveed

1.   Territoriaalmere lähtejoonest maismaa poole jäävad veed moodustavad siseveed, välja arvatud IV osas ettenähtud juhtudel.

2.   Kui artikli 7 kohaselt tõmmatava sirge lähtejoone korral jäävad sisevete hulka ka alad, mis varem sinna ei kuulunud, kehtib sellistes vetes käesolevas konventsioonis ettenähtud rahumeelse läbisõidu õigus.

Artikkel 9

Jõesuudmed

Kui jõgi suubub otse merre, on lähtejooneks üle jõesuudme tõmmatud sirgjoon, mis ühendab madalaima mõõnajoone järgi jõe kallastele märgitud punkte.

Artikkel 10

Lahed

1.   Käesolevas artiklis käsitletakse lahtesid, mille rannikud kuuluvad ainult ühele riigile.

2.   Käesoleva konventsiooni tähenduses on laht rannajoone tugev liigestus, mis ulatub maismaasse niisuguses proportsioonis oma suudme laiusega, et hõlmab ka suletud veealasid ning moodustab enam kui lihtsalt rannajoone kõveruse. Liigestust ei käsitata lahena, kui tema pindala ei ole sama suur või suurem kui poolringil, mille diameetriks on üle liigestuse suudme tõmmatud joon.

3.   Mõõtmisel loetakse liigestuse pindalaks piki selle rannajoont kulgeva kõige madalama mõõnajoone ja loodusliku lahesuudme mõõnamärkide vahele tõmmatud joone vahelist ala. Kui saarte tõttu on liigestusel rohkem kui üks suue, võrdub poolringi diameeter kõiki suudmeid ületavate joonte pikkuste summaga. Selles liigestuses asuvaid saari käsitatakse liigestuse veeala osana.

4.   Kui lahe loodusliku suudme mõõnamärkide vahemaa on kuni 24 meremiili, tõmmatakse nende mõõnamärkide vahele sulgev joon ning sellest sissepoole jäävat veeala käsitatakse sisevetena.

5.   Kui loodusliku suudme mõõnamärkide vahemaa ületab 24 meremiili, tõmmatakse lahes 24 meremiili lähtejoon selliselt, et lahe pindala oleks nii suur kui antud joone puhul võimalik.

6.   Eelmisi sätteid ei kohaldata nn ajaloolistele lahtedele ega juhtudele, millele kohaldatakse artiklis 7 käsitletud sirget lähtejoont.

Artikkel 11

Sadamad

Territoriaalmere piiride määramise korral loetakse ranniku osaks ka kõige merepoolsem alaline sadamarajatis kui sadamasüsteemi osa. Rannikust eemal asuvad rajatised ja tehissaared alaliste sadamarajatiste hulka ei kuulu.

Artikkel 12

Reidid

Laevade lastimiseks, lossimiseks ja ankurdamiseks kasutatavad reidid, mis osaliselt või täielikult asetsevad väljaspool territoriaalmere välispiiri, arvatakse territoriaalmere hulka.

Artikkel 13

Mõõnapaljandid

1.   Mõõnapaljandid on veega ümbritsetud looduslikud maatükid, mis mõõna ajal ulatuvad veest välja, kuid tõusu ajal on üle ujutatud. Kui mõõnapaljand või osa sellest asetseb maismaast või saarest kaugusel, mis ei ületa territoriaalmere laiust, võib seda kasutada territoriaalmere laiuse mõõtmisel lähtejoonena.

2.   Kui mõõnapaljand asetseb maismaast või saarest kaugusel, mis ületab territoriaalmere laiuse, puudub tal oma territoriaalmeri.

Artikkel 14

Lähtejoonte määramise meetodi valimine

Rannikuriik võib lähtejooned määrata eelmistes artiklites esitatud mis tahes meetodil, lähtudes selle sobivusest eri tingimustes.

Artikkel 15

Territoriaalmere piiride määramine vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide vahel

Kui kahe riigi rannikud asetsevad vastastikku või üksteise kõrval ja riikidevahelises lepingus ei nähta ette teisiti, ei ole kummalgi riigil õigust laiendada oma territoriaalmerd kaugemale keskjoonest, mille iga punkt asub võrdsel kaugusel lähimatest punktidest lähtejoontel, millest need kaks riiki oma territoriaalmere laiust mõõdavad. Käesolevat artiklit ei kohaldata, kui ajalooliste või muude eriliste asjaolude tõttu on vaja nende riikide territoriaalmere piirid määrata käesolevas artiklis nimetatud viisist erinevalt.

Artikkel 16

Kaardid ja geograafiliste koordinaatide loetelu

1.   Artiklite 7, 9 ja 10 alusel territoriaalmere laiuse mõõtmiseks määratud lähtejooned või nendest tulenevad piirid ning artiklites 12 ja 15 ettenähtud piirjooned kantakse kaartidele, mille mõõtkava võimaldab kindlaks teha nende asendi. Teise võimalusena võib koostada punktide geograafiliste koordinaatide loetelu, milles täpsustatakse nende geodeetilisi andmeid.

2.   Rannikuriik tagab kaartide või geograafiliste koordinaatide loetelude nõuetekohase avalikustamise ning annab igaühest ühe koopia hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

3.   JAGU

RAHUMEELNE LÄBISÕIT TERRITORIAALMEREST

Alajaotis A

Kõigile laevadele kohaldatavad eeskirjad

Artikkel 17

Rahumeelse läbisõidu õigus

Konventsiooni kohaselt on kõikide, nii ranniku- kui ka sisemaariikide laevadel õigus territoriaalmerest rahumeelselt läbi sõita.

Artikkel 18

Läbisõidu mõiste

1.   Läbisõit tähendab territoriaalmeres navigeerimist eesmärgiga:

a)	läbida territoriaalmeri sisevetesse sisenemata või külastada sisevetest väljapoole jäävat reidi või sadamat või

b)	suunduda sisevetesse või sealt väljuda või külastada seal asuvat reidi või sadamat.

2.   Läbisõit on katkematu ja kiire. Peatuda ja ankurdada võib vaid tavalises navigeerimises juhuslikult ettetuleval vajadusel või kui selle tingib vääramatu jõud või merehäda või vajadus osutada abi ohtu või merehätta sattunud isikutele, laevadele või õhusõidukitele.

Artikkel 19

Rahumeelse läbisõidu mõiste

1.   Läbisõit on rahumeelne, kui see ei ohusta rannikuriigi rahu, avalikku korda ega julgeolekut. Läbisõit peab toimuma kooskõlas käesoleva konventsiooni ja teiste rahvusvahelise õiguse normidega.

2.   Välisriikide laevade läbisõitu loetakse rannikuriigi rahu, avalikku korda või julgeolekut ohustavaks, kui välisriigi laev territoriaalvetes viibides

a)	ähvardab jõu kasutamisega või kasutab jõudu rannikuriigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või rikub muul viisil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvaid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid;

b)	korraldab õppusi või manöövreid relvadega;

c)	alustab tegevust, mille eesmärk on koguda rannikuriigi kaitset või julgeolekut kahjustavat teavet;

d)	teeb rannikuriigi kaitset või julgeolekut kahjustavat propagandat;

e)	võimaldab õhusõidukil oma pardalt õhku tõusta või sinna maanduda või võtab õhusõiduki oma pardale;

f)	võimaldab pardalt heita, pardale maandada või võtab pardale sõjalise seadme või vahendi;

g)	lastib või lossib kaupa, valuutat või isikuid rannikuriigi tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusakte rikkudes;

h)	käesolevat konventsiooni rikkudes tekitab tahtlikult ulatusliku reostuse;

i)	tegeleb kalapüügiga;

j)	teeb uurimis- või vaatlustoiminguid;

k)	astub tegevusse, mille eesmärk on häirida rannikuriigi sidesüsteemide või rajatiste ja seadmete toimimist;

l)	teeb muid toiminguid, millel puudub läbisõiduga otsene seos.

Artikkel 20

Allveelaevad ja muud allveesõidukid

Allveelaevad või muud allveesõidukid sõidavad territoriaalmerest läbi veepinnal ja heisatud riigilipuga.

Artikkel 21

Rahumeelset läbisõitu reguleerivad rannikuriigi õigusaktid

1.   Rannikuriik võib kooskõlas käesoleva konventsiooni ja muude rahvusvahelise õiguse normidega vastu võtta oma territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu reguleerivaid õigusakte, mis käsitlevad järgmist:

a)	meresõidu ohutust ja laevaliiklust;

b)	navigatsioonivahendite ja -rajatiste ning muude vahendite ja rajatiste kaitset;

c)	kaablite ja torujuhtmete kaitset;

d)	mere elusloodusvarade kaitset;

e)	rannikuriigi kalapüüki reguleerivate õigusaktide rikkumise vältimist;

f)	rannikuriigi keskkonna kaitsmist ning selle reostamise vältimist, vähendamist ning kontrollimist;

g)	teaduslikke mereuuringuid ja hüdrograafilisi vaatlusi;

h)	rannikuriigi tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumise vältimist.

2.   Nimetatud õigusakte ei kohaldata välisriikide laevade konstruktsiooni, ehituse, meeskonna ega varustuse suhtes, välja arvatud juhul, kui nendega jõustatakse üldtunnustatud rahvusvahelisi standardeid.

3.   Rannikuriik tagab nende õigusaktide nõuetekohase avalikustamise.

4.   Rahumeelse läbisõidu õigust kasutavad välisriikide laevad järgivad kõiki neid õigusakte ja muid merel laevakokkupõrgete vältimise üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju.

Artikkel 22

Territoriaalmere laevateed ja liikluseraldusskeemid

1.   Meresõiduohutuse tagamiseks võib rannikuriik vajaduse korral nõuda rahumeelse läbisõidu õigust kasutavatelt välisriikide laevadelt ettenähtud laevateede ja liikluseraldusskeemide kasutamist.

2.   Esmajoones võib nõuda tankeritelt, tuumajõuseadmega või radioaktiivset materjali või muid ohtlikke või kahjulikke aineid või materjale vedavatelt laevadelt, et nad läbisõidul liiguksid ainult mööda niisuguseid laevateid.

3.   Käesoleva artikli alusel laevateid ja liikluseraldusskeeme kehtestades arvestab rannikuriik

a)	pädeva rahvusvahelise organisatsiooni soovitusi;

b)	rahvusvahelises meresõidus tavaliselt kasutatavaid laevateid;

c)	laevade ja laevateede erisusi;

d)	liiklustihedust.

4.   Rannikuriik tähistab laevateed ja liikluseraldusskeemid kaartidel, mis avalikustatakse nõuetekohaselt.

Artikkel 23

Tuumajõuseadmega ja radioaktiivseid või muid ohtlikke või kahjulikke aineid vedavad välisriikide laevad

Rahumeelse läbisõidu õigust kasutavad tuumajõuseadmega ja radioaktiivseid või muid ohtlikke või kahjulikke aineid vedavad välisriikide laevad on varustatud dokumentidega ning järgivad rahvusvaheliste kokkulepetega selliste laevade kohta kehtestatud ettevaatusabinõusid.

Artikkel 24

Rannikuriigi kohustused

1.   Rannikuriik ei takista välisriikide laevade rahumeelset läbisõitu oma territoriaalmerest, välja arvatud kooskõlas käesoleva konventsiooniga. Konventsiooni või sellega kooskõlas kehtestatud õigusaktide kohaldamisel rannikuriik

a)	ei esita välisriikide laevadele nõudmisi, mis on vastuolus rahumeelse läbisõidu õigusega;

b)	ei diskrimineeri vormiliselt ega sisuliselt ühegi riigi laevu ega laevu, mis veavad lasti mis tahes riiki, sealt välja või selle riigi ülesandel.

2.   Rannikuriik teeb avalikult teatavaks kõik talle teadaolevad navigatsiooniohud oma territoriaalmeres.

Artikkel 25

Rannikuriigi õigus end kaitsta

1.   Rannikuriik võib võtta meetmeid, et vältida oma territoriaalmerest läbisõitu, mis ei ole rahumeelne.

2.   Kui laevad sõidavad sisevetesse või suunduvad sisevetest väljaspool asuvasse sadamasse, on rannikuriigil õigus võtta meetmeid, et takistada sisevetesse või sadamasse sisenemist reguleerivate nõuete rikkumist.

3.   Rannikuriik võib ühtegi välisriigi laeva vormiliselt või sisuliselt diskrimineerimata ajutiselt peatada välisriikide laevade rahumeelse läbisõidu oma territoriaalmere kindlaksmääratud piirkondadest relvaõppuste korraldamiseks või muul juhul, kui see on oluline tema julgeoleku seisukohalt. Niisugune peatamine jõustub ainult pärast selle otsuse nõuetekohast avalikustamist.

Artikkel 26

Välisriikide laevadelt võetav tasu

1.   Välisriikide laevadelt ei tohi võtta tasu üksnes territoriaalmerest läbisõidu eest.

2.   Territoriaalmerest läbisõitvatelt välisriikide laevadelt võib tasu võtta vaid laevale osutatud eriteenuste eest. Tasu võetakse ilma diskrimineerimiseta.

Alajaotis B

Kaubalaevadele ja riigile kuuluvatele ärieesmärkidel kasutatavatele laevadele kohaldatavad eeskirjad

Artikkel 27

Kriminaaljurisdiktsioon välisriigi laeva pardal

1.   Rannikuriik ei teosta kriminaaljurisdiktsiooni oma territoriaalmerd läbival välisriigi laeval isiku kinnipidamiseks või läbisõidul oleva laeva pardal toimepandud kuriteo juurdluse korraldamiseks, välja arvatud järgmistel juhtudel:

a)	kuriteo tagajärjed mõjutavad rannikuriiki;

b)	kuriteoga häiritakse rannikuriigi rahu või territoriaalmere kohta kehtestatud avalikku korda;

c)	laeva kapten, laeva lipuriigi diplomaatiline esindaja või konsulaarametnik on palunud kohalike ametiisikute abi või

d)	meetmed on vajalikud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse tõkestamiseks.

2.   Eespool esitatud sätted ei piira rannikuriigi õigust võtta oma õigusaktidega sätestatud meetmeid, et kinni pidada isik või korraldada juurdlus välisriigi laeval, mis on sisevetest väljunud ja läbib territoriaalmerd.

3.   Lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel teavitab rannikuriik laeva kapteni taotlusel enne meetmete võtmist laeva lipuriigi diplomaatilist esindajat või konsulaarametnikku ning võimaldab neil laevaperega ühendust võtta. Hädaolukorras võib teavitada ja meetmeid võtta samal ajal.

4.   Kaaludes, kas kinnipidamine on vajalik ja mil viisil seda teha, arvestavad kohalikud ametiisikud nõuetekohaselt meresõiduhuve.

5.   Rannikuriik ei tohi võtta meetmeid territoriaalmerest läbisõitva välisriigi laeva pardal isiku kinnipidamiseks ega kuriteo juurdluse korraldamiseks, kui see on toime pandud enne laeva sisenemist territoriaalmerre ning kui laev on väljunud välisriigi sadamast ja läbib territoriaalmere sisevetesse sõitmata; see ei kehti XII osas käsitletud juhtudel ning V osa kohaselt kehtestatud õigusaktide rikkumise korral.

Artikkel 28

Tsiviiljurisdiktsioon välisriikide laevade suhtes

1.   Rannikuriik ei tohi territoriaalmerest läbisõitvat välisriigi laeva peatada ega kursilt kõrvale juhtida, et teostada tsiviiljurisdiktsiooni laeva pardal viibiva isiku suhtes.

2.   Rannikuriik ei või korraldada täitemenetlust ega laeva tsiviilmenetluse eesmärgil arestida, välja arvatud juhul, kui laev ei järgi oma kohustusi seoses läbisõiduga rannikuriigi territoriaalmerest.

3.   Lõige 2 ei piira rannikuriigi õigust korraldada oma õigusaktide alusel täite- või muu tsiviilmenetlus, et arestida välisriigi laev, mis seisab tema territoriaalmeres või on sealt läbisõidul pärast sisevetest lahkumist.

Alajaotis C

Sõjalaevadele ja muudele riigile kuuluvatele mitteärilistel eesmärkidel kasutatavatele laevadele kohaldatavad eeskirjad

Artikkel 29

Sõjalaevade määratlus

Konventsioonis tähendab “sõjalaev” riigi relvajõududele kuuluvat laeva, millel on selle riigi päritolutunnustega pardamärgistus, mida juhib selle riigi valitsuse volitatud ohvitser, kelle nimi on nõuetekohaselt kantud teenistusnimekirja või samaväärsesse dokumenti, ning mille laevapere allub relvajõudude regulaararmee distsipliinile.

Artikkel 30

Rannikuriigi õigusaktide järgimata jätmine sõjalaevade poolt

Kui sõjalaev ei järgi territoriaalmerest läbisõitu reguleerivaid rannikuriigi õigusakte ega täida talle esitatud nõuet neid järgida, võib rannikuriik nõuda sõjalaeva viivitamatut lahkumist tema territoriaalmerest.

Artikkel 31

Lipuriigi vastutus sõjalaeva või muu riigile kuuluva mitteärilistel eesmärkidel kasutatava laeva tekitatud kahju eest

Lipuriik kannab rahvusvahelist vastutust igasuguse rannikuriigile tekitatud kahju eest, mis tuleneb sellest, et tema sõjalaev või muu riigile kuuluv mitteärilistel eesmärkidel kasutatav laev ei ole järginud territoriaalmerest läbisõitu reguleerivaid rannikuriigi õigusakte või käesolevat konventsiooni või muid rahvusvahelise õiguse norme.

Artikkel 32

Sõjalaevade ja muude riigile kuuluvate mitteärilistel eesmärkidel kasutatavate laevade puutumatus

Konventsioon ei mõjuta sõjalaevade ega muude riigile kuuluvate mitteärilistel eesmärkidel kasutatavate laevade puutumatust, välja arvatud alajaotises A ning artiklites 30 ja 31 ettenähtud juhud.

4.   JAGU

KÜLGVÖÖND

Artikkel 33

Külgvöönd

1.   Oma territoriaalmerega külgnevas vööndis, mida nimetatakse külgvööndiks, võib rannikuriik teha vajalikku kontrolli, et

a)	vältida oma territooriumil või territoriaalmeres tolli-, maksu-, immigratsiooni- ja sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumist;

b)	karistada oma territooriumil või territoriaalmeres toime pandud eespool nimetatud õigusaktide rikkumise eest.

2.   Külgvöönd võib ulatuda kuni 24 meremiili kaugusele territoriaalmere laiuse mõõtmiseks kasutatavatest lähtejoontest.

III   OSA

RAHVUSVAHELISEKS MERESÕIDUKS KASUTATAVAD VÄINAD

1.   JAGU

ÜLDSÄTTED

Artikkel 34

Rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavate väinade õiguslik seisund

1.   Käesolevas osas kehtestatud rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavatest väinadest läbisõidu kord ei mõjuta muus osas niisuguseid väinu moodustavate vete õiguslikku seisundit ega väinaga piirnevate riikide suveräänsuse või jurisdiktsiooni teostamist niisuguste vete, selle kohal asuva õhuruumi, merepõhja ja selle all asuva maapõue üle.

2.   Väinaga piirnevad riigid teostavad oma suveräänsust või jurisdiktsiooni konventsiooni käesoleva osa ja muude rahvusvahelise õiguse normide alusel.

Artikkel 35

Käesoleva osa reguleerimisala

Käesoleva osaga ei reguleerita

a)	väina sisevete alasid, välja arvatud juhul, kui artiklis 7 nimetatud sirge lähtejoonega hõlmatakse siseveteks ka merealad, mis seda varem ei olnud;

b)	väinaga piirnevate riikide territoriaalmerest väljapoole jääva mere kui majandusvööndi või avamere õiguslikku seisundit ega

c)	õiguskorda väinades, mille läbimist täielikult või osaliselt reguleerivad neid väinu käsitlevad pikaajalised rahvusvahelised konventsioonid.

Artikkel 36

Rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavat väina läbivad avamere laevateed ja majandusvööndit läbivad laevateed

Käesolevat osa ei kohaldata rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavale väinale, kui väina läbib laevatee, mille navigatsiooni- ja hüdrograafilised tingimused on sama laadi kui avamere laevateel või majandusvööndit läbival laevateel; niisugustele väina läbivatele laevateedele kohaldatakse käesoleva konventsiooni teisi asjakohaseid osi, sealhulgas meresõidu- ja ülelennuvabadust käsitlevaid sätteid.

2.   JAGU

TAKISTAMATU LÄBISÕIT

Artikkel 37

Käesoleva jao reguleerimisala

Käesolevat jagu kohaldatakse väinadele, mille kaudu sõidetakse avamere ühest osast või majandusvööndist teise.

Artikkel 38

Takistamatu läbisõidu õigus

1.   Artiklis 37 nimetatud väinades on kõigil laevadel ja õhusõidukitel läbisõiduõigus, mida ei tohi takistada; välja arvatud juhul, kui väina moodustavad väinaga piirneva riigi saar ja selle riigi maismaaterritoorium ning kui saarest mere pool on avamere või majandusvööndi läbisõidutee, mis navigatsiooni- ja hüdrograafilised tingimuste poolest on sama sobiv.

2.   Käesoleva osa tähenduses on takistamatu läbisõit katkematu ja kiire läbisõit väina kaudu avamere ühest osast või ühest majandusvööndist teise. Katkematu ja kiire läbisõidu nõue ei välista väina läbimist selleks, et siseneda väinaga piirnevasse riiki, sealt lahkuda või sellisest riigist tagasi pöörduda selle riigi sisenemistingimuste kohaselt.

3.   Muud tegevust kui takistamatut läbisõitu väinast reguleeritakse konventsiooni teiste sätetega.

Artikkel 39

Takistamatul läbisõidul olevate laevade ja õhusõidukite kohustused

1.   Takistamatul läbisõidul olevad laevad ja õhusõidukid

a)	liiguvad viivitamata läbi või üle väina;

b)	hoiduvad jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest väinaga piirneva riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või muul viisil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvate rahvusvahelise õiguse põhimõtete rikkumisest;

c)	hoiduvad muust tegevusest, mis ei tulene otseselt tavapärasest katkematust ja kiirest läbisõidust, välja arvatud juhul, kui selle tegevuse põhjustab vääramatu jõud või merehäda;

d)	järgivad käesoleva osa teisi asjakohaseid sätteid.

2.   Takistamatul läbisõidul laevad

a)	järgivad mereohutuse üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, korda ja tavasid, sealhulgas rahvusvahelist laevakokkupõrgete vältimise eeskirja;

b)	järgivad laevadelt lähtuva reostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, korda ja tavasid.

3.   Takistamatul läbisõidul õhusõidukid

a)	järgivad tsiviilõhusõidukitele kohaldatavaid Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni lennuliikluseeskirju; riiklikud lennukid järgivad tavaliselt neid ohutusnõudeid ning toimivad alati lennuohutust vajalikul määral silmas pidades;

b)	jälgivad pidevalt rahvusvahelise lennuliikluse kontrollorgani kehtestatud sagedustel häda- ja muid raadiosignaale.

Artikkel 40

Uurimis- ja vaatlustegevus

Takistamatul läbisõidul olevad välisriikide laevad, sealhulgas teaduslikeks mereuuringuteks ja hüdrograafilisteks vaatlusteks mõeldud laevad ei tohi teadusuuringuid ega vaatlusi teha väinaga piirnevate riikide loata.

Artikkel 41

Laevateed ja liikluseraldusskeemid rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavates väinades

1.   Käesoleva osa kohaselt võivad väinaga piirnevad riigid väinas liikumiseks ette näha laevateid ja liikluseraldusskeeme, kui see on vajalik laevaliikluse ohutuse tagamiseks.

2.   Kui olukord nõuab ja väinaga piirnevad riigid on sellest nõuetekohaselt teatanud, võivad nad laevateed või liikluseraldusskeemi muuta.

3.   Nimetatud laevateed ja liikluseraldusskeemid peavad vastama üldtunnustatud rahvusvahelistele eeskirjadele.

4.   Enne laevateede või liikluseraldusskeemide määramist, tähistamist või muutmist esitavad väinaga piirnevad riigid oma sellekohased ettepanekud pädevale rahvusvahelisele organisatsioonile kinnitamiseks. Organisatsioon kinnitab ainult selliseid laevateid ja liikluseraldusskeeme, mis on väinaga piirnevate riikidega kooskõlastatud; pärast nimetatud laevateede või liikluseraldusskeemide kinnitamist võivad väinaga piirnevad riigid neid määrata, tähistada või muuta.

5.   Kui väina laevateede ja liikluseraldusskeemide määramise ettepaneku esitavad kaks või mitu väinaga piirnevat riiki, teevad need riigid koostööd ning konsulteerivad pädeva rahvusvahelise organisatsiooniga.

6.   Väinaga piirnevad riigid kannavad nende määratud laevateed ja liikluseraldusskeemid kaartidele, mis nõuetekohaselt avalikustatakse.

7.   Takistamatul läbisõidul olevad laevad kasutavad selle artikli kohaselt määratud laevateid ja liikluseraldusskeeme.

Artikkel 42

Väinaga piirnevate riikide õigusaktid läbisõidu kohta

1.   Käesoleva jao sätete kohaselt võivad väinaga piirnevad riigid kehtestada takistamatut läbisõitu käsitlevaid õigusakte, millega

a)	artikli 41 kohaselt reguleeritakse meresõiduohutust ja mereliiklust;

b)	reguleeritakse reostuse vältimist, vähendamist ja kontrollimist ning mis on kooskõlas väinades kohaldatavate nafta ja naftajääkide ning muude kahjulike ainete merre heitmist käsitlevate rahvusvaheliste eeskirjadega;

c)	tõkestatakse kalalaevade kalapüüki, kaasa arvatud kalapüügivarustuse kasutamist;

d)	takistatakse kauba lastimist või lossimist või valuuta või isikute vedu, mis on vastuolus väinaga piirnevate riikide tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusaktidega.

2.   Nimetatud õigusaktidega ei ole lubatud ei vormiliselt ega sisuliselt diskrimineerida välisriikide laevu ning nende kohaldamine ei tohi kaasa tuua käesolevas osas määratletud takistamatu läbisõidu keelamist, takistamist ega raskendamist.

3.   Väinaga piirnevad riigid avalikustavad nimetatud õigusaktid nõuetekohaselt.

4.   Takistamatul läbisõidul olevad välisriikide laevad järgivad neid õigusakte.

5.   Kui laev või õhusõiduk, millele on antud puutumatus, ei järgi nimetatud õigusakte või käesoleva osa sätteid ning tekitab piirnevale riigile kahju, kannab rahvusvahelist vastutust laeva lipuriik või õhusõiduki registririik.

Artikkel 43

Navigatsiooni- ja ohutusmärgid ning muud tähised ning reostuse vältimine, vähendamine ja kontrollimine

Läbisõiduõigust kasutavad riigid ja väinaga piirnevad riigid teevad lepingu alusel järgmist koostööd:

a)	väinas rahvusvaheliseks meresõiduks vajalike navigatsiooni- ja ohutusmärkide ning muude tähiste paigaldamiseks ja hooldamiseks;

b)	laevadelt tuleneva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks.

Artikkel 44

Väinaga piirnevate riikide kohustused

Väinaga piirnevad riigid ei raskenda takistamatut läbisõitu ning teatavad neile teadaolevatest meresõidu- või ülelennuohtudest. Takistamatu läbisõidu peatamine ei ole lubatud.

3.   JAGU

RAHUMEELNE LÄBISÕIT

Artikkel 45

Rahumeelne läbisõit

1.   Konventsiooni II osa 3. jao alusel kohaldatakse rahvusvahelises meresõidus rahumeelse läbisõidu korda järgmistele väinadele:

a)	mille suhtes ei kohaldata artikli 38 lõikes 1 sätestatud takistamatu läbisõidu korda või

b)	mis ühendavad avamereosa või majandusvööndit välisriigi territoriaalmerega.

2.   Rahumeelset läbisõitu ei ole niisugustes väinades lubatud peatada.

IV   OSA

SAARESTIKURIIGID

Artikkel 46

Mõistete kasutamine

Käesolevas konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   saarestikuriik– riik, mis koosneb tervenisti ühest või enamast saarestikust ning võib hõlmata ka teisi saari;

b)   saarestik– rühm saari, sealhulgas saarte osi, mida ühendavad veed ja muud looduslikud omadused moodustavad geograafilise, majandusliku ja poliitilise terviku või mida peetakse tervikuks ajaloolistel asjaoludel.

Artikkel 47

Lähtejooned saarestikus

1.   Saarestikuriik võib tõmmata sirged lähtejooned, mis ühendavad kõige välimiste saarte ja rannikulähedaste korallrahude kõige välimisi punkte, eeldusel et lähtejoon hõlmab peamised saared ning ala, mille veeala ja maismaa-ala koos atollidega on suhtes 1:1 kuni 9:1.

2.   Lähtejoonte pikkus ei või ületada 100 meremiili; kuni 3 % saarestikku ümbritsevate lähtejoonte koguarvust võib ulatuda kuni 125 meremiilini.

3.   Lähtejooned ei tohi oluliselt erineda saarestiku piirjoonest.

4.   Sirget lähtejoont ei tõmmata mõõnapaljanditelt ega mõõnapaljanditele, välja arvatud juhul, kui neile on ehitatud majakad või muud alaliselt veepinnast kõrgemal olevad rajatised või kui mõõnapaljand asub täielikult või osaliselt lähimast saarest kaugusel, mis ei ületa territoriaalmere laiust.

5.   Lähtejooni ei või saarestikuriik tõmmata nii, et see lõikab teise riigi territoriaalmere ära avamerest või majandusvööndist.

6.   Kui saarestikuriigi saartevaheline meri asub naaberriigi kahe osa vahel, järgitakse naaberriigi õigusi ja õigustatud huve, millest see riik on neis vetes tavaliselt lähtunud, ning riikide omavahelistest lepingutest tulenevaid õigusi.

7.   Lõikes 1 määratud vee ja maismaa suhet arvutades võib maismaa-alana käsitada ka veeala, mis asub saari ümbritsevate rahude vahel ja atollides, ning järskude servadega süvamereplatoo seda osa, mis on täielikult või osaliselt ümbritsetud platoo piirjoonel asetsevast lubjakivisaarte ahelikust ja korallrahudest.

8.   Käesoleva artikli alusel tõmmatud lähtejooned kantakse sellise mõõtkavaga kaartidele, mis võimaldavad nende asendi kindlaks määrata. Kaardi asemel võib kasutada ka punktide geograafiliste koordinaatide loetelu, milles täpsustatakse geodeetilisi andmeid.

9.   Saarestikuriigid kannavad hoolt nende kaartide või geograafiliste koordinaatide loetelude nõuetekohase avalikustamise eest ning annavad kaardi või loetelu koopia hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 48

Territoriaalmere, külgvööndi ja majandusvööndi ning mandrilava laiuse mõõtmine

Territoriaalmere, külgvööndi ja majandusvööndi ning mandrilava laius mõõdetakse saarestikus alates artikli 47 alusel tõmmatud lähtejoontest.

Artikkel 49

Saartevahelise mere ja selle kohal asuva õhuruumi ning merepõhja ja selle all asuva maapõue õiguslik seisund

1.   Saarestikuriigi suveräänsus laieneb artikli 47 alusel tõmmatud lähtejoontega piiratud merele, mida nimetatakse saartevaheliseks mereks, sõltumata selle sügavusest või kaugusest rannikust.

2.   Suveräänsus laieneb nii saartevahelise mere kohal olevale õhuruumile kui ka merepõhjale ja selle all asuvale maapõuele ning seal sisalduvatele loodusvaradele.

3.   Suveräänsust teostatakse käesoleva osa alusel.

4.   Käesolevas osas ettenähtud saartevahelise mere laevateede läbimise kord ei mõjuta saartevahelise mere ning mereteede õiguslikku seisundit ega saarestikuriigi suveräänsust sellise mere ja selle kohal asuva õhuruumi ning merepõhja ja selle all asuva maapõue ja selle loodusvarade üle.

Artikkel 50

Sisevete piiride määramine

Saarestikuriik võib artiklite 9, 10 ja 11 kohaselt tõmmata oma saartevahelise mere piires sisevete piirid.

Artikkel 51

Kokkulepped, traditsiooniline kalapüügiõigus ja merealused kaablid

1.   Artikliga 49 ei ole vastuolus saarestikuriigi õigus järgida saartevahelise mere teatavates piirkondades teiste riikidega sõlmitud kokkuleppeid ning tunnustada naaberriigi traditsioonilist kalapüügiõigust ja muud õiguspärast tegevust. Asjakohase riigi nõudel reguleeritakse nimetatud õiguste teostamise tingimused, sealhulgas nende õiguste laad, kohaldamise ulatus ja piirkond, kahepoolsete lepingutega. Nimetatud õigusi ei saa edasi anda kolmandatele riikidele või nende kodanikele ega nendega jagada.

2.   Saarestikuriik lubab teistel riikidel paigaldada merealuseid kaableid, mis läbivad tema vett ilma maismaad puudutamata. Pärast kaablite asukoha ning remontimise või vahetamise kohta teate saamist annab saarestikuriik loa neid hooldada ja asendada.

Artikkel 52

Rahumeelse läbisõidu õigus

1.   Artikliga 50 ei ole vastuolus kõikide riikide laevadele artikliga 53 ettenähtud rahumeelse läbisõidu õigus II osa 3. jao kohaselt.

2.   Välisriikide laevu sisuliselt või vormiliselt diskrimineerimata võib saarestikuriik ajutiselt peatada välisriikide laevade rahumeelse läbisõidu oma saartevahelisest merest, kui see on vajalik tema julgeoleku huvides. Peatamine jõustub ainult pärast selle nõuetekohast teatavaks tegemist.

Artikkel 53

Saartevahelise laevatee läbimise õigus

1.   Saarestikuriik võib määrata laevateed ja nende kohal asuvad õhukoridorid, mis võimaldavad saartevahelisest merest ja selle naabruses asuvast territoriaalmerest välisriikide laevadel kiiresti ja katkestamata läbi sõita ja õhusõidukitel üle lennata.

2.   Kõigil laevadel ja õhusõidukitel on lubatud nimetatud laevateid ja õhukoridore läbida.

3.   Saartevahelise laevatee läbimine tähendab tavapärasel viisil käesoleva konventsiooni kohaselt meresõidu- ja ülelennuõiguse teostamist ainult sel eesmärgil, et liikuda katkestamata, kiiresti ja takistamatult avamere ühest osast või majandusvööndist teise.

4.   Nimetatud laevateed läbivad ja õhukoridorid ületavad saartevahelise mere ning selle vahetus naabruses asuva territoriaalmere, hõlmates rahvusvaheliseks meresõiduks või ülelennuks kasutatavad ja tavalised läbisõiduteed eeldusel, et ei dubleerita sama lähte- ja sihtkohaga teid.

5.   Nimetatud laevateed ja õhukoridori käsitatakse peateena lähte- ja sihtkoha vahel. Saartevahelisel teel läbisõidul olevad laevad ja ülelennul olevad õhusõidukid ei kaldu peatee kummastki servast kõrvale üle 25 meremiili eeldusel, et need laevad ja õhusõidukid ei sõida kallastele lähemale kui 10 % vahemaast, mis eraldab laevateed ääristavate saarte lähimaid punkte.

6.   Käesoleva artikli alusel laevateed määrav saarestikuriik võib kitsuste ohutuks läbimiseks määrata ka liikluseraldusskeemid.

7.   Vajaduse korral võib saarestikuriik pärast nõuetekohast teatamist oma varem määratud laevateid või liikluseraldusskeeme muuta.

8.   Nimetatud laevateed ja liikluseraldusskeemid peavad olema üldtunnustatud rahvusvaheliste eeskirjade kohased.

9.   Laevateede ja liikluseraldusskeemide määramise või muutmise ettepanekud esitab saarestikuriik pädevale rahvusvahelisele organisatsioonile kinnitamiseks. Nimetatud organisatsioon võib laevateed ja liikluseraldusskeemid kinnitada ainult kokkuleppel saarestikuriigiga ja seejärel võib saarestikuriik need märgistada, määrata või muuta.

10.   Saarestikuriik kannab laevateed või liikluseraldusskeemid kaartidele, mis nõuetekohaselt avalikustatakse.

11.   Saartevahelisel teel läbisõidul olevad laevad järgivad käesoleva artikli kohaselt määratud laevateid ja liikluseraldusskeeme.

12.   Kui saarestikuriik ei määra laevateid ega õhukoridore, kasutatakse saartevahelises meres tavalisi rahvusvaheliseks meresõiduks ettenähtud teid.

Artikkel 54

Läbisõidul olevate laevade ja õhusõidukite kohustused, uurimis- ja vaatlustegevus, saarestikuriigi kohustused ja saartevahelisest merest läbisõitu reguleerivad saarestikuriigi õigusaktid

Saartevahelisest merest läbisõidu suhtes kohaldatakse mutatis mutandis artikleid 39, 40, 42 ja 44.

V   OSA

MAJANDUSVÖÖND

Artikkel 55

Majandusvööndi õiguslik erikord

Majandusvöönd on väljaspool territoriaalmerd asuv ja sellega külgnev mereala, mille kohta kehtib käesolevas osas ettenähtud õiguslik erikord, mille järgi rannikuriigi õigusi ja jurisdiktsiooni ning teiste riikide õigusi ja vabadusi reguleeritakse käesoleva konventsiooniga.

Artikkel 56

Rannikuriigi õigused, jurisdiktsioon ja kohustused majandusvööndis

1.   Rannikuriigil on oma majandusvööndis

a)	suveräänne õigus uurida, kasutada, kaitsta ja majandada meres ja merepõhjas ning selle all asuvas maapõues leiduvaid elus ja eluta loodusvarasid ning muul viisil vööndi kasutamisel ja uurimisel tegutseda, näiteks toota vee-, hoovuse- ja tuuleenergiat;

b)	õigus konventsiooni asjakohaste sätete alusel kohaldada jurisdiktsiooni i) tehissaarte, rajatiste ja seadmestike rajamisele ja kasutamisele; ii) teaduslike mereuuringute tegemisele; iii) merekeskkonna kaitsmisele ja säilitamisele;

c)	konventsioonis sätestatud muud õigused ja kohustused.

2.   Majandusvööndis konventsioonist tulenevaid õigusi teostades ja kohustusi täites arvestab rannikuriik teiste riikide õigusi ja kohustusi ning toimib konventsiooni kohaselt.

3.   Merepõhja ja selle all oleva maapõuega seotud käesolevas artiklis kehtestatud õigusi teostatakse VI osa kohaselt.

Artikkel 57

Majandusvööndi laius

Majandusvööndi laius on territoriaalmere laiuse määramiseks kasutatavatest lähtejoontest alates kuni 200 meremiili.

Artikkel 58

Teiste riikide õigused ja kohustused majandusvööndis

1.   Majandusvööndis on nii ranniku- kui ka sisemaariikidel konventsiooni sätteid arvesse võttes artiklis 87 ettenähtud meresõidu-, ülelennu- ja merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise õigus ning õigus kasutada merd muul rahvusvaheliselt õiguspärasel viisil, et käitada laevu, õhusõidukeid, merealuseid kaableid ja torujuhtmeid kooskõlas konventsiooni asjakohaste sätetega.

2.   Majandusvööndile kohaldatakse artikleid 88–115 ning teisi asjakohaseid rahvusvahelise õiguse norme niivõrd, kuivõrd need ei ole käesoleva osaga vastuolus.

3.   Majandusvööndis konventsiooni kohaselt oma õigusi teostades ja kohustusi täites võtavad riigid arvesse rannikuriigi õigusi ja kohustusi ning järgivad konventsiooni ja teiste rahvusvahelise õiguse normide alusel kehtestatud rannikuriigi õigusakte niivõrd, kuivõrd need ei ole käesoleva osaga vastuolus.

Artikkel 59

Majandusvööndis kehtivate õiguste ja jurisdiktsiooni kohaldamist käsitlevate vaidluste lahendamise alus

Kui konventsiooni alusel ei ole rannikuriigil või teistel riikidel majandusvööndis õigusi ega jurisdiktsiooni ning rannikuriigil tekib vaidlusi teiste riikidega, lahendatakse vaidlus õiglaselt ning kõigist asjakohastest asjaoludest lähtuvalt, võttes arvesse nii vaidlusosaliste kui ka rahvusvahelise üldsuse huve.

Artikkel 60

Majandusvööndis asuvad tehissaared, seadmestikud ja rajatised

1.   Rannikuriigil on ainuõigus majandusvööndis ehitada, lubada ehitada ja reguleerida järgmiste objektide ehitamist, käitamist ja kasutamist:

a)	tehissaar;

b)	artiklis 56 nimetatud või muul majanduslikul eesmärgil ehitatud seadmestikud ja rajatised;

c)	seadmestikud või rajatised, mis võivad rannikuriigil takistada majandusvööndis oma õigusi teostada.

2.   Rannikuriigi jurisdiktsiooni kohaldatakse tehissaartele, seadmestikele ja rajatistele ning tolli, makse, tervishoidu, ohutust ja immigratsiooni reguleerivatele õigusaktidele.

3.   Tehissaarte, seadmestike ja rajatiste ehitamisest teatatakse nõuetekohaselt ning nende suhtes rakendatakse ohutusabinõusid. Mahajäetud või kasutuseta jäänud seadmestik või rajatis tuleb meresõidu ohutuse tagamiseks kõrvaldada, arvestades kõiki asjakohaseid pädeva rahvusvahelise organisatsiooni kehtestatud üldtunnustatud rahvusvahelisi nõudeid. Kõrvaldamise korral arvestatakse kalapüüki, merekeskkonna kaitset ning teiste riikide õigusi ja kohustusi. Osaliselt kõrvaldatud seadmestike või rajatiste sügavuse, asendi ja mõõtmete kohta tuleb anda nõuetekohast teavet.

4.   Rannikuriik võib vajaduse korral kehtestada tehissaare, seadmestiku või rajatise ümber ohutusvööndi, mille piires on tal õigus võtta meetmeid nii meresõidu kui ka tehissaarte, seadmestike ja rajatiste ohutuse tagamiseks.

5.   Ohutusvööndi laiuse määrab rahvusvahelisi nõudeid järgides rannikuriik. Ohutusvööndite loomisel arvestatakse tehissaare, seadmestiku ja rajatise laadi ja otstarvet ning ohutusvööndi laius on objekti välisserva igast punktist mõõdetuna kuni 500 meetrit, kui üldtunnustatud rahvusvahelised nõuded või pädeva rahvusvahelise organisatsiooni soovitused ei näe ette teisiti. Ohutusvööndite ulatus tehakse nõuetekohaselt teatavaks.

6.   Kõik laevad arvestavad ohutusvööndeid ning järgivad tehissaarte, seadmestike ja rajatiste läheduses toimuvat meresõitu käsitlevaid üldtunnustatud rahvusvahelisi nõudeid.

7.   Tehissaari, seadmestikke ja rajatisi ning neid ümbritsevaid ohutusvööndeid ei tohi luua kohtades, kus need võivad häirida rahvusvahelise meresõidu seisukohalt oluliste üldtunnustatud laevateede kasutamist.

8.   Tehissaari, seadmestikke ja rajatisi ei käsitata saarena. Neil puudub oma territoriaalmeri ning territoriaalmere, majandusvööndi või mandrilava piire määrates neid ei arvestata.

Artikkel 61

Elusloodusvarade kaitse

1.   Rannikuriik määrab oma majandusvööndis kindlaks elusloodusvarade väljapüügi lubatava mahu.

2.   Parimate kättesaadavate uurimisandmete alusel võtab rannikuriik kaitse- ja majandamismeetmeid, et takistada elusloodusvarade ülemäärast kasutamist ning tagada nende säilimine tema majandusvööndis. Sel eesmärgil teeb rannikuriik asjakohast koostööd pädevate rahvusvaheliste alapiirkondlike, piirkondlike või ülemaailmsete organisatsioonidega.

3.   Nende meetmete eesmärk on säilitada püütavate liikide populatsioonid tasemel või taastada need tasemeni, mis tagab optimaalse jätkusuutliku saagikuse, mida võimaldavad asjakohased keskkonna- ja majandustegurid, sealhulgas rannapüügiga tegelevate ühistute majanduslikud vajadused ja arengumaade erinõudmised, arvestades püügiviise ja varude vastastikust sõltuvust ning järgides rahvusvaheliselt soovitatavaid alapiirkondlikke, piirkondlikke ja ülemaailmseid miinimumnõudeid.

4.   Meetmete võtmisel arvestab rannikuriik püütavate liikidega seotud liike, et säilitada seotud liikide populatsioonid tasemel või taastada need tasemeni, mis ei ohusta nende taastumisvõimet.

5.   Asjakohast teadusinfot, väljapüügi ja kalapüügivõimsuse andmeid ning muud kalavarude kaitseks vajalikku teavet levitatakse ja vahetatakse regulaarselt pädeva alapiirkondliku, piirkondliku, või rahvusvahelise organisatsiooni kaudu ning kõigi asjakohaste riikide, sealhulgas majandusvööndis kala püüdvate riikide osalusel.

Artikkel 62

Elusloodusvarade kasutamine

1.   Rannikuriik edendab majandusvööndis elusloodusvarade optimaalset kasutamist artiklit 61 järgides.

2.   Rannikuriik määrab kindlaks oma majandusvööndi elusloodusvarade püügivõimsuse. Kui rannikuriigil puuduvad võimsused kogu lubatud väljapüügi ulatuses püüda, võimaldab ta lepingute või muude kokkulepete alusel ning lõikes 4 nimetatud tähtaegu, tingimusi ja õigusakte järgides teistele riikidele juurdepääsu lubatava väljapüügi ülejääkidele, arvestades artikleid 69 ja 70 ning esmajoones neis nimetatud arengumaid.

3.   Käesoleva artikli kohaselt teistele riikidele oma majandusvööndile juurdepääsu võimaldades arvestab rannikuriik kõiki asjaolusid, muu hulgas piirkonna elusloodusvarade tähtsust oma majanduses ja riigi muid huve, artikleid 69 ja 70, piirkonna või alapiirkonna arengumaade taotlusi püüda osa ülejäägist ning vajadust leevendada nende riikide majandusraskusi, mille kodanikud on tavapäraselt piirkonnas kalapüügiga tegelnud ning kes on teinud märkimisväärseid pingutusi varude uurimisel ja kindlakstegemisel.

4.   Majandusvööndis kalapüügiga tegelevate teiste riikide kodanikud järgivad varude kaitse nõudeid ning rannikuriigi õigusaktidega sätestatud muid tingimusi. Nimetatud õigusaktid peavad olema konventsiooniga kooskõlas ning võivad muu hulgas

a)	käsitleda kaluritele ning kalalaevadele lubade andmist ja varustuse lubamist ning tasusid ja muid makse, mis võivad arengumaast rannikuriigi puhul piisavalt toetada kalatööstuse rahastamist, varustamist ja tehnoloogiat;

b)	määrata kindlaks liigid, mida on lubatud püüda, ja püügikvoodid teatava varu või varu osa kohta, laevade saagid teatud ajavahemikus või mõne riigi kodanike saagi teatud ajavahemikus;

c)	määrata kindlaks kalapüügiajad ja -piirkonnad, lubatud püügivahendite ning kalalaevade tüübi, suuruse ja hulga;

d)	määrata kindlaks püüda lubatud kalade või teiste liikide vanuse ja suuruse;

e)	näha ette kalalaevadelt nõutavad andmed, sealhulgas saagi ja püügikoormuse statistilised andmed, ning laeva asukoharaportid;

f)	näha ette rannikuriigi lubade alusel ja kontrolli all kalandusuuringute korraldamist, sealhulgas püügiproovide võtmist, proovide kasutamist ja teadusandmete edastamist;

g)	reguleerida laevale rannikuriigi vaatlejate või stažööride saatmist;

h)	reguleerida saagi või selle osa lossimist rannikuriigi sadamatesse;

i)	kehtestada ühisettevõtetele või muudele koostööühendustele kohaldatavaid nõudeid;

j)	kehtestada töötajate väljaõppe ja kalandustehnoloogia edasiandmise ning kalandusalaste teadusuuringute tõhustamise nõudeid;

k)	kehtestada rakenduskorra.

5.   Rannikuriigid teevad kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevad õigusaktid nõuetekohaselt teatavaks.

Artikkel 63

Kahe või mitme rannikuriigi majandusvööndis või nii majandusvööndis kui ka väljaspool seda ning külgnevas alas olevad kalavarud

1.   Kui samad varud või nendega seotud liikide varud asuvad kahe või mitme rannikuriigi majandusvööndis, püüavad need riigid otse või alapiirkondlike või piirkondlike organisatsioonide kaudu jõuda kokkuleppele meetmetes, mis on vajalikud varude kaitse ja arendamise koordineerimiseks, piiramata käesoleva osa muude sätete kohaldamist.

2.   Kui samad varud või nendega seotud liikide varud asuvad nii majandusvööndis kui ka väljaspool seda ja sellega külgnevas alas, püüavad rannikuriik ja neid varusid külgneval alal püüdvad riigid otse või alapiirkondlike või piirkondlike organisatsioonide kaudu jõuda kokkuleppele meetmetes, mis on vajalikud varude säilitamiseks külgneval alal.

Artikkel 64

Pika rändega liigid

1.   Rannikuriik ja teised riigid, kelle kodanikud püüavad piirkonnas I lisas loetletud pika rändega liike, teevad otse või rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu koostööd, et tagada selliste liikide kaitse ja edendada nende optimaalset kasutamist nii majandusvööndis kui ka väljaspool seda. Kui piirkonnas sellist rahvusvahelist organisatsiooni ei ole, teevad rannikuriik ja teised riigid, kelle kodanikud selles piirkonnas neid liike püüavad, koostööd selle loomiseks ja osalevad organisatsiooni töös.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse ka käesoleva osa teistele sätetele.

Artikkel 65

Mereimetajad

Käesoleva osaga ei piirata rannikuriigi õigust ega rahvusvahelise organisatsiooni pädevust vajaduse korral mereimetajate kasutamist keelata, piirata või reguleerida rangemalt, kui on kehtestatud käesolevas osas. Riigid teevad mereimetajate kaitseks koostööd ning esmajoones vaalaliste puhul korraldavad nende kaitset, majandamist ja uurimist asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu.

Artikkel 66

Anadroomsed kalavarud

1.   Anadroomsete kalavarude eest kannab esmavastutust riik, kelle jõest kalad pärinevad.

2.   Anadroomsete kalavarude päritoluriik võtab nende säilimiseks asjakohaseid meetmeid, et korraldada kalapüüki kõigis majandusvööndi välispiirist maismaa poole jäävates vetes ning lõike 3 punktis b sätestatud kalapüüki. Päritoluriik võib pärast lõigetes 3 ja 4 nimetatud varusid väljapüüdvate riikidega konsulteerimist kehtestada tema jõgedest pärinevate varude kohta lubatava väljapüügi kvoodid.

3.

a) Anadroomseid kalavarusid püütakse ainult majandusvööndi välispiirist maismaa poole jäävates vetes, välja arvatud juhul, kui see põhjustaks majandusraskusi muule riigile kui päritoluriik. Väljaspool majandusvööndi välispiiri tehtava püügi suhtes konsulteerivad asjaomased riigid omavahel, et leppida kokku kalapüügi tingimused, arvestades varude säilitamise nõudeid ning päritoluriigi vajadusi seoses nende varudega. b) Päritoluriik teeb koostööd teiste selliseid kalavarusid püüdvate riikide majandusraskuste vähendamiseks, võttes arvesse nende tavalist saaki, püügimeetodeid ning püügialasid. c) Punktis b nimetatud riike, kes kokkuleppe kohaselt osalevad koos päritoluriigiga anadroomsete kalavarude uuendamiseks meetmete võtmises, esmajoones asjakohaste kulude katmise kaudu, võtab päritoluriik oma jõgedest pärinevate varude püügil eriti arvesse. d) Väljaspool majandusvööndit rakendatakse anadroomseid kalavarusid käsitlevaid eeskirju päritoluriigi ja teiste asjaomaste riikide lepingute alusel.

4.   Kui anadroomsed kalavarud rändavad muu kui päritoluriigi majandusvööndi välispiirist maismaa poole jäävatesse vetesse või läbi nende vete, teeb see riik varude kaitseks ja majandamiseks päritoluriigiga koostööd.

5.   Anadroomsete kalavarude päritoluriik ja teised neid püüdvad riigid rakendavad käesolevat artiklit vajaduse korral piirkondlike organisatsioonide kaudu.

Artikkel 67

Katadroomsed liigid

1.   Rannikuriik, kelle vetes katadroomsed liigid veedavad suurema osa oma elutsüklist, vastutab nende liikide majandamise eest ning võimaldab rände ajal kaladel pääseda oma vetesse ja neist välja.

2.   Katadroomseid kalu püütakse ainult majandusvööndi välispiirist maismaa poole jäävates vetes. Majandusvööndi piires reguleeritakse püüki käesoleva artikli ning konventsiooni teiste asjakohaste sätetega.

3.   Kui katadroomse liigi noorkalad või suguküpseks saavad kalad siirduvad läbi teise riigi majandusvööndi, reguleeritakse selliste kalade majandamist, sealhulgas püüki lõikes 1 nimetatud riigi ja teiste asjaomaste riikide kokkuleppe alusel. Kokkulepe peab tagama liikide otstarbeka majandamise ja võtma arvesse lõikes 1 nimetatud riigi vastutust liikide säilimise eest.

Artikkel 68

Sessiilsed liigid

Käesolevat osa ei kohaldata artikli 77 lõikes 4 määratletud sessiilsetele liikidele.

Artikkel 69

Sisemaariikide õigused

1.   Sisemaariigil on õigus võrdväärsel alusel osaleda sama alapiirkonna või piirkonna rannikuriikide majandusvööndite elusloodusvarade ülejäägi kasutamises, arvestades kõigi asjaomaste riikide majanduslikke ja geograafilisi olusid ning järgides käesolevat artiklit ja artikleid 61 ja 62.

2.   Osalemistingimused ja üksikasjad määratakse kindlaks kahepoolsete, alapiirkondlike või piirkondlike kokkulepetega, milles muu hulgas arvestatakse järgmist:

a)	vajadust vältida rannikuriigi kalandusühistute ja kalatööstuse kahjustamist;

b)	mil määral sisemaariik käesoleva artikli alusel osaleb või ta võib osaleda teiste rannikuriikide majandusvööndis leiduvate elusloodusvarade kasutamises kahepoolsete, alapiirkondlike või piirkondlike kokkulepete alusel;

c)	mil määral teised sisemaariigid ning ebasoodsa geograafilise asendiga riigid osalevad rannikuriigi majandusvööndi elusloodusvarade kasutamises ning sellest tulenevat vajadust vältida liigset koormust ühele rannikuriigile või selle osale;

d)	asjaomaste riikide elanike toitlusvajadusi.

3.   Kui rannikuriigi püügivõimsus võimaldab tal kogu majandusvööndi elusloodusvarade lubatud väljapüügi ise välja püüda, teevad rannikuriik ja teised asjaomased riigid kahepoolset, alapiirkondlikku või piirkondlikku koostööd, et võimaldada sama piirkonna sisemaariikidest arengumaadel osaleda alapiirkonna või piirkonna rannikuriikide majandusvööndite elusloodusvarade kasutamises kõigile asjaosalistele sobivatel tingimustel. Käesolevat sätet kohaldades arvestatakse ka lõikes 2 nimetatud asjaolusid.

4.   Arenenud sisemaariikidel on õigus käesoleva artikli alusel osaleda ainult sama alapiirkonna või piirkonna arenenud rannikuriikide majandusvööndite elusloodusvarade kasutamises, võttes arvesse, mil määral rannikuriik on teistele riikidele oma majandusvööndi elusloodusvaradele juurdepääsu võimaldades arvestanud vajadust vähendada kahjulikku mõju kalandusühistutele ja nende riikide majandusraskusi, mille kodanikud on selles majandusvööndis tavapäraselt kalapüügiga tegelnud.

5.   Eelmised sätted ei mõjuta alapiirkondlikke või piirkondlikke kokkuleppeid, mille kohaselt annavad rannikuriigid sama alapiirkonna või piirkonna sisemaariikidele võrdsed või eelisõigused majandusvööndite elusloodusvarade kasutamiseks.

Artikkel 70

Ebasoodsa geograafilise asendiga riikide õigused

1.   Ebasoodsa geograafilise asendiga riikidel on õigus võrdväärsel alusel osaleda sama alapiirkonna või piirkonna rannikuriikide majandusvööndite elusloodusvarade ülejäägi kasutamises, arvestades kõigi asjaomaste riikide majanduslikke ja geograafilisi olusid ning järgides käesolevat artiklit ja artikleid 61 ja 62.

2.   Käesolevas osas tähendab “ebasoodsa geograafilise asendiga riik” suletud või osaliselt suletud merega piirnevat rannikuriiki ning muud rannikuriiki, mille geograafilise asendi tõttu sõltub tema elanikkonna või selle osa toitmiseks vajalike kalakoguste saamine alapiirkonna või piirkonna teiste riikide majandusvööndite elusloodusvarade kasutamisest, ning rannikuriike, kellel puudub oma majandusvöönd.

3.   Osalemistingimused ja üksikasjad määratakse kindlaks kahepoolsete, alapiirkondlike või piirkondlike kokkulepetega, milles muu hulgas arvestatakse järgmist:

a)	vajadust vältida rannikuriigi kalandusühistute ja kalatööstuse kahjustamist;

b)	mil määral ebasoodsa geograafilise asendiga riik käesoleva artikli alusel osaleb või ta võib osaleda teiste rannariikide majandusvööndis leiduvate elusloodusvarade kasutamises kahepoolsetele, alapiirkondlike või piirkondlike kokkulepete alusel;

c)	mil määral teiste ebasoodsa geograafilise asendiga riigid ning sisemaariigid osalevad rannikuriigi majandusvööndi elusloodusvarade kasutamises ning sellest tulenevat vajadust vältida liigset koormust ühele rannikuriigile või selle osale;

d)	asjaomaste riikide elanike toitlusvajadusi.

4.   Kui rannikuriigi püügivõimsus võimaldab tal kogu majandusvööndi elusloodusvarade lubatud püügikoguse ise välja püüda, teevad rannikuriik ja teised asjaomased riigid kahepoolset, alapiirkondlikku või piirkondlikku koostööd, et võimaldada sama alapiirkonna või piirkonna ebasoodsa geograafilise asendiga arengumaadel osaleda alapiirkonna või piirkonna rannikuriikide majandusvööndite elusloodusvarade kasutamises kõigile asjaosalistele sobivatel tingimustel. Käesolevat sätet kohaldades arvestatakse ka lõikes 3 nimetatud asjaolusid.

5.   Ebasoodsa geograafilise asendiga arenenud riikidel on õigus käesoleva artikli alusel osaleda ainult sama alapiirkonna või piirkonna arenenud rannariikide majandusvööndite elusloodusvarade kasutamises, võttes arvesse, mil määral rannikuriik on teistele riikidele oma majandusvööndi elusloodusvaradele juurdepääsu võimaldades arvestanud vajadust vähendada kahjulikku mõju kalandusühistutele ja nende riikide majandusraskusi, mille kodanikud on tavapäraselt selles majandusvööndis kalapüügiga tegelnud.

6.   Eelmised sätted ei mõjuta alapiirkondlikke ega piirkondlikke kokkuleppeid, mille kohaselt annavad rannikuriigid sama piirkonna ebasoodsa geograafilise asendiga riikidele võrdsed või eelisõigused majandusvööndites asuvate elusloodusvarade kasutamiseks.

Artikkel 71

Artiklite 69 ja 70 kohaldamata jätmine

Artikleid 69 ja 70 ei kohaldata rannikuriigile, mille majandus oluliselt sõltub tema majandusvööndi elusloodusvarade kasutamisest.

Artikkel 72

Õiguste üleandmise piirangud

1.   Artiklites 69 ja 70 nimetatud elusloodusvarade kasutamise õigust ei saa kolmandatele riikidele ega nende kodanikele otse ega kaudselt üle anda rendilepingu või litsentsi alusel, ühisettevõtte loomise ega muu üleandmise teel, kui asjaomased riigid ei ole kokku leppinud teisiti.

2.   Eelmine säte ei takista asjaomastel riikidel saada kolmandatelt riikidelt või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt tehnilist või rahalist abi, mis võimaldab teostada artiklites 69 ja 70 nimetatud õigusi eeldusel, et abi ei tekita lõikes 1 nimetatud mõju.

Artikkel 73

Rannikuriigi õigusaktide kohaldamine

1.   Rannikuriik võib majandusvööndi elusloodusvarade uurimisel, kasutamisel, kaitsel ja majandamisel oma suveräänseid õigusi teostades võtta käesoleva konventsiooni alusel kehtestatud õigusaktide kohaldamiseks meetmeid, nagu pardaleminek, inspekteerimine, arestimine ja kohtumenetlus.

2.   Arestitud laevad ja nende laevapered vabastatakse viivitamata pärast kautsjoni või muu tagatise üleandmist.

3.   Majandusvööndis kalapüügile kohaldatavate rannikuriigi õigusaktide rikkumise eest ei või karistusena ette näha vangistust, kui asjaomased riigid ei ole kokku leppinud teisiti, ega kehalist karistust.

4.   Välisriigi laeva arestimise või kinnipidamise korral teatab rannikuriik karistuse määramisest ja muude meetmete võtmisest viivitamata ja asjakohasel viisil lipuriigile.

Artikkel 74

Vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide majandusvööndi piiride määramine

1.   Mõlemat riiki rahuldava õiglase tulemuse saavutamiseks määratakse vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide majandusvööndi piirid rahvusvahelise õiguse alusel sõlmitud lepinguga Rahvusvahelise Kohtu põhikirja artikli 38 mõttes.

2.   Kui mõistliku aja jooksul lepingut ei sõlmita, kohaldavad asjaomased riigid XV osas ettenähtud menetlust.

3.   Lõikes 1 nimetatud lepingu menetlemise ajal teevad asjaomased riigid üksteisemõistmise vaimus koostööd, et sõlmida ajutine kokkulepe, mis üleminekuperioodi jooksul ei ohusta ega takista lõpliku lepinguni jõudmist. Ajutised kokkulepped ei mõjuta lõplikku piiride määramist.

4.   Kui asjaomaste riikide vahel on sõlmitud leping, otsustatakse majandusvööndi piiride määramine selle lepingu kohaselt.

Artikkel 75

Kaardid ja geograafiliste koordinaatide loetelud

1.   Võttes arvesse käesolevat osa, kantakse majandusvööndi välispiirid ning artikli 74 kohaselt määratud piirjooned kaartidele, mille mõõtkava võimaldab nende asendi kindlaks teha. Vajaduse korral võib välispiiride või piirjoonte määramise asemel koostada punktide geograafiliste koordinaatide loendi, milles täpsustatakse geodeetilisi andmeid.

2.   Rannikuriik avalikustab kaardid või geograafiliste koordinaatide loendid nõuetekohaselt ning annab nende koopiad hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

VI   OSA

MANDRILAVA

Artikkel 76

Mandrilava määratlus

1.   Rannikuriigi mandrilava hõlmab merepõhjast ja selle all asuvast maapõuest ala, mis ulatub maismaaterritooriumi pikendusena tema territoriaalmerest mandrilava välisservani või territoriaalmere lähtejoontest 200 meremiili kaugusele, kui mandrilava välisserv nii kaugele ei ulatu.

2.   Rannikuriigi mandrilava ei ulatu kaugemale lõigetes 4–6 kehtestatud piiridest.

3.   Mandrilava hõlmab rannikuriigi maismaamassiivi veealuse pikenduse ning koosneb merepõhjast ja mandrilava maapõuest, nõlvast ja jalamist. See ei hõlma süvamerepõhja ega süvamere mäeahelikke ja nende all asuvat maapõue.

4.

a) Käesoleva konventsiooni alusel määrab rannikuriik mandrilava välisserva (kui see ulatub territoriaalmere lähtejoonest kaugemale kui 200 meremiili) järgmiselt: i) lõike 7 kohaselt tõmmatud joone abil, lähtudes kõige välimistest punktidest, kus settekivimi paksus on vähemalt 1 % sellest punkti ja mandrilava nõlva jalami lühimast vahemaast, või ii) lõike 7 kohaselt tõmmatud joone abil, lähtudes punktist, mis on mandrilava nõlva jalamist kuni 60 meremiili kaugusel. b) Mandrilava nõlva jalam on punkt, kus kalle maksimaalselt muutub, kui ei ole määratletud teisiti.

5.   Lõike 4 punkti a alapunktide i ja ii kohaselt merepõhjal määratud punktid moodustavad mandrilava välispiirijoone ning asuvad kuni 350 meremiili kaugusel territoriaalmere lähtejoontest või kuni 100 meremiili kaugusel 2 500 m samasügavusjoonest.

6.   Olenemata lõikest 5 on mandrilava välispiir merealusel mäeahelikul territoriaalmere lähtejoonest kuni 350 meremiili kaugusel. Käesolevat lõiget ei kohaldata merealustele kõrgendikele, mis on mandrilava looduslik koostisosa, nagu platoo, nõlv, küngas või kaljurahn, -nukk või -veer.

7.   Kui mandrilava ulatub territoriaalmere lähtejoonest kaugemale kui 200 meremiili, määrab rannikuriik oma mandrilava välispiirid territoriaalmere lähtejoonest sirgjoontega, mille pikkus on kuni 60 meremiili ning mis ühendavad pikkus- ja laiuskraadide abil määratud punkte.

8.   Rannikuriik teeb territoriaalmere lähtejoontest kaugemale kui 200 meremiili ulatuva mandrilava piirid teatavaks mandrilava piirikomisjonile, mis on loodud II lisa alusel tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõttel. Komisjon annab rannikuriigile mandrilava välispiiri kehtestamiseks soovitusi. Soovituste alusel rannikuriigi määratud mandrilava piirid on lõplikud ja siduvad.

9.   Rannikuriik annab mandrilava välispiire kirjeldavad kaardid ning geodeetilisi andmeid ja muud asjakohast teavet sisaldavad dokumendid hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Peasekretär tagab andmete nõuetekohase avalikustamise.

10.   Käesolev artikkel ei mõjuta vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide mandrilava piiride määramist.

Artikkel 77

Rannikuriigi õigused mandrilava suhtes

1.   Mandrilava loodusvarade uurimine ja kasutamine on rannikuriigi suveräänne õigus.

2.   Lõikes 1 nimetatud õigused on ainuõigused, seega ei tohi teine riik ilma rannikuriigi sõnaselge nõusolekuta mandrilava loodusvarasid uurida ega kasutada isegi siis, kui rannikuriik ise nimetatud loodusvarasid ei uuri ega kasuta.

3.   Rannikuriigi õigused kehtivad mandrilava kohta sellest sõltumata, kas ta oma mandrilava kasutab või kas ta on mandrilava oma valdusesse võtmisest teatanud.

4.   Käesolevas osas nimetatud loodusvarade hulka kuuluvad merepõhjas ja selle all maapõues asuvad maavarad ja teised eluta loodusvarad koos sessiilsete liikide hulka kuuluvate elusorganismidega, see tähendab organismidega, mis püügivanuses on liikumatud või merepõhja all või suudavad liikuda vaid pidevas kokkupuutes merepõhja või maapõuega.

Artikkel 78

Katvate vete ja nende kohal oleva õhuruumi õiguslik seisund ning teiste riikide õigused ja vabadused

1.   Rannikuriigi õigused mandrilava suhtes ei mõjuta seda katvate vete või selle kohal asuva õhuruumi õiguslikku seisundit.

2.   Rannikuriigi õiguste teostamine mandrilava suhtes ei tohi rikkuda ega õigustamatult häirida meresõitu või muid konventsioonis sätestatud teiste riikide õigusi ja vabadusi.

Artikkel 79

Mandrilaval asuvad merealused kaablid ja torujuhtmed

1.   Kõigil riikidel on õigus käesoleva artikli alusel paigaldada merealuseid kaableid ja torujuhtmeid.

2.   Arvestades õigust võtta mandrilava uurimiseks põhjendatud meetmeid, kasutada selle loodusvarasid ning vältida, vähendada ja kontrollida torujuhtmetest pärinevat reostust, ei tohi rannikuriik takistada kaablite või torujuhtmete paigaldamist ega hooldamist.

3.   Torujuhtmete paigaldamise skeemi ja suuna peab rannikuriik heaks kiitma.

4.   Käesolev osa ei mõjuta rannikuriigi õigust seada tema territooriumile või territoriaalmerre paigaldatavatele kaablitele või torujuhtmetele tingimusi ega jurisdiktsiooni kaablite ja torujuhtmete üle, mida ehitatakse või kasutatakse tema mandrilava uurimise või selle loodusvarade kasutamise eesmärgil või tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate tehissaarte, seadmestike ja rajatiste käitamisel.

5.   Merealuseid kaableid ja torujuhtmeid paigaldades arvestavad riigid juba olemasolevaid kaableid ja torujuhtmeid. Olemasolevate kaablite ja torujuhtmete remontimise võimalusi ei tohi piirata.

Artikkel 80

Mandrilaval asuvad tehissaared, seadmestikud ja rajatised

Artiklit 60 kohaldatakse mutatis mutandis mandrilaval asuvatele tehissaartele ja muudele rajatistele ning seadmestikele.

Artikkel 81

Puurimistööd mandrilaval

Rannikuriigil on ainuõigus lubada ja reguleerida kõiki mandrilaval tehtavaid puurimistöid.

Artikkel 82

Maksed kaugemal kui 200 meremiili asuva mandrilava kasutamise eest

1.   Rannikuriik teeb territoriaalmere lähtejoonest kaugemal kui 200 meremiili asuva mandrilava eluta loodusvarade kasutamise eest rahalisi või mitterahalisi makseid.

2.   Makseid tehakse kogu kohapeal toimuva tootmistegevuse eest pärast esimese viie aasta möödumist igal aastal. Kuuendal aastal moodustab makse määr 1 % selle koha toodangu väärtusest või mahust. Määr kasvab igal aastal 1 % võrra kuni kaheteistkümnenda aastani ning on edaspidi 7 %. Toodangu hulka ei loeta kasutamisega seoses kulutatud ressursse.

3.   Arengumaa, kes on tema mandrilaval toodetava maavara netoimportija, on selle maavara eest maksete tegemisest vabastatud.

4.   Maksed tehakse Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni kaudu, kes jaotab need õiglase jaotamise põhimõtte kohaselt konventsiooni osalisriikide vahel, arvestades arengumaade, esmajoones kõige vähem arenenud ning sisemaariikidest arengumaade huve ja vajadusi.

Artikkel 83

Mandrilava piiride määramine vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide vahel

1.   Õiglase lahenduse saavutamiseks määratakse vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide mandrilava piirid rahvusvahelisel õigusel põhinevate lepingute alusel Rahvusvahelise Kohtu põhikirja artikli 38 mõttes.

2.   Kui mõistliku aja jooksul lepingut ei sõlmita, võtavad asjaomased riigid kasutusele XV osas ettenähtud menetlused.

3.   Lõikes 1 nimetatud lepingu menetlemise ajal teevad asjaomased riigid üksteisemõistmise ja koostöö vaimus kõik endast oleneva, et sõlmida ajutine kokkulepe, mis üleminekuperioodi jooksul ei ohusta ega takista lõpliku lepinguni jõudmist. Ajutised kokkulepped ei mõjuta lõplikku piiride määramist.

4.   Kui asjaomaste riikide vahel on sõlmitud leping, määratakse mandrilava piirid selle lepingu kohaselt.

Artikkel 84

Kaardid ja geograafiliste koordinaatide loetelud

1.   Käesoleva osa kohaselt kantakse mandrilava välispiirid ning artikli 83 alusel tõmmatud piirjooned kaartidele, mille mõõtkava võimaldab nende asendi kindlaks teha. Vajaduse korral võib välispiiride või piirjoonte kaardi asemel koostada punktide geograafiliste asendite loetelu, milles täpsustatakse geodeetilisi andmeid.

2.   Rannikuriik avalikustab kaardid või geograafiliste koordinaatide loetelud nõuetekohaselt ja annab nende koopiad hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile ning mandrilava välispiire näitavad kaardid või loetelud Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 85

Tunnelite rajamine

Käesolev osa ei piira rannikuriigi õigust kasutada maapõue tunneli ehitamiseks, sõltumata maapõue kohal oleva veekihi paksusest.

VII   OSA

AVAMERI

1.   JAGU

ÜLDSÄTTED

Artikkel 86

Käesoleva osa kohaldamine

Käesolevat osa kohaldatakse mere kõigile osadele, mis jäävad riigi majandusvööndist, territoriaalmerest või sisevetest või saarestikuriigi saartevahelisest merest väljapoole. Käesoleva artikliga ei piirata artikli 58 alusel kõigile riikidele majandusvööndis kuuluvaid õigusi.

Artikkel 87

Avamerevabadus

1.   Avameri on avatud nii ranniku- kui ka sisemaariikidele. Avamerevabadust teostatakse käesoleva konventsiooni ning muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt. See tagab nii ranniku- kui ka sisemaariikidele muu hulgas järgmise:

a)	meresõiduvabaduse;

b)	ülelennuvabaduse;

c)	kaablite ja torujuhtmete paigaldamise vabaduse, võttes arvesse VI osa;

d)	tehissaarte ja muude rahvusvahelise õiguse alusel lubatud rajatiste ehitamise vabaduse, võttes arvesse VI osa;

e)	kalapüügivabaduse, võttes arvesse 2. jaos esitatud tingimusi;

f)	teadusuuringute vabaduse, võttes arvesse VI ja XIII osa.

2.   Nimetatud vabadusi teostades arvestavad riigid teiste riikide huve, kui nad teostavad avamerevabadust, ning käesolevast konventsioonist tulenevaid süvamerepõhjas tegutsemise õigusi.

Artikkel 88

Avamere kasutamine rahumeelsetel eesmärkidel

Avamerd kasutatakse rahumeelsetel eesmärkidel.

Artikkel 89

Avamere üle suveräänsuse kehtestamise lubamatus

Ükski riik ei või mingis avamere osas kehtestada oma suveräänsust.

Artikkel 90

Meresõiduvabadus

Nii ranniku- kui ka sisemaariigil on õigus saata avamerele oma lipu all sõitvaid laevu.

Artikkel 91

Laeva riikkondsus

1.   Riik kehtestab laeva oma riikkondsusse võtmise, oma territooriumil registreerimise ja oma lipu all sõitmise tingimused. Laeval on selle riigi riikkondsus, kelle lipu all tal on õigus sõita. Nimetatud riigi ja laeva vahel peab olema tegelik seos.

2.   Riik annab laevale, millele ta on andnud õiguse sõita oma lipu all, asjakohased dokumendid.

Artikkel 92

Laevade seisund

1.   Ühe riigi lipu all sõitvad laevad on avamerel viibides selle riigi ainujurisdiktsiooni all, kui rahvusvaheliste lepingutega või käesoleva konventsiooniga ei nähta ette teisiti. Reisi vältel või külastatavas sadamas viibides ei tohi laev oma lippu vahetada, välja arvatud juhul, kui omanik vahetub või tehakse registrimuudatus.

2.   Kui laev sõidab kahe või mitme riigi lipu all ja kasutab neid oma huvidest lähtudes, ei saa ta kuuluda ühegi kõnesoleva riigi riikkondsusesse ning teda võib käsitada riikkondsuseta laevana.

Artikkel 93

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, selle allasutuste ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri lipu all sõitvad laevad

Eelmisi artikleid ei kohaldata laevadele, mis on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, selle allasutuste või Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ametlikus teenistuses ja sõidavad asjakohase organisatsiooni lipu all.

Artikkel 94

Lipuriigi kohustused

1.   Riik teostab oma lipu all sõitvate laevade haldus-, tehnilistes ja sotsiaalküsimustes oma jurisdiktsiooni ja kontrolli.

2.   Riik

a)	peab registrit, mis sisaldab tema lipu all sõitvate laevade nimesid ja muid andmeid, välja arvatud laevad, millele nende väiksuse tõttu ei kohaldata üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, ning

b)	siseriikliku õiguse alusel kohaldab oma lipu all sõitva laeva ning selle kapteni, juhtkonna ja meeskonna suhtes oma jurisdiktsiooni haldus-, tehnilistes ja sotsiaalküsimustes.

3.   Riik võtab oma lipu all sõitvate laevade suhtes mereohutuse tagamise meetmeid, mis muu hulgas käsitlevad järgmist:

a)	laevade konstruktsiooni, varustust ja meresõidukõlblikkust;

b)	rahvusvahelisi nõudeid järgides mehitamist, töötingimusi ja meeskonna väljaõpet;

c)	kasutatavaid signaale, sidevahendite hooldust ja laevakokkupõrgete vältimist.

4.   Nimetatud meetmetega tagatakse, et

a)	laeva vaatab enne registreerimist ning seejärel kindla ajavahemiku järel üle kvalifitseeritud isik ning et pardal on laeva meresõiduohutust tagavad kaardid, merendusväljaanded ja navigatsiooniseadmed;

b)	laeva eest vastutavad meresõidu-, navigatsiooni-, side- ja mereinsenerikvalifikatsiooniga kapten ja juhtkond ning et meeskonna ettevalmistus ja suurus vastavad laeva tüübile, masinatele ja muule varustusele;

c)	laeva kapten, juhtkond ja vajalikul määral ka meeskond on kursis kohaldatavate rahvusvaheliste meresõiduohutust, laevakokkupõrgete vältimist, merereostuse vähendamist ja kontrolli ning raadioside pidamist käsitlevate eeskirjadega ning neile on esitatud nõue neid järgida.

5.   Lõigetes 3 ja 4 nimetatud meetmeid võttes peavad riigid järgima üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, korda ja tavasid ning rakendama nendest kinnipidamise tagamise abinõusid.

6.   Kui riigil on alust arvata, et laeva suhtes ei teostata korrektset jurisdiktsiooni ega kontrolli, võib sellest teatada lipuriigile. Teate saamise järel korraldab lipuriik uurimise ning vajaduse korral rakendab olukorra parandamiseks asjakohaseid abinõusid.

7.   Riik algatab kvalifitseeritud isiku või isikute juhtimisel või nende kontrolli all juurdluse avamerel toimunud laevaõnnetuse või vahejuhtumi suhtes, milles on osaline tema lipu all sõitev laev ning mis on põhjustanud raskeid vigastusi teise riigi kodanikele või olulist kahju teise riigi laevadele või seadmestikele või merekeskkonnale. Lipuriik ja teine riik teevad laevaõnnetuse või vahejuhtumi suhtes teise riigi algatatud juurdluse korraldamisel koostööd.

Artikkel 95

Sõjalaevade puutumatus avamerel

Avamerel sõitvatel sõjalaevadel on puutumatus mis tahes riigi jurisdiktsiooni suhtes, välja arvatud nende lipuriik.

Artikkel 96

Riigile kuuluva mitteärilistel eesmärkidel kasutatava laeva puutumatus

Laevadel, mille omanik või valdaja on riik ning mida kasutatakse ainult mitteärilistel eesmärkidel, on avamerel sõites puutumatus mis tahes riigi jurisdiktsiooni suhtes, välja arvatud nende lipuriik.

Artikkel 97

Kriminaaljurisdiktsioon laevakokkupõrke või muu vahejuhtumi korral

1.   Avamerel sõitva laevaga toimunud laevakokkupõrke või muu vahejuhtumi korral võib kapteni või laeva teenistuses oleva muu isiku kriminaal- või distsiplinaarvastutusele võtmise menetluse algatada üksnes lipuriigi või asjaomase isiku kodakondsusriigi kohus või haldusorgan.

2.   Distsiplinaarküsimustes on üksnes kaptenitunnistuse, pädevustunnistuse või litsentsi väljastanud riigil õigus pärast nõuetekohast menetlust tunnistada kehtetuks asjakohane dokument, ka juhul, kui dokumendi omanik ei ole asjaomase riigi kodanik.

3.   Laeva arestimise või kinnipidamise korralduse võib anda vaid laeva lipuriik, ka juhul, kui see on vajalik juurdluse korraldamiseks.

Artikkel 98

Kohustus osutada abi

1.   Riik nõuab, et tema lipu all sõitva laeva kapten, seadmata ohtu laeva, meeskonda või reisijaid:

a)	osutab abi igale merehädalisele;

b)	pärast abivajadusest teadasaamist suundub võimalikult kiiresti merehädalist päästma, kui seda võib temalt mõistlikult eeldada;

c)	osutab pärast laevakokkupõrget abi teisele laevale, selle meeskonnale ja reisijatele ning teatab teisele laevale oma laeva nime, kodusadama ning lähima külastatava sadama nime.

2.   Rannikuriik toetab merel ja selle kohal tegutseva tõhusa otsimis- ja päästeteenistuse loomist, käigushoidmist ja hooldamist ning teeb vajaduse korral selleks naaberriikidega piirkondlike kokkulepete alusel koostööd.

Artikkel 99

Orjade vedamise keeld

Riik võtab tõhusaid meetmeid, et takistada tema lipu all sõitvatel laevadel orjade vedamist ja karistada selle eest ning takistada oma lipu ebaseaduslikku kasutamist sel eesmärgil. Laeva pardale põgenenud ori loetakse laeva lipust sõltumata ipso facto vabaks.

Artikkel 100

Kohustus teha koostööd piraatluse tõkestamiseks

Riigid teevad laiaulatuslikku koostööd, et tõkestada piraatlust avamerel või muus riikide jurisdiktsiooni alt välja jäävas paigas.

Artikkel 101

Piraatluse määratlus

Piraatluseks loetakse järgmist:

a)

ebaseaduslikke kinnipidamisi, ründeid või muid vägivallaakte, mille on isikliku kasu saamise eesmärgil toime pannud eravalduses oleva laeva või õhusõiduki meeskond või reisijad ning mis on suunatud i) teise laeva või õhusõiduki või selle pardal asuva vara või isikute vastu avamerel; ii) laeva, õhusõiduki, isikute või vara vastu kohas, mis ei kuulu ühegi riigi jurisdiktsiooni alla;

b)	vabatahtlikku ja teadlikku osalemist sellise laeva või õhusõiduki tegevuses, mida on võimalik määratleda piraatlaeva või -õhusõidukina;

c)	punktis a või b nimetatud tegudele õhutamist või nende teadlikku soodustamist.

Artikkel 102

Mässava meeskonnaga sõjalaeva ja riigile kuuluva muu laeva või lennuki piraatlus

Artiklis 101 määratletud piraatlik akt, mille paneb toime sõjalaeva või riigile kuuluva muu laeva või õhusõiduki meeskond, kes on mässama hakanud ja kontrolli laeval või õhusõidukis enda kätte saanud, samastatakse eraomanduses oleval laeval või õhusõidukis toimepandud piraatliku aktiga.

Artikkel 103

Piraatlaeva ja -õhusõiduki määratlus

Laeva või õhusõidukit loetakse piraatlaevaks või -õhusõidukiks, kui seda kontrollivad isikud kavatsevad seda kasutada artiklis 101 nimetatud tegevusteks. Määratlus kehtib ka selliseks tegevuseks kasutatava laeva või õhusõiduki kohta seni, kuni seda kontrollivad piraatliku akti toimepanemises süüdi olevad isikud.

Artikkel 104

Piraatlaeva või -lennuki riikkondsuse säilitamine või kaotamine

Laev või õhusõiduk võib oma riikkondsuse säilitada sellest olenemata, et temast on saanud piraatlaev või -õhusõiduk. Riikkondsuse säilitamine või kaotamine otsustatakse selle riigi õiguse kohaselt, mille alusel riikkondsus on määratud.

Artikkel 105

Piraatlaeva või -õhusõiduki kinnipidamine

Avamerel või muus kohas, mis ei kuulu ühegi riigi jurisdiktsiooni alla, võib riik kinni pidada piraatlaeva või -õhusõiduki või piraatlusega omandatud ja piraatide kontrolli all oleva laeva või õhusõiduki, võtta vahi alla selle pardal olevad isikud ning teostada pardal oleva vara võetuse. Karistuste määramise ning laeva, õhusõiduki või vara suhtes võetavate meetmete üle otsustab kinnipidamise või võetuse teostanud riigi kohus, arvestades heauskselt tegutsevate kolmandate poolte õigusi.

Artikkel 106

Vastutus aluseta kinnipidamise eest

Kui riik on piraatluses kahtlustatava laeva või õhusõiduki kinni pidanud piisava aluseta, vastutab ta tekitatud kahju eest selle riigi ees, kelle riikkondsusse laev või õhusõiduk kuulub.

Artikkel 107

Piraatluse kahtluse korral kinnipidamisõigusega laevad ja õhusõidukid

Kui laeva või õhusõidukit kahtlustatakse piraatluses, on kinnipidamisõigus ainult sõjalaeval või sõjalennukil või selge pardamärgistusega muul laeval või õhusõidukil, mis on asjakohase volitusega ja riigi teenistuses.

Artikkel 108

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik ringlus

1.   Riigid teevad koostööd, et tõkestada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikku ringlust, millesse avamerel sõitvad laevad on kaasatud rahvusvaheliste konventsioonide vastaselt.

2.   Riik, kellel on alust arvata, et tema lipu all sõitev laev on kaasatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikku ringlusse, võib sellise tegevuse tõkestamiseks paluda teiste riikide koostööd.

Artikkel 109

Ringhäälingusaadete omavoliline edastamine avamerelt

1.   Kõik riigid teevad koostööd, et tõkestada avamerelt ringhäälingusaadete omavoliline edastamine.

2.   Konventsioonis tähendab “omavoliline ringhäälingusaadete edastamine” üldsusele mõeldud raadio- või telesaadete rahvusvaheliste eeskirjade vastast ülekannet laevalt või rajatiselt, välja arvatud hädasignaalide eetrisseandmine.

3.   Omavolilise ringhäälingusaadete edastamisega tegelnud isiku üle võivad kohut mõista

a)	laeva lipuriigi kohtud;

b)	rajatise registreerimisriigi kohtud;

c)	isiku kodakondsusriigi kohtud;

d)	selle riigi kohtud, kus ringhäälingusaateid on võimalik vastu võtta, või

e)	selle riigi kohtud, mille ametlik raadioside on häiritud.

4.   Riik, kellele kuulub jurisdiktsioon lõike 3 alusel, võib artikli 110 kohaselt vahistada avamerel omavoliliselt ringhäälingusaateid edastava isiku või arestida saateid edastava laeva ning asjakohase aparatuuri.

Artikkel 110

Pardaleminekuõigus

1.   Kui pardaleminekuõigus ei tulene lepingutest, ei ole sõjalaeval õigust peatada avamerel sellist välisriigi laeva, millele ei kohaldata artiklites 95 ja 96 ettenähtud puutumatust, välja arvatud juhul, kui on alust arvata, et sellel laeval

a)	tegeldakse piraatlusega;

b)	tegeldakse orjakaubandusega;

c)	edastatakse ebaseaduslikke ringhäälingusaateid ning sõjalaeva lipuriigil on artiklist 109 tulenev jurisdiktsioon;

d)	puudub riikkondsus või

e)	on sõjalaevaga sama riikkondsus, kuigi laev sõidab välisriigi lipu all või keeldub oma lippu näitamast.

2.   Lõikes 1 nimetatud juhtudel võib sõjalaev kontrollida laeva õigust sõita selle lipu all. Sõjalaev võib sel eesmärgil saata kahtlustatavale laevale ohvitseri juhtimisel paadi. Kui kahtlus pärast dokumentide kontrolli säilib, võib laeva pardal jätkata uurimist kõiki asjaolusid arvestades.

3.   Kui kahtlused osutuvad alusetuks ja kui kõnesolev laev ei ole toime pannud ühtegi tegu, mis õigustaks kontrollimist, hüvitatakse talle tekitatud kahju.

4.   Neid sätteid kohaldatakse mutatis mutandis ka sõjalennukile.

5.   Neid sätteid kohaldatakse ka selge pardamärgistusega ja nõuetekohaselt volitatud muule laevale või õhusõidukile, mis on riigi teenistuses.

Artikkel 111

Jälitamisõigus

1.   Rannikuriik võib välisriigi laeva jälitada, kui tema pädeval asutusel on alust arvata, et laev on rikkunud tema seadusi või muid õigusakte. Jälitamist tuleb alustada, kui välisriigi laev või mõni tema paatidest on jälitava riigi sisevetes, saartevahelises meres, territoriaalmeres või külgvööndis; väljaspool territoriaalmerd või külgvööndit võib jälitamist jätkata ainult siis, kui seda ei ole katkestatud. Territoriaalmeres või külgvööndis viibivale välisriigi laevale peatumiskorraldust andev laev ei pea ise asuma territoriaalmeres ega külgvööndis. Kui välisriigi laev viibib artiklis 33 määratletud külgvööndis, võib jälitama asuda ainult juhul, kui on rikutud õigusi, mille kaitseks on külgvöönd kehtestatud.

2.   Jälitamisõigust kohaldatakse mutatis mutandis majandusvööndis või mandrilaval, sealhulgas mandrilaval asetsevate rajatiste ümber loodud ohutusvööndis toimepandud rannikuriigi nende õigusaktide rikkumise korral, mis on käesoleva konventsiooni alusel kehtestatud majandusvööndi ja mandrilava, sealhulgas nimetatud ohutusvööndi kohta.

3.   Jälitamisõigus lakkab kehtimast kohe, kui jälitatav laev siseneb oma või kolmanda riigi territoriaalmerre.

4.   Jälitamist ei loeta alustatuks muidu, kui jälitav laev on kättesaadavate vahenditega kindlaks teinud, et jälitatav laev või tema paat või jälitatavat laeva emalaevana kasutav muu sõiduk asub territoriaalmere või külgvööndi või majandusvööndi piirides või mandrilava kohal. Jälitamine võib alata pärast nähtavat või kuuldavat peatamissignaali, mis on antud jälitatava laeva nägemis- või kuuldekauguselt.

5.   Jälitamisõigus on üksnes sõjalaevadel või -lennukitel või selge pardamärgistusega ja nõuetekohaselt volitatud muudel laevadel või õhusõidukitel, mis on riigi teenistuses.

6.   Kui jälitab õhusõiduk

a)	kohaldatakse mutatis mutandis lõikeid 1–4;

b)

kutsub ta kohale laeva või muu õhusõiduki ning jätkab pärast peatumiskorralduse andmist ise laeva jälitamist, kuni kohalekutsutud laev või teine õhusõiduk saabub ja võtab jälitamise üle, välja arvatud juhul, kui õhusõiduk on ise võimeline laeva kinni pidama. Väljaspool territoriaalmerd ei piisa kinnipidamiseks üksnes asjaolust, et õhusõiduk on laeva rikkumist või oletatavat rikkumist märganud, kui laevale ei ole antud korraldust peatuda ning teda ei ole pidevalt jälitanud sama õhusõiduk või muu õhusõiduk või laev.

7.   Riigi jurisdiktsiooni piires kinnipeetud ja pädevate asutuste korraldatava juurdluse eesmärgil selle riigi sadamasse eskorditud laeva vabastamist ei või nõuda ainult põhjusel, et seda laeva on asjaoludest lähtudes eskorditud üle majandusvööndi või avamere osa.

8.   Kui laev on väljaspool territoriaalmerd peatatud või kinni peetud asjaoludel, mis ei anna jälitamisõigust, hüvitatakse talle tekitatud kahju.

Artikkel 112

Merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise õigus

1.   Riikidel on õigus paigaldada väljapoole mandrilava jäävale süvamere põhjale merealuseid kaableid ja torujuhtmeid.

2.   Kaablitele ja torujuhtmetele kohaldatakse artikli 79 lõiget 5.

Artikkel 113

Merealuse kaabli või torujuhtme lõhkumine või vigastamine

Riik kehtestab õigusaktid, mis käsitavad kuriteona merealuse kaabli lõhkumist või telegraafi- või telefoniühendust katkestava või takistava kaablivigastuse tekitamist või merealuse torujuhtme või kõrgepingejuhtme lõhkumist või vigastamist, mille tema lipu all sõitev laev või tema jurisdiktsiooni all olev isik on toime pannud tahtlikult või hooletuse tõttu. Sätet kohaldatakse ka tegevusele, millega niisugune lõhkumine või vigastamine võib tõenäoliselt kaasneda. Sätet ei kohaldata, kui lõhkumine või vigastus tuleneb oma elu või laeva õiguspäraselt päästa püüdvate inimeste tegevusest ning kui lõhkumise või vigastuste vältimiseks on kasutatud kõiki abinõusid.

Artikkel 114

Merealuse kaabli või torujuhtme omaniku põhjustatud teise merealuse kaabli või torujuhtme lõhkumine või vigastamine

Riik kehtestab õigusaktid, mille kohaselt kannab merealuse kaabli või torujuhtme remondi kulud tema jurisdiktsiooni alla kuuluv isik, kes süvamerepõhjal asuva kaabli või torujuhtme omanikuna on oma kaablit või torujuhet paigaldades või parandades teise kaabli või torujuhtme lõhkunud või neid vigastanud.

Artikkel 115

Merealuse kaabli või torujuhtme vigastamise vältimiseks tehtud kulutuste hüvitamine

Riik kehtestab õigusaktid, millega nähakse ette kaabli või torujuhtme omaniku kohustus hüvitada kahju laevaomanikele, kes suudavad tõestada, et nad on vigastuse vältimiseks rakendanud kõiki ettevaatusabinõusid ning et nad on merealuse kaabli või torujuhtme vigastamise vältimiseks ohverdanud ankru või võrgu või muu kalapüügivahendi.

2.   JAGU

AVAMERE ELUSLOODUSVARADE KAITSE JA MAJANDAMINE

Artikkel 116

Kalapüügiõigus avamerel

Kõigi riikide kodanikel on õigus püüda avamerel kala, kui riigid järgivad järgmist:

a)	lepingutest tulenevaid kohustusi;

b)	rannikuriikide õigusi ja kohustusi ning huve, mis on muu hulgas sätestatud artikli 63 lõikes 2 ning artiklites 64–67, ja

c)	käesoleva jao sätteid.

Artikkel 117

Riikide kohustus kehtestada oma kodanikele avamere elusloodusvarade kaitse meetmed

Kõigil riikidel on kohustus võtta oma kodanike suhtes meetmeid, mis on vajalikud avamere elusloodusvarade kaitseks, või teha selleks koostööd teiste riikidega.

Artikkel 118

Riikide koostöö elusloodusvarade kaitseks ja majandamiseks

Riigid teevad avamere elusloodusvarade kaitseks ja majandamiseks koostööd. Riigid, mille kodanikud kasutavad samu elusloodusvarasid või erinevaid elusloodusvarasid samas piirkonnas, peavad nende kaitsmiseks vajalike meetmete võtmiseks läbirääkimisi. Riigid teevad koostööd selle eesmärgi saavutamiseks vajalike alapiirkondlike või piirkondlike kalandusorganisatsioonide loomiseks.

Artikkel 119

Avamere elusloodusvarade kaitse

1.   Lubatavat väljapüüki määrates ning avamere elusloodusvarade kaitseks muid meetmeid võttes

a)

rakendavad riigid parimatel kättesaadavate teadusuuringute tulemustel põhinevaid abinõusid püütavate liikide populatsiooni säilitamiseks või taastamiseks tasemel, mis tagab keskkonna- ja majandusteguritest ning arengumaade erinõudmistest tuleneva optimaalse saagikuse, kasutavad asjakohaseid püügiviise ning arvestavad varude vastastikust sõltuvust ja järgivad rahvusvaheliselt soovitatavaid alapiirkondlikke, piirkondlikke ning ülemaailmseid miinimumnõudeid;

b)	võtavad riigid arvesse püütavate liikidega seotud või nendest sõltuvuses olevatele liikidele avalduvat mõju, et säilitada või taastada niisuguste seotud või sõltuvate liikide populatsioon tasemel, kus nende säilimine ei ole ohus.

2.   Kättesaadavat teadusinfot, saagi ja püügikoormuse andmeid ning muud kalavarude kaitsmiseks asjakohast teavet edastatakse ja vahetatakse sobival viisil ja kõigi asjaomaste riikide osalusel pädeva rahvusvahelise alapiirkondliku, piirkondliku või ülemaailmse organisatsiooni kaudu.

3.   Asjaomased riigid tagavad, et kaitsemeetmetega ja nende võtmisega ei rikuta vormiliselt ega sisuliselt ühegi riigi kalurite õigusi.

Artikkel 120

Mereimetajad

Artiklit 65 kohaldatakse ka avamere mereimetajate kaitsele ja majandamisele.

VIII   OSA

SAARTE KOHTA KEHTIV KORD

Artikkel 121

Saarte kohta kehtiv kord

1.   Saar on veega ümbritsetud looduslik maa-ala, mis jääb tõusuvee ajal vee alt välja.

2.   Välja arvatud lõikes 3 sätestatud juhtudel, määratakse saare territoriaalmeri, külgvöönd, majandusvöönd ja mandrilava käesoleva konventsiooni kohaselt maismaaterritooriumile kohaldatavate sätete alusel.

3.   Kaljudel, millel inimasustus või majandustegevus on võimatu, puuduvad majandusvöönd ja mandrilava.

IX   OSA

SULETUD VÕI OSALISELT SULETUD MERED

Artikkel 122

Määratlus

Käesolevas konventsioonis tähendab “suletud või osaliselt suletud meri” lahte, akvatooriumi või muud mereala, mida ümbritseb kaks või mitu riiki ja mis on teise mere või ookeaniga ühendatud kitsa veeteega või mis täiesti või peamiselt koosneb kahe või mitme rannikuriigi territoriaalmerest ja majandusvööndist.

Artikkel 123

Suletud või osaliselt suletud merd piiravate riikide koostöö

Suletud või osaliselt suletud merd piiravad riigid teevad käesolevast konventsioonist tulenevate õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel koostööd. Sel eesmärgil püüavad nad otse või piirkondlike organisatsioonide kaudu

a)	koordineerida mere elusloodusvarade majandamist, säilitamist, uurimist ja kasutamist;

b)	koordineerida oma merekeskkonna kaitse ja säilitamise õiguste ja kohustuste rakendamist;

c)	koordineerida teadusuuringuid ja korraldada vajaduse korral piirkonnas ühiseid teadusuuringute programme;

d)	kaasata käesoleva artikli elluviimisel vajaduse korral koostöösse teisi huvitatud riike või rahvusvahelisi organisatsioone.

X   OSA

SISEMAARIIKIDE MERELEPÄÄSUÕIGUS JA MERELT MAALE PÄÄSU ÕIGUS NING LÄBISÕIDUVABADUS

Artikkel 124

Mõistete kasutamine

1.   Käesolevas konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   sisemaariik– riik, millel puudub mererannik;

b)   transiidiriik– riik, millel on või millel puudub mererannik, mis asetseb sisemaariigi ja mere vahel ning läbi tema territooriumi kulgeb läbisõit;

c)   transiitliiklus– isikute, pagasi, kaupade vedu ning veokite läbisõit ühe või mitme transiidiriigi territooriumist, kui see koos transiitveo, ladustamise, mahalaadimise või veovahendi vahetusega või ilma selleta moodustab ainult osa reisist, mis algab või lõpeb sisemaariigi territooriumil;

d)   veovahend–

i)	raudteeveerem, mere-, jõe- või järvelaev ja maanteesõiduk;

ii)	kohalikest oludest tingituna koormakandjad ja veoloomad.

2.   Sisemaa- ja transiidiriigid võivad vastastikusel kokkuleppel arvata veovahendite hulka ka torujuhtmed ja gaasitorud ning muid lõikes 1 loetlemata veovahendeid.

Artikkel 125

Merelepääsuõigus ja merelt maale pääsu õigus ning läbisõiduvabadus

1.   Inimkonna ühisvara kasutamise õiguste teostamiseks on sisemaariikidel käesoleva konventsiooni ja avamerevabaduse põhimõtte alusel õigus pääseda merele ja merelt maale. Sel eesmärgil on sisemaariikidel vabadus läbida transiidiriikide territooriumi kõigi veovahenditega.

2.   Läbisõiduvabaduse teostamise tingimused ja üksikasjad lepivad sisemaa- ja transiidiriik kokku kahepoolsetes, alapiirkondlikes või piirkondlikes lepingutes.

3.   Transiidiriikidel on oma territooriumi üle täieliku suveräänsuse teostamisel õigus võtta meetmeid, millega tagatakse, et käesolevas osas sisemaariikidele ettenähtud õigused ei kahjusta ühelgi viisil transiidiriikide õigustatud huve.

Artikkel 126

Enamsoodustusrežiimi kohaldamise välistamine

Nii käesoleva konventsiooni kui ka merelepääsuõigust ja merelt maale pääsu õigust käsitlevate erilepingute alusel, mis kehtestavad rannikuriikide geograafilisest asendist tulenevalt neile õigusi ja soodustusi, ei kohaldata enamsoodustusrežiimi.

Artikkel 127

Tolli- ja muud maksud ning tasud

1.   Transiitliiklusele ei kehtestata tolli- ega muid makse, välja arvatud tasud, mida võetakse osutatud teenuste eest.

2.   Sisemaariikide veo- ja muid vahendeid ei maksustata läbisõidul kõrgema määraga, kui kehtib transiidiriigi veovahenditele.

Artikkel 128

Vabatsoonid ja muu tolliformaalsuste lihtsustamine

Transiitliikluse hõlbustamiseks võib transiidiriigi sadamates nende riikide ja sisemaariikide vaheliste lepingute alusel võimaldada vabatsoone ja muid tolliformaalsuste lihtsustusi.

Artikkel 129

Koostöö veovahendite ehitamisel ja täiustamisel

Kui transiidiriikides ei ole transiidivabaduse teostamiseks veovahendeid või kui tema veovahendid ning sadamarajatised ja -seadmed on ebapiisavad, võivad transiidiriigid nende ehitamisel ja täiustamisel teha koostööd sisemaariikidega.

Artikkel 130

Meetmed hilinemiste või muude transiitliikluse tehnilist laadi probleemide vältimiseks või kõrvaldamiseks

1.   Transiidiriik võtab hilinemiste või muude tehnilist laadi probleemide vältimiseks asjakohaseid meetmeid.

2.   Kui hilinemisi või probleeme ikkagi esineb, teevad transiidiriikide ja sisemaariikide pädevad asutused koostööd nende kiireks kõrvaldamiseks.

Artikkel 131

Võrdne kohtlemine meresadamates

Sisemaariigi lipu all sõitvaid laevu koheldakse meresadamates võrdselt teiste välisriikide laevadega.

Artikkel 132

Transiidilihtsustuste andmine

Konventsiooniga ei ole vastuolus anda konventsioonis ettenähtud võimalustest suuremaid transiidilihtsustusi, milles on kokku leppinud konventsiooni osalisriigid või mida on võimaldanud üks osalisriik. Konventsioon ei välista võimalust kehtestada edaspidi suuremaid transiidilihtsustusi.

XI   OSA

SÜVAMEREPÕHI

1.   JAGU

ÜLDSÄTTED

Artikkel 133

Mõistete kasutamine

Käesolevas osas kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   loodusvarad– kõik tahked, vedelad või gaasilised loodusvarad, sealhulgas polümetallimaagid in situ süvamerepõhjas või selle all;

b)   maavarad– süvamerepõhjast ammutatud loodusvarad.

Artikkel 134

Käesoleva osa reguleerimisala

1.   Käesolevat osa kohaldatakse süvamerepõhjale.

2.   Käesoleva osaga reguleeritakse süvamerepõhjas toimuvat tegevust.

3.   Artikli 1 lõikes 1 nimetatud piire tähistavate kaartide või geograafiliste koordinaatide loetelude hoiuleandmise ja avalikustamise nõuded on esitatud VI osas.

4.   Käesolev artikkel ei mõjuta mandrilava välispiiride kehtestamist VI osa alusel ega vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide vahel sõlmitud piirilepingute kehtivust.

Artikkel 135

Süvamerepõhja kohal asuvate vete ja õhuruumi õiguslik seisund

Käesolev osa ega selles käsitletud õiguste andmine või teostamine ei mõjuta süvamerepõhja kohal asuvate vete või nende kohal asuva õhuruumi õiguslikku seisundit.

2.   JAGU

SÜVAMEREPÕHJA SUHTES RAKENDATAVAD PÕHIMÕTTED

Artikkel 136

Inimkonna ühisvara

Süvamerepõhi ja selle loodusvarad on inimkonna ühisvara.

Artikkel 137

Süvamerepõhi ja selle loodusvarade õiguslik seisund

1.   Süvamerepõhja mis tahes osa või selle loodusvarade üle ei ole ühelgi riigil suveräänsust või suveräänseid õigusi ega ühelgi füüsilisel või juriidilisel isikul omandiõigust. Niisugust suveräänsuse või suveräänsete õiguste nõudmist või kehtestamist ei tunnustata.

2.   Kõik õigused süvamerepõhjas asuvate loodusvarade üle kuuluvad kogu inimkonnale, kelle nimel tegutseb Rahvusvaheline Süvamerepõhja Organisatsioon. Neid loodusvarasid ei saa võõrandada. Ammutatud maavarasid võõrandatakse käesoleva osa alusel ning kooskõlas organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga.

3.   Riik või füüsiline või juriidiline isik taotleb süvamerepõhja maavarade ammutamise suhtes nõude- või omandi- või muud õigust, omandab selle või teostab seda üksnes käesoleva osa alusel. Teistsugust õiguste nõudmist, omandamist ja teostamist ei tunnustata.

Artikkel 138

Riikide üldine tegevus süvamerepõhjas

Riikide üldine tegevus süvamerepõhjas on rahu ja julgeoleku säilitamise, rahvusvahelise koostöö ning vastastikuse mõistmise huvides kooskõlas käesoleva osaga ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja teiste rahvusvahelise õiguse normidega.

Artikkel 139

Vastutus nõuetekohase toimimise tagamise ja kahjude eest

1.   Osalisriigid on kohustatud tagama, et osalisriigid, nende riigiettevõtted või füüsilised või juriidilised isikud, kellel on nende kodakondsus või kes on nende endi või nende kodanike tegeliku kontrolli all, tegutsevad süvamerepõhjas kooskõlas käesoleva osaga. Sama nõuet kohaldatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide süvamerepõhjas toimuva tegevuse suhtes.

2.   Piiramata rahvusvahelise õiguse ja III lisa artikli 22 sätete kohaldamist, vastutab osalisriik või rahvusvaheline organisatsioon kahju eest, mis tuleneb sellest, et ta ei täida oma kohustusi käesoleva osa alusel; koos tegutsevad osalisriigid või rahvusvahelised organisatsioonid kannavad vastutust solidaarselt. Osalisriik ei vastuta kahju eest, mille on tekitanud käesoleva osa sätteid rikkudes isik, keda on osalisriik toetanud artikli 153 lõike 2 punkti b alusel, kui osalisriik on võtnud artikli 153 lõike 4 ja III lisa artikli 4 lõike 4 järgimiseks kõik asjakohased meetmed.

3.   Kui osalisriigid on rahvusvaheliste organisatsioonide liikmed, võtavad nad meetmeid, et kohaldada käesolevat artiklit nimetatud rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes.

Artikkel 140

Inimkonna hüvang

1.   Käesoleva osa alusel toimub süvamerepõhjas tegevus ranniku- või sisemaariikide geograafilisest asendist sõltumata kogu inimkonna hüvangu nimel, arvestades esmajoones arengumaade ning selliste rahvaste huve ja vajadusi, kes ei ole veel saavutanud täielikku iseseisvust või kellel ei ole omavalitsust, mida Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tunnustab peaassamblee resolutsiooni 1514 (XV) ja selle muude asjakohaste resolutsioonide alusel.

2.   Organisatsioon kehtestab süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenevate rahaliste ja muude majanduslike hüvede õiglase jaotamise korra artikli 160 lõike 2 punkti f alapunkti i alusel.

Artikkel 141

Süvamerepõhja kasutamine ainult rahumeelsetel eesmärkidel

Süvamerepõhi on avatud nii ranniku- kui ka sisemaariikidele võrdväärseks kasutamiseks ainult rahumeelsetel eesmärkidel, mõjutamata käesoleva osa teisi sätteid.

Artikkel 142

Rannikuriikide õigused ja õigustatud huvid

1.   Kui süvamerepõhja maardlad ulatuvad rannikuriikide jurisdiktsiooni all olevatele territooriumidele, arvestatakse seal tegutsedes rannikuriikide õigusi ja õigustatud huve.

2.   Rannikuriigi õiguste ja huvide kahjustamise vältimiseks peetakse asjakohase riigiga konsultatsioone ning vahetatakse teavet. Kui süvamerepõhjas toimuv tegevus võib kaasa tuua riigi jurisdiktsiooni all olevate loodusvarade kasutamise, on vaja rannikuriigi nõusolekut.

3.   Käesolev osa ega selle alusel tagatavad või teostatavad õigused ei mõjuta rannikuriikide õigust võtta XII osa alusel meetmeid, et süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tuleneva reostuse või tuleneda võiva reostuse või muude ohtlike asjaolude tõttu nende rannale või õigustatud huvidele tekkivat suurt ohtu ära hoida või vähendada.

Artikkel 143

Teaduslikud mereuuringud

1.   Teaduslikke süvamerepõhjauuringuid tehakse ainult rahumeelsel eesmärgil ja kogu inimkonna hüvanguks kooskõlas XIII osaga.

2.   Organisatsioon võib süvamerepõhja ja selle loodusvarade uurimiseks korraldada teaduslikke mereuuringuid ning sõlmida lepinguid. Organisatsioon edendab ja toetab teaduslike süvamerepõhjauuringute korraldamist, koordineerib uuringuid ning levitab uuringute ja analüüside tulemusi.

3.   Osalisriigid võivad korraldada teaduslikke süvamerepõhjauuringuid. Osalisriigid edendavad sellekohast rahvusvahelist koostööd

a)	osaledes rahvusvahelistes programmides ning toetades organisatsiooni ja riikide koostööd teaduslikes mereuuringutes;

b)

edendades Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide kaasabil uuringuprogramme arengumaade ja teiste tehnoloogiliselt arengult mahajäänud riikide hüvanguks, et i) suurendada nende uurimissuutlikkust; ii) tutvustada neile ja organisatsiooni töötajaile uurimismeetodeid ja nende rakendusi; iii) toetada nende kvalifitseeritud töötajate kaasamist süvamerepõhjauuringutesse;

c)	levitades tõhusalt uuringute ja analüüside tulemusi organisatsiooni või vajaduse korral teiste rahvusvaheliste kanalite kaudu.

Artikkel 144

Tehnoloogia edasiandmine

1.   Organisatsioon võtab kooskõlas konventsiooniga meetmeid, et

a)	omandada süvamerepõhjas toimuva tegevusega seonduvat tehnoloogiat ja teaduslikke uurimismeetodeid;

b)	edendada ja toetada selle tehnoloogia ja teaduslike uurimismeetodite edasiandmist arengumaadele viisil, mis on kasulik kõigile riikidele.

2.   Organisatsioon ja osalisriigid teevad koostööd, et edendada süvamerepõhjas toimuva tegevusega seotud tehnoloogia ja teadusandmete edastamist, nii et organisatsiooni ettevõte ja kõik osalisriigid saaksid neist kasu. Esmajoones nad algatavad ja edendavad järgmist:

a)	programme süvamerepõhjas toimuva tegevusega seotud tehnoloogia edasiandmiseks organisatsiooni ettevõttele ja arengumaadele, hõlbustades muu hulgas ettevõtte ja arengumaade võimalusi hankida niisugust tehnoloogiat õiglastel ja mõistlikel tingimustel;

b)	meetmeid organisatsiooni tehnoloogia ja arengumaade omamaise tehnoloogia arendamiseks, eelkõige pakkudes nende töötajatele koolitusvõimalusi mereteaduse ja -tehnoloogia alal ning täielikku osalemist süvamerepõhjas toimuvas tegevuses.

Artikkel 145

Merekeskkonna kaitse

Konventsiooni alusel võetakse meetmeid, et merekeskkonda tõhusalt kaitsta süvamerepõhjas toimuva tegevusega kaasneda võivate soovimatute tagajärgede eest. Organisatsioon kehtestab reeglid, eeskirjad ja korra, mille eesmärgid on järgmised:

a)

vältida, vähendada ja kontrollida reostust ning muid ohte merekeskkonnale ja rannikule ning säilitada merekeskkonna ökoloogiline tasakaal, pöörates erilist tähelepanu vajadusele kaitsta keskkonda puurimise, süvendus- ja mäetööde, jäätmete merreheitmise ning seadmestike, torujuhtmete ja muude vajalike vahendite ehitamise, käitamise või hooldamise kahjuliku mõju eest.

b)	kaitsta ja säilitada süvamerepõhja loodusvarasid ning vältida merekeskkonna taimestiku ja loomastiku kahjustamist.

Artikkel 146

Inimelude kaitse

Süvamerepõhjas tegutsemise korral võetakse inimelu kaitseks tõhusaid meetmeid. Selleks kehtestab organisatsioon asjakohased reeglid, eeskirjad ja korra, mis täiendavad rahvusvahelistes lepingutes sisalduvat rahvusvahelist õigust.

Artikkel 147

Tegevus süvamerepõhjas ja merekeskkond

1.   Süvamerepõhjas tegutsetakse muud merekeskkonnas toimuvat tegevust arvestades.

2.   Süvamerepõhja tegevuses kasutatavad seadmestikud peavad vastama järgmistele tingimustele:

a)	seadmestikke võib paigaldada, asendada ja eemaldada ainult käesoleva osa ning organisatsiooni kehtestatud reeglite, eeskirjade ja korra alusel. Seadmestiku paigaldamisest, asendamisest või eemaldamisest tuleb nõuetekohaselt teatada ning nendest hoiatamiseks tuleb asukohamärgistus korras hoida;

b)	seadmestikke ei või paigaldada alale, kus need võivad segada meresõitu tunnustatud ja rahvusvaheliselt olulistel mereteedel, ega intensiivse kalapüügi piirkonda;

c)	seadmestikud ümbritsetakse märgistatud ohutusvöönditega, mis tagavad nii meresõidu kui ka seadmestiku ohutuse. Ohutusvööndite asetus ei tohi takistada laevade õiguspärast pääsu teatud merealadele või laevasõitu rahvusvahelistel mereteedel;

d)	seadmestikke kasutatakse ainult rahumeelsel eesmärgil;

e)	seadmestikel ei ole saare staatust. Neil puudub oma territoriaalmeri ning neid ei arvestata territoriaalmere, majandusvööndi või mandrilava piiride määramisel.

3.   Mujal merekeskkonnas tegutsedes arvestatakse süvamerepõhjas toimuvat tegevust.

Artikkel 148

Arengumaade osalemine süvamerepõhjas toimuvas tegevuses

Arengumaade osalemine süvamerepõhjas toimuvas tegevuses määratakse käesoleva osa alusel, arvestades esmajoones nende huve ja vajadusi, eriti sisemaariikide ja ebasoodsa geograafilise asendiga arengumaade erivajadust saada jagu takistustest, mis tulenevad ebasoodsast asendist, sealhulgas süvamerepõhjast eemal asetsemisest ning sellele raskendatud juurdepääsust.

Artikkel 149

Arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemed

Kõik süvamerepõhjast leitud arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemed säilitatakse või loovutatakse kogu inimkonna hüvanguks, arvestades päritoluriigi eelisõigusi või selle riigi eelisõigusi, kellele ese kuulub kultuurilisest või ajaloolisest või arheoloogilisest vaatekohast.

3.   JAGU

SÜVAMEREPÕHJA LOODUSVARADE ARENDAMINE

Artikkel 150

Süvamerepõhjas tegutsemise poliitika

Süvamerepõhjas tegutsetakse käesoleva osa kohaselt viisil, mis toetab maailmamajanduse jõudsat arengut ja rahvusvahelise kaubanduse tasakaalustatud kasvu ning edendab rahvusvahelist koostööd kõigi riikide, eriti arengumaade huvides, et tagada

a)	süvamerepõhja loodusvarade areng;

b)	süvamerepõhja loodusvarade korrapärane, ohutu ja otstarbekas majandamine, sealhulgas süvamerepõhjas toimuv tõhus tegevus, mis on kooskõlas mõistlike kaitse- ning üleliigse reostuse vältimise põhimõtetega;

c)	süvamerepõhja tegevuses osalemise võimaluste laiendamine esmajoones artiklite 144 ja 148 kohaselt;

d)	organisatsiooni osalemine tulude kasutamises ning tehnoloogia edasiandmine ettevõttele ja arengumaadele, nagu nähakse ette käesolevas konventsioonis;

e)	süvamerepõhjast ammutatud maavarade suurenev kättesaadavus vajaduse korral koos teistest allikatest ammutatud maavaradega, et kindlustada nende pakkumine tarbijatele;

f)	süvamerepõhjast ja muudest allikatest ammutatud maavarade õiglased ja stabiilsed, tootjale tulusad ja tarbijale soodsad hinnad ning pakkumise ja nõudmise pikaajalise tasakaalu edendamine;

g)	kõigi osalisriikide, sõltumata nende majanduse korraldusest ja ühiskondlikust korrast või geograafilisest asendist, süvamerepõhja loodusvarade arendamises osalemise võimaluste suurendamine ning süvamerepõhjas toimuva tegevuse monopoliseerimise takistamine;

h)	arengumaade kaitsmine majandusraskuste või eksporditulude vähenemise eest, mis tuleneb asjakohase maavara hinna alanemisest või selle ekspordimahu vähenemisest artiklis 151 käsitletud tegevuse tõttu;

i)	inimkonna ühisvara arendamine kogu inimkonna hüvanguks;

j)	et süvamerepõhjas ammutatud maavarade ning neist saadud toorme turulepääsu ja impordi tingimused on sama soodsad kui need, mida kohaldatakse muudest maardlatest toodetud maavarade ja toorme impordile.

Artikkel 151

Tootmispoliitika

1.

a) Piiramata artiklis 150 nimetatud eesmärke ning et rakendada selle artikli punkti h, võtab organisatsioon meetmeid majanduskasvu tõhustamiseks, süvamerepõhja maavaradest saadud toorme turgude stabiilsuse edendamiseks ning tootjale tulusate ja tarbijale soodsate hindade tagamiseks ning tegutseb võimaluste piires või selliste kokkulepete või lepingute alusel, milles osalevad kõik asjahuvilised, sealhulgas tootjad ja tarbijad. Riigid teevad sel eesmärgil koostööd. b) Organisatsioonil on õigus osaleda toormekonverentsidel, milles osalevad nii tootjate kui ka tarbijate esindajad. Organisatsioonil on õigus saada konverentsil sõlmitava kokkuleppe või lepingu osaliseks. Organisatsioon osaleb nimetatud kokkulepete või lepingute alusel loodavas organis seoses süvamerepõhjas toimuva tootmistegevusega ning kooskõlas organite asjakohaste eeskirjadega. c) Organisatsioon täidab käesolevas lõikes nimetatud kokkulepetest või lepingutest tulenevaid kohustusi viisil, mis tagab nende võrdväärsel alusel rakendamise süvamerepõhjas toimuval maavarade tootmisel. Nii toimides tegutseb organisatsioon kooskõlas lepingute tingimuste ja ettevõtte kinnitatud tööplaanidega.

2.

a) Lõikes 3 määratud vaheperioodi vältel ei alustata kinnitatud tööplaani alusel toimuvat tööstuslikku tootmist enne, kui ettevõtja on taotlenud ning saanud organisatsioonilt tootmisloa. Tootmislube taotletakse ja antakse vähemalt viis aastat enne tööplaanis ettenähtud tööstusliku tootmise algust, kui organisatsioon ei ole projekti laadi või ajastust silmas pidades oma reeglites, eeskirjades ja korras ette näinud teisiti. b) Tootmisloa taotlemisel täpsustab ettevõtja nikli koguse, mis on kinnitatud tööplaani alusel kavandatud aasta jooksul ammutada. Loataotluses on ajakava kulutuste kohta, mis ettevõtja teeb pärast loa saamist; kulutused on arvutatud selliselt, et võimaldada tal planeeritud kuupäeval tööstuslikku tootmist alustada. c) Punktide a ja b kohaldamise nõuded kehtestab organisatsioon III lisa artikli 17 kohaselt. d) Organisatsioon annab tootmisloa vastavalt taotletud tootmismahule, välja arvatud juhul, kui taotletava mahu ja juba varem lubatud mahu summa ületab aasta vältel, mil planeeritud tootmine langeb vaheperioodile, nikli tootmise ülemmäära, mis on arvutatud loa andmise aastal lõike 4 kohaselt. e) Kui luba on antud, saab sellest ja heakskiidetud taotlusest kinnitatud tööplaani osa. f) Kui ettevõtja loataotlust punkti d alusel ei rahuldata, võib ettevõtja esitada organisatsioonile igal ajal uue taotluse.

3.   Vaheperiood algab viis aastat enne selle aasta 1. jaanuari, mil tööstuslikku tootmist on kinnitatud tööplaani alusel kõige varem plaanitud alustada. Kui kõige varasem tööstusliku tootmise algus viibib, muudetakse algselt arvutatud vaheperioodi ja tootmismahu ülemmäära. Vaheperiood kestab 25 aastat või kuni artiklis 155 nimetatud läbivaatamise konverentsi lõpuni või päevani, mil jõustuvad lõikes 1 nimetatud uued kokkulepped või lepingud, milline tahes neist toimub varem. Kui nimetatud kokkulepped või lepingud aeguvad või kaotavad mingil põhjusel kehtivuse, võtab organisatsioon endale ülejäänud vaheperioodi vältel käesolevas artiklis ettenähtud volitused.

4.

a) Tootmise ülemmäär vaheperioodi ühel aastal on i) nikli tarbimise trendijoone väärtuste vahe, mis on arvutatud punkti b kohaselt tööstusliku tootmise algaastale vahetult eelneva aasta ja vaheperioodi algusele vahetult eelneva aasta vahel, ning ii) 60 % nikli tarbimise trendijoone väärtuste vahest, mis on arvutatud punkti b kohaselt tootmisloa taotluse esitamise aasta ja tööstusliku tootmise algaastale vahetult eelneva aasta kohta. b) Punktis a on i) nikli tootmise mahu ülemmäära arvutamiseks kasutatav trendijoone väärtus aastase nikli tarbimise väärtus trendijoonel, mis on arvutatud tootmisloa väljaandmise aastal. Trendijoon tuletatakse viimase 15 aasta andmete alusel nikli tegeliku tarbimise logaritmide lineaarregressioonist, kus aeg on sõltumatu väärtus. Seda trendijoont nimetatakse algseks trendijooneks; ii) kui algse trendijoone aastane juurdekasv on alla 3 %, läbib punktis a nimetatud koguste määramiseks kasutatav trendijoon algset trendijoont 15aastase ajavahemiku esimese aasta väärtuse kohal ning tähistab 3 % aastast juurdekasvu; mis tahes vaheperioodi aasta jaoks määratud ülemmäär ei või ületada vahet selle aasta algse trendijoone väärtuse ning vaheperioodi algusaastale vahetult eelneva aasta algse trendijoone väärtuse vahel.

5.   Organisatsioon näeb ettevõttele algseks tootmiseks ette lõike 4 kohaselt arvutatud tootmismahu ülemmäärast 38 000 tonni niklit.

6.

a) Ettevõtja võib aasta jooksul toota tootmisloas määratud polümetallimaakide aastatoodangu mahust vähem või kuni 8 % rohkem, kui toodangu kogumaht ei ületa loaga ettenähtud mahtu. Igakordne 8 % künnise ületamine kuni 20 %-ni aastas, samuti kahele järjestikusele ületoodanguaastale järgneva esimese ja sellele järgnevate aastate ületoodang räägitakse organisatsiooniga läbi. Organisatsioon võib nõuda, et ettevõtja taotleks lisatoodangu jaoks täiendava tootmisloa. b) Täiendavate tootmislubade taotlused vaatab organisatsioon läbi alles pärast seda, kui on läbi vaadatud kõigi nende ettevõtjate taotlused, kes tootmisluba ei ole veel saanud; organisatsioon arvestab ka kõiki teisi tõenäolisi taotlejaid. Organisatsioon juhindub põhimõttest, mille kohaselt ei ületata vaheperioodiks ettenähtud aastatoodangu kogumahtu. Organisatsioon ei luba toota sellise plaani alusel, mis näeb aastatoodanguna ette üle 46 500 tonni niklit.

7.   Tootmisloa alusel ammutatavate teiste metallide, nagu polümetallimaakidest eraldatud vase, koobalti ja mangaani tootmismaht ei tohi olla suurem kui oleks olnud käesoleva artikli kohaselt nimetatud maakidest saadav maksimaalne niklitoodang. Organisatsioon kehtestab käesoleva lõike kohaldamiseks III lisa artiklis 17 ettenähtud reeglid, eeskirjad ja korra.

8.   Süvamerepõhja maavarade uurimisele ja kasutamisele kohaldatakse asjakohastest mitmepoolsetest kaubanduslepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi, mis on seotud kõlvatute kaubandustavadega. Käesolevast sättest tulenevate vaidluste lahendamisel on mitmepoolsete kaubanduslepingute osalisriikidel õigus kohaldada nende lepingutega sätestatud vaidluste lahendamise menetlusi.

9.   Organisatsioonil on õigus artikli 161 lõike 8 alusel kehtestatud eeskirju kohaldades piirata süvamerepõhjas muude kui polümetallimaakidest toodetavate maavarade tootmismahtu asjakohastel tingimustel ning asjakohaseid meetodeid kasutades.

10.   Assamblee kehtestab nõukogu soovituse kohaselt, mis põhineb majandusliku planeerimise komisjoni nõuandel, kompensatsioonisüsteemi või võtab muid majandusmeetmeid, sealhulgas koostöös eriorganitega ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, et aidata arengumaid, kelle eksporditulusid ja majandust mõjutab negatiivselt asjakohase maavara hinna või selle maavara ekspordimahu vähenemine süvamerepõhjas toimuva tegevuse tõttu. Taotluse korral algatab organisatsioon enim mõjutatud riikide probleemide uurimise, et nende majandusraskusi võimalikult vähendada ja neid majanduse kohandamisel abistada.

Artikkel 152

Organisatsiooni volituste kasutamine ja ülesannete täitmine

1.   Organisatsioon väldib oma volituste kasutamisel ja ülesannete täitmisel, sealhulgas süvamerepõhjas tegutsemise lubamisel diskrimineerimist.

2.   Käesoleva osa kohaselt on lubatud pöörata eritähelepanu sisemaariikide ja ebasoodsa geograafilise asendiga arengumaadele.

Artikkel 153

Uurimine ja kasutamine

1.   Organisatsioon korraldab, teostab ja kontrollib süvamerepõhjas toimuvat tegevust kogu inimkonna nimel kooskõlas käesoleva artikli, teiste käesoleva osa asjakohaste sätete ja asjakohaste lisadega ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga.

2.   Lõike 3 kohaselt korraldab süvamerepõhjas tegevust

a)

ettevõte;

b)

koostöös organisatsiooniga osalisriigid või osalisriikide riigiettevõtted või osalisriigi kodakondsusega füüsilised ja juriidilised isikud või osalisriikide või nende riikide või kodanike kontrollitavad juriidilised isikud, kui neid toetavad osalisriigid või eespool nimetatud rühm, mis vastab käesoleva osa ja III lisa nõuetele.

3.   Süvamerepõhjas korraldatakse tegevus III lisa kohaselt koostatud kirjaliku tööplaani alusel, mille on läbi vaadanud õigus- ja tehniline komisjon ning seejärel kinnitanud nõukogu. Kui süvamerepõhjas korraldavad organisatsiooni volitusel tegevust lõike 2 punktis b nimetatud üksused, vormistatakse tööplaan III lisa artikli 3 kohaselt lepinguna. III lisa artikli 11 alusel võib selliste lepingutega ette näha ühistegevuse korraldamise.

4.   Organisatsioon kontrollib, et süvamerepõhjas toimuv tegevus on kooskõlas käesoleva osa asjakohaste sätete ja sellega seotud lisadega ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga ning lõike 3 kohaselt kinnitatud tööplaanidega. Artikli 139 kohaselt aitavad osalisriigid organisatsioonil võtta tegevuse seaduslikkuse tagamiseks meetmeid.

5.   Organisatsioonil on igal ajal õigus võtta käesolevas osas ettenähtud meetmeid, et tagada selle sätete järgimine ning täita talle käesoleva osa ja lepingu alusel määratud kontrollivat ja reguleerivat ülesannet. Organisatsioonil on õigus inspekteerida kõiki süvamerepõhjas paiknevaid ja seal toimuvas tegevuses kasutatavaid rajatisi.

6.   Lõikes 3 nimetatud lepingus nähakse ette selle kehtivuse tagamine. Leping vaadatakse läbi, peatatakse või lõpetatakse ainult III lisa artiklite 18 ja 19 alusel.

Artikkel 154

Perioodiline läbivaatamine

Konventsiooni jõustumisest alates kontrollib assamblee süstemaatiliselt iga viie aasta järel, kuidas on konventsiooniga kehtestatud süvamerepõhjas tegutsemise rahvusvaheline kord toiminud. Kontrollimise alusel võib assamblee võtta või soovitada teistel organitel võtta käesoleva osa ja sellega seotud lisade alusel korra toimimist parandavaid meetmeid.

Artikkel 155

Läbivaatamise konverents

1.   Varaseima tööstusliku tootmise algusaasta 1. jaanuarist 15 aasta möödumise järel kutsub assamblee kokku käesoleva osa ning süvamerepõhja loodusvarade uurimist ja kasutamist reguleerivate lisade läbivaatamise konverentsi. Läbivaatamise konverentsil vaadeldakse selles ajavahemikus saadud kogemustest lähtudes üksikasjalikult, kas

a)	käesoleva osa nende sätete kohaldamisega, mis reguleerivad süvamerepõhja loodusvarade uurimist ja kasutamist, on saavutatud taotletud eesmärgid, sealhulgas toodud kasu kogu inimkonnale;

b)	15aastase ajavahemiku vältel on kasutatud alasid kasutamata aladega võrreldes kasutatud tõhusalt ja tasakaalustatult;

c)	süvamerepõhja ja selle loodusvarasid on arendatud ja kasutatud viisil, mis toetab maailmamajanduse jõudsat arengut ja rahvusvahelise kaubanduse tasakaalustatud kasvu;

d)	süvamerepõhjas on tegevuse monopoliseerimine takistatud;

e)	artiklites 150 ja 151 ettenähtud põhimõtteid on järgitud;

f)	süvamerepõhjas toimuva tegevuse tulemusena saadud hüved on jaotatud õiglaselt, esmajoones arengumaade huve ja vajadusi arvestades.

2.   Läbivaatamise konverents tagab, et järgitakse inimkonna ühisvara põhimõtet ning kõigi maade ja esmajoones arengumaade hüvanguks süvamerepõhja loodusvarade õiglaseks kasutamiseks kehtestatud rahvusvahelist korda ning et püsib süvamerepõhjas toimuvat tegevust korraldav, juhtiv ja kontrolliv organisatsioon. Samuti tagab konverents, et järgitakse käesolevas osas sätestatud põhimõtteid, mille kohaselt ei saa nõuda ega teostada suveräänsust süvamerepõhja ühegi osa suhtes ning mille kohaselt määratakse riikide õigused ja nende üldine tegevus süvamerepõhjas, takistatakse tegevuse monopoliseerimist, nähakse ette kasutada süvamerepõhja ainult rahumeelsetel eesmärkidel, korraldatakse teaduslikke mereuuringuid ja tehnoloogia edasiandmist, kaitstakse merekeskkonda ja inimelu, määratakse rannikuriigi õigused, süvamerepõhja katvate vete ja selle kohal oleva õhuruumi õiguslik seisund ning nähakse ette süvamerepõhjas ning muus merekeskkonnas toimuva tegevuse kooskõlastamine.

3.   Läbivaatamise konverentsil kohaldatakse sama otsustamiskorda, mida kohaldati Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmandal mereõiguse konverentsil. Konverents püüab kõik muudatused võtta vastu konsensuse alusel ning hääletab alles siis, kui kõikidest pingutustest hoolimata ei ole konsensusele jõutud.

4.   Kui pärast viie aasta möödumist konverentsi algusest ei ole süvamerepõhja loodusvarade uurimises ja kasutamises jõutud kokkuleppele, võib konverents järgmise 12 kuu jooksul osalisriikide kolmeneljandikulise häälteenamusega otsustada, et võtab vastu ja esitab osalisriikidele ratifitseerimiseks või nendega ühinemiseks niisugused süsteemi muudatused, nagu ta peab asjakohaseks. Muudatused jõustuvad kõigi osalisriikide suhtes 12 kuud pärast seda, kui kolm neljandikku osalisriikidest on andnud hoiule oma ratifitseerimis- või ühinemiskirja.

5.   Muudatused, mis läbivaatamise konverents on käesoleva artikli alusel vastu võtnud, ei mõjuta lepingute alusel saadud õigusi.

4.   JAGU

RAHVUSVAHELINE SÜVAMEREPÕHJA ORGANISATSIOON

Alajaotis A

Üldsätted

Artikkel 156

Organisatsiooni asutamine

1.   Käesolevaga asutatakse Rahvusvaheline Süvamerepõhja Organisatsioon, mis toimib käesoleva osa alusel.

2.   Kõik osalisriigid on ipso facto organisatsiooni liikmed.

3.   Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmandal mereõiguse konverentsil osalenud vaatlejatel, kes on allkirjastanud lõppakti ja keda ei ole nimetatud artikli 305 lõike 1 punktis c, d, e või f, on õigus osaleda organisatsiooni töös vaatlejana selle reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt.

4.   Organisatsiooni peakorter asub Jamaical.

5.   Organisatsioon võib asutada piirkondlikke keskusi või büroosid, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks.

Artikkel 157

Organisatsiooni laad ja põhimõtted

1.   Organisatsiooni kaudu korraldavad ja kontrollivad osalisriigid käesoleva osa alusel süvamerepõhjas toimuvat tegevust, esmajoones süvamerepõhja loodusvarade majandamise eesmärgil.

2.   Organisatsiooni volitused ja ülesanded on sõnaselgelt ette nähtud käesolevas konventsioonis. Konventsiooni kohaselt on organisatsioonil ka erakorralised volitused, mis on vajalikud süvamerepõhjas toimuva tegevuse korraldamiseks.

3.   Organisatsiooni aluseks on kõigi tema liikmete täieliku võrdsuse põhimõte.

4.   Organisatsiooni liikmed täidavad käesoleva osa kohaselt võetud kohustusi heauskselt, et tagada liikmesriikidele nende liikmesusest tulenevad õigused ja hüved.

Artikkel 158

Organisatsiooni organid

1.   Käesolevaga asutatakse organisatsiooni põhiorganitena assamblee, nõukogu ja sekretariaat.

2.   Käesolevaga asutatakse ettevõte, mille kaudu organisatsioon täidab artikli 170 lõikes 1 nimetatud ülesandeid.

3.   Käesoleva osa alusel võib vajaduse korral asutada allorganeid.

4.   Organisatsiooni põhiorganid ja ettevõte vastutavad neile antud volituste kasutamise ja ülesannete täitmise eest. Volitusi kasutades ja ülesandeid täites hoidub organ igasugusest tegevusest, mis võib raskendada või takistada teisele organile antud volituste kasutamist ja ülesannete täitmist.

Alajaotis B

Assamblee

Artikkel 159

Koosseis, menetlus ja hääletamine

1.   Assamblee koosneb kõigist organisatsiooni liikmetest. Igal liikmel on assamblees üks esindaja, kellel võivad olla asendajad ja nõustajad.

2.   Assamblee koguneb iga-aastasteks korralisteks istungjärkudeks ning erakorralisteks istungjärkudeks, kui nii on otsustanud assamblee või nõukogu või organisatsiooni peasekretär enamiku liikmete soovil.

3.   Istungid peetakse organisatsiooni peakorteris, kui assamblee ei otsusta teisiti.

4.   Assamblee võtab vastu oma kodukorra. Iga korralise istungjärgu alguses valib assamblee endale eesistuja ja asjakohased ametiisikud. Nimetatud isikud on ametis seni, kuni järgmisel istungjärgul valitakse uus eesistuja ja ametiisikud.

5.   Assamblee liikmete enamus moodustab kvoorumi.

6.   Igal assamblee liikmel on üks hääl.

7.   Menetlust käsitlevad otsused, ka assamblee erakorralise istungjärgu kokkukutsumise otsused tehakse istungil kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete häälteenamusega.

8.   Sisulistes küsimustes tehakse otsused kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega eeldusel, et see hõlmab istungil osalevate liikmete enamust. Kui tekib vaidlus selle üle, kas küsimus on sisuline, käsitatakse seda sisulisena, kui assamblee ei otsusta sisuliste küsimuste otsustamiseks nõutava enamuse abil teisiti.

9.   Kui sisulist küsimust hääletatakse esimest korda, võib eesistuja vähemalt viiendiku assamblee liikmete soovil lükata hääletamise vähemalt viie kalendripäeva võrra edasi. Sellist reeglit võib küsimusele kohaldada vaid ühe korra ja tingimusel, et küsimus lahendatakse samal istungjärgul.

10.   Kui vähemalt neljandik organisatsiooni liikmetest esitab eesistujale kirjaliku taotluse saada nõuandev arvamus selle kohta, kas assambleele esitatud ettepanek on konventsiooniga kooskõlas, pöördub assamblee nõuandva arvamuse saamiseks Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu merepõhjavaidluste kolleegiumi poole ning lükkab ettepaneku hääletamise kolleegiumis menetlemise aja võrra edasi. Kui nõuandev arvamus ei saabu enne selle istungjärgu viimast nädalat, kus seda on taotletud, otsustab assamblee, millal edasilükatud ettepaneku hääletamiseks kokku tulla.

Artikkel 160

Volitused ja ülesanded

1.   Assamblee kui organisatsiooni ainus organ, mille koosseisu kuuluvad kõik liikmed, on organisatsiooni juhtorgan, kellele teised organid on kohustatud käesoleva konventsiooni kohaselt aru andma. Käesoleva konventsiooni alusel on assambleel õigus kehtestada tegevuse üldpõhimõtted organisatsiooni pädevusse kuuluvates küsimustes.

2.   Peale selle on assambleel järgmised volitused ja ülesanded:

a)	valida kooskõlas artikliga 161 nõukogu liikmed;

b)	valida nõukogu esitatud kandidaatide hulgast peasekretär;

c)	valida nõukogu soovitusel ettevõtte juhatus ja peadirektor;

d)

asutada allorganeid, kui need on vajalikud tema ülesannete täitmiseks käesoleva osa kohaselt. Allorganite koosseisu määramisel võetakse arvesse tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõtet ning erihuve ja vajadust asjakohastes tehnilistes küsimustes kvalifitseeritud ja pädevate liikmete järele;

e)	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelarve puhul kasutatava skaala alusel määrata liikmete sissemaksed organisatsiooni halduseelarvesse seni, kuni organisatsioonil on piisav sissetulek oma halduskulude katmiseks muudest allikatest;

f)

i) arutada läbi ja nõukogu soovitusel heaks kiita süvamerepõhjas toimuvast tegevusest saadavate rahalise ja muu majandusliku kasu ning artikli 82 alusel tehtavate sissemaksete ja muude maksete õiglase jaotamise reeglid, eeskirjad ja kord, võttes eriti arvesse arengumaade ning osalise iseseisvusega või omavalitsuseta rahvaste huve ja vajadusi. Kui assamblee ei kiida nõukogu soovitusi heaks, teeb ta nõukogule ettepaneku, et see vaataks oma seisukohad üle assamblee seisukohti arvestades; ii) arutada läbi ja heaks kiita nõukogu artikli 162 lõike 2 punkti o alapunkti ii kohaselt ajutiselt vastuvõetud organisatsiooni reeglid, eeskirjad ja kord ning nende muudatused. Nimetatud reeglite, eeskirjade ja korraga reguleeritakse süvamerepõhjas loodusvarade geoloogilisi otsinguid ja uuringuid ning kasutamist, organisatsiooni finantsjuhtimist ja sisehaldust ning ettevõtte juhatuse soovitusel finantsvahendite ettevõttelt organisatsioonile ülekandmist;

g)	otsustada süvamerepõhja kasutamisest saadud rahalise ja muu majandusliku kasu õiglase jaotamise üle käesoleva konventsiooni ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt;

h)	arutada läbi ja heaks kiita organisatsiooni aastaeelarve, mille esitab nõukogu;

i)	tutvuda nõukogu ja ettevõtte esitatavate perioodiliste aruannete ning nõukogult või organisatsiooni muult organilt nõutud eriaruandega;

j)	algatada uuringuid ja teha ettepanekuid, et edendada süvamerepõhja kasutamiseks tehtavat rahvusvahelist koostööd ning toetada seda reguleeriva rahvusvahelise õiguse järkjärgulist arengut ja kodifitseerimist;

k)	arutada üldisi probleeme, mis arengumaadel ning esmajoones sisemaariikidel ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikidel kaasnevad süvamerepõhjas toimuva tegevusega nende ebasoodsa geograafilise asendi tõttu;

l)	luua nõukogu soovitusel ning majandusliku planeerimise komisjoni nõuandel kompensatsioonisüsteem või võtta muid artikli 151 lõikes 10 ettenähtud majanduse kohandamist abistavaid meetmeid;

m)	artikli 185 kohaselt peatada liikmesusest tulenevate õiguste ja eesõiguste kohaldamine;

n)	arutada muid organisatsiooni pädevuses olevaid küsimusi ning määrata organisatsiooni organite volituste ja ülesannete jaotuse alusel organ, kes tegeleb küsimusega, mis ei ole määratud ühegi organi pädevusse.

Alajaotis C

Nõukogu

Artikkel 161

Koosseis, menetlus ja hääletamine

1.   Nõukogu koosseisus on 36 organisatsiooni liiget, kelle assamblee on valinud järgmiselt:

a)

neli liiget osalisriikidest, kes viimase viie aasta jooksul, mille kohta on kättesaadav statistika, on süvamerepõhjast ammutatud maavaradest valmistatud tooret tarbinud üle 2 % protsendi maailma tarbimismahust või kelle netoimport on olnud üle 2 % maailma impordimahust, ning üks Ida-Euroopa (sotsialistlik) riik ja üks suurim tarbija;

b)	neli liiget nendest kaheksast osalisriigist, kes on teinud kas otse või oma kodanike kaudu suurimaid investeeringuid süvamerepõhjas toimuva tegevuse ettevalmistamisse ja korraldamisse, sealhulgas vähemalt üks Ida-Euroopa (sotsialistlik) riik;

c)	neli liiget osalisriikidest, kes oma jurisdiktsiooni all oleva piirkonna toodangu põhjal on peamised süvamerepõhja maavarade netoeksportijad, sealhulgas vähemalt kaks arengumaad, kelle majanduse arenguks on niisuguste maavarade eksportimine väga oluline;

d)

kuus liiget erihuve esindavatest arengumaade hulka kuuluvatest osalisriikidest. Erihuvidega võivad olla suure elanikkonnaga riigid, sisemaariigid, ebasoodsa geograafilise asendiga riigid; riigid, kes on süvamerepõhja maavarade peamised importijad; riigid, kes on selliste maavarade võimalikud tootjad ja kõige vähem arenenud riigid;

e)

kaheksateist liiget, kes on valitud nõukogu kohtade tasakaalustatud geograafilise jaotuse põhimõtte alusel eeldusel, et igast geograafilisest piirkonnast valitakse käesoleva punkti alusel vähemalt üks liige. Geograafilised piirkonnad selles tähenduses on Aafrika, Aasia, Ida-Euroopa (sotsialistlikud), Ladina-Ameerika ning Lääne-Euroopa ja muud riigid.

2.   Nõukogu liikmete valimisel lõike 1 kohaselt tagab assamblee, et

a)	sisemaariigid ja ebasoodsa geograafilise asendiga riigid on esindatud proportsionaalselt nende esindatusega assamblees;

b)	rannikuriigid, esmajoones arengumaad, kelle suhtes ei kohaldata lõike 1 punkti a, b, c või d, on esindatud proportsionaalselt nende esindatusega assamblees;

c)	nõukogus esindatud osalisriikide rühma esindavad selle rühma nimetatud liikmed.

3.   Valimised toimuvad assamblee korralistel istungjärkudel. Nõukogu liige valitakse neljaks aastaks. Esimesel valimisel on iga lõikes 1 nimetatud rühma poolte liikmete ametiaeg kaks aastat.

4.   Nõukogu liikmeid võib tagasi valida, kuid soovitatav on arvestada rotatsiooni põhimõtet.

5.   Nõukogu töötab organisatsiooni peakorteris ja kohtub nii sageli, kui on vaja organisatsiooni toimimiseks, kuid mitte vähem kui kolm korda aastas.

6.   Kvoorumi moodustab nõukogu liikmete enamus.

7.   Igal nõukogu liikmel on üks hääl.

8.

a) Menetlusküsimusi otsustatakse kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete häälteenamusega. b) Otsused tehakse kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega eeldusel, et see hõlmab nõukogu liikmete enamust, järgmistest sätetest tulenevates sisulistes küsimustes: artikli 162 lõike 2 punktid f, g, h, i, n, p ja v ning artikkel 191. c) Otsused tehakse kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete kolmeneljandikulise häälteenamusega eeldusel, et see hõlmab nõukogu liikmete enamust, järgmistest sätetest tulenevates sisulistes küsimustes: artikli 162 lõige 1 ning artikli 162 lõike 2 punktid a, b, c, d, e, l, q, r, s, t ja u, kui töövõtja või toetaja ei järgi lepingutingimusi; punkt w eeldusel, et selle alusel antud korraldused kehtivad kuni 30 päeva, välja arvatud juhul, kui seda kinnitab punkti d alusel tehtud otsus; artikli 162 lõike 2 punktid x, y, z; artikli 163 lõige 2; artikli 174 lõige 3 ning IV lisa artikkel 11. d) Otsused tehakse konsensuse alusel järgmistest sätetest tulenevates sisulistes küsimustes: artikli 162 lõike 2 punktid m ja o ning XI osa muudatuste vastuvõtmine. e) Punktides d, f ja g tähendab “konsensus” ametliku vastuseisu puudumist. Nõukogu eesistuja teeb ettepaneku esitamisest alates 14 päeva jooksul kindlaks, kas ettepaneku vastuvõtmisel võib tekkida ametlik vastuseis. Kui eesistuja on kindlaks teinud, et ametlik vastuseis tekib, moodustab ta ja kutsub kolme päeva jooksul kokku lepituskomitee, mis koosneb kuni üheksast nõukogu liikmest ning mille esimees on ta ise ning mille eesmärgiks on erimeelsused lepitada ning esitada ettepanek, mille saab konsensuse alusel vastu võtta. Komitee töötab viivitamata ning teeb ettekande 14 päeva jooksul pärast selle moodustamist. Kui komitee ei suuda esitada ettepanekut, mille saab konsensuse alusel vastu võtta, esitab ta oma ettekandes vastuseisu põhjendused. f) Eespool nimetamata jäetud küsimustes, mida nõukogu saab otsustada organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt või muul viisil, tehakse otsus vastavalt reeglites, eeskirjades ja korras täpsustatud käesoleva lõike punktide kohaselt või kui neid ei ole täpsustatud, siis nõukogu konsensuse alusel kokkulepitud punktide kohaselt. g) Kui on kahtlus, kas otsustada küsimus punkti a, b, c või d alusel, kohaldatakse punkti, mis näeb ette suurema häälteenamuse või hääletamise konsensuse alusel, kui nõukogu ei ole häälteenamuse või konsensuse alusel otsustanud teisiti.

9.   Nõukogu kehtestab korra, mille kohaselt võib nõukogus esindamata organisatsiooni liige soovi korral või teda puudutava küsimuse käsitlemise korral saata nõukogu koosolekule oma esindaja. Esindajal on õigus osaleda arutelus hääleõiguseta.

Artikkel 162

Volitused ja ülesanded

1.   Nõukogu on organisatsiooni täidesaatev organ. Nõukogul on volitused kehtestada käesoleva konventsiooni ja assamblee kehtestatud üldpõhimõtete alusel tegevuspõhimõtted organisatsiooni pädevuses olevate küsimuste lahendamiseks.

2.   Peale selle nõukogu

a)	jälgib ja koordineerib organisatsiooni pädevuses olevates küsimustes käesoleva osa sätete kohaldamist ja juhib assamblee tähelepanu nende täitmata jätmisele;

b)	esitab assambleele valimiseks peasekretäri kandidaatide nimekirja;

c)	soovitab assambleele kandidaate ettevõtte juhatusse ja peadirektori kohale;

d)

vajaduse korral asutab kokkuhoidu ja tõhusust silmas pidades allorganeid, mida ta peab vajalikuks oma volituste ja ülesannete käesoleva osa kohaseks täitmiseks. Allorganite koosseisu määrates peetakse silmas, et selle liikmed oleksid pädevad ning et arvesse võetakse ka tasakaalustatud geograafilise jaotuse põhimõtet ja erihuve;

e)	võtab vastu kodukorra, sealhulgas eesistuja valimise korra;

f)	sõlmib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni või teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni nimel ja pädevuse piires lepinguid, mille kiidab heaks assamblee;

g)	arutab ettevõtte aruandeid ja annab need koos oma soovitustega edasi assambleele;

h)	esitab assambleele aastaaruanded ning assamblee taotlusel ka eriaruanded;

i)	annab ettevõttele artikli 170 alusel korraldusi;

j)

kinnitab III lisa artikli 6 kohaselt tööplaanid. Nõukogu teeb otsuse tööplaani kohta 60 päeva jooksul pärast seda, kui õigus- ja tehniline komisjon on esitanud selle nõukogu istungjärgule, järgmise korra kohaselt: i) kui komisjon soovitab tööplaani kinnitada, loetakse see nõukogus kinnitatuks, kui ükski nõukogu liige ei esita eesistujale 14 päeva jooksul kirjalikke vastuväiteid selle kohta, et tööplaan ei ole III lisa artikli 6 nõuete kohane. Kui vastuväide esitatakse, kohaldatakse artikli 161 lõike 8 punktis e sätestatud lepitusmenetlust. Kui vastuväide lepitusmenetluse lõppedes säilib, loetakse tööplaan nõukogus kinnitatuks, kui nõukogu liikmed, kelle hulka ei kuulu taotluse esitanud või taotluse esitajat toetavaid riike, ei lükka seda konsensuse alusel tagasi; ii) kui komisjon soovitab jätta tööplaani kinnitamata või ei anna soovitust, võib nõukogu kinnitada tööplaani kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete kolmeneljandikulise häälteenamusega eeldusel, et see enamus hõlmab istungil osalevate liikmete enamust;

k)	kinnitab ettevõtte IV lisa artikli 12 alusel esitatud tööplaanid, kohaldades mutatis mutandis punktis j ettenähtud korda;

l)	kontrollib artikli 153 lõike 4 alusel ning organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda järgides süvamerepõhjas toimuvat tegevust;

m)	võtab artikli 150 punkti h alusel ja majandusliku planeerimise komisjoni soovitustest lähtudes asjakohaseid meetmeid, et pakkuda kaitset neis nimetatud majandusraskuste eest;

n)	annab assambleele majandusliku planeerimise komisjoni nõuannetel põhinevaid soovitusi artikli 151 lõikes 10 nimetatud kompensatsioonisüsteemi või muude majanduse kohandamist abistavate meetmete kohta;

o)

i) soovitab assambleele reegleid, eeskirju ja korda rahalise ja muu süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tuleneva majandusliku kasu ning artikli 82 alusel tehtud sissemaksete ja muude maksete õiglaseks jaotamiseks, arvestades esmajoones arengumaade ning osalise iseseisvusega või omavalitsuseta rahvaste huve ja vajadusi; ii) võtab ajutiselt vastu ja kohaldab assamblees menetlemise vältel organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning nende muudatusi, arvestades õigus- ja tehnilise komisjoni või teiste asjaomaste allorganite soovitusi. Nimetatud reeglid, eeskirjad ja kord reguleerivad süvamerepõhjas loodusvarade geoloogilisi otsinguid ja uuringuid ning kasutamist, organisatsiooni finantsjuhtimist ja sisehaldust. Prioriteetsed on polümetallimaakide uurimist ja kasutamist käsitlevad reeglid, eeskirjad ja kord. Muude loodusvarade uurimist ja kasutamist käsitlevad reeglid, eeskirjad ja kord võetakse vastu kolme aasta jooksul arvates päevast, mil organisatsiooni liige on esitanud asjakohase taotluse. Reeglid, eeskirjad ja kord kehtivad ajutiselt, kuni assamblee need heaks kiidab või nõukogu neid assamblee arvamuste põhjal muudab;

p)	jälgib organisatsiooni käesoleva osa alusel toimuva tegevusega seoses tehtavate maksete laekumist;

q)	teeb tootmislubade taotlejate hulgast valiku III lisa artikli 7 alusel, kui selline valik on vajalik selle sätte kohaselt;

r)	esitab assambleele heakskiitmiseks organisatsiooni aastaeelarve eelnõu;

s)	annab assambleele soovitusi organisatsiooni pädevusse kuuluvates küsimustes;

t)	annab assambleele soovitusi liikmesusest tulenevate õiguste ja eesõiguste peatamiseks artikli 185 alusel;

u)	algatab assamblee nimel eeskirjade eiramise korral menetluse merepõhjavaidluste kolleegiumis;

v)	teavitab assambleed punkti u alusel algatatud menetluses merepõhjavaidluste kolleegiumi tehtud otsusest ning annab võetavate meetmete kohta soovitusi;

w)	erakorralises olukorras annab korraldusi, sealhulgas tegevuse peatamise või muutmise korraldusi, et vältida süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenevat suurt kahju merekeskkonnale;

x)	keelab ettevõtjatel või ettevõttel võtta kasutusele alasid, kui on tõendeid merekeskkonnale suure kahju tekitamise ohu kohta;

y)	asutab allorganeid selliste finantseeskirjade ja -korra eelnõu väljatöötamiseks, mis on seotud: i) finantsjuhtimisega artiklite 171–175 alusel ja ii) finantskorraga III lisa artikli 13 ja artikli 17 lõike 1 punkti c alusel;

z)	loob asjakohased mehhanismid, et juhtida inspektoreid, kes jälgivad, et süvamerepõhja kasutades järgitakse käesolevat osa ning organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning organisatsiooni sõlmitud lepinguid.

Artikkel 163

Nõukogu organid

1.   Käesolevaga asutatakse järgmised nõukogu organid:

a)	majandusliku planeerimise komisjon;

b)	õigus- ja tehniline komisjon.

2.   Mõlemad komisjonid koosnevad nõukogu koosseisu osalisriikide nimetatud kandidaatide hulgast valitud 15 liikmest. Vajaduse korral võib nõukogu ökonoomsust ja tõhusust arvestades otsustada mõlemat komisjoni suurendada.

3.   Komisjoni liikmetel on komisjoni pädevusse kuuluvates küsimustes asjakohane kvalifikatsioon. Osalisriigid nimetavad liikmekandidaadid, kes on pädevad ja ausad ning kellel on asjakohane kvalifikatsioon, et tagada komisjoni ülesannete tõhus täitmine.

4.   Komisjoni liikmete valimisel arvestatakse riikide erihuve ning tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõtet.

5.   Osalisriik esitab ühte komisjoni ainult ühe kandidaadi. Ühte isikut ei valita mitmesse komisjoni.

6.   Komisjoni liikmete ametiaeg on viis aastat. Liikme võib järgmiseks ametiajaks tagasi valida.

7.   Komisjoni liikme surma, töövõimetuse või tagasiastumise korral enne ametiaja lõppu valib nõukogu järelejäänud ametiajaks liikme samade erihuvidega piirkonnast või samast geograafilisest piirkonnast.

8.   Komisjonide liikmetel ei tohi olla finantshuve ühegi süvamerepõhja uurimise ega kasutamisega seotud tegevuse suhtes. Oma kohustustest lähtudes ei avalda nad ka pärast ametiaja lõppemist tööstussaladusi, organisatsioonile III lisa artikli 14 alusel edastatud varalisi andmeid ega muud komisjoni tööst tulenevalt teatavaks saanud konfidentsiaalset infot.

9.   Komisjon täidab oma ülesandeid nõukogu vastuvõetud juhiste ja muude korralduste kohaselt.

10.   Komisjon koostab ning esitab nõukogule heakskiitmiseks eeskirjad, mida ta peab vajalikuks oma ülesannete tõhusaks täitmiseks.

11.   Komisjonide otsuste tegemise kord kehtestatakse organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt. Vajaduse korral lisatakse nõukogu soovitustele kokkuvõte komisjoni eriarvamuste kohta.

12.   Üldjuhul tegutsevad mõlemad komisjonid organisatsiooni peakorteris ning tulevad kokku nii sageli, kui on vaja nende ülesannete tõhusaks täitmiseks.

13.   Vajaduse korral võib komisjon oma ülesandeid täites nõu pidada teise komisjoni, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pädevate organite või allasutuste või rahvusvaheliste organisatsioonidega, kellel on asjakohane pädevus.

Artikkel 164

Majandusliku planeerimise komisjon

1.   Majandusliku planeerimise komisjoni liikmetel on asjakohane kvalifikatsioon küsimustes, mis käsitlevad näiteks kaevandamist, maavarade majandamist, rahvusvahelist kaubandust või rahvusvahelist majandust. Nõukogu püüab tagada, et komisjoni liikmed esindaksid kõiki asjakohaseid valdkondi. Komisjoni kuulub vähemalt kaks liiget arengumaadest, kelle majandus sõltub suurel määral süvamerepõhja maavarade ekspordist.

2.   Komisjon

a)	teeb nõukogu taotlusel ja ettepanekuid konventsiooni kohaselt süvamerepõhjas toimuvat tegevust käsitlevate otsuste rakendamise meetmete kohta;

b)	jälgib süvamerepõhja maavarade pakkumise, nõudluse ja hindade kujunemist ja tegureid, arvestades nii importivate kui ka eksportivate riikide ning esmajoones asjakohaste arengumaade huve;

c)	uurib olukordi, millel võivad olla artikli 150 punktis h nimetatud kahjulikud mõjud ja millele osalisriigid on tähelepanu juhtinud, ning annab nõukogule asjakohaseid soovitusi;

d)

teeb assambleele esitamiseks artikli 151 lõike 10 alusel nõukogule ettepanekuid kompensatsioonisüsteemide või muude majandusmeetmete rakendamise kohta, et abistada süvamerepõhjas toimuva tegevuse kahjulike mõjude tõttu kannatavaid arengumaid. Komisjon annab nõukogule soovitusi assamblee vastuvõetud kompensatsioonisüsteemi või muude meetmete rakendamiseks eri juhtudel.

Artikkel 165

Õigus- ja tehniline komisjon

1.   Õigus- ja tehnilise komisjoni liikmetel on asjakohane kvalifikatsioon küsimustes, mis käsitlevad näiteks loodusvarade uurimist, kasutamist ja töötlemist, okeanograafiat, merekeskkonna kaitset või süvamerekaevandamisega seotud majandus- ja õigusküsimusi ning muid asjakohaseid valdkondi. Nõukogu püüab tagada, et liikmed esindaksid kõiki asjakohaseid valdkondi.

2.   Komisjon

a)	annab nõukogu taotlusel organisatsiooni ülesannete täitmiseks soovitusi;

b)	jälgib artikli 153 lõike 3 alusel süvamerepõhjas toimuva tegevuse ametlikke tööplaane ning esitab nõukogule asjakohaseid soovitusi. Komisjon põhjendab oma soovitusi ainult III lisas esitatud alustel ning annab selle kohta nõukogule aru;

c)	kontrollib nõukogu taotlusel süvamerepõhjas toimuvat tegevust ning vajaduse korral konsulteerib asjaomaste üksuste või riikidega või teeb nendega koostööd ning annab nõukogule selle kohta aru;

d)	valmistab ette süvamerepõhjas toimuva tegevuse keskkonnamõju hinnanguid;

e)	annab nõukogule soovitusi merekeskkonna kaitse kohta, arvestades selle ala tunnustatud ekspertide arvamusi;

f)	koostab ja esitab nõukogule artikli 162 lõike 2 punktis o nimetatud reegleid, eeskirju ja korda, arvestades kõiki asjaomaseid tegureid, sealhulgas süvamerepõhjas toimuva tegevuse keskkonnamõju hinnanguid;

g)	vaatab sellised reeglid, eeskirjad ja korra läbi ning vajaduse korral soovitab nõukogul teha neisse muudatusi;

h)

annab nõukogule soovitusi koostada seireprogramm, mille abil tunnustatud teaduslikke meetodeid kasutades regulaarselt jälgida, mõõta, hinnata ja analüüsida süvamerepõhjas toimuvast tegevusest põhjustatud reostuse ohtu ja mõju merekeskkonnale, ning tagab, et asjakohased eeskirjad on piisavad ning neid järgitakse, ning koordineerib nõukogu heakskiidetud seireprogrammi rakendamist;

i)	soovitab nõukogul organisatsiooni nimel algatada käesoleva osa ja asjaomaste lisade alusel ning eriti artiklit 187 arvestades menetlus merepõhjavaidluste kolleegiumis;

j)	annab nõukogule soovitusi meetmete kohta, mida tuleb võtta punkti i kohaselt algatatud menetluses merepõhjavaidluste kolleegiumi tehtud otsuste täitmisel;

k)	annab nõukogule soovitusi anda erakorralises olukorras korraldusi, mis võivad tegevuse peatada või seda muuta, et vältida süvamerepõhjas toimuvast tegevusest merekeskkonnale tekkivat suurt kahju. Niisuguseid soovitusi käsitab nõukogu esmatähtsatena;

l)	annab nõukogule soovitusi keelata tööettevõtjatel või ettevõttel võtta kasutusele alasid, kui on piisavalt tõendeid, et nende tegevus võib tekitada merekeskkonnale suurt kahju;

m)	annab nõukogule soovitusi nende inspektorite juhendamiseks ja jälgimiseks, kelle ülesanne on kontrollida süvamerepõhjas toimuvat tegevust ja määrata kindlaks, kas käesolevat osa, organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning organisatsiooni sõlmitud lepinguid järgitakse;

n)	arvutab tootmismahtude ülemmäära ning annab organisatsiooni nimel tootmislubasid artikli 151 lõigete 2–7 alusel pärast seda, kui nõukogu on vajaduse korral III lisa artikli 7 kohaselt tootmislubade taotlejate hulgast teinud oma valiku.

3.   Osalisriigi või muu asjaomase lepinguosalise soovil kaasatakse inspekteerimisse peale komisjoni liikmete ka selle riigi või lepinguosalise esindaja.

Alajaotis D

Sekretariaat

Artikkel 166

Sekretariaat

1.   Organisatsiooni sekretariaat koosneb peasekretärist ja organisatsioonile vajalikust personalist.

2.   Peasekretäri valib assamblee neljaks aastaks nõukogu esitatud kandidaatide hulgast; peasekretäri võib tagasi valida.

3.   Peasekretär on organisatsiooni kõrgeim haldusametnik ning osaleb nendes õigustes kõigil assamblee, nõukogu ja allorgani istungitel ning täidab teisi nende organite antud haldusülesandeid.

4.   Peasekretär esitab igal aastal assambleele organisatsiooni töö kohta aruande.

Artikkel 167

Organisatsiooni personal

1.   Organisatsiooni personal koosneb tema haldusfunktsiooni täitmiseks nõutava kvalifikatsiooniga teadus- ja tehnilistest töötajatest.

2.   Personali värbamisel ja töölevõtmisel ning teenistustingimuste määramisel arvestatakse esmajoones vajadust tagada tulemuslikkus, pädevus ja ausus. Töölevõtmisel pööratakse tähelepanu personali värbamisele geograafiliselt võimalikult laialdasel alusel.

3.   Personali määrab ametisse peasekretär. Ametisse määramise ja ametist vabastamise ning tasustamise tingimused peavad olema kooskõlas organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga.

Artikkel 168

Sekretariaadi rahvusvahelisus

1.   Peasekretär ja personal ei taotle ega võta oma kohustusi täites vastu ühegi riigi valitsuse juhiseid ega muid organisatsiooniväliseid juhiseid. Nad hoiduvad tegudest, mis on neile kui rahvusvahelistele ja ainult organisatsioonile alluvatele ametnikele sobimatud. Osalisriigid tunnustavad peasekretäri ja personali kohustuste rahvusvahelist laadi ega püüa neid kohustuste täitmisel mõjutada. Kõik juhtumid, kui personal rikub oma kohustusi, esitatakse asjakohasele halduskohtule organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt.

2.   Peasekretäril ega personalil ei tohi olla finantshuve ühegi süvamerepõhja uurimise või kasutamisega seotud tegevuse suhtes. Oma kohustustest lähtudes ei avalda nad ka pärast ametiaja lõppemist tööstussaladusi, organisatsioonile III lisa artikli 14 alusel edastatud varalisi andmeid ega muud organisatsioonis töötades teatavaks saanud konfidentsiaalset infot.

3.   Kui organisatsiooni personali liige ei täida lõikes 2 nimetatud kohustust, annab organisatsioon ta sellise rikkumise tõttu kannatanud osalisriigi või artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud osalisriigi toetatud füüsilise või juriidilise isiku nõudel organisatsiooni reeglites, eeskirjades või korras ette nähtud kohtusse. Kannatanud poolel on õigus menetlusest osa võtta. Kohtu soovituse alusel vabastab peasekretär asjakohase isiku ametist.

4.   Organisatsiooni reeglid, eeskirjad ja kord sisaldavad käesoleva artikli kohaldamiseks vajalikke sätteid.

Artikkel 169

Konsulteerimine ning koostöö rahvusvaheliste ja valitsusväliste organisatsioonidega

1.   Peasekretär sõlmib nõukogu heakskiidul organisatsiooni pädevusse kuuluvates küsimustes konsulteerimiseks ja koostöö tegemiseks kokkuleppeid rahvusvaheliste ja valitsusväliste organisatsioonidega, mida tunnustab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni majandus- ja sotsiaalnõukogu.

2.   Organisatsioon, kellega peasekretär on lõike 1 alusel sõlminud kokkuleppe, võib määrata esindaja, kes osaleb organisatsiooni organite istungitel nende organite kodukorra kohaselt vaatlejana. Vajaduse korral nende organisatsioonide arvamuse saamiseks kehtestatakse asjakohane kord.

3.   Peasekretär võib osalisriikidele edastada lõikes 1 nimetatud valitsusväliste organisatsioonide esitatud kirjalikke aruandeid nende pädevusse kuuluvate küsimuste kohta, mis on seotud organisatsiooni tegevusega.

Alajaotis E

Ettevõte

Artikkel 170

Ettevõte

1.   Ettevõte on organisatsiooni organ, kes artikli 153 lõike 2 punkti a alusel korraldab oma tegevust süvamerepõhjas ning sealt ammutatud maavarade vedu, töötlemist ja turustamist.

2.   Ettevõttel on organisatsiooni kui rahvusvahelise juriidilise isiku raames IV lisas esitatud põhikirjas ettenähtud õigus- ja teovõime. Ettevõte tegutseb käesoleva konventsiooni ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt nõukogu korralduste ja kontrolli all, järgides assamblee kehtestatud üldpõhimõtteid.

3.   Ettevõtte peamine tegutsemiskoht on organisatsiooni peakorter.

4.   Ettevõtte käsutusse antakse tema ülesannete täitmiseks artikli 173 lõike 2 ja IV lisa artikli 11 kohaselt rahalised vahendid ning artikli 144 ja teiste käesoleva konventsiooni asjakohaste sätete alusel tehnoloogia.

Alajaotis F

Organisatsiooni finantskorraldus

Artikkel 171

Organisatsiooni rahalised vahendid

Organisatsiooni rahaliste vahendite hulka kuuluvad

a)	organisatsiooni liikmete poolt artikli 160 lõike 2 punkti e alusel tehtud sissemaksed;

b)	vahendid, mis organisatsioon on saanud III lisa artikli 13 alusel seoses süvamerepõhjas toimuva tegevusega;

c)	ettevõttele IV lisa artikli 10 alusel ülekantud vahendid;

d)	artikli 174 alusel laenatud vahendid;

e)	liikmete või muude üksuste vabatahtlikud annetused ja

f)	artikli 151 lõike 10 alusel kompensatsioonifondi tehtud maksed, mille allikad soovitab majandusliku planeerimise komisjon.

Artikkel 172

Organisatsiooni aastaeelarve

Peasekretär koostab organisatsiooni aastaeelarve eelnõu ja esitab selle nõukogule. Nõukogu vaatab eelnõu läbi ja esitab selle koos soovitustega assambleele. Assamblee vaatab aastaeelarve eelnõu läbi ja kiidab selle heaks artikli 160 lõike 2 punkti h kohaselt.

Artikkel 173

Organisatsiooni kulud

1.   Artikli 171 punktis a nimetatud sissemaksed tehakse organisatsiooni halduskulude katteks erikontole, kuni organisatsioon saab nende kulude katmiseks piisavalt vahendeid muudest allikatest.

2.   Organisatsiooni halduskulud kaetakse organisatsiooni vahenditest eelisjärjekorras. Välja arvatud artikli 171 punktis a nimetatud sissemaksed, võib pärast halduskulude katmist järelejäävaid vahendeid muu hulgas

a)	jaotada artikli 140 ja artikli 160 lõike 2 punkti g alusel;

b)	anda ettevõtte käsutusse artikli 170 lõike 4 alusel;

c)	kasutada arengumaadele kompensatsiooni maksmiseks artikli 151 lõike 10 ja artikli 160 lõike 2 punkti l alusel.

Artikkel 174

Organisatsiooni laenuvõime

1.   Organisatsioonil on volitused võtta laenu.

2.   Assamblee näeb organisatsiooni laenuvõime piirangud ette artikli 160 lõike 2 punkti f alusel vastuvõetud finantseeskirjades.

3.   Organisatsiooni laenuvõtmise volitus on nõukogul.

4.   Osalisriigid ei kanna vastutust organisatsiooni võlgade eest.

Artikkel 175

Aastaaudit

Organisatsiooni raamatupidamisdokumente ja kontosid, sealhulgas tema raamatupidamisaruannet auditeerib igal aastal sõltumatu audiitor, kelle määrab assamblee.

Alajaotis G

Õiguslik seisund, eesõigused ja puutumatus

Artikkel 176

Õiguslik seisund

Organisatsioon on rahvusvaheline juriidiline isik ning tal on oma ülesannete ning eesmärkide täitmiseks vajalik õigus- ja teovõime.

Artikkel 177

Eesõigused ja puutumatus

Oma ülesannete täitmiseks on organisatsioonil kõigi osalisriikide territooriumil käesolevas alajaotises ettenähtud eesõigused ja puutumatus. Ettevõtte eesõigused ja puutumatus on sätestatud IV lisa artiklis 13.

Artikkel 178

Kohtulik puutumatus

Organisatsioon ning tema omand ja vara on kohtulikult puutumatud, kui organisatsioon ei ole oma puutumatusest teatavas ulatuses loobunud.

Artikkel 179

Puutumatus läbiotsimise ja sundvõõrandamise suhtes

Organisatsiooni omand ja vara on asukohast ja valdajast sõltumata puutumatud läbiotsimise suhtes ning konfiskeerimise või seaduse alusel või täitemenetluse kaudu kohaldatava muu sundvõõrandamise suhtes.

Artikkel 180

Piirangutest, reguleerimisest, kontrollimisest ja moratooriumidest vabastamine

Organisatsiooni omandile ja varale ei kohaldata piiranguid, kontrolli, moratooriume ega muid regulatsioone.

Artikkel 181

Organisatsiooni arhiivid ja ametlikud sidekanalid

1.   Organisatsiooni arhiivid on asukohast sõltumata puutumatud.

2.   Omandiandmeid, tööstussaladusi ega personaliandmeid ei saadeta avalikku arhiivi.

3.   Liikmesriik kasutab organisatsiooni ametlikke sidekanaleid samasugustel tingimustel kui muude rahvusvaheliste organisatsioonide sidekanaleid.

Artikkel 182

Organisatsiooni töös osalevate isikute eesõigused ja puutumatus

Assamblee või nõukogu või assamblee või nõukogu organite istungitel osalevatel osalisriikide esindajatel ja kogu organisatsiooni personalil on iga osalisriigi territooriumil

a)	kohtulik puutumatus oma ametiülesannete täitmisel, kui esindatav riik või organisatsioon ei ole sellest teatavas ulatuses loobunud;

b)

kui nad ei ole selle osalisriigi kodanikud, samad vabastused sisserännupiirangutest, välismaalaste registreerumise kohustustest ja riigi teenimise kohustusest ning valuutavahetuse ja reisiteenuste saamise korral samad õigused, nagu see osalisriik võimaldab teiste osalisriikide sama taseme esindajatele, ametnikele ja töötajatele.

Artikkel 183

Tolli- ja muust maksust vabastamine

1.   Oma tegevuses on organisatsioon ning tema vara ja omand, sissetulek ja tehingud, mis on kooskõlas käesoleva konventsiooniga, vabastatud otsestest maksudest ning tema ametitegevuseks imporditud kaubad on vabastatud tollimaksust. Organisatsioon ei nõua, et ta vabastataks osutatud teenuste eest tasumisest.

2.   Kui organisatsioon ostab või tema nimel ostetakse ametitegevuseks vajalikke hinnalisi kaupu või teenuseid ning kui selliste kaupade või teenuste hind sisaldab tolli- või muid makse, võtavad osalisriigid meetmeid, et ta tolli- või muude maksude tasumisest vabastatakse või et need talle tagasi makstakse. Käesolevas artiklis sätestatud vabastuse alusel imporditud või muul viisil ostetud kaupu ei tohi vabastuse andnud osalisriigi territooriumil müüa ega edasi anda muul viisil kui selle osalisriigiga kokkulepitud tingimustel.

3.   Osalisriigid ei maksusta organisatsiooni peasekretärile ja personalile makstavat palka ja tasu ega organisatsiooni ülesandel tegutsevatele sellistele ekspertidele tehtavaid väljamakseid, kes ei ole selle riigi kodanikud.

Alajaotis H

Liikmete õiguste ja eesõiguste peatamine

Artikkel 184

Hääleõiguse peatamine

Kui osalisriik ei ole oma rahalisi sissemakseid organisatsioonile tähtajaks tasunud, ei ole tal hääleõigust, kui tema võlgnevus on võrdne kahe eelneva täisaasta maksete summaga või ületab selle. Assamblee võib sellisel liikmel siiski lubada hääletada, kui maksmata on jäetud osalisriigist sõltumatul põhjusel.

Artikkel 185

Liikmesusest tulenevate õiguste ja eesõiguste peatamine

1.   Assambleel on õigus nõukogu soovitusel peatada käesoleva osa sätteid korduvalt ja jämedalt rikkunud osalisriigi õiguste ja eesõiguste teostamine.

2.   Lõike 1 alusel ei tohi võtta mingeid meetmeid enne, kui merepõhjavaidluste kolleegium on tuvastanud, et osalisriik on käesoleva osa sätteid korduvalt ja jämedalt rikkunud.

5.   JAGU

VAIDLUSTE LAHENDAMINE JA NÕUANDVAD ARVAMUSED

Artikkel 186

Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu merepõhjavaidluste kolleegium

Merepõhjavaidluste kolleegiumi loomist ja tema jurisdiktsiooni reguleeritakse käesoleva jao, XV osa ja VI lisa sätetega.

Artikkel 187

Merepõhjavaidluste kolleegiumi jurisdiktsioon

Merepõhjavaidluste kolleegiumil on käesoleva osa ja asjakohaste lisade alusel jurisdiktsioon järgmistes süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenevates vaidlustes:

a)	osalisriikide vahelised vaidlused käesoleva osa ja asjakohaste lisade tõlgendamise üle;

b)

osalisriigi ja organisatsiooni vahelised vaidlused, mis tulenevad: i) organisatsiooni või osalisriigi tegevusest või tegevusetusest, mis on eeldatavasti vastuolus käesoleva osa ja sellega seotud lisadega või nende alusel vastuvõetud organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga, või ii) organisatsiooni tegevusest, mis eeldatavasti väljub tema pädevuse piirest, või võimu kuritarvitamisest;

c)

lepingupoolte vaidlused, kui lepingupooleks on osalisriigid, organisatsioon või ettevõte või artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud riigiettevõtted või füüsilised või juriidilised isikud, kui vaidlused käsitlevad: i) asjaomase lepingu või tööplaani tõlgendamist või kohaldamist või ii) lepingupoolte tegevust või tegevusetust seoses süvamerepõhjas toimuva tegevusega, mis kahjustab teise poole õigustatud huve;

d)

organisatsiooni ja tulevase lepingupoole vaidlused, kui lepingupoolt toetab artikli 153 lõike 2 punkti b kohaselt riik, ta on nõuetekohaselt täitnud III lisa artikli 4 lõikes 6 ja artikli 13 lõikes 2 esitatud tingimused ning kui vaidlused on tingitud lepingust keeldumisest või lepingu läbirääkimistel tekkinud õigusküsimustest;

e)	vaidlused organisatsiooni ja osalisriigi või artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud riigiettevõtte või riigi toetatava füüsilise või juriidilise isiku vahel, kui organisatsioon kannab eeldatavasti III lisa artiklis 22 sätestatud vastutust;

f)	muud vaidlused, mis konventsiooni kohaselt alluvad kolleegiumi jurisdiktsioonile.

Artikkel 188

Vaidluste lahendamine Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu erikolleegiumis või merepõhjavaidluste kolleegiumi ad hoc kolleegiumis või kaubanduslikus vahekohtus

1.   Artikli 187 punktis a nimetatud osalisriikidevahelised vaidlused võib anda lahendada

a)	vaidluspoolte taotlusel Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu erikolleegiumile, mis moodustatakse VI lisa artiklite 15 ja 17 alusel, või

b)	ühe vaidluspoole taotlusel merepõhjavaidluste kolleegiumi juurde moodustatud ad hoc kolleegiumile, mis moodustatakse VI lisa artikli 36 alusel.

2.

a) Artikli 187 punkti c alapunktis i nimetatud lepingu tõlgendamise või kohaldamise vaidlused antakse ühe vaidluspoole taotlusel lahendada siduva otsusega kaubanduslikule vahekohtule, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kaubanduslikul vahekohtul ei ole õigust teha otsust konventsiooni tõlgendamise küsimustes. Kui vaidlus hõlmab seoses merepõhjas toimuva tegevusega ka XI osa ja sellega seotud lisade tõlgendamist, saadetakse asi seisukohavõtuks merepõhjavaidluste kolleegiumi. b) Kui sellise arutelu alguses või vältel otsustab vahekohus ühe vaidluspoole taotlusel või proprio motu, et tema otsus sõltub merepõhjavaidluste kolleegiumi seisukohast, esitab vahekohus selles küsimuses seisukoha saamiseks merepõhjavaidluste kolleegiumile järelepärimise. Seejärel teeb vahekohus merepõhjavaidluste kolleegiumi seisukohaga kooskõlastatud otsuse. c) Kui lepingus ei ole vaidluse korral vahekohtumenetluse kohaldamist ette nähtud ja kui lepingupooled ei lepi kokku teisiti, arutatakse asja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni või niisuguste vahekohtueeskirjade kohaselt, mis on ette nähtud organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras.

Artikkel 189

Piiratud jurisdiktsioon organisatsiooni otsuste üle

Merepõhjavaidluste kolleegiumil ei ole jurisdiktsiooni organisatsiooni käesoleva osa alusel teostatava diskretsiooni üle; ühelgi juhul ei asenda ta organisatsiooni diskretsiooni enda omaga. Piiramata artikli 191 kohaldamist, jätab merepõhjavaidluste kolleegium artikli 187 alusel oma jurisdiktsiooni teostades otsustamata, kas organisatsiooni reeglid, eeskirjad või kord on kooskõlas käesoleva konventsiooniga, ega tunnista neid reegleid, eeskirju või korda kehtetuks. Kolleegiumi pädevus selles osas piirdub õigusega lahendada hagisid asjas, kas organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaldamine on vastuolus vaidluspoolte lepingust või konventsioonist tulenevate kohustustega, või volituste ületamise kohta esitatud hagisid ning kahjutasu maksmise või muu hüvitamise nõudeid, kui teine pool ei ole täitnud lepingust või konventsioonist tulenevaid kohustusi.

Artikkel 190

Toetavate osalisriikide menetlusele ilmumine ja menetluses osalemine

1.   Kui vaidluspool on artiklis 187 nimetatud füüsiline või juriidiline isik, teavitatakse sellest toetavat osalisriiki, kellel on õigus kirjalikke või suulisi avaldusi tehes menetluses osaleda.

2.   Kui osalisriigi vastu esitab artikli 187 punktis c nimetatud vaidluses hagi teise osalisriigi toetatav füüsiline või juriidiline isik, võib kostjariik taotleda, et toetav riik ilmub menetlusele selle isiku nimel. Ilmumata jäämise korral võib kostjariik kokku leppida, et teda esindab tema kodakondsusega juriidiline isik.

Artikkel 191

Nõuandavad arvamused

Merepõhjavaidluste kolleegium annab assamblee või nõukogu taotlusel nõuandvaid arvamusi nende tegevuses tekkivates õiguslikes küsimustes. Arvamused edastatakse viivitamata.

XII   OSA

MEREKESKKONNA KAITSE JA SÄILITAMINE

1.   JAGU

ÜLDSÄTTED

Artikkel 192

Üldkohustus

Riigid on kohustatud merekeskkonda kaitsma ja säilitama.

Artikkel 193

Riikide suveräänne õigus kasutada oma loodusvarasid

Riikidel on suveräänne õigus kasutada oma loodusvarasid, järgides oma keskkonnapoliitikat ning kohustust merekeskkonda kaitsta ja säilitada.

Artikkel 194

Merereostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise meetmed

1.   Riigid võtavad eraldi või ühiselt konventsiooniga kooskõlas olevaid meetmeid, et mis tahes allikast lähtuvat merereostust vältida, vähendada ja kontrollida, kasutades selleks parimaid vahendeid ning kooskõlastades oma tegevusviise.

2.   Riigid võtavad meetmeid, et nende jurisdiktsiooni all toimuv tegevus ei põhjustaks reostuskahjusid teistele riikidele ega keskkonnale ning et nende jurisdiktsiooni või kontrolli all aset leidvate vahejuhtumite ja tegevuse tagajärjel tekkiv reostus ei levi kaugemale aladest, kus nad käesoleva konventsiooni kohaselt oma suveräänseid õigusi teostavad.

3.   Käesoleva osa kohaseid meetmeid võetakse kõigi merereostusallikate suhtes. Meetmete hulka kuuluvad muu hulgas niisugused, mille eesmärk on võimalikult ulatuslikult vähendada

a)	selliste toksiliste, kahjulike või ohtlike, esmajoones püsivate ainete merekeskkonda sattumist, mis pärinevad maal paiknevatest allikatest või atmosfäärist või levivad selle kaudu või kaadamise tagajärjel;

b)	laevadelt pärinevat reostust; esmajoones tuleb selleks võtta meetmeid, et ära hoida õnnetusi ja erakorralisi olukordi, tagada meresõiduohutus, vältida kavatsetud ja kavatsemata merreheitmist ning kehtestada laevade konstruktsiooni, ehituse, varustuse, käitamise ja mehitamise nõudeid;

c)

reostust, mis pärineb merepõhja ning selle all asuva maapõue loodusvarade uurimiseks ja kasutamiseks kasutatavatest rajatistest ja seadmestikest; esmajoones tuleb selleks võtta meetmeid, et ära hoida õnnetusi ja erakorralisi olukordi, tagada mereoperatsioonide ohutus ning kehtestada niisuguste rajatiste või seadmestike konstruktsiooni, ehituse, varustuse, käitamise ja mehitamise nõudeid;

d)

reostust, mis pärineb teistest merekeskkonnas tegutsevatest rajatistest ja seadmestikest; esmajoones tuleb selleks võtta meetmeid, et ära hoida õnnetusi ja erakorralisi olukordi, tagada meresõiduohutus ning kehtestada niisuguste rajatiste või seadmestike konstruktsiooni, ehituse, varustuse, käitamise ja mehitamise nõudeid.

4.   Merekeskkonna kaitse ja säilitamise meetmeid võttes ei sekku riigid põhjendamata teiste riikide tegevusse nende suveräänsete õiguste teostamisel ning käesolevast konventsioonist tulenevate kohustuste täitmisel.

5.   Käesoleva osa alusel võetakse ka meetmeid, et kaitsta ja säilitada haruldasi ja tundlikke ökosüsteeme ning väheneva arvukusega ja ohustatud liike ning teisi meres leiduvaid eluvorme.

Artikkel 195

Kohustus vältida kahju või ohu edasikandumist ja ühte tüüpi reostuse teiseks muutumist

Merereostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise meetmeid võttes väldivad riigid kahju või ohu otsest või kaudset edasikandumist ühelt alalt teisele või ühte tüüpi reostuse teiseks muutumist.

Artikkel 196

Tehnoloogiate kasutamine või võõraste või uute liikide sisseviimine

1.   Riigid võtavad meetmeid, et vältida, vähendada ja kontrollida merereostust, mis tuleneb nende jurisdiktsiooni või kontrolli all kasutatavatest tehnoloogiatest või võõraste või uute liikide tahtlikust või juhuslikust sisseviimisest merekeskkonna mingisse ossa, mis võib põhjustada merekeskkonna ulatuslikke ja kahjulikke muutusi.

2.   Käesolev artikkel ei mõjuta konventsiooni kohaldamist merekeskkonna reostamise vältimisele, vähendamisele ja kontrollimisele.

2.   JAGU

ÜLEMAAILMNE JA PIIRKONDLIK KOOSTÖÖ

Artikkel 197

Ülemaailmne ja piirkondlik koostöö

Riigid teevad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu ülemaailmset ning vajaduse korral piirkondlikku koostööd, et välja töötada käesoleva konventsiooniga kooskõlas olevad ning piirkondlikke iseärasusi arvestavad merekeskkonna kaitsmise ja säilitamise rahvusvahelised reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus.

Artikkel 198

Kahjust või kahju tekkimise ohust teatamine

Kui riik saab teada kahjust või selle tekkimise ohust, teavitab ta sellest viivitamata teisi riike, keda see võib mõjutada, ning pädevaid rahvusvahelisi organisatsioone.

Artikkel 199

Tegevuskava reostuse korral

Artiklis 198 nimetatud juhtudel teevad mõjutatud alal asuvad riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid võimaluste piires koostööd, et likvideerida reostuse tagajärjed ja ära hoida või minimeerida kahju. Sel eesmärgil töötavad riigid välja ühise tegevuskava merereostusele reageerimiseks.

Artikkel 200

Uuringud ja uurimisprogrammid ning teabevahetus

Riigid teevad vahetult või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu koostööd, et edendada uuringuid ja teadusuuringute programme ning tõhustada merereostuse kohta saadud teabe vahetamist. Riigid püüavad aktiivselt osaleda piirkondlikes ja rahvusvahelistes uurimisprogrammides, et saada teavet reostuse laadi ja ulatuse kohta ning sellega kokkupuute, selle leviku, ohtude ja likvideerimisvõimaluste hindamiseks.

Artikkel 201

Reguleerimise teaduslikud kriteeriumid

Artikli 200 kohaselt saadud teabe alusel teevad riigid vahetult või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu koostööd, et asjakohaste teaduslike kriteeriumide alusel välja töötada merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks vajalikud reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus.

3.   JAGU

TEHNILINE ABI

Artikkel 202

Arengumaadele antav teadus- ja tehniline abi

Otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu riigid

a)

edendavad merekeskkonna kaitsmiseks ja säilitamiseks ning merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks vajalikke teadus-, haridus-, tehnilisi või muid arengumaade abistamise programme. Abi sisaldab muu hulgas järgmist: i) teadus- ja tehnilise personali koolitamist; ii) asjakohastes rahvusvahelistes programmides osalemise hõlbustamist; iii) varustamist vajalike seadmete ja muu varustusega; iv) asjakohase varustuse tootmise tõhustamist; v) teadusuuringute-, seire-, haridus- ja muude programmide alast nõustamist ja vajalike võimaluste arendamist;

b)	annavad esmajoones arengumaadele abi ulatuslikku merereostust põhjustada võivate suurõnnetuste mõju minimeerimiseks;

c)	annavad esmajoones arengumaadele abi keskkonnahindamise ettevalmistamisel.

Artikkel 203

Arengumaade sooduskohtlemine

Merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks või selle mõju minimeerimiseks teevad rahvusvahelised organisatsioonid arengumaadele soodustusi

a)	rahaliste vahendite eraldamisel ja tehnilise abi andmisel ning

b)	eriteenuste kasutamisel.

4.   JAGU

SEIRE JA KESKKONNAMÕJU HINDAMINE

Artikkel 204

Reostusohu ja reostuse mõju seire

1.   Võimaluste piires püüavad riigid teiste riikide õigusi arvestades otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu ning tunnustatud teaduslike meetodite abil jälgida, mõõta, hinnata ja analüüsida reostusohtu ja reostuse mõju merekeskkonnale.

2.   Merereostuse kindlakstegemiseks teostavad riigid esmajoones järelevalvet mis tahes nende lubatud või korraldatud tegevuse mõju üle.

Artikkel 205

Aruannete avalikustamine

Riigid avaldavad artikli 204 alusel saadud tulemuste põhjal koostatud aruanded või esitavad neid korrapäraselt pädevale rahvusvahelisele organisatsioonile, kes teeb aruanded kõigile riikidele kättesaadavaks.

Artikkel 206

Tegevuse võimaliku mõju hindamine

Kui riikidel on alust arvata, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli all kavandatav tegevus võib põhjustada ulatusliku merereostuse või ulatuslikke ja kahjulikke merekeskkonna muutusi, hindavad nad võimalust mööda tegevuse võimalikku mõju merekeskkonnale ning edastavad hindamise tulemusel koostatud aruanded artiklis 205 sätestatud viisil.

5.   JAGU

MEREREOSTUSE VÄLTIMIST, VÄHENDAMIST JA KONTROLLIMIST REGULEERIVAD RAHVUSVAHELISED EESKIRJAD JA SISERIIKLIKUD ÕIGUSAKTID

Artikkel 207

Maismaal paiknevatest allikatest pärinev reostus

1.   Rahvusvahelisi reegleid ja standardeid ning soovituslikku tegutsemiskorda ja menetlust arvestades kehtestavad riigid õigusaktid, et ära hoida, vähendada ja kontrollida merereostust, mis pärineb maal paiknevatest allikatest, sealhulgas jõgedest, estuaaridest, torujuhtmetest ja väljalaskekohtadest.

2.   Riigid võtavad reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ka muid meetmeid.

3.   Riigid püüavad oma tegevuse selles valdkonnas piirkonniti kooskõlastada.

4.   Riigid püüavad pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes kehtestada ülemaailmsed ja piirkondlikud reeglid ja standardid ning soovitusliku tegutsemiskorra ja menetluse, et vältida, vähendada ja kontrollida maal paiknevatest allikatest pärinevat reostust, arvestades piirkondlikku eripära, arengumaade majandusliku suutlikkust ja nende majandusarengu vajadusi. Nimetatud reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus vaadatakse vajadust mööda aeg-ajalt uuesti läbi.

5.   Lõigetes 1, 2 ja 4 nimetatud õigusaktide, meetmete, reeglite, standardite ning soovitusliku tegutsemiskorra ja menetluse eesmärk on ka võimalikus ulatuses minimeerida toksiliste, kahjulike ja ohtlike, esmajoones püsivate ainete merekeskkonda sattumist.

Artikkel 208

Siseriiklikule jurisdiktsioonile alluvas merepõhjas toimuvast tegevusest tulenev reostus

1.   Rannikuriigid võtavad vastu õigusaktid, et vältida, vähendada ja kontrollida merereostust, mis pärineb nende jurisdiktsiooni all olevas merepõhjas toimuvast tegevusest või artiklite 60 ja 80 kohaselt nende jurisdiktsiooni all olevatelt tehissaartelt või muudelt rajatistelt või nende seadmestikest.

2.   Riigid võtavad sellise reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ka muid meetmeid.

3.   Siseriiklikud õigusaktid ja meetmed peavad olema vähemalt sama tõhusad kui rahvusvahelised reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus.

4.   Riigid püüavad oma tegevuse selles valdkonnas piirkonniti kooskõlastada.

5.   Rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes kehtestavad riigid lõikes 1 nimetatud reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ülemaailmsed ja piirkondlikud reeglid ja standardid ning soovitusliku tegutsemiskorra ja menetluse. Nimetatud reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus vaadatakse vajadust mööda aeg-ajalt uuesti läbi.

Artikkel 209

Süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenev reostus

1.   XI osa alusel kehtestatakse rahvusvahelised reeglid, eeskirjad ja kord, et vältida, vähendada ja kontrollida süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenevat merereostust. Nimetatud reeglid, eeskirjad ja kord vaadatakse vajadust mööda aeg-ajalt uuesti läbi.

2.   Käesoleva jao alusel võtavad riigid vastu õigusaktid, et vältida, vähendada ja kontrollida süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenevat merereostust, mis pärineb selle riigi lipu all sõitvatelt või tema registrisse kantud laevadelt või tema volitusel tegutsevatelt rajatistelt ja seadmestikelt. Nimetatud õigusaktides sisalduvad nõuded peavad olema vähemalt sama tõhusad kui lõikes 1 nimetatud rahvusvahelised reeglid, eeskirjad ja kord.

Artikkel 210

Kaadamisest tulenev reostus

1.   Riigid võtavad vastu õigusaktid kaadamisest tuleneva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks.

2.   Riigid võtavad sellise reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ka muid meetmeid.

3.   Nende õigusaktide ja meetmetega tagatakse, et kaadamist ei toimu ilma riikide pädevate asutuste loata.

4.   Rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes kehtestavad riigid sellise reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ülemaailmsed ja piirkondlikud reeglid ja standardid ning soovitusliku tegutsemiskorra ja menetluse. Nimetatud reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus vaadatakse vajaduse korral aeg-ajalt uuesti läbi.

5.   Territoriaalmerre ja majandusvööndisse või mandrilavale ei või ilma rannikuriigi eelneva heakskiiduta kaadata; rannikuriigil on õigus kaadamist lubada, reguleerida ja kontrollida pärast asja arutamist riigiga, keda võib kaadamine tema geograafilise asendi tõttu kahjulikult mõjutada.

6.   Nimetatud reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks kehtestatud siseriiklikud õigusaktid ja meetmed peavad olema vähemalt sama tõhusad kui rahvusvahelised reeglid ja standardid.

Artikkel 211

Laevadelt pärinev reostus

1.   Pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes kehtestavad riigid laevadelt pärineva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks rahvusvahelised reeglid ja standardid ning toetavad vajaduse korral laevaliinide kindlaksmääramist, et võimalikult vähendada mere-, sealhulgas rannikureostust põhjustavaid õnnetusi ning sellega seonduvat rannikuriikide huvide kahjustamist. Nimetatud reeglid ja standardid vaadatakse samuti vajaduse korral aeg-ajalt uuesti läbi.

2.   Riigid võtavad vastu õigusaktid oma lipu all sõitvatelt või registrisse kantud laevadelt pärineva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks. Sellised õigusaktid on sama tõhusad kui pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud üldtunnustatud rahvusvahelised reeglid ja standardid.

3.   Kui riigid kehtestavad merekeskkonna reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks erinõudeid, mille alusel välisriikide laevad saavad siseneda nende sadamatesse või sisevetesse või külastada nende meres paiknevaid terminale, avalikustavad nad need nõuetekohaselt ning edastavad pädevale rahvusvahelisele organisatsioonile. Kui kaks või enam rannikuriiki kehtestavad kooskõlastatud nõuded, tehakse kokkuleppes osalevad riigid teatavaks. Kõik riigid nõuavad oma lipu all sõitva või oma registrisse kantud laeva kaptenilt, et ta niisuguses kokkuleppes osaleva riigi territoriaalmeres sõites esitaks sellise riigi taotlusel teavet selle kohta, kas laev jätkab liikumist mõne teise samas regioonis asuva ja kokkuleppes osaleva riigi suunas, ning kui see on nii, tõendab, et laev vastab selle riigi sadamasse sisenemise nõuetele. Käesolev artikkel ei piira laeva õigust jätkata rahumeelset läbisõitu ega artikli 25 lõike 2 kohaldamist.

4.   Rannikuriigid võivad oma territoriaalmeres suveräänsust teostades võtta vastu õigusakte, et vältida, vähendada ja kontrollida merereostust, mis pärineb välisriikide laevadelt, sealhulgas rahumeelse läbisõidu õigust teostavatelt laevadelt. Niisugused õigusaktid ei takista II osa 3. jao kohaselt välismaa laevade rahumeelset läbisõitu.

5.   Rannikuriigid võivad 6. jao nõuete täitmiseks võtta vastu oma majandusvööndi jaoks pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud üldtunnustatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite kohaseid õigusakte, et vältida, vähendada ja kontrollida laevadelt pärinevat reostust.

6.

a) Kui lõikes 1 nimetatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite kohaldamine ei võimalda arvestada eriolusid ning rannikuriikidel on alust oletada, et nende majandusvööndi teatavas täpselt kindlaksmääratud osas on vaja võtta laevadelt pärineva reostuse vältimiseks okeanograafilistest ja ökoloogilistest oludest või loodusvarade kasutamisest või kaitsest või liikluse erilaadsusest tingitud tunnustatud tehnilistest põhjustest tulenevaid kohustuslikke erimeetmeid, võib rannikuriik pärast teise asjaomase riigiga pädeva rahvusvahelise organisatsiooni kaudu peetud asjakohast konsulteerimist edastada organisatsioonile majandusvööndi selle ala ja objektide kohta teate, mis sisaldab selgitavat teadus- ja tehnilist teavet. Organisatsioon teeb teate saamisest 12 kuu jooksul kindlaks, kas sellel alal valitsevad tingimused vastavad eespool nimetatud tingimustele. Kui organisatsioon teeb jaatava otsuse, võib rannikuriik võtta selles alas laevadelt pärineva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks vajalikke õigusakte, millega rakendatakse organisatsiooni kaudu eripiirkondadele kohaldatavaid rahvusvahelisi reegleid ja standardeid või meresõidutavasid. Nimetatud õigusakte hakatakse välisriikide laevadele kohaldama organisatsioonile teate esitamisest arvates 15 kuu pärast. b) Rannikuriigid avalikustavad sellise täpselt kindlaksmääratud ala piirid. c) Kui rannikuriigid kavatsevad võtta vastu laevadelt pärineva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks sama ala kohta täiendavaid õigusakte, teavitavad nad sellest teate esitamisega samal ajal ka organisatsiooni. Täiendavad õigusaktid võivad käsitleda heiteid või meresõidutavasid, kuid need ei kohusta välisriikide laevu järgima laeva konstruktsiooni, ehituse, mehitamise või varustuse suhtes muid kui üldtunnustatud rahvusvahelisi reegleid ja standardeid; kõnealuseid õigusakte hakatakse välisriigi laevadele kohaldama organisatsioonile teate edastamisest alates 15 kuu jooksul eeldusel, et organisatsioon on need heaks kiitnud asjakohase teate saamisest arvates 12 kuu jooksul.

7.   Käesolevas artiklis nimetatud rahvusvahelised reeglid ja standardid peavad muu hulgas sisaldama nõuet viivitamata teavitada rannikuriiki, kui laevaõnnetusega või vahejuhtumitega võib kaasneda tema rannikut või sellega seonduvaid huve kahjustav heide.

Artikkel 212

Atmosfäärist pärinev või selle kaudu leviv reostus

1.   Riigid võtavad vastu atmosfäärist pärineva või selle kaudu leviva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks õigusakte, mida kohaldatakse nende suveräänsuse all olevale õhuruumile ja nende lipu all sõitvatele laevadele või nende registrisse kantud laevadele või õhusõidukitele ning mis lähtuvad õhusõiduohutuse kohta kehtestatud ning muudest rahvusvahelistest reeglitest ja standarditest ning soovituslikust tegutsemiskorrast ja menetlusest.

2.   Riigid võtavad reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ka muid meetmeid.

3.   Rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes püüavad riigid kehtestada ülemaailmsed ja piirkondlikud reeglid ja standardid ning soovitusliku tegutsemiskorra ja menetluse sellise reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks.

6.   JAGU

KOHUSTUSTE TÄITMISE TAGAMINE

Artikkel 213

Kohustuste täitmise tagamine maismaal paiknevast allikast pärineva reostuse korral

Riigid tagavad artikli 207 kohaselt vastuvõetud õigusaktide täitmise ning võtavad vastu õigusakte ja meetmeid, et rakendada pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud rahvusvahelisi reegleid ja standardeid maal paiknevast allikast pärineva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks.

Artikkel 214

Kohustuste täitmise tagamine merepõhjas toimuvast tegevusest tuleneva reostuse korral

Riigid tagavad artikli 208 kohaselt vastuvõetud õigusaktide täitmise ning võtavad vastu õigusakte ja meetmeid, et rakendada pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud reegleid ja standardeid niisuguse reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks, mis tuleneb nende jurisdiktsiooni all olevas merepõhjas toimuvast tegevusest või on sellega seotud või mis tuleneb artiklite 60 ja 80 kohaselt nende jurisdiktsiooni all olevatelt tehissaartelt, rajatistelt ja seadmestikelt.

Artikkel 215

Kohustuste täitmise tagamine süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tuleneva reostuse korral

Konventsiooni XI osa kohaselt reguleerib süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tuleneva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks kehtestatud rahvusvaheliste reeglite, eeskirjade ja korra täitmise tagamist käesolev osa.

Artikkel 216

Kohustuste täitmise tagamine kaadamisest tuleneva reostuse korral

1.   Käesoleva konventsiooni kohaselt tagavad kaadamisest tuleneva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks vastuvõetud õigusaktide ja pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite täitmise

a)	rannikuriik tema territoriaalmerre või majandusvööndisse või mandrilavale kaadamise korral;

b)	lipuriik tema lipu all sõitvate laevade või tema registrisse kantud laevade ja õhusõidukite puhul;

c)	mis tahes riik tema territooriumil või meres paiknevates terminalides toimuva jäätmete või muu materjali laadimise korral.

2.   Ükski riik ei ole kohustatud käesoleva artikli alusel menetlust algatama, kui teine riik on kooskõlas käesoleva artikliga menetluse juba algatanud.

Artikkel 217

Kohustuste täitmise tagamine lipuriigi poolt

1.   Riigid tagavad, et nende lipu all sõitvad või nende registrisse kantud laevad järgivad laevadelt pärineva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud rahvusvahelisi reegleid ja standardeid ning käesoleva osa alusel vastuvõetud siseriiklikke õigusakte; nimetatud reeglite, standardite ja õigusaktide rakendamiseks võtavad riigid vastu õigusakte ja muid meetmeid. Lipuriigid tagavad, et neid reegleid, standardeid ja õigusakte täidetakse sellest olenemata, kus rikkumine on toime pandud.

2.   Riigid võtavad meetmeid, et nende lipu all sõitvad või nende registrisse kantud laevad pääsevad merele vaid siis, kui on täidetud lõikes 1 nimetatud rahvusvahelised reeglid ja standardid, sealhulgas laevade konstruktsiooni, ehitust, varustust ja mehitamist käsitlevad nõuded.

3.   Riigid tagavad, et nende lipu all sõitvad või nende registrisse kantud laevadel on pardal lõikes 1 nimetatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite kohaselt väljastatud tunnistused. Riigid tagavad, et nende lipu all sõitvaid laevu inspekteeritakse korrapäraselt, et selgitada, kas tunnistused vastavad laeva tegelikule seisundile. Teised riigid tunnustavad tunnistusi kui tõendit laeva seisundi kohta ning tunnistustel on samasugune õigusjõud kui nende endi väljaantud tunnistustel, kui ei ole alust arvata, et laeva seisund ei vasta olulisel määral tunnistuses esitatud andmetele.

4.   Kui laev rikub pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud reegleid ja standardeid, korraldab lipuriik artiklitega 218, 220 ja 228 vastuollu minemata kohe juurdluse või algatab oletatava rikkumise suhtes menetluse sellest sõltumata, kus rikkumine toimus või kus sellisest rikkumisest põhjustatud reostus aset leidis või avastati.

5.   Rikkumist uurivad lipuriigid võivad taotleda teiste riikide abi, kui see on juhtumi asjaolude selgitamiseks vajalik. Riigid püüavad lipuriikide asjakohaseid taotlusi rahuldada.

6.   Riigid uurivad tema lipu all sõitva laeva toimepandud oletatavat rikkumist mis tahes riigi kirjalikul taotlusel. Kui on olemas oletatava rikkumise suhtes menetluse alustamiseks vajalik tõendusmaterjal, algatab lipuriik viivitamata kooskõlas oma õigusaktidega sellise menetluse.

7.   Lipuriigid teavitavad viivitamata taotluse esitanud riiki ja pädevat rahvusvahelist organisatsiooni võetud meetmetest ning nende tulemustest. Selline teave on kõigile riikidele kättesaadav.

8.   Riigid kehtestavad õigusaktidega oma lipu all sõitvatele laevadele ranged karistused, et ära hoida rikkumisi, olenemata sellest, kus need aset leiavad.

Artikkel 218

Kohustuste täitmise tagamine sadamariigi poolt

1.   Kui laev viibib vabatahtlikult riigi sadamas või meres paiknevas terminalis, võib see riik alustada juurdlust ning kui tõendid seda toetavad, algatada menetluse heite asjus, kui laev on õigusrikkumise toime pannud pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kehtestatud reegleid ja standardeid eirates, mida kohaldatakse väljaspool selle riigi sisevetest, territoriaalmerest või majandusvööndist väljaspool.

2.   Lõike 1 alusel ei algatata menetlust teise riigi sisevetes, territoriaalmeres või majandusvööndis toimunud heite asjas, kui seda ei nõua see riik, lipuriik või riik, keda nimetatud rikkumine kahjustab või ohustab või juhul, kui rikkumine on põhjustanud või tõenäoliselt põhjustab reostust menetlust algatava riigi sisevetes, territoriaalmeres või majandusvööndis.

3.   Kui laev viibib vabatahtlikult riigi sadamas või meres paiknevas terminalis, võib see riik võimaluste piires alustada teise riigi taotlusel juurdluse lõikes 1 nimetatud rikkumise asjas, mis on oletatavasti toimunud taotluse esitanud riigi sisevetes, territoriaalmeres või majandusvööndis või põhjustanud või ähvardanud põhjustada seal kahju. Võimalust mööda rahuldab riik samal viisil ka lipuriigi nõude uurida rikkumist selle toimepaneku kohast sõltumata.

4.   Käesoleva artikli alusel sadamariigi poolt korraldatud juurdluse dokumendid antakse üle lipuriigile ja rannikuriigile, kui nad seda soovivad. Võttes arvesse konventsiooni 7. jagu, võib juurdluse põhjal rannikuriigi taotlusel menetluse peatada, kui rikkumine on toimunud tema sisevetes, territoriaalmeres või majandusvööndis. Asjakohased asitõendid ja dokumendid koos sadamariigi võimudele antud kautsjoni või rahalise tagatisega antakse sel juhul üle rannikuriigile. Üleandmise järel lõpetab sadamariik asja menetlemise.

Artikkel 219

Laevade meresõidukõlblikkusega seotud reostuse vältimise meetmed

Kui riigid on taotluse alusel või omal algatusel teinud kindlaks, et nende sadamas või meres paiknevas terminalis viibiv laev rikub laevade meresõidukõlblikkuse kohta kehtestatud rahvusvahelisi nõudeid ning ohustab seetõttu merekeskkonda, võivad nad 7. jagu arvesse võttes võtta võimaluste piires haldusmeetmeid selle laeva merelemineku takistamiseks. Riigid võivad lubada laeval liikuda ainult lähimasse laevaremonditehasesse ning peavad lubama tal teekonda jätkata kohe, kui rikkumise põhjus on kõrvaldatud.

Artikkel 220

Kohustuste täitmise tagamine rannikuriikide poolt

1.   Kui laev viibib vabatahtlikult riigi sadamas või meres paiknevas terminalis, võib see riik 7. jao alusel algatada menetluse käesoleva konventsiooni kohaselt tema vastuvõetud õigusaktide või laevadelt pärineva reostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise rahvusvaheliste reeglite ja standardite rikkumise suhtes, kui rikkumine on toime pandud selle riigi territoriaalmeres või majandusvööndis.

2.   Kui on ilmne, et riigi territoriaalmeres sõitev laev on läbisõidul rikkunud selle riigi konventsiooniga kooskõlas vastuvõetud õigusakte või laevadelt pärineva reostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise rahvusvahelisi reegleid ja standardeid, võib riik II osa 3. jao asjakohaste sätete kohaldamist piiramata laeva inspekteerida ning kui tõendid seda toetavad, algatada menetluse ning pidada laeva oma õigusaktide ja 7. jao alusel kinni.

3.   Kui on ilmne, et riigi majandusvööndis või territoriaalmeres sõitev laev on majandusvööndis viibides rikkunud laevadelt pärineva reostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise rahvusvahelisi reegleid ja standardeid või nendega kooskõlas olevaid ja nende kehtestamiseks vastuvõetud siseriiklikke õigusakte, võib riik laevalt nõuda teavet tema päritolu ja kodusadama, tema eelmise ja järgmise külastatava sadama ning muude rikkumise tuvastamiseks vajalike asjaolude kohta.

4.   Riigid võtavad vastu õigusakte ning võtavad muid meetmeid, et nende lipu all sõitvad laevad täidaksid lõike 3 kohaselt esitatava teabe edastamise nõudeid.

5.   Kui on ilmne, et riigi majandusvööndis või territoriaalmeres sõitev laev on majandusvööndis viibides pannud toime lõikes 3 nimetatud rikkumise, mille tagajärg on heide, mis põhjustab või ähvardab põhjustada märkimisväärse reostuse, ja kui laev keeldub teabe andmisest või kui laeva antud teave ilmselgelt ei vasta tegelikule olukorrale ja kui juhtumi muud asjaolud seda nõuavad, korraldab riik laeva inspekteerimise.

6.   Kui on kindlaid objektiivseid tõendeid, et riigi majandusvööndis või territoriaalmeres sõitev laev on majandusvööndis pannud toime lõikes 3 nimetatud rikkumise, mis on põhjustanud ulatusliku heite, mis tekitab või ähvardab tekitada ulatuslikku kahju rannikule või rannikuriigi huvidele või territoriaalmere või majandusvööndi loodusvaradele, ning kui tõendid seda toetavad, võib see riik 7. jagu arvestades algatada menetluse, sealhulgas pidada laeva kinni kooskõlas oma õigusaktidega.

7.   Olenemata lõikest 6, tuleb rannikuriigil lubada laeval teekonda jätkata, kui pädeva rahvusvahelise organisatsiooni kaudu või muul viisil on kokku lepitud kõnealust rannikuriiki siduvad asjakohased menetlused ning on deponeeritud kautsjon või muu sobiv rahaline tagatis nõuete täitmiseks.

8.   Lõikeid 3, 4, 5, 6 ja 7 kohaldatakse artikli 211 lõike 6 alusel vastuvõetud siseriiklikele õigusaktidele.

Artikkel 221

Laevaõnnetustest tuleneva reostuse vältimise meetmed

1.   Konventsiooni selle osaga ei ole vastuolus riikide õigus võtta rahvusvahelisest, nii lepingu- kui ka tavaõigusest tulenevaid ning väljaspool tema territoriaalmerd tekitatud kahjule või kahjuohu ulatusele vastavaid meetmeid, et kaitsta oma rannikut või sellega seotud huve, sealhulgas kalandust reostuse või reostusohu eest, mis järgneb laevaõnnetusele või sellega seotud tegevusele, millel võivad olla väga kahjulikud tagajärjed.

2.   Käesolevas artiklis tähendab “laevaõnnetus” laevakokkupõrget, madalikule sõitu või meresõidul laeva pardal või väljaspool seda toimunud muud juhtumit, mille tagajärg on laeva või lasti kahju või vahetu kahjuoht.

Artikkel 222

Kohustuste täitmise tagamine atmosfäärist pärineva või selle kaudu leviva reostuse korral

Riigid tagavad oma suveräänsuse all olevas õhuruumis või oma lipu all sõitval või oma registrisse kantud laeval või õhusõidukil kooskõlas artikli 212 lõikega 1 ja käesoleva konventsiooni teiste sätetega kehtestatud õigusaktide täitmise; nad võtavad kooskõlas kõigi asjakohaste rahvusvaheliste õhusõiduohutust käsitlevate reeglite ja standarditega muid õigusakte ja meetmeid pädevates rahvusvahelistes organisatsioonides või diplomaatilisel konverentsil atmosfäärist pärineva või selle kaudu leviva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks kehtestatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite rakendamiseks.

7.   JAGU

KAITSEABINÕUD

Artikkel 223

Menetluse lihtsustamise meetmed

Käesoleva osa alusel algatatud menetluste korral võtavad riigid meetmeid, et lihtsustada tunnistajate ülekuulamist ja teise riigi või pädeva rahvusvahelise organisatsiooni esitatud tõendite vastuvõetavaks tunnistamist ning hõlbustavad pädeva rahvusvahelise organisatsiooni, lipuriigi või reostuse tõttu kahju kannatanud riigi esindajatel menetlustes osalemist. Menetlustel osalevatel esindajatel on siseriiklikes õigusaktides või rahvusvahelises õiguses ettenähtud õigused ja kohustused.

Artikkel 224

Volituste teostamine

Käesoleva osa kohaselt võivad välisriikide laevade suhtes täitevvõimu volitusi teostada ainult ametiisikud või sõjalaevad või muud selge märgistusega ning riigi teenistuses olevad asjakohaste volitustega laevad või õhusõidukid.

Artikkel 225

Volituste teostamisel kahjulike tagajärgede vältimise kohustus

Konventsiooni alusel välisriikide laevade suhtes oma täitevvõimu volitusi teostades ei riku riigid meresõiduohutusnõudeid ega sea laevu muul viisil ohtu, ei suuna neid ohtlikku sadamasse või ankrukohta ega ohusta põhjendamatult merekeskkonda.

Artikkel 226

Juurdlus välisriikide laevade suhtes

1.

a) Riigid ei pea välisriikide laevu kinni kauem, kui on vältimatu artiklites 216, 218 ja 220 sätestatud juurdluse korraldamiseks. Välisriigi laeva inspekteerimine piirdub nende tunnistuste, protokollide ja muude samaväärsete dokumentide uurimisega, mis peavad laeval üldtunnustatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite kohaselt kaasas olema; laeva võib füüsiliselt inspekteerida üksnes pärast uurimist ja ainult siis, kui i) on alust arvata, et laeva seisund või varustus ei vasta olulises osas neis dokumentides märgitud asjaoludele; ii) dokumentidest ei piisa rikkumise tõestamiseks või iii) laeval ei ole kehtivaid tunnistusi ega dokumente. b) Kui juurdluse käigus tuvastatakse merekeskkonna kaitsmiseks kohaldatavate siseriiklike õigusaktide või rahvusvaheliste reeglite ja standardite rikkumine, tuleb laev viivitamata kautsjoni või muu sobiva rahalise tagatise vastu vabastada. c) Kui laeva vabastamine võib kaasa tuua merekeskkonna põhjendamatu kahjustamise ohu, võib laevade meresõidukõlblikkust käsitlevaid rahvusvahelisi reegleid ja standardeid piiramata laeva vabastamisest keelduda või seada tingimuseks laeva suundumise lähimasse laevaremonditehasesse. Kui vabastamisest on keeldutud või sellele tingimusi seatud, peab sellest viivitamata teavitama laeva lipuriiki, kes võib taotleda laeva vabastamist XV osa alusel.

2.   Riigid teevad koostööd, et töötada välja kord, millega välditakse laevade tarbetut inspekteerimist merel.

Artikkel 227

Välisriikide laevade võrdne kohtlemine

Oma käesolevast osast tulenevaid õigusi ja kohustusi järgides ei diskrimineeri riigid vormiliselt ega sisuliselt mis tahes riigi laevu.

Artikkel 228

Menetluse peatamine ja menetluse algatamise piiramine

1.   Kui riik on reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks kohaldatavatest siseriiklikest õigusaktidest või rahvusvahelistest reeglitest ja standarditest lähtudes algatanud menetluse väljaspool oma territoriaalmerd välisriigi laeva toimepandud rikkumise suhtes, peatatakse menetlus, kui lipuriik esitab asjakohased süüdistused kuue kuu jooksul pärast esimese menetluse algatamise kuupäeva, välja arvatud juhul, kui menetlus on seotud rannikuriigile tekitatud olulise kahjuga või kui lipuriik on korduvalt eiranud oma kohustust tagada nende rahvusvaheliste reeglite ja standardite täitmine, millega on seotud toimepandud rikkumine. Kui lipuriik taotleb käesoleva artikli alusel menetluse peatamist, esitab ta menetlust algatanud riigile õigel ajal asja toimiku ja menetlusprotokollid. Kui lipuriigi algatatud menetlus on lõpetatud, lõpetatakse ka peatatud menetlus. Menetluskulude tasumisel tagastab rannikuriik peatatud menetlusega seotud kautsjoni või muu rahalise tagatise.

2.   Riik ei algata välisriikide laevade suhtes menetlust, kui õigusrikkumise toimepanemisest on möödunud kolm aastat või kui lõike 1 alusel on seda teinud juba teine riik.

3.   Käesolev artikkel ei piira lipuriigi õigust võtta kooskõlas oma seadustega meetmeid, sealhulgas määrata karistus, sõltumata teise riigi algatatud menetlusest.

Artikkel 229

Tsiviilmenetluse algatamine

Konventsioon ei mõjuta tsiviilmenetluse algatamist merereostusest tulenevate kahjunõuete asjus.

Artikkel 230

Rahatrahvid ja süüdistatavate tunnustatud õiguste järgimine

1.   Kui välisriigi laev on õigusrikkumise pannud toime väljaspool territoriaalmerd, võib vältimist, vähendamist ja kontrollimist reguleerivate siseriiklike õigusaktide või rahvusvaheliste reeglite ja standardite rikkumise eest määrata ainult rahatrahve.

2.   Kui õigusrikkumise on pannud toime välisriigi laev territoriaalmeres ning tegemist ei ole territoriaalmere tahtliku ega ulatusliku reostamisega, võib merereostuse vältimist, vähendamist ja kontrollimist reguleerivate siseriiklike õigusaktide või rahvusvaheliste reeglite ja standardite rikkumise eest määrata ainult rahatrahve.

3.   Välisriikide laevade toimepandud rikkumiste menetluse korraldamisel, mille tulemusena võidakse määrata rahatrahv, järgitakse kõiki süüdistatava õigusi.

Artikkel 231

Lipuriigi ja teiste asjaomaste riikide teavitamine

Riigid teavitavad viivitamata lipuriiki ja mis tahes muud asjaomast riiki 6. jao alusel välisriikide laevade suhtes võetud meetmetest ning esitavad lipuriigile meetmete kohta ametliku aruande. Territoriaalmeres toimepandud rikkumiste suhtes peab rannikuriik teavitama ainult menetluse raames võetud meetmetest. Välisriikide laevade suhtes 6. jao alusel võetud meetmetest teavitatakse lipuriigi diplomaatilisi esindajaid või konsulaarametnikke ning võimaluse korral ka pädeva mereadministratsiooni esindajaid.

Artikkel 232

Meetmete võtmisega kaasnev riikide vastutus

Kui 6. jao alusel võetavad meetmed on ebaseaduslikud või kättesaadavat teavet arvestades ületavad õigustatud nõudmisi, kannavad riigid sellega põhjustatud kahjude eest vastutust. Riigid võimaldavad kahjunõuded esitada oma kohtutele.

Artikkel 233

Rahvusvaheliseks laevaliikluseks kasutatavate väinade kohta kehtivad kaitseabinõud

Jaod 5, 6 ja 7 ei mõjuta rahvusvaheliseks meresõiduks avatud väinade õiguslikku seisundit. Kui 10. jaos nimetamata välisriigi laev paneb toime artikli 42 lõike 1 punktides a ja b nimetatud õigusaktide rikkumise, mis põhjustab või ähvardab põhjustada väinade merekeskkonnale suurt kahju, võivad väinaga piirnevad riigid võtta asjakohaseid meetmeid, järgides käesoleva jao sätteid mutatis mutandis.

8.   JAGU

JÄÄGA KAETUD ALAD

Artikkel 234

Jääga kaetud alad

Rannikuriikidel on õigus vastu võtta ja kohaldada merekeskkonna reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks mittediskrimineerivaid õigusakte oma majandusvööndis jääga kaetud aladele, kus eriti karmid kliimaolud ja jää takistavad või ohustavad meresõitu suurema osa aastast ning kus merereostus võib põhjustada suurt kahju või tekitada pöördumatuid häireid ökoloogilises tasakaalus. Nimetatud õigusaktides võetakse asjakohaselt arvesse meresõiduvajadusi ning merekeskkonna kaitset ja säilitamist parimate kättesaadavate teadusuuringute tulemuste põhjal.

9.   JAGU

VASTUTUS

Artikkel 235

Vastutus

1.   Riigid vastutavad oma merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevate rahvusvaheliste kohustuste täitmise eest. Nad kannavad vastutust rahvusvahelise õiguse alusel.

2.   Riigid tagavad, et nende jurisdiktsioonile alluvatel füüsilistel või juriidilistel isikutel on võimalik kooskõlas siseriikliku õigusega saada merereostusest põhjustatud kahju eest viivitamatut ja õiglast hüvitist.

3.   Merereostusest põhjustatud kahju viivitamatuks ja õiglaseks hüvitamiseks teevad riigid koostööd rahvusvahelise õiguse kohaldamisel ning edendavad rahvusvahelist õigusloomet, mis käsitleb vastutust kahjude hindamisel ja hüvitamisel, vaidluste lahendamist ning vajaduse korral ka sellise piisava hüvitise maksmise kriteeriumide ja menetluse väljatöötamist, nagu kohustuslik kindlustus või muu hüvitusfond.

10.   JAGU

SUVERÄÄNNE PUUTUMATUS

Artikkel 236

Suveräänne puutumatus

Käesoleva konventsiooni merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevaid sätteid ei kohaldata sõjalaevadele ja abilaevadele ega teistele riigi omandis või valduses olevatele mitteärilisel eesmärgil kasutatavatele laevadele või õhusõidukitele. Riigi omandis või valduses oleva niisuguse laeva või õhusõiduki kasutamise võimalusi piiramata tagavad riigid, et laevad ja õhusõidukid järgivad konventsiooniga kehtestatud nõudeid sel määral, kui see on põhjendatud ja võimalik.

11.   JAGU

TEISTEST MEREKESKKONNA KAITSMIST JA SÄILITAMIST KÄSITLEVATEST KONVENTSIOONIDEST TULENEVAD KOHUSTUSED

Artikkel 237

Teistest merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevatest konventsioonidest tulenevad kohustused

1.   Käesolev osa ei piira kohustusi, mille riigid on endale võtnud varem sõlmitud merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevate konventsioonide ja muude lepingutega ning käesoleva konventsiooni põhimõtete arendamiseks sõlmitud lepingutega.

2.   Muude konventsioonidega võetud merekeskkonna kaitsmise ja säilitamise kohustusi täidetakse käesoleva konventsiooni põhimõtteid ja eesmärke järgides.

XIII   OSA

TEADUSLIKUD MEREUURINGUD

1.   JAGU

ÜLDSÄTTED

Artikkel 238

Õigus korraldada teaduslikke mereuuringuid

Kõikidel riikidel nende geograafilisest asukohast sõltumata ja pädevatel rahvusvahelistel organisatsioonidel on õigus korraldada teaduslikke mereuuringuid, arvestades käesolevas konventsioonis sätestatud teiste riikide õigusi ja kohustusi.

Artikkel 239

Teaduslike mereuuringute edendamine

Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid edendavad ja hõlbustavad teaduslike mereuuringute korraldamist kooskõlas käesoleva konventsiooniga.

Artikkel 240

Teaduslike mereuuringute korraldamise üldpõhimõtted

Teaduslike mereuuringute korraldamisel rakendatakse järgmisi põhimõtteid:

a)	teaduslikke mereuuringuid korraldatakse ainult rahumeelsel eesmärgil;

b)	teaduslikeks mereuuringuteks kasutatakse käesoleva konventsiooniga kooskõlas olevaid teadusmeetodeid ja vahendeid;

c)	teaduslikud mereuuringud ei tohi põhjendamatult häirida muud konventsiooniga kooskõlas olevat merekasutust ning merd muul viisil kasutades tuleb arvestada uuringuid;

d)	teaduslikele mereuuringutele kohaldatakse kõiki konventsiooniga kehtestatud, sealhulgas merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevaid eeskirju.

Artikkel 241

Teaduslike mereuuringute nõudeõigusliku alusena mittetunnustamine

Teaduslikud mereuuringud ei saa olla merekeskkonna ega selle loodusvarade kohta esitatava nõude õiguslikuks aluseks.

2.   JAGU

RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ

Artikkel 242

Rahvusvahelise koostöö edendamine

1.   Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid edendavad rahumeelseid teaduslikke mereuuringuid riikide suveräänsuse ja jurisdiktsiooni tunnustamise põhimõtet järgides ning üldisest hüvangust lähtudes.

2.   Sel eesmärgil ning käesolevast konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi piiramata edastab riik käesoleva osa alusel teistele riikidele või koostöös nendega teavet, mis võimaldab inimeste tervisele ja ohutusele ning merekeskkonnale kahju tekkimist vältida ja kontrollida.

Artikkel 243

Soodsate tingimuste loomine

Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid teevad kahe- ja mitmepoolsete lepingute sõlmimise kaudu koostööd selleks, et luua merekeskkonnas teaduslike mereuuringute korraldamiseks soodsad tingimused ja et ühendada teadlaste pingutused merekeskkonna protsesside ja nähtuste põhiolemuse ning nendevaheliste seoste uurimiseks.

Artikkel 244

Teabe avaldamine ja levitamine

1.   Konventsiooni järgides avaldavad ja levitavad riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid asjakohaste kanalite kaudu teavet suuremate uurimiskavade ja nende eesmärkide kohta ning teevad teatavaks teaduslike mereuuringute tulemused.

2.   Sel eesmärgil edendavad riigid aktiivselt nii ise kui ka koostöös teiste riikide ja pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega teadusteabe liikumist ning teaduslikest mereuuringutest tulenevate andmete edastamist esmajoones arengumaadele ning edendavad arengumaade iseseisvaid teaduslikke mereuuringuid, korraldades muu hulgas nende tehnilisele ja teaduspersonalile praktilist ja teoreetilist väljaõpet.

3.   JAGU

TEADUSLIKE MEREUURINGUTE KORRALDAMINE JA EDENDAMINE

Artikkel 245

Teaduslikud mereuuringud territoriaalmeres

Oma suveräänsust teostavatel rannikuriikidel on ainuõigus reguleerida, lubada ja korraldada teaduslikke mereuuringuid oma territoriaalmeres. Teaduslikke mereuuringuid võib teha ainult rannikuriigi otsesel nõusolekul ja tema määratud tingimustel.

Artikkel 246

Teaduslikud mereuuringud majandusvööndis ja mandrilaval

1.   Oma suveräänsust teostavatel rannikuriikidel on õigus reguleerida, lubada ja korraldada teaduslikke mereuuringuid oma majandusvööndis või mandrilaval kooskõlas käesoleva konventsiooni asjakohaste sätetega.

2.   Majandusvööndis ja mandrilaval korraldatakse teaduslikke mereuuringuid rannikuriigi nõusolekul.

3.   Tavaolukorras annavad rannikuriigid teistele riikidele või pädevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele nõusoleku korraldada oma majandusvööndis või mandrilaval kooskõlas konventsiooniga kogu inimkonna hüvanguks tehtavaid rahumeelseid teaduslikke mereuuringuid, et suurendada teadmisi merekeskkonnast. Rannikuriik kehtestab nõuded ja menetluse, mis tagavad, et nõusoleku andmine põhjendamatult ei hiline ega jää andmata.

4.   Lõike 3 kohaldamisel eeldatakse, et tavaolukord võib olla ka rannikuriigi ja uuringuid tegeva riigi vaheliste diplomaatiliste suhete puudumise korral.

5.   Rannikuriigid võivad oma diskretsiooniõiguse kohaselt keelduda andmast teisele riigile või pädevale rahvusvahelisele organisatsioonile nõusolekut oma majandusvööndis või mandrilaval teaduslike mereuuringute korraldamiseks, kui projekt

a)	on otseselt oluline elus või eluta loodusvarade uurimise või kasutamise seisukohalt;

b)	toob kaasa mandrilava puurimise, lõhkeainete kasutamise või kahjulike ainete merekeskkonda viimise;

c)	toob kaasa artiklites 60 ja 80 nimetatud tehissaarte, seadmestike ja rajatiste ehitamise, käitamise või kasutamise;

d)	sisaldab artikli 248 kohaselt edastatud projekti laadi ja eesmärkide kohta teavet, mis on ebatäpne, või kui teadusuuringuid korraldaval riigil või pädeval rahvusvahelisel organisatsioonil on selle riigi ees varasemast ajast täitmata kohustusi.

6.   Lõikest 5 olenemata ei või rannikuriigid kasutada oma diskretsiooniõigust, et keelduda lõike 5 punkti a alusel andmast nõusolekut korraldada mandrilaval käesoleva osa alusel teaduslikke mereuuringuid territoriaalmere lähtejoonest kaugemal kui 200 meremiili, väljaspool alasid, mida rannikuriik võib igal ajal avalikult määrata kui alasid, mida kasutatakse või üksikasjalikult uuritakse või mida hakatakse mõistliku ajavahemiku möödudes kasutama või üksikasjalikult uurima. Rannikuriigid edastavad põhjendatud teate niisuguste alade määramisest ning nendega seotud muudatustest, kuid ei pea andma teavet seal toimuva tegevuse üksikasjade kohta.

7.   Lõige 6 ei kahjusta rannikuriikidele mandrilava suhtes artiklis 77 sätestatud õigusi.

8.   Käesolevas artiklis nimetatud teaduslikud mereuuringud ei tohi põhjendamatult häirida rannikuriigile konventsioonis ettenähtud suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni teostamist.

Artikkel 247

Rahvusvaheliste organisatsioonide teaduslikud mereuuringud või nende egiidi all korraldatavad teaduslikud mereuuringud

Kui rannikuriik on rahvusvahelise organisatsiooni liige või kui ta on sõlminud sellega kahepoolse kokkuleppe ning tema majandusvööndis või mandrilaval tahab nimetatud rahvusvaheline organisatsioon otse või oma egiidi all korraldada teaduslikke mereuuringuid, annab rannikuriik mereuuringuks loa pärast seda, kui ta on projektiga üksikasjalikult tutvunud ja selle heaks kiitnud või kui riik on projekti heaks kiitnud organisatsiooni otsuse põhjal või kui riik soovib uuringus osaleda ega ole väljendanud oma vastuseisu nelja kuu jooksul pärast seda, kui organisatsioon on talle projekti esitanud.

Artikkel 248

Rannikuriigi teavitamise kohustus

Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, kes kavatsevad korraldada rannikuriigi majandusvööndis või mandrilaval teaduslikke mereuuringuid, edastavad rannikuriigile vähemalt kuus kuud enne teadusliku mereuuringu projekti eeldatavat algust järgmised andmed:

a)	projekti laad ja eesmärk;

b)	kasutatavad uurimismeetodid ja vahendid, sealhulgas laevade nimed, tonnaaž, tüübid ja klassid, ning teadusvarustuse kirjeldus;

c)	täpne geograafiline ala, kus uuring korraldatakse;

d)	uurimislaeva eeldatava saabumise ja lõpliku lahkumise kuupäev või seadmete paigaldamise ja äraviimise kuupäev;

e)	uurimist korraldava institutsiooni nimi, selle juht ning projekti eest vastutav isik;

f)	millises ulatuses osaleb või on esindatud projektis rannikuriik.

Artikkel 249

Kohustus täita teatud tingimusi

1.   Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, kes korraldavad rannikuriigi majandusvööndis või mandrilaval teaduslikke mereuuringuid, täidavad järgmisi tingimusi:

a)

tagavad rannikuriigi õiguse soovi korral osaleda või olla esindatud teaduslike mereuuringute projektis, esmajoones viibida uurimislaevade või muude aluste või muude teaduslike rajatiste pardal, kui see on otstarbekas, maksmata selle eest rannikuriigi teadlastele tasu ning kohustamata rannikuriiki osalema projekti kulude kandmises;

b)	esimesel võimalusel edastavad rannikuriigile selle taotlusel esialgsed aruanded ning uurimistöö lõppedes selle tulemused ja kokkuvõtted;

c)	lubab rannikuriigile selle taotlusel juurdepääsu kõigile teaduslike mereuuringute andmetele ja proovidele ning edastab talle andmed, mida saab paljundada, ja proovid, mida saab nende teaduslikku väärtust vähendamata osadeks jagada;

d)	rannikuriigi taotlusel edastab talle arvamuse selliste andmete, proovide ja uurimistulemuste kohta või abistab arvamuse andmisel või tõlgendamisel;

e)	lõike 2 alusel tagab, et uurimistulemused tehakse avalikkusele asjakohaste siseriiklike ja rahvusvaheliste kanalite kaudu kättesaadavaks esimesel võimalusel;

f)	teeb rannikuriigile viivitamata teatavaks uurimiskava olulised muudatused;

g)	viib pärast projekti lõppemist ära rajatised ja varustuse, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

2.   Käesolev artikkel ei piira rannikuriigi õigusaktidega kehtestatud tingimusi, mis käsitlevad tema diskretsiooniõiguse kasutamist anda oma nõusolek või keelduda sellest artikli 246 lõike 5 kohaselt või nõuda eelnevat kokkulepet uurimistulemuste rahvusvaheliselt kättesaadavaks tegemiseks, kui need on loodusvarade uurimise ja kasutamise seisukohalt olulised.

Artikkel 250

Teaduslikke mereuuringuid käsitlev teabevahetus

Teaduslike mereuuringutega seoses vahetatakse teateid asjakohaste ametlike kanalite kaudu, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Artikkel 251

Üldkriteeriumid ja juhised

Pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu püüavad riigid kehtestada uuringute korraldamise üldkriteeriumid ja juhised, et aidata riikidel selgitada teaduslike mereuuringute laadi ja mõju.

Artikkel 252

Vaikiv nõusolek

Riigid või pädevad rahvusvahelised organisatsioonid võivad teaduslike mereuuringutega alustada artiklis 248 ettenähtud teabe rannikuriigile edastamisest arvates kuue kuu pärast, kui rannikuriik ei ole uuringuid korraldavale riigile nelja kuu jooksul pärast seda teavet sisaldava teate kättesaamist teatanud, et

a)	ta ei anna artikli 246 alusel oma nõusolekut;

b)	selle riigi või pädeva rahvusvahelise organisatsiooni edastatud projekti laadi või eesmärkide kohta käiv teave on ilmselgelt faktidega vastuolus;

c)	ta nõuab artiklite 248 ja 249 kohaselt antud teabele täiendavat teavet või

d)	selle riigi või pädeva rahvusvahelise organisatsiooni varasemas uuringuprojektis artikli 249 alusel ettenähtud kohustused on täitmata.

Artikkel 253

Teaduslike mereuuringute peatamine või lõpetamine

1.   Rannikuriigil on õigus nõuda tema majandusvööndis või mandrilaval korraldatavate teaduslike mereuuringute peatamist, kui

a)	uurimistegevus on vastuolus artikli 248 kohaselt rannikuriigile edastatud teabega, mille põhjal rannikuriik andis oma nõusoleku, või

b)	uurimistegevust juhtiv riik või pädev rahvusvaheline organisatsioon ei järgi artiklis 249 sätestatud tingimusi, mis käsitlevad rannikuriikide teaduslike mereuuringutega seotud õigusi.

2.   Rannikuriigil on õigus nõuda teaduslike mereuuringute lõpetamist, kui ei järgita artiklit 248 ning kui see tähendab olulisi muutusi uuringuprojektis või uurimistegevuses.

3.   Rannikuriik võib teaduslike mereuuringute lõpetamist nõuda juhul, kui lõikes 1 kirjeldatud olukord ei lahene mõistliku ajavahemiku vältel.

4.   Pärast rannikuriigilt teaduslike mereuuringute peatamise või lõpetamise otsuse kohta teate saamist lõpetavad riigid või pädevad rahvusvahelised organisatsioonid teaduslikud mereuuringud.

5.   Rannikuriigil on õigus lõike 1 kohaselt antud peatamiskorraldus tagasi võtta ja lubada teaduslikke mereuuringuid jätkata, kui uuringuid korraldav riik või pädev rahvusvaheline organisatsioon on täitnud artiklite 248 ja 249 tingimused.

Artikkel 254

Naabruses asuvate sisemaariikide ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikide õigused

1.   Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, kes on rannikuriigile esitanud artikli 246 lõikes 3 nimetatud teaduslike mereuuringute kohta projekti, teavitavad kavandatavatest uuringutest rannikuriigi naabruses asuvaid sisemaariike ja ebasoodsa geograafilise asendiga riike ning rannikuriiki.

2.   Kui rannikuriik on artikli 246 ja konventsiooni teiste asjakohaste sätete alusel andnud mereuuringuteks oma nõusoleku, teavitavad uuringuid korraldavad riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid uuringute korraldamisest naabruses asuvaid sisemaariike ja ebasoodsa geograafilise asendiga riike nende taotlusel ning vajaduse korral edastavad artiklis 248 ja artikli 249 lõike 1 punktis f nimetatud teabe.

3.   Rannikuriigi ja teaduslikke mereuuringuid korraldava riigi või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide konventsiooniga kooskõlas kokkulepitud tingimuste kohaselt võimaldatakse rannikuriigi naabruses asuvatel sisemaariikidel ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikidel nende taotluse korral osaleda teaduslike mereuuringute projektis nende määratud ekspertide kaudu, kelle rannikuriik on heaks kiitnud.

4.   Lõikes 1 nimetatud riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid annavad sisemaariikidele ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikidele nende taotlusel artikli 249 lõike 1 punktis d nimetatud teavet ja abi, võttes arvesse artikli 249 lõiget 2.

Artikkel 255

Teaduslike mereuuringute hõlbustamise ja uurimislaevade abistamise meetmed

Konventsiooni alusel kehtestavad riigid reeglid, eeskirjad ja korra väljaspool nende territoriaalmerd korraldatavate teaduslike mereuuringute edendamiseks ja hõlbustamiseks ning oma õigusaktide kohaselt lihtsustavad käesoleva osa sätteid järgivate uurimislaevade pääsu oma sadamatesse ja toetavad neile abi andmist.

Artikkel 256

Teaduslikud süvamerepõhjauuringud

Kõigil riikidel nende geograafilisest asukohast sõltumata ning pädevatel rahvusvahelistel organisatsioonidel on kooskõlas XI osaga õigus korraldada teaduslikke süvamerepõhjauuringuid.

Artikkel 257

Teaduslikud mereuuringud majandusvööndist väljapoole jäävatel veealadel

Kõigil riikidel nende geograafilisest asendist sõltumata ning pädevatel rahvusvahelistel organisatsioonidel on kooskõlas konventsiooniga õigus korraldada teaduslikke mereuuringuid väljapoole majandusvööndit jäävatel veealadel.

4.   JAGU

MEREKESKKONNAS ASUVAD TEADUSLIKE MEREUURINGUTE RAJATISED JA SEADMESTIKUD

Artikkel 258

Paigaldamine ja kasutamine

Merekeskkonnas korraldatavateks teadusuuringuteks vajalike rajatiste või seadmestike paigaldamisele ja kasutamisele kohaldatakse samu tingimusi, mis on konventsioonis kehtestatud teaduslike mereuuringute korraldamise kohta.

Artikkel 259

Õiguslik seisund

Käesolevas jaos nimetatud rajatistel ja seadmestikel ei ole saare staatust. Neil puudub oma territoriaalmeri ning territoriaalmere, majandusvööndi ja mandrilava piire määrates neid ei arvestata.

Artikkel 260

Ohutusvöönd

Uurimisrajatiste ümber võib kooskõlas konventsiooni asjakohaste sätetega rajada vajaliku laiusega ja kuni 500 meetri kaugusele ulatuvaid ohutusvööndeid.

Artikkel 261

Kohustus mitte häirida laevaliiklust

Uurimistööks vajalike rajatiste või seadmestike paigaldamine või kasutamine ei tohi häirida liiklust rahvusvahelistel laevateedel.

Artikkel 262

Märgistus ja hoiatussignaalid

Käesolevas jaos nimetatud rajatised ja seadmestikud kannavad registririigi või asjakohase rahvusvahelise organisatsiooni märgistust ning meresõiduohutuse tagamiseks kasutatakse seal rahvusvaheliselt kokkulepitud hoiatussignaale, arvestades pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kehtestatud reegleid ja standardeid.

5.   JAGU

VASTUTUS

Artikkel 263

Vastutus

1.   Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid vastutavad selle eest, et nende korraldatavad või nende nimel korraldatavad teaduslikud mereuuringud on konventsiooniga kooskõlas.

2.   Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid vastutavad selle eest, kui nende poolt teiste riikide, nende füüsiliste või juriidiliste isikute või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide korraldavate teaduslike mereuuringute suhtes võetavad meetmed on konventsiooniga vastuolus, ning hüvitavad nimetatud meetmete võtmisest tuleneva kahju.

3.   Riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid vastutavad artikli 235 kohaselt kahju eest, mille on põhjustanud nende korraldatud või nende nimel korraldatud teaduslikest mereuuringutest tulenev merereostus.

6.   JAGU

VAIDLUSTE LAHENDAMINE JA AJUTISED MEETMED

Artikkel 264

Vaidluste lahendamine

Konventsiooni teaduslikke mereuuringuid käsitlevate sätete tõlgendamisel või kohaldamisel tekkivad vaidlused lahendatakse kooskõlas XV osa 2. ja 3. jaoga.

Artikkel 265

Ajutised meetmed

Kooskõlas XV osa 2. ja 3. jaoga korraldatava menetluse vältel ei võimalda teaduslikeks mereuuringuteks volitatud riik või pädev rahvusvaheline organisatsioon uurimistegevust alustada ega jätkata ilma rannikuriigi otsese nõusolekuta.

XIV   OSA

MERETEHNOLOOGIA ARENDAMINE JA EDASIANDMINE

1.   JAGU

ÜLDSÄTTED

Artikkel 266

Meretehnoloogia arendamine ja edasiandmine

1.   Riigid teevad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu oma võimaluste piires koostööd mereteaduse ning meretehnoloogia headel ja põhjendatud tingimustel arendamiseks ja edasiandmiseks.

2.   Riigid soodustavad mereteaduse ja meretehnoloogia arengut esmajoones arengumaades, sealhulgas sisemaariikides ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikides ning muudes riikides, kes vajavad või taotlevad tehnilist abi mereloodusvarade uurimisel, kasutamisel, kaitsel ja majandamisel, merekeskkonna kaitsmisel ja säilitamisel ning teaduslikes mereuuringutes ja konventsiooniga kooskõlas olevates merekeskkonnaga seotud muudes tegevusvaldkondades, et kiirendada oma sotsiaalset ja majanduslikku arengut.

3.   Võrdsuspõhimõttest lähtudes püüavad riigid luua kõigi asjaosaliste huvides meretehnoloogia edasiandmiseks soodsaid majandus- ja õigustingimusi.

Artikkel 267

Õigustatud huvide kaitsmine

Riigid võtavad artikli 266 alusel koostööd tehes muu hulgas arvesse meretehnoloogia omanike, tarnijate ja vastuvõtjate õigustatud huve.

Artikkel 268

Põhieesmärgid

Riigid edendavad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu järgmist:

a)	meretehnoloogiateadmiste omandamist, hindamist ja levitamist ning lihtsustavad niisugusele teabele juurdepääsu;

b)	asjakohase meretehnoloogia arendamist;

c)	meretehnoloogia edasiandmiseks vajaliku tehnoloogilise infrastruktuuri loomist;

d)	kõige vähem arenenud maade ja teiste arengumaade elanike haridust ja väljaõpet;

e)	esmajoones piirkondlikku, alapiirkondlikku ja kahepoolset rahvusvahelist koostööd.

Artikkel 269

Põhieesmärkide saavutamise meetmed

Artiklis 268 nimetatud eesmärkide saavutamiseks püüavad riigid otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu muu hulgas

a)

koostada tehnilise koostöö programme, et korraldada meretehnoloogia edasiandmist esmajoones arengumaadele, sealhulgas sisemaariikidele ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikidele ning muudele riikidele, kes vajavad või taotlevad sellist abi ning kellel ei ole olnud võimalik mereteaduse ning mereloodusvarade uurimiseks ja kasutamiseks luua ega välja arendada oma tehnoloogilist võimsust või niisuguse tehnoloogia infrastruktuuri;

b)	edendada soodsaid tingimusi lepingute ja muude kokkulepete sõlmimiseks õiglastel ja põhjendatud tingimustel;

c)	korraldada esmajoones meretehnoloogia edasiandmist käsitlevaid teaduskonverentse, -seminare ja -sümpoosione;

d)	edendada teadlaste, ekspertide ja tehnoloogia vahetust;

e)	läbi viia projekte ning edendada ühisettevõtlust ning teisi kahe- ja mitmepoolse koostöö vorme.

2.   JAGU

RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ

Artikkel 270

Rahvusvahelise koostöö viisid ja vahendid

Koostööd meretehnoloogia arendamiseks ja edasiandmiseks tehakse võimaluste piires kahe- või mitmepoolsete või piirkondlike programmide ja uute täiendatud programmide alusel, et lihtsustada teaduslike mereuuringute korraldamist ja meretehnoloogia edasiandmist esmajoones uutes valdkondades ning ookeanide uurimise ja hõlvamise rahvusvahelist rahastamist.

Artikkel 271

Juhised, kriteeriumid ja standardid

Riigid edendavad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu üldtunnustatud juhiste, kriteeriumide ja standardite kehtestamist meretehnoloogia edasiandmiseks kahepoolsetel alustel või rahvusvaheliste organisatsioonide või teiste üksuste kaudu, arvestades esmajoones arengumaade huve ja vajadusi.

Artikkel 272

Rahvusvaheliste programmide koordineerimine

Meretehnoloogia edasiandmise vallas püüavad riigid tagada, et piirkondlikke ja ülemaailmseid programme ning nende muud tegevust koordineerivad pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, arvestades esmajoones sisemaariikide ja ebasoodsa geograafilise asendiga arengumaade huve ja vajadusi.

Artikkel 273

Koostöö Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega

Riigid teevad tihedat koostööd pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooniga, et ergutada ja hõlbustada süvamerepõhjatehnoloogia edasiandmist arengumaadele, nende elanikele ja ettevõtetele.

Artikkel 274

Organisatsiooni eesmärgid

Tehnoloogia valdajate, tarnijate ja saajate ning kõigi teiste õigustatud huve arvestades tagab organisatsioon, et

a)	tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõttest lähtudes pääsevad nii ranniku- kui ka sisemaariigid ning ebasoodsa geograafilise asendiga arengumaad tema korraldatavale juhtiv-, teadus- ja tehnilise personali väljaõppele;

b)	seadmete, masinate, tööriistade ja protsesside asjakohased tehnilised dokumendid on kättesaadavad nii tehnilist abi vajavatele või taotlevatele arengumaadele kui ka teistele riikidele;

c)	meretehnoloogia vallas saavad arengumaad ning muud seda vajavad või taotlevad riigid ja nende elanikud lihtsustatud korras oskusteavet ja kutseõpet ning muud tehnilist abi;

d)	arengumaadele ja muudele selles vallas tehnilist abi vajavatele või taotlevatele riikidele antakse varustust ja seadmeid, protsesse käsitlevat teavet ja muud oskusteavet konventsioonis ettenähtud finantskorralduse kaudu.

3.   JAGU

RIIKLIKUD JA PIIRKONDLIKUD MEREUURINGUTE JA -TEHNOLOOGIA KESKUSED

Artikkel 275

Riiklike keskuste asutamine

1.   Riigid edendavad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni kaudu riiklike mereuuringute ja -tehnoloogia keskuste rajamist ning seniste riiklike keskuste tugevdamist, esmajoones arengumaadest rannikuriikides, et tõhustada nende teaduslikke mereuuringuid ja suurendada nende võimet merekeskkonda heaperemehelikult kasutada ja säilitada.

2.   Riigid toetavad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja Süvamerepõhja Organisatsiooni kaudu niisuguste riiklike keskuste asutamist ja tugevdamist, et pakkuda sellist abi vajavatele või taotlevatele riikidele nüüdisaegseid koolitusvõimalusi, varustust ja oskusteavet ning tehnilisi eksperte.

Artikkel 276

Piirkondlike keskuste asutamine

1.   Riigid koos pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide, Süvamerepõhja Organisatsiooni ning riiklike mereuuringute ja -tehnoloogia keskustega aitavad esmajoones arengumaadel luua piirkondlikke mereuuringute ja -tehnoloogia keskusi, et tõhustada arengumaade teaduslikke mereuuringuid ja soodustada meretehnoloogia edasiandmist.

2.   Nende eesmärkide saavutamiseks teevad kõik piirkonna riigid piirkondlike keskustega koostööd.

Artikkel 277

Piirkondlike keskuste ülesanded

Piirkondlike keskuste ülesanded on muu hulgas järgmised:

a)

kõigi tasemete väljaõppe- ja haridusprogrammid mereteaduslike ja -tehnoloogiliste uuringute kohta, esmajoones sellistes valdkondades nagu elusloodusvarade säilitamine ja kaitse ning muu merebioloogia, okeanograafia, hüdrograafia, inseneritöö, merekeskkonna geoloogilised uuringud ning kaevandamis- ja soolatustamistehnoloogia;

b)	haldamisuuringud;

c)	õppeprogrammid, milles käsitletakse merekeskkonna kaitset ja säilitamist ning reostuse vältimist, vähendamist ja kontrollimist;

d)	piirkondlike konverentside, seminaride ja sümpoosionide korraldamine;

e)	mereteaduslike ja -tehnoloogiliste andmete kogumine ja töötlemine;

f)	viivitamatu mereteaduslike ja -tehnoloogiliste uuringute tulemuste levitamine kergesti kättesaadavate trükiste abil;

g)	meretehnoloogia edasiandmist käsitlevate riiklike tegevuspõhimõtete avalikustamine ning eri riikide tegevuspõhimõtete pidev võrdlev uurimine;

h)	tehnoloogia turustamist ning patendilepinguid ja muud patendikorraldust käsitleva teabe kogumine ja süstematiseerimine;

i)	tehniline koostöö piirkonna teiste riikidega.

4.   JAGU

RAHVUSVAHELISTE ORGANISATSIOONIDE KOOSTÖÖ

Artikkel 278

Rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö

Käesolevas osas ja XIII osas nimetatud pädevad rahvusvahelised organisatsioonid võtavad asjakohaseid meetmeid, et ise või tihedas omavahelises koostöös täita neile käesolevas osas ettenähtud ülesandeid ja kohustusi.

XV   OSA

VAIDLUSTE LAHENDAMINE

1.   JAGU

ÜLDSÄTTED

Artikkel 279

Vaidluste rahumeelse lahendamise kohustus

Osalisriigid lahendavad konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse rahumeelselt kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 2 lõikega 3, võttes põhikirja artikli 33 lõikes 1 nimetatud meetmeid.

Artikkel 280

Vaidluste lahendamine poolte valitud rahumeelsel viisil

Käesolev osa ei piira ühegi osalisriigi õigust igal ajal lahendada konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus nende valitud rahumeelsel viisil.

Artikkel 281

Asja menetlemine vaidluse lahendamata jäämise korral

1.   Kui osalisriigid konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse pooltena on kokku leppinud vaidluse lahendada nende valitud rahumeelsel viisil, kohaldatakse käesolevas osas ettenähtud menetlust vaid juhul, kui rahumeelsele lahendusele ei ole jõutud ja poolte kokkulepe edasist menetlust ei välista.

2.   Kui pooled on kokku leppinud ka tähtaja, kohaldatakse lõiget 1 pärast tähtaja lõppemist.

Artikkel 282

Üldkokkulepete või piirkondlike või kahepoolsete kokkulepete alusel võetud kohustused

Kui konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise üle vaidlevad pooled on üldkokkuleppe või piirkondliku või kahepoolse või muu kokkuleppe alusel otsustanud vaidluse lahendada ühe poole taotlusel menetluses, mis toob kaasa kohustusliku otsuse, kohaldatakse menetlust käesolevas osas ettenähtud menetluse asemel, kui vaidluspooled ei lepi kokku teisiti.

Artikkel 283

Seisukohtade vahetamise kohustus

1.   Kui osalisriikidel tekib konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus, asuvad vaidluspooled kohe pärast seisukohtade vahetamist vaidlust lahendama läbirääkimiste teel või muul rahumeelsel viisil.

2.   Pooled vahetavad kohe seisukohti ka juhul, kui menetlus on lõppenud lahendita või kui leitud lahendi kohaldamise viis eeldab nõupidamiste jätkumist.

Artikkel 284

Lepitusmenetlus

1.   Osalisriik kui konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse pool võib kutsuda teist poolt leppima kooskõlas V lisa 1. jaos sätestatud menetlusega või muu lepitusmenetlusega.

2.   Kui pooled on kohaldatavas lepitusmenetluses kokku leppinud, võivad vaidluspooled esitada vaidluse selle menetluse abil lahendamiseks.

3.   Kui leppimisüleskutset ei järgita või kui pooled ei jõua lepitusmenetluse kohaldamises kokkuleppele, loetakse lepitusmenetlus lõppenuks.

4.   Kui vaidluse lahendamiseks on algatatud lepitusmenetlus, võib vaidluse lõpetada ainult selles menetluses, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

Artikkel 285

Käesoleva jao kohaldamine XI osa alusel lahendatavatele vaidlustele

Käesolevat jagu kohaldatakse vaidlusele, mis XI osa 5. jao kohaselt lahendatakse käesolevas osas sätestatud menetluses. Kui vaidluspool on muu üksus kui osalisriik, kohaldatakse käesolevat jagu mutatis mutandis.

2.   JAGU

SIDUVA OTSUSEGA KOHUSTUSLIKUD MENETLUSED

Artikkel 286

Menetluste kohaldamine käesoleva jao kohaselt

Kui 1. jaost lähtudes lahendust ei leita, antakse konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus 3. jagu arvesse võttes ükskõik millise vaidluspoole taotlusel lahendada käesoleva jao kohaselt pädevale vahekohtule või muule kohtule.

Artikkel 287

Menetluse valik

1.   Konventsiooni alla kirjutades, ratifitseerides või sellega ühinedes või igal ajal pärast seda võib osalisriik kirjalikult teatada, et ta valib konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse menetlemiseks ühe või mitu järgmistest instantsidest:

a)	VI lisa alusel loodud Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus;

b)	Rahvusvaheline Kohus;

c)	VII lisa alusel loodud vahekohus;

d)	VIII lisa alusel selles lisas nimetatud vaidluste lahendamiseks loodud erivahekohus.

2.   Lõike 1 kohane teade ei mõjuta vaidluspoole kohustust tunnustada Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu merepõhjavaidluste kolleegiumi pädevust XI osa 5. jaos sätestatud ulatuses ja viisil, samuti ei mõjuta see kohustus nimetatud teadet.

3.   Kui osalisriik on pool vaidluses, mida jõustunud teates ei ole nimetatud, menetletakse asja VII lisa alusel loodud vahekohtus.

4.   Kui vaidluspooled on vaidluse lahendamiseks valinud sama menetluse, võib vaidluse lahendamiseks kasutada vaid seda menetlust, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

5.   Kui vaidluspooled ei ole vaidluse lahendamiseks valinud sama menetlust, võib vaidluse anda lahendada VII lisa alusel loodud vahekohtule, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

6.   Lõike 1 alusel edastatud teade kehtib kolm kuud alates päevast, mil tühistamisteade on antud hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

7.   Uue teate või tühistamisteate edastamine või teate kehtivusaja lõppemine ei mõjuta poolelioleva kohtuasja menetlemist käesoleva artikli kohaselt valitud pädevas vahekohtus või muus kohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

8.   Käesolevas artiklis nimetatud teated ja tühistamisteated antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes edastab nende koopiad osalisriikidele.

Artikkel 288

Kohtu pädevus

1.   Artiklis 287 nimetatud kohtu või vahekohtu pädevusse kuuluvad konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlused, mis talle käesoleva osa alusel antakse lahendada.

2.   Artiklis 287 nimetatud kohtu või vahekohtu pädevusse kuuluvad konventsiooni eesmärkidega seotud rahvusvahelise lepingu tõlgendamise või kohaldamise vaidlused, mis talle selle lepingu alusel antakse lahendada.

3.   VI lisa alusel loodud Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu merepõhjavaidluste kolleegiumi ja XI osa 5. jaos nimetatud muu kolleegiumi või vahekohtu pädevusse kuuluvad küsimused, mis talle käesoleva osa alusel antakse lahendada.

4.   Kohtu või vahekohtu pädevuse vaidlus lahendatakse selle kohtu või vahekohtu otsusega.

Artikkel 289

Eksperdid

Teadus- või tehnikaküsimusi sisaldavat vaidlust lahendades võib käesoleva osa alusel pädev kohus või vahekohus vaidluspoole taotlusel või proprio motu pooltega konsulteerimise järel ning soovitatavalt VIII lisa artikli 2 kohaselt koostatud nimekirja alusel valida vähemalt kaks teadus- või tehnikaeksperti, kes osalevad kohtu või vahekohtu töös ilma hääleõiguseta.

Artikkel 290

Ajutised meetmed

1.   Kui vaidlus on nõuetekohaselt antud kohtu või vahekohtu menetlusse, kelle pädevusse asi käesolevale osa või XI osa 5. jao alusel prima facie hinnangul kuulub, võib kohus või vahekohus rakendada selliseid ajutisi meetmeid, mida ta peab olukorda arvestades otstarbekaks, et kuni lõpliku otsuse tegemiseni säilitada vaidluspoolte õigused või et vältida merekeskkonna kahjustamist.

2.   Ajutisi meetmeid võib muuta või tühistada, kui neid õigustavad asjaolud muutuvad või lakkavad olemast.

3.   Käesoleva artikli alusel võib ajutisi meetmeid ette näha, neid muuta või tühistada ainult vaidluspoole taotlusel ja pärast poolte ärakuulamist.

4.   Kohus või vahekohus teavitab viivitamata vaidluspooli ja vajaduse korral teisi osalisriike ajutiste meetmete kehtestamisest, muutmisest või tühistamisest.

5.   Käesoleva jao alusel vaidlust menetlema hakkava vahekohtu koosseisu lõpliku kindlaksmääramiseni võib käesolevas artiklis ettenähtud meetmeid kehtestada, kohandada või tühistada poolte kokkulepitud kohus või vahekohus; kui ajutise meetme rakendamise taotluse esitamisest alates kahe nädala jooksul kokkuleppele ei jõuta, teeb otsuse Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus või süvamerepõhjas toimuva tegevuse korral merepõhjavaidluste kolleegium, kui ta leiab, et moodustatav vahekohus saab pädevuse prima facie ning olukorra kiireloomulisus seda tingib. Pärast lõpliku koosseisu kinnitamist võib vaidlust lahendama hakkav vahekohus lõigete 1–4 kohaselt ajutisi meetmeid muuta, need tühistada või kinnitada.

6.   Vaidluspooled järgivad viivitamata käesoleva artikli alusel rakendatavaid ajutisi meetmeid.

Artikkel 291

Juurdepääs

1.   Osalisriikidele on avatud kõik käesolevas osas nimetatud vaidluste lahendamise menetlused.

2.   Muudele üksustele on vaidluste lahendamise menetlused avatud ainult konventsioonis ettenähtud korras.

Artikkel 292

Laevade ja laevaperede viivitamatu vabastamine

1.   Kui osalisriigi asutused on teise osalisriigi lipu all sõitvat laeva kinni pidades väidetavalt eiranud konventsiooniga kehtestatud nõuet laev ja laevapere pärast põhjendatud kautsjoni või muu rahalise tagatise üleandmist viivitamata vabastada, võib kinnipidamisest vabastamise küsimuse anda poolte kokkulepitud kohtusse või vahekohtusse; kui sellist kokkulepet kinnipidamisest arvates 10 päeva jooksul ei saavutata, antakse see küsimus kohtusse või vahekohtusse, mida artikli 287 alusel tunnustab kinnipidaja osalisriik, või Rahvusvahelisse Mereõiguse Kohtusse, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

2.   Vabastamistaotluse võib teha ainult see riik või taotluse võib teha ainult selle riigi nimel, kelle lipu all laev sõidab.

3.   Kohus või vahekohus võtab vabastamistaotluse viivitamata arutusele, käsitledes ainult vabastamise küsimust, arutamata laeva või selle omaniku või laevapere vastu pädevas siseriiklikus institutsioonis algatatud asju. Laeva kinni pidanud riigi pädevatel asutustel on õigus laev või laevapere igal ajal vabastada.

4.   Kohtu määratud kautsjoni või muu rahalise tagatise üleandmise järel täidavad laeva kinni pidanud riigi asutused viivitamata kohtu või vahekohtu otsuse laeva või laevapere vabastamise kohta.

Artikkel 293

Kohaldatav õigus

1.   Kohus või vahekohus, kelle pädevuses on käesolevas jaos käsitletud kohtuasjade lahendamine, kohaldab konventsiooni ja teisi rahvusvahelise õiguse norme, mis ei ole konventsiooniga vastuolus.

2.   Lõige 1 ei piira sellise kohtu ega vahekohtu õigust, kelle pädevuses on käesolevas jaos käsitletud kohtuasjade lahendamine, leida lahend ex aequo et bono, kui pooled selles kokku lepivad.

Artikkel 294

Eelmenetlus

1.   Artiklis 287 ettenähtud kohus või vahekohus, kellele esitatakse artiklis 297 nimetatud vaidlusega seotud taotlus, otsustab ühe poole nõudmisel või proprio motu, kas nõue kujutab endast kohtu või vahekohtu menetluse kuritarvitamist või kas see on prima facie põhjendatud. Kui kohus või vahekohus otsustab, et nõue kujutab endast kohtu või vahekohtu menetluse kuritarvitamist või see on prima facie põhjendamata, lõpetab ta menetluse.

2.   Taotluse vastuvõtmise järel teavitab kohus või vahekohus taotlusest viivitamata teist poolt või teisi pooli ning määrab aja, mille vältel pooled võivad nõuda lõike 1 kohase otsuse tegemist.

3.   Käesolev artikkel ei piira ühegi vaidluspoole õigusi esitada kooskõlas menetlusreeglitega esmaseid vastuväiteid.

Artikkel 295

Siseriiklike õigusemõistmise võimaluste ammendamine

Konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse võib osalisriik anda käesolevas osas sätestatud menetlusse rahvusvahelises õiguses ettenähtud juhtudel ainult pärast seda, kui siseriikliku õigusemõistmise võimalused on ammendatud.

Artikkel 296

Otsuste lõplikkus ja kohustuslikkus

1.   Käesoleva jao järgi pädeva kohtu või vahekohtu otsus on lõplik ja kõik vaidluspooled peavad seda täitma.

2.   Otsus on kohustuslik ainult vaidluspooltele ja ainult vaidlusasjas.

3.   JAGU

2. JAO KOHALDAMISE PIIRANGUD JA ERANDID

Artikkel 297

2. jao kohaldamise piirangud

1.   Konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus, mis on seotud rannikuriigile konventsioonis ettenähtud suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni teostamisega, võetakse 2. jaos sätestatud menetlusse, kui

a)	rannikuriik on väidetavalt rikkunud konventsioonis ettenähtud laevasõidu, ülelennu või merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise vabadusi ja õigusi või teisi artiklis 58 nimetatud rahvusvaheliselt seaduslikke merekasutusviise;

b)	riik on väidetavalt rikkunud eespool nimetatud vabaduste, õiguste ja kasutusviiside teostamisel konventsiooni nõudeid või konventsiooni alusel rannikuriigi vastuvõetud nõudeid või teisi konventsiooniga kooskõlas olevaid rahvusvahelise õiguse nõudeid või

c)	rannikuriik on väidetavalt rikkunud tema suhtes kohaldatavaid merekeskkonna kaitsmise ja säästmise rahvusvahelisi nõudeid, mis on kehtestatud konventsiooniga või pädeva rahvusvahelise organisatsiooni kaudu või mille on kehtestanud konventsiooniga kooskõlas kokkukutsutud diplomaatiline konverents.

2.

a) Konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus, mis on seotud mereuuringutega, lahendatakse kooskõlas 2. jaoga, arvestades rannikuriigi õigust jätta 2. jagu kohaldamata vaidlustele, mis tekivad i) rannikuriigi õiguse või diskretsiooni teostamisest artikli 246 kohaselt või ii) rannikuriigi otsusest peatada või katkestada teadusuuring artikli 253 kohaselt. b) Vaidlus, mis tekib teadusuuringuid korraldava riigi väitest, et rannikuriik ei teosta talle artiklite 246 ja 253 alusel kuuluvaid õigusi konventsiooniga kooskõlas oleval viisil, kohaldatakse ühe poole taotlusel V lisa 2. jao järgi lepitusmenetlust eeldusel, et lepituskomisjon ei kahtle rannikuriigi diskretsioonis määrata artikli 246 lõikes 6 nimetatud eripiirkondi või rannikuriigi õiguses keelduda artikli 246 lõike 5 alusel.

3.

a) Konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus, mis on seotud kalandusega, lahendatakse kooskõlas 2. jaoga; rannikuriik ei ole kohustatud nõustuma selliselt lahendama vaidlusi, mis käsitlevad tema suveräänseid õigusi või nende teostamist majandusvööndis paiknevate elusloodusvarade suhtes, nagu rannikuriigi diskretsiooni määrata kindlaks lubatav väljapüük, püügivõimsus ja teistele riikidele ülejääkide eraldamine ning kehtestada õigusaktides säilitamis- ja korralduslikke tingimusi. b) Kui käesoleva osa 1. jao alusel lahendusele ei jõuta, kohaldatakse vaidlusele ühe poole taotlusel lepitusmenetlust V lisa 2. jao alusel, kui rannikuriik väidetavalt i) ei ole ilmselgelt suutnud täita oma kohustusi ega võtta elusloodusvara püsimajäämiseks majandusvööndis õigeid säilitamis- ja korralduslikke meetmeid; ii) on teise riigi taotluse järel meelevaldselt keeldunud kindlaks määramast nende varude lubatavat väljapüüki ja püügivõimsust, mille püüdmisest on teine riik huvitatud, või iii) on meelevaldselt keeldunud eraldamast artiklite 62, 69 ja 70 ning konventsiooni alusel tema enda kehtestatud tingimuste alusel teisele riigile kogu ülejääki või osa sellest, millest ta on teatanud. c) Ühelgi juhtumil ei asenda lepituskomisjon rannikuriigi diskretsiooni enda omaga. d) Lepituskomisjoni aruanne edastatakse asjaomastele rahvusvahelistele organisatsioonidele. e) Selleks et lahendada artiklite 69 ja 70 alusel läbiräägitavate lepingute tõlgendamis- ja kohaldamisvaidlusi ning neid oluliselt vähendada, lisavad osalisriigid nimetatud lepingutesse sätte asjakohaste meetmete ning menetluste kohta, kui osalisriigid ei lepi kokku teisiti.

Artikkel 298

Valikulised erandid 2. jao kohaldamise suhtes

1.   Konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides või sellega ühinedes või igal ajal pärast neid toiminguid võib riik, piiramata 1. jaost tulenevaid kohustusi, kirjalikult teatada, et ta ei kohalda ühte või mitut 2. jaos sätestatud menetlust järgmistele vaidlustele:

a)

i) vaidlused artiklite 15, 74 ja 83 tõlgendamise või kohaldamise asjas seoses merepiiridega või ajalooliste lahtede või õigustega eeldusel, et kui vaidlus tekib pärast konventsiooni jõustumist ning pooled ei jõua mõistliku ajavahemiku jooksul läbirääkimiste teel kokkuleppele, nõustub sellise teate edastanud riik teise poole taotlusel vaidluse lahendamisega V lisa 2. jao kohases lepitusmenetluses; sellist lepitusmenetlust ei kohaldata vaidlusele, millega kaasneb teise lahendamata vaidluse arutamine seoses maismaa- või saarte territooriumi suveräänsuse või muude õigustega; ii) kui lepituskomisjon on esitanud oma aruande, mis sisaldab asjakohaseid põhjendusi, räägivad pooled selle aruande alusel läbi; kui läbirääkimiste tulemusena kokku ei lepita, lahendatakse vaidlus poolte kokkuleppel 2. jaos ettenähtud menetluses, kui pooled ei lepi kokku teisiti; iii) käesolevat punkti ei kohaldata poolte kokkuleppel lõplikult lahendatud merepiirivaidlustele või vaidlustele, mida on ette nähtud lahendada pooltele kohustusliku kahe- või mitmepoolse kokkuleppe alusel;

b)

riigile kuuluvate mitteärilistel eesmärkidel kasutatavate laevade ja õhusõidukite sõjategevuses osalemisega või muud sõjategevusega seotud vaidlused ja vaidlused, mis on tekkinud seaduste täitmise tagamisega seoses suveräänsete õiguste teostamisega ning mis ei kuulu artikli 297 lõike 2 või 3 alusel kohtu või vahekohtu pädevusse;

c)

vaidlused, mille puhul Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu täidab talle Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjaga määratud ülesandeid, välja arvatud juhul, kui Julgeolekunõukogu otsustab küsimuse oma päevakorrast välja jätta või kutsub pooli üles lahendama vaidluse käesolevas konventsioonis sätestatud korras.

2.   Lõike 1 alusel teate edastanud osalisriik võib selle igal ajal tagasi võtta või nõustuda sellega, et teates nimetatud vaidlusele kohaldatakse konventsioonis sätestatud menetlust.

3.   Lõike 1 alusel teate edastanud osalisriigil ei ole õigust teise osalisriigi nõusolekuta kohaldada vaidlusele konventsioonis ettenähtud menetlust, kui ta on välistanud selle vaidluse suhtes konventsiooni kohaldamise.

4.   Kui üks osalisriik on edastanud lõike 1 punkti a alusel deklaratsiooni, võib teine osalisriik kohaldada vaidlusele teates nimetatud menetlust.

5.   Uue teate edastamine või teate tagasivõtt ei mõjuta käesoleva artikli alusel toimuvat kohtu või vahekohtu menetlust, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

6.   Käesoleva artikli alusel edastatavad teated ja teadete tagasivõtu teated antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes edastab nende koopiad osalisriikidele.

Artikkel 299

Poolte õigus menetluses kokku leppida

1.   Kui vaidlusele ei kohaldata 2. jaos sätestatud menetlust artikli 297 või artiklis 298 nimetatud teate alusel, võib nimetatud menetlust kohaldada ainult vaidluspoolte nõusolekul.

2.   Käesolev jagu ei piira vaidluspoolte õigust leppida vaidluse lahendamiseks kokku mõnes muus menetluses või jõuda sõbralikule kokkuleppele.

XVI   OSA

ÜLDSÄTTED

Artikkel 300

Heausksus ja õiguste kuritarvitamine

Osalisriigid täidavad käesoleva konventsiooni alusel võetud kohustusi heauskselt ega kuritarvita konventsiooniga tunnustatud jurisdiktsiooni ega muid õigusi ja vabadusi.

Artikkel 301

Mere rahumeelne kasutamine

Konventsioonist tulenevaid õigusi kasutades ja kohustusi täites loobuvad osalisriigid teiste riikide territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise iseseisvuse vastu jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest või muust tegevusest, mis on vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvate rahvusvahelise õiguse põhimõtetega.

Artikkel 302

Teabe avaldamine

Konventsiooniga ettenähtud vaidluste menetlemise õigust kasutades ei ole osalisriigid kohustatud esitama teavet, mille avaldamine on vastuolus tema julgeolekuhuvidega.

Artikkel 303

Meres leiduvad arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemed

1.   Riigid on kohustatud kaitsma meres leiduvaid arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemeid ja teevad sel eesmärgil koostööd.

2.   Selliste esemetega kaubitsemise kontrollimiseks võib rannikuriik artiklit 33 kohaldades lähtuda asjaolust, et nimetatud artiklis käsitletud merepiirkonnast ilma rannikuriigi nõusolekuta esemete eemaldamine merepõhjalt on artiklis nimetatud õigusaktide rikkumine tema territooriumil või territoriaalmeres.

3.   Käesolev artikkel ei mõjuta identifitseeritavate omanike õigusi, päästeõigust või mereõiguse eeskirju ega kultuurivahetust käsitlevaid seadusi ja asjakohast praktikat.

4.   Käesolev artikkel ei kahjusta teisi arheoloogilise või ajaloolise väärtusega esemete kaitset käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid ega rahvusvahelise õiguse nõudeid.

Artikkel 304

Vastutus kahju tekitamise eest

Konventsiooni sätted, mis käsitlevad vastutust kahju tekitamise eest, ei piira vastutust käsitlevate eeskirjade kohaldamist ega uute eeskirjade väljatöötamist rahvusvahelise õiguse alusel.

XVII   OSA

LÕPPSÄTTED

Artikkel 305

Allakirjutamine

1.   Konventsioon on allakirjutamiseks avatud

a)	kõigile riikidele;

b)	Namiibiale, keda esindab Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis Namiibia nõukogu;

c)

kõigile omavalitsuslikele assotsieerunud riikidele, kes on selle staatuse saanud enesemääramise teel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni järelevalve all ja mille Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on heaks kiitnud kooskõlas peaassamblee resolutsiooniga 1514 (XV) ning kellel on konventsiooniga reguleeritud küsimustes pädevus, sealhulgas pädevus ühineda neid küsimusi käsitlevate lepingutega;

d)	asjakohaste assotsieerumiskirjade alusel kõigile assotsieerunud omavalitsusega riikidele, kellel on konventsiooniga reguleeritud küsimustes pädevus, sealhulgas pädevus ühineda neid küsimusi käsitlevate lepingutega;

e)

kõigile täieliku siseriikliku omavalitsusega territooriumidele, keda on sellisena tunnustanud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, kuid kes ei ole veel saavutanud täielikku iseseisvust kooskõlas peaassamblee resolutsiooniga 1514 (XV) ja kellel on konventsiooniga reguleeritud küsimustes pädevus, sealhulgas pädevus ühineda neid küsimusi käsitlevate lepingutega;

f)	IX lisa kohaselt rahvusvahelistele organisatsioonidele.

2.   Konventsioon on allakirjutamiseks avatud kuni 9. detsembrini 1984 Jamaica välisministeeriumis ja 1. juulist 1983 kuni 9. detsembrini 1984 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis.

Artikkel 306

Ratifitseerimine ja ametlik kinnitamine

Konventsiooni ratifitseerivad riigid ja teised artikli 305 lõike 1 punktides b, c, d ja e nimetatud üksused ning konventsiooni kinnitavad ametlikult artikli 305 lõike 1 punktis f nimetatud üksused IX lisa alusel. Ratifitseerimiskirjad ja ametliku kinnitamise kirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 307

Ühinemine

Konventsioon jääb riikidele ja teistele artiklis 305 nimetatud üksustele ühinemiseks avatuks. Artikli 305 lõike 1 punktis f nimetatud üksused ühinevad kooskõlas IX lisaga. Ühinemiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 308

Jõustumine

1.   Konventsioon jõustub kuuekümnenda ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmise päevast arvates kaheteistkümne kuu pärast.

2.   Kui riik ratifitseerib konventsiooni või ühineb sellega pärast kuuekümnenda ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon lõike 1 kohaselt ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmisest arvates kolmekümnendal päeval.

3.   Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni assamblee tuleb kokku konventsiooni jõustumise päeval ja valib organisatsiooni nõukogu. Esimene nõukogu moodustatakse artikli 161 põhimõtete kohaselt, kui artiklit ei saa otse kohaldada.

4.   Ettevalmistuskomisjoni koostatud reeglite, eeskirjade ja korra eelnõusid kohaldatakse ajutiselt, kuni organisatsioon need XI osa kohaselt vastu võtab.

5.   Organisatsioon ja selle organid tegutsevad kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmanda mereõiguse konverentsi ettevalmistavaid investeeringuid käsitleva II resolutsiooniga ja ettevalmistuskomisjoni selle resolutsiooni alusel tehtud otsustega.

Artikkel 309

Reservatsioonid ja erandid

Konventsiooni suhtes ei saa teha reservatsioone ega erandeid, välja arvatud juhul, kui konventsiooni teised artiklid seda sõnaselgelt võimaldavad.

Artikkel 310

Deklaratsioonid ja avaldused

Artikkel 309 ei välista, et riik võib konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides või sellega ühinedes teha deklaratsioone või avaldusi, et muu hulgas ühtlustada oma õigusakte konventsiooni sätetega eeldusel, et nimetatud deklaratsioonid või avaldused ei välista tema suhtes konventsiooni kohaldamist ega muuda seda.

Artikkel 311

Seos teiste konventsioonide ja muude rahvusvaheliste lepingutega

1.   Käesolev konventsioon on osalisriikide jaoks ülimuslik 29. aprilli 1958. aastal Genfis vastuvõetud mereõiguse konventsioonide suhtes.

2.   Käesolev konventsioon ei muuda osalisriikide teistest käesoleva konventsiooniga kooskõlas olevatest lepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi, mis võimaldavad teistel osalisriikidel järgida oma käesolevast konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi.

3.   Kaks või mitu osalisriiki võivad sõlmida üksnes omavahelisel suhtlemisel kohaldatavaid konventsiooni sätteid muutvaid või peatavaid lepinguid, tingimusel et need lepingud ei lähe vastuollu konventsiooni põhimõtete ja eesmärkidega ega takista teistel osalisriikidel järgida oma käesolevast konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi.

4.   Osalisriigid, kes kavatsevad sõlmida lõikes 3 nimetatud lepingu, teavitavad konventsiooni hoiulevõtja kaudu teisi osalisriike oma kavatsusest ning selle lepinguga ettenähtud muudatustest või peatamisest.

5.   Käesolev artikkel ei mõjuta osalisriigi õigust sõlmida konventsiooni teiste artiklite alusel rahvusvahelisi lepinguid või jätkata sõlmitud lepingute kohaldamist.

6.   Osalisriigid lepivad kokku, et artiklis 136 nimetatud inimkonna ühisvara põhimõtet ei muudeta ning nad ei hakka ühegi selle sätte suhtes piiranguid võimaldava lepingu pooleks.

Artikkel 312

Muudatuste tegemine

1.   Konventsiooni jõustumisest arvates kümne aasta möödudes võib osalisriik teha Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile saadetavas kirjalikus teates ettepaneku konventsiooni nende osade muutmiseks, mis ei käsitle süvamerepõhjas toimuvat tegevust, ja taotleda muudatusettepanekute arutamiseks konverentsi kokkukutsumist. Peasekretär edastab teate kõigile osalisriikidele. Kui teate edastamisest arvates kaheteistkümne kuu pärast on ettepaneku heaks kiitnud vähemalt pool osalisriikidest, kutsub peasekretär konverentsi kokku.

2.   Muudatuste tegemise konverentsil kohaldatakse sama menetlust kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmandal mereõiguse konverentsil, kui konverents ei otsusta teisiti. Konverents teeb kõik võimaliku, et jõuda muudatustes kokkuleppele konsensuse alusel ning et hääletatakse ainult siis, kui konsensuse saavutamise võimalused on ammendatud.

Artikkel 313

Muudatuste tegemine lihtmenetluse abil

1.   Kui osalisriik teeb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile saadetavas kirjalikus teates ettepaneku muu kui süvamerepõhjas toimuvat tegevust käsitleva osa muutmiseks, võib korraldada lihtmenetluse konverentsi kokku kutsumata. Peasekretär edastab sellekohase teate kõigile osalisriikidele.

2.   Kui teate edastamisest arvates kaheteistkümne kuu pärast on mõni osalisriik teatanud, et ta muudatusettepaneku või selle lihtmenetluses vastuvõtmisega ei nõustu, lükatakse muudatusettepanek tagasi. Peasekretär teavitab sellest viivitamata osalisriike.

3.   Kui teate edastamisest arvates kaheteistkümne kuu pärast ei ole ükski riik muudatusettepaneku või selle lihtmenetluses vastuvõtmise suhtes vastuseisu väljendanud, on muudatusettepanek vastu võetud. Peasekretär teavitab osalisriike muudatusettepaneku vastuvõtmisest.

Artikkel 314

Süvamerepõhjas toimuvat tegevust käsitlevate sätete muutmine

1.   Osalisriik võib organisatsiooni peasekretärile saadetavas kirjalikus teates teha ettepaneku muuta VI lisa 4. jao sätteid või süvamerepõhjas toimuvat tegevust käsitlevaid muid sätteid. Peasekretär edastab teate osalisriikidele. Muudatusettepaneku kiidab assamblee heaks nõukogu ettepanekul. Neisse organitesse kuuluvatel osalisriikide esindajatel on täielik volitus muudatusettepanekuid arutada ja need heaks kiita. Kui nõukogu ja assamblee on muudatusettepaneku heaks kiitnud, on see vastu võetud.

2.   Enne muudatusettepaneku lõike 1 alusel heakskiitmist teevad nõukogu ja assamblee kindlaks, et see ei mõjuta artikli 155 kohaselt toimuva läbivaatamise konverentsi menetluse ajal süvamerepõhja loodusvarade uurimist ja kasutamist.

Artikkel 315

Muudatuste allakirjutamine, ratifitseerimine ja nendega ühinemine ning muudatuste autentsed tekstid

1.   Konventsiooni muudatuste vastuvõtmisest arvates kaheteistkümne kuu jooksul on muudatused osalisriikidele allakirjutamiseks avatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni New Yorgi peakorteris, kui muudatuses ei nähta ette teisiti.

2.   Artikleid 306, 307 ja 320 kohaldatakse konventsiooni kõigile muudatustele.

Artikkel 316

Muudatuste jõustumine

1.   Peale lõikes 5 nimetatud muudatuste jõustuvad konventsiooni muudatused neid ratifitseerivate või nendega ühinevate riikide suhtes kolmekümnendal päeval pärast seda, kui kaks kolmandikku osalisriikidest või 60 osalisriiki on ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiule andnud, olenevalt sellest, kumb hulk on suurem. Muudatus ei takista teistel osalisriikidel järgida konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi.

2.   Muudatuses võib ette näha, et selle jõustumiseks on vaja rohkem ratifitseerimisi või ühinemisi, kui on ette nähtud käesolevas artiklis.

3.   Lõikes 1 nimetatud muudatuse ratifitseerinud või sellega ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmise ajal ühinenud riikide suhtes jõustub muudatus kolmekümnendal päeval pärast ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist.

4.   Kui riik saab konventsiooni osalisriigiks pärast lõikes 1 nimetatud muudatuse jõustumist ning ta ei väljenda muud kavatsust, siis käsitatakse teda

a)	muudetud konventsiooni osalisriigina;

b)	muutmata konventsiooni osalisriigina sellise riigi suhtes, kes ei ole kohustatud muudatusi järgima.

5.   Süvamerepõhjas toimuvat tegevust reguleeriva sätte või VI lisa muudatus jõustub kõigi osalisriikide suhtes ühe aasta möödudes päevast, mil kolm neljandikku osalisriikidest on oma ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiule andnud.

6.   Riik, kellest saab käesoleva konventsiooni osaline pärast muudatuste jõustumist lõike 5 kohaselt, loetakse muudetud konventsiooni osaliseks.

Artikkel 317

Denonsseerimine

1.   Osalisriik võib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile edastatud kirjaliku teatega konventsiooni denonsseerida ning ta võib seda põhjendada. Põhjuste nimetamata jätmine ei mõjuta denonsseerimise kehtivust. Denonsseerimine jõustub teate kättesaamisest arvates ühe aasta pärast või teates ettenähtud hilisemal kuupäeval.

2.   Denonsseerimine ei vabasta riiki konventsiooni osalisriigiks oldud aja jooksul tekkinud rahalistest ja lepingulistest kohustustest ega mõjuta selle riigi suhtes konventsioonist tekkinud õigusi või kohustusi või õiguslikku seisundit.

3.   Denonsseerimine ei vabasta osalisriiki konventsioonis sisalduvate nende kohustuste täitmisest, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest käesolevast konventsioonist sõltumata.

Artikkel 318

Lisad

Lisad on konventsiooni lahutamatu osa ning kui viidatakse konventsioonile või selle osale, peetakse silmas ka lisasid või nende osi, kui ei ole sõnaselgelt ette nähtud teisiti.

Artikkel 319

Hoiulevõtja

1.   Konventsiooni ja selle muudatuste hoiulevõtja on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

2.   Lisaks hoiulevõtmisele peasekretär

a)	annab osalisriikidele, Rahvusvahelisele Süvamerepõhja Organisatsioonile ja pädevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele aru konventsiooniga seotud üldist laadi küsimuste kohta;

b)	teavitab Rahvusvahelist Süvamerepõhja Organisatsiooni igast konventsiooni ja selle muudatuste ratifitseerimisest ja ametlikust kinnitamisest ning nendega ühinemisest ja konventsiooni denonsseerimisest;

c)	teavitab osalisriike artikli 311 lõike 4 alusel sõlmitavatest lepingutest;

d)	edastab osalisriikidele ratifitseerimiseks või ühinemiseks kooskõlas konventsiooniga vastuvõetud muudatused;

e)	konventsiooni järgides korraldab vajalikke kohtumisi.

3.

a) Peasekretär edastab artiklis 156 nimetatud vaatlejatele nende teavitamiseks i) lõike 2 punktis a nimetatud aruanded; ii) lõike 2 punktides b ja c nimetatud teated; iii) lõike 2 punktis d nimetatud muudatuste teksti. b) Peasekretär kutsub kõnealused vaatlejad lõike 2 punktis e nimetatud osalisriikide kohtumistele vaatlejateks.

Artikkel 320

Autentsed tekstid

Konventsiooni araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne originaaltekst on võrdselt autentsed ning need antakse artikli 305 lõike 2 kohaselt hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

I LISA

PIKA RÄNDEGA LIIGID

1.	:	Pikkuim-tuun	:	Thunnus alalunga
2.	:	Harilik tuun	:	Thunnus thynnus
3.	:	Suursilm-tuun	:	Thunnus obesus
4.	:	Vööttuun	:	Katsuwonus pelamis
5.	:	Kulduim-tuun	:	Thunnus albacares
6.	:	Mustuim-tuun	:	Thunnus atlanticus
7.	:	Väiketuunid	:	Euthynnus alletteratus; Euthynnus affinis
8.	:	Siniuim-tuun	:	Thunnus maccoyii
9.	:	Makrelltuun	:	Auxis thazard; Auxis rochei
10.	:	Latikalised	:	sugukond Bramidae
11.	:	Marliinid	:	Tetrapturus angustirostris; Tetrapturus belone; Tetrapturus pfluegeri; Tetrapturus albidus; Tetrapturus audax; Tetrapturus georgei; Makaira mazara; Makaira indica; Makaira nigricans
12.	:	Purikalalised	:	Istiophorus platypterus; Istiophorus albicans
13.	:	Mõõkkala	:	Xiphias gladius
14.	:	Makrellhauglased	:	Scomberesox saurus; Cololabis saira; Cololabis adocetus; Scomberesox saurus scombroides
15.	:	Kuldmakrelllased	:	Coryphaena hippurus; Coryphaena equiselis
16.	:	Ookeanihaid	:	Hexanchus griseus; Cetorhinus maximus; sugukond Alopiidae; Rhincodon typus; sugukond Carcharhinidae; sugukond Sphyrnidae; sugukond Isurida
17.	:	Vaalalised	:	sugukond Physeteridae; sugukond Balaenopteridae; sugukond Balaenidae; sugukond Eschrichtiidae; sugukond Monodontidae; sugukond Ziphiidae; sugukond Delphinida

II LISA

MANDRILAVA PIIRIKOMISJON

Artikkel 1

Artikli 76 kohaselt asutatakse üle 200 meremiili kaugusele ulatuva mandrilava piirikomisjon järgnevate artiklite alusel.

Artikkel 2

1.   Komisjonis on 21 geoloogia, geofüüsika või hüdrograafia ala asjatundjast liiget, kelle konventsiooni osalisriigid valivad oma kodanike hulgast tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõtet arvestades ning kes esindavad iseennast.

2.   Esimesed valimised toimuvad esimesel võimalusel, kuid igal juhul konventsiooni jõustumisest arvates 18 kuu jooksul. Vähemalt kolm kuud enne korralisi valimisi saadab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär osalisriikidele kirja palvega esitada pärast asjakohaseid piirkondlikke arutelusid kolme kuu jooksul kandidaadid. Peasekretär koostab esitatud kandidaatidest tähestikulises järjestuses nimekirja ning esitab selle liikmesriikidele.

3.   Komisjoni liikmed valitakse osalisriikide kohtumisel, mille korraldab peasekretär Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris. Kvoorumi moodustab kaks kolmandikku osalisriikidest ning valituks osutub kandidaat, kes saab kahe kolmandiku kohalviibivate ja hääletusel osalevate osalisriigi esindajate hääled. Igast geograafilisest piirkonnast valitakse vähemalt kolm esindajat.

4.   Komisjoni liikmed valitakse ametisse viieks aastaks. Neid on õigus tagasi valida.

5.   Komisjoni liikme kandidaadi esitanud osalisriik katab liikme kulud komisjoni töös osalemise vältel. Asjaomane rannikuriik katab liikme kulud seoses käesoleva lisa artikli 3 lõike 1 punktis b ettenähtud nõustamisega. Komisjoni sekretariaadi moodustamise korraldab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

Artikkel 3

1.   Komisjoni ülesanded on järgmised:

a)

vaadata läbi rannikuriikide esitatud andmed ja muud materjalid, mis käsitlevad mandrilava välispiire aladel, kus piirid ulatuvad üle 200 meremiili, ning anda soovitusi artikli 76 ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmanda mereõiguse konverentsi 29. augustil 1980 vastuvõetud vastastikuse mõistmise memorandumi alusel;

b)	pakkuda asjaomase rannikuriigi taotlusel teaduslikku ja tehnilist nõustamist punktis a nimetatud andmete ja materjalide ettevalmistamisel.

2.   Komisjon võib vajalikuks peetaval määral teha UNESCO valitsustevahelise okeanograafiakomisjoni, Rahvusvahelise Hüdrograafiaorganisatsiooni ja teiste pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega koostööd, et vahetada teadus- ja tehnikateavet, mis võib abistada komisjoni tema ülesannete täitmisel.

Artikkel 4

Kui rannikuriik kavatseb artikli 76 alusel määrata oma mandrilava välispiirid kaugemale kui 200 meremiili, esitab ta komisjonile piiri kohta üksikasjad koos teadus- ja tehnikaandmetega esimesel võimalusel, kuid igal juhul kümne aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist selle riigi suhtes. Rannikuriik esitab ka kõigi komisjoni liikmete nimed, kes teda teadus- või tehnikaküsimustes nõustasid.

Artikkel 5

Komisjon tegutseb seitsmeliikmeliste allkomisjonide kaudu, mis on moodustatud tasakaalustatuse põhimõttel ja rannikuriigi esildise üksikasju arvestades, kui komisjon ei otsusta teisiti. Esildise teinud rannikuriigi kodanikest komisjoni liikmed ning rannikuriiki teadus- ja tehnikaküsimustes nõustanud komisjoni liikmed selle esildisega tegelevasse allkomisjoni ei kuulu, kuid neil on õigus osaleda liikmetena komisjoni töös, kui esildist arutatakse. Komisjonile esildise teinud rannikuriigi esindajad võivad osaleda asjaomases töös ilma hääleõiguseta.

Artikkel 6

1.   Allkomisjon esitab komisjonile oma soovitused.

2.   Komisjon kiidab allkomisjoni esitatud soovituse heaks kohalviibivate ja hääletusel osalevate liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega.

3.   Komisjoni soovitused esitatakse kirjalikult materjalid esitanud rannikuriigile ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 7

Rannikuriigid kehtestavad mandrilava välispiirid artikli 76 lõike 8 ning asjakohase siseriikliku menetluse alusel.

Artikkel 8

Kui rannikuriik ei nõustu komisjoni soovitustega, teeb ta põhjendatud ajavahemiku jooksul komisjonile muudetud või uue esildise.

Artikkel 9

Komisjoni võetavad meetmed ei mõjuta piiride määramist vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide vahel.

III LISA

LOODUSVARADE GEOLOOGILISTE OTSINGUTE JA UURINGUTE NING KASUTAMISE PÕHITINGIMUSED

Artikkel 1

Omandiõigus maavaradele

Omandiõigus maavaradele läheb ammutamisel üle kooskõlas käesoleva konventsiooniga.

Artikkel 2

Geoloogilised otsingud

1.

a) Organisatsioon soodustab süvamerepõhjas geoloogiliste otsingute korraldamist. b) Geoloogilisi otsinguid korraldatakse pärast seda, kui organisatsioon on saanud kirjaliku lubaduse, et geoloogilisi otsinguid tehakse käesolevat konventsiooni järgides ning kooskõlas organisatsiooni artiklites 143 ja 144 nimetatud koolitusalast koostööd ja merekaitset käsitlevate reeglite, eeskirjade ja korraga ning et tunnustatakse organisatsiooni kontrolli nende nõuete täitmise üle. Geoloogiliste otsingute korraldaja annab organisatsioonile teada ligikaudse ala või ligikaudsed alad, kus ta geoloogilisi otsinguid kavatseb teha. c) Samal alal võib geoloogilisi otsinguid teha ühel ajal mitu teostajat.

2.   Geoloogilised otsingud ei anna selle teostajale loodusvarade suhtes mingeid õigusi. Teostaja võib ammutada teatud hulga loodusvarasid katsete tegemiseks.

Artikkel 3

Uuringud ja kasutamine

1.   Ettevõte, osalisriigid ja teised artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud isikud võivad taotleda süvamerepõhjas toimuva tegevuse tööplaanidele organisatsiooni kinnitust.

2.   Ettevõte võib taotluse esitada süvamerepõhja mis tahes osa kohta, kuid teiste reserveeritud ala kohta esitatud taotlustele kehtivad käesoleva lisa artiklis 9 sätestatud lisatingimused.

3.   Uuringuid ja kasutamist korraldatakse ainult aladel, mida on kirjeldatud artikli 153 lõikes 3 nimetatud ning konventsiooni ja organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt kinnitatud tööplaanides.

4.   Kinnitatud tööplaanid

a)	on kooskõlas käesoleva konventsiooni ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga;

b)	sätestavad artikli 153 lõike 4 alusel organisatsiooni kontrolli süvamerepõhjas toimuva tegevuse üle;

c)

annavad ettevõtjale organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt ainuõiguse uurida ja kasutada täpsustatud kategooria loodusvarasid tööplaanis kirjeldatud alal. Kui taotluse esitaja esitab kinnitamiseks tööplaani, mis hõlmab ainult uurimisetappi või kasutamisetappi, annab kinnitatud tööplaan ainuõigused ainult selle etapi suhtes.

5.   Organisatsiooni kinnituse saamisel on tööplaanid organisatsiooni ja taotluse esitaja või esitajate vahel sõlmitud lepingu vormis, välja arvatud ettevõtte esitatud tööplaanid.

Artikkel 4

Taotlejate sobivus

1.   Muud taotlejad kui ettevõte on sobivad, kui neil on artikli 153 lõike 2 punktis b nõutud kodakondsus või riikkondsus või kontroll ja toetus ning kui nad järgivad nõutud korda ning vastavad organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras sisalduvatele sobivusnormidele.

2.   Sobivusnormid on seotud taotleja rahaliste ja tehniliste võimalustega ning tema tegevusega varasemate organisatsiooniga sõlmitud lepingute täitmisel, välja arvatud lõikes 6 sätestatud juhtudel.

3.   Kõiki taotlejaid toetab kodakondsusjärgne osalisriik; kui taotlejal on rohkem kui üks kodakondsus või riikkondsus, nagu mitme riigi esindajate täisühingu või konsortsiumi korral, toetavad taotlejat kõik asjaomased osalisriigid või kui taotlejat kontrollib tegelikult teine osalisriik või selle kodanikud, toetavad taotlust mõlemad osalisriigid. Toetusnõuete rakendamise kriteeriumid ja kord esitatakse organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras.

4.   Toetajariik või -riigid vastutavad artikli 139 kohaselt oma õigussüsteemi piires, et toetatav töövõtja korraldab süvamerepõhjas tegevust kooskõlas lepingu tingimuste ja konventsioonist tulenevate kohustustega. Toetajariik ei vastuta tema toetatava töövõtja kohustuste täitmata jätmise eest, kui osalisriik on kehtestanud asjakohased õigusaktid ning võtnud haldusmeetmeid selle tagamiseks, et tema jurisdiktsiooni alla kuuluvad isikud järgivad neid kohustusi.

5.   Taotluse esitanud osalisriikide sobivuse hindamise menetluses arvestatakse nende staatust.

6.   Sobivusnormid nõuavad, et eranditult kõik taotlejad kohustuvad taotluse osana

a)	järgima XI osas ettenähtud kohustusi, organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning organisatsiooni organite otsuseid ja organisatsiooniga sõlmitud lepingu tingimusi;

b)	tunnustama organisatsiooni konventsiooniga ettenähtud kontrolli süvamerepõhjas toimuva tegevuse üle;

c)	esitama organisatsioonile kirjaliku kinnituse, et lepingust tulenevaid kohustusi täidetakse heas usus;

d)	järgima käesoleva lisa artiklis 5 ettenähtud tehnoloogia edasiandmise sätteid.

Artikkel 5

Tehnoloogia edasiandmine

1.   Tööplaani esitamisel teevad kõik taotlejad organisatsioonile kättesaadavaks süvamerepõhjas toimuvas tegevuses kasutatavate seadmete ja meetodite üldkirjelduse ning muu asjakohase mittevaralise teabe nimetatud tehnoloogia omadustest ning kohast, kus see on kättesaadav.

2.   Ettevõtjad teavitavad organisatsiooni muudatustest lõike 1 alusel esitatud kirjeldustes ja teabes, kui tehnoloogiat oluliselt muudetakse või tehakse uuendusi.

3.   Süvamerepõhjas toimuvat tegevust käsitlevates lepingutes on töövõtjale ette nähtud järgmised kohustused:

a)

teha organisatsiooni soovil õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel ettevõttele kättesaadavaks tehnoloogia, mida ta süvamerepõhjas lepingu alusel tegutsemisel kasutab ning mida töövõtjal on seaduslik õigus edasi anda. Seda tehakse litsentside või muude asjakohaste kokkulepete alusel, mille üle töövõtja ettevõttega läbi räägib ning mis lisatakse lepingule täiendava kokkuleppena. Selle kohustuse täitmist võib nõuda ainult juhul, kui ettevõte ei ole võimeline sama või võrdväärset tehnoloogiat turult õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel hankima;

b)

saada lepingu alusel süvamerepõhjas toimuvas tegevuses kasutatava tehnoloogia omaniku kirjalik kinnitus, et viimane teeb tehnoloogia, mis ei ole turul üldkättesaadav ja mida ei reguleerita punktiga a, organisatsiooni taotlusel ettevõttele litsentsi või muu asjakohase kokkuleppe alusel ning õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel kättesaadavaks samas ulatuses, kui see on kättesaadav töövõtjale. Kui kinnitust ei saada, ei kasuta töövõtja nimetatud tehnoloogiat süvamerepõhjas toimuvas tegevuses.

c)

ettevõtte taotlusel saada omanikult lepingu alusel ning võimaluse korral ilma töövõtjale suuri kulutusi tekitamata seaduslik õigus anda ettevõttele edasi töövõtja süvamerepõhjas kasutatavat tehnoloogiat, mida töövõtjal ei ole õigust muul seaduslikul viisil edasi anda ning mis ei ole turul üldkättesaadav. Kui töövõtjal ja tehnoloogia omanikul on oluline ärisuhe, määrab see ärisuhe ja kontrolli või mõju osatähtsus, kas kõik võimalikud meetmed on niisuguse õiguse saamiseks võetud. Kui töövõtjal on omaniku üle tegelik kontroll ning ta ei ole saanud omanikult seaduslikku õigust, arvestatakse seda töövõtja sobivuse hindamisel, kui viimane esitab järgmise tööplaani kinnitamise taotluse;

d)	ettevõtte taotlusel lihtsustada ettevõttel punktis b nimetatud tehnoloogia omandamist litsentsi või muu asjakohase kokkuleppe alusel ning õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel, kui ettevõte otsustab tehnoloogia omanikuga ise läbirääkimisi pidada;

e)

võtta punktides a, b, c ja d nimetatud meetmeid arengumaa või arengumaade rühma heaks, kui need on taotlenud lepingut käesoleva lisa artikli 9 alusel, eeldusel et meetmed piirduvad töövõtja käesoleva lisa artikli 8 kohaselt reserveeritud ala kasutamisega ning et arengumaa või arengumaade rühma taotletav leping ei hõlma tehnoloogia edasiandmist kolmandale riigile või kolmanda riigi kodanikele. Nimetatud kohustust ei kohaldata töövõtjale, kui ettevõte ei ole tehnoloogiat taotlenud või töövõtja ei ole tehnoloogiat ettevõttele edasi andnud.

4.   Vaidlused lõikes 3 esitatud kohustuste ning lepingu muude sätete üle tuleb lahendada XI osa kohaselt ning nende kohustuste rikkumisel võib käesoleva lisa artikli 18 alusel lepingu peatada või lõpetada või määrata rahatrahve. Vaidlused selle üle, kas töövõtja pakkumised järgivad õiglasi ja põhjendatud kaubandustingimusi, esitab ükskõik kumb pool lahendamiseks kaubanduslikule vahekohtule UNCITRALi vahekohtueeskirjade või organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras ettenähtud muude vahekohtueeskirjade kohaselt. Kui leitakse, et töövõtja pakkumine ei järgi õiglasi ja põhjendatud kaubandustingimusi, antakse töövõtjale pakkumise nõuetega vastavusse viimiseks aega 45 päeva, enne kui organisatsioon võtab meetmeid kooskõlas käesoleva lisa artikliga 18.

5.   Kui ettevõte ei ole võimeline hankima süvamerepõhjast maavarade ammutamiseks ja töötlemiseks tehnoloogiat õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel, võib nõukogu või assamblee kokku kutsuda süvamerepõhjas tegutsevad osalisriigid, süvamerepõhjas tegutsevaid üksusi toetavad osalisriigid ja teised osalisriigid, kellel on niisugusele tehnoloogiale juurdepääs. Nimetatud osalisriigid konsulteerivad omavahel ning võtavad meetmeid, et teha tehnoloogia ettevõttele õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel kättesaadavaks. Kõik osalisriigid võtavad oma õigusaktide piires sel eesmärgil asjakohaseid meetmeid.

6.   Kui luuakse ettevõtte osalusega ühisettevõte, antakse tehnoloogia üle ühisettevõttelepingu alusel.

7.   Lõikes 3 nimetatud kohustused on ette nähtud kõigis süvamerepõhjas tegutsemiseks sõlmitud lepingutes ettevõtte tööstusliku tootmise alustamisest arvates 10 aasta jooksul ning nende täitmist võib nõuda selle perioodi vältel.

8.   Käesolevas artiklis tähendab “tehnoloogia” eriseadmeid ja tehnilist oskusteavet, sealhulgas käsiraamatuid, jooniseid, kasutamisõpetusi, koolitust ja tehnilist nõustamist, mis on vajalik süsteemi monteerimiseks, hooldamiseks ja käitamiseks, ning seaduslikku õigust neid sel eesmärgil kasutada kellelegi ainuõigust andmata.

Artikkel 6

Tööplaanide kinnitamine

1.   Käesoleva konventsiooni jõustumisest arvates kuue kuu pärast ning seejärel iga nelja kuu möödudes vaatab organisatsioon läbi talle esitatud tööplaanid.

2.   Lepingu vormis tööplaani heakskiitmise taotlust läbi vaadates teeb organisatsioon kõigepealt kindlaks, kas

a)

taotleja on järginud taotlustele käesoleva lisa artikli 4 alusel ettenähtud menetlust ning võtnud selles artiklis nõutud kohustused ning esitanud organisatsiooni nõutud kinnitused. Kui seda korda ei ole järgitud või kui ei ole võetud nimetatud kohustusi või puuduvad kinnitused, antakse taotlejale puudujääkide kõrvaldamiseks aega 45 päeva;

b)	taotleja on käesoleva lisa artikli 4 kohaselt sobiv.

3.   Esitatud tööplaanid vaadatakse läbi saabumise järjekorras. Plaanid on kooskõlas ning reguleeritud konventsiooni ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga, sealhulgas nendega, mis käsitlevad tegutsemisnõudeid, rahalisi makseid ning tehnoloogia edasiandmise kohustust. Kui esitatud tööplaanid on nõuetekohased, kinnitab organisatsioon need eeldusel, et järgitakse organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras ettenähtud võrdse kohtlemise nõudeid, välja arvatud järgmistel juhtudel:

a)	tööplaanis nimetatud ala või selle osa sisaldub tööplaanis, mille organisatsioon on juba heaks kiitnud või mis on organisatsioonile esitatud, kuid veel läbi vaatamata;

b)	organisatsioon ei kinnita tööplaanis nimetatud ala või selle osa artikli 162 lõike 2 punkti x alusel või

c)

tööplaani esitab või seda toetab osalisriik, kelle käsutuses on juba i) tööplaanid polümetallimaakide uurimiseks ja kasutamiseks reserveerimata aladel, mis koos kummagi osaga alast, mille kohta on esitatud kinnitamistaotlus, ületab 30 % 400 000 ruutkilomeetri suurusest ringalast, mis ümbritseb kummaski tööplaanis nimetatud ala keskpunkti; ii) tööplaanid polümetallimaakide uurimiseks ja kasutamiseks reserveerimata aladel, mis koos moodustavad 2 % kogu merepõhja alast, mis ei ole reserveeritud või mille kasutamist ei ole artikli 162 lõike 2 punkti x kohaselt heaks kiidetud.

4.   Lõike 3 punktis c ettenähtud nõude järgimiseks arvestatakse ühingu või konsortsiumi esitatud tööplaani proportsionaalselt asjakohaste toetajariikide vahel kooskõlas käesoleva lisa artikli 4 lõikega 3. Organisatsioon võib lõike 3 punktis c nimetatud tööplaani kinnitada, kui ta otsustab, et see ei võimalda osalisriigil või tema toetataval üksusel süvamerepõhjas toimuvat tegevust monopoliseerida ega takistada teiste osalisriikide asjakohast tegevust.

5.   Lõike 3 punktist a olenemata võib organisatsioon artikli 151 lõikes 3 sätestatud vaheperioodi lõppedes oma reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt kehtestada konventsiooniga kooskõlas oleva muu korra ja muid kriteeriume, mille alusel teha taotlejate hulgast valik. Korra ja kriteeriumidega tagatakse tööplaanide kinnitamine võrdse kohtlemise põhimõtte alusel.

Artikkel 7

Tootmislubade andmisel taotlejate hulgast valiku tegemine

1.   Konventsiooni jõustumisest arvates kuue kuu pärast ning seejärel iga nelja kuu möödudes vaatab organisatsioon läbi vahetult eelneva perioodi jooksul laekunud tootmislubade taotlused. Organisatsioon väljastab load tootmispiiranguid, toormelepingu alusel võetud organisatsiooni kohustusi ja artikli 151 kohaselt sõlmitud kokkuleppeid järgides.

2.   Kui tootmisloa taotlejate vahel tuleb teha valik artikli 151 lõigetes 2–7 nimetatud tootmispiirangute tõttu või toormelepingu alusel võetud organisatsiooni kohustuste tõttu või artikli 151 lõike 1 alusel sõlmitud kokkuleppe tõttu, teeb organisatsioon valiku oma reeglites, eeskirjades ja korras ettenähtud objektiivsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes.

3.   Lõike 2 kohaldamisel eelistab organisatsioon taotlejaid, kes

a)	tagavad suurema tootlikkuse, arvestades nende rahalist ja tehnilist sobivust ning ka varasemate kinnitatud tööplaanide alusel toimunud tegevust;

b)	toodavad organisatsioonile varasemat kasumit, arvestades tööstusliku tootmise kavandatud algust;

c)	on juba geoloogilistesse otsingutesse ja uuringutesse enim vahendeid investeerinud.

4.   Taotlejad, keda ei valita, on eelistatud järgmistel perioodidel, kuni nad saavad tootmisloa.

5.   Valiku tegemisel arvestatakse vajadust suurendada kõigi osalisriikide võimalusi osaleda süvamerepõhja kasutamises nende sotsiaalsest või majanduslikust korrast või geograafilisest asukohast olenemata, vältides mis tahes riigi või üksuse diskrimineerimist ning tegevuse monopoliseerimist.

6.   Kui kasutamisel on vähem reserveeritud kui reserveerimata alasid, eelistatakse reserveeritud aladega seotud tootmisloa taotlusi.

7.   Käesolevas artiklis nimetatud otsused tehakse esimesel võimalusel pärast iga perioodi lõppu.

Artikkel 8

Alade reserveerimine

Taotlustes käsitletav ala ei pea olema üks tervik, kuid peab olema piisavalt suure kogupindala ja hinnangulise majandusliku väärtusega, et võimaldada kahte kaevandamisoperatsiooni; see ei kehti taotluste kohta, mille ettevõte või muud üksused on esitanud reserveeritud ala kohta. Taotleja näitab ära koordinaadid, mis jagavad ala kahte võrdse majandusliku väärtusega ossa, ning esitab kummagi osa kohta kõik saadud andmed. Piiramata organisatsiooni käesoleva lisa artikli 17 kohaseid õigusi, kuuluvad polümetallimaakide kohta esitatavate andmete hulka maakide kaardistamine, proovide võtmine, nende hulk ning metallisisaldus. Andmete saamisest arvates 45 päeva jooksul määrab organisatsioon ala, kus toimub tegevus ainult organisatsiooni ettevõtte kaudu või koos arengumaadega. Kui organisatsioon soovib sõltumatu eksperdi hinnangut selle kohta, kas kõik käesolevas artiklis nõutud andmed on esitatud, võib määramise kuni 45 päevaks edasi lükata. Määratud ala saab reserveeritud alaks niipea, kui reserveerimata ala tööplaan on kinnitatud ning leping alla kirjutatud.

Artikkel 9

Tegevus reserveeritud alal

1.   Ettevõte võib otsustada, kas ta kavatseb reserveeritud aladel tegutseda. Otsuse võib teha igal ajal, välja arvatud juhul, kui organisatsioon saab lõike 4 kohase teate, sel juhul teeb ettevõte otsuse mõistliku ajavahemiku jooksul. Ettevõte võib teha otsuse luua nende alade kasutamiseks huvitatud riigi või üksusega ühisettevõtte.

2.   Ettevõte võib IV lisa artikli 12 alusel osa tegevuse korraldamiseks sõlmida lepinguid. Samuti võib ta asjakohaseks tegevuseks luua ühisettevõtteid üksustega, kel on artikli 153 lõike 2 punkti b alusel õigus süvamerepõhjas tegutseda. Ettevõte võimaldab nimetatud ühisettevõttes osaleda osalisriikidest arengumaadel või nende kodanikel.

3.   Organisatsioon võib oma reeglites, eeskirjades ja korras näha ette niisuguste lepingute ja ühisettevõtete kohta materiaalsed ja menetluslikud nõuded ja tingimused.

4.   Arengumaast osalisriik või selle või muu asjakohase arengumaa toetatav või kontrollitav füüsiline või juriidiline isik võib organisatsiooni teavitada soovist esitada käesoleva lisa artikli 6 kohaselt reserveeritud ala kohta tööplaan. Tööplaan vaadatakse läbi, kui ettevõte lõike 1 alusel otsustab loobuda sellel alal tegutsemisest.

Artikkel 10

Taotlejate soodustamine ja eelistamine

Sama ala uurimise kohta tööplaani esitanud taotlejate hulgast eelistatakse ettevõtjat, kelle tööplaan on käesoleva lisa artikli 3 lõike 4 punkti c kohaselt kinnitatud ainult uurimisetapi suhtes. Kui ettevõtja tegevus ei ole rahuldav, võib soodustused ja eelistused tühistada.

Artikkel 11

Ühisprojektid

1.   Lepingutes võib ette näha organisatsiooni ja töövõtja vahelisi ühisprojekte, mida teostatakse ettevõtte kaudu ühisettevõtte loomisena või tootmise või muu ühistegevuse jaotamisena, millele kohaldatakse samasugust läbivaatamise, peatamise ja lõpetamise korda nagu organisatsiooniga sõlmitud lepingutele.

2.   Ettevõttega ühisprojekte loovad töövõtjad võivad käesoleva lisa artikli 13 kohaselt saada finantssoodustusi.

3.   Ettevõttega moodustatud ühisettevõtte osanikud maksavad käesoleva lisa artiklis 13 ettenähtud makseid oma osaluse ulatuses, arvestades selles artiklis sätestatud finantssoodustusi.

Artikkel 12

Ettevõtte tegevus

1.   Artikli 153 lõike 2 punkti a alusel süvamerepõhjas toimuvat ettevõtte tegevust reguleeritakse XI osa, organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra ning asjakohaste otsustega.

2.   Ettevõtte tööplaanides on esitatud tõendid tema rahalise ja tehnilise suutlikkuse kohta.

Artikkel 13

Lepingute finantstingimused

1.   Kehtestades reegleid, eeskirju ja korda, mis käsitlevad organisatsiooni ja artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud üksuste vaheliste lepingute finantstingimusi, ning pidades läbirääkimisi finantstingimuste üle XI osa ja oma reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt, juhindub organisatsioon järgmistest eesmärkidest:

a)	tagada organisatsioonile tööstuslikust tootmisest optimaalne laekum;

b)	soodustada süvamerepõhja uurimiseks ja kasutamiseks investeeringute tegemist;

c)	tagada töövõtjatele finantsiline võrdsus ja võrreldavad finantskohustused;

d)	anda töövõtjatele võrdväärsel alusel soodustusi selleks, et luua ettevõtte ja arengumaade või nende kodanikega ühisettevõtteid, toetada neile tehnoloogia edasiandmist ja koolitada organisatsiooni ning arengumaade töötajaid;

e)	võimaldada ettevõttel merepõhjas kaevandada samal ajal artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud üksustega;

f)	tagada, et lõike 14, käesoleva lisa artikli 19 kohaselt läbivaadatud lepingutingimuste või käesoleva lisa artikli 11 sätete alusel töövõtjatele võimaldatavate soodustuste tulemusena töövõtjaid ei toetata rahaliselt, mis annaks neile maismaakaevandajatega võrreldes konkurentsieelise.

2.   Lepingu vormis tööplaani kinnitamise taotluse menetlemisel tekkivate halduskulude katteks võetakse tasu 500 000 USA dollarit taotluse kohta. Nõukogu vaatab tasu suuruse mõne aja möödumise järel läbi, et tagada selle abil halduskulude katmine. Kui taotluse menetlemise halduskulud on väiksemad, maksab organisatsioon taotlejale vahe tagasi.

3.   Töövõtja maksab lepingu jõustumise kuupäevast alates aastamaksu suurusega 1 miljon USA dollarit. Kui heakskiidetud tööstusliku tootmise alguskuupäev lükkub edasi tootmisloa artikli 151 kohaselt andmise hilinemise tõttu, loobutakse maksust edasilükkumisperioodi eest. Tööstusliku tootmise alguskuupäevast alates maksab töövõtja tootmismaksu või kindlaksmääratud aastamaksu, olenevalt sellest, kumb summa on suurem.

4.   Tööstusliku tootmise alguskuupäevast arvates aasta jooksul valib töövõtja kooskõlas lõikega 3, kas ta maksab organisatsioonile

a)	ainult tootmismaksu või

b)	tootmismaksust ja puhaslaekumiosast koosneva summa.

5.

a) Kui töövõtja maksab organisatsioonile ainult tootmismaksu, määratakse selle suurus lepingu alusel alalt ammutatud polümetallimaakidest toodetud töödeldud metalli turuväärtuse protsendina. Protsent määratakse järgmiselt: i) 1.–10. tööstusliku tootmise aastal 5 %; ii) 11. aastast kuni tööstusliku tootmise lõpuni 12 %. b) Nimetatud turuväärtus määratakse lepingu alusel alalt ammutatud polümetallimaakidest toodetud töödeldud metalli koguse ning nende metallide asjaomase aruandeaasta keskmise hinna alusel, nagu on määratletud lõigetes 7 ja 8.

6.   Kui töövõtja otsustab maksta organisatsioonile tootmismaksust ja puhaslaekumiosast koosneva summa, määratakse maksete suurus järgmiselt:

a)

tootmismaks määratakse punktis b sätestatud lepingu alusel piirkonnast ammutatud polümetallimaakidest toodetud töödeldud metalli turuväärtuse protsendina. Protsent määratakse järgmiselt: i) esimesel tööstusliku tootmise perioodil 2 %; ii) teisel tööstusliku tootmise perioodil 4 %. Kui punktis d ettenähtud teise tööstusliku tootmise perioodi vältel langeb punktis m määratud investeeringutasuvus mis tahes aruandeaastal alla 15 % seetõttu, et on makstud 4 % tootmismaksu, on selle aruandeaasta vältel tootmismaks 4 % asemel 2 %;

b)	nimetatud turuväärtus määratakse lepingu alusel piirkonnast ammutatud polümetallimaakidest toodetud töödeldud metalli koguse ning nende metallide asjaomase aruandeaasta keskmise hinna alusel, nagu on määratletud lõigetes 7 ja 8;

c)

i) organisatsiooni puhaslaekumi osa määratakse töövõtja puhaslaekumist, mis saadakse lepingus käsitletud alal loodusvarade kaevandamisest ning mida edaspidi nimetatakse tulenevaks puhaslaekumiks; ii) organisatsiooni tuleneva puhaslaekumi osa määratakse kindlaks järgmise kasvuplaani kohaselt: Tuleneva puhaslaekumi kogus Organisatsiooni osa Tööstusliku tootmise esimene periood Tööstusliku tootmise teine periood Kogus, mille investeeringutasuvus on suurem kui 0 %, kuid väiksem kui 10 % 35 % 40 % Kogus, mille investeeringutasuvus on suurem kui 10 %, kuid väiksem kui 20 % 42,5 % 50 % Kogus, mille investeeringutasuvus on 20 % või suurem 50 % 70 %

d)

i) punktides a ja c nimetatud esimene tööstusliku tootmise periood algab tööstusliku tootmise esimesel aruandeaastal ja lõpeb sellel aruandeaastal, mil töövõtja arenduskulud koos tagasisaamata osa intressidega on kaetud tema kassajäägiga järgmiselt: esimesel aruandeaastal, mil arenduskulud tekivad, võrduvad tagasisaamata arenduskulud arenduskuludega miinus selle aasta kassajääk. Igal järgneval aruandeaastal võrduvad tagasisaamata arenduskulud eelneva aruandeaasta lõpus tagasisaamata arenduskuludega pluss aastane 10 % intress pluss käesoleva aruandeaasta arenduskulud ja miinus töövõtja käesoleva aruandeaasta kassajääk. Tagasisaamata arenduskulud on esimest korda nullis aruandeaastal, mil töövõtja arenduskulud koos tagasisaamata osa intressidega on täiesti kaetud tema kassajäägiga. Töövõtja kassajääk mis tahes aruandeaastal on tema kogulaekum miinus tegevuskulud miinus punkti c alusel organisatsioonile tehtavad maksed; ii) teine tööstusliku tootmise periood algab esimese tööstusliku tootmise perioodi lõppemisele järgneval aruandeaastal ning kestab kuni lepingu lõppemiseni;

e)

“tulenev puhaslaekum” tähendab töövõtja puhaslaekumi ja kaevandamise arenduskulude ja töövõtja arenduskulude suhte tulemust. Kui töövõtja kaevandab ja veab polümetallimaake ning toodab eelkõige kolme töödeldud metalli – koobaltit, vaske ja niklit –, on tuleneva puhaslaekumi summa vähemalt 25 % töövõtja puhastulust. Kui töövõtja kaevandab ja veab polümetallimaake ning toodab eelkõige nelja töödeldud metalli – koobaltit, vaske, mangaani ja niklit – ning kõigil muudel juhtudel võib organisatsioon punkti n kohaselt oma reeglites, eeskirjades ja korras näha ette asjakohase alammäära, nagu on kehtestatud 25 % alammäär kolme metalli korral;

f)	“töövõtja puhaslaekum” tähendab töövõtja kogulaekumit, millest on maha arvatud tegevuskulud ning punktis j nimetatud arenduskulud;

g)

i) kui töövõtja kaevandab ja veab polümetallimaake ning toodab töödeldud metalle, tähendab “töövõtja kogulaekum” lepingu alusel alalt ammutatud polümetallimaakidest toodetud osaliselt töödeldud metallide müügist saadud puhastulu ning muid sissetulekuid, mis organisatsiooni finantseeskirjade ja -korra kohaselt saadakse lepingujärgsest tegevusest; ii) muudel kui punkti g alapunktis i ja punkti n alapunktis iii nimetatud juhtudel tähendab “töövõtja kogulaekum” lepingu alusel alalt kaevandatud polümetallimaakidest toodetud osaliselt töödeldud metallide müügist saadud tulu ning muid sissetulekuid, mida kooskõlas organisatsiooni finantseeskirjade ja -korraga võib põhjendatult pidada lepingukohasest tegevusest tulenevaks;

h)

“töövõtja arenduskulud” tähendab järgmist: i) kõiki enne tööstusliku tootmise alustamist tehtud kulutusi, mis on otse seotud lepingus nimetatud alal tootmisvõimsuse arendamisega ning sellega seotud lepingu alusel toimuva tegevusega, välja arvatud punktis n nimetatud juhtumitel, sealhulgas masinate, seadmete, laevade, töötlemistehase, ehitustegevuse, ehitiste, maade, maanteede, piirkonna geoloogilise ja muu uurimise ning teadus- ja arendustegevuse kulud, intressid, rendid, litsentsid ja tasud, arvestades üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid, ja ii) alapunktis i nimetatud kulutustega samalaadseid kulutusi, mis tekivad tööstusliku tootmise alustamise järel ja on vajalikud tööplaani elluviimiseks, välja arvatud tegevuskulud;

i)

põhivara realiseerimisest saadav tulu ning selle põhivara turuväärtus, mis ei ole enam lepingust tulenevaks tegevuseks vajalik ning mis ei lähe müüki, arvatakse töövõtja arenduskuludest asjaomase aruandeaasta kestel maha. Kui mahaarvamised ületavad töövõtja arenduskulusid, lisatakse ülejääk töövõtja kogutulule;

j)

punkti h alapunktis i ja punkti n alapunktis iv nimetatud enne tööstusliku tootmise algust tekkinud töövõtja arenduskulud saadakse tagasi 10 võrdses aastases osas tööstusliku tootmise alguskuupäevast arvates. Punkti h alapunktis ii ja punkti n alapunktis iv nimetatud pärast tööstusliku tootmise algust tekkinud töövõtja arenduskulud saadakse tagasi 10 või vähemas võrdses aastases osas nii, et on tagatud nende täielik tagasisaamine lepingu lõppemise ajaks;

k)

“töövõtja tegevuskulud” tähendavad pärast tööstusliku tootmise algust lepingus käsitletud ala tootmisvõimsuste käitamise ning sellega seotud tegevuse kulutusi üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid arvestades, sealhulgas kindlaksmääratud aastamaks või tootmismaks, olenevalt sellest, kumb on suurem, kulutused palkadele, töötasudele, töötajate toetustele, materjalidele, teenustele, veole, kulutused töötlemisele ja turustamisele, intressidele, kommunaalkulud, merekeskkonna säilitamise kulud, lepingust tulenevate tehingute üld- ja halduskulud ning tegevuskulude puhaskahjum. Tegevuskulude puhaskahjumit võib edasi või tagasi kanda kahe aasta võrra, välja arvatud lepingu kahel viimasel aastal, mil võib neid tagasi kanda kahele eelnevale aastale;

l)

kui töövõtja kaevandab ja veab polümetallimaake ning toodab töödeldud ja osaliselt töödeldud metalle, tähendab “kaevandamise arenduskulud” töövõtja lepingus käsitletud piirkonnas loodusvarade kaevandamisega otse seotud arenduskulusid, sealhulgas taotluse tasu, määratud aastamaks ja kohaldamise korral ka ala geoloogiliste uuringute ja uurimise kulud ning osa teadus- ja arendustegevuse kuludest, arvestades üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid ning organisatsiooni finantseeskirju ja -korda;

m)

“investeeringutasuvus” tähendab aruandeaasta tuleneva puhaslaekumi suhet kaevandamise arenduskuludesse. Suhte arvutamisel arvestatakse kaevandamise arenduskulude hulka ka kaevandamise uutele või väljavahetatavatele seadmetele tehtud kulutused, millest arvatakse maha väljavahetatavate seadmete algmaksumus;

n)

kui töövõtja ainult kaevandab, siis tähendab i) “tulenev puhaslaekum” töövõtja kogu puhaslaekumit; ii) “töövõtja puhaslaekum” punktis f määratletud töövõtja puhaslaekumit; iii) “töövõtja kogulaekum” polümetallimaakide müügist saadavat kogulaekumit ning muud laekumit, mis organisatsiooni finantseeskirjade ja -korra kohaselt saadakse lepingu alusel toimuvatest tehingutest; iv) “töövõtja arenduskulud” punkti h alapunkti i kohaselt enne tööstusliku tootmise algust tehtud kulutusi ning punkti h alapunkti ii kohaselt pärast tööstusliku tootmise algust tehtud kulutusi, mis on otseselt seotud lepingus nimetatud alal loodusvarade kaevandamisega, arvestades üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid; v) “töövõtja tegevuskulud” punktis k nimetatud töövõtja tegevuskulusid, mis on otse seotud lepingus ettenähtud piirkonnas loodusvarade kaevandamisega, arvestades üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid; vi) “investeeringutasuvus” töövõtja aruandeaasta puhaslaekumi suhet arenduskuludesse. Suhte arvutamisel arvestatakse töövõtja arenduskulude hulka ka uutele või väljavahetatavatele seadmetele tehtud kulutused, millest arvatakse maha väljavahetatavate seadmete algmaksumus;

o)	punktides h, k, l ja n nimetatud kulutused töövõtja makstavate intresside peale on lubatavad niivõrd, kuivõrd organisatsioon kiidab artikli 4 lõike 1 alusel heaks mõistliku võlgade ja jaotamata kasumi suhte ja intressimäärad, järgides kaubandustavasid;

p)	käesolevas lõikes nimetatud kulude hulka ei kuulu ettevõtte tulumaks ega muud samalaadsed maksud, mille riik kehtestab töövõtja tehingule.

7.

a) Lõigetes 5 ja 6 nimetatud “töödeldud metall” tähendab metalle niisugusel põhikujul, nagu nendega tavaliselt rahvusvahelistel tähtajalistel turgudel kaubeldakse. Organisatsioon määratleb oma finantseeskirjades ja -korras asjaomase rahvusvahelise turu. Metallide puhul, millega sellistel turgudel ei kaubelda, tähendab “töödeldud metall” metalli niisugusel põhikujul, nagu nendega tavaliselt kaubeldakse võrdväärsete ning sõltumatute ettevõtjatega. b) Kui organisatsioon ei suuda muul viisil määrata kindlaks lõike 5 punktis b ja lõike 6 punktis b lepinguga ettenähtud alalt kaevandatud polümetallimaakidest toodetud töödeldud metalli kogust, määratakse kogus maagi metallisisalduse, töötlemise tõhususe ja muude tegurite põhjal organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid järgides.

8.   Kui rahvusvaheline tähtajaline turg pakub representatiivset töödeldud metallide, polümetallimaakide ja osaliselt töödeldud metallide hinnamehhanismi, kasutatakse keskmist turuhinda. Teistel juhtudel määrab organisatsioon pärast töövõtjaga konsulteerimist toodetele lõike 9 kohaselt õiglase hinna.

9.

a) Kõik käesolevas artiklis nimetatud kulud, kulutused ja laekumid ning hinnaotsustused põhinevad vabaturu või võrdväärsete ning sõltumatute ettevõtjate vahelistel tehingutel. Selle puudumisel teeb otsused organisatsioon pärast töövõtjaga konsulteerimist selliselt, nagu põhineksid need vabaturu või võrdväärsete ning sõltumatute ettevõtjate vahelistel tehingutel, arvestades teistel turgudel toimuvaid tehinguid. b) Käesoleva lõike täitmise ja täitmise järelevalve tagamiseks juhindub organisatsioon korporatiiv- ja ettevõttesisese tehingu põhimõtetest ja tõlgendustest, mis pärinevad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hargmaiste ettevõtete komisjonilt, arengu- ja arenenud riikide vaheliste maksustamislepingute eksperdirühmalt ning teistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, ning kehtestab oma reeglites, eeskirjades ja korras ühetaolised ja rahvusvaheliselt tunnustatavad majandusarvestuse reeglid, eeskirjad ja korra ning töövõtjale menetluse, et valida sõltumatuid audiitoreid, kes auditeerivad neid eeskirju ja korda järgides.

10.   Töövõtja esitab audiitoritele finantseeskirjade ja -korra kohaselt käesolevas artiklis ettenähtud andmed.

11.   Käesolevas artiklis nimetatud kulud, kulutused ja laekumid ning hinnad ja väärtused määratakse kooskõlas üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtete ja organisatsiooni finantseeskirjade ja -korraga.

12.   Lõigete 5 ja 6 kohased maksed tehakse organisatsioonile vabalt kasutatavas valuutas või vabalt saadaval ning peamistel välismaistel valuutavahetusturgudel kasutatavas valuutas või töövõtja valikul töödeldud metalli turuhinna ekvivalentides. Turuväärtus määratakse lõike 5 punkti b alusel. Vabalt kasutatavad valuutad ja vabalt saadaval ning peamistel välismaistel valuutavahetusturgudel kasutatavad valuutad määratakse kindlaks organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras kooskõlas valitseva rahvusvahelise valuutapraktikaga.

13.   Kõik töövõtjate rahalised kohustused organisatsiooni ees ning käesolevas artiklis nimetatud tasud, kulud, kulutused, laekumid ja tulud väljendatakse baasaasta suhtes.

14.   Majandusliku planeerimise ning õigus- ja tehnilise komisjoni soovitusi arvestades võib organisatsioon kehtestada reegleid, eeskirju ja korda, et võimaldada töövõtjatele ühetaolisel ja mittediskrimineerival alusel soodustusi lõikes 1 nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

15.   Organisatsiooni ja töövõtja vahelise lepingu finantstingimuste tõlgendamise või kohaldamise vaidluse võivad mõlemad pooled esitada kaubanduslikule vahekohtule, kui pooled ei lepi kokku lahendada vaidlus artikli 188 lõike 2 alusel muul viisil.

Artikkel 14

Andmete edastamine

1.   Organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning tööplaani tingimusi järgides ja kindlaksmääratud ajavahemike järel edastab ettevõtja organisatsioonile tööplaanis nimetatud ala kohta kõik andmed, mis on organisatsiooni peamistele organitele nende volituste ja ülesannete teostamiseks vajalikud ja asjakohased.

2.   Tööplaanis nimetatud piirkonna kohta edastatud varalisi andmeid kasutatakse ainult käesolevas artiklis sätestatud eesmärkidel. Varaliseks ei loeta andmeid, mida organisatsioon vajab merekaitset ja -ohutust reguleerivate reeglite, eeskirjade ja korra koostamiseks ning mis ei käsitle seadmete konstruktsiooni.

3.   Organisatsioon ei avalda ettevõttele ega kellelegi väljaspool organisatsiooni andmeid, mille on edastanud geoloogiliste uuringute teostajad, lepingute taotlejad või töövõtjad ning mis puudutavad omandit; ettevõttele võib avaldada reserveeritud alade kohta käivaid andmeid. Andmeid, mis nimetatud isikud on ettevõttele edastanud, ei avalda ettevõte organisatsioonile ega kellelegi väljaspool organisatsiooni.

Artikkel 15

Koolitusprogrammid

Töövõtja koostab organisatsiooni ja arengumaade personali koolitusprogrammid, sealhulgas sellise personali osalemiseks lepingu alusel süvamerepõhjas toimuvas tegevuses kooskõlas artikli 144 lõikega 2.

Artikkel 16

Uurimise ja kasutamise ainuõigus

Organisatsioon annab XI osa ja oma reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt ettevõtjale ainuõiguse tööplaanis nimetatud alal kindlaks määratud loodusvara uurimiseks ja kasutamiseks ning tagab, et teine üksus ei tegeleks samal alal mõne teise loodusvaraga ettevõtja tegevust häirival viisil. Artikli 153 lõike 6 alusel tagatakse ettevõtja lepingute kehtivus.

Artikkel 17

Organisatsiooni reeglid, eeskirjad ja kord

1.   Organisatsioon võtab vastu ja kohaldab ühetaoliselt artikli 160 lõike 2 punkti f alapunkti ii ja artikli 162 lõike 2 punkti o alapunkti ii alusel reegleid, eeskirju ja korda oma XI osas määratud ülesannete täitmiseks muu hulgas järgmistes küsimustes:

a)	süvamerepõhjas tehtavate geoloogiliste uuringute, uurimise ja kasutamisega seotud haldusmenetlus;

b)

tööd: i) ala suurus; ii) tööde kestus; iii) nõuded, sealhulgas käesoleva lisa artikli 4 lõike 6 punktis c nimetatud kinnitus; iv) loodusvarade kategooriad; v) alast loobumine; vi) arenguaruanded; vii) andmete esitamine; viii) ettevõtjate inspekteerimine ja järelevalve; ix) muusse merekeskkonnas toimuvasse tegevusse sekkumise vältimine; x) töövõtja õiguste ja kohustuste edasiandmine; xi) arengumaadele artikli 144 alusel tehnoloogia edasiandmise ning nende otsese osaluse kord; xii) kaevandamisnormid ja -tavad, sealhulgas need, mis käsitlevad ohutust, loodusvarade säilitamist ja merekaitset; xiii) tööstusliku tootmise määratlemine; xiv) taotlejate sobivusnormid;

c)	finantsasjad: i) võrdväärsete kulude ja majandusarvestuse eeskirjade ning audiitorite valiku meetodite kehtestamine; ii) töödest saadava laekumi jaotamine; iii) käesoleva lisa artiklis 13 nimetatud soodustused;

d)	artikli 151 lõike 10 ja artikli 164 lõike 2 punkti d alusel tehtud otsuste rakendamine.

2.   Reeglites, eeskirjades ja korras tuleb täielikult arvestada järgmisi kriteeriume:

a)

ala suurus: organisatsioon määrab uurimiseks sobiva suurusega ala, mis võib olla kuni kaks korda nii suur kui kasutamiseks eraldatud ala, et võimaldada ulatuslikku uurimistegevust. Ala suurus arvutatakse alade reserveerimist käsitleva käesoleva lisa artikli 8 ning artiklis 151 esitatud tootmistingimuste ja lepingutingimuste kohaselt, arvestades kättesaadava merepõhjas kaevandamise tehnoloogia taset ning alade asjaomaseid füüsikalisi omadusi. Alad ei ole väiksemad ega suuremad, kui on vaja selle eesmärgi saavutamiseks;

b)

tööde kestus: i) geoloogiliste uuringute kestust ei piirata; ii) muude uuringute kestus peab võimaldama põhjalikku ülevaadet alast, seal kasutatavate kaevandamisseadmete konstruktsioonist ja ehitusest ning väikese ja keskmise suurusega töötlemistehaste konstruktsioonist ja ehitusest, et katsetada kaevandamis- ja töötlemisseadmeid; iii) kasutamise kestus on seotud kaevandamisprojekti majandusliku elueaga, arvestades selliseid tegureid nagu maagi vaesestamine, kaevandamis- ja töötlemisvahendite kasutusiga ja äriline tasuvus. Kasutamise kestus peab olema piisav, et võimaldada maavarade tööstuslikku kaevandamist alal, ning peab sisaldama põhjendatud ajavahemiku tööstuslikuks tootmiseks sobivate kaevandamis- ja töötlemissüsteemide konstrueerimiseks, mille vältel tööstuslikku tootmist ei nõuta. Kasutamise kogukestus peab siiski olema piisavalt lühike, et võimaldada organisatsioonil muuta tööplaani nende reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt, mis on vastu võetud pärast tööplaani kinnitamist;

c)

tootlikkusnõuded: organisatsioon nõuab, et ettevõtja teeks uurimisetapil perioodilisi kulutusi, mis on põhjendatult seotud tööplaanis nimetatud ala suurusega, ning kulutusi, mida eeldatakse bona fide tegutsevalt ettevõtjalt, kes kavatseb piirkonnas organisatsiooni ettenähtud tähtaja piires alustada tööstuslikku tootmist. Nõutavad kulutused ei või olla nii suured, et nende tõttu jääksid eemale ettevõtjad, kelle tehnoloogia on üldkasutatavast vähem kulukas. Organisatsioon kehtestab maksimaalse ajavahemiku, mille vältel algab pärast uurimisetapi lõpuleviimist ja kasutamisetapi algust tööstuslik tootmine. Ajavahemiku määramisel võtab organisatsioon arvesse, et ulatusliku kaevandamis- ja töötlemissüsteemi konstrueerimist ei saa alustada enne uurimisetapi lõpuleviimist ning kasutamisetapi algust. Vastavalt sellele tuleb tööstusliku tootmise alustamiseks kuluva ajavahemiku puhul võtta arvesse pärast uurimisetappi konstrueerimiseks kuluvat aega ning mõistlikult arvestada ka konstrueerimise ajakavas esinevaid vältimatuid hilinemisi. Kui tööstuslikku tootmist on alustatud, nõuab organisatsioon põhjendatud tähtaja piires ja asjaomaseid tegureid arvesse võttes, et ettevõtja jätkaks tootmist organisatsiooni tööplaanis ettenähtud aja vältel;

d)

loodusvarade kategooriad: määrates loodusvarade kategooriaid, mille suhtes tööplaan kinnitada, rõhutab organisatsioon muu hulgas, et i) teatavaid loodusvarasid tuleb kaevandada sama meetodit kasutades ja ii) teatavaid loodusvarasid saab arendada ühel ajal, sekkumata teiste samas piirkonnas teisi loodusvarasid arendavate ettevõtjate tegevusse. Käesolev punkt ei takista organisatsioonil kinnitada sama taotleja tööplaani enama kui ühe kategooria suhtes samal alal;

e)	alast loobumine: ettevõtjal on õigus igal ajal karistuseta loobuda tööplaanis nimetatud alal osast või kõigist õigustest;

f)

merekeskkonna kaitse: reeglite, eeskirjade ja korra eesmärk on tõhusalt kaitsta merekeskkonda süvamerepõhjas toimuvast tegevusest või kaevandamiskoha kohal maavarasid töötlevatest laevadest tuleneva kahjuliku mõju eest, arvestades puurimise, süvendamise, puursüdamike võtmise või kaevamise ning setete, jäätmete või heitvee merre heite või kaadamise kahjulikku mõju;

g)	tööstuslik tootmine: tööstuslik tootmine algab siis, kui ettevõtja alustab ulatuslikku kaevandustegevust, mille põhjal võib selgelt järeldada, et tegevuse põhieesmärk on nimelt tootmine, mitte teabe kogumine või seadmete või tehase analüüsimine või testimine.

Artikkel 18

Karistused

1.   Töövõtja lepingust tulenevaid õigusi võib peatada või lõpetada ainult järgmistel juhtudel:

a)	kui töövõtja on organisatsiooni hoiatustest hoolimata tegutsenud viisil, mille tagajärjeks on oluline, jätkuv ja tahtlik lepingu põhitingimuste, XI osa ja organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra rikkumine, või

b)	kui töövõtja ei ole järginud temale kohaldatavat vaidluste lahendamise institutsiooni lõplikku kohustuslikku otsust.

2.   Kui toimub lepingu lõike 1 punktis a nimetamata rikkumine, võib organisatsioon lõike 1 punktis a ettenähtud peatamise või lõpetamise asemel kohaldada rikkumise raskusastmele vastavaid rahatrahve.

3.   Välja arvatud artikli 162 lõike 2 punkti w kohased erakorralised korraldused, peab organisatsioon enne peatamise või lõpetamise või rahatrahvide kohaldamist andma töövõtjale võimaluse kasutada kõiki XI osa 5. jaos ettenähtud õiguslikke võimalusi.

Artikkel 19

Lepingu muutmine

1.   Kui ilmnevad või võivad ilmneda asjaolud, mis poole arvates muudavad lepingu ebavõrdseks või teostamatuks või muutub võimatuks XI osas või lepingus seatud eesmärkide täitmine, alustavad pooled läbirääkimisi lepingu muutmise üle.

2.   Artikli 153 lõike 3 kohaselt sõlmitud lepingut võib muuta ainult poolte nõusolekul.

Artikkel 20

Õiguste ja kohustuste üleandmine

Lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi võib üle anda ainult organisatsiooni nõusolekul ning selle reegleid, eeskirju ja korda järgides. Organisatsioon ei keeldu põhjendamatult oma nõusoleku andmisest, kui taotleja on sobiv ning ta võtab üle kõik üleandja kohustused ning kui üleandmine ei ole seotud tööplaaniga, mille kinnitamine on käesoleva lisa artikli 6 lõike 3 punkti c alusel keelatud.

Artikkel 21

Kohaldatav õigus

1.   Lepingut reguleerivad lepingu tingimused, organisatsiooni reeglid, eeskirjad ja kord, XI osa sätted ning muud käesoleva konventsiooniga kooskõlas olevad rahvusvahelise õiguse nõuded.

2.   Konventsiooni alusel pädeva kohtu või vahekohtu tehtud organisatsiooni ja töövõtja õigusi ja kohustusi käsitlev lõplik otsus tuleb täita kõigi osalisriikide territooriumil.

3.   Mitte ükski osalisriik ei või töövõtjale panna XI osaga vastuolus olevaid kohustusi. XI osaga ei ole vastuolus, kui osalisriik kohaldab enda toetatavale töövõtjale või tema lipu all sõitvale laevale keskkonna- või muu valdkonna õigusakte, mis on rangemad kui käesoleva lisa artikli 17 lõike 2 punkti f alusel kehtestatud organisatsiooni reeglid, eeskirjad ja kord.

Artikkel 22

Vastutus

Töövõtja vastutab tema õigusvastasest tegevusest tekkinud kahju eest, arvestades ka organisatsiooni võetud või võtmata jäetud meetmeid. Samamoodi vastutab organisatsioon kahju eest, mis tekib tema õigusvastasest tegevusest volituste ja ülesannete teostamisel, kaasa arvatud artikli 168 lõikes 2 nimetatud rikkumised, arvestades töövõtja võetud või võtmata jäetud meetmeid. Vastutus hõlmab iga juhtumi korral kahju tegelikku ulatust.